28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/1

1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut reguleerida lepinguväliste kohustuste rahvusvahelist eraõigust Euroopa määruse näol. Sellega täidetakse lünk, mis seni on märkimisväärselt takistanud Euroopa ühtse õigusruumi arengut.

1.2

Komitee julgustab komisjoni ning kutsub teda samas üles kavandatut võimalikult kiiresti lõpule viima arvestades allpool (punktis 9) üksikasjalikult esitatud muudatus- ja täpsustusettepanekuid selleks, et määrus saaks jõustuda.

1.3

Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi kõrvaldada täieliku harmoneerimise teel niisuguses olulises valdkonnas nagu lepinguvälise võlaõiguse IPR (intellektuaalse omandi õigus) osas valitsev õiguslik killustumine. Õiguse kohaldajale toob see kaasa lihtsustusi määral, mida ei saa küll ja küll hinnata. Selle asemel, et igal üksikul välismaist elementi omaval juhul tegeleda kõigepealt rahvusvahelise eraõiguse alusel kohaldatava õiguse ning vähemalt detailides liikmesriigiti selle erineva sisu väljaselgitamisega, saab tulevikus lähtuda ühtsest normistikust, mis tänu määruse vahetule kehtivusele kõikides liikmesriikides, on samane.

2.1

Määruse näol kavandab komisjon esmakordselt Euroopa Liidus ühtset lepinguväliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse normistikku. Lepinguliste võlasuhete osas on taoline ühtne rahvusvahelise eraõiguse normistik olemas alates 1980. aastast, kui enamik tolleaegsetest Lääne-Euroopa riikidest otsustas sõlmida lepingulistele võlasuhetele kohaldatava õiguse konventsiooni (LVÕK). Teised riigid liitusid selle konventsiooniga hiljem. Mitmepoolse konventsiooni kasuks otsustati toona, kuna EMÜ asutamisleping (edaspidi EMÜL) ei sisaldanud, erinevalt tänasest olukorrast, õiguslikku alust ühenduse õiguse meetmena vastava õigusliku instrumendi vastuvõtmiseks. Lepinguväliste kohustuste rahvusvaheline eraõigus allub veel tänagi liikmesriikide autonoomsele regulatsioonile, mis – kuigi sageli toetutakse ainesest ühesugusele arusaamisele – vähemalt detailides märgatavalt erinevad ning on omandanud erineva varjundi mitte viimases järjekorras tänu siseriiklike kohtute lahenditele ja dogmadele (õpetusele). Õiguse kohaldajale teeb see olukorra keeruliseks, alustades normi leidmise keerukuse ja keeleoskusega, jätkudes võõras õiguskultuuris orienteerumise ning siseriiklike kohtulahendite ja õpetlaste poolt antud tõlgendusega. Kuna nii lepingulised võlasuhted kui ka lepinguvälised kohustused on osa võlaõigusest ning seega materiaalõiguslikult seotud, peeti LVÕK norme, hoolimata sellest, kui suurt edusammu selle sõlmimine ka tähendas, alati ebatäiuslikuks. Puudu jäi võlaõiguse lepinguväliseid kohustusi reguleeriv komplementaarne osa. Lepinguväliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse harmoneerimine annab, arvestades kohalduva materiaalõiguse väljaselgitamisel saavutatava kindluse ja ettenähtavusega, lootust märkimisväärsele edasiminekule võrreldes tänase olukorraga ühenduses. Loomupäraselt tuldaks õiguse kohaldajatele veelgi enam vastu, kui Rooma-I ja Rooma II-instrumendid ühendataks üheks ühtseks õiguslikuks instrumendiks. Sellegipoolest annab komitee endale aru, et tulenevalt mõlema projekti täiesti erinevast menetluslikust seisust jääb taoline perspektiiv paratamatult pelgalt illusiooniks ning esmajärjekorras on küsimus selles, et saavutada peatselt lepinguväliste kohustuste tarvis toimiv režiim. Komitee tunneb kahetsust, et kavandatav õiguslik instrument ei hakka Taani poolt EMÜL IV jaotise kohta tehtud reservatsiooni tõttu vahetult kehtima (kuigi jääb vabatahtliku rakendamise võimalus) ning seega jääb harmoneerimise efekt suboptimaalseks. Komitee tervitab, et Ühendkuningriik ja Iirimaa on avaldanud, et soovivad kõnealust õiguslikku instrumenti rakendada.

2.2.1

Määrust tuleb näha komisjoni hetkel kavandatavate või asetleidnud või hetkel töös olevate seadusandlike tegevuste laias raamistikus. Komiteel on olnud korduvalt võimalus avaldada arvamust komisjoni üksikute ettepanekute suhtes.

2.2.2

Kõigepealt tuleks nimetada tööd tsiviilmenetlusõiguse vallas, eelkõige

2.2.3

Edasi tuleks nimetada tööd tsiviilõiguse materiaalõiguslikus vallas, eriti

2.2.4

Eriline side on kõnealusel projektil komisjoni tööga rahvusvahelise eraõiguse materiaalõiguse vallas, mida komisjon alustas rohelise raamatuga muutmaks LVÕK-d ühenduse õiguse instrumendiks. (10) Rooma II määrus täiendab nimetatud rohelise raamatu kohaselt Rooma I määrust ning käib sellega käsikäes.

2.2.5

Kogu kirjeldatud töö teenib Euroopa õigusruumi loomise, kõigile majanduses osalejatele Euroopa siseturu lihtsamat ja probleemidevabamat kasutamist võimaldavate õiguslike raamtingimuste loomise, õiguskindluse suurendamise ja kohtute poolt õiguse kohaldamise ja Euroopa Liidu kodanikule õigusele juurdepääsu lihtsustamise eesmärke.

3.1

Määruse esemeks on rahvusvahelise eraõiguse normide unifitseerimine lepinguväliste kohustuste osas. Rahvusvahelise eraõiguse normide harmoneerimine allub EÜ asutamislepingu artiklile 65 b). Komisjon omab selleks pädevust, kui seda nõuab siseturu tõrgeteta toimimine. Komitee nägemusel on sellega tegu, kuna siinkohal kõne alla tulevate rahvusvahelise eraõiguse normide harmoniseerimine aitab piiriülestel juhtudel tagada ühenduse majandusosaliste võrdset kohtlemist, tugevdada õiguskindlust, lihtsustada õiguse kohaldamist ja seega valmidust, tegeleda piiriülese äriga, seda soodustada nagu ka soodustada liikmesriikide õigusaktide vastastikust tunnustamist sel teel, et nende sisuline õigsus on teiste liikmesriikide subjektidele vahetult jälgitav.

4.1

Määruse kohaldamisalaks on tsiviil- ja kaubandusasjade rahvusvaheline eraõigus (art 1 lg 1). Seetõttu on mõistetav, selleks, et arusaamatusi vältida, sõnaselge normeerimine. Seadusandja saab siin tugineda KTEM-s (art 1) kasutatavale terminoloogiale, kuivõrd sellel on kindlakskujunenud sisu. Maksu- ja tolliasjade väljajätmine on seega iseenesestmõistetav. Selle nimetamine on siiski kahjutu.

4.2

Määrusega ei soovita reguleerida kõiki lepinguväliseid võlasuhteid. Seadusandja toimib seega targasti mitte olles liigselt auahne, et mitte ohustada projekti ohjamist. Seetõttu tuleb tervitada perekonna-, ülalpidamis- ja pärimisasjade väljajätmist (art 1, lg 2). Seda valdkonda reguleeritakse ühiskonnapoliitiliste implikatsioonide tõttu traditsiooniliselt rahvusvahelise kollisiooniõiguse eraldiseisvates instrumentides.

4.3

Veksli- ja tšekiasjade väljajätmine põhineb lõpuks samuti nagu tuumaenergiakahjude väljajätmine (art 1, lg 2) asjaolule, et neid reguleeritakse eraldi lepingutes, (11) mis ületavad ühenduse piire ning mille püsivust ei tohiks ohustada.

4.4

Äriühinguõiguslike koosseisude väljajätmine (art 1, lg 2 f) on paratamatu, kuna selles puudutatud küsimused on niivõrd tihedalt seotud ühingu põhikirjaga, et reguleerimine peaks aset leidma hoopis nimetatud kontekstis.

