Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav internetis:
ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 96 – Ühtsed sätted, milles käsitletakse põllu- ja metsamajanduslikele traktoritele ning väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate survesüütemootorite tüübikinnitust seoses mootoritest lähtuva saasteaineheitega
Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni
04-seeria muudatusteni – jõustumise kuupäev: 13. veebruar 2014
SISUKORD
1.
Reguleerimisala
2.
Mõisted ja lühendid
3.
Tüübikinnituse taotlemine
4.
Tüübikinnituse andmine
5.
Tehniline kirjeldus ja katsed
6.
Paigaldamine sõidukile
7.
Toodangu vastavus nõuetele
8.
Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral
9.
Kinnitatud tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine
10.
Tootmise lõpetamine
11.
Üleminekusätted
12.
Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid
LISAD
1A
Teatis nr …, milles käsitletakse tüübikinnituse andmist ning osutatakse väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavatest sisepõlemismootoritest pärit gaasiliste ja tahkete saasteainete heite vähendamiseks võetavatele meetmetele
1. liide –
(Alg)mootori olulised omadused
2. liide –
Mootoritüüpkonna olulised omadused
3. liide –
Mootoritüüpkonda kuuluvate mootoritüüpide olulised omadused
1B
Mootoritüüpkonna omadused ja algmootori valimine
2
Teatis
1. liide –
Katsetulemused
3
Tüübikinnitusmärkide kujundus
4A
Gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste heite määramise meetod
1. liide –
Mõõtmis- ja proovivõtumenetlused (NRSC, NRTC)
2. liide –
Kalibreerimistoiming (NRSC, NRTC)
3. liide –
Andmete hindamine ja arvutused
4. liide –
Analüüsi- ja proovivõtusüsteem
4B
Põllu- ja metsamajanduslikele traktoritele ning väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate survesüütemootorite katsemenetlus seoses mootoritest lähtuva saasteaineheitega
A.1 liide
(reserveeritud)
A.2 liide –
Statistika
A.3 liide –
Raskusjõu jaotumise rahvusvaheline valem, 1980
A.4 liide –
Süsinikuvooluhulga kontrollimine
A.5 liide
(reserveeritud)
A.6 liide
(reserveeritud)
A.7 liide –
Molaarsuspõhised heitearvutused
A.7.1 liide –
Lahjendatud heitgaasi voolu (CVS) kalibreerimine
A.7.2 liide –
Korrigeerimine triivi suhtes
A.8 liide –
Massipõhised heitearvutused
A.8.1 liide –
Lahjendatud heitgaasi voolu (CVS) kalibreerimine
A.8.2 liide –
Korrigeerimine triivi suhtes
5
Katsetsüklid
6
Etalonkütuse tehnilised omadused, mis on ette nähtud tüübikinnituskatseteks ja toodangu nõuetele vastavuse kontrollimiseks
Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide kirjeldus
3. liide –
Reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni CDmin tõendamine
10
CO2 heite määramine
1. liide –
Võimsusklassidesse kuni P kuuluvate mootorite CO2 heite määramine
2. liide –
Võimsusklassidesse Q ja R kuuluvate mootorite CO2 heite määramine
1. REGULEERIMISALA
Käesolevat eeskirja kohaldatakse gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste heite suhtes, mis on pärit survesüütemootoritest, mida kasutatakse:
1.1.
T-kategooria sõidukitel, (1) millele paigaldatud mootori kasulik võimsus on üle 18 kW, kuid mitte üle 560 kW,
1.2.
väljaspool teid kasutatavatel liikurmasinatel, (1) millele paigaldatud mootori kasulik võimsus on üle 18 kW, kuid mitte üle 560 kW, ja mida käitatakse erinevatel kiirustel,
1.3.
väljaspool teid kasutatavatel liikurmasinatel, (1) millele paigaldatud mootori kasulik võimsus on üle 18 kW, kuid mitte üle 560 kW, ja mida käitatakse püsival kiirusel.
2. MÕISTED JA LÜHENDID
2.1. Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:
2.1.1. „korrigeerimistegurid”– aditiivsed (ülesvoolu kohandamise tegur ja allavoolu kohandamise tegur) või multiplikatiivsed tegurid, mida võetakse arvesse perioodilise (harva toimuva) regenereerimise puhul;
2.1.2. „vanandamistsükkel”– sõiduki või mootori funktsioonide (kiirus, koormus, võimsus) talitlus kasutusaja jooksul:
2.1.3. „kohaldatav heite piirnorm”– mootori suhtes kehtiv heite piirväärtus;
2.1.4. „mootori tüübikinnitus”– mootoritüübi või -tüüpkonna tüübikinnitus seoses mootorist pärit gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste heite tasemega;
2.1.5. „vee kondenseerumine”– vett sisaldavate koostisosade sadestumine gaasilisest olekust vedelasse. Vee kondenseerumine sõltub niiskusest, rõhust, temperatuurist ja teistest koostisosadest, nagu näiteks väävelhappest. Need parameetrid muutuvad sõltuvalt mootori sisselaskeõhu niiskusest, lahjendusõhu niiskusest, mootori õhu-kütuse suhtest ja kütuse koostisest – kaasa arvatud vesiniku ja väävli kogusest kütuses;
2.1.6. „õhurõhk”– niiske, absoluutne, staatiline õhu rõhk. Juhul kui õhurõhku mõõdetakse torus, tuleb tagada, et rõhukadu atmosfääri ja mõõtmiskoha vahel oleks tühine ja arvesse võetakse voolust tingitud staatilise rõhu muutust torus;
2.1.7. „kalibreerimine”– mõõtmissüsteemi näidu seadistamine selliselt, et selle väljund oleks vastavuses võrdlussignaalide vahemikuga. Vastupidine „kontrollimisele”;
2.1.8. „kalibreerimisgaas”– puhastatud gaasisegu, mida kasutatakse gaasianalüsaatorite kalibreerimiseks. Kalibreerimisgaasid peavad vastama 4B lisa punktis 9.5.1 esitatud tehnilisele kirjeldusele. Olgu märgitud, et kalibreerimisgaasid ja võrdlusgaasid on kvalitatiivselt ühesugused, kuid erinevad oma esmase funktsiooni poolest. Gaasianalüsaatorite ja proovide käitlemise komponentide erinevad taatluskontrollimised võivad olla seotud kas kalibreerimis- või võrdlusgaasidega;
2.1.9. „survesüütemootor”– mootor, mis töötab survesüüte põhimõttel (näiteks diiselmootor);
2.1.10. „kinnitatud ja aktiivne diagnostika veakood (DTC)”– diagnostika veakood, mis on salvestatud ajal, kui NCD-süsteem järeldab, et eksisteerib rike;
2.1.11. „püsiva pöörlemiskiirusega mootor”– mootor, mille tüübikinnitus või sertifitseerimine on piiratud püsikiirusel käitamisega. Mootorid, mille püsikiiruse reguleerimise funktsioon on eemaldatud või blokeeritud, ei ole enam püsiva pöörlemiskiirusega mootorid;
2.1.12. „püsikiirusel käitamine”– mootori käitamine pöörlemiskiiruse regulaatoriga, mis kontrollib automaatselt käitaja nõuet säilitada mootori pöörlemiskiirus isegi muutuva koormuse korral. Pöörlemiskiiruse regulaatorid ei säilita püsivat kiirust alati täpselt. Enamasti võib kiirus väheneda (0,1–10 %) alla koormusvabas olekus saavutatud kiiruse, nii et minimaalne kiirus saavutatakse mootori suurima võimsuse juures;
2.1.13. „pidev regenereerimine”– heitgaasi järeltöötlussüsteemi regenereerimisprotsess, mis toimub püsivalt või vähemalt üks kord kohaldatava siirdekatsetsükli või astmelise katsetsükli jooksul; vastupidiselt perioodilisele (harva toimuvale) regenereerimisele;
2.1.14. „metaanist erinevate süsivesinike eraldaja (NMC) muundamisefektiivsus” E– NMC muundamisefektiivsus, mida kasutatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldamiseks gaasiproovist kõikide süsivesinike, välja arvatud metaani oksüdeerimisega. Ideaaljuhul on muundumine metaani puhul 0 protsenti (ECH4 = 0) ja teiste süsivesinike puhul, mida esindab etaan, 100 protsenti (EC2H6 = 100 protsenti). Metaanist erinevate süsivesinike (NMHC) täpseks mõõtmiseks määratakse kõnealused kaks efektiivsust ning nende abil arvutatakse metaani ja etaani heite massivooluhulk. Võrdle „läbivoolu osa”;
2.1.15. „heitetaset mõjutavad kriitilised osad”– osad, mis on ette nähtud peamiselt heitkoguste piiramiseks, s.o kõik heitgaasi järeltöötlussüsteemid, mootori elektrooniline kontrollplokk ning selle andurid ja ajamid ning heitgaasitagastussüsteem koos kõigi asjaomaste filtrite, jahutite, reguleerimisventiilide ja torudega;
2.1.16. „heitetaset mõjutav kriitiline hooldus”– heitetaset mõjutavate kriitiliste osade hooldus;
2.1.17. „viiteaeg”– aeg võrdluspunktis mõõdetava komponendi muutumisest hetkeni, mil saavutatakse 10 % süsteemi lõppnäidust (t10), kusjuures proovivõtturi asukoht on määratletud võrdluspunktina. Gaasiliste komponentide puhul on see aeg, mis kulub mõõdetava komponendi liikumiseks proovivõtturist detektorisse (vt joonis 3.1);
2.1.18. „DeNOx süsteem”– heitgaaside järeltöötlussüsteem lämmastikoksiidide (NOx) heite vähendamiseks (näiteks passiivsed ja aktiivsed lahjad NOx katalüsaatorid, NOx adsorberid ja valikulise katalüütilise redutseerimise süsteemid);
2.1.19. „kastepunkt”– niiskuse määr, mida väljendatakse tasakaalutemperatuurina, mille juures vesi kondenseerub antud rõhu juures niiskest õhust kindlaksmääratud niiskuse juures. Kastepunkti määratletakse temperatuurina Celsiuse kraadides või kelvinites, ja see kehtib ainult rõhu puhul, mille juures seda mõõdetakse;
2.1.20. „diagnostika veakood (DTC)”– tärk, mis tähistab või märgistab NOx kontrolli riket;
2.1.21. „üksikrežiim”– seotud üksikkatsetena tehtavate püsikatsetega, nagu kirjeldatud 4B lisa punktis 7.4.1.1. ja 5. lisas;
2.1.22. „triiv”– erinevus nulli või kalibreerimissignaali ja vastava väärtuse vahel, mida näitas mõõteseade vahetult pärast heitekatses kasutamist, juhul kui instrument nulliti ja kalibreeriti vahetult enne katset;
2.1.23. „elektrooniline kontrollplokk”– mootori elektrooniline seade, mis kasutab mootori andurite andmeid mootori näitajate juhtimiseks;
2.1.24. „heitekontrollisüsteem”– mis tahes seade, süsteem või osa, mis kontrollib või vähendab mootorist eralduvate reguleeritavate saasteainete heitkoguseid;
2.1.25. „heitekontrollistrateegia”– heitekontrollisüsteem, mis hõlmab ühte põhilist ja mitut täiendavat heitekontrollistrateegiat, mida kasutatakse mootori või selliste väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate üldkonstruktsioonis, millele mootor on paigaldatud;
2.1.26. „heite püsimisaeg”– 8. lisas näidatud tundide arv, mille jooksul halvendustegureid määratakse;
2.1.27. „heitetaset mõjutav hooldus”– hooldus, mis mõjutab märgatavalt heitkoguseid või mis tõenäoliselt mõjutab sõiduki või mootori heitenäitajate halvenemist tavakasutuse jooksul;
2.1.28. „mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkond”– tootja määratletud mootorite rühm, mis vastab mootoritüüpkonna määratlusele, kuid on heitgaasi järeltöötlussüsteemi kasutamise alusel jagatud omakorda alarühmadesse;
2.1.29. „mootoritüüpkond”– tootja määratletud mootorite rühm, mis on projekteeritud samalaadsete heitgaasikarakteristikutega ja vastab käesoleva eeskirja punktis 7 sätestatud nõuetele;
2.1.30. „mootori reguleeritud kiirus”– mootori käitamiskiirus, kui seda juhib paigaldatud regulaator;
2.1.31. „mootorisüsteem”– mootor, heitekontrollisüsteem ja sideliides (riistvara ja sõnumid) mootorisüsteemi elektroonilis(t)e kontrollploki (-plokkide) (ECU) ja kõikide muude jõuülekandeseadmete või sõiduki juhtseadme(te) vahel;
2.1.32. „mootoritüüp”– mootorikategooria, millesse kuuluvad mootorid ei erine üksteisest käesoleva eeskirja 1A lisa 3. liite punktides 1–4 kindlaks määratud põhiliste karakteristikute poolest;
2.1.33. „heitgaasi järeltöötlussüsteem”– katalüüsmuundur, tahkete osakeste filter, deNOx süsteem, deNOx ja tahkete osakeste ühisfilter või mõni muu heitkoguseid vähendav seade, mis on paigaldatud mootorist allavoolu. Käesolev määratlus ei hõlma heitgaasitagastust (EGR) ega turboülelaadureid, mida peetakse mootori lahutamatuks osaks;
2.1.34. „heitgaasitagastussüsteem”– tehnoloogia, mis vähendab heidet, juhtides põlemiskambri(te)st välja paisatud heitgaasid tagasi mootorisse, et neid segada sissetuleva õhuga enne põlemist või selle ajal. Gaasijaotusfaaside abil jääkheitgaasi koguse suurendamist põlemiskambri(te)s ei loeta heitgaasi tagastamiseks käesoleva eeskirja mõistes;
2.1.35. „täisvoolu lahjendusmeetod”– protsess, mille käigus kogu heitgaasivool segatakse lahjendusõhuga, enne kui osa lahjendatud heitgaasivoolust eraldatakse analüüsimiseks;
2.1.36. „gaasilised saasteained”– süsinikmonooksiid, süsivesinikud (eeldatav suhe C1H1,85) ning lämmastikoksiidid, mida väljendatakse lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina;
2.1.37. „hea inseneritava”– otsused, mis on tehtud kooskõlas üldtunnustatud teaduslike ja tehniliste põhimõtetega ning kättesaadava asjakohase teabe põhjal;
2.1.38. „HEPA filter”– kõrgefektiivne õhufilter, mille minimaalne algne tahkete osakeste püüdmise tõhusus peab ulatuma 99,97 protsendini, vastavalt ASTM F 1471–93 või samaväärsele standardile;
2.1.39. „süsivesinikud (HC)”– kõik süsivesinikud (THC), vajaduse korral metaanist erinevad süsivesinikud (NMHC). Süsivesinikud tähendavad üldiselt süsivesinike rühma, millele on iga kütuse- ja mootoritüübi jaoks kehtestatud heitestandardid;
2.1.40. „maksimaalne pöörlemiskiirus (nhi)”– mootori suurim pöörlemiskiirus, mille puhul on võimalik saavutada 70 % nimivõimsusest (4A lisa) või maksimaalsest võimsusest (4B lisa);
2.1.41. „tühikäigu pöörlemiskiirus”– mootori väikseim pöörlemiskiirus minimaalse koormuse juures (suurem kui nullkoormus või sellega võrdne), kui mootori pöörlemiskiirust kontrollib pöörlemiskiiruse regulaator. Mootorite puhul, millel tühikäigu pöörlemiskiirust kontrolliv regulaatori funktsioon puudub, tähendab tühikäigu pöörlemiskiirus tootja teatatud madalaimat mootori pöörlemiskiirust väikseima koormuse puhul. Oluline on ära märkida, et sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirus tähendab töösooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirust;
2.1.42. „vahepöörlemiskiirus”– mootori pöörlemiskiirus, mis vastab ühele järgmistest nõuetest:
a)
mootorite puhul, mis on ette nähtud käitamiseks täiskoormuse pöördemomendikõvera kogu pöörlemiskiiruse alal, on vahepöörlemiskiiruseks suurimale deklareeritud maksimaalsele pöördemomendile vastav pöörlemiskiirus, kui see jääb vahemikku 60–75 % nimipöörlemiskiirusest;
b)
juhul kui deklareeritud maksimaalsele pöördemomendile vastav pöörlemiskiirus on väiksem kui 60 % nimipöörlemiskiirusest, loetakse vahepöörlemiskiiruseks 60 % nimipöörlemiskiirusest;
c)
juhul kui deklareeritud maksimaalsele pöördemomendile vastav pöörlemiskiirus on suurem kui 75 % nimipöörlemiskiirusest, on vahepöörlemiskiirus 75 % nimipöörlemiskiirusest;
2.1.43. „lineaarsus”– mõõdetud väärtuste vastavuse määr asjaomastele võrdlusväärtustele. Lineaarsus tehakse kindlaks, kasutades mõõdetud väärtuspaaride ja võrdlusväärtuste lineaarset regressiooni katsetes eeldatud või täheldatud väärtuste vahemikus;
2.1.44. „minimaalne pöörlemiskiirus (nlo)”– väikseim mootori pöörlemiskiirus, mille puhul on võimalik saavutada 50 % nimivõimsusest (4A lisa) või deklareeritud maksimaalsest võimsusest (4B lisa);
2.1.45. „maksimaalne võimsus (Pmax)”– tootja deklareeritud maksimaalne võimsus kilovattides;
2.1.46. „maksimaalsele pöördemomendile vastav pöörlemiskiirus”– tootja deklareeritud mootori pöörlemiskiirus, mille juures mootor saavutab maksimaalse pöördemomendi;
2.1.47. „teatud suuruse keskväärtused”– voo suhtes kaalutud keskväärtustel põhinev keskmine, mis saadakse teatud vooluhulga suhtes võrdelise kaalumisega ;
2.1.48. „NCD-mootori tüüpkond”– valmistaja määratletud mootorisüsteemide rühm, kus NOx kontrolliga seotud rikete (NCM) seireks/diagnoosimiseks kasutatakse samu meetodeid;
2.1.49. „kasulik võimsus”– võimsus EMK kilovattides, mis saadakse katsestendil väntvõlli või samaväärse seadise otsalt, mõõdetuna ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 120 kirjeldatud meetodil, milles käsitletakse põllu- ja metsamajanduslikele traktoritele ning väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite tüübikinnitust seoses väljundvõimsuse, väljundpöördemomendi ja kütuse erikulu mõõtmisega;
2.1.50. „heitetaset mittemõjutav hooldus ”– hooldus, mis ei mõjuta märgatavalt heitkoguseid ja millel ei ole püsivat mõju masina või mootori heitenäitajate halvenemisele tavakasutuse jooksul pärast hooldust;
2.1.51. „metaanist erinevad süsivesinikud (NMHC)”– kõik süsivesinike liigid, välja arvatud metaan;
2.1.52. „NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem)”– sõiduki mootoril olev süsteem, mis suudab
a)
avastada NOx kontrollisüsteemi rikke;
b)
teha arvutimällu salvestatud teabe ja/või selle teabe välistele seadmetele edastamise abil kindlaks rikke tõenäolise põhjuse;
2.1.53. „NOx kontrollisüsteemi rike (NCM)”– katse omavoliliselt muuta mootori NOx kontrollisüsteemi või seda süsteemi mõjutav rike, mis võib tuleneda omavolilisest muutmisest, ning mida käesoleva direktiivi kohaselt käsitatakse olukorrana, mis nõuab avastamise korral hoiatus- või meeldetuletussüsteemi aktiveerimist;
2.1.54. „karterist eralduv heide”– mootori karterist pärit voog, mis pääseb otse keskkonda;
2.1.55. „käitaja nõue”– mootori käitaja sisendsignaal mootori väljundi reguleerimiseks. Käitajaks võib olla isik (st käsitsi käitamine) või regulaator (st automaatne käitamine), kes/mis annab mehaanilise või elektroonilise signaali, mis kutsub esile muutuse mootori väljundis. Sisend võib pärineda kas gaasipedaalilt või olla vastav signaal, seguklapi hoovalt või olla vastav signaal, ujuki hoovalt või olla vastav signaal, käigukangilt või olla vastav signaal või pärineda regulaatori seadistuspunktist või olla vastav signaal;
2.1.56. „lämmastikoksiidid”– ühendid, mis sisaldavad ainult lämmastikku ja hapnikku, mõõdetuna käesolevas eeskirjas kindlaks määratud menetluste kohaselt. Lämmastikoksiide väljendatakse kvantitatiivselt, nagu NO oleks NO2 kujul, nii et kõikide lämmastikoksiidide puhul kasutatakse molaarmassi, mis on võrdne NO2 molaarmassiga;
2.1.57. „algmootor”– teatavast mootoritüüpkonnast valitud mootor, millel on kõnealust mootoritüüpkonda esindavad heitkoguse karakteristikud ja mis vastab käesoleva eeskirja 1B lisas sätestatud nõuetele;
2.1.58. „osarõhk”– rõhk (p), mis on omane ühele gaasile gaasisegus. Ideaalgaasi puhul on osarõhu ja kogurõhu jagatis võrdne koostisosa molaarse kontsentratsiooniga (x);
2.1.59. „tahkete osakeste järeltöötlusseade”– heitgaasi järeltöötlussüsteem tahkete saasteainete (PM) heite vähendamiseks tahkete osakeste mehhaanilise, aerodünaamilise, difusioonilise või inertsiaalse eraldamise teel;
2.1.60. „osavoolu lahjendusmeetod”– protsess, mille käigus enne tahkete osakeste proovifiltrile suunamist üks osa heitgaasivoost eraldatakse ning segatakse sobivas koguses lisaõhuga;
2.1.61. „tahked osakesed (PM)”– mis tahes ained, mis kogutakse ette nähtud filtrisse pärast survesüütemootori heitgaasi lahjendamist puhta filtreeritud õhuga temperatuuril kuni 325 K (52 °C);
2.1.62. „läbivoolu osa PF”– kõrvalekalle metaanist erinevate süsivesinike eraldaja (vt metaanist erinevate süsivesinike eraldaja (NMC) muundamisefektiivsus E) ideaalsest toimimisest. Ideaalse metaanist erinevate süsivesinike eraldusmeetodi puhul oleks metaani läbivooluosa PFCH4
1 000 (sel juhul on metaani muundamisefektiivsus ECH4 0), ja kõikide teiste süsivesinike läbivoolu osa oleks 0,000, mida näitab PFC2H6 (sel juhul on metaani muundamisefektiivsus EC2H6 1). Valem:
ja ;
2.1.63. „osakoormus”– mingi osa mootori maksimaalsest pöördemomendist vastaval pöörlemiskiirusel;
2.1.64. „perioodiline (või harva toimuv) regenereerimine”– heitgaasi järeltöötlussüsteemi perioodiline regenereerimisprotsess, mis toimub vähem kui 100 tunni jooksul mootori normaalsest tööajast. Regenereerimistsüklite ajal võidakse heite piirnorme ületada;
2.1.65. „turuleviimine”– käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluva toote kättesaadavaks tegemine riigi turul, kus kohaldatakse käesolevat eeskirja, tasu eest või tasuta, eesmärgiga levitada ja/või kasutada toodet selles riigis;
2.1.66. „proovivõttur”– esimene osa ülekandetorus, mis edastab proovi proovivõtusüsteemi järgmisele komponendile;
2.1.67. „PTFE”– polütetrafluoroetüleen, üldiselt tuntud kui teflon TM;
2.1.68. „astmeline püsikatsetsükkel”– mootori püsikatsetsükkel, mis koosneb kindlast arvust etteantud pöörlemiskiiruse ja pöördemomendiga katserežiimidest ning pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi muudud režiimide vahel on ette antud;
2.1.69. „nimipöörlemiskiirus”– regulaatori lubatud suurim pöörlemiskiirus täiskoormusel töötavale mootorile või pöörlemiskiiruse regulaatori puudumise korral kiirus, mille juures mootori väljundvõimsus on suurim, vastavalt tootja määratlusele;
2.1.70. „reaktiiv”– mis tahes ärakulutatav või mittetaaskasutatav aine, mida vajatakse ja kasutatakse heitgaasi järeltöötlussüsteemi tõhusaks toimimiseks;
2.1.71. „regenereerimine”– toiming, mille käigus heitetasemed muutuvad, sest järeltöötluse töövõime taastatakse vastavalt ettenähtule. Esineb kahte tüüpi regenereerimist: pidevat (vt 4B lisa punkt 6.6.1.) ja perioodilist (harva toimuvat) regenereerimist (vt 4B lisa punkt 6.6.2.);
2.1.72. „reageerimisaeg”– aeg, mis kulub võrdluspunktis mõõdetava komponendi muutumisest hetkeni, mil saavutatakse 90 % süsteemi lõppnäidust (t90), kusjuures proovivõtturi asukoht on määratletud võrdluspunktina, ning mõõdetava komponendi kontsentratsioonimuutus peab olema vähemalt 60 % skaala lõppväärtusest ja lülitid peavad võimaldama gaasi ümberlülitamist vähem kui 0,1 sekundiga. Süsteemi reageerimisaeg moodustub süsteemi viiteajast ja süsteemi tõusuajast;
2.1.73. „tõusuaeg”– aeg, mis kulub näidu jõudmiseks 10 %-lt 90 %ni lõppnäidust (t90 – t10);
2.1.74. „skanner”– väline katseseade, mida kasutatakse väliseks andmevahetuseks NCD-süsteemiga;
2.1.75. „kasutusaja saavutamise katseplaan”– vanandamistsükkel ja kasutusaja saavutamise periood mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna halvendustegurite kindlaksmääramiseks;
2.1.76. „ühine õhurõhumõõtur”– õhurõhumõõtur, mille mõõteväljundit kasutatakse mitme dünamomeetrilise katsestendi jaoks samas katsekeskuses;
2.1.77. „ühine niiskuse mõõtmine”– niiskuse mõõtmine, mille tulemust kasutatakse mitme dünamomeetrilise katsestendi jaoks samas katsekeskuses;
2.1.78. „kalibreerimine”– mõõteriista seadistamine nii, et see reageeriks nõuetekohaselt kalibreerimisstandardile, mis jääb vahemikku 75 % ja 100 % mõõteriista mõõteulatuse või eeldatud mõõteulatuse maksimumväärtusest;
2.1.79. „võrdlusgaas”– puhastatud gaaside segu, mida kasutatakse gaasianalüsaatorite kalibreerimiseks. Võrdlusgaasid peavad vastama punktis 9.5.1. sätestatud nõuetele. Olgu märgitud, et kalibreerimisgaasid ja võrdlusgaasid on kvalitatiivselt samad, kuid erinevad esmase funktsiooni poolest. Gaasianalüsaatorite toimivuse katsetes ja proovidega seotud komponentide puhul võib olla tegemist kas kalibreerimis- või võrdlusgaasidega;
2.1.81. „eraldiseisev”– miski, mis ei sõltu millestki muust;
2.1.82. „püsiv”– seotud heitekatsetega, mille puhul mootori pöörlemiskiirust ja koormust hoitakse nominaalselt püsivate väärtuste juures. Püsikatsed on kas üksikrežiimis või astmelised katsed;
2.1.83. „stöhhiomeetriline”– seotud õhu ja kütuse kindla suhtarvuga, mille juures – kui kütus on täielikult oksüdeeritud – ei esine kütuse ega hapniku jääki;
2.1.84. „kogumisvahend”– tahkete osakeste filter, proovikott või muu kogumisvahend proovipartii kogumiseks;
2.1.85. „katse- (või töö)tsükkel”– kindlaksmääratud pöörlemiskiiruse ja pöördemomendiga katserežiimide järjestus, milles mootor töötab kas püsirežiimis või muutuvas režiimis. Töötsüklid on kindlaks määratud 5. lisas. Üks töötsükkel võib koosneda ühest või mitmest katsefaasist;
2.1.86. „katsefaas”– ajavahemik, mille jooksul määratakse kindlaks pidurdamisega seotud heitkogused. Kui töötsükkel sisaldab mitut katsefaasi, on eeskirjaga võimalik täpsustada täiendavaid arvutusi, millega kaalutakse ja kombineeritakse tulemusi, et saada liitväärtusi heitkogustele kohaldatavate piirväärtustega võrdlemiseks;
2.1.87. „tolerants ehk lubatav hälve”– vahemik, milles asub 95 % teatud arvnäitaja registreeritud väärtuste kogumist, ülejäänud 5 % registreeritud väärtustest kalduvad tolerantsivahemikust kõrvale. Lubatava hälbe piiridesse jäämise kindlaks tegemiseks tuleb kasutada täpsustatud registreerimissagedusi ja ajavahemikke;
2.1.88. „süsivesinike heitkogus (THC)”– orgaaniliste koostisosade üldmass, mida mõõdetakse süsivesinike üldkoguse mõõtmiseks välja töötatud menetluse abil ja väljendatakse süsivesinikuna, mille vesiniku-süsiniku massi suhe on 1.85:1;
2.1.89. „ülekandeaeg”– aeg, mis kulub võrdluspunktis mõõdetava komponendi muutumisest hetkeni, mil saavutatakse 50 % süsteemi lõppnäidust (t50), kusjuures proovivõttur on määratletud võrdluspunktina. Ülekandeaega kasutatakse erinevate mõõteinstrumentide signaalide ühtlustamiseks. Vt joonis 3.1;
2.1.90. „siirdekatsetsükkel”– katsetsükkel, kus kasutatavad kiiruse ja pöördemomendi normaliseeritud väärtused muutuvad ajas suhteliselt kiiresti;
2.1.91. „tüübikinnitus”– mootoritüübi kinnitamine seoses sellest lähtuva heitega, mida on mõõdetud käesolevas eeskirjas sätestatud menetluste kohaselt;
2.1.92. „mõõteandmete ajakohastamine ja registreerimine”– sagedus, millega analüsaator esitab uued parajasti kehtivad väärtused;
2.1.93. „kasulik tööiga”– teatav läbisõidu- ja/või ajavahemik, mille jooksul tuleb tagada vastavus asjakohastele gaasiliste ja tahkete saasteainete heite piirnormidele;
2.1.94. „vahelduva pöörete arvuga mootor”– mootor, millel ei ole püsikiiruse režiimi;
2.1.95. „kontrollimine”– hindamine, kas mõõtesüsteemi väljundid on kooskõlas kasutatavate võrdlussignaalide vahemikuga, mis vastab ühele või mitmele kindlaksmääratud piirnormile. Vastupidine „kalibreerimisele”;
2.1.96. „nullimine”– mõõteseadme justeerimine selliselt, et see annaks heite koostisosade kontsentratsiooni mõõtmisel kalibreerimise nullstandardaine (nagu näiteks puhastatud lämmastik või puhastatud õhk) puhul nullvaste;
2.1.97. „nullgaas”– gaas, mis annab analüsaatoris nullvaste. Tegemist võib olla kas puhastatud lämmastiku, puhastatud õhu või puhastatud õhu ja puhastatud lämmastiku kombinatsiooniga.
Joonis 1
Süsteemi toimimise (reageering) määratlused: viiteaeg (punkt 2.1.17.), reageerimisaeg (punkt 2.1.72.), tõusuaeg (punkt 2.1.73.) ja ülekandeaeg (punkt 2.1.89.)
2.2. Sümbolid ja lühendid
2.2.1. Sümbolid
Sümboleid selgitatakse 4A lisa punktis 1.4. ja 4B lisa punktis 3.2.
2.2.2. Keemiliste ühendite tähised ja lühendid
Ar: argoon
C1: süsivesinike C1-ekvivalent
CH4: metaan
C2H6: etaan
C3H8: propaan
CO: süsinikmonooksiid
CO2: süsinikdioksiid
DOP: dioktüülftalaat
H: atomaarne vesinik
H2: vesiniku molekul
HC: süsivesinikud
H2O: vesi
He: heelium
N2: molekulaarne lämmastik
NMHC: metaanist erinevad süsivesinikud
NOx: lämmastikoksiidid
NO: lämmastikoksiid
NO2: lämmastikdioksiid
O2: hapnik
PM: tahked osakesed
PTFE: polütetrafluoroetüleen
S: väävel
THC: süsivesinike heitkogus
2.2.3. Lühendid
ASTM: USA Materjalide Katsetamise Ühing (American Society for Testing and Materials)
BMD: väike lahjenduskott
BSFC: kütusekulu pidurdamisel
CFV: kriitilise voolurežiimiga Venturi toru
CI: survesüüde
CLD: kemoluminestsentsdetektor
CVS: püsimahuproovivõttur
DeNOx: lämmastikoksiidide järeltöötlussüsteem
DF: halvendustegur
ECM: elektrooniline juhtimismoodul
EFC: elektrooniline voolukontroll
EGR: heitgaasitagastus
FID: leekionisatsioonidetektor
GC: gaasikromatograaf
HCLD: kuumkemoluminestsentsdetektor
HFID: kuumleek-ionisatsioonidetektor
IBP: keemise algtemperatuur
ISO: Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon
LPG: veeldatud naftagaas
NDIR: mittelahutav infrapunatajur
NDUV: mittelahutav ultraviolett-tajur
NIST: USA Riiklik Standardite ja Tehnoloogiainstituut (National Institute for Standards and Technology)
NMC: metaanist erinevate süsivesinike eraldaja
PDP: mahtpump
% FS: protsent skaala lõppväärtusest
PFD: osavoolulahjendus
PFS: osavoolusüsteem
PTFE: polütetrafluoroetüleen (üldiselt tuntud kui teflon™)
RMC: astmeline katsetsükkel
RMS: ruutkeskmine
RTD: resistiivne temperatuuriandur
SAE: USA Autoinseneride liit (Society of Automotive Engineers)
SSV: eelhelikiirusega Venturi toru
UCL: ülemine usalduspiir
UFM: ultraheli-voolumõõtur
3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE
3.1. Tüübikinnituse taotlemine mootorile kui eraldi tehnilisele seadmele
3.1.1.
Taotluse mootorile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse saamiseks seoses gaasiliste ja tahkete osakeste heite tasemega esitab mootori tootja või tootja ametlik esindaja.
3.1.2.
Taotlusele lisatakse allpool osutatud dokumendid kolmes eksemplaris ja järgmised andmed:
mootoritüübi kirjeldus, mis sisaldab käesoleva eeskirja 1A lisas osutatud andmeid, ja vajaduse korral käesoleva eeskirja 1B lisas osutatud andmeid mootoritüüpkonna kohta.
3.1.3.
Mootor, mis vastab 1A lisas kirjeldatud mootoritüübi karakteristikutele, esitatakse punktis 5 määratletud tüübikinnituskatsete läbiviimise eest vastutavale tehnilisele teenistusele. Kui tehniline teenistus teeb kindlaks, et esitatud mootor ei esinda täielikult 1A lisa 2. liites kirjeldatud mootoritüüpkonda, esitatakse kooskõlas punktiga 5 katsete läbiviimiseks alternatiivne ja vajaduse korra täiendav mootor.
4. TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE
4.1.
Kui käesoleva eeskirja punkti 3.1. kohaselt tüübikinnituse saamiseks esitatud mootor vastab punktis 5.2. sätestatud nõuetele, antakse sellele mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnitus.
4.2.
Igale kinnitatud mootoritüüpkonnale antakse tüübikinnitusnumber. Selle esimesed kaks numbrit näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seerianumbrit. Üks ja sama kokkuleppe osapool ei või anda sama numbrit teisele mootoritüübile või mootoritüüpkonnale.
4.3.
Teade mootoritüübile või mootoritüüpkonnale käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osapooltele käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastaval vormil. Esitatakse ka tüübikatsetuste käigus mõõdetud parameetrite väärtused.
4.4.
Igale mootorile, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud mootoritüübile või mootoritüüpkonnale, tuleb kinnitada hõlpsasti juurdepääsetavasse kohta ja selgesti nähtavale rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmistest osadest:
4.4.1.
ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (2);
4.4.2.
käesoleva eeskirja number (punktis 4.4.1 ettenähtud ringist paremal), millele järgneb R-täht, mõttekriips ja tüübikinnitusnumber;
4.4.3.
täiendav sümbol, mis sisaldab kahte tähte; neist esimene täht on vahemikus D kuni R, mis tähistab heite taset (punkt 5.2.1.), mille alusel mootoritüüp või mootoritüüpkond tüübikinnituse sai, ja teine täht on kas A (kui mootoritüüpkond on sertifitseeritud vahelduva pöörete arvuga tööks) või B (kui mootoritüüpkond on sertifitseeritud püsiva pöörlemiskiirusega tööks).
4.5.
Kui mootor vastab ühe või mitme teise kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud mootoritüübile või -tüüpkonnale, ei pea käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse andnud riik ette nähtud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse punktis 4.4.2 osutatud sümbolist paremale üksteise alla tulpa eeskirjade numbrid ja tüübikinnitusnumbrid ning kõigi nende eeskirjade lisasümbolid, mille kohaselt on antud tüübikinnitus riigis, mis on andnud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.
4.6.
Tüübikinnitusmärk kinnitatakse tootja paigaldatud andmeplaadile või selle lähedale.
4.7.
Tüübikinnitusmärgi kujunduse näidised on esitatud käesoleva eeskirja 3. lisas.
4.8.
Mootoril, millele on antud tüübikinnitus kui eraldi seadmestikule, peavad lisaks tüübikinnitusmärgile olema veel:
4.8.1.
mootori tootja kaubamärk või kaubanimi;
4.8.2.
tootja mootorikood;
4.9.
Need märgistused peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud.
5. TEHNILINE KIRJELDUS JA KATSED
5.1. Üldteave
Osad, mille ülesanne on mõjutada gaasiliste ja tahkete osakeste heidet, peavad olema projekteeritud, valmistatud ja ühendatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mootor vastaks sõltumata sellele mõjuda võivale vibratsioonile käesoleva eeskirja sätetele.
5.1.1. Tootja võetavad tehnilised meetmed peavad tagama, et kõnealust heidet piiratakse tõhusalt käesoleva eeskirja kohaselt kogu mootori normaalse kasutusaja jooksul tavapärastes kasutustingimustes. Need nõuded loetakse täidetuks juhul, kui:
a)
punktide 5.2.1. ja 7.2.2.1. sätted on täidetud, ja
b)
lisaks sellele on alates võimsusklassist L mootorite puhul täidetud punkti 5.3. sätted.
5.1.2. H ja kõrgema võimsusklassiga mootorite puhul peab tootja vajaduse korral tõendama mootori ja järeltöötlusseadme vastupidavust 8. lisa kohaselt.
5.1.3. Heitega seotud komponentide süstemaatiline asendamine pärast mootori teatavat kasutusperioodi on lubatud. Mootoridetailide või -süsteemide kohandamist, remonti, lahtimonteerimist, puhastamist või väljavahetamist, mida teostatakse perioodiliselt, et vältida häireid mootori töös, tehakse ainult sellises ulatuses, mis on tehniliselt vajalik heitekontrollisüsteemi nõuetekohase toimimise tagamiseks. Seetõttu peaks kliendi käsiraamatus olema esitatud hoolduse ajakava, mis tuleb kinnitada enne tüübikinnituse andmist. L ja kõrgema võimsusklassi mootorite jaoks esitatakse täiendav teave kooskõlas punkti 5.3.3 nõuetega.
5.1.4. Järeltöötlusseadme(te) hooldust/asendamist käsitlev väljavõte käsiraamatust lisatakse teatisele käesoleva eeskirja 1A lisa liidetes sätestatud nõuete kohaselt.
5.2. Saasteainete heite tehniline kirjeldus
Katsetamiseks esitatud mootorist eralduvate gaasiliste ja tahkete ainete mõõtmisel kasutatakse 4A lisas kirjeldatud meetodeid, kui tegemist on kuni P võimsusklassiga, ning 4B lisas kirjeldatud meetodeid, kui tegemist on Q ja R võimsusklassiga. Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib 4B lisas kirjeldatud meetodeid rakendada kuni P võimsusklassi puhul.
5.2.1. Süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste heide ei tohi ületada alljärgnevas tabelis esitatud koguseid:
Võimsus-klass
Kasulik võimsus
(P)
(kW)
Süsinikmono-oksiid
(CO)
(g/kWh)
Süsivesinikud
(HC)
(g/kWh)
Lämmastik-oksiidid
(NOx)
(g/kWh)
Tahked osakesed
(PM)
(g/kWh)
E
130 ≤ P ≤ 560
3,5
1,0
6,0
0,2
F
75 ≤ P < 130
5,0
1,0
6,0
0,3
G
37 ≤ P < 75
5,0
1,3
7,0
0,4
D
18 ≤ P < 37
5,5
1,5
8,0
0,8
Kasulik võimsus
(P)
(kW)
Süsinikmono-oksiid
(CO)
(g/kWh)
Süsivesinike ja lämmastikoksiidide summa
(HC + NOx)
(g/kWh)
Tahked osakesed
(PM)
(g/kWh)
H
130 ≤ P ≤ 560
3,5
4,0
0,2
I
75 ≤ P < 130
5,0
4,0
0,3
J
37 ≤ P < 75
5,0
4,7
0,4
K
19 ≤ P < 37
5,5
7,5
0,6
Kasulik võimsus
(P)
(kW)
Süsinikmono-oksiid
(CO)
(g/kWh)
Süsivesinikud
(HC)
(g/kWh)
Lämmastik-oksiidid
(NOx)
(g/kWh)
Tahked osakesed
(PM)
(g/kWh)
L
130 ≤ P ≤ 560
3,5
0,19
2,0
0,025
M
75 ≤ P < 130
5,0
0,19
3,3
0,025
N
56 ≤ P < 75
5,0
0,19
3,3
0,025
Süsivesinike ja lämmastikoksiidide summa
(HC + NOx)
(g/kWh)
P
37 ≤ P < 56
5,0
4,7
0,025
Kasulik võimsus
(P)
(kW)
Süsinikmono-oksiid
(CO)
(g/kWh)
Süsivesinikud
(HC)
(g/kWh)
Lämmastik-oksiidid
(NOx)
(g/kWh)
Tahked osakesed
(PM)
(g/kWh)
Q
130 ≤ P ≤ 560
3,5
0,19
0,4
0,025
R
56 ≤ P < 130
5,0
0,19
0,4
0,025
Võimsusklasside H kuni R piirväärtused sisaldavad ka 8. lisa kohaselt arvutatud halvendustegureid.
5.2.2. Kui ühte 1B lisa kohaselt määratletud mootoritüüpkonda kuulub rohkem kui üks võimsusklass, peavad algmootori (millele antakse tüübikinnitus) ja kõikide samasse tüüpkonda kuuluvate mootoritüüpide (mille suhtes kehtib toodangu nõuetele vastavus) heite väärtused vastama kõrgema võimsusklassi rangematele nõuetele.
5.2.3. Lisaks sellele kohaldatakse järgmisi nõudeid:
a)
kestvusnõuded, nagu on sätestatud käesoleva eeskirja 8. lisas;
b)
mootori kontrollipiirkonna nõuded, mis on sätestatud käesoleva eeskirja punktis 5.3.5 üksnes võimsusklassidesse Q ja R kuuluvate mootorite katsete puhul;
c)
CO2-heitest teavitamise nõuded, mis on 4A lisa kohaste katsete kohta sätestatud käesoleva eeskirja 10. lisa 1. liites või mis on 4B lisa kohaste katsete kohta sätestatud 10. lisa 2. liites;
d)
punktis 5.3 sätestatud nõuded võimsusklassidesse L kuni R kuuluvate elektrooniliselt juhitavate mootorite kohta.
5.3. Tüübikinnitusnõuded võimsusklasside L kuni R puhul
5.3.1. Käesolevat punkti kohaldatakse selliste elektrooniliselt juhitavate mootorite tüübikinnituse suhtes, mis kasutavad elektroonilist juhtimist kütuse sissepritsimise koguse ja ajastuse määramiseks (edaspidi „mootor”). Käesolevat punkti kohaldatakse olenemata tehnoloogiast, mida sellistes mootorites rakendatakse käesoleva eeskirja punktis 5.2.1. sätestatud heite piirväärtustele vastamiseks.
5.3.2. Üldnõuded
5.3.2.1. Põhilise heitekontrollistrateegia nõuded
5.3.2.1.1. Põhiline heitekontrollistrateegia, mis aktiveeritakse mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tüüpilise töövahemiku jooksul, kavandatakse nii, et mootor vastaks käesoleva eeskirja nõuetele.
5.3.2.1.2. Keelatud on mis tahes põhiline heitekontrollistrateegia, mis suudab eristada mootori tööd standardiseeritud tüübikinnituskatse ja teiste töötingimuste ajal ning sellest tulenevalt vähendada heitekontrolli taset, kui see ei tööta tüübikinnitusmenetluse jaoks ette nähtud tingimustes.
5.3.2.2.1. Mootoris või väljaspool teid kasutatavas liikurmasinas võib kasutada mis tahes täiendavat heitekontrollistrateegiat tingimusel, et täiendava heitekontrollistrateegia aktiveerimise korral muudab see ümbritseva keskkonna ja/või töötingimuste teatavale kombinatsioonile reageerides põhilist heitekontrollistrateegiat, kuid ei vähenda alaliselt heitekontrollisüsteemi tõhusust.
a)
Kui täiendav heitekontrollistrateegia on tüübikinnituskatse ajal aktiveeritud, siis punkte 5.3.2.2.2. ja 5.3.2.2.3. ei kohaldata.
b)
Kui täiendav heitekontrollistrateegia ei ole tüübikinnituskatse ajal aktiveeritud, tuleb tõendada, et täiendav heitekontrollistrateegia on aktiivne ainult siis, kui see on vajalik punktis 5.3.2.2.3 osutatud eesmärkidel.
5.3.2.2.2. Võimsusklasside L kuni P ja Q kuni R suhtes kohaldatavad kontrollitingimused on järgmised:
a)
võimsusklassidesse L kuni P kuuluvate mootorite kontrollitingimused:
i)
maksimaalne kõrgus 1 000 meetrit (või samaväärne õhurõhk 90 kPa);
ii)
ümbritseva õhu temperatuur vahemikus 275–303 K (2–30 °C);
iii)
mootori jahutusvedeliku temperatuur üle 343 K (70 °C).
Kui mootor töötab alapunktides i, ii ja iii sätestatud kontrollitingimustel, võib täiendava heitekontrollistrateegia aktiveerida vaid erandkorras;
b)
võimsusklassidesse Q kuni R kuuluvate mootorite kontrollitingimused:
i)
õhurõhk on kõrgem kui 82,5 kPa või sellega võrdne;
ii)
ümbritseva õhu temperatuur on järgmises vahemikus:
—
266 K (–7 °C) või kõrgem;
—
madalam kui järgmise valemiga määratletud temperatuur kindla õhurõhu juures või sellega võrdne: , kus Tc on arvutatud ümbritseva õhu temperatuur K ja Pb on õhurõhk kPa;
iii)
mootori jahutusvedeliku temperatuur on üle 343 K (70 °C).
Kui mootor töötab alapunktides i, ii ja iii sätestatud kontrollitingimustel, aktiveeritakse täiendav heitekontrollistrateegia vaid juhtudel, kui see on tõendatult vajalik punktis 5.3.2.2.3 määratletud eesmärkidel ja kui tüübikinnitusasutus on selle heaks kiitnud;
c)
töö madalal temperatuuril.
Erandina punkti b nõuetest võib heitgaasitagastussüsteemiga (EGR) varustatud võimsusklassi Q kuni R kuuluvate mootorite puhul kasutada täiendavat heitekontrollistrateegiat, kui ümbritseva õhu temperatuur on alla 275 K (2 °C) ja kui on täidetud üks kahest järgmisest kriteeriumist:
i)
sisselaskekollektori temperatuur on madalam kui järgmise valemiga kindlaks määratud temperatuur või sellega võrdne:
, kus IMTc on sisselaskekollektori arvutatud temperatuur, K, ja PIM on sisselaskekollektori absoluutne rõhk kPa;
ii)
mootori jahutusvedeliku temperatuur on madalam kui järgmise valemiga kindlaks määratud temperatuur või sellega võrdne:
, kus ECTc on mootori jahutusvedeliku arvutatud temperatuur, K, ja PIM on sisselaskekollektori absoluutne rõhk kPa.
5.3.2.2.3. Täiendava heitekontrollistrateegia võib aktiveerida eelkõige järgmistel eesmärkidel:
a)
pardasignaalide põhjal, et kaitsta mootorit (kaasa arvatud õhukäitlusseadet) ja/või väljaspool teid kasutatavat liikurmasinat, kuhu mootor on paigaldatud, kahjustuste eest;
b)
kasutamisohutuse põhjustel;
c)
ülemäärase heite vältimiseks külmkäivituse, eelsoojenduse või väljalülitamise ajal;
d)
kui seda kasutatakse selleks, et teha järeleandmisi ühe reguleeritava saasteaine kontrolli suhtes konkreetsetel ümbritseva keskkonna või töötingimustel, et säilitada kontroll muude reguleeritavate saasteainete üle heite piirnormide raames, mis on kohased asjaomasele mootorile. Eesmärk on kompenseerida loomulikult esinevaid nähtusi viisil, mis tagab piisava kontrolli heite kõikide komponentide üle.
5.3.2.2.4. Tootja tõendab tüübikinnituskatse ajal tehnilisele teenistusele, et mis tahes täiendav heitestrateegia vastab punkti 5.3.2.2 sätetele. Tõendamine seisneb hinnangu andmises punktis 5.3.2.3 osutatud dokumentidele.
5.3.2.2.5. Keelatud on sellise täiendava heitekontrollistrateegia kasutamine, mis ei vasta punkti 5.3.2.2. sätetele.
5.3.2.3. Nõuded dokumentidele
5.3.2.3.1. Tootja annab tehnilisele teenistusele tüübikinnitustaotluse esitamise ajal koos sellega teatmiku, mis annab teavet konstruktsioonielementide, heitekontrollistrateegia ja selle kohta, kuidas toimub väljundparameetrite otsene või kaudne reguleerimine täiendava strateegia kaudu. Teatmik koosneb kahest osast:
a)
tüübikinnitustaotlusele lisatud dokumentatsioon peab sisaldama täielikku ülevaadet heitekontrollistrateegiast. Tuleb esitada tõendid, et kõik väljundparameetrid, mis võivad esineda eri sisendparameetrite reguleerimispiiride maatriksi alusel, on kindlaks tehtud. Need tõendid lisatakse teatmikule 1 A lisas osutatud viisil;
b)
lisamaterjalid, mis esitatakse tehnilisele teenistusele, kuid mida ei lisata tüübikinnitustaotlusele, peavad sisaldama kõiki mis tahes täiendava heitekontrollistrateegia poolt muudetavaid parameetreid ning piirtingimusi, mille korral vaatlusalune strateegia töötab, eelkõige:
i)
kontrolli põhimõtet ning toite- ja muude oluliste süsteemide ajastamisstrateegiate ja lülituspunktide kirjeldusi kõikide kasutusrežiimide korral, mille puhul on tagatud tõhus heitekontroll (näiteks heitgaasi tagastussüsteem (EGR) või reaktiivi doseerimine);
ii)
põhjendust mis tahes täiendava heitekontrollistrateegia kasutamise kohta mootori puhul, kaasa arvatud materjalid ja katseandmed, mis näitavad mõju heitgaasidele. See põhjendus võib põhineda katseandmetel, usaldusväärsel tehnilisel analüüsil või mõlema kombinatsioonil;
iii)
nende algoritmide või sensorite (kui on olemas) detailset kirjeldust, mida kasutatakse NOx kontrolli süsteemi mittenõuetekohase toimimise tuvastamiseks, analüüsimiseks või diagnoosimiseks;
iv)
hälvet, mis on lubatud punktis 5.3.3.7.2. esitatud nõuete täitmisel, olenemata kasutatud meetmetest.
5.3.2.3.2. Punkti 5.3.2.3.1. alapunktis b nimetatud lisamaterjali käsitatakse rangelt konfidentsiaalsena. See tehakse tüübikinnitusasutusele kättesaadavaks taotluse korral. Tüübikinnitusasutus käsitab nimetatud materjali konfidentsiaalsena.
5.3.3. NOx kontrolliseadmetele esitatavad nõuded võimsusklassidesse L kuni P kuuluvate mootorite puhul
5.3. 3.1. Tootja esitab 1A lisa 1. liite punktis 2 ja 3. liite punktis 2 sätestatud dokumentides NOx kontrolliseadmete funktsionaalseid ja talituslikke omadusi ammendavalt kirjeldava teabe.
5.3.3.2. Kui heitekontrollisüsteem vajab reaktiivi, peab tootja 1A lisa 1. liite punktis 2.2.1.13. ja 3. liite punktis 3.2.1.13. täpsustama ka reaktiivi omadused, kaasa arvatud reaktiivi liik, teave kontsentratsiooni kohta, kui reaktiiv on lahuses, ja käitamistemperatuur, ning esitama koostise ja kvaliteedi kohta viited rahvusvahelistele standarditele.
5.3.3.3. Mootori heitekontrollistrateegia peab töötama kõikides lepinguosaliste territooriumil üldjuhul valitsevates keskkonnatingimustes, eelkõige ümbritseva õhu madala temperatuuri korral.
5.3.3.4. Tootja tõendab, et reaktiivi kasutamisel ei ületa ammoniaagiheite hulk tüübikinnitusmenetluses kohaldatava heite katsetsükli ajal keskmist väärtust 25 ppm.
5.3.3.5. Kui väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale paigaldatakse või sellega ühendatakse eraldi reaktiivimahutid, on vaja lisada ka vahendid mahutites oleva reaktiivi proovi võtmiseks. Proovivõtupunkt peab olema erivahendeid või -meetodeid kasutamata kergesti juurdepääsetav.
5.3.3.6. Kasutamis- ja hooldusnõuded
5.3.3.6.1. Vastavalt punktile 5.1.3. on tüübikinnituse saamise eelduseks, et igale väljaspool teed kasutatava liikurmasina juhile antakse kirjalik juhis, mis sisaldab järgmist:
a)
üksikasjalikke hoiatusi, mis selgitavad paigaldatud mootori ebaõigest töötamisest, kasutamisest või hooldamisest põhjustatud võimalikke rikkeid, ning meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;
b)
üksikasjalikke hoiatusi masina ebaõige kasutamise kohta, millega võivad kaasneda häired mootori töös, ning asjaomaseid meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;
c)
teavet reaktiivi õige kasutamise kohta ning juhiseid selle lisamiseks tavapäraste hoolduskordade vahel;
d)
selget hoiatust, et vastava mootoritüübi jaoks välja antud tüübikinnitustunnistus kehtib ainult juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
i)
mootorit käitatakse ning seda kasutatakse ja hooldatakse vastavalt esitatud juhistele;
ii)
ebaõige töö, kasutuse või hoolduse korral on viivitamata võetud alapunktides a ja b nimetatud hoiatustes esitatud meetmed probleemi kõrvaldamiseks;
iii)
mootorit ei ole tahtlikult väärkasutatud, eelkõige ei ole EGRi ega ka reaktiivi doseerimise süsteemi deaktiveeritud ega hooldamata jäetud.
Juhised peavad olema koostatud selges ja mittetehnilises keeles, kasutades samu termineid nagu väljaspool teed kasutatavate liikurmasinate või mootori kasutusjuhendis.
5.3.3.7. Reaktiivi kontroll (vajaduse korral)
5.3.3.7.1. Vastavalt punkti 6.1. sätetele on tüübikinnituse saamise eelduseks, et väljaspool teed kasutatavate liikurmasinate konfiguratsioonist lähtuvalt teavitatakse juhti indikaatorite või muude sobivate vahendite kaudu järgmistest asjaoludest:
a)
allesoleva reaktiivi hulgast reaktiivimahutis ning täiendava erisignaaliga olukorrast, kui reaktiivi on alles vähem kui 10 % mahuti täismahust;
b)
kui reaktiivimahuti on tühi või peaaegu tühi;
c)
kui mahutis olev reaktiiv ei vasta paigaldatud analüüsivahendite kohaselt 1A lisa 1. liite punktis 2.2.1.13 ja 3. liite punktis 2.2.1.13 nimetatud omadustele;
d)
kui reaktiivi doseerimine katkeb mootori töötingimuste juures, kus doseerimine ei ole vajalik, ilma et käsk selleks tuleks mootori elektrooniliselt kontrollplokilt või doseerimise regulaatorilt,, eeldusel et need töötingimused tehakse tüübikinnitusasutusele teatavaks.
5.3.3.7.2. Tootja valikul tagatakse reaktiivi vastavus nimetatud omadustele ning asjaomase NOx heite vastavus lubatud hälbele ühega järgmistest vahenditest:
a)
otseste vahenditega, näiteks kasutades reaktiivi kvaliteedi sensorit;
b)
kaudsete vahenditega, näiteks kasutades reaktiivi tõhususe hindamiseks heitgaasides NOx sensorit;
c)
mis tahes teiste vahenditega eeldusel, et nende tõhusus on vähemalt võrdne alapunktis a või b nimetatud meetmete kasutamise tulemusega ning käesolevas punktis nimetatud peamised nõuded on täidetud.
5.3.4. NOx kontrolliseadmetele esitatavad nõuded võimsusklassidesse Q kuni R kuuluvate mootorite puhul
5.3.4.1. Tootja esitab 1A lisa 1. liite punktis 2 ja 1A lisa 3. liite punktis 2 sätestatud dokumentides NOx kontrolliseadmete talituslikke kasutusomadusi ammendavalt kirjeldava teabe.
5.3.4.2. Mootori heitekontrollistrateegia peab töötama kõikides lepingupartnerite territooriumil üldjuhul valitsevates keskkonnatingimustes, eelkõige ümbritseva õhu madala temperatuuri korral. See nõue ei ole piiratud nende tingimustega, mille korral tuleb kasutada põhilist heitekontrollistrateegiat, nagu on täpsustatud punktis 5.3.2.2.2.
5.3.4.3. Tootja tõendab, et reaktiivi kasutamisel ei ületa ammoniaagiheite hulk tüübikinnitusmenetluses kohaldatava kuumkäivitusega NRTC (maanteeväline siirdetsükkel) või NRSC (maanteeväline püsitsükkel) jooksul keskmist väärtust 10 ppm.
5.3.4.4. Kui väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale paigaldatakse või sellega ühendatakse reaktiivimahutid, peab olema võimalik võtta mahutites olevast reaktiivist proove. Proovivõtupunkt peab olema erivahendeid või -meetodeid kasutamata kergesti juurdepääsetav.
5.3.4.5. Vastavalt punktile 6.1 on tüübikinnituse saamise eelduseks järgmised tingimused:
a)
igale väljaspool teed kasutatava liikurmasina juhile antakse kirjalikud hooldusjuhendid, nagu täpsustatud käesoleva eeskirja 9. lisas;
b)
algseadmete valmistajale antakse mootori paigaldamise dokumendid, sealhulgas ka selle heitekontrollisüsteemi kohta, mis on tüübikinnituse saanud mootoritüübi osa;
c)
algseadme valmistajale antakse juhendid käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja (vajaduse korral) reaktiivi külmumiskaitse kohta;
d)
kohaldatakse käesoleva eeskirja 9. lisa sätteid, milles käsitletakse käitajale antavaid juhendeid, paigaldamisdokumente, käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja reaktiivi külmumiskaitset.
5.3.5. Võimsusklasside Q kuni R kontrollipiirkond
Võimsusklasside Q kuni R puhul ei tohi punktis 5.3.5 määratletud kontrollipiirkonnas prooviks võetud heitkogused ületada käesoleva eeskirja punktis 5.2.1 esitatud heitkoguste tabelis nimetatud piirnorme rohkem kui 100 %.
5.3.5.1. Tõendamisnõuded
Tehniline teenistus valib kontrollipiirkonnas katsetamiseks kuni kolm juhuslikku koormus- ja kiiruspunkti. Tehniline teenistus määrab kindlaks ka nende katsepunktide läbimise juhusliku järjekorra. Katse tehakse kooskõlas NRSC põhinõuetega, kuid iga katsepunkti hinnatakse eraldi. Iga katsepunkt peab vastama punktis 5.3.5 kindlaks määratud piirnormidele.
5.3.5.2. Katsenõuded
Katse tehakse järgmiselt:
a)
katse tehakse kohe pärast käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 7.8.1.2 alapunktides a–e kirjeldatud üksikkatsetsükleid, kuid enne alapunktis f kirjeldatud katsejärgseid menetlusi või pärast käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 7.8.2.2 alapunktides a–d kirjeldatud astmelist katsetsüklit (Ramped Modal Cycle, RMC), vajaduse korral aga enne alapunktis e kirjeldatud katsejärgseid menetlusi;
b)
katsed tehakse vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 7.8.1.2 alapunktides b–e esitatud nõuetele, kasutades kõigi kolme valitud katsepunkti puhul mitmefiltrimeetodit (üks filter iga katsepunkti kohta);
c)
iga katsepunkti kohta tuleb arvutada konkreetne heitkogus (g/kWh);
d)
heitkogused võib arvutada molaarsuhte alusel vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa liitele A.7 või massisuhte alusel vastavalt liitele A.8, kuid see arvutusmeetod peab olema kooskõlas üksikkatsete tsükli või astmelise katsetsükli puhul kasutatud meetoditega;
e)
gaasilise heite summeerimisel tuleb Nmode väärtuseks seada 1 ja kaalutegurina kasutada 1;
f)
tahkete osakeste heite arvutamise puhul tuleb kasutada mitmefiltrimeetodit ja summeerimisel Nmode väärtuseks seada 1 ja kaalutegurina kasutada 1.
5.3.5.3. Kontrollipiirkonna nõuded
5.3.5.3.1. Mootori kontrollipiirkond
Kontrollipiirkonda (vt joonis 2) määratletakse järgmiselt:
pöörlemiskiiruste vahemik: pöörlemiskiirusest A kuni maksimaalse pöörlemiskiiruseni,
kus
.
Kasutatakse käesoleva eeskirja 4B lisas määratletud maksimaalset pöörlemiskiirust ja minimaalset pöörlemiskiirust.
Kui mootori mõõdetud pöörlemiskiirus A on tootja määratud pöörlemiskiirusega võrreldes ±3 % piires, kasutatakse tootja määratud pöörlemiskiirust. Kui lubatavat hälvet mis tahes katsekiirusel ületatakse, kasutatakse mootori mõõdetud pöörlemiskiirusi.
5.3.5.3.2. Katsetamisest jäetakse välja järgmised mootori töötingimused:
a)
punktid, mis jäävad alla 30 % suurimast pöördemomendist;
b)
punktid, mis jäävad alla 30 % suurimast võimsusest.
Tootja võib nõuda, et tehniline teenistus jätaks sertifitseerimise/tüübikinnituse ajal punktides 5.5.1 ja 5.5.2 määratletud kontrollipiirkonnast välja tööpunktid. Tehniline teenistus võib sellist väljajätmist lubada tingimusel, et tootja tõendab, et mootor ei ole kunagi suuteline töötama selliste punktide kohaselt ühegi masina puhul.
Joonis 2
Kontrollipiirkond
5.3.6. Karterigaaside heitkoguste kontrollimine võimsusklassidesse Q kuni R kuuluvate mootorite puhul
5.3.6.1. Karterist eralduvat heidet ei tohi lasta vahetult keskkonda, erandiks on punktis 5.3.6.3 osutatud juhud.
5.3.6.2. Mootorid võivad kogu töötamise ajal eraldada karterigaase heitgaasidesse, kui see toimub järeltöötlusseadmest ülesvoolu.
5.3.6.3. Turboülelaadurite, pumpade, ülelaadekompressoritega mootorid või õhu sisseimemiseks ette nähtud ülelaaduritega mootorid võivad karterist eralduva heite keskkonda lasta. Sel juhul lisatakse need heitkogused heitgaasidele (kas füüsiliselt või matemaatiliselt) iga heitekatse ajal kooskõlas käesoleva eeskirja 4B lisa punktiga 6.10.
5.4. Mootori võimsuskategooria valik
5.4.1. Selleks et teha kindlaks käesoleva eeskirja punktides 1.1 ja 1.2 määratletud vahelduva pöörete arvuga mootorite vastavus käesoleva eeskirja punktis 5.2.1 kindlaks määratud heitkoguste piirnormidele, tuleb need määrata võimsusklassidesse kõige kõrgema kasuliku võimsuse alusel, mis on mõõdetud vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.1.49.
5.4.2. Muude mootoritüüpide puhul kasutatakse nimivõimsust.
6. PAIGALDAMINE SÕIDUKILE
6.1.
Sõidukile paigaldatud mootor peab vastama järgmistele kinnitatud mootoritüübile kehtestatud nõuetele.
6.1.1.
Sisselaske hõrendus ei tohi ületada kinnitatud mootoritüübile vastavalt kas käesoleva eeskirja 1A lisa 1. või 3. liites ettenähtud väärtust.
6.1.2.
Väljalaske vasturõhk ei tohi ületada kinnitatud mootoritüübile vastavalt kas käesoleva eeskirja 1A lisa 1. või 3. liites ettenähtud väärtust.
6.1.3.
Vajaduse korral tuleb käitajat teavitada käesoleva eeskirja punktis 5.3.3.7.1 või 9. lisas määratletud reaktiivi kontrollist.
6.1.4.
Vajaduse korral antakse algseadmete valmistajale paigaldusdokumendid ja juhendid, nagu sätestatud punktis 5.3.4.5.
7. TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE
7.1.
Toodangu vastavus peab olema kooskõlas nõuetega, mis on sätestatud kokkuleppe (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) 2. liites, ja täidetud peavad olema järgmised nõuded.
7.2.
Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.
7.2.1.
Igal kontrollimisel tuleb väliskontrollijale esitada katse-ja toodangu kontrollimise aruanded.
7.2.2.
Kui kvaliteeditase osutub mitterahuldavaks või tundub olevat vajalik kontrollida punkti 5.2 kohaselt esitatud andmete kehtivust, tuleb järgida järgmist menetlust:
7.2.2.1.
seeriast valitakse mootor ja sellega teostatakse 4A lisas või 4B lisas kirjeldatud katse vastavalt punktile 5.2. Katsel saadud süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste heite kogused ei tohi vastavalt punkti 5.2.2 nõuetele ületada punktis 5.2.1 toodud tabelis esitatud väärtusi;
7.2.2.2.
kui seeriast valitud mootor ei vasta punkti 7.2.2.1 nõuetele, võib tootja taotleda mõõtmiste teostamist sellest seeriast valitud samasuguste tehniliste andmetega mootoritest koosneval näidisseerial, mille hulka kuulub ka esialgselt valitud mootor. Tootja määrab kokkuleppel tehnilise teenistusega kindlaks näidiste arvu n. Katsetatakse teisi mootoreid, esialgselt valitud mootorit ei katsetata. Seejärel määratakse igale saasteainele näidise katsetamisel saadud tulemuste alusel aritmeetiline keskmine
. Seeria toodang tunnistatakse nõuetele vastavaks, kui on täidetud järgmine tingimus:
,
kus
,
kus
x on näidise n katsetamisel saadud mis tahes üksiktulemus;
l on iga vastava saasteaine punktis 5.2.1 sätestatud piirväärtus;
k on statistiline tegur, mis sõltub valimi suurusest n ning on esitatud järgmises tabelis:
n
2
3
4
5
6
7
8
9
10
k
0,973
0,613
0,489
0,421
0,376
0,342
0,317
0,296
0,279
n
11
12
13
14
15
16
17
18
19
k
0,265
0,253
0,242
0,233
0,224
0,216
0,210
0,203
0,198
kui n ≥ 20,
7.2.3.
Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimise eest vastutav tehniline teenistus katsetab mootoreid, mis on tootja eeskirjade kohaselt osaliselt või täielikult sisse töötatud.
7.2.4.
Kontrollimiste tavapärane, tüübikinnitusasutuse kinnitatud sagedus on üks kord aastas. Kui punktis 7.2.2.1 kehtestatud nõuded ei ole täidetud, tagab tüübikinnitusasutus, et võetakse kõik vajalikud meetmed toodangu vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks.
8. KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL
8.1.
Kui punktis 7.2 kehtestatud nõudeid ei järgita või valitud mootor või mootorid ei läbi punktis 7.2.2.1 ettenähtud katseid, võib mootoritüübile või -tüüpkonnale käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse tühistada.
8.2.
Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppe osapool tühistab oma varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest viivitamata teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osapooltele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidise kohast vormi.
9. KINNITATUD TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE
9.1.
Igast kinnitatud tüübi või tüüpkonna muudatusest tuleb teatada tüübi kinnitanud asutusele. Tüübikinnitusasutus võib seejärel teha järgmist:
9.1.1.
pidada ebatõenäoliseks, et tehtud muudatused põhjustavad märgatavat ebasoovitavat mõju, ja otsustada, et muudetud tüüp vastab jätkuvalt nõuetele, või
9.1.2.
nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.
9.2.
Muudetud tüübi kinnitamisest või sellest keeldumisest teatatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osapooltele kindlaksmääratud korras, täpsustades tehtud muudatused.
9.3.
Tüübikinnitust laiendanud tüübikinnitusasutus annab tüübikinnituse laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osapooltele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidise kohast vormi.
10. TOOTMISE LÕPETAMINE
Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse saanud mootoritüübi või -tüüpkonna tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Asjakohase teatise saamisel teatab kõnealune asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppe osapooltele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidise kohast vormi.
11. ÜLEMINEKUSÄTTED
11.1.
Alates 02-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppe osapool keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.2.
Alates 02-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest võimsusklassidesse H, I, J ja K kuuluvatele vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.3.
Alates 02-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast võimsusklassidesse H, I, J ja K kuuluvaid vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, millele ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.4.
Alates 1. jaanuarist 2010 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest võimsusklassidesse H, I ja K kuuluvatele püsiva pöörlemiskiirusega mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.5.
Alates 1. jaanuarist 2011 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest võimsusklassi J kuuluvatele püsiva pöörlemiskiirusega mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.6.
Alates 1. jaanuarist 2011 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast võimsusklassidesse H, I ja K kuuluvaid püsiva pöörlemiskiirusega mootoreid või mootoritüüpkondi, millele ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.7.
Alates 1. jaanuarist 2012 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast võimsusklassi J kuuluvaid püsiva pöörlemiskiirusega mootoreid või mootoritüüpkondi, millele ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 02-seeria muudatustele.
11.8.
Erandina punktides 11.3, 11.6 ja 11.7 sätestatust võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled eespool nimetatud punktides toodud tähtaegu kaks aastat edasi lükata mootorite puhul, mille tootmiskuupäev on nimetatud kuupäevadest varasem.
11.9.
Erandina punktides 11.3, 11.6 ja 11.7 sätestatust võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled ka edaspidi lubada selliste mootorite turule viimist, millele on antud tüübikinnitus varasema tehnilise standardi alusel, tingimusel et mootorid on ette nähtud kasutusel olevatesse sõidukitesse asendusseadmena paigaldamiseks ning kõnealuste mootorite puhul ei ole tehniliselt võimalik täita 02-seeria muudatustega kaasnevaid uusi nõudeid.
11.10.
Alates 03-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppe osapool keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.11.
Alates 03-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest võimsusklassidesse L, M, N ja P kuuluvatele vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.12.
Alates 1. jaanuarist 2013 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest võimsusklassi Q kuuluvatele vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.13.
Alates 1. oktoobrist 2013 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest võimsusklassi R kuuluvatele vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.14.
Alates 03-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast võimsusklassidesse L, M, N ja P kuuluvaid vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, millele ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.15.
Alates 1. jaanuarist 2014 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast võimsusklassi Q kuuluvaid vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, millele ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.16.
Alates 1. oktoobrist 2014 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast võimsusklassi R kuuluvaid vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, millele ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.17.
Erandina punktides 11.14–11.16 sätestatust peavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled eespool nimetatud punktides toodud tähtaegu kaks aastat edasi lükkama mootorite puhul, mille tootmiskuupäev on nimetatud kuupäevadest varasem.
11.18.
Erandina punktides 11.14, 11.15 ja 11.16 sätestatust võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled ka edaspidi lubada selliste mootorite turule viimist, millele on antud tüübikinnitus varasema tehnilise standardi alusel, tingimusel et mootorid on ette nähtud kasutusel olevatesse sõidukitesse asendusseadmena paigaldamiseks ning kõnealuste mootorite puhul ei ole tehniliselt võimalik täita 03-seeria muudatustega kaasnevaid uusi nõudeid.
11.19.
Erandina punktides 11.11–11.16 sätestatust kohaldatakse punktides 11.20–11.29 sätestatud täiendavaid üleminekuklausleid T-kategooria sõidukite suhtes, millel on järgmised eriomadused:
a)
traktorid, mille maksimaalne tootjakiirus on kuni 40 km/h, mille minimaalne rööbe on väiksem kui 1,150 mm, mille tühimass töökorras olekus on üle 600 kg ja mille kliirens ei ole üle 600 mm. Kui aga traktori raskuskeskme kõrgus (3) (mõõdetuna maapinnast), jagatuna iga telje rataste keskmise minimaalse rööpmega, on üle 0,90, ei tohi maksimaalne tootjakiirus olla üle 30 km/h;
b)
traktorid, mis on projekteeritud töötamiseks kõrgekasvuliste põllukultuuridega, näiteks viinapuud. Nende tunnuseks on tõstetud raam või raamisektsioon, mis võimaldab neil liikuda paralleelselt taimeridadega, nii et vasakpoolsed rattad on ühel ja parempoolsed rattad teisel pool ühte või mitut taimerida. Need on ette nähtud traktori ette, telgede vahele, taha või lavatsile kinnitatud töömasinate vedamiseks või kasutamiseks. Tööasendis traktori kliirens on üle 1 000 mm, mõõdetuna taimeridade suhtes risti. Kui traktori raskuskeskme kõrgus (3) (tavarehvide kasutamisel ja mõõdetuna maapinnast), jagatuna iga telje rataste keskmise minimaalse rööpmega, on üle 0,90, ei tohi maksimaalne tootjakiirus ületada 30 km/h.
11.20.
Alates 1. jaanuarist 2013 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis kuuluvad võimsusklassi L, kui need ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.21.
Alates 1. jaanuarist 2014 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis kuuluvad võimsusklassidesse M ja N, kui need ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.22.
Alates 1. jaanuarist 2015 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis kuuluvad võimsusklassi P, kui need ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.23.
Alates 1. jaanuarist 2016 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis kuuluvad võimsusklassi Q, kui need ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.24.
Alates 1. oktoobrist 2016 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda tüübikinnituse andmisest punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoritele või mootoritüüpkondadele, mis kuuluvad võimsusklassi R, kui need ei vasta käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.25.
Alates 1. jaanuarist 2014 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, mis kuuluvad võimsusklassi L, kui neile ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.26.
Alates 1. jaanuarist 2015 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, mis kuuluvad võimsusklassidesse M ja N, kui neile ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.27.
Alates 1. jaanuarist 2016 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, mis kuuluvad võimsusklassi P, kui neile ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.28.
Alates 1. jaanuarist 2017 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, mis kuuluvad võimsusklassi Q, kui neile ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.29.
Alates 1. oktoobrist 2017 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled keelduda turule laskmast punktis 11.19 määratletud sõidukitele paigaldamiseks ette nähtud vahelduva pöörete arvuga mootoreid või mootoritüüpkondi, mis kuuluvad võimsusklassi R, kui neile ei ole antud tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud vastavalt 03-seeria muudatustele.
11.30.
Erandina punktides 11.25–11.29 sätestatust lükkavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppe osapooled eespool nimetatud punktides esitatud tähtaegu kaks aastat edasi mootorite puhul, mille tootmiskuupäev on nimetatud kuupäevadest varasem.
12. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID
Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osapooled peavad teatama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise või tüübikinnituste tühistamise kohta.
(2) 1958. aasta kokkuleppe osaliste tunnusnumbrid on esitatud sõidukite tootmist käsitleva resolutsiooni (R.E.3), dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.1 (www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html) 3. lisas.
(3) Traktori raskuskese vastavalt standardile ISO 789-6: 1982.
1A LISA
Teatis nr …, milles käsitletakse tüübikinnituse andmist ning osutatakse väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavatest sisepõlemismootoritest pärit gaasiliste ja tahkete osakeste heite vähendamiseks võetavatele meetmetele
Mootoritüüpkonda iseloomustavad konstruktsiooniparameetrid. Need peavad olema kõigil tüüpkonna mootoritel samad. Mootori tootja võib otsustada, millised mootorid tüüpkonda kuuluvad, tingimusel et ta järgib punktis 1.3 loetletud kuuluvustingimusi. Tüübikinnitusasutus peab mootoritüüpkonna kinnitama. Tootja esitab tüübikinnitusasutusele asjakohase teabe mootoritüüpkonna liikmete heitetasemete kohta.
1.2. Erijuhud
1.2.1. Parameetrite vastastikmõjud
Mõnel juhul võivad parameetrid avaldada vastastikust mõju, mis võib põhjustada muutusi heites. Seda tuleb arvesse võtta tagamaks, et ühte tüüpkonda kuuluvad ainult samalaadsete heitgaasinäitajatega mootorid. Need juhud teeb kindlaks tootja ning teatab neist tüübikinnitusasutusele. Seejärel võetakse neid arvesse uue mootoritüüpkonna loomise kriteeriumina.
1.2.2. Seadmed või tunnused, mis avaldavad heitele suurt mõju
Tootja peab hea inseneritava alusel kindlaks tegema sellised punktis 1.3 loetlemata seadmed või tunnused, mis avaldavad suurt mõju heitkogustele, ning teatama neist tüübikinnitusasutusele. Seejärel võetakse neid arvesse uue mootoritüüpkonna loomise tingimusena.
1.2.3. Lisanõuded
Lisaks punktis 1.3 loetletud parameetritele võib tootja rakendada lisanõudeid, mis võimaldavad määratleda kitsamaid mootoritüüpkondi. Need ei pea tingimata olema parameetrid, mis avaldavad mõju heitetasemele.
1.3. Mootoritüüpkonna määratlemise parameetrid
1.3.1. Töötsükkel:
a)
kahetaktiline tsükkel;
b)
neljataktiline tsükkel;
c)
rootormootor;
d)
muu.
1.3.2. Silindrite konfiguratsioon
1.3.2.1. Silindrite paigutus plokis:
a)
V-kujuliselt;
b)
reas;
c)
radiaalselt;
d)
muu (F-, W-kujuliselt jne).
1.3.2.2. Silindrite suhteline asend
Sama plokiga mootorid võivad kuuluda samasse tüüpkonda, kui nende silindrite läbimõõdud keskpunktist keskpunkti on samad.
1.3.3. Peamine jahutusagent:
a)
õhk;
b)
vesi;
c)
õli.
1.3.4. Ühe silindri töömaht
85–100 % mootoritüüpkonna suurimast töömahust mootorite puhul, mille ühe silindri töömaht ≥ 0,75 dm3.
70–100 % mootoritüüpkonna suurimast töömahust mootorite puhul, mille ühe silindri töömaht < 0,75 dm3.
1.3.5. Õhu sisselaskeviis:
a)
ülelaadeta;
b)
ülelaadega;
c)
vahejahutusega survesisselase.
1.3.6. Põlemiskambri tüüp/konstruktsioon:
a)
jaotamata kamber;
b)
jaotatud kamber;
c)
muud tüübid.
1.3.7. Klapid ning sisse- ja väljalaskeaknad:
a)
paigutus;
b)
klappide arv silindri kohta.
1.3.8. Toitesüsteemi tüüp:
a)
pump, (kõrgsurve)toru ja pihusti;
b)
reas- või jaotuspump;
c)
pumppihusti;
d)
ühisanumpritse.
1.3.9. Mitmesugused seadmed:
a)
heitgaasitagastus (EGR);
b)
vee sissepritse;
c)
õhu sissepuhe;
d)
muu.
1.3.10. Elektroonilise juhtimise strateegia
Elektroonilise kontrollploki (ECU) olemasolu või puudumist mootoril peetakse tüüpkonna põhiparameetriks.
Elektrooniliselt juhitavate mootorite puhul peab tootja esitama tehnilised elemendid, mis selgitavad nende mootorite liigitamist samasse tüüpkonda, st põhjused, miks nendelt mootoritelt võib eeldada vastamist samadele heitkoguste nõuetele.
Elektrooniliselt reguleeritava pöörlemiskiirusega mootorid ei pea kuuluma mehaaniliselt reguleeritavatest mootoritest erinevasse tüüpkonda. Elektrooniliselt juhitavaid mootoreid tuleks mehaanilistest mootoritest eristada üksnes selliste kütuse sissepritse näitajate alusel nagu näiteks ajastus, rõhk, kütuse kogus jne.
1.3.11. Heitgaasi järeltöötlussüsteemid
Mootoritüüpkonda kuuluvuse tunnusteks peetakse järgmiste seadmete talitlust ja kombinatsiooni:
a)
oksüdatsioonikatalüsaator;
b)
NOx valikulise redutseerimisega (redutseeriva aine lisamisega) deNOx-süsteem;
c)
muud deNOx-süsteemid;
d)
passiivse regenereerimisega tahkete osakeste püüdur;
e)
aktiivse regenereerimisega tahkete osakeste püüdur;
f)
muud tahkete osakeste püüdurid;
g)
muud seadmed.
Kui algmootorina või tüüpkonna liikmena sertifitseeritud mootor on sertifitseeritud ilma järeltöötlussüsteemita, võib selle mootori lisada samasse mootoritüüpkonda, kui see on varustatud oksüdatsioonikatalüsaatoriga (mitte tahkete osakeste püüduriga) ega nõua teistsuguste omadustega kütust.
Kui mootor nõuab pärast järeltöötlussüsteemiga varustamist teistsuguste omadustega kütust (näiteks tahkete osakeste püüdurid vajavad kütuse erilisandeid regenereerimisprotsessi tagamiseks), peab otsus selle mootori lisamise kohta samasse tüüpkonda põhinema tootja esitatud tehnilistel elementidel. Need elemendid peavad näitama, et kõnealuse varustusega mootori eeldatav heitetase vastab samale piirnormile nagu ilma varustuseta mootori oma.
Kui mootor on koos järeltöötlussüsteemiga sertifitseeritud algmootorina või tüüpkonna liikmena, mille algmootor on varustatud sama järeltöötlussüsteemiga, ei lisata seda mootorit samasse mootoritüüpkonda, kui sellel puudub järeltöötlussüsteem.
2. ALGMOOTORI VALIK
2.1.
Tüüpkonna algmootori valimisel kasutatakse esmase kriteeriumina suurimat kütusekulu töötsükli kohta deklareeritud maksimaalsele pöördemomendile vastaval kiirusel. Kui sellele esmasele kriteeriumile vastavad kaks või rohkem mootorit, kasutatakse algmootori valimisel teisese kriteeriumina suurimat kütusekulu töötsükli kohta nimipöörlemiskiirusel. Teatavatel asjaoludel võib tüübikinnitusasutus otsustada, et tüüpkonna kõrgeima heitetaseme väljaselgitamiseks on parim viis katsetada teist mootorit. Seega võib tüübikinnitusasutus valida katseteks veel ühe mootori selliste tunnuste põhjal, mis viitavad mootori võimalikule kõrgeimale heitgaaside tasemele tüüpkonna mootorite hulgas.
2.2.
Kui tüüpkonna mootoritel on muid muutuvaid tunnuseid, mis arvatavalt võivad heitkoguseid mõjutada, tuleb need tunnused välja selgitada ja võtta neid algmootori valimisel arvesse.
(9) Märkige vajaduse korral kasutatud süsteemi joonise number, nagu see on määratletud 4A lisa 4. liites või käesoleva eeskirja 4b lisa punktis 9.
(10) Mitme algmootori puhul esitada teave iga mootori kohta.
3. LISA
TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUS
Näidis A
(vt käesoleva eeskirja punkt 4.4)
Kui mootoril on ülalkujutatud tüübikinnitusmärk, näitab see, et vastav mootori tüüp on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjale nr 96 ja on saanud tüübikinnitusnumbri 031857 (vastavalt võimsusklassi F kui vahelduva pöörete arvuga mootori heitetasemele, nagu osutatud tähega A). Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit näitavad, et tüübikinnituse andmise ajal kehtis eeskirja nr 96 muudetud redaktsioon (03-seeria muudatused).
Näidis B
(vt käesoleva eeskirja punkt 4.5)
Kui mootoril on ülalkujutatud tüübikinnitusmärk, tähendab see, et vastav mootori tüüp on kinnitatud Madalmaades (E4) vastavalt eeskirjadele nr 96 (vastavalt võimsusklassi F kui vahelduva pöörete arvuga mootori heitetasemele, nagu osutatud tähega A) ja 120. Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit näitavad, et vastavate tüübikinnituste andmise kuupäevadel kehtis eeskirja nr 96 muudetud redaktsioon (03-seeria muudatused) ja eeskiri nr 120 oli oma algkujul.
4A LISA
GAASILISTE SAASTEAINETE JA TAHKETE OSAKESTE HEITE MÄÄRAMISE MEETOD
1. SISSEJUHATUS
1.1. Käesolevas lisas kirjeldatakse katsetatavast mootorist lähtuvate gaasiliste ja tahkete osakeste heite määramise meetodit.
Kasutatakse järgmisi katsetsükleid:
NRSC (maanteeväline püsitsükkel), mida kasutatakse süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste heite mõõtmiseks käesoleva eeskirja punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 kirjeldatud mootorite kõigi võimsusklasside korral, ning NRTC (maanteeväline siirdetsükkel), mida kasutatakse süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste heite mõõtmiseks käesoleva eeskirja punktides 1.1 ja 1.2 kirjeldatud mootorite korral, mis kuuluvad võimsusklassi L või kõrgemasse klassi.
Katsetamiseks esitatud mootorist eralduvat gaasiliste ja tahkete osakeste heidet mõõdetakse 4A lisa 4. liites kirjeldatud meetoditega.
On lubatud ka teistsugused süsteemid või analüsaatorid, kui nende abil saadakse järgmiste võrdlussüsteemidega võrdväärsed tulemused:
a)
4A lisa 4. liite joonisel 2 kujutatud süsteem gaasilise heite mõõtmiseks lahjendamata heitgaasis;
b)
4A lisa 4. liite joonisel 3 kujutatud süsteem gaasilise heite mõõtmiseks täisvoolu lahjendussüsteemi abil lahjendatud heitgaasis;
c)
tahkete osakeste heite korral kasutatav 4A lisa 4. liite joonisel 13 kujutatud täisvoolu lahjendussüsteem, milles kasutatakse igal mõõtmisrežiimil eraldi filtrit.
Süsteemide võrdväärsuse määramine põhineb seitsme (või rohkema) katsetsükliga korrelatsiooniuuringul, milles katsetatavat süsteemi võrreldakse ühe või mitme eespool nimetatud võrdlussüsteemiga.
Võrdväärsuse kriteerium on täidetud, kui tsükli heite väärtuste kaalutud keskmiste kõrvalekalle on maksimaalselt ± 5 %. Kasutatav tsükkel peab vastama 4A lisa punktis 3.6.1 kirjeldatule.
Uue süsteemi lisamisel eeskirja lähtutakse võrdväärsuse määramisel korduvuse ja korratavuse arvutustest, nagu on kirjeldatud standardis ISO 5725.
1.2. Katse teostatakse katsestendile paigaldatud ja dünamomeetriga ühendatud mootoriga.
1.3. Mõõtmispõhimõte:
Mootorist eralduva mõõdetava heitgaasi hulka kuuluvad gaasilised (süsinikmonooksiid, kõik süsivesinikud ja lämmastikoksiidid) ning tahked osakesed. Peale selle kasutatakse süsinikdioksiidi sageli märgistusgaasina osa- ja täisvoolu lahjendusastme kindlaksmääramisel. Hea inseneritava kohaselt soovitatakse süsinikdioksiidi üldist mõõtmist kui suurepärast vahendit mõõteprobleemide kindlaks tegemiseks katse ajal.
1.3.1. NRSC (maanteevälise püsitsükli) katse:
Eelnevalt soojendatud mootori kindlaksmääratud järjestuses töötamise tingimustes tuleb pidevalt mõõta eespool nimetatud heitgaasikoguseid proovivõtu teel lahjendamata heitgaasist. Katsetsükkel koosneb mitmest pöörlemiskiiruse ja pöördemomendiga (koormus) režiimist, mis hõlmavad diiselmootorite tüüpilist töövahemikku. Iga režiimi ajal määratakse iga gaasilise saasteaine kontsentratsioon, heitgaasivool ja efektiivvõimsus ning mõõdetud väärtused kaalutakse (kas tegurite kaalumise või proovivõtuaja alusel). Tahkete osakeste proovi lahjendatakse konditsioneeritud välisõhuga. Kogu katsemenetluse kohta võetakse üks proov ja see kogutakse nõuetekohastele filtritele.
Teise võimalusena võib üksikrežiimis katsetsüklite puhul võtta igas režiimis proovi eri filtrile ja arvutada tsükli kaalutud tulemused.
Arvutatakse iga heite kogus grammides ühe kilovatt-tunni kohta, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa 3. liites.
1.3.2. NRTC (maanteevälise siirdetsükli) katse:
Ette nähtud siirdekatsetsükkel, mis põhineb väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatud diiselmootorite kasutustingimustele lähedastele tingimustele, tehakse läbi kaks korda:
a)
esimest korda (külmkäivitus) pärast mootori eelsoojendamist toatemperatuurini, kui mootori jahutusvedeliku ja õli temperatuur, järeltöötlussüsteemid ja kõik mootori abijuhtseadised on stabiliseerunud vahemikus 20–30 °C;
b)
teist korda (kuumkäivitus) pärast 20 minutilist kuumseiskamist, mida alustatakse kohe pärast külmkäivitustsükli lõppemist.
Kõnealuse katseseeria ajal mõõdetakse eespool nimetatud saasteainete sisaldust. Katseseeria hõlmab külmkäivitustsüklit, millele järgneb mootori loomulik või sundjahutus, kuumseiskamist ja kuumkäivitustsüklit, mille tulemusena arvutatakse heite kogumass. Kasutades mootori pöördemomendi ja pöörlemiskiirusega seotud signaale mootori dünamomeetrilt, integreeritakse võimsus katsetsükli aja suhtes ning saadakse mootori tsüklile vastav töö. Gaasilise heite kontsentratsioonid arvutatakse tsükli kohta kas lahjendamata heitgaasis, integreerides analüsaatori signaali vastavalt käesoleva lisa 3. liitele, või püsimahuproovi täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendatud heitgaasis integreerimisega või gaasiproovi kogumisega kotti vastavalt käesoleva lisa 3. liitele. Tahkete osakeste heite korral kogutakse proportsionaalne proov lahjendatud heitgaasist nõuetekohasele filtrile kas osa- või täisvoolulahjendusega. Olenevalt kasutatavast meetodist määratakse saasteainete heitemassi arvutamiseks lahjendatud või lahjendamata heitgaasi vooluhulk tsüklis. Heitemassi väärtused jagatakse mootori tööga, saades heites sisalduva iga saasteaine koguse grammides kilovatt-tunni kohta.
Heitkoguseid (g/kWh) mõõdetakse nii külm- kui ka kuumkäivitustsüklites. Heite kaalutud kogumassi arvutamisel on külmkäivituse tulemuste kaal 10 % ja kuumkäivituse tulemuste kaal 90 %. Heite kaalutud kogumass peab vastama piirnormidele.
Kõik mahtude ja mahuvoolu väärtused esitatakse temperatuuril 273 K (0 °C) ja rõhul 101,3 kPa.
2.2. Mootori katsetingimused
2.2.1. Mõõdetakse mootorisse siseneva õhu absoluutset temperatuuri Ta, mida väljendatakse kelvinites, ning kuiva õhu rõhku ps, mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse karakteristik fa järgmiselt:
ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:
turboülelaaduriga mootor sisselaskeõhu jahutusega või ilma:
2.2.2. Katse kehtivus
Katse kehtivaks tunnistamiseks peab karakteristik fa vastama järgmisele tingimusele:
0,96 ≤ fa ≤ 1,06
2.2.3. Vahejahutiga mootorid
Ülelaadeõhu temperatuur registreeritakse ning see võib nimipöörlemiskiiruse ja täiskoormuse juures erineda tootja määratud ülelaadeõhu maksimaalsest temperatuurist ± 5 K võrra. Jahutusagendi temperatuur peab olema vähemalt 293 K (20 °C).
Katselaborisüsteemi või välise ülelaadekompressori kasutamise korral tuleb ülelaadeõhu temperatuur seadistada nii, et see vastaks täpsusega ± 5 K tootja määratud ülelaadeõhu maksimaalsele temperatuurile nimipöörlemiskiiruse ja täiskoormuse juures. Õhu vahejahuti jahutusvedeliku temperatuuri ja vooluhulka ülalnimetatud seadistuspunkti juures ei tohi kogu katsetsükli vältel muuta. Õhu vahejahuti maht peab põhinema heal inseneritaval ning see peab olema toodetava mootori tegeliku paigalduse suhtes representatiivne.
Valikuliselt võib vahejahuti seadistada kooskõlas 1995. aasta jaanuaris avaldatud standardiga SAE J 1937.
2.3. Mootori õhu sisselaskesüsteem
Katsemootorile paigaldatakse õhu sisselaskesüsteem, mis piirab puhta õhupuhasti puhul õhu sisselaset tootja määratud mootori kasutustingimustes ± 300 Pa tootja määratud väärtusest, mille tulemuseks on maksimaalne õhuvool. Piirangud kehtestatakse nimipöörlemiskiiruse ja täiskoormuse juures. Kasutada võib katselaborisüsteemi, tingimusel et see kopeerib mootori tegelikke töötingimusi.
2.4. Mootori heitgaasisüsteem
Katsemootor varustatakse heitgaasisüsteemiga, mille heitgaasi vasturõhk mootori töötingimustes on ± 650 Pa tootja määratud väärtusest, mille tulemuseks on maksimaalne deklareeritud võimsus.
Heitgaasi järeltöötlusseadmega varustatud mootori puhul peab väljalasketoru läbimõõt vastama kasutusel oleva toru vähemalt neljakordsele läbimõõdule, mis asub järeltöötlusseadme jaoks ette nähtud laiendussektsiooni algusosa sisselaskeavast ülesvoolu. Väljalasketorustiku ääriku või turboülelaaduri väljalaskeava ja heitgaasi järeltöötlusseadme vaheline kaugus peab vastama sõiduki konfiguratsioonile või tootja spetsifikatsioonides ette nähtud kaugusele. Heitgaasi vasturõhu või piirangu suhtes kehtivad samad, eespool nimetatud kriteeriumid ning neid võib reguleerida ventiiliga. Katalüsaatorita katse ning mootori kaardistamise ajaks võib järeltöötlusseadme mahuti eemaldada ning asendada samaväärse inaktiivset katalüsaatorikandjat sisaldava mahutiga.
2.5. Jahutussüsteem
Tootja näeb mootori jahutamiseks ette süsteemi, mis on piisava mahuga, et tagada mootori normaalsed töötemperatuurid.
2.6. Määrdeõli
Katses kasutatava määrdeõli tehniline kirjeldus registreeritakse ja esitatakse koos katsetulemustega.
2.7. Katsekütus
Kütusena kasutatakse 6. lisas vastava võimsusklassi puhul ette nähtud etalonkütust:
6. lisa, tabel 1 võimsusklasside D–G kohta
6. lisa, tabel 2 võimsusklasside H–K kohta
6. lisa, tabel 3 võimsusklasside L–P kohta
Võimsusklasside H–K puhul võib kasutada 6. lisa tabelis 1 ette nähtud etalonkütust.
Katses kasutatud etalonkütuse tsetaaniarv ja väävlisisaldus registreeritakse 2. lisa 1. liite punktis 1.1.
Kütuse temperatuur sissepritsepumba sisselaskeava juures on 306–316 K (33–43 °C).
3. KATSE (NRSC-KATSE)
3.1. Dünamomeetri seadistuste määramine
Eriheite määramise aluseks on korrigeerimata tegelik võimsus vastavalt eeskirjale nr 120.
Katse ajal paigaldatakse mootori tööks vajalikud abiseadmed vastavalt 7. lisa nõuetele.
Kui abiseadmeid ei eemaldata, tuleb määrata nende katsekiirustel kasutatav võimsus, et välja arvutada dünamomeetri seadistused; see ei kehti mootorite suhtes, mille abiseadmed moodustavad mootori lahutamatu osa (näiteks õhkjahutusega mootorite jahutusventilaatorid).
Sisselaske piirang ja väljalasketoru vasturõhk viiakse tootja ülemmäärani punktide 2.3 ja 2.4 kohaselt.
Pöördemomendi suurimad väärtused teatavatel katsekiirustel määratakse katseliselt, et välja arvutada konkreetse katserežiimi pöördemomendid. Mootorite kohta, mis ei ole ette nähtud kasutamiseks täiskoormusel teatavast pöörlemiskiiruste vahemikust väljaspool ja pöördemomendi kõverast kõrgemal, teatab katsekiiruste suurimad pöördemomendid tootja.
Igale katserežiimile vastav mootori seadistus arvutatakse järgmise valemi järgi:
Kui suhteks saadakse
võib tüübikinnitust andev tehniline asutus PAE väärtust kontrollida.
3.2. Proovifiltrite ettevalmistamine
Vähemalt üks tund enne katset paigutatakse iga filter (filtrite paar) suletud, kuid tihenduseta Petri tassi ning asetatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisperioodi lõpus kaalutakse iga filter (filtrite paar) ning registreeritakse omakaal. Seejärel hoitakse filtrit (filtrite paari) suletud Petri tassis või filtrihoidikus kuni katses kasutamiseni. Kui filtrit (filtrite paari) ei kasutata kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist, tuleb see enne kasutamist uuesti kaaluda.
3.3. Mõõteseadmete paigaldamine
Mõõteseadmed ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Kui heitgaasi lahjendamiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, tuleb süsteemiga ühendada tõmbetoru.
3.4. Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine
Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ning neid soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on stabiliseerunud täiskoormusel ja nimipöörlemiskiirusel (punkt 3.6.2).
3.5. Lahjendusastme reguleerimine
Käivitatakse tahkete osakeste proovivõtusüsteem ning seda hoitakse ühefiltrimeetodi korral töös möödaviiguna (mitmefiltrimeetodi korral on see lahendus valikuline). Tahkete osakeste taustanivoo lahjendusõhus saab määrata lahjendusõhu juhtimisega läbi tahkete osakeste filtrite. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teostada ühe mõõtmise ükskõik millal enne katset, katse ajal või pärast katset. Kui lahjendusõhku ei filtreerita, tehakse mõõtmine katse ajal võetud ühe proovi põhjal.
Lahjendusõhku reguleeritakse selliselt, et filtrisisendi temperatuur on iga katserežiimi korral vahemikus 315 K (42 °C) kuni 325 K (52 °C). Summaarne lahjendusaste peab olema vähemalt 4.
Märkus. Kui võimsusvahemike puhul kuni K-ni (K kaasa arvatud) tehakse eri filtritega katsetsüklid, võib filtri temperatuuri hoida maksimaalsel temperatuuril ehk 325 K (52 °C) või sellest allpool ega tule järgida temperatuurivahemikku 42–52 °C.
Ühe- ja mitmefiltrimeetodi korral hoitakse täisvoolusüsteemides filtrit läbiva proovi massivooluhulk kõigis katserežiimides konstantses vahekorras lahjendatud heitgaasi massivooluhulgaga. Massisuhe peab režiimi keskmise väärtuse suhtes olema ± 5 % piirides, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust. Osavoolu lahjendussüsteemides peab ühefiltrimeetodi korral filtrit läbiv massivooluhulk olema režiimi keskmise väärtuse suhtes konstantne ± 5 % piirides, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust.
Süsteemide korral, milles CO2 või NOx kontsentratsiooni reguleeritakse, tuleb lahjendusõhu CO2 või NOx sisaldust mõõta iga katse alguses ja lõpus. Lahjendusõhu CO2 ja NOx taustkontsentratsiooni enne ja pärast katset tehtud mõõtmiste erinevus võib olla vahemikus vastavalt 100 ppm või 5 ppm.
Kui kasutatakse lahjendatud heitgaasiga töötavat analüüsisüsteemi, määratakse asjaomased taustsisaldused nii, et kogu katseseeria jooksul kogutakse lahjendatud õhust proove proovivõtukotti.
Püsiva taustsisalduse (proovivõtukotita) arvutamiseks võib võtta vähemalt kolm proovi – tsükli alguses, lõpus ja keskel – ning arvutada nende põhjal keskmise. Tootja soovil võib taustmõõtmised vahele jätta.
3.6. Analüsaatorite kontrollimine
Heiteanalüsaatorid nullistatakse ja justeeritakse.
3.7. Katsetsükkel
3.7.1. Masinate spetsifikatsioon punktide 1.1–1.3 kohaselt:
3.7.1.1. Spetsifikatsioon A
Katsetatava mootori käitamisel dünamomeetril viiakse käesoleva eeskirja punktides 1.1 ja 1.2 osutatud mootorite puhul läbi 5. lisa punkti 1.1 alapunkti a kohane 8 režiimist koosnev üksikrežiimis püsikatsetsükkel (1).
Valikuliselt võib kasutada 5. lisa punkti 1.2 alapunkti a kohast vastavat astmelist 9 režiimist koosnevat tsüklit. Sellisel juhul tehakse tsükkel vastavalt 4B lisa punktile 7.8.2 ega järgita punktide 3.7.2 kuni 3.7.6 kohaseid menetlusi.
3.7.1.2. Spetsifikatsioon B
Katsetatava mootori käitamisel dünamomeetril viiakse käesoleva eeskirja punktis 1.3 osutatud mootorite puhul läbi 5. lisa punkti 1.1 alapunkti b kohane 5 režiimist koosnev üksikrežiimis püsikatsetsükkel (2).
Valikuliselt võib kasutada 5. lisa punkti 1.2 alapunkti b kohast astmelist 5 režiimist koosnevat tsüklit. Sellisel juhul tehakse tsükkel vastavalt 4B lisa punktile 7.8.2 ega järgita punktide 3.7.2 kuni 3.7.6 kohaseid menetlusi.
Koormuse näitajad on põhivõimsusele vastava pöördemomendi protsentuaalsed väärtused, mis on kindlaks määratud suurima võimsusena muutuva võimsustsükli ajal, mis võib toimuda määratud hoolduste vahel ja määratud keskkonnatingimustes piiramatu arvu tundide jooksul aastas, kui hooldust tehakse tootja juhiste kohaselt.
3.7.2. Mootori reguleerimine
Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalsel pöörlemiskiirusel ja pöördemomendil, et stabiliseerida mootori karakteristikud tootja soovituse kohaselt.
Märkus. Reguleerimine peaks ka ära hoidma varasematest katsetest heitgaasisüsteemi jäänud sadestiste mõju. Katserežiimide vahel on veel ette nähtud stabiliseerumisperiood, mida rakendatakse vastastikuste mõjude vähendamiseks üleminekul ühest režiimist teise.
3.7.3. Katseseeria
Katseseeria käivitatakse. Katse tehakse eespool katsetsüklite puhul antud režiimi numbrite järjekorras.
Pärast esialgset üleminekuperioodi hoitakse etteantud pöörlemiskiirus katsetsükli iga režiimi jooksul ± 1 % piirides nimipöörlemiskiirusest või piirides ± 3 min–1, sõltuvalt sellest, kumb on suurem, välja arvatud minimaalne tühikäigu pöörlemiskiirus, mis peab jääma tootja määratud lubatavate hälvete piiresse. Ettenähtud pöördemoment hoitakse selline, et selle keskmine väärtus püsib mõõtmiste ajal ± 2 % piirides katsekiirusele vastavast maksimaalsest pöördemomendist.
Iga mõõtmisetapp peab kestma vähemalt kümme minutit. Kui mootori katsetamisel vajatakse tahkete osakeste piisava massi saamiseks mõõtefiltril pikemat proovivõtuaega, võib katserežiimi kestust vajaduse korral pikendada.
Katserežiimi kestus registreeritakse ja märgitakse protokolli.
Katserežiimi viimase kolme minuti jooksul mõõdetakse ja registreeritakse heitgaaside kontsentratsioonid.
Tahkete osakeste proovivõttu ja gaasilise heite mõõtmist ei tohiks alustada enne, kui mootor on vastavalt tootja esitatud andmetele stabiliseerunud, ning need tuleb lõpetada üheaegselt.
Kütuse temperatuuri mõõdetakse kütuse sissepritsepumba sisselaskeava poolel või tootja ettenähtud viisil ning mõõtekoht märgitakse protokolli.
3.7.4. Analüsaatori näit
Analüsaatorite väljund salvestatakse lintmeerikule või mõõdetakse samaväärse andmesalvestussüsteemi abil, kusjuures heitgaas voolab läbi analüsaatorite vähemalt iga režiimi kolme viimase minuti jooksul. Kui lahjendatud CO ja CO2 mõõtmiseks kasutatakse proovivõtukotti (vt 4A lisa 1. liite punkt 1.4.4), võetakse proov kotti iga režiimi viimase kolme minuti jooksul ning kotis olev proov analüüsitakse ja analüüsitulemused protokollitakse.
3.7.5. Tahkete osakeste proovi võtmine
Tahkete osakeste proove võib võtta kas ühe- või mitmefiltrimeetodil (4A lisa, 1. liide, punkt 1.5). Et eri meetoditega saadavad tulemused võivad teineteisest mõnevõrra erineda, tuleb koos tulemustega teatada ka kasutatud meetod.
Ühefiltrimeetodi kasutamisel võetakse proovivõtu käigus arvesse katsetsüklimenetlusele ette nähtud kaalutegureid, reguleerides vastavalt proovi vooluhulka ja/või proovivõtuaega.
Proovivõtt peab igas katserežiimis toimuma võimalikult katserežiimi lõpus. Proovivõtuaeg katserežiimi kohta peab ühefiltrimeetodi korral olema vähemalt 20 sekundit ja mitmefiltrimeetodi korral vähemalt 60 sekundit. Möödaviiguvõimaluseta süsteemidel peab proovivõtuaeg katserežiimi kohta nii ühe- kui mitmefiltrimeetodi korral olema vähemalt 60 sekundit.
3.7.6. Mootoriga seotud tingimused
Kui mootori töö on stabiliseerunud, mõõdetakse igas katserežiimis mootori pöörlemiskiirust ja koormust, siseneva õhu temperatuuri, kütusevoolu ning õhu või heitgaasi vooluhulka.
Kui heitgaasi vooluhulga mõõtmine või põlemisõhu kulu ja kütusekulu mõõtmine ei ole võimalik, võib nende näitajate arvutamiseks kasutada süsiniku ja hapniku tasakaalu meetodit (vt 4A lisa, 1. liide, punkt 1.2.3).
Kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed tuleb protokollida (vt 4A lisa 3. liite punktid 1.1 ja 1.2).
3.8. Analüsaatorite ülekontrollimine
Pärast heitkoguste määramise katset toimuval teistkordsel kontrollimisel kasutatakse nullgaasi ja sama võrdlusgaasi. Katseid võib pidada rahuldavateks, kui kahe mõõtmise tulemuste erinevus on alla 2 %.
4. KATSE (NRTC KATSE)
4.1. Sissejuhatus
Maanteeväline siirdetsükkel (NRTC) on esitatud 5. lisa loetelus kui iga sekundi järel vahelduvatest normaliseeritud pöörlemiskiiruste ja pöördemomentide väärtustest koosnev järjestus, mida kohaldatakse kõigi käesoleva eeskirjaga hõlmatud diiselmootorite suhtes. Katse tegemiseks katsekambris tuleb normaliseeritud väärtused teisendada mootori kaardistamiskõvera alusel konkreetse katsetatava mootori tegelikeks väärtusteks. Seda teisendust nimetatakse denormaliseerimiseks ning selliselt kavandatud katsetsükkel on katsetatava mootori etalontsükkel. Tsükkel sooritatakse katsekambris nende võrdluskiiruse ja -pöördemomendi väärtustega ning registreeritakse tegelikud pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi väärtused. Katse valideerimiseks tehakse pärast katse lõppu pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi etalonväärtuste ja tegelike väärtuste regressioonanalüüs.
