Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis: http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 8 — Ühtsed sätted, milles käsitletakse mootorsõidukite asümmeetrilist lähituld, kaugtuld või mõlemat tuld kiirgavate ja halogeenhõõglampidega (H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11) varustatud esilaternate tüübikinnitust

4. versioon

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

05-seeria muudatused — jõustumiskuupäev: 8. september 2001

Eeskirja 4. versiooni parandus nr 1 — jõustumiskuupäev: 12. märts 2003

SISUKORD

EESKIRI

A. HALDUSSÄTTED

Reguleerimisala

Mõisted

Esilaterna tüübikinnituse taotlemine

Märgistus

Tüübikinnituse andmine

B. ESILATERNATELE ESITATAVAD TEHNILISED NÕUDED

Üldised nõuded

Valgustus

Värvilisi hajutiklaase ja filtreid käsitlevad sätted

Ebamugavuse hindamine

Standardesilatern

10.

Märkus värvuse kohta

C. TÄIENDAVAD HALDUSSÄTTED

11.

Esilaternatüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

12.

Toodangu vastavus nõuetele

13.

Karistused toodangu nõuetele mittevastuse korral

14.

Tootmise lõpetamine

15.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning haldusasutuste nimed ja aadressid

16.

Üleminekusätted

LISAD

1. lisa

Teatis

2. lisa

H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11 hõõglampidega varustatud esilaternate toodangu nõuetele vastavuse kontrollimine

3. lisa

Tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised

4. lisa

Mõõteekraanid

5. lisa

Töötavate esilaternate fotomeetriliste näitajate püsivuse katsetamine

6. lisa

Plastmaterjalist hajutiklaasidega laternatele esitatavad nõuded – hajutiklaasi või materjalinäidiste ja laternakoostude katsetamine

7. lisa

Näidiste võtmise miinimumnõuded

A. HALDUSSÄTTED

0. REGULEERIMISALA (1)

Käesolevat eeskirja kohaldatakse mootorsõidukite esilaternate suhtes, millel võib olla klaasist või plastmaterjalist hajutiklaas.

1. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. „hajutiklaas” – esilaterna või laterna üksuse kõige välimine osa, mis laseb valguse läbi valgusava;

1.2. „pinne” – toode või tooted, mis kantakse ühe või mitme kihina hajutiklaasi välispinnale;

„erinevat tüüpi esilaternad” – esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:

1.3.1. kaubanimi või kaubamärk;

1.3.2. optilise süsteemi omadused;

1.3.3. niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist mõju. Tüüpi ei muuda selliste filtrite paigaldamine või eemaldamine, mille ainus otstarve on muuta valguse värvust, kuid mitte jaotust;

1.3.4. sobivus parempoolseks või vasakpoolseks liikluseks või mõlemaks;

1.3.5. tekitatava valgusvihu laad (lähituli, kaugtuli või mõlemad);

1.3.6. ühte järgmistest kategooriatest kuuluva(te) hõõglambi (hõõglampide) pesa: H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11 (2), (3);

1.3.7. hajutiklaaside ja võimaliku pinde materjalid.

2. ESILATERNA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE (4)

Esilaterna tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Taotluses tuleb ära näidata:

2.1.1. andmed selle kohta, kas esilaternas kavatsetakse kasutada nii lähi- kui ka kaugtuld või mõlemat;

kui esilaternat kavatsetakse kasutada lähitule jaoks, siis kas see on projekteeritud nii vasak- kui ka parempoolseks või üksnes vasakpoolseks või üksnes parempoolseks liikluseks;

2.1.2.1. kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis laterna paigaldusasend(id) maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes;

2.1.3. esilaterna kiiratava tule värvus.

Igale taotlusele lisatakse:

kolmes eksemplaris joonised, mis on piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada kindlaks teha laterna tüübi, ja millel on kujutatud esilaterna eestvaade, olemasolu korral koos hajutiklaasi rihvelmustriga, ning ristlõige; joonistel peab olema näidatud tüübikinnitusmärgi asukoht;

2.2.1.1. kui esilatern on varustatud reguleeritava peegeldiga, siis märge esilaterna paigaldusasendi(te) kohta maapinna ja sõiduki keskmise pikitasapinna suhtes, kui esilaternat kasutatakse ainult selles asendis (nendes asendites);

2.2.2. lühike tehniline kirjeldus;

2.2.3. esilaternatüübi kaks näidist;

hajutiklaaside valmistamiseks kasutatud plastmaterjali katsetamiseks:

kolmteist hajutiklaasi;

2.2.4.1.1. kuus klaasi kõnealustest hajutiklaasidest võib asendada kuue, vähemalt 60 mm × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 mm × 15 mm suurune põhiliselt lame ala (kõveruse raadiusega vähemalt 300 mm);

2.2.4.1.2. iga selline hajutiklaas või materjalinäidis peab olema saadud masstoodangu valmistamisel kasutatava meetodi kohaselt;

2.2.4.2. peegeldi, millele saab hajutiklaasid tootja juhendi kohaselt kinnitada.

2.3. Hajutiklaaside ja pinnete (olemasolu korral) juba katsetatud materjalidele peab olema lisatud katseprotokoll, milles kirjeldatakse nende materjalide ja pinnete omadusi.

2.4. Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on kehtestatud rahuldav kord, millega tagatakse toodangu nõuetele vastavuse tõhus kontroll.

3. MÄRGISTUS (5)

3.1. Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatele peab olema kantud taotleja kaubanimi või kaubamärk.

3.2. Hajutiklaasil ja korpusel (6) peavad olema piisava suurusega alad punktis 4 nimetatud tüübikinnitusmärgi ja lisatähiste jaoks; kõnealused alad näidatakse punktis 2.2.1 nimetatud joonistel.

3.3. Esilaternad, mis on mõeldud kasutamiseks nii parempoolse kui ka vasakpoolse liikluse tingimustes, peavad kandma märgiseid, mis määravad kindlaks optilise osa kaks paigaldusasendit sõidukil või hõõglambi kaks paigaldusasendit peegeldil; need tähised koosnevad tähtedest „R/D” parempoolse liikluse jaoks ja „L/G” vasakpoolse liikluse jaoks.

4. TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

4.1. Üldosa

4.1.1. Kui kõik punkti 2 kohaselt esitatud esilaternatüübi näidised vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse tüübikinnitus.

4.1.2. Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad rohkem kui ühe eeskirja nõuetele, võib laternale kanda ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi tingimusel, et igaüks nendest grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest vastab selle suhtes kohaldatavatele nõuetele.

Käesolevat nõuet ei kohaldata kahe hõõgniidiga lambiga esilaternate suhtes, kui tüübikinnitus antakse vaid ühele tulele.

4.1.3. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 04) näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab tüübikinnituse andmise ajal käesoleva eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale esilaternatüübile, välja arvatud tüübikinnituse laiendamise korral seadmele, mis erineb juba tüübikinnituse saanud seadmest üksnes kiiratava valguse värvuse poolest.

4.1.4. Käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele edastatakse teade esilaternatüübi käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise, tühistamise või tootmise lõpetamise kohta käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil, millel on punktiga 2.2.1.1 ettenähtud teave.

4.1.5. Igal esilaternal, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peab lisaks punktiga 3.1 ettenähtud märgistusele olema punktis 3.2 osutatud aladel punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärk.

4.2. Tüübikinnitusmärgi elemendid

Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.2.1.1. ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (7);

4.2.1.2. punktiga 4.1.3 ettenähtud tüübikinnitusnumbrist;

järgmis(t)est lisatähis(t)est:

4.2.2.1. ainult vasakpoolses liikluses kasutatavate esilaternate puhul horisontaalne nool, mille teravik on suunatud näoga esilaterna poole seisva vaataja suhtes paremale, s.o liiklussuuna poole;

4.2.2.2. esilaternate puhul, mis optilise osa või hõõglambi asjakohaselt reguleeritava asendi tõttu vastavad mõlema liiklussüsteemi nõuetele, horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis näitavad vastavalt paremale ja vasakule;

4.2.2.3. esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses lähitulega, tähed „HC”;

4.2.2.4. esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses kaugtulega, tähed „HR”;

4.2.2.5. esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele seoses nii lähi- kui ka kaugtulega, tähed „HCR”;

4.2.2.6. plastmaterjalist hajutiklaasiga varustatud esilaternate puhul kantakse punktidega 4.2.2.3–4.2.2.5 ettenähtud tähiste lähedale tähed „PL”;

4.2.2.7. esilaternate puhul, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele seoses kaugtulega, maksimaalse valgustugevuse tähis punktis 6.3.2.1.2 nimetatud viitemärgi kujul, mis paigutatakse E-tähte ümbritseva ringjoone lähedale; vastastikku ühendatud esilaternate puhul väljendatakse kaugtulede maksimaalset valgustugevust tervikuna eespool kirjeldatud viisil.

Igal juhul peavad katsemenetluse ajal vastavalt 5. lisa punktile 1.1.1.1 kasutatud asjakohane töötamismoodus ning vastavalt 5. lisa punktile 1.1.1.2 lubatud pinge/pinged olema kantud tüübikinnitustunnistusele ja teatisevormile, mis saadetakse kokkuleppe osalisteks olevatele ja käesolevat eeskirja kohaldavatele riikidele. Vastavatel juhtudel märgistatakse seade järgmiselt.

4.2.3.1. Käesoleva eeskirja nõuetele vastavate esilaternate puhul, mis on projekteeritud nii, et lähitule hõõglamp ei sütti samaaegselt ühegi muu valgustusfunktsiooniga, millega see võib olla vastastikku ühendatud, märgitakse tüübikinnitusmärgil oleva lähitulelaterna tähise taha kaldjoon (/).