4.5

Angloameerika õiguse erivaldkonnaks on Trust. Tegemist on konstruktsiooniga, mis paikneb äriühingu- ja sihtasutuse õiguse vahepeal, funktsionaalselt kujutab endast varjatud Treuhandi ning ei ole eraldi juriidiline isik. Seda ei tunta kontinentaal-Euroopa riikide õigussüsteemides. Kirjeldatud erisuste ja läheduse tõttu ühinguõigusele jäeti see välja juba LVÕK-s (art 1, lg 2 g)). Kuna määruses jäetakse välja äriühinguõigus, tuleb sama põhimõtet järjepidevalt järgida trusti puhul (art 1, lg e)).

4.6

Määruse järgi kuulub õigus kohaldamisele olenemata sellest, kas tegu on liikmesriigi õiguse või kolmanda riigi õigusega (art 2). Siinkohal järgitakse üldiselt tunnustatud kollisiooniõiguslikku standardit, mis põhimõtteliselt eitab kollisiooniõiguses teiste õigussüsteemide diskrimineerimist. Komitee tervitab seda sõnaselgelt. Kui on õige, et tugevama seose elemendid suunavad koosseisu lahenduse leidmiseks teatud õigussüsteemi poole, ei saa olla erinevusi selles, kas tegu on ühenduse sisese lahendusega või mitte.

5.1

Artikkel 3 käsitleb kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuete näol ainese tuuma. Teoreetiliselt võiks kasutada siin erinevaid seoseid loovaid elemente, mida tavaliselt nimetatakse üldistavalt kui lex loci delicti (commissi), nimelt: õiguskord, mis kehtib kohas, kus kahju aluseks olev õigusvastane tegu tehti; õiguskord, mis kehtib kohas, kus kahju aluseks olnud sündmus toimus; õiguskord, mis kehtib kohas, kus leidis aset kahju tekkimise aluseks oleva teo tagajärg ja õiguskord, mis kehtib kahju kannataja tavapärases viibimiskohas. Kõikidel tugevama seose elementidel on oma traditsioon ja head põhjendused. Neid kasutavad ka tõepoolest erinevad kehtivad kollisiooninormid (rahvusvahelise eraõiguse normid. Euroopa seadusandja ülesandeks on siin esmajärjekorras, suruda läbi ühtne normistik kõikides liikmesriikides. See ülesanne seisab esiplaanil ning vähem küsimus, millise nimetatud lahendustest ta valib. Hilisema praktilise kohaldamise aspektist tuleb silmas pidada, et kõik või mitmed nimetatud tugevama seose elementidest langevad kaalukas enamuses juhtudest praktikas kokku. Kannatanu tavapärane viibimiskoht on reeglina sama nagu see, kus kahju tekitati ja kus kahju aluseks olev sündmus toimus, samuti kahju aluseks oleva teo tegemise koht. Vaidlus õige koha üle on praktikas reeglina pigem teoreetiline. Euroopa seadusandja soovib otsustada kahju saabumise koha kasuks. Kas see ka tõepoolest vastab asjaomases valdkonnas asetleidnud uuematele kodifitseerimiste tendentsile, jäägu lahtiseks, (12) ent valikut võib põhjendada sellega, et sel viisil kaitstakse eelkõige kahju kannataja huve ilma, et kahju tekitaja huvid täiesti unarusse jäetaks. Sellega oleks tegu näiteks, kui piirdutaks ainult kannatanu tavapärase viibimiskohaga. Piirdumine pelgalt teo toimepanemise kohaga soodustaks ebaproportsionaalselt kahju tekitajat, (13) kuna ei arvestataks kannatanu õigustatud kaitseootusi. Seadusandja taoline pingutus osalevate huvide tasakaalustamiseks tundub igast aspektist mõistlik. Üldsätte piiramine artiklis 3 lõikes 2 osapoolte ühe ja sama tavapärase viibimiskoha puhul vastab asja olemusele ja väldib asjatuid põikeid võõrastesse õigussüsteemidesse. Lõige 3 kui üldine korrektuur on kohane ja vastab funktsionaalselt LVÕK art 4 lg 5 lausele 2. Õiguse kohaldamise praktikas tuleb sellegipoolest tähele panna, et selle üksikjuhtumite jaoks sätestava erandi kaudu ei eirataks liikmesriikides, mis järgisid senini teo toimepanemise koha reeglit, ühenduse seadusandja poolt taotletavat põhimõttelist ümberorienteerumist.