4.1.1. Katkestusseadmete või ebaratsionaalse kontrolli või ebaratsionaalsete heitkoguste kontrollimise strateegiate kasutamine on keelatud.
4.2. Mootori kaardistamine
NRTC katse tegemiseks katsekambris tuleb mootor pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi suhte määramiseks enne katsetsüklit kaardistada.
4.2.1. Kaardistatud kiiruse ulatuse määramine
Minimaalne ja maksimaalne kaardistamiskiirus määratakse järgmiselt:
Minimaalne kaardistamiskiirus
=
tühikäigu pöörlemiskiirus
Maksimaalne kaardistamiskiirus
=
nhi × 1,02 või kiirus, mille puhul täiskoormuse pöördemoment langeb nullini, olenevalt sellest, kumb kiirus on väiksem (kus nhi on maksimaalne pöörlemiskiirus, määratletud kui mootori suurim pöörlemiskiirus, mille puhul tekitatakse 70 % deklareeritud maksimaalsest võimsusest).
4.2.2. Mootori kaardistuskõver
Mootorit soojendatakse maksimumvõimsusel, et stabiliseerida mootori parameetrid tootja soovituse ja hea inseneritava kohaselt. Pärast mootori stabiliseerimist kaardistatakse see vastavalt järgmistele menetlustele.
4.2.2.1. Kaardistamine muutavas olukorras
a)
mootor vabastatakse koormusest ja seda käitatakse tühikäigu pöörlemiskiirusel;
b)
mootorit käitatakse sissepritsepumba täiskoormusele vastava seadega minimaalsel kaardistamiskiirusel;
c)
mootori pöörlemiskiirust suurendatakse keskmise kiirusega 8 ± 1 min–1 sekundis minimaalselt kaardistamiskiiruselt maksimaalsele. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi väärtused registreeritakse sagedusega vähemalt üks mõõtepunkt sekundis.
4.2.2.2. Sammkaardistamine
a)
mootor vabastatakse koormusest ja seda käitatakse tühikäigu pöörlemiskiirusel;
b)
mootorit käitatakse sissepritsepumba täiskoormusele vastava seadega minimaalsel kaardistamiskiirusel;
c)
täiskoormust säilitades hoitakse minimaalset kaardistamiskiirust vähemalt 15 sekundit ja registreeritakse viimase 5 sekundi keskmine pöördemoment. Maksimaalse pöördemomendi kõver minimaalsest maksimaalse kaardistamiskiiruseni määratakse kuni 100 ± 20 min–1 kiiruseastmetega. Iga katsefaasi säilitatakse vähemalt 15 sekundit ja registreeritakse viimase 5 sekundi keskmine pöördemoment.
4.2.3. Kaardistamiskõvera koostamine
Kõik punkti 4.4.2 kohaselt registreeritud andmed ühendatakse punktidevahelise lineaarse interpolatsiooni abil. Saadud pöördemomendi kõver on kaardistuskõver ning seda kasutatakse 5. lisa kohases mootori dünamomeetri graafikus esitatud normaliseeritud pöördemomendi väärtuste teisendamiseks katsetsükli tegelikeks pöördemomendi väärtusteks, nagu on kirjeldatud punktis 4.3.3.
4.2.4. Alternatiivne kaardistamine
Kui tootja arvamuse kohaselt ei ole eespool kirjeldatud kaardistusmeetodid mis tahes mootori puhul usaldusväärsed või representatiivsed, võib kasutada alternatiivset kaardistusmeetodit. Kõnealused alternatiivsed meetodid peavad vastama kindlaksmääratud kaardistamisprotseduuride eesmärkidele, mis seisnevad kõigi katsetsüklites saavutatavate mootori pöörlemiskiiruste maksimaalse pöördemomendi määramises. Kõrvalekalded käesolevas punktis käsitletud kaardistamismeetodist ohutuse või representatiivsuse tagamiseks ning nende kõrvalekallete põhjendused peavad saama tüübikinnitusasutuste heakskiidu. Reguleeritud või turboülelaaduriga mootori puhul ei tohi mingil juhul kasutada mootori pöörlemiskiiruse pidevat vähendamist.
4.2.5. Korduskatsed
Mootorit ei ole vaja enne iga katsetsüklit kaardistada. Mootor tuleb enne katsetsüklit uuesti kaardistada, kui:
a)
viimasest kaardistamisest on asjatundjate hinnangul möödunud liiga palju aega või
b)
mootorit on mehaaniliselt muudetud või ümber kalibreeritud ning see võib mõjutada mootori tööd.
4.3. Etalonkatsetsükli moodustamine
4.3.1. Võrdluskiirus
Võrdluskiirus (nref) vastab 5. lisas esitatud mootori dünamomeetri graafikus esitatud 100 % kiiruse normaliseeritud väärtustele. Mootori tegelik tsükkel denormaliseerimisel võrdluskiiruse suhtes sõltub oluliselt sobiva võrdluskiiruse valikust. Võrdluskiiruse kindlaksmääramiseks kasutatakse järgmist valemit:
(Maksimaalne pöörlemiskiirus on mootori suurim pöörlemiskiirus, mille puhul saavutatakse 70 % nimivõimsusest, samas kui minimaalne pöörlemiskiirus on mootori väikseim pöörlemiskiirus, mille puhul saavutatakse 50 % nimivõimsusest).
Kui mõõdetud võrdluskiirus jääb ± 3 % piiresse tootja määratud võrdluskiirusest, võib määratud võrdluskiirust heitekatses kasutada. Kui hälve on suurem, kasutatakse heitekatses mõõdetud võrdluskiirust. (See on kooskõlas standardiga ISO 8178-11:2006.)
4.3.2. Mootori pöörlemiskiiruse denormaliseerimine
Pöörlemiskiirus arvutatakse ümber tegelikeks väärtusteks järgmise valemi alusel:
4.3.3. Mootori pöördemomendi denormaliseerimine
Pöördemomendi väärtused, mis on esitatud 5. lisa mootori dünamomeetri graafikus, normaliseeritakse maksimaalse pöördemomendi suhtes vastaval kiirusel. Etalontsükli pöördemomendi väärtused arvutatakse ümber punkti 4.2.2 kohaselt koostatud kaardistamiskõvera alusel tegelikeks väärtusteks (denormaliseerimine) järgmiselt:
vastava tegeliku pöörlemiskiiruse suhtes kooskõlas punktiga 4.3.2.
4.3.4. Denormaliseerimise näide
Näitena muudetakse järgmine katsepunkt tegelikele väärtustele vastavaks:
pöörlemiskiirus protsentides= 43 %
pöördemoment protsentides= 82 %
Aluseks võetakse järgmised väärtused:
võrdluskiirus= 2 200 min–1
tühikäigu pöörlemiskiirus= 600 min–1
mille tulemusena saadakse:
mille puhul pöörlemiskiirusel 1 288 min–1 kaardistamiskõveral saadud maksimaalne pöördemoment on 700 Nm.
4.4. Dünamomeeter
4.4.1. Koormusanduri kasutamisel kantakse pöördemomendi signaal üle mootori teljele ja võetakse arvesse dünamomeetri inertsi. Mootori tegelik pöördemoment on koormusanduriga mõõdetud pöördemoment pluss piduri inerts korrutatud nurkkiirendusega. Juhtsüsteem peab tegema selle arvutuse reaalajas.
4.4.2. Mootori katsetamisel pöörisvooldünamomeetri abil on soovitatav, et punktide arv, kus erinevus on väiksem kui – 5 % suurimast pöördemomendist, ei oleks suurem kui 30 (kus Tsp on vajalik pöördemoment, nsp on mootori pöörlemiskiiruse tuletis ja ΘD on pöörisvooldünamomeetri pöördeinertsus).
4.5. Heitekatse teostamine
Katseseeriat kirjeldab järgmine vooskeem:
Mootori ettevalmistamine, katse-eelsed mõõtmised ja kalibreerimised
NRTC-katse
Mootori kaardistamine (suurima pöördemomendi kõver), etalonkatsetsükli moodustamine
Vastavalt vajadusele ühe või mitme proovitsükli sooritamine mootori, katsekambri ja heite-süsteemide kontrollimiseks
Loomulik või sundjahutus
Kõigi proovivõtu- ja andmekogumissüsteemide valmisolek (sh analüsaatori kalibreerimine)
Külmkäivitustsükli heitgaasifaas
Kuumseiskamine
Kuumkäivitustsükli heitgaasifaas
Enne mõõtmistsüklit võib mootori, katsekambri ja heitesüsteemide kontrollimiseks teha vastavalt vajadusele ühe või mitu proovitsüklit.
4.5.1. Proovifiltrite ettevalmistamine
Kõik filtrid pannakse vähemalt üks tund enne katset tolmusaaste eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavasse Petri tassi ning paigutatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisaja lõpus iga filter kaalutakse ning kaal protokollitakse. Seejärel hoitakse filtrit suletud Petri tassis või tihendatud filtrihoidikus kuni katses kasutamiseni. Filtrit tuleb kasutada kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist. Registreerida tuleb omakaal.
4.5.2. Mõõteseadmete paigaldamine
Mõõteseadmed ja proovivõtturid paigaldatakse nõuetekohaselt. Väljalasketoru ühendatakse täisvoolu lahjendussüsteemiga, kui seda kasutatakse.
4.5.3. Lahjendussüsteemi käivitamine
Lahjendussüsteem käivitatakse. Täisvoolu lahjendussüsteemi kogu lahjendatud heitgaasivoolu või osavoolu lahjendussüsteemi läbivat lahjendatud heitgaasivoolu tuleb reguleerida nii, et süsteemi ei kondenseeruks vett ning filtri pinna temperatuur oleks vahemikus 315 K (42 °C) kuni 325 K (52 °C).
4.5.4. Tahkete osakeste proovivõtusüsteemi käivitamine
Tahkete osakeste proovivõtusüsteem käivitatakse ning sellel lastakse töötada möödavoolurežiimil. Tahkete osakeste taustanivoo lahjendusõhus saab kindlaks määrata lahjendusõhust proovi võtmise teel enne heitgaasi sisenemist lahjendustunnelisse. Kui kasutatakse mõnda muud tahkete osakeste proovivõtusüsteemi, on eelistatav koguda tahkete osakeste taustsisalduse proov siirdetsükli ajal. Muul juhul võib kasutada siirdetsüklis tahkete osakeste kogumiseks kasutatavat tahkete osakeste proovivõtusüsteemi. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teha ühe mõõtmise kas enne või pärast katset. Kui lahjendusõhku ei filtreerita, tuleb mõõtmised teha enne tsükli algust ja pärast selle lõppu ning leida väärtuste keskmine.
4.5.5. Analüsaatorite kontrollimine
Heiteanalüsaatorid nullistatakse ja justeeritakse. Proovivõtukottide kasutamisel need tühjendatakse.
4.5.6. Jahutamise nõuded
Võib kasutada loomulikku jahtumist või sundjahutamist. Sundjahutamise korral tuleb lähtuda heast inseneritavast, et luua mootorile jahutusõhku suunavad süsteemid ja jahutusõli läbi mootori õlitussüsteemi saatvad süsteemid, eemaldada soojus jahutusvedelikust mootori jahutussüsteemi kaudu ning eemaldada soojus heitgaasi järeltöötlussüsteemist. Järeltöötlusseadme sundjahutuse korral ei tohi jahutusõhku kasutada enne, kui järeltöötlussüsteemi temperatuur on langenud alla katalüütilise aktiveerimistemperatuuri. Keelatud on kasutada jahutusmeetodit, mis ei anna tulemuseks representatiivseid heitkoguseid.
Külmkäivitustsükli heitekatset võib alustada pärast jahtumist alles siis, kui mootoriõli, jahutusvedeliku ja järeltöötlussüsteemi temperatuurid on vähemalt 15 minutiks stabiliseerunud temperatuuril 20–30 °C.
4.5.7. Tsükli kulg
4.5.7.1. Külmkäivitustsükkel
Katsetsüklit alustatakse pärast jahtumise lõppemist külmkäivitustsükliga, kui kõik punktis 4.5.6 esitatud nõuded on täidetud.
Mootor käivitatakse vastavalt kasutusjuhendis esitatud tootja soovitatavale käivitustoimingule, kasutades kas tehasetoodangu käivitit või dünamomeetrit.
Kohe pärast mootori käivitumist käivitatakse tühikäigu taimer. Mootoril lastakse töötada 23 ± 1 sekundit tühikäigul ilma koormuseta. Mootori siirdetsüklit alustatakse nii, et tsükli esimene töötav märge toimuks nimetatud 23 ± 1 sekundi möödudes. Tühikäigu aeg jääb 23 ± 1 sekundi sisse.
Katse tehakse vastavalt 5. lisas sätestatud etalontsüklile. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi seadistuspunktid antakse 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või suurema sagedusega. Seadistuspunktid arvutatakse lineaarse interpolatsiooniga etalontsükli 1 Hz sagedusega seadistuspunktide vahel. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaale võib elektrooniliselt filtreerida.
4.5.7.2. Analüsaatori näit
Mootoriga samal ajal käivitatakse mõõteseadmed:
a)
lahjendusõhu kogumiseks või analüüsimiseks, kui kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi;
b)
lahjendamata või lahjendatud heitgaasi kogumiseks või analüüsimiseks, olenevalt kasutatavast meetodist;
c)
lahjendatud heitgaasi koguse ning nõutavate temperatuuride ja rõhkude mõõtmiseks;
d)
heitgaasi massivooluhulga registreerimiseks, kui kasutatakse lahjendamata heitgaasi analüüsi;
e)
dünamomeetri pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideandmete salvestamiseks.
Lahjendamata heitgaasi mõõtmisel mõõdetakse heitekontsentratsioone (HC, CO ja NOx) ja heitgaasi massivooluhulka pidevalt ning salvestatakse juhtarvutis vähemalt 2 Hz sagedusega. Kõiki muid andmeid võib salvestada vähemalt 1 Hz sagedusega. Analooganalüsaatorite korral salvestatakse analüsaatori näit ning kalibreerimisandmeid võib andmete töötlemise ajal rakendada kas sidus- või vallastalitluses.
Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel mõõdetakse HC ja NOx lahjendustunnelis pidevalt vähemalt 2 Hz sagedusega. Keskmised kontsentratsioonid määratakse analüsaatori signaalide integreerimise teel katsetsükli kestel. Süsteemi reageerimisaeg ei tohi olla pikem kui 20 sekundit ning seda kohandatakse vajaduse korral CVS voolukõikumistega ja proovivõtuaja/katsetsükli nihetega. CO ja CO2 määratakse integreerimise või tsükli ajal proovivõtukotti kogutud kontsentratsioonide analüüsimise teel. Gaasiliste saasteainete kontsentratsioonid lahjendusõhus määratakse integreerimise või taustproovi kogumiskotti kogumise teel. Kõik muud andmed, mida on vaja mõõta, salvestatakse vähemalt 1sekundilise sagedusega (1 Hz).
4.5.7.3. Tahkete osakeste proovi võtmine
Mootori käivitamisel lülitatakse tahkete osakeste proovivõtusüsteem möödavoolurežiimilt tahkete osakeste kogumisele.
Osavoolu lahjendussüsteemi kasutamisel reguleeritakse proovivõtupumpa(sid) nii, et tahkete osakeste proovivõtturit või ülekandetoru läbiv vooluhulk püsib proportsionaalne heitgaasi massivooluhulgaga.
Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel reguleeritakse proovivõtupumpa(sid) nii, et tahkete osakeste proovivõtturit või ülekandetoru läbiv vooluhulk püsib tasemel ± 5 % määratud vooluhulgast. Voolu kompenseerimisega süsteemi kasutamisel (st proovivõtuvoolu proportsionaalsel juhtimisel) tuleb näidata, et peatunneli voolu ja tahkete osakeste proovivõtuvoolu suhe ei muutu rohkem kui ± 5 % selle määratud väärtusest (välja arvatud proovivõtmise esimese 10 sekundi vältel).
Märkus. Kaheastmelise lahjenduse korral on proovivõtuvool proovifiltreid läbiva vooluhulga ja teisese lahjenduse õhuvooluhulga netovahe.
Salvestada tuleb keskmine temperatuur ja rõhk gaasi vooluhulgamõõturi(te) või muude vooluhulgamõõteriistade sisendite juures. Kui vooluhulka ei ole tahkete osakeste suure hulga tõttu filtris võimalik kogu tsükli jooksul määratud tasemel hoida (vahemikus ± 5 %), on katse kehtetu. Katse tehakse uuesti, kasutades väiksemat vooluhulka ja/või suurema läbimõõduga filtrit.
4.5.7.4. Mootori seiskumine külmkäivitustsükli ajal
Kui mootor külmkäivitustsüklis seiskub, tuleb mootor ette valmistada, korrata jahutamismenetlust ning lõpuks mootor uuesti käivitada ja katset korrata. Kui katsetsükli ajal tekib tõrge mõne vajaliku katseseadme töös, on katse kehtetu.
4.5.7.5. Külmkäivitustsükli järgsed toimingud
Pärast katse külmkäivitustsükli lõppemist peatatakse heitgaasi massivooluhulga, lahjendatud heitgaasi mahu ja kogumiskottidesse suunatud gaasivoolu mõõtmine ning lülitatakse välja tahkete osakeste proovivõtupump. Integreeriva analüsaatorite süsteemi korral jätkub proovivõtt süsteemi reageerimisaja lõppemiseni.
Kogumiskottide kasutamisel analüüsitakse kottides olevaid kontsentratsioone võimalikult kiiresti, igal juhul enne 20 minuti möödumist katsetsükli lõppemisest.
Pärast heitekatset katset kontrollitakse analüsaatoreid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti. Katset peetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.
Tahkete osakeste filtrid pannakse kaalukambrisse tagasi hiljemalt üks tund pärast katse lõppu. Filtreid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul tolmu eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavas Petri tassis ning seejärel need kaalutakse. Registreeritakse filtrite brutokaal.
4.5.7.6. Kuumseiskamine
Kohe pärast mootori seiskamist lülitatakse välja nii mootori jahutusventilaator(id), kui seda/neid kasutati, kui ka püsimahuproovi kompressor (CVS) (või ühendatakse heitgaasisüsteem CVSi küljest lahti).
Mootoril lastakse seista 20 ± 1 minuti jooksul. Mootor ja dünamomeeter valmistatakse ette kuumkäivituskatseks. Tühjendatud proovivõtukotid ühendatakse lahjendatud heitgaasi ja lahjendusõhu proovivõtusüsteemidega. CVS lülitatakse sisse (selle kasutamise korral või kui see on veel sisse lülitamata) või ühendatakse heitgaasisüsteem CVSiga (kui see ei ole ühendatud). Käivitatakse proovivõtupumbad (välja arvatud tahkete osakeste proovivõtupump või -pumbad), mootori jahutusventilaator(id) ja andmekogumissüsteem.
Püsimahuproovivõtturi soojusvaheti (kui seda kasutatakse) ja mis tahes püsimahuproovivõtu süsteemi(de) kuumutatavad osad (vajaduse korral) eelsoojendatakse enne katse algust nende ettenähtud töötemperatuurile.
Proovi vooluhulk viiakse soovitud tasemele ja CVSi gaasivoolu mõõteseadmed seatakse nulli. Igasse filtripesasse paigaldatakse ettevaatlikult puhas tahkete osakeste filter ja kokkupandud filtripesad paigaldatakse gaasiproovi vooluteele.
4.5.7.7. Kuumkäivitustsükkel
Kohe pärast mootori käivitumist käivitatakse tühikäigu taimer. Mootoril lastakse töötada 23 ± 1 sekundit tühikäigul ilma koormuseta. Mootori siirdetsüklit alustatakse nii, et tsükli esimene töötav märge toimuks 23 ± 1 sekundi möödudes. Tühikäigu aeg jääb 23 ± 1 sekundi sisse.
Katse tehakse vastavalt 5. lisas sätestatud etalontsüklile. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi seadistuspunktid antakse 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või suurema sagedusega. Seadistuspunktid arvutatakse lineaarse interpolatsiooniga võrdlustsükli 1 Hz sagedusega seadistuspunktide vahel. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaale võib elektrooniliselt filtreerida.
Seejärel korratakse punktides 4.5.7.2 ja 4.5.7.3 kirjeldatud toiminguid.
4.5.7.8. Mootori seiskumine kuumkäivitustsükli ajal
Kui mootor kuumkäivitustsüklis seiskub, tuleb mootor välja lülitada ja lasta sel uuesti seista 20 minutit. Seejärel võib kuumkäivitustsükli uuesti käivitada. Kuumseiskamist ja kuumkäivitustsüklit on lubatud korrata vaid üks kord.
4.5.7.9. Kuumkäivitustsükli järgsed toimingud
Pärast kuumkäivitustsükli lõppemist peatatakse heitgaasi massivooluhulga, lahjendatud heitgaasi mahu ja kogumiskottidesse suunatud gaasivoolu mõõtmine ning lülitatakse välja tahkete osakeste proovivõtupump. Integreeriva analüsaatorite süsteemi korral jätkub proovivõtt süsteemi reageerimisaja lõppemiseni.
Kogumiskottide kasutamisel analüüsitakse kottides olevaid kontsentratsioone võimalikult kiiresti, igal juhul enne 20 minuti möödumist katsetsükli lõppemisest.
Pärast heitekatset kontrollitakse analüsaatoreid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti. Katset peetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.
Tahkete osakeste filtrid pannakse kaalukambrisse tagasi hiljemalt üks tund pärast katse lõppu. Filtreid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul tolmu eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavas Petri tassis ning seejärel need kaalutakse. Registreeritakse filtrite brutokaal.
4.6. Katse nõuetele vastavuse kontrollimine
4.6.1. Andmenihe
Tagasiside- ja etalontsükli väärtuste vahelisest ajalisest mahajäämusest tuleneva nihke minimeerimiseks võib kogu mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisidesignaali järjestust võrdluskiiruse ja -pöördemomendi järjestuse suhtes ajaliselt kiirendada või tagasi hoida. Kui tagasisidesignaale, nihutatakse, tuleb nii pöörlemiskiirust kui ka pöördemomenti nihutada samal määral ja samas suunas.
4.6.2. Tsükli töö arvutamine
Tsükli tegelik töö Wact (kWh) arvutatakse kõigi mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi registreeritud tagasisideväärtuste paaride põhjal. Tsükli tegelikku tööd Wact võrreldakse etalontsükli tööga Wref ning selle abil arvutatakse pidurdamisega seotud eriheide. Sama meetodit kasutatakse nii mootori etalon- kui ka tegeliku võimsuse integreerimisel. Kui väärtused määratakse kindlaks etalontsükli piirväärtuste ja mõõdetud väärtuste vahelistes punktides, kasutatakse lineaarset interpoleerimist.
Etalontsükli ja tsükli tegeliku töö integreerimisel nullistatakse kõik negatiivsed pöördemomendi väärtused ja võetakse neid arvesse. Kui integreerimissagedus on väiksem kui 5 Hz ning kui pöördemomendi positiivne väärtus muutub teatava ajavahemiku jooksul negatiivseks või negatiivne väärtus positiivseks, siis arvutatakse negatiivne osa ja nullistatakse. Positiivne osa lisatakse integreeritud väärtusele.
Wact hälve Wref suhtes peab olema vahemikus – 15…+ 5 %.
4.6.3. Katsetsükli statistiline valideerimine
Arvutatakse lineaarne regressioon pöörlemiskiiruse, pöördemomendi ja võimsuse tegelike väärtuste ja etalonväärtuste vahel. Seda tehakse pärast tagasisideandmete mis tahes nihutamist, kui on tehtud selline valik. Vähimruutude meetodil parima lähendi leidmiseks kasutatakse järgmist valemit:
kus
y
=
pöörlemiskiiruse (min–1), pöördemomendi (Nm) või võimsuse (kW) tagasiside (tegelik) väärtus
m
=
regressioonisirge tõus
x
=
pöörlemiskiiruse (min–1), pöördemomendi (Nm) või võimsuse (kW) etalonväärtus
b
=
regressioonisirge ja y-telje lõikepunkt
Hinnangu standardviga (SE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja determinatsioonikordaja (r2) arvutatakse iga regressioonisirge kohta.
Kõnealune analüüs soovitatakse teha sagedusel 1 Hz. Katset peetakse kehtivaks, kui tabelis 1 esitatud kriteeriumid on täidetud.
Kuni 13 % kaardistamisel saadud mootori suurimast pöördemomendist
Kuni 8 % kaardistamisel saadud mootori suurimast võimsusest
Regressioonisirge tõus, m
0,95–1,03
0,83–1,03
0,89–1,03
Determinatsiooni-kordaja, r2
Vähemalt 0,9700
Vähemalt 0,8800
Vähemalt 0,9100
Regressioonisirge ja y-telje lõikepunt, b
± 50 min–1
± 20 Nm või ± 2 % maksimaalsest pöördemomendist, olenevalt sellest, kumb on suurem
± 4 kW või ± 2 % maksimaalsest võimsusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
Ainult regressiooni puhul on lubatud punktide väljajätmine tabelis 2 märgitud kohtades enne regressioonarvutust. Kõnealuseid punkte ei tohi aga välja jätta tsükli töö ja heite arvutamisel. Tühikäigupunkt on määratletud punktina, milles pöördemomendi ja pöörlemiskiiruse normaliseeritud etalonväärtus on 0 %. Punktide väljajätmist võib rakendada kogu tsüklile või selle mis tahes osale.
Tabel 2
Punktid, mille väljajätmine regressioonanalüüsist on lubatud (väljajäetavad punktid tuleb täpsustada)
Tingimused
Pöörlemiskiiruse ja/või pöördemomendi ja/või võimsuse punktid, mis võib välja jätta seoses vasakus veerus nimetatud tingimustega
Esimesed 24 (± 1) s ja viimased 25 s
Pöörlemiskiirus, pöördemoment ja võimsus
Täielikult avatud seguklapp, pöördemomendi tagasisideväärtus < 95 % pöördemomendi etalonväärtusest
Pöördemoment ja/või võimsus
Täielikult avatud seguklapp, pöörlemiskiiruse tagasisideväärtus < 95 % pöörlemiskiiruse etalonväärtusest
Pöörlemiskiirus ja/või võimsus
Suletud seguklapp, pöörlemiskiiruse tagasisideväärtus > tühikäigu pöörlemiskiirus + 50 min–1 ning pöördemomendi tagasisideväärtus > 105 % pöördemomendi etalonväärtusest
Suletud seguklapp ning pöörlemiskiiruse tagasisideväärtus > 105 % pöörlemiskiiruse etalonväärtusest
Pöörlemiskiirus ja/või võimsus
(1) Identne tsükliga C1, nagu kirjeldatud standardi ISO 8178-4:2007 (korr. 2008) punktis 8.3.1.1.
(2) Identne tsükliga D2, nagu kirjeldatud standardi ISO 8178-4:2007 (korr. 2008) punktis 8.4.1.
1. liide
Mõõtmis- ja proovivõtumenetlused (NRSC, NRTC)
1. MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUMENETLUSED (NRSC-KATSE)
Katsetamiseks esitatud mootori gaasiliste ja tahkete osakeste heidet mõõdetakse 4A lisa 4. liites kirjeldatud viisil. 4A lisa 4. liites esitatud meetodid kirjeldavad gaasilise heite puhul soovitatavaid analüüsisüsteeme (punkt 1.1) ja tahkete osakeste heite puhul soovitatavaid lahjendus- ja proovivõtusüsteeme (punkt 1.2).
Tootja taotlusel ja tüübikinnitust andva asutuse nõusolekul võib käesoleva liite punktis 1 esitatud meetodite asemel alternatiivina kasutada 4B lisa punktis 9 kirjeldatud meetodeid.
1.1. Dünamomeetrile esitatavad tehnilised nõuded
Katsetes tuleb kasutada mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad korraldada 4A lisa punktis 3.7.1 kirjeldatud katsetsüklit. Pöördemomendi ja pöörlemiskiiruse mõõtmiseks kasutatavad vahendid peavad võimaldama mõõta võimsust märgitud piirides. Võimalik, et on vaja lisaarvutusi. Mõõteriistad peavad olema niivõrd täpsed, et ei ületata punktis 1.3 esitatud arvude suurimaid lubatud hälbeid.
1.2. Heitgaasi vooluhulk
Heitgaasi vooluhulk määratakse ühega punktides 1.2.1–1.2.4 nimetatud meetoditest.
1.2.1. Otsese mõõtmise meetod
Heitgaasi vooluhulga otsene mõõtmine kulumõõturi või võrdväärse mõõtesüsteemi abil (täpsemat teavet vt standardist ISO 5167:2000).
Märkus. Gaasivoolu otsene mõõtmine on keeruline ülesanne. Heiteväärtusi mõjutavate mõõtmisvigade vältimiseks tuleb rakendada ettevaatusabinõusid.
1.2.2. Õhu ja kütuse mõõtmise meetod
Õhu ja kütuse vooluhulga mõõtmine.
Kasutatakse õhu vooluhulga ja kütuse vooluhulga mõõtureid, mille täpsus on määratletud punktis 1.3.
Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:
(niiske heitgaasi mass)
1.2.3. Süsinikubilansi meetod
Heitgaasi massi arvutamine kütusekulu ja heitgaasi kontsentratsioonide alusel, kasutades süsinikubilansi meetodit (4A lisa 3. liide).
1.2.4. Märgistusgaasi mõõtmise meetod
Selles meetodis kasutatakse heitgaasis sisalduva märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmist. Heitgaasivoolu sisestatakse märgistusgaasina teatud kogus inertgaasi (näiteks puhast heeliumi). Gaas seguneb ja lahjeneb heitgaasis, kuid ei tohi väljalasketorus reageerida. Seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon heitgaasiproovis.
Märgistusgaasi täieliku segunemise tagamiseks peab heitgaasi proovivõttur asetsema märgistusgaasi sisselaskekohast allavoolu vähemalt 1 m või väljalasketoru 30kordsele läbimõõdule vastaval kaugusel, olenevalt sellest, kumb on suurem. Proovivõttur võib paikneda sisestuskohale lähemal, kui täielikku segunemist kinnitab märgistusgaasi kontsentratsiooni võrdlemine etalonkontsentratsiooniga siis, kui märgistusgaas lastakse sisse mootorist ülesvoolu.
Märgistusgaasi vooluhulk reguleeritakse selliseks, et märgistusgaasi kontsentratsioon muutub mootori tühikäigu pöörlemiskiirusel segunemise järel märgistusgaasi analüsaatori skaala lõppväärtusest madalamaks.
Heitgaasi voolu arvutatakse järgmiselt:
kus
GEXHW
=
heitgaasi massivoolu hetkeväärtus (kg/s)
GT
=
märgistusgaasi vooluhulk (cm3/min)
concmix
=
märgistusgaasi hetkekontsentratsioon pärast segunemist, (ppm)
ρEXH
=
heitgaasi tihedus (kg/m3)
conca
=
märgistusgaasi taustkontsentratsioon sisenevas õhus (ppm)
Märgistusgaasi taustkontsentratsiooni (conca) määramiseks võib leida vahetult enne ja pärast katset mõõdetud taustkontsentratsioonide keskväärtuse.
Kui taustkontsentratsioon on väiksem kui 1 % märgistusgaasi kontsentratsioonist pärast segunemist (concmix.) maksimaalse heitgaasivoo juures, võib taustkontsentratsiooni mitte arvestada.
Kogu süsteem peab vastama heitgaasivoo puhul ette nähtud täpsusnõuetele ning see kalibreeritakse vastavalt 2. liite punktile 1.11.2.
1.2.5. Õhu vooluhulga ning õhu ja kütuse suhte mõõtmise meetod
Kõnealuses meetodis kasutatakse heitgaasi massi arvutamist õhu vooluhulga ning õhu ja kütuse suhte alusel. Heitgaasi hetkemassivoolu arvutatakse järgmiselt:
kus
kus
A/Fst
=
õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe (kg/kg)
λ
=
õhu/kütuse relatiivne suhe
concCO2
=
kuiva CO2 kontsentratsioon (%)
concCO
=
kuiva CO kontsentratsioon (ppm)
concHC
=
HC kontsentratsioon (ppm)
Märkus. Arvutus on kasutatav diislikütuse korral, mille H/C suhe on 1,8.
Õhuvoolumõõtur peab vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kasutatav CO2 analüsaator peab vastama punkti 1.4.1 nõuetele ning kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolu puhul ette nähtud täpsusnõuetele.
Valikuliselt võib õhu ja kütuse suhte mõõtevahendeid, näiteks tsirkooniumandurit, kasutada suhtelise õhu ja kütuse suhte mõõtmiseks vastavalt punkti 1.4.4 nõuetele.
1.2.6. Lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk
Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel mõõdetakse lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk (GTOTW) kas PDP-ga, CFV-ga või SSV-ga (4A lisa 4. liite punkt 1.2.1.2). Täpsus peab vastama 4A lisa 2. liite punkti 2.2 sätetele.
1.3. Mõõtetäpsus
Kõigi mõõteseadmete kalibreerimine peab põhinema riiklikel või rahvusvahelistel standarditel ning vastama tabelis 3 esitatud nõuetele.
Tabel 3
Mõõtevahendite täpsus
Nr
Mõõtevahend
Mõõtetäpsus
1
Mootori pöörlemiskiirus
± 2 % näidust või ± 1 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
2
Pöördemoment
± 2 % näidust või ± 1 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
3
Kütusekulu
± 2 % mootori suurimast väärtusest
4
Õhukulu
± 2 % näidust või ± 1 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
5
Heitgaasi vooluhulk
± 2,5 % näidust või ± 1,5 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasikomponentide kontsentratsioonide mõõtmisel nõutavale täpsusele (punkt 1.4.1.1). Analüsaatoreid soovitatakse kasutada nii, et mõõdetav kontsentratsioon jääks vahemikku 15–100 % skaala lõppväärtusest.
Kui skaala lõppväärtus on 155 ppm (või ppm C) või väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmeregistraatoreid), mis võimaldavad saavutada piisava täpsuse ja eraldusvõime allpool 15 % skaala lõppväärtusest, on vastuvõetavad ka kontsentratsioonid, mis jäävad allapoole 15 % skaala lõppväärtusest. Sellisel juhul tuleb kalibreerimiskõverate täpsuse tagamiseks teha täiendavad kalibreerimised – 4A lisa 2. liite punkt 1.5.5.2.
Seadmete elektromagnetiline ühilduvus (EMC) peab olema sellisel tasemel, et lisavigade tekkimise võimalus oleks võimalikult väike.
1.4.1.1. Mõõtmisviga
Analüsaatori hälve nominaalsest kalibreerimisväärtusest ei tohi olla suurem kui ± 2 % näidust või ± 0,3 % skaala lõppväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem.
Märkus. Kõnealuse eeskirja tähenduses on täpsus määratletud analüsaatori näidu väärtuse hälbena nominaalsetest kalibreerimisväärtustest, kasutades kalibreerimisgaasi (= tegelik väärtus).
1.4.1.2. Korduvus
Korduvus, mis määratluse kohaselt on 10 korduva lugemi 2,5-kordne standardhälve teatava kalibreerimis- või võrdlusgaasi puhul, ei tohi olla suurem kui ± 1 % skaala lõppväärtusele vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava mõõtepiirkonna kohta, mis on suurem kui 155 ppm (või ppm C), või ± 2 % iga mõõtepiirkonna kohta, mis on alla 155 ppm (või ppm C).
1.4.1.3. Müra
Analüsaatori maksimaalne näit null- ja kalibreerimis- või võrdlusgaasi puhul iga kümne sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul ei tohi ületada 2 % skaala lõppväärtusest kõigis kasutatud vahemikes.
1.4.1.4. Nullpunkti triiv
Nullpunkti triiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % skaala lõppväärtusest kõige madalamas kasutatud vahemikus. Nullnäit on määratluse kohaselt keskmine näit nullgaasi puhul 30 sekundi jooksul koos müraga.
1.4.1.5. Võrdlustriiv
Võrdlustriiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % skaala lõppväärtusest kõige madalamas kasutatud vahemikus. Võrdlusväärtus on määratluse kohaselt võrdlusnäidu ja nullnäidu vahe. Võrdlusnäit on määratluse kohaselt keskmine näit võrdlusgaasi puhul 30 sekundi jooksul koos müraga.
1.4.2. Gaasi kuivatamine
Valikulise gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel gaasiproovist ei tohi kasutada keemilisi kuivateid.
1.4.3. Analüsaatorid
Kasutatavaid mõõtmispõhimõtteid on kirjeldatud käesoleva liite punktides 1.4.3.1–1.4.3.5. Mõõtmissüsteeme on üksikasjalikult kirjeldatud 4A lisa 4. liites.
Mõõdetavaid gaase analüüsitakse järgmiste mõõtevahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite korral võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.
1.4.3.1. Süsinikmonooksiidi (CO) analüüs
Süsinikmonooksiidi analüüsimisel kasutatakse mittelahutavat infrapunatajurit (NDIR analüsaatorit).
1.4.3.2. Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs
Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittelahutavat infrapunatajurit (NDIR analüsaatorit).
1.4.3.3. Süsivesinike (HC) analüüs
Süsivesinike analüüsimisel kasutatakse kuumleek-ionisatsioondetektorit (HFID analüsaatorit), mille korral detektor, ventiilid, torustik jne on kuumutatud selliselt, et gaasi temperatuur püsiks väärtusel 463 K (190 °C) ± 10 K.
1.4.3.4. Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs
Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektorit (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektorit (HCLD analüsaatorit) NO2/NO konverteriga, kui mõõtmine toimub kuivas gaasis. Niiske gaasi mõõtmise korral kasutatakse HCLD analüsaatorit, mille konverteri temperatuur hoitakse üle 328 K (55 °C), tingimusel et vee summutava mõju kontrollimise (4A lisa, 2. liide, punkt 1.9.2.2) tulemus vastab nõuetele.
Nii CLD kui ka HCLD kasutamisel tuleb proovivõtutee hoida seinatemperatuuril vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini kuiva mõõtmise korral ning kuni analüsaatorini niiske mõõtmise korral.
1.4.4. Õhu ja kütuse suhte mõõtmine
Heitgaasi vooluhulga määramiseks vastavalt punktile 1.2.5 kasutatavate õhu ja kütuse suhte mõõtevahenditena võib kasutada suure mõõtepiirkonnaga õhu ja kütuse suhte andurit või tsirkoonium-tüüpi lambdaandurit.
Andur tuleb paigaldada vahetult väljalasketorule, kus heitgaasi temperatuur on vee kondenseerumise vältimiseks piisavalt kõrge.
Sisseehitatud elektroonikaga anduri täpsus peab olema vahemikus:
± 3 % näidust λ < 2
± 5 % näidust 2 ≤ λ < 5
± 10 % näidust 5 ≤ λ
Eespool nimetatud täpsusnõude täitmiseks tuleb andur kalibreerida mõõtevahendi tootja juhiste kohaselt.
1.4.5. Gaasilise heite proovivõtt
Gaasilise heite proovivõtturid tuleb paigaldada võimalikult kaugele, vähemalt 0,5 meetri või väljalasketoru kolmekordsele läbimõõdule vastavale kaugusele (olenevalt sellest, kumb on suurem) heitgaasisüsteemi väljalaskeavast ülesvoolu ning piisavalt mootori lähedale, tagamaks, et heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on vähemalt 343 K (70 °C).
Hargneva väljalasketorustikuga mitmesilindrilise mootori korral peab proovivõtturi sisselaskeava asuma piisavalt kaugel allavoolu, tagamaks proov representatiivsust kõigi silindrite keskmiste heitgaasikoguste suhtes. Mitmesilindriliste mootorite korral, näiteks V-mootorite korral, millel on väljalasketorustiku harude selgesti eristatavad rühmad, võib proovi võtta igast rühmast eraldi ning arvutada keskmise heite koguse. Kasutada võib ka teisi meetodeid, mille vastavus eespool nimetatud meetoditele on tõendatud. Väljalaskeheite arvutamisel tuleb kasutada mootori heitgaasi massivooluhulga koguväärtust.
Kui tahkete osakeste kindlaksmääramiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, võib gaasilist heidet määrata ka lahjendatud heitgaasist. Proovivõtturid peavad asetsema lahjendustunnelis tahkete osakeste proovivõtturi lähedal (4A lisa 4. liite punkt 1.2.1.2, lahjendustunnel (DT), ja punkt 1.2.2, tahkete osakeste proovivõttur (PSP)). CO ja CO2 võib määrata ka proovi kogumisega kotti ja mõõta seejärel kontsentratsiooni proovivõtukotis.
1.5. Tahkete osakeste kindlaksmääramine
Tahkete osakeste kindlaksmääramiseks on vaja kasutada lahjendussüsteemi. Lahjendada võib osa- või täisvoolu lahjendussüsteemiga. Lahjendussüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et oleks täielikult välistatud vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemis ning et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult filtripesadest ülesvoolu oleks püsivalt vahemikus 315 K (42 °C) kuni 325 K (52 °C). Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne selle sisenemist lahjendussüsteemi. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on alla 293 K (20 °C), on soovitatav lahjendusõhku eelsoojendada üle 303 K (30 °C). Lahjendusõhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tohi siiski olla üle 325 K (52 °C).
Märkus. Kui võimsusvahemike puhul kuni K-ni (K kaasa arvatud) tehakse üksikrežiimis katsetsüklid, võib filtri temperatuuri hoida maksimaalsel temperatuuril ehk 325 K (52 °C) või sellest allpool ega tule järgida temperatuurivahemikku 42–52 °C.
Osavoolu lahjendussüsteemis tuleb tahkete osakeste proovivõttur kinnitada gaasi proovivõtturi lähedale sellest ülesvoolu punkti 4.4 kohaselt ning vastavalt 4A lisa 4. liite punktis 1.2.1.1 esitatud joonistele 4–12 EP ja SP.
Osavoolu lahjendussüsteemi ehitus peab võimaldama heitgaasivoolu jaotamist kaheks, millest väiksemat osa lahjendatakse õhuga ning kasutatakse seejärel tahkete osakeste kindlaksmääramiseks. Seetõttu on eriti oluline lahjendusastme väga täpne määramine. Kasutada võib erinevaid jaotusmeetodeid, kusjuures kasutatavast jaotusviisist sõltuvad olulisel määral kasutatavad proovivõtuseadmed ja -toimingud (4A lisa 4. liite punkt 1.2.1.1).
Tahkete osakeste massi määramiseks on vaja tahkete osakeste proovivõtusüsteemi, tahkete osakeste proovifiltreid, mikrogrammkaalusid ning reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.
Tahkete osakeste proovivõtuks võib kasutada kahte meetodit:
a)
ühefiltrimeetodi korral kasutatakse katsetsükli kõigis režiimides ühte filtripaari (käesoleva liite punkt 1.5.1.3.). Katse proovivõturežiimis tuleb eriti suurt tähelepanu pöörata proovivõtuaegadele ja vooluhulkadele. Katsetsükliks on vaja siiski ainult ühte filtripaari;
b)
mitmefiltrimeetodi korral kasutatakse katsetsükli igas individuaalses režiimis ühte filtripaari (käesoleva liite punkt 1.5.1.3.). See meetod võimaldab paindlikumaid proovivõtutoiminguid, kuid selles kasutatakse rohkem filtreid.
1.5.1. Tahkete osakeste proovifiltrid
1.5.1.1. Filtrile esitatavad tehnilised nõuded
Sertifitseerimiskatsetel kasutatakse filtritena fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinikul põhinevaid membraanfiltreid. Spetsiaalsetes rakendustes võib kasutada muid filtrimaterjale. Kõigil filtritüüpidel peab olema vähemalt 99 %ne 0,3 μm DOP (dioktüülftalaadi) eraldusefektiivsus gaasi kiirusel filtri tööpinna juures vahemikus 35–100 cm/s. Laboritevaheliste või tootja ja tüübikinnitust andva asutuse vaheliste korrelatsioonikatsete korral tuleb kasutada ühe ja sama kvaliteediga filtreid.
1.5.1.2. Filtri suurus
Tahkete osakeste filtri läbimõõt peab olema vähemalt 47 mm (pinnasadestise ala läbimõõt 37 mm). Lubatud on kasutada ka suurema läbimõõduga filtreid (punkt 1.5.1.5.).
1.5.1.3. Põhi- ja abifiltrid
Lahjendatud heitgaasi proov võetakse katseseeria ajal järjestikku asetsevate filtrite paari abil (üks põhi- ja üks abifilter). Abifiltri kaugus põhifiltrist ei tohi olla üle 100 mm allavoolu ning see ei tohi põhifiltriga kokku puutuda. Filtreid võib kaaluda eraldi või paaris, nii et filtrite määrdunud pooled asetsevad vastamisi.
1.5.1.4. Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus
Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus peab olema vahemikus 35–100 cm/s. Rõhulangus katse alguse ja lõpu vahel ei tohi olla suurem kui 25 kPa.
1.5.1.5. Filtri koormus
Soovitatav minimaalne filtri koormus enim levinud filtrisuuruste kohta on esitatud alljärgnevas tabelis. Suuremate filtrite korral peab minimaalne filtri koormus olema 0,065 mg/1 000 mm2 filtripinna kohta.
Filtri läbimõõt
(mm)
Filtri soovitatav pinnasadestise ala läbimõõt
(mm)
Filtri soovitatav minimaalne koormus
(mg)
47
37
0,11
70
60
0,25
90
80
0,41
110
100
0,62
Mitmefiltrimeetodi korral saadakse kõigi filtrite summaarne soovitatav minimaalne filtri koormus, kui korrutada eespool tabelis toodud vastav väärtus katserežiimide koguarvu ruutjuurega.
1.5.2. Kaalumiskambri ja analüüsikaalude tehnilised andmed
1.5.2.1. Kaalumiskambri tingimused
Tahkete osakeste filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema 295 K (22 °C) ± 3 K kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskus tuleb hoida kastepunktis 282,5 K (9,5 °C) ± 3 K ning suhteline niiskus 45 ± 8 %.
1.5.2.2. Võrdlusfiltri kaalumine
Kambris (või ruumis) ei tohi olla saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete osakeste filtritele nende stabiliseerumise ajal. Kõrvalekalded punktis 1.5.2.1 esitatud kaalumisruumi tehnilistest nõuetest on lubatud juhul, kui kõrvalekallete kestus ei ületa 30 minutit. Kaalumisruum peab enne töötajate sisenemist vastama ettenähtud nõuetele. Nelja tunni jooksul enne proovifiltri (filtrite paari) kaalumist, kuid eelistatavalt samal ajal, tuleb kaaluda vähemalt kaks kasutamata võrdlusfiltrit või võrdlusfiltrite paari. Need peavad olema proovifiltritega sama suurusega ja samast materjalist.
Kui võrdlusfiltrite (võrdlusfiltrite paari) keskmine kaal muutub proovifiltrite kaalumise vahelisel ajal rohkem kui 10 μg, ei arvestata ühtegi proovifiltrit ja heitekatset korratakse.
Kui punktis 1.5.2.1 esitatud kaalumisruumi stabiilsuse kriteeriumid ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri (võrdlusfiltrite paari) kaalumise eespool nimetatud kriteeriumid on täidetud, võib mootori tootja valida, kas tunnistada proovifiltrite kaalud vastuvõetavaks või katsed kehtetuks, parandades viimase valiku korral kaalumisruumi kontrollisüsteemi ja korrates katset.
1.5.2.3. Analüütilised kaalud
Kõigi filtrite kaalu määramiseks kasutatavate analüütiliste kaalude kinnitatud täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg (1 koht = 1 μg), mille täpsustab kaalu tootja.
1.5.2.4. Staatilise elektri mõju kõrvaldamine
Staatilise elektri mõju kõrvaldamiseks neutraliseeritakse filtrid enne kaalumist, kasutades näiteks polooniumneutralisaatorit või samasuguse toimega seadet.
1.5.3. Tahkete osakeste mõõtmisele esitatavad lisanõuded
Kõik lahjendamata või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtripesadeni, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete osakeste sadestumine või muutumine oleks võimalikult väike. Kõik süsteemi osad peavad olema tehtud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi koostisosadega, ning peavad olema elektrostaatiliste mõjude vältimiseks elektriliselt maandatud.
2. MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUMENETLUSED (NRTC KATSE)
2.1. Sissejuhatus
Katsetamiseks esitatud mootori gaasilisi ja tahkete osakeste heidet mõõdetakse 4A lisa 4. liites kirjeldatud viisil. 4A lisa 4. liites esitatud meetodid kirjeldavad gaasilise heite puhul soovitatavaid analüüsisüsteeme (punkt 1.1) ja tahkete osakeste heite puhul soovitatavaid lahjendus- ja proovivõtusüsteeme (punkt 1.2).
2.2. Dünamomeetri ja katsekambri seadmed
Dünamomeetril tehtavates mootorite heitekatsetes kasutatakse järgmisi seadmeid:
2.2.1. Mootori dünamomeeter
Kasutatakse mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad korraldada käesoleva lisa 4. liites kirjeldatud katsetsüklit. Pöördemomendi ja pöörlemiskiiruse mõõtmiseks kasutatavad vahendid peavad võimaldama mõõta võimsust märgitud piirides. Võimalik, et on vaja lisaarvutusi. Mõõteriistad peavad olema niivõrd täpsed, et ei ületata tabelis 4 esitatud arvude suurimaid lubatud hälbeid.
2.2.2. Muud mõõtevahendid
Vastavalt vajadusele kasutatakse mõõtevahendeid kütusekulu, õhukulu, jahutusvedeliku ja määrdeõli temperatuuri, heitgaasi rõhu ja sisselaskekollektori hõrenduse, heitgaasi temperatuuri, siseneva õhu temperatuuri, õhurõhu, niiskuse ning kütuse temperatuuri mõõtmiseks. Nimetatud mõõtevahendid peavad vastama tabelis 4 esitatud nõuetele:
Tabel 4
Mõõtevahendite täpsus
Nr
Mõõtevahend
Täpsus
1
Mootori pöörlemiskiirus
± 2 % näidust või ± 1 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
2
Pöördemoment
± 2 % näidust või ± 1 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
3
Kütusekulu
± 2 % mootori suurimast väärtusest
4
Õhukulu
± 2 % näidust või ± 1 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
5
Heitgaasi vooluhulk
± 2,5 % näidust või ± 1,5 % mootori suurimast väärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
6
Temperatuurid ≤ 600 K
± 2 K absoluutne
7
Temperatuurid > 600 K
± 1 % näidust
8
Heitgaasi rõhk
± 0,2 kPa absoluutne
9
Sisselaskeõhu hõrendus
± 0,05 kPa absoluutne
10
Õhurõhk
± 0,1 kPa absoluutne
11
Muud rõhud
± 0,1 kPa absoluutne
12
Absoluutne õhuniiskus
± 5 % näidust
13
Lahjendusõhu vooluhulk
± 2 % näidust
14
Lahjendatud heitgaasi vooluhulk
± 2 % näidust
2.2.3. Lahjendamata heitgaasi vooluhulk
Heitkoguste arvutamiseks lahjendamata heitgaasis ning osavoolu lahjendussüsteemi reguleerimiseks peab teada olema heitgaasi massivooluhulk. Heitgaasi massivooluhulga määramiseks võib kasutada ühte alljärgnevatest meetoditest.
Heitearvutuste tegemisel peab alljärgnevalt kirjeldatud meetoditele vastav reageerimisaeg olema võrdne 2. liite punktis 1.11.1 määratletud analüsaatori reageerimisajaga või sellest väiksem.
Osavoolu lahjendussüsteemi juhtimisel on nõutav lühem reageerimisaeg. Sidusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi korral on nõutav reageerimisaeg ≤ 0,3 sekundit. Eelsalvestatud katsel põhineva ennetusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi korral on heitgaasi vooluhulga mõõtmissüsteemi nõutav reageerimisaeg ≤ 5 sekundit tõusuajaga ≤ 1 sekund. Süsteemi reageerimisaja peab määrama mõõtevahendi tootja. Heitgaasi vooluhulga ja osavoolu lahjendussüsteemi kombineeritud reageerimisajale esitatavad nõuded on esitatud punktis 2.4.
Otsese mõõtmise meetod
Heitgaasi hetkemassivoolu võib otse mõõta näiteks järgmiste süsteemidega:
a)
rõhkude vahel põhinevad mõõteseadmed nagu kulumõõtur (täpsemat teavet vt standardist ISO 5167:2000);
b)
ultraheli-vooluhulgamõõtur;
c)
keerisvoolu-heitgaasimõõtur.
Heiteväärtusi mõjutavate mõõtmisvigade vältimiseks tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Sellised ettevaatusabinõud sisaldavad seadme hoolikat paigaldamist mootori heitgaasisüsteemi vastavalt seadme tootja soovitustele ja heale inseneritavale. Eelkõige ei tohi seadme paigaldamine mõjutada mootori tööd ja heidet.
Vooluhulgamõõturid peavad vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele.
Õhu ja kütuse mõõtmise meetod
Meetod hõlmab õhu- ja kütusevoolu mõõtmist sobivate vooluhulgamõõturitega. Heitgaasi hetkemassivoolu arvutatakse järgmiselt: (niiske heitgaasi mass)
Vooluhulgamõõturid peavad vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kuid olema piisavalt täpsed, et vastata ka heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.
Märgistusgaasi mõõtmise meetod
Meetodit kasutatakse heitgaasis sisalduva märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmiseks.
Heitgaasivoolu sisestatakse märgistusgaasina teatud kogus inertgaasi (näiteks puhast heeliumi). Gaas seguneb ja lahjeneb heitgaasis, kuid ei tohi väljalasketorus reageerida. Seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon heitgaasiproovis.
Märgistusgaasi täieliku segunemise tagamiseks peab heitgaasi proovivõttur asetsema märgistusgaasi sisselaskekohast allavoolu vähemalt 1 m või väljalasketoru 30kordsele läbimõõdule vastaval kaugusel, olenevalt sellest, kumb on suurem. Proovivõttur võib paikneda sisestuskohale lähemal, kui täielikku segunemist kinnitab märgistusgaasi kontsentratsiooni võrdlemine etalonkontsentratsiooniga siis, kui märgistusgaas lastakse sisse mootorist ülesvoolu.
Märgistusgaasi vooluhulk reguleeritakse selliseks, et märgistusgaasi kontsentratsioon muutub mootori tühikäigu pöörlemiskiirusel segunemise järel märgistusgaasi analüsaatori skaala lõppväärtusest madalamaks.
Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:
kus
kus
A/Fst
=
õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe (kg/kg)
λ
=
õhu/kütuse relatiivne suhe
concCO2
=
kuiva CO2 kontsentratsioon (%)
concCO
=
kuiva CO kontsentratsioon (ppm)
concHC
=
HC kontsentratsioon (ppm)
Märkus. Arvutus on kasutatav diislikütuse korral, mille H/C suhe on 1,8.
Õhuvooluhulgamõõtur peab vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kasutatav CO2 analüsaator peab vastama punkti 2.3.1 nõuetele ning kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolu puhul ette nähtud täpsusnõuetele.
Valikuliselt võib õhu ja kütuse suhte mõõtevahendeid, näiteks tsirkooniumandurit, kasutada suhtelise õhu ülejäägi suhtarvu mõõtmiseks vastavalt punkti 2.3.4 nõuetele.
2.2.4. Lahjendatud heitgaasi vooluhulk
Heitkoguste arvutamiseks lahjendatud heitgaasis on vaja teada lahjendatud heitgaasi massivooluhulka. Lahjendatud heitgaasi koguvooluhulk tsükli jooksul (kilogrammi katse kohta) arvutatakse tsüklis mõõdetud väärtuste ja vooluhulga mõõteseadme vastavate kalibreerimisandmete alusel (V0 PDP korral, KV CFV korral, Cd SSV korral): kasutatakse 3. liite punktis 2.2.1 kirjeldatud vastavaid meetodeid. Kui tahkete osakeste ja gaasiliste saasteainete proovi kogumass ületab 0,5 % CVSi koguvooluhulgast, reguleeritakse CVSi vooluhulka või suunatakse tahkete osakeste proovi vool CVSi tagasi enne, kui see jõuab vooluhulga mõõtmise seadmeni.
Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasikomponentide kontsentratsioonide mõõtmisel nõutavale täpsusele (punkt 1.4.1.1). Analüsaatoreid soovitatakse kasutada nii, et mõõdetav kontsentratsioon jääks vahemikku 15–100 % skaala lõppväärtusest.
Kui skaala lõppväärtus on 155 ppm (või ppm C) või väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmeregistraatoreid), mis võimaldavad saavutada piisava täpsuse ja eraldusvõime allpool 15 % skaala lõppväärtusest, on vastuvõetavad ka kontsentratsioonid, mis jäävad allapoole 15 % skaala lõppväärtusest. Sellisel juhul tuleb kalibreerimiskõverate täpsuse tagamiseks teha täiendavad kalibreerimised – 4A lisa 2. liite punkt 1.5.5.2
Seadmete elektromagnetiline ühilduvus (EMC) peab olema sellisel tasemel, et lisavigade tekkimise võimalus oleks võimalikult väike.
2.3.1.1. Mõõtmisviga
Analüsaatori hälve nominaalsest kalibreerimisväärtusest ei tohi olla suurem kui ± 2 % näidust või ± 0,3 % skaala lõppväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem.
Märkus. Käesoleva eeskirja tähenduses on täpsus määratletud analüsaatori näidu hälbena nominaalsetest kalibreerimisväärtustest, kasutades kalibreerimisgaasi (= tegelik väärtus).
2.3.1.2. Korduvus
Korduvus, mis määratluse kohaselt on 10 korduva näidu 2,5-kordne standardhälve teatava kalibreerimis- või võrdlusgaasi puhul, ei tohi olla suurem kui ± 1 % skaala lõppväärtusele vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava mõõtepiirkonna kohta, mis on suurem kui 155 ppm (või ppm C) või ± 2 % iga mõõtepiirkonna kohta, mis on alla 155 ppm (või ppm C).
2.3.1.3. Müra
Analüsaatori maksimaalne näit null- ja kalibreerimis- või võrdlusgaasi puhul iga 10 sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul ei tohi ületada 2 % skaala lõppväärtusest kõigis kasutatud mõõtepiirkondade vahemikes.
2.3.1.4. Nullpunkti triiv
Nullpunkti triiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % skaala lõppväärtusest mõõtepiirkonna kõige madalamas kasutatud vahemikus. Nullnäit on määratluse kohaselt keskmine näit nullgaasi puhul 30 sekundi jooksul koos müraga.
2.3.1.5. Võrdlustriiv
Võrdlustriiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % skaala lõppväärtusest kõige madalamas kasutatud vahemikus. Võrdlusväärtus on määratluse kohaselt võrdlusnäidu ja nullnäidu vahe. Võrdlusnäit on määratluse kohaselt keskmine näit võrdlusgaasi puhul 30 sekundi jooksul koos müraga.
2.3.1.6. Tõusuaeg
Lahjendamata heitgaasi analüüsil ei tohi mõõtesüsteemi paigaldatud analüsaatori tõusuaeg ületada 2,5 sekundit.
Märkus. Üksnes analüsaatori reageerimisaja hindamine ei võimalda selgelt kindlaks määrata kogu süsteemi sobivust siirdekatse tegemiseks. Mahud ja eriti tühimahud kogu süsteemis mõjutavad lisaks ülekandeajale proovivõtturist analüsaatorini ka tõusuaega. Ka analüsaatorisisesed ülekandeajad määratletakse analüsaatori reageerimisajana, nagu NOx analüsaatorite konverter või veeseparaatorid. Süsteemi kogu reageerimisaja kindlaksmääramist on kirjeldatud 2. liite punktis 1.11.1.
2.3.2. Gaasi kuivatamine
Kohaldatakse samu nõudeid kui NRSC katsetsükli puhul (punkt 1.4.2) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.
Valikulise gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel gaasiproovist ei tohi kasutada keemilisi kuivateid.
2.3.3. Analüsaatorid
Kohaldatakse samu nõudeid kui NRSC katsetsükli puhul (punkt 1.4.3) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.
Mõõdetavaid gaase analüüsitakse järgmiste mõõtevahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite korral võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.
2.3.3.1. Süsinikmonooksiidi (CO) analüüs
Süsinikmonooksiidi analüüsimisel kasutatakse mittelahutavat infrapunatajurit (NDIR analüsaatorit).
2.3.3.2. Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs
Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittelahutavat infrapunatajurit (NDIR analüsaatorit).
2.3.3.3. Süsivesinike (HC) analüüs
Süsivesinike analüüsimisel kasutatakse kuumleek-ionisatsioondetektori tüüpi (HFID) analüsaatorit, mille korral detektor, ventiilid, torustik jne on kuumutatud selliselt, et gaasi temperatuur püsiks väärtusel 463 K (190 °C) ± 10 K.
2.3.3.4. Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs
Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektori (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektori (HCLD) tüüpi analüsaatorit NO2/NO konverteriga, kui mõõtmine toimub kuivas gaasis. Niiske gaasi mõõtmise korral kasutatakse HCLD analüsaatorit, mille konverteri temperatuur hoitakse üle 328 K (55 °C), tingimusel et vee summutava mõju kontrollimise (4A lisa 2. liite punkt 1.9.2.2) tulemus vastab nõuetele.
Nii CLD kui ka HCLD kasutamisel tuleb proovivõtutee hoida seinatemperatuuril vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini kuiva mõõtmise korral ning kuni analüsaatorini niiske mõõtmise korral.
2.3.4. Õhu ja kütuse suhte mõõtmine
Heitgaasi vooluhulga määramiseks vastavalt punktile 2.2.3 kasutatavate õhu ja kütuse suhte mõõtevahenditena võib kasutada suure mõõtepiirkonnaga õhu ja kütuse suhte andurit või tsirkoonium-tüüpi lambdaandurit.
Andur tuleb paigaldada vahetult väljalasketorule, kus heitgaasi temperatuur on vee kondenseerumise vältimiseks piisavalt kõrge.
Sisseehitatud elektroonikaga anduri täpsus peab olema vahemikus:
± 3 % näidust λ < 2
± 5 % näidust 2 ≤ λ < 5
± 10 % näidust 5 ≤ λ
Eespool nimetatud täpsusnõude täitmiseks tuleb andur kalibreerida mõõtevahendi tootja juhiste kohaselt.
Gaasilise heite proovivõtturid tuleb paigaldada vähemalt 0,5 meetri või väljalasketoru kolmekordsele läbimõõdule vastavale kaugusele – olenevalt sellest, kumb on suurem – heitgaasisüsteemi väljalaskeavast ülesvoolu ning piisavalt mootori lähedale, tagamaks, et heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on vähemalt 343 K (70 °C).
Hargneva väljalasketorustikuga mitmesilindrilise mootori korral peab proovivõtturi sisselaskeava asuma piisavalt kaugel allavoolu, tagamaks, et proov oleks representatiivne kõigi silindrite keskmiste heitgaasikoguste suhtes. Mitmesilindriliste mootorite korral, näiteks V-mootorite korral, millel on väljalasketorustiku harude selgesti eristatavad rühmad, võib proovi võtta igast rühmast eraldi ning arvutada keskmise heite koguse. Kasutada võib ka teisi meetodeid, mille vastavus eespool nimetatud meetoditele on tõendatud. Heite arvutamisel tuleb kasutada mootori heitgaasi massivooluhulga koguväärtust.
2.3.5.2. Lahjendatud heitgaasi vooluhulk
Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel kehtivad järgmised nõuded.
Mootori ja täisvoolu lahjendussüsteemi vaheline väljalasketoru peab vastama 4A lisa 4. liites esitatud nõuetele.
Gaasilise heite proovivõttur(id) tuleb paigaldada lahjendustunnelis kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, ning tahkete osakeste proovivõtturi lähedusse.
Proovivõttu saab üldjuhul teha kahel viisil:
a)
saasteainete proovid kogutakse tsükli jooksul proovivõtukotti ning mõõdetakse pärast katse lõppemist;
b)
saasteainete proove võetakse pidevalt tsükli jooksul ning kogused integreeritakse üle kogu tsükli; selle meetodi kasutamine on kohustuslik HC ja NOx mõõtmisel.
Taustkontsentratsioonide mõõtmise proovid kogutakse lahjendustunnelist ülesvoolu proovivõtukotti ning lahutatakse heite kontsentratsioonidest vastavalt 3. liite punktile 2.2.3.
2.4. Tahkete osakeste määramine
Tahkete osakeste määramisel on vaja kasutada lahjendussüsteemi. Lahjendada võib osavoolu lahjendussüsteemiga või täisvoolu lahjendussüsteemiga. Lahjendussüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et oleks täielikult välistatud vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemis ning et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult filtripesadest ülesvoolu oleks püsivalt vahemikus 315 K (42 °C) kuni 325 K (52 °C). Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne selle sisenemist lahjendussüsteemi. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on alla 293 K (20 °C), on soovitatav lahjendusõhku eelsoojendada üle 303 K (30 °C). Lahjendusõhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tohi siiski olla üle 325 K (52 °C).
Tahkete osakeste proovivõttur peab asuma gaasiliste saasteainete heite proovivõtturi läheduses ning selle paigaldamine peab vastama punkti 2.3.5 sätetele.
Tahkete osakeste massi määramiseks on vaja tahkete osakeste proovivõtusüsteemi, tahkete osakeste proovifiltreid, mikrogrammkaalusid ning reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.
Osavoolu lahjendussüsteemi ehitus peab võimaldama heitgaasivoolu jaotamist kaheks, millest väiksemat osa lahjendatakse õhuga ning kasutatakse seejärel tahkete osakeste kindlaksmääramiseks. Seetõttu on eriti oluline lahjendusastme väga täpne kindlaksmääramine. Kasutada võib eri jaotusmeetodeid, kusjuures kasutatavast jaotusviisist sõltuvad olulisel määral kasutatavad proovivõtuseadmed ja -toimingud (4A lisa 4. liite punkt 1.2.1.1).
Osavoolu lahjendussüsteemi juhtimiseks on nõutav lühem reageerimisaeg. Süsteemi ülekandeaeg määratakse kindlaks vastavalt 2. liite punktis 1.11.1 kirjeldatud toimingule.
Kui heitgaasi vooluhulga mõõtesüsteemi (vt eelmine punkt) ja osavoolu lahjendussüsteemi kombineeritud ülekandeaeg on lühem kui 0,3 sekundit, võib kasutada sidusjuhtimist. Kui ülekandeaeg on pikem kui 0,3 sekundit, tuleb kasutada eelsalvestatud katsel põhinevat ennetusjuhtimist. Sellisel juhul peab tõusuaeg olema ≤ 1 sekund ja kombineerimise viiteaeg ≤ 10 sekundit.
Süsteemi kogureageerimisaeg tuleb kavandada nii, et oleks tagatud tahkete osakeste representatiivse proovi GSE saamine, mis oleks proportsionaalne heitgaasi massivooluhulgaga. Proportsionaalsuse kindlaksmääramiseks tehakse GSE regressioonanalüüs GEXHW suhtes minimaalse andmekogumissagedusega 5 Hz, mille juures peavad olema täidetud järgmised kriteeriumid:
a)
GSE ja GEXHW vahelise lineaarse regressiooni korrelatsioonikordaja r ei tohi olla väiksem kui 0,95;
b)
GSE ja GEXHW vahelise seose hinnangu standardviga ei tohi ületada 5 % GSE suurimast väärtusest;
c)
lõikepunkt regressioonisirge lõikepunktile vastav GSE väärtus ei tohi ületada ± 2 % GSE suurimast väärtusest.
Valikuliselt võib teha eelkatse ning kasutada sellel saadud heitgaasi massivooluhulga signaali gaasiproovi voo juhtimisel tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (ennetusjuhtimine). Selline toiming on nõutav, kui tahkete osakeste proovivõtusüsteemi ülekandeaeg t50,P ja/või heitgaasi massivooluhulga signaali ülekandeaeg t50,F on > 0,3 sekundit. Osavoolu lahjendussüsteemi õige juhtimine on saavutatav siis, kui GSE-d juhtivat eelkatse GEXHW,pre ajajälge nihutada ennetusaja t50,P + t50,F võrra.
GSE ja GEXHW vahelise korrelatsiooni leidmiseks kasutatakse tegeliku katse ajal kogutud andmeid, kus GEXHW aeg on seatud GSE suhtes vastavusse t50,F võrra (aja seadmisel ei kasutata t50,P väärtust). See tähendab, et GEXHW ja GSE vaheline ajanihe on erinevus nende ülekandeaegades, mis määratakse kindlaks vastavalt 2. liite punktile 2.6.
Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb erilist tähelepanu pöörata gaasiproovi voo GSE täpsusele, kui seda ei mõõdeta otse, vaid määratakse kindlaks vooluhulkade vahe mõõtmise kaudu:
Sellisel juhul ei ole GTOTW ja GDILW täpsus ± 2 % piisav GSE vastuvõetava täpsuse tagamiseks. Kui gaasi vooluhulk määratakse kindlaks vooluhulkade vahe mõõtmise kaudu, peaks vahe suurim lubatav viga olema selline, et GSE täpsus jääks vahemikku ± 5 %, juhul kui lahjendusaste on väiksem kui 15. Seda saab arvutada kõigi mõõtevahendite vigade ruutkeskmise abil.
Suuruse GSE piisav täpsus on saavutatav ühega alljärgnevatest meetoditest:
a)
GTOTW ja GDILW absoluutne täpsus on ± 0,2 %, mis tagab GSE täpsuse ≤ 5 % lahjendusastme 15 korral. Suuremate lahjendusastmetega kaasnevad suuremad vead.
b)
GDILW kalibreeritakse GTOTW suhtes nii, et saavutatakse GSE sama täpsus kui meetodi a korral. Vt täpsemat teavet kõnealuse kalibreerimise 2. liite punktist 2.6.
c)
GSE määratakse kaudselt lahjendusastme täpsuse põhjal, mis määratakse märgistusgaasi, näiteks CO2 abil. Jällegi on nõutav meetodiga a samaväärne GSE täpsus.
d)
GTOTW ja GDILW absoluutne täpsus on ± 2 % skaala lõppväärtusest, GTOTW ja GDILW vahe maksimumviga on 0,2 % piires ning lineaarsusviga on ± 0,2 % suurimast katse ajal saadud GTOTW väärtusest.
Sertifitseerimiskatsetel kasutatakse filtritena fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinikul põhinevaid membraanfiltreid. Spetsiaalsetes rakendustes võib kasutada muid filtrimaterjale. Kõigil filtritüüpidel peab olema vähemalt 99 %ne 0,3 μm DOP (dioktüülftalaadi) eraldusefektiivsus filtri pinda läbiva gaasivoolu kiiruse juures vahemikus 35–100 cm/s. Laboritevaheliste või tootja ja tüübikinnitust andva asutuse vaheliste korrelatsioonikatsete korral tuleb kasutada ühe ja sama kvaliteediga filtreid.
2.4.1.2. Filtri suurus
Tahkete osakeste filtrite läbimõõt peab olema vähemalt 47 mm (pinnasadestise ala läbimõõt 37 mm). Lubatud on kasutada ka suurema läbimõõduga filtreid (punkt 2.4.1.5.).
2.4.1.3. Põhi- ja abifiltrid
Lahjendatud heitgaasi proov võetakse katseseeria ajal järjestikku asetsevate filtrite paari abil (üks põhi- ja üks abifilter). Abifiltri kaugus põhifiltrist ei tohi olla üle 100 mm allavoolu ning see ei tohi põhifiltriga kokku puutuda. Filtreid võib kaaluda eraldi või paaris, nii et filtrite määrdunud pooled asetsevad vastamisi.
2.4.1.4. Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus
Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus peab olema vahemikus 35–100 cm/s. Rõhulangus katse alguse ja lõpu vahel ei tohi olla suurem kui 25 kPa.
2.4.1.5. Filtri koormus
Soovitatav minimaalne filtri koormus enim levinud filtrisuuruste kohta on esitatud alljärgnevas tabelis. Suuremate filtrite korral peab minimaalne filtri koormus olema 0,065 mg/1 000 mm2 filtripinna kohta.
Filtri läbimõõt
(mm)
Filtri soovitatav pinnasadestise ala läbimõõt
(mm)
Filtri soovitatav minimaalne koormus
(mg)
47
37
0,11
70
60
0,25
90
80
0,41
110
100
0,62
2.4.2. Kaalumiskambri ja analüüsikaalude tehnilised andmed
2.4.2.1. Kaalumiskambri tingimused
Tahkete osakeste filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema 295 K (22 °C) ± 3 K kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskus tuleb hoida kastepunktis 282,5 K (9,5 °C) ± 3 K ning suhteline niiskus 45 ± 8 %.
2.4.2.2. Võrdlusfiltri kaalumine
Kambris (või ruumis) ei tohi olla saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete osakeste filtritele nende stabiliseerumise ajal. Kõrvalekalded punktis 2.4.2.1 esitatud kaalumisruumi tehnilistest nõuetest on lubatud juhul, kui kõrvalekallete kestus ei ületa 30 minutit. Kaalumisruum peab enne töötajate sisenemist vastama ettenähtud nõuetele. Nelja tunni jooksul enne proovifiltri (filtrite paari) kaalumist, kuid eelistatavalt samal ajal, tuleb kaaluda vähemalt kaks kasutamata võrdlusfiltrit või võrdlusfiltrite paari. Need peavad olema proovifiltritega sama suurusega ja samast materjalist.
Kui võrdlusfiltrite (võrdlusfiltrite paari) keskmine kaal muutub proovifiltrite kaalumise vahelisel ajal rohkem kui 10 μg, ei arvestata ühtegi proovifiltrit ja heitekatset korratakse.
Kui punktis 2.4.2.1 esitatud kaalumisruumi stabiilsuse kriteeriumid ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri (võrdlusfiltrite paari) kaalumise eespool nimetatud kriteeriumid on täidetud, võib mootori tootja valida, kas tunnistada proovifiltrite kaalud vastuvõetavaks või katsed kehtetuks, parandades viimase valiku korral kaalumisruumi kontrollisüsteemi ja korrates katset.
2.4.2.3. Analüütilised kaalud
Kõigi filtrite kaalu määramiseks kasutatavate analüütiliste kaalude kinnitatud täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg (1 koht = 1 μg), mille täpsustab kaalu tootja).
2.4.2.4. Staatilise elektri mõju kõrvaldamine
Staatilise elektri mõju kõrvaldamiseks neutraliseeritakse filtrid enne kaalumist, kasutades näiteks polooniumneutralisaatorit või samasuguse toimega seadet.
2.4.3. Tahkete osakeste mõõtmisele esitatavad lisanõuded
Kõik lahjendamata või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtripesadeni, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete osakeste sadestumine või muutumine oleks võimalikult väike. Kõik süsteemi osad peavad olema tehtud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi koostisosadega, ning peavad olema elektrostaatiliste mõjude vältimiseks elektriliselt maandatud.
Iga analüsaatorit tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesoleva eeskirja kohaste täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Käesolevas osas kirjeldatakse 1. liite punktis 1.4.3 nimetatud analüsaatorite kalibreerimismeetodit.
Tootja taotlusel ja tüübikinnitust andva asutuse nõusolekul võib käesoleva liite punktis 1 kirjeldatud meetodite asemel kasutada 4B lisa punktides 8.1 ja 8.2 kirjeldatud meetodeid.
1.2. Kalibreerimisgaasid
Kõigi kalibreerimisgaaside säilitusajast tuleb kinni pidada.
Kalibreerimisgaaside tootja poolt ettenähtud säilitusaja lõppemise kuupäev registreeritakse.
1.2.1. Puhtad gaasid
Gaaside puhtuse nõuded määratletakse allpool esitatud saasteainete piirnormide abil. Kättesaadavad peavad olema järgmised gaasid:
Kättesaadavad peavad olema järgmise keemilise koostisega gaaside segud:
a)
C3H8 ja puhastatud sünteetiline õhk (vt punkt 1.2.1);
b)
CO ja puhastatud lämmastik;
c)
NO ja puhastatud lämmastik (selles kalibreerimisgaasis sisalduv NO2 kogus ei tohi moodustada üle 5 % NO sisaldusest);
d)
O2 ja puhastatud lämmastik;
e)
CO2 ja puhastatud lämmastik;
f)
CH4 ja puhastatud sünteetiline õhk;
g)
C2H6 ja puhastatud sünteetiline õhk.
Märkus. Lubatud on ka muud gaasikombinatsioonid, tingimusel et gaasid ei reageeri üksteisega.
Kalibreerimis- ja võrdlusgaasi tegelik kontsentratsioon peab olema ± 2 % nimiväärtusest. Kalibreerimisgaasi kõik kontsentratsioonid esitatakse mahu põhjal (mahuprotsent või mahu ppm-väärtus).
Kalibreerimis- ja võrdlusgaaside saamiseks võib kasutada ka gaasijaoturit, mille abil gaasi lahjendatakse puhastatud N2 või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseadme täpsus peab võimaldama lahjendatud kalibreerimisgaaside kontsentratsiooni määrata ± 2 % täpsusega.
Kõnealune täpsus tähendab, et segamiseks kasutatavad põhigaasid peavad riiklike või rahvusvaheliste gaasistandardite kohaselt olema teada vähemalt ± 1 % täpsusega. Iga segamisseadme abil tehtud kalibreerimist kontrollitakse 15–50 % skaala lõppväärtuse juures. Esimese kontrollimise ebaõnnestumisel võib teha lisakontrollimise, kasutades muud kalibreerimisgaasi.
Valikuliselt võib segamisseadet kontrollida ka olemuselt lineaarse vahendiga, näiteks kasutades NO-gaasi CLDga. Vahendi võrdlusväärtus kohandatakse sellega vahetus ühenduses oleva võrdlusgaasiga. Segamisseadet kontrollitakse kasutatavatel seadeväärtustel ning selle nimiväärtust võrreldakse vahendi mõõdetud kontsentratsiooniga. Nende erinevus peab igas punktis olema ± 1 % nimiväärtusest.
Kasutada võib ka muid meetodeid, mis põhinevad heal inseneritaval ning mille kasutamine on hõlmatud pooltega eelnevalt kokku lepitud.
Märkus. Analüsaatori täpse kalibreerimiskõvera koostamiseks on soovitatav kasutada täppisgaasijaoturit täpsusega ± 1 %. Gaasijaoturi kalibreerib vahendi tootja.
1.3. Analüsaatorite ja proovivõtusüsteemi töö
Analüsaatoritega töötamisel tuleb järgida seadme tootja antud käivitamis- ja tööjuhendeid. Arvestada tuleb punktides 1.4–1.9 esitatud miinimumnõudeid.
1.4. Lekkimiskatse
Süsteemi katsetatakse lekkimiste suhtes. Proovivõttur ühendatakse heitgaasisüsteemist lahti ning ots suletakse korgiga. Analüsaatori pump peab olema sisse lülitatud. Pärast esialgset stabiliseerumisaega peab lekke puudumisel kõikide vooluhulgamõõturite näit olema null. Vastasel juhul kontrollitakse proovivõtutorusid ning viga parandatakse. Maksimaalne lubatav lekkimisaste vaakumi poolel on 0,5 % kontrollitava süsteemi osa läbivast vooluhulgast. Analüsaatori vooluhulka ja möödavooluhulka võib kasutada tegelike vooluhulkade hindamiseks.
Teise meetodina võib rakendada kontsentratsiooni astmelist muutmist proovivõtutoru alguses ümberlülitamise teel nullgaasilt võrdlusgaasile.
Kui mõõtevahend näitab pärast nõuetekohast ajavahemikku algkontsentratsioonist väiksemat kontsentratsiooni, viitab see kalibreerimise või lekkega seotud probleemidele.
1.5. Kalibreerimismenetlus
1.5.1. Mõõteseadmete kalibreerimine
Mõõteseadmed kalibreeritakse ja kalibreerimiskõveraid kontrollitakse võrdlusgaasiga. Kasutatakse samasugust gaasivoolu kiirust nagu proovivõtul heitgaasist.
1.5.2. Soojendusaeg
Soojendusaeg peab vastama tootja soovitustele. Kui see ei ole kindlaks määratud, soovitatakse analüsaatoreid soojendada vähemalt kaks tundi.
1.5.3. NDIR ja HFID analüsaator
NDIR analüsaatorit reguleeritakse vastavalt vajadusele ning HFID analüsaatori leek optimeeritakse (punkt 1.8.1).
1.5.4. Kalibreerimine
Iga tavapäraselt kasutatav tööpiirkond kalibreeritakse.
CO, CO2, NOx, HC ja O2 analüsaatorid nullistatakse puhastatud sünteetilise õhu (või lämmastiku) abil.
Analüsaatoritesse juhitakse asjakohased kalibreerimisgaasid, väärtused registreeritakse ning koostatakse kalibreerimiskõver punkti 1.5.6 kohaselt.
Nullväärtust kontrollitakse veel kord ning vajadusel korratakse kalibreerimismenetlust.
1.5.5. Kalibreerimiskõvera koostamine
1.5.5.1. Üldsuunised
Analüsaatori kalibreerimiskõver koostatakse vähemalt kuue võimalikult ühtlaselt paigutatud kalibreerimispunkti abil (nullpunkt välja arvatud). Kõrgeim nimikontsentratsioon peab olema vähemalt 90 % skaala lõppväärtusest.
Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit. Kui tulemuse polünoomi aste on suurem kui kolm, peab kalibreerimispunktide arv (nullpunkt kaasa arvatud) olema vähemalt võrdne kõnealuse polünoomi astmega pluss kaks.
Kalibreerimiskõver võib erineda kuni ± 2 % iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest ning kuni ± 0,3 % skaala lõppväärtusest nullpunktis.
Kalibreerimiskõver ja kalibreerimispunktid võimaldavad kindlaks teha, kas kalibreerimine on tehtud õigesti. Esitada tuleb analüsaatori erinevad parameetrid, eelkõige:
a)
mõõtepiirkond;
b)
tundlikkus;
c)
kalibreerimise kuupäev.
1.5.5.2. Kalibreerimine skaala lõppväärtusest 15 % madalamas piirkonnas
Analüsaatori kalibreerimiskõver koostatakse vähemalt kümne kalibreerimispunktiga (nullpunkt välja arvatud), mis asetsevad nii, et 50 % kalibreerimispunktidest asub skaala lõppväärtusest 10 % madalamas piirkonnas.
Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit.
Kalibreerimiskõver võib erineda kuni ± 4 % iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest ning kuni ± 0,3 % skaala lõppväärtusest nullpunktis.
1.5.5.3. Muud meetodid
Kasutada võib muud tehnoloogiat (näiteks arvuti, mõõtepiirkonna elektrooniline kontroll jne), kui suudetakse tõestada, et selle täpsus on samaväärne.
Kõiki tavapäraselt kasutatavaid tööpiirkondi tuleb enne iga analüüsimist kontrollida järgmise menetluse kohaselt.
Kalibreerimist kontrollitakse nullgaasi ja võrdlusgaasi abil, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % skaala lõppväärtusest.
Kui erinevus saadud väärtuse ja kindlaksmääratud etalonväärtuse vahel ei ole suurem kui ± 4 % skaala lõppväärtusest kahes kõnealuses punktis, võib reguleerimisparameetreid muuta. Muul juhul tuleb punkti 1.5.4 kohaselt koostada uus kalibreerimiskõver.
Joonisel 1 (vt ka 1. liite punkt 1.4.3.5) esitatud katse skeemi ning allpool esitatud menetlust kasutades saab konverterite efektiivsust määrata osonaatori abil.
CLD ja HCLD kalibreeritakse kõige sagedamini kasutatavas mõõtepiirkonnas null- ja võrdlusgaasi kasutades tootja tehniliste nõuete kohaselt (NO sisaldus peab moodustama umbes 80 % mõõtepiirkonnast ning NO2 kontsentratsioon gaaside segus peab olema alla 5 % NO kontsentratsioonist). NOx analüsaator peab olema NO mõõterežiimis, et võrdlusgaas ei läbiks konverterit. Kontsentratsiooni näit registreeritakse.
T-liitmiku kaudu lisatakse gaasivoole pidevalt hapnikku või nullõhku, kuni saadud kontsentratsiooni näit on ligikaudu 20 % väiksem punktis 1.7.2 esitatud kalibreerimisgaasi kontsentratsioonist. (Analüsaator on NO mõõterežiimis.)
Kontsentratsiooni väärtus c tuleb registreerida. Osonaator on kogu toimingu ajal välja lülitatud.
1.7.5. Osonaatori sisselülitamine
Nüüd lülitatakse osonaator sisse, et tekitada piisavalt osooni, millega alandatakse NO kontsentratsiooni 20 protsendini (vähemalt 10 %) punktis 1.7.2 esitatud kalibreerimiskontsentratsioonist. Kontsentratsiooni näit d registreeritakse. (Analüsaator on NO mõõterežiimis.)
1.7.6. NOx mõõterežiim
Seejärel lülitatakse NO analüsaator NOx mõõterežiimi, nii et gaasisegu (koostisega NO, NO2, O2 ja N2) läbib konverterit. Kontsentratsiooni näit a registreeritakse. (Analüsaator on NOx mõõterežiimis.)
1.7.7. Osonaatori välja lülitamine
Nüüd lülitatakse osonaator välja. Punktis 1.7.6 kirjeldatud gaaside segu voolab läbi konverteri detektorisse. Kontsentratsiooni näit b registreeritakse. (Analüsaator on NOx mõõterežiimis.)
1.7.8. NO mõõterežiim
NO mõõterežiimile lülitamisel, kui osonaator on välja lülitatud, katkestatakse ka hapniku või sünteetilise õhu vool. Analüsaatori NOx näidu kõrvalekalle võib olla kuni ± 5 % punkti 1.7.2 kohasel mõõtmisel saadud väärtusest. (Analüsaator on NO mõõterežiimis.)
1.7.9. Kontrollimise intervall
Konverteri efektiivsust tuleb kontrollida enne NOx analüsaatori iga kalibreerimist.
1.7.10. Efektiivsusnõue
Konverteri efektiivsus ei tohi olla alla 90 %, kuid eriti soovitatav on suurem efektiivsus, 95 %.
Märkus. Kui osonaator ei võimalda punkti 1.7.5 kohaselt vähendada kontsentratsiooni analüsaatori kõige tavalisemas tööpiirkonnas 80 %-lt 20 %-le, kasutatakse suurimat mõõtepiirkonda, mille puhul selline vähendamine saavutatakse.
HFID tuleb reguleerida seadme tootja poolt ette nähtud nõuete kohaselt. Näidu optimeerimiseks kõige tavalisemas mõõtepiirkonnas tuleks võrdlusgaasina kasutada propaani sisaldavat õhku.
Pärast kütuse- ja õhuvooluhulga reguleerimist tootja soovituste kohaselt juhitakse analüsaatorisse võrdlusgaas koostisega 350 ± 75 ppm C. Kütusevoolule vastav näit antud vooluhulga korral määratakse võrdlusgaasi ja nullgaasi näitude vahe põhjal. Kütusevoolu hulka reguleeritakse astmeliselt tootja määratletud tehnilistest nõuetest üles- või allapoole. Võrdlus- ja nullgaasi näidud kõnealuste vooluhulkade juures registreeritakse. Võrdlus- ja nullgaasi näitude vahe esitatakse graafiliselt ning kütuse vooluhulk reguleeritakse vastavalt kõvera sellele osale, mis vastab suurematele väärtustele.
1.8.2. Süsivesinike kalibreerimistegurid
Analüsaator kalibreeritakse punkti 1.5 kohaselt propaani sisaldava õhu ja puhastatud sünteetilise õhu abil.
Kalibreerimistegurid määratakse pärast analüsaatori kasutuselevõtmist ning pärast suuremate hooldustööde tegemist. Teatava konkreetse süsivesiniku kalibreerimistegur (Rf) on suhe FIDi C1-väärtuse ja balloonis oleva gaasi kontsentratsiooni vahel, väljendatuna ppm C1 väärtusena.
Katsegaasi kontsentratsioon peab andma näidu, mis moodustab ligikaudu 80 % skaala lõppväärtusest. Kontsentratsioon peab olema teada täpsusega ± 2 %, võttes aluseks mahuliselt väljendatud gravimeetrilise standardi. Peale selle tuleb gaasiballooni ette valmistada 24 tundi temperatuuril 298 K (25 °C) ± 5 K.
Kasutatavad katsegaasid ja soovitatavad suhtelised kalibreerimistegurid on järgmised:
metaan ja puhastatud sünteetiline õhk
:
1,00 ≤ Rf ≤ 1,15
propüleen ja puhastatud sünteetiline õhk
:
0,90 ≤ Rf ≤ 1,1
tolueen ja puhastatud sünteetiline õhk
:
0,90 ≤ Rf ≤ 1,10
Need väärtused vastavad propaani ja puhastatud sünteetilise õhu kalibreerimisteguri (Rf) väärtusele 1,00.
1.8.3. Hapniku segava toime määramine
Hapniku segav toime määratakse analüsaatori kasutuselevõtmisel ning pärast suuremate hooldustööde tegemist.
Valitakse selline mõõtepiirkond, kus hapniku segava toime määramiseks kasutatavate kontrollgaaside kontsentratsioon on üle 50 %. Ahju temperatuur peab katse ajal olema nõuetekohane.
1.8.3.1. Kontrollgaasid hapniku segava toime määramiseks
Hapniku segava toime määramiseks kasutatava kontrollgaasi propaanisisaldus peab olema 350 ppm C ± 75 ppm C süsivesinikke. Kontsentratsioon määratakse kalibreerimisgaasi lubatud hälbeid arvestades kõikide süsivesinike ja lisandite kromatograafilise analüüsi või dünaamilise segamise teel. Täitehapniku peamine lahjendi on lämmastik. Diiselmootorite katsetamiseks nõutavad segud on järgmised:
O2 kontsentratsioon
Ülejäänud osa
21 (20–22)
Lämmastik
10 (9–11)
Lämmastik
5 (4–6)
Lämmastik
1.8.3.2. Menetlus:
a)
analüsaator nullistatakse;
b)
analüsaatori mõõteulatus määratakse seguga, mis sisaldab 21 % hapnikku;
c)
nullnäitu kontrollitakse veel kord. Kui see on muutunud rohkem kui 0,5 % skaala lõppväärtusest, korratakse punktides a ja b ette nähtud toiminguid;
d)
analüsaatorisse juhitakse hapniku segava toime kontrollimiseks ette nähtud 5 % ja 10 % kontsentratsiooniga gaasid.
e)
nullnäitu kontrollitakse veel kord. Kui see on muutunud rohkem kui ± 1 % skaala lõppväärtusest, korratakse katset;
f)
hapniku segav toime (%O2I) arvutatakse mõlema punktis d nimetatud segu puhul järgmiselt:
A
=
punktis b kasutatava võrdlusgaasi süsivesinike kontsentratsioon (ppm C)
B
=
punktis b kasutatavate hapniku segava toime määramise gaaside süsivesinike kontsentratsioon (ppm C)
C
=
analüsaatori näit
D
=
analüsaatori näidu protsentuaalne väärtus skaala lõppväärtusest A suhtes
g)
hapniku segava toime protsent (%O2I) kõigis hapniku segava toime kontrollgaasides peab enne katset olema väiksem kui ± 3,0 %;
h)
kui hapniku segav toime on suurem kui ± 3,0 %, tuleb õhu vooluhulka astmeliselt reguleerida tootja ettenähtud väärtustest suuremaks või väiksemaks, korrates iga vooluhulga korral punktis 1.8.1 ettenähtud toimingut;
i)
kui hapniku segav toime on pärast õhu vooluhulga reguleerimist suurem kui ± 3,0 %, tuleb muuta kütuse vooluhulka ja seejärel proovivoo hulka, korrates iga uue seadistuse korral punktis 1.8.1 ette nähtud toimingut;
j)
kui hapniku segav toime on ikkagi suurem kui ± 3,0 %, tuleb analüsaator, FID kütus või põlemisõhk enne katset parandada või asendada. Seejärel tuleb käesolevas punktis ette nähtud toimingut parandatud või asendatud seadme või gaasidega korrata.
1.9. Segav toime NDIR ja CLD analüsaatorite puhul
Heitgaasis sisalduvad muud kui analüüsitavad gaasid võivad näitu mitmel viisil moonutada. NDIR mõõtevahendite puhul esinev segav toime on positiivne juhul, kui segav gaas avaldab mõõdetava gaasiga samalaadset mõju, kuid vähemal määral. NDIR mõõtevahendite puhul esineb negatiivne segav toime juhul, kui segav gaas laiendab mõõdetava gaasi neeldumisriba, ning CLD mõõtevahendite puhul siis, kui segav gaas summutab kiirgust. Segavat toimet kontrollitakse punktide 1.9.1 ja 1.9.2 kohaselt enne analüsaatorite esmakordset kasutamist ning pärast suuremate hooldustööde tegemist.
1.9.1. Segava toime kontrollimine CO analüsaatorite puhul
CO analüsaatori tööd võivad häirida vesi ja CO2. Seetõttu puhutakse toatemperatuuril veest läbi CO2 võrdlusgaas, mille kontsentratsioon vastab 80–100 % katse suurima skaala lõppväärtusest ning tulemus registreeritakse. Analüsaatori näit ei tohi erineda üle 1 % skaala lõppväärtusest, kui mõõtepiirkond on 300 ppm või suurem, või üle 3 ppm, kui mõõtepiirkond on väiksem kui 300 ppm.
1.9.2. NOx analüsaatori summutava mõju kontrollimine
CLD (ja HCLD) analüsaatorite puhul tuleb tähelepanu pöörata kahele gaasile – CO2 ja veeaur. Kõnealuste gaaside summutav mõju on võrdeline nende kontsentratsiooniga ning seetõttu tuleb katseliselt kindlaks määrata summutava mõju suurus katses esinevate suurimate eeldatavate kontsentratsioonide puhul.
1.9.2.1. CO2 summutava mõju kontrollimine
CO2 võrdlusgaas kontsentratsiooniga 80–100 % suurima mõõtepiirkonna skaala lõppväärtusest juhitakse läbi NDIR analüsaatori ning registreeritakse CO2 sisaldusele vastav väärtus A. Seejärel lahjendatakse võrdlusgaasi ligikaudu 50 % NO võrdlusgaasiga ning see juhitakse läbi NDIR- ja (H)CLD analüsaatorite, seejuures registreeritakse CO2 ja NO sisaldusele vastavad väärtused B ja C. Seejärel CO2 vool katkestatakse ning läbi (H)CLD juhitakse ainult NO võrdlusgaas ja registreeritakse NO sisaldisele vastav väärtus D.
Summutav mõju arvutatakse järgmiselt:
(ja see ei tohi olla üle 3 % skaala lõppväärtusest),
kus
A
=
NDIR analüsaatori abil mõõdetud lahjendamata CO2 kontsentratsioon, %
B
=
NDIR analüsaatori abil mõõdetud lahjendatud CO2 kontsentratsioon, %
C
=
CLD abil mõõdetud lahjendatud NO kontsentratsioon, ppm
D
=
CLD abil mõõdetud lahjendamata NO kontsentratsioon, ppm
1.9.2.2. Vee summutava mõju kontrollimine
Kõnealust kontrolli rakendatakse ainult niiske gaasi kontsentratsiooni mõõtmisel. Vee summutava mõju arvutamisel tuleb arvesse võtta, et NO võrdlusgaas lahjendatakse veeauruga ning et veeauru kontsentratsiooni segus tuleb reguleerida, et see vastaks katse ajal eeldatavale kontsentratsioonile. Läbi (H)CLD juhitakse võrdlusgaas, milles NO sisaldus vastab 80–100 % tavapärase töövahemiku skaala lõppväärtusest ja registreeritakse NO sisaldusele vastav väärtus D. NO gaas juhitakse toatemperatuuril mullidena läbi vee ja läbi (H)CLD ja registreeritakse NO sisaldusele vastav väärtus C. Määratakse vee temperatuur ning registreeritakse vastav väärtus F. Määratakse segus sisalduva küllastunud veeauru rõhk temperatuuril, mis vastab barbotööris oleva vee temperatuurile (F), ja registreeritakse rõhu väärtus G. Veeauru kontsentratsioon (%) segus arvutatakse järgmiselt:
ning see registreeritakse väärtusena H. (Veeaurus) lahjendatud NO võrdlusgaasi eeldatav kontsentratsioon arvutatakse järgmiselt:
ning see registreeritakse väärtusena De. Diiselmootorite heitgaaside korral arvutatakse katse ajal eeldatav heitgaaside veeauru kontsentratsioon (%) eeldusel, et kütuses sisalduvate H ja C aatomite suhe on 1,8:1,0, kas heitgaaside suurima CO2 kontsentratsiooni või lahjendamata CO2 võrdlusgaasi kontsentratsiooni (A, mõõdetuna vastavalt punktile 1.9.2.1) alusel järgmiselt:
ning see registreeritakse väärtusena Hm.
Vee summutav mõju arvutatakse järgmiselt:
ja see ei tohi olla üle 3 % skaala lõppväärtusest.
De
=
eeldatav lahjendatud NO kontsentratsioon, ppm
C
=
lahjendatud NO kontsentratsioon, ppm
Hm
=
suurim veeauru kontsentratsioon, %
H
=
tegelik veeauru kontsentratsioon, %
Märkus. On oluline, et sellisel kontrollimisel on NO2 kontsentratsioon NO võrdlusgaasis minimaalne, sest vee summutava mõju arvutustes ei ole arvesse võetud NO2 absorbeerumist vees.
1.10. Kalibreerimise sagedus
Analüsaatorid tuleb punkti 1.5 kohaselt kalibreerida vähemalt iga kolme kuu tagant või iga kord pärast süsteemi sellist parandamist või muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.
1.11. Kalibreerimise lisanõuded lahjendamata heitgaasi mõõtmiseks NRTC katse ajal
1.11.1. Analüütilise süsteemi reageerimisaja kontrollimine
Süsteemi seadistus peab reageerimisaja hindamisel olema täpselt sama kui katsemõõtmistel (st rõhk, vooluhulgad, analüsaatorite filtrite seaded ja kõik muud reageerimisaega mõjutavad tegurid). Reageerimisaja määramiseks tehakse gaasi ümberlülitamine vahetult proovivõtturi sisselaskeava juures. Gaasi ümberlülitamine peab toimuma vähem kui 0,1 sekundi jooksul. Katses kasutatavad gaasid peavad muutma kontsentratsiooni vähemalt 60 % ulatuses skaala lõppväärtusest.
Iga gaasi kontsentratsioonijälg tuleb registreerida. Reageerimisaeg on määratletud kui ajavahemik gaasi ümberlülitamise ja vastava registreeritud kontsentratsioonimuutuse vahel. Süsteemi reageerimisaeg (t90) koosneb mõõtedetektori viiteajast ja detektori tõusuajast. Viiteaeg on määratletud kui aeg gaasi ümberlülitamisest (t0) kuni 10 %ni saavutamiseni lõppnäidust (t10). Tõusuaeg on määratletud ajana, mil näit jõuab 10 %-lt 90 %ni lõppnäidust (t90–t10).
Analüsaatori ja heitgaasi vooluhulga signaalide ajaliseks ühtlustamiseks lahjendamata heitgaasi mõõtmise korral on ülekandeaeg määratletud ajavahemikuna gaasi vahetamisest (t0) kuni 50 % püstitumiseni lõppnäidust (t50).
Süsteemi reageerimisaeg peab olema ≤ 10 sekundit ja tõusuaeg ≤ 2,5 sekundit kõikide piiratud komponentide (CO, NOx, HC) ja kasutatavate mõõtepiirkondade korral.
Märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmise analüsaatori kasutamisel tuleb see kalibreerida standardgaasi abil.
Kalibreerimiskõver koostatakse vähemalt kümne kalibreerimispunkti (nullpunkt välja arvatud) abil, mis paiknevad nii, et pooled punktidest asuvad vahemikus 4–20 % ning ülejäänud vahemikus 20–100 % analüsaatori skaala lõppväärtusest. Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit.
Kalibreerimiskõver ei tohi vahemikus 20–100 % skaala lõppväärtusest erineda iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest rohkem kui ± 1 %. Samuti ei tohi kalibreerimiskõver vahemikus 4–20 % skaala lõppväärtusest erineda nimiväärtustest rohkem kui ± 2 %.
Enne katset analüsaator nullistatakse ning justeeritakse, kasutades nullgaasi ja võrdlusgaasi, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % analüsaatori skaala lõppväärtusest.
2. TAHKETE OSAKESTE MÕÕTESÜSTEEMI KALIBREERIMINE
2.1. Sissejuhatus
Iga osa tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesoleva eeskirja kohaste täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Käesolevas osas kirjeldatakse 4A lisa 1. liite punktis 1.5 ja 4. liites nimetatud osade kalibreerimismeetodit.
Tootja taotlusel ja tüübikinnitust andva asutuse nõusolekul võib käesoleva liite 2. punktis kirjeldatud meetodite asemel alternatiivina kasutada 4B lisa punktides 8.1 ja 8.2 kirjeldatud meetodeid.
2.2. Vooluhulga mõõtmine
Gaasivoomõõturite või vooluhulga mõõteseadmete kalibreerimine peab vastama riiklikele ja/või rahvusvahelistele standarditele.
Mõõdetud väärtuse maksimaalne hälve võib olla ± 2 % näidust.
Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb gaasiproovi voo GSE mõõtetäpsusele pöörata erilist tähelepanu siis, kui seda ei mõõdeta otse, vaid vooluhulkade vahe mõõtmise kaudu:
Sellisel juhul ei ole mõõtetäpsus ± 2 % GTOTW ja GDILW puhul piisav GSE vastuvõetava mõõtetäpsuse tagamiseks. Kui gaasi vooluhulk määratakse kindlaks vooluhulkade vahe mõõtmise kaudu, peab erinevuse maksimaalne viga olema selline, et GSE määramise täpsus jääks vahemikku ± 5 %, kui lahjendusaste on väiksem kui 15. Seda saab arvutada kõigi mõõteseadmete vigade ruutkeskmise abil.
2.3. Lahjendusastme kontrollimine
Kui kasutatakse ilma gaasianalüsaatorita (EGA) tahkete osakeste proovivõtusüsteeme (4A lisa 4. liite punkt 1.2.1.1), kontrollitakse lahjendusastet mootori igal uuel paigaldamisel töötava mootoriga ning CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmiste abil lahjendamata või lahjendatud heitgaasis.
Mõõdetud lahjendusaste peab olema ± 10 % CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmisel arvutatud lahjendusastmest.
2.4. Osavoolutingimuste kontrollimine
Heitgaasi kiiruse diapasooni ja rõhu võnkumisi kontrollitakse ning reguleeritakse vajaduse korral 4A lisa 4. liite punkti 1.2.1.1, EP, nõuete kohaselt.
2.5. Kalibreerimise sagedus
Vooluhulga mõõteseadmeid tuleb kalibreerida vähemalt iga kolme kuu tagant või iga kord pärast süsteemi sellist muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.
Kui gaasiproovi vooluhulk määratakse kindlaks vooluhulkade vahe mõõtmise kaudu, tuleb vooluhulgamõõtur või vooluhulga mõõteseadmed kalibreerida ühe järgmise meetodi abil nii, et tunnelisse minev gaasiproovi voog GSE vastaks punkti 4A lisa 1. liite punktis 2.4 esitatud täpsusnõuetele.
GDILW mõõtmiseks kasutatav vooluhulgamõõtur ühendatakse järjestikku GTOTW vooluhulgamõõturiga, kahe kõnealuse vooluhulgamõõturi näitude vahe kalibreeritakse vähemalt viies seadistuspunktis vooluhulkade väärtustega, mis jaotuvad ühtlaselt katses kasutatava väikseima GDILW väärtuse ja ning katses kasutatava GTOTW väärtuse vahel. Lahjendustunneli kasutamisest võib loobuda.
Kalibreeritud massivooluhulga mõõtevahend ühendatakse järjestikku GTOTW vooluhulgamõõturiga ning katsel kasutatava väärtuse täpsust kontrollitakse. Seejärel ühendatakse kalibreeritud massivooluhulga mõõtevahend järjestikku GDILW vooluhulgamõõturiga ning selle täpsust kontrollitakse vähemalt viie seadeväärtuse suhtes, mis vastavad lahjendusastmele vahemikus 3–50, vastavalt katses kasutatava GTOTW väärtusele.
Ülekandetoru ühendatakse lahti väljalasketorust ning ühendatakse GSE mõõtmiseks sobiva mõõtepiirkonnaga kalibreeritud vooluhulga mõõteseadmega. Seejärel seadistatakse GTOTW väärtus katses kasutatavale väärtusele vastavaks ning GDILW seadistatakse järjestikuliselt vähemalt viiele väärtusele, mis vastavad lahjendusastmele q vahemikus 3–50. Teise võimalusena võib ette näha eraldi kalibreerimistee, mis läheb tunnelist mööda, kuid kogu- ja lahjendusõhu vood läbi vastavate mõõturite hoitakse vastavuses tegelikus katses kasutatavate väärtustega.
Märgistusgaas juhitakse ülekandetorusse. Märgistusgaas võib olla heitgaasi komponent, näiteks CO2 või NOx. Pärast tunnelis lahjendamist mõõdetakse märgistusgaasi komponendi sisaldus. Seda tehakse viie lahjendusastme kohta vahemikus 3–50. Proovi vooluhulga täpsus määratakse lahjendusastme q alusel:
GSE täpsuse tagamiseks võetakse arvesse gaasianalüsaatorite täpsust.
2.6.2. Süsinikuvooluhulga kontrollimine
Tungivalt soovitatakse läbi viia süsinikuvooluhulga kontrollimine, kasutades tegelikku heitgaasi, et tuvastada mõõtmise ja reguleerimisega seotud probleeme ja kontrollida osavoolusüsteemi nõuetekohast toimimist. Süsinikuvooluhulka tuleks kontrollida vähemalt iga kord, kui paigaldatakse uus mootor või muudetakse midagi olulist katsekambri konfiguratsioonis.
Mootoril lastakse töötada suurimale pöördemomendile vastaval koormusel ja pöörlemiskiirusel või mis tahes muul püsitalitlusrežiimil, kus tekib 5 % või rohkem CO2. Osavoolu proovivõtusüsteemi kasutatakse lahjendusteguri ligikaudsel väärtusel 15: 1.
2.6.3. Katse-eelne kontrollimine
Katse-eelne kontrollimine tehakse kahe tunni jooksul enne katset järgmiselt.
Vooluhulgamõõturite täpsust kontrollitakse samal meetodil kui kalibreerimisel vähemalt kahes punktis, kaasa arvatud GDILW vooluhulgaväärtused, mis katses kasutatava GTOTW väärtuse puhul vastavad lahjendusastmetele vahemikus 5–15
Juhul kui eespool kirjeldatud kalibreerimismenetluse registreeritud andmete alusel saab näidata, et vooluhulgamõõturi kalibreering on pikema aja jooksul stabiilne, võib katse-eelse kontrollimise ära jätta.
2.6.4. Ülekandeaja määramine
Süsteemi seadistus peab ülekandeaja hindamisel olema täpselt sama kui katsemõõtmisel. Ülekandeaja määramiseks kasutatakse järgmist meetodit.
