(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1333/2008 (1) on sätestatud toidu lisaainete tarbimise järelevalve. Vastavalt kõnealuse määruse artiklile 27 peavad liikmesriigid looma süsteemid kõnealuse määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisa B osas loetletud toidu lisaainete tarbimise ja kasutamise kontrollimiseks riskipõhise lähenemise alusel ning esitama tehtud järelduste kohta asjakohase sagedusega aruande Euroopa Komisjonile ja Euroopa Toiduohutusametile (edaspidi „toiduohutusamet“). Selleks pidi komisjon vastu võtma ühise metoodika, mille alusel liikmesriigid koguvad andmeid toidu kaudu toidu lisaainete omastamise kohta liidus.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1334/2008 (2) on sätestatud toiduainetes kasutatavate lõhna- ja maitseainete tarbimise järelevalve. Vastavalt kõnealuse määruse artiklile 20 peavad liikmesriigid looma liidu loetellu kantud lõhna- ja maitseainete tarbimise ja kasutamise ning määruse (EÜ) nr 1334/2008 III lisas nimetatud ainete tarbimise järelevalve süsteemid, mille puhul on kasutatud ohtudel põhinevat lähenemisviisi, ja esitama tehtud järelduste kohta asjakohase sagedusega aruandeid Euroopa Komisjonile ja toiduohutusametile. Selleks pidi komisjon vastu võtma ühise metoodika, mille alusel liikmesriigid koguvad andmeid toidu kaudu toidu lõhna- ja maitseainete omastamise kohta liidus.

(3)

Samas kui on vaja ühist metoodikat tagamaks, et eri liikmesriikide arvutatud toidu lisaainete ning lõhna- ja maitseainete tarbimist saaks võrrelda ning et kogutud andmeid saaks kasutada tarbimise arvutamiseks liidu tasandil, takistab sellise ühise metoodika väljatöötamist analüüsimeetodite ja analüüsistandardite piiratud kättesaadavus ning teabe puudumine toidu lõhna- ja maitseainete kasutamise kohta.

(4)

23. juunil 2010 (3) ja 23. detsembril 2022 (4) esitaski toiduohutusamet suunised toidu kaudu toidu lõhna- ja maitseainete omastamise hindamiseks. Toidu lisaainete toidu kaudu omastamise hindamiseks esitas toiduohutusamet 18. juulil 2012 suunised (5) ja võttis samal ajal kasutusele vahendi toidu lisaainetega kokkupuute hindamiseks, nimelt toidu lisaainete tarbimise mudeli (FAIM). 17. oktoobril 2017 avaldas toiduohutusamet seisukoha seoses lähenemisviisiga, mida kasutati kokkupuute täpsemaks hindamiseks uuesti hindamisele kuuluvate toidu lisaainete ohutuse hindamise raames (6). Nende suuniste alusel ja kogemuste saamiseks, mõne tekkinud probleemi lahendamiseks ja ühise metoodika vastuvõtmise hõlbustamiseks tulevikus soovitab komisjon liikmesriikidel kohaldada käesolevas soovituses esitatud metoodikat.

(5)

Võttes arvesse turul olevates toiduainetes esineda võivate toidu lisaainete ning lõhna- ja maitseainete suurt hulka ning sellest tulenevalt toidu lisaainete ning toidu lõhna- ja maitseainete ning toidugruppide võimalike kombinatsioonide suurt arvu, on asjakohane, et liikmesriigid liigitaksid toidu lisaained ning toidu lõhna- ja maitseained vastavalt nendega seotud riskile ja seaksid need tähtsuse järjekorda. Objektiivse prioriseerimise tagamiseks tuleks riski hinnata peamiselt toiduohutusameti või toidu teaduskomitee viimase riskihindamise tulemuste alusel, samuti muudel asjaoludel, mille kohaselt toidu lisaaine või toidu lõhna- ja maitseaine puhul peab olema rangem järelevalve, näiteks lisandite esinemise korral toidu lisaainetes või olukorras, kus toidu kaudu omastamise ohutushinnang on aegunud või alahinnatud. Liikmesriigid ei tohiks siiski liigitada ega prioriseerida toidu lõhna- ja maitseaineid, mille kohta komisjon kavatseb küsida tootjatelt ja kasutajatelt teavet, ning lõhna- ja maitseaineid, mille puhul ei ole toiduohutusameti viimase hindamise tulemuste põhjal vaja järelevalvet teostada. Lisaks võivad liikmesriigid paindlikkuse tagamiseks prioriteete kohandada, võttes arvesse muid tegureid.

(6)

Selleks et tagada teabe kättesaadavus liikmesriikidele, komisjonile ja toiduohutusametile, peaksid liikmesriigid kajastama prioriseerimise tulemusi mitmeaastase järelevalvekava raames ja tagama, et mitmeaastane järelevalvekava on ajakohane.

(7)

Kuna kogutud andmed peaksid võimaldama arvutada välja toidu lisaaine ning toidu lõhna- ja maitseainete tarbimise, siis ei piisa üksnes andmete kogumisest esinemise kohta ning liikmesriigid peaksid koguma vähemalt üht liiki andmeid sisalduse kohta. Siiski võib koguda ka andmeid esinemise kohta, kuna need võimaldavad kindlaks teha, kas toidu lisaainet või lõhna- ja maitseainet teatavas toiduaines kasutatakse või mitte.

(8)

Tagamaks, et kogutud andmed kajastavad liikmesriigi turul olevates toiduainetes toidu lisaaine või lõhna- ja maitseaine kasutamist ning kõnealuste toidu lisaainete ning toidu lõhna- ja maitseainete tarbimise hindamist representatiivsel moel, peaksid liikmesriigid otsustama, milliste toiduainete puhul tuleb toidu lisaainete ning lõhna- ja maitseainete esinemise või sisalduse järelevalvet teha vastavalt kriteeriumidele, mille puhul arvestatakse toidu või kaubamärkide suhtelist osakaalu toidu kaudu tarbimisel. Kuna teatavad ained, nagu askorbiinhape, võivad esineda toidus looduslikult, siis nende lisamise puhul toitaineallikana või nende lisamise puhul toidu lisaainena või lõhna- ja maitseainena peaksid liikmesriigid võtma arvesse ka toitu, millel on osatähtsus asjaomase aine toidu kaudu omastamisel muudest allikatest kui toidu lisaaine või lõhna- ja maitseaine, et oleks võimalik arvutada toidu kaudu omastamist muudest allikatest kui toidu lisaaine või toidu lõhna- ja maitseaine ning arvutada välja üldine kokkupuude asjaomase ainega.

(9)

Olukorrast põhjalikuma ülevaate saamiseks võivad liikmesriigid täiendada järelevalve käigus saadavaid andmeid andmetega, mis pärinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 (7) kohastest ametlikest kontrollidest, mis kajastavad toidu lisaainete või lõhna- ja maitseainete kasutamist turul kättesaadavas toidus.

(10)

Usaldusväärsete tulemuste saamiseks peaksid liikmesriigid kasutama analüüsimeetodeid, millele on osutatud määruse (EL) 2017/625 artiklis 34, milles on esitatud laborianalüüside tegemiseks kasutatavate meetodite loetelu.

(11)

Arvestades sellega, kui mitmekesised on toidu lisaained ning lõhna- ja maitseained, samuti toit, milles neid kasutatakse ja nende kasutustingimused, saab liikmesriikide kogemusi ja teadmisi võrrelda ja hinnata üksnes juhul, kui need on saadud samade lisaainete ning lõhna- ja maitseainete kohta. Seetõttu ei peaks liikmesriigid mitte ainult seadma toidu lisaained ning lõhna- ja maitseained tähtsuse järjekorda ning teavitama sellest teisi liikmesriike, komisjoni ja toiduohutusametit, vaid esimese etapina peaksid nad leppima kokku ka selles, et järelevalvet tehakse vähemalt ühtse ja piiratud toidu lisaainete ning lõhna- ja maitseainete loetelu osas,

1)

2)

3)

Liikmesriigid võivad võtta arvesse muid õiguspäraseid tegureid, nagu kahesugune kasutamine toidu lisaainena ning toidu lõhna- ja maitseainena, analüüsimeetodite ja -standardite kättesaadavus, üldsuse jaoks avalduvad probleemid, konkreetse toidu lisaaine või lõhna- ja maitseaine väga suur või väike kasutamine liikmesriigi territooriumil, sage tarbimine teatavate elanikkonnarühmade poolt või teabe puudumine toitude kohta, milles lõhna- ja maitseainet võidi kasutada.

4)

Alates 2026. aastast peaksid liikmesriigid liigitamist ja prioriseerimist igal aastal ajakohastama, võttes arvesse eelmise aasta järelevalve tulemusi ja toiduohutusameti avaldatud uusi riskihindamisi.

5)

6)

Liikmesriigid võivad koguda ka andmeid esinemise kohta.

7)

8)

9)

10)

11)

Liikmesriigid peaksid esitama toiduohutusametile ja komisjonile igal aastal järgmise teabe:

12)