5.2

Tootja vastutuse juhtudele (art 4) näeb määrus ette selle riigi õiguse kohaldamist, kus asub kannatanu tavapärane viibimiskoht. Vastuvõetud sätteid tuleb näha - seda 6. jaanuari 2003 ärakuulamisel aset leidnud osalt tormiliste vaidluste taustal - kui kompromissettepanekut. Teised kõne alla tulevad ja arutamist leidnud tugevama seose elemendid tunduvad vähem sobivat: Omandamise koht näiteks võib olla täiesti juhuslik, mõningate asjaolude kokkulangemisel on seda suisa võimatu mõttekalt kindlaks teha (internetiostud). Samamoodi juhuslikuks võib tootja vastutuse puhul osutuda kahju tekkimise koht (näiteks kui asja omandaja on reisil ning selle vältel tekib kahju). Viimaks poleks ka toote tootmise koht (tootja asukoht) tugevama seose elemendina rahuldav, kuna sellel võivad globaliseerumise tingimustes olla asjaoludega vaid marginaalsed seosed. Valitud tugevama seose element seab seevastu kannatanu kaitset väärivad huvid esiplaanile. Selle valik on seda enam õigustatud, kuna selle poolt olid 1. jaanuaril 2003 komisjoni korraldatud ärakuulamisel ülekaalukalt tööstuse ja kindlustusühingute esindajad vastutulekuna tarbijate esindajatele. Tööstuse õigustatud huvidega arvestatakse piisavalt piirates üldsätet (ilma loata ringlusse laskmine) nagu seda väljendati ka ärakuulamisel.

5.3

Määrusesse võetud kõlvatu konkurentsi säte (art 5) kajastab selles valdkonnas klassikalist tugevama seose elementi, nimelt, et kasutamist leiab selle koha õigus, kus konkurentsi sekkumine avaldab vahetut ja olulist mõju (tegeliku kõlvatu konkurentsi toimumise koht). See säte loob sise- ja välismaiste konkurentide võrdse kohtlemise kaudu, mis puudutab nende poolt järgitavaid norme, võrdsed konkurentsivõimalused. Sama aines leiab küll erinevat käsitlemist kõlvatute äripraktikate direktiivi eelnõu artiklis 4 nr 1 (14) asukohamaa printsiibile viidates. Kui ka mõlema õigusakti põhjendustes ei käsitleta seda erinevust, on seda vastuoksust võimalik ühenduse ja siseturu õiguse üldprintsiipe kohaldades järgneval viisil vältida: määruse artikkel 5 reguleerib ühenduse välisõigust suhetes mitteliikmesriikidega (näiteks valdkondades, mida direktiiv ei puuduta) ja direktiivi art 4 nr 1 reguleerib liikmesriikide sisemisi suhteid siseturul. Kui seda on nii mõeldud, toimiks komisjon targasti, kui sõnastaks selle selgelt mõlema õigusakti põhjendustes. Ja ikkagi valitseb üsna talumatu olukord, et konkurentide vahel, kes on pärit siseriigist ja mitte-EL-riikidest, kehtivad liikmesriigis samad reeglid, samas kui mõlemad konkurendid on pärit erinevatest EL-liikmesriikidest kehtivad teatud juhtudel erinevad reeglid (viimane on küll direktiivis konkurentsi materiaalõiguse harmoneerimise kraadi küsimus). Artikli 5 nr 1 üldsätte piiramine kujutab endast praktikas harvaesineva juhtumi reguleerimist, mille puhul konkurentsirikkumine ei mõju mitte üldiselt vaid individuaalselt. Seega on õigustatud paigutus õigusvastaselt tekitatud kahju üldsätete alla.

Komitee ärgitab mõtlema kõnealuste sätete pealkirja muutmisele, pakkudes uueks pealkirjaks “Konkurents ja kõlvatud äripraktikad”, et selgemalt väljendada sätete eesmärki haarata kõiki konkurentsirikkumisi.