Sõltumatu võrdluseks kasutatav vooluhulgamõõtur, millel on proovi vooluhulga jaoks sobiv mõõtepiirkond, ühendatakse järjestikku proovivõtturiga viimase vahetus läheduses. Selle vooluhulgamõõturi ülekandeaeg peaks olema väiksem kui 100 ms reageerimisaja mõõtmisel kasutatava vooluhulga sammu kohta ja selle voolutakistus peab olema piisavalt väike, et mitte mõjutada osavoolu lahjendussüsteemi dünaamilist toimimist, ning see peaks vastama heale inseneritavale.
Osavoolu lahjendussüsteemi sisenevat heitgaasi vooluhulka (või õhuvooluhulka, kui arvutatakse heitgaasi vooluhulka) muudetakse astmeliselt väikesest vooluhulgast vähemalt 90 %ni skaala lõppväärtusest. Astmelise muutmise käivitusseade peab olema sama, mida kasutatakse tegelikus katses eelreguleerimise käivitamiseks. Heitgaasivoo sammu käivitav signaal ja vooluhulgamõõturi näit salvestatakse sagedusega vähemalt 10 Hz.
Nende andmete põhjal määratakse kindlaks osavoolu lahjendussüsteemi ülekandeaeg, milleks on aeg sammu käivitava signaali algusest kuni hetkeni, mil saavutatakse 50 % vooluhulgamõõturi näidust. Samal viisil määratakse kindlaks osavoolu lahjendussüsteemi GSE signaali ning heitgaasi vooluhulgamõõturi GEXHW signaali ülekandeajad. Neid signaale kasutatakse regressioonanalüüsis, mis tehakse iga katse järel (4A lisa 1. liite punkt 2.4).
Arvutust korratakse vähemalt viie vooluhulga suurenemisele ja vähenemisele vastava signaali korral ning leitakse keskmine tulemus. Sellest väärtusest lahutatakse võrdluseks kasutatava vooluhulgamõõturi sisemine ülekandeaeg (< 100 ms). Saadakse osavoolu lahjendussüsteemi nn eelväärtus, mida kohaldatakse vastavalt 4A lisa 1. liite punktile 2.4.
3. CVS-SÜSTEEMI KALIBREERIMINE
3.1. Üldteave
Püsimahuproovivõtu süsteemi (CVS) kalibreeritakse täpse vooluhulgamõõturi ja kasutustingimuste muutmiseks vajalike vahendite abil.
Süsteemi läbivat vooluhulka mõõdetakse vooluhulga erineva seadistuse juures ning süsteemi juhtparameetrid mõõdetakse ja need seostatakse vooluhulgaga.
Kasutada võib eri tüüpi vooluhulgamõõtureid, näiteks kalibreeritud Venturi toru, kalibreeritud laminaarset vooluhulgamõõturit, kalibreeritud turbiinmõõturit.
Tootja taotlusel ja tüübikinnitust andva asutuse nõusolekul võib käesoleva liite punktis 3 kirjeldatud meetodite asemel alternatiivina kasutada 4B lisa punktides 8.1 ja 8.2 kirjeldatud meetodeid.
3.2. Mahtpumba (PDP) kalibreerimine
Kõik pumbaga seotud parameetrid mõõdetakse samaaegselt pumbaga järjestikku ühendatud kalibreerimiseks kasutatava Venturi toru parameetritega. Arvutatud vooluhulk (m3/min, pumba sisselaskeava juures, absoluutsel rõhul ja temperatuuril) esitatakse graafiliselt korrelatsioonifunktsioonina, mis vastab pumba parameetrite teatavale kombinatsioonile. Seejärel koostatakse lineaarvõrrand, mis väljendab seost pumba vooluhulga ja korrelatsioonifunktsiooni vahel. Kui CVS-süsteemil on mitu käituskiirust, kalibreeritakse kõik kasutatavad vahemikud.
Kalibreerimise ajal tuleb hoida temperatuur muutumatuna.
Lekked kõigis ühendustes ja torudes kalibreerimiseks kasutatava Venturi toru ja CVS-süsteemi pumba vahel peavad jääma alla 0,3 % kõige väiksema vooluhulgaga punkti väärtusest (suurima voolutakistuse ja mahtpumba väikseima töökiirusega punkt).
3.2.1. Andmete analüüs
Õhuvooluhulk (Qs) iga voolutakistuse väärtuse korral (vähemalt 6 väärtust) arvutatakse tootja määratud meetodil vooluhulgamõõturi andmete põhjal standardühikutes (m3/min). Õhuvooluhulk teisendatakse seejärel pumba väljundvooks (V0) ühikutes m3 pöörde kohta, sõltuvalt pumba sisselaskeavas olevast temperatuurist ja rõhust järgmiselt:
absoluutrõhk pumba sisselaskeava juures (pB – p1) (kPa)
n
=
pumba pöörlemiskiirus (pööret/s)
Et võtta arvesse rõhu erinevusi pumbas ja pumbas tekkivat libistust, kasutatakse korrelatsioonifunktsiooni X0, mis seob pumba pöörlemiskiirust, pumba sisse- ja väljalaskeava rõhkude vahet ja pumba väljalaskeava absoluutset rõhku:
kus
Δpp
=
pumba sisse- ja väljalaskeava vaheline rõhkude erinevus (kPa)
pA
=
absoluutne rõhk pumba väljalaskeava juures (kPa)
Kalibreerimiskõvera lähendamiseks sirgega kasutatakse vähimruutude meetodit:
D0 ja m on vastavalt lõikepunkt ning tõus, mis kirjeldavad regressioonisirgeid.
Mitme kiirusega püsimahuproovivõtu (CVS) süsteemi puhul peavad pumba erinevate vooluhulkade jaoks saadud kalibreerimiskõverad olema ligikaudu paralleelsed ning lõikepunktidele vastavad väärtused (D0) peavad pumba vooluhulga vähenemisel suurenema.
Valemi abil arvutatud väärtused peavad vastama mõõdetud V0 väärtustele täpsusega ± 0,5 %. m-väärtused on iga pumba korral erinevad. Tahkete osakeste juurdevool ajas põhjustab pumba libistuse vähenemist, mida kajastavad väiksemad m-väärtused. Seetõttu tuleb pumpa kalibreerida nii kasutuselevõtmisel, pärast suuremaid hooldustöid, kui ka siis, kui kogu süsteemi kontrollimisel (punkt 3.5) ilmneb libisemismäära muutus.
CFV kalibreerimisel võetakse aluseks valem Venturi toru kriitilise vooluhulga jaoks. Gaasivool on Venturi toru sisselaskeava juures oleva rõhu ja temperatuuri funktsioon, nagu on näha järgmisest valemist:
kus
Kv
=
kalibreerimistegur
pA
=
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)
T
=
temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)
3.3.1. Andmete analüüs
Õhuvooluhulk (Qs) iga voolutakistuse väärtuse korral (vähemalt 8 väärtust) arvutatakse tootja määratud meetodil vooluhulgamõõturi andmete põhjal standardühikutes (m3/min). Kalibreerimistegur arvutatakse kalibreerimisandmete põhjal iga seadistuse kohta järgmiselt:
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)
Kriitilise vooluhulga määramiseks koostatakse graafik Kv ja Venturi toru sisselaskeavas oleva rõhu vahelise sõltuvuse kohta. Kriitilise (drosseldatud) vooluhulga korral on Kv väärtus suhteliselt konstantne. Rõhu langedes (vaakumis sügavus suureneb) Venturi toru drosseldav toime kaob ning Kv väheneb, mis näitab et CFV töötab väljaspool lubatavat piirkonda.
Kv keskmine väärtus ja standardhälve arvutatakse vähemalt kaheksas kriitilise voolu piirkonna punktis. Standardhälve ei tohi ületada ± 0,3 % KV keskmisest väärtusest.
SSV kalibreerimine põhineb eelhelikiirusega Venturi toru vooluhulga valemil. Gaasivool on sisselaskeava rõhu ja temperatuuri ning SSV sisselaskeava ja ahendi vahelise rõhulanguse funktsioon, nagu on näha järgmisest valemist:
kus
A0= konstantide ja ühikute teisendamise kogum =
0,006111 SI süsteemiühikutes
d= SSV ahendi läbimõõt (m)
Cd= SSV vooluhulgategur
pA= absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)
T= temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)
r= SSV ahendi ja sisselaske absoluutse
ß= SSV ahendi läbimõõdu d ja
3.4.1. Andmete analüüs
Õhuvooluhulk (QSSV) iga vooluhulga seadistuse korral (vähemalt 16 väärtust) arvutatakse standardtingimustes tootja ettenähtud meetodil vooluhulgamõõturi andmete põhjal standardühikutes (m3/min). Vooluhulgategur arvutatakse iga seadistuse kohta kalibreerimisandmete põhjal järgmiselt:
kus
QSSV
=
õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K) (m3/s)
T
=
temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)
d
=
SSV ahendi läbimõõt (m)
r
=
SSV ahendi ja sisselaskeava absoluutse
ß
=
SSV ahendi läbimõõdu d ja
Eelhelikiirusega voo vooluhulgale vastava vahemiku kindlaksmääramiseks koostatakse graafik Cd ja Reynoldsi arvu Re vahelise sõltuvuse kohta SSV ahendis. Re väärtus SSV ahendis arvutatakse järgmise valemiga:
kus
A1
=
konstantide ja ühikute teisendamise kogum
QSSV
=
õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K) (m3/s)
d
=
SSV ahendi läbimõõt (m)
μ
=
gaasi absoluutne või dünaamiline viskoossus, mis arvutatakse järgmise valemiga:
kus:
b
=
S
=
empiiriline konstant = 104,4 K
Kuna QSSV on Re valemi lähtesuuruseks, tuleb arvutusi alustada Venturi toru kalibreerimisel alglähenditest QSSV või Cd väärtuste kohta ning korrata arvutusi, kuni saadakse QSSV jaoks koonduvad väärtused. Koonduvusel põhinev meetod peab andma täpsuseks vähemalt 0,1 % punktile vastavast väärtusest.
Vähemalt kuueteistkümne punkti puhul, mis asuvad eelhelikiirusega voolu piirkonnas, peavad Cd kalibreerimiskõvera sobitusvalemist arvutatud väärtused vastama ± 0,5 % täpsusega kõikides kalibreerimispunktides mõõdetud Cd väärtustele.
3.5. Kogu süsteemi kontrollimine
Kogu CVS-proovivõtusüsteemi ja analüüsisüsteemi täpsuse kindlaksmääramiseks juhitakse tavatalitlusel töötavasse süsteemi teadaolev kogus gaasilist saasteainet. Saasteaine analüüsimine ja koguse arvutamine toimub 4A lisa 3. liite punkti 2.4.1 kohaselt, välja arvatud propaani korral, kui HC teguri väärtuse 0,000479 asemel kasutatakse teguri väärtust 0,000472. Kasutatakse ühte kahest järgmisest meetodist.
3.5.1. Mõõtmine kriitilise vooluava abil
CVS-süsteemi juhitakse kalibreeritud kriitilise ava kaudu teadaolev kogus puhast gaasi (propaan). Kui sisselaskerõhk on piisavalt kõrge, ei sõltu kriitilise ava abil reguleeritav vooluhulk väljalaskerõhust (kriitiline vool). CVS-süsteem töötab nagu tavalise heitgaasikatse ajal umbes 5–10 minutit. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass. Selliselt kindlaksmääratud mass peab vastama süsteemi juhitud gaasi teadaolevale massile täpsusega ± 3 %.
3.5.2. Mõõtmine gravimeetrilisel meetodil
Propaaniga täidetud väikese ballooni kaal määratakse kindlaks täpsusega ± 0,01 g. CVS-süsteemi juhitakse süsinikmonooksiidi või propaani ning süsteemil lastakse töötada 5–10 minutit tavapärasele heitgaasikatsele vastavates tingimustes. Kasutatud puhta gaasi kogus määratakse massierinevuste mõõtmisega. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass. Selliselt määratud mass peab vastama süsteemi juhitud gaasi teadaolevale massile täpsusega ± 3 %.
(1) Kalibreerimist teostatakse ühtemoodi nii NRSC kui NRTC katsete puhul, erandiks on punktides 1.11 ja 2.6 määratletud nõuded.
3. liide
Andmete hindamine ja arvutused
1. ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED – NRSC-KATSE
1.1. Gaasilise heite andmete hindamine
Gaasilise heite hindamiseks arvestatakse välja meeriku näidu keskmine väärtus iga katserežiimi viimase 60 sekundi jooksul ning meeriku näidu keskmiste väärtuste ja vastavate kalibreerimisandmete põhjal määratakse igal katserežiimil HC, CO, NOx ja süsinikubilansi meetodi kasutamisel ka CO2 keskmised kontsentratsioonid (conc). Kasutada võib ka teistsugust registreerimisviisi, kui sellega tagatakse samaväärsete andmete saamine.
Keskmised taustkontsentratsioonid (concd) saab kindlaks määrata kottidesse kogutud lahjendusõhuproovide või püsiva (kotita) taustkontsentratsiooni mõõtmise väärtuste ja vastavate kalibreerimisandmete põhjal.
Kui kasutatakse vastavalt 5. lisa punkti 1.2 alapunktis a või b kirjeldatud astmelisi katsetsükleid, kohaldatakse 4B lisa punkti 7.8.2.2 kohast andmete hindamist ja arvutamist ning liidete A.8.2, A.8.3 ja A.8.4 asjakohaseid punkte. Katse lõplikud tulemused arvutatakse vastavalt valemite A.8-60 ja A.8-61 või A.7-49 ja A.7-50 kohaselt.
1.2. Tahkete osakeste heide
Tahkete osakeste hindamisel registreeritakse igas režiimis filtreid läbivate proovide kogumass (MSAM,i). Filtrid asetatakse tagasi kaalumiskambrisse ja neid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul, kuid mitte kauem kui 80 tundi, ning seejärel need kaalutakse. Registreeritakse filtrite brutokaal ning lahutatakse omakaal (vt 4A lisa punkt 3.1). Tahkete osakeste mass (Mf ühefiltrimeetodi ja Mf,i mitmefiltrimeetodi korral) on põhi- ja abifiltritele kogunenud tahkete osakeste masside summa. Taustkorrigeerimise korral tuleb registreerida filtreid läbiva lahjendusõhu mass (MDIL) ja tahkete osakeste mass (Md). Rohkem kui ühe mõõtmise korral tuleb iga üksiku mõõtmise kohta välja arvutada jagatis Md/MDIL ning saadud väärtused keskmistada.
Kui kasutatakse vastavalt 5. lisa punkti 1.2 alapunktis a või b kirjeldatud astmelisi katsetsükleid, kohaldatakse 4B lisa punkti 7.8.2.2 kohast andmete hindamist ja arvutamist ning liidete A.8.2, A.8.3 ja A.8.4 asjakohaseid punkte. Katse lõplikud tulemused arvutatakse vastavalt valemi A.8-64 või A.7-53 kohaselt.
1.3. Gaasilise heite arvutamine
Lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega:
1.3.1. Heitgaasi vooluhulga määramine
Heitgaasi vooluhulk (GEXHW) määratakse iga katserežiimi kohta vastavalt 4A lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.3.
Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamise korral määratakse lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk (GTOTW,i) iga katserežiimi kohta vastavalt 4A lisa 1. liite punktile 1.2.4.
1.3.2. Korrigeerimine kuivalt niiskele gaasile
Kuiv/niiske korrigeerimine (GEXHW,i) tehakse iga katserežiimi kohta vastavalt 4A lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.3.
GEXHW kasutamisel arvutatakse mõõdetud kontsentratsioon ümber niiskele gaasile järgmise valemiga, kui kontsentratsiooni ei ole juba mõõdetud niiskes gaasis:
Lahjendamata heitgaasi korral:
Lahjendatud gaasi korral:
või:
Lahjendusõhu korral:
Siseneva õhu korral (kui see erineb lahjendusõhust):
kus
Ha
=
siseneva õhu absoluutne niiskus (g vett kg kuiva õhu kohta)
Hd
=
lahjendusõhu absoluutne niiskus (g vett kg kuiva õhu kohta)
Rd
=
lahjendusõhu suhteline niiskus (%)
Ra
=
siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pd
=
küllastunud auru rõhk lahjendusõhus (kPa)
pa
=
küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB
=
baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus. Ha ja Hd võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
1.3.3. NOx korrigeerimine niiskuse suhtes
NOx heite kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsiooni korrigeeritakse ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes teguritega KH, mis arvutatakse järgmise valemiga:
kus:
(dry air basis)
Ta
=
õhutemperatuur (K)
Ha
=
siseneva õhu niiskus (g vett kg kuiva õhu kohta):
kus
Ra
=
siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa
=
küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB
=
baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
1.3.4. Heite massivooluhulga arvutamine
Heite massivooluhulk arvutatakse iga katserežiimi kohta järgmiselt:
Tegurit u-niiske kasutatakse vastavalt tabelile 5:
Tabel 5
Teguri u-niiske väärtused erinevate heitgaasikomponentide puhul
Gaas
u
conc
NOx
0,001587
ppm
CO
0,000966
ppm
HC
0,000479
ppm
CO2
15,19
%
HC tihedus põhineb süsiniku ja vesiniku keskmisel suhtel 1:1,85.
1.3.5. Eriheite arvutamine
Iga komponendi eriheite väärtus (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:
kus .
Eespool esitatud arvutustes kasutatud kaalutegurid ja katserežiimide arv (n) on kooskõlas 4A lisa punktiga 3.7.1.
1.4. Tahkete osakeste heite arvutamine
Tahkete osakeste heidet arvutatakse järgmiselt:
1.4.1. Tahkete osakeste niiskuskorrigeerimistegur
Diiselmootorite tahkete osakeste heite kogus oleneb ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse tahkete osakeste massivooluhulka ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga Kp, mis arvutatakse järgmise valemi alusel:
kus
Ha= siseneva õhu niiskus, g vett kg kuiva õhu kohta
FOR-L_2014088ET.01008601.notes.0027.xml.jpg
kus
Ra= siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa= küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB= baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
1.4.2. Osavoolu lahjendussüsteem
Tahkete osakeste lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega. Lahjendusastet saab reguleerida mitmel eri viisil, seega kasutatakse ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massivooluhulga GEDF arvutamiseks erinevaid meetodeid. Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete režiimide (i) keskmistel väärtustel.
1.4.2.1. Isokineetilised süsteemid
kus r on isokineetilise proovivõtturi Ap ja väljalasketoru AT ristlõikepindalade suhe:
1.4.2.2. Süsteemid, milles mõõdetakse CO2 või NOx kontsentratsiooni
Valem põhineb süsinikubilansi meetodil (mootorisse sisenevad süsinikuaatomid eralduvad süsinikdioksiidina) ning arvutamisel kasutatakse järgmisi tehteid:
ning
1.4.2.4. Süsteemid, milles kasutatakse vooluhulga mõõtmist
1.4.3. Täisvoolu lahjendussüsteem
Tahkete osakeste lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega.
Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete režiimide (i) keskmistel väärtustel.
GEDFW,i = GTOTW,i
1.4.4. Tahkete osakeste massivooluhulga arvutamine
Tahkete osakeste massivooluhulk arvutatakse järgmiselt:
ühefiltrimeetodi korral:
kus
katsetsükli (GEDFW)aver määratakse kindlaks proovivõtuaja individuaalsete režiimide keskmiste väärtuste summeerimisega:
kus i = 1, … n
mitmefiltrimeetodi korral:
kus i = 1, … n
Tahkete osakeste massivooluhulka võib taustkorrigeerida järgmiselt:
ühefiltrimeetodi korral:
Kui teostatakse rohkem kui üks mõõtmine, asendatakse (Md/MDIL) väärtusega (Md/MDIL)aver
või
mitmefiltrimeetodi korral:
Kui teostatakse rohkem kui üks mõõtmine, asendatakse (Md/MDIL) väärtusega (Md/MDIL)aver
või
1.4.5. Eriheite arvutamine
Tahkete osakeste eriheide PT (g/kWh) arvutatakse järgmiselt (3):
ühefiltrimeetodi korral:
mitmefiltrimeetodi korral:
1.4.6. Efektiivne kaalutegur
Ühefiltrimeetodi korral arvutatakse iga režiimi efektiivne kaalutegur WFE,i järgmiselt:
kus i = 1,. … n.
Efektiivsete kaalutegurite väärtuse erinevus 4A lisa punktis 3.7.1 esitatud kaalutegurite väärtustest võib olla kuni ±0,005 (absoluutväärtus).
2. ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED – NRTC KATSE
Käesolevas punktis kirjeldatakse kahte mõõtmispõhimõtet saasteainete heitkoguste hindamiseks NRTC katsetsüklis:
a)
gaasiliste komponentide koguseid mõõdetakse lahjendamata heitgaasist reaalajas ning tahkete osakeste kogused määratakse kindlaks, kasutades osavoolu lahjendussüsteemi;
b)
gaasiliste komponentide ja tahkete osakeste kogused määratakse kindlaks, kasutades täisvoolu lahjendussüsteemi (CVS-süsteem).
2.1. Gaasiliste heitkoguste arvutamine lahjendamata heitgaasis ning tahkete osakeste koguste arvutamine osavoolu lahjendussüsteemis
2.1.1. Sissejuhatus
Gaasiliste saasteainete kontsentratsiooni hetkeväärtuse signaale kasutatakse heitkoguste massi arvutamiseks. Selleks korrutatakse need heitgaasi massivoolu hetkeväärtusega. Heitgaasi massivooluhulka võib mõõta otse või arvutada 4A lisa 1. liite punktis 2.2.3 kirjeldatud meetoditega (siseneva õhu voolu ja kütusevoolu kiiruse mõõtmise, märgistusgaasi mõõtmise meetodi, sisselastava õhu ja õhu/kütuse suhte mõõtmise abil). Eritähelepanu tuleb pöörata erinevate mõõteseadmete reageerimisaegadele. Nende erinevuste arvessevõtmiseks tuleb signaalid sünkroniseerida.
Tahkete osakeste korral kasutatakse heitgaasi massivooluhulga signaale osavoolu lahjendussüsteemi juhtimiseks, et võtta heitgaasi massivooluhulgaga proportsionaalne proov. Proportsionaalsuse kvaliteeti kontrollitakse proovi ja heitgaasivoolu vahelise regressioonanalüüsiga, mida on kirjeldatud 4A lisa 1. liite punktis 2.4.
2.1.2. Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine
2.1.2.1. Heitemassi arvutamine
Saasteainete massi Mgas (g/katse kohta) kindlaks määramiseks arvutatakse heite hetkeväärtused saasteainete lahjendamata kontsentratsioonide alusel, kasutades tabelis 6 esitatud u-väärtusi (vt ka punkt 1.3.4) ja heitgaasi massivooluhulka, mis on ühtlustatud ülekandeajaga, ning summeerides hetkeväärtused kogu tsükli ulatuses. Kontsentratsioone tuleks eelistatavalt mõõta niiskes gaasis. Kuivas gaasis mõõtmise korral tuleb enne edasisi arvutusi teha kontsentratsioonide hetkeväärtuste alljärgnevalt kirjeldatud korrigeerimine kuivalt niiskele gaasile.
Tabel 6
Teguri u-niiske väärtused erinevate heitgaasikomponentide puhul
Gaas
u
conc
NOx
0,001587
ppm
CO
0,000966
ppm
HC
0,000479
ppm
CO2
15,19
%
HC tihedus põhineb süsiniku ja vesiniku keskmisel suhtel 1:1,85.
Rakendatakse järgmist valemit:
(g/katse)
kus
u
=
heitgaasikomponendi ja heitgaasi tiheduse suhe
conci
=
vastava komponendi hetkekontsentratsioon lahjendamata heitgaasis (ppm)
GEXHW, i
=
heitgaasi massivoolu hetkeväärtus (kg/s)
f
=
andmevõtusagedus (1 Hz)
n
=
mõõtmiste arv
NOx koguse arvutamisel kasutatakse alljärgnevalt kirjeldatud niiskuskorrigeerimistegurit kH.
Mõõdetud hetkekontsentratsioon arvutatakse alljärgneva kirjelduse kohaselt ümber niiskele gaasile, kui kontsentratsiooni ei ole juba mõõdetud niiskes gaasis.
2.1.2.2. Korrektsioon kuivalt niiskele gaasile
Kui hetkekontsentratsioonid on mõõdetud kuivas heitgaasis, tuleb need ümber arvutada niiskele gaasile järgmiste valemite abil:
kus
milles
kus
concCO2
=
kuiva CO2 kontsentratsioon (%)
concCO
=
kuiva CO kontsentratsioon (%)
Ha
=
siseneva õhu niiskus (g vett kg kuiva õhu kohta)
kus
Ra
=
siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa
=
küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB
=
baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
2.1.2.3. NOx korrigeerimine niiskuse ja temperatuuri suhtes
NOx heite kogus oleneb ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsiooni korrigeeritakse niiskuse ja ümbritseva õhu temperatuuri suhtes teguritega, mis arvutatakse järgmise valemiga:
milles
Ta
=
siseneva õhu temperatuur, K
Ha
=
siseneva õhu niiskus, g vett kg kuiva õhu kohta
kus
Ra
=
siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa
=
küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB
=
baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
2.1.2.4. Eriheite arvutamine
Iga komponendi eriheite väärtus (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:
kus
Mgas, cold
=
gaasiliste saasteainete kogumass külmkäivitustsükli puhul (g)
Mgas, hot
=
gaasiliste saasteainete kogumass kuumkäivitustsükli puhul (g)
Wact,cold
=
tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh) vastavalt 4A lisa punktile 4.6.2
Wact,hot
=
tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh) vastavalt 4A lisa punktile 4.6.2
2.1.3. Tahkete osakeste kindlaksmääramine
2.1.3.1. Heitemassi arvutamine
Tahkete osakeste mass MPT,cold ja MPT,hot (g katse kohta) arvutatakse, kasutades ühte järgmisest kahest meetodist:
a)
kus
MPT
=
MPT,cold külmkäivitustsükli puhul
MPT
=
MPT,hot kuumkäivitustsükli puhul
Mf
=
tsüklis kogutud tahkete osakeste mass (mg)
MEDFW
=
tsükli jooksul tekkinud ekvivalentse lahjendatud heitgaasi mass (kg)
MSAM
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass (kg)
Tsükli jooksul tekkinud ekvivalentse lahjendatud heitgaasi kogumass määratakse järgmiselt:
tsükli ajal kogutud tahkete osakeste heite mass (mg)
rs
=
keskmine proovivõtusuhe tsükli jooksul,
kus
MSE
=
tsüklis kogutud heitgaasiproovi mass (kg)
MEXHW
=
heitgaasivoolu kogumass (kg) tsükli jooksul
MSAM
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass (kg)
MTOTW
=
lahjendustunnelit läbiva lahjendatud heitgaasi mass (kg)
Märkus. Täisproovivõtusüsteemi korral on MSAM ja MTOTW võrdsed.
2.1.3.2. Tahkete osakeste niiskuskorrigeerimistegur
Diiselmootorite tahkete osakeste heitkogused olenevad ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu tahkete osakeste kontsentratsiooni korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga kp, mis arvutatakse järgmise valemiga:
kus
Ha= siseneva õhu niiskus, g vett kg kuiva õhu kohta
FOR-L_2014088ET.01008601.notes.0066.xml.jpg
kus
Ra= siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa= küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB= baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
tahkete osakeste mass külmkäivitustsükli puhul (g katse kohta)
MPT,hot
=
tahkete osakeste mass kuumkäivitustsükli jooksul (g katse kohta)
Kp, cold
=
tahkete osakeste niiskuskorrigeerimistegur külmkäivitustsükli puhul
Kp, hot
=
tahkete osakeste niiskuskorrigeerimistegur kuumkäivitustsükli jooksul
Wact, cold
=
tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh) vastavalt 4A lisa punktile 4.6.2
Wact, hot
=
tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh) vastavalt 4A lisa punktile 4.6.2
2.2. Gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguste kindlaksmääramine, kasutades täisvoolu lahjendussüsteemi
Heitkoguste arvutamiseks lahjendatud heitgaasis on vaja teada lahjendatud heitgaasi massivooluhulka. Lahjendatud heitgaasi koguvooluhulk tsüklis MTOTW (kg katse kohta) arvutatakse tsükli jooksul mõõdetud väärtuste ja vooluhulga mõõtmise seadme vastavate kalibreerimisandmete alusel (V0 PDP korral, KV CFV korral, Cd SSV korral): võib kasutada punktis 2.2.1 kirjeldatud vastavaid meetodeid. Kui tahkete osakeste (MSAM) ja gaasiliste saasteainete proovi kogumass ületab 0,5 % CVSi koguvooluhulgast (MTOTW), reguleeritakse CVSi vooluhulka väärtuse MSAM suhtes või suunatakse tahkete osakeste proovivõtuvool vooluhulga mõõtmise seadmest eespool CVSi tagasi.
2.2.1. Lahjendatud heitgaasi vooluhulga määramine
PDP-CVS-süsteem
Kui lahjendatud heitgaasi temperatuuri hoitakse soojusvaheti abil tsükli vältel vahemikus ±6 K, arvutatakse massivooluhulk tsükli jooksul järgmiselt:
kus
MTOTW
=
niiske lahjendatud heitgaasi mass tsükli jooksul
V0
=
pumba ühe pöördega pumbatava gaasi maht katsetingimustes (m3 pöörde kohta)
NP
=
pumba pöörete koguarv katse kohta
pB
=
õhurõhk katsekambris (kPa)
p1
=
rõhulangus allapoole õhurõhku pumba sisselaskeava juures (kPa)
T
=
lahjendatud heitgaasi keskmine temperatuur (K) pumba sisselaskeava juures tsükli jooksul
Voolu kompenseerimisega süsteemi (st soojusvahetita süsteemi) kasutamisel arvutatakse saasteainete hetkemassid ning integreeritakse need üle kogu tsükli Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkemass järgmiselt:
kus
NP, i= pumba pöörete koguarv ajavahemikus
CFV-CVS-süsteem
Kui lahjendatud heitgaasi temperatuuri hoitakse soojusvaheti abil tsükli vältel vahemikus ±11 K, arvutatakse massivooluhulk tsükli jooksul järgmiselt:
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)
T
=
absoluutne temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)
Voolu kompenseerimisega süsteemi (st soojusvahetita süsteemi) kasutamisel arvutatakse heite hetkemassid ning integreeritakse need üle kogu tsükli Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkemass järgmiselt:
kus
Δti= ajavahemik (s)
SSV-CVS-süsteem
Kui lahjendatud heitgaasi temperatuuri hoitakse soojusvaheti abil tsükli vältel vahemikus ±11 K, arvutatakse massivooluhulk tsükli jooksul järgmiselt:
kus
A0
=
konstantide ja ühikute teisendamise kogum
= 0,006111 SI süsteemiühikutes
d
=
SSV ahendi läbimõõt (m)
Cd
=
SSV vooluhulgategur
pA
=
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)
T
=
temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)
r
=
SSV ahendi ja sisselaskeava absoluutse staatilise
β
=
SSV ahendi läbimõõdu d ja sisselasketoru
Voolu kompenseerimisega süsteemi (st soojusvahetita süsteemi) kasutamisel arvutatakse heite hetkemassid ning integreeritakse need üle kogu tsükli. Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkemass järgmiselt:
kus
Δti= ajavahemik (s)
Reaalajalist arvutust tuleb alustada kas mõistliku Cd väärtusega, näiteks 0,98, või mõistliku QSSV väärtusega. Kui arvutust alustatakse QSSV väärtusest, kasutatakse QSSV algväärtust Re hindamiseks.
Kõigi heitekatsete ajal peab Reynoldsi arv SSV ahendis jääma vahemikku, mida kasutati 2. liite punkti 3.2 kohase kalibreerimiskõvera saamiseks.
2.2.2. NOx korrigeerimine niiskuse suhtes
NOx heite kogus oleneb ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsiooni korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguritega, mis arvutatakse järgmiste valemitega.
kus
Ta
=
õhutemperatuur (K)
Ha
=
siseneva õhu niiskus (g vett kg kuiva õhu kohta)
kus
Ra
=
siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa
=
küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB
=
baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
2.2.3. Heitemassi arvutamine
2.2.3.1. Püsiva massivooluga süsteemid
Soojusvahetiga süsteemide korral arvutatakse saasteainete mass MGAS (g katse kohta) järgmise valemiga:
kus
u
=
heitgaasikomponendi ja lahjendatud heitgaasi tiheduse suhe, mis on esitatud punkti 2.1.2.1 tabelis 6
conc
=
integreerimisel (kohustuslik NOx ja HC korral) või proovivõtukotiga mõõtmisel saadud keskmised taustkorrigeeritud kontsentratsioonid (ppm) tsükli jooksul
MTOTW
=
lahjendatud heitgaasi kogumass (kg) tsükli jooksul vastavalt punktile 2.2.1
NOx heide oleneb ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsiooni korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga kH punktis 2.2.2 esitatud kirjelduse kohaselt.
Kuivas gaasis mõõdetud kontsentratsioonid arvutatakse ümber niiskele gaasile punkti 1.3.2 kohaselt.
Gaasiliste saasteainete tegeliku kontsentratsiooni leidmiseks lahutatakse mõõdetud kontsentratsioonidest saasteainete keskmine taustkontsentratsioon lahjendusõhus. Taustkontsentratsioonide keskmised väärtused saab kindlaks määrata proovivõtukoti meetodiga või pideva mõõtmise ja integreerimise abil. Kasutatakse järgmist valemit.
kus
conc
=
saasteaine kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, mida on korrigeeritud vastava saasteaine sisalduse alusel lahjendusõhus (ppm)
conce
=
lahjendatud heitgaasis mõõdetud vastava saasteaine kontsentratsioon (ppm)
concd
=
lahjendusõhus mõõdetud saasteaine kontsentratsioon (ppm)
DF
=
lahjendustegur
Lahjendustegur arvutatakse järgmiselt:
2.2.3.2. Voolu kompenseerimisega süsteemid
Soojusvahetita süsteemide korral leitakse saasteainete mass MGAS (g katse kohta), arvutades heite hetkemassid ja integreerides hetkeväärtused üle kogu tsükli. Seega tuleb taustkorrigeerida kontsentratsioonide hetkeväärtusi. Kasutatakse järgmist valemit:
kus
conce, i
=
lahjendatud heitgaasis mõõdetud komponendi hetkkontsentratsioon (ppm)
concd
=
lahjendusõhus mõõdetud saasteaine kontsentratsioon (ppm)
u
=
heitgaasikomponendi ja lahjendatud heitgaasi tiheduse suhe, mis on esitatud punkti 2.1.2.1 tabelis 6
lahjendatud heitgaasi kogumass (kg) tsükli jooksul (punkt 2.2.1)
DF
=
punkti 2.2.3.1.1 kohaselt arvutatud lahjendustegur
NOx heide oleneb ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsiooni korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga kH punktis 2.2.2 esitatud kirjelduse kohaselt.
2.2.4. Eriheite arvutamine
Iga komponendi eriheite väärtus (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:
kus:
Mgas,cold
=
gaasiliste saasteainete kogumass külmkäivitustsükli jooksul (g)
Mgas,hot
=
gaasiliste saasteainete kogumass kuumkäivitustsükli jooksul (g)
Wact,cold
=
tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh) vastavalt 4A lisa punktile 4.6.2
Wact,hot
=
tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh) vastavalt 4A lisa punktile 4.6.2
2.2.5. Tahkete osakeste heite arvutamine
2.2.5.1. Massivooluhulga arvutamine
Tahkete osakest heite mass MPT,cold ja MPT,hot (g katse kohta) arvutatakse järgmiselt:
kus
MPT
=
MPT, cold külmkäivitustsükli puhul
MPT
=
MPT, hot kuumkäivitustsükli puhul
Mf
=
tsüklis kogutud tahkete osakeste mass (mg)
MTOTW
=
lahjendatud heitgaasi kogumass (kg) tsükli jooksul vastavalt punktile 2.2.1
MSAM
=
lahjendustunnelist tahkete osakeste kogumiseks võetud lahjendatud heitgaasi mass (kg)
tahkete osakeste filtreid läbinud kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasi mass (kg)
MSEC
=
teisese lahjendusõhu mass (kg)
Kui tahkete osakeste taustanivoo lahjendusõhus leitakse 4A lisa punkti 4.4.4 kohaselt, võib teha tahkete osakeste massi taustkorrigeerimise. Sel juhul arvutatakse tahkete osakeste massid MPT,cold ja MPT,hot (g katse kohta) järgmiselt:
kus
MPT
=
MPT,cold külmkäivitustsükli puhul
MPT
=
MPT,hot kuumkäivitustsükli puhul
Mf, MSAM, MTOTW
=
vt eespool
MDIL
=
taustosakeste proovivõtturiga võetud esmase lahjendusõhu mass (kg)
Md
=
esmasest lahjendusõhust kogutud taustosakeste mass (mg)
DF
=
punkti 2.2.3.1.1 kohaselt arvutatud lahjendustegur
2.2.5.2. Tahkete osakeste niiskuskorrigeerimistegur
Diiselmootorist lähtuvate tahkete osakeste heitkogused olenevad ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu tahkete osakeste kontsentratsiooni korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga kp, mis arvutatakse järgmise valemiga.
kus
Ha= siseneva õhu niiskus (g vett kg kuiva õhu kohta)
FOR-L_2014088ET.01008601.notes.0091.xml.jpg
kus
Ra= siseneva õhu suhteline niiskus (%)
pa= küllastunud auru rõhk sisenevas õhus (kPa)
pB= baromeetriline kogurõhk (kPa)
Märkus.Ha võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu või kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.
Täisvool, mahtpump või kriitilise voolurežiimiga Venturi toru, proovivõtt osavoolust
14
Tahkete osakeste proovivõtusüsteem
15
Täisvoolusüsteemi lahjendussüsteem
1.1. Gaasiliste saasteainete kindlaksmääramine
Punktis 1.1.1 ning joonistel 2 ja 3 on esitatud soovitatavate proovivõtu- ja analüüsisüsteemide üksikasjalik kirjeldus. Kuna erinevate konfiguratsioonidega on võimalik saavutada samaväärseid tulemusi, ei ole täpne vastavus kõnealustele joonistele vajalik. Lisateabe saamiseks ja alamsüsteemide töö koordineerimiseks on lubatud kasutada selliseid lisaseadmeid nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Teatavate süsteemide täpsuse tagamiseks mittevajalikud muud komponendid võib ära jätta, kui seda tehakse hea inseneritava kohaselt.
1.1.1. Heitgaasi komponendid CO, CO2, HC ja NOx
Lahjendamata või lahjendatud gaasiliste saasteainete määramise analüüsisüsteemi kirjeldus põhineb järgmiste seadmete kasutamisel:
—
HFID analüsaator süsivesinike mõõtmiseks;
—
NDIR analüsaatorid süsinikmonooksiidi ja süsinikdioksiidi mõõtmiseks;
—
HCLD- või samaväärne analüsaator lämmastikoksiidi mõõtmiseks.
Lahjendamata heitgaasi korral (joonis 2) saab kõigi koostisosade proovi võtta ühe või kahe lähestikku asetseva proovivõtturiga, jagades selle süsteemisiseselt erinevate analüsaatorite vahel. Tuleb hoolikalt jälgida, et analüüsisüsteemi üheski faasis ei esineks heitgaasi koostisosade (kaasa arvatud vesi ja väävelhape) kondenseerumist.
Lahjendatud heitgaasi korral (joonis 3) võetakse süsivesinike proov muu proovivõtturiga, kui kasutatakse teiste komponentide proovi võtmiseks. Tuleb hoolikalt jälgida, et analüüsisüsteemi üheski faasis ei esineks heitgaasi koostisosade (kaasa arvatud vesi ja väävelhape) kondenseerumist.
Joonis 2
Analüüsisüsteemi voodiagramm CO, NOx ja HC määramiseks heitgaasis
Joonis 3
Analüüsisüsteemi voodiagramm CO, CO2, NOx ja HC määramiseks lahjendatud heitgaasis
Kirjeldused – joonised 2 ja 3
Üldnõue
Kõik gaasi proovivõtuteel olevad osad tuleb hoida vastava süsteemi jaoks ettenähtud temperatuuril.
Soovitatav on roostevabast terasest, sirge, otsast suletud, mitme avaga proovivõttur. Siseläbimõõt ei tohi olla suurem proovivõtutoru siseläbimõõdust. Proovivõtturi seinte paksus ei tohi olla üle 1 mm. Proovivõtturi kolmel eri radiaaltasandil peab olema vähemalt kolm ava, mille suurus võimaldab proovi võtta ligikaudu võrdsele vooluhulgale vastava proovi. Proovivõttur peab võtma proovi vähemalt 80 % väljalasketoru läbimõõdu ulatuses.
— Lahjendatud heitgaasi HC proovivõttur SP2 (ainult joonis 3)
Proovivõttur peab:
—
moodustama süsivesiniku proovivõtutoru (HSL3) esimese 254–762 mm pikkuse osa,
—
olema siseläbimõõduga vähemalt 5 mm,
—
olema paigaldatud lahjendustunneli DT (punkt 1.2.1.2) punkti, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud (st ligikaudu tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele allavoolu punktist, kus heitgaas siseneb lahjendustunnelisse),
—
asetsema piisavalt kaugel (radiaalselt) muudest proovivõtturitest ja tunneli seinast, et seda ei mõjutaks pöörisvoolud ega keerised,
—
olema kuumutatud nii, et gaasivoo temperatuur oleks proovivõtturi väljalaskeava juures 463 K (190 °C) ±10 K.
— Lahjendatud heitgaasi CO, CO2 ja NOx proovivõttur SP3 (ainult joonis 3)
Proovivõttur peab:
—
asetsema SP2-ga samas tasapinnas,
—
asetsema piisavalt kaugel (radiaalselt) muudest proovivõtturitest ja tunneli seinast, et seda ei mõjutaks pöörisvoolud ega keerised,
—
olema kuumutatud ja isoleeritud kogu pikkuses, et miinimumtemperatuur oleks vee kondenseerumise vältimiseks 328 K (55 °C).
— Kuumutatav proovivõtutoru HSL1
Proovivõtutoru kaudu suunatakse ühest proovivõtturist pärinev gaasiproov jaotuspunkti(desse) ja HC analüsaatorisse.
Proovivõtutoruga seoses on nõutav järgmine:
—
siseläbimõõt peab olema minimaalselt 5 mm ja maksimaalselt 13,5 mm,
—
toru peab olema valmistatud roostevabast terasest või polütetrafluoroetüleenist (PTFE),
—
sein tuleb hoida temperatuuril 463 K ± 10 K (190 °C ± 10 °C), mõõdetuna igas eraldi reguleeritavas kuumutatud osas, kui heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on 463 K (190 °C) või sellest madalam,
—
sein tuleb hoida temperatuuril üle 453 K (180 °C), kui heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on üle 463 K (190 °C),
—
vahetult kuumutatava filtri (F2) ja HFID ees peab gaasi temperatuur olema 463 K (190 °C) ±10 K.
— Kuumutatav NOx proovivõtutoru HSL2
Proovivõtutoruga seoses on nõutav järgmine:
—
sein tuleb hoida temperatuuril 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini, kui kasutatakse jahutusvanni, ning kuni analüsaatorini, kui jahutusvanni ei kasutata,
—
peab olema valmistatud roostevabast terasest või polütetrafluoroetüleenist (PTFE).
Kuna proovivõtutoru tuleb kuumutada ainult vee ja väävelhappe kondenseerumise vältimiseks, sõltub proovivõtutoru temperatuur kütuse väävlisisaldusest.
— CO (CO2) proovivõtutoru SL
Toru peab olema valmistatud polütetrafluoroetüleenist (PTFE) või roostevabast terasest. Seda võib kuumutada või mitte.
— BK taustgaasikott (valikuline, ainult joonis 3)
Taustkontsentratsioonide mõõtmiseks.
— BG proovivõtukott (valikuline, joonis 3, ainult CO ja CO2)
Kontsentratsioonide mõõtmiseks proovis.
— Kuumutatav eelfilter F1 (valikuline)
Temperatuur peab olema sama kui HSL1 puhul.
— Kuumutatav filter F2
Filter peab eraldama enne analüsaatorit gaasiproovist kõik tahked osakesed. Temperatuur peab olema sama kui HSL1 puhul. Filtrit vahetatakse vastavalt vajadusele.
— Kuumutatav proovivõtupump P
Pump tuleb kuumutada HSL1 temperatuurini.
— HC
Kuumleekionisatsioondetektor (HFID) süsivesinike kindlaksmääramiseks. Temperatuuri hoitakse vahemikus 453–473 K (180–200 °C).
— CO ja CO2
NDIR analüsaatorid süsinikmonooksiidi ja süsinikdioksiidi mõõtmiseks.
— NO2
(H)CLD analüsaator lämmastikoksiidide mõõtmiseks. HCLD kasutamisel tuleb selle temperatuuri hoida vahemikus 328–473 K (55–200 °C).
— Konverter C
Konverterit kasutatakse NO2 katalüütiliseks redutseerimiseks NO-ks enne analüüsi CLD- või HCLD analüsaatorites.
— Jahutusvann B
Heitgaasiproovis sisalduva vee jahutamiseks ja kondenseerimiseks. Vanni temperatuuri tuleb jää või jahutussüsteemi abil hoida vahemikus 273–277 K (0–4 °C). Vann ei ole kohustuslik juhul, kui analüsaatoris ei ilmne veeauru segavat toimet, nagu on määratletud 4A lisa 2. liite punktides 1.9.1 ja 1.9.2.
Vee eemaldamiseks gaasiproovist ei ole lubatud kasutada keemilisi kuivatusaineid.
— Temperatuuriandurid T1, T2 ja T3
Gaasivoo temperatuuri jälgimiseks.
— Temperatuuriandur T4
NO2-NO konverteri temperatuur.
— Temperatuuriandur T5
Jahutusvanni temperatuuri jälgimiseks.
— Manomeetrid G1, G2 ja G3
Rõhu mõõtmiseks proovivõtutorudes.
— Rõhuregulaatorid R1 ja R2
Vastavalt HFID analüsaatori õhu rõhu ja kütuse rõhu reguleerimiseks.
— Rõhuregulaatorid R3, R4 ja R5
Proovivõtutorude rõhu ning analüsaatoritesse suunatud voolu rõhu reguleerimiseks.
— Vooluhulgamõõturid FL1, FL2 ja FL3
Gaasiproovi möödavoolu jälgimiseks.
— Vooluhulgamõõturid FL4–FL7 (valikuline)
Analüsaatoreid läbiva vooluhulga mõõtmiseks.
— Ümberlülitusventiilid V1–V6
Gaasiproovi-, võrdlusgaasi- või nullgaasivoolu analüsaatorisse juhtimise valimiseks sobivad ventiilid.
— Solenoidventiilid V7 ja V8
NO2-NO konverteri möödavoolu seadmiseks.
— Nõelklapp V9
NO2-NO konverterit läbiva voolu ja möödavoolu tasakaalustamiseks.
— Nõelklapid V10 ja V11
Analüsaatoritesse suunatud vooluhulga reguleerimiseks.
— Hoobklapid V12 ja V13
Vanni B tühjendamiseks kondensaadist.
— Ümberlülitusventiil V14
Proovivõtukoti või taustsaasteainete proovivõtukoti valimiseks.
1.2. Tahkete osakeste kindlaksmääramine
Punktides 1.2.1 ja 1.2.2 ning joonistel 4–15 on esitatud soovitatavate lahjendus- ja proovivõtusüsteemide üksikasjalik kirjeldus. Kuna erinevate konfiguratsioonidega on võimalik saavutada samaväärseid tulemusi, ei ole täpne vastavus kõnealustele joonistele vajalik. Lisateabe saamiseks ja alamsüsteemide töö koordineerimiseks on lubatud kasutada selliseid lisaseadmeid nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Teatavate süsteemide täpsuse tagamiseks mittevajalikud muud komponendid võib ära jätta, kui seda tehakse hea inseneritava kohaselt.
Lahjendussüsteemi kirjeldus põhineb heitgaasivoo osalisel lahjendamisel. Heitgaasivoo jaotamise ja sellele järgneva lahjendusprotsessi võib läbi viia eri tüüpi lahjendussüsteemide abil. Järgnevaks tahkete osakeste kogumiseks võib kogu lahjendatud heitgaasi või ainult osa lahjendatud heitgaasist juhtida tahkete osakeste kogumissüsteemi (punkt 1.2.2, joonis 14). Esimest meetodit nimetatakse täisproovivõtuks ning teist osaproovivõtuks.
Lahjendusastme arvutamine sõltub kasutatava süsteemi tüübist.
Soovitatavad on järgmised süsteemitüübid:
—
isokineetilised süsteemid (joonised 4 ja 5)
Kõnealustes süsteemides seatakse ülekandetorusse kulgev gaasivool kiiruse ja/või rõhu osas vastavusse heitgaasi koguvooluga ning seetõttu peab heitgaasvool proovivõtturi juures olema häireteta ja ühtlane. Selle saavutamiseks kasutatakse tavaliselt resonaatorit ja sirget juurdevoolutoru proovivõtupunktist ülesvoolu. Jaotussuhe arvutatakse seejärel kergesti mõõdetavate väärtuste põhjal, milleks on näiteks torude läbimõõdud. Tuleb märkida, et isokineesi kasutatakse ainult voolutingimuste kohandamisel, mitte suuruselise jaotuse kohandamisel. Viimane ei ole tavaliselt vajalik, sest tahked osakesed on piisavalt väikesed, et gaasivooga kaasa liikuda,
—
reguleeritava vooluga süsteemid koos kontsentratsiooni mõõtmisega (joonised 6–10)
Kõnealustes süsteemides võetakse proov heitgaasi põhivoost lahjendusõhu vooluhulga ja kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulga reguleerimise teel. Lahjendusaste määratakse märgistusgaaside, näiteks mootori heitgaasis tavaliselt sisalduvate CO2 või NOx kontsentratsioonide alusel. Mõõdetakse kontsentratsioonid lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus, kusjuures kontsentratsiooni lahjendamata heitgaasis võib mõõta kas otseselt või määrata kütusevoolust süsinikubilansi valemi abil, kui kütuse koostis on teada. Süsteeme saab reguleerida arvutatud lahjendusastme abil (joonised 6 ja 7) või ülekandetorusse siseneva voolu abil (joonised 8, 9 ja 10),
—
reguleeritava vooluga süsteemid koos vooluhulga mõõtmisega (joonised 11 ja 12)
Kõnealustes süsteemides võetakse proov heitgaasi põhivoost lahjendusõhu vooluhulga ja kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulga reguleerimise teel. Lahjendusaste määratakse kahe vooluhulga erinevuse põhjal. Vooluhulgamõõturid peavad olema üksteise suhtes täpselt kalibreeritud, sest nende kahe vooluhulga suhteline suurus võib suurte lahjendusastmete juures põhjustada olulisi vigu. Voolu saab kergesti reguleerida, kui lahjendatud heitgaasi vooluhulka hoitakse konstantsena ja muudetakse vastavalt vajadusele lahjendusõhu vooluhulka.
Osavoolu lahjendussüsteemide eeliste ärakasutamiseks tuleb pöörata tähelepanu võimalike probleemide vältimisele seoses tahkete osakeste kaoga ülekandetorus, tagades mootori heitgaasist võetava proovi representatiivsuse ning määrates kindlaks jaotussuhte.
Kirjeldatud süsteemide puhul pööratakse tähelepanu kõnealustele kriitilistele aspektidele.
Joonis 4
Osavoolu lahjendussüsteem isokineetilise proovivõtturiga ja osaproovivõtuga (SB-juhtimine)
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu isokineetilise proovivõtturi ISP abil. Heitgaasitoru ja proovivõtturi sisselaskeava vahelist heitgaasi rõhkude vahet mõõdetakse rõhuanduri DPT abil. Saadud signaal edastatakse vooluhulgaregulaatorisse FC1, mis reguleerib imiventilaatorit SB nii, et rõhkude vahe proovivõtturi otsa juures on püsivalt null. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirus väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identne ning väljalasketoru ISP ja ülekandetoru TT läbiv vool on püsiva suurusega (jaotatud) heitgaasivoolu osa. Jaotussuhe leitakse EP ja ISP ristlõikepindalade alusel. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse vooluhulgamõõturiga FM1. Lahjendusaste arvutatakse lahjendusõhu vooluhulga ja jaotussuhte alusel.
Joonis 5
Osavoolu lahjendussüsteem isokineetilise proovivõtturiga ja osaproovivõtuga (PB-juhtimine)
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu isokineetilise proovivõtturi ISP abil. Heitgaasitoru ja proovivõtturi sisselaskeava vahelist heitgaasi rõhkude vahet mõõdetakse rõhuanduri DPT abil. Saadud signaal edastatakse vooluhulgaregulaatorisse FC1, mis reguleerib suruventilaatorit PB nii, et rõhkude vahe proovivõtturi otsa juures on püsivalt null. Selleks võetakse väike osa lahjendusõhust, mille vooluhulk on juba kindlaks määratud vooluhulgamõõturi FM1 abil, ning juhitakse see pneumaatilise düüsi abil ülekandetorusse TT. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirus väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identne ning väljalasketoru ISP ja ülekandetoru TT läbiv vool on püsiva suurusega (jaotatud) heitgaasivoolu osa. Jaotussuhe leitakse EP ja ISP ristlõikepindalade alusel. Lahjendusõhk imetakse läbi lahjendustunneli DT imiventilaatori SB abil ning FM1 abil mõõdetakse vooluhulk DT sisselaskeava juures. Lahjendusaste arvutatakse lahjendusõhu vooluhulga ja jaotussuhte alusel.
Joonis 6
Osavoolu lahjendussüsteem CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmisega ja osaproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse nii lahjendamata ja lahjendatud heitgaasis kui ka lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. Saadud signaalid edastatakse vooluhulgaregulaatorisse FC2, mis reguleerib kas suruventilaatorit PB või imiventilaatorit SB, et säiliks soovitud heitgaasi jaotus ja lahjendusaste lahjendustunnelis DT. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide põhjal lahjendamata heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus.
Joonis 7
Osavoolu lahjendussüsteem CO2 kontsentratsiooni mõõtmisega, süsinikubilansi ja täisproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. CO2 kontsentratsioonid mõõdetakse lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. CO2 ja kütusevoolu GFUEL signaalid edastatakse vooluhulgaregulaatorisse FC2 või tahkete osakeste heite proovivõtusüsteemi vooluhulgaregulaatorisse FC3 (joonis 14). FC2 reguleerib suruventilaatorit PB ning FC3 reguleerib tahkete osakeste heite proovivõtusüsteemi (joonis 14), reguleerides süsteemi sisse- ja väljavoolu nii, et säiliks soovitud heitgaasijaotus ja lahjendusaste lahjendustunnelis DT. Lahjendusaste arvutatakse CO2 kontsentratsioonide ja GFUEL väärtuste põhjal süsinikubilansi meetodil.
Joonis 8
Osavoolu lahjendussüsteem ühe Venturi toruga, kontsentratsiooni mõõtmisega ja osaproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse Venturi toruga VN lahjendustunnelis DT tekitatud negatiivse rõhu tõttu proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT kaudu väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT. Ülekandetoru TT läbiva gaasi vooluhulk oleneb impulsivahetusest Venturi alas ning on seega sõltuv gaasi absoluutsest temperatuurist TT väljalaskeava juures. Sellest tulenevalt ei ole heitgaasijaotus tunneli antud vooluhulga korral konstantne ning lahjendusaste on väikesel koormusel veidi väiksem kui suurel koormusel. Märgistusgaasi kontsentratsioonid (CO2 või NOx) mõõdetakse lahjendamata heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil ning lahjendusaste arvutatakse selliselt mõõdetud väärtustest.
Joonis 9
Osavoolu lahjendussüsteem kahe Venturi toru või kahe avaga, kontsentratsiooni mõõtmisega ja osaproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT düüside või Venturi torude kogumit sisaldava voolujaoturi abil. Esimene (FD1) asub EPs ja teine (FD2) TTs. Peale selle on vaja kasutada kahte rõhureguleerimisventiili (PCV1 ja PCV2), mis säilitavad EP vasturõhu ja DT rõhu reguleerimisega konstantse heitgaasijaotuse. PCV1 asub EPs väljalasketorust SP allavoolu, PCV2 asub suruventilaatori PB ja DT vahel. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse lahjendamata heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. Need on vajalikud heitgaasijaotuse kontrollimiseks ning neid saab kasutada PCV1 ja PCV2 reguleerimiseks, et juhtida täpselt jaotust. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide alusel.
Joonis 10
Osavoolu lahjendussüsteem mitme jaotustoruga, kontsentratsiooni mõõtmisega ja osaproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu voolujaoturi FD3 abil, mis koosneb mitmest väljalasketorusse EP paigaldatud samade mõõtmetega (läbimõõt, pikkus ja painderaadius) torust. Ühte kõnealustest torudest läbiv heitgaas juhitakse lahjendustunnelisse DT ning ülejäänud torusid läbiv heitgaas liigub läbi niisutuskambri DC. Seega määrab heitgaasi jaotuse torude üldarv. Ühtlase jaotuse reguleerimiseks on vaja, et rõhkude erinevus niisutuskambri DC ja ülekandetoru TT väljalaskeava vahel võrduks nulliga, ning seda mõõdetakse rõhuerinevuse anduriga DPT. Nulliga võrduv rõhuerinevus saavutatakse värske õhu suunamisega lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT väljalaskeava juures. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse lahjendamata heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. Need on vajalikud heitgaasijaotuse kontrollimiseks ning neid saab jaotamise täpse juhtimise eesmärgil kasutada siseneva õhu vooluhulga reguleerimiseks. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide alusel.
Joonis 11
Osavoolu lahjendussüsteem vooluhulga reguleerimisega ja täisproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Tunnelit läbiva voolu koguhulka reguleeritakse vooluhulgaregulaatori FC3 ja tahkete osakeste proovivõtusüsteemi proovivõtupumba P abil (joonis 13).
Lahjendusõhu vooluhulka reguleeritakse vooluhulgaregulaatoriga FC2, mis võib soovitud heitgaasijaotuste saamiseks kasutada käsusignaalidena parameetreid GEXH, GAIR või GFUEL. Gaasiproovi vool lahjendustunnelisse DT on koguvooluhulga ja lahjendusõhu vooluhulga vahe. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse vooluhulgamõõturiga FM1 ja koguvooluhulka tahkete osakeste heite proovivõtusüsteemi vooluhulgamõõturiga FM3 (joonis 14). Lahjendusaste arvutatakse kahe kõnealuse vooluhulga alusel.
Joonis 12
Osavoolu lahjendussüsteem vooluhulga reguleerimisega ja osaproovivõtuga
Lahjendamata heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Heitgaasivoolu jaotamist ja lahjendustunnelisse DT suunduvat vooluhulka reguleeritakse vooluhulgaregulaatori FC2 abil, mis korrigeerib vastavalt suruventilaatori PB ja imiventilaatori SB vooluhulkasid (või kiiruseid). See on võimalik, sest tahkete osakeste proovivõtusüsteemi abil võetud gaasiproov juhitakse tagasi lahjendustunnelisse DT. Vooluhulgaregulaatori FC2 käsusignaalidena võib kasutada parameetreid GEXH, GAIR või GFUEL. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse vooluhulgamõõturiga FM1 ja koguvooluhulka vooluhulgamõõturiga FM2. Lahjendusaste arvutatakse kahe kõnealuse vooluhulga alusel.
Kirjeldus – joonised 4–12
— Väljalasketoru EP
Väljalasketoru võib olla isoleeritud. Väljalasketoru termilise inertsi vähendamiseks peaks toru paksuse ja läbimõõdu suhe olema soovitatavalt 0,015 või väiksem. Elastsete osade kasutamisel peab nende pikkuse ja läbimõõdu suhe olema 12 või väiksem. Torupoognate arv peab olema võimalikult väike, et vältida osakeste kuhjumist torus seinaga põrkumise tagajärjel. Kui süsteemis kasutatakse testisüsteemi summutit, võib ka selle isoleerida.
Isokineetilise süsteemi väljalasketorul ei tohi olla põlviseid, paindeid ega järske läbimõõdu muutusi vähemalt toru kuuekordsele läbimõõdule vastavas pikkuses ülesvoolu ning toru kolmekordsele läbimõõdule vastavas pikkuses allavoolu, mõõdetuna proovivõtturi otsast. Gaasivoolu kiirus proovivõtupiirkonnas peab olema üle 10 m/s, välja arvatud tühikäigu pöörlemiskiirusel. Heitgaasi rõhumuutuste keskmine hälve ei tohi olla üle ±500 Pa. Rõhumuutuste vähendamine mis tahes muul viisil kui keretüüpi heitgaasisüsteemi (sealhulgas summuti ja järeltöötlusseade) kasutamisega ei tohi muuta mootori jõudlust ega põhjustada tahkete osakeste sadestumist.
Isokineetilise proovivõtturita süsteemides soovitatakse kasutada sirget toru selle kuuekordsele läbimõõdule vastava pikkusega ülesvoolu ja kolmekordsele läbimõõdule vastava pikkusega allavoolu, mõõdetuna proovivõtturi otsast.
— Proovivõttur SP (joonised 6–12)
Siseläbimõõt peab olema vähemalt 4 mm. Väljalasketoru ja proovivõtturi läbimõõtude suhe peab olema vähemalt neli. Proovivõttur on avatud toru, mis asetseb väljalasketoru keskteljel suunaga ülesvoolu, või mitme avaga proovivõttur vastavalt SP1 kirjeldusele punktis 1.1.1.
— Isokineetiline proovivõttur ISP (joonised 4 ja 5)
Isokineetiline proovivõttur peab olema paigaldatud väljalasketoru keskteljele suunaga ülesvoolu, kus on EP kirjeldusele vastavad voolutingimused, ning selle ehitus peab võimaldama võtta proportsionaalset proovi lahjendamata heitgaasist. Siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm.
Heitgaasi isokineetilisel jaotamisel on vaja juhtimissüsteemi, mis säilitab nulliga võrduva rõhuerinevuse EP ja ISP vahel. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirus väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identne ning ISPd läbiv massivool on heitgaasivoolu püsiva suurusega osa. Proovivõttur ISP tuleb ühendada rõhuerinevuse anduriga. Väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP nulliga võrduv rõhuerinevus saavutatakse ventilaatori kiiruse reguleerimisega või vooluhulgaregulaatori abil.
— Voolujaoturid FD1 ja FD2 (joonis 9)
Lahjendamata heitgaasist proportsionaalse proovi saamiseks paigaldatakse väljalasketorusse EP ja ülekandetorusse TT vastavalt Venturi torude või düüside paar. Proportsionaalsel jaotamisel rõhkude reguleerimise abil EPs ja DTs on vaja reguleerimissüsteemi, mis koosneb kahest rõhureguleerimisventiilist PCV1 ja PCV2.
— Voolujaotur FD3 (joonis 10)
Lahjendamata heitgaasist proportsionaalse proovi saamiseks paigaldatakse väljalasketorusse EP torude süsteem (mitmetoruline seadis). Üks torudest juhib heitgaasi lahjendustunnelisse DT ning teiste torude kaudu liigub heitgaas niisutuskambrisse DC. Torud peavad olema ühesuguste mõõtmetega (läbimõõt, pikkus, painderaadius), nii et heitgaasi jaotumine sõltub torude üldarvust. Proportsionaalseks jaotamiseks on vaja reguleerimissüsteemi, mis tagab nulliga võrduva rõhkude vahe torude süsteemi niisutuskambrisse DC avaneva klapi ja ülekandetoru väljalaskeava vahel. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja voolujaoturis FD3 võrdsed ning ülekandetoru TT läbiv vool moodustab heitgaasivoolust püsiva suurusega osa. Kõnealused kaks punkti peavad olema ühendatud rõhuerinevuse anduriga DPT. Nulliga võrduv rõhuerinevus saavutatakse vooluhulgaregulaatori FC1 abil.
— Heitgaasianalüsaator EGA (joonised 6–10)
Kasutada võib CO2 või NOx analüsaatoreid (süsinikubilansi meetodi puhul kasutatakse ainult CO2 analüsaatorit). Analüsaatorid kalibreeritakse nagu gaasilise heite mõõtmiseks ette nähtud analüsaatorid. Kontsentratsioonierinevuste määramisel võib kasutada ühte või mitut analüsaatorit.
Mõõtesüsteemide täpsused peavad olema sellised, et GEDFW, i täpsus oleks vahemikus ±4 %.
— Ülekandetoru TT (joonised 4–12)
Tahkete osakeste proovivõtu ülekandetoru peab olema:
—
võimalikult lühike, mitte pikem kui 5 m,
—
proovivõtturi läbimõõduga võrdse või suurema, kuid mitte üle 25 mm läbimõõduga,
—
väljalaskeavaga lahjendustunneli keskteljel ning suunatud allavoolu.
Ühe meetri pikkune või lühem toru tuleb isoleerida materjaliga, mille maksimaalne soojusjuhtivus on 0,05 W/(m x K), ning isolatsioonikihi radiaalsuunaline paksus peab vastama proovivõtturi läbimõõdule. Toru pikkusega üle ühe meetri tuleb isoleerida ning selle seinatemperatuuri tuleb hoida kuumutamisega väärtusel vähemalt 523 K (250 °C).
Teise võimalusena võib ülekandetoru seina nõutavad temperatuurid kindlaks määrata soojusülekande standardarvutustega.
— Rõhuerinevuse andur DPT (joonised 4, 5 ja 10)
Rõhuerinevuse anduri mõõtepiirkond peab olema ±500 Pa või väiksem.
— Vooluhulgaregulaator FC1 (joonised 4, 5 ja 10)
Isokineetilistes süsteemides (joonised 4 ja 5) on väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP vahelise nulliga võrduva rõhuerinevuse säilitamiseks vaja kasutada vooluhulgaregulaatorit. Reguleerimine võib toimuda järgmiselt:
a)
reguleeritakse imiventilaatori (SB) kiirust või vooluhulka ning suruventilaatori (PB) kiirust hoitakse konstantsena kõigis katserežiimides (joonis 4) või
b)
imiventilaator (SB) seatakse lahjendatud heitgaasi konstantsele massivooluhulgale ning reguleeritakse suruventilaatori (PB) vooluhulka ning seega heitgaasiproovi vooluhulka ülekandetoru (TT) otsapiirkonnas (joonis 5).
Rõhu reguleerimisega süsteemi korral ei tohi jääkviga juhtkontuuri reguleerimisahelas olla üle ±3 Pa. Rõhumuutused lahjendustunnelis ei tohi ületada keskmiselt ±250 Pa.
Mitmetorulise süsteemi korral (joonis 10) on vaja vooluhulgaregulaatorit heitgaasi proportsionaalseks jaotamiseks, et hoida torustiku väljalaskeava ja TT väljalaskeava vaheline rõhuerinevus nullis. Reguleerimist saab teha ülekandetoru TT väljalaskeava juures lahjendustunnelisse DT suunatava õhu vooluhulga juhtimisega.
— Rõhureguleerimisventiilid PCV1 ja PCV2 (joonis 9)
Kahe Venturi toruga / kahe avaga süsteemis on voolu proportsionaalseks jaotamiseks vaja kahte rõhureguleerimisventiili, mis reguleerivad väljalasketoru EP vasturõhku ja rõhku lahjendustunnelis DT. Ventiilid peavad asuma väljalasketorus EP oleva proovivõtturi SP suhtes allavoolu ning suruventilaatori PB ja lahjendustunneli DT vahel.
— Niisutuskamber DC (joonis 10)
Niisutuskamber paigaldatakse mitmetorulise seadise väljalaskeava juurde rõhumuutuste vähendamiseks väljalasketorus EP.
— Venturi toru VN (joonis 8)
Venturi toru paigaldatakse lahjendustunnelisse DT negatiivse rõhu tekitamiseks ülekandetoru TT väljalaskeava piirkonnas. Lahjendustunnelit TT läbiva gaasi vooluhulk määratakse kindlaks impulsivahetuse teel Venturi alas ning see on põhimõtteliselt proportsionaalne suruventilaatori PB vooluhulgaga, mis tagab konstantse lahjendusastme. Et impulsivahetust mõjutavad temperatuur ülekandetoru TT väljalaskeava juures ning rõhuerinevus EP ja DT vahel, on tegelik lahjendusaste väikesel koormusel veidi väiksem kui suurel koormusel.
— Vooluhulgaregulaator FC2 (joonised 6, 7, 11 ja 12, valikuline)
Vooluhulgaregulaatorit võib kasutada suruventilaatori PB ja/või imiventilaatori SB vooluhulga reguleerimiseks. Vooluhulgaregulaator võib olla ühendatud heitgaasi või kütuse vooluhulga signaaliga ja/või CO2 või NOx erinevussignaaliga.
Suruõhuvarustuse korral (joonis 11) reguleerib FC2 otseselt õhu vooluhulka.
— Vooluhulgamõõtur FM1 (joonised 6, 7, 11 ja 12)
Gaasimõõtur või muu vooluhulga mõõtmiseks kasutatav mõõteseade lahjendusõhu vooluhulga mõõtmiseks. FM1 kasutamine on valikuline juhul, kui suruventilaator PB on kalibreeritud vooluhulga mõõtmiseks.
— Vooluhulgamõõtur FM2 (joonis 12)
Gaasimõõtur või muu vooluhulga mõõtmiseks kasutatav mõõteseade lahjendatud heitgaasi vooluhulga mõõtmiseks. FM2 kasutamine on valikuline juhul, kui imiventilaator SB on kalibreeritud vooluhulga mõõtmiseks.
Lahjendusõhu vooluhulga reguleerimiseks võib suruventilaator PB olla ühendatud vooluhulgaregulaatoritega FC1 või FC2. PB ei ole vajalik pöördklappsulguri kasutamise korral. Kui suruventilaator PB on kalibreeritud, võib seda kasutada lahjendusõhu vooluhulga mõõtmisel.
Kasutatakse ainult osaproovivõtu süsteemides. Kui imiventilaator SB on kalibreeritud, võib seda kasutada lahjendatud heitgaasi vooluhulga mõõtmisel.
— Lahjendusõhu filter DAF (joonised 4–12)
Taustsüsivesinike elimineerimiseks soovitatakse lahjendusõhku filtreerida ja juhtida läbi puusöe-gaasipuhasti. Lahjendusõhu temperatuur peab olema 298 K (25 °C) ±5 K.
Tootja nõudmise korral võetakse hea inseneritava kohaselt lahjendusõhu proov tahkete osakeste taustkontsentratsiooni määramiseks, mille saab seejärel lahutada lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.
— Tahkete osakeste proovivõttur PSP (joonised 4, 5, 6, 8, 9, 10 ja 12)
Proovivõttur on PTT eesmine osa ning
—
paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, umbes tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu,
—
selle siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm,
—
seda võib kuumutada otseselt või lahjendusõhu eelkuumutamise teel seinatemperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa õhu temperatuur 325 K (52 °C),
—
võib olla isoleeritud.
— Lahjendustunnel DT (joonised 4–12)
Lahjendustunnel:
—
peab olema piisava pikkusega, et heitgaas ja lahjendusõhk saaksid turbulentse voolu korral täielikult seguneda,
—
peab olema valmistatud roostevabast terasest ning:
—
paksuse ja läbimõõdu suhe peab 75 mm ületava siseläbimõõduga lahjendustunnelitel olema 0,025 või väiksem,
—
seina nimipaksus peab 75 mm või väiksema siseläbimõõduga lahjendustunnelitel olema vähemalt 1,5 mm,
—
peab osaproovivõtu süsteemi korral olema vähemalt 75 mm läbimõõduga,
—
peaks täisproovivõtu süsteemi korral olema soovitatavalt vähemalt 25 mm läbimõõduga,
—
seda võib kuumutada otseselt või lahjendusõhu eelkuumutamise teel seinatemperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa õhu temperatuur 325 K (52 °C),
—
võib olla isoleeritud.
Mootori heitgaas peab olema korralikult lahjendusõhuga segunenud. Osaproovivõtu süsteemides kontrollitakse segunemiskvaliteeti pärast süsteemi kasutuselevõtmist tunneli CO2-profiili abil mootori töötades (vähemalt neli võrdsete vahedega mõõtepunkti). Vajaduse korral võib kasutada segunemisdüüsi.
Märkus. Kui lahjendustunnelit DT ümbritseva õhu temperatuur on alla 293 K (20 °C), tuleb rakendada ettevaatusabinõusid, et vältida tahkete osakeste kadusid nende sadestumise tõttu lahjendustunneli jahedatele seintele. Seepärast soovitatakse tunnelit eespool nimetatud piirides kuumutada ja/või see isoleerida.
Mootori suure koormuse korral võib tunnelit jahutada selliste mitteagressiivsete vahendite abil nagu ringlusventilaator, tingimusel et jahutusagendi temperatuur ei lange allapoole 293 K (20 °C).
— Soojusvaheti HE (joonised 9 ja 10)
Soojusvaheti peab olema piisava võimsusega, et imiventilaatori SB sisselaskeava juures püsiks katse keskmisele töötemperatuurile vastav temperatuur täpsusega ±11 K.
1.2.1.2. Täisvoolu lahjendussüsteem (joonis 13)
Kirjeldatud on lahjendussüsteemi, mis põhineb kogu heitgaasi lahjendamisel ning mille korral kasutatakse püsimahuproovivõttu (CVS). Mõõdetakse heitgaasi ja lahjendusõhu segu üldmahtu. Kasutada võib PDP-, CFV- või SSV-süsteemi.
Järgnevaks tahkete osakeste kogumiseks juhitakse lahjendatud heitgaasi proov tahkete osakeste proovivõtusüsteemi, mis on esitatud punktis 1.2.2 (joonis 15). Kui seda tehakse vahetult, nimetatakse lahjendust üheastmeliseks. Kui proovi lahjendatakse veel kord teises lahjendustunnelis, nimetatakse lahjendust kaheastmeliseks. See on kasulik juhul, kui filtri pinna temperatuurinõudeid ei ole võimalik üheastmelise lahjendusega täita. Kaheastmelist lahjendussüsteemi kirjeldatakse punktis 1.2.2 (joonis 15) tahkete osakeste proovivõtusüsteemi modifikatsioonina, sest enamik selle koostisosadest on samad kui tavalises tahkete osakeste proovivõtusüsteemis, kuigi osaliselt on tegemist lahjendussüsteemiga.
Täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelis võib kindlaks määrata ka gaasilise heite. Seetõttu on gaasiliste komponentide proovivõttureid kujutatud joonisel 13, kuid kirjelduste loend neid ei sisalda. Vastavaid nõudeid kirjeldatakse punktis 1.1.1.
Kirjeldused (joonis 13)
— Väljalasketoru EP
Väljalasketoru pikkus mootori väljalaskekollektori otsast, turboülelaaduri väljalaskeavast või järeltöötlusseadmest kuni lahjendustunnelini ei tohi ületada 10 m. Kui süsteemi pikkus ületab 4 m, tuleb kogu 4 meetrit ületav torustik isoleerida, välja arvatud torustikusisene tahmamõõtur, kui seda kasutatakse. Isolatsioonimaterjali radiaalsuunaline paksus peab olema vähemalt 25 mm. Isolatsioonimaterjali soojusjuhtivus ei tohi olla suurem kui 0,1 W/(m x K), mõõdetuna temperatuuril 673 K (400 °C). Väljalasketoru termilise inertsi vähendamiseks peaks toru paksuse ja läbimõõdu suhe olema soovitatavalt 0,015 või väiksem. Elastsete osade kasutamisel peab nende pikkuse ja läbimõõdu suhe olema 12 või väiksem.
Kogu lahjendamata heitgaas segatakse lahjendustunnelis DT lahjendusõhuga. Lahjendatud heitgaasi vooluhulka mõõdetakse mahtpumba PDP, kriitilise voolurežiimiga Venturi toru CFV või eelhelikiirusega Venturi toru SSV abil. Tahkete osakeste proportsionaalse proovi võtmisel ja vooluhulga kindlaksmääramisel võib kasutada soojusvahetit HE või vooluhulga kompenseerimise elektroonilist süsteemi EFC. Kuna tahkete osakeste massi kindlaksmääramine toimub kogu lahjendatud heitgaasivoolu põhjal, ei ole lahjendusastet vaja arvutada.
— Mahtpump PDP
PDP mõõdab lahjendatud heitgaasi voolu koguhulka pumba pöörlemiskiiruse ja töömahu põhjal. Heitgaasisüsteemi vasturõhku ei tohi mahtpumba PDP või lahjendusõhu sisselaskesüsteemi abil kunstlikult alandada. CFV-süsteemi kasutamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama CFV-süsteemi kasutamiseta mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ±1,5 kPa mootori sama pöörlemiskiiruse ja koormuse korral.
Kui voo kompenseerimist ei kasutata, võib vahetult PDP ees mõõdetud gaasisegu temperatuur erineda katse keskmisest töötemperatuurist ±6 K.
Voo kompenseerimist võib kasutada ainult juhul, kui temperatuur mahtpumba PDP sisselaskeava juures ei ületa 50 °C (323 K).
— Kriitilise voolurežiimiga Venturi toru (CFV)
CFV mõõdab kogu lahjendatud heitgaasi voolu drosseldatud olekus (kriitiline vool). CFV-süsteemi kasutamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama CFV-süsteemi kasutamiseta mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ±1,5 kPa mootori sama pöörlemiskiiruse ja koormuse korral. Kui voo kompenseerimist ei kasutata, võib vahetult CFV ees mõõdetud gaasisegu temperatuur katse keskmisest töötemperatuurist erineda ±11 K.
— Eelhelikiirusega Venturi toru SSV
SSV mõõdab kogu lahjendatud heitgaasi voolu, kasutades eelhelikiirusega Venturi toru gaasivoolufunktsiooni sõltuvust sisselaskeavas olevast rõhust ja temperatuurist ning Venturi toru sisendi ja ahendi vahelisest rõhulangusest. SSV-süsteemi kasutamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama SSV-süsteemi kasutamiseta mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ±1,5 kPa mootori sama pöörlemiskiiruse ja koormuse korral. Kui vooluhulga kompenseerimist ei kasutata, võib vahetult SSV ees mõõdetud gaasisegu temperatuur katse keskmisest töötemperatuurist erineda ±11 K.
— Soojusvaheti HE (valikuline EFC kasutamise korral)
Soojusvaheti peab olema piisava võimsusega, et hoida temperatuuri eespool nimetatud piirides.
— Vooluhulga kompenseerimise elektrooniline süsteem EFC (valikuline HE kasutamise korral)
Kui temperatuur PDP, CFV või SSV sissevooluava juures ei püsi eespool nimetatud piirides, tuleb kasutusele võtta vooluhulga kompenseerimise süsteem vooluhulga pidevaks mõõtmiseks ning proportsionaalse proovivõtu reguleerimiseks tahkete osakeste süsteemis. Selleks otstarbeks kasutatakse pidevalt mõõdetava vooluhulga signaale, et vastavalt korrigeerida gaasiproovi voolu läbi tahkete osakeste proovivõtusüsteemi tahkete osakeste filtrite (joonised 14 ja 15).
— Lahjendustunnel DT
Lahjendustunnel:
—
peab olema piisavalt väikese läbimõõduga, et tekiks heitgaasi ja lahjendusõhu täielikuks segunemiseks piisava pikkusega turbulentne vool (Reynoldsi arv üle 4 000). Kasutada võib segamisotsakut,
—
peab olema vähemalt 75 mm läbimõõduga,
—
võib olla isoleeritud.
Mootori heitgaas juhitakse allavoolu lahjendustunnelisse ning segatakse põhjalikult.
Üheastmelise lahjenduse korral juhitakse lahjendustunnelist võetud proov tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (punkt 1.2.2, joonis 14). PDP, CFV või SSV läbilaskevõime peab olema piisav, et hoida lahjendatud heitgaasi temperatuuri vahetult tahkete osakeste põhifiltri ees väärtusel 325 K (52 °C) või madalamal.
Kaheastmelise lahjenduse korral suunatakse lahjendustunnelist võetud proov teise astme lahjendustunnelisse, kus seda täiendavalt lahjendatakse, ning juhitakse seejärel läbi proovifiltrite (punkt 1.2.2, joonis 15). PDP, CFV või SSV läbilaskevõime peab olema piisav, et hoida lahjendatud heitgaasivoo temperatuuri lahjendustunneli DT proovivõtualas väärtusel 464 K (191 °C) või madalamal. Teise astme lahjendussüsteem peab andma piisavalt teisest lahjendusõhku, et hoida kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasivoo temperatuuri vahetult tahkete osakeste põhifiltri ees väärtusel 325 K (52 °C) või madalamal.
— Lahjendusõhu filter DAF
Taustsüsivesinike elimineerimiseks soovitatakse lahjendusõhku filtreerida ja juhtida läbi puusöe-gaasipuhasti. Lahjendusõhu temperatuur peab olema 298 K (25 °C) ±5 K. Tootja nõudmise korral võetakse hea inseneritava kohaselt lahjendusõhu proov tahkete osakeste taustkontsentratsiooni määramiseks, mille saab seejärel lahutada lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.
— Tahkete osakeste proovivõttur PSP
Proovivõttur on PTT eesmine osa ning
—
see paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, umbes tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu,
—
selle siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm,
—
seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seinatemperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa õhu temperatuur 325 K (52 °C),
—
võib olla isoleeritud.
1.2.2. Tahkete osakeste proovivõtusüsteem (joonised 14 ja 15)
Tahkete osakeste proovivõtusüsteem on vajalik tahkete osakeste kogumiseks tahkete osakeste filtrile. Täisproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi korral, kus kogu lahjendatud heitgaasi proov juhitakse läbi filtrite, moodustavad lahjendussüsteem (punkt 1.2.1.1, joonised 7 ja 11) ning proovivõtusüsteem tavaliselt ühe seadme. Osa- või täisproovivõtuga osa- või täisvoolu lahjendussüsteemi korral, kus läbi filtrite juhitakse ainult osa lahjendatud heitgaasist, on lahjendussüsteem (punkt 1.2.1.1, joonised 4, 5, 6, 8, 9, 10 ja 12, ning punkt 1.2.1.2, joonis 13) ning proovivõtusüsteem tavaliselt eraldi seadmed.
Käesolevas eeskirjas käsitletakse täisvoolu lahjendussüsteemi kaheastmelist lahjendussüsteemi DDS (joonis 15) joonisel 14 kujutatud tavapärase tahkete osakeste proovivõtusüsteemi modifikatsioonina. Kaheastmelises lahjendussüsteemis on olemas kõik tahkete osakeste proovivõtusüsteemi olulised osad nagu filtripesad ja proovivõtupump ning lisaks sellele mõned lahjendamisega seotud osad nagu lahjendusõhuvarustus ja teise astme lahjendustunnel.
Reguleerimisahelale avalduvate mõjude vältimiseks soovitatakse hoida proovivõtupump kogu katse ajal sisselülitatuna. Ühefiltrimeetodi korral tuleb proovivõtuvoolu juhtimiseks soovitud aegadel läbi proovifiltrite kasutada möödavoolusüsteemi. Ümberlülituste segav toime reguleerimisahelates tuleb minimeerida.
Kirjeldused – joonised 14 ja 15
— Tahkete osakeste proovivõttur PSP (joonised 14 ja 15)
Joonistel kujutatud tahkete osakeste proovivõttur moodustab tahkete osakeste ülekandetoru PTT eesmise osa. Proovivõttur:
—
paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendussüsteemi (punkt 1.2.1) lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, umbes tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu;
—
selle siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm;
—
seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seinatemperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa õhu temperatuur 325 K (52 °C);
Osa- või täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetud lahjendatud heitgaasi proov juhitakse proovivõtupumba P abil läbi tahkete osakeste proovivõtturi PSP ja tahkete osakeste ülekandetoru PTT. Gaasiproov läbib filtripesa(d) FH, milles on tahkete osakeste heite proovifiltrid. Gaasiproovi vooluhulka juhitakse vooluhulgaregulaatori FC3 abil. Vooluhulga kompenseerimise elektroonilise süsteemi EFC (joonis 13) kasutamise korral kasutatakse lahjendatud heitgaasi vooluhulka vooluhulgaregulaatori FC3 käsusignaalina.
Joonis 15
Lahjendussüsteem (ainult täisvoolusüsteem)
Täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetud lahjendatud heitgaasi proov juhitakse läbi tahkete osakeste proovivõtturi PSP ja tahkete osakeste ülekandetoru PTT teise astme lahjendustunnelisse SDT, kus see veel kord lahjendatakse. Seejärel juhitakse gaasiproov läbi tahkete osakeste proovifiltreid sisaldava(te) filtripesa(de) FH. Lahjendusõhu vooluhulk on tavaliselt konstantne, samas kui gaasiproovi vooluhulka juhib vooluhulgaregulaator FC3. Vooluhulga kompenseerimise elektroonilise süsteemi EFC (joonis 13) kasutamise korral kasutatakse kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulka vooluhulgaregulaatori FC3 käsusignaalina.
— Tahkete osakeste ülekandetoru PTT (joonised 14 ja 15)
Tahkete osakeste ülekandetoru maksimaalne pikkus võib olla 1 020 mm ning seda tuleb võimaluse korral alati lühendada.
Mõõtmed kehtivad:
—
osaproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi ja üheastmelise täisvoolu lahjendussüsteemi korral proovivõtturi tipust filtripesani,
—
täisproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi korral lahjendustunneli lõpust filtripesani,
—
kaheastmelise täisvoolu lahjendussüsteemi korral proovivõtturi tipust teise astme lahjendustunnelini.
Ülekandetoru:
—
võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seinatemperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa õhu temperatuur 325 K (52 °C),
—
võib isoleerida.
— Teise astme lahjendustunnel SDT (joonis 15)
Teise astme lahjendustunneli läbimõõt peaks olema vähemalt 75 mm ning selle pikkus peaks võimaldama kaheastmelise lahjendusega gaasiproovi korral vähemalt 0,25sekundilist viiteaega. Põhifiltri pesa FH peab asuma SDT väljalaskeavast kuni 300 mm kaugusel.
Teise astme lahjendustunnelit:
—
võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seinatemperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa õhu temperatuur 325 K (52 °C),
—
võib isoleerida.
— Filtripesa(d) FH (joonised 14 ja15)
Põhi- ja abifiltrite jaoks võib kasutada kas ühte filtripesa või eraldi filtripesasid. 4A lisa 1. liite punktis 1.5.1.3 ette nähtud nõuded peavad olema täidetud.
Filtripesa(sid):
—
võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seinatemperatuurini 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur ei ületa 325 K (52 °C),
—
võib isoleerida.
— Proovivõtupump P (joonised 14 ja 15)
Kui voogu ei korrigeerita FC3 abil, peab tahkete osakeste proovivõtupump asuma tunnelist piisavalt kaugel, et sissevoolava gaasi temperatuur püsiks konstantne (±3 K).
Lahjendusõhu pump peab paiknema nii, et teise astme lahjendusõhk siseneks temperatuuril 298 K (25 °C) ±5 K.
— Vooluhulgaregulaator FC3 (joonised 14 ja 15)
Vooluhulgaregulaatorit tuleb kasutada tahkete osakeste gaasiproovi vooluhulga kompenseerimiseks proovivõtutee temperatuuri ja vasturõhu kõikumiste korral, kui muud vahendid ei ole saadaval. Vooluhulgaregulaator on vajalik vooluhulga elektroonilise kompenseerimise süsteemi EFC (joonis 13) kasutamise korral.
— Vooluhulgamõõtur FM3 (joonised 14 ja 15) (tahkete osakeste gaasiproovi vool)
Kui voogu ei korrigeerita FC3 abil, peavad gaasimõõturid või vooluhulga mõõtmise vahendid asuma proovivõtupumbast piisavalt kaugel, et sissevoolava gaasi temperatuur püsiks konstantne (±3 K).
Gaasimõõtur või vooluhulga mõõtmise vahend peab paiknema nii, et sissevoolava gaasi temperatuur püsib väärtusel 298 K (25 °C) ±5 K.
— Kuulventiil BV (valikuline)
Kuulventiili läbimõõt ei tohi olla väiksem kui proovivõtutoru siseläbimõõt ning selle lülitusaeg peab olema alla 0,5 sekundi.
Märkus. Kui PSPd, PTTd, SDTd ja FHd ümbritseva õhu temperatuur on alla 239 K (20 °C), tuleb rakendada ettevaatusabinõusid, et vältida tahkete osakeste kadusid kõnealuste osade jahedatele seintele sadestumise tõttu. Seepärast soovitatakse kõnealuseid osi vastavates kirjeldustes esitatud piirides kuumutada ja/või isoleerida. Samuti on soovitatav, et filtri pinnatemperatuur ei oleks proovivõtu ajal alla 293 K (20 °C).
Mootori suure koormuse korral võib eespool nimetatud osi jahutada selliste mitteagressiivsete vahendite abil nagu ringlusventilaator, tingimusel et jahutusagendi temperatuur ei lange allapoole 293 K (20 °C)
(1) Joonistel 4–12 on kujutatud mitu osavoolu lahjendussüsteemi, mida tavaliselt kasutatakse püsikatsestüklis (NRSC). Kuid siirdekatsete väga suurte piirangute tõttu on siirdekatsetsükli (NRTC) puhul heaks kiidetud ainult need osavoolu lahjendussüsteemid (joonised 4–12), mis vastavad kõigile 4A lisa 1. liite punktis 2.4 „Osavoolu lahjendussüsteemi tehnilised andmed” osutatud nõuetele.
4B LISA
Põllu- ja metsamajanduslikele traktoritele ning väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate survesüütemootorite katsemenetlus seoses mootoritest lähtuva saasteaineheitega
3.4. Keemiliste koostisosade tähised ja lühendid (kasutatud ka alaindeksitena)
Vt käesoleva eeskirja punkt 2.2.2
3.5. Lühendid
Vt käesoleva eeskirja punkt 2.2.3
4. ÜLDNÕUDED
Mootorisüsteem projekteeritakse, valmistatakse ja paigaldatakse nii, et see vastaks käesoleva eeskirja sätetele. Tootja võetavate tehniliste meetmetega tuleb tagada, et heidet piiratakse tõhusalt käesoleva eeskirja kohaselt kogu mootori kasuliku tööea jooksul ja kasutamisel normaaltingimustes. Selleks peavad mootorid vastama punkti 5 toimivusnõuetele, kui neid katsetati vastavalt punkti 6 katsetingimustele ja punkti 7 katsemenetlusele.
Mootorist väljuvas heitgaasis mõõdetud gaasiliste ja tahkete osakeste heite väärtused osutavad pidurdamisega seotud heitele grammides kilovatt-tunni kohta (g/kWh). Muid ühikute süsteeme võidakse kasutada asjakohase teisenduse korral.
Heide määratakse kindlaks töötsüklites (püsi- ja/või siirdetsükkel), nagu on kirjeldatud punktis 7. Mõõtmissüsteemid peavad punktis 9 osutatud mõõteseadmetega läbima punkti 8 kohased kalibreerimis- ja toimivuskontrollid.
Kui leiab tõestamist, et muud süsteemid või analüsaatorid annavad võrdväärseid tulemusi kooskõlas punktiga 5.1.3, võib tüübikinnitusasutus need heaks kiita.
5.1.3. Samaväärsus
Süsteemide samaväärsuse kindlakstegemine põhineb seitsme (või rohkema) katsetsükli paariga korrelatsiooniuuringul, milles katsetatavat süsteemi võrreldakse ühe või mitme käesoleva lisa võrdlussüsteemiga.
Tulemused osutavad konkreetse tsükli heite kaalutud väärtusele. Korrelatsioonitest tuleb teha samas laboris, katsekambris ja samal katsemootoril ning peab eelistatavalt toimuma ühel ja samal ajal. Näidisepaaride keskmiste väärtuste samaväärsus määratakse kindlaks 4B lisa A.2 liites kirjeldatud F- ja t-testide statistiliste andmetega, mis saadakse labori katsekambris ja katsemootoril eespool kirjeldatud tingimustel. Võõrväärtused määratakse kindlaks vastavalt standardile ISO 5725 ja jäetakse andmebaasist välja. Korrelatsioonitestides kasutatavad süsteemid peavad olema saanud tüübikinnitusasutuse heakskiidu.
5.2. Reserveeritud
6. KATSETINGIMUSED
6.1. Laborikatse tingimused
Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutne temperatuur Ta kelvinites mootori sisselaskeava juures ja kuiva õhu rõhk ps, mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse parameeter fa järgmiste sätete kohaselt. Mitmesilindriliste mootorite puhul, näiteks V-mootorite puhul, mille sisselasketorustikud moodustavad omaette rühmad, võetakse kõnealuste rühmade keskmine temperatuur. Parameeter fa esitatakse koos katsetulemustega. Katsetulemuste parema korduvuse ja korratavuse huvides on soovitatav, et parameeter fa vastaks järgmisele tingimusele: 0,93 ≤ fa ≤ 1,07.
Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:
(6-1)
Turboülelaaduriga mootorid siseneva õhu jahutusega või ilma:
(6-2)
Siseneva õhu temperatuuri tuleb hoida vahemikus 25 ± 5 °C, mõõdetuna mootori mis tahes detailist ülesvoolu.
Lubatud on kasutada:
a)
ühist õhurõhumõõturit, tingimusel et sisenevat õhku käitlevad seadmed säilitavad mootori katsetamisel ümbritseva rõhu ± 1 kPa piires ühisest õhurõhust;
b)
siseneva õhu ühist niiskuse mõõtmist, tingimusel et sisenevat õhku käitlevad seadmed säilitavad mootori katsetamisel kastepunkti ± 0,5 °C piires ühisest niiskuse mõõtmisest.
6.2. Vahejahutiga mootorid
a)
Kasutatakse sellise siseneva õhu kogumahuga ülelaadeõhu jahutussüsteemi, mis vastab tootmises olevate mootorite tavapärasele paigaldusele. Igasugune labori jahutussüsteem peab olema kavandatud nii, et kondensaadi kogunemine on minimaalne. Igasugune kogunenud kondensaat lastakse välja ja väljalaskekohad suletakse enne heitekatset täielikult. Väljalaskekohad hoitakse heitekatse ajal suletuna. Jahutusvedelikuga seoses tuleb pidada silmas järgmist:
i)
jahutusvedeliku temperatuuri hoitakse vahejahuti sisselaskeava juures kogu katse jooksul vähemalt 20 °C juures;
ii)
järgides tootja määratud mootori töötingimusi, seatakse jahutusvedeliku vooluhulk nii, et saavutatakse õhutemperatuur ±5 °C piires tootja määratud väärtusest pärast vahejahuti väljalaskeava. Õhu väljalasketemperatuuri mõõdetakse tootja ettenähtud kohas. Seda jahutusvedeliku vooluhulga seadistatud väärtust kasutatakse kogu katse ajal. Kui mootori tootja ei ole määratlenud mootori töötingimusi või vastavat vahejahuti õhu väljalasketemperatuuri, seatakse jahutusvedeliku vooluhulk vastavaks mootori suurimale võimsusele, et saavutada vahejahuti õhu väljalaske temperatuuriks tavakasutusele vastav temperatuur;
iii)
kui mootori tootja on õhu vahejahutussüsteemis määratlenud rõhu languse piirid, siis tuleb tagada, et rõhu langus õhu vahejahutussüsteemis jääks mootori tootja määratletud töötingimustes tootja määratud piiresse. Rõhu langust mõõdetakse tootja määratletud kohtades;
b)
eesmärk on saada tavakasutusele vastavad heitetulemused. Kui heast inseneritavast nähtub, et käesoleva osa tehnilistest nõuetest tulenevalt ei ole katse representatiivne (näiteks siseneva õhu liigne jahutamine), võib representatiivsemate tulemuste saamiseks kasutada vahejahuti õhu rõhulanguse ning jahutusvedeliku temperatuuri ja vooluhulga puhul keerukamaid seadistuspunkte ja reguleerimist.
6.3. Mootori võimsus
6.3.1. Heite mõõtmise alus
Eriheite mõõtmise alus on korrigeerimata võimsus.
6.3.2. Paigaldatavad abiseadmed
Katse ajal paigaldatakse katsestendil mootori tööks vajalikud abiseadmed vastavalt 7. lisa nõuetele.
6.3.3. Eemaldatavad abiseadmed
Katse ajaks eemaldatakse teatud abiseadmed, mis määratluse poolest on seotud masina tööga ja mis võidakse paigaldada mootorile.
Kui abiseadmeid ei saa eemaldada, võib määrata kindlaks nende koormamata tingimustel tarbitava võimsuse ning liita selle mootori mõõdetud võimsusele (vt märkus g 7. lisa tabelis). Kui see väärtus on suurem kui 3 % suurimast võimsusest katsekiirusel, võib katseasutus seda kontrollida. Abiseadmete tarbitavat võimsust kasutatakse seatud väärtuste kohandamiseks ja katse ajal mootori tehtud töö arvutamiseks.
6.4. Mootori sisselaskeõhk
6.4.1. Sissejuhatus
Kasutatakse mootorile paigaldatud õhu sisselaskesüsteemi või tavakasutusele tüüpilist konfiguratsiooni esindavat süsteemi. See hõlmab vahejahutuse ja heitgaasitagastuse süsteeme.
6.4.2. Siseneva õhu piirang
Kasutatakse mootori õhusisselaskesüsteemi või katselaborisüsteemi, mille õhu sisselaskepiirang on ± 300 Pa tootja määratletud suurimast väärtusest puhta õhupuhasti korral nimipöörlemiskiiruse ja täiskoormuse juures. Piirangule vastav staatiline rõhuerinevus mõõdetakse tootja määratud kohas ning pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi seadistuspunktide juures. Kui tootja ei määra asukohta, mõõdetakse seda rõhku mis tahes turboülelaaduri või heitgaasitagastussüsteemi ja siseneva õhu süsteemi ühenduskohast ülesvoolu. Kui tootja pole määranud kiiruse ja pöördemomendi punkte, mõõdetakse seda rõhku ajal, mil mootor arendab suurimat võimsust.
6.5. Mootori heitgaasisüsteem
Kasutatakse mootorile paigaldatud heitgaasisüsteemi või tavakasutusele tüüpilist konfiguratsiooni esindavat süsteemi. Järeltöötlusseadmete puhul määrab heitgaasipiirangu kindlaks tootja vastavalt järeltöötluse tingimusele (näiteks kahjutustamine/vanandamine ja regenereerimise/koormuse tase). Heitgaasisüsteem peab vastama heitgaasi proovivõtu nõuetele, nagu on sätestatud punktis 9.3. Kasutatakse mootori heitgaasisüsteemi või katselabori süsteemi, mille heitgaasi staatiline vasturõhk on 80-100 % suurimast heitgaasipiirangust tootja määratud mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi juures. Kui suurim piirang on 5 kPa või väiksem, peab seadistuspunkt erinema suurimast väärtusest vähemalt 1,0 kPa võrra. Kui tootja ei ole määranud pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi punkte, mõõdetakse seda rõhku ajal, mil mootor arendab suurimat võimsust.
6.6. Heitgaasi järeltöötlussüsteemiga mootor
Heitgaasi järeltöötlussüsteemiga varustatud mootori puhul peab väljalasketoru läbimõõt vastama kasutusel oleva toru vähemalt neljakordsele läbimõõdule, mis asub järeltöötlusseadme jaoks ette nähtud laiendussektsioonist ülesvoolu. Väljalasketorustiku ääriku või turboülelaaduri väljalaskeava ja heitgaasi järeltöötlussüsteemi vaheline kaugus peab vastama masina konfiguratsioonile või tootja tehnilistes nõuetes ette nähtud kaugusele. Heitgaasi vasturõhu või piirangu suhtes kehtivad samad eespool nimetatud kriteeriumid ning neid võib reguleerida ventiiliga. Katalüsaatorita katse ning mootori kaardistamise ajaks võib järeltöötlusseadme mahuti eemaldada ning asendada samaväärse inaktiivset katalüsaatorikandjat sisaldava mahutiga.
Katsetsüklis mõõdetud heitkogused peavad välitingimustes esineva heite suhtes olema representatiivsed. Heitgaasi järeltöötlussüsteemiga varustatud mootorite puhul, milles on nõutav reaktiivi kasutamine, peab tootja deklareerima kõikides katsetes kasutatud reaktiivi.
Mootorite puhul, mis on varustatud heitgaaside järeltöötlussüsteemiga, milles regenereerimine toimub harva (perioodiliselt), nagu on kirjeldatud punktis 6.6.2, kohandatakse heitetulemusi, et võtta arvesse regenereerimissündmusi. Sel juhul sõltub keskmine heide regenereerimissündmuse sagedusest, mida mõõdetakse selle järgi, kui suures osas katsetest regenereerimine toimub. Punkti 6.6.1 kohaste pideva regenereerimisega järeltöötlussüsteemide puhul ei ole spetsiaalne katsemenetlus nõutav.
6.6.1. Pidev regenereerimine
Pideval regenereerimisprotsessil põhineva heitgaasi järeltöötlussüsteemi puhul mõõdetakse heitkoguseid stabiliseeritud järeltöötlussüsteemis, et heitenäitajad oleksid korratavad. Regenereerimisprotsess peab NRTC kuumkäivituskatse või astmelise tsükli (RMC) jooksul esinema vähemalt ühe korra ning tootja peab teatama, millistel normaaltingimustel regenereerimine toimub (tahmasisaldus, temperatuur, heitgaasi vasturõhk jne). Regenereerimisprotsessi pideva toimumise tõendamiseks tuleb teostada vähemalt kolm NRTC kuumkäivituskatset või astmelist (RMC) katset. NRTC kuumkäivituskatse puhul soojendatakse mootorit vastavalt punktis 7.8.2.1 kirjeldatule, mootoril lastakse vastavalt punktis 7.4.2 kirjeldatule seista ja tehakse esimene NRTC kuumkäivituskatse. Järgmised NRTC kuumkäivituskatsed tehakse pärast kuumseiskamist punkti 7.4.2 kohaselt. Katsetuste ajal registreeritakse heitgaasi temperatuur ja rõhk (temperatuur enne ja pärast järeltöötlussüsteemi, heitgaasi vasturõhk jne). Kui tootja teatatud tingimused ilmnevad katsetes piisava aja jooksul ning heitetulemused ei erine rohkem kui ± 25 % või 0,005 g/kWh, olenevalt sellest, kumb on suurem, peetakse järeltöötlussüsteemi rahuldavaks. Kui heitgaaside järeltöötlussüsteemil on turvarežiim, mis lülitub ümber perioodilise (harva) regenereerimise režiimile, kontrollitakse järeltöötlussüsteemi vastavalt punktile 6.6.2. Sel konkreetsel juhul võidakse kohaldatavaid heitkoguse piirnorme ületada ja kaalutud väärtusi ei arvutata.
6.6.2. Harva toimuv (perioodiline) regenereerimine
Käesolevat sätet kohaldatakse üksnes mootorite suhtes, millele on paigaldatud perioodilise regenereerimisega heitekontrollisüsteem. Seda menetlust ei saa kohaldada üksikkatsetega tsüklis käitatavate mootorite suhtes.
Heitekogust mõõdetakse vähemalt kolmes NRTC kuumkäivituskatses või astmelise katsetsükli (RMC) katses, kusjuures üks katse tehakse stabiliseeritud järeltöötlussüsteemiga regenereerimise ajal ja kaks väljaspool seda aega. Regenereerimine peab NRTC kuumkäivituskatse või RMC katse jooksul esinema vähemalt ühe korra. Kui regenereerimine toimub rohkem kui ühe NRTC või RMC katse ajal, jätkatakse järjestikuste NRTC või RMC katsete tegemist ja heite mõõtmist, seiskamata mootorit, kuni regenereerimine on lõpule viidud, ja arvutatakse katsete keskmised väärtused. Kui regenereerimine toimub mis tahes katse jooksul, viiakse katse täies mahus lõpule. Mootor tohib olla varustatud regenereerimisprotsessi lubava või keelava lülitiga, tingimusel et see toiming ei mõjuta mootori algset kalibreeringut.
Tootja teatab, milliste normaaltingimuste parameetrite juures regenereerimisprotsess toimub (tahmasisaldus, temperatuur, heitgaasi vasturõhk jne). Samuti teatab tootja regenereerimissündmuste sageduse, esitades katsete arvu, mille korral regenereerimine toimus. Sageduse kindlaksmääramise täpne kord põhineb heal inseneritaval ja see lepitakse kokku tüübikinnitusasutusega.
Tootja valmistab regenereerimiskatseks ette järeltöötlussüsteemi, mida on koormatud. Mootori soojendamise faasis regenereerimist toimuda ei tohi. Valikuliselt võib tootja teha järjestikuseid NRTC kuumkäivituskatseid või RMC katseid, kuni järeltöötlussüsteem on koormatud. Kõigi katsete puhul pole heite mõõtmine nõutav.
Keskmine heitkogus regenereerimisfaaside vahel määratakse mitme ligikaudu võrdse ajavahemiku tagant tehtud NRTC kuumkäivituskatse või RMC katse tulemuste aritmeetilisest keskmisest. Tuleb teha vähemalt üks NRTC kuumkäivituskatse või RMC katse vahetult enne ja üks NRTC kuumkäivituskatse või RMC katse vahetult pärast regenereerimiskatset.
Regenereerimiskatse ajal registreeritakse kõik regenereerimise kindlakstegemiseks vajalikud andmed (CO või NOx heide, temperatuur enne ja pärast järeltöötlussüsteemi, heitgaasi vasturõhk jne). Regenereerimisprotsessi ajal võib ületada kohaldatavaid heitkoguste piirnorme. Katsemenetluse skeem on esitatud joonisel 6.1.
Joonis 6.1
Harva toimuva (perioodilise) regenereerimise skeem koos mõõtmiste arvu ja regenereerimise ajal tehtud mõõtmiste arvuga nr
Kuumkäivitusega seotud keskmist eriheite kogust [g/kWh] kaalutakse järgmiselt (vt joonis 6.1):
(6-3)
kus
n
=
nende katsete arv, milles ei toimu regenereerimist
nr
=
nende katsete arv, milles toimub regenereerimine (vähemalt üks katse)
=
keskmine eriheite kogus katses, milles ei toimu regenereerimist [g/kWh]
=
keskmine eriheite kogus katses, milles toimub regenereerimine [g/kWh]
Tootja valikul ja vastavalt heale inseneritavale võib regenereerimise korrigeerimisteguri kr, mis väljendab keskmist heitkogust, arvutada kas multiplikatiivse või aditiivse tegurina
Multiplikatiivne korrigeerimistegur
(ülesvoolu korrigeerimistegur)
(6-4a)
(allavoolu korrigeerimistegur)
(6-4b)
Liidetav
(ülesvoolu korrigeerimistegur)
(6-5)
(allavoolu korrigeerimistegur)
(6-6)
Ülesvoolu korrigeerimistegurid korrutatakse mõõdetud heitkogustega või liidetakse neile kõigi katsete puhul, milles ei toimu regenereerimist. Allavoolu korrigeerimistegurid korrutatakse mõõdetud heitkogustega või liidetakse neile kõigi katsete puhul, milles toimub regenereerimine. Regenereerimise toimumine määratakse kindlaks viisil, mis on kogu katsetamise ajal pidevalt ilmne. Kui regenereerimist ei ole toimunud, kohaldatakse ülesvoolu korrigeerimistegurit.
Viitega 4B lisa pidurdamisega seotud eriheite arvutamist käsitlevale A.7 ja A.8 liitele kehtib regenereerimise korrigeerimisteguri suhtes järgmine:
a)
seda tuleb kohaldada kaalutud NRTC katse ja RMC katse tulemuste suhtes;
b)
seda võib kohaldada astmelise katsetsükli ja NRTC külmkäivitustsükli suhtes, kui tsükli jooksul toimub regenereerimine;
c)
seda võib laiendada teistele sama tüüpkonna mootoritele;
d)
seda võib tüübikinnitusasutuse eelneval nõusolekul laiendada teistele mootoritüüpkondadele, milles kasutatakse sama järeltöötlussüsteemi, tuginedes tootja esitatavatele tehnilistele andmetele selle kohta, et heitkogused on võrreldavad.
Kaalutakse järgmisi võimalusi:
a)
tootja võib oma ühe või rohkema mootoritüüpkonna (või konfiguratsiooni) puhul otsustada korrigeerimistegurit mitte kasutada, sest regenereerimise mõju on väike või ei ole otstarbekas kindlaks teha, millal regenereerimine toimub. Sellistel juhtudel korrigeerimistegurit ei kasutata ning tootja vastutab kõigil katsetel heitkoguse piirnormide järgimise eest, hoolimata sellest, kas regenereerimine toimub või mitte;
b)
tüübikinnitus- või sertifitseerimisasutus võib tootja soovil arvestada regenereerimissündmusi teisiti, kui on sätestatud alapunktis a. Seda võimalust kohaldatakse siiski ainult sündmuste korral, mis toimuvad äärmiselt harva ja mida on praktiliselt võimatu alapunktis a kirjeldatud korrigeerimistegurite abil käsitleda.
6.7. Jahutussüsteem
Mootori jahutamiseks kasutatakse süsteemi, mis on piisava mahuga, et hoida mootorit ning selle sisselaskeõhku, õli, jahutusvedelikku, plokki ja silindripead tootja ettenähtud normaalsetel töötemperatuuridel. Kasutada võib laboris kasutatavaid lisajahuteid ja -ventilaatoreid.
6.8. Määrdeõli
Tootja teatab määrdeõli liigi ning see peab olema turul saadaoleva määrdeõli suhtes representatiivne; katses kasutatavale määrdeõlile esitatavad tehnilised nõuded registreeritakse ja esitatakse koos katsetulemustega.
6.9. Etalonkütusele esitatavad tehnilised nõuded
Etalonkütus on määratletud 6. lisa tabelis 3.
Kütuse temperatuur peab vastama tootja soovitustele. Kütuse temperatuuri tuleb mõõta sissepritsepumba sisselaskeava juures või tootja ettenähtud kohas ning mõõtepunkti asukoht tuleb registreerida.
6.10. Karterist pärinevad heitgaasid
Karterist pärinevaid heitgaase ei tohi lasta vahetult keskkonda; erandiks on õhu sisseimemiseks ette nähtud turboülelaadurite, pumpade, ülelaadekompressorite või ülelaaduritega mootorid, mis võivad lasta karterist pärinevad heitkogused keskkonda, kui need heitkogused lisatakse heitgaasile (kas füüsiliselt või matemaatiliselt) kõigi heitekatsete ajal. Seda erandit kasutavad tootjad peavad konstrueerima mootorid nii, et kogu karterigaaside heide suunatakse heitekogumissüsteemi. Käesoleva punkti tähenduses ei peeta vahetult keskkonda suunatavaks heiteks karterist pärit heitkoguseid, mis suunatakse kogu töötamise ajal heitgaaside hulka heitgaaside järeltöötlusest ülesvoolu.
torud on valmistatud sileda seinaga materjalist, mis juhib elektrit ega reageeri karterist pärineva heitega. Torud on võimalikult lühikesed;
b)
paindekohtade arv laboris kasutatavas karteri torustikus on minimaalne ning vältimatute paindekohtade kõverusraadius on maksimaalne;
c)
laboris kasutatav karteri heitgaasitorustik vastab mootori tootja spetsifikatsioonidele karteri vasturõhu kohta;
d)
karteri heitgaasitorustik ühendatakse mis tahes järeltöötlussüsteemi lahjendamata heitgaasi torustikust allavoolu, mis tahes paigaldatud heitgaasipiirikust allavoolu ja mis tahes proovivõtturist piisavalt ülesvoolu, et tagada enne proovivõttu piisav segunemine mootori heitgaasidega. Karteri heitgaasitoru peab ulatuma heitgaaside vabasse voogu, et vältida piirkihist tingitud mõju ja soodustada segunemist. Karteri heitgaasitoru väljalase võib olla lahjendamata heitgaasi voolu suhtes suvalise suunaga.
7. KATSEMENETLUS
7.1. Sissejuhatus
Käesolevas punktis kirjeldatakse pidurdamisega seotud eriheite kindlaksmääramist katsetamiseks esitatud mootorite gaasiliste ja tahkete osakeste puhul. Katsemootoril peab olema punktis 5.2 määratletud mootoritüüpkonna algmootori konfiguratsioon.
Laboris tehtav heitekatse seisneb käesolevas lisas määratletud katsetsüklite käigus eraldunud heitkoguste ja muude parameetrite mõõtmises. Käsitletakse järgmisi aspekte (käesolevas 4B lisas):
a)
laborikonfiguratsioonid pidurdamisega seotud eriheite mõõtmiseks (punkt 7.2);
b)
katse-eelsed ja -järgsed kontrollimenetlused (punkt 7.3);
Pidurdamisega seotud eriheite mõõtmiseks tuleb käitada mootorit vastavalt vajadusele punktis 7.4 määratletud katsetsüklites. Eriheite mõõtmiseks on vaja kindlaks määrata heitgaasis sisalduvate saasteainete (st HC, NMHC, CO, NOx ja PM) mass ning vastav mootori töö.
7.2.1. Koostisosa mass
Iga koostisosa kogumass tuleb määrata kohaldatavas katsetsüklis, kasutades järgmisi meetodeid:
7.2.1.1. Pidev proovivõtt
Pideva proovivõtu puhul mõõdetakse koostisosa kontsentratsiooni lahjendamata või lahjendatud heitgaasis pidevalt. Kõnealune kontsentratsioon korrutatakse püsiva (lahjendamata või lahjendatud) heitgaasi vooluhulgaga heiteproovide võtmise punktis, et määrata koostisosa vooluhulk. Koostisosa heitkoguseid summeeritakse katsefaasi jooksul jätkuvalt. See summa vastab eraldunud koostisosa kogumassile.
7.2.1.2. Perioodiline proovivõtt
Perioodilise proovivõtu puhul võetakse lahjendamata või lahjendatud heitgaasist pidevalt proove, mis säilitatakse hilisemaks mõõtmiseks. Võetud proov peab olema võrdeline lahjendamata või lahjendatud heitgaasi vooluhulgaga. Perioodilise proovivõtu näideteks on lahjendatud gaasilise heite kogumine proovivõtukotti ja tahkete osakeste kogumine filtrile. Põhimõtteliselt arvutatakse heitkogused järgmiselt: perioodilise proovivõtu teel saadud kontsentratsioonid korrutatakse kogumassi või -massivooluhulgaga (lahjendamata või lahjendatud), millest need katsetsükli käigus võeti. Tulemuseks on eraldunud koostisosa kogumass või -massivooluhulk. Tahkete osakeste kontsentratsiooni arvutamiseks tuleb proportsionaalselt võetud heitgaasist filtrile sadestunud tahkete osakeste kogus jagada filtreeritud heitgaasi kogusega.
7.2.1.3. Kombineeritud proovivõtt
Lubatud on pideva ja perioodilise proovivõtu kõik kombinatsioonid (näiteks tahkete osakeste heite perioodiline proovivõtt ja gaasilise heite pidev proovivõtt).
Järgmisel joonisel kujutatakse heitkoguste mõõtmise katsemenetluste kahte aspekti: seadmed, mille proovivõtutorud on lahjendamata või lahjendatud heitgaasis, ning toimingud, mida on vaja saasteainete heitkoguste arvutamiseks püsi- ja siirdekatsetsüklites (joonis 7.1).
Joonis 7.1
Katsemenetlused heitkoguste mõõtmiseks
Märkus joonise 7.1 kohta:
Märkus joonise 7.1 kohta: Mõiste „tahkete osakeste proovivõtt osavoolust” hõlmab osavoolulahjendust üksnes proovivõtul lahjendamata heitgaasist konstantse või muutuva lahjendusastmega.
Heitgaas
Proovivõtt lahjendamata heitgaasist
Siirdetsükkel (1)
Kogu katse kohta:
Pidev gaasi analüüs
+ pidev vooluhulga mõõtmine
Heite hetkeväärtuse arvutamine [g/h]
Heite hetkeväärtuste integreerimine
Püsitsükkel (2)
Iga režiimi kohta:
Gaasi keskmise kontsentratsiooni analüüs
Keskmine vooluhulk
Heitkoguste arvutamine [g/h]
Režiimide heitkoguste korrutamine kaaluteguritega
Tahkete osakeste proovivõtt osavoolust
Siirdetsükkel (1)
Erinevad lahjendusastmed
Ühefiltrimeetod
Heitkoguste arvutamine kogu katse kohta [g/h]
Püsitsükkel (2)
Konstantne lahjendusaste
Mitmefiltrimeetod
Heitkoguste arvutamine iga režiimi kohta [g/h]
Režiimide heitkoguste korrutamine kaaluteguritega
Gaasiliste ja tahkete osakeste heite täisvoolu lahjendus
Siirde- ja püsitsükkel (3)
Erinevad lahjendusastmed
Pidev gaasi analüüs
Keskmise kontsentratsiooni arvutamine
Heitkoguste arvutamine keskmise kontsentratsiooni (pidevast või perioodilisest proovivõtust) ja keskmise vooluhulga korrutamise teel
Perioodiline proovivõtt
Kott
Gaasiline heide CO, CO2
Teise astme lahjendus (valikuline)
Filter
Tahked osakesed
(1) Siirde- ja astmelised katsetsüklid;
(2) üksikrežiimis püsikatsetsüklid;
(3) siirdekatsetsüklid, astmelised ja üksikrežiimis püsikatsetsüklid
7.2.2. Töö kindlaksmääramine
Töö tuleb kindlaks määrata katsetsükli jooksul, korrutades sünkroonselt pöörlemiskiiruse ja pidurdusmomendi, et arvutada mootori tegeliku võimsuse hetkeväärtused. Mootori tegelik võimsus integreeritakse üle kogu katsetsükli, et määrata kindlaks kogutöö.
7.3. Kontrollimine ja kalibreerimine
7.3.1. Katse-eelsed menetlused
7.3.1.1. Ettevalmistamine
Stabiilsete tingimuste saavutamiseks tuleb proovivõtusüsteemi ja mootorit enne katsetsükli alustamist ette valmistada, nagu on selgitatud punktides 7.3 ja 7.4. Mootori jahutamise ettevalmistamisele seoses külmkäivitustsükli siirdekatsega on eraldi osutatud punktis 7.4.2.
7.3.1.2. Süsivesinike saaste kontrollimine
Kui on alust eeldada, et heitgaasi mõõtmissüsteem on olulisel määral süsivesinikega (HC) saastunud, võib HC-saastet nullgaasiga kontrollida ning seejärel probleemi lahendada. Kui mõõtmissüsteemi ja HC taustsüsteemi saastumise määra on vaja kontrollida, tuleb seda teha 8 tunni jooksul enne iga katsetsükli käivitamist. Väärtused tuleb hilisemaks korrigeerimiseks registreerida. Enne kõnealust kontrollimist tuleb teha lekkekontroll ja kalibreerida FID analüsaator.
Enne heiteproovide võtmist tuleb sooritada järgmised toimingud:
a)
heiteproovide võtmisele eelneva 8 tunni jooksul tehakse punkti 8.1.8.7 kohaselt lekkekontroll;
b)
perioodilise proovivõtu puhul ühendatakse süsteemiga puhtad kogumisvahendid, näiteks vakumeeritud kotid või määratud omakaaluga filtrid;
c)
kõik mõõtevahendid käivitatakse vastavalt mõõtevahendi tootja juhistele ja heale inseneritavale;
d)
käivitatakse lahjendussüsteemid, proovivõtupumbad, jahutusventilaatorid ja andmekogumissüsteem;
e)
proovi vooluhulk reguleeritakse soovitud tasemele, kasutades soovi korral möödavoolu;
f)
proovivõtusüsteemi soojusvaheteid eelsoojendatakse või -jahutatakse, et viia nende temperatuurid katse jaoks ette nähtud töötemperatuuride vahemikesse;
g)
kuumutatud või jahutatud komponentidel nagu proovivõtutorud, filtrid, jahutid ja pumbad lastakse töötemperatuuril stabiliseeruda;
h)
heitgaasi lahjendussüsteemi gaasivool lülitatakse sisse vähemalt 10 minutit enne katseseeria algust;
i)
gaasianalüsaatorid kalibreeritakse ja pidevad analüsaatorid nullistatakse vastavalt punktis 7.3.1.4 esitatud menetlusele;
j)
kõik elektroonilised integraatorid (taas)nullistatakse.
7.3.1.4. Gaasianalüsaatorite kalibreerimine
Valida tuleb asjakohased gaasianalüsaatorite mõõtepiirkonnad. Lubatud on nii automaatselt lülituva kui käsitsi lülitatava mõõtepiirkonnaga heiteanalüsaatorid. Astmelisel või NRTC katsel ning üksikrežiimis katse puhul gaasilise heite proovivõtuajal iga katserežiimi lõpus ei tohi heiteanalüsaatorite mõõtepiirkonda ümber lülitada. Samuti ei tohi analüsaatori analoogvõimendit (või -võimendeid) katsetsükli ajal ümber lülitada.
Kõik pidevad analüsaatorid tuleb nullistada ja justeerida, kasutades rahvusvahelistele standarditele vastavaid gaase, mis on kooskõlas punktis 9.5.1 esitatud spetsifikatsioonidega. FID analüsaatorite mõõtepiirkond tuleb määrata süsinikekvivalendi 1 (C1) alusel.
7.3.1.5. Tahkete osakeste filtri ettevalmistamine ja omakaalu määramine
Tahkete osakeste filtri ettevalmistamise ja omakaalu määramise menetlusi järgitakse vastavalt punktile 8.2.3.
7.3.2. Katsejärgsed menetlused
Pärast heiteproovide võtmise lõpetamist sooritatakse järgmised toimingud:
Mis tahes proportsionaalse perioodilise proovi puhul, näiteks kotti kogutud proovi või tahkete osakeste proovi puhul, tuleb kontrollida, kas proovivõtt oli proportsionaalne vastavalt punktile 8.2.1. Ühefiltrimeetodi korral ja üksikrežiimis püsikatsetsükli korral tuleb arvutada tahkete osakeste efektiivne kaalutegur. Kõik proovid, mis ei vasta punkti 8.2.1 nõuetele, jäetakse arvesse võtmata.
7.3.2.2. Katsejärgne tahkete osakeste konditsioneerimine ja kaalumine
Kasutatud tahkete osakeste proovifiltrid tuleb asetada kaetud või suletud mahutitesse või filtripesad sulgeda, et kaitsta proovifiltreid saastumise eest. Sel viisil kaitstud filtrid pannakse uuesti tahkete osakeste filtrite konditsioneerimiskambrisse või -ruumi. Seejärel tuleb tahkete osakeste proovifiltrid vastavalt punktile 8.2.4 (tahkete osakeste proovi järelkonditsioneerimine ja kaalumine) konditsioneerida ja kaaluda.
kõik perioodilise proovivõtu gaasianalüsaatorid nullistatakse ja justeeritakse 30 minuti jooksul pärast katsetsükli lõppu või kui see on teostatav, kuumseiskamise ajal, et kontrollida, kas gaasianalüsaatorid on endiselt stabiilsed;
b)
kõiki traditsioonilisi gaasiheite proove analüüsitakse 30 minuti jooksul pärast kuumkäivitustsükli lõppu või kuumseiskamise ajal;
c)
taustsisalduse proove analüüsitakse 60 minuti jooksul pärast kuumkäivitustsükli lõppu.
7.3.2.4. Triivi kontrollimine
Pärast heitgaasi kvantifitseerimist tuleb kontrollida triivi järgmiselt:
a)
perioodilise ja pideva proovivõtu gaasianalüsaatorite puhul registreeritakse pärast analüsaatorisse siseneva nullgaasi stabiliseerimist analüsaatori keskmine näit. Stabiliseerimisaeg võib sisaldada aega, mis kulub analüsaatori läbipuhumiseks, et eemaldada mis tahes proovivõtugaas, ja mis tahes lisaaega analüsaatori näidu arvessevõtmiseks;
b)
pärast analüsaatorisse siseneva võrdlusgaasi stabiliseerimist registreeritakse analüsaatori keskmine näit. Stabiliseerimisaeg võib sisaldada aega, mis kulub analüsaatori läbipuhumiseks mis tahes proovivõtugaasi eemaldamiseks, ja mis tahes lisaaega analüsaatori näidu arvessevõtmiseks;
c)
neid andmeid kasutatakse triivi valideerimiseks ja korrigeerimiseks, nagu on kirjeldatud punktis 8.2.2.
7.4. Katsetsüklid
Kasutatakse järgmisi töötsükleid:
a)
vahelduva pöörete arvuga mootorite puhul 8 režiimist koosnev katsetsükkel või vastav astmeline katsetsükkel ning NRTC siirdetsükkel, nagu on määratletud 5. lisas;
b)
püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul 5 režiimist koosnev katsetsükkel või vastav astmeline katsetsükkel, nagu on määratletud 5. lisas.
7.4.1. Püsikatsetsüklid
Püsikatsetsüklid on esitatud 5. lisas üksikrežiimide loeteluna (tööpunktidena), milles igal režiimil on üks pöörlemiskiiruse ja üks pöördemomendi väärtus. Püsikatsetsükli väärtusi tuleb mõõta soojendatud ja töötava mootoriga vastavalt tootja spetsifikatsioonile. Püsikatsetsükli võib sooritada üksikrežiimis katsetsüklina või astmelise katsetsüklina, nagu on selgitatud järgmistes punktides.
7.4.1.1. Üksikrežiimis püsikatsetsüklid
8 üksikrežiimiga püsikatsetsükkel koosneb kaheksast pöörlemiskiiruse ja koormuse režiimist (koos vastava kaaluteguriga iga katserežiimi kohta), mis hõlmavad vahelduva pöörete arvuga mootorite tüüpilist tööpiirkonda. Tsüklit on kirjeldatud 5. lisas.
5 üksikrežiimiga püsikiiruse püsikatsetsükkel koosneb viiest nimipöörlemiskiirusel sooritatavast koormuse režiimist (koos vastava kaaluteguriga iga katserežiimi kohta), mis hõlmavad püsiva pöörlemiskiirusega mootorite tüüpilist tööpiirkonda. Tsüklit on kirjeldatud 5. lisas.
7.4.1.2. Astmelised püsikatsetsüklid
Astmelised katsetsüklid (RMC) on kuumkatsetsüklid, milles heitkoguseid hakatakse mõõtma siis, kui mootor on käivitatud, saavutanud töötemperatuuri ja töötab, nagu on määratletud punktis 7.8.2.1. RMC käigus tuleb reguleerida mootorit pidevalt katseseadme juhtseadisega. Gaasiliste ja tahkete osakeste mõõtmine ja proovivõtt toimuvad RMC ajal pidevalt, samamoodi nagu siirdetsükli puhul.
5režiimilise katsetsükli puhul koosneb RMC samasse järjekorda seatud samadest katserežiimidest nagu vastav üksikrežiimis püsikatsetsükkel. 8režiimilise katsetsükli puhul on RMC-l üks lisarežiim (jaotatud tühikäigurežiim) ning katserežiimide järjestus on teistsugune kui vastavas üksikrežiimis püsikatsetsüklis, et vältida äärmuslikke muutusi järeltöötlussüsteemi temperatuuris. Katserežiimide kestus tuleb valida võrdeliselt vastava üksikrežiimis püsikatsetsükli kaaluteguritega. Mootori pöörlemiskiiruse ja koormuse muutus üleminekul ühest katserežiimist teise peab toimuma lineaarselt 20 ± 1 sekundi jooksul. See üleminekuaeg on osa uuest režiimist (sealhulgas esimese katserežiimi puhul).
7.4.2. Siirdekatsetsükkel (NRTC)
Maanteeväline siirdetsükkel (NRTC) on määratletud 5. lisas kui iga sekundi järel vahelduvatest normaliseeritud pöörlemiskiiruste ja pöördemomentide väärtustest koosnev seeria. Katse tegemiseks mootori katsekambris tuleb normaliseeritud väärtused teisendada mootori kaardistamiskõveras esitatud konkreetsete pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi väärtuste alusel konkreetse katsetatava mootori samaväärseteks etalonväärtusteks. Seda teisendust nimetatakse denormaliseerimiseks ning selliselt kavandatud katsetsükkel on katsetatava mootori NRTC etalontsükkel (vt punkt 7.7.2).
NRTC dünamomeetri normaliseeritud graafikut kujutatakse 5. lisas.
Siirdekatsetsüklit tehakse kaks korda (vt punkt 7.8.3):
a)
külmkäivitusfaasis pärast mootori ja järeltöötlussüsteemi loomulikku jahtumist toatemperatuurini või sundjahutust, kui mootori, jahutusvedeliku ja õli temperatuur, järeltöötlussüsteemid ja kõik mootori juhtseadised on stabiliseerunud vahemikus 20-30 °C. Külmkäivitusfaasi heitkoguste mõõtmist alustatakse külma mootori käivitamisega;
b)
kuumseiskamise periood – vahetult pärast külmkäivituse faasi 20 ± 1 minutit kestev kuumseiskamine, et valmistada mootor ette kuumkäivituskatseks;
c)
kuumkäivitusfaasi alustatakse vahetult pärast kuumseiskamise perioodi mootori käivitamisega. Gaasianalüsaatorid lülitatakse sisse vähemalt 10 sekundit enne kuumseiskamise perioodi lõppu, et vältida lülitamisest tingitud signaali hüpet. Heitkoguste mõõtmist alustatakse paralleelselt kuumkäivitusfaasi alustamisega ning see toimub samaaegselt mootori käivitamisega.
Pidurdamisega seotud eriheide, mida väljendatakse grammides kilovatt-tunni kohta (g/kWh), määratakse kindlaks nii külm- kui ka kuumkäivitustsükli puhul käesolevas osas osutatud menetluste abil. Heite kaalutud kogumassi arvutamisel on külmkäivituse tulemuste kaal 10 % ja kuumkäivituse tulemuste kaal 90 %, nagu on üksikasjalikult kirjeldatud 4B lisa A.7 ja A.8 liites.
7.5. Üldine katsejärjestus
Mootori heite mõõtmiseks tuleb sooritada järgmised toimingud:
a)
määratletakse katsetatava mootori katsekiirused ja -koormused, mõõtes maksimaalse pöördemomendi (püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul) või maksimaalse pöördemomendi kõvera (vahelduva pöörete arvuga mootorite puhul) mootori pöörlemiskiiruse suhtes;
b)
normaliseeritud katsetsüklid denormaliseeritakse punkti 7.5 eelmises alapunktis a osutatud pöördemomendiga (püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul) või pöörlemiskiiruste ja pöördemomentidega (vahelduva pöörete arvuga mootorite puhul);
c)
mootor, seadmed ja mõõtevahendid valmistatakse ette järgmise heitekatse või katseseeria (külm- ja kuumkäivitustsükkel) jaoks;
d)
sooritatakse katse-eelsed menetlused, et kontrollida teatud seadmete ja analüsaatorite nõuetekohast toimimist. Kõik analüsaatorid kalibreeritakse. Kõik katse-eelsed andmed registreeritakse;
e)
katsetsükli alguses käivitatakse mootor (NRTC) või jäetakse see tööle (püsitsüklid) ning samal ajal käivitatakse proovivõtusüsteemid;
f)
proovivõtuajal (NRTC ja astmeliste püsikatsetsüklite puhul kogu katsetsükli jooksul) mõõdetakse ja registreeritakse heitkogused ja muud nõutavad parameetrid;
g)
sooritatakse katsejärgsed menetlused, et kontrollida teatud seadmete ja analüsaatorite nõuetekohast toimimist;
h)
tahkete osakeste filter (või filtrid) valmistatakse ette, kaalutakse (mass tühjalt), täidetakse, taaskonditsioneeritakse ja kaalutakse uuesti (mass koos tahkete osakestega) ning seejärel hinnatakse proove vastavalt katse-eelsetele (punkt 7.3.1.5.) ja -järgsetele (punkt 7.3.2.2.) menetlustele;
i)
heitekatse tulemusi hinnatakse.
Järgmine skeem annab ülevaate menetlustest, mida on vaja NRMM-katsetsüklite läbiviimiseks, et mõõta mootori heitgaasis sisalduvaid heitkoguseid.
Joonis 7.3
Katsejärjestus
Üksikrežiimis või astmelised püsitsüklid
Kui siirdetsüklit ei kohaldata.
Püsikatsetsükli määratlemine
Kõigi proovivõtu- ja andmekogumissüsteemide valmisolek (sh analüsaatori kalibreerimine)
Mootori soojendamine
Heitgaasikatse
1) Andmete kogumine
2) katsejärgsed protseduurid
3) hindamine
Heitkoguste arvutamine: A.7 ja A.8 liide
NRTC-siirdetsükkel
Mootori kaardistamine (suurima pöördemomendi kõver)
Kui kohaldatakse siirde- ja püsitsüklit.
Etalonkatsetsükli moodustamine
Vastavalt vajadusele ühe või mitme proovitsükli sooritamine mootori ja katse kontrollimiseks
Loomulik või sundjahutus
Külmkäivitustsükli heitgaasifaas
Kuumseiskamine
Kuumkäivitustsükli heitgaasifaas
7.5.1. Mootori käivitamine ja taaskäivitamine
7.5.1.1. Mootori käivitamine
Mootor käivitatakse:
a)
nagu on soovitatud kasutusjuhendis, kasutades seeriatoodangu käivitit või õhkkäivitussüsteemi ning piisavalt laetud akut, sobivat vooluvarustust või sobivat suruõhuallikat või
b)
kasutades kuni mootori käivitumiseni dünamomeetrit. Mootorit käitatakse ± 25 % piires selle tüüpilisest töötamisel kasutatavast käivituskiirusest või mootor käivitatakse, suurendades dünamomeetri kiirust lineaarselt nullist kuni väärtuseni 100 min-1 allpool minimaalset tühikäigu kiirust, kuid üksnes mootori käivitumiseni.
Käivitamine tuleb lõpetada 1 sekundi jooksul pärast mootori käivitumist. Kui mootor ei käivitu 15 sekundilise käivitamise jooksul, siis käivitamine lõpetatakse ja mittekäivitumise põhjus tehakse kindlaks, kui kasutus- või remondijuhendis ei peeta normaalseks pikemat käivitamisaega.
7.5.1.2. Mootori seiskumine:
a)
kui mootor seiskub NRTC külmkäivituskatse mis tahes hetkel, siis on katse kehtetu;
b)
kui mootor seiskub NRTC kuumkäivituskatse mis tahes hetkel, siis on katse kehtetu. Mootor kuumseisatakse vastavalt punktile 7.8.3 ja kuumkäivituskatset korratakse. Külmkäivituskatset ei ole vaja korrata;
c)
kui mootor seiskub püsitsükli (üksikkatsete või astmeline tsükkel) mis tahes hetkel, siis on katse kehtetu ning seda korratakse, alustades mootori soojendamisest. Tahkete osakeste mõõtmisel mitmefiltrimeetodiga (üks proovifilter iga töörežiimi kohta) jätkatakse katset, stabiliseerides mootori eelmises katserežiimis, et konditsioneerida mootori temperatuur ning taasalustades seejärel mõõtmist režiimis, kus mootor seiskus.
7.6. Mootori kaardistamine
Mootorit tuleb enne kaardistamist soojendada ning soojendamise lõpu poole tuleb seda käitada vähemalt 10 minutit täisvõimsusel või vastavalt tootja soovitusele ja heale inseneritavale, et stabiliseerida mootori jahutusvedeliku ja määrdeõli temperatuur. Kui mootor on stabiliseerunud, tuleb see kaardistada.
Mootor tuleb kaardistada täielikult avatud seguklapiga või regulaatoriga, kasutades ükshaaval seadistatud pöörlemiskiirusi kasvavas järjekorras, välja arvatud püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul. Minimaalne ja maksimaalne kaardistamiskiirus määratakse kindlaks järgmiselt:
minimaalne kaardistamiskiirus
=
sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirus
maksimaalne kaardistamiskiirus
=
nhi × 1,02 või pöörlemiskiirus, mille juures maksimaalne pöördemoment hakkab vähenema, olenevalt sellest, kumb on väiksem
nhi on määratletud kui mootori suurim pöörlemiskiirus, mille juures mootor arendab 70 % suurimast võimsusest.
Kui maksimaalne pöörlemiskiirus ei ole ohutu või representatiivne (näiteks regulaatorita mootorite puhul), tuleb mootorit kaardistada vastavalt heale inseneritavale kuni maksimaalse ohutu või representatiivse pöörlemiskiiruseni.
7.6.1. Mootori kaardistamine 8 režiimist koosneva püsitsükli puhul
Mootori kaardistamisel 8 režiimist koosneva püsitsükli puhul (ainult mootorite korral, mis ei pea läbima NRTC tsüklit) tuleb valida hea inseneritava kohaselt piisav arv (20-30) ühtlaste vahedega seadistuspunkti. Igas seadistuspunktis tuleb stabiliseerida pöörlemiskiirus ja lasta pöördemomendil vähemalt 15 sekundi jooksul stabiliseeruda. Igas seadistuspunktis tuleb registreerida keskmine pöörlemiskiirus ja pöördemoment. Vajaduse korral määratakse lineaarse interpolatsiooniga kindlaks 8 režiimi katsekiirused ja -pöördemomendid. Kui saadud katsekiirused ja -koormused ei erine tootja näidatud pöörlemiskiirustest ja pöördemomentidest rohkem kui ±2,5 % võrra, tuleb kohaldada tootja näidatud pöörlemiskiirusi ja koormusi. Kui mootorid peavad läbima ka NRTC tsükli, tuleb püsikatse pöörlemiskiiruste ja pöördemomentide kindlaksmääramiseks kasutada NRTC mootori kaardistamiskõverat.
7.6.2. Mootori kaardistamine NRTC tsükli puhul
Mootor tuleb kaardistada järgmiselt:
a)
mootor vabastatakse koormusest ja seda käitatakse tühikäigu pöörlemiskiirusel:
i)
minimaalse pöörlemiskiiruse regulaatoriga mootorite puhul seatakse käitaja nõue miinimumväärtusele, dünamomeetri või muu koormusseadme abil suunatakse null-pöördemoment mootori primaarsele väljundvõllile ning mootoril lastakse pöörlemiskiirust reguleerida. See sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirus mõõdetakse;
ii)
minimaalse pöörlemiskiiruse regulaatorita mootorite puhul suunatakse null-pöördemoment dünamomeetri abil mootori primaarsele väljundvõllile ning käitaja nõuet kasutades viiakse pöörlemiskiirus tootja deklareeritud väikseimale võimalikule pöörlemiskiirusele minimaalse koormusega (nimetatakse ka tootja deklareeritud sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiiruseks);
iii)
tootja deklareeritud pöördemomenti tühikäigul võib kasutada kõigi vahelduva pöörete arvuga mootorite puhul (minimaalse pöörlemiskiiruse regulaatoriga või ilma), kui nullist erinev pöördemoment tühikäigul on tavakasutuse jaoks representatiivne;
b)
käitaja nõue seatakse maksimumväärtusele ning mootori pöörlemiskiirus reguleeritakse vahemikku sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirusest kuni 95 % ni sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirusest. Etalontöötsüklitega mootorite puhul, mille väikseim pöörlemiskiirus on suurem kui sooja mootori pöörlemiskiirus tühikäigul, võib kaardistamist alustada vahemikus väikseimast võrdluskiirusest kuni 95 % ni väikseimast võrdluskiirusest;
c)
mootori pöörlemiskiirust suurendatakse keskmiselt 8 ±1 min-1/s või mootor kaardistatakse, kasutades pöörlemiskiiruse pidevat konstantset suurendamist, nii et minimaalselt kaardistamiskiiruselt maksimaalse saavutamiseks kulub 4-6 minutit. Kaardistamiskiiruse vahemik algab sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirusest kuni 95 % ni sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiirusest ning lõpeb suurimal pöörlemiskiirusel suurima võimsuse juures, mille korral mootor arendab võimsust alla 70 % maksimaalsest võimsusest. Kui suurim pöörlemiskiirus ei ole ohutu või representatiivne (näiteks regulaatorita mootorite puhul), kaardistatakse mootorit vastavalt heale inseneritavale kuni maksimaalse ohutu või representatiivse pöörlemiskiiruseni. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi punktid registreeritakse sagedusega vähemalt 1 Hz;
d)
kui tootja leiab, et teatava mootori puhul ei ole eespool kirjeldatud kaardistusmeetod usaldusväärne või representatiivne, võib kasutada alternatiivset kaardistusmeetodit. Alternatiivne meetod peab vastama ettenähtud kaardistamismenetluse eesmärgile, mis seisneb kõikide katsetsüklites rakendatud mootori pöörlemiskiiruste puhul suurima võimaliku pöördemomendi määramises. Kõrvalekalded käesolevas punktis käsitletud kaardistamismeetodist ohutuse või representatiivsuse tagamiseks ning nende kõrvalekallete põhjendused peavad saama tüübikinnitusasutuste heakskiidu. Reguleeritud või turboülelaaduriga mootori puhul ei tohi kunagi kasutada mootori pöörlemiskiiruse pidevat vähendamist.
e)
mootorit ei ole vaja enne iga katsetsüklit kaardistada. Mootor tuleb uuesti kaardistada, kui:
i)
viimasest kaardistamisest on asjatundjate hinnangul möödunud liiga palju aega või
ii)
mootorit on mehaaniliselt muudetud või uuesti kalibreeritud ning see võiks mõjutada mootori tööd või
iii)
õhurõhk mootori õhusisselaskeava juures ei ole ±5 kPa piires mootori viimase kaardistamise ajal registreeritud väärtusest.
7.6.3. Mootori kaardistamine püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul:
a)
mootorit võib käitada tehases toodetud püsikiiruse regulaatoriga või simuleerida sellist regulaatorit, reguleerides mootori pöörlemiskiirust käitaja nõudel. Vajaduse korral kasutatakse isokroonset või staatilise karakteristikuga regulaatorit;
b)
mootorit käitatakse vähemalt 15 sekundit reguleeritaval koormuseta pöörlemiskiirusel (maksimaalsel pöörlemiskiirusel, mitte minimaalsel tühikäigu pöörlemiskiirusel), kasutades regulaatorit või simuleeritud regulaatorit käitaja nõudel;
c)
pöördemomendi konstantse kiirusega suurendamiseks kasutatakse dünamomeetrit. Kaardistatakse nii, et reguleeritavalt koormuseta pöörlemiskiiruselt maksimaalse pöördemomendi saavutamiseks kulub 2-4 minutit. Mootori kaardistamise ajal registreeritakse tegelik pöörlemiskiirus ja pöördemoment vähemalt 1 Hz sagedusega;
d)
generaatori mootori korral, mida kasutatakse 50 Hz ja 60 Hz elektrivoolu tekitamiseks (näiteks 1 500 ja 1 800 min-1), tuleb mootorit mõlemal püsikiirusel eraldi katsetada.
Muid meetodeid maksimaalse pöördemomendi ja võimsuse registreerimiseks määratletud pöörlemiskiirusel (või -sagedustel) kasutatakse püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul vastavalt heale inseneritavale.
7.7. Katsetsükli moodustamine
7.7.1. Püsikatsetsüklite moodustamine (NRSC)
7.7.1.1. Nimipöörlemiskiirus ja denormaliseerimiskiirus
Mootorite jaoks, mille puhul kasutatakse nii NRSC kui ka NRTC katseid, tuleb denormaliseerimiskiirus arvutada vastavalt siirdemenetlusele (punktid 7.6.2 ja 7.7.2.1 ning joonis 7.3). Püsikatsetsükli puhul kasutatakse nimipöörlemiskiiruse asemel denormaliseerimiskiirust (ndenorm).
Kui arvutatud denormaliseerimiskiirus (ndenorm) on ± 2,5 % piires tootja deklareeritud denormaliseerimiskiirusest, võib katses kasutada deklareeritud denormaliseerimiskiirust (ndenorm). Selle lubatava hälbe ületamise korral tuleb heitekatses kasutada arvutatud denormaliseerimiskiirust (ndenorm).
Vahelduva pöörete arvuga mootorite jaoks, mille puhul ei kasutata NRTC katseid, tuleb käesoleva eeskirja 5. lisa tabelites esitatud nimipöörlemiskiirus 8režiimilise üksikkatsete tsükli ja tuletatud astmelise tsükli puhul arvutada vastavalt püsikatse menetlusele (punkt 7.6.1 ja joonis 7.3). Nimipöörlemiskiirus on määratletud punktis 2.1.69.
Konstantse pöörlemiskiirusega mootorite jaoks kasutatakse 5režiimilise üksikkatsete tsükli ja tuletatud astmelise tsükli puhul käesoleva eeskirja 5. lisa tabelites esitatud nimipöörlemiskiirusena ja mootori reguleeritud pöörlemiskiirusena punktides 2.1.30 ja 2.1.69 määratud kiirust.
7.7.1.2. 8režiimilise püsikatsetsükli moodustamine (üksikkatsete tsükkel ja astmeline tsükkel)
Vahepöörlemiskiirus tuleb määrata vastavalt selle määratluses osutatud arvutustele (vt punkt 2.1.42.) Kooskõlas punktiga 7.7.1.1 kasutatakse mootorite jaoks, mida kontrollitakse NRSC- ja NRTC-katsete abil, vahepöörlemiskiiruse kindlaksmääramiseks nimipöörlemiskiiruse asemel denormaliseerimiskiirust (ndenorm).
Mootori seadistused iga katserežiimi kohta arvutatakse valemiga:
(7-1)
kus
S
=
dünamomeetri seade, kW
Pmax
=
suurim täheldatud või deklareeritud võimsus katsekiirusel katsetingimustes (tootja määratletud), kW
PAUX
=
katseks paigaldatud abiseadmete tarbitud koguvõimsus katsekiirusel (vt punkt 6.3), kW
L
=
osamoment
Katsetsükli ajal käitatakse mootorit 5. lisas määratletud pöörlemiskiirustel ja pöördemomentidel.
Suurimad pöördemomendi kaardistamisväärtused ettenähtud katsekiirustel saadakse kaardistamiskõverast (vt punkt 7.6.1 või 7.6.2). „Mõõdetud” väärtused kas mõõdetakse vahetult mootori kaardistamise käigus või määratakse kindlaks mootori kaardilt. „Deklareeritud” väärtused määrab kindlaks tootja. Kui kättesaadavad on nii mõõdetud kui ka deklareeritud väärtused, võib mõõdetud pöördemomentide asemel kasutada deklareeritud väärtusi, kui nende kõrvalekalle ei ole suurem kui ± 2,5 %. Muul juhul kasutatakse mootori kaardistamisel mõõdetud pöördemomente.
7.7.1.3. 5 režiimist koosneva püsikatsetsükli moodustamine (üksikkatsete tsükkel ja astmeline tsükkel)
Katsetsükli ajal käitatakse mootorit 5. lisas kindlaks määratud pöörlemiskiirustel ja pöördemomentidel.
5režiimilise katsetsükli moodustamiseks tuleb kasutada suurimat pöördemomendi kaardistamisväärtust ettenähtud nimipöörlemiskiirusel (vt punkt 7.7.1.1). Deklareerida võib sooja mootori väikseima pöördemomendi, mis on tavakasutuse puhul representatiivne. Näiteks, kui mootor on tavapäraselt ühendatud masinaga, mis ei tööta allpool teatud väikseimat pöördemomenti, võib selle pöördemomendi deklareerida ja kasutada seda tsükli moodustamiseks. Kui tsükli moodustamiseks on kättesaadavad suurima katsepöördemomendi nii mõõdetud kui ka deklareeritud väärtused, võib mõõdetud väärtuse asemel kasutada deklareeritud väärtust, kui see jääb 95-100 % piiresse mõõdetud väärtusest.
Pöördemomendi näitajad on põhivõimsusele (3) vastava pöördemomendi protsentuaalsed väärtused. Põhivõimsus on kindlaks määratud suurima võimsusena muutuva võimsusega tsükli ajal, mis võib toimuda määratud hoolduste vahel ja määratud keskkonnatingimustes piiramatu arvu tundide jooksul aastas. Hooldust tuleb teha tootja juhiste kohaselt.
5. lisas on esitatud kohaldatavad katsetsüklid normaliseeritud kujul. Normaliseeritud katsetsükkel koosneb pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi protsendina väljendatud väärtuste paaride seeriast.
Pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi normaliseeritud väärtused teisendatakse vastavalt järgmistele tavadele:
a)
normaliseeritud kiirus teisendatakse võrdluskiiruste nref seeriaks vastavalt punktile 7.7.2.2;
b)
normaliseeritud pöördemomenti väljendatakse protsentuaalse väärtusena kaardistatud pöördemomendist vastaval võrdluskiirusel. Need normaliseeritud väärtused teisendatakse võrdluspöördemomentide Tref seeriaks vastavalt punktile 7.7.2.3;
c)
koherentsete ühikutena väljendatud võrdluskiiruse ja -pöördemomendi väärtused korrutatakse, et arvutada võimsuse etalonväärtused.
7.7.2.1. Denormaliseerimiskiirus (ndenorm)
Denormaliseerimiskiirus (ndenorm) valitakse nii, et see võrduks 100 % normaliseeritud pöörlemiskiiruse väärtustega, mis on esitatud 5. lisa mootori dünamomeetri graafikus. Võrdluskiiruse suhtes denormaliseerimisest tulenev mootori etalontsükkel sõltub õige denormaliseerimiskiiruse (ndenorm) valimisest. Mõõdetud kaardistamiskõverast saadud denormaliseerimiskiiruse (ndenorm) arvutamiseks saab kokkuleppel tüübikinnitusasutustega kasutada ühte kahest järgmisest võrdväärsest valemist:
a)
(7-2)
kus
ndenorm
=
denormaliseerimiskiirus
nhi
=
maksimaalne pöörlemiskiirus (vt punkt 2.1.40)
nlo
=
minimaalne pöörlemiskiirus (vt punkt 2.1.44)
b)
ndenorm, mis vastab pikimale vektorile, määratletakse järgmiselt:
(7-3)
kus
i
=
alaindeks, mis esindab mootori kaardi ühte registreeritud väärtust
nnormi
=
mootori pöörlemiskiirus, mis on normaliseeritud, jagades selle väärtusega nPmax
Pnormi
=
mootori võimsus, mis on normaliseeritud, jagades selle väärtusega Pmax
Tuleb märkida, et kui leitakse mitu maksimumväärtust, tuleks denormaliseerimiskiirus (ndenorm) võtta kõigi sama maksimaalse ruutude summaga punktide väikseima pöörlemiskiirusena. Suuremat deklareeritud pöörlemiskiirust võib kasutada juhul, kui vektori pikkus deklareeritud pöörlemiskiirusel jääb 2 % piiresse vektori pikkusest mõõdetud väärtuse juures.
Kui täiskoormuskõvera langev osa on väga järsk, võib see muuta problemaatiliseks NRTC katsetsükli 105 % pöörlemiskiiruste õige läbiviimise. Sel juhul on lubatud tüübikinnitus- või sertifitseerimisasutuste eelneval nõusolekul vähendada veidi (kuni 3 %) denormaliseerimiskiirust (ndenorm), et võimaldada NRTC õigesti läbi viia.
Kui mõõdetud denormaliseerimiskiirus (ndenorm) on ± 3 % piires tootja deklareeritud denormaliseerimiskiirusest, võib heitekatses kasutada deklareeritud denormaliseerimiskiirust (ndenorm). Selle hälbe ületamise korral kasutatakse heitekatses mõõdetud denormaliseerimiskiirust (ndenorm).
7.7.2.2. Mootori pöörlemiskiiruse denormaliseerimine
Pöörlemiskiirus arvutatakse ümber tegelikeks väärtusteks järgmise valemi alusel:
(7-4)
kus
nref
=
võrdluskiirus
ndenorm
=
denormaliseerimiskiirus
nidle
=
tühikäigu pöörlemiskiirus
% speed
=
registreeritud NRTC normaliseeritud pöörlemiskiirus
7.7.2.3. Mootori pöördemomendi denormaliseerimine
5. lisa punktis 1.3 esitatud mootori dünamomeetri andmed pöördemomendi väärtuste kohta on normaliseeritud maksimaalse pöördemomendi suhtes vastaval pöörlemiskiirusel. Etalontsükli pöördemomendi väärtused denormaliseeritakse, kasutades vastavalt punktile 7.6.2 määratud kaardistamiskõverat järgmiselt:
(7-5)
vastava võrdluskiiruse puhul, nagu on kindlaks määratud punktis 7.7.2.2.
7.7.2.4. Denormaliseerimise näide
Näitena muudetakse järgmine katsepunkt tegelikele väärtustele vastavaks:
% speed
=
43 %
% torque
=
82 %
Järgmised väärtused:
ndenorm
=
2 200 min-1
nidle
=
600 min-1
annavad tulemuse
milles pöörlemiskiirusel 1 288 min-1 kaardistamiskõverast saadud maksimaalne pöördemoment on 700 Nm
7.8. Üksikasjalik katsetsükli teostamise menetlus
7.8.1. Heitekatse järjestus üksikrežiimis püsikatsetsüklite puhul
7.8.1.1. Mootori soojendamine üksikrežiimis püsikatsetsüklite puhul
Mootori ettevalmistamiseks tuleb seda soojendada vastavalt tootja soovitusele ja heale inseneritavale. Enne kui heitkoguste proovivõtt saab alata, peab mootor töötama kuni mootori temperatuuride (jahutusvedelik ja määrdeõli) stabiliseerumiseni (üldjuhul vähemalt 10 minutit) režiimis 1 (8režiimilise katsetsükli puhul 100 % pöördemoment ja nimipöörlemiskiirus ning 5režiimilise katsetsükli puhul mootori nimipöörlemiskiirus või püsikiirus ja 100 % pöördemoment). Katsetsükli heitkoguste mõõtmine algab kohe, kui on jõutud sellesse konditsioneerimispunkti.
Sooritada tuleb punkti 7.3.1 kohane katse-eelne menetlus, sealhulgas analüsaatori kalibreerimine.
7.8.1.2. Üksikrežiimis katsetsüklite sooritamine
a)
Katse sooritatakse katsetsükli režiiminumbrite kasvavas järjekorras (vt 5. lisa);
b)
iga katserežiim on vähemalt 10 minuti pikkune. Mootorit stabiliseeritakse igas katserežiimis vähemalt 5 minutit ning iga režiimi lõpus võetakse 1-3 minuti jooksul gaasilise heite proovid. Tahkete osakeste proovivõtu täpsuse parandamiseks on lubatud proovivõtuaega pikendada.
Katserežiimi kestus registreeritakse ja märgitakse protokolli;
c)
tahkete osakeste proove võib võtta ühe- või mitmefiltrimeetodil. Et kõnealuste meetodite tulemused võivad veidi erineda, teatatakse kasutatud meetod koos tulemustega.
Ühefiltrimeetodi kasutamisel võetakse proovivõtu käigus arvesse katsetsüklimenetluses ette nähtud kaalutegureid, reguleerides vastavalt proovi vooluhulka ja/või proovivõtuaega. Tahkete osakeste proovivõtu efektiivne kaalutegur peab olema ± 0,003 piires asjaomase katserežiimi kaalutegurist.
Proovivõtt peab toimuma igas katserežiimis võimalikult režiimi lõpus. Ühefiltrimeetodi puhul tuleb tahkete osakeste proovivõtt lõpetada ± 5 sekundi täpsusega samaaegselt gaasilise heite mõõtmise lõpetamisega. Proovivõtuaeg katserežiimi kohta peab olema ühefiltrimeetodi korral vähemalt 20 sekundit ja mitmefiltrimeetodi korral vähemalt 60 sekundit. Möödaviigu võimaluseta süsteemidel peab proovivõtuaeg katserežiimi kohta olema nii ühe- kui mitmefiltrimeetodi korral vähemalt 60 sekundit;
d)
mootori pöörlemiskiirust ja koormust, siseneva õhu temperatuuri, kütusevoolu ning õhu või heitgaasi vooluhulka mõõdetakse igas katserežiimis samasuguse intervalliga nagu gaasiliste kontsentratsioonide mõõtmisel.
Kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed registreeritakse;
e)
kui mootor seiskub või heiteproovide võtmine katkeb mis tahes hetkel pärast proovivõtu alustamist üksikrežiimis katse või ühefiltrimeetodi puhul, siis on katse kehtetu ning seda korratakse, alustades mootori soojendamisest. Tahkete osakeste mõõtmisel mitmefiltrimeetodiga (üks proovifilter iga töörežiimi kohta) jätkatakse katset, stabiliseerides mootori eelmises katserežiimis mootori temperatuuri konditsioneerimiseks ning taasalustades seejärel mõõtmist režiimis, kus mootor seiskus;
f)
sooritatakse punkti 7.3.2 kohased katsejärgsed menetlused.
7.8.1.3. Valideerimiskriteeriumid
Pärast esialgset üleminekuperioodi ei tohi mõõdetud pöörlemiskiirus asjaomase püsikatsetsükli ühegi režiimi jooksul võrdluskiirusest kõrvale kalduda rohkem kui ± 1 % nimipöörlemiskiirusest või ± 3 min-1, olenevalt sellest, kumb on suurem, välja arvatud tühikäigu pöörlemiskiiruse korral, mis peab olema tootja määratud hälvete piires. Mõõdetud pöördemoment ei tohi võrdluspöördemomendist kõrvale kalduda rohkem kui ±2 % katsekiirusele vastavast suurimast pöördemomendist.
7.8.2. Astmelised katsetsüklid
7.8.2.1. Mootori soojendamine
Mootorit tuleb enne astmeliste püsikatsetsüklite (RMC) alustamist soojendada ning mootor peab töötama kuni mootori temperatuuride (jahutusvedelik ja määrdeõli) stabiliseerumiseni 50 % pöörlemiskiiruse ja 50 % pöördemomendi korral (tuletatud 8režiimilisest katsetsüklist) ning mootori nimipöörlemiskiiruse ehk nimipöörete ja 50 % pöördemomendi korral (tuletatud 5režiimilisest katsetsüklist). Vahetult pärast sellist mootori ettevalmistamist tuleb mootori pöörlemiskiirus ja pöördemoment viia lineaarse üleminekuaja 20 ± 1 s jooksul vastavusse esimese katserežiimi väärtustega. Katsetsükli mõõtmine algab 5-10 sekundi jooksul pärast üleminekuaja lõppu.
7.8.2.2. Astmelise katsetsükli sooritamine
8- ja 5režiimilisest katsetsüklist tuletatud astmelised katsetsüklid on esitatud 5. lisas.
Mootoril tuleb lasta igas katserežiimis ettenähtud aja jooksul töötada. Üleminek ühest katserežiimist teise peab toimuma lineaarselt 20 ± 1 sekundi jooksul vastavalt punktis 7.8.2.4 lubatud hälvetele (vt 5. lisa).
Astmeliste tsüklite puhul tuleb võrdluskiiruse ja -pöördemomendi väärtused genereerida minimaalse sagedusega 1 Hz ning seda punktide järjestust tuleb kasutada katsetsükli sooritamiseks. Võrdluspunktide saamiseks tuleb katserežiimide denormaliseeritud võrdluskiiruse ja -pöördemomendi väärtused režiimidevahelisel üleminekul lineaarselt teineteisega vastavusse viia. Normaliseeritud pöörlemiskiiruse etalonväärtusi ei tohi režiimide vahel lineaarselt vastavusse viia ja seejärel denormaliseerida. Kui pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi üleminekul läbitakse mootori pöördemomendi kõverast väljaspool asuv punkt, tuleb jätkata võrdluspöördemomentide kohandamist ning lubatud on käitaja nõude seadmine maksimumväärtuseni.
Kogu RMC katsetsükli jooksul (igas katserežiimis, sealhulgas režiimidevahelistel üleminekutel) tuleb mõõta iga gaasilise saasteaine kontsentratsiooni ja võtta tahkete osakeste proove. Gaasilisi saasteaineid võib mõõta lahjendamata või lahjendatud heitgaasis ning registreerida pidevalt; lahjendamise korral võib saasteaineid koguda ka kogumiskotti. Tahkete osakeste proovi lahjendatakse konditsioneeritud puhta õhuga. Kogu katsemenetluse kohta tuleb võtta üks proov ja koguda see ühele tahkete osakeste proovifiltrile.
Pidurdamisega seotud eriheite arvutamiseks tuleb välja arvutada tsükli tegelik töö, integreerides mootori tegeliku võimsuse üle kogu tsükli.
7.8.2.3. Heitekatse järjestus:
a)
RMC sooritamine, heitgaasiproovide võtmine, andmete registreerimine ja mõõdetud väärtuste integreerimine algavad ühel ajal;
b)
pöörlemiskiirus ja pöördemoment viiakse vastavusse katsetsükli esimese katserežiimiga;
c)
kui mootor seiskub RMC sooritamise mis tahes hetkel, siis on katse kehtetu. Mootor valmistatakse ette ja katset korratakse;
d)
RMC lõpus jätkatakse proovivõttu, välja arvatud tahkete osakeste proovivõttu, käitades kõiki süsteeme süsteemi reageerimisaja lõppemiseni. Seejärel lõpetatakse kogu proovivõtt ja registreerimine, sealhulgas taustproovide registreerimine. Lõpuks peatatakse kõik integraatorid ning registreeritud andmetes näidatakse katsetsükli lõpp;
e)
sooritatakse punkti 7.4 kohased katsejärgsed menetlused.
7.8.2.4. Valideerimiskriteeriumid
RMC katsed tuleb valideerida punktides 7.8.3.3 ja 7.8.3.5 kirjeldatud regressioonanalüüsi abil. Lubatud RMC hälbed on esitatud järgmises tabelis 7.1. Tuleb märkida, et RMC hälbed erinevad NRTC hälvetest tabelis 7.2.
±20 Nm või 2 % suurimast pöörde-momendist, olenevalt sellest, kumb on suurem
±4 kW või 2 % suurimast võimsusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
Kui RMC katset ei sooritata siirdekatsestendil, mistõttu pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi väärtused ei ole sekundilise sagedusega kättesaadavad, tuleb kasutada järgmisi valideerimiskriteeriume.
Punktis 7.8.1.3 on esitatud iga katserežiimi kohta pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi lubatud hälbed. RMC püsikatserežiimide vaheliste 20 sekundiliste lineaarsete pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi üleminekute suhtes (punkt 7.4.1.2) tuleb kohaldada järgmisi pöörlemiskiiruse ja koormuse hälbeid. Pöörlemiskiirus tuleb hoida lineaarne ±2 % piires nimipöörlemiskiirusest. Pöördemoment tuleb hoida lineaarne ±5 % piires suurimast pöördemomendist nimipöörlemiskiirusel.
7.8.3. Siirdekatsetsükkel (NRTC)
Siirdekatsetsükli sooritamiseks täidetakse järjestikuselt võrdluskiiruste ja -pöördemomentidega seotud käske. Kõnealuseid käske väljastatakse sagedusega vähemalt 5 Hz. Et etalonkatsetsükli puhul on sageduseks määratud 1 Hz, interpoleeritakse vahepealsed pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi käsud lineaarselt katsetsükli moodustamisel saadud võrdluspöördemomendi väärtustest.
Väikesed denormaliseeritud pöördemomendi väärtused sooja mootori tühikäigu pöörlemiskiiruse lähedal võivad aktiveerida väikseima tühikäigu pöörlemiskiiruse regulaatorid ning mootori pöördemoment võib ületada võrdluspöördemomenti, olgugi et käitaja nõue on seatud miinimumväärtusele. Sellistel juhtudel on soovitatav reguleerida dünamomeetrit, et see peaks võrdluspöördemomenti võrdluskiirusest prioriteetsemaks, ning lasta mootoril pöörlemiskiirust reguleerida.
Külmkäivitustingimustes võivad mootorid kasutada mootori ja järeltöötlusseadmete kiireks soojendamiseks tühikäigu pöörlemiskiirust suurendavat seadet. Sellistes tingimustes annavad väga väikesed normaliseeritud pöörlemiskiirused võrdluskiirused, mis jäävad suurendatud tühikäigu pöörlemiskiirusest allapoole. Sel juhul on soovitatav reguleerida dünamomeetrit, et see peaks võrdluspöördemomenti prioriteetsemaks, ning lasta mootoril pöörlemiskiirust reguleerida, kui käitaja nõue on seatud miinimumväärtusele.
Heitekatse käigus tuleb registreerida võrdluskiirused ja võrdluspöördemomendid ning pöörlemiskiiruste ja -pöördemomentide tagasisideväärtused minimaalse sagedusega 1 Hz, kuid eelistatavalt sagedusega 5 Hz või isegi 10 Hz. Selline suurem registreerimissagedus on oluline, sest see aitab minimeerida võrdlusväärtuste ning mõõdetud pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideväärtuste vahelisest viiteajast tulenevat nihet.
Võrdlusväärtuste ning pöörlemiskiiruste ja pöördemomentide tagasisideväärtusi võib registreerida madalama sagedusega (kuni isegi 1 Hz), kui registreeritud väärtuste vahelise ajavahemiku jooksul registreeritakse keskmised väärtused. Keskmised väärtused arvutatakse tagasisideväärtuste põhjal, mida ajakohastatakse vähemalt sagedusega 5 Hz. Neid registreeritud väärtusi kasutatakse tsükli valideerimise statistika ja kogutöö arvutamiseks.
7.8.3.1. Mootori ettevalmistamine
Selleks et tagada järgneval heitekatsel stabiilsed tingimused, tuleb proovivõtusüsteem ja mootor ette valmistada, sooritades täieliku NRTC-eelse tsükli või käitades mootorit ja mõõtmissüsteeme katsetsüklile sarnastes tingimustes. Kui eelnenud katse oli samuti NRTC kuumkäivituskatse, ei ole täiendav ettevalmistus vajalik.
Kasutada võib loomulikku jahtumist või sundjahutust. Sundjahutamise puhul tuleb vastavalt heale inseneritavale kasutada süsteeme jahutusõhu suunamiseks kogu mootorile, jahutusõli juhtimiseks läbi mootori õlitussüsteemi, soojuse eemalejuhtimiseks jahutusvedelikust mootori jahutussüsteemi kaudu ning soojuse eemalejuhtimiseks heitgaasi järeltöötlussüsteemist. Järeltöötlussüsteemi sundjahutuse puhul ei tohi jahutusõhku kasutada enne, kui järeltöötlussüsteemi temperatuur on langenud alla katalüsaatori aktiveerimistemperatuuri. Keelatud on kasutada sellist jahutusmeetodit, mis ei anna tulemuseks representatiivseid heitkoguseid.
Sooritada tuleb punkti 7.3.1 kohased katse-eelsed menetlused, sealhulgas analüsaatori kalibreerimine.
7.8.3.2. NRTC siirdekatse sooritamine
Katsetamist tuleb alustada järgmiselt.
Katseseeriat tuleb alustada NRTC külmkäivituskatse puhul vahetult pärast jahtunud mootori käivitumist või NRTC kuumkäivituskatse puhul vahetult pärast kuumseiskamist. Järgida tuleb juhiseid (vt 5. lisa).
Andmete registreerimist, heiteproovide võtmist ja mõõdetud väärtuste integreerimist tuleb alustada samaaegselt mootori käivitamisega. Katsetsükkel peab algama mootori käivitumisel ning tuleb sooritada vastavalt 5. lisas esitatud graafikule.
Proovivõttu tuleb katsetsükli lõpus jätkata, käitades kõiki süsteeme süsteemi reageerimisaja lõppemiseni. Seejärel tuleb lõpetada kogu proovivõtt ja registreerimine, sealhulgas taustproovide registreerimine. Lõpuks peatatakse kõik integraatorid ning registreeritud andmetes näidatakse katsetsükli lõpp.
Sooritada tuleb punkti 7.3.2 kohased katsejärgsed menetlused.
Katse kehtivuse kontrollimiseks tuleb pöörlemiskiiruse, pöördemomendi, võimsuse ja kogutöö võrdlus- ja tagasisideväärtuste suhtes kohaldada käesoleva punkti valideerimiskriteeriume.
7.8.3.4. Tsükli töö arvutamine
Enne tsükli töö arvutamist tuleb välja jätta kõik mootori käivitamisel registreeritud pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi väärtused. Negatiivse pöördemomendi väärtusega punkte tuleb arvestada nulltööna. Tsükli tegelik töö Wact (kWh) tuleb arvutada mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideväärtuste põhjal. Etalontsükli töö Wref (kWh) tuleb arvutada mootori võrdluskiiruse ja -pöördemomendi väärtuste põhjal. Tsükli tegelikku tööd Wact võrreldakse etalontsükli tööga Wref ning selle abil arvutatakse pidurdamisega seotud eriheide (vt punkt 7.2).
Wact hälve Wref suhtes peab olema vahemikus 85-105 %.
7.8.3.5. Statistiline valideerimine (vt 4B lisa A.2 liide)
Arvutatakse lineaarne regressioon pöörlemiskiiruse, pöördemomendi ja võimsuse tegelike väärtuste ja tagasisideväärtuste vahel.
Etalon- ja tagasisidetsükli väärtuste vahelisest viiteajast tuleneva nihke minimeerimiseks võib kogu mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi signaalide järjestust võrdluskiiruse ja pöördemomendi järjestuse suhtes ajaliselt nihutada ette- või tahapoole. Nihutades tagasisidesignaale, tuleb nii pöörlemiskiirust kui ka pöördemomenti nihutada samal määral ja samas suunas.
Vähimruutude meetodil parima lähendi leidmiseks kasutatakse järgmist valemit:
(7-6)
kus
y
=
pöörlemiskiiruse (min-1), pöördemomendi (Nm) või võimsuse (kW) tagasisideväärtus
a1
=
regressioonisirge tõus
x
=
pöörlemiskiiruse (min-1), pöördemomendi (Nm) või võimsuse (kW) võrdlusväärtus
a0
=
regressioonisirge ja y-telje lõikepunkt
Hinnangu standardviga (SEE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja determinatsioonikordaja (r2) arvutatakse iga regressioonisirge suhtes (4B lisa A.2 liide).
Kõnealune analüüs soovitatakse teha sagedusel 1 Hz. Katset peetakse kehtivaks, kui käesoleva punkti tabelis 7.2 esitatud kriteeriumid on täidetud.
≤ 10,0 % suurimast kaardistamisel saadud pöördemomendist
≤ 10,0 % suurimast kaardistamisel saadud võimsusest
Regressioonisirge tõus, a1
0,95-1,03
0,83-1,03
0,89-1,03
Determinatsiooni-kordaja, r2
Vähemalt 0,970
Vähemalt 0,850
Vähemalt 0,910
Regressioonisirge ja y-telje lõikepunkt, a0
≤ 10 % pöörlemis-kiirusest tühikäigul
±20 Nm või ± 2 % suurimast pöördemomendist, olenevalt sellest, kumb väärtus on suurem
±4 kW või ± 2 % suurimast võimsusest, olenevalt sellest, kumb väärtus on suurem
Ainult regressiooni puhul on lubatud punktide väljajätmine tabelis 7.3 märgitud kohtades enne regressioonarvutust. Kõnealuseid punkte ei tohi aga välja jätta tsükli töö ja heitkoguste arvutamisel. Tühikäigupunkt on määratletud punktina, milles pöördemomendi ja pöörlemiskiiruse normaliseeritud võrdlusväärtused on 0 %. Punktide väljajätmist võib rakendada kogu tsüklile või tsükli mis tahes osale; määratleda tuleb punktid, mille suhtes kõnealust väljajätmist kohaldatakse.
Tabel 7.3
Punktid, mille väljajätmine regressioonanalüüsist on lubatud
Sündmus
Tingimused (n = mootori pöörlemiskiirus, T = pöördemoment)
Kalibreerimisi ja kontrollimisi tehakse üldiselt kogu mõõtmisahela ulatuses.
Kui mõõtmissüsteemi teatava osa kalibreerimist või kontrollimist ei ole ette nähtud, kalibreeritakse asjaomast süsteemi osa ja kontrollitakse selle toimivust nii sageli, kui seda on soovitanud mõõtmissüsteemi tootja, ning vastavalt heale inseneritavale.
Kalibreerimise ja kontrollimise puhul järgitakse rahvusvahelistes standardites kindlaks määratud lubatud hälbeid.
8.1.2. Kalibreerimiste ja kontrollimiste kokkuvõte
Tabelis 8.1 on esitatud punktis 8 kirjeldatud kalibreerimiste ja kontrollimiste kokkuvõte ning näidatud, millal neid tuleb läbi viia.
Täpsuse kontroll: ei ole nõutav, kuid soovitatakse esmasel paigaldamisel.
Korratavus: ei ole nõutav, kuid soovitatakse esmasel paigaldamisel.
Müra kontroll: ei ole nõutav, kuid soovitatakse esmasel paigaldamisel.
8.1.4:
lineaarsus
Pöörlemiskiirus: esmasel paigaldamisel, 370 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
Pöördemoment: esmasel paigaldamisel, 370 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
Puhta gaasi ja lahjendatud heitgaasi vool: esmasel paigaldamisel, 370 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid, kui vooluhulka ei kontrollita propaani abil või süsiniku ja hapniku tasakaalu meetodil.
Lahjendamata heitgaasi vool: esmasel paigaldamisel, 185 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid, kui voolu ei kontrollita propaani abil või süsiniku ja hapniku tasakaalu meetodil.
Gaasianalüsaatorid: esmasel paigaldamisel, 35 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
Tahkete osakeste kaal: esmasel paigaldamisel, 370 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
Eraldiseisev rõhk ja temperatuur: esmasel paigaldamisel, 370 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.5:
pideva proovivõtu gaasianalüsaatori süsteemi näidu ning andmete ajakohastamise ja registreerimise kontroll – gaasianalüsaatorite puhul, mida ei kompenseerita pidevalt muude gaaside korral
Esmasel paigaldamisel või pärast süsteemi muutmist, mis võib mõjutada süsteemi näitu.
8.1.6:
pideva proovivõtu gaasianalüsaatori süsteemi näidu ning andmete ajakohastamise ja registreerimise kontroll – gaasianalüsaatorite puhul, mida kompenseeritakse pidevalt muude gaaside korral
Esmasel paigaldamisel või pärast süsteemi muutmist, mis mõjutaks süsteemi näitu.
8.1.7.1:
pöördemoment
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.7.2:
rõhk, temperatuur ja kastepunkt
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.8.1:
kütusevool
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.8.2:
sisselaskevool
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.8.3:
heitgaasivool
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.8.4:
lahjendatud heitgaasi vool (CVS ja PFD)
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.8.5:
CVSi/PFD ja perioodilise proovivõtu seadme kontroll (2)
Esmasel paigaldamisel, 35 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid. (Kontroll propaani abil)
8.1.8.8:
vaakumi leke
Enne iga laborikatset vastavalt punktile 7.1.
8.1.9.1:
CO2 NDIR H2O segav toime
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.9.2:
CO NDIR CO2 ja H2O segav toime
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.10.1:
FID kalibreerimine
THC FID optimeerimine ja kontroll
Kalibreerimine, optimeerimine ja CH4-le vastava näidu määramine: esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
CH4-le vastava näidu kontroll: esmasel paigaldamisel, 185 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.10.2:
lahjendamata heitgaasi FID O2 segav toime
Kõigi FID analüsaatorite puhul: esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
THC FID analüsaatorite puhul: esmasel paigaldamisel, pärast suuremaid hooldustöid ja pärast
FID optimeerimist vastavalt punktile 8.1.10.1.
8.1.10.3:
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja läbivool
Esmasel paigaldamisel, 185 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.11.1.:
CLD CO2 ja H2O summutav mõju
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.11.3:
NDUV HC ja H2O segav toime
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.11.4:
jahutusvanni (jahuti) NO2 läbivool
Esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.11.5:
NO2-NO konverteri muundamine
Esmasel paigaldamisel, 35 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.12.1:
tahkete osakeste kaal ja kaalumine
Sõltumatu kontroll: esmasel paigaldamisel, 370 päeva jooksul enne katsetamist ja pärast suuremaid hooldustöid.
Null-, võrdlus- ja etalonproovi kontroll: 12 tunni jooksul enne kaalumist ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.3. Täpsuse, korratavuse ja müra kontrollimine
Mõõtevahendi täpsuse, korratavuse ja müra kindlaksmääramise aluseks on tabelis 9.3 esitatud konkreetsete mõõtevahendite toimivusväärtused.
Mõõtevahendi täpsuse, korratavuse ja müra kontrollimine ei ole nõutav. Sellise kontrolli läbiviimist tasub aga kaaluda uue mõõtevahendi spetsifikatsioonide kindlaksmääramiseks, uue mõõtevahendi toimivuse kontrollimiseks enne kasutusele võtmist või olemasoleva mõõtevahendi rikete kõrvaldamiseks.
8.1.4. Lineaarsuse kontrollimine
8.1.4.1. Kohaldamisala ja sagedus
Iga tabelis 8.2 loetletud mõõtmissüsteemi lineaarsust kontrollitakse vähemalt nii sageli, kui on kõnealuses tabelis näidatud, järgides mõõtmissüsteemi tootja soovitusi ja head inseneritava. Lineaarsuse kontrolli eesmärk on kindlaks määrata, kas mõõtmissüsteem reageerib proportsionaalselt kogu huvipakkuvas mõõtepiirkonnas. Lineaarsuse kontrollimisel tuleb mõõtmissüsteemi sisestada vähemalt kümnest etalonväärtusest koosnev seeria, kui ei ole ette nähtud teisiti. Mõõtmissüsteem kvantifitseerib iga etalonväärtuse. Mõõdetud väärtusi tuleb üheskoos võrrelda etalonväärtustega, kasutades vähimruutude meetodit ehk lineaarset regressiooni ja käesoleva punkti tabelis 8.2 esitatud lineaarsuse kriteeriume.
8.1.4.2. Toimivusnõuded
Kui mõõtmissüsteem ei vasta tabelis 8.2 esitatud kohaldatavatele lineaarsuse kriteeriumidele, kõrvaldatakse puudus vastavalt vajadusele teistkordse kalibreerimise, hooldamise või osade vahetamise teel. Pärast puuduse kõrvaldamist lineaarsuse kontrolli korratakse, et tagada mõõtmissüsteemi vastavus lineaarsuse kriteeriumidele.
8.1.4.3. Menetlus
Lineaarsust kontrollitakse järgmiselt:
a)
mõõtmissüsteemi käitatakse vastavalt selle ettenähtud temperatuuridele, rõhkudele ja vooluhulkadele;
b)
mõõtevahend nullistatakse samamoodi, nagu tehakse enne heitekatset, sisestades nullsignaali. Gaasianalüsaatorite puhul kasutatakse punktis 9.5.1. esitatud spetsifikatsioonidele vastavat nullgaasi, mis juhitakse sisse vahetult otse analüsaatori pordi kaudu;
c)
mõõtevahend justeeritakse samamoodi, nagu seda tehakse enne heitekatset, sisestades võrdlussignaali. Gaasianalüsaatorite puhul kasutatakse punktis 9.5.1. esitatud spetsifikatsioonidele vastavat võrdlusgaasi, mis juhitakse sisse vahetult otse analüsaatori pordi kaudu;
d)
pärast mõõtevahendi mõõtepiirkonna määramist kontrollitakse nullväärtust sama signaaliga, mida kasutati käesoleva punkti alapunktis b. Hea inseneritava kohaselt määratakse nullnäidu põhjal kindlaks, kas mõõtevahend tuleb enne järgmisse etappi siirdumist uuesti nullistada või tuleb määrata uuesti selle mõõtepiirkond;
e)
kõigi mõõdetavate koguste puhul tuleb selliste võrdlusväärtuste yrefi valimisel, mis vastavad heitekatse ajal eeldatavate väärtuste koguulatusele, järgida tootja soovitusi ja head inseneritava, et vältida seeläbi vajadust ekstrapoleerimise järele üle kõnealuste väärtuste. Null-võrdlusväärtus valitakse ühena lineaarsuse kontrolli võrdlusväärtustest. Eraldiseisva rõhu ja temperatuuri lineaarsuse kontrolli puhul valitakse vähemalt kolm võrdlusväärtust. Kõigi muude lineaarsuse kontrollimiste korral valitakse vähemalt kümme võrdlusväärtust;
f)
võrdlusväärtuste seeriate sisestamise järjekord valitakse mõõtevahendi tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt;
g)
moodustatakse ja sisestatakse võrdluskogused, nagu on kirjeldatud punktis 8.1.4.4. Gaasianalüsaatorite puhul kasutatakse gaasikontsentratsioone, mis teadaolevalt vastavad punktis 9.5.1. esitatud spetsifikatsioonidele, ning need juhitakse sisse vahetult analüsaatori pordi kaudu;
h)
võrdlusväärtuse mõõtmise ajal lastakse mõõtevahendil teatud aja jooksul stabiliseeruda;
i)
registreerimissagedusega, mis vastab vähemalt tabelis 9.2 näidatud minimaalsele registreerimissagedusele, mõõdetakse 30 sekundi jooksul võrdlusväärtust ning registreeritakse registreeritud väärtuste aritmeetiline keskmine
;
j)
käesoleva punkti alapunktides g–i kirjeldatud toiminguid korratakse, kuni kõik võrdluskogused on mõõdetud;
k)
aritmeetiliste keskmiste
ja võrdlusväärtuste yrefi põhjal arvutatakse vähimruutude meetodil lineaarregressiooni kordajad ja statistilised suurused, et teha võrdlus tabelis 8.2 esitatud toimivuskriteeriumidega. Kasutatakse 4B lisa A.2 liites kirjeldatud arvutusi.
8.1.4.4. Võrdlussignaalid
Käesolevas punktis kirjeldatakse soovitatud meetodeid võrdlusväärtuste loomiseks käesoleva jao punktis 8.1.4.3 osutatud lineaarsuse kontrollimise protokolli jaoks. Kasutatakse võrdlusväärtusi, mis jäljendavad tegelikke väärtusi, või antakse ette tegelik väärtus ja mõõdetakse võrdlusmõõtmiste süsteemi abil. Viimasel juhul on võrdlusväärtus väärtus, mis saadakse võrdlusmõõtmiste süsteemi kaudu. Võrdlusväärtuste ja võrdlusmõõtmiste süsteemid peavad vastama rahvusvahelistele normidele.
Temperatuuri mõõtmissüsteemide puhul, kus kasutatakse andureid, nagu termopaarid, RTDd ja termistorid, võib lineaarsust kontrollida nii, et eemaldatakse andur süsteemist ja kasutatakse selle asemel simulaatorit. Vajaduse korral kasutatakse simulaatorit, mis on eraldi kalibreeritud, kusjuures külmliide on kompenseeritud. Rahvusvahelistele normidele vastava simulaatori temperatuuri suhtes seadistatud mõõtemääramatus peab jääma alla 0,5 % maksimaalsest käitamistemperatuurist Tmax. Kui valitakse see meetod, tuleb kasutada andureid, mille kohta tarnija on teatanud, et need võimaldavad suuremat täpsust kui 0,5 % Tmax, võrreldes nende standardse kalibreerimiskõveraga.
8.1.4.5. Mõõtmissüsteemid, mille puhul tuleb läbi viia lineaarsuse kontroll
Tabelis 8.2 on esitatud mõõtmissüsteemid, mis nõuavad lineaarsuse kontrolli. Tabelis esitatud andmete kasutamisel tuleb arvestada järgmist:
a)
kui seadme tootja seda soovitab või kui selle aluseks on hea inseneritava, kontrollitakse lineaarsust sagedamini, kui seadme tootja seda soovitab;
b)
„min” – lineaarsuse kontrollimisel kasutatav väikseim võrdlusväärtus;
Olgu märgitud, et olenevalt signaalist võib selle väärtus võrduda nulliga või olla negatiivne;
c)
„max” – üldiselt suurim võrdlusväärtus, mida kasutatakse lineaarsuse kontrollimise käigus. Näiteks gaasijaoturite puhul tähistab xmax jaotamata, lahjendamata võrdlusgaasi kontsentratsiooni. Järgmistel erijuhtudel tähistab „max” muud väärtust:
i)
tahkete osakeste tasakaalu lineaarsuse kontrollimisel tähistab mmax tahkete osakeste filtri tüüpilist massi;
ii)
pöördemomendi lineaarsuse kontrollimisel tähistab Tmax tootja määratud mootori pöördemomendi tippväärtust katsetatava mootori maksimaalse pöördemomendi juures.
d)
määratud mõõteulatused hõlmavad piirväärtusi. Näiteks vastab mõõtevahemik 0,98–1,02 tõusu puhul a1 0,98 ≤ a1 ≤ 1,02;
e)
kõnealust lineaarsuse kontrollimist ei nõuta süsteemide puhul, kus kontrollitakse lahjendatud heitgaasi vooluhulka punktis 8.1.8.5. kirjeldatud viisil propaani abil või süsteemides, mille mõõtemääramatus jääb ±2 % piiridesse, lähtudes süsiniku või hapniku keemilisest tasakaalust sisenevas õhus, kütuses ja heitgaasis;
f)
a1 kriteeriumi täidetakse nende koguste puhul ainult juhul, kui nõutud on koguse absoluutväärtus, vastandina signaalile, mis on tegeliku väärtusega ainult lineaarses sõltuvuses;
g)
eraldiseisvate temperatuuride hulka kuuluvad mootori temperatuurid ja ümbritseva keskkonna tingimused, mida kasutatakse mootori tingimuste seadistamiseks või kontrollimiseks; temperatuurid, mida kasutatakse katsesüsteemi kriitiliste tingimuste seadistamiseks või kontrollimiseks; ja temperatuurid, mida kasutatakse heitkoguste arvutamisel:
i)
temperatuuride lineaarsuse kontrollimine on nõutav järgmistel juhtudel: õhu sisselase, järeltöötluse osad (mootorite puhul, mida katsetatakse järeltöötlusseadmetega külmkäivituse tingimustega tsüklites), lahjendusõhk tahkete osakeste proovi võtmiseks (CVS, kaheastmeline lahjendamine, täisvoolusüsteemid), tahkete osakeste proovide võtmine, jahutusega proovivõtt (gaasiliste proovide võtmise süsteemide puhul, kus proovide kuivatamiseks kasutatakse jahutit);
ii)
järgmiste temperatuuride lineaarsuse kontroll on nõutav ainult juhul, kui seda näeb ette mootori tootja: kütuse sisselase, katsekambri ülelaadeõhu vahejahuti väljalaskeava (mootorite puhul, mida katsetatakse katsekambri soojusvahetiga, mis jäljendab sõiduki/masina õhu vahejahutit),; katsekambri ülelaadeõhu vahejahuti jahutusvedeliku sisselaskeava (mootorite puhul, mida katsetatakse katsekambri soojusvahetiga, mis jäljendab sõiduki/masina vahejahutit); ja õli õlivannis/karteris, jahutusvedelik enne termostaati (vedelikjahutusega mootorite puhul);
h)
eraldiseisvate rõhkude hulka kuuluvad mootori rõhk ja ümbritseva keskkonna tingimused, mida kasutatakse mootori tingimuste seadistamisel või kontrollimisel; rõhud, mida kasutatakse katsesüsteemi kriitiliste tingimuste seadistamisel või kontrollimisel; ning rõhud, mida kasutatakse heitkoguste arvutamisel:
i)
rõhu lineaarsuse kontroll on nõutav seoses õhu sisselaske piiramisega, väljalaske vasturõhuga;, baromeetriga, sisselaske ülerõhuga (kui mõõtmiseks kasutatakse CVSi), proovijahutiga (gaasiliste proovivõtusüsteemide puhul, kus proovide kuivatamiseks kasutatakse jahutamist);
ii)
rõhu lineaarsuse kontroll on järgmistel juhtudel nõutav ainult siis, kui nii on ette näinud mootori tootja: katsekambri õhu vahejahuti ja ühendustoru rõhu langus (turboülelaadimisega mootorite puhul, mida katsetatakse katsekambri soojusvahetiga, mis jäljendab sõiduki/masina vahejahutit), kütuse sisselase ja kütuse väljalase.
Tabel 8.2
Mõõtmissüsteemid, mille puhul on nõutav lineaarsuse kontrollimine
Mõõtmis-süsteem
Kogus
Minimaalne kontrollimis-sagedus
Lineaarsuskriteeriumid
a
SEE
r2
Mootori pöörlemis-kiirus
n
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 0,05 % nmax
0,98-1,02
≤ 2 % nmax
≥ 0,990
Mootori pöördemoment
T
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % Tmax
0,98-1,02
≤ 2 % Tmax
≥ 0,990
Kütuse vooluhulk
qm
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % qm,max
0,98-1,02
≤ 2 % qm,max
≥ 0,990
Sisselastava õhu vooluhulk
qv
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % qv,max
0,98-1,02
≤ 2 % qv,max
≥ 0,990
Lahjendusõhu vooluhulk
qv
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % qv,max
0,98-1,02
≤ 2 % qv,max
≥ 0,990
Lahjendatud heitgaasi vooluhulk
qv
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % qv,max
0,98-1,02
≤ 2 % qv,max
≥ 0,990
Lahjendamata heitgaasi vooluhulk
qv
185 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % qv,max
0,98-1,02
≤ 2 % qv,max
≥ 0,990
Perioodilise proovivõtu seadme vooluhulgad
qv
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % qv,max
0,98-1,02
≤ 2 % qv,max
≥ 0,990
Gaasijaoturid
x/xspan
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 0,5 % xmax
0,98-1,02
≤ 2 % xmax
≥ 0,990
Gaasi-analüsaatorid
x
35 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 0,5 % xmax
0,99-1,01
≤ 1 % xmax
≥ 0,998
PM tasakaal
m
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % mmax
0,99-1,01
≤ 1 % mmax
≥ 0,998
Eraldiseisev rõhk
p
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % pmax
0,99-1,01
≤ 1 % pmax
≥ 0,998
Eraldiseisva temperatuuri signaalide teisendamine analoogsest digitaalseks
T
370 päeva jooksul enne katsetamist
≤ 1 % Tmax
0,99-1,01
≤ 1 % Tmax
≥ 0,998
8.1.5. Gaasi pidevanalüüsi süsteemi näidu ning andmete ajakohastamise ja registreerimise kontroll
Käesolevas punktis kirjeldatakse gaasi pidevanalüüsi süsteemi näidu saamise ning mõõteandmete ajakohastamise ja registreerimise üldist kontrollimenetlust. Vt punkt 8.1.6. kompenseerivat tüüpi analüsaatorite puhul ette nähtud kontrollimenetluste kohta.
8.1.5.1. Rakendusala ja sagedus
Osutatud kontrollimine tuleb läbi viia gaasi pidevanalüsaatori paigaldamise või väljavahetamise järel. Selline kontrollimine viiakse läbi ka juhul, kui süsteem konfigureeritakse ümber viisil, mis võib muuta süsteemi näitu. Kontrollimine on vajalik pidevanalüsaatorite puhul, mida kasutatakse siirde- või astmeliste katsete teostamiseks, kuid seda pole vaja kasutada perioodilise proovivõtu gaasianalüsaatorite puhul või gaasi pidevanalüüsi süsteemide puhul, mida kasutatakse ainult üksikreziimis katsete teostamisel.
8.1.5.2. Mõõtmise põhimõtted
Kõnealuse katsega kontrollitakse, kas mõõteandmete ajakohastamise ja registreerimise sagedus vastab kogu süsteemi üldisele näidule kontsentratsioonide väärtuse kiire muutumise juures proovivõtturis. Gaasianalüsaatori süsteeme optimeeritakse, et nende üldine näit kontsentratsiooni kiirele muutumisele oleks ajakohane ja registreerimine toimuks nõuetekohase kiirusega, et vältida andmete kadu. Selle katsega kontrollitakse ka, kas gaasi pidevanalüsaatorite süsteemid vastavad minimaalse reageerimisaja nõuetele.
Süsteemi seadistus peab reageerimisaja hindamisel olema täpselt sama kui katsemõõtmistel (st rõhk, vooluhulgad, analüsaatorite filtrite seaded ja kõik muud reageerimisaega mõjutavad tegurid). Reageerimisaja kindlaks tegemiseks lülitatakse gaas ümber vahetult proovivõtturi sisselaskeava juures. Gaasi ümberlülitusseadmed peavad võimaldama gaasi ümber lülitamist vähem kui 0,1 sekundi jooksul. Katses kasutatavad gaasid peavad tekitama kontsentratsioonimuutuse vähemalt 60 % skaala lõppväärtusest.
Iga gaasikomponendi kontsentratsioonijälg tuleb registreerida.
8.1.5.3. Süsteemile esitatavad nõuded
a)
Süsteemi reageerimisaeg peab olema ≤ 10 s tõusuajaga ≤ 2,5 sekundit või tõusu- ja langusajaga ≤ 5 sekundit kõikide mõõdetud komponentide (CO, NOx, CO2 ja HC) ja kõikide kasutatud mõõtevahemike puhul. Kui NMHC mõõtmiseks kasutatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldajat (NMC), võib süsteemi reageerimisaeg ületada 10 sekundit.
Kõigi andmete väärtusi (kontsentratsioon, kütuse ja õhu vool) tuleb nihutada mõõdetud reageerimisaja võrra, enne kui tehakse A.7–A.8 liites osutatud heitkoguste arvutused.
b)
Süsteemi üldise reageerimise seisukohalt vastuvõetava mõõteandmete ajakohastamise ja registreerimise tõendamiseks peab süsteem täitma järgmised nõuded:
i)
keskmise tõusuaja ja sageduse tulem, mille juures süsteem registreerib ajakohastatud kontsentratsiooni, peab olema vähemalt 5 sekundit. Keskmine tõusuaeg ei tohi mingil juhul ületada 10 sekundit;
ii)
sagedus, mille juures süsteem registreerib kontsentratsiooni, peab olema vähemalt 2 Hz (vt ka tabelit 9.2).
8.1.5.4. Menetlus
Iga gaasi pidevanalüüsi süsteemi näidu kontrollimisel tuleb täita järgmisi nõudeid:
a)
järgida analüsaatorisüsteemi tootja käivitamis- ja käitamisjuhiseid. Toimimise optimeerimiseks kohandatakse mõõtmissüsteemi vastavalt vajadusele. Taatlemine viiakse läbi analüsaatoriga, mida käitatakse samal viisil nagu heitekatse puhul. Kui analüsaatori proovivõtusüsteem on teiste analüsaatoritega ühine ja kui teiste analüsaatorite gaasivool avaldab ebasoodsat mõju süsteemi reageerimisajale, käivitatakse teised analüsaatorid ja käitatakse neid kõnealuse kontrollkatse läbiviimise ajal. Seda kontrollkatset võib üheaegselt läbi viia mitme analüsaatoriga, mis kasutavad ühist proovivõtusüsteemi. Kui heitekatse käigus kasutatakse analoog- või reaalaja digitaalfiltreid, käitatakse neid filtreid selle kontrollimise jooksul samal viisil;
b)
seadmete puhul, mida kasutatakse süsteemi reageerimisaja kontrollimiseks, soovitatakse hoida gaasi ülekandetorud kõikide ühenduste vahel võimalikult lühikesed, nullõhu allikas ühendatakse kiirekäigulise kolmekäigulise (2 sisseviiku, 1 väljaviik) ventiili ühe sisseviiguga, et kontrollida null- ja segatud võrdlusgaaside voolu proovivõtu süsteemi sisselaskeava või proovivõtturi väljalaskeava lähedal paiknevas harunemiskohas. Tavaliselt on gaasi voolukiirus suurem kui proovi voolukiirus ja liigne gaas voolutatakse võtturi sisselaskeava kaudu välja. Kui gaasi voolukiirus on väiksem kui proovi voolukiirus, kohandatakse gaasi kontsentratsioone, arvestades lahjendamist väliskeskkonnast proovivõtturisse tõmmatava õhu poolt. Kasutada võib kahe või mitme komponendiga võrdlusgaase. Võrdlusgaaside segamiseks võib kasutada gaaside segamise seadet. Gaasi segamise seadet soovitatakse juhul, kui N2-ga lahjendatud võrdlusgaase lisatakse õhuga lahjendatud võrdlusgaasidele;
Gaasijaoturi kasutamise puhul segatakse võrdlusgaas NO–CO–CO2–C3H8–CH4 (N2 tasakaal) võrdsetes osades NO2 võrdlusgaasiga, mis on tasakaalustatud puhastatud sünteetilise õhuga. Segatud NO-CO-CO2-C3H8-CH4, N2 tasakaaluga võrdlusgaasi asemel võib kasutada ka standardseid binaarseid võrdlusgaase, kui see on ette nähtud; sellisel juhul viiakse iga analüsaatori puhul läbi eraldi reageerimiskatsed. Gaasijaoturi väljalaskeava ühendatakse kolmerealise ventiili teise sisselaskeavaga. Klapi väljalaskeava ühendatakse gaasianalüsaatorisüsteemi proovivõtturi äravooluavaga või äravooluühendusega proovivõtturi ja kõikide kontrollitavate analüsaatorite juurde viiva ülekandetoru vahel. Kasutatakse seadet, mis väldib rõhu pulseerimist voolu lakkamise tõttu läbi gaasi segamise seadme. Gaasikomponent, mis ei ole selle kontrollimise puhul analüüsi jaoks oluline, jäetakse kõrvale. Muu võimalusena on lubatud kasutada üheainsa gaasiga gaasiballoone ja mõõta reageerimisaegu eraldi;
c)
andmed kogutakse järgmiselt:
i)
ventiili käitamisega käivitatakse nullgaasi vool;
ii)
stabiliseerimine on lubatud, võttes arvesse teisaldamisviivitusi ja aeglaseima analüsaatori lõppnäidu saavutamist;
iii)
andmete registreerimine peab algama sagedusel, mida kasutatakse heitekatse ajal. Iga registreeritud väärtus peab olema analüsaatori mõõdetud kordumatu ajakohastatud kontsentratsioon; registreeritud väärtuste muutmiseks ei ole lubatud kasutada interpolatsiooni ega filtreerimist;
iv)
ventiili lülitamisega võimaldatakse segatud võrdlusgaasil voolata analüsaatoritesse. See aeg registreeritakse kui t0;
v)
võetakse arvesse teisaldamisviivitusi ja aeglaseima analüsaatori lõppnäidu saavutamist;
vi)
gaasivool lülitatakse ümber, et võimaldada nullgaasil voolata analüsaatorisse. See aeg registreeritakse kui t100;
vii)
võetakse arvesse teisaldamisviivitusi ja aeglaseima analüsaatori lõpliku näidu saavutamist;
viii)
käesoleva punkti alapunkti c etappe iv kuni vii korratakse, kuni seitse täistsüklit on registreeritud. Mõõtmistsükkel lõppeb nullgaasi vooluga analüsaatoritesse;
ix)
registreerimine lõpetatakse.
8.1.5.5. Tulemuste hindamine
Iga analüsaatori keskmise tõusuaja T10–90 arvutamiseks kasutatakse punkti 8.1.5.4. alapunkti c andmeid:
a)
kui tõendatakse vastavust punkti 8.1.5.3. alapunkti b alapunkti i nõuetele, kohaldatakse järgmist menetlust: tõusuajad (sekundites) korrutatakse nende vastavate registreerimissagedustega hertsides (1/s). Iga tulemuse väärtus peab olema vähemalt 5. Kui väärtus on väiksem kui 5, suurendatakse registreerimissagedust või kohandatakse vooluhulka või muudetakse proovivõtusüsteemi ehitust, et suurendada tõusuaega nii palju kui vajalik. Tõusuaega on võimalik suurendada ka digitaalfiltrite konfigureerimisega;
b)
kui tõendatakse vastavust punkti 8.1.5.3. alapunkti b alapunkti ii nõuetele, piisab punkti 8.1.5.3. alapunkti b alapunkti ii nõuetele vastavuse tõendamisest.
8.1.6. Reageerimisaja kontrollimine kompenseerimisanalüsaatori puhul
8.1.6.1. Rakendusala ja sagedus
See kontrollimine viiakse läbi gaasi pidevanalüsaatori näidu määramiseks, juhul kui ühe analüsaatori näidu kompenseerib teine analüsaator, et teha kindlaks, kui palju tekib heitgaasi. Selle kontrollimeetodi puhul loetakse gaasiliseks komponendiks veeaur. Seda liiki kontrollimine on nõutav gaasi pidevanalüsaatorite puhul, mida kasutatakse siirde- või astmeliste katsete läbiviimisel. Seda liiki kontrollimine ei ole vajalik perioodilise proovivõtu gaasianalüsaatorite puhul või pidevanalüsaatorite puhul, mida kasutatakse ainult üksikreziimis katsete teostamisel. Seda liiki kontrollimist ei kohaldata proovist eemaldatud vee korrigeerimise puhul, mida tehakse pärast töötlemist ja seda ei kohaldata, kui NMHC määratakse THCst ja CH4st, millele osutatakse A.7 ja A.8 liites, mis käsitlevad heitkoguste arvutamist. Selline kontrollimine viiakse läbi pärast algset paigaldamist (st katsekambri käikulaskmist). Pärast põhjalikku hooldust võib rakendada punkti 8.1.5. ühetaolise näidu saamise kontrollimiseks eeldusel, et kõik asendatud komponendid on läbinud teatud ajal ühetaolise näidu saamise kontrollimise niisketes tingimustes.
8.1.6.2. Mõõtmise põhimõtted
Selle menetlusega kontrollitakse pidevalt kombineeritud gaasi mõõtmiste ajalist vastavusseviimist ja ühetaolise näidu saamist. Menetluse läbiviimiseks on vajalik tagada, et kõik kompensatsioonialgoritmid ja niiskuskorrigeerimised oleksid aktiveeritud.
8.1.6.3. Süsteemile esitatavad nõuded
Üldised reageerimisaja ja tõusuaja nõuded, mis on sätestatud punkti 8.1.5.3. alapunktis a, kehtivad ka kompenseerimisanalüsaatorite kohta. Lisaks olgu märgitud, et kui registreerimissagedus erineb pidevalt mõõdetava kombineeritud/kompenseeritud signaali sagedusest, kasutatakse punkti 8.1.5.3. alapunkti b alapunktis i sätestatud kontrollinõuete täitmiseks nendest kahest sagedusest madalamat.
8.1.6.4. Menetlus
Kasutatakse kõiki punkti 8.1.5.4. alapunktides a–c esitatud menetlusi. Kui kompensatsioonialgoritmi aluseks on mõõdetud kasutatud veeaur, tuleb lisaks mõõta ka näit veeauru olemasolu korral ja vastav tõusuaeg. Sel juhul tuleb vähemalt üks kasutatavatest kalibreerimisgaasidest (kuid mitte NO2) niisutada järgmiselt:
kui süsteemis ei kasutata vee eemaldamiseks gaasiproovist proovi kuivatit, niisutatakse võrdlusgaasi, voolutades gaasisegu läbi suletud destilleeritud vee anuma, mis niisutab gaasi kõrgeima kastepunktini, mida heitkoguse proovi võtmise käigus võib oodata. Kui süsteemis kasutatakse proovi kuivatit, mis on läbinud taatlemise, võib niisutatud gaasisegu sisestada allpool kuivatit, juhtides selle suletud anumas (temperatuuril 25 ±10 °C või kastepunktist kõrgemal temperatuuril) mullidena läbi destilleeritud vee. Igal juhul hoitakse niisutatud gaas anumast allapoole liikudes temperatuuril, mis on vähemalt 5 °C kõrgemal selle järjekordsest kohalikust kastepunktist. Tuleb meeles pidada, et gaasikomponendid, mis ei ole analüsaatorite kontrollimismenetluses asjakohased, võib kõrvale jätta. Juhul kui gaasikomponent ei ole vastuvõtlik veele, võib nende analüsaatorite näidu kontrollimise läbi viia ilma niisutamiseta.
8.1.7. Mootori parameetrite ja ümbritseva keskkonna tingimuste mõõtmine
Mootori tootja kohaldab ettevõttesiseseid kvaliteedimenetlusi, mis vastavad tunnustatud riiklikele või rahvusvahelistele standarditele. Muul juhul kohaldatakse järgmisi menetlusi.
8.1.7.1. Pöördemomendi kalibreerimine
8.1.7.1.1. Rakendusala ja sagedus
Kõik pöördemomendi mõõtmissüsteemid, kaasa arvatud dünamomeetri pöördemomendi mõõtmisandurid ja süsteemid, kalibreeritakse esimesel paigaldamisel ja põhjalike hoolduste järel, kasutades muu hulgas võrdlusjõudu või jõuõlga koos omakaaluga. Kalibreerimise kordamisel järgitakse head inseneritava. Pöördemomendi anduri väljundi lineariseerimiseks järgitakse pöördemomendi anduri tootja juhiseid. Lubatud on muud kalibreerimismeetodid.
8.1.7.1.2. Omakaalu kalibreerimine
Selle meetodi puhul kasutatakse teada oleva suurusega jõudu, riputades kindlad raskused kindlate vahemaade järel jõuõlale. Tuleb olla kindel, et raskust kandev jõuõlg on kindlasti risti raskusjõuga (st on horisontaalne) ja risti dünamomeetri pöörlemisteljega. Iga kasutatava pöördemomendi mõõtmisvahemiku kohta võetakse vähemalt kuus kalibreerimisraskuse kombinatsiooni, paigutades raskused skaalale võrdse vahemaaga. Kalibreerimise ajal hoitakse dünamomeetrit võnkliikumises või pöörlemises, et vähendada hõõrdumisega seotud staatilist hüstereesi. Iga raskusjõu määramiseks korrutatakse selle rahvusvahelistele standarditele vastav kaal kohaliku raskuskiirenduse väärtusega.
8.1.7.1.3. Tensomeetri või rõngakujulise dünamomeetri kalibreerimine
Selle meetodi puhul rakendatakse jõudu raskuste riputamisega jõuõlale (kõnealuseid raskusi ja nende jõuõla pikkust ei kasutata võrdluspöördemomendi määramisel) või dünamomeetri käitamisega erinevatel pöördemomentidel. Iga kasutatava pöördemomendi mõõtepiirkonna kohta võetakse vähemalt kuus jõu kombinatsiooni, jaotades raskused mõõtepiirkonnale võrdse vahemaa järel. Kalibreerimise ajal hoitakse dünamomeetrit võnkliikumises või pöörlemises, et vähendada hõõrdumisega seotud staatilist hüstereesi. Käesoleval juhul korrutatakse võrdluspöördemomendi määramiseks võrdlusmõõturi (nagu tensomeeter või eridünamomeeter) jõud selle efektiivse jõuõlaga, mis mõõdetakse jõu mõõtmise punktist dünamomeetri pöördeteljeni. Tuleb tagada, et see pikkus mõõdetakse risti võrdlusmõõturi mõõteteljega ja dünamomeetri pöörlemisteljega.
8.1.7.2. Rõhu, temperatuuri ja kastepunkti kalibreerimine
Seadmed, millega mõõdetakse rõhku, temperatuuri ja kastepunkti, kalibreeritakse algse paigaldamise ajal. Korduskalibreerimisel lähtutakse seadme tootja juhistest ja heast inseneritavast.
Selliste temperatuuri mõõtmissüsteemide puhul, kus kasutatakse termopaare, RTDd või termistorandureid, kalibreeritakse süsteem nii, nagu kirjeldatud lineaarsuse kontrollimist käsitlevas punktis 8.1.4.4.
kalibreerimine viiakse läbi, kui vooluhulgamõõtur on paigaldatud oma püsivale kohale. Kalibreerimine tehakse pärast voolu konfiguratsiooni mis tahes osa muutmist vooluhulgamõõturist üles- või allavoolu, mis võib ebasoodsalt mõjutada vooluhulgamõõturi kalibreerimist. See kalibreerimine tuleb läbi viia CVS esmase paigaldamise ajal ja alati, kui korrigeerimine ei lahenda punktis 8.1.8.5. osutatud lahjendatud heitgaasivoo kontrollimise probleemi (nt propaani abil kontrollimine);
c)
CVS vooluhulgamõõtur kalibreeritakse, kasutades võrdlusvooluhulgamõõturit, nagu eelhelikiirusega Venturi toru, pika raadiusega mõõteotsak, sujuva juurdepääsuga mõõtediafragma, laminaarvoolu element, kriitilise voolurežiimiga Venturi torude paar või ultrahelivoolumõõtur. Kasutatakse võrdlusvooluhulgamõõturit, mille mõõdetud kogused vastavad ±1 % mõõtemääramatusega rahvusvahelistele standarditele. Sellise võrdlusvooluhulgamõõturi näitu vooluhulga puhul kasutatakse võrdlusväärtusena CVS vooluhulgamõõturi kalibreerimisel;
d)
ülesvoolu paiknevat sõela või muud takistit, mis võib ebasoodsalt mõjutada voolu võrdlusvooluhulgamõõturi ees, ei ole lubatud kasutada, välja arvatud juhul, kui vooluhulgamõõtur on sellist takistit arvesse võttes kalibreeritud;
e)
kalibreerimisjärjestus, mida kirjeldatakse punktis 8.1.8.4., on seotud molaarsuspõhise meetodiga. Vastavat massipõhise meetodi puhul kasutatavat järjestust vaata 8 lisa 1. liitest.
8.1.8.4.2. Mahtpumba (PDP) kalibreerimine
Mahtpump (PDP) kalibreeritakse, et teha kindlaks vooluhulga ja PDP pöörlemiskiiruse suhe, et määrata leke PDP tihenduspindadel funktsioonina PDP sisselaskerõhust Iga pöörlemiskiiruse kohta, millega PDPd käitatakse, määratakse vastavad tasandustegurid. PDP vooluhulgamõõtur kalibreeritakse järgmiselt:
a)
süsteem ühendatakse joonisel 8.1 näidatud skeemi kohaselt;
b)
kalibreerimiseks kasutatava vooluhulgamõõturi ja PDP vahelised lekked peavad jääma alla 0,3 % koguvoolust väiksema kalibreeritud vooluhulgaga punktis; näiteks suurima voolutakistuse ja väikseima PDP töökiirusega punkti juures;
c)
PDP käitamise ajal tuleb PDP sisselaskeavas hoida konstantset temperatuuri, mis võib kõikuda ±2 % keskmisest absoluutsest sisselasketemperatuurist Tin;
d)
PDP töökiirus seadistatakse esimese kiiruspunkti juures, kus kavatsetakse kalibreerida;
e)
muudetav takisti seatakse täielikult avatud asendisse;
f)
PDPd käitatakse vähemalt 3 minutit süsteemi stabiliseerimiseks. PDP jätkab seejärel tööd ning registreeritakse vähemalt 30 sekundi proovivõtuandmete keskmine iga järgmise koguse kohta:
i)
võrdlusvooluhulgamõõturi keskmine voolukiirus,
;
ii)
keskmine temperatuur PDP sisselaskeavas, Tin;
iii)
keskmine staatiline absoluutne rõhk PDP sisselaskeavas, pin;
iv)
keskmine staatiline absoluutne rõhk PDP väljalaskeavas, pout;
v)
keskmine PDP pöörlemiskiirus, nPDP;
g)
takistusventiil suletakse astmeliselt, et vähendada absoluutset rõhku PDP sisselaskeavas, pin;
h)
punkti 8.1.8.4.2. alapunktides f ja g kirjeldatud samme korratakse, et registreerida andmed vähemalt kuues voolutakistusseadme asendis kogu kasutatavas rõhkude vahemikus PDP sisselaskeavas;
i)
PDP kalibreeritakse, kasutades kogutud andmeid ja A.7–A.8 liites esitatud valemeid;
j)
alapunktides f – i kirjeldatud samme korratakse iga pöörlemiskiiruse juures, millega PDPd käitatakse;
k)
4B lisa A.7 liites (molaarsuspõhine meetod) või A.8 liites (massipõhine meetod) esitatud valemeid kasutatakse PDP vooluhulga kindlaks määramiseks heitekatsel;
PDPd ei ole lubatud kasutada madalamal rõhul kui kalibreerimise käigus katsetatud madalaim sisselaskeava rõhk.
8.1.8.4.3. CFV kalibreerimine
Kriitilise voolurežiimiga Venturi toru (CFV) kalibreeritakse, et kontrollida selle vooluhulgategurit Cd madalaima eeldatud staatiliste rõhkude vahe puhul CFV sisselaskeava ja väljalaskeava juures. CFV vooluhulgamõõtur kalibreeritakse järgmiselt:
a)
süsteem ühendatakse, nagu on näidatud joonisel 8.1;
b)
ventilaator käivitatakse CFVst allpool;
c)
CFV käitamise ajal hoitakse CFV sisselaskeavas püsivat temperatuuri kõikumisega ±2 % keskmisest absoluutsest sisselaskeava temperatuurist, Tin;
d)
kalibreerimiseks kasutatava vooluhulgamõõturi ja CFV vahelised lekked peavad jääma alla 0,3 % koguvoolust suurima voolutakistuse juures;
e)
muudetav takisti seatakse täielikult avatud asendisse. Muudetava voolutakistusseadme asemel võib rõhku CFVst allavoolu muuta ventilaatori kiiruse muutmisega või kontrollitud lekke tekitamisega. Olgu märgitud, et mõnel ventilaatoril on piirangud koormusvabade tingimuste osas;
f)
CFVi käitatakse vähemalt 3 minutit süsteemi stabiliseerimiseks. CFV jätkab seejärel tööd ning registreeritakse vähemalt 30 sekundi proovivõtuandmete keskmine iga järgmise koguse kohta:
i)
võrdlusvooluhulgamõõturi keskmine vooluhulk,
;
ii)
valikuliselt, õhu keskmine kastepunkt, Tdew. Vt A.7–A.8 liide lubatavate eelduste kohta heitkoguste mõõtmise ajal;
iii)
keskmine temperatuur Venturi toru sisselaskeavas, Tin;
iv)
keskmine staatiline absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeavas, pin;
v)
keskmine staatiline rõhkude vahe CFV sisselaskeava ja CFV väljalaskeava vahel, ΔpCFV;
g)
takistusventiil suletakse astmeliselt, et vähendada absoluutset rõhku CFV sisselaskeavas, pin;
h)
alapunktides f ja g kirjeldatud etappe korratakse, et registreerida keskmised andmed vähemalt kümnes takisti asendis, nii et väärtuse ΔpCFV katses eeldatav täielik praktiline ulatus oleks hõlmatud. Kõige väiksema voolutakistuse juures kalibreerimiseks ei ole vaja eemaldada kalibreerimiskomponente ega CVS komponente;
i)
Cd ja madalaim rõhkude lubatav suhe r määratakse A.7–A.8 liites sätestatud menetluse kohaselt;
j)
Cd kasutatakse CFV vooluhulga määramiseks heitekatse ajal. CFVd ei kasutata A.7–A.8 liite kohaselt määratud r madalaimast lubatud väärtusest allpool;
k)
kalibreerimist kontrollitakse CVS kontrollimise kaudu (st propaani abil kontrollimine) punktis 8.1.8.5. sätestatud menetluse kohaselt;
l)
kui CVS on konfigureeritud käitama rohkem kui ühte CFVd samal ajal, kalibreeritakse CVS ühe järgmise tingimuse kohaselt:
i)
iga CFV kombinatsioon kalibreeritakse kooskõlas käesoleva punkti ja A.7–A.8 liitega. Vt A.7–A.8 liites sätestatud juhised selle valiku vooluhulkade arvutamiseks;
ii)
iga CFV kalibreeritakse kooskõlas käesoleva punkti ja A.7–A.8 liitega. Vt A.7–A.8 liites sätestatud juhiseid selle valiku vooluhulkade arvutamiseks.
8.1.8.4.4. SSV kalibreerimine
Eelhelikiirusega Venturi toru (SSV) kalibreeritakse, et määrata selle kalibreerimistegur Cd sisselaskerõhkude eeldatava vahemiku puhul. SSV vooluhulgamõõtur kalibreeritakse järgmiselt:
a)
süsteem tuleb ühendada joonisel 8.1 osutatud viisil;
b)
ventilaator tuleb käivitada SSVst allavoolu;
c)
kalibreerimiseks kasutatava vooluhulgamõõturi ja SSV vahelised lekked peavad jääma alla 0,3 % kogu vooluhulgast suurima voolutakistuse juures;
d)
SSV töötamise ajal hoitakse SSV sisselaskeava juures püsivat temperatuuri, mis võib kõikuda ±2 % keskmisest absoluutsest sisselasketemperatuurist Tin;
e)
muudetav voolutakistusseade või reguleeritava kiirusega ventilaator tuleb seada vooluhulgale, mis on suurem kui suurim katse ajal eeldatav vooluhulk. Vooluhulki ei tohi ekstrapoleerida üle kalibreeritud väärtuste ning seega soovitatakse veenduda, et Reynoldsi arv Re SSV ahendis oleks suurima kalibreeritud vooluhulga juures suurem kui katse ajal eeldatav maksimaalne Re;
f)
SSV peab süsteemi stabiliseerimiseks töötama vähemalt 3 minutit. SSV jätkab seejärel tööd ning registreeritakse vähemalt 30 sekundi proovivõtuandmete keskmine iga järgmise koguse kohta:
i)
võrdlusvooluhulgamõõturi keskmine vooluhulk
;
ii)
valikuliselt, kalibreerimisõhu keskmine kastepunkt Tdew. Lubatavaid eeldusi vt A.7 ja A.8 liitest;
iii)
keskmine temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures Tin;
iv)
keskmine staatiline absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures pin;
v)
staatiliste rõhkude vahe Venturi toru sisselaskeava juures oleva staatilise rõhu ja Venturi toru ahendis oleva staatilise rõhu vahel, ΔpSSV;
g)
vooluhulga vähendamiseks tuleb takistusventiil järk-järgult sulgeda või ventilaatori kiirust vähendada;
(h)
alapunktides f ja g kirjeldatud samme tuleb korrata, kuni on registreeritud andmed vähemalt kümne vooluhulga juures;
(i)
määratakse Cd ja Re vaheline seos kogutud andmete ning A.7 ja A.8 liites esitatud valemite abil;
(j)
kalibreerimist kontrollitakse CVSi kontrollimisega (propaani abil), nagu on kirjeldatud punktis 8.1.8.5, kasutades uut Cd ja Re seose valemit;
(k)
SSV-d kasutatakse üksnes minimaalse ja maksimaalse kalibreeritud vooluhulga vahel;
(l)
SSV vooluhulga määramiseks heitekatses kasutatakse 4B lisa A.7 liite (molaarsuspõhine meetod) või 4B lisa A.8 liite (massipõhine meetod) valemeid.
CVSi kalibreerimise voodiagramm lahjendatud heitgaasi voolu puhul
8.1.8.5. CVSi ja perioodilise proovivõtu seadme kontrollimine (propaani abil)
8.1.8.5.1. Sissejuhatus
a)
Propaani abil saab kontrollida püsimahuproovivõtu süsteemi (CVS), et välja selgitada erinevuste esinemine lahjendatud heitgaasivoolust mõõdetud väärtustes. Propaani abil saab kontrollida ka perioodilise proovivõtu seadet, et välja selgitada erinevuste esinemine perioodilise proovivõtu süsteemis, mille abil võetakse CVSist proove käesoleva punkti alapunktis vi kirjeldatud viisil. Head inseneritava ja ohutuid meetodeid järgides saab seda kontrolli teha ka muude gaaside kui propaani abil, näiteks CO2 või CO abil. Propaani abil kontrollimise ebaõnnestumine võib viidata ühele või mitmele järgmisele korrigeerivaid meetmeid vajavale probleemile:
i)
valesti kalibreeritud analüsaator. FID analüsaator tuleb uuesti kalibreerida, parandada või välja vahetada;
ii)
läbi tuleb viia CVSi tunneli, ühenduste, kinnituste ja HC proovivõtusüsteemi lekkekontroll vastavalt punktile 8.1.8.7;
iii)
läbi tuleb viia halva segunemise kontroll vastavalt punktile 9.2.2;
iv)
läbi tuleb viia proovivõtusüsteemi süsivesinikusaaste kontroll, nagu on kirjeldatud punktis 7.3.1.2;
v)
muutused CVSi kalibreerimises. CVSi vooluhulgamõõtur tuleb kalibreerida kohapeal, nagu on kirjeldatud punktis 8.1.8.4;
vi)
muud probleemid CVSi või proovivõtu kontrollimise riist- või tarkvaraga. CVS-süsteemi, CVSi kontrollimise riistvara ja tarkvara tuleb kontrollida lahknevuste suhtes;
b)
propaani abil kontrollimise puhul kasutatakse CVSis C3H8 kui märgistusgaasi võrdlusmassi või võrdlusvooluhulka. Kui kasutatakse võrdlusvooluhulka, tuleb arvesse võtta võrdlusvooluhulgamõõturis esinevat mitteideaalset C3H8 gaasi käitumist. Vt A.7 liide (molaarsuspõhine meetod) või A.8 liide (massipõhine meetod), milles kirjeldatakse teatud vooluhulgamõõturite kalibreerimist ja kasutamist. Punktis 8.1.8.5 ja A.7 või A.8 liites ei tohi kasutada ideaalse gaasi eeldust. Propaaniga kontrolli puhul võrreldakse sisestatud C3H8 arvestuslikku massi võrdlusväärtustega, kasutades HC mõõtmisi ja CVSi vooluhulga mõõtmist.
8.1.8.5.2. Teadaoleva propaanikoguse CVS-süsteemi sisestamise meetod
Kogu püsimahuproovi võtmise süsteemi ja analüüsisüsteemi täpsuse määramiseks juhitakse tavatalitlusel töötavasse süsteemi teadaolev kogus gaasilist saasteainet. Saasteainet analüüsitakse ja selle kogus arvutatakse A.7 ja A.8 liite kohaselt. Kasutatakse ühte kahest järgmisest meetodist:
a)
gravimeetriline mõõtmine tehakse järgmiselt: propaani või süsinikmonooksiidiga täidetud väikese ballooni kaal määratakse ±0,01 g täpsusega. CVS-süsteemi juhitakse süsinikmonooksiidi või propaani, samal ajal kui süsteemil lastakse töötada 5–10 minutit tavapärasele heitgaasikatsele vastavates tingimustes. Kasutatud puhta gaasi kogus määratakse kindlaks massierinevuse mõõtmisega. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass;
b)
kriitilise voolu ava abil mõõtmine toimub järgmiselt: püsimahuproovivõtu süsteemi juhitakse kalibreeritud kriitilise voolu ava kaudu teadaolev kogus puhast gaasi (süsinikmonooksiid või propaan). Kui sisendrõhk on piisavalt kõrge, ei sõltu kriitilise voolu ava abil reguleeritav vooluhulk väljundrõhust (kriitiline vool). Püsimahuproovivõtu süsteem töötab nagu tavalise heitgaasikatse ajal umbes 5–10 minutit. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass.
8.1.8.5.3. Ettevalmistus propaani abil kontrollimiseks
Propaani abil kontrollimist valmistatakse ette järgmiselt:
a)
kui võrdlusvooluhulga asemel kasutatakse C3H8 võrdlusmassi, hangitakse C3H8-ga täidetud balloon. C3H8 võrdlusballooni mass määratakse täpsusega ±0,5 % C3H8 kogusest, mida eelduste kohaselt kasutatakse;
b)
valitakse püsimahuproovivõtu süsteemi ja C3H8 puhul asjakohased vooluhulgad;
c)
püsimahuproovivõtu süsteemis valitakse C3H8 sisestuspunkt. Sisestuspunkti asukoht valitakse võimalikult lähedale kohale, kus mootori heitgaasid sisenevad püsimahuproovivõtu süsteemi. C3H8 balloon ühendatakse sisestussüsteemiga;
d)
CVS pannakse tööle ja stabiliseeritakse;
e)
proovivõtusüsteemi soojusvaheteid eelsoojendatakse või -jahutatakse;
f)
kuumutatud ja jahutatud komponentidel, nagu proovivõtutorudel, filtritel, jahutitel ja pumpadel lastakse stabiliseeruda töötemperatuuril;
g)
vajadusel tehakse HC proovivõtusüsteemi vaakumi poole lekkekontroll vastavalt punktis 8.1.8.7 kirjeldatule.
8.1.8.5.4. HC proovivõtusüsteemi ettevalmistamine propaani abil kontrollimiseks
HC proovivõtusüsteemi vaakumi poole lekkekontrolli võib teha vastavalt käesoleva punkti alapunktile g. Kui kasutatakse kõnealust menetlust, võib kasutada punktis 7.3.1.2 osutatud süsivesinike saaste kontrollimise menetlust. Kui alapunkti g kohast vaakumi poole lekkekontrolli ei tehta, siis HC proovivõtusüsteem nullistatakse, justeeritakse ning kontrollitakse süsteemi saasteainete suhtes järgmiselt:
a)
valitakse madalaim HC analüsaatori mõõtepiirkond, millega saab mõõta CVSi ja C3H8 vooluhulkade puhul eeldatavat C3H8 kontsentratsiooni;
b)
HC analüsaator nullistatakse nullõhu sisestamisega analüsaatori pordi kaudu;
c)
HC analüsaator justeeritakse C3H8 võrdlusgaasi sisestamisega analüsaatori pordi kaudu;
d)
nullõhk puhutakse HC proovivõtturile või HC proovivõtturi ja ülekandetoru vahelisele liitmikule;
e)
nullõhu puhumise ajal mõõdetakse HC proovivõtusüsteemi stabiilset HC kontsentratsiooni. Perioodiliseks HC mõõtmiseks täidetakse perioodilise proovivõtu mahuti (näiteks kott) ning mõõdetakse ülevoolu HC kontsentratsioon;
f)
kui ülevoolu HC kontsentratsioon ületab 2 μmol/mol, ei tohi menetlust jätkata, kuni saaste on kõrvaldatud. Välja tuleb selgitada saasteallikas ja võtta korrigeerivad meetmed, näiteks puhastada süsteemi või asendada saastatud osad;
g)
kui ülevoolu HC kontsentratsioon ei ületa 2 μmol/mol, registreeritakse see väärtus kui xHCinit ning seda kasutatakse HC saaste korrigeerimiseks, nagu on kirjeldatud 4B lisa A.7 liites (molaarsuspõhine meetod) või 4B lisa A.8 liites (massipõhine meetod).
8.1.8.5.5. Propaani abil kontrollimine
a)
Propaani abil kontrollimine viiakse läbi järgmiselt:
i)
perioodiliseks HC proovivõtuks ühendatakse puhtad kogumisvahendid, näiteks vakumeeritud kotid;
ii)
HC mõõteriistu tuleb kasutada vastavalt mõõteriista tootja juhistele;
iii)
kui on ette nähtud lahjendusõhu HC taustkontsentratsioonide korrigeerimine, mõõdetakse ja registreeritakse lahjendusõhu taust-HC;
iv)
kõik integraatorid tuleb nullistada;
v)
alustatakse proovivõttu ja kõik vooluhulgaintegraatorid käivitatakse;
vi)
C3H8-l lastakse voolata valitud koguses. Kui kasutatakse C3H8 võrdlusvooluhulka, alustatakse selle vooluhulga integreerimist;
vii)
C3H8-l lastakse voolata, kuni on voolanud piisavalt C3H8-t, et tagada võrdlus-C3H8 ja mõõdetud C3H8 täpne kvantifitseerimine;
viii)
C3H8 balloon suletakse ning proovivõttu jätkatakse, kuni proovi transportimisest ja analüsaatori näidust põhjustatud viiteaegu on arvesse võetud;
ix)
proovivõtt lõpetatakse ja kõik integraatorid peatatakse;
b)
kui voolu mõõdetakse kriitilise voolu ava abil, võib alternatiivina punkti 8.1.8.5.5 alapunkti a menetlusele kasutada propaani abil kontrollimiseks järgmist menetlust:
i)
perioodiliseks HC proovivõtuks ühendatakse puhtad kogumisvahendid, näiteks vakumeeritud kotid;
ii)
HC mõõteriistu tuleb käitada vastavalt mõõteriista tootja juhistele;
iii)
kui on ette nähtud lahjendusõhu HC taustkontsentratsioonide korrigeerimine, mõõdetakse ja registreeritakse lahjendusõhu taust-HC;
iv)
kõik integraatorid tuleb nullistada;
v)
C3H8 võrdlusballooni sisul lastakse voolata valitud koguses;
vi)
alustatakse proovivõttu ning kõik vooluhulgaintegraatorid käivitatakse pärast seda, kui HC kontsentratsiooni stabiliseerumist on kinnitatud;
vii)
ballooni sisul lastakse voolata, kuni on voolanud piisavalt C3H8-t, et tagada võrdlus-C3H8 ja mõõdetud C3H8 täpne kvantifitseerimine;
viii)
kõik integraatorid peatatakse;
ix)
C3H8 võrdlusballoon suletakse.
8.1.8.5.6. Propaani abil tehtud kontrollimise hindamine
Katsejärgne menetlus viiakse läbi järgmiselt:
a)
kui kasutati perioodilist proovivõtmist, analüüsitakse perioodilisi proove nii kiiresti kui võimalik;
b)
pärast HC analüüsimist korrigeeritakse saastet ja tausta;
c)
C3H8 kogumass arvutatakse CVSi ja HC andmete põhjal, nagu on kirjeldatud A.7 ja A.8 liites, kasutades HC efektiivse molaarmassi MHC asemel C3H8, molaarmassi MC3H8;
d)
kui kasutatakse võrdlusmassi (gravimeetriline meetod), määratakse balloonis oleva propaani kaal kindlaks ±0,5 % täpsusega ja C3H8 võrdlusmass määratakse kindlaks, lahutades tühja ballooni kaalu propaaniga täidetud ballooni kaalust. Kui kasutatakse kriitilise voolu ava (voolu mõõdetakse kriitilise voolu ava abil), määratakse propaani mass kindlaks vooluhulga korrutamisel katse ajaga;
e)
C3H8 võrdlusmass lahutatakse arvutatud massist. Kui erinevus jääb võrdlusmassist ±3,0 % piiresse, on CVS kontrolli läbinud.
8.1.8.5.7. Tahkete osakeste teise astme lahjendussüsteemi kontrollimine
Kui propaani abil kontrollimist tuleb korrata tahkete osakeste teise astme lahjendussüsteemi kontrollimiseks, tehakse seda vastavalt järgmisele alapunktides a–d kirjeldatud menetlusele:
a)
HC proovivõtusüsteem konfigureeritakse võtma proove perioodilise proovivõtu seadme kogumisvahendi (näiteks tahkete osakeste filter) asukoha lähedalt. Kui absoluutne rõhk selles asukohas on HC proovi võtmiseks liiga madal, võib HC proovi võtta perioodilise proovivõtu seadme pumba väljalaskeavast. Pumba väljalaskeavast proovi võtmisel tuleb olla ettevaatlik, sest perioodilise proovivõtu seadmest allavoolu esinev pumba leke, mis muul juhul on vastuvõetav, põhjustab propaani abil teostava kontrolli valenurjumise;
b)
propaanikontrolli korratakse käesolevas punktis kirjeldatud viisil, kuid HC proov võetakse perioodilise proovivõtu seadmest;
c)
C3H8 mass arvutatakse välja, võttes arvesse perioodilise proovivõtu seadme teise astme lahjendust;
d)
C3H8 võrdlusmass lahutatakse arvutatud massist. Kui erinevus jääb võrdlusmassist ±5 % piiresse, on perioodilise proovivõtu seade kontrolli läbinud. Kui ei, võetakse korrigeerivad meetmed.
8.1.8.5.8. Proovi kuivati kontrollimine
Kui proovi kuivati väljavooluava juures kasutatakse kastepunkti pidevaks jälgimiseks niiskusandurit, ei viida kõnealust kontrolli läbi, kuni on tagatud, et kuivati väljavooluava niiskus on väiksem kui summutava mõju, segava toime ja kompenseerimise kontrollides kasutatavad miinimumväärtused.
a)
Kui gaasiproovist vee eemaldamiseks kasutatakse proovi kuivatit, nagu on lubatud punktis 9.3.2.3.1, kontrollitakse toimivust paigaldamisel, pärast suuremaid hooldustöid ja jahuti puhul. Osmootsete membraankuivatite toimivust kontrollitakse paigaldamisel, pärast suuremaid hooldustöid ja 35 päeva jooksul e katsetamist;
b)
vesi võib takistada analüsaatori võimet mõõta nõuetekohaselt huvipakkuvat heitgaasikomponenti ning seega eemaldatakse teatud juhtudel vesi gaasiproovist enne, kui see jõuab analüsaatorisse. Näiteks võib vesi põrkelise summutamise tõttu omada negatiivset segavat toimet CLD NOx-näidu suhtes ning CO-le sarnase näidu tõttu omada positiivset segavat toimet NDIR analüsaatori suhtes;
c)
proovi kuivati vastab kastepunkti Tdew ja absoluutse rõhu ptotal puhul punkti 9.3.2.3.1 spetsifikatsioonidele osmootsest membraankuivatist või jahutist allavoolu;
d)
proovi kuivati toimivuse kindlaksmääramiseks kasutatakse järgmist kontrollimenetlust või töötatakse hea inseneritava kohaselt välja sellest erinev meetod:
i)
vajalike ühenduste loomiseks kasutatakse PTFE- või roostevabast terasest torusid;
ii)
N2 või puhastatud õhku niisutatakse, lastes selle mullidena läbi tihendatud anumas oleva destilleeritud vee, mis niisutab heitgaasi proovivõtul eeldatava kõrgeima proovi-kastepunktini;
niisutatud gaasi temperatuur anumast allavoolu peab püsima vähemalt 5 C üle oma kastepunkti;
v)
niisutatud gaasi kastepunkti Tdew ja rõhku ptotal mõõdetakse proovi kuivati sissevooluavale võimalikult lähedal, et kontrollida, kas kastepunkt on heiteproovi võtmise käigus eeldatav kõrgeim kastepunkt;
vi)
niisutatud gaasi kastepunkti Tdew ja rõhku ptotal mõõdetakse proovi kuivati väljavooluavale võimalikult lähedal;
vii)
proovi kuivati vastab kontrollinõuetele, kui käesoleva punkti alapunkti d alapunkti vi kohase mõõtmise tulemus on väiksem kui proovi kuivati spetsifikatsioonile vastav kastepunkt, nagu on määratletud punktis 9.3.2.3.1, pluss 2 °C, või kui alapunkti d alapunkti vi kohane molaarsus on väiksem kui proovi kuivati vastavad spetsifikatsioonid, pluss 0,002 mol/mol või 0,2 mahuprotsenti. Kõnealuse kontrolli puhul tuleb märkida, et proovi kastepunkti väljendatakse absoluutse temperatuurina kelvinites.
8.1.8.6. Osavoolust tahkete osakeste ja seonduva lahjendamata heitgaasi mõõtmise süsteemide korrapärane kalibreerimine
8.1.8.6.1. Nõuded vooluhulkade vahe mõõtmiseks
Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb lahjendamata heitgaasi proportsionaalse proovi saamiseks pöörata proovivoolu qmp täpsusele erilist tähelepanu siis, kui seda ei mõõdeta otse, vaid määratakse kindlaks vooluhulkade vahe mõõtmise kaudu:
Sel juhul peab erinevuse maksimaalne viga olema selline, et qmp määramise täpsus on ± 5% siis, kui lahjendusaste on alla 15. Seda saab arvutada kõigi mõõteseadmete vigade ruutkeskmise abil.
qmdew ja qmdw absoluutne täpsus on ±0,2 %, mis tagab qmp täpsuse ≤ 5 % lahjendusastme 15 korral. Suuremate lahjendusastmete korral ilmnevad suuremad vead;
b)
qmdw kalibreeritakse qmdew suhtes nii, et saavutatakse qmp sama täpsus, kui meetodi a korral. Üksikasju vt punktist 8.1.8.6.2;
c)
qmp täpsus leitakse kaudselt märgistusgaasi, näiteks CO2, abil kindlaks määratud lahjendusastme täpsuse alusel. Nõutav on meetodiga a samaväärne qmp määramise täpsus;
d)
qmdewjaqmdw absoluutne täpsus on ±2 % skaala lõppväärtusest, qmdew ja qmdw vahelise erinevuse maksimaalne viga on 0,2 % piires ning lineaarsusviga on ±0,2 % katse ajal registreeritud suurimast qmdew väärtusest.
8.1.8.6.2. Vooluhulkade vahe mõõteseadme kalibreerimine
Osavoolu lahjendussüsteemi, mis peab võimaldama võtta lahjendamata heitgaasi proportsionaalse proovi, tuleb korrapäraselt kalibreerida täpse vooluhulgamõõturiga, mis vastab rahvusvahelistele ja/või riiklikele standarditele. Vooluhulgamõõturit või vooluhulga mõõteaseadmeid tuleb kalibreerida ühe järgmise menetluse kohaselt, nii et tunnelisse minev proovivool qmp vastaks punkti 8.1.8.6.1 täpsusnõuetele.
a)
qmdw mõõtmiseks kasutatav vooluhulgamõõtur ühendatakse järjestikku qmdew vooluhulgamõõturiga ning nende kahe vooluhulgamõõturi näitude vahe kalibreeritakse vähemalt viies seadistuspunktis vooluhulkade väärtustega, mis jaotuvad ühtlaselt katses kasutatava väikseima qmdw väärtuse ja ning katses kasutatava qmdew väärtuse vahel. Lahjendustunneli kasutamisest võib loobuda;
b)
kalibreeritud vooluhulga mõõtevahend ühendatakse järjestikku qmdew vooluhulgamõõturiga ning katsel kasutatava väärtuse täpsust kontrollitakse. Kalibreeritud vooluhulga mõõtevahend ühendatakse järjestikku qmdw vooluhulgamõõturiga ning selle täpsust kontrollitakse vähemalt viie seadistusväärtuse suhtes, mis vastavad lahjendusastmele vahemikus 3–15, mis valitakse vastavalt katses kasutatava qmdew väärtusele;
c)
ülekandetoru (vt joonis 9.2) ühendatakse lahti väljalasketorust ning ühendatakse kalibreeritud ja qmp mõõtmiseks sobiva mõõtepiirkonnaga vooluhulga mõõteseadmega. qmdew väärtus seadistatakse katses kasutatavale väärtusele vastavaks ning qmdw seadistatakse järjestikuliselt vähemalt viiele väärtusele, mis vastavad lahjendusastmele vahemikus 3–15. Teise võimalusena võib ette näha eraldi kalibreerimistee, mis läheb tunnelist mööda, kuid kogu- ja lahjendusõhu voog, mis lastakse läbi vastavate mõõturite, peab olema selline nagu tegelikus katses;
d)
märgistusgaas juhitakse heitgaaside ülekandetorusse TL. See märgistusgaas võib olla heitgaasi komponent, näiteks CO2 või NOx. Pärast tunnelis lahjendamist mõõdetakse märgistusgaasi komponendi sisaldus. Seda tehakse viie lahjendusastme korral, mis jäävad vahemikku 3–15. Proovi vooluhulga täpsus määratakse lahjendusastme rd alusel:
(8-2)
qmp täpsuse tagamiseks võetakse arvesse gaasianalüsaatorite täpsust.
8.1.8.6.3. Erinõuded vooluhulkade vahe mõõtmisel
Tungivalt soovitatakse läbi viia süsinikuvooluhulga kontrollimine, kasutades tegelikku heitgaasi, et tuvastada mõõtmise ja reguleerimisega seotud probleeme ja kontrollida osavoolusüsteemi nõuetekohast toimimist. Süsinikuvooluhulka tuleks kontrollida vähemalt iga kord, kui paigaldatakse uus mootor või muudetakse midagi olulist katsekambri konfiguratsioonis.
Mootoril lastakse töötada maksimaalse pöördemomendi koormusel ja pöörlemiskiirusel või mis tahes muul püsitalitlusrežiimil, kus tekib 5 % või rohkem CO2. Osavoolu proovivõtusüsteemi kasutatakse lahjendusteguri ligikaudsel väärtusel 15: 1.
Kui kontrollitakse süsinikuvooluhulka, kohaldatakse 4B lisa A.4 liites kirjeldatud menetlust. Süsinikuvooluhulgad arvutatakse vastavalt 4B lisa A.4 liites esitatud valemitele. Erinevus kõikide süsinikuvooluhulkade väärtustes ei tohi ületada 5 %.
8.1.8.6.3.1. Katse-eelne kontrollimine
Katse-eelne kontrollimine tehakse kahe tunni jooksul enne katset järgmiselt.
Vooluhulgamõõturite täpsust kontrollitakse samal meetodil kui kalibreerimise puhul (vt punkt 8.1.8.6.2.) vähemalt kahes punktis, kaasa arvatud qmdw vooluhulgaväärtused, mis katses kasutatava qmdew väärtuse puhul vastavad lahjendusastmetele vahemikus 5–15.
Juhul kui punktis 8.1.8.6.2 kirjeldatud kalibreerimismenetluse registreeritud andmete põhjal saab näidata, et vooluhulgamõõturi kalibreering on pikema aja jooksul stabiilne, võib katse-eelse kontrollimise ära jätta.
8.1.8.6.3.2. Ülekandeaja määramine
Süsteemi seadistus peab ülekandeaja hindamisel olema sama kui katsemõõtmisel. Joonisel 3.1 määratletud ülekandeaeg määratakse järgmise meetodiga:
Sõltumatu võrdluseks kasutatav vooluhulgamõõtur, millel on proovi vooluhulga jaoks sobiv mõõtepiirkond, ühendatakse järjestikku proovivõtturiga viimase vahetus läheduses. Selle vooluhulgamõõturi ülekandeaeg peaks olema väiksem kui 100 ms reageerimisaja mõõtmisel kasutatava vooluhulga sammu kohta ja selle voolutakistus peab olema piisavalt väike, et mitte mõjutada osavoolu lahjendussüsteemi dünaamilist toimimist, ning see peaks vastama heale inseneritavale. Osavoolu lahjendussüsteemi sisenevat heitgaasi vooluhulka (või õhuvooluhulka, kui arvutatakse heitgaasi vooluhulka) muudetakse astmeliselt väikesest vooluhulgast vähemalt 90 %ni skaala lõppväärtusest. Astmelise muutmise käivitusseade peab olema sama, mida kasutatakse tegelikus katses eelreguleerimise käivitamiseks. Heitgaasivoo sammu käivitav signaal ja vooluhulgamõõturi näit salvestatakse sagedusega vähemalt 10 Hz.
Nende andmete alusel määratakse osavoolu lahjendussüsteemi ülekandeaeg, milleks on aeg sammu käivitava signaali algusest kuni hetkeni, mil saavutatakse 50 % vooluhulgamõõturi näidust. Sarnasel viisil määratakse kindlaks qmp signaali (st osavoolu lahjendussüsteemi sisenev heitgaasiproovi vooluhulk) ja qmew,i signaali (st niiske heitgaasiproovi massivooluhulk heitgaasi vooluhulgamõõturist) ülekandeaeg. Neid signaale kasutatakse regressioonanalüüsis, mis tehakse iga katse järel (vt punkt 8.2.1.2).
Arvutust korratakse vähemalt viie vooluhulga suurenemisele ja vähenemisele vastava signaali korral ning leitakse keskmine tulemus. Sellest väärtusest lahutatakse võrdluseks kasutatava vooluhulgamõõturi sisemine ülekandeaeg (< 100 ms). Juhul kui süsteem vajab punkti 8.2.1.2 kohaselt nn eelmeetodit, leitakse osavoolu lahjendussüsteemi nn eelväärtus, mida kohaldatakse vastavalt punktile 8.2.1.2.
8.1.8.7. Vaakumi poole lekkekontroll
8.1.8.7.1. Kohaldamisala ja sagedus
Proovivõtusüsteemi paigaldamisel, pärast suuremaid hooldustöid nagu eelfiltrite vahetused ja 8 tunni jooksul enne iga töötsükli seeria alustamist tuleb kontrollida, et süsteemil ei esineks olulisi vaakumi poole lekkeid, tehes seda ühe käesolevas osas kirjeldatud lekkekatse abil. CVSi lahjendussüsteemi täisvoolu osa puhul ei ole vaja kõnealust kontrolli läbi viia.
8.1.8.7.2. Mõõtmispõhimõtted
Lekke võib avastada, kui nullvoolu ajal mõõdetakse väike voolukogus, kui avastatakse, et teadaoleva kontsentratsiooniga võrdlusgaasi kontsentratsioon on vähenenud proovivõtusüsteemi vaakumi poolest läbi voolamisel, või kui ,mõõtmisega avastatakse, et teatud hõrendusastmega vaakumisüsteemis on rõhk suurenenud.
8.1.8.7.3. Väikese vooluhulgaga lekkekatse
Proovivõtusüsteemi katsetatakse väikese vooluhulga korral lekete suhtes järgmiselt:
a)
süsteemi proovivõtturi ots suletakse ühega järgmistest toimingutest:
i)
proovivõtturi ots suletakse korgi või kattega;
ii)
ülekandetoru eemaldatakse proovivõtturilt ja ülekandetoru suletakse korgi või kattega;
iii)
lekkekindel ventiil proovivõtturi ja ülekandetoru vahel suletakse;
b)
käivitatakse kõik vaakumpumbad. Pärast stabiliseerumist kontrollitakse, kas vooluhulk läbi proovivõtusüsteemi vaakumi poole on väiksem kui 0,5 % süsteemi tavapärasest süsteemi osa läbivast vooluhulgast. Tüüpilist analüsaatori vooluhulka ja möödavooluhulka võib kasutada tegeliku ligikaudse vooluhulga hindamiseks.
Selles katses võib kasutada mis tahes gaasianalüsaatorit. FID kasutamisel korrigeeritakse proovivõtusüsteemi mis tahes HC-saastet vastavalt A.7 ja A.8 liitele, milles käsitletakse HC ja NMHC määramist. Vältida tuleb eksitavaid tulemusi, kasutades üksnes analüsaatoreid, mille korratavus selles katses kasutatava võrdlusgaasi kontsentratsiooni puhul on 0,5 % või parem. Vaakumi poole lekkekontroll viiakse läbi järgmiselt:
a)
gaasianalüsaator valmistatakse ette nagu heitekatse puhul;
b)
analüsaatori porti sisestatakse võrdlusgaasi ning kontrollitakse, kas võrdlusgaasi mõõdetud kontsentratsioon jääb eeldatava mõõtetäpsuse ja korratavuse piiresse;
c)
võrdlusgaasi ülevool suunatakse proovisüsteemi ühte järgmisse asukohta:
i)
proovivõtturi ots;
ii)
ülekandetoru eemaldatakse proovivõtturi ühenduselt ja võrdlusgaasi ülevool suunatakse ülekandetoru avatud otsale;
iii)
proovivõtturi ja selle ülekandetoru vahele paigaldatakse järjestikku kolmekäiguline ventiil;
d)
kontrollitakse, kas mõõdetud võrdlusgaasi ülevoolu kontsentratsioon on ±0,5 % võrdlusgaasi kontsentratsioonist. Eeldatavast väiksem mõõdetud väärtus osutab lekkele, kuid eeldatust suurem väärtus võib osutada probleemile võrdlusgaasiga või analüsaatori endaga. Eeldatavast suurem mõõdetud väärtus ei osuta lekkele.
8.1.8.7.5. Vaakumi kadumise lekkekatse
Kõnealuse katse tegemiseks vähendatakse rõhku proovivõtusüsteemi vaakumi poolel ning jälgitakse seal tekitatud hõrenduse kadumist. Selle katse tegemiseks tuleb teada proovivõtusüsteemi vaakumi poole mahtu täpsusega ±10 % selle tegelikust mahust. Samuti tuleb selles katses kasutada punktide 8.1 ja 9.4 tehnilistele nõuetele vastavaid mõõtevahendeid.
Vaakumi kadumise lekkekatse viiakse läbi järgmiselt:
a)
süsteemi proovivõtturi ots suletakse võimalikult proovivõtturi ava lähedalt ühega järgmistest toimingutest:
i)
proovivõtturi ots suletakse korgi või kattega;
ii)
ülekandetoru eemaldatakse proovivõtturilt ja suletakse korgi või kattega;
iii)
lekkekindel ventiil proovivõtturi ja ülekandetoru vahel suletakse;
b)
käivitatakse kõik vaakumpumbad. Tekitatakse hõrendus, mis vastab tavapärastele töötingimustele. Proovivõtukottide puhul soovitatakse proovivõtukott kaks korda järjest tühjaks pumbata, et minimeerida õhutaskuid;
c)
proovivõtupumbad lülitatakse välja ja süsteem suletakse. Kogunenud gaasi maht ja soovi korral ka süsteemi absoluutne temperatuur mõõdetakse ja registreeritakse. Tuleb anda piisavalt aega stabiliseerumiseks ning selleks, et 0,5 % leke põhjustaks rõhumuutuse, mis on vähemalt kümme korda suurem kui rõhuanduri eraldusvõime. Rõhk ja soovi korral ka temperatuur registreeritakse uuesti;
d)
lekke vooluhulk arvutatakse tühjakspumbatud koti mahtude eeldatava nullväärtuse ja proovivõtusüsteemi teadaoleva mahu, alg- ja lõpprõhu, vajaduse korral alg- ja lõpptemperatuuri ja kulunud aja põhja. Kontrollitakse, kas vaakumi kadumise vooluhulk on väiksem kui 0,5 % süsteemi tavapärase kasutuse vooluhulgast, tehes seda järgmiselt:
(8-3)
kus
qVleak
=
vaakumi kadumise lekke vooluhulk [mol/s]
Vvac
=
proovivõtusüsteemi vaakumi poole geomeetriline maht [m3]
R
=
universaalne gaasikonstant [J/(mol·K)
p2
=
vaakumi poole absoluutne rõhk ajal t2 [Pa]
T2
=
vaakumi poole absoluutne temperatuur ajal t2 [K]
p1
=
vaakumi poole absoluutne rõhk ajal t1 [Pa]
T1
=
vaakumi poole absoluutne temperatuur ajal t1 [K]
t2
=
vaakumi kadumise lekkekontrolli katse lõpetamise aeg [s]
t1
=
vaakumi kadumise lekkekontrolli katse alustamise aeg [s]
8.1.9. CO ja CO2 mõõtmised
8.1.9.1. H2O segava toime kontrollimine CO2 NDIR analüsaatorite puhul
8.1.9.1.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui CO2 mõõdetakse NDIR analüsaatoriga, kontrollitakse H2O segava toime ulatust pärast analüsaatori esmast paigaldamist ja suuremaid hooldustöid.
8.1.9.1.2. Mõõtmispõhimõtted
H2O võib segavalt mõjutada NDIR analüsaatori CO2 näitu. Kui NDIR analüsaator kasutab kompensatsioonialgoritme, milles rakendatakse kõnealuse segava toime kontrollimiseks muude gaaside mõõtmisi, tehakse kõnealused mõõtmised samal ajal, et katsetada kompensatsioonialgoritm analüsaatorile mõjuva segava toime kontrollimise ajal.
8.1.9.1.3. Süsteemile esitatavad nõuded
CO2 NDIR analüsaatori puhul peab H2O segav toime jääma vahemikku 0,0 ±0,4 mmol/mol (eeldatavast keskmisest CO2 kontsentratsioonist).
8.1.9.1.4. Menetlus
Segavat toimet kontrollitakse järgmiselt:
a)
CO2 NDIR analüsaator käivitatakse, seda käitatakse, see nullistatakse ning justeeritakse samamoodi nagu enne heitekatset;
b)
katsegaasi niisutatakse, lastes punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele vastaval nullõhul mullitada läbi tihendatud anumas oleva destilleeritud vee. Kui proov ei läbi kuivatit, tuleb kontrollida anuma temperatuuri, et saavutada vähemalt nii kõrge H2O tase, kui katse ajal maksimaalselt eeldatakse. Kui proov läbib katse ajal kuivati, tuleb kontrollida anuma temperatuuri, et saavutada vähemalt nii kõrge H2O tase, kui on ette nähtud punktis 9.3.2.3.1;
c)
niisutatud katsegaasi temperatuur peab anumast allavoolu püsima vähemalt 5 °C üle oma kastepunkti;
d)
niisutatud katsegaas sisestatakse proovivõtusüsteemi. Kui katses kasutatakse proovi kuivatit, võib niisutatud katsegaasi sisestada sellest allavoolu;
e)
vee molaarsust xH2O niisutatud katsegaasis mõõdetakse analüsaatori sisselaskeavale võimalikult lähedal. Näiteks, xH2O arvutamiseks mõõdetakse kastepunkti Tdew ja absoluutset rõhku ptotal;
f)
kondenseerumise vältimiseks ülekandetorudes, liitmikes või ventiilides – xH2O mõõtmise kohast kuni analüsaatorini – järgitakse head inseneritava;
g)
analüsaatori näidul lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg sisaldab ka ülekandetoru läbipuhumise aega ja analüsaatori näidu arvestamise aega;
h)
sel ajal kui analüsaator mõõdab proovi kontsentratsiooni, registreeritakse 30 sekundi proovivõtuandmed. Arvutatakse nende andmete aritmeetiline keskmine. Analüsaatorile tuleb teha segava toime kontroll, kui see väärtus jääb vahemikku 0,0 ±0,4 mmol/mol.
8.1.9.2. H2O ja CO2 segava toime kontrollimine CO NDIR analüsaatorite puhul
8.1.9.2.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui süsinikmonooksiidi (CO) mõõdetakse NDIR analüsaatoriga, kontrollitakse H2O ja CO2 segava toime ulatust pärast analüsaatori esmast paigaldamist ja suuremaid hooldustöid.
8.1.9.2.2. Mõõtmispõhimõtted
H2O-l ja CO2-l võib olla positiivne segav toime NDIR analüsaatorile, mis põhjustab CO-le sarnase näidu andmist. Kui NDIR analüsaator kasutab kompensatsioonialgoritme, milles rakendatakse kõnealuse segava mõju kontrollimiseks muude gaaside mõõtmisi, tehakse kõnealused mõõtmised samal ajal, et katsetada kompensatsioonialgoritme analüsaatorile mõjuva segava toime kontrollimise ajal.
8.1.9.2.3. Süsteemile esitatavad nõuded
H2O ja CO2 kombineeritud segav toime CO NDIR analüsaatorile peab jääma ±2 % piiresse CO eeldatavast keskmisest kontsentratsioonist.
8.1.9.2.4. Menetlus
Segavat toimet kontrollitakse järgmiselt:
a)
CO NDIR analüsaator käivitatakse, seda käitatakse, see nullistatakse ning justeeritakse samamoodi nagu enne heitekatset;
b)
katsegaasi CO2 niisutatakse, lastes võrdlusgaasil CO2 mullitada läbi tihendatud anumas oleva destilleeritud vee. Kui proov ei läbi kuivatit, tuleb kontrollida anuma temperatuuri, et saavutada vähemalt nii kõrge H2O tase, kui katse ajal maksimaalselt eeldatakse. Kui proov läbib katse ajal kuivati, tuleb kontrollida anuma temperatuuri, et saavutada vähemalt nii kõrge H2O tase, kui on ette nähtud punktis 8.1.8.5.8. Kasutatakse vähemalt nii suurt CO2 võrdlusgaasi kontsentratsiooni, mida katse ajal maksimaalselt eeldatakse;
c)
niisutatud katsegaas CO2 sisestatakse proovivõtusüsteemi. Kui katses kasutatakse proovi kuivatit, võib niisutatud katsegaasi CO2 sisestada sellest allavoolu;
d)
vee molaarsust xH2O niisutatud katsegaasis mõõdetakse analüsaatori sisselaskeavale võimalikult lähedal. Näiteks, xH2O arvutamiseks mõõdetakse kastepunkti Tdew ja absoluutset rõhku ptotal.
e)
kondenseerumise vältimiseks ülekandetorudes, liitmikes või ventiilides – xH2O mõõtmise kohast kuni analüsaatorini – järgitakse head inseneritava;
f)
analüsaatori näidul lastakse teatud aeg stabiliseeruda;
g)
sel ajal kui analüsaator mõõdab proovi kontsentratsiooni, registreeritakse selle väljundit 30 sekundi jooksul. Arvutatakse nende andmete aritmeetiline keskmine;
h)
analüsaator läbib segava toime kontrolli, kui käesoleva punkti alapunkti g tulemus jääb punkti 8.1.9.2.3 hälbe piiresse;
i)
CO2 ja H2O segava toime kontrolli võib teha ka eraldi. Kui kasutatud CO2 ja H2O tase on kõrgem kui katse ajal maksimaalselt eeldatav tase, tuleb kõiki täheldatud segava toime väärtusi vähendada, korrutades täheldatud segava toime väärtuse eeldatava maksimaalse kontsentratsiooni ja katse ajal tegelikult kasutatud väärtuse suhtega. Summutava toime eraldi kontrollimistel saadud H2O kontsentratsioone (kuni 0,025 mol/mol H2O sisaldus), mis on väiksemad kui katse ajal eeldatavad suurimad väärtused, võib kasutada, kuid siis suurendatakse H2O täheldatud segavat toimet, korrutades täheldatud segava toime väärtused H2O eeldatava maksimaalse kontsentratsiooni ja katse ajal tegelikult kasutatud väärtuse suhtega. Mõlema kohandatud segava toime väärtuse summa peab jääma punktis 8.1.9.2.3 kindlaks määratud hälbe piiresse.
8.1.10. Süsivesinike mõõtmised
8.1.10.1. FID optimeerimine ja kontrollimine
8.1.10.1.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kõigi leekionisatsioonidetektoritega (FID) analüsaatorite puhul kalibreeritakse FID esmasel paigaldamisel. Vajadusel korratakse kalibreerimist vastavalt heale inseneritavale. HC mõõtmisel kasutatava FID puhul tehakse järgmised toimingud:
a)
FID näit erinevate süsivesinike puhul optimeeritakse pärast analüsaatori esmast paigaldamist ja suuremaid hooldustöid. FID propüleeni ja tolueeni näit peab propaani suhtes olema vahemikus 0,9–1,1;
b)
FID kalibreerimistegur metaani (CH4) jaoks määratakse pärast analüsaatori esmast paigaldamist ja suuremaid hooldustöid, nagu on kirjeldatud käesoleva osa punktis 8.1.10.1.4;
c)
metaani (CH4) näitu kontrollitakse 185 päeva jooksul enne katsetamist.
8.1.10.1.2. Kalibreerimine
Kalibreerimismenetlus töötatakse välja vastavalt heale inseneritavale; näiteks menetlus, mis põhineb FID analüsaatori tootja juhistel ja FID kalibreerimise soovituslikul sagedusel. Kui FID mõõdab HC-d, kalibreeritakse see punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele vastavate C3H8 kalibreerimisgaasidega. Kui FID mõõdab CH4, kalibreeritakse see punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele vastavate CH4 kalibreerimisgaasidega. Kalibreerimisgaasi koostisest olenemata kalibreeritakse see süsinikekvivalendi 1 alusel (C1).
8.1.10.1.3. HC FID näidu optimeerimine
Kõnealune menetlus kehtib üksnes nende FID analüsaatorite suhtes, mis mõõdavad süsivesinikke.
a)
Seadme esmasel kasutuselevõtul ja elementaarsel tööpuhusel reguleerimisel järgitakse seadme tootja nõudeid ja head inseneritava, kasutades FID kütust ja nullõhku. Kuumutatud FID on oma nõutava töötemperatuuri vahemikus. FID näit optimeeritakse süsivesinike kalibreerimistegurite ja hapniku segava toime kontrollimise nõude täitmiseks vastavalt punkti 8.1.10.1.1 alapunktile a ja punktile 8.1.10.2 kõige tavapärasemas heitekatse ajal eeldatavas analüsaatori mõõtevahemikus. Analüsaatori kõrgemat mõõtevahemikku võib FID täpseks optimeerimiseks kasutada seadme tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt, kui analüsaatori tavapärane mõõtevahemik on madalam kui seadme tootja ettenähtud madalaim mõõtevahemik;
b)
kuumutatud FID on oma nõutava töötemperatuuri vahemikus. FID näit optimeeritakse kõige tavapärasemale katse ajal eeldatavale analüsaatori vahemikule. Pärast kütuse- ja õhuvooluhulga reguleerimist tootja soovituste kohaselt juhitakse analüsaatorisse võrdlusgaas;
c)
optimeerimiseks sooritatakse sammud i–iv või seadme tootja poolt ette nähtud menetlus. Optimeerimiseks võib soovi korral kasutada SAE dokumendis nr 770141 kirjeldatud menetlusi;
i)
teatavale kütusevoolule vastav näit määratakse võrdlusgaasi ja nullgaasi näitude vahe põhjal;
ii)
kütuse vooluhulka reguleeritakse astmeliselt tootja spetsifikatsioonist üles- ja allapoole. Võrdlus- ja nullgaasi näidud kõnealuste kütusevooluhulkade juures registreeritakse;
iii)
võrdlus- ja nullgaasi näitude vahe esitatakse graafiliselt ning kütuse vooluhulk reguleeritakse vastavalt kõvera sellele osale, mis vastab suurematele väärtustele. See on esialgne vooluhulga seadistus, mis võib vajada edasist optimeerimist, olenevalt süsivesinike kalibreerimistegurite ja hapniku segava toime kontrolli tulemustest vastavalt punkti 8.1.10.1.1 alapunktile a ja punktile 8.1.10.2;
iv)
kui hapniku segav toime või süsivesinike kalibreerimistegurid ei vasta järgmistele spetsifikatsioonidele, tuleb õhuvooluhulka reguleerida astmeliselt tootja spetsifikatsioonides esitatud väärtustest suuremaks ja väiksemaks, korrates iga vooluhulga puhul punkti 8.1.10.1.1 alapunktis a ja punktis 8.1.10.2 kirjeldatud samme;
d)
määratakse FID kütuse ja põletusõhu optimaalne vooluhulk ja/või rõhk, neist võetakse proovid ning need registreeritakse hilisemaks kasutamiseks.
8.1.10.1.4. HC FID CH4 kalibreerimisteguri määramine
Kõnealune menetlus kehtib üksnes nende FID analüsaatorite suhtes, mis mõõdavad HC-d. Et FID analüsaatorite näit CH4 ja C3H8 suhte kohta on üldiselt erinev, tuleb pärast FID optimeerimist määrata iga THC FID analüsaatori kalibreerimistegur CH4 jaoks RFCH4[THC-FID]. CH4 näidu kompenseerimiseks kasutatakse arvutustes HC määramiseks vastavalt 4B lisa A.7 liites (molaarsuspõhine meetod) või 4B lisa A.8 liites (massipõhine meetod) kirjeldatule uusimat käesoleva punkti kohaselt mõõdetud tegurit RFCH4[THC-FID]. RFCH4[THC-FID] määratakse järgmiselt, võttes arvesse, et RFCH4[THC-FID] ei määrata kindlaks nende FIDde puhul, mis on kalibreeritud ja justeeritud CH4-ga ning metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga:
a)
valitakse C3H8 võrdlusgaasi kontsentratsioon analüsaatori mõõtepiirkonna määramiseks enne heitekatset. Valitakse üksnes võrdlusgaasid, mis vastavad punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele, ning gaasi C3H8 kontsentratsioon registreeritakse;
b)
valitakse üksnes CH4-võrdlusgaas, mis vastab punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele, ning gaasi CH4 kontsentratsioon registreeritakse;
c)
FID analüsaatorit käitatakse vastavalt tootja juhistele;
d)
tuleb kinnitada, et FID analüsaator on kalibreeritud C3H8 abil. Kalibreeritakse süsinikekvivalendi 1 (C1) alusel;
FID analüsaatori proovivõtuporti sisestatakse vastavalt käesoleva punkti alapunktile b valitud CH4 võrdlusgaas;
h)
analüsaatori näidul lastakse stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka analüsaatori läbipuhumise aega ja selle näidu arvestamise aega;
i)
sel ajal kui analüsaator mõõdab CH4-kontsentratsiooni, registreeritakse selle väljundit 30 sekundi jooksul ja arvutatakse nende andmete aritmeetiline keskmine;
j)
mõõdetud keskmine kontsentratsioon jagatakse kalibreerimisgaasi CH4 registreeritud etalonkontsentratsiooniga Tulemus on FID analüsaatori CH4 kalibreerimistegur RFCH4[THC-FID].
8.1.10.1.5. HC FID metaani (CH4) näidu kontrollimine
Kõnealune menetlus kehtib üksnes nende FID analüsaatorite suhtes, mis mõõdavad HC-d. Kui punkti 8.1.10.1.4 kohane RFCH4[THC-FID] väärtus on ±5,0 % piires selle viimati kindlaksmääratud väärtusest, läbib HC FID metaani näidu kontrolli.
a)
Esiteks kontrollitakse, kas FID kütuse, põletusõhu ja proovi rõhk ja/või vooluhulk on ±0,5 % piires nende viimati registreeritud väärtusest, nagu on kirjeldatud käesoleva osa punktis 8.1.10.1.3. Kui neid vooluhulkasid tuleb reguleerida, määratakse uus RFCH4[THC-FID], nagu on kirjeldatud käesoleva osa punktis 8.1.10.1.4. Tuleb kontrollida, kas määratud RFCH4[THC-FID] väärtus jääb käesolevas punktis 8.1.10.1.5 täpsustatud hälbe piires;
b)
kui RFCH4[THC-FID] ei ole käesolevas punktis 8.1.10.1.5 täpsustatud hälbe piires, optimeeritakse FID näit uuesti, nagu kirjeldatud punktis 8.1.10.1.3;
c)
uus RFCH4[THC-FID] väärtus määratakse punkti 8.1.10.1.4. kohaselt. Seda uut RFCH4[THC-FID] väärtust kasutatakse HC määramise arvutustes, nagu on kirjeldatud 4B lisa A.7 liites (molaarsuspõhine meetod) või 4B lisa A.8 liites (massipõhine meetod).
8.1.10.2. Mittestöhhiomeetriline lahjendamata heitgaasi FID O2 segava toime kontrollimine
8.1.10.2.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui FID analüsaatoreid kasutatakse mõõtmiste tegemisel lahjendamata heitgaasist, kontrollitakse FID O2 segavat toimet esmasel paigaldamisel ja pärast suuremaid hooldustöid.
8.1.10.2.2. Mõõtmispõhimõtted
O2 kontsentratsiooni muutused lahjendamata heitgaasis võivad mõjutada FID näitu, muutes FID leegi temperatuuri. Selle kontrollimiseks optimeeritakse FID kütuse, põletusõhu ja proovi vooluhulka. FID toimivust kontrollitakse nii, et teha kindlaks, kas kompensatsioonialgoritm kõrvaldab heitekatse ajal FID-le mõju avaldava O2 segava toime.
8.1.10.2.3. Süsteemile esitatavad nõuded
Iga katses kasutatav FID analüsaator peab vastama käesoleva osa menetluse kohasele FID O2 segava toime kontrollile.
8.1.10.2.4. Menetlus
FID O2 segav toime määratakse kindlaks järgmiselt, võttes arvesse, et selle kontrolli läbiviimiseks vajalike gaasikontsentratsioonide saamiseks võib kasutada ühte või mitut gaasijaoturit:
a)
valitakse kolm võrdlusetalongaasi, mis vastavad punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele ja sisaldavad C3H8 kontsentratsioonis, mida kasutati analüsaatorite mõõtepiirkonna määramiseks enne heitekatset. CH4-ga ning metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga kalibreeritud FIDde puhul võib kasutada üksnes võrdlusetalongaase, mis vastavad punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele. Kolme täitegaasi kontsentratsioonid valitakse nii, et O2 ja N2 kontsentratsioonid esindavad väikseimat ja suurimat ning vahepealset katse ajal eeldatavat O2 kontsentratsiooni. Nõuet kasutada keskmist O2 kontsentratsiooni ei ole vaja täita, kui FID on kalibreeritud võrdlusgaasiga, mille täitegaasiks on keskmises eeldatavas kontsentratsioonis hapnik;
b)
tuleb kinnitada, et FID analüsaator vastab kõigile punkti 8.1.10.1 spetsifikatsioonidele;
c)
FID analüsaator käivitatakse ja seda käitatakse nii, nagu enne heitekatset. Olenemata FID põleti õhuallikast katse ajal, kasutatakse selle kontrollimise puhul FID põleti õhuallikana nullõhku;
d)
analüsaator nullistatakse;
e)
analüsaator justeeritakse, kasutades heitekatse ajal kasutatud võrdlusgaasi;
f)
nullnäitu kontrollitakse nullgaasiga, mida kasutati heitekatse ajal. Kontrolli jätkatakse, kui proovivõtuandmete keskmine nullnäit on 30 sekundi jooksul ±0,5 % piires käesoleva punkti alapunkti e kohaselt kasutatud võrdlusetalonväärtusest; muul juhul alustatakse menetlust uuesti käesoleva punkti alapunktist d;
g)
analüsaatori näitu kontrollitakse võrdlusgaasiga, mille O2 kontsentratsioon on väikseim katse ajal eeldatav kontsentratsioon. Stabiliseeritud proovivõtuandmete keskmine näit 30 sekundi jooksul registreeritakse väärtusena xO2minHC;
h)
FID analüsaatori nullnäitu kontrollitakse nullgaasiga, mida kasutati heitekatse ajal. Järgmine toiming tehakse siis, kui stabiliseeritud proovivõtuandmete keskmine nullnäit on 30 sekundi jooksul ±0,5 % piires käesoleva punkti alapunkti e kohaselt kasutatud võrdlusetalonväärtusest; muul juhul alustatakse menetlust uuesti käesoleva punkti alapunktist d;
i)
analüsaatori näitu kontrollitakse võrdlusgaasiga, mille O2 kontsentratsioon on keskmine katse ajal eeldatav kontsentratsioon. Stabiliseeritud proovivõtuandmete keskmine näit 30 sekundi jooksul registreeritakse väärtusena xO2avgHC;
j)
FID analüsaatori nullnäitu kontrollitakse nullgaasiga, mida kasutati heitekatse ajal. Järgmine toiming sooritatakse siis, kui stabiliseeritud proovivõtuandmete keskmine nullnäit on 30 sekundi jooksul ±0,5 % piires käesoleva punkti alapunkti e kohaselt kasutatud võrdlusetalonväärtusest; muul juhul alustatakse menetlust uuesti käesoleva punkti alapunktist d;
k)
analüsaatori näitu kontrollitakse võrdlusgaasiga, mille O2 kontsentratsioon on suurim katse ajal eeldatav kontsentratsioon. Stabiliseeritud proovivõtuandmete keskmine näit 30 sekundi jooksul registreeritakse väärtusena xO2maxHC;
l)
FID analüsaatori nullnäitu kontrollitakse nullgaasiga, mida kasutati heitekatse ajal. Järgmine toiming sooritatakse siis, kui stabiliseeritud proovivõtuandmete keskmine nullnäit on 30 sekundi jooksul ±0,5 % piires käesoleva punkti alapunkti e kohaselt kasutatud võrdlusetalonväärtusest; muul juhul alustatakse menetlust uuesti käesoleva punkti alapunktist d;
m)
arvutatakse protsendierinevus väärtuse xO2maxHC ja selle etalongaasi kontsentratsiooni vahel. Arvutatakse protsendierinevus väärtuse xO2avgHC ja selle etalongaasi kontsentratsiooni vahel. Arvutatakse protsendierinevus väärtuse xO2minHC ja selle etalongaasi kontsentratsiooni vahel. Määratakse kindlaks suurim protsendierinevus nende kolme vahel. See näitab O2 segavat toimet;
n)
kui O2 segav toime jääb ±3 % piiresse, läbib FID O2 segava toime kontrolli; muul juhul tuleb puudusega tegelemiseks teha üks või mitu järgmist toimingut:
i)
kontrolli tuleb korrata, et selgitada välja, kas viga tehti menetluse käigus;
ii)
heitekatseks valitakse null- ja võrdlusgaasid, milles O2 kontsentratsioon on suurem või väiksem, ning kontrolli korratakse;
iii)
FID põletusõhu, kütuse ja proovi vooluhulka reguleeritakse. Tuleb märkida, et kui neid vooluhulkasid reguleeritakse THC FID puhul, et läbida O2 segava toime kontroll, lähtestatakse RFCH4 järgmise RFCH4 kontrollimiseks. Pärast reguleerimist korratakse O2 segava toime kontrolli ja määratakse RFCH4;
iv)
FID parandatakse või asendatakse ning O2 segava toime kontrolli korratakse.
8.1.10.3. Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja läbivoolu osa
8.1.10.3.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui metaani (CH4) mõõtmiseks kasutatakse FID analüsaatorit ja metaanist erinevate süsivesinike eraldajat (NMC), määratakse kindlaks metaanist erinevate süsivesinike eraldaja efektiivsus metaani (ECH4) ja etaani (EC2H6) muundamisel. Nagu käesolevas punktis üksikasjalikult kirjeldatud, võib muundamisefektiivsuse kindlaks määrata NMC muundamisefektiivsuste ja FID analüsaatori kalibreerimistegurite kombinatsioonina, olenevalt konkreetse NMC ja FID analüsaatori konfiguratsioonist.
Kõnealune kontroll viiakse läbi pärast metaanist erinevate süsivesinike eraldaja paigaldamist. Seda kontrolli korratakse 185 päeva jooksul enne katset ning kontrollitakse, et eraldaja katalüütiline aktiivsus ei oleks vähenenud.
8.1.10.3.2. Mõõtmispõhimõtted
Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja on kuumutatav katalüsaator, mis eemaldab heitgaasivoost metaanist erinevad süsivesinikud, enne kui FID analüsaator mõõdab ülejäänud süsivesinike kontsentratsiooni. Ideaalse metaanist erinevate süsivesinike eraldaja metaani muundamisefektiivsus ECH4 [–] oleks 0 (st metaani läbivoolu osa PFCH4 oleks 1,000) ja kõigi muude süsivesinike muundamisefektiivsus oleks 1,000, mida esindab etaani muundamisefektiivsuse EC2H6 [–] väärtus 1 (st etaani läbivoolu osa PFC2H6 [–] oleks 0). 4B lisa A.7 liite või 4B lisa A.8 liite heitearvutustes kasutatakse käesoleva punkti kohaselt mõõdetud muundamisefektiivsuse väärtusi ECH4 ja EC2H6, et võtta arvesse metaanist erinevate süsivesinike eraldaja mitteideaalset toimimist.
8.1.10.3.3. Süsteemile esitatavad nõuded
Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja (NMC) muundamisefektiivsus ei ole piiratud teatud vahemikuga. On aga soovitatav, et metaanist erinevate süsivesinike eraldaja optimeerimiseks reguleeritakse temperatuur selliselt, et saavutatakse väärtus ECH4 < 0,15 ja EC2H6 > 0,98 (PFCH4 > 0,85 ja PFC2H6 < 0,02), nagu on vastavalt esitatud punktis 8.1.10.3.4. Kui NMC temperatuuri reguleerimine ei anna tulemuseks neid spetsifikatsioone, on soovitatav vahetada katalüsaatori materjali. Käesoleva punkti kohaselt viimati määratud muundamisväärtusi kasutatakse HC heitkoguse arvutamiseks vastavalt A.7 või A.8 liidetele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane.
8.1.10.3.4. Menetlus
Soovitatavad on kõik punktides 8.1.10.3.4.1, 8.1.10.3.4.2 ja 8.1.10.3.4.3 kirjeldatud menetlused. Alternatiivse meetodina võib kasutada seadme tootja soovitatud meetodit.
8.1.10.3.4.1. Menetlus metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga kalibreeritud FID puhul
Kui FID on alati kalibreeritud CH4 mõõtmiseks metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga (NMC), määratakse FID mõõtepiirkond NMCga, kasutades võrdlusgaasina CH4, ning selle FID CH4 kalibreerimisteguri ja CH4 läbivoolu osa korrutise RFPFCH4[NMC-FID] väärtuseks määratakse kõigis heitekatsetes 1,0 (st ECH4 [–] efektiivsuse väärtuseks valitakse 0) ning etaani (C2H6) kalibreerimisteguri ja läbivoolu osa iseloomustav tegur RFPFC2H6[NMC-FID] (ja EC2H6 [–] efektiivsus) määratakse järgmiselt:
a)
valitakse CH4 gaasisegu ja analüütiline C2H6 gaasisegu, millest mõlemad vastavad punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele. Valitakse CH4 kontsentratsioon FID mõõtepiirkonna määramiseks heitekatse ajal ja C2H6 kontsentratsioon, mis süsivesinike standardi kohaselt on suurima eeldatava metaanist erinevate süsivesinike (NMHC) kontsentratsiooni puhul tüüpiline või võrdub THC analüsaatori võrdlusväärtusega;
b)
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja käivitatakse, seda käitatakse ning see optimeeritakse vastavalt tootja juhistele, sealhulgas temperatuuri optimeerimine;
c)
tuleb kinnitada, et FID analüsaator vastab kõigile punkti 8.1.10.1 spetsifikatsioonidele;
d)
FID analüsaatorit käitatakse vastavalt tootja juhistele;
e)
eraldajaga FID justeeritakse CH4 võrdlusgaasiga. FID justeeritakse C1 alusel. Näiteks kui CH4 võrdlusgaasi võrdlusväärtus on 100 μmol/mol, on FID korrektne näit sellele võrdlusgaasile 100 μmol/mol, sest CH4 molekulis on üks süsinikuaatom;
f)
analüütiline C2H6 gaasisegu sisestatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldajast ülesvoolu;
g)
analüsaatori näit stabiliseeritakse. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka metaanist erinevate süsivesinike eraldaja läbipuhumise aega ja selle näidu arvestamise aega;
h)
sel ajal kui analüsaator mõõdab stabiilset kontsentratsiooni, registreeritakse proovivõtuandmed 30 sekundi jooksul ja arvutatakse nende andmepunktide aritmeetiline keskmine;
i)
keskmine jagatakse C1 alusel ümberarvutatud C2H6 võrdlusväärtusega. Tulemuseks on C2H6 ühendtegur RFPFC2H6[NMC-FID], mis iseloomustab kalibreerimistegurit ja läbivoolu osa ja võrdub avaldisega (1 - EC2H6 [–]). Selle kalibreerimistegurit ja läbivoolu osa ning CH4 kalibreerimisteguri ja CH4 läbivoolu osa korrutist iseloomustava teguri RFPFCH4[NMC-FID] väärtuseks seatakse heitearvutustes 1,0, ja kasutatakse vastavalt A.7 või A.8 liitele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane.
8.1.10.3.4.2. Menetlus FID puhul, mis on kalibreeritud metaanist erinevate süsivesinike eraldajast mööda viidud propaaniga
Kui kasutatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga FIDd, mis on kalibreeritud metaanist erinevate süsivesinike eraldajast mööda viidud propaaniga C3H8, määratakse läbivoolu osa PFC2H6[NMC-FID] ja PFCH4[NMC-FID] järgmiselt:
a)
valitakse CH4 gaasisegu ja analüütiline C2H6 gaasisegu, millest mõlemad vastavad punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele, nii et CH4 kontsentratsioon on süsivesinike standardi kohaselt suurima eeldatava kontsentratsiooni puhul tüüpiline ning C2H6 kontsentratsioon on süsivesinike standardi kohaselt suurima eeldatava süsivesinike kogukontsentratsiooni (THC) puhul tüüpiline või THC analüsaatori võrdlusväärtusega samaväärne;
b)
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja käivitatakse ja seda käitatakse vastavalt tootja juhistele, sealhulgas temperatuuri optimeerimine;
c)
tuleb kinnitada, et FID analüsaator vastab kõigile punkti 8.1.10.1 spetsifikatsioonidele;
d)
FID analüsaatorit käitatakse vastavalt tootja juhistele;
e)
FID nullistatakse ja justeeritakse, nagu seda tehakse heitekatse ajal. FID justeeritakse eraldajast möödavoolu teel, kasutades võrdlusgaasina C3H8-t. FID justeeritakse C1 alusel;
f)
analüütiline C2H6 gaasisegu sisestatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldajast ülesvoolu samast kohast, kust sisestati nullgaas;
g)
analüsaatori näidul lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka metaanist erinevate süsivesinike eraldaja läbipuhumise aega ja selle näidu arvestamise aega;
h)
sel ajal kui analüsaator mõõdab stabiilset kontsentratsiooni, registreeritakse proovivõtuandmed 30 sekundi jooksul ja arvutatakse nende andmepunktide aritmeetiline keskmine;
i)
voolutee suunatakse ümber, et see mööduks metaanist erinevate süsivesinike eraldajast, analüütiline C2H6 gaasisegu sisestatakse möödaviiku ning korratakse käesoleva punkti alapunktide g ja h toiminguid;
j)
metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga mõõdetud C2H6 keskmine kontsentratsioon jagatakse pärast metaanist erinevate süsivesinike eraldajast möödaviimist mõõdetud keskmise kontsentratsiooniga. Tulemuseks on C2H6 läbivoolu osa RFPFC2H6[NMC-FID], mis võrdub avaldisega (1 - EC2H6 [–]). Seda läbivoolu osa kasutatakse vastavalt A.7 või A.8 liitele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane.
k)
korratakse käesoleva punkti alapunktide f–j toiminguid, kuid C2H6 asemel analüütilise CH4 gaasiseguga. Tulemuseks on CH4 läbivoolu osa PFCH4[NMC-FID], mis võrdub avaldisega (1 - ECH4 [–]). Seda läbivoolu osa kasutatakse vastavalt A.7 või A.8 liitele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane.
8.1.10.3.4.3. Menetlus FID puhul, mis on kalibreeritud metaanist erinevate süsivesinike eraldajast mööda viidud metaaniga
Kui kasutatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga FIDd, mis on kalibreeritud metaanist erinevate süsivesinike eraldajast mööda viidud metaaniga (CH4), määratakse selle etaani (C2H6) kalibreerimistegurit ja läbivoolu osa iseloomustav ühendtegur RFPFC2H6[NMC-FID] ning selle CH4 läbivoolu osa tegur PFCH4[NMC-FID] järgmiselt:
a)
valitakse CH4 gaasisegu ja analüütiline C2H6 gaasisegu, mis vastavad punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele, nii et CH4 kontsentratsioon on süsivesinike standardi kohaselt suurima eeldatava kontsentratsiooni puhul tüüpiline ning C2H6 kontsentratsioon on süsivesinike standardi kohaselt suurima eeldatava süsivesinike kogukontsentratsiooni (THC) puhul tüüpiline, või THC analüsaatori võrdlusväärtus;
b)
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja käivitatakse ning seda käitatakse vastavalt tootja juhistele, sealhulgas temperatuuri optimeerimine;
c)
tuleb kinnitada, et FID analüsaator vastab kõigile punkti 8.1.10.1 spetsifikatsioonidele;
d)
FID analüsaator käivitatakse ja seda käitatakse vastavalt tootja juhistele;
e)
FID nullistatakse ja justeeritakse, nagu seda tehakse heitekatse ajal. FID justeeritakse eraldajast mööda viidud CH4 võrdlusgaasiga. Tuleb tähele panna, et FID justeeritakse C1 alusel. Näiteks, kui võrdlusgaasi metaani võrdlusväärtus on 100 μmol/mol, on FID korrektne näit sellele võrdlusgaasile 100 μmol/mol, sest CH4 molekulis on üks süsinikuaatom;
f)
analüütiline C2H6 gaasisegu sisestatakse metaanist erinevate süsivesinike eraldajast ülesvoolu samast kohast, kust sisestati nullgaas;
g)
analüsaatori näidul lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka metaanist erinevate süsivesinike eraldaja läbipuhumise aega ja selle näidu arvestamise aega;
h)
sel ajal kui analüsaator mõõdab stabiilset kontsentratsiooni, registreeritakse proovivõtuandmed 30 sekundi jooksul. Arvutatakse nende andmepunktide aritmeetiline keskmine;
i)
voolutee suunatakse ümber, et see mööduks metaanist erinevate süsivesinike eraldajast, analüütiline C2H6 gaasisegu sisestatakse möödaviiku ning korratakse käesoleva punkti alapunktide g ja h toiminguid;
j)
metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga mõõdetud C2H6 keskmine kontsentratsioon jagatakse pärast metaanist erinevate süsivesinike eraldajast möödaviimist mõõdetud keskmise kontsentratsiooniga. Tulemuseks on C2H6 ühendtegur RFPFC2H6[NMC-FID], mis iseloomustab kalibreerimistegurit ja läbivoolu osa. Seda kalibreerimisteguri ja läbivoolu osa iseloomustavat tegurit kasutatakse vastavalt A.7 või A.8 liitele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane;
k)
korratakse käesoleva punkti alapunktide f–j toiminguid, kuid C2H6 asemel analüütilise CH4 gaasiseguga. Tulemuseks on CH4 läbivoolu osa PFCH4[NMC-FID]. Kõnealust läbivoolu osa kasutatakse vastavalt A.7 või A.8 liitele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane.
8.1.11. NOx mõõtmised
8.1.11.1. CLD CO2 ja H2O summutava mõju kontrollimine
8.1.11.1.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui NOx mõõtmiseks kasutatakse CLD analüsaatorit, kontrollitakse pärast CLD paigaldamist ja suuremaid hooldustöid H2O ja CO2 summutavat mõju.
8.1.11.1.2. Mõõtmispõhimõtted
H2O ja CO2 võivad omada CLD NOx-näidule negatiivset segavat toimet põrkelise summutamise tõttu, mis takistab kemoluminestsentsreageeringut, mida CLD kasutab NOx avastamiseks. Selle menetluse ja punkti 8.1.11.2.3 arvutustega määratakse kindlaks summutamine ja mastaabitakse summutamise tulemused H2O suurima molaarsuseni ja CO2 suurima kontsentratsioonini, mida heitekatse ajal eeldatakse. Kui CLD analüsaatori puhul kasutatakse summutavat mõju kompenseerivaid algoritme, milles rakendatakse H2O ja/või CO2 mõõtevahendeid, hinnatakse summutavat mõju töötavate mõõtevahendite ja kohaldatavate kompensatsioonialgoritmidega.
8.1.11.1.3. Süsteemile esitatavad nõuded
Lahjendatud heitgaasis mõõtmisel ei tohi CLD analüsaator ületada kombineeritud H2O ja CO2 summutavat mõju ±2 %. Lahjendamata heitgaasis mõõtmisel ei tohi CLD analüsaator ületada kombineeritud H2O ja CO2 summutavat mõju ±2 %. Kombineeritud summutav mõju on vastavalt punktile 8.1.11.1.4 määratud CO2 summutava mõju ja vastavalt punktile 8.1.11.1.5 määratud H2O summutava mõju summa. Kui need nõuded ei ole täidetud, võetakse korrigeerivad meetmed, st analüsaator parandatakse või asendatakse. Enne heitekatsete tegemist kontrollitakse, kas analüsaatori nõuetekohane toimimine on korrigeerivate meetmetega taastatud.
8.1.11.1.4. CO2 summutava mõju kontrollimine
CO2 summutava mõju võib kindlaks määrata kas järgmisel meetodil või seadme tootja ettenähtud meetodil, kasutades gaasijaoturit, mis segab binaarseid võrdlusgaase lahjendava nullõhuga ning vastab punkti 9.4.5.6 spetsifikatsioonidele, või töötatakse heale inseneritavale tuginedes välja teistsugune meetod:
a)
vajalike ühenduste loomiseks kasutatakse PTFE- või roostevabast terasest torusid;
b)
gaasijaotur konfigureeritakse nii, et teineteisega segatakse enam-vähem võrdne kogus võrdlus- ja lahjendusgaasi;
c)
kui CLD analüsaatoril on töörežiim, milles see avastab üksnes NO-d, mitte kõiki lämmastikoksiide NOx, käitatakse CLD analüsaatorit üksnes NO-d avastaval režiimil;
d)
kasutatakse punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele vastavat CO2 võrdlusgaasi, mille kontsentratsioon on ligikaudu kaks korda suurem kui heitekatse ajal eeldatav suurim CO2 kontsentratsioon;
e)
kasutatakse punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele vastavat NO võrdlusgaasi, mille kontsentratsioon on ligikaudu kaks korda suurem kui heitekatse ajal eeldatav suurim NO kontsentratsioon. Täpse kontrollimise tagamiseks võib seadme tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt kasutada suuremat kontsentratsiooni, kui eeldatav NO kontsentratsioon on väiksem kui seadme tootja ettenähtud madalaim kontrollivahemik;
f)
CLD analüsaator nullistatakse ja justeeritakse. CLD analüsaator justeeritakse käesoleva punkti alapunkti e NO võrdlusgaasiga gaasijaoturi kaudu. NO võrdlusgaas sisestatakse gaasijaoturi võrdlusgaasi sisselaskeavasse; nullgaas sisestatakse gaasijaoturi lahjenduse sisselaskeavasse; kasutatakse sama nominaalset segamissuhet, mis valiti käesoleva punkti alapunktis b; ning CLD analüsaatori mõõtepiirkonna määramiseks kasutatakse gaasijaoturi NO väljundkontsentratsiooni. Täpse gaasijaotuse tagamiseks korrigeeritakse vajadusel gaasi omadusi;
g)
CO2 võrdlusgaas sisestatakse gaasijaoturi võrdlusgaasi sisselaskeavasse;
h)
NO võrdlusgaas sisestatakse gaasijaoturi lahjendusgaasi sisselaskeavasse;
i)
samal ajal kui NO ja CO2 voolavad läbi gaasijaoturi, stabiliseeritakse gaasijaoturi väljund. Määratakse gaasijaoturist väljuva CO2 kontsentratsioon, korrigeerides gaasi täpse jaotuse tagamiseks vajadusel gaasi omadusi. See kontsentratsioon xCO2act registreeritakse ning seda kasutatakse punktis 8.1.11.2.3 summutava mõju kontrolli arvutustes. Gaasijaoturi kasutamise alternatiivina võib kasutada muud lihtsat gaasisegamisseadet. Sel juhul määratakse CO2 kontsentratsioon analüsaatoriga. Kui koos lihtsa gaasisegamisseadmega kasutatakse NDIRi, peab see vastama käesoleva osa nõuetele ning see justeeritakse käesoleva punkti alapunkti d kohase CO2 võrdlusgaasiga. NDIR analüsaatori lineaarsust tuleb eelnevalt kontrollida kogu mõõtepiirkonna ulatuses kuni kahekordses suurimas katse jooksul eeldatavas CO2 kontsentratsioonis.
j)
NO kontsentratsiooni mõõdetakse CLD analüsaatoriga gaasijaoturist allavoolu. Analüsaatori näidul lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka ülekandetoru läbipuhumise aega ja analüsaatori näidu arvestamise aega. Sel ajal kui analüsaator mõõdab proovi kontsentratsiooni, registreeritakse selle väljundit 30 sekundi jooksul. Nende andmete põhjal arvutatakse aritmeetiline keskmine kontsentratsioon xNOmeas.xNOmeas, see registreeritakse ja seda kasutatakse punktis 8.1.11.2.3 summutava mõju kontrollimise arvutustes;
k)
tegelik NO kontsentratsioon xNoact arvutatakse gaasijaoturi väljalaskeava juures ning see põhineb võrdlusgaasi kontsentratsioonidel ja väärtusel xCO2act vastavalt valemile (8-5). Arvutatud väärtust kasutatakse summutava mõju kontrolli arvutustes valemis (8-4);
l)
käesoleva osa punktide 8.1.11.1.4. ja 8.1.11.1.5 kohaselt registreeritud väärtusi kasutatakse summutava mõju arvutustes, nagu on kirjeldatud punktis 8.1.11.2.3.
8.1.11.1.5. H2O summutava mõju kontrollimine
H2O summutava mõju määramiseks võib kasutada järgmist meetodit või seadme tootja ettenähtud meetodit või töötada head inseneritava järgides välja teistsuguse meetodi:
a)
vajalike ühenduste loomiseks kasutatakse PTFE- või roostevabast terasest torusid;
b)
kui CLD analüsaatoril on töörežiim, milles see avastab üksnes NO-d, mitte kõiki lämmastikoksiide NOx, käitatakse CLD analüsaatorit üksnes NO-d avastaval režiimil;
c)
kasutatakse punkti 9.5.1 spetsifikatsioonidele vastavat NO võrdlusgaasi, mille kontsentratsioon on ligikaudu sama kui heitekatse ajal eeldatav suurim kontsentratsioon. Täpse kontrollimise tagamiseks võib seadme tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt kasutada suuremat kontsentratsiooni, kui eeldatav NO kontsentratsioon on väiksem kui seadme tootja ettenähtud madalaim kontrollivahemik;
d)
CLD analüsaator nullistatakse ja justeeritakse. CLD analüsaator justeeritakse käesoleva punkti alapunktis c osutatud NO võrdlusgaasiga, võrdlusgaasi kontsentratsioon registreeritakse väärtusena xNOdry ning seda kasutatakse punktis 8.1.11.2.3 summutava mõju kontrollimise arvutustes;
e)
NO võrdlusgaasi niisutatakse, lastes sel mullitada läbi tihendatud anumas oleva destilleeritud vee. Kui niisutatud NO võrdlusgaasi proov ei läbi selles kontrollkatses proovi kuivatit, reguleeritakse anuma temperatuuri, et saavutada katse ajal eeldatava H2O suurima molaarsusega ligikaudu sama H2O tase. Kui niisutatud NO võrdlusgaasi proov ei läbi proovi kuivatit, mastaabitakse H2O summutav mõju punkti 8.1.11.2.3 summutava mõju arvutustega katse ajal eeldatava suurima H2O molaarsuseni. Kui niisutatud NO võrdlusgaasi proov läbib selles kontrollkatses proovi kuivatit, tuleb reguleerida anuma temperatuuri, et saavutada vähemalt nii kõrge H2O tase, kui on ette nähtud punktis 9.3.2.3.1. Sel juhul ei mastaabita H2O mõõdetud summutavat mõju punkti 8.1.11.2.3 summutav mõju kontrollimise arvutustega;
f)
niisutatud NO katsegaas sisestatakse proovivõtusüsteemi. Selle võib sisestada heitekatses kasutatavast proovi kuivatist üles- või allavoolu. Sisestamiskohast olenevalt valitakse vastav alapunkti e kohane arvutusmeetod. Tuleb märkida, et proovi kuivati peab vastama punkti 8.1.8.5.8 kohasele proovi kuivati vastavuskontrollile;
g)
mõõdetakse H2O molaarsus niisutatud NO võrdlusgaasis. Kui kasutatakse proovi kuivatit, mõõdetakse H2O molaarsust xH2Omeas niisutatud NO võrdlusgaasis proovi kuivatist allavoolu. Soovitatav on mõõta väärtust xH2Omeas CLD analüsaatori sisselaskeavale võimalikult lähedal. xH2Omeas võib arvutada kastepunkti Tdew ja absoluutse rõhu ptotal mõõtmiste põhjal;
h)
kondenseerumise vältimiseks ülekandetorudes, liitmikes või ventiilides – xH2Omeas mõõtmise kohast kuni analüsaatorini – järgitakse head inseneritava. Soovitatav on koostada süsteem nii, et ülekandetorude, liitmike ja ventiilide seinatemperatuurid – xH2Omeas mõõtmise kohast kuni analüsaatorini – oleksid vähemalt 5 C kõrgemad kui gaasiproovi kastepunkt selles kohas;
i)
niisutatud NO võrdlusgaasi kontsentratsiooni mõõdetakse CLD analüsaatoriga. Analüsaatori näidul lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka ülekandetoru läbipuhumise aega ja analüsaatori näidu arvestamise aega. Sel ajal kui analüsaator mõõdab proovi kontsentratsiooni, registreeritakse selle väljundit 30 sekundi jooksul. Nende andmete põhjal arvutatakse aritmeetiline keskmine xNOwet. xNOwet registreeritakse ja seda kasutatakse punktis 8.1.11.2.3 summutava mõju kontrollimise arvutustes.
8.1.11.2. CLD summutuse kontrollimise arvutused
CLD summutuse kontrollimise arvutused tehakse vastavalt käesolevas punktis kirjeldatule.
8.1.11.2.1. Katse ajal eeldatav vee sisaldus
Hinnatakse suurimat heitekatse ajal eeldatavat vee molaarsust xH2Oexp. Hindamine toimub seal, kus niisutatud NO võrdlusgaas vastavalt punkti 8.1.11.1.5 alapunktile f sisestati. Vee suurima eeldatava molaarsuse hindamisel arvestatakse põletusõhu, kütuse põlemissaaduste ja lahjendusõhu (kui seda kasutatakse) suurimat eeldatavat veesisaldust. Kui niisutatud NO võrdlusgaas sisestatakse kontrollkatse ajal proovivõtusüsteemi proovi kuivatist ülesvoolu, ei ole vaja hinnata suurimat eeldatavat vee molaarsust ning väärtus xH2Oexp seatakse võrdseks väärtusega xH2Omeas.
8.1.11.2.2. Katse ajal eeldatav CO2 sisaldus
Hinnatakse heitekatse ajal eeldatavat suurimat CO2 kontsentratsiooni. Hindamine toimub proovivõtusüsteemi kohas, kus segatud NO ja CO2 võrdlusgaasid sisestatakse vastavalt punkti 8.1.11.1.4 alapunktile j. CO2 suurima eeldatava sisalduse hindamisel võetakse arvesse kütuse põlemissaaduste ja lahjendusõhu suurimat eeldatavat CO2 sisaldust.
8.1.11.2.3. Kombineeritud H2O ja CO2 summutava mõju arvutused
Kombineeritud H2O ja CO2 summutav mõju arvutatakse järgmiselt:
(8-4)
kus
quench
=
CLD summutuse suurus
xNOdry
=
vastavalt punkti 8.1.11.1.5 alapunktile d mõõdetud NO kontsentratsioon barbotöörist ülesvoolu
xNOwet
=
vastavalt punkti 8.1.11.1.5 alapunktile i mõõdetud NO kontsentratsioon barbotöörist allavoolu
xH2Oexp
=
eeldatav suurim vee molaarsus heitekatse ajal vastavalt punktile 8.1.11.2.1
xH2Omeas
=
summutava mõju kontrollimise ajal vastavalt punkti 8.1.11.1.5 alapunktile g mõõdetud vee molaarsus
xNOmeas
=
vastavalt punkti 8.1.11.1.4 alapunktile j mõõdetud NO kontsentratsioon, kui NO võrdlusgaas segatakse CO2 võrdlusgaasiga
xNOact
=
vastavalt punkti 8.1.11.1.4 alapunktile k mõõdetud tegelik NO kontsentratsioon, kui NO võrdlusgaas segatakse CO2 võrdlusgaasiga, arvutatuna vastavalt valemile (8-5)
xCO2exp
=
heitekatse ajal eeldatav suurim CO2 kontsentratsioon vastavalt punktile 8.1.11.2.2
xCO2act
=
tegelik CO2 kontsentratsioon, kui NO võrdlusgaas segatakse CO2 võrdlusgaasiga, vastavalt punkti 8.1.11.1.4 alapunktile i
(8-5)
kus
xNOspan
=
NO võrdlusgaasi kontsentratsioon gaasijaoturisse sisestamisel vastavalt punkti 8.1.11.1.4 alapunktile e
xCO2span
=
CO2 võrdlusgaasi kontsentratsioon gaasijaoturisse sisestamisel vastavalt punkti 8.1.11.1.4 alapunktile d
8.1.11.3. NDUV analüsaatori HC ja H2O segava toime kontrollimine
8.1.11.3.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui NOx mõõdetakse NDUV analüsaatoriga, kontrollitakse H2O ja süsivesinike segava toime ulatust pärast analüsaatori esmast paigaldamist ja suuremaid hooldustöid.
8.1.11.3.2. Mõõtmispõhimõtted
Süsivesinikud ja H2O võivad seoses NOx-le sarnase näiduga omada NDUV analüsaatori suhtes positiivset segavat toimet. Kui NDUV analüsaator kasutab kompensatsioonialgoritme, milles rakendatakse kõnealuse segava mõju kontrollimiseks muude gaaside mõõtmisi, tehakse kõnealused mõõtmised samal ajal, et katsetada kompensatsioonialgoritme analüsaatorile mõjuva segava toime kontrollimise ajal.
8.1.11.3.3. Süsteemile esitatavad nõuded
H2O ja HC kombineeritud segav toime NOx NDUV analüsaatori suhtes peab jääma ±2 % piiresse NOx keskmisest kontsentratsioonist.
8.1.11.3.4. Menetlus
Segavat toimet kontrollitakse järgmiselt:
a)
NOx NDUV analüsaator käivitatakse, seda käitatakse, see nullistatakse ning justeeritakse vastavalt seadme tootja juhistele;
b)
kõneluse kontrolli läbiviimiseks soovitatakse võtta mootori heitgaasi. NOx koguse määramiseks heitgaasis kasutatakse punkti 9.4 spetsifikatsioonidele vastavat CLDd. CLD näitu kasutatakse võrdlusväärtusena. Punkti 9.4 spetsifikatsioonidele vastava FID analüsaatoriga mõõdetakse ka HC-d heitgaasis. FID näitu kasutatakse süsivesinike võrdlusväärtusena;
c)
kui katses kasutatakse proovi kuivatit, sisestatakse mootori heitgaas NDUV analüsaatorisse sellest ülesvoolu;
d)
analüsaatori näidul lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda. Stabiliseerumisaeg võib sisaldada ka ülekandetoru läbipuhumise aega ja analüsaatori näidu arvestamise aega;
e)
sel ajal kui kõik analüsaatorid mõõdavad proovi kontsentratsiooni, registreeritakse proovivõtuandmed 30 sekundi jooksul ja arvutatakse kolme analüsaatori aritmeetilised keskmised;
f)
CLD keskmine lahutatakse NDUV keskmisest;
g)
see erinevus korrutatakse keskmise eeldatava HC kontsentratsiooni ja kontrollimise ajal mõõdetud HC kontsentratsiooni suhtega. Analüsaator läbib käesoleva punkti kohase segava toime kontrolli, kui see tulemus on ±2 % piires standardi kohaselt eeldatavast NOx kontsentratsioonist:
(8-6)
kus
=
CLDga mõõdetud keskmine NOx kontsentratsioon [μmol/mol] või [ppm]
=
NDUVga mõõdetud keskmine NOx kontsentratsioon [μmol/mol] või [ppm]
=
keskmine mõõdetud HC kontsentratsioon [μmol/mol] või [ppm]
=
standardi kohaselt eeldatav keskmine HC kontsentratsioon [μmol/mol] või [ppm]
=
standardi kohaselt eeldatav keskmine NOx kontsentratsioon [μmol/mol] või [ppm]
Tuleb tõendada, et suurima eeldatava veeauru kontsentratsiooni Hm korral säilitab vee eemaldamise tehnika niiskusesisalduse CLD-s väärtusel ≤ 5 grammi vett kuiva õhu kilogrammi kohta (või ligikaudu 0,8 mahuprotsenti H2O), mis vastab 100 % suhtelisele õhuniiskusele 3,9 °C ja 101,3 kPa juures. Samuti vastab see väärtus ligikaudu 25 % suhtelisele õhuniiskusele 25 °C ja 101,3 kPa juures. Seda võib tõestada, mõõtes temperatuuri termokuivati väljalaskeava juures või mõnes vahetult CLDst ülesvoolu jäävas punktis.
8.1.11.4. Jahutusvanni (jahuti) NO2 läbivool
8.1.11.4.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui proovi kuivatamiseks NOx mõõteseadmest ülesvoolu kasutatakse jahutusvanni (jahutit), kuid jahutusvannist ülesvoolu ei kasutata NO2-NO konverterit, tehakse käesolev jahutusvanni NO2 läbivoolu kontroll. See kontroll viiakse läbi pärast esmast paigaldamist ja suuremaid hooldustöid.
8.1.11.4.2. Mõõtmispõhimõtted
Jahutusvann (jahuti) eemaldab vee, mis muul juhul avaldaks segavat toimet NOx mõõtmisele. Kui jahutusvann ei ole aga nõuetekohaselt kavandatud, võib sellesse jäänud vesi eemaldada proovist NO2. Kui jahutusvanni kasutatakse ilma ülesvoolu asuva NO2-NO konverterita, võib see seetõttu enne NOx mõõtmist eemaldada proovist NO2.
8.1.11.4.3. Süsteemile esitatavad nõuded
Jahuti peab võimaldama eeldatava suurima NO2 kontsentratsiooni juures mõõta vähemalt 95 % kogu NO2-st.
8.1.11.4.4. Menetlus
Jahuti toimivust kontrollitakse järgmise menetlusega:
a)
vahendi seadistamine. Järgitakse analüsaatori ja jahuti tootja käivitamis- ja käitamisjuhiseid. Vajadusel reguleeritakse analüsaatorit ja jahutit toimivuse optimeerimiseks;
b)
seadmete seadistamine ja andmete kogumine;
i)
kõigi NOx-gaaside analüsaator(id) nullistatakse ja justeeritakse samamoodi nagu enne heitekatset.
ii)
Valitakse NO2 kalibreerimisgaas (kuiva õhu täitegaas), mille NO2 kontsentratsioon on peaaegu sama suur kui katse ajal eeldatav suurim kontsentratsioon. Täpse kontrollimise tagamiseks võib seadme tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt kasutada suuremat kontsentratsiooni, kui eeldatav NO2 kontsentratsioon on väiksem kui seadme tootja ettenähtud madalaim kontrollivahemik;
iii)
selle kalibreerimisgaasi ülevool suunatakse gaasi proovivõtusüsteemi proovivõtturile või ülevooluliitmikule. Kõigi NOx-gaaside näitudel lastakse teatud aja jooksul stabiliseeruda, võttes arvesse üksnes ülekandeviivitusi ja seadme näitu;
iv)
arvutatakse kõigi NOx-gaaside registreeritud andmete keskmine 30 sekundi jooksul ja see väärtus registreeritakse kui xNOxref;
v)
NO2 kalibreerimisgaasi vool katkestatakse;
vi)
järgmiseks küllastatakse proovivõtusüsteem sel teel, et sellise kastepunkti generaatori, mille kastepunkt on seadistatud temperatuurile 50 C väljalaskeavast lähtuv ülevool, suunatakse gaasi proovivõtusüsteemi proovivõtturile või ülevooluliitmikule. Kastepunkti generaatori väljalaskeavast kogutakse proovivõtusüsteemi ja jahuti kaudu proovi vähemalt 10 minutit, kuni jahuti hakkab eemaldama püsival määral vett;
vii)
see lülitatakse viivitamata uuesti väärtuse xNOxref määramiseks kasutatud NO2 kalibreerimisgaasi ülevoolule. NOx-gaaside koondnäidul lastakse stabiliseeruda, võttes arvesse üksnes ülekandeviivitusi ja seadme näitu. Arvutatakse kõigi NOx-gaaside registreeritud andmete keskmine 30 sekundi jooksul ja see väärtus registreeritakse kui xNOxmeas;
viii)
xNOxmeas korrigeeritakse väärtuseks xNOxdry, võttes aluseks jääkveeauru, mis läbis jahuti selle väljalasketemperatuuri ja -rõhu juures;
c)
toimivuse hindamine. Kui xNOxdry on väiksem kui 95 % väärtusest xNOxref, tuleb jahuti kas parandada või asendada.
8.1.11.5. NO2-NO konverteri muundamise kontroll
8.1.11.5.1. Kohaldamisala ja sagedus
Kui NOx määramiseks kasutatakse analüsaatorit, mis mõõdab üksnes NO-d, kasutatakse analüsaatorist ülesvoolu NO2-NO konverterit. Seda kontrollimist tehakse pärast konverteri paigaldamist, pärast suuremaid hooldustöid ja 35 päeva jooksul enne heitekatset. Kontrolli korratakse sama sagedusega tagamaks, et NO2-NO konverteri katalüütiline aktiivsus ei oleks vähenenud.
8.1.11.5.2. Mõõtmispõhimõtted
NO2-NO konverter võimaldab üksnes NO-d mõõtval analüsaatoril määrata kindlaks kõik NOx-gaasid, muundades heitgaasis sisalduva NO2 NO-ks.
8.1.11.5.3. Süsteemile esitatavad nõuded
NO2-NO konverter peab eeldatava suurima NO2 kontsentratsiooni juures võimaldama mõõta vähemalt 95 % kogu NO2-st.
8.1.11.5.4. Menetlus
NO2-NO konverteri toimivust kontrollitakse järgmise menetlusega:
a)
seadme seadistamiseks järgitakse analüsaatori ja NO2-NO konverteri tootja käivitamis- ja käitamisjuhiseid. Vajadusel reguleeritakse analüsaatorit ja konverterit toimivuse optimeerimiseks;
b)
osonaatori sisselaskeava ühendatakse nullõhu- või hapnikuallikaga ja selle väljalaskeava ühendatakse ühe 3-harulise T-liitmiku pordiga. Teise porti sisestatakse NO võrdlusgaas ja viimase pordiga ühendatakse NO2-NO konverteri sisselaskeava;
c)
kontrolli läbiviimisel sooritatakse järgmised toimingud:
i)
osonaatori õhk peatatakse ja osonaatori toide lülitatakse välja ning NO2-NO konverter lülitatakse möödaviigurežiimile (st NO-režiimile). Antakse aega stabiliseerumiseks, võttes arvesse üksnes ülekandeviivitusi ja seadme näitu;
ii)
NO- ja nullgaasivoogu reguleeritakse nii, et NO kontsentratsioon analüsaatoris on peaaegu sama kui katse ajal eeldatav suurim NOx kontsentratsioon. Gaasisegu NO2 sisaldus peab olema väiksem kui 5 % NO kontsentratsioonist. NO kontsentratsioon registreeritakse, arvutades analüsaatori proovivõtuandmete keskmise 30 sekundi jooksul, ning see väärtus registreeritakse kui xNOref. Täpse kontrollimise tagamiseks võib seadme tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt kasutada suuremat kontsentratsiooni, kui eeldatav NO kontsentratsioon on väiksem kui seadme tootja ettenähtud madalaim kontrollivahemik;
iii)
osonaatori O2-varustus lülitatakse sisse ja O2 vooluhulka reguleeritakse nii, et analüsaatori NO-näit on ligikaudu 10 % väiksem kui xNOref. NO kontsentratsioon registreeritakse, arvutades analüsaatori proovivõtuandmete keskmise 30 sekundi jooksul, ning see väärtus registreeritakse kui xNO+O2mix;
iv)
osonaator lülitatakse sisse ja osooni genereerimise hulka reguleeritakse nii, et analüsaatori mõõdetud NO moodustab ligikaudu 20 % väärtusest xNOref, kuid samal ajal säilib vähemalt 10 % reageerimata NO-d. NO kontsentratsioon registreeritakse, arvutades analüsaatori proovivõtuandmete keskmise 30 sekundi jooksul, ning see väärtus registreeritakse kui xNOmeas;
v)
NOx analüsaator lülitatakse NOx-režiimile ja mõõdetakse kogu NOx. NOx kontsentratsioon registreeritakse, arvutades analüsaatori proovivõtuandmete keskmise 30 sekundi jooksul, ning see väärtus registreeritakse kui xNOxmeas;
vi)
osonaator lülitatakse välja, kuid säilitatakse gaasivool läbi süsteemi. NOx analüsaator mõõdab NOx-i sisaldust NO ja O2 segus. NOx kontsentratsioon registreeritakse, arvutades analüsaatori proovivõtuandmete keskmise 30 sekundi jooksul, ning see väärtus registreeritakse kui xNOx+O2mix;
vii)
O2-varustus lülitatakse välja. NOx analüsaator mõõdab NOx-i sisaldust algses NO ja N2 segus. NOx kontsentratsioon registreeritakse, arvutades analüsaatori proovivõtuandmete keskmise 30 sekundi jooksul, ning see väärtus registreeritakse kui xNOxref. See väärtus ei tohi ületada xNOref väärtust rohkem kui 5 %;
kui tulemus on alla 95 %, tuleb NO2-NO konverter parandada või asendada.
8.1.12. Tahkete osakeste mõõtmine
8.1.12.1. Tahkete osakeste kaalu ja kaalumisprotsessi kontrollimine
8.1.12.1.1. Kohaldamisala ja sagedus
Käesolevas punktis kirjeldatakse kolme kontrollimist:
a)
tahkete osakeste kaalu toimimise sõltumatu kontrollimine 370 päeva enne filtri kaalumist;
b)
kaalu nullistamine ja justeerimine 12 tunni jooksul enne filtri kaalumist;
c)
kontrollimine, kas võrdlusfiltrite massi määramine enne ja pärast filtri kaalumistsüklit annab tulemuse, mis on väiksem kui kehtestatud hälve.
8.1.12.1.2. Sõltumatu kontroll
Kaalutootja (või kaalutootja heakskiidetud esindaja) kontrollib kaalu toimimist 370 päeva jooksul enne katsetamist vastavalt siseauditi menetlustele.
8.1.12.1.3. Nullistamine ja justeerimine
Kaalu toimimist kontrollitakse, nullistades ja justeerides selle vähemalt ühe kalibreerimisvihiga ning kasutatavad vihid peavad selle kontrolli tegemiseks vastama punkti 9.5.2 spetsifikatsioonidele. Menetlus tehakse kas käsitsi või automaatselt:
a)
käsitsi menetluse puhul on nõutav kasutada kaalu, mis nullistatakse ja justeeritakse vähemalt ühe kalibreerimisvihiga. Kui tavajuhul saadakse keskmised väärtused kaalumisprotsessi kordamisega, et parandada tahkete osakeste mõõtmiste õigsust ja täpsust, järgitakse kaalu toimimise kontrollimiseks sama protsessi;
b)
automaatne menetlus tehakse sisemiste kalibreerimisvihtidega, mida kasutatakse kaalu toimimise automaatseks kontrollimiseks. Need sisemised kalibreerimisvihid peavad selle kontrolli läbiviimiseks vastama punkti 9.5.2 spetsifikatsioonidele.
8.1.12.1.4. Võrdlusproovi kaalumine
Kõiki kaalumistsükli ajal saadud massinäitusid kontrollitakse tahkete osakeste võrdlus-proovivõtuvahendite (näiteks filtrid) kaalumisega enne ja pärast kaalumistsüklit. Kaalumistsükkel võib olla nii lühike, kui soovitud, kuid mitte pikem kui 80 tundi, ning see võib hõlmata nii katse-eelseid kui ka -järgseid massinäitusid. Iga tahkete osakeste võrdlus-proovivõtuvahendi järjestikused massi määramised peavad andma sama väärtuse, mis jääb ±10 μg või ±10 % piiresse eeldatavast tahkete osakeste kogumassist, olenevalt sellest, kumb on suurem. Kui järjestikused tahkete osakeste proovifiltrite kaalumised ei vasta sellele kriteeriumile, tunnistatakse kõik võrdlusfiltrite järjestikuste massi määramiste vahepeal saadud katsefiltrite massinäidud kehtetuks. Neid filtreid võib uuesti kaaluda teises kaalumistsüklis. Kui filter tunnistatakse sobimatuks pärast katset, on katseintervall kehtetu. See kontroll viiakse läbi järgmiselt:
a)
vähemalt kahte kasutamata tahkete osakeste proovivõtuvahendit hoitakse tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas. Neid kasutatakse võrdlusalusena. Võrdlusalusena kasutamiseks valitakse samast materjalist ja samas mõõdus kasutamata filtrid;
b)
võrdlusproove stabiliseeritakse tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas. Võrdlusproove peetakse stabiliseerituks, kui need on tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas olnud vähemalt 30 minutit ning kui tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkond on vastanud punkti 9.3.4.4 spetsifikatsioonidele vähemalt eelnenud 60 minutit;
c)
kaalu kasutatakse mitu korda võrdlusprooviga, väärtusi registreerimata;
d)
kaal nullistatakse ja justeeritakse. Kaalule asetatakse katsemass (näiteks kalibreerimisviht) ning seejärel see eemaldatakse, tagamaks et kaal saavutab tavapärase stabiliseerumisaja jooksul uuesti aktsepteeritava nullnäidu;
e)
kõik võrdlusvahendid (näiteks filtrid) kaalutakse ja nende mass registreeritakse. Kui tavajuhul saadakse keskmised väärtused kaalumisprotsessi kordamisega, et parandada võrdlusvahendite (näiteks filtrid) masside õigsust ja täpsust, järgitakse proovivõtuvahendite (näiteks filtrid) masside keskmiste väärtuste mõõtmisel sama protsessi;
f)
registreeritakse kaalu keskkonna kastepunkt, ümbritseva õhu temperatuur ja õhurõhk;
g)
registreeritud ümbritsevaid tingimusi kasutatakse üleslükkejõu tulemuste korrigeerimiseks, nagu on kirjeldatud punktis 8.1.12.2. Iga etalonvahendi üleslükkejõu suhtes korrigeeritud mass registreeritakse;
h)
iga etalonvahendi (näiteks filter) üleslükkejõu suhtes korrigeeritud etalonmass lahutatakse selle eelnevalt mõõdetud ja registreeritud üleslükkejõu suhtes korrigeeritud massist;
i)
kui võrdlusfiltri täheldatud mass muutub rohkem, kui on käesolevas punktis lubatud, tunnistatakse kõik pärast etalonvahendite (näiteks filter) viimast edukat kontrollimist teostatud tahkete osakeste massi määramised kehtetuks. Tahkete osakeste võrdlusfiltrid võib jätta arvesse võtmata, kui filtritest ainult ühe mass on muutunud rohkem, kui on lubatud, ning on võimalik selgelt tuvastada selle filtri massi muutumise spetsiaalne põhjus, mis ei ole mõjutanud muid protsessis kasutatavaid filtreid. Sellistel tingimustel võib kontrolli pidada edukaks. Sel juhul ei võeta saastunud vahendit käesoleva punkti alapunkti j kohasel vastavuse määramisel arvesse, vaid rikutud võrdlusfilter kõrvaldatakse ja asendatakse;
j)
kui etalonmass muutub rohkem kui käesolevas punktis 8.1.12.1.4 lubatud, tühistatakse kõik tahkete osakeste mõõtmise tulemused, mis saadi kahe etalonmasside määramise korra vahel. Kui tahkete osakeste etalon-proovivõtuvahend kõrvaldatakse vastavalt käesoleva punkti alapunktile i, peab olema saadaval vähemalt üks käesoleva punkti 8.1.12.1.4 kriteeriumidele vastav etalonmass. Muul juhul tühistatakse kõik tahkete osakeste mõõtmise tulemused, mis saadi kahe etalonvahendite (nt filtrid) massi määramise korra vahel.
8.1.12.2. Tahkete osakeste proovifiltri üleslükkejõu korrigeerimine
8.1.12.2.1. Üldteave
Tahkete osakeste proovifiltreid korrigeeritakse neile õhus mõjuva üleslükkejõu suhtes. Üleslükkejõu korrigeerimine sõltub proovivõtuvahendi tihedusest, õhu tihedusest ning kaalu kalibreerimiseks kasutatud kalibreerimisvihi tihedusest. Üleslükkejõu korrigeerimisel ei arvestata tahkete osakeste endi üleslükkejõudu, sest tahkete osakeste mass moodustab tavajuhul üksnes 0,01–0,10 % kogumassist. Selle väikese massiosa korrektsioon oleks kõige rohkem 0,010 %. Üleslükkejõu suhtes korrigeeritud väärtused on tahkete osakeste proovide omakaalud. Need üleslükkejõu suhtes korrigeeritud katse-eelse filtrikaalumise väärtused lahutatakse seejärel vastava filtri üleslükkejõu suhtes korrigeeritud katsejärgse filtrikaalumise väärtustest, et määrata kindlaks katse ajal eraldunud tahkete osakeste mass.
8.1.12.2.2. Tahkete osakeste proovifiltri tihedus
Eri tahkete osakeste proovifiltritel on erinevad tihedused. Kasutatakse teadaolevat proovivõtuvahendi tihedust või ühte järgmistest mõne tavalise proovivõtuvahendi tihedustest:
a)
PTFEga kaetud borosilikaatklaas: kasutatakse proovivõtuvahendi tihedust 2 300 kg/m3;
b)
PTFE-membraanist (kilest) vahend polümetüülpenteenist tugirõngaga, mis moodustab 95 % vahendi massist: kasutatakse proovivõtuvahendi tihedust 920 kg/m3;
Et tahkete osakeste kaalu keskkond on ümbritseva õhu temperatuuri 22 ±1 °C ja kastepunkti 9,5 ±1 °C suhtes tugevalt reguleeritud, on õhutihedus peamiselt õhurõhu funktsioon. Seetõttu määratletakse üleslükkejõu korrigeerimistegur üksnes õhurõhu funktsioonina.
8.1.12.2.4. Kalibreerimisvihi tihedus
Kasutatakse metallist kalibreerimisvihi materjali teadaolevat tihedust.
8.1.12.2.5. Korrigeerimisarvutused
Tahkete osakeste proovifiltrit korrigeeritakse üleslükkejõu suhtes järgmiste valemitega:
(8-8)
kus
mcor
=
tahkete osakeste proovifiltri mass üleslükkejõu suhtes korrigeerituna
muncor
=
tahkete osakeste proovifiltri mass üleslükkejõu suhtes korrigeerimata
ρair
=
kaalu keskkonna õhutihedus
ρweight
=
kaalu mõõtepiirkonna määramisel kasutatud kalibreerimisvihi tihedus
ρmedia
=
tahkete osakeste proovifiltri tihedus
(8-9)
kus
pabs
=
kaalu keskkonna absoluutne rõhk
Mmix
=
kaalu keskkonna õhu molaarmass
R
=
gaasikonstant
Tamb
=
kaalu keskkonna absoluutne ümbritseva õhu temperatuur
8.2. Seadmete kontrollimine enne katset
8.2.1. Perioodilise proovivõtu proportsionaalse vooluhulga reguleerimise ja tahkete osakeste perioodilise proovivõtu väikseima lahjendusastme valideerimine
8.2.1.1. CVSi proportsionaalsuse kriteeriumid
8.2.1.1.1. Proportsionaalne vool
Iga vooluhulgamõõturite paari puhul kasutatakse nende registreeritud proovi vooluhulki ja koguvooluhulki või nende 1 Hz sammuga keskmisi koos 4B lisa A.2 liite punkti A.2.9 statistiliste arvutustega. Määratakse kindlaks proovi vooluhulga ja koguvooluhulga suhte hinnangu standardviga SEE. Iga katsefaasi puhul tõendatakse, et SEE on kuni 3,5 % keskmisest proovi vooluhulgast.
8.2.1.1.2. Püsiv vooluhulk
Iga vooluhulgamõõturite paari puhul kasutatakse nende registreeritud proovi vooluhulki ja koguvooluhulki või nende 1 Hz keskmisi tõendamaks, et iga vooluhulk oli püsivalt ±2,5 % piires selle vastavast keskmisest või sihtvooluhulgast. Iga tüüpi mõõturi vastava vooluhulga registreerimise asemel võib kasutada järgmisi võimalusi:
a)
kriitilise voolurežiimiga Venturi toru võimalus. Kriitilise voolurežiimiga Venturi torude puhul kasutatakse registreeritud Venturi toru sisselaskeava tingimusi või nende 1 Hz keskmisi. Tuleb tõendada, et voolu tihedus Venturi toru sisselaskeava juures oli iga katsefaasi ajal ±2,5 % piires keskmisest või sihttihedusest. Kriitilise voolurežiimiga Venturi toru puhul võib seda tõendada näidates, et absoluutne temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures oli iga katsefaasi ajal püsivalt ±4 % piires keskmisest või sihttemperatuurist;
b)
mahtpumba võimalus. Kasutatakse pumba sisselaskeava tingimusi või nende registreeritud 1 Hz keskmisi. Tuleb tõendada, et voolu tihedus pumba sisselaskeava juures oli iga katsefaasi ajal ±2,5 % piires keskmisest või sihttihedusest. CVS-pumba puhul võib seda tõendada näidates, et absoluutne temperatuur pumba sisselaskeava juures oli iga katsefaasi ajal püsivalt ±2 % piires keskmisest või sihttemperatuurist.
8.2.1.1.3. Proportsionaalse proovivõtu tõendamine
Iga proportsionaalse perioodilise proovivõtu puhul, näiteks koti või tahkete osakeste filtriga, tuleb tõendada, et proovivõtt säilitati proportsionaalsena ühel järgmistest viisidest, võttes arvesse, et võõrväärtustena võib välja jätta kuni 5 % mõõtepunktide koguarvust.
Head inseneritava järgides tuleb tehnilise analüüsiga tõendada, et proportsionaalse vooluhulga reguleerimise süsteemiga tagatakse kindlalt proportsionaalne proovivõtt kõigis katse ajal eeldatavates olukordades. Näiteks, CFVsid võib kasutada nii uuritava voo kui ka koguvoo puhul, kui on tõendatud, et neil on alati sama sisselaskerõhk ja -temperatuur ning et need töötavad alati kriitilise voolurežiimi tingimustes.
Mõõdetud või arvutatud vooluhulkasid ja/või märgistusgaasi kontsentratsioone (näiteks CO2) kasutatakse tahkete osakeste perioodilise proovivõtu väikseima lahjendusastme määramiseks katsefaasi ajal.
8.2.1.2. Osavoolu lahjendussüsteemi valideerimine
Reguleerimaks osavoolu lahjendussüsteemi nii, et võetud lahjendamata heitgaasi proovid on proportsionaalsed, on nõutav süsteemi kiire reageerimine; see selgitatakse välja osavoolu lahjendussüsteemi kiirusega. Süsteemi ülekandeaeg määratakse kindlaks vastavalt punktis 8.1.8.6 kirjeldatud toimingule ja joonisele 3.1. Osavoolu lahjendussüsteemi tegelik reguleerimine peab tuginema kehtivatele mõõdetud tingimustele. Kui heitgaasi vooluhulga mõõtmise ja osavoolu lahjendussüsteemi liidetud ülekandeaeg on ≤ 0,3 s, kasutatakse reaalajas reguleerimist. Kui ülekandeaeg on pikem kui 0,3 s, tuleb kasutada eelnevalt registreeritud katsel põhinevat eelreguleerimist. Sel juhul peab liidetud tõusuaeg olema ≤ 1 s ja liidetud viiteaeg ≤ 10 s. Kogu süsteemi üldine näit seadistatakse nii, et oleks tagatud tahkete osakeste representatiivne proov qmp,i (osavoolu lahjendussüsteemi sisenev heitgaasiproovi vooluhulk), mis on proportsionaalne heitgaasi massivooluga. Proportsionaalsuse määramiseks tuleb teha qmp,i ja qmew,i (niiske heitgaasi massivooluhulk) vahelise seose regressioonanalüüs vähemalt 5 Hz andmehõivesageduse juures, ning täidetud peavad olema järgmised kriteeriumid:
a)
qmp,i ja qmew,i vahelise lineaarse regressiooni korrelatsioonikordaja r2 ei tohi olla väiksem kui 0,95;
b)
qmp,i ja qmew,i vahelise seose hinnangu standardviga ei tohi ületada 5 % qmp suurimast väärtusest;
c)
regressioonisirge lõikepunktile vastav qmp väärtus ei tohi ületada ±2 % qmp suurimast väärtusest.
Kui tahkete osakeste proovivõtusüsteemi ülekandeaeg t50,P ja heitgaasi massivooluhulga signaali ülekandeaeg t50,F on liidetuna > 0,3 s, on nõutav eelreguleerimine. Sel juhul tuleb teha eelkatse ning sellel saadud heitgaasi massivooluhulga signaalile vastavat väärtust tuleb kasutada proovi voo juhtimisel tahkete osakeste proovivõtusüsteemi. Osavoolu lahjendussüsteemi õige reguleerimine saavutatatakse siis, kui qmp reguleerimiseks kasutatavat eelkatses määratud qmew, pre ajajälge nihutatakse „eelreguleerimisaja” võrra t50,P + t50,F võrra.
qmp,i ja qmew,i vahelise korrelatsiooni leidmiseks kasutatakse tegeliku katse ajal võetud andmeid, mille puhul qmew,i aeg on nihutatud qmp,i suhtes t50,F võrra (t50,P ei mängi nihutamisel rolli). qmew ja qmp vaheline ajanihe on nende punktis 8.1.8.6.3.2 kindlaksmääratud ülekandeaegade vahe.
8.2.2. Gaasianalüsaatori mõõtepiirkonna valideerimine, triivi valideerimine ja korrigeerimine triivi suhtes
8.2.2.1. Mõõtepiirkonna valideerimine
Kui analüsaatorit kasutatakse katse jooksul mis tahes ajal üle 100 % selle mõõtepiirkonnast, tehakse järgmised toimingud:
8.2.2.1.1. Perioodiline proovivõtt
Perioodiliseks proovivõtuks analüüsitakse proovi uuesti analüsaatori madalaimas mõõtepiirkonnas, mille juures seadme suurim näit jääb alla 100 %. Tulemus registreeritakse kõige madalamas mõõtepiirkonnas, milles analüsaator töötab kogu katse jooksul alla 100 % oma mõõtepiirkonnast.
8.2.2.1.2. Pidev proovivõtt
Pideva proovivõtu puhul korratakse kogu katset analüsaatori suuruselt järgmises mõõtepiirkonnas. Kui analüsaator töötab jälle üle 100 % oma mõõtepiirkonnast, korratakse katset suuruselt järgmises mõõtepiirkonnas. Katset korratakse seni, kuni analüsaator töötab kogu katse jooksul alati alla 100 % juures oma mõõtepiirkonnast.
8.2.2.2. Triivi valideerimine ja korrigeerimine triivi suhtes
Kui triiv on ±1 % piires, võib andmeid kas korrigeerimata aktsepteerida või pärast korrigeerimist aktsepteerida. Kui triiv on suurem kui ±1 %, arvutatakse pidurdamisest tingitud heite tulemused iga saasteaine kohta kaks korda või katse tühistatakse. Esimesed tulemused arvutatakse triivi suhtes korrigeerimise eelsete andmete põhjal ja teised pärast kõigi andmete korrigeerimist triivi suhtes vastavalt 4B lisa A.7.2 ja A.8.2 liitele. Võrdlus tehakse protsendimäärana korrigeerimata tulemustest. Eriheite korrigeerimata ja korrigeeritud väärtuste erinevus peab olema ±4 % piires pidurdamisest tingitud heite korrigeerimata väärtustest. Kui ei ole, on kogu katse tühine.
8.2.3. Tahkete osakeste proovivõtuvahendite (näiteks filtrid) ettevalmistamine ja omakaalu määramine
Enne heitekatset sooritatakse järgmised toimingud, et valmistada tahkete osakeste proovivõtufiltrid ja seadmed ette tahkete osakeste mõõtmiseks:
8.2.3.1. Korrapärased kontrollid
Tuleb veenduda, et kaal ja tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnad on läbinud korrapärased kontrollid vastavalt punktile 8.1.12. Võrdlusfilter kaalutakse vahetult enne katsefiltrite kaalumist, et saada asjakohane võrdluspunkt (vt menetluse üksikasjad punktis 8.1.12.1.). Võrdlusfiltrite stabiilsust tuleb kontrollida pärast katsejärgset stabiliseerimisperioodi, vahetult enne katsejärgset kaalumist.
8.2.3.2. Visuaalne kontroll
Kasutamata proovifiltreid kontrollitakse visuaalselt defektide suhtes ja defektsed filtrid kõrvaldatakse.
8.2.3.3. Maandamine
Tahkete osakeste filtreid käsitsetakse elektriliselt maandatud pintsettide või maanduslindiga, nagu on kirjeldatud punktis 9.3.4.
8.2.3.4. Kasutamata proovivõtuvahendid
Kasutamata proovivõtuvahendeid tuleb hoida ühes või mitmes mahutis, mis on asetatud tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonda. Kui filtreid on kasutatud, võib need asetada filtrimagasini alumisse poolde.
8.2.3.5. Stabiliseerimine
Proovivõtuvahendeid stabiliseeritakse tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas. Kasutamata proovivõtuvahendit võib käsitada stabiliseerununa, kui see on olnud tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas vähemalt 30 minutit, mille jooksul tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkond on vastanud punkti 9.3.4 spetsifikatsioonidele.
8.2.3.6. Kaalumine
Proovivõtuvahendeid kaalutakse automaatselt või käsitsi, tehes seda järgmiselt:
a)
automaatse kaalumise puhul järgitakse proovide kaalumiseks ettevalmistamisel automaatse süsteemi tootja juhiseid;
b)
käsitsi kaalumisel järgitakse head inseneritava;
c)
valikuliselt on lubatud asenduskaalumine (vt punkt 8.2.3.10.);
d)
kui filter on kaalutud, asetatakse see uuesti Petri tassi ja kaetakse.
8.2.3.7. Üleslükkejõu suhtes korrigeerimine
Mõõdetud kaalu korrigeeritakse üleslükkejõu suhtes, nagu on kirjeldatud punktis 8.1.12.2.
8.2.3.8. Kordamine
Filtri massi mõõtmisi võib korrata, et määrata head inseneritava järgides kindlaks filtri keskmine mass ja välistada keskmise arvutustest võõrväärtused.
8.2.3.9. Omakaalu määramine
Enne kui määratud omakaaluga kasutamata filtrid viiakse proovivõtuks katsekambrisse, laaditakse need puhastesse filtrimagasinidesse ning laaditud filtrimagasinid asetatakse kaetud või tihendatud mahutisse.
8.2.3.10. Asenduskaalumine
Asenduskaalumine on valikuline ning kui seda kasutatakse, tuleb mõõta võrdluskaalu enne ja pärast tahkete osakeste proovivõtuvahendi (nt filter) iga kaalumist. Asenduskaalumine nõuab küll rohkem mõõtmisi, kuid selle puhul korrigeeritakse kaalu nullpunkti triivi ja lineaarsus on vajalik üksnes väikeses mõõtepiirkonnas. See on kõige asjakohasem meetod tahkete osakeste sellise kogumassi mõõtmiseks, mis jääb alla 0,1 % proovivõtuvahendi massist. See ei pruugi aga olla asjakohane, kui tahkete osakeste kogumass moodustab rohkem kui 1 % proovivõtuvahendi massist. Asenduskaalumise kasutamisel tuleb seda teha nii katse-eelse kui ka -järgse kaalumise puhul. Nii enne kui ka pärast katset tehtava kaalumise puhul kasutatakse ühte ja sama asendusvihti. Kui asendusvihi tihedus on alla 2,0 g/cm3, korrigeeritakse asendusvihi massi üleslükkejõu suhtes. Asenduskaalumise näiteks on järgmised toimingud:
a)
kasutatakse elektriliselt maandatud pintsette või maanduslinti, nagu on kirjeldatud punktis 9.3.4.6;
b)
enne kui ese asetatakse kaalule, kasutatakse elektrostaatiliste laengute minimeerimiseks staatilist neutraliseerijat, nagu on kirjeldatud punktis 9.3.4.6;
c)
valitakse asendusviht, mis vastab punktis 9.5.2 esitatud kalibreerimisvihtide spetsifikatsioonidele. Samuti peab asendusviht olema sama tihedusega kui viht, mida kasutatakse mikrokaalu justeerimiseks, ning selle mass peab olema kasutamata proovivõtuvahendi (näiteks filter) massiga sarnane. Filtrite kasutamisel peaks vihi mass olema tüüpilise 47 mm läbimõõduga filtrite puhul ligikaudu 80–100 mg;
d)
kaalu stabiilne näit registreeritakse ja seejärel kalibreerimisviht eemaldatakse;
e)
kasutamata proovivõtuvahend (näiteks uus filter) kaalutakse, kaalu stabiilne näit registreeritakse ning registreeritakse kaalu keskkonna kastepunkt, ümbritsev temperatuur ja õhurõhk;
f)
kalibreerimisviht kaalutakse uuesti ja kaalu stabiilne näit registreeritakse;
g)
arvutatakse kalibreerimisvihi vahetult enne ja pärast kasutamata proovivõtuvahendi kaalumist registreeritud kahe näidu aritmeetiline keskmine. See keskmine väärtus lahutatakse kasutamata vahendi näidust ning seejärel liidetakse kalibreerimisvihi sertifikaadil esitatud tegelik kalibreerimisvihi mass. See tulemus registreeritakse. See on kasutamata vahendi omakaal, mida ei ole üleslükkejõu suhtes korrigeeritud;
h)
neid asenduskaalumise toiminguid korratakse ülejäänud kasutamata proovivõtuvahendite puhul;
i)
kui kaalumine on lõpule viidud, järgitakse käesoleva osa punktides 8.2.3.7–8.2.3.9 antud juhiseid.
8.2.4. Tahkete osakeste proovi järelkonditsioneerimine ja kogukaalumine
8.2.4.1. Korrapärane kontroll
Tuleb veenduda, et kaalumis- ja tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnad on läbinud punkti 8.1.12.1 kohased korrapärased kontrollid. Pärast katse lõpuleviimist viiakse filtrid tagasi kaalumis- ja tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonda. Kaalumis- ja tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkond peab vastama punktis 9.3.4.4. esitatud ümbritsevate tingimuste nõuetele; muul juhul hoitakse katsefiltreid kaetuna, kuni saavutatakse nõuetekohased tingimused.
8.2.4.2. Tihendatud anumatest eemaldamine
Tahkete osakeste proovid eemaldatakse tihendatud anumatest tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas. Filtrid võib magasinidest eemaldada enne või pärast stabiliseerimist. Kui filter on magasinist eemaldatud, eraldatakse magasini ülemine ja alumine pool selleks ettenähtud magasinieraldajaga.
8.2.4.3. Elektriline maandamine
Tahkete osakeste proovide käsitsemiseks kasutatakse elektriliselt maandatud pintsette või maanduslinti, nagu on kirjeldatud punktis 9.3.4.5.
8.2.4.4. Visuaalne kontroll
Kogutud tahkete osakeste proove ja filtreid kontrollitakse visuaalselt. Kui näib, et filter või kogutud tahkete osakeste proov on rikutud, või kui tahked osakesed puutuvad kokku muu pinnaga kui filter, ei tohi proovi tahkete osakeste heite määramisel kasutada. Kokkupuutel muu pinnaga tuleb määrdunud pind enne jätkamist puhastada.
8.2.4.5. Tahkete osakeste proovide stabiliseerimine
Tahkete osakeste proovide stabiliseerimiseks asetatakse need ühte või mitmesse tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas (vt kirjeldus punktis 9.3.4.3) olevasse anumasse. Tahkete osakeste proov stabiliseerub seni, kuni see on olnud tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonnas ühe järgmise ajavahemiku jooksul, mille jooksul stabiliseerimiskeskkond on vastanud punkti 9.3.4.3 spetsifikatsioonidele:
a)
kui tahkete osakeste kogukontsentratsioon filtri pinnal on eeldatavalt suurem kui 0,353 μg/mm2, arvestades 38 mm läbimõõduga filtri pinnasadestiste ala koormuseks 400 μg, hoitakse filtrit enne kaalumist vähemalt 60 minutit stabiliseerimiskeskkonnas;
b)
kui tahkete osakeste kogukontsentratsioon filtri pinnal on eeldatavalt väiksem kui 0,353 μg/mm2, hoitakse filtrit enne kaalumist vähemalt 30 minutit stabiliseerimiskeskkonnas;
c)
kui katse ajal eeldatav tahkete osakeste kogukontsentratsioon filtri pinnal pole teada, hoitakse filtrit enne kaalumist vähemalt 60 minutit stabiliseerimiskeskkonnas.
8.2.4.6. Filtri katsejärgse massi kindlaksmääramine
Filtri katsejärgse massi kindlaksmääramiseks korratakse punkti 8.2.3 toiminguid (punktid 8.2.3.6.–8.2.3.9).
8.2.4.7. Kogumass
Iga üleslükkejõu suhtes korrigeeritud filtri omakaal lahutatakse selle vastavast üleslükkejõu suhtes korrigeeritud katsejärgsest filtri massist. Tulemus on kogumass mtotal, mida kasutatakse A.7 ja A.8 liite heitearvutustes.
9. MÕÕTESEADMED
9.1. Mootori dünamomeetri spetsifikatsioon
9.1.1. Võlli töö
Kasutatakse mootori dünamomeetrit, mille omadused on piisavad vajaliku töötsükli teostamiseks ja mis vastab sealhulgas asjakohastele tsükli valideerimise kriteeriumidele. Kasutada võib järgmisi dünamomeetreid:
a)
pöörisvool- või vesipiduriga dünamomeetrid;
b)
vahelduv- või alalisvooluga töötavad dünamomeetrid;
c)
üks dünamomeeter või mitu dünamomeetrit.
9.1.2. Siirdetsükkel
Pöördemomendi mõõtmistel võib kasutada koormusandurit või pöördemomendi mõõturit.
Koormusanduri kasutamisel kantakse pöördemomendi signaal üle mootori teljele ja arvestatakse dünamomeetri inertsi. Mootori tegelik pöördemoment on koormusanduriga mõõdetud pöördemoment pluss piduri inerts korrutatud nurkkiirendusega. Juhtsüsteem peab sellise arvutuse tegema reaalajas.
9.1.3. Mootori abiseadmed
Mootori abiseadmete tööd, mis on nõutavad mootori varustamiseks kütusega, selle määrimiseks või soojendamiseks, jahutusvedeliku ringlemiseks mootoris või järeltöötlusseadmete käitamiseks, võetakse arvesse ning need paigaldatakse vastavalt punktile 6.3.
9.2. Lahjendusmenetlus (kui seda kasutatakse)
9.2.1. Lahjendi tingimused ja taustkontsentratsioonid
Gaasilisi koostisosi võib mõõta lahjendamata või lahjendatuna, samas kui tahkete osakeste mõõtmisel on enamasti nõutav lahjendamine. Lahjendada võib nii täisvoolu lahjendussüsteemi kui ka osavoolu lahjendussüsteemi abil. Lahjendamise korral võib heitgaasi lahjendada ümbritseva õhu, sünteetilise õhu või lämmastikuga. Gaasilise heite mõõtmisel peab lahjendusaine temperatuur olema vähemalt 15 °C. Tahkete osakeste proovivõtul on lahjendusaine temperatuur kindlaks määratud erinevate lahjendusastmete korral CVSi puhul punktis 9.2.2 ja PFD puhul punktis 9.2.3. Lahjendussüsteemi läbilaskevõime peab olema piisav, et veekondensaat lahjendus- ja proovivõtusüsteemidest täielikult eemaldada. Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne, kui see siseneb lahjendussüsteemi. Lahjendustunneli seinu ning ka põhivoo torustikku tunnelist allavoolu võib vee kondenseerumise vältimiseks kuumutada või need isoleerida.
Enne lahjendusaine segamist heitgaasiga võib seda ette valmistada, suurendades või vähendades selle temperatuuri või niiskust. Lahjendusaine koostisosi võib eemaldada, et vähendada nende taustkontsentratsiooni. Koostisosade eemaldamise või taustkontsentratsioonide arvessevõtmise suhtes kohaldatakse järgmisi sätteid:
a)
lahjendi koostisosade kontsentratsiooni võib mõõta ja kompenseerida katse tulemustele avalduvate taustmõjude suhtes. Taustkontsentratsiooni kompenseerivaid arvutusi vt A.7 ja A.8 liitest;
b)
taustas sisalduvate tahkete osakeste arvessevõtmiseks saab kasutada järgmisi võimalusi:
i)
tahkete osakeste eemaldamiseks taustas filtreeritakse lahjendit kõrgefektiivsete mikroosakeste õhufiltritega (HEPA-filtritega), mille algne kogumisefektiivsus on 99,97 % (vt HEPA-filtri efektiivsusega seotud menetlused punktis 3.1);
ii)
taustas sisalduvate tahkete osakeste korrigeerimiseks ilma HEPA-filtreerimiseta ei tohi tahkete osakeste taustsisaldus moodustada proovifiltrile kogutud tahkete osakeste netokogusest üle 50 %;
iii)
tahkete osakeste netokoguste taustkorrigeerimine HEPA-filtreerimisega on piiranguteta lubatud.
9.2.2. Täisvoolusüsteem
Täisvoolusüsteem; püsimahuproovivõtt (CVS). Lahjendamata heitgaasi täisvoolu lahjendatakse lahjendustunnelis. Püsiva voolu võib säilitada vooluhulgamõõturi temperatuuri ja rõhu hoidmisega normide piires. Mittepüsiva voolu puhul mõõdetakse voolu otse, et võimaldada proportsionaalset proovivõttu. Süsteem projekteeritakse järgmiselt (vt joonis 9.1):
a)
kasutatakse tunnelit, mille sisepind on roostevabast terasest. Kogu lahjendussüsteem maandatakse elektriliselt;
b)
heitgaasisüsteemi vasturõhku ei tohi lahjendusõhu sisselaskesüsteemi abil kunstlikult alandada. Selle koha staatiline rõhk, kust lahjendamata heitgaas sisestatakse tunnelisse, tuleb hoida ±1,2 kPa piires õhurõhust;
c)
segamise hõlbustamiseks sisestatakse heitgaas tunnelisse, suunates selle piki tunneli keskjoont allavoolu; osa lahjendusõhust võib sisestada tunneli sisepinnaga radiaalselt, et minimeerida heitgaasi ja tunneli seinte koostoimet;
d)
lahjendusaine. Tahkete osakeste proovivõtuks hoitakse lahjendusaine (ümbritsev õhk, sünteetiline õhk või lämmastik, nagu on osutatud punktis 9.2.1) temperatuuri lahjendustunnelisse sisenemise koha vahetus läheduses vahemikus 293–325 K (20–52 °C);
e)
Reynoldsi arv Re peab lahjendatud heitgaasivoo puhul olema vähemalt 4 000, kusjuures Re põhineb lahjendustunneli siseläbimõõdul. Re on määratletud A.7 ja A.8 liites. Segunemise piisavust kontrollitakse, liigutades proovivõtturit tunneli läbimõõdu ulatuses vertikaalselt ja horisontaalselt. Kui analüsaatori näit ületab ±2 % mõõdetud keskmisest kontsentratsioonist, käitatakse CVSi suurema vooluhulgaga või paigaldatakse segunemise parandamiseks segamisplaat või -otsak;
f)
ettevalmistused vooluhulga mõõtmiseks. Lahjendatud heitgaasi võib enne selle vooluhulga mõõtmist ette valmistada järgmiselt, tingimusel et seda tehakse kuumutatud süsivesinikest või tahkete osakeste proovivõtturitest allavoolu:
i)
kasutada võib voolusirgestajaid, pulsatsioonisummuteid või mõlemaid;
ii)
kasutada võib filtrit;
iii)
temperatuuri reguleerimiseks võib vooluhulgamõõturist ülesvoolu kasutada soojusvahetit, kuid tuleb võtta meetmed vee kondenseerumise vältimiseks;
g)
veekondensaat. Et tagada mõõdetud kontsentratsioonile vastava voolu mõõtmine, tuleb vältida kas vee kondenseerumist proovivõtturi asukoha ja vooluhulgamõõturi sisselaskeava vahel lahjendustunnelis või lastakse veekondensaadil tekkida ning mõõdetakse niiskust vooluhulgamõõturi sisselaskeava juures. Lahjendustunneli seinu ja põhivoo torustikku tunnelist allavoolu võib vee kondenseerumise vältimiseks kuumutada või need isoleerida. Vee kondenseerumist välditakse kogu lahjendustunneli ulatuses. Niiskuse olemasolu korral võivad teatud heitgaasikomponendid lahjeneda või kaduda.
Tahkete osakeste proovivõtuks suunatakse CVSist tulev juba proportsionaalne vool teise astme lahjendussüsteemi (ühte või mitmesse), et saavutada nõutav üldine lahjendusaste, nagu on osutatud joonisel 9.2 ja punktis 9.2.3.2;
h)
väikseim üldine lahjendusaste on vahemikus 5:1 kuni 7:1 ja esimeses lahjendusetapis vähemalt 2:1, võttes aluseks mootori suurima heitgaasi vooluhulga katsetsükli või katsefaasi ajal;
i)
süsteemis viibimise koguaeg peab olema vahemikus 0,5–5 sekundit, mõõdetuna lahjendi fitripesa(de)sse sisestamise kohast;
j)
teise astme lahjendussüsteemi kasutamisel peab selles viibimise aeg olema vähemalt 0,5 sekundit, mõõdetuna teise astme lahjendi filtripesa(de)sse sisestamise kohast.
Tahkete osakeste massi määramiseks on vaja tahkete osakeste proovivõtusüsteemi, tahkete osakeste proovifiltrit, gravimeetrilisi kaalusid ning reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.
PFD-süsteemi skeemi on kujutatud joonisel 9.2. See on üldine skeem, millel näidatakse proovi eraldamist, lahjendamist ja tahkete osakeste proovivõttu. Sellega ei püüta näidata, et kõik joonisel kirjeldatud komponendid on vajalikud muude võimalike proovivõtusüsteemide juures, mis vastavad proovi võtmise eesmärgile. Neile skeemidele mittevastavad muud konfiguratsioonid on lubatud tingimusel, et need teenivad sama eesmärki – proovide kogumine, lahjendamine ja tahkete osakeste proovivõtt. Need peavad vastama muudele kriteeriumidele, näiteks punktide 8.1.8.6 (korrapärane kalibreerimine) ja 8.2.1.2 (valideerimine) kriteeriumidele erineva lahjendusastmega PFD puhul ning punkti 8.1.4.5 ja tabeli 8.2 (lineaarsuse kontroll) ning punkti 8.1.8.5.7 (kontrollimine) kriteeriumidele konstantse lahjendusastmega PFD puhul.
Nagu joonisel 9.2 näidatud, viiakse lahjendamata heitgaas või esimese astme lahjendatud vool proovivõtturi SP ja ülekandetoru TL kaudu vastavalt kas väljalasketorust EP või püsimahuprooivõtturist CVSist lahjendustunnelisse DT. Tunnelit läbiva voolu koguhulka reguleeritakse vooluhulgaregulaatori ning tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (PSS) proovivõtupumba P abil. Lahjendamata heitgaasi proportsionaalseks proovivõtuks reguleeritakse lahjendusõhu voolu vooluhulgaregulaatoriga FC1, mis võib heitgaasi soovitud jaotumiseks kasutada käsusignaalidena väärtusi qmew (niiske heitgaasi massivooluhulk) või qmaw (niiske siseneva õhu massivooluhulk) ja qmf (kütuse massivooluhulk). Gaasiproovi vool lahjendustunnelisse DT on koguvooluhulga ja lahjendusõhu vooluhulga vahe. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse vooluhulga mõõteseadmega FM1, koguvooluhulka tahkete osakeste proovivõtusüsteemi vooluhulgamõõturiga. Lahjendusaste arvutatakse nende kahe vooluhulga alusel. Konstantse lahjendusastmega proovivõtul lahjendamata või lahjendatud heitgaasist, võrreldes heitgaasivooluga (näiteks teise astme lahjendus tahkete osakeste proovivõtul), on lahjendusõhu vool tavaliselt konstantne ja seda reguleeritakse vooluhulgaregulaatori FC1 või lahjendusõhu pumba abil.
vooluhulgamõõtur, mis mõõdab lahjendusõhu vooluhulka
P
=
proovivõtupump
PSS
=
tahkete osakeste proovivõtusüsteem
PTL
=
tahkete osakeste ülekandetoru
SP
=
lahjendamata või lahjendatud heitgaasi proovivõttur
TL
=
ülekandetoru
Üksnes lahjendamata heitgaasi proportsionaalse proovivõtu PFD suhtes kohaldatavad massivooluhulgad:
qmew
=
niiske heitgaasi massivooluhulk
qmaw
=
niiske siseneva õhu massivooluhulk
qmf
=
kütuse massivooluhulk
9.2.3.2. Lahjendamine
Lahjendusaine (ümbritsev õhk, sünteetiline õhk või lämmastik, nagu on osutatud punktis 9.2.1) temperatuuri hoitakse lahjendustunnelisse sisenemise koha vahetus läheduses vahemikus 293–325 K (20–52 °C).
Enne lahjendussüsteemi sisestamist on lubatud lahjendusõhust niiskust eemaldada. Osavoolu lahjendussüsteem peab olema kavandatud nii, et mootori heitgaasivoost saaks võtta proportsionaalseid lahjendamata heitgaasi proove, arvestades seega muutusi heitgaasivoo vooluhulgas, ja sisestada sellesse proovi lahjendusõhku, et saavutada katsefiltri juures punktis 9.3.3.4.3 ette nähtud temperatuur. Selleks on oluline, et lahjendusastme kindlaksmääramisel täidetaks punkti 8.1.8.6.1 täpsusnõudeid.
Et tagada mõõdetud kontsentratsioonile vastava voolu mõõtmine, tuleb vältida kas vee kondenseerumist proovivõtturi asukoha ja vooluhulgamõõturi sisselaskeava vahel lahjendustunnelis või lastakse veekondensaadil tekkida ning mõõdetakse niiskust vooluhulgamõõturi sisselaskeava juures. PFD-süsteemi võib vee kondenseerumise vältimiseks kuumutada või isoleerida. Vee kondenseerumist tuleb vältida kogu lahjendustunneli ulatuses.
Väikseim lahjendusaste on vahemikus 5:1 kuni 7:1, võttes aluseks mootori heitgaasi suurima vooluhulga katsetsükli või -faasi ajal.
Süsteemis viibimise aeg peab olema vahemikus 0,5–5 sekundit, mõõdetuna lahjendusaine fitripesa(de)sse sisestamise kohast.
Tahkete osakeste massi määramiseks on vaja tahkete osakeste proovivõtusüsteemi, tahkete osakeste proovifiltrit, gravimeetrilisi kaalusid ning reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.
9.2.3.3. Kohaldamine
PFDd võib kasutada proportsionaalse lahjendamata heitgaasi proovi võtmiseks mis tahes perioodilisel või pideval tahkete osakeste ja gaasilise heite proovivõtul mis tahes siirdetöötsükli jooksul, mis tahes püsitöötsükli jooksul või mis tahes astmelise töötsükli jooksul.
Süsteemi võib kasutada ka eelnevalt lahjendatud heitgaasi puhul, kui vool, mis on juba proportsionaalne, on lahjendatud konstantse lahjendusastmega (vt joonis 9.2). Sel viisil teostatakse teise astme lahjendus CVSi tunnelist, et saavutada tahkete osakeste proovivõtuks vajalik üldine lahjendusaste.
9.2.3.4. Kalibreerimine
PFD kalibreerimist lahjendamata heitgaasi proportsionaalse proovi saamiseks käsitletakse punktis 8.1.8.6.
9.3. Proovivõtumenetlused
9.3.1 Üldised proovivõtunõuded
9.3.1.1. Proovivõtturi ehitus ja konstruktsioon
Proovivõttur on proovivõtusüsteemi esimene liitmik. See ulatub lahjendamata või lahjendatud heitgaasi voogu, et võtta proovi nii, et selle sise- ja välispinnad puutuvad heitgaasiga kokku. Proov viiakse proovivõtturist välja ülekandetorusse.
Proovivõtturite sisepinnad valmistatakse roostevabast terasest või lahjendamata heitgaasi proovivõtu puhul mis tahes mittereageerivast materjalist, mis talub lahjendamata heitgaasi temperatuure. Proovivõtturid asetatakse sinna, kus koostisosad segunevad oma keskmise proovivõtukontsentratsioonini ja kus muude proovivõtturite segav toime on väikseim. Soovitatavalt peaksid kõik proovivõtturid olema vabad piirkihtide, pöörisvoolude ja keeriste mõjust, eelkõige lahjendamata heitgaasi väljalasketoru ava juures, kus võib ilmneda soovimatu lahjenemine. Proovivõtturi läbipuhumine või tagasivoolutamine ei tohi teist proovivõtturit katse ajal mõjutada. Ühte proovivõtturit võib kasutada mitme koostisosa proovi võtmisel, tingimusel et proovivõttur vastab iga koostisosa kohastele spetsifikatsioonidele.
9.3.1.2. Ülekandetorud
Ülekandetorud, mille kaudu viiakse võetud proov proovivõtturist analüsaatorisse, kogumisvahendisse või lahjendussüsteemi, peavad olema võimalikult lühikesed; selleks paigutatakse analüsaatorid, kogumisvahendid ja lahjendussüsteemid proovivõtturitele võimalikult lähedale. Ülekandetorude loogete arv peab olema võimalikult väike ja mis tahes vältimatu looke raadius peab olema võimalikult suur.
9.3.1.3. Proovivõtumeetodid
Punktis 7.2 kirjeldatud pideva ja perioodilise proovivõtu puhul kehtivad järgmised tingimused:
a)
konstantsest vooluhulgast võetakse proov samuti konstantse vooluhulga juures;
b)
muutuvast vooluhulgast võttes muudetakse proovi vooluhulka proportsionaalselt muutuva vooluhulgaga;
c)
proportsionaalne proovivõtt valideeritakse punkti 8.2.1. kohaselt.
9.3.2. Gaasiproovi võtmine
9.3.2.1. Proovivõtturid
Gaasilise heite proovivõtuks kasutatakse ühe või mitme pordiga proovivõttureid. Proovivõttureid võib suunata lahjendamata või lahjendatud heitgaasivoo suhtes igas suunas. Mõne proovivõtturi puhul reguleeritakse proovi temperatuuri järgmiselt:
a)
lahjendatud heitgaasist NOx-i eraldavate proovivõtturite puhul reguleeritakse seina temperatuuri, et vältida vee kondenseerumist;
b)
lahjendatud heitgaasist süsivesinikke eraldavate proovivõtturite puhul soovitatakse saastumise vältimiseks hoida seinatemperatuuri ligikaudu 190 °C juures.
9.3.2.2. Ülekandetorud
Kasutatakse ülekandetorusid, mille sisepinda katab roostevaba teras, PTFE, Viton™ või muu materjal, mille omadused on heiteproovide võtmiseks paremad. Kasutatakse mittereageerivaid materjale, mis taluvad heitgaasi temperatuuri. Võib kasutada filtreid, kui filter ja selle pesa vastavad samadele allpool esitatud temperatuurinõuetele kui ülekandetorud:
a)
NOx ülekandetorude puhul, mis asuvad punkti 8.1.11.5 spetsifikatsioonidele vastavast NO2-NO konverterist või punkti 8.1.11.4 spetsifikatsioonidele vastavast jahutist ülesvoolu, hoitakse sellist proovi temperatuuri, millega välditakse vee kondenseerumist;
b)
THC ülekandetorude puhul hoitakse seina temperatuuri kogu toru ulatuses hälbe 191 ±11 °C piires. Lahjendamata heitgaasist proovi võtmisel võib kuumutamata ja isoleeritud ülekandetoru ühendada otse proovivõtturiga. Ülekandetoru pikkus ja isolatsioon kavandatakse nii, et see ei jahutaks kõrgeimat eeldatavat lahjendamata heitgaasi temperatuuri allapoole 191 °C, mõõdetuna ülekandetoru väljalaskeava juures. Proovivõtu puhul lahjendatud heitgaasist on proovivõtturi ja ülekandetoru vahel lubatud kuni 0,92 m pikkune üleminekuala, et tuua seina temperatuur väärtuseni 191 ±11 °C.
9.3.2.3. Proovi konditsioneerimise komponendid
9.3.2.3.1. Proovi kuivatid
9.3.2.3.1.1. Nõuded
Niiskuse eemaldamiseks kasutatav seade peab vastama järgmise punkti miinimumnõuetele. Valemis (A.8-14) kasutatakse niiskusesisaldust 0,8 mahuprotsenti H2O.
Suurima eeldatava veeauru kontsentratsiooni Hm korral peab vee eemaldamise tehnika hoidma niiskusesisalduse CLD-s väärtusel ≤ 5 grammi vett kuiva õhu kilogrammi kohta (või ligikaudu 0,8 mahuprotsenti H2O), mis vastab 100 % suhtelisele õhuniiskusele 3,9 °C ja 101,3 kPa juures. Samuti on kõnealune niiskusespetsifikatsioon samaväärne ligikaudu 25 % suhtelise niiskusega 25 °C ja 101,3 kPa juures. Seda võib tõendada, mõõtes temperatuuri termokuivati väljalaskeava juures või mõnes vahetult CLDst ülesvoolu jäävas punktis.
9.3.2.3.1.2. Proovi kuivatite lubatud tüüp ja menetlus niiskusesisalduse hindamiseks enne ja pärast kuivatit
Vee mõju vähendamiseks gaasilise heite mõõtmisel võib kasutada mõlemat käesolevas punktis kirjeldatud proovi kuivati tüüpi.
a)
Kui osmootset membraankuivatit kasutatakse gaasianalüsaatorist või kogumisvahendist ülesvoolu, peab see vastama punktis 9.3.2.2 osutatud temperatuurinõuetele. Osmootsest membraankuivatist allavoolu jälgitakse kastepunkti Tdew ja absoluutset rõhku ptotal. Vee kogus arvutatakse välja vastavalt A.7 ja A.8 liitele, kasutades pidevalt registreeritud väärtusi Tdew ja ptotal või nende katse ajal mõõdetud suurimaid väärtusi või nende häirepunkte. Otsese mõõtmise puudumisel saadakse nominaalne ptotal kuivati madalaimast katse ajal eeldatavast absoluutsest rõhust;
b)
diiselmootorite puhul ei tohi kasutada THC-mõõtesüsteemist ülesvoolu asuvat termojahutit. Kui termojahutit kasutatakse NO2-NO konverterist ülesvoolu või NO2-NO konverterita proovivõtusüsteemis, peavad jahutid vastama punktis 8.1.11.4 ette nähtud NO2 läbivoolu kontrollile. Termojahutist allavoolu jälgitakse kastepunkti Tdew ja absoluutset rõhku ptotal. Vee kogus arvutatakse vastavalt A.7 ja A.8 liitele, kasutades pidevalt registreeritud väärtusi Tdew ja ptotal või nende katse ajal mõõdetud suurimaid väärtusi või nende häirepunkte. Otsese mõõtmise puudumisel saadakse nominaalne ptotal termojahuti madalaimast katse ajal eeldatavast absoluutsest rõhust. Kui on alust eeldada termojahuti küllastusastet, võib arvutada teadaoleval efektiivsusel ja jahuti temperatuuri Tchiller pideval jälgimisel põhineva Tdew. Kui temperatuuri Tchiller väärtusi ei registreerita pidevalt, võib konstantse veekoguse kindlaksmääramisel vastavalt A.7 ja A.8 liitele kasutada konstantse väärtusena selle suurimat katse ajal mõõdetud väärtust või selle häirepunkti. Kui on alust eeldada, et Tchiller ja Tdew on võrdsed, võib väärtust Tchiller kasutada väärtuse Tdew asemel vastavalt A.7 ja A.8 liitele. Kui on alust eeldada väärtuste Tchiller ja Tdew konstantset temperatuurinihet, võttes aluseks proovi taassoojenemise teadaoleva ja fikseeritud hulga jahuti väljalaskeava ja temperatuuri mõõtmise koha vahel, võib selle eeldatava temperatuurinihke tegurdada heitearvutustesse. Käesolevas punktis ette nähtud eelduste kehtivust tõendatakse tehnilise analüüsi või andmetega.
9.3.2.3.2. Proovivõtupumbad
Iga gaasi puhul kasutatakse analüsaatorist või kogumisvahendist ülesvoolu asuvaid proovivõtupumpasid. Kasutatakse proovivõtupumpasid, mille sisepinda katab roostevaba teras, PTFE või muu materjal, mille omadused on heiteproovide võtmiseks paremad. Mõne proovivõtupumba puhul reguleeritakse proovi temperatuure järgmiselt:
a)
kui kasutatakse punkti 8.1.11.5 spetsifikatsioonidele vastavast NO2-NO konverterist või punkti 8.1.11.4 spetsifikatsioonidele vastavast jahutist ülesvoolu asuvat NOx proovivõtupumpa, tuleb seda vee kondenseerumise vältimiseks kuumutada;
b)
kui kasutatakse THC analüsaatorist või kogumisvahendist ülesvoolu asuvat THC proovivõtupumpa, kuumutatakse selle sisepindu temperatuurini 191 ±11 °C.
9.3.2.4. Proovi kogumise vahendid
Kui proovid kogutakse kottidesse, säilitatakse gaasimahte piisavalt puhastes anumates, millest hajub või imbub gaasi minimaalselt läbi. Kogumisvahendite vastuvõetava puhtuse- ja imbumistaseme kindlaksmääramisel järgitakse head inseneritava. Anuma puhastamiseks võib seda korduvalt läbi puhuda ja vakumeerida ning kuumutada. Kasutatakse reguleeritava temperatuuriga keskkonnas asuvat elastset anumat (näiteks kott) või reguleeritava temperatuuriga jäika anumat, mis on algselt vakumeeritud või mahuga, mida on võimalik muuta, näiteks silindrite ja kolbidega. Kasutatakse tabeli 9.1 spetsifikatsioonidele vastavaid anumaid.
polüvinüüfluoriid (PVF) (5), nt Tedlar™, polüvinülideenfluoriid (5), nt Kynar™, polütetrafluoroetüleen (6) nt Teflon™, või roostevaba teras (6)
THC, NMHC
polütetrafluoroetüleen (7) või roostevaba teras (7)
9.3.3. Tahkete osakeste proovivõtt
9.3.3.1. Proovivõtturid
Kasutatakse proovivõttureid, mille otsas on üks ava. Tahkete osakeste proovivõtturid asetatakse suunaga otse ülesvoolu.
Tahkete osakeste proovivõtturi võib varjata koonilise kattega, mis vastab joonise 9.3 nõuetele. Sel juhul ei kasutata punktis 9.3.3.3 kirjeldatud eelklassifikaatorit.
Soovitatavad on isoleeritud või kuumutatavad ülekandetorud või kuumutatav korpus, et minimeerida ülekandetorude ja heitgaasi koostisosade vahelisi temperatuurierinevusi. Kasutatakse ülekandetorusid, mis on tahkete osakeste suhtes inertsed ja mille sisepinnad juhivad elektrit. Soovitatav on kasutada roostevabast terasest tahkete osakeste ülekandetorusid; kui kasutatakse muud materjali, peab see olema samade proovivõtuomadustega kui roostevaba teras. Tahkete osakeste ülekandetorude sisepind maandatakse elektriliselt.
9.3.3.3. Eelklassifikaator
Suure läbimõõduga osakeste eemaldamiseks on lubatud kasutada tahkete osakeste eelklassifikaatorit, mis paigaldatakse lahjendussüsteemi vahetult enne filtripesa. Lubatud on ainult üks eelklassifikaator. Kui kasutatakse koonilist proovivõtturit (vt joonis 9.3), on eelklassifikaatori kasutamine keelatud.
Tahkete osakeste eelklassifikaator võib olla kas inertsklassifikaator või tsüklon. See peab olema valmistatud roostevabast terasest. Eelklassifikaator peab eemaldama vähemalt 50 % tahketest osakestest aerodünaamilise läbimõõdu 10 μm juures ja kuni 1 % tahketest osakestest aerodünaamilise läbimõõdu 1 μm juures kõigi vooluhulkade puhul, millega seda kasutatakse. Eelklassifikaatori väljalaskeava konfigureeritakse, tehes tahkete osakeste proovifiltrile möödaviigu, nii et enne katse alustamist saab eelklassifikaatori voolu stabiliseerida. Tahkete osakeste proovifilter peab asuma kuni 75 cm eelklassifikaatori väljalaskeavast allavoolu.
9.3.3.4. Proovifilter
Katseseeria ajal võetakse lahjendatud heitgaasist proov punktide 9.3.3.4.1–9.3.3.4.4 nõuetele vastava filtriga.
9.3.3.4.1. Filtri spetsifikatsioon
Kõigi filtritüüpide 0,3 μm DOP (dioktüülftalaadi) kogumisefektiivsus peab olema vähemalt 99,7 %. Sellele nõudele vastavuse tõendamiseks võib kasutada proovifiltri tootja tooteklassifikatsioonis esitatud mõõtmisi. Filtri materjal peab olema:
a)
fluorosüsinikkattega (PTFE-kattega) klaaskiud või
b)
fluorosüsinikmembraan (PTFE-membraan).
Kui tahkete osakeste eeldatav netomass filtril ületab 400 μg, võib kasutada filtrit, mille väikseim algne kogumisefektiivsus on 98 %.
9.3.3.4.2. Filtri suurus
Filtri nominaalsuurus on 46,50 mm ±0,6 mm läbimõõdus.
9.3.3.4.3. Tahkete osakeste proovide lahjenduse ja temperatuuri reguleerimine
Tahkete osakeste proove lahjendatakse vähemalt üks kord – CVS-süsteemi korral ülekandetorudest ülesvoolu ja PFD-süsteemi korral allavoolu (vt ülekandetorude kohta punkt 9.3.3.2). Proovi temperatuur seatakse vahemikku 47 ±5 °C, mõõdetuna mis tahes kohas tahkete osakeste kogumisvahendist 200 mm ulatuses ülesvoolu või 200 mm ulatuses allavoolu. Tahkete osakeste proovi kuumutatakse või jahutatakse eelkõige punkti 9.2.1 alapunktis a nimetatud lahjendustingimustel.
9.3.3.4.4. Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus
Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus peab olema vahemikus 0,90–1,00 m/s, seejuures võib seda vahemikku ületada registreeritud voolukiiruste väärtustest vähem kui 5 %. Kui tahkete osakeste mass filtril on suurem kui 400 μg, siis võib filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus väheneda Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirus arvutatakse proovi vooluhulga ja filtri tööpinna jagatisena filtrist ülesvoolu oleva rõhu ja filtri pinna temperatuuri juures. Kui rõhu langus tahkete osakeste proovivõtturist filtrini on väiksem kui 2 kPa, kasutatakse ülesvoolu valitseva rõhuna väljalasketoru või püsimahuproovivõtturi (CVS) tunneli rõhku.
9.3.3.4.5 Filtripesa
Et minimeerida turbulentset sadestumist ja et tahked osakesed sadestuksid filtrile ühtlaselt, kasutatakse 12,5 ° nurga all (keskkohast) lahkneva koonuse kujulist üleminekut ülekandetoru siseläbimõõdult filtri tööpinna läbimõõdule. See üleminek peab olema roostevabast terasest.
9.3.4. Tahkete osakeste stabiliseerimis- ja kaalumiskeskkonnad gravimeetrilisel analüüsil
9.3.4.1. Gravimeetrilise analüüsi keskkond
Käesolevas osas kirjeldatakse kahte keskkonda, mis on nõutavad tahkete osakeste stabiliseerimiseks ja kaalumiseks gravimeetrilisel analüüsil: tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkond, kus filtreid enne kaalumist hoitakse; ja kaalumiskeskkond, kus asub kaal. Need kaks keskkonda võivad asuda ühes ruumis.
Nii stabiliseerimis- kui ka kaalumiskeskkond hoitakse puhtana ümbritsevatest saasteainetest nagu tolm, aerosoolid või poollenduvad materjalid, mis võivad tahkete osakeste proove saastata.
9.3.4.2. Puhtus
Tahkete osakeste stabiliseerimiskeskkonna puhtust kontrollitakse võrdlusfiltrite abil, nagu on kirjeldatud punktis 8.1.12.1.4.
9.3.4.3. Kambri temperatuur
Tahkete osakeste filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema vahemikus 22 °C ±1 °C kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskust tuleb hoida kastepunktis 9,5 °C ±1 °C ning suhteline niiskus peab olema 45 % ±8 %. Kui stabiliseerimis- ja kaalumiskeskkonnad on eraldi, tuleb stabiliseerimiskeskkonna temperatuuri hoida väärtusel 22 °C ±3 °C.
9.3.4.4. Ümbritsevate tingimuste kontrollimine
Kui kasutatakse punkti 9.4 spetsifikatsioonidele vastavaid mõõtevahendeid, kontrollitakse järgmisi ümbritsevaid tingimusi:
a)
registreeritakse kastepunkt ja ümbritsev temperatuur. Nende väärtuste abil määratakse kindlaks, kas stabiliseerimis- ja kaalumiskeskkond on enne filtrite kaalumist olnud vähemalt 60 minuti jooksul käesoleva osa punktis 9.3.4.3 määratletud tolerantsi piirides;
b)
kaalumiskeskkonna õhurõhku registreeritakse pidevalt. Lubatud alternatiivina võib kasutada baromeetrit, mis mõõdab õhurõhku väljaspool kaalumiskeskkonda, kui on tagatud, et kaalu ümbritsev õhurõhk alati ±100 Pa piires ühisest õhurõhust. Iga tahkete osakeste proovi kaalumisel peab olema võimalus registreerida viimati mõõdetud õhurõhk. Selle väärtuse abil arvutatakse punkti 8.1.12.2 kohane tahkete osakeste korrektsioon üleslükkejõu suhtes.
9.3.4.5. Kaalu paigaldamine
Kaal paigaldatakse järgmiselt:
a)
paigaldatakse vibroisoleerivale alusele, et isoleerida see välismürast ja vibratsioonist;
b)
varjatakse ringleva õhu eest elektriliselt maandatud antistaatilise tuulekaitsega.
9.3.4.6. Staatilise elektri laengud
Staatilise elektri laengud tuleb kaalukeskkonnas järgmiselt minimeerida:
a)
kaal maandatakse elektriliselt;
b)
kui tahkete osakeste proove käideldakse käsitsi, kasutatakse roostevabast terasest pintsette;
c)
pintsetid maandatakse maanduslindiga või varustatakse sellega käitaja, nii et maanduslint puutub kokku sama pinnaga kui kaal;
Käesolevas punktis määratakse kindlaks heitekatsetega seotud mõõtevahenditele ja seonduvatele süsteemidele esitatavad nõuded. See hõlmab laboriseadmeid mootori parameetrite, ümbritsevate tingimuste, vooluhulgaga seotud parameetrite ja heitekontsentratsioonide (lahjendamata või lahjendatud) mõõtmiseks.
9.4.1.2. Seadmete tüübid
Käesolevas lisas osutatud mis tahes seadet tuleb kasutada käesolevas lisas kirjeldatud viisil (vt tabel 8.2 nende seadmetega mõõdetavate koguste kohta). Kui käesolevas lisas osutatud seadet kasutatakse teisiti kui ette nähtud või kasutatakse selle asemel muud vahendit, kohaldatakse võrdväärsuse tõendamist käsitlevaid nõudeid vastavalt punktile 5.1.3. Kui konkreetse mõõtmise jaoks on ette nähtud rohkem kui üks seade, kinnitab tüübikinnitusasutus taotluse korral ühe neist etalonina tõendamaks, et alternatiivne menetlus on ette nähtud menetlusega samaväärne.
9.4.1.3. Kattuvad süsteemid
Tüübikinnitusasutuse eelneval nõusolekul võib kõigi käesolevas punktis kirjeldatud mõõtevahendite puhul kasutada ühe ja sama katse tulemuste arvutamisel mitme seadme andmeid. Kõigi mõõtmiste tulemused registreeritakse ja toorandmed säilitatakse, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 5.3. See nõue kehtib olenemata asjaolust, kas mõõtmisi tegelikult kasutatakse arvutustes või mitte.
9.4.2. Andmete registreerimine ja kontroll
Katsesüsteemis peab olema võimalik andmeid ajakohastada ja salvestada ning kontrollida käitaja nõudega seotud süsteeme, dünamomeetrit, proovivõtuseadmeid ja mõõtevahendeid. Kasutatakse andmekogumis- ja kontrollisüsteeme, mis registreerivad andmeid kindla miinimumsagedusega, nagu on osutatud tabelis 9.2 (nimetatud tabelit ei kohaldata üksikrežiimis katsete suhtes).
Tabel 9.2
Andmete registreerimise ja kontrolli minimaalne sagedus
Kohaldatav katse-protokolli osa
Mõõdetud väärtus
Minimaalne käsu- ja kontrolli-sagedus
Minimaalne registreerimis-sagedus
7.6
Pöörlemiskiirus ja pöördemoment mootori etapiviisilisel kaardistamisel
1 Hz
1 keskmine väärtus etapi kohta
7.6
Pöörlemiskiirus ja pöördemoment mootori langevate pööretega kaardistamisel
5 Hz
1 Hz keskmised
7.8.3
Siirdetöötsükli etalon- ja tagasiside-pöörlemiskiirused ja -pöördemomendid
5 Hz
1 Hz keskmised
7.8.2
Püsitöötsükli ja astmelise töötsükli etalon- ja tagasiside-pöörlemiskiirused ja -pöördemomendid
Katsesüsteem peab tervikuna vastama kõigile punktis 8.1 ette nähtud asjaomastele kalibreerimistele, kontrollimistele ning katse valideerimise kriteeriumidele, sealhulgas punktide 8.1.4 ja 8.2 lineaarsuse kontrolli nõuetele. Seadmed peavad vastama tabeli 9.2 spetsifikatsioonidele kõigis katsete puhul kasutatavates mõõtevahemikes. Lisaks tuleb alles hoida kõik seadmete tootjatelt saadud dokumendid selle kohta, mis näitavad, et seadmed vastavad tabeli 9.2 spetsifikatsioonidele.
9.4.3.2. Komponentidele esitatavad nõuded
Tabelis 9.3 esitatakse pöördemomendi, pöörlemiskiiruse ja rõhuandurite ning temperatuuri- ja kastepunktisensorite ning muude seadmete spetsifikatsioonid. Kogu süsteem, mis on ette nähtud teatava füüsikalise ja/või keemilise koguse mõõtmiseks, peab vastama punkti 8.1.4 lineaarsuse kontrollile. Gaasilise heite mõõtmisel võib kasutada analüsaatoreid, mis kasutavad kompensatsioonialgoritme, mis sõltuvad muudest mõõdetud gaasilistest koostisosadest ning mootori katses kasutatava kütuse omadustest. Iga kompensatsioonialgoritm peab üksnes kompenseerima nihet, muutmata (mõjutamata) tulemust.
Kogu lahjendatud heitgaasi mõõtur (CVS) (soojusvahetiga enne mõõturit)
1 s
(5 s)
1 Hz keskmised
(1 Hz)
2,0 % pt-st või 1,5 % suurimast
1,0 % pt-st või 0,75 % suurimast
Lahjendusõhu, siseneva õhu, heitgaasi ja proovi vooluhulgamõõturid
1 s
1 Hz keskmised 5 Hz proovidest
2,5 % pt-st või 1,5 % suurimast
1,25 % pt-st või 0,75 % suurimast
Lahjendamata gaasi pidevanalüsaator
x
2,5 s
2 Hz
2,0 % pt-st või 2,0 % mõõdetust
1,0 % pt-st või 1,0 % mõõdetust
Lahjendatud gaasi pidevanalüsaator
x
5 s
1 Hz
2,0 % pt-st või 2,0 % mõõdetust
1,0 % pt-st või 1,0 % mõõdetust
Gaasi pidevanalüsaator
x
5 s
1 Hz
2,0 % pt-st või 2,0 % mõõdetust
1,0 % pt-st või 1,0 % mõõdetust
Perioodilise proovivõtu gaasianalüsaator
x
Ei kohaldata
Ei kohaldata
2,0 % pt-st või 2,0 % mõõdetust
1,0 % pt-st või 1,0 % mõõdetust
Gravimeetriline tahkete osakeste kaal
mPM
Ei kohaldata
Ei kohaldata
Vt 9.4.11.
0,5 μg
Inertsiaalne tahkete osakeste kaal
mPM
5 s
1 Hz
2,0 % pt-st või 2,0 % mõõdetust
1,0 % pt-st või 1,0 % mõõdetust
9.4.4. Mootori parameetrite ja ümbritsevate tingimuste mõõtmine
9.4.4.1. Pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi andurid
9.4.4.1.1. Kasutamine
Mõõtevahendid, millega mõõdetakse töö sisendeid ja väljundeid mootori töö ajal, peavad vastama käesoleva punkti spetsifikatsioonidele. Soovitatav on kasutada tabeli 9.3 spetsifikatsioonidele vastavaid sensoreid, andureid ja mõõtureid. Süsteemid, millega mõõdetakse töö sisendeid ja väljundeid, peavad vastama punkti 8.1.4 lineaarsuse kontrollidele.
9.4.4.1.2. Võlli töö
Töö ja võimsus arvutatakse pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi andurite väljundite põhjal vastavalt punktile 9.4.4.1. Süsteemid, millega mõõdetakse pöörlemiskiirust ja pöördemomenti, peavad vastama punktide 8.1.7 ja 8.1.4 kalibreerimistele ja kontrollidele.
Hoorattaga ühendatud komponentide, näiteks vedava võlli ja dünamomeetri rootori, kiirendamise ja aeglustamise inertsist tekkinud pöördemomenti kompenseeritakse vastavalt vajadusele, järgides head inseneritava.
9.4.4.2. Rõhuandurid, temperatuurisensorid ja kastepunkti sensorid
Süsteemid, millega mõõdetakse rõhku, temperatuuri ja kastepunkti, peavad vastama punkti 8.1.7 kohasele kalibreerimisele.
Rõhuandurid paigutatakse reguleeritava temperatuuriga keskkonda või kompenseeritakse nende puhul temperatuurimuutusi kogu nende eeldatavas tööulatuses. Anduri materjalid peavad sobima mõõdetava vedeliku jaoks.
9.4.5. Vooluhulgaga seotud mõõtmised
Mis tahes tüüpi vooluhulgamõõturi (kütuse, siseneva õhu, lahjendamata heitgaasi, lahjendatud heitgaasi, proovi) puhul tuleb voolu vastavalt vajadusele konditsioneerida, et vältida keeriseid, pööriseid, ringvoolusid või voolu pulseerimist, mis mõjutaksid mõõturi täpsust või korratavust. Mõne mõõturi puhul võib sel eesmärgil kasutada piisava pikkusega sirgeid torusid (näiteks pikkuses, mis võrdub toru vähemalt kümnekordse läbimõõduga) või spetsiaalselt kavandatud torulookeid, sirgestuskiile, avaga plaate (või kütuse vooluhulgamõõturi puhul pneumaatilisi pulsatsioonisummuteid), et saavutada stabiilne ja ennustatav kiirusprofiil mõõturist ülesvoolu.
9.4.5.1. Kütuse vooluhulgamõõtur;
Kogu süsteem, millega mõõdetakse kütusevoolu, peab vastama punkti 8.1.8.1 kohasele kalibreerimisele. Igal kütusevoolu mõõtmisel tuleb arvestada kogu kütust, mis viiakse mootorist mööda või naaseb mootorist kütusemahutisse.
9.4.5.2. Siseneva õhu vooluhulgamõõtur
Kogu süsteem, millega mõõdetakse siseneva õhu voolu, peab vastama punkti 8.1.8.2 kohasele kalibreerimisele.
9.4.5.3. Lahjendamata heitgaasi vooluhulgamõõtur
9.4.5.3.1. Komponentidele esitatavad nõuded
Kogu süsteem, millega mõõdetakse lahjendamata heitgaasi voolu, peab vastama punkti 8.1.4 lineaarsuse nõuetele. Iga lahjendamata heitgaasi vooluhulgamõõtur tuleb kavandada nii, et selle puhul kompenseeritaks asjakohaselt muutusi lahjendamata heitgaasi termodünaamikas, vedelikus ja koostises.
9.4.5.3.2. Vooluhulgamõõturi reageerimisaeg
Et reguleerida osavoolu lahjendussüsteem võtma proportsionaalset lahjendamata heitgaasi proovi, on vooluhulgamõõturi puhul nõutav lühem reageerimisaeg, kui on osutatud tabelis 9.3. Sidusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi puhul peab vooluhulgamõõturi reageerimisaeg vastama punkti 8.2.1.2 spetsifikatsioonidele.
9.4.5.3.3. Heitgaasi jahutamine
Heitgaasi jahutamine vooluhulgamõõturist ülesvoolu on lubatud järgmiste piirangutega:
a)
tahkete osakeste proove ei võeta jahutusest allavoolu;
b)
kui jahutamisel langeb 202 °C ületava heitgaasi temperatuur allapoole 180 °C, ei võeta NMHC-proove jahutusest allavoolu;
c)
kui jahutamine põhjustab vee kondenseerumist, ei võeta NOx-proove jahutusest allavoolu, välja arvatud juhul, kui jahuti vastab punkti 8.1.11.4 toimivuskontrollile;
d)
kui jahutamine põhjustab vee kondenseerumist enne voolu jõudmist vooluhulgamõõturisse, mõõdetakse vooluhulgamõõturi sisselaskeava juures kastepunkti Tdew ja rõhku ptotal. Neid väärtusi kasutatakse heitearvutustes vastavalt A.7 ja A.8 liitele.
9.4.5.4. Lahjendusõhk ja lahjendatud heitgaasi vooluhulgamõõturid
9.4.5.4.1. Kasutamine
Lahjendatud heitgaasi vooluhulga hetkeväärtused või lahjendatud heitgaasi koguvool katsefaasi jooksul määratakse kindlaks lahjendatud heitgaasi vooluhulgamõõturi abil. Lahjendamata heitgaasi vooluhulgad või lahjendamata heitgaasi koguvoolu katsefaasi jooksul võib arvutada lahjendatud heitgaasi vooluhulgamõõturi ja lahjendusõhu mõõturi näitude erinevuse põhjal.
9.4.5.4.2. Komponentidele esitatavad nõuded
Kogu süsteemi puhul, millega mõõdetakse lahjendatud heitgaasi voolu, tuleb teostada punktides 8.1.8.4 ja 8.1.8.5 osutatud kalibreerimised ja kontrollid. Kasutada võib järgmisi mõõtureid:
a)
lahjendatud heitgaasi koguvoolust püsimahuproovivõtu (CVS) puhul võib kasutada kriitilise voolurežiimiga Venturi toru (CFV) või paralleelselt mitut kriitilise voolurežiimiga Venturi toru, mahtpumpa (PDP), eelhelikiirusega Venturi toru (SSV) või ultrahelivoolumõõturit (UFM). Koos ülesvoolu asuva soojusvahetiga toimib CFV või PDP ka passiivse vooluhulgaregulaatorina, hoides lahjendatud heitgaasi temperatuuri CVS-süsteemis konstantsena;
b)
osavoolulahjenduse (PFD) süsteemi puhul võib kasutada mis tahes vooluhulgamõõturit koos mis tahes aktiivse voolureguleerimissüsteemiga, et säilitada heitgaasi koostisosade proportsionaalne proovivõtt. Proportsionaalse proovivõtu säilitamiseks võib reguleerida lahjendatud heitgaasi koguvoolu, ühte või mitut proovi voolu või nende voolude kombinatsiooni
Muude lahjendussüsteemide puhul võib kasutada laminaarvooluelementi, ultrahelivoolumõõturit, eelhelikiirusega Venturi toru, kriitilise voolurežiimiga Venturi toru või mitut paralleelselt seatud kriitilise voolurežiimiga Venturi toru, mahtpumpa, soojusmassi mõõturit, keskmistavat Pitot’ toru või termoanemomeetreid.
9.4.5.4.3. Heitgaasi jahutamine
Heitgaasi võib jahutada lahjendatud heitgaasi vooluhulgamõõturist ülesvoolu, tingimusel et täidetakse järgmisi sätteid:
a)
tahkete osakeste proove ei võeta jahutusest allavoolu;
b)
kui jahutamisel langeb 202 °C ületava heitgaasi temperatuur allapoole 180 °C, ei võeta NMHC-proove jahutusest allavoolu;
c)
kui jahutamine põhjustab vee kondenseerumist, ei võeta NOx-proove jahutusest allavoolu, välja arvatud juhul, kui jahuti vastab punkti 8.1.11.4 toimivuskontrollile;
d)
kui jahutamine põhjustab vee kondenseerumist enne voolu jõudmist vooluhulgamõõturisse, mõõdetakse vooluhulgamõõturi sisselaskeava juures kastepunkti Tdew ja rõhku ptotal. Neid väärtusi kasutatakse heitearvutustes vastavalt A.7 ja A.8 liitele.
Proovi vooluhulgamõõturit kasutatakse perioodilise proovivõtu süsteemis võetud proovi vooluhulkade või koguvooluhulga kindlaksmääramiseks katsefaasi jooksul. Kahe vooluhulgamõõturi näitude erinevust võib kasutada lahjendustunnelisse siseneva proovi voolu arvutamiseks, näiteks tahkete osakeste mõõtmisel osavoolulahjendussüsteemi või teise astme voolulahjenduse abil Tehniline kirjeldus vooluhulkade vahe mõõtmise kohta, et saada proportsionaalne heitgaasiproov, on esitatud punktis 8.1.8.6.1, ning vooluhulkade vahe mõõteseadme kalibreerimise kohta punktis 8.1.8.6.2.
Proovi vooluhulgamõõturi kogu süsteem peab vastama punkti 8.1.8 kohasele kalibreerimisele.
9.4.5.6. Gaasijaotur
Gaasijaoturit võib kasutada kalibreerimisgaaside segamiseks.
Kasutatakse gaasijaoturit, mis segab gaase vastavalt punktile 9.5.1 ning katse ajal eeldatavatele kontsentratsioonidele. Kasutada võib kriitilise voolu gaasijaotureid, kapillaartoru-gaasijaotureid või termilise massivoolumõõturiga gaasijaotureid. Vajadusel tehakse korrektsioonid viskoossuse suhtes (kui gaasijaoturi sisemine tarkvara pole seda teinud), et tagada korrektne gaasijaotus. Gaasijaoturi süsteem peab vastama punktis 8.1.4.5 kirjeldatud lineaarsuse kontrollile. Valikuliselt võib segamisseadet kontrollida ka olemuselt lineaarse mõõteseadmega, näiteks kasutades lämmastikoksiidi CLDga. Seadme võrdlusväärtus seadistatakse vastavalt sellega otse ühendatud võrdlusgaasile. Gaasijaoturit kontrollitakse kasutatavatel seadistusväärtustel ning selle nimiväärtust võrreldakse seadme mõõdetud kontsentratsiooniga.
9.4.6. CO ja CO2 mõõtmine
Lahjendamata või lahjendatud heitgaasi CO ja CO2 kontsentratsioonide mõõtmiseks perioodilise või pideva proovivõtu puhul kasutatakse mittelahutavat infrapunatajurit (NDIR analüsaatorit).
NDIR-põhine süsteem peab vastama punkti 8.1.9.1 kalibreerimisele ja kontrollidele.
9.4.7. Süsivesinike mõõtmised
9.4.7.1. Leekionisatsioondetektor
9.4.7.1.1. Kasutamine
Süsivesinike kontsentratsioonide mõõtmiseks lahjendamata või lahjendatud heitgaasis perioodilise või pideva proovivõtu puhul kasutatakse leekionisatsioondetektorit (FID). Süsivesinike kontsentratsioon määratakse kindlaks süsinikekvivalendi 1 (C1) alusel. Metaani ja metaanist erinevate süsivesinike väärtused määratakse vastavalt punktile 9.4.7.1.4. Kuumleek-inonisatsioonidetektori analüsaatorite kõik heitgaasiga kokkupuutuvad pinnad tuleb hoida temperatuuril 191 ±11 °C.
9.4.7.1.2. Komponentidele esitatavad nõuded
FID-põhine süsteem, millega mõõdetakse THCd või CH4, peab vastama kõigile punkti 8.1.10 kohastele süsivesinike mõõtmise kontrollidele.
9.4.7.1.3. FID kütus ja põletusõhk
FID kütus ja põletusõhk peavad vastama punktis 9.5.1 esitatud kirjeldusele. FID kütus ja põletusõhk ei tohi enne FID analüsaatorisse sisenemist seguneda, tagamaks, et FID analüsaator töötab difusioonleegiga, mitte eelsegunenud leegiga.
9.4.7.1.4. Metaan
FID analüsaatoritega mõõdetakse kõiki süsivesinikke (THC). Metaanist erinevate süsivesinike (NMHC) mõõtmiseks määratakse metaani (CH4) kogus kas metaanist erinevate süsivesinike eraldaja ja FID analüsaatori abil, nagu on kirjeldatud punktis 9.4.7.2, või gaasikromatograafi abil, nagu on kirjeldatud punktis 9.4.7.3. NMHC määramiseks kasutatava FID analüsaatori CH4 kalibreerimistegur RFCH4 määratakse kindlaks vastavalt punktis 8.1.10.1 kirjeldatule. NMHCga seotud arvutusi kirjeldatakse A.7 ja A.8 liites.
9.4.7.1.5. Eeldatav metaanikogus
Metaani mõõtmise asemel on lubatud eeldada, et 2 % kõigist mõõdetud süsivesinikest on metaan, nagu on kirjeldatud A.7 ja A.8 liites.
9.4.7.2. Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja
9.4.7.2.1. Kasutamine
CH4 mõõtmisel FID analüsaatoriga võib kasutada metaanist erinevate süsivesinike eraldajat. Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja oksüdeerib kõik metaanist erinevad süsivesinikud CO2-ks ja H2O-ks. Metaanist erinevate süsivesinike eraldajat võib kasutada lahjendamata või lahjendatud heitgaasi perioodilisel või pideval proovivõtul.
9.4.7.2.2. Süsteemi toimivus
Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja toimivus määratakse kindlaks vastavalt punktis 8.1.10.3 kirjeldatule ning tulemusi kasutatakse NMHC-heite arvutamiseks vastavalt A.7 ja A.8 liitele.
9.4.7.2.3. Konfiguratsioon
Punktis 8.1.10.3 kirjeldatud kontrolli jaoks konfigureeritakse metaanist erinevate süsivesinike eraldaja möödaviiguga.
9.4.7.2.4. Optimeerimine
Metaanist erinevate süsivesinike eraldajat võib optimeerida, et maksimeerida CH4 läbivoolu ja kõigi muude süsivesinike oksüdeerimist. Metaanist erinevate süsivesinike eraldaja toimivuse optimeerimiseks võib proovi niisutada ja proovi võib eraldajast ülesvoolu lahjendada puhastatud õhu või hapnikuga (O2). Heitearvutustes võetakse arvesse igat proovi niisutamist ja lahjendamist.
9.4.7.3. Gaasikromatograaf
Kasutamine: gaasikromatograafi võib kasutada CH4 kontsentratsioonide mõõtmiseks lahjendatud heitgaasi perioodilisel proovivõtul. Kuigi CH4 mõõtmisel võib kasutada ka metaanist erinevate süsivesinike eraldajat, nagu on kirjeldatud punktis 9.4.7.2, tuleb punktis 5.1.3 esitatud mis tahes alternatiivse mõõtmisprotseduuriga saadud tulemuste hindamiseks teha võrdlus gaasikromatograafi kasutamisel põhineva võrdlusmenetlusega.
9.4.8. NOx mõõtmised
NOx mõõtmisteks on ette nähtud kaks mõõtevahendit ja kasutada võib mõlemat seadet, tingimusel et need vastavad punktis 9.4.8.1 või 9.4.8.2 kindlaks määratud kriteeriumidele. Käesoleva lisa punktis 5.1.3 esitatud mis tahes alternatiivse mõõtmisprotseduuriga võrdlemiseks kasutatakse võrdlusmenetluse teostamiseks kemoluminestsentsdetektorit.
9.4.8.1. Kemoluminestsentsdetektor
9.4.8.1.1. Kasutamine
NO2-NO konverteriga ühendatud kemoluminestsentsdetektorit (CLD) kasutatakse NOx kontsentratsiooni mõõtmiseks perioodilisel või pideval proovivõtul lahjendamata või lahjendatud heitgaasist.
9.4.8.1.2. Komponentidele esitatavad nõuded
CLD-põhine süsteem peab vastama punkti 8.1.11.1 summutava mõju kontrollile. Kasutada võib HCLD-d või CLDd ning kasutada võib CLDd, mis töötab õhurõhul või vaakumiga.
9.4.8.1.3. NO2-NO konverter
Punkti 8.1.11.5 kontrollile vastav sisemine või välimine NO2-NO konverter paigutatakse CLDst ülesvoolu ning selle kontrolli hõlbustamiseks konfigureeritakse konverter möödaviiguga.
9.4.8.1.4. Niiskuse mõju
Kõik CLD temperatuurid tuleb hoida sellised, millega välditakse vee kondenseerumist. Niiskuse eeldamiseks proovist CLDst ülesvoolu kasutatakse ühte järgmist konfiguratsiooni:
a)
CLD ühendatakse allavoolu kuivatist või jahutist, mis asub allavoolu punkti 8.1.11.5 kontrollile vastavast NO2-NO konverterist;
b)
CLD ühendatakse allavoolu punkti 8.1.11.4 kontrollile vastavast kuivatist või termojahutist.
9.4.8.1.5. Reageerimisaeg
CLD reageerimisaja parandamiseks võib kasutada HCLDd.
9.4.8.2. Mittehajuv ultraviolett-analüsaator
9.4.8.2.1. Kasutamine
Mittehajuvat ultraviolett-analüsaatorit kasutatakse NOx kontsentratsiooni mõõtmiseks perioodilisel või pideval proovivõtul lahjendamata või lahjendatud heitgaasist.
9.4.8.2.2. Komponentidele esitatavad nõuded
NDUV-põhine süsteem peab vastama punkti 8.1.11.3 kontrollile.
9.4.8.2.3. NO2-NO konverter
Kui NDUV analüsaatoriga mõõdetakse üksnes NO-d, paigutatakse punkti 8.1.11.5 kontrollile vastav sisemine või välimine NO2-NO konverter NDUV analüsaatorist ülesvoolu. Selle kontrolli hõlbustamiseks konfigureeritakse konverter möödaviiguga.
9.4.8.2.4. Niiskuse mõju
NDUV temperatuur tuleb hoida selline, millega välditakse vee kondenseerumist, välja arvatud juhul, kui kasutatakse ühte järgmist konfiguratsiooni:
a)
NDUV ühendatakse allavoolu kuivatist või jahutist, mis asub allavoolu punkti 8.1.11.5 kontrollile vastavast NO2-NO konverterist;
b)
NDUV ühendatakse allavoolu punkti 8.1.11.4 kontrollile vastavast kuivatist või termojahutist.
9.4.9. O2 mõõtmised
O2 kontsentratsioonide mõõtmiseks perioodilisel või pideval proovivõtul lahjendamata või lahjendatud heitgaasist kasutatakse paramagnetdetektorit (PMD) või magneetopneumaatilist detektorit (MPD).
9.4.10. Õhu ja kütuse suhte mõõtmine
Pideval proovivõtul võib lahjendamata heitgaasi õhu ja kütuse suhte mõõtmisel kasutada tsirkooniumanalüsaatorit (ZrO2 analüsaator). O2 mõõtmisi võib koos siseneva õhu või kütuse vooluhulga mõõtmistega kasutada heitgaasi vooluhulga arvutamiseks vastavalt A.7 ja A.8 liitele.
9.4.11. Tahkete osakeste mõõtmised gravimeetrilise kaaluga
Proovifiltrile kogutud tahkete osakeste netomassi kaalumiseks kasutatakse kaalu.
Kaalu minimaalne eraldusvõime peab olema võrdne tabelis 9.3 soovitatud 0,5-mikrogrammilise korratavusega või sellest väiksem. Kui kaalu puhul kasutatakse rutiinseks mõõtepiirkonna määramiseks ja lineaarsuse kontrollimiseks sisemisi kalibreerimisvihte, peavad kalibreerimisvihid vastama punkti 9.5.2 spetsifikatsioonidele.
Kaal konfigureeritakse oma asukohas optimaalsele siirdeajale ja stabiilsusele.
9.5. Analüüsigaasid ja massistandardid
9.5.1. Analüüsigaasid
Analüüsigaasid peavad vastama käesoleva punkti täpsuse- ja puhtusespetsifikatsioonidele.
9.5.1.1. Gaaside spetsifikatsioonid
Arvestada tuleb järgmisi gaaside spetsifikatsioone:
a)
mõõtevahendite nullistamiseks ja kalibreerimisgaasidega segamiseks kasutatakse puhastatud gaase. Kasutatakse gaase, mille saastatus ei ole gaasiballoonis või nullgaasi generaatori väljalaskeavas suurem kui suurim järgmistest väärtustest:
i)
2 % saastet, mõõdetuna standardi kohaselt eeldatava keskmise kontsentratsiooni suhtes. Näiteks, kui CO kontsentratsiooniks eeldatakse 100,0 μmol/mol, oleks lubatud kasutada nullgaasi, mille CO-saaste on 2,000 μmol/mol või väiksem;
ii)
lahjendamata või lahjendatud heitgaasi mõõtmiste suhtes kohaldatav saaste, nagu on esitatud tabelis 9.4;
iii)
lahjendamata heitgaasi mõõtmiste suhtes kohaldatav saaste, nagu on esitatud tabelis 9.5.
Tabel 9.4
Lahjendamata või lahjendatud heitgaasi mõõtmiste suhtes kohaldatavad saaste piirmäärad [μmol/mol = ppm (3.2)]
kasutatakse FID kütust, mille H2 kontsentratsioon on 0,39–0,41 mol/mol, täitegaasiks He. Segu ei tohi sisaldada üle 0,05 μmol/mol THCd;
ii)
kasutatakse käesoleva punkti alapunkti a puhastatud õhu spetsifikatsioonidele vastavat FID põletusõhku;
iii)
FID nullgaas. Leekionisatsioondetektorid nullistatakse käesoleva punkti alapunkti a spetsifikatsioonidele vastava puhastatud gaasiga; erandina võib puhastatud gaasi O2 kontsentratsioon olla mis tahes väärtusega;
iv)
FID võrdlusgaas – propaan. THC FID justeeritakse ja kalibreeritakse propaani (C3H8) etalonkontsentratsioonidega. See kalibreeritakse süsinikekvivalendi 1 (C1) alusel;
v)
FID võrdlusgaas – metaan. Kui CH4 FID justeerimist ja kalibreerimist on alati teostatud metaanist erinevate süsivesinike eraldajaga, siis FID justeeritakse ja kalibreeritakse metaani (CH4) etalonkontsentratsioonidega. Kalibreerimne toimub süsinikekvivalendi 1 (C1) alusel;
c)
kasutatakse järgmisi gaasisegusid, kusjuures gaasid peavad vastama rahvusvaheliste ja/või riiklike tunnustatud standardite tõesele väärtusele või muudele heakskiidetud gaasistandarditele täpsusega ±1,0 %:
i)
CH4, täitegaasiks puhastatud sünteetiline õhk ja/või N2 (vastavalt vajadusele);
ii)
C2H6, täitegaasiks puhastatud sünteetiline õhk ja/või N2 (vastavalt vajadusele);
iii)
C3H8, täitegaasiks puhastatud sünteetiline õhk ja/või N2 (vastavalt vajadusele);
iv)
CO, täitegaasiks puhastatud N2;
v)
CO2, täitegaasiks puhastatud N2;
vi)
NO, täitegaasiks puhastatud N2;
vii)
NO2, täitegaasiks puhastatud sünteetiline õhk;
viii)
O2, täitegaasiks puhastatud N2;
ix)
C3H8, CO, CO2, NO, täitegaasiks puhastatud N2;
x)
C3H8, CH4, CO, CO2, NO, täitegaasiks puhastatud N2,
d)
kasutada võib muid gaase kui käesoleva punkti alapunktis c loetletud (näiteks metanool õhus, mida võib kasutada kalibreerimistegurite määramisel), tingimusel et need vastavad ±3,0 % täpsusega tunnustatud rahvusvaheliste ja/või riiklike standardite tegelikele väärtustele ning punkti 9.5.1.2 nõuetele;
e)
täpse segamisseadme, näiteks gaasijaoturi, abil võib genereerida oma kalibreerimisgaase, et lahjendada gaase puhastatud N2-ga või puhastatud sünteetilise õhuga. Kui gaasijaoturid vastavad punkti 9.4.5.6 spetsifikatsioonidele ning segatud gaasid käesoleva punkti alapunktide a ja c nõuetele, käsitletakse tulemuseks saadud segusid käesoleva punkti 9.5.1.1 nõuetele vastavatena.
9.5.1.2. Kontsentratsioon ja aegumistähtaeg
Normitud kalibreerimisgaasi kontsentratsioon ja selle aegumistähtaeg registreeritakse.
a)
Normitud kalibreerimisgaasi ei tohi pärast selle aegumistähtaega kasutada, välja arvatud juhul, kui see on lubatud käesoleva punkti alapunktiga b.
b)
Kalibreerimigaasid võib uuesti märgistada ja kasutada neid pärast nende aegumistähtaega, kui tüübikinnitust andev asutus on selle eelnevalt heaks kiitnud.
9.5.1.3. Gaaside ülekandmine
Gaasid kantakse nende allikast üle analüsaatoritesse komponentide abil, mis on ette nähtud üksnes nende gaaside reguleerimiseks ja ülekandmiseks.
Iga kalibreerimisgaasi säilitusajast tuleb kinni pidada. Kalibreerimisgaaside tootja ettenähtud säilitusaja lõppemise kuupäev registreeritakse.
9.5.2. Massistandardid
Kasutatakse tahkete osakeste kaalu kalibreerimisvihte, mis on sertifitseeritud tunnustatud rahvusvahelistele ja/või riiklikele standarditele vastavatena 0,1 % hälbe piires. Kalibreerimisvihte võivad sertifitseerida kõik kalibreerimislaborid, kes järgivad tunnustatud rahvusvahelisi ja/või riiklikke standardeid. Tuleb tagada, et väikseima kalibreerimisvihi mass ei oleks suurem kui kasutamata tahkete osakeste proovivõtuvahendi kümnekordne mass. Kalibreerimisaruandes tuleb esitada ka vihtide tihedus.
(2) Käesoleva lisa numeratsioon on kooskõlas NRMM gtr 11 numeratsiooniga. Mõned NRMM gtr jaotised ei ole käesolevas lisas siiski vajalikud.
(3) Põhivõimsuse määratluse paremaks mõistmiseks vt ISO 8528-1:2005 joonis 2.
(1) Kalibreerimisi ja kontrollimisi tuleks läbi viia sagedamini, järgides mõõtmissüsteemi tootja juhiseid ja head inseneritava.
(2) CVSi kontroll ei ole nõutav süsteemide puhul, mille kõrvalekalle on maksimaalselt ±2 %, lähtudes siseneva õhu, kütuse ja lahjendatud heitgaasi süsiniku ja hapniku keemilisest tasakaalust.
(4) Tingimusel et välditakse vee kondenseerumist kogumisanumas.
(3) Täpsus ja korratavus on määratletud samade kogutud andmetega, nagu on kirjeldatud punktis 9.4.3, ja need põhinevad absoluutsetel väärtustel. „pt” osutab üldisele heite piirväärtuste puhul eeldatavale keskmisele väärtusele; „suurim” osutab suurimale töötsükli ajal piirväärtuste puhul eeldatavale väärtusele, mitte mõõtevahendi suurimale ulatusele; „mõõdetu” osutab töötsükli ajal mõõdetud tegelikule keskmisele.
(4) Ei ole nõutav, et need puhtuseastmed vastaksid rahvusvahelistele ja/või riiklikele standarditele.
(5) Ei ole nõutav, et need puhtuseastmed vastaksid rahvusvahelistele ja/või riiklikele standarditele.
A.1 liide
(Reserveeritud)
A.2 liide
Statistika
A.2.1. Aritmeetiline keskmine
Aritmeetiline keskmine () arvutatakse järgmiselt:
(A.2-1)
A.2.2. Standardhälve
Standardhälve objektiivse (st N–1) proovi puhul (σ) arvutatakse järgmiselt:
(A.2-2)
A.2.3. Ruutkeskmine
Ruutkeskmine (rmsy) arvutatakse järgmiselt:
(A.2-3)
A.2.4. t-test
t-testi teostamiseks kasutatakse järgmisi valemeid ja tabeleid:
a)
ühepoolse t-testi puhul arvutatakse t statistiline väärtus ja selle vabadusastmed järgmiselt:
(A.2-4)
(A.2-5)
b)
kahepoolse t-testi puhul arvutatakse t statistiline väärtus ja selle vabadusastmed (v) järgmiselt, pidades silmas, et εi väljendab vigu (st erinevusi) iga yrefi ja yi paari vahel:
(A.2-6)
c)
Käesoleva punkti tabelit A.2.1 kasutatakse tabelisse kantud t kuni tcrit väärtuste võrdlemiseks vabadusastmete suhtes. Kui t on väiksem kui tcrit, siis t läbib t-testi.
Tabel A.2.1
Kriitilised t väärtused vabadusastme v arvu suhtes
v
Usaldusväärsus
90 %
95 %
1
6,314
12,706
2
2,920
4,303
3
2,353
3,182
4
2,132
2,776
5
2,015
2,571
6
1,943
2,447
7
1,895
2,365
8
1,860
2,306
9
1,833
2,262
10
1,812
2,228
11
1,796
2,201
12
1,782
2,179
13
1,771
2,160
14
1,761
2,145
15
1,753
2,131
16
1,746
2,120
18
1,734
2,101
20
1,725
1,725
22
1,717
1,717
24
1,711
1,711
26
1,706
1,706
28
1,701
1,701
30
1,697
1,697
35
1,690
1,690
40
1,684
1,684
50
1,676
1,676
70
1,667
1,667
100
1,660
1,660
1000+
1,645
1,645
Siin esitamata väärtuste määramiseks kasutatakse lineaarinterpoleerimist.
A.2.5. F-test
F statistiline väärtus arvutatakse järgmiselt:
(A.2-7)
a)
90 % usaldusnivooga F-testi puhul kasutatakse käesoleva punkti tabelit 2 F võrdlemiseks tabelisse paigutatud Fcrit90 väärtuste (N-1) ja (Nref-1) suhtes. Kui F on väiksem kui Fcrit90, siis F läbib F-testi 90 % usaldusväärsusega;
b)
95 % usaldusnivooga F-testi puhul kasutatakse käesoleva punkti tabelit 3 F võrdlemiseks tabelisse paigutatud Fcrit95 väärtuste (N-1) ja (Nref-1) suhtes. Kui F on väiksem kui Fcrit95, siis F läbib F-testi 95 % usaldusväärsusega.
Tabel A.2.2
Kriitilised F väärtused, Fcrit90, N-1 ja Nref -1 suhtes 90 % usaldusnivoo juures
N-1
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
12
15
20
24
30
40
60
120
1 000 +
Nref-1
1
39,86
49,50
53,59
55,83
57,24
58,20
58,90
59,43
59,85
60,19
60,70
61,22
61,74
62,00
62,26
62,52
62,79
63,06
63,32
2
8,526
9,000
9,162
9,243
9,293
9,326
9,349
9,367
9,381
9,392
9,408
9,425
9,441
9,450
9,458
9,466
9,475
9,483
9,491
3
5,538
5,462
5,391
5,343
5,309
5,285
5,266
5,252
5,240
5,230
5,216
5,200
5,184
5,176
5,168
5,160
5,151
5,143
5,134
4
4,545
4,325
4,191
4,107
4,051
4,010
3,979
3,955
3,936
3,920
3,896
3,870
3,844
3,831
3,817
3,804
3,790
3,775
3,761
5
4,060
3,780
3,619
3,520
3,453
3,405
3,368
3,339
3,316
3,297
3,268
3,238
3,207
3,191
3,174
3,157
3,140
3,123
3,105
6
3,776
3,463
3,289
3,181
3,108
3,055
3,014
2,983
2,958
2,937
2,905
2,871
2,836
2,818
2,800
2,781
2,762
2,742
2,722
7
3,589
3,257
3,074
2,961
2,883
2,827
2,785
2,752
2,725
2,703
2,668
2,632
2,595
2,575
2,555
2,535
2,514
2,493
2,471
8
3,458
3,113
2,924
2,806
2,726
2,668
2,624
2,589
2,561
2,538
2,502
2,464
2,425
2,404
2,383
2,361
2,339
2,316
2,293
9
3,360
3,006
2,813
2,693
2,611
2,551
2,505
2,469
2,440
2,416
2,379
2,340
2,298
2,277
2,255
2,232
2,208
2,184
2,159
10
3,285
2,924
2,728
2,605
2,522
2,461
2,414
2,377
2,347
2,323
2,284
2,244
2,201
2,178
2,155
2,132
2,107
2,082
2,055
11
3,225
2,860
2,660
2,536
2,451
2,389
2,342
2,304
2,274
2,248
2,209
2,167
2,123
2,100
2,076
2,052
2,026
2,000
1,972
12
3,177
2,807
2,606
2,480
2,394
2,331
2,283
2,245
2,214
2,188
2,147
2,105
2,060
2,036
2,011
1,986
1,960
1,932
1,904
13
3,136
2,763
2,560
2,434
2,347
2,283
2,234
2,195
2,164
2,138
2,097
2,053
2,007
1,983
1,958
1,931
1,904
1,876
1,846
14
3,102
2,726
2,522
2,395
2,307
2,243
2,193
2,154
2,122
2,095
2,054
2,010
1,962
1,938
1,912
1,885
1,857
1,828
1,797
15
3,073
2,695
2,490
2,361
2,273
2,208
2,158
2,119
2,086
2,059
2,017
1,972
1,924
1,899
1,873
1,845
1,817
1,787
1,755
16
3,048
2,668
2,462
2,333
2,244
2,178
2,128
2,088
2,055
2,028
1,985
1,940
1,891
1,866
1,839
1,811
1,782
1,751
1,718
17
3,026
2,645
2,437
2,308
2,218
2,152
2,102
2,061
2,028
2,001
1,958
1,912
1,862
1,836
1,809
1,781
1,751
1,719
1,686
18
3,007
2,624
2,416
2,286
2,196
2,130
2,079
2,038
2,005
1,977
1,933
1,887
1,837
1,810
1,783
1,754
1,723
1,691
1,657
19
2,990
2,606
2,397
2,266
2,176
2,109
2,058
2,017
1,984
1,956
1,912
1,865
1,814
1,787
1,759
1,730
1,699
1,666
1,631
20
2,975
2,589
2,380
2,249
2,158
2,091
2,040
1,999
1,965
1,937
1,892
1,845
1,794
1,767
1,738
1,708
1,677
1,643
1,607
21
2,961
2,575
2,365
2,233
2,142
2,075
2,023
1,982
1,948
1,920
1,875
1,827
1,776
1,748
1,719
1,689
1,657
1,623
1,586
20
2,949
2,561
2,351
2,219
2,128
2,061
2,008
1,967
1,933
1,904
1,859
1,811
1,759
1,731
1,702
1,671
1,639
1,604
1,567
23
2,937
2,549
2,339
2,207
2,115
2,047
1,995
1,953
1,919
1,890
1,845
1,796
1,744
1,716
1,686
1,655
1,622
1,587
1,549
24
2,927
2,538
2,327
2,195
2,103
2,035
1,983
1,941
1,906
1,877
1,832
1,783
1,730
1,702
1,672
1,641
1,607
1,571
1,533
25
2,918
2,528
2,317
2,184
2,092
2,024
1,971
1,929
1,895
1,866
1,820
1,771
1,718
1,689
1,659
1,627
1,593
1,557
1,518
26
2,909
2,519
2,307
2,174
2,082
2,014
1,961
1,919
1,884
1,855
1,809
1,760
1,706
1,677
1,647
1,615
1,581
1,544
1,504
27
2,901
2,511
2,299
2,165
2,073
2,005
1,952
1,909
1,874
1,845
1,799
1,749
1,695
1,666
1,636
1,603
1,569
1,531
1,491
28
2,894
2,503
2,291
2,157
2,064
1,996
1,943
1,900
1,865
1,836
1,790
1,740
1,685
1,656
1,625
1,593
1,558
1,520
1,478
29
2,887
2,495
2,283
2,149
2,057
1,988
1,935
1,892
1,857
1,827
1,781
1,731
1,676
1,647
1,616
1,583
1,547
1,509
1,467
30
2,881
2,489
2,276
2,142
2,049
1,980
1,927
1,884
1,849
1,819
1,773
1,722
1,667
1,638
1,606
1,573
1,538
1,499
1,456
40
2,835
2,440
2,226
2,091
1,997
1,927
1,873
1,829
1,793
1,763
1,715
1,662
1,605
1,574
1,541
1,506
1,467
1,425
1,377
60
2,791
2,393
2,177
2,041
1,946
1,875
1,819
1,775
1,738
1,707
1,657
1,603
1,543
1,511
1,476
1,437
1,395
1,348
1,291
120
2,748
2,347
2,130
1,992
1,896
1,824
1,767
1,722
1,684
1,652
1,601
1,545
1,482
1,447
1,409
1,368
1,320
1,265
1,193
1 000 +
2,706
2,303
2,084
1,945
1,847
1,774
1,717
1,670
1,632
1,599
1,546
1,487
1,421
1,383
1,342
1,295
1,240
1,169
1,000
Tabel A.2.3
Kriitilised F väärtused, Fcrit95, N-1 ja Nref-1 suhtes 95 % usaldusnivoo juures
Maa raskuskiirendus (ag) varieerub sõltuvalt kohast ja ag arvutatakse vastava laiuskraadi jaoks järgmiselt:
(A.3-1)
kus:
θ= põhja- või lõunalaiuse kraadid
A.4 liide
Süsinikuvooluhulga kontrollimine
A.4.1. Sissejuhatus
Ainult väga väike osa heitgaasides sisalduvast süsinikust on pärit kütusest ja minimaalne osa sellest esineb heitgaasis CO2 kujul. See on CO2 mõõtmistel põhineva süsteemi vastavustõendamise kontrolli aluseks.
Süsinikuvooluhulk heitgaasi mõõtmise süsteemidesse määratakse kindlaks kütuse vooluhulga põhjal. CO2 kontsentratsiooni ja gaasivooluhulga alusel erinevates proovivõtupunktides määratakse süsinikuvool heites ja tahkete osakeste proovivõtusüsteemides.
Mootorist lähtub teadaolevalt süsinikuvool ning jälgides sama süsinikuvoolu hulka väljalasketorus ja osavooluga tahkete osakeste proovivõtusüsteemi väljalaskeavas, on võimalik kindlaks teha lekke ulatus ja vooluhulga mõõtmise täpsus. Sellise kontrolli eeliseks on asjaolu, et komponendid töötavad temperatuuri ja voo osas mootori tegelikes katsetingimustes.
Joonisel A.4.1 on kujutatud proovivõtupunktid, kus kontrollitakse süsinikuvooluhulka. Süsinikuvooluhulga arvutamise erivalemid iga punkti kohta on esitatud allpool.
Osavoolu lahjendussüsteemi korral tuleb arvesse võtta ka jaotussuhet. Süsinikuvooluhulk samalaadses lahjendussüsteemis qmCp [kg/s] (st sarnane täisvoolusüsteemiga, kus kogu vool lahjendatakse) määratakse lahjendatud CO2 kontsentratsiooni, heitgaasi massivooluhulga ja proovi vooluhulga alusel; uus valem on identne valemiga A.4-2, täienduseks on ainult lahjendustegur .
(A.4-3)
kus:
cCO2,d
=
niiske CO2 kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis lahjendustunneli väljalaskeava juures [protsent]
cCO2,a
=
niiske CO2 kontsentratsioon ümbritsevas õhus [protsent]
Käesolevas lisas kasutatakse ideaalgaaside puhul järgmist molaarse gaasi konstanti R:
Käesolevas lisas kasutatakse lahjendusõhu ja lahjendatud heitgaasi puhul järgmisi erisoojuse suhteid :
γair
=
1,399 (siseneva õhu või lahjendusõhu erisoojuste suhe)
γdil
=
1,399 (lahjendatud heitgaasi erisoojuste suhe)
γdil
=
1,385 (lahjendamata heitgaasi erisoojuste suhe)
A.7.1.2. Niiske õhk
Käesolevas punktis kirjeldatakse, kuidas määrata vee hulka ideaalgaasis:
A.7.1.2.1. Veeauru rõhk
Veeauru rõhk pH2O [kPa] arvutatakse antud küllastustemperatuuri tingimuste puhul, Tsat [K], järgmiselt:
a)
niiskuse mõõtmistel, mis on tehtud ümbritseval temperatuuril vahemikus 0…100 °C või niiskuse mõõtmistel, mis on tehtud allajahutatud vee kohal ümbritseval temperatuuril vahemikus – 50…0 °C:
(A.7-1)
kus:
pH2O
=
veeauru rõhk küllastustemperatuuri tingimustes [kPa]
Tsat
=
vee küllastustemperatuur mõõdetud tingimusel [K]
b)
niiskuse mõõtmistel, mis on tehtud jää kohal ümbritseval temperatuuril vahemikus – 100…0 °C:
(A.7-2)
kus:
Tsat= vee küllastustemperatuur mõõdetud tingimusel [K]
A.7.1.2.2. Kastepunkt
Kui niiskust mõõdetakse kastepunktina, saadakse vee sisaldus ideaalgaasis xH2O [mol/mol] järgmiselt:
(A.7-3)
kus:
xH2O
=
vee sisaldus ideaalgaasis [mol/mol]
pH2O
=
veeauru rõhk mõõdetud kastepunktis, Tsat=Tdew [kPa]
Kütuse üldine keemiline valem on CHαOβSγNδ, kus α on vesiniku-süsiniku aatomite arvuline suhe (H/C), β hapniku-süsiniku aatomite arvuline suhe (O/C), γ väävli-süsiniku aatomite arvuline suhe (S/C) ja δ lämmastiku-süsiniku aatomite arvuline suhe (N/C). Selle valemi põhjal saab arvutada kütuse süsiniku massiosa wC. Diislikütuse korral võib kasutada lihtsat valemit CHαOβ. Kütuse koostise vaikeväärtusi võib kasutada järgmiselt:
Tabel A.7.1
Vesiniku-süsiniku aatomite arvulise suhte (a), hapniku-süsiniku aatomite arvulise suhte (b), vaikeväärtused ning kütuse süsiniku massiosa (wC) diislikütuste puhul
Kütus
Vesiniku- ja hapniku-süsiniku aatomite arvulised suhted
CHαOβ
Süsiniku massi- kontsentratsioon, wC
[g/g]
Diisel
CH1,85O0
0,866
A.7.1.4. THC ja süsivesinike NMHC kontsentratsioon
A.7.1.4.1. THC määramine ja algse THC/CH4 heite korrigeerimine
a)
Kui on tarvis määrata THC heide, kasutatakse xTHC[THC-FID] arvutamiseks punktis 7.3.1.2 osutatud THC algse saastekontsentratsiooni xTHC[THC-FID]init väärtust:
NMHC määramiseks punktis A.7.1.4.2 kirjeldatu kohaselt tuleb xTHC[THC-FID] korrigeerida algse HC heite arvestamiseks valemi A.7-5 abil. CH4 katseseeria algset heidet saab korrigeerida valemi A.7-5 abil, asendades CH4-s THC kontsentratsioonid.
A.7.1.4.2. NMHC määramine
NMHC kontsentratsiooni xNMHC määramiseks kasutatakse ühte järgmistest võimalustest:
a)
kui CH4 ei mõõdeta, saab NMHC kontsentratsioone määrata järgmiselt:
NMHC taustkorrigeeritud massi võrreldakse THC taustkorrigeeritud massiga. Kui NMHC taustkorrigeeritud mass on suurem kui 0,98kordne THC taustkorrigeeritud mass, tuleb NMHC taustkorrigeeritud mass võtta 0,98kordseks THC taustkorrigeeritud massiks. Kui NMHC arvutused välja jäetakse, võetakse NMHC taustkorrigeeritud mass 0,98kordseks THC taustkorrigeeritud massiks;
b)
metaanist erinevate süsivesinike eraldajate puhul arvutatakse xNMHC metaanist erinevate süsivesinike eraldaja CH4 ja C2H6 läbivoolu osade (PF) abil, mis on esitatud punktis 8.1.10.3, ning kasutades HC heite ja THC kuivalt gaasilt niiskele gaasile korrigeeritud kontsentratsiooni xTHC[THC-FID]cor, nagu on ette nähtud punkti A.7.1.4.1 alapunktis a:
i)
punktis 8.1.10.3.4.1 esitatu põhjal NMC konfiguratsiooni abil määratud läbivoolu osade puhul tuleb kasutada järgmist valemit:
(A.7-6)
kus:
xNMHC
=
NMHC kontsentratsioon
xTHC[THC-FID]cor
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil proovivõtu käigus NMC möödaviiguga
xTHC[NMC-FID]
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite (valikuline) suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil proovivõtu käigus NMCga
RFCH4[THC-FID]
=
THC FID CH4 kalibreerimistegur vastavalt punktile 8.1.10.1.4
RFPFC2H6[NMC-FID]
=
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja, mis on seotud etaani kalibreerimisteguriga ja läbivoolu osaga vastavalt punktile 8.1.10.3.4.1;
ii)
läbivoolu osade puhul, mis on määratud punktis 8.1.10.3.4.2 esitatud NMC konfiguratsiooni abil, kasutatakse järgmist valemit:
(A.7-7)
kus:
xNMHC
=
NMHC kontsentratsioon
xTHC[THC-FID]cor
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil proovivõtu käigus NMC möödaviiguga
PFCH4[NMC-FID]
=
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja CH4 läbivoolu osa vastavalt punktile 8.1.10.3.4.2
xTHC[NMC-FID]
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite (valikuline) suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil proovivõtu käigus NMCga
PFC2H6[NMC-FID]
=
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja etaani läbivoolu osa vastavalt punktile 8.1.10.3.4.2;
iii)
punktis 8.1.10.3.4.3 esitatud NMC konfiguratsiooni abil määratud läbivoolu osade puhul kasutatakse järgmist valemit:
(A.7-8)
kus:
xNMHC
=
NMHC kontsentratsioon
xTHC[THC-FID]cor
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil proovivõtu käigus, NMC möödaviiguga
PFCH4[NMC-FID]
=
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja CH4 läbivoolu osa vastavalt punktile 8.1.10.3.4.3
xTHC[NMC-FID]
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite (valikuline) suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil proovivõtu käigus NMCga
RFPFC2H6[NMC-FID]
=
metaanist erinevate süsivesinike eraldaja, mis on seotud etaani kalibreerimisteguriga ja läbivoolu osaga vastavalt punktile 8.1.10.3.4.3
RFCH4[THC-FID]
=
THC FID kalibreerimistegur CH4-le vastavalt punktile 8.1.10.1.4;
c)
gaasikromatograafi puhul tuleb CH4 THC analüsaatori kalibreerimisteguri (RF) abil arvutada xNMHC vastavalt punktile 8.1.10.1.4 ning HC heite suhtes ning kuiv/niiske korrigeerimisteguriga korrigeeritud THC algkontsentratsioon xTHC[THC-FID]cor, nagu on määratud eespool alapunktis a, järgmiselt:
(A.7-9)
kus:
xNMHC
=
NMHC kontsentratsioon
xTHC[THC-FID]cor
=
THC kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud THC FID abil
xCH4
=
CH4 kontsentratsioon, mida on korrigeeritud HC heite (valikuline) suhtes ja kuiv/niiske korrigeerimisteguriga, nagu on mõõdetud gaasikromatograafi FID abil
RFCH4[THC-FID]
=
THC-FID kalibreerimistegur CH4-le
A.7.1.4.3. NMHC ligikaudne arvutus THC põhjal
NMHC (metaanist erinevate süsivesinike) ligikaudse heite saab arvutada 98 %na THC-st (süsivesinike koguheide).
A.7.1.5. Vooluhulgaga kaalutud keskmine kontsentratsioon
Käesoleva lisa mõnes punktis võib olla teatud sätete täitmise kindlakstegemiseks vajalik vooluhulgaga kaalutud keskmise kontsentratsiooni arvutamine. Vooluhulgaga kaalutud keskmine on suuruse keskmine väärtus pärast selle võrdelist kaalumist vooluhulkadega järgmiselt: näiteks kui mootori lahjendamata heitgaasist mõõdetakse gaasi kontsentratsiooni pidevalt, on selle vooluhulgaga kaalutud keskmine kontsentratsioon heitgaasi molaarsete vooluhulkade ja registreeritud kontsentratsioonide korrutiste summa, mis on jagatud registreeritud vooluhulkade summaga. Teise näitena on CVS süsteemiga võetud proovi kontsentratsioon kotis sama nagu vooluhulgaga kaalutud keskmine kontsentratsioon, kuna CVS-süsteem määrab ise kotis oleva proovi vooluhulgaga kaalutud kontsentratsiooni. Heite teatud vooluhulgaga kaalutud keskmist kontsentratsiooni võib eeldada tavaliselt juba sarnaste mootorite varasematest katsetustest või katsetustest sarnaste seadmete ja instrumentidega.
A.7.2. Kütuse, siseneva õhu ja heitgaasi keemiline tasakaal
A.7.2.1. Üldteave
Kütuse, siseneva õhu ja heitgaasi keemilist tasakaalu saab kasutada vooluhulga, vooluhulgas sisalduva vee ning vooluhulgas esinevate niiskete koostisosade kontsentratsiooni arvutamiseks. Kui üks vooluhulk - kütuse, siseneva õhu või heitgaasi vooluhulk – on teada, saab keemilist tasakaalu kasutada teise kahe vooluhulga arvutamiseks. Näiteks võib lahjendamata heitgaasi vooluhulga arvutamiseks kasutada siseneva õhu või kütuse vooluhulga keemilisi tasakaale.
A.7.2.2. Toimingud, mis nõuavad keemilist tasakaalu
Keemiline tasakaal on vajalik selleks, et määrata järgmine:
a)
vee sisaldus lahjendamata või lahjendatud heitgaasi voolus (xH2Oexh), kui vee sisaldust proovivõtusüsteemi poolt eemaldatava vee korrigeerimiseks ei mõõdeta;
b)
lahjendatud heitgaasis oleva lahjendusõhu vooluhulgaga kaalutud keskmine, (xdil/exh), kui lahjendusõhu vooluhulka taustheite korrigeerimiseks ei mõõdeta. Tuleb silmas pidada, et kui selleks kasutatakse keemilisi tasakaale, peetakse heitgaasi stöhhiomeetriliseks isegi siis, kui see seda pole.
A.7.2.3. Keemilise tasakaalu arvutamine
Keemilise tasakaalu leidmiseks lahendatakse valemisüsteem iteratsiooni meetodil. Algväärtused valitakse kuni kolmele suurusele: vee sisaldus mõõdetud vooluhulgas (xH2Oexh), lahjendusõhu osa lahjendatud heitgaasis (või liigne õhk lahjendamata heitgaasis) (xdil/exh) ning ainete kogus C1 järgi väljendatuna kuiva mõõdetud vooluhulga kuiva mooli kohta (xCcombdry). Keemilise tasakaalu korral võib kasutada põlemisõhu niiskuse ja lahjendusõhu niiskuse ajaga kaalutud keskmisi väärtusi; seni kuni põlemisõhu ja lahjendusõhu niiskus jäävad kogu katsefaasi vältel nende vastavate keskmiste väärtuste ± 0,0025 mol/mol tolerantside piiresse. Iga heite kontsentratsiooni (x) ja vee sisaldus puhul (xH2Oexh) tuleb määrata nende täiesti kuivad kontsentratsioonid xdry ja xH2Oexhdry. Kasutatakse ka kütuse vesiniku-süsiniku aatomite arvulist suhet (α), hapniku-süsiniku aatomite suhet (β) ning kütuse süsinikuühendite massiosa (wC). Katsekütuse puhul võib kasutada α ja β või tabelis 7.1 esitatud vaikeväärtusi.
Keemiline tasakaal arvutatakse järgmiselt:
a)
mõõdetud kontsentratsioonid, nagu xCO2meas, xNOmeas, ja xH2Oint tuleb teisendada kuivadeks kontsentratsioonideks, jagades need vahega, kus ühest on lahutatud vee sisaldus, vastavate suuruste mõõtmise ajal; näiteks: xH2OxCO2meas, xH2OxNOmeas ja xH2Oint. Kui vee sisaldus, mis on olemas niiskes gaasis mõõtmise ajal, on sama suur kui teadmata vee sisaldus heitgaasi vooluhulgas (xH2Oexh), tuleb selle suuruse leidmiseks lahendada valemisüsteem iteratsiooni meetodil. Kui mõõdetakse ainult üldist NOx sisaldust ning mitte NO ja NO2 eraldi, tuleb kasutada head inseneritava, et hinnata kuidas NOx sisaldus jaguneb NO ja NO2 vahel keemilise tasakaalu arvutamiseks. NOx molaarses kontsentratsioonis (xNOx) võib hinnanguliselt olla 75 % NO ja 25 % NO2. NO2 salvestavate järeltöötlemissüsteemide puhul võib xNOx hinnanguliselt olla 25 % NO ja 75 % NO2. NOx heite massi arvutamiseks tuleb kasutada NO2 molaarmassi kõikide lämmastikoksiidide (NOx) efektiivse molaarmassi kohta, hoolimata sellest, kui palju NO2 tegelikult NOx -is on;
b)
suuruste xH2Oexh, xCcombdry ja xdil/exh, leidmiseks lahendatakse peatüki A.7.2.3 punktis d esitatud valemitest A.7-10 kuni A.7-26. koosnev valemisüsteem arvutiga iteratsiooni meetodil. Suuruste xH2Oexh, xCcombdry, ja xdil/exh algväärtuste valimiseks kasutada head tehnilist tava. Vee eeldatavaks algsisalduseks on soovitatav võtta sisaldus, mis on umbes kahekordne veesisaldus sisenevas õhus või lahjendusõhus. xCcombdry algväärtuseks on soovitatav võtta CO2, CO ja THC mõõdetud sisalduste summa. Suuruse xdil algväärtuseks on soovitatav võtta väärtus vahemikus 0,75 kuni 0,95 (0.75 < xdil < 0.95), näiteks 0,8. Iteratsiooni tehakse nii kaua, kuni kaks viimast lähendit erinevad 1 protsendi võrra;
c)
käesoleva punkti alapunktis c esitatud valemisüsteemis kasutatakse järgmisi sümboleid ja allindekseid, kus x ühik on mol/mol:
Sümbol
Kirjeldus
xdil/exh
lahjendusgaasi või liigse õhu kontsentratsioon heitgaasi mooli kohta
xH2Oexh
H2O kontsentratsioon heitgaasis heitgaasi mooli kohta
xCcombdry
kütusest pärineva süsiniku kontsentratsioon heitgaasis kuiva heitgaasi mooli kohta
xH2Oexhdry
vee kontsentratsioon heitgaasis kuiva heitgaasi mooli kohta
xprod/intdry
kuivade stöhhiomeetriliste ainete kontsentratsioon siseneva õhu kuiva mooli kohta
xdil/exhdry
lahjendusgaasi ja / või liigse õhu kontsentratsioon kuiva heitgaasi mooli kohta
xint/exhdry
siseneva õhu kontsentratsioon, mis on vajalik tegelike põlemissaaduste tekitamiseks kuiva (lahjendamata või lahjendatud) heitgaasi mooli kohta
xraw/exhdry
lahjendamata heitgaasi kontsentratsioon, ilma õhu ülejäägita, kuiva (lahjendamata või lahjendatud) heitgaasi mooli kohta
xO2intdry
siseneva õhu O2 kontsentratsioon kuiva siseneva õhu mooli kohta; xO2intdry = 0,209445 mol/mol võib eeldada
xCO2intdry
siseneva õhu CO2 kontsentratsioon kuiva siseneva õhu mooli kohta. xCO2intdry = 375 mmol/mol võib kasutada, kuid soovitatav on mõõta tegelikku sisaldust sisenevas õhus
xH2Ointdry
siseneva õhu H2O kontsentratsioon kuiva siseneva õhu mooli kohta
xCO2int
siseneva õhu CO2 kontsentratsioon siseneva õhu mooli kohta
xCO2dil
lahjendusgaasi CO2 kontsentratsioon lahjendusgaasi mooli kohta
xCO2dildry
lahjendusgaasi CO2 kontsentratsioon kuiva lahjendusgaasi mooli kohta. Kui lahjendusainena kasutatakse õhku, võib kasutada
xCO2dildry = 375 mmol/mol, kuid soovitatav on mõõta tegelikku sisaldust sisenevas õhus
xH2Odildry
lahjendusgaasi H2O kontsentratsioon kuiva lahjendusgaasi mooli kohta
xH2Odil
lahjendusgaasi H2O kontsentratsioon lahjendusgaasi mooli kohta
x[emission]meas
vastava gaasianalüsaatori proovis mõõdetud heide
x[emission]dry
heide kuiva proovi kuiva mooli kohta
xH2O[emission]meas
vee kontsentratsioon proovis heite määramise kohas. Neid väärtusi tuleb mõõta või hinnata vastavalt punktile 9.3.2.3.1
xH2Oint
vee kontsentratsioon sisenevas õhus siseneva õhu niiskuse mõõtmisandmete põhjal
xdil/exh, xH2Oexh ja xCcombdry tuletatakse järgmistest valemitest iteratsiooni meetodil:
(A.7-10)
(A.7-11)
(A.7-12)
(A.7-13)
(A.7-14)
(A.7-15)
(A.7-16)
(A.7-17)
(A.7-18)
(A.7-19)
(A.7-20)
(A.7-21)
(A.7-22)
(A.7-23)
(A.7-24)
(A.7-25)
(A.7-26)
Keemilise tasakaalu arvutamise järel arvutatakse molaarne vooluhulk, nagu on kirjeldatud punktides A.7.3.3 ja A.7.4.3.
A.7.2.4. NOx kontsentratsiooni korrigeerimine niiskuse suhtes
Kõik NOx kontsentratsioonid, kaasa arvatud lahjendusõhu taustkontsentratsioonid, tuleb korrigeerida siseneva õhu niiskuse suhtes, kasutades järgmist valemit:
Selleks et arvutada gaasiliste saasteainete kogumass katse kohta mgas [g/katse], tuleb selle molaarne kontsentratsioon korrutada vastava molaarse vooluhulgaga ja heitgaasi molaarmassiga; seejärel integreeritakse väärtused üle kogu katsetsükli:
Üldvalemit saab teisendada vastavalt kasutatavale mõõtmise süsteemile (perioodiline või pidev proovivõtt), ning kui proove võetakse pigem muutuva kui püsiva vooluhulga kohta.
a)
Pideva proovivõtu puhul leitakse tavaliselt muutuva vooluhulga puhul gaasiliste saasteainete mass mgas [g/katse] järgmise valemi abil:
Selle punkti parameetrid saadakse punktis A.7.2 arvutatud keemilise tasakaalu tulemustest. Suhe gaasi molaarse kontsentratsiooni vahel, mis on mõõdetud vooluhulgas xgasdry ja xgas [mol/mol], väljendatuna kuiva või niiske gaasi alusel, on järgmine:
(A.7-33)
(A.7-34)
kus:
xH2O
=
vee molaarne osa niiske gaasi vooluhulga mõõtmisel [mol/mol]
xH2Odry
=
vee molaarne osa kuiva gaasi vooluhulga mõõtmisel [mol/mol]
Heitgaasi puhul tehakse korrektsioon eemaldatud vee suhtes üldise kontsentratsiooni x [mol/mol] kohta järgmiselt:
(A.7-35)
kus:
x[emission]meas
=
heite molaarne osa mõõdetud vooluhulgas mõõtmiskohas [mol/mol]
xH2O[emission]meas
=
vee sisaldus mõõdetud vooluhulgas kontsentratsiooni mõõtmisel [mol/mol]
xH2Oexh
=
vee sisaldus vooluhulgamõõturi juures [mol/mol]
A.7.3.3. Heitgaasi molaarne vooluhulk
Lahjendamata heitgaasi vooluhulka saab vahetult mõõta või arvutada punktis A.7.2.3 kirjeldatud keemilise tasakaalu põhjal. Lahjendamata heitgaasi molaarse vooluhulga arvutamine toimub mõõdetud siseneva õhu molaarse vooluhulga või kütuse massivooluhulga põhjal. Lahjendamata heitgaasi vooluhulka saab arvutada heiteproovis () mõõdetud siseneva õhu molaarse vooluhulga põhjal () või mõõdetud kütuse massivooluhulga põhjal () ning punktis A.7.2.3 kirjeldatud keemilise tasakaalu järgi arvutatud väärtuste põhjal. Seda tuleb punktis A.7.2.3 kirjeldatud keemilise tasakaalu osas lahendada sama sageli, kui või ajakohastatakse ja registreeritakse.
a)
Karterigaaside vooluhulk. Lahjendamata heitgaasi vooluhulka saab arvutada suuruste
või
põhjal ainult siis, kui vähemalt üks järgmistest asjaoludest on karterist pärit heite vooluhulga kohta tõene:
i)
katsemootoril on suletud karteriga heitkoguste kontrollsüsteem (tehasetoodang), mis suunab karterist pärit heitgaasi voolu tagasi sisenevasse õhku siseneva õhu vooluhulgamõõturist allavoolu;
ii)
heite kontrollimise käigus suunatakse avatud karteri vool heitgaasisüsteemi vastavalt punktile 6.10;
iii)
lahtisest karterist eralduvad heitkogused ja vooluhulk mõõdetakse ning lisatakse pidurdamisega seotud heite arvutuste hulka;
iv)
heiteandmeid või tehnilist analüüsi kasutades on võimalik näidata, et lahtisest karterist pärit heitgaasi vooluhulga mittearvestamine ei halvenda vastavust kehtivatele standarditele.
b)
Siseneval õhul põhinev molaarse vooluhulga arvutamine.
põhjal arvutatakse heitgaasi molaarne vooluhulk[mol/s] järgmiselt:
(A.7-36)
kus:
=
lahjendamata heitgaasi molaarne vooluhulk, millest mõõdetakse heitkoguseid [mol/s]
=
siseneva õhu molaarne vooluhulk, kaasa arvatud niiskus sisenevas õhus [mol/s]
xint/exhdry
=
siseneva õhu sisaldus, mis on vajalik tegelike põlemissaaduste tootmiseks kuiva (lahjendamata või lahjendatud) heitgaasi mooli kohta [mol/mol]
xraw/exhdry
=
lahjendamata heitgaasi sisaldus, ilma õhu ülejäägita, kuiva (lahjendamata või lahjendatud) heitgaasi mooli kohta [mol/mol]
xH2Oexhdry
=
vee sisaldus heitgaasis kuiva heitgaasi mooli kohta [mol/mol]
c)
Molaarse vooluhulga arvutus kütuse massivooluhulga põhjal
,[mol/s] arvutatakse järgmiselt:
(A.7-37)
kus:
=
lahjendamata heitgaasi molaarne vooluhulk, millest mõõdetakse heitkoguseid
=
kütuse vooluhulk koos siseneva õhu niiskusega [g/s]
wC
=
süsiniku massiosa antud kütuse kohta [g/g]
xH2Oexhdry
=
H2O sisaldus mõõdetud vooluhulga kuiva mooli kohta [mol/mol]
MC
=
süsiniku molekulaarmass 12,0107 g/mol
xCcombdry
=
kütusest pärineva süsiniku sisaldus heitgaasis kuiva heitgaasi mooli kohta [mol/mol]
A.7.4. Lahjendatud gaasiline heide
A.7.4.1. Heitemassi arvutamine ja tausta korrigeerimine
Lahjendatud heitgaaside korral tuleb lahjendusõhu tõttu saasteainete massi arvutatud väärtused korrigeerida, lahutades taustheite massi:
i)
kõigepealt tehakse katsefaasi jooksul kindlaks lahjendusõhu molaarne vooluhulk
[mol/s]. See võib olla mõõdetud kogus või kogus, mis on arvutatud lahjendatud heitgaasi vooluhulgast ning lahjendusõhu vooluhulgaga kaalutud keskmine osa lahjendatud heitgaasis,
;
ii)
lahjendusõhu koguvool nairdil [mol] korrutatakse heite keskmise taustkontsentratsiooniga. See võib olla ajaga kaalutud keskmine väärtus või vooluhulgaga kaalutud keskmine väärtus (st proportsionaalselt võetud proovidega taust). nairdil saadus ja taustheite keskmine kontsentratsioon on taustheite kogus kokku;
iii)
kui tulemus on molaarne kogus, tuleb see teisendada taustheite massiks mbkgnd [g], korrutades selle heite molaarmassiga, Mgas [g/mol];
iv)
taustheite korrigeerimiseks tuleb kogu taustmass lahutada kogumassist;
v)
lahjendusõhu koguvooluhulka saab määrata vooluhulga vahetu mõõtmise abil. Sel juhul arvutatakse üldine taustmass lahjendusõhu vooluhulga abil (nairdil). Taustmass lahutatakse kogumassist. Tulemust kasutatakse pidurdamisega seotud heite arvutustes;
vi)
lahjendusõhu koguvooluhulka saab määrata lahjendatud heitgaasi koguvooluhulga ja kütuse, siseneva õhu ja heitgaaside keemilise tasakaalu põhjal, nagu on kirjeldatud punktis A.7.2. Sel juhul arvutatakse taustheite kogumass lahjendatud heitgaasi koguvooluhulga abil (ndexh). Seejärel tuleb see tulemus korrutada lahjendusõhu vooluhulga kaalutud keskmise osaga lahjendatud heitgaasis,
.
Kahel juhul (v ja vi) kasutatakse järgmisi valemeid:
või
(vt A.7-38)
(A.7-39)
kus:
mgas
=
gaasiliste saasteainete kogumass [g]
mbkgnd
=
taustaine kogumassid [g]
mgascor
=
taustheite puhul korrigeeritud gaasi mass [g]
Mgas
=
üldine gaasiliste saasteainete molekulmass [g/mol]
Samu suhteid kasutatakse lahjendamata gaaside korral (punkt A.7.3.2) lahjendatud proovide teisendamisel kuivalt niiskele. Lahjendusõhu puhul mõõdetakse selle vee auruosa arvutamise eesmärgil niiskust xH2Odildry [mol/mol]:
(vt A.7-21)
kus:
xH2Odil= vee molaarne osa lahjendusõhu voolus [mol/mol]
A.7.4.3. Heitgaasi molaarne vooluhulk
a)
Arvutamine keemilise tasakaalu kaudu
Molaarse vooluhulga[mol/s] saab arvutada kütuse massivooluhulga põhjal:
(vt A.7-37)
kus:
=
lahjendamata heitgaasi molaarne vooluhulk, millest mõõdetakse heitkogus
=
kütuse vooluhulk koos siseneva õhu niiskusega [g/s]
wC
=
süsiniku massiosa konkreetses kütuses [g/g]
xH2Oexhdry
=
H2O sisaldus mõõdetud vooluhulga kuiva mooli kohta [mol/mol]
MC
=
süsiniku molaarmass 12,0107 g/mol
xCcombdry
=
kütusest lähtuva heitgaasi süsinikukogus kuiva heitgaasi mooli kohta [mol/mol]
b)
Mõõtmine
Heitgaasi molaarset vooluhulka saab mõõta kolme süsteemi abil:
i)
PDP molaarne vooluhulk. Molaarse vooluhulga
[mol/s] arvutamiseks tuleb kasutada pöörlemiskiirust, millega mahtpump (PDP) katsefaasis töötab, vastavat tõusu a1 ja lõikepunkti, a0 [–], nagu arvutatud käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud kalibreerimise teel:
(A.7-40)
kus:
(A.7-41)
kus:
a1
=
kalibreerimistegur [m3/s]
a0
=
kalibreerimistegur [m3/pööre]
pin, pout
=
rõhk sisselaskeava / väljalaskevava juures [Pa]
R
=
universaalne gaasikonstant [J/(mol K)]
Tin
=
temperatuur sisselaskeava juures [K]
Vrev
=
PDP pumbatud maht [m3/pööre]
fn.,PDP
=
PDP pöörlemiskiirus [pööret/s]
ii)
SSV molaarne vooluhulk. Cd ja Re# valemi põhjal, mis on koostatud vastavalt käesoleva lisa 1. liitele, arvutatakse molaarne vooluhulk heitekatse ajal
CFV molaarne vooluhulk. Ühe Venturi toru või ühe Venturi torude kombinatsiooni molaarse vooluhulga mõõtmiseks määratakse selle vastav keskmine väärtus Cd ja teised konstandid vastavalt käesoleva lisa 1. liitele. Selle molaarse vooluhulga
[mol/s] arvutamine heitekatse ajal toimub järgmiselt:
(A.7-43)
kus:
pin
=
rõhk sisselaskeava juures [Pa]
At
=
Venturi toru ahendi ristlõikepindala [m2]
R
=
universaalne gaasikonstant [J/(mol K)]
Tin
=
temperatuur sisselaskeava juures [K]
Z
=
kokkusurumistegur
Mmix
=
lahjendatud heitgaasi molaarmass [kg/mol]
Cd
=
CFV vooluhulgategur [–]
Cf
=
CFV voolutegur [–]
A.7.4.4. Tahkete osakeste määramine
A.7.4.4.1. Proovide võtmine
a)
Proovide võtmine muutuva vooluhulga korral:
Kui toimub perioodiline proovivõtt muutuva vooluhulgaga heitgaasist, tuleb võtta proov, mis on proportsionaalne heitgaasi muutuvale vooluhulgale. Koguvooluhulga määramiseks tuleb vooluhulk summerida üle kogu faasi. Keskmine PM kontsentratsioon (mis on juba massiühikutes proovi mooli kohta) korrutatakse PM kogumassi mPM [g] saamiseks koguvooluhulgaga:
Kui võetakse perioodilisi proove püsiva vooluhulgaga heitgaasist, tuleb määrata keskmine molaarne vooluhulk, millest proov võetakse. Keskmine PM kontsentratsioon korrutatakse PM kogumassi mPM[g] saamiseks koguvooluhulgaga:
(A.7-45)
kus:
=
heitgaasi molaarne vooluhulk [mol/s]
=
PM keskmine kontsentratsioon [g/mol]
Δt
=
katsefaasi ajaline kestus [s]
Proovide võtmisel konstantse lahjendusastme (DR) juures leitakse mPM [g] järgmise valemi abil:
(A.7-46)
kus:
mPMdil
=
PM mass lahjendusõhus [g]
DR
=
lahjendusaste [–] on määratletud kui vahekord heitemassi m ja lahjendatud heitgaasi massi mdil/exh ().
Lahjendusastet DR saab väljendada xdil/exh funktsioonina:
(A.7-47)
A.7.4.4.2. Taustkorrigeerimine
PM massi korrigeerimiseks tausta suhtes kasutatakse sama meetodit nagu punktis A.7.4.1 kirjeldatud. Korrutades lahjendusõhu koguvooluhulgaga, saadakse PM üldine taustmass (mPMbkgnd [g]). Üldise taustmassi lahutamine kogumassist annab tahkete osakeste taustkorrigeeritud massi mPMcor [g]:
(A.7-48)
kus:
mPMuncor
=
korrigeerimata PM mass [g]
=
PM keskmine kontsentratsioon lahjendusõhus [g/mol]
nairdil
=
lahjendusõhu molaarne vooluhulk [mol]
A.7.5. Tsükli töö ja eriheited
A.7.5.1. Gaasilised heitkogused
A.7.5.1.1. Siirdekatsetsükkel ja astmeline katsetsükkel
Lahjendamata ja lahjendatud heitgaasi kohta vt punktid A.7.3.1 ja A.7.4.1. Saadud võimsuse väärtused Pi [kW] tuleb integreerida üle katsefaasi. Kogutöö Wact [kWh] arvutatakse järgmiselt:
(A.7-49)
kus:
Pi
=
mootori hetkvõimsus [kW]
ni
=
mootori hetkkiirus [min–1]
Ti
=
mootori pöördemomendi hetkeväärtus [N·m]
Wact
=
tsükli tegelik töö [kWh]
f
=
andmevõtusagedus (1 Hz)
N
=
mõõtmiste arv [–]
Eriheide egas [g/kWh] arvutatakse järgmiselt, sõltuvalt katsetsükli liigist:
(A.7-50)
kus:
mgas
=
heite kogumass [g/katse]
Wact
=
tsükli töö [kWh]
Siirdekatse puhul peab katse viimane tulemus egas [g/kWh] olema külmakäivituskatse ja kuumkäivituskatse kaalutud keskmine, kasutades järgmist valemit:
(A.7-51)
Heitgaasi harva toimuva (perioodilise) regenereerimise korral (punkt 6.6.2) korrigeeritakse eriheited multiplikatiivse korrigeerimisteguriga kr (valem 6-4) või aditiivse korrigeerimisteguri kahe eraldi paariga kUr (valemi 6-5 puhul ülespoole korrigeerimise tegur) ja kDr (valemi 6-6 puhul allapoole korrigeerimise tegur).
A.7.5.1.2. Üksikrežiimis püsikatsetsükkel
Eriheide egas [g/kWh] arvutatakse järgmiselt:
(A.7-52)
kus:
=
heite keskmine massivooluhulk režiimis i [g/h]
Pi
=
mootori võimsus režiimis i [kW] abil (vt punktid 6.3 ja 7.7.1.2)
WFi
=
režiimi i kaalutegur [–]
A.7.5.2. Tahkete osakeste heide
A.7.5.2.1. Siirdekatsetsükkel ja astmeline katsetsükkel
Tahkete osakeste eriheide arvutatakse valemi A.7-50 abil, kus suurused egas [g/kWh] ja mgas [g/katse] asendatakse vastavalt suurustega ePM [g/kWh] ja mPM [g/katse]:
(A.7-53)
kus:
mPM
=
tahkete osakeste heite kogumass, mis on arvutatud vastavalt punktile A.8.3.4 [g/katse]
Wact
=
tsükli töö [kWh]
Heitkogused kombineeritud siirdetsüklis (st külm ja kuum faas) arvutatakse nii, nagu on näidatud punktis A.7.5.1.
A.7.5.2.2. Üksikrežiimis püsikatsetsükkel
Tahkete osakeste eriheide ePM [g/kWh] arvutatakse järgmiselt:
A.7.5.2.2.1. Ühefiltrimeetodi puhul
(A.7-54)
kus:
Pi
=
mootori võimsus režiimis i [kW] abil (vt punktid 6.3 ja 7.7.1.2)
WFi
=
režiimi i kaalutegur [–]
=
tahkete osakeste massivooluhulk [g/h]
A.7.5.2.2.2. Mitmefiltrimeetodi puhul
(A.7-55)
kus:
Pi
=
mootori võimsus režiimis [kW] abil (vt punktid 6.3 ja 7.7.1.2)
WFi
=
režiimi i kaalutegur [–]
=
tahkete osakeste massivooluhulk režiimis i [g/h]
Ühefiltrimeetodi puhul arvutatakse iga režiimi efektiivne kaalutegur (WFeffi) järgmiselt:
(A.7-56)
kus:
msmpldexhi
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasi proovi mass režiimis i [kg]
msmpldexh
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasi proovi mass [kg]
=
ekvivalentne lahjendatud heitgaasi massivooluhulk režiimis i [kg/s]
=
keskmine lahjendatud heitgaasi massivooluhulk [kg/s]
Efektiivsete kaalutegurite väärtused peavad olema ± 0,005 (absoluutväärtus) 5. lisas loetletud kaaluteguri väärtustest.
(1) Vt allindeksid; st kuiva õhu massivooluhulga puhul või kütuse massivooluhulga puhul.
(2) Lahjendussuhe rd A.8 liites ja DR A.7 liites: erinevad sümbolid, kuid sama tähendus ja samad valemid. Lahjendustegur D A.8 liites ja xdil/exh A.7 liites: erinevad sümbolid, kuid sama füüsikaline tähendus; valem A.7-47 näitab suhet xdil/exh ja DR vahel.
(3) Molaarmasside kasutamiseks vt väärtused käesoleva jao punktis A.7.1.1 NOx ja HC korral kirjeldatakse eeskirjas efektiivset molaarmassi eeldatavate näitajate alusel, mitte tegelike näitajate alusel.
(4) Vt keemiliste komponentide sümbolid ja lühendid.
(5) Vt konkreetsed sümbolid keemilise tasakaalu tabelis.
(6) THC ja NMHC mooliosakesi väljendatakse C1 ekvivalendina.
(8) A.8 liites on allindeksi tähendus määratletud seotud kontsentratsiooniga; näiteks võib allindeks „d” tähistada kuiva gaasi, nagu „
cd = kontsentratsioon kuivas gaasis”, lahjendusõhku nagu „
pd = küllastunud veeauru rõhk lahjendusõhus” või „
kw,d = lahjendusõhu kuiv / niiske korrigeerimistegur”, lahjendusastet nagu „
rd
” puhul. See on põhjus, miks A.8 liite veerg on peaaegu tühi.
(9) Kehtib kütuse kohta, mille keemiline valem on CHαOβSγNδ.
(10) Kehtib kütuse kohta, mille keemiline valem on CHαOεNδSγ.
(11) Tähelepanu tuleks pöörata sümboli β erinevale tähendusele kahes heite arvutamist käsitlevas liites: A.8 liites kehtib see kütuse puhul, mille keemiline valem on CHαSγNδOε (st valem CβHαSγNδOε, kus β = 1, eeldades ühte aatomit molekuli kohta) ning A.7 liites viitab see hapniku-süsiniku vahekorrale valemis CHαOβSγNδ. Niisiis vastab β liites A.7 tähisele ε liites A.8.
(12) Massiosa w, millele on allindeksina lisatud keemilise komponendi sümbol.
(1) THC ja NMHC efektiivne molaarmass määratakse vesiniku-süsiniku aatomite arvu suhte α põhjal, milleks on 1,85;
(2) NOx efektiivne molaarmass määratakse lämmastikdioksiidi molaarmassi NO2 põhjal.
A.7.1 liide
Lahjendatud heitgaasi voolu (CVS) kalibreerimine
Käesolevas 1. liites kirjeldatakse arvutusi erinevate vooluhulgamõõturite kalibreerimiseks. Kõigepealt kirjeldatakse käesoleva 1. liite punktis A.7.6.1 seda, kuidas teisendada võrdlusvooluhulgamõõturi väljundandmeid kalibreerimisvalemites kasutamiseks, mis on esitatud molaarsuhte alusel. Ülejäänud punktides kirjeldatakse kalibreerimise arvutusi, mis on omased teatud tüüpi vooluhulgamõõturitele.
A.7.6.1. Võrdlusmõõturi teisendused
Siin punktis esitatud kalibreerimisvalemites kasutatakse võrdluskogusena molaarset vooluhulka (). Kui kohandatud võrdlusmõõtur näitab vooluhulka teistsuguses suuruses, näiteks standardse mahulise vooluhulgana (), tegeliku mahulise vooluhulgana, () või massivooluhulgana (), tuleb võrdlusmõõturi väljundandmed teisendada järgmiste valemite abil molaarseks vooluhulgaks, pidades silmas, et kuna mahulise vooluhulga, massivooluhulga, rõhu, temperatuuri ja molaarmassi väärtused võivad heitekatse käigus muutuda, tuleks neid vooluhulgamõõturi kalibreerimise käigus hoida nii palju muutumatuna, kui on konkreetse seadistuspunkti puhul praktiline:
(A.7–57)
kus:
=
molaarse vooluhulga võrdlusväärtus [mol/s]
=
mahulise vooluhulga võrdlusväärtus, korrigeeritud standardrõhu ja -temperatuuri järgi [m3/s]
=
mahulise vooluhulga võrdlusväärtus, tegeliku rõhu ja temperatuuri juures [m3/s]
=
massivooluhulga võrdlusväärtus [g/s]
pstd
=
standardrõhk [Pa]
pact
=
gaasi tegelik rõhk [Pa]
Tstd
=
standardtemperatuur [K]
Tact
=
gaasi tegelik temperatuur [K]
R
=
universaalne gaasikonstant [J/(mol · K)]
Mmix
=
gaasi molaarmass [g/mol]
A.7.6.2. PDP kalibreerimise arvutused
Iga voolutakisti asendi kohta tuleb punkti 8.1.8.4 kohaselt määratud keskmistest väärtustest arvutada järgmised väärtused:
a)
PDP pumbatud gaasi ruumala ühe pöörde kohta, Vrev (m3/pööre):
(A.7–58)
kus:
=
molaarse vooluhulga keskmine võrdlusväärtus [mol/s]
R
=
universaalne gaasikonstant [J/(mol · K)]
=
keskmine temperatuur pumba sisselaskeava juures [K]
=
keskmine rõhk pumba sisselaskeava juures [Pa]
=
keskmine pöörlemiskiirus [pööret/s]
b)
PDP libistuse korrigeerimistegur, Ks [s/pööre]:
(A.7-59)
kus:
=
molaarse vooluhulga keskmine võrdlusväärtus [mol/s]
=
keskmine temperatuur pumba sisselaskeava juures [K]
=
keskmine rõhk pumba sisselaskeava juures [Pa]
=
keskmine rõhk pumba väljalaskeava juures [Pa]
=
PDP keskmine pöörlemiskiirus [pööret/s]
R
=
universaalne gaasikonstant [J/(mol · K)]
c)
mahtpumba ühe pöörde kohta pumbatud gaasimahu ja mahtpumba libistuse korrigeerimisteguri (Ks) vaheline regressioon (Vrev) leitakse vähimruutude meetodil, määrates tõusu (a1) ja lõikepunkti (a0) väärtused, nagu on kirjeldatud 4B lisa A.2 liites;
d)
käesoleva punkti alapunktides a–c kirjeldatud toiminguid tuleb korrata iga kiiruse puhul, millega mahtpump töötab;
e)
järgmine tabel näitlikustab neid arvutusi erinevate
väärtuse puhul:
Tabel A.7.2
Näide mahtpumba kalibreerimisandmete kohta
[pööret/min]
[pööret/s]
a1 [m3/min]
a1 [m3/s]
a0 [m3/pööre]
755,0
12,58
50,43
0,8405
0,056
987,6
16,46
49,86
0,831
–0,013
1 254,5
20,9
48,54
0,809
0,028
1 401,3
23,355
47,30
0,7883
–0,061
f)
heitekatse käigus vooluhulga arvutamiseks, nii nagu on punktis A.7.4.3.(b) kirjeldatud, tuleb iga kiiruse puhul, millega mahtpump töötab, kasutada vastavat tõusu (a1) ja lõikepunkti (a0).
A.7.6.3. Venturi toru põhivalemid ja lubatavad eeldused
Käesolevas punktis kirjeldatakse põhivalemeid ja lubatavaid eeldusi Venturi toru kalibreerimiseks ja vooluhulga arvutamiseks Venturi toru kasutades. Kuna eelhelikiirusega Venturi toru (SSV) ja kriitilise voolurežiimiga Venturi toru (CFV) töötavad mõlemad sarnaselt, on nendega seotud põhivalemid peaaegu samad, välja arvatud nende rõhusuhet (r) (st rSSVrCFV suhtes) kirjeldav valem. Need põhivalemid eeldavad ideaalgaasi ühemõõtmelist isentroopilist, ilma hõõrdumiseta kokkusurutavat voolu. Punkti A.7.6.3. alapunktis d kirjeldatakse teisi võimalikke eeldusi. Kui mõõdetud vooluhulga puhul ei saa teha ideaalgaasi eeldust, tuleb nendesse valemitesse lisada reaalse gaasi käitumist iseloomustav esimese astme parandustegur, nimelt kokkusurumistegur Z. Kui hea inseneritava kohaselt on nõutav muu väärtuse kui Z = 1 kasutamine, võib teguri Z väärtused mõõdetud rõhkude ja temperatuuride funktsioonina leida vastavast olekuvõrrandist või võib hea inseneritava põhjal välja töötada spetsiaalsed kalibreerimisvalemid. Tuleb märkida, et voolutegurite (Cf) valem põhineb ideaalgaasi eeldusel, mille puhul isentroopiline astendaja γ on võrdne erisoojuste suhtega cp/cV. Kui hea inseneritava nõuab reaalsele gaasile vastavat isentroopilist astendajat, võib γ väärtuste määramiseks mõõdetud rõhkude ja temperatuuride funktsioonina kasutada vastavat olekuvõrrandit või välja töötada spetsiaalsed kalibreerimisvalemid. Molaarne vooluhulk [mol/s], arvutatakse järgmiselt:
(A.7–60)
kus:
Cd
=
vooluhulgategur, nagu on määratletud punktis A.7.6.3.(a) [–]
Cf
=
voolutegur, nagu on määratletud punktis A.7.6.3.(b) [–]
At
=
Venturi toru ahendi ristlõikepindala [m2]
pin
=
absoluutne staatiline rõhk Venturi toru sisselaskeava juures [Pa]
Z
=
kokkusurumistegur [–]
Mmix
=
gaasisegu molaarmass [kg/mol]
R
=
universaalne gaasikonstant J/(mol · K)
Tin
=
absoluutne temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures [K]
a)
Punktis 8.1.8.4 kogutud andmeid kasutades saadakse järgmise valemi abil Cd:
(A.7–61)
kus:
=
molaarse vooluhulga võrdlusväärtus [mol/s]
Teised sümbolid vastavalt valemile A.7-60.
b)
Cf määratakse ühte järgmist meetodit kasutades:
i)
Ainult CFV vooluhulgamõõturite puhul tuletatakse CfCFV järgmisest tabelist β (Venturi toru ahendi ja sisselaskeava läbimõõtude suhe) ja γ väärtuste põhjal (gaasisegu erisoojuste suhe), kasutades vaheväärtuste leidmiseks lineaarset interpoleerimist:
Tabel A.7.3
CfCFVβ ja γ suhtes CFV vooluhulgamõõturite puhul
CfCFV
β
γexh = 1,385
γdexh = γair = 1,399
0,000
0,6822
0,6846
0,400
0,6857
0,6881
0,500
0,6910
0,6934
0,550
0,6953
0,6977
0,600
0,7011
0,7036
0,625
0,7047
0,7072
0,650
0,7089
0,7114
0,675
0,7137
0,7163
0,700
0,7193
0,7219
0,720
0,7245
0,7271
0,740
0,7303
0,7329
0,760
0,7368
0,7395
0,770
0,7404
0,7431
0,780
0,7442
0,7470
0,790
0,7483
0,7511
0,800
0,7527
0,7555
0,810
0,7573
0,7602
0,820
0,7624
0,7652
0,830
0,7677
0,7707
0,840
0,7735
0,7765
0,850
0,7798
0,7828
ii)
Iga CFV või SSV vooluhulgamõõturi puhul võib Cf arvutamiseks kasutada järgmist valemit:
(A.7-62)
kus:
γ
=
isentroopiline astendaja [–]. Ideaalgaasi puhul on see gaasisegu erisoojuste suhe, cp/cV
r
=
rõhusuhe, nagu on määratletud käesoleva punkti alapunktis c (3)
β
=
Venturi toru ahendi ja sisselaskeava läbimõõtude suhe
c)
rõhusuhe r arvutatakse järgmiselt:
i)
ainult SSV süsteemide puhul arvutatakse rSSV järgmise valemi abil:
(A.7-63)
kus:
ΔpSSV
=
staatiliste rõhkude vahe; rõhk Venturi toru sisselaskeava juures miinus rõhk Venturi toru ahendi juures [Pa]
ii)
ainult CFV süsteemide puhul arvutatakse rCFV iteratsiooni meetodil järgmise valemi abil:
(A.7-64)
d)
katsetusteks sobivamate väärtuste loomiseks võib teha järgmisi põhivalemeid lihtsustavaid eeldusi või kasutada head inseneritava:
i)
heitekatsel üle kogu lahjendamata heitgaasi, lahjendatud heitgaasi ja lahjendusõhu piirkonna võib eeldada, et gaasisegu käitub ideaalgaasina: Z = 1;
ii)
üle kogu lahjendamata heitgaasi piirkonna võib eeldada, et erisoojuste suhe γ on konstantne γ = 1,385;
iii)
üle kogu lahjendatud heitgaasi ja õhu piirkonna (st kalibreerimisõhk ja lahjendusõhk) võib eeldada, et erisoojuste suhe γ on konstantne γ = 1,399;
iv)
üle kogu lahjendatud heitgaasi ja õhu piirkonna võib lugeda, et segu molaarmass Mmix [g/mol] on lahjendusõhu või kalibreerimisõhu veesisalduse xH2O funktsioon, (xH2O määratakse nii, nagu on kirjeldatud punktis A.7.1.2):
(A.7-65)
kus:
Mair
=
28,96559 g/mol
MH2O
=
18,01528 g/mol
xH2O
=
vee sisaldus lahjendus- või kalibreerimisõhus [mol/mol];
v)
kalibreerimisel ja katsetamisel üle kogu lahjendatud heitgaasi ja õhu piirkonna võib eeldada, et segu molaarmass Mmix on konstantne, kuni eeldatud molaarmass ei erine kalibreerimise ja katsetamise ajal eeldatavast minimaalsest ja maksimaalsest molaarmassist üle ± 1 protsendi. Selle eelduse võib teha siis, kui tagatakse piisav veekoguse kontrollimine kalibreerimis- ja lahjendusõhus või kui kalibreerimis- ja lahjendusõhust eemaldatakse piisavalt vett. Järgmises tabelis esitatakse näited lahjendusõhu kastepunkti ja kalibreerimisõhu kastepunkti lubatud piirkondade kohta.
Tabel A.7.4
Näited lahjendus- ja kalibreerimisõhu kastepunktide kohta, mille juures võib eeldada konstantset Mmix väärtust
Kui kalibreerimisõhu Tdew (°C) on …
eeldatakse järgmist konstantset Mmix (g/mol)
heitekatsete käigus Tdew (°C) järgmiste vahemike jaoks (1)
kuiv
28,96559
kuiv kuni 18
0
28,89263
kuiv kuni 21
5
28,86148
kuiv kuni 22
10
28,81911
kuiv kuni 24
15
28,76224
kuiv kuni 26
20
28,68685
– 8…28
25
28,58806
12–31
30
28,46005
23–34
A.7.6.4 SSV kalibreerimine
a)
Molaarsuspõhine meetod. SSV vooluhulgamõõturi kalibreerimiseks tuleb astuda järgmised sammud:
i)
Venturi toru ahendi läbimõõdu (dt) abil tuleb arvutada iga molaarse võrdlusvooluhulga kohta Reynoldsi number (Re#). Kuna Re# arvutamiseks on vajalik dünaamiline viskoossus μ, võib kalibreerimisgaasi (tavaliselt õhk) puhul μ määramiseks kasutada erilist viskoossusmudelit hea inseneritava abil. Teine võimalus on μ ümardamiseks kasutada Sutherlandi kolmetegurilist viskoossusmudelit:
(A.7–66)
kus:
dt
=
SSV ahendi läbimõõt [m]
Mmix
=
segu molaarmass [kg/mol]
=
molaarne võrdlusvooluhulk [mol/s]
ning Sutherlandi kolmetegurilist viskoossusmudelit kasutades:
Seotud väärtuste (Re#, Cd) abil koostatakse valem Cd ja Re# jaoks. Cd arvutatakse vastavalt valemile A.7-61 valemi A.7-62 saadud Cf abil, aga võib kasutada ka mis tahes muud matemaatilist avaldist, sealhulgas polünoomi või võimsusseeriaid. Järgmine valem on näide tavaliselt kasutatava matemaatilise avaldise kohta, mis seob suurusi Cd ja Re#;
(A.7-68)
iii)
valemile kõige sobivamate tegurite määramiseks tuleb teha vähimruutude regressioonanalüüs ning arvutada valemi regressiooni statistika, regressiooni standardviga SEE ja determinatsioonikordaja r2 vastavalt 4B lisa A.2 liitele;
iv)
kui valem vastab
(või
) ja r2 ≥ 0,995 kriteeriumidele, võib seda kasutada Cd määramiseks heitekatsete jaoks, nagu on kirjeldatud punkti A.7.4.3. alapunktis b;
v)
kui vastavus SEE ja r2 kriteeriumidele puudub, võib regressiooni statistika täitmiseks jätta kalibreerimisel mõõtepunkte välja hea inseneritava kohaselt. Kriteeriumile vastamiseks tuleb kasutada vähemalt seitset kalibreerimise andmepunkti;
vi)
kui punktide vahelejätmine võõrväärtuste probleemi ei lahenda, tuleb rakendada parandusmeetmeid. Näiteks valida Cd ja Re# seost näitava valemi jaoks teine matemaatiline avaldis, kontrollida lekete puudumist või korrata kalibreerimisprotsessi. Kui protsessi korratakse, tuleb mõõteandmete puhul kasutada rangemaid tolerantse ning voolu stabiliseerumiseks tuleb anda rohkem aega;
vii)
kui valem vastab regressiooni kriteeriumile, võib seda kasutada ainult nende vooluhulkade määramiseks, mis on Cd ja Re# seost näitava valemi regressiooni kriteeriumi täitmiseks kasutatud võrdlusvooluhulkade vahemikus.
A.7.6.5. CFV kalibreerimine
a)
Molaarsuspõhine meetod. Mõned CFV vooluhulgamõõturid koosnevad ühest Venturi torust ja teised mitme Venturi toru kombinatsioonist, kusjuures erinevaid Venturi torude kombinatsioone kasutatakse erinevate vooluhulkade mõõtmiseks. Mitmest Venturi torust koosnevate CFV vooluhulgamõõturite puhul võib eraldi vooluhulgateguri (Cd) määramiseks kalibreerida iga Venturi toru eraldi või kalibreerida kõik Venturi torude kombinatsioonid ühe Venturi torude süsteemina. Juhul kui kalibreeritakse Venturi torude kombinatsiooni, kasutatakse At väärtusena aktiivse Venturi toru ahendi pindala summat, dt väärtusena aktiivse Venturi toru ahendi läbimõõtude ruutude summa ruutjuurt ning Venturi toru ahendi ja sisselaskeava suhet Venturi toru ahendi läbimõõtude summa ruutjuure (dt) ja kõikide Venturi torude tavalise sisselaskeava läbimõõtude (D) suhtena. Cd määramiseks ühe Venturi toru või Venturi torude ühe kombinatsiooni puhul tuleb läbida järgmised sammud:
i)
igast kalibreerimise seadistuspunktist kogutud andmete abil arvutatakse iga punkti individuaalne Cd valemi A.7-60 abil;
ii)
kõikide Cd väärtuste keskmine ja standardhälve arvutatakse valemite A.2-1 ja A.2-2 abil;
iii)
kui kõikide Cd väärtuste standardhälve on alla 0,3 % või võrdne keskmise Cd-ga, kasutatakse valemis A.7-43 keskmist Cd-d, ning CFV-väärtusi tohib kasutada ainult kuni kõige madalama kalibreerimise käigus mõõdetud r väärtuseni;
(A.7-69)
iv)
kui kõikide Cd väärtuste standardhälve on üle 0,3 % keskmisest Cd-st, tuleb kalibreerimise käigus kõige madalama mõõdetud r-väärtuse juures saadud andmepunktile vastavad Cd väärtused vahele jätta;
v)
kui alles jäänud andmepunkte on alla seitsme, tuleb rakendada parandavaid toiminguid, kontrollides kalibreerimise andmeid või korrates kalibreerimist. Kui korratakse kalibreerimist, on soovitatav kontrollida lekete puudumist, kohaldada mõõtmistulemuste suhtes rangemaid tolerantse ja anda vooluhulga stabiliseerumiseks rohkem aega;
vi)
kui alles jäänud Cd väärtuste arv on seitse või üle selle, tuleb alles jäänud Cd väärtuste keskmine ja standardhälve uuesti arvutada;
vii)
kui alles jäänud Cd väärtuste standardhälve on alla 0,3 % alles jäänud Cd –väärtuste keskmisest või võrdne sellega, kasutatakse seda keskmist Cd -väärtust valemis A.7-43 ning CFV-väärtusi tohib kasutada ainult kuni kõige madalama alles jäänud Cd -väärtusega seotud r väärtuseni;
viii)
kui alles jäänud Cd väärtuste standardhälve on siiski kõrgem kui 0,3 % alles jäänud Cd väärtuste keskmisest, tuleb korrata käesoleva alapunkti a alapunktides iv–viii kirjeldatud samme.
(1) kehtib kõikide kalibreerimis- ja heitekatsete puhul õhurõhu vahemikus 80 000–103 325 kPa.
(2) Tabelis esitatud parameetreid tohib kasutada ainult puhaste gaaside kohta. Parameetreid gaasisegude viskoossuste arvutamiseks kombineerida ei tohi.
A.7.2 liide
Korrigeerimine triivi suhtes
A.7.7.1. Kohaldamisala ja sagedus
Käesolevas 2. liites esitatud arvutused on mõeldud selleks, et määrata kindlaks, kas gaasianalüsaatori triiv muudab katsefaasi tulemused kehtetuks. Kui triiv ei muuda katsefaasi tulemusi kehtetuks, tuleb katsefaasis antud gaasianalüsaatori näite korrigeerida triivi suhtes vastavalt käesolevale 2. liitele. Kõikides järgnevates heitearvestustes tuleb kasutada triivi suhtes korrigeeritud gaasianalüsaatori näite. Gaasianalüsaatori triivi lubatud künnis katsefaasi käigus on esitatud punktis 8.2.2.2.
A.7.7.2. Korrigeerimispõhimõtted
2. liites esitatud arvutustes kasutatakse näite, mis gaasianalüsaator on andnud analüütiliste gaaside null- ja võrdluskontsentratsioonide kohta, nagu need määratakse mõnikord enne ja pärast katsefaasi. Arvutustega korrigeeritakse gaasianalüsaatori näite, mis salvestati katsefaasi käigus. Korrigeerimine põhineb analüsaatori keskmistel null- ja võrdlusgaaside näitudel ning see rajaneb null- ja võrdlusgaaside endi võrdluskontsentratsioonidel. Triivi valideerimine ja selle suhtes korrigeerimine toimub järgmiselt:
A.7.7.3. Triivi valideerimine
Pärast kõikide teiste korrigeerimiste (välja arvatud korrigeerimine triivi suhtes) kohaldamist kõikide gaasianalüsaatori signaalide puhul arvutatakse 4B lisa A.7 liite punkti A.7.5 põhjal pidurdamisega seotud heide. Seejärel tuleb vastavalt käesolevale liitele korrigeerida kõik gaasianalüsaatori signaalid triivi suhtes. Pidurdamisega seotud heite kogused arvutatakse uuesti, kasutades kõiki triivi suhtes korrigeeritud gaasianalüsaatori signaale. Pidurdamisega seotud heite tulemused tuleb valideerida ja esitada enne ja pärast korrigeerimist triivi suhtes vastavalt punktile 8.2.2.2.
A.7.7.4. Korrigeerimine triivi suhtes
Kõik gaasianalüsaatori signaalid tuleb korrigeerida järgmiselt:
a)
iga salvestatud kontsentratsioon xi, tuleb korrigeerida pideva või perioodilise proovivõtu osas,
;
b)
korrigeerimine triivi suhtes tuleb teha järgmise valemi abil:
kus:
xidriftcor= triivi suhtes korrigeeritud kontsentratsioon [μmol/mol]
xrefzero= etalonkontsentratsioon nullgaasis, tavaliselt null muude andmete puudumisel [μmol/mol]
xprespan= katsefaasi eelne gaasianalüsaatori näit võrdlusgaasi kontsentratsiooni kohta [μmol/mol]
xpostspan= katsefaasi järgne gaasianalüsaatori näit võrdlusgaasi kontsentratsiooni kohta [μmol/mol]
xi või = salvestatud kontsentratsioon, st mõõdetud katse käigus enne korrigeerimist triivi suhtes [μmol/mol]
xprezero= katsefaasi eelne gaasianalüsaatori näit nullgaasi kontsentratsiooni kohta [μmol/mol]
xpostzero= katsefaasi järgne gaasianalüsaatori näit nullgaasi kontsentratsiooni kohta [μmol/mol]
c)
katsefaasi eelsete kontsentratsioonide puhul tuleb kasutada kõige viimasena enne katsefaasi kindlaks määratud kontsentratsiooni. Mõne katsefaasi puhul võib kõige viimane null- või etalonkontsentratsiooni mõõtmine olla toimunud enne ühte või mitut eelmist katsefaasi;
d)
kõikide katsefaasi järgsete kontsentratsioonide puhul tuleb kasutada kõige viimasena pärast katsefaasi kindlaks määratud kontsentratsiooni. Mõne katsefaasi puhul võib kõige viimane null- või etalonkontsentratsiooni mõõtmine olla toimunud pärast ühte või mitut eelmist katsefaasi;
e)
kui ühtegi katsefaasi eelset analüsaatori näitu võrdlusgaasi kontsentratsiooni kohta xprespan ei ole salvestatud, tuleb xprespan seada võrdseks võrdlusgaasi etalonkontsentratsiooniga: xprespan = xrefspan;
f)
kui ühtegi katsefaasi eelset analüsaatori näitu nullgaasi kontsentratsiooni kohta xprezero ei ole salvestatud, tuleb xprezero seada võrdseks nullgaasi etalonkontsentratsiooniga: xprezero = xrefzero;
g)
tavaliselt on nullgaasi xrefzero etalonkontsentratsioon null: xrefzero = 0 μmol/mol. Kuid mõnel juhul võib olla teada, et xrefzero kontsentratsioon ei ole null. Näiteks kui CO2 analüsaator nullistatakse ümbritseva õhu abil, võib kasutada CO2 ümbritseva õhu vaikekontsentratsiooni, mis on 375 μmol/mol. Sel juhul xrefzero = 375 μmol/mol. Kui analüsaator nullistatakse mittenullilise xrefzero abil, tuleb analüsaatori võimsus seada tegelikule xrefzero kontsentratsioonile. Näiteks, kui xrefzero = 375 μmol/mol, tuleb analüsaatori võimsus seada väärtusele 375 μmol/mol, kui nullgaas voolab analüsaatorisse.
A.8.1.1. Metaani ja metaanist erinevate süsivesinike kontsentratsiooni määramine
NMHC ja CH4 arvutamine oleneb kasutatud kalibreerimismeetodist. Metaanist erinevate süsivesinike eraldajata (NMC) mõõtmistel kalibreeritakse FID propaaniga. NMCga järjestikuliselt ühendatud FID kalibreerimiseks on lubatud kasutada järgmisi meetodeid:
a)
kalibreerimisgaas – propaan; propaan juhitakse NMCst mööda
b)
kalibreerimisgaas – metaan; metaan läbib NMC
NMHC (cNMHC [–]) ja CH4 (cCH4 [–]) kontsentratsioon arvutatakse alapunkti a puhul järgmiselt:
(A.8-1a)
(A.8-2a)
NMHC ja CH4 kontsentratsioon arvutatakse alapunkti b puhul järgmiselt:
(A.8-1b)
(A.8-2b)
kus:
cHC(w/NMC)
=
HC kontsentratsioon metaanist erinevate süsivesinike eraldajast läbivoolavas uuritavas gaasis [ppm]
cHC(w/oNMC)
=
HC kontsentratsioon metaanist erinevate süsivesinike eraldajast mööda voolavas uuritavas gaasis [ppm]
RFCH4[THC-FID]
=
punktis 8.1.10.1.4 määratud metaani kalibreerimistegur [–]
ECH4
=
punktis 8.1.10.3 määratud metaani efektiivus [–]
EC2H6
=
punktis 8.1.10.3 määratud etaani efektiivsus [–]
Kui RFCH4[THC-FID] < 1,05, siis võib selle valemitest A.8-1a, A.8-1b
ja A.8-2b välja jätta.
NMHC (metaanist erinevad süsivesinikud) heitkogused võib ümardada 98 %ini THC-st (süsivesinikud kokku).
Kõikide püsikatse režiimide i kohta tuleb arvutada gaasiliste saasteainete heite vooluhulk qmgas,i. Gaasiliste saasteainete heite kontsentratsioon tuleb korrutada selle vastava vooluhulgaga:
(A.8-3)
qmgas,I
=
heite vooluhulk püsikatse režiimis i [g/h]
k
=
1 cgasr,w,i puhul ühikutes [ppm] ja k = 10 000cgasr,w,i puhul ühikutes [mahuprotsent]
kh
=
NOx korrigeerimistegur [–], kasutatakse ainult NOx heite arvutamisel (vt punkt A.8.2.2)
ugas
=
komponendi eritegur või suhe gaasikomponentide ja heitgaasi tiheduste vahel [–]; arvutatakse valemite A.8-12 või A.8-13 abil
qmew,I
=
niiske heitgaasi massivooluhulk režiimil i [kg/s]
cgas,I
=
heite kontsentratsioon lahjendamata niiskes heitgaasis režiimis i [ppm] või [mahuprotsent]
A.8.2.1.2. Siirdekatsetsükkel ja astmeline katsetsükkel
Arvutada tuleb gaasiliste saasteainete kogumass katse kohta mgas [g/katse], korrutades ajahetkedele vastavad hetkekontsentratsioonid ja heitgaasi vooluhulgad ning summeerides need üle kogu katsetsükli vastavalt järgmisele valemile:
(A.8-4)
kus:
f
=
andmevõtusagedus (1 Hz)
kh
=
NOx korrigeerimistegur [–], kasutatakse ainult NOx heitkoguse arvutamiseks
k
=
1 cgasr,w,i puhul [ppm] ja k = 10 000cgasr,w,i [mahuprotsent] jaoks
ugas
=
komponendi eritegur [–] (vt punkt A.8.2.4)
N
=
mõõtmiste arv [–]
qmew,i
=
niiske heitgaasi hetkemassivool [kg/s]
cgas,i
=
niiske heite hetkekontsentratsioon lahjendamata heitgaasis, [ppm] või [mahuprotsent]
Järgmistes punktides näidatakse, kuidas tuleb vajalikke koguseid (cgas,i, ugas ja qmew,i) arvutada.
Kui heitkoguseid mõõdetakse kuivas gaasis, tuleb kuivas gaasis mõõdetud kontsentratsioon cd teisendada kontsentratsiooniks cw niiskes gaasis vastavalt järgmisele üldisele valemile:
Täieliku põlemise puhul kirjutatakse kuivalt lahjendamata heitgaasilt niiskele gaasile teisendamise tegur kujul kw,a [–] ning see tuleb arvutada järgmiselt:
(A.8-6)
kus:
Ha
=
siseneva õhu niiskus [g H2O/kg kuiv õhk]
qmf,I
=
kütuse vooluhulga hetkeväärtus [kg/s]
qmad,I
=
kuiva siseneva õhu vooluhulga hetkeväärtus [kg/s]
pr
=
vee rõhk pärast jahutit [kPa]
pb
=
baromeetriline kogurõhk [kPa]
wH
=
kütuse vesinikusisaldus [massiprotsent]
kf
=
täiendav põlemisgaaside ruumala [m3/kg kütus]
järgnevalt:
(A.8-7)
kus:
wH
=
kütuse vesinikusisaldus [massiprotsent]
wN
=
kütuse lämmastikusisaldus [massiprotsent]
wO
=
kütuse hapnikusisaldus [massiprotsent]
Valemis A.8-6, võib eeldada suhet:
(A.8-8)
Mittetäieliku põlemise puhul (rikas kütuse-õhu segu) ning ilma otsese õhuvooluhulga mõõtmiseta heitekatsete puhul eelistatakse teist kw,a arvutamise meetodit:
(A.8-9)
kus:
cCO2
=
CO2 kontsentratsioon lahjendamata kuivas heitgaasis [mahuprotsent]
cCO
=
kuiva CO kontsentratsioon lahjendamata heitgaasis [ppm]
pr
=
vee rõhk pärast jahutit [kPa] (vt valem A.8-9)
pb
=
baromeetriline kogurõhk [kPa] (vt valem A.8-9)
α
=
süsiniku-vesiniku molaarne suhe [–]
kw1
=
siseneva õhu niiskus [–]
(A.8-10)
A.8.2.3. NOx korrigeerimine niiskuse ja temperatuuri suhtes
Kuna NOx heitkogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, tuleb NOx kontsentratsiooni korrigeerida ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes järgmises valemis esitatud teguri kh [–] abil. See tegur kehtib niiskusvahemikus 0–25 g H2O/kg, kuiva õhu kohta.
(A.8-11)
kus:
Ha= siseneva õhu niiskus [g H2O/kg, kuiv õhk]
A.8.2.4. Komponendi eritegur u
A.8.2.4.1. Tabelisse kantud väärtused
Kasutades teatud lihtsustusi (l väärtuse ja siseneva õhu tingimuste eeldust, nagu on näidatud järgmises tabelis) punktis A.8.2.4.2 esitatud valemites, saab arvutada ugas näitajad (vt punkt A.8.2.1). ugas väärtused on esitatud tabelis A.8.1.
Tabel A.8.1
Lahjendamata heitgaasi u väärtused ja komponendi tihedused (u väärtused arvutatakse ppm-ides väljendatud heite kontsentratsiooni kohta)
Gaas
NOx
CO
HC
CO2
O2
CH4
ρgas [kg/m3]
2,053
1,250
0,621
1,9636
1,4277
0,716
Kütus
ρe [kg/m3]
Tegur ugas tingimusel, et λ = 2, kuiv õhk, 273 K, 101,3 kPa
Diisel
1,2939
0,001587
0,000966
0,000479
0,001518
0,001103
0,000553
A.8.2.4.2. Arvutatud väärtused
Komponendi eriteguri (ugas,i) saab arvutada komponendi ja heitgaasi tihedussuhte abil või teise võimalusena vastava molaarmasside suhte abil:
kuiva siseneva õhu massivooluhulga hetkeväärtus [kg/s]
Ha
=
siseneva õhu niiskus [g H2O/kg, kuiv õhk]
kf
=
täiendav põlemisgaaside ruumala [m3/kg kütus] (vt valem A.8-7)
A.8.2.5. Heitgaasi massivooluhulk
A.8.2.5.1. Õhu ja kütuse mõõtmise meetod
Meetod hõlmab õhuvooluhulga ja kütusevooluhulga mõõtmist sobivate vooluhulgamõõturitega. Heitgaasi vooluhulga hetkeväärtus qmew,i [kg/s] arvutatakse järgmiselt:
märgistusgaasi hetkekontsentratsioon pärast segunemist [ppm]
ρe
=
lahjendamata heitgaasi tihedus [kg/m3]
cb
=
märgistusgaasi taustkontsentratsioon sisenevas õhus [ppm]
Märgistusgaasi taustkontsentratsiooni cb määramiseks võib leida vahetult enne ja pärast katset mõõdetud taustkontsentratsioonide keskväärtuse. Kui taustkontsentratsioon on väiksem kui 1 % märgistusgaasi kontsentratsioonist pärast segunemist cmix,i maksimaalse heitgaasivoo juures, võib taustkontsentratsiooni mitte arvestada.
A.8.2.5.3. Õhuvooluhulga ning õhu ja kütuse suhte mõõtmise meetod
Siin arvutatakse heitgaasi mass õhuvooluhulga ning õhu ja kütuse suhte alusel. Heitgaasi massivooluhulga hetkeväärtus qmew,i [kg/s] arvutatakse järgmiselt:
(A.8-18)
kus:
(A.8-19)
(A.8-20)
kus:
qmaw,I
=
niiske siseneva õhu massivooluhulk [kg/s]
A/Fst
=
stöhhiomeetriline õhu ja kütuse suhe [–]
λI
=
õhu ülejäägi suhtarvu hetkeväärtus [–]
cCod
=
CO kontsentratsioon kuivas lahjendamata heitgaasis [ppm]
cCO2d
=
CO2 kontsentratsioon kuivas lahjendamata heitgaasis [protsent]
cHCw
=
HC kontsentratsioon niiskes lahjendamata heitgaasis [ppm C1]
CO2 kontsentratsioon kuivas lahjendamata heitgaasis [protsent]
cCO2d,a
=
CO2 kontsentratsioon kuivas ümbritsevas õhus [protsent]
cCod
=
CO kontsentratsioon kuivas lahjendamata heitgaasis [ppm]
cHCw
=
HC kontsentratsioon niiskes lahjendamata heitgaasis [ppm]
ning tegur kfd [m3/kg kütus], mis arvutatakse kuival alusel, lahutades väärtusest kf põlemisel tekkinud vee sisalduse:
(A.8-23)
kus:
kf
=
kütuse eritegur valemis (A.8-7) [m3/kg, kütus]
wH
=
kütuse vesinikusisaldus [massiprotsent]
A.8.3. Lahjendatud gaasiline heide
A.8.3.1. Gaasilise heite mass
A.8.3.1.1. Täisvoolulahjendusega mõõtmine (CVS)
Heitgaasi massivooluhulka mõõdetakse püsimahuproovivõtusüsteemi (CVS) abil, milles võidakse kasutada mahtpumpa (PDP), kriitilise voolurežiimiga Venturi toru (CFV) või eelhelikiirusega Venturi toru (SSV).
Püsiva massivooluhulgaga süsteemide puhul (st soojusvahetiga) määratakse saasteainete mass mgas [g/katse] järgmise valemi abil:
(A.8-24)
kus:
ugas
=
heitgaasi komponendi tiheduse ja õhu tiheduse suhe, nagu on esitatud tabelis A.8.2 või leitud valemi A.8-35 abil [–]
cgas
=
komponendi keskmine taustkorrigeeritud kontsentratsioon [ppm] või vastavalt [mahuprotsent] märjas heitgaasis
kh
=
NOx korrigeerimistegur [–], kasutatakse ainult NOx heitkoguste arvutamiseks
k
=
1 cgasr,w,i puhul ühikutes [ppm], k = 10 000cgasr,w,i puhul ühikutes [mahuprotsent]
med
=
tsükli jooksul tekkinud lahjendatud heitgaasi kogumass [kg/katse]
Vooluhulga kompenseerimisega süsteemide (ilma soojusvahetita) kasutamisel määratakse saasteainete mass mgas [g/katse] heite hetkemassi arvutamise, summeerimise ja taustkorrigeerimise abil vastavalt järgmisele valemile:
heite kontsentratsioon niiskes lahjendusõhus [ppm] või [mahuprotsent]
med,i
=
lahjendatud heitgaasi mass ajavahemikul i [kg]
med
=
tsükli jooksul lahjendatud heitgaasi mass [kg]
ugas
=
tabelisse paigutatud väärtus tabelist A.8.2 [–]
D
=
punkti A.8.3.2.2 [–] lahjendustegur (vt valem A.8-29)
kh
=
NOx korrigeerimistegur [–], kasutatakse ainult NOx heitkoguse arvutamisel
k
=
1 c puhul ühikutes [ppm], k = 10 000 c puhul ühikutes [mahuprotsent]
Kontsentratsioonid cgas, ce ja cd võivad olla kas perioodilise proovivõtu käigus saadud väärtused (kott, kuid ei ole lubatud NOx ja HC puhul) või pidevate mõõtmistega saadud väärtuste keskmine integreeritud väärtus. med,i keskmine väärtus leitakse üle kogu katsetsükli integreerimise teel.
Järgmised valemid näitavad, kuidas leitakse vajalikud suurused (ce, ugas ja med).
Saasteainete tegelike kontsentratsioonide saamiseks lahutatakse lahjendusõhu gaasiliste saasteainete keskmised taustkontsentratsioonid mõõdetud kontsentratsioonidest. Saasteainete taustkontsentratsioonide keskmised väärtused võib määrata nn proovikoti meetodil või pideva mõõtmise ja integreerimise abil. Kasutatakse järgmist valemit:
(A.8-34)
kus:
cgas
=
gaasiliste saasteainete tegelik kontsentratsioon [ppm] või [mahuprotsent]
cgas,e
=
heite kontsentratsioon lahjendatud niiskes heitgaasis [ppm] või [mahuprotsent]
cd
=
heite kontsentratsioon niiskes lahjendusõhus [ppm] või [mahuprotsent]
D
=
lahjendustegur (vt valem A.8-29 punktis A.8.3.2.2) [–]
A.8.3.3. Komponendi eritegur u
Lahjendatud gaasi komponendi eriteguri ugas saab arvutada kas järgmise valemi abil või võtta tabelist A.8.2; tabelis A.8.2 on lähtutud eeldusest, et lahjendatud heitgaasi tihedus on võrdne õhu tihedusega.
(A.8-35)
kus:
Mgas
=
gaasikomponendi molaarmass [g/mol]
Md,w
=
lahjendatud gaasi molaarmass [g/mol]
Mda,w
=
lahjendusõhu molaarmass [g/mol]
Mr,w
=
lahjendamata heitgaasi molaarmass [g/mol]
D
=
lahjendustegur (vt valem A.8-29 punktis A.8.3.2.2) [–]
Tabel A.8.2
Lahjendatud heitgaasi u väärtused ja komponendi tihedused (u väärtused arvutatakse ppm-ides heite kontsentratsiooni kohta)
Gaas
NOx
CO
HC
CO2
O2
CH4
ρgas [kg/m3]
2,053
1,250
0,621
1,9636
1,4277
0,716
Kütus
ρe [kg/m3]
Tegur ugas at λ = 2, kuiv õhk, 273 K, 101,3 kPa
Diisel
1,293
0,001588
0,000967
0,000480
0,001519
0,00110
0,000553
A.8.3.4. Heitgaasi massivooluhulga arvutamine
A.8.3.4.1. PDP-CVS-süsteem
Kui lahjendatud heitgaasi temperatuur med hoitakse kogu tsükli vältel soojusvaheti abil vahemikus ±6 K, arvutatakse heitgaasi lahjendatud massivooluhulk [kg/katse] tsükli jooksul järgmiselt:
(A.8-36)
kus:
V0
=
pumba ühe pöördega pumbatava gaasi maht katsetingimustes [m3/pööre]
nP
=
pumba pöörete koguarv katse kohta [pööret/test]
pp
=
absoluutne rõhk pumba sisselaskeava juures [kPa]
=
lahjendatud heitgaasi keskmine temperatuur pumba sisselaskeava juures [K]
1,293 kg/m3
=
õhu tihedus 273,15 K ja 101,325 kPa juures
Kui kasutatakse vooluhulga kompenseerimisega süsteemi (st ilma soojusvahetita), tuleb lahjendatud heitgaasi mass med,i [kg] ajavahemiku jooksul arvutada järgmiselt:
(A.8-37)
kus:
V0
=
pumba ühe pöördega pumbatava gaasi maht katsetingimustes [m3/pööre]
pp
=
absoluutne rõhk pumba sisselaskeava juures [kPa]
nP,i
=
pumba pöörete koguarv ajavahemiku i kohta [pööret/Dt]
=
lahjendatud heitgaasi keskmine temperatuur pumba sisselaskeava juures [K]
1,293 kg/m3
=
õhu tihedus 273,15 K ja 101,325 kPa juures
A.8.3.4.2. CFV-CVS-süsteem
Massivooluhulk med [g/katse] tsükli jooksul arvutatakse järgmiselt, kui lahjendatud heitgaasi temperatuur hoitakse tsükli vältel soojusvaheti abil ±11 K piires:
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures [kPa]
T
=
absoluutne temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures [K]
1,293 kg/m3
=
õhu tihedus [ ] 273,15 K ja 101,325 kPa juures
Kui kasutatakse vooluhulga kompenseerimisega süsteemi (st ilma soojusvahetita), arvutatakse lahjendatud heitgaasi mass med,i [kg] ajavahemiku jooksul järgmiselt:
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures [kPa]
T
=
absoluutne temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures [K]
1,293 kg/m3
=
õhu tihedus 273,15 K ja 101,325 kPa juures
A.8.3.4.3. SSV-CVS-süsteem
Tsükli jooksul tekkinud lahjendatud heitgaasi mass med [kg/katse] arvutatakse järgmiselt, kui lahjendatud heitgaasi temperatuur hoitakse tsükli käigus soojusvaheti abil ±11 K piires:
(A.8-40)
kus:
1,293 kg/m3
=
õhu tihedus 273,15 K ja 101,325 kPa juures
Dt
=
tsükli kestus [s]
qVSSV
=
õhu vooluhulk standardtingimustel (101,325 kPa, 273,15 K) [m3/s]
valemiga
(A.8-41)
kus:
A0
=
dV
=
SSV ahendi läbimõõt [mm]
Cd
=
SSV vooluhulgategur [–]
pp
=
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures [kPa]
Tin
=
temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures [K]
rp
=
SSV ahendi ja sisselaskeava absoluutse staatilise rõhu suhe, [–]
rD
=
SSV ahendi läbimõõdu ja sisselasketoru siseläbimõõdu suhe [–]
Kui kasutatakse vooluhulga kompenseerimisega süsteemi (soojusvahetita süsteem), arvutatakse lahjendatud heitgaasi mass med,i [kg] ajavahemiku kohta järgmiselt:
(A.8-42)
kus:
1,293 kg/m3
=
õhu tihedus 273,15 K ja 101,325 kPa juures
Δti
=
ajavahemik [s]
qVSSV
=
SSV vooluhulk [m3/s]
A.8.3.5. Tahkete osakeste heitkoguste arvutamine
A.8.3.5.1. Siirdekatsetsükkel ja astmeline katsetsükkel
Tahkete osakeste mass arvutatakse pärast tahkete osakeste proovifiltri massi korrigeerimist üleslükkejõu suhtes vastavalt punktile 8.1.12.2.5.
A.8.3.5.1.1. Osavoolu lahjendussüsteem
Kaheastmelise lahjendussüsteemi puhul kasutatav arvutus on näidatud punktis A.8.3.5.1.2.
A.8.3.5.1.1.1. Proovivõtusuhtel põhinev arvutus
Tsükli tahkete osakeste heitkogus mPM [g] arvutatakse järgmise valemi abil:
(A.8-43)
kus:
mf
=
tsükli jooksul kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
rs
=
keskmine proovivõtusuhe tsükli jooksul [–]
kasutades valemit:
(A.8-44)
kus:
mse
=
tsükli jooksul kogutud lahjendamata heitgaasi proovi mass [kg]
mew
=
tsükli jooksul tekkinud lahjendamata heitgaasi kogumass [kg]
msep
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass [kg]
msed
=
lahjendustunnelit läbiva lahjendatud heitgaasi mass [kg]
Täisproovivõtusüsteemi korral on msep ja msed võrdsed.
A.8.3.5.1.1.2. Arvutus lahjendusastme põhjal
Tsükli jooksul tekkinud tahkete osakeste heitkogus mPM [g] arvutatakse järgmise valemi abil:
(A.8-45)
kus:
mf
=
tsükli jooksul kogutud tahkete osakeste mass [mg]
msep
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass [kg]
medf
=
tsükli jooksul tekkinud ekvivalentse lahjendatud heitgaasi mass [kg]
Tsükli jooksul tekkinud ekvivalentse lahjendatud heitgaasi kogumass medf [kg] määratakse järgmiselt:
tsükli jooksul kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
msep
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass [kg]
med
=
tsükli jooksul tekkinud lahjendatud heitgaasi mass [kg]
valemiga
(A.8-50)
kus:
mset
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasi mass [kg]
mssd
=
sekundaarse lahjendusõhu mass [kg]
A.8.3.5.1.3. Taustkorrigeerimine
Tahkete osakeste massi mPM,c [g] taustkorrigeerimise võib teha järgmiselt:
(A.8-51)
kus:
mf
=
tsükli jooksul kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
msep
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass [kg]
msd
=
taustosakeste proovivõtuvahendiga kogutud lahjendusõhu mass [kg]
mb
=
lahjendusõhust kogutud taustosakeste mass [mg]
med
=
tsükli jooksul tekkinud lahjendatud heitgaasi mass [kg]
D
=
lahjendustegur (vt valem A.8-29 punktis A.8.3.2.2) [–]
A.8.3.5.2. Arvutamine üksikrežiimis püsikatsetsüklite puhul
A.8.3.5.2.1. Lahjendussüsteem
Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete režiimide (i) keskmistel väärtustel.
a)
osavoolulahjenduse puhul määratakse lahjendatud heitgaasi ekvivalentne massivooluhulk kindlaks joonisel 9.2 näidatud vooluhulga mõõtmise süsteemi abil:
täisvoolu lahjendussüsteemides kasutatakse qmdew sümbolina qmedf.
A.8.3.5.2.2. Tahkete osakeste massivooluhulga arvutamine
Tahkete osakeste heite vooluhulk tsüklis qmPM [g/h] arvutatakse järgmiselt:
a)
ühefiltrimeetodi korral
(A.8-54)
(A.8-55)
(A.8-56)
kus:
qmPM
=
tahkete osakeste massivooluhulk [g/h]
mf
=
tsükli jooksul kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
=
keskmine ekvivalentse lahjendatud niiske heitgaasi massivooluhulk [kg/s]
qmedfi
=
ekvivalentse lahjendatud niiske heitgaasi massivooluhulk režiimis i [kg/s]
WFi
=
režiimi i kaalutegur [–]
msep
=
tahkete osakeste kogumisfiltreid läbiva lahjendatud heitgaasi mass [kg]
msepi
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasiproovi mass režiimis i [kg]
N
=
mõõtmiste arv [–];
b)
mitmefiltrimeetodi korral
(A.8-57)
kus:
qmPMi
=
tahkete osakeste massivooluhulk režiimis i [g/h]
mfi
=
režiimis i kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
qmedfi
=
ekvivalentse lahjendatud niiske heitgaasi massivooluhulk režiimis i [kg/s]
msepi
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasiproovi mass režiimis i [kg]
Tahkete osakeste mass katsetsüklis määratakse individuaalsete režiimide i keskmiste katseaja väärtuste summeerimise teel.
Tahkete osakeste massivooluhulga qmPM [g/h] või qmPMi [g/h] puhul võib teha taustkorrigeerimise järgmiselt:
a)
ühefiltrimeetodi korral
(A.8-58)
kus:
qmPM
=
tahkete osakeste massivooluhulk [g/h]
mf
=
kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
msep
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasiproovi mass [kg]
mf,d
=
lahjendusõhust kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
md
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendusõhuproovi mass [kg]
Di
=
lahjendustegur režiimis i (vt valem A.8-29 punktis A.8.3.2.2) [–]
WFi
=
režiimi i kaalutegur [–]
=
keskmine ekvivalentse niiske lahjendatud heitgaasi massivooluhulk [kg/s]
b)
mitmefiltrimeetodi korral
(A.8-59)
kus:
qmPM
=
tahkete osakeste massivooluhulk [g/h]
mfi
=
režiimis i kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
mf,d
=
lahjendusõhust kogutud tahkete osakeste proovi mass [mg]
qmedfi
=
ekvivalentse niiske lahjendatud heitgaasi massivooluhulk režiimis i [kg/h]
msepi
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasiproovi mass režiimis i [kg]
md
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendusõhuproovi mass [kg]
D
=
lahjendustegur (vt valem A.8-29 punktis A.8.3.2.2) [–]
=
keskmine ekvivalentse niiske lahjendatud heitgaasi massivooluhulk [kg/s]
Kui tehakse üle ühe mõõtmise, asendatakse liige liikmega.
A.8.4. Tsükli töö ja eriheited
A.8.4.1. Gaasilised heited
A.8.4.1.1. Siirdekatsetsükkel ja astmeline katsetsükkel
Lahjendamata ja lahjendatud heitgaasi puhul osutatakse vastavalt punktidele A.8.2.1 ja A.8.3.1. Võimsuse P [kW] tuletatud väärtused summeritakse üle kogu katsetsükli. Kogutöö Wact [kWh] arvutatakse järgmiselt:
(A.8-60)
kus:
Pi
=
mootori hetkevõimsus [kW]
ni
=
mootori hetkkiirus [min-1]
Ti
=
mootori pöördemomendi hetkeväärtus [Nm]
Wact
=
tsükli tegelik töö [kWh]
f
=
andmevõtusagedus (1 Hz)
N
=
mõõtmiste arv [–]
Eriheide egas [g/kWh] arvutatakse sõltuvalt katse liigist järgmiselt.
(A.8-61)
kus:
mgas
=
heite kogumass [g/katse]
Wact
=
tsükli töö [kWh]
Siirdekatsetsükli puhul peab lõplik katsetulemus egas [g/kWh] olema külmkäivituskatse ja kuumkäivituskatse kaalutud keskmine, mis arvutatakse järgmise valemi abil:
(A.8-62)
Heitgaasi harva toimuva (perioodilise) regenereerimise korral (punkt 6.6.2) korrigeeritakse eriheiteid multiplikatiivse korrigeerimisteguriga kr (valem 6-4) või aditiivse korrigeerimisteguri kahe eraldi paariga kUr (valemi 6-5 puhul ülespoole korrigeerimise tegur) ja kDr (valemi 6-6 puhul allapoole korrigeerimise tegur).
A.8.4.1.2. Üksikrežiimis püsikatsetsükkel
Eriheide egas [g/kWh] arvutatakse järgmiselt:
(A.8-63)
kus:
qmgas,i
=
keskmine heite massivooluhulk režiimis i [g/h]
Pi
=
mootori võimsus režiimis i [kW], kui (vt punktid 6.3 ja 7.7.1.2)
WFi
=
režiimi i kaalutegur [–]
A.8.4.2. Tahkete osakeste heitkogused
A.8.4.2.1. Siirdekatsetsükkel ja astmeline katsetsükkel
Tahkete osakeste eriheited arvutatakse valemi A.8-61 abil, kus egas [g/kWh] ja mgas [g/katse] asendatakse sümbolitega ePM [g/kWh] ja mPM [g/katse]:
(A.8-64)
kus:
mPM
=
tahkete osakeste heite kogumass, mis on arvutatud vastavalt punktile A.8.3.5 [g/katse]
Wact
=
tsükli töö [kWh]
Heitkogused siirdekatsetsüklis (st külmfaas ja kuumfaas) arvutatakse nii nagu näidatud punktis A.8.4.1.
A.8.4.2.2. Üksikrežiimis püsikatsetsükkel
Tahkete osakeste eriheited ePM [g/kWh] arvutatakse järgmiselt:
a)
ühefiltrimeetodi korral
(A.8-65)
kus:
Pi
=
mootori võimsus režiimis i [kW], kui (vt punktid 6.3 ja 7.7.1.2)
WFi
=
kaalutegur režiimis i [–]
qmPM
=
tahkete osakeste massivooluhulk [g/h]
b)
mitmefiltrimeetodi korral
(A.8-66)
kus:
Pi
=
mootori võimsus režiimis i [kW], kui (vt punktid 6.3 ja 7.7.1.2)
WFi
=
kaalutegur režiimis i [–]
qmPMi
=
tahkete osakeste massivooluhulk režiimis i [g/h]
Ühefiltrimeetodi korral arvutatakse efektiivne kaalutegur (WFei) iga režiimi puhul järgmiselt:
(A.8-67)
kus:
msepi
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasiproovi mass režiimis i [kg]
=
keskmine ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massivooluhulk [kg/s]
qmedfi
=
ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massivooluhulk režiimis i [kg/s]
msep
=
tahkete osakeste proovifiltrid läbinud lahjendatud heitgaasiproovi mass [kg]
Efektiivsete kaalutegurite väärtus peab olema ±0,005 piires (absoluutväärtus) 5. lisas loetletud keeluteguritest.
(1) Vt allindeksid; st kuiva õhu massivooluhulga kohta, kütuse massivooluhulga kohta jne.
(2) Lahjendusvahekord rd A.8 liites ja DR A.7 liites: erinevad sümbolid, kuid sama tähendus ja samad valemid. Lahjendustegur D A.8 liites ja xdil A.7 liites: erinevad sümbolid, kuid sama füüsikaline tähendus;
(4) A.8 liites on allindeksi tähendus määratletud seotud kogusega; näiteks võib allindeks „d” tähistada kuiva gaasi, nagu „
cd = kontsentratsioon kuivas gaasis”, lahjendusõhku nagu „
pd = küllastunud veeauru rõhk lahjendusõhus” või „
kw,d = lahjendusõhu kuiv / niiske korrigeerimistegur”, lahjendusastet nagu „
rd
” puhul.
(5) Kehtib kütuse kohta, mille keemiline valem on CHαOεNδSγ
(6) Kehtib kütuse kohta, mille keemiline valem on CHαOβSγNδ
(7) Tähelepanu tuleks pöörata sümboli β erinevale tähendusele kahes heite arvutamise liites: A.8 liites kehtib see kütuse puhul, mille keemiline valem on CHαSγNδOε (st valem CβHαSγNδOε, kus β = 1, eeldades ühte aatomit molekuli kohta) ning A.7 liites viitab see hapniku-süsiniku suhtele valemiga CHαOβSγNδ. Niisiis vastab β A.7 liites sümbolile ε A.8 liites.
(8) Massiosa w, millele on allindeksina lisatud keemilise komponendi sümbol.
A.8.5. Püsimahuproovivõtu süsteemi (CVS) kalibreerimine
Püsimahuproovivõtu süsteemi (CVS) kalibreeritakse täpse vooluhulgamõõturi ja voolutakistust reguleeriva seadme abil. Süsteemi läbivat vooluhulka mõõdetakse erineva voolutakistuse korral ning määratakse süsteemi juhtparameetrid ja need seostatakse vooluhulgaga.
Kasutada võib eri liiki vooluhulgamõõtureid, näiteks kalibreeritud Venturi toru, kalibreeritud laminaarset vooluhulgamõõturit, kalibreeritud turbiinmõõturit.
A.8.5.1. Mahtpump (PDP)
Kõik pumba parameetrid mõõdetakse samaaegselt pumbaga jadaühenduses oleva kalibreerimiseks kasutatava Venturi toru parameetritega. Arvutatud vooluhulk (m3/s pumba sisselaskeava juures, absoluutsel rõhul ja temperatuuril) esitatakse graafiliselt korrelatsioonifunktsioonina, mis vastab pumba parameetrite teatavale kombinatsioonile. Seejärel koostatakse lineaarvõrrand, mis väljendab seost pumba vooluhulga ja korrelatsioonifunktsiooni vahel. Kui CVS-süsteemil on mitu käituskiirust, siis kalibreeritakse kõik kasutatavad vahemikud.
Kalibreerimise ajal tuleb hoida temperatuur muutumatuna.
Lekked kõigis ühendustes ja torudes kalibreerimiseks kasutatava Venturi toru ja CVS-süsteemi pumba vahel peavad jääma alla 0,3 % kõige väiksema vooluhulgaga punkti väärtusest (suurima voolutakistuse ja mahtpumba väikseima töökiirusega punkt).
Õhuvooluhulk (qVCVS) iga voolutakistuse väärtuse korral (vähemalt 6 väärtust) arvutatakse tootja määratud meetodil vooluhulgamõõturi andmete põhjal standardühikutes (m3/s). Õhuvooluhulk teisendatakse seejärel pumba väljundvooks (V0) ühikutes m3 pöörde kohta, sõltuvalt pumba sisselaskeavas olevast temperatuurist ja rõhust järgmiselt:
Et võtta arvesse rõhu erinevusi pumbas ja pumbas tekkivat libistust, kasutatakse korrelatsioonifunktsiooni (X0) [s/pööre], mis seob pumba pöörlemiskiirust, pumba sisse- ja väljalaskeava rõhkude vahet ja pumba väljalaskeava absoluutset rõhku:
(A.8-69)
kus:
Δpp
=
pumba sisse- ja väljalaskeava vaheline rõhkude erinevus [kPa]
pp
=
absoluutne rõhk pumba väljalaskeava juures [kPa]
n
=
pumba pöörlemiskiirus [pööret/s]
Kalibreerimiskõvera lähendamiseks sirgega kasutatakse vähimruutude meetodit:
(A.8-70)
D0 [m3/pööre] ja m [m3/s] on vastavalt lõikepunkt ning tõus, mis kirjeldavad regressioonisirgeid.
Mitmel kiirusel püsimahuproovivõtu (CVS) korral peavad pumba erinevatele vooluhulkadele vastavad kalibreerimiskõverad olema ligikaudu paralleelsed ning lõikepunktidele vastavad väärtused (D0) peavad pumba vooluhulga vähenemisel suurenema.
Valemi abil arvutatud väärtused peavad vastama mõõdetud V0 väärtustele täpsusega ± 0,5 %. m-väärtused on iga pumba korral erinevad. Tahkete osakeste juurdevool ajas põhjustab pumba libistuse vähenemist, mida kajastavad väiksemad m-väärtused. Seetõttu tuleb pumpa kalibreerida nii kasutuselevõtmisel, pärast suuremaid hooldustöid kui ka siis, kui kogu süsteemi kontrollimisel ilmneb libisemismäära muutus.
Kriitilise voolurežiimiga Venturi toru kalibreerimisel võetakse aluseks valem Venturi toru kriitilise vooluhulga jaoks. Gaasivool on Venturi toru sisselaskeava juures oleva rõhu ja temperatuuri funktsioon.
Kriitilise vooluhulga määramiseks koostatakse graafik Kv ja Venturi toru sisselaskeavas oleva rõhu vahelise sõltuvuse kohta. Kriitilise (drosseldatud) vooluhulga korral on Kv väärtus suhteliselt konstantne. Rõhu langedes (vaakumis sügavus suureneb) Venturi toru drosseldav toime kaob ning Kv väheneb, mis näitab, et CFV töötab väljaspool lubatavat piirkonda.
Õhuvooluhulk (qVCVS) iga voolutakistuse väärtuse korral (vähemalt 8 väärtust) arvutatakse tootja määratud meetodil vooluhulgamõõturi andmete põhjal standardühikutes (m3/s). Kalibreerimistegur arvutatakse kalibreerimisandmete põhjal iga seadistuse puhul järgmiselt:
absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures [kPa]
Tuleb arvutada keskmine KV väärtus ja standardhälve. Standardhälve ei tohi ületada ± 0,3 % KV keskmisest väärtusest.
A.8.5.3. Eelhelikiirusega Venturi toru (SSV)
SSV kalibreerimine põhineb eelhelikiirusega Venturi toru vooluhulga valemil. Gaasivool on sisselaskeava rõhu ja temperatuuri ning SSV sisselaskeava ja ahendi vahelise rõhulanguse funktsioon, nagu on näha valemist A.8-41.
Õhuvooluhulk (qVSSV) iga voolutakistuse väärtuse korral (vähemalt 16 väärtust) arvutatakse tootja määratud meetodil vooluhulgamõõturi andmete põhjal standardühikutes (m3/min). Vooluhulgategur iga seadistuse kohta arvutatakse kalibreerimisandmete põhjal järgmiselt:
SSV ahendi läbimõõdu dV ja sisselasketoru siseläbimõõdu suhe D [–]
Eelhelikiirusega voo vooluhulgale vastava vahemiku määramiseks koostatakse graafik Cd ja Reynoldsi arvu Re vahelise seose kohta SSV ahendis. Re väärtus SSV ahendis arvutatakse järgmise valemiga:
Kuna qVSSV on Re valemi lähtesuuruseks, tuleb arvutusi alustada Venturi toru kalibreerimisel alglähenditest qVSSV või Cd väärtuste kohta ja korrata arvutusi, kuni saadakse qVSSV jaoks koonduvad väärtused. Koonduvusel põhinev meetod peab andma täpsuseks vähemalt 0,1 % punktile vastavast väärtusest.
Vähemalt kuueteistkümne punkti puhul, mis asuvad eelhelikiirusega voolu piirkonnas, peavad Cd kalibreerimiskõvera sobitusvalemist arvutatud väärtused vastama ± 0,5 % täpsusega kõikides kalibreerimispunktides mõõdetud Cd väärtustele.
A.8.2 liide
Korrigeerimine triivi suhtes
A.8.6. Käesolevas liites esitatud arvutused tehakse nii, nagu on kirjeldatud A.7.2 liites, A.7 liites ja 4B liites.
(A.8-75)
kus:
cidriftcor
=
triivi suhtes korrigeeritud kontsentratsioon [ppm]
crefzero
=
etalonkontsentratsioon nullgaasis (tavaliselt null), kui pole teada muud [ppm]
crefspan
=
võrdlusgaasi etalonkontsentratsioon [ppm]
cprespan
=
katsefaasi eelne gaasianalüsaatori näit võrdlusgaasi kontsentratsiooni kohta [ppm]
cpostspan
=
katsefaasi järgne gaasianalüsaatori näit võrdlusgaasi kontsentratsiooni kohta [ppm]
ci või
=
salvestatud kontsentratsioon, st mõõdetud katse käigus enne triivi suhtes korrigeerimist [ppm]
cprezero
=
katsefaasi eelne gaasianalüsaatori näit nullgaasi kontsentratsiooni kohta [ppm]
cpostzero
=
katsefaasi järgne gaasianalüsaatori näit nullgaasi kontsentratsiooni kohta [ppm]
5. LISA
KATSETSÜKLID
1. Katsetsüklid
1.1. Üksikrežiimis püsikatsetsükkel
a)
katsetatava vahelduva pöörete arvuga mootori käitamisel dünamomeetril viiakse läbi järgmine 8 režiimist koosnev katsetsükkel (1):
katsetatava püsiva pöörlemiskiirusega mootori käitamisel dünamomeetril viiakse läbi järgmine 5 režiimist koosnev katsetsükkel (2):
Režiimi number
Mootori pöörlemiskiirus
Pöördemoment [protsent]
Kaalutegur
1
Nimipöörlemiskiirus
100
0,05
2
Nimipöörlemiskiirus
75
0,25
3
Nimipöörlemiskiirus
50
0,30
4
Nimipöörlemiskiirus
25
0,30
5
Nimipöörlemiskiirus
10
0,10
Koormuse näitajad on põhivõimsusele (3) vastava pöördemomendi protsentuaalsed väärtused, mis on kindlaks määratud suurima võimsusena muutuva võimsustsükli ajal, mis võib toimuda määratud hoolduste vahel ja määratud keskkonnatingimustes piiramatu arvu tundide jooksul aastas, kui hooldust tehakse tootja juhiste kohaselt.
1.2. Astmelised püsikatsetsüklid
a)
katsetatava vahelduva pöörete arvuga mootori käitamisel dünamomeetril viiakse läbi järgmine 9 režiimist koosnev astmeline katsetsükkel:
vahelduva pöörete arvuga mootoriga seoses tehtava täissiirde tsükli (muutuv kiirus ja muutuv koormus) puhul kasutatakse järgmisi mootori dünamomeetri andmeid:
Aeg
s
Norm. kiirus
%
Norm. pöördemoment
%
1
0
0
2
0
0
3
0
0
4
0
0
5
0
0
6
0
0
7
0
0
8
0
0
9
0
0
10
0
0
11
0
0
12
0
0
13
0
0
14
0
0
15
0
0
16
0
0
17
0
0
18
0
0
19
0
0
20
0
0
21
0
0
22
0
0
23
0
0
24
1
3
25
1
3
26
1
3
27
1
3
28
1
3
29
1
3
30
1
6
31
1
6
32
2
1
33
4
13
34
7
18
35
9
21
36
17
20
37
33
42
38
57
46
39
44
33
40
31
0
41
22
27
42
33
43
43
80
49
44
105
47
45
98
70
46
104
36
47
104
65
48
96
71
49
101
62
50
102
51
51
102
50
52
102
46
53
102
41
54
102
31
55
89
2
56
82
0
57
47
1
58
23
1
59
1
3
60
1
8
61
1
3
62
1
5
63
1
6
64
1
4
65
1
4
66
0
6
67
1
4
68
9
21
69
25
56
70
64
26
71
60
31
72
63
20
73
62
24
74
64
8
75
58
44
76
65
10
77
65
12
78
68
23
79
69
30
80
71
30
81
74
15
82
71
23
83
73
20
84
73
21
85
73
19
86
70
33
87
70
34
88
65
47
89
66
47
90
64
53
91
65
45
92
66
38
93
67
49
94
69
39
95
69
39
96
66
42
97
71
29
98
75
29
99
72
23
100
74
22
101
75
24
102
73
30
103
74
24
104
77
6
105
76
12
106
74
39
107
72
30
108
75
22
109
78
64
110
102
34
111
103
28
112
103
28
113
103
19
114
103
32
115
104
25
116
103
38
117
103
39
118
103
34
119
102
44
120
103
38
121
102
43
122
103
34
123
102
41
124
103
44
125
103
37
126
103
27
127
104
13
128
104
30
129
104
19
130
103
28
131
104
40
132
104
32
133
101
63
134
102
54
135
102
52
136
102
51
137
103
40
138
104
34
139
102
36
140
104
44
141
103
44
142
104
33
143
102
27
144
103
26
145
79
53
146
51
37
147
24
23
148
13
33
149
19
55
150
45
30
151
34
7
152
14
4
153
8
16
154
15
6
155
39
47
156
39
4
157
35
26
158
27
38
159
43
40
160
14
23
161
10
10
162
15
33
163
35
72
164
60
39
165
55
31
166
47
30
167
16
7
168
0
6
169
0
8
170
0
8
171
0
2
172
2
17
173
10
28
174
28
31
175
33
30
176
36
0
177
19
10
178
1
18
179
0
16
180
1
3
181
1
4
182
1
5
183
1
6
184
1
5
185
1
3
186
1
4
187
1
4
188
1
6
189
8
18
190
20
51
191
49
19
192
41
13
193
31
16
194
28
21
195
21
17
196
31
21
197
21
8
198
0
14
199
0
12
200
3
8
201
3
22
202
12
20
203
14
20
204
16
17
205
20
18
206
27
34
207
32
33
208
41
31
209
43
31
210
37
33
211
26
18
212
18
29
213
14
51
214
13
11
215
12
9
216
15
33
217
20
25
218
25
17
219
31
29
220
36
66
221
66
40
222
50
13
223
16
24
224
26
50
225
64
23
226
81
20
227
83
11
228
79
23
229
76
31
230
68
24
231
59
33
232
59
3
233
25
7
234
21
10
235
20
19
236
4
10
237
5
7
238
4
5
239
4
6
240
4
6
241
4
5
242
7
5
243
16
28
244
28
25
245
52
53
246
50
8
247
26
40
248
48
29
249
54
39
250
60
42
251
48
18
252
54
51
253
88
90
254
103
84
255
103
85
256
102
84
257
58
66
258
64
97
259
56
80
260
51
67
261
52
96
262
63
62
263
71
6
264
33
16
265
47
45
266
43
56
267
42
27
268
42
64
269
75
74
270
68
96
271
86
61
272
66
0
273
37
0
274
45
37
275
68
96
276
80
97
277
92
96
278
90
97
279
82
96
280
94
81
281
90
85
282
96
65
283
70
96
284
55
95
285
70
96
286
79
96
287
81
71
288
71
60
289
92
65
290
82
63
291
61
47
292
52
37
293
24
0
294
20
7
295
39
48
296
39
54
297
63
58
298
53
31
299
51
24
300
48
40
301
39
0
302
35
18
303
36
16
304
29
17
305
28
21
306
31
15
307
31
10
308
43
19
309
49
63
310
78
61
311
78
46
312
66
65
313
78
97
314
84
63
315
57
26
316
36
22
317
20
34
318
19
8
319
9
10
320
5
5
321
7
11
322
15
15
323
12
9
324
13
27
325
15
28
326
16
28
327
16
31
328
15
20
329
17
0
330
20
34
331
21
25
332
20
0
333
23
25
334
30
58
335
63
96
336
83
60
337
61
0
338
26
0
339
29
44
340
68
97
341
80
97
342
88
97
343
99
88
344
102
86
345
100
82
346
74
79
347
57
79
348
76
97
349
84
97
350
86
97
351
81
98
352
83
83
353
65
96
354
93
72
355
63
60
356
72
49
357
56
27
358
29
0
359
18
13
360
25
11
361
28
24
362
34
53
363
65
83
364
80
44
365
77
46
366
76
50
367
45
52
368
61
98
369
61
69
370
63
49
371
32
0
372
10
8
373
17
7
374
16
13
375
11
6
376
9
5
377
9
12
378
12
46
379
15
30
380
26
28
381
13
9
382
16
21
383
24
4
384
36
43
385
65
85
386
78
66
387
63
39
388
32
34
389
46
55
390
47
42
391
42
39
392
27
0
393
14
5
394
14
14
395
24
54
396
60
90
397
53
66
398
70
48
399
77
93
400
79
67
401
46
65
402
69
98
403
80
97
404
74
97
405
75
98
406
56
61
407
42
0
408
36
32
409
34
43
410
68
83
411
102
48
412
62
0
413
41
39
414
71
86
415
91
52
416
89
55
417
89
56
418
88
58
419
78
69
420
98
39
421
64
61
422
90
34
423
88
38
424
97
62
425
100
53
426
81
58
427
74
51
428
76
57
429
76
72
430
85
72
431
84
60
432
83
72
433
83
72
434
86
72
435
89
72
436
86
72
437
87
72
438
88
72
439
88
71
440
87
72
441
85
71
442
88
72
443
88
72
444
84
72
445
83
73
446
77
73
447
74
73
448
76
72
449
46
77
450
78
62
451
79
35
452
82
38
453
81
41
454
79
37
455
78
35
456
78
38
457
78
46
458
75
49
459
73
50
460
79
58
461
79
71
462
83
44
463
53
48
464
40
48
465
51
75
466
75
72
467
89
67
468
93
60
469
89
73
470
86
73
471
81
73
472
78
73
473
78
73
474
76
73
475
79
73
476
82
73
477
86
73
478
88
72
479
92
71
480
97
54
481
73
43
482
36
64
483
63
31
484
78
1
485
69
27
486
67
28
487
72
9
488
71
9
489
78
36
490
81
56
491
75
53
492
60
45
493
50
37
494
66
41
495
51
61
496
68
47
497
29
42
498
24
73
499
64
71
500
90
71
501
100
61
502
94
73
503
84
73
504
79
73
505
75
72
506
78
73
507
80
73
508
81
73
509
81
73
510
83
73
511
85
73
512
84
73
513
85
73
514
86
73
515
85
73
516
85
73
517
85
72
518
85
73
519
83
73
520
79
73
521
78
73
522
81
73
523
82
72
524
94
56
525
66
48
526
35
71
527
51
44
528
60
23
529
64
10
530
63
14
531
70
37
532
76
45
533
78
18
534
76
51
535
75
33
536
81
17
537
76
45
538
76
30
539
80
14
540
71
18
541
71
14
542
71
11
543
65
2
544
31
26
545
24
72
546
64
70
547
77
62
548
80
68
549
83
53
550
83
50
551
83
50
552
85
43
553
86
45
554
89
35
555
82
61
556
87
50
557
85
55
558
89
49
559
87
70
560
91
39
561
72
3
562
43
25
563
30
60
564
40
45
565
37
32
566
37
32
567
43
70
568
70
54
569
77
47
570
79
66
571
85
53
572
83
57
573
86
52
574
85
51
575
70
39
576
50
5
577
38
36
578
30
71
579
75
53
580
84
40
581
85
42
582
86
49
583
86
57
584
89
68
585
99
61
586
77
29
587
81
72
588
89
69
589
49
56
590
79
70
591
104
59
592
103
54
593
102
56
594
102
56
595
103
61
596
102
64
597
103
60
598
93
72
599
86
73
600
76
73
601
59
49
602
46
22
603
40
65
604
72
31
605
72
27
606
67
44
607
68
37
608
67
42
609
68
50
610
77
43
611
58
4
612
22
37
613
57
69
614
68
38
615
73
2
616
40
14
617
42
38
618
64
69
619
64
74
620
67
73
621
65
73
622
68
73
623
65
49
624
81
0
625
37
25
626
24
69
627
68
71
628
70
71
629
76
70
630
71
72
631
73
69
632
76
70
633
77
72
634
77
72
635
77
72
636
77
70
637
76
71
638
76
71
639
77
71
640
77
71
641
78
70
642
77
70
643
77
71
644
79
72
645
78
70
646
80
70
647
82
71
648
84
71
649
83
71
650
83
73
651
81
70
652
80
71
653
78
71
654
76
70
655
76
70
656
76
71
657
79
71
658
78
71
659
81
70
660
83
72
661
84
71
662
86
71
663
87
71
664
92
72
665
91
72
666
90
71
667
90
71
668
91
71
669
90
70
670
90
72
671
91
71
672
90
71
673
90
71
674
92
72
675
93
69
676
90
70
677
93
72
678
91
70
679
89
71
680
91
71
681
90
71
682
90
71
683
92
71
684
91
71
685
93
71
686
93
68
687
98
68
688
98
67
689
100
69
690
99
68
691
100
71
692
99
68
693
100
69
694
102
72
695
101
69
696
100
69
697
102
71
698
102
71
699
102
69
700
102
71
701
102
68
702
100
69
703
102
70
704
102
68
705
102
70
706
102
72
707
102
68
708
102
69
709
100
68
710
102
71
711
101
64
712
102
69
713
102
69
714
101
69
715
102
64
716
102
69
717
102
68
718
102
70
719
102
69
720
102
70
721
102
70
722
102
62
723
104
38
724
104
15
725
102
24
726
102
45
727
102
47
728
104
40
729
101
52
730
103
32
731
102
50
732
103
30
733
103
44
734
102
40
735
103
43
736
103
41
737
102
46
738
103
39
739
102
41
740
103
41
741
102
38
742
103
39
743
102
46
744
104
46
745
103
49
746
102
45
747
103
42
748
103
46
749
103
38
750
102
48
751
103
35
752
102
48
753
103
49
754
102
48
755
102
46
756
103
47
757
102
49
758
102
42
759
102
52
760
102
57
761
102
55
762
102
61
763
102
61
764
102
58
765
103
58
766
102
59
767
102
54
768
102
63
769
102
61
770
103
55
771
102
60
772
102
72
773
103
56
774
102
55
775
102
67
776
103
56
777
84
42
778
48
7
779
48
6
780
48
6
781
48
7
782
48
6
783
48
7
784
67
21
785
105
59
786
105
96
787
105
74
788
105
66
789
105
62
790
105
66
791
89
41
792
52
5
793
48
5
794
48
7
795
48
5
796
48
6
797
48
4
798
52
6
799
51
5
800
51
6
801
51
6
802
52
5
803
52
5
804
57
44
805
98
90
806
105
94
807
105
100
808
105
98
809
105
95
810
105
96
811
105
92
812
104
97
813
100
85
814
94
74
815
87
62
816
81
50
817
81
46
818
80
39
819
80
32
820
81
28
821
80
26
822
80
23
823
80
23
824
80
20
825
81
19
826
80
18
827
81
17
828
80
20
829
81
24
830
81
21
831
80
26
832
80
24
833
80
23
834
80
22
835
81
21
836
81
24
837
81
24
838
81
22
839
81
22
840
81
21
841
81
31
842
81
27
843
80
26
844
80
26
845
81
25
846
80
21
847
81
20
848
83
21
849
83
15
850
83
12
851
83
9
852
83
8
853
83
7
854
83
6
855
83
6
856
83
6
857
83
6
858
83
6
859
76
5
860
49
8
861
51
7
862
51
20
863
78
52
864
80
38
865
81
33
866
83
29
867
83
22
868
83
16
869
83
12
870
83
9
871
83
8
872
83
7
873
83
6
874
83
6
875
83
6
876
83
6
877
83
6
878
59
4
879
50
5
880
51
5
881
51
5
882
51
5
883
50
5
884
50
5
885
50
5
886
50
5
887
50
5
888
51
5
889
51
5
890
51
5
891
63
50
892
81
34
893
81
25
894
81
29
895
81
23
896
80
24
897
81
24
898
81
28
899
81
27
900
81
22
901
81
19
902
81
17
903
81
17
904
81
17
905
81
15
906
80
15
907
80
28
908
81
22
909
81
24
910
81
19
911
81
21
912
81
20
913
83
26
914
80
63
915
80
59
916
83
100
917
81
73
918
83
53
919
80
76
920
81
61
921
80
50
922
81
37
923
82
49
924
83
37
925
83
25
926
83
17
927
83
13
928
83
10
929
83
8
930
83
7
931
83
7
932
83
6
933
83
6
934
83
6
935
71
5
936
49
24
937
69
64
938
81
50
939
81
43
940
81
42
941
81
31
942
81
30
943
81
35
944
81
28
945
81
27
946
80
27
947
81
31
948
81
41
949
81
41
950
81
37
951
81
43
952
81
34
953
81
31
954
81
26
955
81
23
956
81
27
957
81
38
958
81
40
959
81
39
960
81
27
961
81
33
962
80
28
963
81
34
964
83
72
965
81
49
966
81
51
967
80
55
968
81
48
969
81
36
970
81
39
971
81
38
972
80
41
973
81
30
974
81
23
975
81
19
976
81
25
977
81
29
978
83
47
979
81
90
980
81
75
981
80
60
982
81
48
983
81
41
984
81
30
985
80
24
986
81
20
987
81
21
988
81
29
989
81
29
990
81
27
991
81
23
992
81
25
993
81
26
994
81
22
995
81
20
996
81
17
997
81
23
998
83
65
999
81
54
1 000
81
50
1 001
81
41
1 002
81
35
1 003
81
37
1 004
81
29
1 005
81
28
1 006
81
24
1 007
81
19
1 008
81
16
1 009
80
16
1 010
83
23
1 011
83
17
1 012
83
13
1 013
83
27
1 014
81
58
1 015
81
60
1 016
81
46
1 017
80
41
1 018
80
36
1 019
81
26
1 020
86
18
1 021
82
35
1 022
79
53
1 023
82
30
1 024
83
29
1 025
83
32
1 026
83
28
1 027
76
60
1 028
79
51
1 029
86
26
1 030
82
34
1 031
84
25
1 032
86
23
1 033
85
22
1 034
83
26
1 035
83
25
1 036
83
37
1 037
84
14
1 038
83
39
1 039
76
70
1 040
78
81
1 041
75
71
1 042
86
47
1 043
83
35
1 044
81
43
1 045
81
41
1 046
79
46
1 047
80
44
1 048
84
20
1 049
79
31
1 050
87
29
1 051
82
49
1 052
84
21
1 053
82
56
1 054
81
30
1 055
85
21
1 056
86
16
1 057
79
52
1 058
78
60
1 059
74
55
1 060
78
84
1 061
80
54
1 062
80
35
1 063
82
24
1 064
83
43
1 065
79
49
1 066
83
50
1 067
86
12
1 068
64
14
1 069
24
14
1 070
49
21
1 071
77
48
1 072
103
11
1 073
98
48
1 074
101
34
1 075
99
39
1 076
103
11
1 077
103
19
1 078
103
7
1 079
103
13
1 080
103
10
1 081
102
13
1 082
101
29
1 083
102
25
1 084
102
20
1 085
96
60
1 086
99
38
1 087
102
24
1 088
100
31
1 089
100
28
1 090
98
3
1 091
102
26
1 092
95
64
1 093
102
23
1 094
102
25
1 095
98
42
1 096
93
68
1 097
101
25
1 098
95
64
1 099
101
35
1 100
94
59
1 101
97
37
1 102
97
60
1 103
93
98
1 104
98
53
1 105
103
13
1 106
103
11
1 107
103
11
1 108
103
13
1 109
103
10
1 110
103
10
1 111
103
11
1 112
103
10
1 113
103
10
1 114
102
18
1 115
102
31
1 116
101
24
1 117
102
19
1 118
103
10
1 119
102
12
1 120
99
56
1 121
96
59
1 122
74
28
1 123
66
62
1 124
74
29
1 125
64
74
1 126
69
40
1 127
76
2
1 128
72
29
1 129
66
65
1 130
54
69
1 131
69
56
1 132
69
40
1 133
73
54
1 134
63
92
1 135
61
67
1 136
72
42
1 137
78
2
1 138
76
34
1 139
67
80
1 140
70
67
1 141
53
70
1 142
72
65
1 143
60
57
1 144
74
29
1 145
69
31
1 146
76
1
1 147
74
22
1 148
72
52
1 149
62
96
1 150
54
72
1 151
72
28
1 152
72
35
1 153
64
68
1 154
74
27
1 155
76
14
1 156
69
38
1 157
66
59
1 158
64
99
1 159
51
86
1 160
70
53
1 161
72
36
1 162
71
47
1 163
70
42
1 164
67
34
1 165
74
2
1 166
75
21
1 167
74
15
1 168
75
13
1 169
76
10
1 170
75
13
1 171
75
10
1 172
75
7
1 173
75
13
1 174
76
8
1 175
76
7
1 176
67
45
1 177
75
13
1 178
75
12
1 179
73
21
1 180
68
46
1 181
74
8
1 182
76
11
1 183
76
14
1 184
74
11
1 185
74
18
1 186
73
22
1 187
74
20
1 188
74
19
1 189
70
22
1 190
71
23
1 191
73
19
1 192
73
19
1 193
72
20
1 194
64
60
1 195
70
39
1 196
66
56
1 197
68
64
1 198
30
68
1 199
70
38
1 200
66
47
1 201
76
14
1 202
74
18
1 203
69
46
1 204
68
62
1 205
68
62
1 206
68
62
1 207
68
62
1 208
68
62
1 209
68
62
1 210
54
50
1 211
41
37
1 212
27
25
1 213
14
12
1 214
0
0
1 215
0
0
1 216
0
0
1 217
0
0
1 218
0
0
1 219
0
0
1 220
0
0
1 221
0
0
1 222
0
0
1 223
0
0
1 224
0
0
1 225
0
0
1 226
0
0
1 227
0
0
1 228
0
0
1 229
0
0
1 230
0
0
1 231
0
0
1 232
0
0
1 233
0
0
1 234
0
0
1 235
0
0
1 236
0
0
1 237
0
0
1 238
0
0
All on esitatud siirdekatsetsükli dünamomeetri graafik
NRTC dünamomeetri graafik
(1) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2007 (korr. 2008) punktis 8.3 kirjeldatud tsükliga C1.
(*1) 4B lisa kohaselt katsetatud mootorite puhul kasutatakse nimipöörlemiskiiruse asemel denormaliseerimiskiirust (ndenorm) ja see on määratletud 4B lisa punktis 7.7.1.1. Sel juhul kasutatakse denormaliseerimiskiirust (ndenorm) nimipöörlemiskiiruse asemel ka vahepöörlemiskiiruse kindlaksmääramiseks.
(*2) Võrdluspöörlemiskiirust kohaldatakse 4A lisa kohaselt katsetatud mootorite puhul üksnes valikuliselt ja see on määratletud 4A lisa punktis 4.3.1.
(2) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2007 (korr. 2008) punktis 8.4 kirjeldatud tsükliga D2.
(3) Põhivõimsusklassi mõiste paremaks mõistmiseks vt ISO 8528-1:2005 joonis 2.
(1) Kiirusealased terminid nagu allmärkustes üksikrežiimis püsikatsetsüklite kohta.
(2) Pöördemomendi protsent on vastav maksimaalsele pöördemomendile mootori määratud kiirusel.
(3) Edasiliikumine ühest režiimist järgmisse 20 sek siirdefaasiga. Siirdefaasi käigus toimub lineaarne üleminek jooksva režiimi pöördemomendi seadistuselt järgmise režiimi pöördemomendi seadistusele ning samaaegselt mootori pöörlemiskiiruse lineaarne üleminek, kui kiiruse seadistuses toimub muutus.
(4) Pöördemomendi protsent on vastav katse maksimaalsele pöördemomendile.
(5) Edasiliikumine ühest režiimist järgmisse 20 sek siirdefaasiga. Siirdefaasi käigus toimub lineaarne üleminek jooksva režiimi pöördemomendi seadistuselt järgmise režiimi pöördemomendi seadistusele.
6. LISA
Etalonkütuse tehnilised omadused, mis on ette nähtud tüübikinnituskatseteks ja toodangu nõuetele vastavuse kontrollimiseks(1)
määrimisvõime (HFRR kulumispleki läbimõõt temperatuuril 60 °C)
μm
—
400
CEC F-06-A-96
FAME
keelatud
(1) Kõik kütusenäitajad ja piirväärtused tuleb üle vaadata, võttes arvesse turusuundumusi.
(2) Mootori või sõiduki soojusliku kasuteguri arvutamiseks saab kütuse kütteväärtuse tuletada järgmise valemi põhjal:
kus:
d on tihedus temperatuuril 15 °C
x on veemassi suhtarv (%/100)
y on tuhamassi suhtarv (%/100)
s on väävlimassi suhtarv (%/100)
(3) Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud dokumendis ASTM D 3244 „Defining a basis for petroleum produce quality disputes” („Naftatoodete kvaliteediga seotud vaidluste aluse kindlaksmääramine”) esitatud tingimusi ning miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvestatud minimaalset positiivset 2R väärtust; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = reprodutseeritavus).
Olenemata kõnealusest meetmest, mis on vajalik statistilistel põhjustel, peaks kütusetootja eesmärgiks olema siiski nullväärtus juhul, kui ettenähtud maksimumväärtus on 2R, ning keskmine väärtus juhul, kui on antud maksimaalsed ja minimaalsed piirväärtused. Kui on vaja selgitada kütuse vastavust tehniliste andmete nõuetele, tuleks rakendada dokumendi ASTM D 3244 tingimusi.
(4) Esitatud arvud tähistavad aurustumise koguseid (taastatud % + kao %).
(5) Tsetaani diapasoon ei vasta 4R miinimumdiapasooni nõudele. Kui peaks tekkima vaidlusi kütuse tarnija ning kütuse kasutaja vahel, võib vaidluste lahendamisel kasutada ASTM D 3244 tingimusi, eeldusel et vajaliku täpsuse saavutamisel ei piirduta ühekordse määramisega, vaid tehakse piisaval hulgal korduvaid mõõtmisi.
(6) Kuigi oksüdatsiooni stabiilsust kontrollitakse, jääb säilivusaeg tõenäoliselt piiratuks. Ladustamistingimuste ja säilivusaja suhtes tuleks pidada nõu tarnijaga.
(7) See kütus peaks põhinema ainult süsivesinike otsedestillatsiooni ja krakitud destillatsiooni komponentidel; desulfureerimine on lubatud. Kütus ei tohi sisaldada metallilisandeid ega tsetaaniarvu suurendavaid lisandeid.
(8) Madalamad väärtused on lubatud; sel juhul tuleb teatada kasutatud etalonkütuse tsetaaniarv.
(9) Kõrgemad väärtused on lubatud; sel juhul tuleb teatada kasutatud etalonkütuse väävlisisaldus.
(10) Tuleb pidevalt üle vaadata, võttes arvesse turusuundumusi. Mootorite puhul, mis ei ole varustatud heitgaasi järeltöötlemissüsteemiga, loetakse taotleja soovil esmase tüübikinnituse puhul lubatud väävlisisalduse määraks 0,05 massiprotsenti; sel juhul tuleb tahkete osakeste mõõdetud taset korrigeerida ülespoole vastavalt keskmisele väärtusele, mis vastab kütusele kehtestatud nominaalsele väävlisisaldusele (0,15 massiprotsenti), järgmise valemi järgi:
kus:
PTadj
=
korrigeeritud PT väärtus (g/kWh)
PT
=
tahkete osakeste mõõdetud heitetaseme kaalutud eriväärtus (g/kWh)
SFC
=
kütuse kaalutud erikulu (g/kWH), mis arvutatakse allpool esitatud valemi järgi
NSLF
=
väävlisisalduse massiosa keskmine nimiväärtus (s.o 0,15 %/100)
FSF
=
kütuse väävlisisalduse massiosa (%/100)
Kütuse kaalutud erikulu arvutamise valem:
kus:
Tootmise nõuetele vastavuse hindamisel kooskõlas punktiga 7.4.2 tuleb nõuete täitmiseks kasutada etalonkütust, mille väävlisisaldus on minimaalselt/maksimaalselt 0,1/0,2 massiprotsenti.
(11) Lubatud on kõrgemad väärtused, kuni 855 m3; sel juhul tuleb teatada kasutatud etalonkütuse tihedus. Tootmise nõuetele vastavuse hindamisel kooskõlas punktiga 7.4.2 tuleb nõuete täitmiseks kasutada etalonkütust, mille tihedus on minimaalselt/maksimaalselt 835/845 kg/m3.
(12) Asendatakse alates rakendamiskuupäevast standardiga EN/ISO 6245.
(13) Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud ISO 4259 dokumendi „Petroleum products – Determination and application of precision data in relation to methods of test” („Naftasaadused – katsemeetodite täpsete andmete määratlemine ja kohaldamine”) esitatud tingimusi ning miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvestatud minimaalset positiivset 2R väärtust; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = reprodutseeritavus).
Olenemata kõnealusest meetmest, mis on vajalik tehnilistel põhjustel, peaks kütusetootja eesmärgiks olema siiski nullväärtus juhul, kui ettenähtud maksimumväärtus on 2R, ning keskmine väärtus juhul, kui on antud maksimaalsed ja minimaalsed piirväärtused. Kui on vaja selgitada kütuse vastavust tehniliste andmete nõuetele, tuleks rakendada ISO 4259 tingimusi.
(14) Tsetaani diapasoon ei vasta 4R miinimumdiapasooni nõudele. Kui peaks tekkima vaidlusi kütuse tarnija ning kütuse kasutaja vahel, võib vaidluste lahendamisel kasutada ISO 4259 tingimusi, eeldusel et vajaliku täpsuse saavutamisel ei piirduta ühekordse määramisega, vaid tehakse piisaval hulgal korduvaid mõõtmisi.
(15) Katseprotokollis tuleb ära märkida katses kasutatud kütuse tegelik väävlisisaldus..
(16) Kuigi oksüdatsiooni stabiilsust kontrollitakse, jääb säilivusaeg tõenäoliselt piiratuks. Ladustamistingimuste ja säilivusaja suhtes tuleks pidada nõu tarnijaga.
(17) Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud ISO 4259 dokumendi „Petroleum products – Determination and application of precision data in relation to methods of test” („Naftasaadused – katsemeetodite täpsete andmete määratlemine ja kohaldamine”) esitatud tingimusi ning miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvestatud minimaalset positiivset 2R väärtust; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = reprodutseeritavus).
Olenemata kõnealusest meetmest, mis on vajalik tehnilistel põhjustel, peaks kütusetootja eesmärgiks olema siiski nullväärtus juhul, kui ettenähtud maksimumväärtus on 2R, ning keskmine väärtus juhul, kui on antud maksimaalsed ja minimaalsed piirväärtused. Kui on vaja selgitada kütuse vastavust tehniliste andmete nõuetele, tuleks rakendada ISO 4259 tingimusi.
(18) Tsetaani diapasoon ei vasta 4R miinimumdiapasooni nõudele. Kui peaks tekkima vaidlusi kütuse tarnija ning kütuse kasutaja vahel, võib vaidluste lahendamisel kasutada ISO 4259 tingimusi, eeldusel et vajaliku täpsuse saavutamisel ei piirduta ühekordse määramisega, vaid tehakse piisaval hulgal korduvaid mõõtmisi.
(19) Katseprotokollis tuleb ära märkida I tüübi katses kasutatud kütuse tegelik väävlisisaldus.
(20) Kuigi oksüdatsiooni stabiilsust kontrollitakse, jääb säilivusaeg tõenäoliselt piiratuks. Ladustamistingimuste ja säilivusaja suhtes tuleks pidada nõu tarnijaga.
Katse ajaks eemaldatakse teatavad lisaseadmed, mis on seotud masina käitamisega ja mida võib paigaldada mootorile.
Näitena on esitatud järgmine mittetäielik loetelu:
i)
pidurite õhkkompressor
ii)
roolivõimendi kompressor
iii)
vedrustuse kompressor
iv)
kliimaseade
Ei
(1) Täielik sisselaskesüsteem paigaldatakse ettenähtud rakenduse jaoks kindlaksmääratud viisil:
i)
kui sellel võib olla märkimisväärne mõju mootori võimsusele;
ii)
kui tootja seda nõuab.
Muudel juhtudel võib kasutada samaväärset süsteemi, mispuhul tuleks katse käigus kontrollida, et rõhk sisselasketorustikus ei erineks tootja kindlaksmääratud kõrgeimast rõhust puhta õhufiltri korral rohkem kui 100 Pa võrra.
(2) Täielik heitgaasisüsteem paigaldatakse ettenähtud rakenduse jaoks kindlaksmääratud viisil:
i)
kui sellel võib olla märkimisväärne mõju mootori võimsusele;
ii)
kui tootja seda nõuab.
Muudel juhtudel võib paigaldada samaväärse süsteemi, eeldusel et mõõdetud rõhk ei erine tootja ettenähtud kõrgeimast rõhust rohkem kui 1 000 Pa võrra.
(3) Kui mootoril on mootorpidur, on seguklapp täiesti avatud.
(4) Kütusetoite rõhku võib vajaduse korral muuta, et saada mootori teatavas rakenduses esinev rõhk (eelkõige kütuse tagastussüsteemi kasutamise korral).
(5) Jahutusvedeliku ringlust võib juhtida ainult mootori veepump. Vedeliku jahutamine võib toimuda välise ringluse teel, nii et välise ringluse rõhukadu ja rõhk pumba sisselaskeava juures jäävad ligikaudu samaks kui mootori jahutussüsteemis.
(7) Kui katseks paigaldatakse mootorile jahutusventilaator või -puhur, lisatakse nende kasutatav võimsus arvutustulemustele, välja arvatud juhul, kui jahutusventilaatorid paigaldatakse õhkjahutusega mootorite korral otse väntvõllile. Ventilaatori või puhuri võimsus määratakse katse ajal rakendatavate pöörlemiskiiruste juures kas standardnäitajatel põhinevate arvutuste või praktiliste katsete teel.
(8) Generaatori minimaalne võimsus: generaatori elektriline võimsus piirdub võimsusega, mis on vajalik mootori tööks hädavajalike abiseadmete töötamiseks. Kui on tarvis ühendada aku, kasutatakse täielikult laetud ja heas korras akut.
(9) Õhu vahejahutiga mootoreid katsetatakse õhu vahejahutiga, olenemata sellest, kas jahuti toimib vedeliku või õhuga, kuid tootja soovil võib õhuga toimiva jahuti asendada katsestendi süsteemiga. Mõlemal juhul mõõdetakse võimsust kõikidel pöörlemiskiirustel nii, et mootoriõhu suurim rõhukadu ja väikseim temperatuurikadu katsestendi süsteemi vahejahutis vastavad tootja ettenähtud näitajatele.
(10) Elektriliste või muude käivitussüsteemide toide saadakse katsestendist.
8. LISA
KESTVUSNÕUDED
1. VÕIMSUSKLASSI H KUNI P KUULUVATE SURVESÜÜTEMOOTORITE VASTUPIDAVUSE KONTROLLIMINE.
See lisa kehtib ainult võimsusklassi H kuni P kuuluvate survesüütemootorite suhtes.
1.1. Tootja määrab iga reguleeritava saasteaine halvendusteguri (DF) väärtuse võimsusklassi H kuni P kuuluva iga mootoritüüpkonna puhul. Sellist halvendustegurit kasutatakse tüübikinnituseks ja tootmisliini kontrolliks.
1.1.1. Halvendusteguri määramise katse tehakse järgmiselt:
1.1.1.1. Tootja teeb mootori töötundide akumuleerimiseks kestvuskatsed vastavalt hea inseneritava alusel valitud katsekavale, mis peab esile tooma töös oleva mootori tüüpilised omadused seoses mootori heite vähendamise funktsiooni halvenemisega. Kestvuskatse aeg peaks üldiselt olema võrdväärne vähemalt neljandikuga heite püsimisajast (emission durability period, EDP).
Vajaliku kasutusaja võib saavutada mootori käitamisel dünamomeetri katsestendil või masina tegeliku töö käigus. Kasutada võib kiirendatud kestvuskatseid, mille puhul kasutusaja saavutamise plaan teostatakse suurema koormusteguriga, kui tavakasutuses ette tuleb. Mootori tootja määrab hea inseneritava alusel kiirendusteguri, mis seostab mootori kestvuskatsete tunde võrdväärse arvu heite püsimisaja tundidega.
Kestvuskatse ajal ei tohi hooldada ega asendada heite teket mõjutavaid komponente, välja arvatud tootja soovitatud korralises hoolduskavas nimetatud komponendid.
Mootori tootja valib hea inseneritava alusel katsemootori, alamsüsteemid või komponendid, mida tuleb kasutada heite halvendusteguri määramiseks antud tüüpi mootorite või samalaadse heitekontrollisüsteemi tehnoloogiaga mootoritüüpkondade jaoks. Kriteeriumiks on see, et katsemootor peab esindama nende mootoritüüpkondade heite halvenemiskarakteristikut, mis kasutavad tulemuseks saadud halvendusteguri väärtusi tüübikinnituse saamiseks. Erineva silindri läbimõõdu ja kolvikäiguga, erineva konfiguratsiooni, erinevate õhuvarustussüsteemide, erinevate kütusesüsteemidega mootoreid võib käsitleda heite halvenemiskarakteristiku alusel samaväärsetena, kui selle kindlaksmääramiseks on olemas rahuldav tehniline alus.
Kui on olemas rahuldav alus tehnoloogia käsitamiseks samaväärsena heite tekke seisukohast ning tõendid selle kohta, et katsed on tehtud vastavalt ettenähtud nõuetele, võib kasutada muu tootja määratud halvendusteguri väärtusi.
Katsemootori heitekatse tehakse vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele pärast esialgset sissetöötamisaega, kuid enne kasutusaja saavutamise katset ning pärast kestvuskatset. Heitekatseid võib teha ka teatavate ajavahemike järel kasutusaja saavutamise katseperioodil ning kasutada nende tulemusi halvenemissuundumuse kindlaksmääramisel.
1.1.1.2. Tüübikinnitusasutus ei pea olema halvenduse määramiseks tehtavate kasutusaja saavutamise katsete või heitekatsete juures.
1.1.1.3. Halvendusteguri väärtuste kindlaksmääramine kestvuskatsete alusel
Aditiivne halvendustegur on määratletud heite püsimisaja alguses kindlaks määratud heiteväärtuse ja heite püsimisaja lõpule vastava heitetekke esindamiseks kindlaks määratud väärtuse vahena.
Multiplikatiivne halvendustegur on määratletud heite püsimisaja lõpul kindlaksmääratud heitetaseme ja heite püsimisaja alguses kindlaksmääratud heiteväärtuse suhtena.
Kõikide saasteainete kohta, mida on õigusaktis käsitletud, tuleb kehtestada eraldi halvendustegurid. NOx + HC normi kohase aditiivse halvendusteguri väärtuse kehtestamisel määratakse see kindlaks saasteainete summa alusel, sellest olenemata võib ühele saasteainele vastav negatiivne halvenemine mitte korvata teisele saasteainele vastavat halvenemist. NOx + HC multiplikatiivse halvendusteguri korral määratakse kindlaks eraldi HC ja NOx halvendusteguri väärtused ning kasutatakse neid eraldi halvenenud heiteväärtuste arvutamisel heitekatsete tulemuste alusel enne leitud NOx ja HC halvenemise väärtuste kombineerimist normile vastavuse kindlaksmääramiseks.
Kui katseid ei tehta kogu heite püsimisaja ulatuses, määratakse heite püsimisaja lõpule vastavad väärtused kindlaks katse ajale vastava halvenemiskõvera ekstrapoleerimisega kogu heite püsimisajale.
Kui kasutusaja saavutamise kestvuskatse ajal on heitekatsete tulemusi regulaarselt registreeritud, kasutatakse heite püsimisaja lõpule vastavate heitetasemete kindlaksmääramisel standardseid heal taval põhinevaid statistilise töötlemise meetodeid; lõplike heiteväärtuste kindlaksmääramisel võib kasutada statistilise olulisuse kontrollimist.
Kui arvutuste tulemuseks on väärtus, mis on multiplikatiivse halvendusteguri korral väiksem kui 1,00 või aditiivse halvendusteguri korral väiksem kui 0,00, siis on halvendustegur vastavalt 1,0 või 0,00.
1.1.1.4. Tootja võib teel kasutatavate raskeveokite survesüütega mootorite tüübikinnituse saamiseks tüübikinnitusasutuse loal kasutada halvendustegurit, mis on saadud kestvuskatse tulemustest, mis tehti halvendusteguri väärtuste saamiseks. Seda lubatakse siis, kui tüübikinnituseks halvendustegurit kasutatavate teel kasutatavate mootorite ja teeväliste mootoritüüpkondade katsed on tehnoloogiliselt samaväärsed. Teel kasutatavate mootorite heite püsivuskatsete tulemustest saadud halvendustegurid tuleb arvutada punktis 3 esitatud heite püsimisaja väärtuste alusel.
1.1.1.5. Juhul kui mootoritüüpkond kasutab heakskiidetud tehnoloogiat, võib tüübikinnitusasutuse heakskiidu korral katsete asemel kasutada heal inseneritaval põhinevat analüüsi, et kindlaks määrata halvendustegur selle mootori tüüpkonna jaoks, millele taotletakse tüübikinnitust
1.2. Teave halvendusteguri kohta tüübikinnitustaotluses
1.2.1. Järeltöötlusseadmeta survesüütemootorite mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotluses esitatakse aditiivsed halvendustegurid iga saasteaine kohta.
1.2.2. Järeltöötlusseadmega survesüütemootorite mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotluses esitatakse multiplikatiivsed halvendustegurid iga saasteaine kohta.
1.2.3. Tootja esitab tüübikinnitusasutuse nõudmisel teabe, mis kinnitab neid halvendustegureid. See teave sisaldab tavaliselt heitekatse tulemusi, kasutusaja saavutamise katseplaan, hoolduskorda koos teabega, mis vajaduse korral toetab insenerihinnanguid tehnoloogilise samaväärsuse kohta.
2. VÕIMSUSKLASSI Q KUNI R KUULUVATE SURVESÜÜTEMOOTORITE KESTVUSE KONTROLLIMINE
2.1. Käesolevat punkti kohaldatakse võimsusklassi Q kuni
2.1.1. R kuuluvate survesüütemootorite suhtes. Tootja taotlusel võib seda kohaldada ka võimsusklassi H kuni P kuuluvate survesüütemootorite suhtes alternatiivina käesoleva lisa punktis 1 esitatud nõuetele.
2.1.2. Käesolevas punktis 2 kirjeldatakse üksikasjalikult menetlusi mootorite valimiseks katsetesse, mida teostatakse kasutusaja saavutamise katseplaani alusel halvendustegurite kindlaksmääramiseks IV etapi mootorite tüübikinnituse ja toodangu nõuetele vastavuse hindamise jaoks. Halvendustegureid kohaldatakse kooskõlas punktiga 2.4.7. heitkoguste suhtes, mis on mõõdetud vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisale.
2.1.3. Tüübikinnitusasutus ei pea olema halvenduse määramiseks tehtavate kasutusaja saavutamise katsete või heitekatsete juures.
2.1.4. Käesolevas punktis 2 kirjeldatakse üksikasjalikult ka heitetaset mõjutavat ja heitetaset mittemõjutavat hooldust, mida tuleks või võiks kasutusaja saavutamise katseplaani läbivatele mootoritele teha. Selline hooldus peab vastama kasutusel olevatele mootoritele tehtava hooldusega ja sellest tuleb teavitada uute mootorite omanikke.
2.1.5. Tootja taotlusel võib tüübikinnitusasutus lubada kasutada halvendustegureid, mis on määratud kindlaks muude kui punktides 2.4.1–2.4.5 ette nähtud menetlustega. Sel juhul peab tootja tüübikinnitusasutusele tõendama, et kasutatud alternatiivsed menetlused on sama ranged kui punktides 2.4.1–2.4.5 esitatud menetlused.
2.3.1. Mootorid valitakse käesoleva eeskirja 1B lisas määratletud mootoritüüpkonnast, et teha heitekatse heite püsimisaja halvendustegurite kindlaksmääramiseks.
2.3.2. Erinevatesse mootoritüüpkondadesse kuuluvaid mootoreid võib kasutatava heitgaaside järeltöötlussüsteemi tüübi alusel omakorda liigitada tüüpkondadeks. Selleks et paigutada ühte ja samasse mootori heitgaaside järeltöötlussüsteemi tüüpkonda mootorid, millel on erinev silindrite paigutus, aga sarnase tehnilise kirjelduse ja paigaldusega heitgaaside järeltöötlussüsteemid, esitab tootja tüübikinnitusasutusele andmeid, millega tõendatakse mootorite heitkoguseid vähendava talitluse sarnasust.
2.3.3. Mootori tootja valib välja ühe mootori, mis esindab vastavalt punktile 2.3.2 määratletud mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda ja mida katsetatakse punktis 2.4.2 määratletud kasutusaja saavutamise katseplaani jooksul ning sellest teatatakse tüübikinnitusasutusele enne katse algust.
2.3.3.1. Kui tüübikinnitusasutus otsustab, et mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna kõrgeima heite taseme määramiseks oleks parem katsetada mõnda teist mootorit, valivad tüübikinnitusasutus ja mootorite tootja katsetatava mootori ühiselt.
Mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna puhul kohaldatavad halvendustegurid määratakse kindlaks valitud mootorite põhjal, võttes aluseks kasutusaja saavutamise katseplaani, mis hõlmab gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguste regulaarset määramist NRSC ja NRTC katsetes.
2.4.2. Kasutusaja saavutamise katseplaan
Kasutusaja saavutamise katseplaani võib rakendada tootja soovil, katsetades valitud mootoriga varustatud masinat kasutusaja saavutamise katseplaani alusel reaalsetes tingimustes või käitades valitud mootorit kasutusaja saavutamise katseplaani alusel dünamomeetril.
2.4.2.1. Kasutusaja saavutamise katseplaani rakendamine reaalsetes tingimustes ja dünamomeetril
2.4.2.1.1.
Tootja määrab kindlaks mootorite kasutusaja saavutamise ning vanandamistsükli vormi ja kestuse kooskõlas heade inseneritavadega.
2.4.2.1.2.
Tootja määrab kindlaks katsepunktid, kus mõõdetakse gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguseid NRTC ja NRSC kuumkäivitustsüklites. Katsepunkte peab olema vähemalt kolm: üks kasutusaja saavutamise katseplaani alguses, üks umbes selle keskel ja veel üks selle lõpus.
2.4.2.1.3.
Kooskõlas punktiga 2.4.5.2 arvutatud heitkoguste piirnormid alguspunktis ja heite püsimisaja lõpp-punktis peavad vastama selle mootoritüüpkonna suhtes kohaldatavatele piirnormidele, ehkki katsepunktide üksikud heitkoguste tulemused võivad olla nendest piirnormidest suuremad.
2.4.2.1.4.
Valmistaja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib igas katsepunktis teostada ainult ühe katsetsükli (kas NRTC või NRSC kuumkäivitustsükkel) ning teine katsetsükkel tehakse ainult kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja lõpus.
2.4.2.1.5.
Püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul tuleb igas katsepunktis teha vaid NRSC tsükkel.
2.4.2.1.6.
Erinevate mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkondade puhul võivad olla erinevad ka kasutusaja saavutamise katseplaanid.
2.4.2.1.7.
Kasutusaja saavutamise katseplaanid võivad olla lühemad kui heite püsimisaeg, kuid need ei tohi olla lühemad kui aeg, mis on võrdväärne vähemalt veerandiga asjaomasest heite püsimisajast, mis on määratletud käesoleva lisa punktis 3.
2.4.2.1.8.
Lubatud on kiirendatud vanandamine, mille puhul kohandatakse kasutusaja saavutamise katseplaani kütusekulu alusel. Kohandamise aluseks on tüüpilise kasutusaegse kütusekulu ja vanandamistsükliaegse kütusekulu suhtarv, kuid vanandamistsükli kütusekulu ei tohi olla tüüpilisest kasutusaegsest kütusekulust rohkem kui 30 % suurem.
2.4.2.1.9.
Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib kasutada kiirendatud vanandamise alternatiivseid meetodeid.
2.4.2.1.10.
Kasutusaja saavutamise katseplaani kirjeldatakse täielikult tüübikinnitustaotluses ning sellest teavitatakse tüübikinnitusasutust enne katsete algust.
2.4.2.2. Kui tüübikinnitusasutus otsustab, et tootja valitud punktide vahel tuleb teostada lisamõõtmisi, teavitab ta sellest tootjat. Tootja koostab uue kasutusaja saavutamise katseplaani ja tüübikinnitusasutus annab sellele oma nõusoleku.
2.4.3. Mootori katsetamine
2.4.3.1. Mootorisüsteemi stabiliseerimine
2.4.3.1.1.
Tootja määrab iga mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna kohta kindlaks, mitu tundi masin või mootor peab töötama, enne kui mootori järeltöötlussüsteemi töö on stabiliseerunud. Tüübikinnitusasutuse taotlusel avaldab tootja andmed ja analüüsi, mille alusel see kindlaks määrati. Alternatiivina võib tootja lasta mootoril või masinal töötada 60–125 tundi või ekvivalentse aja jooksul vanandamistsüklis, et mootori järeltöötlussüsteem stabiliseeruks.
2.4.3.1.2.
Punktis 2.4.3.1.1 kindlaks määratud stabiliseerumisperioodi lõppu käsitatakse kasutusaja saavutamise katseplaani algusena.
2.4.3.2. Kasutusaja saavutamise katsed
2.4.3.2.1.
Pärast stabiliseerumisperioodi lastakse mootoril töötada tootja valitud kasutusaja saavutamise katseplaani alusel, nagu on kirjeldatud punktis 2.3.2. Tootja kindlaksmääratud ja vajaduse korral tüübikinnitusasutuse poolt vastavalt punktile 2.4.2.2 sätestatud korrapäraste ajavahemike tagant mõõdetakse NRTC ja NRSC kuumkäivitustsüklite käigus mootorist eralduvaid gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguseid.
Tootja võib otsustada mõõta saasteainete heitkoguseid eraldi enne ja pärast heitgaasi järeltöötlussüsteemi.
Kui vastavalt punktile 2.4.2.1.4 on kokku lepitud, et igas katsepunktis tehakse ainult üks katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivituskatse), tehakse teine katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivituskatse) kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja lõpus.
Vastavalt punktile 2.4.2.1.5 tuleb püsiva pöörlemiskiirusega mootorite puhul teha igas katsepunktis vaid NRSC tsükkel.
2.4.3.2.2.
Kasutusaja saavutamise katseplaani ajal teostatakse mootoril punktis 2.5 kirjeldatud hooldust.
2.4.3.2.3.
Kasutusaja saavutamise katseplaani ajal võib mootori või masina erakorralist hooldust teostada näiteks juhul, kui tootja tavapärane diagnostikasüsteem on avastanud probleemi, mis oleks käitajale teada andnud rikke tekkimisest.
2.4.4. Aruandlus
2.4.4.1. Kõik kasutusaja saavutamise katseplaani ajal toimunud heitekatset (NRTC ja NRSC kuumkäivitus) tulemused tehakse tüübikinnitusasutusele kättesaadavaks. Kui mõni heitekatse tunnistatakse kehtetuks, peab tootja selgitama, miks katse kehtetuks tunnistati. Sellisel juhul tuleb teostada uued heitkoguste katseseeriad järgneva 100tunnise kasutusaja saavutamise jooksul.
2.4.4.2. Tootja säilitab dokumendid, mis sisaldavad kogu teavet kõigi kasutusaja saavutamise katseplaani käigus mootoril teostatud heitekatsete ja hoolduste kohta. See teave esitatakse tüübikinnitusasutusele koos kasutusaja saavutamise katseplaani käigus tehtud heitekatsete tulemustega.
2.4.5. Halvendustegurite määramine
2.4.5.1. Kasutusaja saavutamise katseplaani jooksul NRTC ja NRSC kuumkäivitustsüklite jooksul igas katsepunktis mõõdetud iga saasteaine puhul tehakse kõikide katseandmete põhjal sobivaim lineaarne regressioon. Iga saasteaine puhul tehtud katsete tulemused väljendatakse sama arvu kümnendkohtadega nagu antud mootoritüüpkonna puhul kehtiva saasteaine piirnormides, pluss üks kümnendkoht.
Kui vastavalt punktile 2.4.2.1.4 või 2.4.2.1.5 tehakse igas katsepunktis ainult üks katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivituskatse), tehakse regressioonianalüüs ainult igas katsepunktis tehtud katsetsükli tulemuste alusel.
Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse eelneval heakskiidul on lubatud mittelineaarne regressioon.
2.4.5.2. Katsetatava mootori suhtes kohaldatavad heitkoguste piirnormid iga saasteaine kohta kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja heite püsimisaja lõpp-punktis tuleb arvutada regressioonivalemi põhjal. Kui kasutusaja saavutamise katseplaan on heite püsimisajast lühem, siis määratakse heitkoguste piirnormid heite püsimisaja lõpp-punktis kindlaks punktis 2.4.5.1 sätestatud regressioonivalemi ekstrapoleerimise teel.
Kui heitkoguste piirnorme kasutatakse samasse mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda kuuluvate mootoritüüpkondade puhul, millel on erinevad heite püsimisajad, siis tuleb heitkoguste piirnormid heite püsimisaja lõpp-punktis iga heite püsimisaja jaoks ümber arvutada punktis 2.4.5.1 esitatud regressioonivalemi ekstrapoleerimise või interpoleerimise teel.
2.4.5.3. Iga saasteaine halvendustegur on määratletud kui heite püsimisaja lõpp-punktis ja kasutusaja saavutamise katseplaani alguses kohaldatavate heitkoguste piirnormide suhtarv (multiplikatiivne halvendustegur).
Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse eelneval heakskiidul võib kohaldada iga saasteaine suhtes aditiivset halvendustegurit. Aditiivne halvendustegur on määratletud kui erinevus kalkuleeritud heitkoguste piirnormide vahel heite püsimisaja lõpp-punktis ja kasutusaja saavutamise katseplaani alguses.
Joonisel 1 on näide NOx heitkoguste halvendustegurite kindlaksmääramise kohta lineaarse regressiooni abil.
Multiplikatiivsete ja aditiivsete halvendustegurite kombineerimine ühes saasteainete sarjas ei ole lubatud.
Kui arvutuse tulemuseks on väärtus, mis on multiplikatiivse halvendusteguri korral väiksem kui 1,00 või aditiivse halvendusteguri korral väiksem kui 0,00, siis on halvendustegur vastavalt 1,0 või 0,00.
Kui on kokku lepitud, et vastavalt punktile 2.4.2.1.4 tehakse igas katsepunktis ainult üks katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivituskatse) ning teine katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivituskatse) tehakse ainult kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja lõpus, kohaldatakse igas katsepunktis tehtud katsetsükli jaoks arvutatud halvendustegurit ka teise katsetsükli suhtes.
Joonis 1
Näide halvendusteguri kindlaksmääramise kohta
2.4.6. Kindlaksmääratud halvendustegurid
2.4.6.1 Mootorite tootjad võivad halvendustegurite kindlaksmääramiseks kasutada kasutusaja saavutamise katseplaani asemel alternatiivina järgmisi kindlaks määratud multiplikatiivseid halvendustegureid:
Katsetsükkel
CO
HC
NOx
Tahked osakesed
NRTC
1,3
1,3
1,15
1,05
NRSC
1,3
1,3
1,15
1,05
Kindlaksmääratud aditiivseid halvendustegureid ei ole antud. Kindlaksmääratud multiplikatiivsete halvendustegurite teisendamine aditiivseteks teguriteks ei ole lubatud.
Kui kasutatakse kindlaksmääratud halvendustegureid, peab tootja esitama tüübikinnitusasutusele kindlad tõendid selle kohta, et neilt heitekontrollisüsteemi osadelt võib eeldada seda heite püsimisaega, mida seostatakse nimetatud kindlaksmääratud teguritega. Need tõendid võivad põhineda mootori ehituse analüüsil, katsetel või mõlema kombinatsioonil.
2.4.7. Halvendustegurite kohaldamine
2.4.7.1. Pärast halvendusteguri kohaldamist vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisale mõõdetud katsetulemustele (tahkete osakeste ja iga üksiku gaasi tsükli kaalutud eriheide) peavad mootorid olema vastavuses iga saasteaine heitkoguse piirnormiga, mida kohaldatakse selle mootoritüüpkonna suhtes. Sõltuvalt halvendusteguri tüübist kohaldatakse järgmisi norme:
2.4.7.2. Multiplikatiivse NOx + HC halvendusteguri puhul määratakse eraldi HC ja NOx halvendustegurid ning neid kohaldatakse heitkoguste katse halvendatud heitetasemete arvutamiseks enne, kui tulemuseks saadud halvendatud NOx ja HC väärtused kombineeritakse, et teha kindlaks vastavus heitkoguste piirnormidele.
2.4.7.3. Tootja võib otsustada kanda mootorile mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna järgi kindlaks määratud halvendustegur üle mootorisüsteemile, mis ei kuulu samasse mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda. Sellistel juhtudel peab tootja tüübikinnitusasutusele tõendama, et mootorisüsteemil, mille jaoks mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda algselt katsetati, ja mootorisüsteemil, millele halvendustegureid üle kantakse, on sarnased tehnilised näitajad ja masinale paigaldamise nõuded ning et selle mootori või mootorisüsteemi heitetasemed on samalaadsed.
Juhul kui halvendustegurid kantakse üle erineva heite püsimisajaga mootorisüsteemile, tuleb halvendustegurid kohaldatava heite püsimisaja jaoks ümber arvutada punktis 2.4.5.1 sätestatud regressioonivalemi ekstrapoleerimise või interpoleerimise teel.
2.4.7.4. Iga saasteaine halvendustegurid igas kohaldatavas katsetsüklis registreeritakse käesoleva eeskirja 2. lisa 1. liites sätestatud katsetulemuste dokumendis.
2.4.8. Tootmise nõuetele vastavuse kontrollimine
2.4.8.1. Tootmise vastavust heitetaset käsitlevatele nõuetele kontrollitakse käesoleva eeskirja punkti 7 alusel.
2.4.8.2. Tootja võib otsustada mõõta saasteaine heitkoguseid enne heitgaasi järeltöötlussüsteemi samal ajal tüübikinnituskatse tegemisega. Nii tehes võib valmistaja leida mootori ja järeltöötlussüsteemi jaoks eraldi mitteametlikud halvendustegurid ning kasutada neid kontrolli abivahendina tootmisliini lõpus.
2.4.8.3. Tüübikinnituse jaoks registreeritakse 2. lisa 1. liites sätestatud katsetulemuste dokumendis ainult punktide 2.4.5 või 2.4.6 kohaselt määratud halvendustegurid.
2.5.1.1. Kasutusaja saavutamise katseplaani rakendamiseks tuleb heitetaset mõjutavat käitamisaegset korralist hooldust teostada samaväärsete ajavahemike tagant, mis tootja täpsustab masina või mootori omanikule antavas hooldusjuhendis. Vajaduse korral võib hoolduskava kasutusaja saavutamise katseplaani käigus muuta, tingimusel et hoolduskavast ei jäeta välja ühtegi hooldustoimingut, mis on katsemootorile juba tehtud.
2.5.1.2. Mootori tootja kirjeldab kasutusaja saavutamise katseplaanis järgmiste osade reguleerimist, puhastamist ja hooldust (kui see on vajalik) ning korralist vahetamist:
a)
heitgaasitagastussüsteemi filtrid ja jahutid;
b)
karteri tuulutusklapp (vajaduse korral);
c)
sissepritsedüüsi otsak (lubatud on ainult puhastamine);
d)
sissepritsedüüs;
e)
turboülelaadur;
f)
mootori elektronjuhtseade ning selle andurid ja aktuaatorid;
g)
osakeste järeltöötlussüsteem (sealhulgas selle komponendid);
h)
NOx järeltöötlussüsteem (sealhulgas selle komponendid);
i)
heitgaasitagastussüsteem, sealhulgas kõik seotud reguleerimisventiilid ja -torud;
j)
kõik muud heitgaasi järeltöötlussüsteemid.
2.5.1.3. Heitetaset mõjutavat kriitilist korralist hooldust teostatakse ainult juhul, kui seda on ette nähtud teha kasutuse ajal, ja sellise hoolduse nõudest teavitatakse sõiduki omanikku.
2.5.2. Muudatused korralises hoolduses
2.5.2.1. Tootja esitab tüübikinnitusasutusele taotluse kiita heaks uued korralised hooldused, mida tootja soovib kasutusaja saavutamise katseplaani käigus teha ning edaspidi soovitada masinate ja mootorite omanikele. Koos taotlusega tuleb esitada andmed, mis kinnitavad vajadust uue korralise hoolduse ja hooldusvälba järele.
2.5.3. Heitetaset mittemõjutav korraline hooldus
2.5.4.1. Heitetaset mittemõjutavat korralist hooldust, mis on põhjendatud ja tehniliselt vajalik (nt õlivahetus, õlifiltri vahetus, kütusefiltri vahetus, õhufiltri vahetus, jahutussüsteemi hooldus, tühikäigu pöörlemiskiiruse reguleerimine, pöörlemiskiiruse regulaator, mootori poltide pöördemoment, ventiili reguleerimine, pihusti reguleerimine, veorihmade pingutamine jne) võib teha kasutusaja saavutamise katseplaani kaasatud masinatel või mootoritel kõige pikemate vaheaegade tagant, mida tootja soovitab omanikul teha (nt mitte vaheaegade tagant, mis on soovitatud põhjalikuks hoolduseks).
2.5.4. Remont
2.5.4.1. Kasutusaja saavutamise katseplaani käigus katsetamiseks valitud mootorisüsteemi osi parandatakse ainult juhul, kui osa lakkab toimimast või kui mootorisüsteemis tekib rike. Mootori, heitekontrollisüsteemi või kütusesüsteemi parandamine ei ole lubatud, välja arvatud punktis 2.5.4.2 sätestatud erandi korral.
2.5.4.2. Kui mootor, heitekontrollisüsteem või kütusesüsteem ise lakkab kasutusaja saavutamise käigus toimimast, siis tunnistatakse kasutusaja saavutamine kehtetuks ja alustatakse uue mootorisüsteemiga uut kasutusaja saavutamise tsüklit, välja arvatud juhul, kui toimimast lakanud osad vahetatakse välja samaväärsete osade vastu, mida on kasutusaja saavutamiseks kasutatud sama palju tunde.
3. VÕIMSUSKLASSIDESSE H KUNI R KUULUVATE MOOTORITE HEITE PÜSIMISAJA KONTROLLIMINE
3.1. Tootjad kasutavad käesoleva punkti tabelis 1 sätestatud heite püsimisaegu.
Tabel 1
Võimsusklassidesse H kuni R kuuluvate survesüütemootorite heite püsimisaeg (tundides)
Käesolevas lisas sätestatakse nõuded NOx heite vähendamise seadmete nõuetekohase toimimise tagamiseks. See hõlmab nõudeid mootorite kohta, mis kasutavad heite vähendamiseks reaktiive.
2. ÜLDNÕUDED
Mootorisüsteemile tuleb paigaldada NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem), mis suudab kindlaks teha käesolevas lisas käsitletud NOx kontrolli rikked (NCM). Kõik käesoleva punktiga hõlmatud mootorisüsteemid peavad olema projekteeritud, ehitatud ja paigaldatud nii, et nad vastaksid neile nõuetele mootori kogu tavapärase kasutusaja jooksul tavapäraste kasutustingimuste korral. Selle eesmärgi saavutamise huvides on aktsepteeritav, et mootorite puhul, mida on kasutatud üle käesoleva eeskirja 8. lisa punktis 3.1 määratletud kasuliku tööea, võib täheldada NCD-süsteemi töö ja tundlikkuse teatavat halvenemist, nii et käesolevas lisas määratletud piirnormid ületatakse enne, kui hoiatus- ja/või meeldetuletussüsteem aktiveeritakse.
2.1. Nõutav teave
2.1.1. Kui heitekontrollisüsteem vajab reaktiivi, peab tootja käesoleva eeskirja 1A lisa 1. liite punktis 2.2.1.13 ja 3. liite punktis 2.2.1.13 täpsustama ka reaktiivi omadused, kaasa arvatud reaktiivi tüüp, teave kontsentratsiooni kohta, kui reaktiiv on lahuses, ja töötemperatuuri tingimused, ning esitama koostise ja kvaliteedi kohta viited rahvusvahelistele standarditele.
2.1.2. Tüübikinnitusasutusele tuleb tüübikinnituse taotlemisel esitada üksikasjalik kirjalik teave punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteemi ning punktis 5 kirjeldatud juhi meeldetuletussüsteemi talitluslike kasutusomaduste täieliku kirjeldusega.
2.1.3. Tootja esitab paigalduse kohta dokumendid, millega tagatakse, et kui algseadme valmistaja neid kasutab, siis toimib masinale paigaldatud mootor, mis sisaldab tüübikinnituse saanud mootori osana heitekontrollisüsteemi, koostöös vajalike masina osadega sellisel viisil, mis vastab käesoleva lisa nõuetele. Nimetatud dokumendid sisaldavad üksikasjalikke tehnilisi nõudeid ja sätteid mootorisüsteemi kohta (tarkvara, riistvara ja teabeedastus), mis on vajalikud mootorisüsteemi korrektseks paigaldamiseks masinale.
2.2. Töötingimused
2.2.1. NOx kontrolli diagnostikasüsteem töötab järgmistel tingimustel:
a)
ümbritseva keskkonna temperatuur on vahemikus 266–308 K (–7…35 °C);
b)
kõrgusel alla 1 600 m;
c)
mootori jahutusvedeliku temperatuur on üle 343 K (70 °C).
Käesolevat punkti ei kohaldata paagis oleva reaktiivi taseme jälgimise suhtes, kui seire peab toimuma kõigis tingimustes, mil mõõtmine on tehniliselt teostatav (näiteks kõigil tingimustel, kui vedel reaktiiv ei ole külmunud).
2.3. Reaktiivide külmumiskaitse
2.3.1. On lubatud kasutada soojendusega või soojenduseta reaktiivipaaki ja doseerimissüsteemi. Soojendusega süsteem peab vastama punkti 2.3.2 nõuetele. Soojenduseta süsteem peab vastama punkti 2.3.3 nõuetele.
2.3.1.1. Soojenduseta reaktiivipaagi ja doseerimissüsteemi kasutamise kohta peab olema esitatud teave masina omanikule mõeldud kirjalikus juhendis.
2.3.2. Reaktiivipaak ja doseerimissüsteem
2.3.2.1. Kui reaktiiv on külmunud, peab reaktiiv olema kasutamiseks saadaval mitte hiljem kui 70 minutit pärast mootori käivitamist ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C).
2.3.2.2. Soojendusega süsteemi projekteerimise kriteeriumid
Soojendusega süsteem tuleb projekteerida selliselt, et see vastaks käesolevas punktis sätestatud töönõuetele, kui seda katsetatakse kindlaks määratud menetluse kohaselt
2.3.2.2.1.
Reaktiivipaaki ja doseerimissüsteemi tuleb seisutada temperatuuril 255 K (–18 °C) 72 tundi või kuni reaktiivi mass tahkestub.
2.3.2.2.2.
Pärast punktis 2.3.2.2.1 sätestatud seisutusperioodi tuleb masin/mootor käivitada ja lasta sel töötada ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C) või madalamal temperatuuril järgmiselt:
a)
10–20 minutit tühikäigul,
b)
seejärel kuni 50 minutit koormusel mitte üle 40 % nimikoormusest.
2.3.2.2.3.
Punktis 2.3.2.2.2 kirjeldatud katsemenetluse lõpus peab reaktiivi doseerimise süsteem olema täiesti töökorras.
2.3.2.3. Projekteerimiskriteeriume võib hinnata külmkatsekambris, kasutades tervet masinat või osi, mis on samasugused kui masinale paigaldatavad osad, või välikatsete põhjal.
2.3.3. Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimine soojenduseta süsteemi puhul
2.3.3.1. Kui ümbritseva õhu temperatuuril ≤ 266 K (–7 °C) ei toimu reaktiivi doseerimist, peab aktiveeruma punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem.
2.3.3.2. Kui ümbritseva õhu temperatuuril ≤ 266 K (–7 °C) ei toimu maksimaalselt 70 minuti jooksul pärast sõiduki käivitamist reaktiivi doseerimist, peab aktiveeruma punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem.
2.4. Diagnostilised nõuded
2.4.1. NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem) peab arvutimälusse salvestatud diagnostika veakoodide (DTC) abil avastama käesolevas lisas käsitletud NOx kontrolli rikked (NCM) ja nõudmise korral edastama selle teabe välisele seadmele.
2.4.2.1. NCD-süsteem salvestab diagnostika veakoodi iga erineva NOx kontrolli rikke puhul.
2.4.2.2. NCD-süsteem otsustab 60minutilise mootori tööaja jooksul, kas rikkeid esineb. Sel ajal salvestatakse „kinnitatud ja aktiivne” DTC ning hoiatussüsteem aktiveeritakse vastavalt punktile 4.
2.4.2.3. Juhtudel, kui seireseadmed vajavad rikke tuvastamiseks ja kinnitamiseks rohkem kui 60 minutit (nt kui seireseadmed kasutavad statistilisi mudeleid või on seotud masina kütusekuluga), võib tüübikinnitusasutus lubada kasutada seireks pikemat perioodi tingimusel, et tootja põhjendab pikema perioodi vajalikkust (nt tehnilise selgituse, katsetulemuste, ettevõttesiseste kogemuste vms abil).
NCD-süsteem ei saa diagnostika veakoode arvutimälust ise kustutada enne, kui selle veakoodiga seotud viga on parandatud;
b)
NCD-süsteem võib kustutada kõik diagnostika veakoodid, kui seda nõuab mootori tootjalt taotluse peale saadud omandiõigusega kaitstud skanner või hooldustööriist või kui kasutatakse mootori tootjalt saadud koodi.
2.4.4. NCD-süsteemi ei tohi programmeerida või muul viisil projekteerida selliselt, et see mootori tegeliku kasutusaja jooksul sõltuvalt masina vanusest osaliselt või täielikult deaktiveeruks, samuti ei tohi süsteem sisaldada algoritmi või strateegiat, mille ülesanne on vähendada NCD-süsteemi efektiivsust aja jooksul.
2.4.5. Kõik NCD-süsteemi ümberprogrammeeritavad arvutikoodid või tööparameetrid peavad olema kindlad omavolilise muutmise suhtes.
2.4.6. NCD-mootoritüüpkonnad
NCD-mootoritüüpkonna koosseisu kindlaksmääramise eest vastutab tootja. Mootorisüsteemide rühmitamine NCD-mootoritüüpkonda peab põhinema heal inseneritaval ning selle peab heaks kiitma tüübikinnitusasutus.
Mootorid, mis ei kuulu samasse mootoritüüpkonda, võivad siiski kuuluda samasse NCD-mootoritüüpkonda.
NCD-tüüpkonda iseloomustavad peamised konstruktsiooniparameetrid, mis peavad olema ühised kõigil tüüpkonna mootorisüsteemidel.
Selleks et pidada mootorisüsteeme ühte ja samasse NCD-mootoritüüpkonda kuuluvaks, peavad nende järgmised põhiparameetrid olema sarnased:
a)
heitekontrollisüsteem;
b)
NCD-seire meetodid;
c)
NCD-seire kriteeriumid;
d)
seireparameetrid (nt sagedus).
Tootja peab tõendama nende sarnasuste olemasolu tehnilise või muu vastava menetlusega ning tüübikinnitusasutus peab need heaks kiitma.
Tootja võib taotleda tüübikinnitusasutuse heakskiitu mootorisüsteemi konfiguratsiooni variatsioonidest tulenevate NCD-süsteemi seire- või diagnostikameetodite väikestele erinevustele, kui tootja peab neid meetodeid sarnaseks ning need erinevad ainult selle tõttu, et sobida vaatlusaluste komponentide konkreetsete omadustega (nt suurus, heitgaasivoo hulk jne); või kui nende sarnasused on kindlaks tehtud heade inseneritavade põhjal.
3. HOOLDUSNÕUDED
3.1.
Tootja annab kõigile käesoleva määruse kohaselt tüübikinnituse saanud uute mootorite või masinate omanikele kirjaliku juhendi heitekontrollisüsteemi ja selle nõuetekohase talitluse kohta või korraldab sellise juhendi edastamise.
Juhend peab sisaldama selgitust, et juhul kui heitekontrollisüsteem ei tööta nõuetekohaselt, teavitatakse käitajat probleemist hoiatussüsteemi abil ning et hoiatuse eiramisel blokeerib käitaja meeldetuletussüsteem masina töö jätkamise.
3.2.
Juhendis peavad olema kirjas masina nõuetekohase kasutamise ja hoolduse nõuded, et tagada masinate heitkoguste näitajate püsimine normi piires, sealhulgas vajaduse korral nõuded tarbitavate reaktiivide õige kasutamise kohta.
3.3.
Juhend peab olema koostatud samas keeles, milles on koostatud väljaspool teed kasutatava liikurmasina või mootori kasutusjuhend, keelekasutus peab olema selge ja mitte tehniline.
3.4.
Juhendis tuleb märkida, kas masina käitaja peab tarbitavaid reaktiive lisama tavapäraste tehniliste hoolduste vahelisel ajal. Juhendis tuleb märkida ka reaktiivi nõutav kvaliteet. Juhendis tuleb täpsustada, kuidas käitaja peab reaktiivipaaki täitma. Andmetes märgitakse ära ka eeldatav reaktiivikulu seda tüüpi mootoril ning reaktiivi lisamise välp.
3.5.
Juhendis tuleb märkida, et nõuetekohaste omadustega reaktiivi kasutamine ja lisamine on oluline, et mootor vastaks asjaomasele mootoritüübile tüübikinnitustunnistuse saamiseks esitatavatele nõuetele.
3.6.
Juhendis tuleb selgitada käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi tööpõhimõtteid. Lisaks tuleb talitluse ja tõrgete logimise seisukohalt selgitada, mida võib kaasa tuua hoiatussüsteemi eiramine, reaktiivi lisamata või probleemi lahendamata jätmine.
4. KÄITAJA HOIATUSSÜSTEEM
4.1.
Masinal peab olema käitaja hoiatussüsteem, mille visuaalsed märguanded hoiatavad käitajat, kui on tuvastatud reaktiivi vähene kogus, reaktiivi ebapiisav kvaliteet, doseerimise katkestus või punktis 9 kirjeldatud rike, mis põhjustab käitaja meeldetuletussüsteemi rakendumise, kui viga aegsasti ei parandata. Hoiatussüsteem jääb aktiivseks ka siis, kui aktiveerub punktis 5 kirjeldatud käitaja meeldetuletussüsteem.
4.2.
Hoiatussignaal ei tohi olla sama, millega antakse märku rikkest või muust mootori hooldusteatest, kuid see võib kasutada sama hoiatussüsteemi.
4.3.
Käitaja hoiatussüsteem võib koosneda ühest või mitmest lambist või kuvada lühiteateid, mis võivad näiteks selgelt näidata:
a)
esimese ja/või teise taseme meeldetuletuse aktiveerumiseni jäänud aega;
b)
esimese ja/või teise taseme meeldetuletuse ulatust, näiteks pöördemomendi vähenemise ulatust;
c)
tingimusi, mille korral masina töövõime taastub.
Teadete kuvamise korral võib teadete kuvamiseks kasutada sama süsteemi, mida kasutatakse muude hooldusteadete puhul.
4.4.
Tootja valikul võib hoiatusega kaasneda helisignaal käitaja alarmeerimiseks. Käitaja võib hoiatava helisignaali välja lülitada.
4.5.
Käitaja hoiatussüsteem aktiveerub vastavalt punktides 2.3.3.1, 6.2, 7.2., 8.4, ja 9.3 sätestatule.
4.6.
Käitaja hoiatussüsteem lülitub välja, kui selle aktiveerumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Käitaja hoiatussüsteem ei tohi automaatselt deaktiveeruda, kui selle aktiveerumise põhjused pole kõrvaldatud.
4.7.
Hoiatussüsteemi talitluse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusteateid.
4.8.
Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise üksikasjad on sätestatud käesoleva lisa 2. liites.
4.9.
Käesoleva direktiivi kohase tüübikinnituse taotlemisel peab tootja tõendama käitaja hoiatussüsteemi toimimist vastavalt käesoleva lisa 2. liitele.
5. KÄITAJA MEELDETULETUSSÜSTEEM
5.1. Masinal peab olema käitaja meeldetuletussüsteem, mis põhineb ühel järgmistest põhimõtetest:
5.1.1.
kaheastmeline meeldetuletussüsteem alates esimese taseme meeldetuletusest (talitluse piiramine), millele järgneb teise taseme meeldetuletus (masina talitluse blokeerimine);
5.1.2.
üheastmeline teise taseme meeldetuletussüsteem (masina talitluse blokeerimine), mis aktiveerub punktides 6.3.1, 7.3.1, 8.4.1, ja 9.4.1 esitatud esimese astme meeldetuletuse tingimuste korral.
5.2. Tüübikinnitusasutuse eelneval nõusolekul võib mootorile paigaldada vahendid käitaja meeldetuletussüsteemi väljalülitamiseks, kui riigi valitsus või kohalik omavalitsus või nende päästeteenistused või relvajõud on välja kuulutanud hädaolukorra.
5.3. Esimese taseme meeldetuletussüsteem
5.3.1.
Esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse, kui on täidetud üks punktides 6.3.1, 7.3.1, 8.4.1 ja 9.4.1 esitatud tingimustest.
5.3.2.
Esimese taseme meeldetuletussüsteem peab järk-järgult vähendama mootori maksimaalset pöördemomenti vähemalt 25 % võrra kiirusevahemikus haripunktist kuni pöörderegulaatori murdepunktini, nagu on näidatud joonisel 1. Pöördemoment peab vähenema vähemalt 1 % minutis.
5.3.3.
Kasutada võib ka muid meeldetuletussüsteeme, kui tüübikinnitusasutusele on tõendatud, et need on vähemalt sama ranged.
Joonis 1
Pöördemomendi vähendamise skeem esimese taseme meeldetuletuse puhul
5.4. Teise taseme meeldetuletussüsteem
5.4.1.
Teise taseme meeldetuletussüsteem aktiveerub, kui on aset leidnud üks punktides 2.3.3.2, 6.3.2, 7.3.2, 8.4.2 ja 9.4.2 esitatud tingimustest.
5.4.2.
Teise taseme meeldetuletussüsteem vähendab masina kasutatavust sellise tasemeni, mis on piisavalt koormav ja sunnib käitajat tegelema punktides 6–9 nimetatud probleemidega. Vastuvõetavad on järgmised strateegiad.
5.4.2.1.
Mootori pöördemomenti kiirusevahemikus haripunktist kuni pöörderegulaatori murdepunktini tuleb järk-järgult vähendada alates joonisel 1 näidatud esimese astme meeldetuletussüsteemi pöördemomendist vähemalt 1 % minutis kuni 50 %ni maksimaalsest pöördemomendist või alla selle ning mootori pöörlemiskiirust vähendatakse järk-järgult 60 %ni nimipöörlemiskiirusest või alla selle sama aja jooksul, kui toimub pöördemomendi vähendamine, nagu näidatud joonisel 2.
Joonis 2
Pöördemomendi vähendamise skeem teise taseme meeldetuletuse puhul
50 % pöördemomendist 0,6*nrated
M [Nm]
50 % pöördemomendist
5.4.2.2.
Kasutada võib ka muid meeldetuletussüsteeme, kui tüübikinnitusasutusele on tõendatud, et need on vähemalt sama ranged.
5.5. Selleks et võtta arvesse ohutusküsimusi ja lubada iseparanduvat diagnostikat, on lubatud kasutada meeldetuletusest möödamineku funktsiooni mootori täisvõimsuse taastamiseks tingimusel, et
a)
see ei kesta üle 30 minuti ja
b)
see piirdub kolme aktiveerimisega iga käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumise jooksul.
5.6. Käitaja meeldetuletussüsteem peab deaktiveeruma, kui selle käivitumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Käitaja meeldetuletussüsteem ei tohi automaatselt deaktiveeruda, kui selle käivitumise põhjused ei ole kõrvaldatud.
5.7. Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise üksikasjad on sätestatud käesoleva lisa 2. liites.
5.8. Käesoleva direktiivi kohase tüübikinnituse taotlemisel peab tootja tõendama käitaja meeldetuletussüsteemi toimimist vastavalt käesoleva lisa 2. liitele.
6. REAKTIIVI OLEMASOLU
6.1. Reaktiivi taseme näidik
Masinal peab olema näidik, mis teavitab käitajat selgelt ja arusaadavalt reaktiivi tasemest reaktiivipaagis. Reaktiivinäidiku minimaalne vastuvõetav toimivustase peab tagama reaktiivitaseme pideva näidu, samal ajal kui punktis 4 nimetatud käitaja hoiatussüsteem on aktiveeritud. Reaktiivinäidik võib olla analoog- või digitaalnäiduga ja võib näidata taset proportsioonina paagi täismahust, allesjäänud reaktiivi kogust või hinnangulist allesjäänud tööaega.
6.2. Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine
6.2.1.
Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi tase langeb alla 10 % reaktiivipaagi mahust. Tootja valikul võib nimetatud protsendimäär olla ka suurem.
6.2.2.
Esitatav hoiatus koos reaktiivinäiduga peab käitajale täiesti arusaadavalt teatama, et reaktiivi tase on liiga madal. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb visuaalse hoiatusena kuvada teade reaktiivi madala taseme kohta, näiteks „Karbamiidi tase madal”, „AdBlue tase madal” või „Reaktiivi tase madal”).
6.2.3.
Käitaja hoiatussüsteem ei pea kohe alguses olema pidevalt aktiivne (näiteks ei pea teadet kuvama pidevalt), kuid aktiveerumise intensiivsus (näiteks lambi vilkumissagedus) peab kasvama nii, et see muutub pidevaks, kui reaktiiv hakkab otsa saama ning hakkab lähenema see hetk, mil peab rakenduma juhi meeldetuletussüsteem. See kulmineerub käitaja teavitamisega tootja valitud tasemel, kuid hetkel, kui rakendub punktis 6.3 kirjeldatud käitaja meeldetuletussüsteem, peab see olema tunduvalt märgatavam, kui see oli esmase aktiveerumise hetkel.
6.2.4.
Pidev hoiatussignaal ei tohi olla hõlpsasti blokeeritav või eiratav. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada selge teade (näiteks „Lisage karbamiidi”, „Lisage reaktiivi AdBlue” või „Lisage reaktiivi”). Pideva hoiatuse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusteateid.
6.2.5.
Käitaja hoiatussüsteemi väljalülitamine ei tohi olla võimalik enne reaktiivi lisamist tasemeni, mis ei nõua hoiatussüsteemi aktiveerimist.
6.3. Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine
6.3.1.
Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi tase paagis langeb alla 2,5 % paagi nimimahust. Tootja valikul võib nimetatud protsendimäär olla ka kõrgem.
6.3.2.
Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivipaak on tühi (st kui doseerimissüsteem ei saa paagist reaktiivi juurde võtta) või mis tahes protsendimäära juures alla 2,5 % paagi nimimahust tootja äranägemisel.
6.3.3.
Välja arvatud punktiga 5.5 lubatud ulatuses ei tohi esimese taseme ega teise taseme meeldetuletussüsteemi väljalülitamine olla võimalik enne reaktiivi lisamist tasemeni, mis ei nõua süsteemi vastavat aktiveerimist.
7. REAKTIIVI KVALITEEDI JÄLGIMINE
7.1. Mootoril või masinal peavad olema vahendid nõuetele mittevastava reaktiivi tuvastamiseks masina pardal.
7.1.1.
Tootja peab kindlaks määrama reaktiivi minimaalse vastuvõetava kontsentratsiooni CDmin, mille puhul väljalasketorust väljuv NOx heide ei ületa 0,9 g/kWh künnist.
7.1.1.1.
Väärtuse CDmin nõuetele vastavust tuleb tüübikinnituse taotlemisel tõendada käesoleva lisa 3. liites sätestatud korras ja esitada laiendatud dokumentatsioonis, nagu täpsustatud käesoleva eeskirja punktis 5.3.
7.1.2.
Reaktiivi kontsentratsioon alla CDmin tuleb tuvastada ja käsitleda seda punkti 7.1 tähenduses nõuetele mittevastava reaktiivina.
7.1.3.
Reaktiivi kvaliteedi jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti (reaktiivi kvaliteedi arvesti). Reaktiivi kvaliteedi arvesti peab loendama mootori töötundide arvu nõuetele mittevastava reaktiiviga.
7.1.3.1.
Valikuliselt võib tootja rühmitada reaktiivi kvaliteedi vea kokku ühe või mitme punktides 8 ja 9 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.
7.1.4.
Reaktiivi kvaliteedi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumide ja mehhanismide üksikasju on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.
7.2. Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine
Kui seiresüsteem kinnitab, et reaktiivi kvaliteet ei vasta nõuetele, peab aktiveeruma punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Tuvastatud nõuetele mittevastav karbamiid”, „Tuvastatud nõuetele mittevastav AdBlue” või „Tuvastatud nõuetele mittevastav reaktiiv”).
7.3. Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine
7.3.1.
Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud mootori 10 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 7.2 kirjeldatule.
7.3.2.
Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud mootori 20 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 7.2 kirjeldatule.
7.3.3.
Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud mehhanismile.
8. REAKTIIVI DOSEERIMINE
8.1. Mootor peab sisaldama vahendeid doseerimise katkestuse tuvastamiseks.
8.2. Reaktiivi doseerimise arvesti
8.2.1.
Doseerimise jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti (doseerimisarvesti). See arvesti loendab mootori töötundide arvu, mille jooksul reaktiivi doseerimine on katkestatud. See ei ole vajalik, kui katkestust nõuab mootori elektrooniline kontrollplokk (ECU), kuna masina töötingimuste tõttu ei ole reaktiivi doseerimine heitenäitajate seisukohalt nõutav.
8.2.1.1.
Valikuliselt võib tootja rühmitada reaktiivi doseerimise vea kokku ühe või mitme punktides 7 ja 9 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.
8.2.2.
Reaktiivi doseerimise arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumide ja mehhanismide üksikasju on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.
8.3. Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine
Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma reaktiivi doseerimise katkemisel, mis käivitab doseerimisarvesti vastavalt punktile 8.2.1. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Karbamiidi doseerimise tõrge”, „AdBlue doseerimise tõrge” või „Reaktiivi doseerimise tõrge”).
8.4. Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine
8.4.1.
Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi doseerimise katkestus ei ole parandatud mootori 10 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 8.3 kirjeldatule.
8.4.2.
Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi doseerimise katkestust ei ole kõrvaldatud mootori 20 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 8.3 kirjeldatule.
8.4.3.
Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud mehhanismile.
9.1. Peale reaktiivi taseme reaktiivipaagis, reaktiivi kvaliteedi ja reaktiivi doseerimise katkestuse tuleb jälgida järgmisi tõrkeid, kuna need võivad tekkida omavolilise muutmise tulemusena:
a)
takistatud heitgaasitagastuse ventiil;
b)
NOx kontrolli diagnostikasüsteemi (NCD-süsteemi) tõrked vastavalt punktis 9.2.1 kirjeldatule.
9.2. Seirenõuded
9.2.1. NOx kontrolli diagnostikasüsteemi (NCD-süsteemi) puhul tuleb jälgida elektririkkeid ja mõne anduri eemaldamist või deaktiveerimist, mis takistab muude punktides 6–8 nimetatud tõrgete diagnostikat (komponentide seiret).
Diagnostikavõimet mõjutavad näiteks andurid, mis mõõdavad otseselt NOx kontsentratsiooni, karbamiidi kvaliteediandurid, keskkonnaandurid ning reaktiivi doseerimist, reaktiivi taset ja reaktiivi kulu jälgivad andurid (loetelu pole ammendav).
9.2.2. Heitgaasitagastusklapi loendur
9.2.2.1.
Takistatud heitgaasitagastusklapi jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti. Heitgaasitagastusklapi arvesti peab loendama mootori töötunde, mille jooksul takistatud heitgaasitagastusklapiga seotud diagnostikakood (DTC) on aktiivne.
9.2.2.1.1.
Valikuliselt võib tootja rühmitada takistatud heitgaasitagastusklapi vea koos ühe või mitme punktides 7, 8 ja 9.2.3 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.
9.2.2.2.
Heitgaasitagastusklapi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumide ja mehhanismide üksikasju on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.
9.2.3. NCD-süsteemi arvest(id)
9.2.3.1.
Iga punkti 9.1 alapunktis ii käsitletud seiretõrke jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti. NCD-süsteemi arvestid peavad loendama mootori töötunde, mille jooksul NCD-süsteemi tõrkega seotud diagnostikakood (DTC) on aktiivne. Lubatud on mitme tõrke rühmitamine ühte arvestisse.
9.2.3.1.1.
Valikuliselt võib tootja rühmitada NCD-süsteemi vea kokku ühe või mitme punktides 7, 8 ja 9.2.2 loetletud veaga ning kasutada nende jaoks ühte arvestit.
9.2.3.2.
NCD-süsteemi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumide ja mehhanismide üksikasju on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.
9.3. Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine
Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui ilmneb mõni punktis 9.1 nimetatud tõrgetest, ja see peab viitama kiireloomulise remondi vajadusele. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Reaktiivi doseerimisklapp lahutatud” või „Heitesüsteemi kriitiline tõrge”).
9.4. Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine
9.4.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui punktis 9.1 kirjeldatud tõrge ei ole kõrvaldatud mootori 36 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktile 9.3.
9.4.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui punktis 9.1 kirjeldatud tõrge ei ole kõrvaldatud mootori 100 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktile 9.3.
9.4.3. Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud mehhanismile.
9.5. Alternatiivina punkti 9.2 nõuetele võib tootja kasutada heitgaasi keskkonnas olevat NOx sensorit. Sel juhul
a)
ei tohi NOx sisaldus ületada 0,9 g/kWh künnist,
b)
võib kasutada üht veateadet „Kõrge NOx tase – põhjus teadmata”,
c)
tuleb punktis 9.4.1 lugeda: „mootori 10 töötunni jooksul”,
d)
tuleb punktis 9.4.2 lugeda: „mootori 20 töötunni jooksul”.
1. liide
Tõendamisnõuded
1. ÜLDTEAVE
Vastavust käesoleva lisa nõuetele tõendatakse tüübikinnituse ajal järgmiselt, vastavalt tabelile 1 ja käesolevale punktile:
a)
hoiatussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine;
b)
esimese taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine vajaduse korral;
c)
teise taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine.
Tabel 1
Aktiveerumisprotsessi sisu skeem vastavalt käesoleva liite punktide 3 ja 4 sätetele
Mehhanism
Tõendamiselemendid
Käesoleva liite punktis 3 kirjeldatud hoiatussüsteemi aktiveerumine
—
2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)
—
vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid
Käesoleva liite punktis 4 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumine
—
2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)
—
vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid
—
1 pöördemomendi vähendamise katse
Käesoleva liite punktis 4.6 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumine
—
2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)
—
vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid
2. MOOTORITÜÜPKONNAD JA NCD-MOOTORITÜÜPKONNAD
Mootoritüüpkonna või NCD-mootoritüüpkonna vastavust käesoleva liite nõuetele saab tõendada, kui katsetada ühte kõnealusesse mootoritüüpkonda kuuluvat mootorit tingimusel, et tootja tõendab tüübikinnitusasutusele, et käesoleva lisa nõuetele vastavuse tagamiseks vajalikud seiresüsteemid on selles tüüpkonnas sarnased.
2.1. Seda, et NCD-mootoritüüpkonna muude liikmete seiresüsteemid on sarnased, võib tüübikinnitusasutusele tõendada algoritmide või funktsionaalsete analüüsidega vms.
2.2. Katsemootori valib tootja kokkuleppel tüübikinnitusasutusega. Katsemootor võib, aga ei pea olema asjaomase tüüpkonna algmootor.
2.3. Kui ühe mootoritüüpkonna mootorid kuuluvad NCD-mootoritüüpkonda, mis on saanud tüübikinnituse punkti 2.1 kohaselt (joonis 3), peetakse asjaomase mootoritüüpkonna nõuetele vastavus tõendatuks ilma edasiste katsete tegemise vajaduseta tingimusel, et tootja tõendab tüübikinnitusasutusele, et käesolevas lisas sätestatud nõuetele vastamise tagamiseks vajalikud seiresüsteemid on vaatlusalusel mootoril ja NCD-mootoritüüpkonnal sarnased.
Joonis 3
Eelnevalt tõendatud NCD-mootoritüüpkonna nõuetele vastavus
3. HOIATUSSÜSTEEMI AKTIVEERUMISE TÕENDAMINE
3.1. Hoiatussüsteemi aktiveerumise nõuetele vastavust tõendatakse kahe katsega: reaktiivi puudumisega ja ühe käesoleva lisa punktides 7–9 nimetatud veakategooriaga.
3.2. Katsetatavate rikete valimine
3.2.1. Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks reaktiivi vale kvaliteedi korral valitakse reaktiiv, mille toimeainet on lahjendatud vähemalt nii palju, kui tootja on lahjendusena teatanud vastavalt käesoleva lisa punkti 7 nõuetele.
3.2.2. Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks rikete korral, mille põhjuseks võib pidada omavolilisi muudatusi ning mis on määratletud käesoleva lisa punktis 9, tehakse valik vastavalt järgmistele nõuetele.
3.2.2.1.
Tootja esitab tüübikinnitusasutusele võimalike rikete loetelu.
3.2.2.2.
Tüübikinnitusasutus valib punktis 3.2.2.1 osutatud loetelust rikke, mida katsetel kontrollida.
3.3. Tõendamine
3.3.1. Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks tehakse eraldi katse iga punktis 3.1 nimetatud rikke jaoks.
3.3.2. Katse käigus ei tohi esineda ühtegi muud riket peale katse käigus käsitletava rikke.
3.3.3. Enne katse alustamist tuleb kustutada kõik diagnostika veakoodid (DTC).
3.3.4. Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib katsetatavaid rikkeid simuleerida.
3.3.5. Muude rikete kui reaktiivi puudumise kindlaks tegemine
Muude rikete puhul kui reaktiivi puudumine tuleb rike, kui see on esile kutsutud või selle olemasolu simuleeritud, kindlaks teha järgmiselt.
3.3.5.1.
NCD-süsteem reageerib tüübikinnitusasutuse valitud rikke esilekutsumisele vastavalt käesoleva liite sätetele. Reageerimine on tõendatud, kui see toimub kahe järjestikuse NCD katsetsükli käigus vastavalt käesoleva liite punktile 3.3.7.
Kui seire kirjelduses on ette nähtud ja tüübikinnitusasutus on kinnitanud, et konkreetne seireseade vajab seire lõpetamiseks rohkem kui kahte NCD katsetsüklit, võidakse NCD katsetsüklite arvu suurendada kolme tsüklini.
Tõendamiskatses võib individuaalsed NCD katsetsüklid eraldada mootori väljalülitamisega. Käivituste vahele jääva pausi pikkuse leidmisel võetakse arvesse seiret, mis võib toimuda pärast mootori väljalülitamist, ning mis tahes seireks vajalikke tingimusi, mis peavad valitsema mootori järgmise käivitamise ajal.
3.3.5.2.
Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga punktis 3.2.1 sätestatud näidiskatse järel aktiveerus hoiatussüsteem nõuetekohaselt ja iga valitud rikke diagnostika veakood (DTC) on saanud oleku „kinnitatud ja aktiivne”.
3.3.6. Reaktiivi puudumise kindlaks tegemine
Näitamaks, et hoiatussüsteem käivitub reaktiivi puudumise korral, käitatakse mootorisüsteemi ühe või enama NCD katsetsükli jooksul tootja omal valikul.
3.3.6.1.
Talitluse tõendamise alguses peab reaktiivi tase reaktiivipaagis olema tootja ja tüübikinnitusasutuse poolt kokku lepitud tasemel, kuid mitte alla 10 % reaktiivipaagi nimimahust.
3.3.6.2.
Hoiatussüsteemi talitlust peetakse nõuetele vastavaks, kui samaaegselt on täidetud järgmised tingimused:
a)
hoiatussüsteem käivitus reaktiivi kogusega, mis moodustab vähemalt 10 % reaktiivipaagi mahust, ja
b)
pidev hoiatussüsteem aktiveerus reaktiivi kogusega, mis on suurem kui tootja poolt käesoleva lisa punkti 6 kohaselt kinnitatud väärtus või sellega võrdne.
3.3.7. NCD katsetsükkel
3.3.7.1.
Punktis 10 kirjeldatud NCD katsetsükkel NCD-süsteemi korrektse talituse tõendamiseks on NRTC kuumkäivitustsükkel (maanteeväline siirdetsükkel).
3.3.7.2.
Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse heakskiidul võib kasutada konkreetse seireseadme korral alternatiivset NCD-katsetsüklit (näiteks NRSCd ehk maanteevälist püsitsüklit). Taotlus peab sisaldama elemente (tehnilised kaalutlused, simulatsioon, katsetulemused jne), mis tõendavad, et:
a)
seireprotsess taotletavas katsetsüklis vastab seireprotsessile reaalsetes sõidutingimustes, ja
b)
punkti 3.3.7.1 kohane NCD katsetsükkel on kõnealuse seire jaoks vähem sobiv.
3.4. Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga punkti 3.3 kohase näidiskatse järel aktiveerus hoiatussüsteem nõuetekohaselt.
4. MEELDETULETUSSÜSTEEMI AKTIVEERUMISE TÕENDAMINE
4.1. Meeldetuletussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks tehakse katsed mootori katsestendil.
4.1.1. Kõik katsete tegemiseks vajalikud osad või allsüsteemid, mis ei ole füüsiliselt mootori külge monteeritud, näiteks ümbritseva temperatuuri andurid, tasemeandurid ning käitaja hoiatus- ja infosüsteemid (loetelu ei ole ammendav), tuleb katse jaoks mootorisüsteemiga ühendada või seda simuleerida tüübikinnitusasutusele veenva tõenduse andmiseks.
4.1.2. Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib näidiskatsed teha komplekteeritud masinal või seadmel, paigaldades selle sobivale katsesüsteemile või sõites kontrollitud tingimustes katserajal.
4.2. Katses tõendatakse meeldetuletussüsteemi aktiveerumist reaktiivi puudumise ning ühe käesoleva lisa punktis 7, 8 või 9 kirjeldatud rikke korral.
4.3. Näidiskatse jaoks
a)
valib tüübikinnitusasutus lisaks reaktiivi puudumisele veel ühe käesoleva lisa punktis 7, 8 või 9 kirjeldatud rikke, mida kasutati eelnevalt hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks;
b)
lubatakse tootjal tüübikinnitusasutuse nõusolekul kiirendada katset, simuleerides teatud töötundide arvu saavutamist;
c)
võib esimese taseme meeldetuletussüsteemi puhul vajalikku pöördemomendi vähendamist simuleerida samaaegselt mootori talitluse üldise tüübikinnitusmenetluse läbiviimisega vastavalt käesolevale eeskirjale. Pöördemomenti ei ole meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamise käigus sel juhul vaja eraldi mõõta;
d)
tõendatakse teise taseme meeldetuletussüsteemi toimivust vastavalt käesoleva liite punkti 4.6 nõuetele.
4.4. Lisaks peab tootja tõendama meeldetuletussüsteemi käivitumist nende käesoleva lisa punktides 7, 8 ja 9 kirjeldatud rikketingimuste korral, mida ei valitud punktides 4.1–4.3 kirjeldatud näidiskatsete tegemiseks.
Nende täiendavate näidiskatsete jaoks võib esitada tüübikinnitusasutusele tehnilise uuringu, kasutades tõendina näiteks algoritme, funktsionaalseid analüüse ja eelmiste katsete tulemusi.
4.4.1. Need võimalikud täiendavad näidiskatsed peavad eeskätt tõendama tüübikinnitusasutusele veenvalt, et mootori elektrooniline kontrollplokk (ECU) kasutab nõuetekohast pöördemomendi vähendamise mehhanismi.
4.5. Esimese taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse
4.5.1. Näidiskatse algab, kui hoiatussüsteem või vajaduse korral pidev hoiatussüsteem aktiveerub tüübikinnitusasutuse poolt valitud rikke kindlaks tegemise tagajärjel.
4.5.2. Kui katsetatakse süsteemi reageeringut reaktiivi puudumisele reaktiivipaagis, tuleb mootorisüsteemi käitada nii kaua, kuni reaktiivi tase on langenud 2,5 %ni reaktiivipaagi nimimahust või tasemeni, mille tootja on esitanud käesoleva lisa punktis 6.3.1 esitatud nõuete kohaselt ja millel esimese taseme meeldetuletussüsteem peab töötama.
4.5.2.1.
Tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib tootja simuleerida pidevat tööd, eemaldades reaktiivipaagist reaktiivi kas mootori töötamise või seisu ajal.
4.5.3. Kui katsetatakse süsteemi reageeringut mõnele muule rikkele peale reaktiivi puudumise reaktiivipaagis, tuleb mootorisüsteemi käitada vajalike töötundide jooksul, mis on sätestatud käesoleva liite tabelis 3, või tootja valikul seni, kuni asjaomane loendur jõuab väärtuseni, mille puhul esimese taseme meeldetuletussüsteem käivitub.
4.5.4. Esimese taseme meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga vastavalt punktidele 4.5.2 ja 4.5.3 tehtud näidiskatse lõppedes on tootja tüübikinnitusasutusele tõendanud, et mootori elektrooniline kontrollplokk aktiveeris pöördemomendi vähendamise mehhanismi.
4.6. Teise taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse
4.6.1. Näidiskatse algab tingimustes, milles esimese taseme meeldetuletussüsteem on eelnevalt aktiveerunud, ning katse võib sooritada esimese taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse jätkuna.
4.6.2. Kui katsetatakse süsteemi reageeringut reaktiivi puudumisele reaktiivipaagis, peab mootorisüsteem töötama seni, kuni reaktiivipaak on tühi või reaktiivi tase on langenud tasemeni alla 2,5 % reaktiivipaagi nimimahust, mille korral tootja kinnitusel aktiveerub teise taseme meeldetuletussüsteem.
4.6.2.1.
Tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib tootja simuleerida pidevat tööd, eemaldades reaktiivipaagist reaktiivi kas mootori töötamise või seisu ajal.
4.6.3. Kui katsetatakse süsteemi reageeringut mõnele muule rikkele peale reaktiivi puudumise reaktiivipaagis, tuleb mootorisüsteemi käitada vajalike töötundide võrra, mis on sätestatud käesoleva liite tabelis 3, või tootja valikul seni, kuni asjaomane loendur jõuab väärtuseni, mille puhul teise taseme meeldetuletussüsteem käivitub.
4.6.4. Teise taseme meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamist loetakse õnnestunuks, kui iga vastavalt punktidele 4.6.2 ja 4.6.3 läbi viidud näidiskatse lõppedes on tootja tüübikinnitusasutusele tõendanud, et käesolevas lisas käsitletav teise astme meeldetuletussüsteem aktiveerus.
4.7. Alternatiivina võib tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul teha meeldetuletussüsteemide tõendamised komplekteeritud masinal vastavalt punkti 5.4 nõuetele, paigaldades masina sobivale katsesüsteemile või sõites kontrollitud tingimustes katserajal.
4.7.1. Masinat käitatakse seni, kuni valitud rikkega seostuv loendur saavutab käesoleva liite tabelis 3 ette nähtud vajaliku töötundide arvu või vajaduse korral kuni reaktiivipaak on tühi või reaktiivi tase on langenud alla 2,5 % reaktiivipaagi nimimahust, mille korral tootja on otsustanud käivitada teise taseme meeldetuletussüsteemi.
2. liide
Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide kirjeldus
1. LISAKS KÄESOLEVA LISA NÕUETELE SEOSES HOIATUS- JA MEELDETULETUSSÜSTEEMI AKTIVEERIMISE JA DEAKTIVEERIMISE MEHHANISMIDEGA ON KÄESOLEVAS 2. LIITES KINDLAKS MÄÄRATUD TEHNILISED NÕUDED NIMETATUD AKTIVEERIMISE JA DEAKTIVEERIMISE MEHHANISMIDE RAKENDAMISEKS.
2. KÄITAJA HOIATUSSÜSTEEMI AKTIVEERIMISE JA DEAKTIVEERIMISE MEHHANISMID
2.1. Käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma, kui NOx kontrolli rikkega (NCM) seotud diagnostika veakood (DTC) mis süsteemi aktiveerimist õigustab, on käesoleva liite tabelis 2 esitatud olekus.
2.2. Käitaja hoiatussüsteem deaktiveeritakse, kui diagnostikasüsteem teeb järelduse, et hoiatuse põhjustanud riket pole enam, või kui süsteemi aktiveerumise põhjustanud teave, kaasa arvatud rikete kohta käivad diagnostika veakoodid (DTC), kustutatakse skanneriga.
2.2.1. Nõuded NOx kontrolli teabe kustutamiseks
2.2.1.1. NOx kontrolli teabe kustutamine/lähtestamine skanneri abil
Skanneri pöördumise korral kustutatakse arvutimälust või lähtestatakse käesolevas liites nimetatud väärtuseni järgmised andmed (vt tabel 3).
Tabel 3
NOx kontrolli teabe kustutamine/lähtestamine skanneri abil
NOx-kontrolli teave
Kustutatav
Lähtestatav
Kõik diagnostika veakoodid (DTCd)
X
Suurima mootori töötundide arvuga loenduri väärtus
X
Mootori töötundide arv NCD loenduri(te)st
X
2.2.1.1. NOx kontrolli teave ei tohi kustuda, kui katkeb ühendus masina aku(de)ga.
2.2.1.3. NOx kontrolli teabe kustutamine on võimalik ainult seisva mootoriga.
2.2.1.4. Kui NOx kontrolli teave, sealhulgas diagnostika veakoodid (DTC) kustutatakse, ei tohi ühtegi nende riketega seotud ja käesolevas lisas kirjeldatud loenduri näitu kustutada, vaid need tuleb lähtestada käesoleva lisa vastavates punktides esitatud väärtusteni.
3. KÄITAJA MEELDETULETUSSÜSTEEMI AKTIVEERIMISE JA DEAKTIVEERIMISE MEHHANISM
3.1
Käitaja meeldetuletussüsteem aktiveerub, kui hoiatussüsteem on aktiivne ja kui asjaomase NOx kontrolli rikke tüübile vastav loendur, mis õigustab meeldetuletussüsteemi aktiveerimist, on saavutanud käesoleva liite tabelis 4 esitatud väärtuse.
3.2.
Käitaja meeldetuletussüsteem deaktiveeritakse, kui süsteem ei tuvasta enam süsteemi aktiveerumist põhjustanud riket või kui süsteemi aktiveerumist põhjustanud teave, sealhulgas NOx kontrolli rikkega (NCM) seotud diagnostika veakoodid (DTC), on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil.
3.3.
Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemid aktiveeruvad ja deaktiveeruvad vastavalt käesoleva liite punkti 6 sätetele kohe pärast reaktiivi koguse hindamist reaktiivipaagis. Sel juhul ei sõltu aktiveerumise või deaktiveerumise mehhanismid mitte ühegi nendega seotud diagnostika veakoodi (DTC) olekust.
4. LOENDURI MEHHANISM
4.1. Üldteave
4.1.1.
Et süsteem vastaks käesolevas lisas sätestatud nõuetele, peab süsteemis olema vähemalt 4 loendurit, mis registreerivad mootori töötunde, mille jooksul süsteem on tuvastanud järgmisi rikkeid:
a)
reaktiivi vale kvaliteet;
b)
reaktiivi doseerimise katkemine;
c)
takistatud heitgaasitagastuse ventiil;
d)
NCD-süsteemi rike vastavalt käesoleva lisa punkti 9.1 punktile b.
4.1.1.1.
Tootja võib omal valikul kasutada üht või enamat loendurit, et rühmitada punktis 4.1.1 nimetatud rikkeid.
4.1.2.
Iga loendur peab loendama kuni suurima väärtuseni, mis on võimalik 2baidises loenduris 1tunnise resolutsiooniga, ning säilitama seda väärtust kuni loenduri nullimist võimaldavate tingimuste saabumiseni.
4.1.3.
Tootja võib kasutada ühte või mitut NCD-süsteemi loendurit. Üks loendur võib salvestada kahe või enama selle loenduri tüübi jaoks asjaomaste rikete töötundide kumuleeritud arvu, kui ükski neist riketest ei ole saavutanud ühe loenduri näidule vastavat aega.
4.1.3.1.
Kui tootja otsustab kasutada mitut NCD-süsteemi loendurit, peab süsteem suutma määrata kindla seiresüsteemi loenduri iga rikke jaoks, mis on vastavalt käesolevale lisale kõnealuse loenduri jaoks asjakohane.
4.2. Loenduri mehhanismi tööpõhimõte
4.2.1.
Iga loendur peab töötama järgmiselt.
4.2.1.1.
Loendur alustab loendamist nullist ja hakkab loendama niipea, kui selle loenduri jaoks asjakohane rike on tuvastatud ja vastavale diagnostika veakoodile (DTC) on antud tabelis 2 kirjeldatud olek.
4.2.1.2.
Korduva rikke korral tuleb tootja valikul kohaldada üht järgmistest sätetest:
a)
kui aset leiab üks seiresündmus ning loendurit esialgselt käivitanud riket enam ei tuvastata või kui rike on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil, peab loendur loendamise peatama ja hetkel näidatavat väärtust hoidma. Kui loendur lõpetab loendamise sel ajal, kui teise taseme meeldetuletussüsteem on aktiivne, peab loenduri näit peatuma käesoleva liite tabelis 4 esitatud väärtusel või väärtusel, mis on suurem või võrdne loenduri näiduga teise taseme meeldetuletussüsteemi käivitamise hetkel, millest tuleb lahutada 30 minutit;
b)
loenduri näit tuleb peatada käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtusel või väärtusel, mis on suurem või võrdne loenduri näiduga teise taseme meeldetuletussüsteemi käivitamise hetkel, millest tuleb lahutada 30 minutit.
4.2.1.3.
Üheainsa seiresüsteemi loenduri puhul peab see loendur jätkama loendamist, kui on tuvastatud antud loenduri jaoks asjaomane NOx-kontrolli rike ja sellele vastaval diagnostika veakoodil (DTC) on olek „kinnitatud ja aktiivne”. Loendur peab peatuma ja hoidma üht punktis 4.2.1.2 esitatud väärtust, kui ei tuvastata ühtegi NOx-kontrolli riket, mis õigustaks loenduri käivitamist või kui kõik antud loenduri jaoks asjaomased rikked on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil.
Tabel 4
Loendurid ja meeldetuletus
Diagnostika veakoodi (DTC) olek loenduri esimese käivitamise korral
Loenduri näit esimese taseme meeldetuletuse jaoks
Loenduri näit teise taseme meeldetuletuse jaoks
Loenduri talletatud peatatud näit
Reaktiivi kvaliteedi loendur
kinnitatud ja aktiivne
≤ 10 tundi
≤ 20 tundi
≥ 90% loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks
Doseerimisloendur
kinnitatud ja aktiivne
≤ 10 tundi
≤ 20 tundi
≥ 90% loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks
Heitgaasitagastuse ventiili loendur
kinnitatud ja aktiivne
≤ 36 tundi
≤ 100 tundi
≥ 95% loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks
Seiresüsteemi loendur
kinnitatud ja aktiivne
≤ 36 tundi
≤ 100 tundi
≥ 95% loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks
NOx künnis, vajaduse korral
kinnitatud ja aktiivne
≤ 10 tundi
≤ 20 tundi
≥ 90% loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks
4.2.1.4.
Kui loenduri näit on peatatud, nullitakse loendur, kui sellele loendurile asjaomased seiresüsteemid on töötanud vähemalt ühe korra kuni oma seiretsükli lõpuni ilma riket tuvastamata ja 40 mootori töötunni jooksul ei ole tuvastatud ühtegi sellele loendurile asjaomast riket pärast viimast korda, kui loenduri näit peatati (vt joonis 4).
4.2.1.5.
Kui loendurile asjaomane rike tuvastatakse ajal, mil loendur oli peatatud, peab loendur jätkama loendamist näidust, millel ta peatus (vt joonis 4).
5. AKTIVEERIMISE JA DEAKTIVEERIMISE NING LOENDURI MEHHANISMIDE SKEEM
5.1. Käesolevas punktis on esitatud aktiveerimise ja deaktiveerimise ning loenduri mehhanismide skeemid mõnede tüüpiliste juhtude puhul. Punktides 5.2, 5.3 ja 5.4 olevad joonised ja kirjeldused on esitatud käesoleva lisa illustreerimiseks ning neile ei tohi viidata kui näidetele käesoleva direktiivi nõuete kohta ega kui lõplikele väidetele asjaomaste protsesside kohta. Joonistel 6 ja 7 esitatud loenduri tunnid viitavad tabelis 4 esitatud teise taseme meeldetuletussüsteemi maksimaalsetele väärtustele. Lihtsustamise eesmärgil ei ole esitatud skeemidel mainitud näiteks asjaolu, et sel ajal, kui meeldetuletussüsteem on aktiivne, on aktiivne ka hoiatussüsteem.
Joonis 4
Loenduri taasaktiveerimine ja lähtestamine pärast perioodi, kui loenduri näidatav väärtus oli peatatud
Loendur
Rike
5.2. Joonis 5 näitab aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide tööd sel ajal, kui seiresüsteem jälgib reaktiivi olemasolu viiel juhtumil.
Kasutamisjuhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.
Tankimisjuhtum 1 („piisav tankimine”): käitaja tangib ja täidab reaktiivipaagi üle 10 % piiri. Hoiatus- ja meeldetuletussüsteem deaktiveeritakse.
Tankimisjuhtumid 2 ja 3 („ebapiisav tankimine”): hoiatussüsteem aktiveerub. Hoiatuse tase sõltub olemasolevast reaktiivihulgast.
Tankimisjuhtum 4 („väga ebapiisav tankimine”): esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse kohe.
Joonis 5
Reaktiivi olemasolu
Meeldetuletus
Reaktiivi tase
5.3. Joonis 6 näitab kolme juhtumit reaktiivi vale kvaliteediga.
Kasutamisjuhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.
Remondijuhtum 1 (halb või ebaaus remont): pärast masina kasutamise blokeerumist muudab käitaja reaktiivi kvaliteeti, kuid varsti pärast seda vahetab ta reaktiivi uuesti halvema kvaliteediga reaktiivi vastu. Meeldetuletussüsteem taasaktiveeritakse kohe ja masin lülitatakse mootori kahe töötunni järel välja.
Remondijuhtum 2 (hea remont): pärast masina kasutamise blokeerumist parandab käitaja reaktiivi kvaliteeti. Sellegipoolest tangib käitaja mõne aja pärast uuesti madala kvaliteediga reaktiivi. Hoiatus-, meeldetuletus- ja loenduri protsessid alustavad nullist.
Joonis 6
Tankimine halva kvaliteediga reaktiiviga
Loendur
Meeldetuletus
Vale karbamiid
5.4. Joonis 7 näitab karbamiidi doseerimise süsteemi rikke kolme juhtumit. Samuti näitab joonis protsessi, mis rakendub käesoleva lisa punktis 9 kirjeldatud seiresüsteemi rikete korral.
Kasutamisjuhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.
Remondijuhtum 1 (hea remont): pärast masina kasutamise blokeerumist remondib käitaja doseerimissüsteemi. Mõne aja möödudes aga esineb doseerimissüsteemis uuesti tõrge. Hoiatus-, meeldetuletus- ja loenduri protsessid alustavad nullist.
Remondijuhtum 2 (halb remont): käitaja remondib doseerimissüsteemi esimese taseme meeldetuletuse ajal (pöördemomendi vähendamine). Varsti pärast seda aga esineb doseerimissüsteemis uuesti tõrge. Esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse kohe ja loendur alustab loendamist väärtusest, mida loendur remontimise hetkel näitas.
Joonis 7
Reaktiivi doseerimise süsteemi tõrge
Loendur
Meeldetuletus
Doseerimissüsteem ei tööta
3. liide
Reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni CDmin tõendamine
1.
Tootja peab tüübikinnituse andmise käigus tõendama reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni õiget väärtust CDmin NRTC kuumkäivituse jooksul, kasutades reaktiivi, mille kontsentratsioon on CDmin.
2.
Näidiskatses peab lähtuma vastava(te)st NCD-tsükli(te)st või tootja määratud eelkonditsioneerimistsüklist, võimaldades suletud ahelaga NOx-kontrolli süsteemil kohanduda reaktiivi kvaliteediga, mille kontsentratsioon on CDmin.
3.
Näidiskatses saadud saasteainete heitkogused peavad olema väiksemad kui käesoleva lisa punktis 7.1.1 sätestatud NOx piirnormid.
10. LISA
CO2-HEITE MÄÄRAMINE
1. liide
Võimsusklassidesse kuni P kuuluvate mootorite CO2-heite määramine
1. SISSEJUHATUS
1.1. Käesolevas liites sätestatakse CO2-heitest teavitamise normid ja katsemenetlused kõigi võimsusklasside puhul kuni võimsusklassini P. Kui tootja otsustab käesoleva eeskirja punkti 5.2 kohaselt kasutada 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis kohaldatakse käesoleva lisa 2. liidet.
2. ÜLDNÕUDED
2.1. CO2 heide määratakse käesoleva eeskirja 4A lisa punktis 1.1 sätestatud katsetsükliga kooskõlas vastavalt 4A lisa punktiga 3 (NRSC) või punktiga 4 (NRTC kuumkäivitustsükkel). Võimsusklasside L kuni P puhul määratakse CO2 heide NRTC kuumkäivituskatsetsükliga.
2.2. Katse tulemused tuleb esitada tsükli keskmiste pidurdamisega seotud eriväärtustena, kasutades ühikut g/kWh.
2.3. Kui NRSC toimub tootja valikul astmelise katsetsüklina (RMC), kohaldatakse kas viiteid käesolevas liites sätestatud NRTC-le või käesoleva lisa 2. liite nõudeid.
3. CO2 HEITKOGUSTE MÄÄRAMINE
3.1. Mõõtmine lahjendamata heitgaasis
Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse lahjendamata heitgaasis.
3.1.1. Mõõtmine
Katsetatava mootori lahjendamata heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri (NDIR) abil vastavalt käesoleva määruse 4A lisa 1. liite punktile 1.4.3.2 (NRSC) või punktile 2.3.3.2. (NRTC).
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4A lisa 2. liite punkti 1.5 lineaarsusnõuetele.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4A lisa 1. liite punktide 1.4.1 (NRSC) või 2.3.1 (NRTC) nõuetele.
3.1.2. Andmete hindamine
Asjaomased andmed registreeritakse ja säilitatakse vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa punktile 3.7.4 (NRSC) või punktile 4.5.7.2 (NRTC).
3.1.3. Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine
Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kuivalt niiskele gaasile korrigeerimist vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 1.3.2 (NRSC) või 2.1.2.2 (NRTC).
NRSC puhul arvutatakse CO2 mass (g/h) iga individuaalse režiimi jaoks vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 1.3.4. Heitgaasi vooluhulgad määratakse vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.5.
NRTC puhul arvutatakse CO2 mass (g/katse) vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 2.1.2.1. Heitgaasi vooluhulk määratakse vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 1. liite punktile 2.2.3.
3.2. Mõõtmine lahjendatud heitgaasis
Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse lahjendatud heitgaasis.
3.2.1. Mõõtmine
Katsetatava mootori lahjendatud heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri (NDIR) abil vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 1. liite punktile 1.4.3.2 (NRSC) või punktile 2.3.3.2. (NRTC). Heitgaasi lahjendatakse filtreeritud ümbritseva õhu, sünteetilise õhu või lämmastikuga. Täisvoolusüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et täielikult välistada vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemides.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4A lisa 2. liite punkti 1.5 lineaarsusnõuetele.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4A lisa 1. liite punkti 1.4.1 (NRSC) või punkti 2.3.1 (NRTC) nõuetele.
3.2.2. Andmete hindamine
Asjakohased andmed registreeritakse ja neid säilitatakse kooskõlas käesoleva eeskirja 4A lisa punktiga 3.7.4 (NRSC) või punktiga 4.5.7.2. (NRTC).
3.2.3. Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine
Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kontsentratsiooni hetkeväärtuste suhtes enne edasisi arvutusi kuivalt niiskele gaasile korrigeerimist vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 1.3.2 (NRSC) või punktile 2.1.2.2 (NRTC).
NRSC puhul arvutatakse CO2 mass (g/h) iga individuaalse režiimi jaoks vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 1.3.4. Lahjendatud heitgaasi vooluhulk määratakse vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 1. liite punktile 1.2.6.
NRTC puhul arvutatakse CO2 mass (g/katse) vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 2.2.3. Lahjendatud heitgaasi vooluhulk määratakse vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 2.2.1.
Taustkorrigeerimist kohaldatakse vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa 3. liite punktile 2.2.3.1.1.
3.3. Pidurdamisega seotud heited
3.3.1. NRSC
Pidurdamisega seotud heide eCO2 (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:
kus
ja
CO2 mass,I on individuaalse režiimi CO2 mass (g/h)
Pm,i on individuaalse režiimi mõõdetud võimsus (kW)
PAE,i on individuaalse režiimi abiseadmete võimsus (kW)
WF,i on individuaalse režiimi kaalutegur.
3.3.2. NRTC
Pidurdamisega seotud CO2 heite arvutamiseks vajalik tsükli töö määratakse kindlaks vastavalt käesoleva eeskirja 4A lisa punktile 4.6.2.
Pidurdamisega seotud heide eCO2 (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:
kus
mCO2, hot on NRTC kuumkäivitustsükli CO2 heide (g)
Wact, hot on NRTC kuumkäivitustsükli tegelik töö (kWh)
2. liide
Võimsusklassidesse Q ja R kuuluvate mootorite CO2-heite määramine
1. SISSEJUHATUS
Kohaldatakse käesolevas liites ette nähtud CO2-heitest teavitamise sätteid ja katsemenetlusi, mida rakendatakse võimsusklassidesse Q ja R kuuluvate mootorite puhul. Kui tootja otsustab käesoleva eeskirja punkti 5.2. kohaselt kasutada käesoleva eeskirja 4B lisas kirjeldatud menetlust, siis kohaldatakse käesolevas 2. liites ette nähtud CO2-heitest teavitamise sätteid ja katsemenetlusi.
2. ÜLDNÕUDED
2.1. CO2 heitkogused määratakse kindlaks NRTC kuumkäivituskatsetsükliga kooskõlas 4B lisa punktiga 7.8.3.
2.2. Katse tulemused tuleb esitada tsükli keskmiste pidurdamisega seotud eriväärtustena, kasutades ühikut g/kWh.
2.3. Kui NRSC toimub tootja valikul astmelise tsüklina (RMC), kohaldatakse kas viiteid käesolevas liites sätestatud NRTC-le või III lisa 7. liite nõudeid.
3. CO2 HEITE MÄÄRAMINE
3.1. Mõõtmine lahjendamata heitgaasis
Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse lahjendamata heitgaasis.
3.1.1. Mõõtmine
Katsetatava mootori lahjendamata heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri (NDIR) abil vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa punktile 9.4.6.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 8.1.4. lineaarsusnõuetele.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 8.1.9. nõuetele.
3.1.2. Andmete hindamine
Asjaomased andmed registreeritakse ja säilitatakse vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa punktile 7.8.3.2.
3.1.3. Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine
Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kontsentratsiooni hetkeväärtuste suhtes enne edasisi arvutusi kuivalt niiskele gaasile korrigeerimist vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa 8. liite punktile A.8.2.2 või 4B lisa 7. liite punktile A.7.3.2.
CO2 mass (g/katse) arvutatakse ajahetkele vastava CO2 hetkekontsentratsiooni ja heitgaasivooluhulga korrutamise teel, summeerides saadud tulemuse üle kogu katsetsükli kooskõlas ühega järgmistest:
a)
4B lisa 8. liite punkt A.8.2.1.2 ja punkt A.8.2.5, võttes CO2 u-väärtused tabelist A.8.1 või arvutades u-väärtused vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa 8. liite punktile A.8.2.4.2;
b)
käesoleva eeskirja 4B lisa 7. liite punkt A.7.3.1 ja punkt A.7.3.3.
3.2. Mõõtmine lahjendatud heitgaasis
Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse lahjendatud heitgaasis.
3.2.1. Mõõtmine
Katsetatava mootori lahjendatud heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri (NDIR) abil vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa punktile 9.4.6. Heitgaasi lahjendatakse filtreeritud ümbritseva õhu, sünteetilise õhu või lämmastikuga. Täisvoolusüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et täielikult välistada vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemides.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 8.1.4 lineaarsusnõuetele.
Mõõtesüsteem peab vastama käesoleva eeskirja 4B lisa punkti 8.1.9 nõuetele.
3.2.2. Andmete hindamine
Asjaomased andmed registreeritakse ja säilitatakse vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa punktile 7.8.3.2.
3.2.3. Tsükli keskmise heite arvutamine
Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kontsentratsiooni hetkeväärtuste suhtes enne edasisi arvutusi kuivalt niiskele gaasile korrigeerimist vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa 8. liite punktile A.8.3.2 või 4B lisa 7. liite punktile A.7.4.2.
CO2 mass (g/katse) arvutatakse CO2 kontsentratsiooni ja lahjendatud heitgaasi vooluhulga korrutamise teel kooskõlas ühega järgmistest:
a)
käesoleva eeskirja 4.B lisa 8. liite punkt A.8.3.1. ja punkt A.8.3.4, võttes CO2 u-väärtused tabelist A.8.2 või arvutades u-väärtused vastavalt 4B lisa 8. liite punktile A.8.3.3.;
b)
käesoleva eeskirja 4B lisa 7. liite punkt A.7.4.1 ja punkt A.7.4.3.
Taustkorrigeerimist kohaldatakse vastavalt käesoleva eeskirja 4B lisa 8. liite punktile A.8.3.2.4 või punktile A.7.4.1.
3.3. Pidurdamisega seotud heited
Pidurdamisega seotud CO2 heite arvutamiseks vajalik tsükli töö määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva eeskirja 4B lisa punktiga 7.8.3.4.
Pidurdamisega seotud heide eCO2 (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:
kus
mCO2, hot on NRTC kuumkäivituskatse CO2 heide (g),
Wact, hot on NRTC kuumkäivitustsükli tegelik töö (kWh).