4.2.3.2. Käesoleva eeskirja 5. lisa nõuetele vastavate esilaternate puhul ainult juhul, kui nende toitepinge on 6 V või 12 V, märgitakse hõõglambipesa lähedale tähis, mis koosneb pealejoonistatud ristiga (×) numbrist 24.

4.2.4. Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit (praegu 04), mis näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab tüübikinnituse andmise ajal käesoleva eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi, ning vajadusel ka eespool kirjeldatud nool võivad paikneda eespool nimetatud lisatähiste läheduses.

4.2.5. Punktides 4.2.1 ja 4.2.2 nimetatud märgid ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja kustutamatud ka siis, kui esilatern on sõidukile paigaldatud.

4.3. Tüübikinnitusmärgi kujundus

4.3.1. Sõltumatud laternad

Käesoleva eeskirja 3. lisa joonistel 1–9 on esitatud tüübikinnitusmärkide ja eespool osutatud lisatähiste näidiseid.

Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib neile kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on E-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb kinnituse andnud riigi tunnusnumber ja tüübikinnitusnumber. Tüübikinnitusmärk võib paikneda mis tahes kohas grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate peal, tingimusel et:

4.3.2.1.1. märk on nähtav pärast laternate sõidukile paigaldamist;

4.3.2.1.2. ühtki grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate valgust edastavat osa ei ole võimalik eemaldada, eemaldamata samaaegselt ka tüübikinnitusmärki.

Iga laterna tunnusmärk, mis vastab tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise ajal eeskirja kõige hilisemaid suuri tehnilisi muudatusi hõlmava seeria number ja vajadusel nõuetekohane nool märgitakse:

kas

4.3.2.2.1. asjakohasele valgust kiirgavale pinnale

või

4.3.2.2.2. laternate grupile selliselt, et iga latern grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest oleks selgesti identifitseeritav (vt 3. lisas esitatud neli näidet).

4.3.2.3. Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse aluseks olnud eeskirjas üksikmärkidest väikseima jaoks ettenähtud miinimummõõtmed.

4.3.2.4. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübile.

4.3.2.5. Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 10 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate kinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõigi eespool nimetatud lisatähistega.

Laternad, mille hajutiklaase kasutatakse eri esilaternatüüpide puhul ning mis võivad olla muude laternatega vastastikku ühendatud või grupeeritud

Kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1. Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternaüksuste eri tüüpidele, tingimusel et ka esilaterna hajutiklaasiga lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.2 kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid.

Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2. Käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 11 on esitatud eespool nimetatud juhul kasutatavate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised.

B. ESILATERNATELE ESITATAVAD TEHNILISED NÕUDED (8)

5. ÜLDISED NÕUDED

5.1. Iga näidis peab vastama punktides 6–8 esitatud nõuetele.

Esilaternad tuleb valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, olenemata neile mõjuda võivast vibratsioonist, säiliksid ettenähtud fotomeetrilised omadused ja laternad oleksid heas töökorras.

5.2.1. Esilaternad peavad olema varustatud seadmega, mis võimaldab sõidukil esilaternate reguleerimist vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Sellist seadet ei ole vaja osadele, mille puhul peegeldit ja hajutiklaasi ei saa teineteisest eraldada, tingimusel et selliste osade kasutamine piirdub sõidukitega, mille puhul esilaterna seadistust saab reguleerida teistmoodi. Kui kaugtuld kiirgav esilatern ja lähituld kiirgav esilatern, mis mõlemad on varustatud eraldi hõõglambiga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseade võimaldama iga optilist süsteemi eraldi nõuetekohaselt reguleerida. Nimetatud nõuet ei kohaldata siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostude suhtes. Seda tüüpi esilaternakoostude suhtes kohaldatakse punkti 6 nõudeid.

5.3. Osad, mille abil hõõglamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse (9).

Hõõglambi pesa mõõtmed peavad vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) trükise 61-2 järgmistel andmelehtedel esitatud näitajatele.

Hõõglambid	Pesa	Andmelehed
H1	P 14,5s	7005-46-3
H2	X 5111	7005-99-2
H3	PK 22s	7005-47-1
HB3	P 20d	7005-31-1
HB4	P 22d	7005-32-1
H7	PX 26d	7005-5-1
H8	PG 17	7005-110-1
HIR1	PX 20d	7005-…-1
HIR2	PX 22d	7005-…-.
H9	PGJ 19-5	7005-110-1
H11	PGJ 19-2	7005-110-1

5.4. Esilaternaid, mis on projekteeritud kasutamiseks nii parem- kui ka vasakpoolse liikluse tingimustes, saab kohandada vastavale liiklussüsteemile kas esmasel reguleerimisel sõidukile monteerimise ajal või kasutaja valitava seadistusega. Niisugune algseadistus või kasutaja valitud seadistus võib hõlmata näiteks optilise osa kinnitamist sõidukile kindla nurga all või hõõglambi seadmist kindla nurga all optilise osa suhtes. Kõikidel juhtudel on võimalikud ainult kaks teineteisest selgesti eristatavat asendit, üks parempoolse, teine vasakpoolse liikluse jaoks, ning disainilahendus peab välistama esilaterna hooletusest põhjustatud vahetamise ühest asendist teise või keskele. Kui hõõglambi jaoks on kaks erinevat seadistusasendit, peavad hõõglambi peegeldile kinnitamise detailid olema projekteeritud ja valmistatud selliselt, et kummagi seadistuse puhul hoitaks hõõglampi asendis sama täpsusega, nagu on nõutav vaid ühe liiklussüsteemi jaoks ettenähtud esilaternate puhul. Käesoleva punkti nõuete täitmist tuleb kontrollida visuaalselt ja vajadusel katselise paigaldamisega.

Vaheldumisi kaug- ja lähituld andvatel esilaternatel peab esilaternaga kokkuehitatud mehaaniline, elektromehaaniline või muu ühelt tulelt teisele ümberlülitamise seade (10) olema projekteeritud nii, et:

5.5.1. seade on piisavalt tugev normaalsetes tingimustes 50 000 korda kasutamiseks, ilma et seadmel tekiks vaatamata esineda võivale vibratsioonile kahjustusi;

5.5.2. tööhäire korral on võimalik lähitule automaatne sisselülitamine;

5.5.3. kas lihtlähituld või kaugtuld saab alati sisse lülitada, välistades mehhanismi seiskumise kahe asendi vahel;

5.5.4. kasutaja ei saa liikuvate detailide kuju ega asendit tavaliste tööriistadega muuta.

5.6. Veendumaks, et kasutamisel ei muutu fotomeetrilised tööparameetrid ülemääraselt, tehakse 5. lisa nõuetele vastavad lisakatsed.

5.7. Kui esilaterna hajutiklaas on plastmaterjalist, tehakse katseid vastavalt 6. lisa nõuetele.

6. VALGUSTUS

6.1. Üldosa

6.1.1. Esilaternad tuleb valmistada nii, et sobiva H1, H2, H3, HB3, HB4, H7, H8, H9, HIR1, HIR2 ja/või H11 hõõglambiga valgustaksid need piisavalt ja pimestamata lähitulerežiimis ning hästi kaugtulena.

6.1.2. Esilaternast saadavat valgustust kontrollitakse vertikaalekraanil, mis asetatakse esilaterna ette 25 m kaugusele ja selle telje suhtes täisnurkselt (vt 4. lisa).

6.1.3. Esilaternat kontrollitakse standardse(te) (võrdlus-)hõõglambi (hõõglampide) abil, mis on projekteeritud nimipinge 12 V jaoks; kui esilatern on varustatud valikkollaste filtritega, (11) asendatakse need geomeetriliselt identsete värvitute filtritega, mille läbipaistvustegur on vähemalt 80 %. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge reguleerida selliseks, et saavutatakse järgmised näitajad.

Hõõglambid	Ligikaudne toitepinge (voltides) mõõtmiseks	Valgusvoog (luumenites)
H1	12	1 150
H2	12	1 300
H3	12	1 100
HB3	12	1 300
HB4	12	825
H7	12	1 100
H8	12	600
HIR1	12	1 840
HIR2	12	1 355
H9	12	1 500
H11	12	1 000

Esilatern loetakse vastuvõetavaks, kui vähemalt üks koos esilaternaga esitatud standardne (võrdlus-)hõõglamp vastab fotomeetriliste nõuetele.

6.1.4. Mõõtmed, mis määravad hõõgniidi asukoha standardhõõglambi sees, on näidatud eeskirja nr 37 asjaomasel andmelehel.

6.1.5. Standardhõõglambi kolb peab olemas sellise optilise kuju ja kvaliteediga, et see ei põhjustaks valguse jaotusele negatiivselt mõjuvat peegeldust ega murdumist. Selle nõude täitmist kontrollitakse standardse (võrdlus-)hõõglambiga varustatud standardesilaterna valguse jaotuse mõõtmise teel.

6.2. Lähituledele esitatavad nõuded

6.2.1. Lähitule valgusvihk peab moodustama piisavalt terava varju piiri, et selle abil oleks võimalik esilaternat seadistada. Varju piir peab olema horisontaalne sirgjoon selle liiklussuuna vastaspoolel, mille jaoks esilatern on ette nähtud; teisel poolel peab ei tohi varju piir ulatuda kaugemale ei horisontaaljoone suhtes 45° nurga all oleva sirgjoone HV H1 ja sirgjoonest hh 25 cm kõrgemal asuva sirgjoone H1 H4 moodustatud katkendjoonest HV H1 H4 ega sirgjoonest HV H3, mis paikneb 15° nurga all horisontaaljoonest kõrgemal (vt 4. lisa). Varju piir ei tohi kahe eespool kirjeldatud võimaluse kombinatsiooni tõttu mitte mingil juhul ulatuda kaugemale nii joonest HV H2 kui ka joonest H2 H4.

Esilatern peab olema suunatud nii, et:

6.2.2.1. parempoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on varju piir horisontaalne ekraani vasakul poolel (12) ning vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternate puhul on varju piir horisontaalne ekraani paremal poolel;

6.2.2.2. varju piiri horisontaalne osa paikneb ekraanil tasandist hh 25 cm allpool (vt 4. lisa);

6.2.2.3. varju piiri „küünarnukiosa” on joonel vv (13).

6.2.3. Kui tüübikinnitust taotletakse üksnes lähitulele, (14) peab sel moel suunatud esilatern vastama ainult punktide 6.2.5–6.2.7 nõuetele; kui esilatern on mõeldud kiirgama nii lähi- kui ka kaugtuld, peab see vastama punktides 6.2.5–6.2.7 ja 6.3 osutatud nõuetele.

6.2.4. Kui sel moel suunatud esilatern ei vasta punktide 6.2.5–6.2.7 ja 6.3 nõuetele, võib seda reguleerida teisiti, tingimusel et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° (= 44 cm) paremale ega vasakule (15). Varju piiri reguleerimise hõlbustamiseks võib esilatern olla osaliselt varjatud, mis teravdab varju piiri.

6.2.5. Kaugtule poolt ekraanile tekitatav valgustus peab vastama järgmistele nõuetele.

Punkt mõõteekraanil				Nõutav valgustus luksides
Parempoolseks liikluseks mõeldud esilaternad		Vasakpoolseks liikluseks mõeldud esilaternad		Nõutav valgustus luksides
Punkt B	50 L	Punkt B	50 R	≤ 0,4
Punkt 75	R	Punkt 75	L	≥ 12
Punkt 75	L	Punkt 75	R	≤ 12
Punkt 50	L	Punkt 50	R	≤ 15
Punkt 50	R	Punkt 50	L	≥ 12
Punkt 50	V	Punkt 50	V	≥ 6
Punkt 25	L	Punkt 25	R	≥ 2
Punkt 25	R	Punkt 25	L	≥ 2
Mis tahes punkt III piirkonnas				≤ 0,7
Mis tahes punkt IV piirkonnas				≥ 3
Mis tahes punkt piirkonnas I ≤ 2 x (E50R või E50L) (*1)

6.2.6. I, II, III ega IV piirkonnas ei tohi esineda nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas.

6.2.7. Valgustatuse väärtuseid A ja B piirkonnas, nagu näidatud 4. lisa joonisel C, tuleb kontrollida selle joonise punktide 1–8 fotomeetriliste väärtuste mõõtmise teel; need väärtused peavad jääma järgmistesse piiridesse:

1 + 2 + 3 ≥ 0,3 luksi ja

4 + 5 + 6 ≥ 0,6 luksi ja

0,7 luksi ≥ 7 ≥ 0,1 luksi ja

0,7 luksi ≥ 8 ≥ 0,2 luksi.

Need uued väärtused ei ole nõutavad esilaternate puhul, mis on saanud tüübikinnituse enne käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 4. täienduse kohaldamiskuupäeva (13. jaanuar 1993) või mille nii saadud tüübikinnitust on laiendatud (16).

6.2.8. Esilaternad, mis on projekteeritud vastama nii parem- kui ka vasakpoolse liikluse nõuetele, peavad optilise osa või hõõglambi mõlemas asendis vastama asjaomase liiklussüsteemi nõuetele.

6.3. Kaugtuledele esitatavad nõuded

6.3.1. Kui esilatern on projekteeritud kiirgama nii kaug- kui ka lähituld, tehakse kaugtule poolt ekraanil tekitatava valgustuse mõõtmised sama esilaterna joondusega, nagu punktide 6.2.5–6.2.7 mõõtmiste puhul; kui esilatern kiirgab ainult kaugtuld, reguleeritakse see nii, et maksimaalse valgustuse ala keskendub joonte hh ja vv ristumiskohta; selline esilatern peab vastama ainult punkti 6.3 nõuetele.

Kaugtule poolt ekraanile tekitatav valgustus peab vastama järgmistele nõuetele.

Joonte hh ja vv lõikumispunkt HV peab asuma samavalgustustiheduskõvera piires, mis vastab 80 protsendile kaugtulede maksimaalsest valgustusest. See maksimumväärtus (EM) peab olema vähemalt 48 luksi. Maksimumväärtus ei tohi ühelgi juhul olla suurem kui 240 luksi; kombineeritud lähi- ja kaugtulega esilaterna korral ei tohi maksimumväärtus ületada lähitule punktis 75 R (või 75 L) mõõdetud valgustust, mida on korrutatud koefitsiendiga 16.

6.3.2.1.1. Kaugtule maksimaalne valgustugevus (IM), mida väljendatakse tuhandetes kandelates, arvutatakse järgmise valemi abil:

6.3.2.1.2. Punktis 4.2.2.7 osutatud maksimaalse valgustugevuse viitemärk (I'M) leitakse järgmise valemi abil:

Arvutuslik väärtus ümardatakse lähima väärtuseni väärtuste hulgast 7,5, 10, 12,5, 17,5, 20, 25, 27,5, 30, 37,5, 40, 45, 50.

6.3.2.2. Alates punktist HV ei tohi valgustus piki horisontaaljoont paremal ega vasakul olla alla 24 luksi kuni kauguseni 1,125 m ning alla 6 luksi kuni kauguseni 2,25 m.

Reguleeritava peegeldiga esilaternate puhul kohaldatakse iga punkti 2.1.3 järgi näidatud paigaldusasendi suhtes punktide 6.2 ja 6.3 nõudeid. Kontrollimiseks kasutatakse järgmist menetlust.

6.4.1. Katsegoniomeetril realiseeritakse iga kasutatav paigaldusasend valgusallika keskpunkti joondusekraani punktiga HV ühendava joone suhtes. Seejärel viiakse reguleeritav peegeldi asendisse, kus valgusmuster ekraanil vastab punktide 6.2.1–6.2.2.3 ja/või punkti 6.3.1 joondusettekirjutustele.

6.4.2. Kui peegeldi on algselt punkti 6.4.1 järgi fikseeritud, peab esilatern vastama punktide 6.2 ja 6.3 asjaomastele fotomeetrilistele nõuetele.

6.4.3. Lisakatsed tehakse pärast peegeldi asendi muutmist esilaterna reguleerimisseadme abil ± 2° võrra vertikaalsuunas või vähemalt maksimumasendisse, kui see on vähem kui 2° oma algasendist. Kogu esilaterna vastava ümberjoonduse järel (nt goniomeetrit kasutades) vastassuunas tuleb kontrollida valgusväljundit järgmistes suundades ja see peab jääma järgmistesse piiridesse:

lähituli: punktid HV ja 75 R (või vastavalt 75 L);

kaugtuli: IM ja punkt HV (% IM-st).

6.4.4. Kui taotleja on ära näidanud rohkem kui ühe paigaldusasendi, tuleb punktides 6.4.1–6.4.3 ettenähtud menetlust korrata kõikide teiste asendite korral.

6.4.5. Kui taotleja ei ole küsinud konkreetseid paigaldusasendeid, joondatakse esilatern selle reguleerimisseadme abil punktidega 6.2 ja 6.3 ettenähtud mõõtmiseks oma keskmisesse asendisse. Punktiga 6.4.3 ettenähtud lisakatsete tegemisel peab peegeldi olema esilaterna reguleerimisseadme abil liigutatud äärmusasenditesse (± 2° asemel).

6.5. Punktides 6.2.5–6.2.7 ja 6.3 nimetatud valgustatuse väärtusi ekraanil mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tegelik tajupind asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees.

7. VÄRVILISI HAJUTIKLAASE JA FILTREID KÄSITLEVAD SÄTTED

7.1. Tüübikinnitust võib taotleda hõõglambiga esilaternatele, mis kiirgavad kas valget või valikkollast valgust.

Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) värvsuskoordinaatidena väljendatud asjaomased kolorimeetrilised näitajad peavad olema järgmised:

Valikkollane filter (ekraan või hajutiklaas)

Piir punase suunas	y ≥ 0,138 + 0,580 x
Piir rohelise suunas	y ≤ 1,29 x – 0,100
Piir valge suunas	y ≥ – x + 0,966
Piir spektrivärvi suunas	y ≤ – x + 0,992

mida võib väljendada ka järgmiselt:

dominantlainepikkus:	575–585 nm
puhtusetegur:	0,90–0,98

Läbipaistvustegur peab olema ≥ 0,78; see määratakse kindlaks valgusallika abil, mille värvustemperatuur on 2 856 K (17).

7.2. Filter peab olema esilaterna osa ning olema kinnitatud esilaterna külge nii, et kasutaja ei saaks seda kogemata ega tavaliste tööriistadega tahtlikult eemaldada.

8. EBAMUGAVUSE HINDAMINE

Hinnata tuleb esilaternate lähitule põhjustatavat ebamugavust (18).

9. STANDARDESILATERN (19)

Esilaternat käsitatakse standardse (võrdlus-)esilaternana, kui see:

9.1. vastab eespool sätestatud tüübikinnituse saamise nõuetele;

9.2. on vähemalt 160 mm efektiivse läbimõõduga;

tekitab standardhõõglambiga punktis 6.2.5 nimetatud eri punktides ja eri aladel valgustuse, mis moodustab:

9.3.1. kuni 90 % ülemmääradest ja

9.3.2. vähemalt 120 % punktis 6.2.5 esitatud tabelis ettenähtud alammääradest.

10. MÄRKUS VÄRVUSE KOHTA

Et käesoleva eeskirja alusel antakse tüübikinnitusi vastavalt punktile 7.1 kas valget või valikkollast valgust kiirgavale esilaternatüübile, ei takista kokkuleppe, millele käesolev eeskiri on lisatud, artikkel 3 kokkuleppeosalisi keelustamast nende registreeritud sõidukitel esilaternaid, mis kiirgavad valget või valikkollast valgust.

C. TÄIENDAVAD HALDUSSÄTTED

11. ESILATERNATÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Igast esilaternatüübi muudatusest tuleb teatada esilaternatüübile tüübikinnituse andnud ametiasutusele. Seejärel võib asutus kas:

11.1.1. võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat ebasoovitavat mõju ning et esilatern vastab igal juhul endiselt nõuetele, või

11.1.2. nõuda katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt uut katsearuannet.

11.2. Muudatuste loetelu sisaldav teatis tüübikinnituse andmise või selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.1.4 sätestatud korras.

11.3. Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus annab tüübikinnituse laiendusele seerianumbri ja teatab sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.

12. TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

12.1. Käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud esilaternaid tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, täites punktides 6 ja 7 sätestatud nõudeid.

12.2. Et veenduda punkti 12.1 nõuete täitmises, tuleb toodangut asjakohaselt kontrollida.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

12.3.1. tagama toodangu kvaliteedi tõhusa kontrollimise korra olemasolu;

12.3.2. pääsema juurde seadmetele, mis on vajalikud, et kontrollida vastavust igale kinnitatud tüübile;

12.3.3. tagama katsetulemuste registreerimiste ja sellega seotud dokumentide kättesaadavuse ajavahemikus, mis määratakse kindlaks kokkuleppel haldusasutusega;

12.3.4. analüüsima igat liiki katsete tulemusi, et kontrollida tootenäitajaid ning tagada nende püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud kõikumisi;

12.3.5. tagama, et iga tootetüübi puhul tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 2. lisas ettenähtud katsed;

12.3.6. tagama, et kui katse käigus ilmneb mis tahes näidise mittevastavus selle katse tingimustele, võetakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb teha kõik võimalik, et taastada asjaomase toote vastavus tüübikinnitusele.

Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

12.4.1. Iga kontrolli puhul tuleb väliskontrollijale esitada katsetulemused ja tootmise ülevaatuse tulemused.

12.4.2. Kontrollija võib pisteliselt valida näidiseid katsetamiseks tootja laboris. Näidiste väikseima arvu kindlaksmääramisel võib arvesse võtta tootja tehtud kontrollimise tulemusi.

12.4.3. Kui kvaliteeditase osutub ebarahuldavaks või kui peetakse vajalikuks kontrollida punkti 12.4.2 kohaldamisel tehtud katsete kehtivust, valib kontrollija 7. lisa kriteeriumidest lähtudes näidised, mis saadetakse tüübikinnituskatseid teinud tehnilisele teenistusele.

12.4.4. Pädev asutus võib teha kõiki käesoleva eeskirjaga ettenähtud katseid. Katsed tehakse juhuslikkuse põhimõttel valitud näidistega, häirimata seejuures tootja tarnekohustusi ja lähtudes 7. lisa kriteeriumidest.

12.4.5. Pädev asutus püüab kontrolli teha kord kahe aasta järel. Kontrolli tehakse aga pädeva asutuse äranägemisel ja sõltuvalt sellest, kuivõrd pädev asutus usaldab tootmise nõuetele vastavuse tõhusa kontrolli tagamiseks võetud meetmeid. Negatiivsete tulemuste korral tagab pädev asutus selle, et võimalikult kiiresti võetakse toodangu nõuetele vastavuse taastamiseks vajalikud meetmed.

12.5. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

12.6. Viitemärki ei võeta arvesse.

13. KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

13.1. Esilaternatüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

13.2. Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele.

14. TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud esilaternatüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teatab kõnealune asutus sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.

15. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise, tüübikinnituste tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

16. ÜLEMINEKUSÄTTED

16.1. Kuus kuud pärast eeskirja nr 112 ametlikku jõustumiskuupäeva lõpetavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised käesoleva eeskirja kohaste Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) tüübikinnituste andmise.

16.2. Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja ja selle varasemate muudatuste seeria kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest.

16.3. Käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused, mis anti enne eeskirja nr 112 jõustumiskuupäeva, ja kõik tüübikinnituste laiendused, sealhulgas need, mis vastavad käesoleva eeskirja varasemale muudatuste seeriale, kehtivad tähtajatult.

16.4. Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad esilaternate tüübikinnituste andmist käesoleva eeskirja ja selle varasemate muudatuste seeriate kohaselt, tingimusel et kõnealused esilaternad on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadmena paigaldamiseks.

16.5. Alates eeskirja nr 112 ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelata uuele sõidukitüübile sellise esilaterna paigaldamist, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 112 alusel.

16.6. Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt paigaldada sõidukitüübile või sõidukile esilaternaid, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt.

16.7. Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt kasutuses olevale sõidukile paigaldada või sõidukil kasutada esilaternat, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt, mida on muudetud varasemate muudatuste seeriatega, tingimusel et esilatern on ette nähtud asendusseadmena paigaldamiseks.

(1) Käesolev eeskiri ei takista seda kohaldaval kokkuleppeosalisel keelata käesoleva eeskirja alusel plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaterna tüübikinnituse saanud esilaterna kombinatsiooni esilaterna mehaanilise puhastusseadmega (klaasipuhastitega).

(2) Laternatüüpi ei tohiks segamini ajada lambikategooriaga. Käesolevas eeskirjas käsitletakse H1-, H2-, H3-, HB3-, HB4-, H7-, H8-, H9-, HIR1-, HIR2- ja/või H1-kategooria hõõglampidega esilaternaid. Need hõõglampide kategooriad erinevad konstruktsiooni ja eelkõige sokli poolest. Nad ei ole omavahel vahetatavad, kuid üks hõõglampide kategooria hõlmab tavaliselt mitut tüüpi.

(3) HIR1 ja/või H9 lamp tohib kiirata lähituld ainult juhul, kui sellele on paigaldatud esilaterna puhasti, mis vastab eeskirjale nr 45. Lisaks kohaldatakse selliste esilaternate paigaldamisel seoses vertikaalkaldega 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 48 punkti 6.2.6.2.2. Kõnealust piirangut kohaldatakse seni, kuni puudub üldine kokkulepe reguleerimisseadmete ja esilaternate puhastite kasutamise kohta seoses esilaterna valgustugevusega.

(4) Hõõglambi tüübikinnituse taotlemine: vt eeskirja nr 37.

(5) Ühepoolse liikluse (parem- või vasakpoolse liikluse) nõuetele vastavalt projekteeritud esilaternate puhul on peale selle soovitatav esiklaasile kustutamatult märkida ala piirjooned, mida võib varjata, et mitte tekitada kasutajale ebamugavust vastupidise liiklussüsteemiga riigis. Sellist märkimist ei ole siiski vaja juhul, kui ala on disainilahenduses selgesti eristatav.

(6) Kui hajutiklaasi ei saa esilaterna korpusest eraldada, piisab alast hajutiklaasil või korpusel.

(7) 1 Saksamaa, 2 Prantsusmaa, 3 Itaalia, 4 Madalmaad, 5 Rootsi, 6 Belgia, 7 Ungari, 8 Tšehhi Vabariik, 9 Hispaania, 10 Jugoslaavia, 11 Ühendkuningriik, 12 Austria, 13 Luksemburg, 14 Šveits, 15 (vaba), 16 Norra, 17 Soome, 18 Taani, 19 Rumeenia, 20 Poola, 21 Portugal, 22 Venemaa Föderatsioon, 23 Kreeka, 24 Iirimaa, 25 Horvaatia, 26 Sloveenia, 27 Slovakkia, 28 Valgevene, 29 Eesti, 30 (vaba), 31 Bosnia ja Hertsegoviina, 32 Läti, 33 (vaba), 34 Bulgaaria, 35 (vaba), 36 Leedu, 37 Türgi, 38 (vaba), 39 Aserbaidžaan, 40 Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 (vaba), 42 Euroopa Ühendus (tüübikinnituse annavad liikmesriigid, kasutades vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 Jaapan, 44 (vaba), 45 Austraalia, 46 Ukraina, 47 Lõuna-Aafrika ja 48 Uus-Meremaa. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppeosalistele.

(8) Hõõglampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt eeskiri nr 37.

(9) Esilatern loetakse käesoleva punkti nõuetele vastavaks, kui hõõglampi saab esilaternale ja paigaldusliiste õigetesse paigaldusavadesse paigaldada ka pimedas.

(10) Käesolevaid nõudeid ei kohaldata juhtimislüliti suhtes.

(11) Need filtrid koosnevad kõigist osadest, sealhulgas hajutiklaasist, mille eesmärk on anda valgusele värvus.

(12) Katseekraan peab olema piisavalt lai, et võimaldada varju piiri uurimist vähemalt 5° ulatuses kummalegi poole joont vv.

(13) Kui käesolevas eeskirjas esitatud nõuete kohaselt ainult lähitule jaoks projekteeritud esilaterna fokaaltelg kaldub märgatavalt kõrvale valguskiire põhisuunast või kui mis tahes liiki (üksnes lähituld või nii lähi- kui ka kaugtuld kiirgava) esilaterna valgusvihu varju piiril ei ole selget „küünarnukki”, tehakse külgreguleerimine viisil, mis kõige paremini vastab valgustusnõuetele punktides 75 R ja 50 R parempoolse liikluse puhul ning 75 L ja 50 L vasakpoolse liikluse puhul.

(14) Lähitule jaoks projekteeritud esilatern võib kiirata ka kaugtuld, mis ei pea käesolevatele nõuetele vastama.

(15) Reguleerimise ebatäpsus piirides 1° paremale või vasakule ei ole vastuolus vertikaalse ebatäpsusega. Viimane on piiratud ainult punkti 6.3 nõuetega. Varju piiri horisontaalne osa ei tohiks aga ulatuda kaugemale joonest hh (punkti 6.3 nõudeid ei kohaldata esilaternate suhtes, mis peavad käesoleva eeskirja nõuetele vastama üksnes seoses lähitulega).

(*1) E50R ja E50L on tegelikult mõõdetud valgustus.

(16) Valgustuse väärtused mis tahes A ja B piirkonna punktis, mis asub ka III piirkonnas, ei tohi ületada 0,7 luksi.

(17) Vastavalt Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) valgusliigile A.

(18) See nõue on ametkondadele soovituslik.

(19) Esialgu võib aktsepteerida erinevaid väärtusi. Lõplike nõuete puudumisel on soovitatav kasutada tüübikinnituse saanud esilaternat.

5. LISA

TÖÖTAVATE ESILATERNATE FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE

ESILATERNAKOOSTUDE KATSETAMINE

Pärast fotomeetriliste näitajate mõõtmist käesoleva eeskirja nõuete kohaselt kaugtule puhul väärtusele Emax vastavas punktis ja lähitule puhul punktides HV, 50 R ja B 50 L (või HV, 50 L ja B 50 R vasakpoolseks liikluseks määratud esilaternate puhul) katsetatakse töötava esilaternakoostu fotomeetriliste näitajate püsivust. Esilaternakoostu all mõeldakse laternakoostu koos seda ümbritsevate korpuse osade ja lampidega, mis võivad mõjutada selle soojust hajutavaid omadusi.

1. FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE

Katsed tehakse kuivas ja tuulevaikses kohas õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C ning esilaternakoost asetatakse statiivile viisil, mis vastab esilaterna õigele paigutusele sõidukil.

1.1. Puhas esilatern

Esilaternal lastakse töötada 12 tundi, nagu kirjeldatud punktis 1.1.1, ning seda kontrollitakse vastavalt punktile 1.1.2.

1.1.1. Katsemenetlus

Esilaternal lastakse töötada ettenähtud aja järgmisel viisil.

1.1.1.1.

a)	Kui tüübikinnitus antakse ainult ühele valgustusfunktsioonile (lähi- või kaugtulele), lülitatakse vastav hõõgniit ettenähtud ajaks sisse (1)

Vastastikku ühendatud kaugtulelaterna ja lähitulelaterna puhul (kahe hõõgniidiga lamp või kaks hõõglampi):

kui taotleja deklaratsiooni kohaselt lülitatakse esilaterna kasutamisel üks hõõgniit, (2) tehakse katse vastavalt sellele tingimusele ning igal määratud funktsioonil lastakse töötada (1) punktis 1.1 nimetatud ajavahemikust poole võrra väiksema ajavahemiku vältel.

Kõigil ülejäänud juhtudel, rakendatakse esilaterna suhtes sätestatud ajavahemiku vältel järgmist tsüklit: (1) (2)

15 minutit on sisse lülitatud lähitule hõõgniit;

5 minutit on sisse lülitatud kõik hõõgniidid.

c)	Grupeeritud valgustusfunktsioonide korral lülitatakse kõik need funktsioonid samaaegselt sisse üksikfunktsioonide kohta punktis a määratletud ajavahemiku jooksul, võttes arvesse ka punktis b osutatud vastastikku ühendatud valgustusfunktsioonide kasutamist, vastavalt tootja juhistele.

1.1.1.2. Katsepinge

Pinget tuleb reguleerida nii, et rakendatav võimsus oleks 90 % hõõglampe käsitlevas eeskirjas sätestatud maksimumvõimsusest. (eeskiri nr 37). Rakendatav võimsus peab kõikidel juhtudel olema kooskõlas 12 V nimipingega hõõglambi vastava väärtusega, välja arvatud juhul, kui tüübikinnituse taotleja kinnitab, et esilaternat võib kasutada teistsugusel pingel. Viimasel juhul tehakse katse hõõglambiga, millel on maksimaalne võimsus, mida tohib kasutada.

1.1.2. Katsetulemused

1.1.2.1. Visuaalne kontroll

Kui esilaterna temperatuur on ühtlustunud ümbritseva keskkonna temperatuuriga, tuleb esilaterna hajutiklaasi ja välimist hajutiklaasi (kui see on olemas) puhastada puhta niiske puuvillase lapiga. Seejärel kontrollitakse seda visuaalselt: esilaterna hajutiklaasil ega välimisel hajutiklaasil (selle olemasolul) ei tohi olla ühtki tuvastatavat moonutust, deformatsiooni, mõra ega värvimuutust.

1.1.2.2. Fotomeetriline katse

Käesoleva eeskirja nõuete kohaselt tuleb fotomeetrilisi väärtusi kontrollida järgmistes punktides:

lähitule puhul:

50 R – B 50 L – HV parempoolseks liikluseks projekteeritud esilaternatel;

50 L – B 50 R – HV vasakpoolseks liikluseks projekteeritud esilaternatel;

kaugtule puhul:

väärtusele Emax vastav punkt.

Esilaterna aluse võimaliku kuumusdeformatsiooni arvessevõtmiseks võib teha teise joondamise (varju piiri asukoha muutumist käsitletakse käesoleva lisa punktis 2).

Lubatav erinevus fotomeetriliste näitajate ja enne testi mõõdetud väärtuste vahel on 10 %, mis sisaldab ka fotomeetriliste mõõtmiste lubatud viga.

1.2. Määrdunud esilatern

Pärast esilaterna katsetamist punkti 1.1 kohaselt tuleb lasta sel pärast punktis 1.2.1 ettenähtud viisil ettevalmistamist töötada ühe tunni vältel punktis 1.1.1 kirjeldatud viisil ning seejärel kontrollida seda punktis 1.1.2 ettenähtud viisil.

1.2.1. Esilaterna ettevalmistamine

1.2.1.1. Katsesegu

1.2.1.1.1. Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on klaasist,

peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:

9 osast (kaalu järgi) kvartsliivast osakese suurusega 0–100 μm,

1 osast (kaalu järgi) taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm,

0,2 osast (kaalu järgi) NaCMC-st (3) ja

sobivast kogusest destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m.

Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.1.2. Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on plastmaterjalist,

peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:

9 osast (kaalu järgi) kvartsliivast osakese suurusega 0–100 μm,

1 osast (kaalu järgi) taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm,

0,2 osast (kaalu järgi) NaCMC-st (3),

13 osast (kaalu järgi) destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m ja

2 ± 1 osast (kaalu järgi) pindaktiivsest ainest (4).

Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.2. Katsesegu kandmine esilaternale

Katsesegu kantakse ühtlaselt tervele esilaterna valgust kiirgavale pinnale ja lastakse siis kuivada. Kirjeldatud menetlust korratakse, kuni valgustatuse väärtused on järgmiste, punktis 1 kirjeldatud tingimuste kohaselt mõõdetud punktide väärtustega võrreldes 15–20 % langenud:

väärtusele Emax vastav punkt kaugtule-/lähitulelaterna puhul;

väärtusele Emax vastav punkt ainult kaugtulelaterna puhul;

ainult lähitulelaterna puhul parempoolse liikluse jaoks projekteeritud laternal 50 R ja 50 V (5);

ainult lähitulelaterna puhul vasakpoolse liikluse jaoks projekteeritud laternal 50 L ja 50 V (5).

1.2.1.3. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad olema samaväärsed esilaterna tüübikinnituskatsetel kasutatutega. Fotomeetrilises katses kasutatakse standardhõõglampi (võrdlushõõglampi).

2. SOOJUSE MÕJUL TOIMUVA VARJU PIIRI VERTIKAALASENDI MUUTUMISE KATSE

Käesoleva katsega kontrollitakse, kas valgusvihu varju piiri kuumuse mõjul toimuv vertikaalasendist kõrvalenihkumine ei ületa töötavale lähitule esilaternale ettenähtud väärtust.

Esilaternaga, mida katsetati vastavalt punktile 1, tehakse katse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, eemaldamata esilaternat katseseadmelt ega muutmata selle asendit katseseadme suhtes.

2.1. Katse

Katse tuleb teha kuivas ja tuulevaikses kohas, õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Masstoodanguna valmistatud, vähemalt ühe tunni jooksul vanandatud hõõglampi kasutades lülitatakse esilaterna lähituli sisse, esilaternat katseseadmest eemaldamata ega laterna asendit katseseadme suhtes muutmata. (Käesolevaks katseks reguleeritakse pinge niisuguseks, nagu on ette nähtud punktiga 1.1.1.2.) Varju piiri horisontaalse osa asendit (joone vv ja punkti B 50 R (vasakpoolne liiklus) või punkti B 50 L (parempoolne liiklus) läbiva vertikaaljoone vahel) kontrollitakse vastavalt 3 minutit (r3) ja 60 minutit (r60) pärast esilaterna sisselülitamist.

Eespool kirjeldatud varju piiri asukohamuutust mõõdetakse mis tahes meetodil, mis tagab piisava täpsuse ja reprodutseeritavad tulemused.

2.2. Katsetulemused

2.2.1. Milliradiaanides väljendatud tulemused loetakse vastuvõetavaks, kui esilaterna kohta registreeritud absoluutväärtus ΔrI = / r3 – r60 / ei ületa 1,0 mrad (Δ rI ≤ 1,0 mrad).

2.2.2. Kui eespool osutatud väärtus ületab 1,0 mrad, kuid ei ületa 1,5 mrad (1,0 mrad < ΔrI ≤ 1,5 mrad), tehakse punktis 2.1 kirjeldatud viisil uus katse teise esilaternaga, mille puhul on eelnevalt kolm korda järjest rakendatud allpool kirjeldatud tsüklit, et stabiliseerida laterna mehaanilised osad statiivil asendis, mis kajastab esilaterna korrektset paigutust sõidukil:

lähitulelaternal lastakse töötada 1 tunni vältel (pinge tuleb reguleerida punktis 1.1.1.2 ettenähtud viisil),

latern lülitatakse 1 tunniks välja.

Esilaternatüüp loetakse vastuvõetavaks, kui esimese näidise kohta mõõdetud absoluutväärtuse ΔrI ja teise näidise puhul mõõdetud absoluutväärtuse ΔrII aritmeetiline keskmine ei ületa 1,0 mrad.

(1) Kui katsetatav esilatern on grupeeritud ja/või vastastikku ühendatud signaallaternatega, peavad viimased olema sisse lülitatud kogu katse jooksul.

(2) Kui esilaternal vilgutamisel töötab korraga kaks või rohkem hõõgniiti, ei käsitata seda hõõgniitide normaalse samaaegse kasutamisena.

(3) NaCMC on karboksümetüültselluloosi naatriumsool, mida tavaliselt tähistatakse lühendiga CMC. Segus kasutataval NaCMC-l peab temperatuuri 20 °C juures olema asendatud rühmade määr 0,6 – 0,7 ja viskoossus 200–300 cP 2 % lahuse puhul.

(4) Koguse lubatud hälve tuleneb vajadusest saavutada määrdumine, mis valgub õigesti laiali kogu plastmaterjalist hajutiklaasil.

(5) Punkt 50 V asub 375 mm punktist HV allpool vertikaaljoonel v-v, kui ekraan on 25 m kaugusel.

6. LISA

PLASTMATERJALIST HAJUTIKLAASIDEGA LATERNATELE ESITATAVAD NÕUDED – HAJUTIKLAASI VÕI MATERJALINÄIDISTE JA LATERNAKOOSTUDE KATSETAMINE

1. ÜLDISED NÕUDED

1.1. Vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.4 katsetamiseks antud näidised peavad vastama käesoleva lisa punktides 2.1–2.5 esitatud nõuetele.

1.2. Vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.3 katsetamiseks antud plastmaterjalist hajutiklaasidega laternakoostude kaks näidist peavad hajutiklaasi materjali suhtes vastama käesoleva lisa punktis 2.6 esitatud nõuetele.

1.3. Plastmaterjalist hajutiklaaside näidistele või materjalinäidistele koos peegeldiga, millele on ette nähtud paigaldada hajutiklaas (kui peegeldi on kasutusel), tehakse tüübikinnituskatsed käesoleva lisa 1. liite tabelis A määratletud kronoloogilises järjekorras.

1.4. Kui aga tootja suudab tõendada, et toode on juba läbinud punktidega 2.1–2.5 ettenähtud katsed või mõne muu eeskirja kohased võrdväärsed katsed, ei ole nimetatud katseid vaja korrata; kohustuslikud on ainult 1. liite tabelis B ettenähtud katsed.

2. KATSED

2.1. Vastupidavus temperatuurimuutustele

2.1.1. Katsed

Kolme uut näidist (hajutiklaasi) katsetatakse temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse muutumise viie tsükli jooksul vastavalt järgmisele programmile:

3 tundi temperatuuril 40 °C ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 85–95 %;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

15 tundi temperatuuril –30 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

3 tundi temperatuuril 80 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

Enne katset tuleb näidiseid hoida vähemalt neli tundi temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Märkus: näidiste ühetunnine temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoidmine peab sisaldama termilise šoki ärahoidmiseks vajalikku ühelt temperatuurilt teisele ülemineku etappi.

2.1.2. Fotomeetrilised mõõtmised

2.1.2.1. Meetod

Enne ja pärast katset tehakse näidiste fotomeetrilised mõõtmised.

Mõõtmised tehakse standardlaternaga järgmistes punktides:

lähitulelaterna või lähi- ja kaugtulega laterna lähitulega punktides B 50 L ja 50 R (B 50 R ja 50 L vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud laternate puhul);

kaugtulelaterna või kaug- ja lähitulelaterna kaugtulega väärtuse Emax suunas.

2.1.2.2. Tulemused

Igal näidisel enne ja pärast katset mõõdetud fotomeetriliste väärtuste erinevus ei tohi ületada 10 %, mille hulka kuulub fotomeetrilise menetluse lubatud hälve.

2.2. Vastupidavus atmosfäärimõjudele ja keemilistele mõjuritele

2.2.1. Vastupidavus atmosfäärimõjudele

Kolmele uuele näidisele (hajutiklaasile või materjalinäidisele) rakendatakse kiirgust allikast, mille energia spektraaljaotus on samasugune kui mustal kehal temperatuuril vahemikus 5 500–6 000 K. Kiirgusallika ja näidiste vahele asetatakse sobivad filtrid, et minimeerida alla 295 nm ja üle 2 500 nm lainepikkusega kiirgust. Näidistele rakendatakse energeetilist valgustust võimsusega 1 200 W/m2 ± 200 W/m2 nii pikaks ajaks, et näidiste poolt saadav valgusenergia on 4 500 MJ/m2 ± 200 MJ/m2. Katseseadmes näidiste tasemele paigutatud mustal paneelil mõõdetud temperatuur peab olema 50 °C ± 5 °C. Ühtlase kiirguse tagamiseks peavad näidised pöörlema ümber kiirgusallika kiirusega, mis jääb vahemikku 1–5 p/min.

Näidistele piserdatakse destilleeritud vett juhtivusega alla 1 mS/m temperatuuril 23 °C ± 5 °C vastavalt järgmisele tsüklile:

pihustamine:	5 minutit;
kuivatamine:	25 minutit.

2.2.2. Vastupidavus keemilistele mõjuritele

Pärast punktis 2.2.1 kirjeldatud katset ja punktis 2.2.3.1 kirjeldatud mõõtmist töödeldakse kolme nimetatud näidist punktis 2.2.2.2 kirjeldatud viisil punktis 2.2.2.1 määratletud seguga.

2.2.2.1. Katsesegu

Katsesegu koosneb (mahu järgi) 61,5 protsendist n-heptaanist, 12,5 protsendist tolüeenist, 7,5 protsendist etüültetrakloriidist, 12,5 protsendist triklooretüleenist ja 6 protsendist ksüleenist.

2.2.2.2. Katsesegu pealekandmine

Niisutada (ISO 105 kohast) puuvillasest riidest lappi, kuni see on punktis 2.2.2.1 kirjeldatud segust märg, ja hõõruda sellega enne 10 sekundi möödumist 10 minutit näidise välispinda survega 50 N/cm2, mis vastab 14 × 14 mm suurusega katsepinnal jõule 100 N.

Nimetatud kümneminutilise ajavahemiku jooksul niisutatakse lappi seguga uuesti, nii et pealekantav vedelik oleks koostiselt jätkuvalt identne ettenähtud katseseguga.

Pealekandmise ajal on pragude tekkimise ärahoidmiseks lubatud näidisele rakendatavat survet kompenseerida.

2.2.2.3. Puhastamine

Pärast katsesegu pealekandmist kuivatatakse näidiseid välisõhus ja pestakse seejärel punktis 2.3 (Vastupidavus puhastusainetele) kirjeldatud lahusega temperatuuril 23 °C ± 5° C.

Seejärel tuleb näidiseid temperatuuril 23 °C ± 5° C hoolikalt loputada destilleeritud veega, mis ei sisalda üle 0,2 protsendi lisandeid, ja pühkida seejärel pehme lapiga.

2.2.3. Tulemused

2.2.3.1. Pärast atmosfäärimõjudele vastupidavuse katset ei tohi näidiste välispinnas olla pragusid, kriimustusi, mõrasid ega deformatsioone ja läbipaistvuse muutumise keskmine väärtus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δ tm ≤ 0,020).

2.2.3.2. Pärast keemilistele ainetele vastupidavuse katset ei tohi näidistel olla keemiliste ainete jälgi, mis võivad põhjustada muutusi valguse hajumises, mille keskhälve

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020

(Δdm ≤ 0,020).

2.3. Vastupidavus puhastusainetele ja süsivesinikele

2.3.1. Vastupidavus puhastusainetele

Kolme näidise (hajutiklaasi või materjalinäidise) välispinda kuumutatakse temperatuurini 50 °C ± 5 °C ja kastetakse seejärel viieks minutiks segusse, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C ja mis koosneb 99 osast destilleeritud veest maksimaalse lisandite sisaldusega 0,02 % ja ühest osast alküülarüülsulfonaadist.

Katse lõpul kuivatatakse näidiseid temperatuuril 50 °C ± 5 °C. Näidiste pinda puhastatakse niiske lapiga.

2.3.2. Vastupidavus süsivesinikele

Seejärel hõõrutakse kolme näidise välispinda ühe minuti jooksul kergelt lapiga, mida on immutatud 70 % (mahu järgi) n-heptaanist ja 30 % tolüeenist koosnevas segus, ja kuivavatakse seejärel välisõhus.

2.3.3. Tulemused

Pärast kahe nimetatud katse järjestikust tegemist ei tohi läbipaistvuse muutumise keskmine väärtus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,010 (Δ tm ≤ 0,010).

2.4. Vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.4.1. Mehaanilise kulumise katse meetod

Kolme uue näidise (hajutiklaasi) välispinnale rakendatakse ühtlase mehaanilise kulutamise katset meetodil, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 3. liites.

2.4.2. Tulemused

Pärast nimetatud katset mõõdetakse muutusi:

läbipaistvuses:

ja valguse hajumises:

vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele käesoleva eeskirja punktis 2.2.4 määratletud alal. Kolme näidise keskmine väärtus peab vastama järgmistele tingimustele: Δ tm ≤ 0,100; Δ dm ≤ 0,050.

2.5. Pinnete olemasolul: pinnete nakkekatse

2.5.1. Näidise ettevalmistamine

Hajutiklaasi pindesse lõigatakse žiletiteraga või nõelaga 20 mm × 20 mm suurune ruudustik ruutude suurusega umbes 2 mm × 2 mm. Terale või nõelale avaldatav surve peab olema piisav vähemalt pinde läbilõikamiseks.

2.5.2. Katse kirjeldus

Kasutage kleeplinti nakkejõuga 2 N / laiuse cm ±20 %, mida mõõdetakse käesoleva lisa 4. liites määratletud standardtingimustes. Nimetatud kleeplint, mille laius peab olema vähemalt 25 mm, surutakse vähemalt viieks minutiks vastu punktis 2.5.1 kirjeldatud viisil ettevalmistatud pinda.

Seejärel koormatakse kleeplinti nii, et katsetatava pinna nakkejõu suhtes rakendub vastava pinna suhtes risti mõjuv vastujõud. Selles faasis tõmmatakse kleeplint ühtlase kiirusega 1,5 m/s ± 0,2 m/s pinnalt ära.

2.5.3. Tulemused

Ruudustikuga piirkonnas ei tohi esineda märgatavaid kahjustusi. Ruutude lõikepunktides või lõigete servades on kahjustused lubatud juhul, kui kahjustatud piirkond ei ületa 15 % ruudustikuga ala pindalast.

2.6. Plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaternakoostu katsetamine

2.6.1. Hajutiklaasi pinna vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.6.1.1. Katsed

Laternanäidise nr 1 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.4.1 kirjeldatud katse.

2.6.1.2. Tulemused

Pärast katset ei tohi esilaternaga tehtud käesoleva eeskirja kohaste fotomeetriliste mõõtmiste tulemused ületada punktide B 50 L ja HV jaoks ettenähtud maksimumväärtusi rohkem kui 30 % võrra ega olla rohkem kui 10 % võrra väiksemad punkti 75 R jaoks ettenähtud miinimumväärtustest (vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud esilaternate puhul tuleb arvestada punktidega B 50 R, HV ja 75 L).

2.6.2. Pinnete olemasolul: pinnete nakkekatse

Laternanäidise nr 2 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.5 kirjeldatud katse.

3. TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

Hajutiklaaside valmistamiseks kasutatavate materjalidega seoses käsitatakse seeriasse kuuluvaid laternaid käesoleva eeskirja nõuetele vastavaks, kui:

3.1.1. pärast keemilistele mõjuritele, puhastusainetele ja süsivesinikele vastupidavuse katseid ei esine näidiste välispinnal palja silmaga märgatavaid pragusid, täkkeid ega deformatsioone (vt punktid 2.2.2, 2.3.1 ja 2.3.2);

3.1.2. pärast punktis 2.6.1.1 kirjeldatud katset jäävad punktis 2.6.1.2 nimetatud mõõtepunktide fotomeetrilised väärtused vastavusse käesoleva eeskirjaga toodangu nõuetele vastavuse suhtes kehtestatud piirnormidega.

3.2. Kui katsetulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid juhuslikkuse põhimõttel valitud teise esilaternanäidisega.

1. LIIDE

TÜÜBIKINNITUSKATSETE KRONOLOOGILINE JÄRJEKORD

Plastmaterjalide katsetamine (hajutiklaasid või materjalinäidised, mis on katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.4)

Tabel A

Näidised Katsed

Hajutiklaasid või materjalinäidised

Hajutiklaasid

1.1.

Piiratud fotomeetrilised parameetrid (punkt 2.1.2)

1.1.1.

Temperatuuri-muutus (punkt 2.1.1)

1.1.2.

Piiratud foto-meetrilised parameetrid (punkt 2.1.2)

1.2.1.

Läbipaistvuse mõõtmine

1.2.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.3.

Atmosfääri-mõjurid (punkt 2.2.1)

1.3.1.

Läbipaistvuse mõõtmine

1.4.

Keemilised mõjurid (punkt 2.2.2)

1.4.1.

Valguse hajumise mõõtmine

1.5.

Puhastusained (punkt 2.2.1)

1.6.

Süsivesinikud (punkt 2.3.2)

1.6.1.

Läbipaistvuse mõõtmine

1.7.

Kulumine (punkt 2.4.1)

1.7.1.

Läbipaistvuse mõõtmine

1.7.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.8.

Nake (punkt 2.5)

Laternakoostude katsetamine (katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.3)

Tabel B

Esilaternakoost

Näidis nr

2.1.	Kulumine (punkt 2.6.1.1)

2.2.	Fotomeetria (punkt 2.6.1.2)

2.3.	Nake (punkt 2.6.2)

2. LIIDE

Valguse hajumise ja läbipaistvuse mõõtmise meetod

1. MÕÕTESEADMED (vt joonis)

Kollimaatori K valgusvihku poolhajuvusega

piiratakse diafragmaga DT, mille ava on 6 mm ja mille vastu asetatakse näidisealus.

Konvergentne akromaatiline lääts L2, mida on korrigeeritud sfäärilise moonutuse suhtes, ühendab diafragmat DT fotomeetri anduriga R; läätse L2 diameeter peab olema selline, et see ei kataks näidise poolt hajutatavat valgust koonuse ulatuses, mille ülemine poolnurk on β/2 = 14°.

Ringdiafragma DD nurkadega α/2 = 1° ja αmax/2 = 12° asetatakse läätse L2 kujutise fokaaltasandisse.

Diafragma läbipaistmatu keskmine osa on vajalik otsesest valgusallikast saabuva valguse kõrvaldamiseks. Diafragma keskmist osa peab olema võimalik valgusvihust niimoodi eemaldada, et see lähtestub täpselt esialgsesse asendisse.

Vahekaugus L2 DT ja läätse L2 fookuskaugus F2 (1) valitakse nii, et kujutis DT katab täielikult anduri R.

Kui esialgselt langevat valgust väljendatakse tuhandetes ühikutes, peab iga lugemi absoluutne täpsus olema väiksem kui üks ühik.

2. MÕÕTMISED

Tuleb võtta järgmised lugemid.

Lugem	Näidisega	DD keskmise osaga	Iseloomustav suurus
T1	ei	ei	Langeva valgusvoo esimene lugem
T2	jah (enne katset)	ei	Uue materjali poolt läbilastav valgusvoog 24° C moodustatud väljal
T3	jah (pärast katset)	ei	Uue materjali poolt läbilastav valgusvoog 24° C moodustatud väljal
T4	jah (enne katset)	jah	Uue materjali poolt hajutatud valgusvoog
T5	jah (pärast katset)	jah	Katsetatud materjali poolt hajutatud valgusvoog

(1) L2 fookuskauguseks soovitatakse ligikaudu 80 mm

3. LIIDE

PIHUSTUSKATSE MEETOD

1. KATSESEADMED

1.1. Pihustuspüstol

Kasutatav pihustuspüstol peab olema varustatud 1,3 mm läbimõõduga düüsiga, mis võimaldab vedeliku voolukiirust 0,24 ± 0,02 l/min töörõhul 6,0 bar – 0, + 0,5 bar.

Nimetatud kasutustingimustes moodustuva lehvikukujulise liivajoa poolt kulutataval pinnal tekkiva mustri läbimõõt peab düüsist 380 mm ± 10 mm kaugusel olema läbimõõduga 170 mm ± 50 mm.

1.2. Katsesegu

Katsesegu koostis peab olema järgmine:

kvartsliiv, kõvadusega Mohri skaala järgi 7, terasuurusega 0–0,2 mm, ligikaudu normaaljaotusega ning nurgateguriga 1,8–2;

vesi, karedusega mitte üle 205 g/m3, segus, mis sisaldab 25 g liiva liitri vee kohta.

2. KATSE

Laternate hajutiklaaside välispinnale lastakse üks kord või rohkem kordi toimida eespool kirjeldatud viisil moodustatud liivajoal. Juga tuleb pihustada katsetatava pinna suhtes ligikaudu risti.

Kulumist kontrollitakse ühe või mitme klaasinäidise abil, mis asetatakse võrdlusnäidis(t)ena katsetatavate hajutiklaaside lähedale. Segu pihustatakse pinnale, kuni valguse hajumise 2. liites kirjeldatud viisil mõõdetud muutumine näidistel vastab järgmisele väärtusele:

Kogu katsetatava pinna ühtlase kulumise kontrollimiseks võib kasutada mitut võrdlusnäidist.

4. LIIDE

KLEEPLINDI NAKKEKATSE

1. EESMÄRK

Käesolev meetod võimaldab määrata standardtingimustes kleeplindi lineaarset nakkejõudu klaasplaadi suhtes.

2. PÕHIMÕTE

Jõu mõõtmine, mis on vajalik kleeplindi klaasplaadilt 90° nurga all eemaldamiseks.

3. ETTENÄHTUD KESKKONNATINGIMUSED

Ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema 23 °C ± 5 °C ja suhteline õhuniiskus 65 ± 15 %.

4. KATSETÜKID

Enne katsetamist konditsioneeritakse näidiseks oleva kleeplindi rulli 24 tunni jooksul ettenähtud keskkonnatingimustel (vt punkt 3).

Igast rullist katsetatakse viit 400 mm pikkust katsetükki. Need võetakse rullist pärast kolme pealmise kihi kõrvaldamist.

5. MENETLUS

Katse tuleb teha punktis 3 kirjeldatud keskkonnatingimustes.

Võetakse viis katsetükki, keerates linti radiaalsuunas lahti kiirusel ca 300 mm/s. Seejärel kinnitatakse katsetükid järgneva 15 sekundi jooksul järgmisel viisil.

Lint kantakse sõrme pideva pikisuunalise hõõruva liigutusega, liigselt klaasplaadile surumata, nii et lindi ja klaasplaadi vahele ei jääks õhumulle.

Klaasplaadile kinnitatud lint jäetakse 10 minutiks ettenähtud keskkonnatingimustesse.

Eemaldatakse umbes 25 mm pikkune katsetükk plaadilt katsetükiga risti olevas tasapinnas.

Kinnitatakse plaat ja painutatakse lindi vaba ots 90° all tagasi. Rakendatakse jõudu nii, et lindi ja plaadi eraldusjoon on selle jõu ja plaadi suhtes risti.

Tõmmatakse linti selle eemaldamiseks kiirusega 300 mm/s ± 30 mm/s ja registreeritakse selleks vajalik jõud.

6. TULEMUSED

Saadud viis väärtust tuleb seada suuruse järjekorda ja võtta mõõtmistulemuseks mediaan. Nimetatud väärtust väljendatakse njuutonites lindi laiuse sentimeetri kohta.

7. LISA

NÄIDISTE VÕTMISE MIINIMUMNÕUDED

1. ÜLDOSA

1.1. Vastavusnõudeid peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt, kui neid on, mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid.

Masstoodanguna valmistatavate esilaternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite nõuetele ei vaidlustata juhul, kui juhuslikult katsetamiseks valitud ja standardhõõglambiga varustatud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel:

1.2.1. ei erine ükski mõõdetud väärtus käesolevas eeskirjas ettenähtud väärtustest rohkem kui 20 %. Väärtuste B 50 L (või R) ja III piirkonna puhul võib maksimumhälve ebasoodsas suunas olla vastavalt:

B 50 L (või R):	0,2 luksile vastavalt 20 %
	0,3 luksile vastavalt 30 %
III piirkond:	0,3 luksile vastavalt 20 %
	0,45 luksile vastavalt 30 %

ega juhul, kui

1.2.2.1. lähitule puhul on käesoleva eeskirjaga ettenähtud väärtused täidetud punktis HV (lubatud hälbega +0,2 luksi) ja sama suunatuse korral vähemalt ühes punktis igal mõõteekraanil (25 m kaugusel) järgmiste punktide ümber 15 cm raadiusega ringjoonega piiratud alal: B 50 L (või R) (1) (lubatud hälbega +0,1 luksi), 75 R (või L), 50 V, 25 R, 25 L; ja kogu IV piirkonna alal, mis ei ole rohkem kui 22,5 cm joonest 25 R või 25 L kõrgemal;

1.2.2.2. ja kui HV asub kaugtule puhul samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax, piires, kehtib kõikides käesoleva eeskirja punkti 6.3.2 kohaselt määratletud mõõtepunktides maksimumväärtustele lubatud hälve +20 % ja miinimumväärtustele lubatud hälve –20 %. Viitemärki ei võeta arvesse.

1.2.3. Kui eespool kirjeldatud katse tulemused ei vasta nõuetele, on lubatud esilaterna asendi muutmine tingimusel, et valgusvihu telje ümberpaiknemine ei ületa külgsuunas 1° paremale või vasakule.

1.2.4. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid teist standardhõõglampi kasutades.

1.2.5. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

1.2.6. Viitemärki ei võeta arvesse.

1.3. Kui tegemist on esilaternaga, milles kasutatakse A-standardile vastava värvustemperatuuriga hõõglampi, tuleb järgida värvsuskoordinaate.

Kui värvitu hõõglambiga varustatud esilatern kiirgab valikkollast valgust, peavad selle fotomeetrilised tööparameetrid vastama käesoleva eeskirjaga ettenähtud väärtustele, mida on korrutatud koefitsiendiga 0,84.

2. ESIMENE NÄIDISTE VÕTMINE

Esimesel näidiste võtmisel valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli esilaternat. Esimese kahe laterna näidis märgistatakse A-tähega, teise kahe laterna näidis B-tähega.

2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekanded ebasoodsas suunas on järgmised:

2.1.1.1. näidis A

ühel esilaternal 0 %

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

mõlemal esilaternal rohkem kui 0 %

aga mitte rohkem kui 20 %

edasi näidisele B

2.1.1.2. näidis B

mõlemal esilaternal 0 %

2.1.2. või kui näidise A puhul on täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja nõuda tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:

2.2.1.1. näidis A

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

ühel esilaternal rohkem kui 20 %

aga mitte rohkem kui 30 %

2.2.1.2. näidis B

A2 korral

ühel esilaternal rohkem kui 0 %

aga mitte rohkem kui 20 %

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

A2 korral

ühel esilaternal 0 %

ühel esilaternal rohkem kui 20 %

aga mitte rohkem kui 30 %

2.2.2. või kui näidise A puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

2.3. Tüübikinnituse tühistamine

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 13 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:

2.3.1. näidis A

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

ühel esilaternal rohkem kui 30 %

mõlemal esilaternal rohkem kui 20 %

2.3.2. näidis B

A2 korral

ühel esilaternal rohkem kui 0 %

aga mitte rohkem kui 20 %

ühel esilaternal rohkem kui 20 %

A2 korral

mõlemal esilaternal rohkem kui 20 %

A2 korral

ühel esilaternal rohkem kui 0 %

ühel esilaternal rohkem kui 30 %

2.3.3. või kui näidiste A ja B puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

3. KORDUV NÄIDISTE VÕTMINE

Katsete A3, B2 ja B3 puhul tuleb hiljemalt kaks kuud pärast teatamist võtta uued näidised: kahest esilaternast koosneva kolmanda näidise C ja kahest esilaternast koosneva neljanda näidise D, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valminud laos oleva kauba hulgast.

3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidise võtmise menetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:

3.1.1.1. näidis C

ühel esilaternal 0 %

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

mõlemal esilaternal rohkem kui 0 %

aga mitte rohkem kui 20 %

edasi näidisele D

3.1.1.2. näidis D

C2 korral

mõlemal esilaternal 0 %

3.1.2. või kui näidise C puhul on täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

3.2.1.1. näidis D

C2 korral

ühel esilaternal rohkem kui 0 %

aga mitte rohkem kui 20 %

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

3.2.1.2. või kui näidise C puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

3.3. Tüübikinnituse tühistamine

3.3.1. näidis C

ühel esilaternal mitte rohkem kui 20 %

ühel esilaternal rohkem kui 20 %

mõlemal esilaternal rohkem kui 20 %

3.3.2. näidis D

C2 korral

ühel esilaternal 0 või rohkem kui 0 %

ühel esilaternal rohkem kui 20 %

3.3.3. või kui näidiste C ja D puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

4. VARJU PIIRI VERTIKAALASENDI MUUTUMINE

Varju piiri vertikaalasendi kuumusest tingitud muutumise kontrollimiseks kasutatakse järgmist menetlust.

Ühte vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlusele võetud näidise A esilaternat katsetatakse vastavalt 5. lisa punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui sellele on kolm korda järjest rakendatud 5. lisa punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui Δr ei ületa1,5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ületa 2,0 mrad, katsetatakse teist näidise A esilaternat ning seejärel ei tohi mõlemale näidisele registreeritud absoluutsete väärtuste keskmine ületada 1,5 mrad. Kui aga kõnealune 1,5 mrad nõue ei ole näidise A puhul täidetud, tehakse sama menetlus näidise B kahe esilaternaga ja Δr väärtus ei tohi neist kummagi puhul ületada 1,5 mrad.

Joonis 1

2 seadet

Esimene näidiste võtmine

4 juhuslikult valitud seadet jagatakse näidisteks A ja B

2 seadet

LÕPP

edasi näidisele B

LÕPP

Ühtlustamine

Tootjalt nõutakse toodangu nõuetele vastavaks muutmist

2 seadet

Korduv näidiste võtmine

4 juhuslikult valitud seadet jagatakse näidisteks C ja D

2 seadet

Näidise A võimalikud tulemused

Näidise C võimalikud tulemused

LÕPP

edasi näidisele D

LÕPP

ühtlustamine

Näidise D võimalikud tulemused

Näidise B võimalikud tulemused

Tüübi-kinnituse tühistamine

Maksimaalne kõrvalekalle piirväärtustest ebasoodsas suunas (protsentides)

(1) Sulgudes olevad tähed viitavad vasakpoolse liikluse jaoks mõeldud esilaternatele.

h-h: horisontaaltasapind	läbib esilaterna fookuse
v-v: vertikaaltasapind