5.4

Esmapilgul tundub üllatavana, et õigusaktis, mille sisuks on lepinguväliste kohustuste kollisiooniõigus, sisalduvad isiksuseõiguste rikkumise ja eraellu sekkumise sätted (art 6), kuna traditsiooniliselt käsitatakse seda valdkonda mitmetes õiguskordades isikuõiguste all. Viimasel ajal on siiski mitmes liikmesriigis võtnud maad teistsugune hinnang ning aines paigutatakse õigusvastaselt tekitatud kahju lähedusse. Seetõttu on õigustatud siinkohal nendele viidata. Lähedust artiklites 5 ja 8 käsitletud teemadele ei saa samuti eitada. Artikli 6 lõike 1 sättega võib nõus olla. Sama kehtib lõikes 2 nimetatud omapoolse versiooni esitamse õiguse kohta. Komitee ärgitab kaaluma, kas lex fori kasuks tehtud erand ei muutu võib-olla üleliigseks tänu artiklile 22.

5.5

Keskkonnakahjude (art 7) vallas on üldsäte kooskõlas üldise deliktilise seosega artikli 3 järgi, siiski jäetakse kannatanule võimalus valida kahju aluseks oleva sündmuse toimumise (temale ehk soodsama) koha õigus. On ilmselge, et ühenduse seadusandja järgib üldsätte murdmisega, andes kannatanule õiguse valida, kollisiooniõigusesse rüütatuna väljaspool rahvusvahelist eraõigust paiknevaid eesmärke, ning nimelt, üldiselt-ennetavalt ähvardades potentsiaalset keskkonnakahjude tekitajat rangema materiaalõiguse normiga, püüab teda sel viisil panna tegelema keskkonnakaitsega erilise hoolsusega. See aspekt ilmneb ka artikli 7 põhjenduses.

5.6

Intellektuaalse omandi kaitse (art 8) tugevama seose reegel vastab selles valdkonnas levinud normile, mille kohaselt kohaldatakse selle riigi õigust, kus kaitset taotletakse. Selle tulemuseks on kohalike ja välismaalaste võrdne kohtlemine riigi territooriumil, mida tuleb tervitada. Oleks vaevu mõistetav, miks peaks välismaalase vaimse töö vilju rohkem või vähem kaitsma kui kohaliku omi. Art 8 lg 2 väljendab iseenesestmõistetavust.

6.1

Kahju õigusvastase tekitamise õigus nagu seda käsitletakse määruse 2. peatüki osas 1, moodustab küll lepinguväliste võlakohustuste raskuspunkti, ent siiski nõuavad alusetu rikastumine ja käsundita asjaajamine reguleerimist. Lisaks nendele tuntakse liikmesriikides erineval hulgal ja erineval kujul teisigi lepinguväliseid kohustusi, mille puhul võib tugineda üldklauslile nagu selle õigustatult sätestab seadusandja artikli 9 lõikes 1.

6.2

Kui lepinguvälise võlasuhte aluseks on osapoolte vahel niigi eksisteeriv õigussuhe (siinhulgas lepinguline suhe), vastab asjade loomusele, et kohaldatakse õigust, mis reguleerib nagunii osapoolte vahel valitsevat õigussuhet (aktsessoorne seos). Eelkõige just lepingute puhul, mida sättes eraldi nimetatakse, tuleb arvestada LVÕK-ga, mis sisaldab omaette sätteid reguleerimisala kohta. Ent artikkel 9 lõige 1 on formuleeritud piisavalt paindlikult, et tagada haakumine LVÕK sätetega tekitamata sealjuures vastuolusid. Artikli 9 lõike 2 säte vastab sisuliselt määruse artikli 3 lõikele 2 ning on seetõttu õigustatud.

6.3

Alusetu rikastumise normid, mille järgi kuulub kohaldamisele riigi õigus, milles alusetu rikastumine toimus (art 9 lg 3), on kooskõlas enamikus liikmesriikides tunnustatud põhimõtetega. Kui rikastumine toimus (kehtetu) lepingulise suhte alusel, kohaldub artikli 9 loogika kohaselt juba selle lõige 1. (15) Oleks kohane väljendada seda normtekstis selgemalt, et vähem kogenud õiguse kohaldajatel ei tekiks selles osas kahtlusi. Näitena selle kohta võiks tuua saksa EGBG artikli 38 lg 1 ja 3, mis järgib sama põhimõtet. Komisjoni esindaja sättele antud selgituste kohaselt peaks see tugevama seose element kohalduma, kui nagunii ei kuulu kohaldamisele artiklis 9 lg 1 või lg 2 sätestatud aktsessoorne tugevam seos. Komitee on arvamusel, et seda peaks väljendama märksa selgemalt ennetamaks õiguse kohaldajates arusaamatusi.

6.4

Käsundita asjaajamise puhul näeb määrus ette käsundiandja tavapärase viibimiskoha (eranditena art 9 lg 4 lause 2). Selline regulatsioon tähendab kollisiooniõiguslikult käsundiandja eelistamist. Kui tugevama seosena nähtaks asjaajaja tavapärase viibimiskoha õigust, eelistataks viimast. Samas on võimalik – seadusandja näib seda võimalust olevat mitte kaalunud – praktiseerida kollisiooniõiguslikku neutraalsust, deklareerides kohaldatavaks riigi õiguse, kus asjaajamine toimus. Komisjoni kutsutakse üles kaaluma, kas taoline lahendus ei oleks asjakohane. See on seda enam aktuaalne, kuivõrd seadusandja on artiklis 9 lõige 4 lauses 2 võtnud vastu normi, millel on sama tendents. Komisjoni esindaja selgituste kohaselt tuleb nimetatud tugevamat seost kohaldada vaid siis, kui pole võimalik kohaldada aktsessoorset tugevamat seost vastavalt artikli 9 lõikele 1 või 2. Komitee on seisukohal, et seda peaks väljendama märksa selgemalt ennetamaks õiguse kohaldajates arusaamatusi.

6.5

Artikli 9 lg 5 - erandi klausel - kohaselt kuulub kohaldamisele õigus, millega on tugevam seos, vastab määruse artiklile 3 lõikele 3 ning on õigustatud samadel põhjustel. Siiski tõusetub küsimus, kas siit pole kokkuvõttes tuletatav kõrgemal seisev printsiip, mis võiks omada kehtivust määruse kõikide viidete kohta, seega ka artiklite 4-8 sätete kohta, mille jaoks see veel ette nähtud pole. Komisjon võiks seda kaaluda ning jaatava vastuse korral lisada asjakohase normi 3. jakku. Sel juhul tuleks art 3 lg 3 ja art 9 lg 5 kustutada.

6.6

Art 9 lg 6 on komitee arvates üleliigne, kuna selle tagajärjed tulenevad juba artikli 8 erinormi olemasolust. Sätte säilitamine ei tekita aga ka kahju.

7.1

2. peatüki 3. jao pealkiri on põhjendamatult keeruline ja raskendab arusaamist. Komitee soovitab siinkohal järgida LVÕK eeskuju ja pealkirjastada jagu “Ühised sätted”.

7.2

Andes lepinguvälise võlasuhte pooltele tagantjärele võimaluse kohaldatava õiguse valikuks (art 10) järgib määrus õigustatult edumeelset suundumust, mis on läbi löönud saksa EGBG artiklis 42 või hollandi intellektuaalse omandiõiguse seaduse artiklis 6. Komitee tervitab seda. Erand mittedispositiivse õiguse suhtes art 10 lg 2 ja 3 on tunnustatud standardiks vältimaks poolte poolt seaduse eiramist ja seega – kuigi see praktikas teeb õiguse kohaldamise keeruliseks – ei ole sellele midagi ette heita.

7.3

Määruse artiklite 3 – 10 kohaldamisala normeerimisel järgib seadusandja kohandatud kujul LVÕK artikli 10 eeskuju. Detailirohkus annab tunnustust väärival viisil tunnistust jõupingutustest maksimaalse õiguskindluse saavutamisel.

7.4

Problemaatilisena tundub sellegipoolest määruse artiklis 11 d) loodud normistik selles osas, et vastavalt üldtunnustatud põhimõtetele allub protsessiõigus lex fori-le. Euroopa seadusandja ei tohiks siia sekkuda. Niivõrd kui tegu on menetluslike sammudega materiaalõiguslike nõuete rahuldamiseks ja asjaomaste (ennetavate) hagi tagamise vahenditega, peaks need menetluslikust küljest põhimõtteliselt alluma pädeva kohtu õigusele. Küsimus, kas nõue kui selline (materiaalõiguslikult) eksisteerib, peaks sellekohaselt alluma artiklite 3 kuni 10 kindlaksmääratavale õigusele. Põhjendus viitab sellele, et seadusandja on seda silmas pidanud. Seal, kus menetluslikud ja materiaalõiguslikud küsimused on teineteisest niivõrd läbi põimunud, et neid pole võimalik lahutada, on õigustatud erandi tegemine lex fori reeglist ja võib lähtuda lex causae-st.

7.5

Art 12, mis reguleerib sekkumisnormide keerulist temaatikat (kohustuslikud sätted, lois de police), tugineb LVÕK artiklile 7 (võttes arvesse sisulisest küljest õigustatud muudatusi) ja vastab sellega tunnustatud kollisiooniõiguslikule standardile. LVÕK-st erinevad tiitlid vastavad alates 1980. aastast selles valdkonnas väljakujundatud keelekasutusele.

7.6

Artikkel 13 loob eeldused selleks, et julgeoleku- ja käitumisnormide osas võib leida aset otsene seos, mis on põhimõtteliselt õigustatud. Komitee arvates peaks kehtima need õiguslikud sätted, mis kehtisid teo toimumise kohas, kuna nendest kinnipidamist võib kahju tekitajalt oodata. Sõiduõnnetuste puhul kohaldatava õiguse Haagi konventsiooni artikli 7 sätteid tuleb mõista viisil (erinevalt põhjendustest lk 28), et lähtutakse õnnetuse toimumise kohast. Komisjoni esindaja selgitas küsimustele vastates artiklit 13 selles tähenduses. Komitee arvates ei ilmne see mõte vähemalt mitte kõigis keelteversioonides piisava selgusega. Komitee kutsub komisjoni seega üles määruse artiklis 13 teo toimumise kohas kehtinud julgeoleku- ja käitumisnormid kaheldamatult määravaks tunnistama.

7.7

Kindlustusandja vastu kahjuhüvitise nõude vahetu maksmapaneku tugevama seose norm vastab asja loomusele ja kujutab endast KTEM artiklis 11 lõikes 2 sisalduva menetlusõigusliku normi materiaalset vastet.

7.8

Seadusliku nõude üleminek (art 15) langeb kokku LVÕK artikliga 13 ning ei sisalda probleeme. Komisjon peab tähelepanu pöörama sellele, et see kokkulangevus jääks alles ka pärast LVÕK ümbertöötamist Euroopa määruseks (Rooma-I-määrus). Sama kehtib artikli 17 (tõend) kohta, mis vastab LVÕK artiklile 14. Artikkel 16 kujutab endast artikli 9 lõike 4 õnnestunud adaptsiooni, kuivõrd tulenevalt erinevast ainesest LVÕK-s tuleb kõne alla ainult selle artikli kasutamine eeskujuna.

8.1

Määruse peatükkides III ja IV käsitletud teemad ei ole suures osas problemaatilised, sest tegemist on tehniliste normidega, mis vastavad üldisele kollisiooniõiguslikule standardile ega vaja erilist kommenteerimist. See kehtib eriti art 20 (tagasisaate ja edasiviite välistamine), mis vastab LVÕK artiklile 15, art 21 (mitme õiguskorraga riik), mis vastab LVÕK artiklile 19, art 22 (foorumi ordre public), mis vastab LVÕK artiklile 16, ja artikkel 25 (suhe olemasolevate konventsioonidega).

8.2

Määruse art 18 võrdsustab teatud alad, mis ei allu ühegi riigi vahetule ülemvõimule, määruse tarbeks riigi territooriumiga. Niiviisi välditakse rahvusvahelise eraõiguse süsteemis soovimatuid lünki või juhuslike seoste loomist. Komitee tervitab seda.

8.3

Isiku tavapärane viibimiskoht mängib tänases intellektuaalse omandi õiguses ja sellega kooskõlas ka määruses kokkupuutepunktina keskset rolli. Kui füüsiliste isikute tavapärase viibimiskoha kindlaksmääramine on tavaliselt probleemidevaba, võib juriidiliste isikute puhul siin tekkida kahtlusi. Määrus kõrvaldab selle asjakohaselt, deklareerides määravaks põhiasukoha. KTEM art 60 ülevõtmine poleks olnud asjakohane, sest KTEM-s räägitakse üldiselt elukohast ja mitte tavapärasest viibimiskohast, ning lisaks sellele vähendaks seal välja pakutud kolmekordne lahendus õiguskindlust.

8.4

Artikkel 24 võeti seadusandja poolt määruse teksti alles pärast jaanuaris 2003 toimunud ärakuulamist. Selle eeskujuks on saksa EGBG art 40 lg 3, mille eesmärgiks on takistada nõuete kehtestamist, mis tuleb communis opinio järgi ühenduses klassifitseerida kui liialdatud juba materiaalõiguslikul alusel, ning seega hoiduda vaidlusest ja diskussioonidest selle üle, kas need on vastuolus ordré public'iga (avaliku korraga) või mitte. Komitee tervitab seadusandja nimetatud eesmärki igati. Siiski muudab ettevaatlikuks aspekt, et hüvitise õigust omavale isikule ei hüvitata (iseenesest mõistetavatel õiguspoliitilistel kaalutlustel) tekkinud kahju üleüldse, kui võõras materiaalõigusnorm on üheaegselt õiguslikuks aluseks nii liikmesriikide arvates kohasele kahjuhüvitisele kui ka mittekohasele karistuslikku iseloomu omavale kahjuhüvitisele (punitive damages, triple damages). Komitee kardab, et artikli 24 praegune sõnastus võib põhjustada nõuete osas täieliku eitamise. Seetõttu teeb komitee ettepaneku sõnastada norm ümber järgmiselt:

“Käesolevas määruses nimetatud õigusnormi kohaldamine ei anna alust nõude täitmisele ainult siis ja sel määral, kui see teenib ilmselgelt muid eesmärke kui kannatanule tekkinud kahju kohane hüvitamine.”

8.5

Määruse artiklis 25 sätestatakse rahvusvaheliste konventsioonide osas reservatsioon, mis tunnistab nende ülimuslikkust lepinguväliste kohustuste rahvusvahelises eraõiguses niivõrd, kuivõrd liikmesriigid on nendega seotud. See säte vastab olemuslikult LVÕK artiklile 21, ei vabasta aga erinevalt LVÕK-st tulevastest lepingulistest kohustustest, mis erinevad ühenduse õigusest. See erinevus seondub määrusele omasest omadusest siduda siseriiklikku seadusandjat ja vajadusest takistada õigusliku olukorra edasist killustumist ühenduse piires. Komitee tervitab reservatsiooni, sest see võimaldab liikmesriikidel täita endale minevikus võetud lepingulisi kohustusi ja säilitada enda liikmelisus olulistes, osaliselt ka ülemaailmselt kehtivates konventsioonides. Komitee viitab siinkohal vaid näiteks 9. septembri 1896. a. Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonile, Agreement on Trade-related Aspects of Intellectual Property Rights (TRIPS), rahvusvahelisele konventsioonile teatavate reeglite ühtlustamiseks päästmise ja abiandmise alal merel 23. septembrist 1910 ja rahvusvahelisele konventsioonile merelaevade omanike vastutuse piiramise kohta.

—

Selgitama välja määruse artikli 5 ja kõlvatu konkurentsi direktiivi artikli 4 nr 1 omavahelise seose ning vastavalt kohandama põhjendusi;

—

Kontrollima, kas kannatanule valikuõiguse andmine on keskkonnakahjustuse korral (art 7) tõesti kohane,

—

Veelgi selgemalt väljendama määruse tekstis artikli 9 lõigete 3 ja 4 suhet artikli 9 lõikesse 1 ja lõikesse 2,

—

Kaaluma, kas artikli 9 lõikes 4 ei oleks asjakohasem kehtestada kohaldatavaks õiguseks tehingu toimumise koha õigus,

—

Kontrollida, kas artikli 9 lõikest 5 võiks kujundada määrust läbiva üldprintsiibi, paigutades selle 3. jakku,

—

Muuta kolmanda jao pealkirja ning sõnastada see “Ühised sätted”,

—

Määruse artiklis 13 deklareerida teo toimepanemise kohal kehtinud julgeoleku- ja käitumisreeglite kohaldamine kui ühemõtteliselt ainuvõimalik

—

Sõnastada artikkel 24 uuesti järgmiselt: