l. LISA
TEATIS
(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))
|
30.6.2010 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 164/46 |
Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatusdokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis:
http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 87 — Mootorsõidukite päevatulelaternate tüübikinnituse ühtsed sätted
Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni
eeskirja algversiooni 14. täienduseni – jõustumise kuupäev: 24. oktoober 2009
2.versiooni 1. parandus – jõustumise kuupäev 11. november 2009
SISUKORD
EESKIRI
|
1. |
Reguleerimisala |
|
2. |
Mõisted |
|
3. |
Tüübikinnituse taotlemine |
|
4. |
Märgistus |
|
5. |
Tüübikinnitus |
|
6. |
Üldised nõuded |
|
7. |
Valgustugevus |
|
8. |
Nähtav pind |
|
9. |
Valguse värvus |
|
10. |
Katsemenetlus |
|
11. |
Kuumuskindluse katse |
|
12. |
Päevatulelaterna tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine |
|
13. |
Tootmise vastavus nõuetele |
|
15. |
Tootmise lõplik peatamine |
|
14. |
Karistused tootmise nõuetele mittevastavuse korral |
|
16. |
Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid |
LISAD
|
1. lisa |
Teatis päevatulelaterna tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse laiendamise või tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta kooskõlas eeskirjaga nr 87 |
|
2. lisa |
Tüübikinnitusmärgi kujunduse näidis |
|
3. lisa |
Fotomeetrilised mõõtmised |
|
4. lisa |
Tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetluse miinimumnõuded |
|
5. lisa |
Näidiste võtmise miinimumnõuded |
|
6. lisa |
Valguse ruumis jaotumise miinimumnurgad |
1. REGULEERIMISALA
Käesolevat eeskirja kohaldatakse L-, M-, N- ja T-kategooria (1) sõidukite päevatulelaternate suhtes.
2. MÕISTED
Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:
|
2.1. |
„päevatulelatern” – ettepoole suunatud latern, mis on ette nähtud sõiduki nähtavamaks tegemiseks päevase sõidu ajal; |
|
2.2. |
käesolevas eeskirjas kasutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes sätestatud mõisteid; |
|
2.3. |
„eri tüüpi päevatulelaternad” – laternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:
Hõõglambi värvuse või mõne filtri värvuse muutmine ei ole tüübimuutus; |
|
2.4. |
käesoleva eeskirja viidetega standardhõõglampidele ja eeskirjale nr 37 osutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 ja selle muudatuste seeriale. |
3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE
3.1. Tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.
Taotleja soovi korral määratakse taotluses kindlaks, kas seadme võib sõidukile paigaldada nullteljest erinevate kallete all sõiduki baastasandite või maapinna suhtes või kas see pöörleb ümber oma nulltelje; sellised paigaldamise erijuhud märgitakse ära teatises.
3.2. Iga päevatulelaterna tüübi puhul lisatakse taotlusele:
|
3.2.1. |
joonised kolmes eksemplaris, mis on päevatulelaterna tüübi kindlaksmääramiseks piisavalt üksikasjalikud ja millel näidatakse päevatulelaterna sõidukile paigaldamise geomeetriline asend (geomeetrilised asendid), katsetes nullteljena kasutatav vaatlustelg (horisontaalnurk H = 0°, vertikaalnurk V = 0°), katsetes nullkeskmena kasutatav punkt ning valgusava; |
|
3.2.2. |
lühike tehniline kirjeldus, kus määratakse eelkõige kindlaks (välja arvatud mitteasendatavate valgusallikatega laternate puhul):
|
|
3.2.3. |
kaks laternat. |
4. MÄRGISTUS
Tüübikinnituse saamiseks esitatud päevatulelaternad peavad vastama järgmistele nõuetele:
4.1. laternaklaasil on taotleja kaubanimi või kaubamärk; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu;
4.2. laternal on selgesti loetav ja kustumatu märgistus (välja arvatud mitteasendatavate valgusallikatega laternate puhul), millel on näha:
|
a) |
ettenähtud hõõglambi või hõõglampide kategooria(d) ja/või |
|
b) |
valgusallika mooduli tunnuskood; |
4.3. elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestikuga ja/või mitteasendatavate valgusallikatega ja/või valgusallika mooduli(te)ga laternate puhul on laternale märgitud nimipinge või pingevahemik ja nimivõimsus;
4.4. laternal on tüübikinnitusmärgi ja allpool punktis 5.2 kirjeldatud lisatähiste jaoks vastav ala; kõnealust ala on näidatud punktis 3.2.1 osutatud joonistel;
4.5. valgusallika mooduli(te)ga laternate puhul kantakse valgusallika mooduli(te)le:
|
4.5.1. |
taotleja kaubanimi või kaubamärk; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu; |
|
4.5.2. |
mooduli tunnuskood; see märgistus peab olema selgesti loetav ja kustumatu. Tunnuskood algab tähtedega „MD”, mis tähistab sõna „moodul”, millele järgneb tüübikinnitusmärk ilma punktis 5.2.1.1 ette nähtud ringjooneta ning kui kasutatakse mitut mitteidentset valgusallika moodulit, siis ka asjaomased lisatähised või -märgid; see tunnuskood märgitakse punktis 3.2.1 osutatud joonistel. Tüübikinnitusmärk ei pea olema sama mis laternal, milles moodulit kasutatakse, kuid mõlemad märgid peavad olema sama taotleja esitatud; |
|
4.5.3. |
nimipinge ja nimivõimsuse märgistus; |
4.6. laternatel, mille tööpinge ei vasta elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestiku kasutamisel, mis ei ole laterna osa, nimipingele kas 6 V, 12 V või 24 V, peab olema samuti märge sekundaarse pinge kohta;
4.7. elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestikule, mis on laterna osa, aga ei kuulu laterna korpusesse, kantakse tootja nimi ja selle identifitseerimisnumber.
5. TÜÜBIKINNITUS
5.1. Üldsätted
5.1.1. Kui punkti 3.2.3 kohaselt tüübikinnituse saamiseks esitatud kaks laternat vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse tüübikinnitus.
5.1.2. Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme 1958. aasta kokkuleppele lisatud eeskirja nõuetele, võib kasutada ainult ühte rahvusvahelist tüübikinnitusmärki, tingimusel et sellised laternad ei ole grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laterna(te)ga, mis mõne osutatud eeskirja nõuetele ei vasta.
5.1.3. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 00, mis tähistab eeskirja algversiooni) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seeriat. Üks ja sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale laternatüübile.
5.1.4. Teatis laternatüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastaval vormil.
5.1.5. Igale käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud laternatüübile vastavale laternale kinnitatakse eespool punktis 4.4 osutatud alale allpool punktides 5.2 ja 5.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärk.
5.1.6. Punktis 5.2 osutatud märk ja tähised on kustumatud ja selgesti loetavad ka siis, kui latern on sõidukile paigaldatud.
5.2. Tüübikinnitusmärgi osad
Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:
|
5.2.1. |
rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmisest:
|
|
5.2.2. |
lisatähisest „RL”. |
|
5.2.3. |
Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit, mis tähistavad tüübikinnituse andmise ajal kehtinud muudatuste seeriat, võivad paikneda eespool osutatud lisatähiste läheduses. |
5.3. Tüübikinnitusmärgi kujundus
5.3.1. Sõltumatud laternad
Käesoleva eeskirja 2. lisa joonisel 1 on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näidis koos eespool osutatud lisatähistega.
5.3.2. Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad
5.3.2.1. Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib kasutada ühte rahvusvahelist tüübikinnitusmärki, mis koosneb ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber ja tüübikinnitusnumber. Selle tüübikinnitusmärgi võib grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatel asetada ükskõik kuhu, tingimusel et:
|
5.3.2.1.1. |
märk on pärast laternate paigaldamist nähtav; |
|
5.3.2.1.2. |
ühtegi valgust edastavate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate osa ei ole võimalik eemaldada, eemaldamata samaaegselt ka tüübikinnitusmärki. |
5.3.2.2. Iga laterna tunnusmärk, mis vastab tüübikinnituse aluseks olnud vastavale eeskirjale, ning tüübikinnituse andmise kuupäevaks eeskirja viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seeria ja vajaduse korral nõutav nool märgitakse:
|
5.3.2.2.1. |
kas asjakohasele valgusavale |
|
5.3.2.2.2. |
või laternate grupile sellisel viisil, et kõik grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad oleks selgesti identifitseeritavad. |
5.3.2.3. Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad kui tüübikinnituse andmise aluseks olnud eeskirjas üksikmärkidest väikseima jaoks ette nähtud miinimummõõtmed.
5.3.2.4. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübile.
5.3.2.5. Käesoleva eeskirja 2. lisa joonisel 2 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõigi eespool osutatud lisatähistega.
5.3.3. Muude laternatega vastastikku ühendatud laternad, mille klaase saab kasutada ka muude seadmetüüpide juures
Kohaldatakse punkti 5.3.2 sätteid.
5.3.3.1. Peale selle võivad samade laternaklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternate üksuste eri tüüpidele, tingimusel et ka seadme korpusel, isegi kui see on klaasidega lahutamatult ühendatud, on punktis 4.4 kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid.
Kui eri tüüpi seadmetel on ühine korpus, võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.
5.3.3.2. Käesoleva eeskirja 2. lisa joonisel 3 on esitatud eespool osutatud juhul kasutatavate tüübikinnitusmärkide näidised.
6. ÜLDISED NÕUDED
6.1. Kõik laternad vastavad alljärgnevates punktides esitatud nõuetele.
6.2. Päevatulelaternad peavad olema projekteeritud ja valmistatud nii, et sõltumata neile mõjuda võivast vibratsioonist töötavad need tavapärastes kasutustingimustes rahuldaval viisil edasi ja säilitavad käesoleva eeskirjaga ette nähtud omadused.
6.3. Valgusallika moodulite puhul kontrollitakse, kas:
|
6.3.1. |
valgusallika mooduli(te) ehitus vastab järgmistele tingimustele:
|
|
6.3.2. |
valgusallika moodulid on avamiskindlad. |
6.4. Valgusallika moodul
6.4.1. valgusallika mooduli(d) peavad olema projekteeritud nii, et isegi pimedas ei ole valgusallika moodulit või mooduleid võimalik paigaldada teisiti, kui vaid õiges asendis;
6.4.2. valgusallika moodulid on avamiskindlad.
6.5. Asendatavate hõõglampide korral:
|
6.5.1. |
võib kasutada kõiki eeskirja nr 37 alusel tüübikinnituse saanud hõõglampide kategooriaid, eeldusel et tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtinud eeskirjaga nr 37 ega selle muudatuste seeriaga ei ole nende kasutamist piiratud; |
|
6.5.2. |
peab seadme ehitus võimaldama hõõglampi paigaldada vaid õiges asendis; |
|
6.5.3. |
peab hõõglambi pesa vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaandes nr 60061 osutatud näitajatele. Sellega seoses kohaldatakse kasutatud hõõglambikategooria pesa andmelehte. |
7. VALGUSTUGEVUS
7.1. Ühegi laterna valgustugevus ei ole nullteljel väiksem kui 400 kandelat.
7.2. Väljaspool nulltelge ja käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud kujundusskeemil määratletud nurgaaladel peab iga laterna valgustugevus:
|
7.2.1. |
kõigis käesoleva eeskirja 3. lisas esitatud standardvalgusjaotuse tabelis osutatud punktidele vastavates suundades võrduma vähemalt eespool punktis 7.1 kirjeldatud minimaalse väärtuse ja kõnealuses tabelis vastavale suunale määratud protsentuaalse näitaja korrutisega; |
|
7.2.2. |
olema kõigis laterna nähtavuse suundades väiksem kui 1 200 kandelat. |
7.3. Samuti ei tohi valgustugevus 6. lisa skeemil määratletud aladel olla väiksem kui 1 kandela.
7.4. Enam kui ühe valgusallikaga laterna puhul vastab latern ühe valgusallika rikke korral minimaalse valgustugevuse väärtuse nõudele; kui kõik valgusallikad on töös, ei tohi latern ületada maksimaalset valgustugevuse väärtust.
Kui valgusallikate rühm on omavahel juhtmetega ühendatud nii, et ühe valgusallika rikke korral kustuvad kõik, loetakse see rühm üheks valgusallikaks.
8. NÄHTAV PIND
Nähtava pinna suurus laterna nulltelje suunas ei tohi olla väiksem kui 25 cm2 ega suurem kui 200 cm2.
9. VALGUSE VÄRVUS
Valguse värvus on valge. Seda mõõdetakse punktiga 10 ette nähtud tingimustel.
10. KATSEMENETLUS
10.1. Kõik fotomeetrilised ja kolorimeetrilised mõõtmised tehakse seadme jaoks ette nähtud kategooriasse kuuluva värvitu standardhõõglambiga, kusjuures toitepinge seadistatakse sellisele tasemele, et tekiks asjaomase laternakategooria puhul nõutav etalonvalgusvoog, kui laternat ei käitata elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestiku abil.
10.2. Süsteemi puhul, milles kasutatakse elektroonilist valgusallika juhtimisseadmestikku, mis on laterna osa, (3) rakendatakse kõigil fotomeetrilistel ja kolorimeetrilistel mõõtmistel laterna sisendklemmidele pinget vastavalt 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V.
10.3. Süsteemi puhul, milles kasutatakse elektroonilist valgusallika juhtimisseadmestikku, mis ei ole laterna osa, rakendatakse laterna sisendklemmidele tootja kavandatud pinget. Katselabor palub tootjal edastada talle valgusallika ja rakendatavate funktsioonide käitamiseks vajaliku elektroonilise valgusallika juhtimisseadmestiku. Laternale rakendatav pinge märgitakse käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud teatise vormil.
10.4. Kõikide laternate puhul, välja arvatud hõõglampidega varustatud laternate puhul, vastavad laterna käivitumisest ühe minuti möödumisel ja seejärel 30 minuti pärast mõõdetud valgustugevuse väärtused miinimum- ja maksimumnõuetele. Valgustugevuse jaotumist pärast laterna üheminutilist tööd saab arvutada valgustugevuse jaotumise põhjal 30 tööminuti pärast, kasutades igas mõõtepunktis üks minut pärast laterna käivitumist horisontaal- ja vertikaalpunktis mõõdetud valgustugevuse väärtuse ning 30 minuti pärast mõõdetud valgustugevuse väärtuse suhtarvu.
10.5. Määratakse kindlaks valgussignaalseadme nähtava pinna piirid nulltelje suunas.
11. KUUMUSKINDLUSE KATSE
11.1. Laternaga tuleb pärast 20-minutilist soojenemist teha ühe tunni pikkune pideva töötamise katse. Ümbritseva õhu temperatuur on 23 °C ± + 5 °C. Kasutatav hõõglamp kuulub laterna jaoks ette nähtud kategooriasse ja seda varustatakse vooluga sellisel pingel, mis annab asjaomase katsepinge jaoks kindlaksmääratud keskmise võimsuse. Mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid jms) laternate puhul tehakse katse laternas olevate valgusallikatega kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 10.2.
11.2. Kui ette on nähtud ainult maksimumvõimsus, reguleeritakse katse ajal pinget nii, et saadakse 90 % kindlaksmääratud võimsusest. Eespool osutatud kindlaksmääratud keskmine või maksimumvõimsus on igal juhul kas 6 V, 12 V või 24 V, mille juures saavutatakse kõrgeim väärtus; mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid jms) laternate puhul kohaldatakse käesoleva eeskirja punktis 10.2 sätestatud katsetingimusi.
11.3. Kui laterna temperatuur on ühtlustunud ümbritseva õhu temperatuuriga, ei tohi laternal olla märgatavaid muutusi, deformeerumist, pragunemist ega värvimuutust. Kahtluse korral mõõdetakse valgustugevust punkti 7 kohaselt. Sellel mõõtmisel saadud väärtused peavad olema vähemalt 90 % nendest väärtustest, mis saadi samal seadmel enne kuumuskindluskatse tegemist.
12. PÄEVATULELATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE
12.1. Igast laternatüübi muudatusest teatatakse laterna tüübikinnituse väljastanud haldusasutustele. Seejärel võib kõnealune asutus:
|
12.1.1. |
võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat negatiivset mõju ning et latern vastab igal juhul endiselt nõuetele, või |
|
12.1.2. |
nõuda tüübikinnituskatseid tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet. |
12.2. Muudetud tüübile tüübikinnituse andmisest või selle andmisest keeldumisest teatatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktiga 5.1.4 ette nähtud korras, täpsustades tehtud muudatused.
12.3. Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab tüübikinnituse laiendusele seerianumbri ning teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, saates neile teatise, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.
13. TOOTMISE VASTAVUS NÕUETELE
Tootmise nõuetele vastavust kontrollitakse kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ning see peab vastama järgmistele nõuetele.
|
13.1. |
Käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse saanud laternad on valmistatud nii, et need vastavad kinnitatud tüübile, täites eespool punktides 6, 7, 8 ja 9 sätestatud nõudeid. |
|
13.2. |
Käesoleva eeskirja 4. lisas sätestatud miinimumnõuded tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetluse jaoks peavad olema täidetud. |
|
13.3. |
Käesoleva eeskirja 5. lisas sätestatud miinimumnõuded kontrollijapoolse näidiste võtmise jaoks peavad olema täidetud. |
|
13.4. |
Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses rakendatavaid vastavuskontrolli meetodeid. Neid kontrolle tehakse tavaliselt kord kahe aasta jooksul. |
14. KARISTUSED TOOTMISE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL
14.1. Päevatulelaterna tüübile kooskõlas käesoleva eeskirjaga antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev päevatulelatern ei vasta tüübikinnituse saanud tüübile.
14.2. Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on varem andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, saates neile teatise, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.
15. TOOTMISE LÕPLIK PEATAMINE
Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud päevatulelaterna tüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teatab kõnealune asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, saates neile teatise, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.
16. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende tüübikinnitusi andvate haldusasutuste nimed ja aadressid, kellele tuleb saata teistes riikides välja antud tunnistused tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta.
(1) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2, mida on viimati muudetud 4. muudatusega) 7. lisas.
(2) 1 – Saksamaa, 2 – Prantsusmaa, 3 – Itaalia, 4 – Madalmaad, 5 – Rootsi, 6 – Belgia, 7 – Ungari, 8 – Tšehhi Vabariik, 9 – Hispaania, 10 – Serbia, 11 – Ühendkuningriik, 12 – Austria, 13 – Luksemburg, 14 – Šveits, 15 – (vaba), 16 – Norra, 17 – Soome, 18 – Taani, 19 – Rumeenia, 20 – Poola, 21 – Portugal, 22 – Venemaa Föderatsioon, 23 – Kreeka, 24 – Iirimaa, 25 – Horvaatia, 26 – Sloveenia, 27 – Slovakkia, 28 – Valgevene, 29 – Eesti, 30 – (vaba), 31 – Bosnia ja Hertsegoviina, 32 – Läti, 33 – (vaba), 34 – Bulgaaria, 35 – (vaba), 36 – Leedu, 37 – Türgi, 38 – (vaba), 39 – Aserbaidžaan, 40 – endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 41 – (vaba), 42 – Euroopa Ühendus (tüübikinnitusi annavad liikmesriigid, kasutades vastavat Euroopa Majanduskomisjoni sümbolit), 43 – Jaapan, 44 – (vaba), 45 – Austraalia, 46 – Ukraina, 47 – Lõuna-Aafrika, 48 – Uus-Meremaa, 49 – Küpros, 50 – Malta, 51 – Korea Vabariik, 52 – Malaisia, 53 – Tai, 54 ja 55 – (vaba), 56 – Montenegro, 57 – (vaba) ja 58 – Tuneesia. Järgmised numbrid antakse teistele riikidele sellises kronoloogilises järjekorras, milles nad ratifitseerivad kokkuleppe, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja kõnealuste nõuete alusel väljastatud tüübikinnituste vastastikuse tunnustamise tingimusi, või ühinevad selle kokkuleppega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõnealused numbrid kokkuleppeosalistele.
(3) Käesoleva eeskirja tähenduses on „laterna osa” element, mis asub füüsiliselt laternakorpuse sees, või element, mis asub laternakorpusest väljaspool kas korpuse küljes või sellest eraldi, aga mille laternatootja on tarninud laternasüsteemi osana.
l. LISA
TEATIS
(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))
2. LISA
TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUSE NÄIDIS
Joonis 1
Sõiduki esiosas asuvate grupeeritud laternate võimalike märgistuste näidised
Joonis 2
Vertikaalsed ja horisontaalsed jooned näitavad skemaatiliselt valgustusseadme kuju. Need ei kuulu tüübikinnitusmärgi juurde.
Esilaternaga vastastikku ühendatud latern
Joonis 3
Esilaterna korpusel on ainult üks kehtiv tüübikinnitusnumber, näiteks:
3. LISA
FOTOMEETRILISED MÕÕTMISED
1. Fotomeetrilistel mõõtmistel kasutatakse juhusliku peegelduse vältimiseks asjakohast kaitset.
2. Mõõtmistulemuste vaidlustamise korral tehakse mõõtmised nii, et need vastaksid järgmistele nõuetele:
|
2.1. |
mõõtmiskaugus on selline, et rakendada saab ruutpöördvõrdelisuse seadust; |
|
2.2. |
mõõteseadme vastuvõtjale valguse nullkeskmest nähtav nurk on vahemikus 10′–1°; |
|
2.3. |
teatavas vaatlussuunas ettenähtud valgustugevuse nõue on täidetud, kui nõutav valgustugevus saavutatakse suunal, mille kõrvalekalle vaatlussuunast ei ole rohkem kui veerand kraadi. |
3. Kui päevatulelaterna võib sõidukile paigaldada rohkem kui ühte kohta või ühel alal eri asukohtadesse, tehakse fotomeetrilised mõõtmised uuesti igas asukohas või äärmistes asukohtades tootja kindlaksmääratud nullteljealal.
4. Laternate fotomeetriline mõõtmine
Fotomeetrilisi tööparameetreid kontrollitakse:
|
4.1. |
mitteasendatavate valgusallikate (hõõglambid jms) puhul laternas olevate valgusallikatega käesoleva eeskirja punkti 10 kohaselt; |
|
4.2. |
asendatavate valgusallikate puhul, kui neil on hõõglambid pingega 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V, parandatakse valgustugevuse väärtusi. Parandustegur on etalonvalgusvoo ja rakendatud pinge (6,75 V, 13,5 V või 28,0 V) juures saadud valgusvoo keskväärtuse suhe. Ühegi kasutatava hõõglambi tegelik valgusvoog ei tohi keskväärtusest erineda üle ± 5 %. Alternatiivina võib kõigis asendites kasutada standardhõõglampi, mis töötab etalonvalgusvoo juures, kusjuures kõigi asendite mõõtetulemused liidetakse kokku; |
|
4.3. |
kõigi päevatulelaternate, välja arvatud hõõglambiga (hõõglampidega) laternate valgustugevuse väärtused, mida mõõdetakse ühe minuti möödumisel laterna käivitumisest ja seejärel 30 minuti pärast, peavad vastama miinimum- ja maksimumnõuetele. Valgustugevuse jaotumist pärast laterna üheminutilist tööd saab arvutada valgustugevuse jaotumise põhjal 30 tööminuti pärast, kasutades igas mõõtepunktis üks minut pärast laterna käivitumist horisontaal- ja vertikaalpunktis mõõdetud valgustugevuse väärtuse ning 30 minuti pärast mõõdetud valgustugevuse väärtuse suhtarvu. |
5. Standardse valgusjaotuse tabel
|
5.1. |
Suunad H = 0° ja V = 0° vastavad nullteljele. (Sõidukil on see horisontaalne, paralleelne sõiduki pikisuunalise keskjoonega ning suunatud vajalikku nähtavussuunda). See läbib nullkeskme. Tabelis esitatud väärtused väljendavad minimaalset valgustugevust eri mõõtmissuundades protsendina iga laterna nulltelje minimaalsest valgustugevusest (suundades H = 0° ja V = 0°). |
|
5.2. |
Punktis 5 ruudustikuna kujutatud valgusjaotuse alal peaks valgusmuster olema valdavalt ühtlane, st nii, et valgustugevus ruudustikujoontest moodustatud ala osa igas suunas vastab vähemalt madalaimale miinimumväärtusele, mis on näidatud protsendina kõnealust suunda ümbritsevatel ruudustikujoontel. |
Joonis 4
Valgusallika moodulid
MD E3 17325
Joonisel kujutatud tunnuskoodiga valgusallika moodul on koos laternaga saanud tüübikinnituse Itaalias (E3) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 17325.
4. LISA
Tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetluse miinimumnõuded
1. ÜLDSÄTTED
1.1. Vastavusnõuded loetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt mehaaniliselt ja geomeetriliselt täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid.
1.2. Fotomeetriliste tööparameetrite puhul ei vaidlustata seeriaviisiliselt valmistatud laternate nõuetele vastavust järgmistel juhtudel: juhuslikult valitud standardhõõglambiga laterna või mitteasendatavate valgusallikatega laternate (hõõglambid vms) katsetamisel, kui kõik mõõtmised on tehtud vastavalt pinge juures 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V,
|
1.2.1. |
ei ole mitte ühegi mõõdetud väärtuse kõrvalekalle ebasoodsas suunas üle 20 % käesolevas eeskirjas sätestatud väärtustest. |
|
1.2.2. |
Kui laternal on asendatav valgusallikas ja kui kirjeldatud katse tulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid laternatega teist standardhõõglampi kasutades. |
1.3. Standardhõõglambiga või mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid vms) laternate puhul täidetakse kolorimeetriliste näitajate kontrollimisel (laternas oleva valgusallikaga) trikromaatiliste koordinaatide suhtes kohaldatavaid nõudeid.
2. MIINIMUMNÕUDED TOOTJAPOOLSELE NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLILE
Tüübikinnitusmärgi omanik peab sobiva ajavahemiku järel tegema iga laterna tüübiga vähemalt järgmised katsed. Katsed tuleb teostada vastavalt käesoleva eeskirja sätetele.
Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katsetüübi nõuetele, tuleb võtta muud näidised ja katsetada neid. Tootja peab võtma meetmeid asjaomase toote nõuetele vastavuse tagamiseks.
2.1. Katsete laad
Käesoleva eeskirja kohased nõuetele vastavuse katsed tehakse fotomeetriliste ja kolorimeetriliste näitajate kontrollimiseks.
2.2. Katsemenetlus
|
2.2.1. |
Katsed tehakse üldiselt käesolevas eeskirjas kirjeldatud meetodite järgi. |
|
2.2.2. |
Tootja teostatavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada samaväärseid meetodeid. Tootjal on kohustus tõestada, et kasutatavad meetodid on käesolevas eeskirjas sätestatud meetoditega samaväärsed. |
|
2.2.3. |
Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 kohaldamiseks on vaja katseseadmeid regulaarset kalibreerida ja tagada nende vastavus pädeva asutuse teostatud mõõtmistele. |
|
2.2.4. |
Kõigil juhtudel, kuid eriti halduslikul kontrollimisel ja näidiste võtmisel, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas eeskirjas sätestatud meetodeid. |
2.3. Näidiste võtmine
Laternate näidised valitakse ühtliku toodangupartii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlik partii tähendab tootja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi laternate rühma.
Hindamine hõlmab tavaliselt ühe tehase seeriatoodangut. Tootja võib siiski koguda sama tüübi kohta andmeid eri tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.
2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised näitajad
Näidiseks võetud laternal teostatakse miinimumväärtuste saamiseks fotomeetrilised mõõtmised 3. lisas loetletud punktides ja nõutavate trikromaatiliste koordinaatide juures.
2.5. Nõuetele vastavuse kriteeriumid
Tootja peab katsetulemused statistiliselt töötlema ning määratlema koos pädeva asutusega oma toodete nõuetele vastavust reguleerivad kriteeriumid nii, et on täidetud käesoleva eeskirja punktis 13.1 sätestatud toodete nõuetele vastavuse hindamise nõuded.
Toodete nõuetele vastavuse kriteeriumid peavad olema niisugused, et 5. lisas kirjeldatud juhusliku kontrollnäidise (esimese võetud näidise) puhul on kontrolli läbimise minimaalne tõenäosus 0,95 (95 % usaldatavusega).
5. LISA
NÄIDISTE VÕTMISE MIINIMUMNÕUDED
1. ÜLDSÄTTED
1.1. Vastavusnõuded loetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt, kui neid on, mehaaniliselt ja geomeetriliselt täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid.
1.2. Fotomeetriliste tööparameetrite puhul ei vaidlustata seeriaviisiliselt valmistatud laternate nõuetele vastavust järgmistel juhtudel: juhuslikult valitud standardhõõglambiga laterna või mitteasendatavate valgusallikatega laternate (hõõglambid vms) katsetamisel, ja kui kõik mõõtmised on tehtud vastavalt pinge juures 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V,
|
1.2.1. |
ei ole mitte ühegi mõõdetud väärtuse kõrvalekalle ebasoodsas suunas üle 20 % käesolevas eeskirjas sätestatud väärtustest. |
|
1.2.2. |
Kui laternal on asendatav valgusallikas ja kui kirjeldatud katse tulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid laternatega teist standardhõõglampi kasutades. |
|
1.2.3. |
Ilmsete defektidega laternaid ei võeta arvesse. |
1.3. Standardhõõglambiga või mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid vms) laternate puhul täidetakse kolorimeetriliste näitajate kontrollimisel (laternas oleva valgusallikaga) trikromaatiliste koordinaatide suhtes kohaldatavaid nõudeid.
2. ESIMENE NÄIDISTE VÕTMINE
Esimesel näidiste võtmisel valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli laternat. Esimene kahest laternast koosnev näidis märgistatakse A-tähega, teine kahest laternast koosnev näidis B-tähega.
2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata
|
2.1.1. |
Pärast käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlust ei vaidlustata seeriaviisiliselt toodetud laternate nõuetele vastavust juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded ebasoodsas suunas on järgmised:
|
|
2.1.2. |
või kui näidise A puhul on täidetud punktis 1.2.2 esitatud tingimused. |
2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse
|
2.2.1. |
Pärast käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlust tuleb seeriaviisiliselt toodetud laternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
|
|
2.2.2. |
või kui näidise A puhul ei ole täidetud punktis 1.2.2 esitatud tingimused. |
2.3. Tüübikinnituse tühistamine
Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 14 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlust järgides on laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:
|
2.3.1. |
näidis A
|
|
2.3.2. |
näidis B
|
|
2.3.3. |
või kui näidiste A ja B puhul ei ole täidetud punktis 1.2.2 esitatud tingimused. |
3. KORDUV NÄIDISTE VÕTMINE
Katsete A3, B2 ja B3 puhul tuleb hiljemalt kaks kuud pärast teatamist võtta uued näidised, võttes kahest laternast koosneva kolmanda näidise C ja kahest laternast koosneva neljanda näidise D, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valmistatud ja laos oleva kauba hulgast.
3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata
|
3.1.1. |
Pärast käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlust ei vaidlustata seeriaviisiliselt toodetud laternate nõuetele vastavust juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
|
|
3.1.2. |
või kui näidise C puhul on täidetud punktis 1.2.2 esitatud tingimused. |
3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse
|
3.2.1. |
Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlusele tuleb seeriaviisiliselt toodetud laternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
|
3.3. Tüübikinnituse tühistamine
Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 14 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidiste võtmise menetlust järgides on laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:
|
3.3.1. |
näidis C
|
|
3.3.2. |
näidis D
|
|
3.3.3. |
või kui näidiste C ja D puhul ei ole täidetud punktis 1.2.2 esitatud tingimused. |
Joonis 1
6. LISA
VALGUSE RUUMIS JAOTUMISE MIINIMUMNURGAD
Käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvate päevatulelaternate puhul on valguse ruumis jaotumise minimaalsed vertikaalnurgad kõigil juhtudel 10° üleval- ja 5° allpool horisontaaljoont.
Valguse ruumis jaotumise minimaalsed horisontaalnurgad:
