(1)

17. veebruaril 2021 algatas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) subsiidiumivastase uurimise seoses Indiast ja Indoneesiast (edaspidi üheskoos „asjaomased riigid“) pärit roostevabast terasest lehtvaltstoodete (edaspidi „uurimisalune toode“) impordiga. Komisjon avaldas algatamisteate (edaspidi „algatamisteade“) Euroopa Liidu Teatajas (2).

(2)

Komisjon algatas uurimise kaebuse põhjal, mille esitas 4. jaanuaril 2021 Euroopa Teraseühendus (edaspidi „Eurofer“ või „kaebuse esitaja“) liidu roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmisharu nimel alusmääruse artikli 10 lõike 6 tähenduses. Kaebus sisaldas tõendeid subsideerimise ja sellest tuleneva kahju kohta, mida käsitati piisava põhjusena uurimise algatamiseks.

(3)

Enne subsiidiumivastase uurimise algatamist teavitas komisjon India valitsust (3) ja Indoneesia valitsust, (4) et ta on saanud nõuetekohaselt dokumenteeritud kaebuse, ning kutsus India valitsust ja Indoneesia valitsust konsultatsioonidele kooskõlas alusmääruse artikli 10 lõikega 7. Konsultatsioonid toimusid 10. veebruaril 2021 India valitsusega ja 15. veebruaril 2021 Indoneesia valitsusega. Kummagi valitsusega ei jõutud aga vastastikku kokku lepitud lahenduseni.

(4)

18. novembril 2021 kehtestas komisjon Indiast ja Indoneesiast pärit sama toote impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutise tollimaksu (5) (edaspidi „dumpinguvastane määrus“) uurimises, mis algatati 30. septembril 2020 avaldatud algatamisteatega (edaspidi „eraldiseisev dumpinguvastane uurimine“) (6).

(5)

Käesoleva subsiidiumivastase uurimise ja eraldiseisva dumpinguvastase uurimise käigus tehtud kahju, põhjusliku seose ja liidu huvide analüüsid on mutatis mutandis ühesugused, kuna liidu tootmisharu määratlus, valimisse kaasatud liidu tootjad, vaatlusalune periood ja uurimisperiood on mõlema uurimise puhul samad.

(6)

7. aprillil 2021 esitas kaebuse esitaja impordi registreerimise taotluse. Komisjon analüüsis taotlust, kuid ei leidnud, et suhteliselt lühikese aja jooksul oleks ulatuslikult imporditud toodet, mis saab asjaomastes riikides kasu tasakaalustatavatest subsiidiumidest. Uurimisperioodiga võrreldes vähenes Indiast ja Indoneesiast pärit roostevabast terasest lehtvaltstoodete import uurimise algatamisele järgnenud seitsme kuu jooksul 46 %. Seepärast ei olnud alusmääruse artikli 24 lõike 5 kohased impordi registreerimise tingimused täidetud ja komisjon ei kehtestanud asjaomase toote suhtes registreerimisnõuet.

(7)

Subsiidiumide ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2019 kuni 30. juunini 2020 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2017 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“). Mõlemad perioodid on identsed eraldiseisva dumpinguvastase uurimise vastavate perioodidega.

(8)

Algatamisteates kutsus komisjon huvitatud isikuid üles uurimises osalemiseks komisjoniga ühendust võtma. Lisaks teatas komisjon uurimise algatamisest eraldi kaebuse esitajale, India valitsusele, Indoneesia valitsusele, teadaolevatele eksportivatele tootjatele asjaomastes riikides, teadaolevatele importijatele ja kasutajatele liidus ning kutsus neid uurimises osalema.

(9)

Huvitatud isikutel oli võimalus esitada uurimise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist. Ära kuulati Eurofer ja veel üks äriühing.

(10)

Algatamisteates kutsus komisjon ka Hiina Rahvavabariigi ametiasutusi (edaspidi „Hiina valitsus“) huvitatud isikuna uurimises osalema. Peale selle teavitas komisjon Hiina valitsust uurimise algatamisest ja viitas konkreetselt algatamisteates esitatud kutsele uurimises huvitatud isikuna osaleda. Järgnevalt teavitas Hiina valitsus komisjoni, et ta on end uurimises huvitatud isikuna registreerinud.

(11)

11. oktoobril 2021 saatis komisjon Hiina valitsusele teabepäringu.

(12)

Hiina valitsus ei vastanud komisjoni teabepäringule ja esitas selle asemel ise 21. oktoobril 2021 oma märkused teabepäringu kohta.

(13)

Oma esildises väitis Hiina valitsus, et komisjoni menetlused võivad rikkuda WTO eeskirju ja ELi õigust.

(14)

Esiteks väitis Hiina valitsus, et komisjon ei teavitanud Hiina valitsust kaebuse esitamisest, ei pidanud Hiina valitsusega algatamiseelseid konsultatsioone, ei teavitanud teda algatamisest ega kutsunud teda otse huvitatud isikuna osalema. Kuna Hiina valitsus ei esinda eksportivat riiki, siis ei ole Hiina valitsus huvitatud liige ega isik WTO eeskirjade tähenduses ning kutse esitamiseks puuduvad õiguslik alus ja põhilised menetlusnõuded.

(15)

Komisjon märkis, et need väited ei ole faktiliselt õiged. Tegelikult saatis komisjon pärast 17. veebruaril 2021Euroopa Liidu Teatajas avaldatud algatamisteatesse huvitatud isikuna osalemise kutse lisamist samal päeval Hiina valitsusele algatamisteate, juhtides otseselt tema tähelepanu kutsele. Esialgu taotles Hiina valitsus 19. veebruari 2021. aasta e-kirjas juurdepääsu avatud toimikule. Samal päeval saadetud vastuses sellele e-kirjale küsis komisjon Hiina valitsuselt sõnaselgelt uuesti, kas avatud toimikule juurdepääsu taotledes kavatseb ta end huvitatud isikuna registreerida. Samal päeval kinnitas Hiina valitsus, et on end huvitatud isikuna registreerinud. Kogu e-kirjavahetus on avatud toimikus kättesaadav. Seepärast teavitas komisjon Hiina valitsust otse algatamisteatest ja esitas talle lausa kaks kutset huvitatud isikuna osaleda. Lisaks ei kutsunud komisjon Hiina valitsust pidama algatamiseelseid konsultatsioone, sest komisjon eeldas, et Indoneesia valitsus selgitab Hiina valitsuse seotust Indoneesia eksportivatele tootjatele kaudse rahalise toetuse andmise kaudu. Kuna komisjon ei kavatsenud uurida võimalikke Hiina RV antavaid tasakaalustatavaid subsiidiume, vaid üksnes subsiidiume, mida annab Indoneesia valitsus Hiina valitsuse rahalise toetuse teel, ei olnud seega õiguslikku nõuet pidada algatamiseelseid konsultatsioone Hiina valitsusega.

(16)

Teiseks väitis Hiina valitsus, et ta taotles võimalust jälgida juhtumi edenemist tulenevalt murest, et komisjon võib rikkuda WTO eeskirju ja ELi õigust, kuid käesolevas uurimises ei käsitleta Hiina valitsust ja tal ei ole kohustust uurimise käigus mingit teavet esitada. Hiina valitsuse väitel rikkus komisjon WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingut ja alusmäärust juba teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina RV“ või „Hiina“) ja Egiptusest pärit kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste importi käsitlevas subsiidiumivastases uurimises, mis algatati 16. mail 2019 (7) ja mille tulemusel kehtestati lõplik tasakaalustav tollimaks (avaldatud 15. juunil 2020) (8) (edaspidi „klaaskiust kangaid käsitlev subsiidiumivastane uurimine“), lisades Hiina ja Egiptuse tavapärase kahepoolse majandus- ja kaubanduskoostöö niinimetatud riikidevaheliste subsiidiumide kohaldamisalasse.

(17)

Komisjon tuletas meelde, et mitte Hiina valitsus ei taotlenud võimalust jälgida juhtumi edenemist, vaid komisjon ise kutsus algatamisteates Hiina valitsust end huvitatud isikuna registreerima. Mis puudutab väiteid seoses klaaskiust kangaid käsitleva subsiidiumivastase uurimisega, siis leidis komisjon, et need on üldised ja põhjendamata ega kuulu ka käesoleva uurimise käsitlusalasse. Igal juhul märkis komisjon, et käesoleva uurimise käsitlusalasse kuulub Hiina valitsuse antud rahaline toetus sel määral, mil see on omistatav Indoneesia valitsusele. Seega on teave Hiina valitsuse antud rahalise toetuse kohta selles kontekstis vajalik.

(18)

Kolmandaks märkis Hiina valitsus, et komisjon ei saatnud talle teabepäringut esimese kaheksa kuu jooksul alates menetluse algatamisest, mis on vastuolus WTO nõudega, mille kohaselt peavad uurimist läbiviivad ametiasutused võimalikult kiiresti täpsustama huvitatud isikutelt nõutava teabe, ning et vastuse esitamise tähtaeg oli 10 päeva, mitte 37 päeva, nagu on ette nähtud WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõike 1 punktis 1 ja alusmääruse artikli 11 lõikes 2.

(19)

Komisjon märkis, et Hiina valitsusele teabepäringu saatmise aeg oli tingitud uurimise käigust. Elemendid, mida Hiina valitsuselt küsiti, ei olnud uurimise alguses täielikult ilmsed ja taotletav teave põhines aspektidel, mida oli vaja täiendavalt uurida pärast esimest Indoneesia asjaomaste isikute kaugmeetodil ristkontrollimist. Lisaks vastas komisjon, et ta oli saatnud Hiina valitsusele teabepäringu, mitte küsimustiku. Hiina valitsuse viidatud tähtajanõuded puudutavad ainult küsimustikke. Teabepäringus ette nähtud tähtaeg oli taotletud teabe esitamiseks piisav. Kui Hiina valitsus leidis, et tähtaeg on liiga lühike, oleks ta igal juhul võinud taotleda selle pikendamist, mida ta ei teinud.

(20)

India valitsus ei esitanud kirjalikke märkusi ei enne ega pärast algatamiseelseid konsultatsioone. Konsultatsioonide käigus väitis aga India valitsus, et üldiselt ei sisalda kaebus piisavaid tõendeid väidetavate subsiidiumikavade olemasolu kohta.

(21)

Komisjon võttis India valitsuse märkusi arvesse. Nagu on aga üksikasjalikult kirjeldatud tõendite piisavust käsitlevas memorandumis (edaspidi „memorandum“), (9) järeldas komisjon pärast subsiidiumide kohta esitatud väidete kontrollimist, et kaebus ning komisjonile kättesaadav ja memorandumis loetletud tõendusmaterjal sisaldas piisavalt tõendeid, mis pigem näitasid Indiast pärit asjaomase toote subsideerimist.

(22)

15. veebruaril 2021 esitas Indoneesia valitsus kirjaliku versiooni oma avaldustest, mille ta oli teinud samal päeval peetud algatamiseelsetel konsultatsioonidel. Selles esildises väideti, et üldiselt ei sisaldanud kaebus piisavaid tõendeid väidetavate subsiidiumikavade olemasolu kohta.

(23)

Komisjon võttis seda esildist tõendite piisavust käsitleva memorandumi koostamise etapis arvesse, kuid ei nõustunud Indoneesia valitsuse märkustega. Komisjon järeldas, et kaebus ning komisjonile kättesaadav ja tõendite piisavust käsitlevas memorandumis loetletud tõendusmaterjal sisaldasid piisavalt tõendeid, mis pigem näitasid subsideerimise olemasolu. Igal juhul pöörati Indoneesia valitsuse esiletoodud elementidele uurimise käigus eritähelepanu.

(24)

Komisjon andis algatamisteates teada, et ta võib teha huvitatud isikute väljavõttelise uuringu kooskõlas alusmääruse artikliga 27.

(25)

Komisjon teatas algatamisteates, et on otsustanud piirduda uurimise käigus mõistliku arvu liidu tootjatega, kohaldades väljavõttelist uuringut, ja on moodustanud liidu tootjatest esialgse valimi. Komisjon moodustas esialgse valimi toodangu ja liidu müügimahtude põhjal, millest liidu tootjad olid uurimiseelse nõuete hindamise analüüsi käigus teatanud, võttes arvesse ka nende geograafilist asukohta. Sel viisil moodustatud esialgne valim koosnes kolmest liidu tootjast, kelle arvele langeb enam kui 60 % samasuguse toote toodangust ja ligikaudu 70 % selle müügist liidus ning kes asuvad neljas eri liikmesriigis. Esialgse valimi üksikasjad tehti kättesaadavaks huvitatud isikutele tutvumiseks ette nähtud toimikus ja anti võimalus esitada märkusi. Märkusi ei esitatud.

(26)

Kuna ettenähtud tähtaja jooksul märkusi ei esitatud, siis kinnitati liidu tootjate esialgne valim. Sellesse kuulusid äriühingud Acciai Speciali Terni S.p.A., Aperam Stainless Europe ja Outokumpu Stainless OY. Lõplik valim on liidu tootmisharu suhtes representatiivne. See valim langeb kokku liidu tootjate valimiga eraldiseisvas dumpinguvastases uurimises.

(27)

Selleks et otsustada, kas väljavõtteline uuring on vajalik, ja moodustada vajaduse korral valim, palus komisjon kõikidel teadaolevatel sõltumatutel importijatel esitada algatamisteates täpsustatud teave.

(28)

Üks sõltumatu importija andis endast kui huvitatud isikust teada ja esitas nõutud teabe. Saadud vastuste väikest arvu arvestades ei olnud väljavõtteline uuring vajalik. Selle otsuse kohta märkusi ei esitatud. Kõnealusel importijal paluti täita küsimustik.

(29)

Võttes arvesse eksportivate tootjate võimalikku suurt arvu asjaomastes riikides, nähti algatamisteatega ette väljavõtteline uuring Indias ja Indoneesias. Seepärast palus komisjon kõikidel teadaolevatel eksportivatel tootjatel Indias ja Indoneesias esitada algatamisteates täpsustatud teave, et otsustada, kas väljavõtteline uuring on vajalik, ja moodustada vajaduse korral valim.

(30)

Lisaks palus komisjon India esindusel Euroopa Liidu juures ning Indoneesia Vabariigi saatkonnal Brüsselis teha kindlaks muud eksportivad tootjad, kes võiksid olla uurimises osalemisest huvitatud, ja/või võtta nendega ühendust.

(31)

Väljavõttelist uuringut käsitleva vastuse esitasid ettenähtud tähtaja jooksul kaks India äriühingut (äriühingute kontserni). Kõnealuse kahe eksportiva tootja – Chromeni Steels Private Limited (edaspidi „Chromeni“) ja Jindali kontsern – toodang moodustas uurimisperioodil 100 % Indiast pärit ja liitu suunatud roostevabast terasest lehtvaltstoodete ekspordist. Seetõttu loobus komisjon India puhul valimi moodustamisest.

(32)

Jindali kontserni (India) see osa, mis tegeleb roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmise ja müügiga, koosneb kahest eksportivast tootjast, kahest kauplejast, ühest teenuseosutajast ja ühest tooraine tarnijast.

(33)

Jindali kontsern on vertikaalselt integreeritud alates koksi, gaasi ja ferrokroomi tootmisest ning roostevaba vedelterase, slääbide ja kuumvaltsitud rullide tootmisest kuni roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmiseni.

(34)

Chromeni ei ole vertikaalselt integreeritud. See äriühing alustab roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmist kuumvaltsitud roostevabadest terasrullidest.

(35)

Kolm Indoneesia eksportivat tootjat või eksportivate tootjate kontserni esitasid nõutud teabe ja olid nõus enda valimisse kaasamisega. Võttes aluseks suurima representatiivse Indoneesiast uurimisperioodil liitu suunatud ekspordi mahu, mida oli ettenähtud aja jooksul võimalik uurida, moodustas komisjon kooskõlas alusmääruse artikli 27 lõikega 1 valimi kahest eksportivate tootjate kontsernist: PT. Indonesia Ruipu Nickel and Chrome Alloy (edaspidi „IRNC“) ja PT. Jindal Stainless Indonesia (edaspidi „Jindal Indonesia“). Valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernide eksport moodustas uurimisperioodil 71 % Indoneesiast liitu suunatud roostevabast terasest lehtvaltstoodete ekspordi hinnangulisest kogumahust.

(36)

IRNC on vertikaalselt integreeritud äriühing. See äriühing alustab roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmist niklimaagist ja seega on tal oma sulatustehased. Peale selle kuulub IRNC äriühingute kontserni, mis toodab eri liiki terastooteid ning on samuti vertikaalselt integreeritud (alustades niklimaagist, seega on tal oma sulatustehased) ja pakub IRNC-le eelneva etapi terastooteid roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmiseks. Need äriühingud (koos IRNCga, edaspidi üheskoos „IRNC kontsern“) on PT. Indonesia Guang Ching Nickel and Stainless Steel Industry (edaspidi „GCNS“), PT Indonesia Tsingshan Stainless Steel (edaspidi „ITSS“), PT. Sulawesi Mining Investment (edaspidi „SMI“) ja PT. Tsingshan Steel Indonesia (edaspidi „TSI“). Need kõik paiknevad Morowali tööstuspargis Indoneesias.

(37)

Jindal Indonesia ei ole vertikaalselt integreeritud. See äriühing alustab roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmist roostevabadest terasrullidest.

(38)

Kooskõlas alusmääruse artikli 27 lõikega 2 konsulteeris komisjon valimi moodustamisel kõigi teadaolevate asjaomaste eksportivate tootjate ja Indoneesia valitsusega. Märkusi ei esitatud ja seega valim kinnitati.

(39)

Kolmas väljavõttelise uuringu vormi tagastanud Indoneesia eksportiv tootja teatas komisjonile, et ta ei taotle individuaalset kontrollimist alusmääruse artikli 27 lõike 3 alusel. Sellest hoolimata teavitas komisjon seda valimisse mitte kaasatud eksportivat tootjat, et kui ta soovib individuaalset kontrollimist, peab ta küsimustikule vastama. Äriühing aga ei vastanud küsimustikule. Seetõttu ei olnud individuaalne kontrollimine võimalik.

(40)

Komisjon saatis küsimustikud kolmele valimisse kaasatud liidu tootjale, kaebuse esitajale, ühele sõltumatule importijale, kes oli endast teada andnud, ja neljale asjaomaste riikide eksportivale tootjale. Samad küsimustikud tehti menetluse algatamise päeval kättesaadavaks ka elektrooniliselt (10).

(41)

Vastused küsimustikule esitasid kolm valimisse kaasatud liidu tootjat, kaebuse esitaja, üks sõltumatu importija, kaks eksportivat tootjat Indiast ja kaks valimisse kaasatud eksportivat tootjat Indoneesiast.

(42)

Komisjon saatis küsimustiku ka India valitsusele ja Indoneesia valitsusele.

(43)

India valitsusele suunatud küsimustik sisaldas eriküsimustikke i) kõikidele finantseerimisasutustele, mis andsid laene või ekspordikrediiti uurimisalustele äriühingutele või nende ostjatele (eksporttoodete ostjatele pakutava krediidi raames), ning ii) selliste sisendmaterjalide kümnele peamisele tootjale ja turustajale, mida pakutakse kahele India eksportivale tootjale uurimisaluse toote tootmiseks tegelikust maksumusest väidetavalt väiksema tasu eest (kroomimaak ja rauamaak).

(44)

Indoneesia valitsusele saadetud küsimustik sisaldas eriküsimustikku äriühingule Lembaga Pembiayaan Ekspor Indonesia (edaspidi „Indonesia Eximbank“). Sellele finantseerimisasutusele oli kaebuses konkreetselt viidatud kui avalik-õiguslikule asutusele või asutusele, kellele Indoneesia valitsus on teinud ülesandeks subsiidiumide andmise. Paindlikuma halduskorralduse huvides paluti Indoneesia valitsusel lisaks edastada eriküsimustikud i) kõikidele muudele finantseerimisasutustele, mis andsid laene või ekspordikrediiti valimisse kaasatud äriühingutele või valimisse kaasatud äriühingute ostjatele (eksporttoodete ostjatele pakutava krediidi raames), (11) ii) uurimisaluse toote põhiliste sisendmaterjalide kümnele peamisele tootjale ja turustajale, samuti võimalikele teistele sisenditootjatele ja kõnealuste materjalide turustajatele, kes on pakkunud sisendeid kahele valimisse kaasatud äriühingule, ning iii) äriühingule PT. Asuransi Asei Indonesia (edaspidi „ASEI“), kellele on kaebuses konkreetselt viidatud kui äriühingule, kes pakub soodustingimustel ekspordikrediidikindlustust, sealhulgas võimalik, et ka uurimisaluse toote tootjale.

(45)

Peale selle sisaldas Indoneesia valitsusele suunatud küsimustik eriküsimustikku äriühingule PT. Indonesia Morowali Industrial Park (edaspidi „IMIP“), kes käitab tööstusparki, kus paikneb üks valimisse kaasatud eksportiv tootja – IRNC. Kuna IMIP on IRNCga seotud äriühing, paluti ka IRNC-l edastada sama küsimustik IMIPile.

(46)

Indoneesia valitsusel paluti koguda kokku kõik nende üksuste vastused ja saata need otse komisjonile.

(47)

Komisjon sai vastused küsimustikule nii India valitsuselt, kes ei saatnud aga vastuseid põhjenduses 43 viidatud eriküsimustikele, ning Indoneesia valitsuselt, kes saatis ka vastused Indonesia Eximbankilt, kolmelt muult finantseerimisasutuselt ning üheteistkümnelt sisendite tarnijalt: neljalt kivisütt kaevandavalt äriühingult (PT. Sungai Danau Jaya, PT. Tanah Bumbu Resources, PT. Wahana Baratama Mining ja PT. Bukit Asam Tbk), kolmelt niklimaaki kaevandavalt äriühingult (PT. GAG Nikel, PT. Ceria Nugraha Indotama ja PT. Tiran Indonesia), neljalt niklimaagi ja kivisöega kauplejalt (PT. Ekasa Yad Resouces, PT. Batu Bara Global Energy, PT. Rwood Resources Indonesia ja PT. Bumi Nusantara Jaya), ASEI-lt ja IMIPilt. Komisjon sai samad IMIPi küsimustiku vastused ka IRNC-lt.

(48)

Arvestades COVID-19 puhangut ja eri liikmesriikide, aga ka paljude kolmandate riikide kehtestatud leviku tõkestamise piiranguid, ei saanud komisjon esialgses etapis teha alusmääruse artikli 16 kohaseid kontrollkäike. Selle asemel ristkontrollis komisjon kaugmeetodil kogu teavet, mida ta pidas vajalikuks esialgsete otsuste tegemiseks, kooskõlas oma teatega COVID-19 puhangu poolt dumpingu- ja subsiidiumivastastele uurimistele avalduva mõju kohta (12).

(49)

Ilma et see piiraks alusmääruse artikli 28 kohaldamist, ristkontrollis komisjon kaugmeetodil India valitsuse ja Indoneesia valitsuse vastuseid küsimustikule videokonverentsi teel. Kaugmeetodil toimunud ristkontrollis osalesid asjaomaste ministeeriumide ametnikud. Indoneesia valitsuse puhul hõlmas kaugmeetodil toimunud ristkontroll ka Indonesia Eximbanki ning kahe sisendite tarnija, PT. Gag Nikel ja PT. Sungai Danau Jaya esitatud teavet.

(50)

Peale selle ristkontrollis komisjon kaugmeetodil järgmisi äriühinguid/isikuid.

(51)

20. oktoobril 2021 teavitas komisjon huvitatud isikuid alusmääruse artikli 29a lõike 2 kohaselt sellest, et ta ei kavatse ajutisi meetmeid kehtestada, vaid uurimist jätkata.

(52)

Komisjon jätkas lõplike järelduste tegemiseks vajaliku teabe kogumist ja kontrollimist.

(53)

17. detsembril 2021 teavitas komisjon kõiki asjaomaseid isikuid olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada asjaomase toote impordi suhtes lõpliku subsiidiumivastase tollimaksu (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine“). Kõikidele asjaomastele isikutele anti võimalus nende kohta teatava aja jooksul märkusi esitada. Huvitatud isikutel oli võimalus esitada uurimise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist.

(54)

Järgnevalt saadeti huvitatud isikutele 21. jaanuaril 2022 täiendavad lõplikud järeldused (edaspidi „täiendavate lõplike järelduste avalikustamine“) ning neile nähti ette teatav ajavahemik, mille jooksul nad said nende kohta märkusi esitada. Huvitatud isikutel oli võimalus taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist.

(55)

Märkusi esitasid kaebuse esitaja, India valitsus, Indoneesia valitsus, Hiina valitsus, valimisse kaasatud eksportivad tootjad, sõltumatu importija LSI ning importijate ja kauplejate kontsern Euranimi.

(56)

Samuti anti isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, selleks võimalus. Ära kuulati IRNC kontsern ja Euranimi.

(57)

Huvitatud isikute esitatud märkusi arutati ja võeti käesolevas määruses vajaduse korral arvesse.

(58)

IRNC kontsern väitis, et tema kaitseõigusi rikuti, sest talle ei antud lõplike järelduste avalikustamise kohta märkuste koostamiseks piisavalt aega. Oma vastuses rõhutas komisjon, et IRNC kontsernile anti märkuste esitamiseks algselt 18 päeva pikkune tähtaeg, mis on palju pikem kui seadusjärgne kümnepäevane ajavahemik, mille komisjon peab huvitatud isikutele lõplike järelduste avalikustamisel võimaldama. Lisaks andis komisjon äriühingule tema taotlusel kolmepäevase ajapikenduse. Seepärast leidis komisjon, et IRNC kontsernile anti lõplike järelduste avalikustamise kohta märkuste esitamiseks piisavalt aega, ja see väide lükati tagasi.

(59)

Jindali kontsern ja Jindal Indonesia palusid komisjonil tagada, et kavandatud tasakaalustavat tollimaksu ja terase kaitsemeetmeid ei rakendataks samaaegselt, nagu tehti dumpinguvastases määruses.

(60)

Seda küsimust on käsitletud põhjendustes 1083 ja 1084.

(61)

Õiguskindluse tagamiseks palusid Jindali kontsern ja Jindal Indonesia komisjonil ka lisada kavandatav määrus, millega subsiidiumivastane tollimaks kehtestatakse, määrusesse (EL) 2019/1382 (13).

(62)

Komisjon märkis, et artiklis 3 on juba käsitletud käesoleva määruse kohaselt nõutavate tollimaksude ja määruse (EL) 2019/159 (14) kohaselt nõutavate maksude koostoime küsimust. Määruse (EL) 2019/1382 viimases muudatuses komisjon juba teatas, et edaspidi sätestatakse igas määruses, millega kehtestatakse dumpinguvastased või subsiidiumivastased meetmed terasetoodete suhtes, mille suhtes kohaldatakse ka kaitsemeetmeid, erisätted, millega välditakse tariifikvooti ületavalt impordilt nõutava lisatollimaksu kohaldamist terasetoodetele, mille suhtes juba kehtivad dumpinguvastased ja/või subsiidiumivastased meetmed (15).

(63)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Euranimi ja LSI, et komisjon peaks meetmed vastavalt alusmääruse artikli 24 lõikele 4 peatama.

(64)

Komisjon kinnitas nende isikute esitatud teabe kättesaamist ja tuletas neile meelde, et kui komisjon peab seda asjakohaseks, võib ta otsustada meetmed peatada, kui turutingimused on ajutiselt muutunud sellisel määral, et kahju taastekkimine meetmete peatamise tagajärjel on vähetõenäoline ja kui see on liidu huvides.

(65)

Käesolevas uurimises vaadeldav toode on külmvaltsitud, kuid edasise töötluseta roostevabast terasest lehtvaltstooted, mis praegu kuuluvad CN-koodide 7219 31 00, 7219 32 10, 7219 32 90, 7219 33 10, 7219 33 90, 7219 34 10, 7219 34 90, 7219 35 10, 7219 35 90, 7219 90 20, 7219 90 80, 7220 20 21, 7220 20 29, 7220 20 41, 7220 20 49, 7220 20 81, 7220 20 89, 7220 90 20 ja 7220 90 80 alla ning mis pärinevad Indiast ja Indoneesiast. CN-koodid on esitatud üksnes teavitamise eesmärgil.

(66)

Uurimine näitas, et samasugused põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samasugused põhilised kasutusotstarbed on järgmistel toodetel:

(67)

Komisjon järeldas seega, et need tooted on samasugused tooted alusmääruse artikli 2 punkti c tähenduses.

(68)

Üks liidu tootja, kes tegutses ka importija ja lõppkasutajana, palus jätta toote määratlusest välja teraseklasside 200 ja 201 roostevabast terasest külmvaltsitud tooted. Uurimise käigus tehti kindlaks, et sellised tooted on nende omadusi arvesse võttes asendatavad. Samuti järeldas komisjon, et väljajätmistaotluse rahuldamine tekitaks tõepoolest põhjendamatut koormust tollile, arvestades, et toll peaks iga saadetise korral võtma laboriproovi ja kontrollima lõppkasutust. Andmetest, mille äriühing esitas teraseklasside 200 ja 201 toodete ja muude toodete ostmise kohta asjaomastest riikidest, nähtus, et äriühing ostis nendest riikidest tõepoolest muid käesolevas uurimises toote määratluse alla kuuluvaid tooteid, millega paratamatult kaasneb ristkompenseerimise risk. Ehkki äriühing väidab, et nendel teraseklassidel on vaid üks lõppkasutusala, ei saa peale selle välistada, et neil võib olla muid kasutusalasid.

(69)

Seepärast järeldas komisjon, et toote väljajätmise taotluse rahuldamine ei oleks asjakohane, ning lükkas taotluse tagasi.

(70)

Kaebuses, algatamisteates ja komisjoni küsimustikele saadud vastustes sisalduva teabe põhjal uuriti väidetavat subsideerimist järgmiste India valitsuse subsiidiumide kaudu.

(71)

Kaebuse esitaja väitis, et India pangad pakuvad veoeelset rahastamist eksportijatele, kes vajavad makseid müüdud kaupade eest enne kõnealuste kaupade vedamist. Samamoodi on ekspordi veojärgse rahastamise näol tegemist laenuga, mida finantseerimisasutused eksportijatele pakuvad. Seda kava haldab India keskpank – India reservpank (RBI). Peale selle väideti, et oma keskpanga kaudu on India valitsus teinud India erapankadele ülesandeks rahalise toetuse andmise raha otsese ülekandmise vormis (alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktid i ja iv). Nendest kavadest kasu saamiseks peab eksportija üksnes tõendama ekspordi toimumist, ilma et talt nõutaks riskihindamist. Seega on eksportija saadav kasu sel viisil saadud soodusintressimäära ja Indias sarnastelt laenudelt küsitava turuintressimäära vahe.

(72)

Üks India eksportiv tootja kasutas uurimisperioodil piiratud ulatuses veoeelset krediiti.

(73)

See äriühing kasutas veoeelset krediiti avaliku ja erasektori pankade pakutavate käibekapitali rahastamisvahendite (krediidiliinide) raames. Kohaldatav intressimäär tehti kindlaks kooskõlas turutingimustega ja sellel intressimäära tasemel, mida küsivad teised avaliku ja erasektori pangad (sealhulgas rahvusvahelised pangad), kus kõnealusel äriühingul olid avatud krediidiliinid. Intressimäär põhines India ruupiates antud ekspordikrediidi puhul laenuintressi baasmääral või USA dollarites antud ekspordikrediidi puhul LIBORil. Mõlemal juhul lisati riskimarginaal, lähtudes äriühingu krediidireitingu hinnangust. Samu krediidiliine kasutati ka omamaise tegevuse lühiajaliseks rahastamiseks.

(74)

Kaks India eksportivat tootjat ei kasutanud uurimisperioodil veojärgset ekspordikrediidi rahastamist.

(75)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealuseid kavasid täiendavalt uurida.

(76)

Kaebuse esitaja väitis, et intresside tasakaalustamise kavaga antakse eksportijatele rahalist toetust raha otsese ülekandmise vormis, pakkudes kõnealuste eksportijate laenuandjatele hüvitist, mis vastab 3–5 % selle intressi väärtusest, mida oleks tulnud vastasel korral teatavatelt laenudelt tasuda.

(77)

Kaks India eksportivat tootjat ei kasutanud uurimisperioodil intresside tasakaalustamise kava.

(78)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealust kava täiendavalt uurida.

(79)

India valitsus omab täielikult kahte ekspordikrediidi agentuuri: Export Credit Guarantee Corporation of India Ltd (ECGC) ja India Exim Bank. Mõlema agentuuri põhieesmärk on India ekspordi edendamine. Kaebuse esitaja väitis, et eksportijad saavad nende agentuuride pakutavatest stiimulitest kasu, sest nendega pakutakse kindlustust, krediiditagatisi, krediidiliine ja ekspordikrediiti turutingimustest vähem rangetel tingimustel.

(80)

Kaks India eksportivat tootjat ei kasutanud ECGC või Exim Banki pakutavaid krediiditagatisi, ekspordikrediiti ega krediidiliine.

(81)

Seevastu olid kaks Jindali kontserni tootjat kaetud ECGC kindlustuslepingutega. Komisjon ei leidnud aga, et need kindlustuslepingud oleksid tavapärastest turutingimustest kõrvale kaldunud. Kindlustusmaksed sõltusid kahjumi maksimaalsest katmisest, lepinguga hõlmatud riikidest ja ostjatest ning varasematest nõuetest, see tähendab äriühingute riskiprofiilist. Komisjon veendus, et kõik kindlustusmaksed ja tasud olid makstud.

(82)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealust kava täiendavalt uurida.

(83)

Kaebuse esitaja väitis, et India valitsus annab roostevaba terase tootjatele India riigipanga ja Terasetööstuse Arengufondi kaudu sektoripõhiseid sooduslaene.

(84)

India riigipank oli üks pank, kes andis Jindali kontsernile pikaajalisi laene, kuid komisjon ei tuvastanud, et need laenud oleksid sektoripõhised või soodustingimustel. Intressimäär määrati kindlaks laenuintressi baasmäära põhjal, millele oli lisatud riskimarginaal. Tegelikult oli India riigipanga küsitav intressimäär veidi kõrgem kui Jindali kontsernile sama kestusega laene andnud erapankade küsitavad intressimäärad.

(85)

Kaks India eksportivat tootjat ei saanud uurimisperioodil Terasetööstuse Arengufondist laene.

(86)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealust kava täiendavalt uurida.

(87)

Kaebuse esitaja väitis, et India valitsus annab terasetootjatele Terasetööstuse Arengufondi kaudu teadus- ja arendustegevuse toetusi. Teadus- ja arendustegevuse toetusi võib saada ka otse teraseministeeriumist.

(88)

Kaks India eksportivat tootjat ei saanud uurimisperioodil teadus- ja arendustegevuse toetusi ega toetusi, mille oleks saanud uurimisperioodile jaotada.

(89)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealust kava täiendavalt uurida.

(90)

Kaebuse esitaja väitis, et uurimisaluse toote tootjad saavad kasu mitmest ekspordieelsest ja -järgsest tollimaksu tagastamise kavast, mille raames saab imporditud tooraine või kapitalikaubad vabastada tollimaksudest ja imporditollimaksudest. Nende kavadega saavad eksportivad tootjad kasu alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja lõike 2 tähenduses, mis on võrdne valitsuse saamata jäänud tulu summaga ning seega sisse nõudmata tollimaksude ja maksude summaga.

(91)

Nagu on selgitatud põhjendustes 117–205 allpool, sai üks või said mõlemad India eksportivad tootjad kasu teatavatest tollimaksuvabastuse ja -vähenduse kavadest, nimelt eellubade kavast, tollimaksu tagastamise kavast, kapitalikaupade ekspordisoodustuste kavast ja Indiast kaupade eksportimise kavast.

(92)

Kumbki kahest eksportivast tootjast ei saanud aga uurimisperioodil kasu tollimaksuvaba impordi lubade kavast, samuti ei olnud neil omamaiseid müügitehinguid, mis oleks liigitatud ekspordiga samaväärseteks toiminguteks. Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kahte viimati nimetatud kava täiendavalt uurida.

(93)

Kaebuse esitaja väitis, et uurimisaluse toote tootjad saavad kasu mitmest maksusoodustusest, kuna nad on registreeritud ekspordisuunitlusega üksustena või asuvad erimajandustsoonides.

(94)

Kumbki kahest India eksportivast tootjast ei olnud aga uurimisperioodil registreeritud ekspordisuunitlusega üksusena ega saanud kasu varasematest kapitalikaupade subsiidiumidest, mille oleks saanud jaotada uurimisperioodile. Samuti ei asu kumbki kahest India eksportivast tootjast erimajandustsoonis.

(95)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealuseid kavasid täiendavalt uurida.

(96)

Kaebuse esitaja väitis, et uurimisaluse toote tootjad saavad kasu tulumaksu mahaarvamisest ja -vabastusest mitme programmi tulemusel, sealhulgas

(97)

Kahe India tootja suhtes ei kohaldatud uurimisperioodil mingeid tulumaksu mahaarvamisi ega -vabastusi ega vähendatud tulumaksumäära.

(98)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealust kava täiendavalt uurida.

(99)

Kaebuse esitaja väitis, et India valitsus on rakendanud poliitikat, mis hõlmab rauamaagile kõrgete ekspordimaksude kehtestamist. Seeläbi tagas valitsus nende toodete omamaise pakkumise suurenemise ja rauahindade rahvusvahelisest tasemest selgelt madalamal püsimise. Nende eksporditollimaksude ja muude elementide tulemusel tegi India valitsus toorainetootjatele ülesandeks pakkuda India tootjatele sisendit tegelikust maksumusest väiksema tasu eest.

(100)

Kumbki India eksportiv tootja ei kasuta aga oma tootmisprotsessis rauamaaki. Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealust kava täiendavalt uurida.

(101)

Kaebuse esitaja väitis, et India valitsus on toetanud India külmvaltsitud roostevaba terase tootmisharu riigihangete kaudu. Väideti, et valitsusasutused on kohustatud kasutama oma hangetes minimaalse protsendi ulatuses India terast ja rauda (vahemikus 15–50 %). Peale selle, kui madalaima hinna pakub välisriigi pakkuja, võib ta enda täita saada ainult kuni poole tellimuse kogusest. Ülejäänud osa tuleb määrata kohalikule tarnijale, kes suudab pakkuda hinna, mis on kuni 20 % kõrgem välisriigi pakkuja hinnast. Tõhusam välisriigi pakkuja saab ülejäänud lepingu endale vaid juhul, kui ükski kohalik tarnija ei suuda pakkuda madalaimast hinnast kuni 20 % kõrgemat hinda (mis on suurt marginaali arvestades ebatõenäoline).

(102)

Üks India eksportiv tootja osales uurimisperioodil edukalt riigihankemenetlustes.

(103)

Komisjon kontrollis kõiki asjaomase India äriühinguga seotud hankemenetlusi ja pakkumusi uurimisperioodil. Kindlaks ei tehtud aga mingeid konkreetse subsideerimise elemente.

(104)

Pakkumused avaldatakse elektrooniliselt India vastavate haldusüksuste, institutsioonide või avalik-õiguslike äriühingute (näiteks India Raudtee) veebisaitidel ja äriühingud võivad saata oma pakkumised. Tavapraktikana jagatakse hankemaht kahe äriühingu vahel. Madalaima hinna pakkunud äriühingule antakse 60 % hankest ja paremuselt teise hinna pakkujale antakse ülejäänud 40 % lepingust, tingimusel et ta kohandab enda hinna pakkumuse võitja pakutud tasemele. See reegel kehtib ka juhul, kui kõnealustest äriühingutest üks või mõlemad on välisriigi pakkujad.

(105)

Teatavad hanked on tõepoolest avatud ainult omamaistele äriühingutele. Kui aga menetlus on avatud välisriikide pakkujatele, siis ei esine diskrimineerivat hinnapoliitikat, nagu väitis kaebuse esitaja. Hinnasoodustus (20 %) omamaistele tarnijatele esineb ainult kapitalikaupadega seotud hangete puhul (16).

(106)

Komisjon tegi kontrolli tulemusena kindlaks, et kõikides hankemenetlustes, mille roostevabast terasest lehtvaltstoodete India tootja uurimisperioodil võitis – olenemata sellest, kas need olid välisriikide pakkujatele avatud või mitte –, oli valitud äriühing pakkunud madalaima hinna, või kui tegemist oli paremuselt teise pakkumise teinud äriühinguga, siis oli ta pidanud kohandama oma hinda madalaimale pakutud hinnale.

(107)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis kaebuse esitaja, et välisriikide pakkujate teatavatest hankemenetlustest kõrvalejätmise tulemusel on vähenenud konkurents ja seetõttu tõusnud üldhinnad, mis on samaväärne rahalise toetusega kaupade tegelikust maksumusest väiksema tasu eest ostmise kaudu.

(108)

Lisaks täheldas kaebuse esitaja, et impordi kõrvalejätmisega teatavatest pakkumustest tagatakse India hanke-eeskirjadega teatav ostumaht India tootjatele, mille tulemusel iseenesest nad saavad kasu.

(109)

Komisjon nõustub, et välisriikide pakkujate kõrvalejätmine võib vähendada konkurentsi ja tuua kaasa turu loomise ainult omamaistele pakkujatele. Kogused, mida Jindali kontsern avalike pakkumuste võitmise tulemusel müüs, olid aga ebaolulised võrreldes äriühingu kogu omamaise müügiga uurimisperioodil. Peale selle ei märganud komisjon roostevabast terasest lehtvaltstoodete India tootja poolt uurimisperioodil võidetud hankemenetluste analüüsimisel olulisi erinevusi võitnud pakkumiste hinnatasemes välisriikide äriühingutele avatud pakkumuste ja selliste pakkumuste vahel, milles nad ei osalenud. Selle tulemusel ei ole komisjon sellel konkreetsel juhul teinud kindlaks mingit olulist kasu alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses.

(110)

Kaebuse esitaja väitis, et Exim Bank pakub krediidiliine ja krediiti ostjatele. Neid stiimuleid ei pakuta mitte eksportijatele, vaid välisriikide valitsustele, välisriikide arengupankadele ja välismaistele finantseerimisasutustele, kommertspankadele välisriikides ja muudele üksustele. Rahastamine võimaldab neil osta India eksportijatelt edasilükkunud tulu tingimustel.

(111)

Uurimisaluste eksportivate tootjate eksportmüük uurimisperioodil ei olnud kaetud Exim Banki krediidiliinide ega ostjatele antava krediidiga.

(112)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealuseid kavasid täiendavalt uurida.

(113)

Kaebuse esitaja väitis, et lisaks India valitsuse antavatele subsiidiumidele võivad mõned roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootjad saada kasu osariigi tasandi subsiidiumikavadest, mida pakub Gujarati osariigi valitsus. Kaebuse esitaja loetleb neli kohalikku kava:

(114)

Gujarati osariigis asub ainult üks uurimisalune India eksportiv tootja, kellel oleks olnud võimalik eespool loetletud subsiidiumikavasid kasutada. Leiti aga, et uurimisperioodil ei saanud see äriühing ühestki nimetatud kavast kasu.

(115)

Seetõttu ei olnud komisjonil vaja kõnealuseid kavasid täiendavalt uurida.

(116)

Komisjon leidis, et uurimisperioodil kasutas seda meedet üks eksportiv tootja. Kuna aga selle äriühingu saadud kasu oli ebaoluline (0,02 %), siis otsustas komisjon seda meedet täiendavalt mitte uurida.

(117)

Eellubade kavad, kapitalikaupade ekspordisoodustuste kavad ja Indiast kaupade eksportimise kavad põhinevad 7. augustil 1992 jõustunud väliskaubanduse (arendamise ja reguleerimise) seadusel nr 22/1992 (edaspidi „väliskaubandusseadus“). Väliskaubandusseadusega lubatakse India valitsusel anda välja teatisi ekspordi- ja impordipoliitika kohta. Kokkuvõte neist on esitatud väliskaubanduspoliitika dokumentides, mida kaubandusministeerium annab tavapäraselt välja iga viie aasta tagant ja ajakohastab regulaarselt.

(118)

Uurimisperioodi seisukohast oluline väliskaubanduspoliitika dokument on „Väliskaubanduspoliitika kava aastateks 2015–2020“ (edaspidi „väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020“). Samuti on India valitsus kehtestanud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 reguleerivad menetlused menetluste käsiraamatus 2015–2020.

(119)

Tollimaksu tagastamise kava põhineb 1962. aasta tolliseaduse jaol 75, 1944. aasta riikliku aktsiisiseaduse jaol 37, 1994. aasta rahandusseaduse jagudel 93A ja 94 ning 1995. aasta tollimaksu, riikliku aktsiisimaksu ja teenusmaksu tagastamise eeskirjadel. Tagastamismäärad avaldatakse regulaarselt.

(120)

Üldise märkusena märgitakse, et komisjon ei suutnud mõistliku aja jooksul lõpule viia käesolevas alapunktis kirjeldatud tollimaksu tagastamise kavade raames tehtud teatavate ekspordi-/imporditehingutega seotud dokumentide kaugmeetodil ristkontrollimist, nagu kaugmeetodil toimuva ristkontrollimise käigus taotleti ja kokku lepiti. Sellega seoses tugines komisjon äriühingute ja India valitsuse esitatud andmetes erinevate lahknevuste puhul parimatele kasutada olevatele faktidele kooskõlas alusmääruse artikli 28 lõikega 3.

(121)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis üks India eksportiv tootja, et eellubade kava, tollimaksu tagastamise kava ja Indiast kaupade eksportimise kava eesmärk on neutraliseerida tollimaksud, mida äriühing maksab eksporditavates toodetes kasutatud tooraine impordilt ja seega ei saa äriühing kõnealusest kolmest kavast kasu.

(122)

Vastupidiselt sellele väitele ei ole aga kasu, mida äriühingud tollimaksu tagastamise kava ja Indiast kaupade eksportimise kava alusel saavad, otseselt seotud tollimaksudega, mida äriühingu eksporditavates toodetes kasutatava tooraine impordilt nõutakse.

(123)

Tollimaksu tagastamise kava puhul saab eksportiv äriühing rahamakseid, mis on seotud ainult tema ekspordi FOB-väärtusega. Kõnealune äriühing ei pea mingit toorainet importima.

(124)

Indiast kaupade eksportimise kava puhul saab eksportiv tootja krediiti, mida võib turul müüa või kasutada tulevikus sissenõutavate imporditollimaksude tasaarvestamiseks, kuid selline tasaarvestamine ei piirdu toorainega, mida kasutatakse nende eksporditavate toodete tootmisel, millega seoses Indiast kaupade eksportimise kava raames krediiti saadi. Seega saab Indiast kaupade eksportimise kava raames antavat krediiti kasutada mis tahes sissenõutavate imporditollimaksude, sealhulgas kapitalikaupadega seotud imporditollimaksude tasaarvestamiseks. Samuti saab selle vahetada sularahaks, isegi kui äriühing midagi ei impordi.

(125)

Ainult eellubade kava puhul on äriühingu imporditud tooraine imporditollimaksude vabastuse ja eksporditavate toodete vahel otsene seos. Seega ei käsita komisjon tollimaksuvabastust äriühingu saadava kasuna, tingimusel et äriühing suudab tõendada eellubade kava alusel imporditud tooraine tegelikku kasutamist eksporditavate lõpptoodete tootmisel.

(126)

Komisjon tegi kindlaks, et uurimisperioodil kasutas eellubade kava üks India eksportiv tootja.

(127)

Kava on üksikasjalikult kirjeldatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 punktides 4.03–4.24 ning menetluste käsiraamatu 2015–2020 ja ajakohastatud menetluste käsiraamatu 2015–2020 peatükkides 4.04–4.52.

(128)

Eellubade kava koosneb kuuest allkavast, mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud järgmises punktis. Need allkavad erinevad muu hulgas toetuskõlblikkuse tingimuste poolest. Eellubade allkavadega seotud soodustusi saavad taotleda tootjatega seotud tootvad eksportijad või vahendavad eksportijad tegeliku ekspordi eest ja iga-aastase vajaduse alusel. Lõppeksportijat varustavad tootvad eksportijad saavad eellubade kavaga seotud soodustusi taotleda vahetarnete alusel. Peatöövõtjad, kelle tarned kuuluvad ekspordiga samaväärsete toimingute kategooriatesse, mida on nimetatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 punktis 7.02 (näiteks tarned ekspordisuunitlusega üksusele), saavad taotleda eellubade allkava raames soodustusi ekspordiga samaväärsete toimingute eest. Toetusi ekspordiga samaväärsete toimingute eest saavad taotleda ka tootvate eksportijate vahetarnijad eelnevate vabastusotsuste ja sisemaiste akreditiivide alusel.

(129)

Eellube saab väljastada allpool kirjeldatud olukordades.

(130)

Tegelik eksport: see on peamine allkava. See võimaldab konkreetse eksporditava lõpptoote tootmiseks vajalikku sisendmaterjali tollimaksuvabalt importida. „Tegelik“ selles kontekstis tähendab, et eksporditav toode peab väljuma India territooriumilt. Impordiluba ja ekspordikohustus, kaasa arvatud eksporditava toote liik, on loal kirjas.

(131)

Aastane vajadus: see luba ei ole seotud konkreetse eksporditava tootega, vaid laiema tooterühmaga (nt kemikaalid ja nendega seotud tooted). Loa omanik võib – kuni teatud väärtusläveni, mis põhineb tema eelneval eksporditegevusel – importida tollimaksuvabalt ükskõik millist sisendmaterjali, mida kasutatakse sellesse rühma kuuluvate toodete valmistamiseks. Ta võib eksportida kõiki lõpptooteid, mis kuuluvad tooterühma, mille tootmiseks sellist tollimaksuvabastusega sisendit kasutatakse.

(132)

Vahetarned: see allkava hõlmab juhtumeid, kui kaks tootjat kavatsevad toota üht eksporttoodet ja jagavad omavahel tootmisprotsessi. Tootev eksportija, kes toodab vahetoote, võib sisendmaterjali tollivabalt importida ja taotleda sel eesmärgil vahetarnete eellubade kava kohaldamist. Lõplik eksportija viib tootmise lõpule ja on kohustatud valmistoote eksportima.

(133)

Ekspordiga samaväärsed toimingud: see allkava võimaldab peatöövõtjal importida tollimaksuvabalt sisendmaterjale, mis on vajalikud selliste kaupade tootmiseks, mida müüakse ekspordiga samaväärselt. India valitsuse väitel tähendavad ekspordiga samaväärsed toimingud tehinguid, mille puhul ei viida tarnitud tooteid riigist välja. Mitmeid tarnekategooriaid peetakse ekspordiga samaväärseks, eeldusel et kaubad toodetakse Indias, näiteks tarned ekspordisuunitlusega üksusele või äriühingule, mis asub erimajandustsoonis.

(134)

Eelnev vabastusotsus: eelloa omanikul, kes kavatseb hankida sisendeid otseimpordi asemel omamaiselt turult, on võimalus hankida neid eelnevate vabastusotsuste alusel. Sellisel juhul muudetakse eelload eelnevateks vabastusotsusteks, mis lähevad nendes nimetatud kaupade kohaletoimetamisel üle omamaisele tarnijale. Eelneva vabastusotsuse üleandmine annab omamaisele tarnijale õiguse saada toetust ekspordiga samaväärsete toimingute eest, nagu on sätestatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 punktis 7.03 (see tähendab eelload vahetarnete / ekspordiga samaväärsete toimingute jaoks, tollimaksutagastus ekspordiga samaväärsetelt toimingutelt ja aktsiisimaksu tagasimaksmine). Eelneva vabastusotsuse mehhanismi kaudu tagastatakse maksud ja tollimaksud lõppeksportija asemel tarnijale. Maksude ja tollimaksude tagasimaksmine on võimalik nii omamaistelt kui ka imporditud sisenditelt.

(135)

Sisemaised akreditiivid: see allkava hõlmab omamaiseid tarneid eelloa omanikule. Eelloa omanik saab teha pangale ettepaneku avada sisemaine akreditiiv omamaise tarnija jaoks. Pank kinnitab loa otseimpordiks üksnes selliste kaupade väärtuse ja koguse ulatuses, mis hangitakse importimise asemel omamaiselt. Omamaisel tarnijal on õigus saada toetusi ekspordiga samaväärsete toimingute eest, nagu on sätestatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 punktis 7.03 (st eelload vahetarnete / ekspordiga samaväärsete toimingute jaoks, tollimaksutagastus ekspordiga samaväärsetelt toimingutelt ja aktsiisimaksu tagasimaksmine).

(136)

Komisjon leidis, et uurimisperioodil sai üks eksportiv tootja, kes kava kasutas, soodustusi esimese allkava (see tähendab eelluba tegelikuks ekspordiks) alusel. Seepärast ei ole vaja kindlaks määrata teiste, kasutamata allkavade tasakaalustatavust.

(137)

India ametiasutused nõuavad kontrollimise eesmärgil, et eelloa omanik peab „tõest ja nõuetekohast arvestust tollimaksuvabalt imporditud / omamaiselt hangitud kauba kulu ja kasutamise kohta“ kindlaksmääratud vormis (menetluste käsiraamatu 2015–2020 peatükk 4.51 ja 4H liide), see tähendab tegelikku tarbimisregistrit. Seda registrit kontrollib sõltumatu atesteeritud audiitor / kuluarvestuse ja majandustegevuse audiitor, kes annab välja tõendi, milles kinnitatakse, et ettenähtud registreid ja asjakohaseid dokumente on kontrollitud ning et 4H liites nõutud teave on igas suhtes tegelikkusele vastav ja õige.

(138)

Selle allkava puhul, mida asjaomane äriühing uurimisperioodil kasutas (see tähendab tegeliku ekspordi allkava), on India valitsus määranud kindlaks imporditoetuse ja ekspordikohustuse mahu ja väärtuse, mis on märgitud loale. Lisaks peavad valitsusametnikud dokumenteerima impordi ja ekspordi ajal vastavad tehingud loal. Eellubade kava raames lubatud impordi mahu määrab India valitsus kindlaks standardsete sisend- ja väljundnormide alusel, mis on kehtestatud enamiku toodete, sealhulgas uurimisaluse toote kohta.

(139)

Imporditud sisendmaterjalid ei ole üleantavad ja neid tuleb kasutada eksporttoote tootmiseks. Ekspordikohustus tuleb täita ettenähtud tähtaja jooksul pärast loa väljastamist (18 kuud koos kahe võimaliku kuuekuulise pikendusega).

(140)

Imporditud sisendite ja eksporditud valmistoodete vahel puudub tihe seos. Nõuetele vastavaid sisendmaterjale võib importida ja kasutada ka muude toodete kui uurimisaluse toote puhul. Lisaks saab eri toodete lube koondada. See tähendab, et ühe konkreetse toote eksportimine eellubade kava alusel võib anda õiguse importida eellubade kava alusel tollimaksuvabalt sisendit mõne muu toote jaoks.

(141)

Uurimine näitas, et ühtki eksportiva tootja kasutatud eelluba ei olnud kehtetuks tunnistatud. Seega ei suutnud eksportiv tootja näidata ühtegi 4H liidet oma eellubade kohta. Peale selle tunnistas eksportiv tootja, et tema tarbimisregister ei võimalda teha kindlaks imporditud tooraine tegelikku kulu ega seostada seda toodetud ja eksporditud lõpptoodetega. Tuleb tähele panna, et kõnealune tootja on vertikaalselt integreeritud mitmel tasandil:

ning imporditud toorainet kasutatakse 2. etapis, mille käigus see segatakse 1. etapis toodetud või omamaiselt ostetud toorainega.

(142)

Imporditollimaksudest vabastamine on subsiidium alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja lõike 2 tähenduses, nimelt on tegemist India valitsuse antava rahalise toetusega, kuna tal jääb saamata tulu, mida ta tasumisele kuuluvatest tollimaksudest vastasel korral saaks, ning sellest saab kasu uurimisalune eksportija, sest tema likviidsus suureneb.

(143)

Peale selle sõltub eellubade kava raames toimuv tegelik eksport seaduse järgi eksporditegevusest ning seetõttu peetakse seda konkreetseks ja tasakaalustatavaks vastavalt alusmääruse artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktile a. Ilma ekspordikohustuseta ei saa äriühing selle meetme raames soodustust.

(144)

Käesoleval juhul kasutatud allkava ei saa pidada lubatavaks tollimaksu tagastamise süsteemiks ega asendamise puhul kasutatavaks tagastussüsteemiks alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses. See ei vasta alusmääruse I lisa punktis i, II lisas (tagastussüsteemi määratlus ja eeskirjad) ja III lisas (asendamise puhul kasutatava tagastussüsteemi määratlus ja eeskirjad) sätestatud eeskirjadele. India valitsus ei rakendanud tõhusalt kontrollisüsteemi või -menetlust, et teha kindlaks, kas ja millises koguses kasutati eksporditava toote valmistamisel sisendeid (alusmääruse II lisa punkt 4 ja asendamise puhul kasutatava tagastussüsteemi korral alusmääruse III lisa II jao punkt 2). Samuti leitakse, et uurimisaluse toote standardsed sisend- ja väljundnormid ei olnud piisavalt täpsed ning seega ei saa need iseenesest kujutada tegeliku tarbimise kontrollisüsteemi, sest nende standardnormide ülesehitus ei võimalda India valitsusel piisava täpsusega kontrollida, milline kogus sisendeid on eksporttoodangus ära kasutatud. Samuti ei korraldanud India valitsus tegelikult kasutatud sisenditel põhinevat edasist uurimist, kuigi seda tuleks tõhusalt rakendatava kontrollisüsteemi puudumisel tavaliselt teha (alusmääruse II lisa punkt 5 ja III lisa II jao punkt 3).

(145)

Seepärast on kõnealune allkava tasakaalustatav.

(146)

Lubatavate tollimaksu tagastussüsteemide ja asjaomaste sisendite tegeliku kulumäära kontrollimise võimaluse puudumisel leitakse, et saamata jäänud tollimaksu kogusumma (põhitollimaks ja tollimaksuga seotud lisamaks) näol on tegemist tollimaksu ülemäärase vähendamisega, mis kujutab endast tasakaalustatavat subsiidiumi alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses.

(147)

Eksportivat tootjat teavitati komisjoni kavatsusest kohaldada alusmääruse artiklit 28 ja parimaid selles küsimuses kasutada olevaid fakte 22. novembri 2021. aasta kirjas.

(148)

Vastupidiselt äriühingu väidetele, mille kohaselt selline eellubade kava alusel saadud kasu arvutamise metoodika erineb komisjoni varasemast tavast ning põhineb üksnes eeldustel ja järeldustel, korratakse, et äriühing ei esitanud mingeid andmeid, mis oleksid võimaldanud tegelikku ülemäärast tollimaksu vähendamist arvutada.

(149)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõike 1 punktiga a arvati subsiidiumi kogusummast taotluse korral maha lõivud, mida äriühing subsiidiumi saamiseks tasus.

(150)

Alusmääruse artikli 7 lõike 2 kohaselt tuleks tollimaksu ülemäärane vähendamine jaotada kogu ekspordikäibele uurimisperioodil, mis on sobiv nimetaja, sest subsiidium sõltub eksporditegevusest.

(151)

Uurimisperioodil oli kõnealuse kavaga seoses kindlaks tehtud subsiidiumimäär 0,05 %.

(152)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas India eksportiv tootja oma väiteid, mille kohaselt komisjon kohaldas alusmääruse artiklit 28 ja äriühingu poolt selle kava alusel saadud kasu arvutamise metoodikat põhjendamatult.

(153)

Uusi argumente aga ei esitatud. Tuletatakse meelde, et komisjonil ei olnud muud võimalust, kui tugineda parimatele kasutada olevatele faktidele, sest äriühing ei esitanud mingeid andmeid, mis oleksid võimaldanud tollimaksu ülemäärast vähendamist kõnealuse kava alusel tavapärasel viisil arvutada. Võttes arvesse kindlakstehtud subsiidiumimäära, millele on osutatud põhjenduses 151 eespool, otsustas komisjon igal juhul mitte tasakaalustada ebaolulist kasu, mida Jindali kontsern eellubade kava alusel sai.

(154)

Komisjon tegi kindlaks, et uurimisperioodil kasutas tollimaksu tagastamise kava üks India eksportiv tootja.

(155)

Läbivaatamisega seotud uurimisperioodil kohaldatav õiguslik alus on tollimaksu ja riikliku aktsiisimaksu tagastamise 1995. aasta eeskirjad (edaspidi „tollimaksu tagastamise kava 1995. aasta eeskirjad“), mida on muudetud viimati 2006. aastal (17) ning seejärel asendatud tollimaksu ja riikliku aktsiisimaksu tagastamise 2017. aasta eeskirjadega (18) (edaspidi „2017. aasta eeskirjad“), mis jõustusid 1. oktoobril 2017. Tollimaksu tagastamise kava 1995. aasta eeskirjade eeskirja 3 lõikega 2 on reguleeritud selle kava puhul kasutatav arvutusmeetod. Kõnealuse tollimaksu tagastamise kava eeskirjade eeskirja 12 lõike 1 punkti a alapunktiga ii on reguleeritud deklaratsioon, mille eksportivad tootjad peavad kava kasutamiseks esitama. Need eeskirjad on jäänud tollimaksu tagastamise kava 2017. aasta eeskirjades samaks ning vastavad seega eeskirja 3 lõikele 2 ja eeskirja 13 lõike 1 punkti a alapunktile ii.

(156)

Lisaks sisaldab ringkiri nr 24/2001 (19) konkreetseid juhised selle kohta, kuidas rakendada eeskirja 3 lõiget 2 ja deklaratsiooni, mille eksportijad peavad eeskirja 12 lõike 1 punkti a alapunkti ii alusel esitama.

(157)

Tollimaksu tagastamise kava 1995. aasta eeskirjade eeskirjas 4 on sätestatud, et keskvalitsus võib eeskirja 3 alusel kindlaks määratud summat või määrasid muuta. Valitsus on teinud mitu muudatust ning viimased muudatused, millega määrad läbi vaadati, on teatis nr 95/2018 – CUSTOMS ja teatis nr 07/2020 – CUSTOMS. Selle tulemusel olid uurimisaluse toote suhtes uurimisperioodi esimeses ja teises osas (20) kohaldatavad tollimaksu tagastamise kava kohased määrad vastavalt 1,8 % ja 1,6 % eksporditavate toodete FOB-väärtusest. Samu tollimaksu tagastamise kava kohaseid määrasid kohaldati kõnealuse India äriühingu eksporditavate roostevabast terasest lehtvaltstoodete suhtes.

(158)

Selle kava raames on toetuskõlblikud kõik tootvad eksportijad ja vahendavad eksportijad.

(159)

Selle kava alusel on igal toetuskõlblikke tooteid eksportival äriühingul õigus saada summa, mis vastab protsentuaalsele osale eksporditava toote deklareeritud FOB-väärtusest. Tollimaksu ja riikliku aktsiisimaksu tagastamise eeskirjade eeskirja 3 lõikes 2 on sätestatud, kuidas toetuse summa tuleb arvutada.

(160)

Teiste sõnadega tugines India valitsus tagastatava summa puhul imporditud toorainetelt makstud asjaomaste tollimaksude kogu sektorit hõlmavatele keskmistele väärtustele ja sektori keskmisele tarbimismäärale, mille andmed on saadud tootjatelt, keda India valitsus käsitleb toetuskõlblike eksporditavate toodete representatiivsete tootjatena. India valitsus avaldab seejärel tagastamisele kuuluva summa protsentuaalse osana toetuskõlblike eksporditavate toodete keskmisest ekspordiväärtusest.

(161)

India valitsus kasutab seda protsendimäära, et arvutada tollimaksutagastus, millele on õigus kõikidel toetuskõlblikel eksportijatel. Selle kava kohase määra määrab India valitsus kindlaks iga toote jaoks eraldi.

(162)

Selle kava alusel kasu saamiseks peab äriühing eksportima. Samal hetkel, kui kaubasaadetise andmed sisestatakse tolli serverisse, loetakse eksport toimuvaks tollimaksu tagastamise kava alusel ja tollimaksu tagastamise kava alusel ette nähtud summa fikseeritakse pöördumatult. Kui äriühing on pärast kauba ärasaatmist esitanud üldise ekspordideklaratsiooni ja tolliasutus ei ole deklaratsiooni kauba saatearve andmetega võrdlemisel vigu leidnud, on täidetud kõik tingimused, et lubada tagastatava summa väljamaksmist otseülekandega eksportija pangaarvele või käskveksliga.

(163)

Eksportija peab esitama ka eksporditehinguga seotud summa laekumise tõendamiseks panga väljastatava eksporditehingu teostamise tõendi (Bank Realisation Certificate). Selle dokumendi võib esitada pärast tagastatava summa maksmist, kuid India valitsus nõuab väljamakstud summa tagasi, kui eksportija ei esita eksporditehingu teostamise tõendit ettenähtud tähtaja jooksul.

(164)

Tagastatavat summat võib kasutada mis tahes eesmärgil ning vastavalt India raamatupidamisstandarditele võib tagastatud tollimaksusumma pärast ekspordikohustuse täitmist kanda tekkepõhise tuluna raamatupidamisaruannetesse.

(165)

Asjaomastes õigusaktides ja haldusjuhistes on sätestatud, et India tolliamet ei tohiks nõuda mingeid tõendeid selle kohta, et tollimaksu tagastamist taotlev eksportija on kandnud või kannab tollimaksukohustust eksporditava toote valmistamiseks vajalike toorainete impordi eest. Lisaks kinnitas India valitsus kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus, et äriühingud, kes hangivad kõik toorained omamaiselt, saavad sellest hoolimata kasu eespool nimetatud eeskirja 3 lõike 2 alusel arvutatud täismäärast.

(166)

Tollimaksu tagastamise kavaga antakse subsiidiume alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i ja lõike 2 tähenduses. Nn tollimaksu tagastamise summa on India valitsuse antav rahaline toetus, sest India valitsus kannab vahendid otseselt üle. Nende vahendite kasutamise suhtes piiranguid ei ole. Peale selle saab eksportija tollimaksutagastusest kasu, sest see suurendab tema likviidsust.

(167)

Ekspordi korral tagastatava tollimaksu määra määrab India valitsus kindlaks iga toote jaoks eraldi. Kuigi subsiidiumi nimetatakse tollimaksu tagastamiseks, ei vasta kava lubatava tollimaksu tagastamise süsteemi ega asendamise puhul kasutatava tagastussüsteemi kõigile tunnustele alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses; samuti ei vasta kava alusmääruse I lisa punktis i, II lisas (tagastussüsteemi määratlus ja eeskirjad) ja III lisas (asendamise puhul kasutatava tagastussüsteemi määratlus ja eeskirjad) sätestatud eeskirjadele. Rahaline makse eksportijale ei ole tingimata seotud tooraine eest tegelikult makstud imporditollimaksudega ning tegu ei ole tollikrediidiga tooraine varasema või tulevase impordi tollimaksude tasumiseks. Lisaks ei ole kehtestatud süsteemi ega menetlust, mille alusel kindlaks teha, mis sisendeid eksporditud kaupade tootmisel kasutatakse ja mis kogustes. Samuti ei korraldanud India valitsus tegelikult kasutatud sisenditel põhinevat edasist uurimist, kuigi seda tuleks tõhusalt rakendatava kontrollisüsteemi puudumisel tavaliselt teha (alusmääruse II lisa punkt 5 ja III lisa II jao punkt 3).

(168)

India valitsuse makse eksportijatele pärast eksporti sõltub eksporditegevusest ning seepärast peetakse seda kava alusmääruse artikli 4 lõike 4 punkti a alusel konkreetseks ja tasakaalustatavaks.

(169)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes järeldatakse, et tollimaksu tagastamise kava on tasakaalustatav.

(170)

Kooskõlas alusmääruse artikli 3 lõikega 2 ja artikliga 5 arvutas komisjon tasakaalustatava subsiidiumi summa, lähtudes kindlakstehtud kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Sellega seoses tegi komisjon kindlaks, et subsiidiumi saaja sai kasu selle kava raames toimuva eksporditehingu ajal. Eksporditehingu ajal tekib India valitsusel kohustus tagastatava summa väljamaksmiseks, mis kujutab endast rahalist toetust alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses. Kui tolliasutus väljastab ekspordi saatearve, millel on muu hulgas märgitud asjaomase eksporditehingu puhul tagastatav summa, ei ole India valitsusel enam õigust otsustada, kas subsiidiumi anda või mitte.

(171)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes pidas komisjon asjakohaseks hinnata tollimaksu tagastamise kava raames saadud kasu uurimisperioodil selle kava raames tehtud eksporditehingutelt teenitud tagasimaksete summana. Komisjon võttis arvesse India eksportiva tootja kõikidelt eksporditehingutelt teenitud tagasimaksete summasid, sest see äriühing ekspordib ainult uurimisalust toodet ja kuumvaltsitud roostevabasid terastooteid, mis on uurimisaluse toote tootmisel kasutatavad pooltooted ja hõlmatud samade tollimaksu tagastamise kava kohaste määradega.

(172)

Alusmääruse artikli 7 lõike 2 kohaselt jaotas komisjon need subsiidiumisummad äriühingu kogu ekspordikäibele uurimisperioodil, mis on sobiv nimetaja, sest subsiidium sõltub eksporditegevusest ja seda ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud ega transporditud koguste alusel.

(173)

Uurimisperioodil oli kõnealuse kavaga seoses kindlaks tehtud subsiidiumimäär Jindali kontserni puhul 1,65 %.

(174)

Komisjon tegi kindlaks, et uurimisperioodil said kaks India eksportivat tootjat kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava alusel soodustusi, mille võis uurimisperioodil seostada asjaomase tootega.

(175)

Kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava on üksikasjalikult kirjeldatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 5. peatükis ning menetluste käsiraamatu 2015–2020 5. peatükis.

(176)

Selle meetme raames võivad toetust taotleda tootvad eksportijad ning toetavate tootjate ja teenuseosutajatega seotud vahendavad eksportijad.

(177)

Ekspordikohustuse täitmisel on äriühingul lubatud importida kapitalikaupu (uusi ja kuni kümne aasta vanuseid kasutatud kapitalikaupu) vähendatud tollimaksumääraga. Selleks väljastab India valitsus taotluse alusel ja lõivu tasumisel kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava kohase litsentsi. Kavaga nähakse ette vähendatud tollimaksumäär, mis on kohaldatav kõigi selle kava raames imporditavate kapitalikaupade suhtes. Ekspordikohustuse täitmiseks peab imporditud kapitalikaupu kasutama teatava ajavahemiku jooksul teatava hulga ekspordiks mõeldud kaupade tootmiseks. Väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 ja ajakohastatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 alusel võib kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava raames importida kapitalikaupu 0 % tollimaksumääraga. Enne 2015. aastat imporditud kapitalikaupade puhul oli võimalus kehtestada ka 3 % tollimaksumäär, millisel juhul oli ekspordikohustuse täitmise aeg pikem. Ekspordikohustus, mis on kokku hoitud tollimaksu kuuekordne summa, tuleb täita kuni kuue aasta jooksul.

(178)

Kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava kohase litsentsi omanik võib hankida kapitalikaupu ka oma riigist. Sellisel juhul võib omamaine kapitalikaupade tootja ise ära kasutada selliste kapitalikaupade tootmiseks vajalike komponentide tollimaksuvaba importimist. Samuti võib omamaine tootja nõuda ekspordiga samaväärsete toimingute hüvitamist seoses kapitalikaupade tarnimisega kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava kohase litsentsi omanikule.

(179)

Kapitalikaupade ekspordisoodustuste kavaga pakutakse subsiidiume alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja lõike 2 tähenduses. Tollimaksu vähendamine on India valitsuse antav rahaline toetus, sest sellega vähendatakse tollimaksutulu, mis tuleks vastasel korral tasuda. Lisaks saavad eksportijad tollimaksuvähendusest kasu, sest kokku hoitud imporditollimaks suurendab äriühingu likviidsust.

(180)

Peale selle sõltub kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava seaduse järgi eksporditegevusest, sest litsentside saamiseks tuleb võtta ekspordikohustus. Seetõttu peetakse seda alusmääruse artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punkti a alusel konkreetseks ja tasakaalustatavaks.

(181)

Kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava ei saa pidada lubatavaks tollimaksu tagastamise süsteemiks ega asendamise puhul kasutatavaks tagastussüsteemiks alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses. Kapitalikaupade suhtes ei kohaldata selliseid lubatavaid tollimaksu tagastamise süsteeme, nagu on sätestatud alusmääruse I lisa punktis i, kuna neid ei kasutata eksporditavate toodete tootmiseks.

(182)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 3 arvutati tasakaalustatavate subsiidiumide summa imporditud kapitalikaupadelt tasumata tollimaksu alusel, jaotatuna ajavahemikule, mis vastab selliste kaupade tavapärasele amortisatsiooniajale asjaomases tootmisharus. Sellisel moel uurimisperioodi kohta arvutatud summale liideti selle perioodi intress, et kajastada raha väärtuse muutumist aja jooksul. Sel eesmärgil peeti asjakohaseks Indias uurimisperioodi jooksul kehtinud turuintressimäära.

(183)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõike 1 punktiga a arvati subsiidiumi kogusummast taotluse korral maha lõivud, mida äriühing subsiidiumi saamiseks tasus.

(184)

Vastavalt alusmääruse artikli 7 lõigetele 2 ja 3 on see subsiidiumisumma jaotatud asjaomase ekspordi käibele uurimisperioodil, sest subsiidium sõltub eksporditegevusest, mis on sobiv nimetaja, sest subsiidium sõltub eksporditegevusest ja seda ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud ega transporditud koguste alusel. Ühe India äriühingu puhul kasutati nimetajana uurimisaluse toote ekspordikäivet, sest see äriühing kasutab kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava alusel ostetud masinaid ainult asjaomase toote tootmiseks.

(185)

Üks India eksportiv tootja taotles arvutustes nimetajana kasutatud ekspordikäibe kohandamist. Äriühingu väitel olid nad tootmist alles uurimisperioodil alustanud ja saavutanud vaid 15 % oma tootmisvõimsusest. Seepärast taotles äriühing oma ekspordikäibe ekstrapoleerimist, et võtta arvesse kogu tema tootmisvõimsuse rakendamist.

(186)

Subsiidiumimäära arvutamine põhineb aga alati tegelikul käibel. Ei saa eeldada, et äriühing kasutab pärast tegevuse alustamise etappi oma tootmisvõimsust täielikult. Samuti oleks omamaise ja ekspordikäibe tulevase jagunemise suhtarv vaid spekulatsioon. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(187)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas äriühing oma väidet, rõhutades asjaolu, et kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava näol ei ole tegemist korduva subsiidiumiga ja seepärast ei kajasta arvutuskäik, milles ei ole nimetajat kohandatud, õigesti kasu, mida sai oma tegevuse alustamise etapis olev äriühing.

(188)

Kapitalikaupade ekspordisoodustuste kava näol ei ole tõepoolest tegemist korduva subsiidiumiga ja komisjon käsitles seda sellisena: kava alusel saadud kasu jaotati uurimisperioodile, võttes arvesse kõnealuste kapitalikaupade amortisatsiooniaega. Nagu on juba rõhutatud põhjenduses 186 eespool, ei saa komisjon aga kohandada nimetajat, tehes eeldusi äriühingu potentsiaalse ekspordikäibe kohta. Seepärast jäeti arvutusmetoodika muutmata.

(189)

Selle kavaga seoses kindlakstehtud subsiidiumimäär oli 5,69 % Chromeni puhul ja 0,36 % Jindali kontserni puhul, jaotatuna uurimisperioodile.

(190)

Komisjon tegi kindlaks, et uurimisperioodil kasutasid Indiast kaupade eksportimise kava kaks India eksportivat tootjat.

(191)

Indiast kaupade eksportimise kava on üksikasjalikult kirjeldatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 ja ajakohastatud väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 3. peatükis ning menetluste käsiraamatu 2015–2020 ja ajakohastatud menetluste käsiraamatu 2015–2020 3. peatükis.

(192)

Selle kava raames on toetuskõlblikud kõik tootvad eksportijad ja vahendavad eksportijad.

(193)

Kriteeriumidele vastav äriühing võib Indiast kaupade eksportimise kava alusel toetust saada, kui ta ekspordib konkreetseid tooteid konkreetsetesse riikidesse, mis on liigitatud rühma A (traditsioonilised turud, sealhulgas kõik ELi liikmesriigid), rühma B (kujunemisjärgus turud ja sihtturud) ning rühma C (muud turud). Igasse rühma kuuluvad riigid ja loetelu toodetest koos vastavate toetusmääradega on kindlaks määratud ajakohastatud menetluste käsiraamatu 3B liites.

(194)

Toetus väljendub tollimaksukrediidis, mis võrdub teatava protsendiga ekspordi FOB-väärtusest. Uurimisperioodil oli Indiast kaupade eksportimise kava kohane määr 2 % (21).

(195)

Kooskõlas väliskaubanduspoliitika kava 2015–2020 punktiga 3.06 ei hõlma see kava teatavat liiki eksporti, näiteks imporditud või transiitkauba eksporti, ekspordiga samaväärseid toiminguid, teenuste eksporti ega erimajandustsoonides tegutsevate või ekspordiga tegelevate üksuste ekspordikäivet.

(196)

Indiast kaupade eksportimise kava kohane tollimaksukrediit on vabalt ülekantav ja kehtib 18 kuud alates väljastamise kuupäevast, samas kui 1. jaanuaril 2016 või hiljem välja antud tollimaksukrediit kehtib 24 kuud alates väljaandmise kuupäevast, nagu on sätestatud ajakohastatud menetluste käsiraamatu 2015–2020 punktis 3.13.

(197)

Seda võib kasutada i) tollimaksude tasumiseks sisendite või kaupade, sealhulgas kapitalikaupade importimisel, ii) aktsiisimaksude tasumiseks sisendite või kaupade, sealhulgas kapitalikaupade omamaiste hangete korral ja iii) teenusemaksu tasumiseks teenuste hangete korral.

(198)

Indiast kaupade eksportimise kava kohase toetuse saamise taotlus tuleb esitada veebipõhiselt väliskaubanduse peadirektoraadi veebisaidi kaudu. Veebipõhisele taotlusele tuleb lisada asjakohased dokumendid (saatearved, panga sertifikaat ja mahalaadimistõend). India valitsuse asjakohane piirkondlik ametiasutus väljastab tollimaksukrediidi pärast dokumentide läbivaatamist. Kui eksportija esitab asjakohased dokumendid, ei ole piirkondlikul ametiasutusel enam tollimaksukrediidi andmise üle otsustusõigust.

(199)

Indiast kaupade eksportimise kavaga pakutakse subsiidiume alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja lõike 2 tähenduses. Indiast kaupade eksportimise kava raames antav tollimaksukrediit on India valitsuse antav rahaline toetus, sest lõppkokkuvõttes kasutatakse krediiti kapitalikaupadelt makstavate imporditollimaksude tasaarvestamiseks ning seetõttu vähenevad tulud, mille India valitsus tasumisele kuuluvatest tollimaksudest vastasel korral saaks. Lisaks saavad Indiast kaupade eksportimise kava kohasest tollimaksukrediidist kasu eksportijad, kes ei pea neid imporditollimakse tasuma.

(200)

Peale selle sõltub Indiast kaupade eksportimise kava seaduse järgi eksporditegevusest ning seetõttu peetakse seda konkreetseks ja tasakaalustatavaks vastavalt alusmääruse artikli 4 lõike 4 esimese lõigu punktile a.

(201)

Märgitakse, et Indiast kaupade eksportimise kava aegus pärast uurimisperioodi, 1. jaanuaril 2021. Kuni 2021. aasta lõpuni said aga äriühingud jätkuvalt taotleda Indiast kaupade eksportimise kava kohast krediiti seoses 2020. aastal toimunud eksporditehingutega. Peale selle võivad äriühingud kuni 15. septembrini 2023 jätkuvalt kasutada 2021. aastal Indiast kaupade eksportimise kava raames saadud krediiti sissenõutavate imporditollimaksude tasaarvestamiseks. Seega saadi uurimisperioodil selle kava alusel kasu ja kasu saamine jätkub ka pärast meetmete kehtestamist.

(202)

Kooskõlas alusmääruse artikli 3 lõikega 2 ja artikliga 5 arvutas komisjon tasakaalustatava subsiidiumi summa, lähtudes kindlakstehtud kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Sellega seoses tegi komisjon kindlaks, et subsiidiumi saaja sai kasu selle kava raames toimuva eksporditehingu ajal. Praegu väljastab India valitsus tollimaksukrediiti, mille eksportiv tootja kajastab saadaoleva nõudena, mille eksportiv tootja saab igal ajal tasaarvestada. See kujutab endast rahalist toetust alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses. Kui tolliasutus on väljastanud ekspordi saatearve, ei ole India valitsusel enam õigust otsustada, kas subsiidiumi anda või mitte. Eespool kirjeldatut arvesse võttes pidas komisjon asjakohaseks hinnata Indiast kaupade eksportimise kava raames saadud kasu uurimisperioodil selle kava raames tehtud eksporditehingutelt teenitud summana. Komisjon võttis arvesse India eksportivate tootjate kõikidelt eksporditehingutelt Indiast kaupade eksportimise kava raames teenitud summasid, sest need äriühingud ekspordivad ainult uurimisalust toodet ja kuumvaltsitud roostevabasid terastooteid, mis on uurimisaluse toote tootmisel kasutatavad pooltooted ja hõlmatud samade Indiast kaupade eksportimise kava kohaste määradega.

(203)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõike 1 punktiga a arvati subsiidiumi kogusummast taotluse korral maha lõivud, mida äriühing subsiidiumi saamiseks tasus.

(204)

Alusmääruse artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt jaotas komisjon selle subsiidiumisumma äriühingute kogu ekspordikäibele uurimisperioodil, mis on sobiv nimetaja, sest subsiidium sõltub eksporditegevusest ja seda ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud ega transporditud koguste alusel.

(205)

Selle kavaga seoses kindlakstehtud subsiidiumimäär uurimisperioodil oli 1,87 % Chromeni puhul ja 1,92 % Jindali kontserni puhul.

(206)

Kaebuse esitaja väitis, et India valitsus tagab kohaliku tootmisharu põhisisendite kulude kunstliku vähendamise, stimuleerides Indias asuvaid kroomimaaki kaevandavaid äriühinguid mitme regulatiivse meetme, sealhulgas ekspordipiirangute (näiteks ekspordimaks, ekspordiload ja riiklike kaubandusettevõtete eksporti kaasamine) kaudu pakkuma India roostevabast terasest lehtvaltstoodete järgmise etapi tootmisharudele kroomimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest.

(207)

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et Indias kontrollib India valitsus täielikult kroomimaagi kaevandamise sektorit. Oma õigusnormide kaudu määrab India valitsus, kes kroomi kaevandab (kaevandusettevõtjatel peab olema luba). Samuti omab riik kaevandusettevõtjaid ja/või on neis esindatud. Seega on India valitsus volitanud kaevandusettevõtjaid täitma India valitsuse poliitikaeesmärke.

(208)

Kuna kroomimaaki kasutatakse põhiliselt ferrokroomi tootmiseks, mida peamiselt kasutatakse roostevaba terase tootmisel, siis said kasu India roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootjad, kes toodavad nii ferrokroomi kui ka roostevaba terast.

(209)

Kroomimaagi kaevandamise poliitikat hallatakse kaevandusministeeriumi kaudu. Mineraalide eksporti haldab ka kaubandus- ja tööstusministeerium.

(210)

Nii kesk- kui ka piirkondlikel valitsustel on mäetööstuses, sealhulgas kroomimaagi kaevandamisel, ülimalt suur roll riiklike mäetööstuse tegevuspõhimõtete, normide, suuniste ja kriteeriumide kehtestamise ning kaevanduslubade andmise menetluste kohta otsuste tegemise kaudu.

(211)

Asjaomaste õigusnormide õiguslikud alused on järgmised:

(212)

Komisjon tegi kindlaks, et üks India roostevabast terasest lehtvaltstoodete vertikaalselt integreeritud eksportiv tootja ostis riigisiseselt kroomimaaki ferrokroomi tootmiseks, mida see tootja kasutas slääbide, järgnevate kuumvaltsitud rullide ja lõpuks külmvaltsitud lehtvaltstoodete tootmiseks.

(213)

Valdav osa kroomimaagist, mis see äriühing uurimisperioodil ostis, pärines riigi omanduses olevalt ettevõttelt Odisha Mining Corporation (edaspidi „OMC“). Samuti teatati väiksemate koguste ostmisest kahelt väidetavalt eraõiguslikult kaevandusettevõtjalt ja ühelt kaubandusettevõtjalt.

(214)

Komisjon teatas India valitsusele, et muu hulgas kroomimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumise kaudu roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmisharule väidetavalt antud subsiidiumide olemasolu ja ulatuse analüüsimisel võib ta olla sunnitud tuginema kasutada olevatele faktidele vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1.

(215)

Oma küsimustikus, puudusi käsitlevas kirjas ja kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus palus komisjon India valitsusel esitada teatav teave India kroomimaagi tarnijate ja omamaise turu toimimise kohta. Muu hulgas sisaldasid need teabepäringud küsimusi õigusliku ja institutsionaalse raamistiku, kroomimaagi turu korralduse, India kroomimaagi tootjate, hinnakujundusmehhanismide ja hindade ning osaluse kohta äriühingutes.

(216)

Menetluse algatamisel palus komisjon India valitsusel edastada subsiidiumivastasele küsimustikule lisatud B liide (kroomimaagi tootjatele suunatud küsimustik) kümnele peamisele kroomimaagi tootjale ja turustajale ning kõikidele teistele kroomimaagi tootjatele ja turustajatele, kes on eksportivaid tootjaid kroomimaagiga varustanud. B liide koosnes Wordi dokumendist (edaspidi „B liide. Sisendite tarnija“) ja Exceli failist (edaspidi „B liide. Sisendite tarnijate tabelid“). B liitele vastuseid ei saadud.

(217)

Puudusi käsitlevas 25. augusti 2021. aasta kirjas India valitsusele märkis komisjon ära asjaolu, et talle ei ole esitatud vastuseid küsimustiku B liitele.

(218)

Kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus ja pärast seda teavitas komisjon India valitsust, et tal puudub jätkuvalt teave kroomimaagi kogutoodangu ja -tarbimise kohta India turul. Ka India valitsus märkis, et ta ei suuda esitada kõnealuse tooraine India omamaiste hindade statistikat. Peale selle ei olnud vastatud küsimustele turu struktuuri ja osalejate ning selle kohta, kas need on riigi omanduses olevad ettevõtted või eraõigusliku isikud. Samuti puudus komisjonil teave kroomimaagi ekspordimaksude õige õigusliku aluse kohta.

(219)

Seepärast teavitas komisjon 8. detsembril 2021 India valitsust oma kavatsusest tugineda kasutada olevatele faktidele vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1. Selle kirja põhjal esitas India valitsus kõigepealt väga väikese osa puuduolevast teabest, mis peamiselt käsitles turu struktuuri, teatavate kaevandusettevõtete omandisuhet ja ekspordimaksu õiguslikku alust. See teave esitati mõnel leheküljel ja ilma toetavate tõenditeta. India valitsus saatis täiendava kirja, milles ta vaidlustas alusmääruse artikli 28 lõike 1 kohaldamise üldiselt ning väitis, et komisjon peaks võtma arvesse esitatud lisateavet ja seega mitte tuginema kasutada olevatele faktidele.

(220)

Oma vastuses märkis komisjon kõigepealt, et India valitsus oli korduvalt jätnud selle teabe esitamata, kui seda uurimise käigus küsiti, ja et lisateave saadi kätte uurimise väga hilises etapis, seega ei olnud võimalik seda arvesse võtta. Vahepeal hankis komisjon asjakohase puuduva teabe kaevandusettevõtjate omandisuhte ja kroomimaagi ekspordimaksude kohta avalikest allikatest. Seepärast leidis komisjon, et India valitsus ei olnud esitanud vajalikku teavet, nagu on ette nähtud alusmääruse artikli 28 lõike 1 esimese lausega, ja et vastavalt alusmääruse artikli 28 lõike 3 tingimustele ei saanud teavet, mille India valitsus uurimise sellises hilises etapis esitas, arvesse võtta. Igal juhul pidi komisjon täiendama India valitsuse esitatud väga piiratud teavet muude puuduva teabe kohta kättesaadavate faktidega, mis peamiselt käsitlesid hinnakujundust ning India valitsuse rolli ja tema mõju tarnijatele (sealhulgas eraõiguslikele osalejatele) kroomimaagi turul. Seepärast kinnitas komisjon, et ta peab lähtuma artikli 28 lõikest 1 ja tuginema kasutada olevatele faktidele.

(221)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas India valitsus oma seisukohta, et alusmääruse artikli 28 kohaldamine ei ole põhjendatud, sest kogu komisjoni taotletud teave on esitatud.

(222)

Nagu on aga üksikasjalikult selgitatud põhjenduses 220, jõudis teave komisjonini uurimise väga hilises etapis või oli puudulik. See puudutas eelkõige selliseid olulisi elemente nagu kroomimaagi turu struktuur, hinnakujunduse metoodika või kroomimaagi tootmisharusisene tarbimine. Kuigi komisjon kasutas India valitsuse esitatud teavet võimalikult suurel määral, oli ta seega samuti sunnitud tuginema täiendavatele allikatele ja parimatele kasutada olevatele faktidele.

(223)

Tasakaalustatava subsiidiumi olemasolu kindlakstegemiseks peab alusmääruse artiklite 3 ja 4 kohaselt esinema kolm elementi: i) rahaline toetus, ii) saadav kasu ja iii) konkreetsus (alusmääruse artikkel 3).

(224)

Kõigepealt hinnati uurimise käigus, kas India valitsus pakkus roostevaba terase tootjatele kroomimaaki avalik-õigusliku asutusena tegutsevate kaevandusettevõtjate kaudu. Alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a ja artikli 2 punkti b kohase kõnealuse hinnanguga seotud asjakohane õiguslik norm ja tõlgendus tulenevad WTO menetluspraktikast, mis käsitleb „avalik-õiguslikku asutust“.

(225)

WTO asjakohase menetluspraktika (33) kohaselt on avalik-õiguslik asutus ettevõte, mis „omab või täidab valitsusasutuse volitusi või millele need on antud“. Seda, kas tegemist on avalik-õigusliku asutusega, tuleb uurida iga juhtumi puhul eraldi, võttes nõuetekohaselt arvesse „asjaomase ettevõtte põhiomadusi ja ülesandeid“, selle ettevõtte „ja valitsuse vahelisi suhteid“ ning „selle riigi õigus- ja majanduskeskkonda, kus uuritav ettevõte tegutseb“. Sõltuvalt iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest võivad asjaomased tõendid hõlmata i) tõendeid selle kohta, et „ettevõte täidab tegelikult valitsusasutuse ülesandeid“, eelkõige kui need tõendid viitavad „pidevale ja süstemaatilisele tegevusele“, ii) tõendeid, mis käsitlevad „uuritava ettevõtte tegevusvaldkonnaga seotud valitsuse poliitika ulatust ja sisu“, ja iii) tõendeid selle kohta, et valitsus „kontrollib ettevõtet ja selle toimimist sisuliselt“. Selle uurimisel, kas tegemist on avalik-õigusliku asutusega, peab uurimist läbiviiv ametiasutus „hindama ja võtma arvesse ettevõtte kõiki asjakohaseid tunnuseid“ ning kontrollima kõiki tõendeid, mis võivad hindamise seisukohast olulised olla, vältides seejuures „keskendumist üksnes või põhjendamatult ühele tunnusele, võtmata nõuetekohaselt arvesse teisi tunnuseid, mis võivad olla asjakohased“.

(226)

Selleks et konkreetsel juhul nõuetekohaselt iseloomustada ettevõtet kui avalik-õiguslikku asutust, võib olla asjakohane kaaluda, „kas [ettevõtte] ülesanded või tegevus liigitatakse asjaomase liikme õiguskorras tavaliselt valitsuse ülesanneteks või tegevuseks“, ning WTO liikmete ettevõtete liigitamist ja ülesandeid üldiselt. Seega võib asjaolu, kas ülesanded või tegevus liigitatakse asjaomase liikme õiguskorras tavaliselt valitsuse ülesanneteks või tegevuseks, olla asjakohane kaalutlus selle kindlakstegemisel, kas konkreetne ettevõte on avalik-õiguslik asutus või mitte.

(227)

On palju eri viise, kuidas valitsus kitsamas tähenduses saab anda ettevõtetele volitusi. Seega võivad eri liiki tõendid olla asjakohased, kui soovitakse näidata, kas asjaomasele ettevõttele on antud sellised volitused. Tõendid, et ettevõte täidab tegelikult valitsusasutuse ülesandeid, võivad tõendada seda, et tal on või talle on antud valitsusasutuse volitused, eelkõige kui need tõendid viitavad pidevale ja süstemaatilisele tegevusele.

(228)

Tõendid selle kohta, et valitsus kontrollib üksust ja selle toimimist sisuliselt, võivad teatavatel asjaoludel tõendada seda, et asjaomasel ettevõttel on valitsusasutuse volitused ja ta teostab neid volitusi valitsusasutuse ülesandeid täites. Valitsuse omanduses olemine ei ole küll määrav kriteerium, kuid koos muude elementidega võib selle näol olla tegemist tõendiga. Üksnes formaalsete seoste olemasolust ettevõtte ja valitsuse vahel kitsamas tähenduses tõenäoliselt aga ei piisa valitsusasutuse volituste kindlakstegemiseks. Seega näiteks ainult fakt, et valitsus on ettevõtte enamusaktsionär, ei näita iseenesest, et valitsus kontrollib selle ettevõtte toimimist sisuliselt, veel vähem seda, et valitsus on andnud talle valitsusasutuse volitused. Samas mõnel juhul, kui tõenditest ilmneb, et formaalseid kaudseid märke valitsuse kontrolli kohta on palju, ja kui on ka tõendeid, et selline sisuline kontroll on olemas, võib nende alusel teha järelduse, et asjaomane ettevõte teostab valitsusasutuse volitusi.

(229)

Selle uurimisel, kas tegemist on avalik-õigusliku asutusega, ei keskenduta küsimusele, kas tegevus, millest rahaline toetus väidetavalt tuleneb, on loogiliselt seotud kindlakstehtud „valitsusasutuse ülesandega“. Sellega seoses ei ole WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 kohase avalik-õigusliku asutuse kindlakstegemist käsitleva õigusliku normiga ette nähtud teatavas ulatuses või teatavat laadi seost, mis tuleb kindlakstehtud valitsemisasutuse ülesande ja konkreetse asjaomase rahalise toetuse vahel kindlaks teha. Pigem sõltub asjaomane kahju kõnealust tegevust ellu viivast ettevõttest, tema põhiomadustest ja tema suhtest valitsusega. Selline keskendumine ettevõttele, mitte tegevusele, millest rahaline toetus väidetavalt tuleneb, on kooskõlas asjaoluga, et „valitsuse“ (kitsamas tähenduses) ja „avalik-õigusliku asutuse“„põhiomadused on teataval määral ühised või kattuvad“, see tähendab, nad on mõlemad oma laadilt „valitsusasutused“.

(230)

Ettevõtte tegevuse või tavade näol võib kahtlemata olla tegemist avalik-õigusliku asutuse kindlakstegemise seisukohast olulise tõendiga. Ettevõtte tegevus, eelkõige kui see viitab „pidevale ja süstemaatilisele tegevusele“, on tõepoolest üks mitmesugust liiki tõenditest, mis sõltuvalt iga uurimise asjaoludest võib näidata ettevõtte põhiomadusi ja tema suhet valitsusega kitsamas tähenduses. Selliste tõendite hindamise eesmärk on aga vastata kesksele küsimusele, kas ettevõttel endal on põhiomadused ja ülesanded, mille alusel saaks ta liigitada avalik-õiguslikuks asutuseks. Näiteks menetluses DS379 hõlmas asjaomane hinnang selle kohta, kas riigi omanduses olevate Hiina kommertspankade (edaspidi „riigi omanduses olevad kommertspangad“) puhul on ettevõtte näol tegemist avalik-õigusliku asutusega, teavet, mis näitas, et i) „[r]iigi omanduses olevate kommertspankade peakontorite tegevjuhid on valitsuse määratud ja [HKP-l] on nende valiku üle jätkuvalt suur mõju“ ja ii) riigi omanduses olevatel kommertspankadel „puuduvad endiselt piisavad riskijuhtimis- ja analüütilised oskused“. Need tõendid ei piirdunud riigi omanduses olevate kommertspankade laenuandmistegevuse kui sellisega, vaid kirjeldasid pigem nende korralduslikke tunnuseid, otsustamisvolituste ahelaid ja üldist suhet Hiina valitsusega. Seega märkis apellatsioonikogu menetluses DS379, et kuigi Ameerika Ühendriikide kaubandusministeerium võttis arvesse tõendeid riigi omanduses olevate kommertspankade tegevuse kohta [„laenude andmine“], siis tegi ta seda uurimise raames, mis käsitles nende ettevõtete põhiomadusi ja suhet Hiina valitsusega. Need riigi omanduses olevad kommertspangad täitsid Hiina valitsuse nimel valitsusasutuse ülesandeid.

(231)

Peale selle pidas apellatsioonikogu oluliseks ka asjaolu, et kõnealune valitsus ei teinud uurimises koostööd. Apellatsioonikogu kinnitas menetluses DS379 Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi järeldust, et kaetud paberit käsitlevas uurimises olid riigi omanduses olevad kommertspangad „riigiorganid“, järgmistel kaalutlustel: i) Hiina pangandussektor on peaaegu täielikult riigi omanduses, ii) kommertspangandusseaduse artikkel 34, milles on sätestatud, et pangad peavad „viima oma laenutegevust ellu vastavalt rahvamajanduse ja sotsiaalarengu vajadustele ning lähtuvalt riigi tööstuspoliitikast”, iii) dokumenteeritud tõendid, mis näitavad, et riigi omanduses olevatel kommertspankadel puuduvad endiselt piisavad riskijuhtimis- ja analüütilised oskused, ja iv) asjaolu, et „[kõnealuse] uurimise käigus ei saanud [Ameerika Ühendriikide kaubandusministeerium] vajalikke tõendeid, mis oleksid võimaldanud paberitööstusele antavate laenude taotlemise, andmise ja hindamise protsessi igakülgselt dokumenteerida“ (34).

(232)

Selleks et käsitada kõnealuseid riigi omanduses olevaid ettevõtteid riigiorganina, ei pea Hiina valitsus neid tingimata kontrollima seoses iga sisendite müügiga järgmise etapi tootjatele.

(233)

Kokkuvõttes tuleks selle uurimisel, kas Indias kroomimaagi tarnimisega tegelevad kaevandusettevõtjad on riigiorganid, vaadelda nende äriühingute põhiomadusi ja ülesandeid ning nende suhet India valitsusega. Ka olukorras, kus kõnealune valitsus koostööd ei tee, võivad tõendid riigi omanduses olemise, riigi otsese kontrolli ja India valitsuse turul sekkumise kohta teatavate poliitikaeesmärkide täitmiseks näidata, et kaevandusettevõtjad täidavad India valitsuse nimel valitsusasutuse ülesandeid.

(234)

Kõigepealt otsis komisjon teavet riigi omanduses olemise kohta, samuti muid formaalseid kaudseid märke valitsuse kontrolli kohta riigi omanduses olevate kroomi kaevandavate äriühingute üle. Sel eesmärgil sai komisjon tugineda ainult teabele, mille esitas OMC – ainus kaevandusettevõtja, kes uurimises vähemalt kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus koostööd tegi ja kes tarnis seda peaaegu ainuõiguslikult uurimisperioodil riigisiseselt kroomimaaki ostnud India roostevabast terasest lehtvaltstoodete eksportivale tootjale, nagu on märgitud põhjenduses 212.

(235)

India valitsus väitis, et uurimisperioodil tegutses kaks riigi omanduses olevat kroomimaagi tootjat, OMC ja Industrial Development Corporation of Orissa Ltd., kelle toodang moodustas 21 % kogutoodangust. Teise kroomimaaki kaevandava avalik-õigusliku äriühingu toodang oli uurimisperioodil minimaalne.

(236)

India valitsuse andmetes viidati ka kuuele eraõiguslikule kaevandusettevõtjale, nimelt Misrilal Mines Ltd., B.C. Mohanty & Sons Ltd, Ferro Alloys Corporation Ltd, Indian Metals and Ferro Alloys Ltd., Balasore Alloys Ltd. ja Tata Steel Mining. Avalikult kättesaadava teabe põhjal toodavad neist neli kroomimaaki oma tootmisharusisese ferrokroomi kasutamise eesmärgil ega tegutse seega vabaturul. Peale selle aegusid uurimisperioodil kahe ülejäänud kaevandusettevõtja kaevandusluba. Nende loa ostis Tata Steel Mining, et veelgi laiendada oma ferrokroomi tootmist. Esimesel nimetatud äriühingul toimus uurimisperioodil veel piiratud tootmine (9 % kogutoodangust).

(237)

Selle tulemusel piirdub kroomimaagi vabaturg Indias kahe riigi omanduses oleva kaevandusettevõtjaga, kellest üks on ebaoluline osaleja (0,1 % kogutoodangust), mis sisuliselt tähendab seda, et OMC on vabaturul ainus kroomimaagi tarnija.

(238)

Uurimise käigus selgus, et OMC on 100 % riigi omanduses. Peale selle on põhikirja kohaselt juhatuse esimees, tegevdirektor ja üks direktor India haldusteenistuse (riigi avaliku sektori ettevõtete ministeeriumi) liikmed ja üks direktor esindab riigi rahandusministeeriumi. Lisaks nimetab äriühingu põhikirja kohaselt kõik direktorid ametisse ja maksab neile palka Odisha osariigi kuberner.

(239)

OMC põhikirja artikli 54A kohaselt „võib kuberner anda aeg-ajalt välja suuniseid ja juhendeid, mida ta vajalikuks peab, äriühingu rahaliste vahendite, äritegevuse ja asjaajamise kohta ning direktorid täidavad ja järgivad kõnealuseid suuniseid ja juhendeid nõuetekohaselt“.

(240)

Eespool kirjeldatu põhjal järeldas komisjon, et kroomimaagi vabaturgu valitseb üks äriühing, OMC, mis on täielikult riigi omanduses ning mida riik ühtlasi juhib ja kontrollib. Omandisuhte, äriühingu juhtkonnas esindatuse ning selle äriotsuste suunamise kaudu teeb India valitsus OMC ja selle toimimise üle sisulist kontrolli.

(241)

Komisjon hindas, kas kaevandusettevõtjatel ja eelkõige OMC-l on valitsusasutuse volitused ja kas ta teostab neid volitusi valitsusasutuse ülesandeid täites.

(242)

India valitsuse suurt mõju ja sisulist kontrolli OMC üle kajastab ka India valitsuse poolt viimastel aastatel seoses kroomimaagiga loodud äärmiselt reguleeritud keskkond, mis hõlmab ekspordipiiranguid koos tootmisharusisest kaevandamist soodustavate kaevanduslubasid käsitlevate nõuetega, ning omamaisel turul tarne- ja müügihindade kontrollimine riigi omanduses olevate ettevõtjate kaudu. Tõendid näitasid, et kaevandusettevõtjad, sealhulgas kroomimaagi puhul OMC, järgivad India valitsuse poliitikaeesmärke ja täidavad seega valitsusasutuse ülesandeid.

(243)

Juba 2005. aastal koostas üks teraseministeeriumi poolt eelistingimustel kaevanduslubade andmise suuniste sõnastamiseks moodustatud eksperdirühm aruande (edaspidi „Dangi aruanne“), (35) mis sisaldas mitmeid asjakohaseid järeldusi ning soovitusi.

(244)

Sel ajal märgiti järgmist:

„Rauamaak, mangaanimaak ja kroomimaak on terasetööstuse jaoks kriitilise tähtsusega toorainesisendid. Nende õigeaegne ja tagatud pikaajaline kättesaadavus piisavas koguses ja piisava kvaliteediga on hädavajalik tingimus riigi majanduse põhisektorite, terase- ja rauatööstuse kiire ja korrapärase kasvu tagamiseks“  (36).

„ Kaevandamiskulude võrdlus nende hindade juures ekspordilt saadud netotuludega näitab, et üksikud India kroomieksportijad said juhuslikku kasumit napi taastumatu maavara kaitsmise arvelt. Kuigi Indias on alla 1 % maailma teadaolevatest kroomimaagivarudest, on tema osakaal ülemaailmses kroomimaagikaubanduses ebaproportsionaalselt suur – 35 %. Indias langeb viie peamise tootja, äriühingute M/s. TISCO, M/s. Orissa Mining Corporation Ltd., Balasore Alloys Ltd., Ferro Alloys Corporation Ltd. ja Jindal Strips Ltd. arvele üle 90 % toodangust … Võttes arvesse kõrge kvaliteediklassiga kroomimaagi väga piiratud varusid, tundub äärmiselt oluline piirata sellise omamaiste terase- ja sulamitootjate poolt väga nõutud loodusliku maagi eksporti …“  (37).

(Rõhuasetus lisatud.)

„India kroomimaak moodustab ainult 1 % maailma 122 maardla varudest ja selle eksport on praegu ebaproportsionaalselt suur – 35 % ülemaailmsest kaubandusest. Tegemist on ilmselge moonutusega, mille on põhjustanud suured kasumimarginaalid kaevandamiskulude ja ekspordilt saadud netotulude vahel. Loodusliku kroomimaagi eksport tuleb täielikult lõpetada. “  (38)

(Rõhuasetus lisatud.)

„Võttes arvesse kaevandamiskulude ja ekspordihindade suurt vahet peaks valitsus kaaluma klassipõhiste eksporditollimaksude kehtestamist kogu kroomiekspordile, sealhulgas kontsentraatidele, kui sellist eksporti üldse lubada“  (39).

„Kooskõlas kaevanduste ja mineraalide (arendamise ja reguleerimise) seadusega ja nagu ka rauamaagi puhul tuleb kroomi kaevanduslubade andmisel absoluutselt eelistada omamaiseid tehaseid, mis vajavad kroomimaaki lisaväärtusega rauasulamite/kroomteraste tootmiseks “  (40).

„ Pärast tootmisharusiseste / osaliselt tootmisharusiseste kaevanduste kaudu esmajärjekorras terasetootjatele eelise andmist on äärmiselt oluline rakendada poliitikameetmeid ülemaailmselt konkurentsivõimelise mäetööstuse kui sellise edendamiseks maailma ülemaailmsetest teadusliku kaevandamise võrdlusalustest lähtumise, kogu kaevandatud materjali optimaalse kasutamise, rikastamise, süstemaatiliste ja ajaliselt piiritletud uuringute ning keskkonna ja elurikkuse säilitamise teel. Sellised professionaalsed kaevandusettevõtjad, olenemata sellest, kas nad tegutsevad avalikus või erasektoris, peavad kõigepealt eraldama teatava minimaalse osa toodangust (näiteks 70 %) omamaiste kasutajate vajaduste täitmiseks “  (41).

(Rõhuasetus lisatud.)

(245)

Seega nähtub Dangi aruandest, et kroomimaaki peetakse omamaise terasetööstuse jaoks ülimalt oluliseks ressursiks, ekspordihindu peetakse omamaiste hindadega võrreldes liiga kõrgeks ning mõistlike omamaiste hindade säilitamiseks on põhjendatud ekspordipiirangute ja tootmisharusiseseks tootmiseks eelistingimustel kaevanduslubade andmise kombineerimine. Lisaks ilmneb Dangi aruandest India valitsuse kavatsus kroomimaagi sektorit kui „riigi majanduse põhisektorit“ ulatuslikult reguleerida.

(246)

Peale selle on 2011. aasta novembris avaldatud terasetööstuse töörühma aruandes kaheteistkümnenda viie aasta plaani kohta (42) sõnaselgelt öeldud järgmist:

„Kromiiti kasutatakse peamiselt metallurgiatööstuses rauasulamite, näiteks ferrokroomi, väikese kroomisisaldusega ferrokroomi ja silikokroomi tootmiseks, mida kasutatakse lisaainetena roostevaba terase ja spetsiaalse legeerterase valmistamisel“. (43)

„ Terasetööstus on taotlenud kromiidiekspordi piiranguid. Valitsus on kehtestanud eelarveraamistiku kromiidi ülemäärase ekspordi tõkestamiseks “  (44).

(Rõhuasetus lisatud.)

„Alljärgnevalt on esitanud peamised soovitused Indias kromiidisektori arendamiseks. … v) riigis ei ole suuri kromiidivarusid. Riigile kuulub ainult 1,8 % maailma kromiidivarudest, kuid tema eksport moodustab 30–35 % ülemaailmsest kaubandusest. Seepärast on tungivalt vaja kaitsta seda kriitilise tähtsuse sisendit omamaises tööstuses kasutamiseks ja võtta fiskaalmeetmeid ekspordi vastu “  (45).

(247)

Samuti on India valitsuse 2019. aasta riiklikus mineraalipoliitikas märgitud, et püütakse edendada omamaist tööstust ja et seoses kaevanduslubadega tehakse jõupingutusi, et tagada maagi katkematu tarnimine järgmise etapi tootmisharule.

(248)

Seejärel hindas komisjon, kuidas seda poliitilist kavatsust seadusandlikult ja regulatiivselt ellu viiakse. Esiteks võttis India valitsus seoses ekspordipiirangutega mitu meedet kroomimaagi ekspordi tõkestamiseks, mida on kinnitatud teraseministeeriumi veebisaidil (46) ja OECD tööstuslike toorainete ekspordipiirangute andmebaasis (edaspidi „OECD andmebaas“) (47).

(249)

Põhiline meede on algselt 2008. aastal eritollimaksuna kehtestatud ekspordimaks (2 000 India ruupiat tonni kohta) (48). Selle maksu vorm muudeti 2012. aastal – kaheteistkümnenda viisaastakukava alguses – väärtuseliseks tollimaksuks (30 % tonni kohta) ja see on ka praegu samal tasemel (49). OECD andmebaasi kohaselt on selle meetme eesmärk „Omamaise tarne kaitsmine ja täiendava töötlemise / lisaväärtuse andmise soodustamine“.

(250)

Muud ekspordipiirangud hõlmavad lubadega seotud nõudeid ja kvalifitseeritud eksportijate loetelu (mis praktikas piirdub riikliku kaubandusettevõtja Metal and Mineral Trading Corporation’iga) teatavate kroomimaagi kvaliteediklasside puhul, samuti India Raudtee kaubaveo baashindade suhtes kehtestatud ülekoormusega seotud lisamakse kroomimaagi raudteeveol Bangladeshi ja Pakistani (ainsad riigid, millel on Indiaga raudteeühendus).

(251)

Kõnealuse poliitika kõige silmatorkavam mõju oli kroomimaagi ekspordimahtude tähelepanuväärne vähenemine, mis järgnes suunatud ekspordipiirangute kehtestamisele 2008. aastal ja teist korda peale piirangute laiendamist 2012. aastal. Kroomimaagi ekspordi muutumist on illustreeritud alljärgneval joonisel.

India, kroomieksport (HS 261000)

(252)

Suunatud ekspordipiirangud saavutasid India valitsuse seatud eesmärgi – tõkestada eksporti ja tagada kroomimaagi kättesaadavus omamaisele järgmise etapi tootmisharule.

(253)

Neid ekspordimahte tuleb vaadelda kroomimaagi omamaise tarbimise taustal. India valitsus esitas oma vastuses vaid piiratud andmeid kroomimaagi ekspordi kohta (eelarveaastad 2018/2019 (50) kuni 2020/2021), samal ajal kui omamaist tootmist ja tarbimist käsitlevad andmed esitati eelarveaastate 2016/2017 kuni 2019/2020 kohta. Mõlemad andmekogumid esitati konfidentsiaalsetena. Sellest hoolimata on nende põhjal võimalik võrrelda ekspordimahtu ja omamaist tarbimist 2019/2020. eelarveaastal (mis hõlmab uurimisperioodist üheksat kuud) ja eelneval, 2018/2019. eelarveaastal. Kummalgi eelarveaastal ei ületanud ekspordimaht 1,5 % omamaisest tarbimisest. Tuleb tähele panna, et impordi osakaal omamaisel turul oli samuti ebaoluline.

(254)

Samuti oli India turul järjepidev ja ebaratsionaalne liigne tootmisvõimsus võrreldes omamaise tarbimise ja ekspordi summaga, millest on maha arvatud import. India valitsus ei suutnud seda liigset tootmisvõimsust selgitada. Seega on kõnealune liigne tootmisvõimsus selgitatav ainult asjaoluga, et kaevandusettevõtjad, sealhulgas kroomimaagi sektoris OMC, täitsid valitsusasutuse ülesandeid (eelkõige tagades kroomimaagi piisavad tarned kooskõlas India valitsuse poliitikaeesmärgiga toetada järgmise etapi tootmisharu ja anda tarneahelale lisaväärtust).

(255)

Teiseks leidis komisjon, et vastavalt India valitsuse 2016. aasta mineraalide kontsessioone käsitlevatele eeskirjadele on tootmisharusisestel kaevandustel oma kaevandusloa aegumisel eesõigus. 1957. aasta kaevanduste ja mineraalide arendamise seaduse (muudetud 2015. aastal) artikliga 8a on ette nähtud ka kaevanduslubade pikendatud perioodid tootmisharusisestele kasutajatele ning korratud tootmisharusiseste kasutajate eesõigust kaevanduslubade enampakkumistel. See võimaldab jätta kaevandusload valdavalt tootmisharusisestele järgmise etapi ferrokroomitootjatele kooskõlas eespool põhjenduses 244 esitatud avaldustega. Nagu on märgitud põhjenduses 236 eespool, leidis komisjon, et sisuliselt kasutavad kõik eraõiguslike kroomimaagi kaevandusettevõtjate omanikud seda maaki tegelikult tootmisharusiseseks tootmiseks. Seega jääb välispiiri sulgemise ja kaevanduslubade eelistingimustel tootmisharusiseseks kasutamiseks jaotamise tulemusel turule ainult üks peamine riigi omanduses olev osaleja, OMC, kes seega kontrollib omamaisel vabaturul kättesaadava kroomimaagi koguseid ja hindu. Kroomimaagi peamise tarnijana India turul peab OMC järgima India valitsuse poliitikaeesmärki toetada järgmise etapi tootmisharu madalate hindade kaudu, nagu on lähemalt selgitatud järgmises punktis, ja seega täidab ta valitsusasutuse ülesandeid.

(256)

Järgmise sammuna kontrollis komisjon, kas praktikas pakutakse kroomimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, eelkõige OMC poolt.

(257)

Nagu on selgitatud põhjenduses 213, ei suutnud India valitsus esitada teavet India omamaise kroomimaagihindade kujundamise kohta ega hinnastatistikat. OMC müüb valdava osa kroomimaaki India vabaturul ja seda ka valdava osa Jindali kontserni ostude puhul. Seega leiti, et kõnealune müük on kogu India vabaturu suhtes representatiivne.

(258)

OMC müüb kroomimaaki elektrooniliste enampakkumiste teel. Uurimise käigus tehti aga kindlaks, et OMC piiras juurdepääsu kõnealustele elektroonilistele enampakkumistele: 70 % igakuisest toodangust on tagatud Odisha osariigis asuvatele nn pikaajalistele ostjatele. Pikaajaliste ostjatena kvalifitseeruvad ainult järgmise etapi ferrokroomitootjad ja tagatud kvoodid ei saa ületada konkreetse äriühingu ferrokroomi tootmise võimsust. See näitab, et valitsusasutuse ülesandeid täites kohaldab OMC praktikas teistsuguses vormis järgmise etapi ferrokroomitootjatele kroomimaagi koguste eelistingimustel eraldamist, kuna seda tehakse ka juba kaevanduslubade jaotamise tasandil. Ülejäänud 30 % on samuti reserveeritud omamaistele järgmise etapi tootjatele, kes asuvad väljaspool Odisha provintsi (välja arvatud kauplejad).

(259)

Seega kontrollib OMC kroomimaagi pakkumist vabaturul ja suunab selle valdavalt järgmise etapi tootmisharule kooskõlas India valitsuse üldise kavatsuse ja õigusraamistikuga, nagu on kirjeldatud põhjendustes 242–255 eespool.

(260)

Siiski oli tõendeid, millest nähtus, et elektroonilise enampakkumise teel pakutavate väikeste koguste hinnakujundus ei põhinenud äriühingute vabadel pakkumistel. Enampakkumine algab alghinna juures, mille OMC juhatus meelevaldselt kindlaks määrab. India valitsus selgitas, et uurimisperioodijärgsel ajavahemikul kehtestati see alghind protsendina (13,5 %) järgmise etapi toote, see tähendab ferrokroomi rahvusvahelisest hinnast. India valitsus ei suutnud aga selgitada, kuidas see protsent/paranduskoefitsient kindlaks määrati. Pärast täiendavat analüüsi leidis komisjon, et uurimisperioodijärgsete hindade paranduskoefitsient põhines tegelikult OMC juhatuse otsusega kehtestatud kroomimaagi varasemate hindade keskmisel. Komisjon ei saanud juhatuse varasemate otsustega tutvuda ja India valitsus ei suutnud nende otsuste aluseks olevaid põhimõtteid selgitada. Samuti ei leidnud komisjon objektiivseid seoseid paranduskoefitsiendi ja kroomimaagi ferrokroomiks ümbertöötlemise kulude vahel. Seepärast pidi komisjon kroomimaagi hindade puhul tuginema kasutada olevatele faktidele alusmääruse artikli 28 lõike 1 alusel.

(261)

Sellega seoses märkis komisjon, et nagu India valitsus tunnistas, oli alghind rahvusvaheliste hindadega võrreldes meelevaldselt ja põhjendamatult madal. Sellised kunstlikult madalad hinnad tunduvad olevat kooskõlas India valitsuse poliitikaga pakkuda järgmise etapi tootmisharule odavat omamaist kroomimaaki. Peale selle uuris komisjon empiirilisi tõendeid. Uurides OMC poolt Jindali kontsernile pakutud kõnealuse tooraine ostuhindu leidis komisjon, et sõltuvalt kroomimaagi liigist olid need hinnad 15–40 % madalamad Türgi päritolu kroomimaagi (mis on India kroomimaagiga kõige sarnasem) vastavatest ekspordihindadest peamisel eksporditurul Hiinas. Selle põhjal järeldas komisjon, et elektroonilisel enampakkumisel müüdava kroomimaagi hind kehtestati kroomimaagi turuhindadega võrreldes kunstlikult madalal tasemel. Samuti olid kroomimaagi hinnad liiga madalad võrreldes järgmise etapi tootega (ferrokroom). Seepärast lükati tagasi India valitsuse ja OMC väited, mille kohaselt ferrokroomi hinnad olid kroomimaagi hindade puhul asjakohased.

(262)

Seega osutasid tõendid sellele, et OMC, kes oli kroomimaagi peamine tarnija vabaturul ja kellelt India eksportiv tootja seda toorainet oma järgnevas roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmise protsessis kasutamiseks ostis, ei käitunud turuosalisena, vaid täitis kroomimaaki pakkudes valitsusasutuse ülesandeid India valitsuse nimel ja kooskõlas India valitsuse poliitikaeesmärgiga eelistada järgmise etapi tootmisharu.

(263)

India õigus- ja majanduskeskkonnast nähtub, et kroomimaaki pakkuvad kaevandusettevõtjad – ja eelkõige riigi omanduses olev ettevõte OMC – omavad või täidavad valitsusasutuste volitusi või neile on need volitused antud. Sarnaselt muudele mineraalidele on kroomimaak Indias loodusvara, mida India valitsus majandab kui riigi majanduse põhisektorit. Eelkõige kehtestas India valitsus mitu meedet (nimelt kehtestades ekspordipiirangud, mille tulemuseks oli ülepakkumine ja madalad omamaised hinnad, ja kunstlikult madalal tasemel alghinnad nendele tootjatele maagi enampakkumistel), mis näitavad, et India valitsus kontrollib sisuliselt kroomimaagi tarnijaid ja eriti OMCd valitsusasutuse ülesannete täitmisel. Seega järeldas komisjon kättesaadavate tõendite põhjal, et India valitsus pakkus roostevaba terase tootmisharule kroomimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iii tähenduses, nagu seda on tõlgendatud ja kohaldatud kooskõlas WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti iii kohase WTO standardiga.

(264)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist täheldas Jindali kontsern, et enampakkumiste süsteemi eesmärk ei ole pakkuda kroomimaaki madala hinnaga, vaid tagada valitsusele maksimaalne sissetulek, müües kroomimaaki kõrgeima võimaliku hinnaga. Lisaks osutas äriühing, et India valitsus ei suuna kroomimaagi hinda, vaid kehtestab üksnes enampakkumise hinnapõranda.

(265)

Samuti osutas äriühing asjaolule, et India ferrokroomi ekspordihinnad olid kõrgemad kui Lõuna-Aafrikast, Kasahstanist ja Türgist pärit ferrokroomi hinnad, mis äriühingu väitel tähendab seda, et Jindali kontsern ei saa kasu ferrokroomi tootmisel kasutatavast subsideeritud kroomimaagist.

(266)

Kaks esimest äriühingu esitatud argumenti ei muuda aga kehtetuks komisjoni peamist järeldust kroomimaagi enampakkumiste kohta, nagu on kirjeldatud põhjendustes 258–261, nimelt et juurdepääs enampakkumisele ja müügimahud olid piiratud, OMC juhatus määrab meelevaldselt kindlaks hinnapõranda ja selle tase on kunstlikult madal. Kõige selle tulemuseks on lõplik enampakkumishind, mis on hinnapõrandast tõepoolest kõrgem, kuid ei ole siiski turupõhine, nagu ilmneb eelkõige võrdlusest Türgi hindadega (põhjendus 261).

(267)

Samuti märgitakse, et Jindali kontsernile tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakutav kroomimaak mõjutab ferrokroomi tootmise kulusid; viimast kasutab äriühing hiljem tootmisharusiseselt roostevaba terase tootmisel. Igal juhul annab India valitsus rahalist toetust kroomimaagi tasandil, mitte järgmise etapi toote – ferrokroomi – tasandil. Seepärast ei ole India ferrokroomi ekspordihindade ja muudest riikidest pärit ferrokroomi ekspordihindade võrdlus oluline.

(268)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes jäetakse põhjenduses 263 esitatud järeldus muutmata.

(269)

Vastavalt alusmääruse artikli 3 lõikele 2 ja artiklile 5 tegi komisjon kindlaks kasu olemasolu ja arvutas tasakaalustatava subsiidiumi summa, lähtudes kasust, mille subsiidiumi saaja uurimisperioodil uurimistulemuste järgi subsideerimisest sai.

(270)

Ainult üks uurimisalune India eksportiv tootja (Jindali kontsern) ostis kroomimaaki ferrokroomi ja lõppkokkuvõttes roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmiseks.

(271)

Esimese sammuna tegi komisjon kindlaks Jindali kontserni kõikide uurimisperioodil tehtud kroomimaagi ostude mahud ja keskmised hinnad maagi liikide kaupa, mille äriühing määratles vastavalt vormile (näiteks murenev maak või kontsentraat) ja kroomoksiidi sisaldusele. Need kaks parameetrit mõjutavad kroomimaagi eri liikide hinnaerinevusi.

(272)

Teise sammuna asendas komisjoni kõikide ostetud kroomimaagi liikide tegelikud hinnad asjakohase võrdlushinnaga.

(273)

Komisjon märkis, et turu struktuur mõjutab kõiki Indias valitsevaid turutingimusi. Peale selle, nagu on selgitatud põhjenduses 257, kehtestab oma hinna üks peamine osaleja, kellele kuulub vabaturul sisuliselt 100 % turuosa ja kes tegutseb avalik-õigusliku asutusena. Seepärast ei olnud võimalik teha kindlaks kroomimaagi moonutamata hinda India roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootja puhul ega mujal India turul. Sellest tulenevalt ei olnud olemas India omamaiseid hindu, mida oleks saanud asjakohase võrdlusalusena kasutada.

(274)

Seepärast kasutas komisjon kooskõlas alusmääruse artikli 6 punkti d teise lõiguga välise võrdlusalusena muud riiki, tehes nõuetekohased kohandused vastavalt Indias valitsevatele turutingimustele.

(275)

Komisjon püüdis kindlaks teha teise representatiivse riigi kaevanduses toodetava kroomimaagi moonutamata hinna ning simuleerida olukorda, nagu asuks see kaevandus tegelikult Indias. Üle maailma eksporditakse suurem osa kroomimaaki Lõuna-Aafrikast Hiinasse. Seega pidas komisjon Lõuna-Aafrikast Hiinasse suunatud ekspordi hinda võimalikuks võrdlushinnaks. Tehti aga kindlaks, et Lõuna-Aafrikast pärit kroomimaagi ja Indiast pärit kroomimaagi kaks kõige olulisemat parameetrit – kroomoksiidi sisaldus ning kroomi ja raua suhtarv (edaspidi „Cr:Fe suhtarv“) on väga erinevad (51).

(276)

Teine kaebuse esitaja väljapakutud võrdlusalus oli Türgist (kes on samuti üks maailma suurimaid tootjaid) pärit kroomimaagi ekspordihind Hiinasse. Komisjon märkis, et Türgi ja India kroomimaagi võrdluses on kaks põhjenduses 275 osutatud parameetrit palju sarnasemad kui Lõuna-Aafrika ja India kroomimaagi võrdluses (52).

(277)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustas Jindali kontsern komisjoni järeldused, mille kohaselt sarnaneb India kroomimaak pigem Türgi kui Lõuna-Aafrika kroomimaagile selliste parameetrite tõttu nagu kroomoksiidi sisaldus ja Cr:Fe suhtarv. Äriühing osutas, et oluline on võrrelda sarnase kroomoksiidi sisaldusega kroomimaakide Cr:Fe suhtarvu. Äriühingu väitel on Türgi 40–42 % sisaldusega kroomimaagi Cr:Fe suhtarv 2,6–2,8, mis on palju kõrgem kui sama sisaldusega India või Lõuna-Aafrika maagil.

(278)

Nagu on selgitatud põhjenduses 281, ei kasutanud komisjon algse võrdlusaluse kehtestamiseks Jindali kontserni osutatud 40–42 % sisaldusega kroomimaaki. Komisjoni valitud algse võrdlusaluse puhul on kroomimaagi sisaldus 46–48 % ja Cr:Fe suhtarv on 2,5 (53). Seepärast on see väga sarnane võrreldava kroomoksiidi sisaldusega India maagile, nagu Jindali kontsern ise oma esildises kinnitas.

„India kroomimaagi Cr:Fe suhtarv on 2,4 ainult siis, kui Cr2O3 tase on 46 %“  (54).

„Selleks et India kroomimaagi Cr:Fe suhtarv oleks 2,6–2,8, peaks India maagi Cr2O3 sisaldus olema palju suurem, 48–50 % või suurem“  (55).

Eespool kirjeldatu kinnitab, et India maak on Türgi maagile palju sarnasem kui Lõuna-Aafrika maagile, mille Cr:Fe suhtarv on 1,3–1,5 (56).

(279)

Peale selle on vastavalt India standardiameti spetsifikatsioonile IS:10818-1984 metallurgiatööstuses kasutatava kromiidi kohta (57) tavapärane Cr:Fe suhtarv roostevaba terase tootmiseks kasutatava suure süsinikusisaldusega ferrokroomi tootmisel ligikaudu 2,8. See tähendab, et komisjoni valitud võrdlusalus on Lõuna-Aafrika alternatiivist representatiivsem ka sellest seisukohast, kuidas Jindali kontsern kroomimaaki lõppkokkuvõttes kasutab, see tähendab suure süsinikusisaldusega ferrokroomi ümbertöötlemine roostevaba terase tootmiseks.

(280)

Peale selle võttis komisjon arvesse India eksportiva tootja väiteid seoses sellega, et Türgi ja India kroomimaagi füüsiline vorm ja kroomoksiidi sisaldus olid endiselt erinevad. Neid erinevusi käsitleti aga põhjenduses 289 kirjeldatud kohandustega.

(281)

Järgnevalt kasutas komisjon uurimisperioodil Türgist Hiina suunatud ekspordi kaalutud keskmist hinda algse võrdlusalusena (58). Algne võrdlusalus, 209 USA dollarit tonni eest, käsitles kontsentraadi vormis kroomimaaki kroomoksiidi sisaldusega 46–48 %, tarnituna CIF-hinna alusel.

(282)

Komisjon arvestas ka apellatsioonikogu otsust, mille kohaselt transpordikulude suhtes tehtavad kohandused peavad kajastama asjaomase kauba puhul üldiselt kehtivaid transpordikulusid riigis, mis kaupa pakub (59). Jindali kontserni teatatud kroomimaagi ostuhinnad kaevandusest hankimise tasandil olid 99,96 %.

(283)

Seega kohandas komisjon algset võrdlushinda tehasest hankimise tasandile. CIF-hinda vähendati mereveo- ja kindlustuskulude (60) ning Türgi riigisisese transpordi kulude võrra (61).

(284)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis India valitsus, et OECD andmed, mida komisjon kasutas Türgi–Hiina CIF-ekspordihinna kohandamiseks tehasest hankimise tasandile, olid kättesaadavad ainult 2016. aastani. Lisaks väitis India valitsus, et asjakohase näitaja ekstrapoleerimist uurimisperioodile ei saa käsitada hindade objektiivse uurimisena.

(285)

Komisjon aga ei ekstrapoleerinud üksnes CIF-FOB-hindade suhtarvu, mille OECD oli 2016. aasta kohta esitanud. Uurimisperioodile kohandamine põhines tegelike veo- ja kindlustuskulude erinevustel 2016. aasta ja uurimisperioodi vahel, nagu on esitatud Baltic Exchange’i kuivlasti prahtimise indeksis (Baltic Exchange Dry Index, edaspidi „BDI“) 20 peamise meretee kohta. Tehasest hankimise tasandi hinna algse võrdlusaluse üksikasjalik arvutuskäik esitati Jindali kontsernile äriühingupõhiste järelduste avalikustamise käigus.

(286)

Pärast avalikustamist tehtud esildises vaidlustas komisjoni tehtud veo- ja kindlustuskulude kohanduste arvutuskäigu ka Jindali kontsern. Äriühing pakkus välja alternatiivse andmeallika Türgi–Hiina CIF-ekspordihinna kohandamiseks FOB-hinnaga (62). Jindali kontserni sõnade kohaselt näitas see andmeallikas Türgi ja Hiina vahelisi tegelikke veokulusid uurimisperioodil paremini kui OECD ja BDI andmed, mille puhul on tegemist „kõikide mereteede kaalutud keskmisega“.

(287)

Jindali kontserni esitatud hind käsitleb aga ainult ühte kuud uurimisperioodil, transporti Türgi ja Kirde-Aasia vahel üldiselt ning naatriumkarbonaadi, mitte kroomimaagi transporti. Komisjoni kasutatud algse OECD andmetel põhineva CIF-FOB-hindade suhtarvu puhul võetakse arvesse kogu aastat, konkreetset mereteed (Türgi–Hiina) ja konkreetset toodet (kroomimaak ja kontsentraadid). BDI kohane kulude kohandamine käsitleb mitme meretee keskmist üksnes ajavahemikul 2016. aastast kuni uurimisperioodini.

(288)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes jäeti algse võrdlushinna tehasest hankimise tasandile kohandamisel kasutatud metoodika muutmata.

(289)

Lisaks kohandas komisjon algset tehasest hankimise tasandi võrdlushinda maagi vormi ja kroomoksiidi sisaldusega, et leida konkreetsed võrdlushinnad iga liiki maagi kohta, mida Jindali kontsern uurimisperioodil ostis. Füüsilise vormiga seotud kohandamine põhines Jindali kontserni esitatud brikettimiskuludel (murenev maak) ning granuleerimis- ja paagutamiskuludel (maagikontsentraat). Kroomoksiidi sisaldusega seotud kohandused põhinesid kroomi sulatamise kulude näitajal, mille esitas kaebuse esitaja (63). Cr:Fe suhtarvu erinevustega seotud kohandusi ei tehtud, sest see parameeter oli Türgi ja India maakide võrdluses väga sarnane. See oli konservatiivne lähenemisviis, sest tegelikult on India maagi Cr:Fe suhtarv veidi kõrgem, mis tavaliselt tähendaks samas vormis ja sama kroomoksiidi sisaldusega maagi kõrgemat hinda.

(290)

Kuna Türgi kroomimaaki ei mõjuta India turgu moonutavad valitsuse meetmed ning kuna kahes riigis valitsevad turutingimused, sealhulgas kvaliteet, kättesaadavus, turustatavus, transport ja muud ostu-müügi tingimused on võrreldavad, siis leidis komisjon, et kroomimaagi hind Türgis on võrreldav hinnaga, mis India valitsuse moonutavate meetmete puudumise korral valitseks Indias.

(291)

Samuti võrdles komisjon Jindali kontserni tegelikke omamaise kroomimaagi ostukulusid uurimisperioodil kuludega, mis oleks tulnud tasuda juhul, kui hinnad oleksid maagiliikide kaupa asendatud vastavate võrdlushindadega.

(292)

Saadud vahe kogusumma kujutab endast India moonutatud turult kroomimaaki ostnud India tootja kokkuhoidu võrreldes hinnaga, mida ta oleks pidanud maksma moonutuste puudumise korral. Kokkuvõttes kujutab see kogusumma kasu, mida India tootja uurimisperioodil India valitsuselt sai.

(293)

Võrdlusaluste ja saadud kasu üksikasjalik arvutuskäik esitati kõnealusele India eksportivale tootjale äriühingupõhiste järelduste avalikustamise käigus.

(294)

Alusmääruse artikli 7 lõike 2 kohaselt jaotas komisjon selle subsiidiumisumma äriühingu kogu käibele uurimisperioodil, mis on sobiv nimetaja, sest subsiidiumiga toetati kogu asjaomase toote ja eelneva etapi toote (kuumvaltsitud rullide) tootmisprotsessi ja mitte ainult ekspordiks ette nähtud toodangut.

(295)

Seoses kroomimaagi pakkumisega tegelikust maksumusest väiksema tasu eest on India valitsuse sekkumise eesmärk anda soodustusi teatavatele tootmisharudele, eelkõige roostevaba terase tootmisharule, sealhulgas roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootjatele. Seetõttu on subsiidium alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a alusel konkreetne. Kroomimaagi loomulikud omadused piiravad võimalike subsiidiumist kasusaajate ringi teatava tootmisharuga, ent see ei tähenda, et konkreetsena määratlemiseks peaks subsiidiumist kasusaajate ring olema asjaomase tootmisharu sees veel täiendavalt täpsustatud (64).

(296)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes on India valitsuse sekkumised suunatud alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetselt roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootjatele.

(297)

Eespool nimetatud elemente arvesse võttes leidis komisjon, et India valitsuse poolt kroomimaagi pakkumist tuleks käsitada konkreetse subsiidiumina alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iii ja lõike 2 tähenduses kaupade tarnimise vormis, millest subsiidiume saavad äriühingud kasu saavad.

(298)

Jindali kontserni puhul kindlakstehtud subsiidiumisumma oli 0,45 %.

(299)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis kaebuse esitaja, et komisjoni järeldustest ilmnes, et suur osa integreeritud eksportivate tootjate puhul kindlaks tehtud subsiidiumidest mõjutab roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmisprotsessi eelnevaid etappe. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt tähendab see seda, et India roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootja, kes ei ole integreeritud – Chromeni –, võis India ja/või Indoneesia eelneva etapi tootjatele antud subsiidiumidest samuti kasu saada. See võis juhtuda eelneva etapi toodete omamaise müügi puhul Jindali kontsernilt (India) Chromenile või kui Chromeni ostis Indoneesia päritolu eelneva etapi subsideeritud tooteid.

(300)

Chromeni tootmisprotsesside ja äriühingu poolt uurimisperioodil tehtud tooraineostude analüüsi põhjal järeldas komisjon, et äriühingul ei olnud võimalik saada kasu India päritolu eelneva etapi subsideeritud toodete ostmisest.

(301)

Chromeni ostis aga eelneva etapi tooteid, nimelt kuumvaltsitud rulle, Indoneesias asuvalt seotud äriühingult, kes võis saada kasu sellest, et Indoneesia valitsus pakkus niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest (vt punkt 4.3). Sellega seoses ei saanud komisjon mingeid järeldusi teha, sest toimik ei sisaldanud elemente, mis oleksid võimaldanud seda küsimust hinnata.

(302)

Kindlakstehtud tasakaalustatavate subsiidiumide summad olid järgmised.

(303)

Võttes arvesse India tootjate koostöö kõrget taset (100 %), pidas komisjon asjakohaseks kehtestada India puhul ülejäänud subsiidiumide summa kõrgeimal individuaalse subsiidiumisumma tasemel, see tähendab 7,56 %.

(304)

Kaebuses, algatamisteates ja komisjoni küsimustikele esitatud vastustes sisalduva teabe põhjal uuriti järgmiste Indoneesia valitsuse antud subsiidiumide kaudu toimunud väidetavat subsideerimist:

(305)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis IRNC kontsern, et kahe seotud äriühingu puhul oli edastatud subsiidiumide osakaalude arvutamisel kasutatud valesid müügiandmeid.

(306)

See väide leiti olevat põhjendatud ja seepärast vaatas komisjon vastavad edastatud subsiidiumide osakaalud läbi.

(307)

Indoneesias on märkimisväärsed niklivarud. 2020. aasta seisuga olid riigi niklivarud hinnanguliselt 21 miljonit tonni (65) (1,1 miljardit tonni niklimaaki), mis moodustab ligikaudu 20 % teadaolevatest niklivarudest maailmas.

(308)

Varem oli Indoneesia üks suurimaid niklimaagi tootjaid. Kuna Indoneesia omamaine niklimaagi töötlemise võimsus on aga piiratud (ainult kaks sulatustehast, nagu on selgitatud põhjenduses 315), on riik suurema osa oma niklimaagist tavaliselt eksportinud, enamjaolt Hiina.

(309)

Niklimaagi kaevandamise määr Indoneesias on märkimisväärselt tõusnud, ligikaudu 5 miljonilt tonnilt 1996. aastal ligikaudu 10 miljoni tonnini 2007. aastal ja seejärel 70 miljoni tonnini 2013. aastal. See kiirenev tempo tulenes niklimaagist malmi (NPI) tootvate Hiina tehaste/sulatustehaste nõudlusest. Niklimaagist malm on väikese niklisisaldusega raua ja nikli sulam. Indoneesia niklimaak on Hiinas kasutatava niklimaagist malmi tootmise tehnoloogia jaoks eriti sobilik.

Tabel 1

Indoneesia niklimaagi eksport (tonnides)

(310)

Seega jõudis Indoneesia valitsus järk-järgult arusaamisele, et valdava osa oma niklimaagi varude eksportimine piiras potentsiaalset kasu, mida riik sellest napist toorainest saab. Kasu riigi jaoks oleks palju suurem, kui Indoneesia valitsusel õnnestuks suurendada niklimaagi varude omamaist lisaväärtust. Selle eesmärgi täitmiseks keskendus Indoneesia valitsus sellele, et arendada omamaiselt kogu niklimaaki kasutavat tööstuslikku väärtusahelat kuni järgmise etapi tootmisharudeni, täpsemalt sulatustehaste ja roostevaba terase tootmisharu kui selle tooraine lõppkasutajani. See võimaldaks Indoneesial saada omamaiselt palju suuremat kasu kui üksnes niklimaagi eksportimisel.

(311)

Indoneesia valitsusel ei olnud aga seda eesmärki lihtne üksinda täita. Indoneesia valitsuse peamised probleemid olid märkimisväärsed rahalised vajadused seoses sulatustehaste ja järgmise etapi tootmisharude loomisega (see tähendab mitme miljardi euro väärtuses alginvesteeringud) ning oskusteabe ja tehnoloogia suhteline puudumine seoses Indoneesias kaevandatava niklimaagi kvaliteedile vastavast niklimaagist malmist roostevaba terase tootmisega. Seepärast pöördus Indoneesia valitsus võimalike partnerriikide poole, kes võiksid aidata tal seda eesmärki täita (66). Ajalooliste sidemete ja geograafilise läheduse ning veelgi enam asjaolu tõttu, et Hiina roostevaba terase tootjad juba kasutasid Indoneesia niklimaaki, oli loomulikuks valikuks Hiina. Peale selle oli Hiina Indoneesia valitsuse jaoks ideaalne kandidaat, keda meelitada looma soodustingimustel kahepoolset raamistikku Indoneesia niklimaagi varudest tuleneva omamaise lisaväärtuse maksimeerimiseks, sest Hiinal on olulised kasutatavad rahalised vahendid ja konkreetsed roostevaba terase tootmisharu soodustavad tegevuspõhimõtted, muu hulgas pikaajalise väljapoole laienemise poliitika raames välisriikides investeeringute tegemise kohta, samuti Indoneesia niklimaagi tõhusaks kasutamiseks vajalik tehnoloogia ja oskusteave. Selle tulemusel on praeguseni toiminud pikaajaline koostööraamistik. Alljärgnevates põhjendustes on esitatud ülevaade peamistest vahe-eesmärkidest ja asjakohastest ametlikest dokumentidest.

(312)

Indoneesia valitsuse jõupingutused meelitada Hiina investeeringuid Indoneesia niklitööstusesse ulatuvad vähemalt aastasse 2005, mil Indoneesia kohustus looma Hiina investorite jaoks „soodsa investeerimiskliima“ (67). Pekingi külastamise ajal 2005. aasta juunis pakkus Indoneesia majandust koordineeriv minister Hiina asepeaministrile välja investeerimisvõimalused neljas Indoneesia majandussektoris (sealhulgas loodusvarad) ning „avaldas samuti lootust, et rohkem Hiina äriühinguid teevad Indoneesias investeeringuid, öeldes, et Indoneesia valitsus loob Hiina investoreid soodustava keskkonna“ (68). Vastusena sellele pakkumisele palus Hiina asepeaminister Indoneesial tagada, et Hiina investeeringud Indoneesias on kasumlikud (69). Peale selle avaldasid Indoneesia ametnikud Hiinale tänu „Indoneesiale tasuta ja sooduslaenude andmise eest“ (70).

(313)

Selle tulemusel allkirjastasid Indoneesia valitsus ja Hiina valitsus 2005. aastal ühisdeklaratsiooni, millega sai alguse nende koostöö mäe- ja metallurgiatööstuses. Kõnealuse ühisdeklaratsiooni põhjal allkirjastasid Indoneesia valitsus ja Hiina valitsus 2010. aastal tegevuskava, mis sisaldab kava Hiina investeeringute edendamiseks Indoneesia loodusvaradel põhinevatesse tootmisharudesse, sealhulgas mäetööstusesse, nagu on täpsemalt selgitatud põhjendustes 563 ja 584. Juba nendest varajastest kokkulepetest ilmnevad kahe valitsuse vahelise konkreetse koostööraamistiku põhitingimused ja see, kuidas valitsused kavatsesid rakendada oma strateegiat, tuginedes erainvestoritele, kes said kasu mitmest soodustavast poliitikast ja toetusest, mida valitsused hoolikalt jälgisid.

(314)

2007. aastal kehtestas Indoneesia valitsus seaduse nr 27 pikaajalise riikliku arengukava (edaspidi „riiklik arengukava“) kohta aastateks 2005–2025. Riiklikus arengukavas määrati tööstussektor majanduskasvu mootoriks, millega tugevdatakse majanduse struktuuri. Muu hulgas pidi seda toetama mäetööstus. Primaarsektoris, sealhulgas mäetööstuses suurema lisaväärtuse pakkumist rõhutati kui peamist eesmärki, mille kaudu edendada kohalikku ja rahvusvahelist konkurentsivõimet ning tugevdada riiklikku tööstusbaasi.

(315)

Niklisektori puhul tähendas lisaväärtuse suurendamine Indoneesias sulatustehaste ehitamist. Sel ajal (ja kuni 2016. aastani) oli Indoneesias ainult kaks sulatustehast: äriühingule PT Vale kuuluv niklikivi sulatustehas, mille tootmisvõimsus on ligikaudu 80 000 tonni niklit, ja riigi omanduses olevale ettevõttele PT. Aneka Tambang (edaspidi „Antam“) kuuluv ferronikli sulatustehas, mille tootmisvõimsus on 26 000 tonni niklit.

(316)

Sõltuvalt tehnoloogiast ja tootmisvõimsusest võivad üksnes sulatustehase ehitamise kulud olla 1 miljard eurot. Nagu eespool märgitud, ei olnud Indoneesial sulatustehaste ehitamiseks ei rahalisi vahendeid ega õiget tehnoloogiat, samas kui Hiinal olid olemas mõlemad ning samuti vajas ta Indoneesia niklimaaki roostevabast terasest toodete tootmiseks.

(317)

Üks peamine meede, mis võimaldas Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse kõnealuse koostööraamistiku kinnitada ning Indoneesia valitsusel oma eesmärki saavutada, oli 2009. aastal mineraalide ja kivisöe kaevandamist käsitleva 2009. aasta seaduse nr 4 (edaspidi „2009. aasta kaevandamisseadus“) kehtestamine, millega asendati 1967. aasta kaevandamist käsitlev seadus nr 11 (71). Indoneesia valitsus on mäetööstust traditsiooniliselt rangelt kontrollinud. 1967. aasta kaevandamist käsitava seaduse nr 11 artikliga 1 juba anti Indoneesia valitsusele põhiroll ja volitused selle sektori reguleerimisel, sätestades, et „[k]õik jumala armust loodusvaradena Indoneesia mäetööstuse jurisdiktsiooni all leiduvad mineraalid on Indoneesia rahva rahvuslik jõukus ning seepärast kontrollib ja kasutab neid riik rahvale maksimaalse heaolu tagamiseks“. Lisaks on 2009. aasta kaevandamisseaduse preambulis märgitud, et „Indoneesia mäetööstuse jurisdiktsioonis paiknevad mineraalid ja kivisüsi on jumala kingitusena antud taastumatu looduslik rikkus, millel on oluline roll paljude inimeste eluliste vajaduste täitmisel, seepärast peab nende ressursside majandamine olema riigi kontrolli all, et pakkuda riigi majandusele tegelikku lisaväärtust eesmärgiga saavutada kogukonna jaoks õiglasel viisil heaolu ja jõukus“. Eelkõige on 2009. aasta kaevandamisseaduse artiklis 4 sätestatud järgmine: „1) Taastumatute loodusvaradena on mineraalide ja kivisöe näol tegemist rahvusliku jõukusega, mida riik kontrollib inimeste heaolu seisukohast võimalikult suure kasu tagamiseks“ ja „2) Lõikes 1 osutatud riigi kontrolli mineraalide ja kivisöe üle teostavad valitsus ja/või piirkondlikud valitsused“. Oluline on see, et 2009. aasta kaevandamisseaduse artikli 103 kohaselt nõutakse, et mineraalide töötlemine kui neile lisaväärtuse andmine peab toimuma Indoneesias. Artikli 103 lõike 1 selgituses on märgitud, et omamaise töötlemise ja rafineerimise kohustuse eesmärk on muu hulgas a) suurendada kaevandamise väärtust selle tulemusel saadavate kaupade teel, b) pakkuda tööstusele toorainet, c) luua töökohti ja d) suurendada riigi tulusid. Teiste sõnadega kehtestatakse nende sätetega kõikidele niklimaaki kaevandavatele äriühingutele kohustus ehitada oma nikli töötlemis-/puhastamistehased või müüa oma niklimaaki sellisele omamaisele tehasele, et täita üldeesmärki suurendada niklimaagi omamaist lisaväärtust järgmise etapi roostevaba terase tootmisharu soodustava poliitika kaudu. Peale selle on 2009. aasta kaevandamisseaduse artikliga 170 ette nähtud viie aasta pikkune nn ajapikendus. Selle ajapikenduse eesmärk oli mäetööstus omamaise töötlemise kohustuseks ette valmistada ja võimaldada äriühingutel ehitada niklimaagi varude kasutamiseks vajalikud puhastamistehased.

(318)

Tulenevalt 2009. aasta kaevandamisseadusest ja eelkõige selles sisalduvast omamaise töötlemise nõudest suurenes Indoneesia niklimaagi eksport plahvatuslikult, kusjuures peaaegu kogu eksport suundus Hiinasse, nagu on näidatud alljärgnevas tabelis.

Tabel 2

Indoneesia niklimaagi eksport (tonnides)

(319)

Kuna Indoneesia valitsuse eesmärki luua Indoneesias töötlemisvõimsus ei saavutatud, keelas Indoneesia valitsus 11. jaanuaril 2014 mitme määrusega niklimaagi ekspordi Indoneesiast (üksikasjalikum teave niklimaagi ekspordipiirangute ja ekspordikeelu kohta on esitatud põhjendustes 405–413).

(320)

2017. aastal leevendas Indoneesia valitsus ekspordikeeldu mõnevõrra, lubades teatavates kogustes sellise niklimaagi eksporti, mille niklisisaldus on alla 1,7 %. Sellise ekspordi suhtes kehtis 10 % eksporditollimaks ja samal ajal pidid eksportijad tõendama, et nende töötlemistehase ehitamine toimub vastavalt graafikule. Selle põhjus oli asjaolu, et asjaomasel ajal puudus Indoneesial tehnoloogia väiksema kui 1,7 % niklisisaldusega niklimaagi lisaväärtusega toodeteks töötlemiseks; selline maak sobis pigem elektrisõidukite akude kui terase tootmiseks (vt lisateave allpool punktis 4.4). 2020. aastal keelas aga Indoneesia valitsus niklimaagi ekspordi täielikult. Väikese niklisisaldusega maagi suhtes keelu taaskehtestamise põhjus oli asjaolu, et Hiina äriühingud kavatsevad ehitada sulatustehaseid seda liiki niklimaagi jaoks, mida saab kasutada elektrisõidukite akude tootmiseks.

(321)

Aastate jooksul ehitati tänu omamaise töötlemise nõudele ja Indoneesia valitsuse poolt niklimaagi ekspordi suhtes kehtestatud ekspordipiirangutele mitu niklimaagi sulatustehast. Ka omamaine vajadus niklimaagi järele kasvas tänu Indoneesia valitsuse meetmetele mõjutada Hiinas varem loodud sulatusvõimsuse kolimist Indoneesiasse. Nagu on selgitatud põhjenduses 414, kontrollib Indoneesia valitsus kohustuslike iga-aastaste töökavade ja eelarvete kaudu niklimaagi tootmist. Samuti hoiab Indoneesia valitsus sulatustehastele ja roostevaba terase tootjatele kasu tagamiseks omamaiseid hindu rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalamal tasemel.

Tabel 3

Indoneesia niklimaak (miljonites tonnides)

(322)

Indoneesia valitsuse algatatud kahepoolne koostöö Hiina valitsusega seoses eeliskohtlemisega Indoneesia omamaise roostevaba terase tootmisharu loomiseks ja arendamiseks sai alguse 2000. aastate alguses. See hõlmab mitut kahepoolset dokumenti, millega luuakse õigus- ja poliitikaraamistik, mille tulemusel võeti vastu mitu konkreetset toetavat poliitikameedet ja soodustavat programmi, mille näol on tegemist uurimisega hõlmatud tasakaalustatavate subsiidiumidega (peamised kahepoolsed dokumendid on loetletud põhjenduses 548).

(323)

Eelkõige tehti kahepoolset koostööd Indoneesia Morowali tööstuspargis (edaspidi „Morowali tööstuspark“). Tegemist on Sulawesi piirkonnas asuva tööstuspargiga, kus Indoneesia ja Hiina otsustasid roostevaba terase tootmisharu arendada.

(324)

Kahepoolse koostöö rakendamise eest Morowali tööstuspargis vastutab Hiina-Indoneesia äriühing IMIP. Nimetatud äriühing alustas ametlikult tegevust 2013. aasta oktoobris.

(325)

Kaebuse esitaja väitis, et Indoneesia valitsus kontrollib niklimaagi sektorit ja et Indoneesia valitsuse sekkumise tõttu on niklimaagi hinnad Indoneesias moonutatud. Niklimaagis sisalduv nikkel on roostevaba terase põhikomponent ja peamine tegur, mis selle hinna määrab. Kaebuse esitaja väitel tagas Indoneesia valitsus niklimaagi turul sekkumise teel, et roostevaba terase tootmisel kasutatava tooraine hind püsib rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalam, millest saavad kasu roostevabast terasest lehtvaltstoodete eksportivad tootjad Indoneesias.

(326)

Niklimaagi kaevandamise poliitikat hallatakse energeetika- ja maavarade ministeeriumi kaudu, mida esindab mineraalide ja kivisöe valdkonna peadirektor. Samuti hallatakse mineraalide eksporti kaubandusministeeriumi kaudu, mida esindab väliskaubanduse peadirektor.

(327)

Nii kesk- kui ka piirkondlikel valitsustel on mäetööstuses ülimalt suur roll riiklike mäetööstuse tegevuspõhimõtete, normide, suuniste ja kriteeriumide kehtestamise ning kaevanduslubade andmise menetluste kohta otsuste tegemise kaudu. Peale selle osaleb Indoneesia valitsus aktiivselt selle sektori arendamises, kontrollimises, hindamises ja seal konfliktide lahendamises.

(328)

Mäetööstus on Indoneesias äärmiselt reguleeritud. Eri valitsusasutuste väljaantud ja pidevalt muudetavate arvukate eeskirjadega jälgitakse mäetööstuse kõiki aspekte ja tehakse nende üle järelevalvet, nagu on näidatud allpool. Asjaomaste õigusnormide õiguslikud alused on järgmised:

(329)

Kõigepealt täheldas komisjon, et üks roostevabast terasest lehtvaltstoodete eksportiv tootja ostis riigisiseselt kas seotud või mitteseotud äriühingutelt niklimaaki eesmärgiga see sulatada ja kasutada seda roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmiseks.

(330)

Niklimaagi pakkumine tegelikust maksumusest väiksema tasu eest on üks peamine meede, mille Indoneesia valitsus Hiina valitsusega tehtava koostöö raames võttis, et tagada kogu Indoneesia roostevaba terase tootmisharu tööstusliku väärtusahela areng.

(331)

2007. aastal kehtestas Indoneesia valitsus seaduse nr 27 pikaajalise riikliku arengukava (edaspidi „riiklik arengukava“) (72) kohta aastateks 2005–2025. Riiklikus arengukavas määrati tööstussektor majanduskasvu mootoriks, millega tugevdatakse majanduse struktuuri. Muu hulgas pidi seda toetama mäetööstus, sealhulgas niklimaagi kaevandamise sektor. Primaarsektoris, sealhulgas mäetööstuses suurema lisaväärtuse pakkumist rõhutati kui peamist eesmärki, mille kaudu edendada kohalikku ja rahvusvahelist konkurentsivõimet ning tugevdada riiklikku tööstusbaasi. Riiklikus arengukavas mainiti sõnaselgelt väärtusahela arendamist toodete töötlemise ja mitmekesistamise (järgmise etapi arendamine), sügavama struktuuri loomise (eelmise etapi arendamine) ja vertikaalse integreerimise (järgmise ja eelmise etapi arendamine) kaudu. Töötleva tööstuse arendamine keskenduks allsektoritele, mis vastavad mitmele kriteeriumile, sealhulgas loodusvarade omamaine töötlemine ja potentsiaal ekspordi arendamiseks.

(332)

Nagu on kirjeldatud põhjenduses 317 jj, kehtestas Indoneesia valitsus 2009. aastal kooskõlas oma eesmärgiga anda mineraalidele Indoneesias suuremat lisaväärtust 2009. aasta kaevandamisseaduse. 2009. aasta kaevandamisseaduse eesmärkide taotlemisel on Indoneesia valitsus andnud välja mitu rakendusmäärust (sealhulgas nende muudatusi). 2009. aasta kaevandamisseadusega tehti mitu olulist muudatust seoses lubade andmise süsteemi, litsentsitasude, välisomanduse ja tooraine ekspordiga. 2020. aastal muudeti 2009. aasta kaevandamisseadust 10. juunil 2020 vastu võetud 2020. aasta kaevandamisseadusega. Selle uue seadusega, mille asjakohasus käesoleva uurimise seisukohast on piiratud, sest see jõustus uurimisperioodi lõpus, kinnitati või laiendati veelgi teatavaid kaevandusettevõtjate suhtes kehtivaid nõudeid.

(333)

2009. aasta kaevandamisseadusega anti nii keskvalitsusele kui ka piirkondlikele valitsustele loa andmise volitused, sõltuvalt kaevanduspiirkonna asukohast, loa andjast ja kaevandusettevõtja tehtud investeeringute laadist.

(334)

2009. aasta kaevandamisseadusega kehtestati uus lubade andmise süsteem, millega asendati varasem töölepingute süsteem ja kohalik kaevandusõiguste süsteem (Kuasa Pertambangan). Uue süsteemi alusel on kaks kaubanduse seisukohast olulist kaevandusluba.

(335)

2009. aasta kaevandamisseaduses ei ole eristatud tootmisega seotud kaevandustegevuse lubasid / kaevandustegevuse erilubasid, mis on integreeritud sulatustehaste/töötlemistehastega, ja tootmisega seotud kaevandustegevuse lubasid, mis ei ole selliste tehastega seotud. Kõik tootmisega seotud kaevandustegevuse load anti kuni 20 aastaks ja neid saab pikendada kaheks kümneaastaseks ajavahemikuks.

(336)

Tööstust käsitlevate määruste alusel tunnistati üldiselt tööstustegevuse luba kui mis tahes liiki tooteid tootvate tööstusettevõtete peamist luba. Tööstustegevuse lubasid väljastab ja haldab tööstusministeerium. 2013. aastal kehtestas keskvalitsus ministrite määrustega (viimati energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 7/2020) uut liiki loa: tootmisega seotud kaevandustegevuse loa töötlemiseks ja rafineerimiseks (sulatustehastele). Selle loaga võimaldatakse sulatustehaste arendamist ja toimimist ning see antakse välja energeetika- ja maavarade ministeeriumi volitusel. Seega tegutsevad töötlemisega tegelevad äriühingud kahe loa põhjal.

(337)

Samuti on 2009. aasta kaevandamisseadusega ette nähtud halduskarisused kaevandustegevuse loa, väikesemahulise kaevandustegevuse loa või kaevandustegevuse eriloa omanikele muu hulgas artiklite 102 ja 103 sätete rikkumise eest. Nimetatud halduskaristused on järgmises vormis: „a. kirjalikud hoiatused; b. osa või kogu uurimis- või tootmistegevuse ajutine peatamine ja/või c. kaevandustegevuse loa, väikesemahulise kaevandustegevuse loa või kaevandustegevuse eriloa tühistamine“ (seaduse artikkel 151). Samuti on kaevandamisseadusega kehtestatud äriühingutele, kes ei täida seaduse mitmesuguseid sätteid, kriminaalkaristused, mis ulatuvad maksimaalselt 10 (kümne) aasta pikkuse vangistuse ja maksimaalselt 10 000 000 000 (kümne miljardi) Indoneesia ruupia suuruse trahvini kaevandus- ja müügitegevuse kohta valeandmete esitamise eest (vt artikkel 159) ning mineraalide müümise või töötlemise eest üksuste poolt, kellel puudub kehtiv luba (vt artikkel 161).

(338)

Komisjon teatas Indoneesia valitsusele, et muu hulgas niklimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumise kaudu terasetööstusele väidetavalt antud toetuse olemasolu ja ulatuse analüüsimisel võib ta olla sunnitud tuginema kasutada olevatele faktidele vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1.

(339)

Oma küsimustikus, puudusi käsitlevas kirjas ja kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus palus komisjon Indoneesia valitsusel esitada teatav teave Indoneesia niklimaagi tarnijate (nimelt kaevandusettevõtjate) ja omamaise turu toimimise kohta. Muu hulgas sisaldasid need teabepäringud küsimusi õigusliku ja institutsionaalse raamistiku, niklimaagi turu korralduse, Indoneesia niklimaagi tootjate, omamaiste ja ekspordihindade kujundamise mehhanismide ja hindade ning osaluse kohta äriühingutes.

(340)

Menetluse algatamisel palus komisjon Indoneesia valitsusel edastada subsiidiumivastasele küsimustikule lisatud B liide (niklimaagi tootjatele suunatud küsimustik) kümnele peamisele niklimaagi tootjale ja turustajale ning kõikidele teistele niklimaagi tootjatele ja turustajatele, kes on eksportivaid tootjaid niklimaagiga varustanud. B liide koosnes Wordi dokumendist (edaspidi „B liide. Sisendite tarnija“) ja Exceli failist (edaspidi „B liide. Sisendite tarnijate tabelid“). Indoneesia valitsus edastas sisendmaterjalide tarnijatele mõeldud eriküsimustikud teadaolevatele tarnijatele Indoneesias.

(341)

Puudusi käsitlevas 4. oktoobri 2021. aasta kirjas Indoneesia valitsusele märkis komisjon ära asjaolu, et kumbki Indoneesia suurimatest niklimaagi tarnijatest ei ole talle esitatud vastuseid küsimustiku B liitele. Vastuseid ei esitanud ka niklimaagi seotud tarnijad.

(342)

Hoolimata asjaolust, et Indoneesias on üle 290 niklimaaki kaevandava äriühingu, nagu on märgitud põhjenduses 378, sai komisjon selle tulemusel vastuse ainult ühelt seotud niklimaagiga kauplejalt (PT. Ekasa Yad Resources), kes igal juhul esitas oma vastuse IRNC kontserniga seotud äriühinguna, ja ühelt sõltumatult niklimaagi tootjalt (PT GAG Nikel). Vastuses puudusi käsitlevale kirjale esitas Indoneesia valitsus täiendavad vastused ainult kahelt niklimaagi tootjalt (PT Tiran Indonesia ja PT Ceria Nugraha Indotama).

(343)

Kolme niklimaaki kaevandava äriühingu vastustes esines suuri puudusi. PT GAG Nikel keeldus esitamast oma loa koopiat ning uurimisperioodil toimunud aktsionäride ja juhatuse koosolekute protokolle, väites, et need on konfidentsiaalsed.

(344)

PT Ceria Hugraha esitas oma põhikirja ja äritegevuse loa ainult indoneesia keeles. Kuigi esitati mitu põhikirja versiooni, olid need kõik indoneesia keeles ja pildiformaadis, mida ei olnud võimalik arvutipõhiselt tõlkida, ning seega ei olnud komisjonil võimalik neid lugeda.

(345)

PT Tiran Indonesia isegi ei esitanud vastust B liite Wordi dokumendile „Sisendite tarnija“. Ta esitas ainult äriühingu tutvustuse indoneesia keeles, 2019. ja 2020. aasta raamatupidamise aastaaruannete eelnõud ja B liite Exceli faili „Sisendite tarnijate tabelid“. Samuti ei esitanud äriühing oma põhikirja ega luba.

(346)

Mis puudutab ristkontrollitud äriühingut PT. GAG Nikel, siis ei esitanud Indoneesia valitsus tema kohustuslikku iga-aastast töökava ja eelarvet 2019. ja 2020. aasta kohta ega energeetika- ja maavarade ministeeriumile 2019. ja 2020. aasta kohta esitatud tootmis- ja müügitegevuse kvartali-, poolaasta- ja aastaaruandeid. Pärast äriühingu GAG Nikel kaugmeetodil toimunud ristikontrolli esitas Indoneesia valitsus äriühingu GAG Nikel asutamisdokumendi, kuid ainult indoneesia keeles ja vormingus, mida ei saanud arvutipõhiselt tõlkida, ja seega ei saanud komisjon seda kasutada.

(347)

Samuti väitis Indoneesia valitsus, et kohustuslikus iga-aastases töökavas ja eelarves täpsustatud tootmismaht, mida on selgitatud põhjendustes 414–424, kehtestati kooskõlas teostatavusuuringutes märgitud mahtudega. Ta esitas aga ainult paar lehekülge nende äriühingute teostatavusuuringutest ja keskkonnamõju analüüsidest, kelle kohta ta kohustusliku iga-aastase töökava ja eelarve esitas, koos teatavate arvandmetega, samal ajal kui neid arvandmeid käsitlev tekst oli ilma selgitusteta mustaks tehtud, mis osutab sellele, et Indoneesia valitsus takistas tahtlikult komisjonil hinnata seda, mil viisil kaevandusettevõtjad oma iga-aastaseid tootmismahte kindlaks määravad.

(348)

Peale selle märkas komisjon vastuolusid seoses niklimaagi kogutarbimisega Indoneesia turul. Komisjon ei suutnud ühitada neid andmeid roostevabast terasest lehtvaltstoodete eksportivate tootjate niklimaagi ostudega. Samuti ei esitanud Indoneesia valitsus statistikat Indoneesia niklimaagi omamaiste hindade kohta, kuigi kehtivate õigusaktide kohaselt ta sellist teavet kogub.

(349)

Pärast alusmääruse artikli 28 võimalikku kohaldamist käsitleva kirja (edaspidi „artiklit 28 käsitlev kiri“) kättesaamist tõlgendas Indoneesia valitsus artiklit 28 käsitlevat kirja puudusi käsitleva kirjana ning esitas äriühingu GAG Nikel kohta mitu lisadokumenti, näiteks selle äriühingu 2019. ja 2020. aasta kohustuslikud iga-aastased töökavad ja eelarved, 2019. ja 2020. aasta kohustuslike iga-aastaste töökavade ja eelarvete taotluse/aruande ning kogu nikli tootmise ja müügi kvartaliandmed 2019. ja 2020. aasta kohta. Kõik need dokumendid olid ainult indoneesia keeles. Indoneesia valitsus esitas vastuse B liitele ka Antami kohta.

(350)

Arvestades nende dokumentide väga hilist esitamist, asjaolu, et neid ei esitatud inglise keeles, asjaolu, et õiguslik taust oli artikli 28 kohane menetlus, mitte puuduste kõrvaldamise menetlus, ning asjaolu, et komisjonil ei oleks igal juhul olnud võimalik seda teavet kontrollida ja nende dokumentide kohta selgitusi küsida, ei saanud neid uurimises kasutada. Seega otsustas komisjon seda teavet mitte arvesse võtta, nagu on ette nähtud alusmääruse artikli 28 lõikega 3, ja tugineda selle asemel kasutada olevatele faktidele.

(351)

Mis puudutab vastukäivaid andmeid niklimaagi tarbimise kohta Indoneesias, siis kinnitas Indoneesia valitsus, et need andmed on õiged, ja väitis, et ta oli tuginenud IRNC kontserni tarbitud niklimaagi kogusele, kuna see äriühing oli ainus roostevaba terase tootja, kes niklimaaki sisendina kasutab. Tuleb märkida, et Indoneesia valitsusel paluti esitada niklimaagi kogutarbimine Indoneesias, mitte üksnes niklimaagi tarbimine roostevaba terase tootjate poolt. Nagu on täpsustatud Indoneesia valitsusele saadetud artiklit 28 käsitlevas kirjas, ei ühitu need andmed sellest hoolimata ristkontrollitud andmetega IRNC kontserni niklimaagi ostude kohta.

(352)

Peale selle, vastuolus Indoneesia valitsuse väitega, et tal ei olnud andmeid niklimaagi hindade kohta Indoneesias, nähtub äriühingu GAG Nikel esitatud kvartaliaruannetest ning kohustuslikust iga-aastasest töökavast ja eelarvest vastupidine. Nendes dokumentides teatas GAG Nikel Indoneesia valitsusele tehingupõhiselt kogu niklimaagi müügi, avalikustades seega Indoneesia valitsusele nii niklimaagi müügimahu ja müügihinnad kui ka oma klientide nimed.

(353)

Piisava koostöö puudumine ei võimaldanud komisjonil koguda kogu teavet, mida ta pidas käesolevas uurimises oma järelduste tegemiseks asjakohaseks. Kuna niklit kaevandavad äriühingud koostööd ei teinud, ei olnud komisjonil võimalik koguda ka lisadokumente ja küsida lisateavet, eelkõige kaevandusettevõtjate ja Indoneesia valitsuse vaheliste lubasid käsitlevate kokkulepete kohta, sealhulgas nende aluseks olevate tingimuste, litsentsitasude ja viidete kohta õiguslikule kontekstile, millega need on reguleeritud. Seega ei esitanud Indoneesia valitsus selle kohta, et väidetavalt pakub valitsus niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, vajalikku teavet ega vajalikke tõendeid, mida komisjon oma küsimustikus ja kaugmeetodil toimunud ristkontrolli ajal taotles.

(354)

Indoneesia valitsuselt saadud vastupidise teabe puudumisel tugines komisjon osaliselt seega kasutada olevatele faktidele, et teha oma järeldused uurimise nende aspektide kohta kooskõlas alusmääruse artikliga 28.

(355)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta selgitas Indoneesia valitsus, et ta edastas äriühingu GAG Nikel põhikirja osana selle äriühingu asutamisdokumendist, mis esitati 19. novembri 2021. aasta kirjas. Komisjon kinnitas, et põhikiri on osa asutamisdokumendist. Komisjon märkis aga, et see esitati uurimise väga hilises etapis, ja mis veelgi olulisem, et see esitati ainult indoneesia keeles. Seepärast ei olnud komisjonil võimalik seda kasutada.

(356)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et äriühingu PT. Ceria Hugraha põhikirja tõlkimine nõudis aega. Igal juhul väitis Indoneesia valitsus, et komisjon ei nõudnud kõikide dokumentide inglise keelde tõlkimist ja seega ei peaks tõlke puudumine uurimist takistama. Mis puudutab faili vormingut, siis kinnitas Indoneesia valitsus, et seda ei olnud täpsustatud.

(357)

Komisjon täheldas, et subsiidiumivastase küsimustiku, millele sisendite tarnijatele mõeldud lisa oli manustatud, juhendis on selgelt märgitud järgmine: „Palun esitage kõikide selliste dokumentide ja allikate ingliskeelne tõlge, mille te vastusena käesolevale küsimustikule esitate“. Peale selle saadeti subsiidiumivastane küsimustik Indoneesia valitsusele 18. mail 2021, seega oli Indoneesia valitsusel enam kui piisavalt aega äriühingu PT. Ceria Hugraha põhikirja tõlkimiseks. Seoses faili vorminguga tegi komisjon põhjenduses 344 märkuse dokumendi vormingu kohta, sest see ei võimaldanud arvutipõhist tõlkimist ja seega ei olnud seda võimalik kasutada. Seepärast lükati see väide tagasi.

(358)

Mis puudutab kohustuslikke iga-aastaseid töökavasid ja eelarveid, siis tuletas Indoneesia valitsus meelde, et ta edastas need 8. detsembri 2021. aasta kirja manusena. Komisjon tuletas meelde, et 19. novembri 2021. aasta kirjas (see kuupäev oli Indoneesia valitsuse tähtaeg kaugmeetodil toimunud ristkontrolli asitõendite esitamiseks) oli Indoneesia valitsus teavitanud komisjoni sellest, et GAG Nikel oli teinud äriühingusisese otsuse kohustuslikke iga-aastaseid töökavasid ja eelarveid mitte esitada. 8. detsembri 2021. aasta kiri saadeti vastusena artiklit 28 käsitlevale kirjale. Komisjon märkis, et see kuupäev oli uurimise selgelt liiga hilises etapis, et komisjon oleks saanud uusi dokumente arvesse võtta. Veelgi olulisem on see, et artikli 28 kohane protsess ja märkused, mida huvitatud isikud saavad esitada, on seotud teabe esitamata jätmisega ning asjaomased isikud ei saa neid kasutada võimalusena esitada uut teavet, mis oleks tulnud esitada uurimise varasemas etapis või osana puuduste kõrvaldamise menetlusest. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(359)

Samuti selgitas Indoneesia valitsus, et ta tegi teksti, mis ei olnud seotud tootmismahu andmetega, mustaks teksti lugemise hõlbustamiseks.

(360)

Komisjon märkis, et Indoneesia valitsusel paluti esitada terviklikud dokumendid ja mingeid teksti osasid mitte mustaks teha. Komisjonil oleks olnud vaja juurdepääsu kogu tekstile, et kogu kohustuslikes iga-aastastes töökavades ja eelarvetes sisalduvat teavet oma järelduste tegemiseks nõuetekohaselt hinnata. Seepärast lükati see väide tagasi.

(361)

Seoses tarbimist käsitlevate statistiliste andmetega väitis Indoneesia valitsus, et kuna komisjon kasutas väljavõttelisi uuringuid, ei olnud tal võimalik ühitada riikliku tarbimise andmeid IRNC ostetud niklimaaki käsitlevate andmetega. Komisjon rõhutas ja selgitas, et IRNC ostetud niklimaagi kogus oli Indoneesia valitsuse teatatud riikliku tarbimise andmetest märkimisväärselt suurem. Seega tundub, et Indoneesia valitsuse esitatud andmetes on niklimaagi riiklikku tootmist oluliselt alahinnatud. Indoneesia valitsus ei esitanud nende järelduste ümberlükkamiseks mingeid fakte. Seepärast lükati see väide tagasi.

(362)

Lisaks selgitas Indoneesia valitsus, et tähtaja möödumise ajal püüdis ta veel teavet ja andmeid esitada, sest komisjon märkis artiklit 28 käsitlevas kirjas, et ta kaalus artikli 28 kasutamist. Indoneesia valitsus märkis, et ei tal endal ega äriühingul GAG Nikel olnud piisavalt aega dokumentide tõlkimiseks ning et kaugmeetodil toimunud ristkontrolli ajal ei osutanud komisjon vajadusele dokumendid inglise keelde tõlkida. Mis puudutab tõlkimist, siis osutas komisjon küsimustiku juhendile ja tuletas meelde, et ta ei pea iga kord, kui mõnda dokumenti taotletakse, kordama, et see dokument tuleb tõlkida. Ingliskeelse tõlke esitamata jätmise tagajärjel võidakse tugineda kasutada olevatele faktidele, sest esitatud dokumente ei ole võimalik kasutada. Komisjon tuletab meelde, et Indoneesia valitsus ei esitanud tähtaja pikendamise taotlust ega osutanud sellele, et pooleli on töö dokumentidega, mis hiljem esitati vastuses artiklit 28 käsitlevale kirjale. Lisaks tuletas komisjon meelde, et Indoneesia valitsus oli seotud mitme tasakaalustavaid tollimakse käsitleva uurimisega ja oli seega teadlik, et sellistes uurimistes tuleb esitada ingliskeelsed dokumendid. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(363)

Indoneesia valitsus kordas oma 8. detsembri 2021. aasta kirja sisu seoses Indoneesia niklimaagi tarbimist käsitlevate andmetega, väites, et ta esitas niklimaagi tarbimise andmed roostevaba terase sektori kohta. Komisjon kordas taas kord, et nagu on selgitatud eespool põhjenduses 361, paluti Indoneesia valitsusel esitada niklimaagi kogutarbimine Indoneesias, mitte üksnes niklimaagi tarbimine roostevaba terase sektoris.

(364)

Samuti väitis Indoneesia valitsus, et ei tema ise ega kaevandusettevõtjad ole kunagi keeldunud riigi osalust, kontrolli ja otsuste tegemise protsesse käsitlevate tõendite esitamisest. Indoneesia valitsus tunnistas, et Antam omandas äriühingu GAG Nikel aktsionäri, kuid tuletas meelde, et GAG Nikel on endiselt noteeritud kui välisriigi üksus, nagu kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus selgitati.

(365)

Komisjon leidis, et küsimustikule esitatud vastused ei sisaldanud tõendeid selle kohta, et äriühingu GAG Nikel enamusomanik kuulub riigile, vaid seda mainiti alles kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus. Peale selle ei ole asjaolu, et GAG Nikel on noteeritud välisriigi üksusena, selle riigi omanduses olemise seisukohast asjakohane. Seepärast lükati see väide tagasi.

(366)

Lisaks selgitas Indoneesia valitsus, et PT. Vale ei kuulunud kümne peamise sisenditootja loetelusse, sest ta edastas sisendite tarnijatele suunatud küsimustiku ainult koostööd tegevate eksportivate tootjate sisendite tarnijatele. Seepärast ei sisaldanud kümne peamise sisenditootja loetelu äriühingut PT. Vale.

(367)

Komisjon tuletab meelde, et küsimustiku juhendis kümne peamise sisenditootja loetelu kohta paluti Indoneesia valitsusel selgelt „esitada loetelu, mis sisaldab järgmist teavet iga kõnealuse sisendmaterjali kümne suurima tootja kohta“. Juhendis ei osutatud eksportivatele tootjatele sisendmaterjali tarnimisele ja seega oleks see loetelu pidanud sisaldama kümmet peamist sisenditootjat Indoneesias üldiselt.

(368)

Kokkuvõttes lükati kõik väited tagasi. Igal juhul märkis komisjon, et ükski nendest märkustest ei oleks ei eraldi ega koos suutnud ümber lükata koostööst keeldumise kohta tehtud järeldusi ega uurimise mis tahes muid aspekte, mis seetõttu kinnitati.

(369)

Tasakaalustatava subsiidiumi olemasolu kindlakstegemiseks peab alusmääruse artiklite 3 ja 4 kohaselt esinema kolm elementi: a) Indoneesia valitsuse rahaline toetus avalik-õigusliku asutuse kaudu ja/või eraõiguslikule asutusele niklimaagi omamaise pakkumise ülesandeks tegemise kaudu; b) kasu subsiidiumi saajale ja c) subsiidiumi konkreetsus.

(370)

Esimese elemendina analüüsis komisjon, kas Indoneesia valitsuse vastuvõetud meetmete kogumi tulemusel anti rahalist toetust seeläbi, et valitsus pakkus Indoneesia roostevabast terasest lehtvaltstoodete eksportivatele tootjatele niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest avalik-õigusliku asutuse kaudu või tehes sellise pakkumise ülesandeks eraõiguslikule asutusele alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

(371)

Kõigepealt hinnati uurimise käigus, kas Indoneesia valitsus pakkus roostevaba terase tootjatele niklimaaki avalik-õigusliku asutusena tegutsevate kaevandusettevõtjate kaudu. Alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a kohase kõnealuse hinnanguga seotud asjakohane õiguslik norm ja tõlgendus tulenevad WTO menetluspraktikast, mis käsitleb „avalik-õiguslikku asutust“ ja mida on selgitatud põhjendustes 225–232.

(372)

Kokkuvõttes tuleks selle uurimisel, kas Indoneesia kaevandusettevõtjad on riigiorganid, vaadelda nende äriühingute põhiomadusi ja ülesandeid ning nende suhet Indoneesia valitsusega.

(373)

Indoneesia valitsus on loonud reguleerimismehhanismi, millega antakse niklimaaki kaevandavatele äriühingutele volitus täita valitsusasutuse ülesandeid.

(374)

Mineraalide kaevandamine ja majandamine Indoneesias on sellist liiki, mis Indoneesias liigitatakse valitsusasutuste ülesanneteks. Sellega seoses on 1945. aasta põhiseaduse artikli 33 lõikes 3 kinnitatud, et maa, vesi ja maapõues leiduvatest loodusvaradest tulenev jõukus on riigi kontrolli all ja seda kasutatakse kogukonnale suurima heaolu tagamiseks. Nagu on sätestatud 2009. aasta kaevandamisseaduse preambulis, „peab nende ressursside majandamine olema riigi kontrolli all, et pakkuda riigi majandusele tegelikku lisaväärtust eesmärgiga saavutada kogukonna jaoks õiglasel viisil heaolu ja jõukus“. Seega on kõik mineraalid Indoneesias rahvuslikud loodusvarad, mida kontrollib ja kasutab riik.

(375)

Indoneesia valitsus otsustab mitme õigusnormi kaudu, millistel äriühingutel ja kust (täpsemalt millistest kaevandamispiirkondadest) lubatakse niklimaaki kaevandada. Kaevandusettevõtjatel peab niklimaagi kaevandamiseks olema luba. Indoneesia valitsus määrab kindlaks ka niklimaagi koguse, mida kaevandusettevõtjad võivad kaevandada. 2009. aasta kaevandamisseaduse artikli 5 lõike 3 kohaselt on Indoneesia valitsusel „õigus määrata kindlaks igas provintsis aasta jooksul toodetava kauba kogus“. Samamoodi võib Indoneesia valitsus 2009. aasta kaevandamisseaduse artikli 5 lõigete 1 ja 5 alusel riigi huvides kontrollida mineraalide tootmist ja eksportimist. Samuti nõuab Indoneesia valitsus kaevandusettevõtjatelt mineraalide lisaväärtuse suurendamist, nõudes niklimaagi täiendavat töötlemist ja puhastamist, ning määrab kindlaks, kellele kaevandusettevõtjad saavad niklimaaki selliseks täiendavaks töötlemiseks müüa (2009. aasta kaevandamisseaduse artiklid 102–104). Peale selle on 2009. aasta kaevandamisseaduse artiklis 119 sätestatud, et loa „võib tühistada minister, kuberner, asevalitseja/linnapea vastavalt oma volitustele, kui a. [loa] omanik ei täida oma kohustusi, mis on juba kehtestatud [loal] ja õigusnormides“.

(376)

Seega näitab Indoneesia õiguslik ja majanduslik keskkond, mida on täiendavalt kirjeldatud ka põhjendustes 396–400, et niklimaaki kaevandavad äriühingud on oma valitsusasutuse ülesannete täitmisel valitsusega tihedalt seotud. Eelkõige on sageli riigi omanduses olevate kaevandusettevõtjate eesmärk viia ellu Indoneesia poliitikat seoses sellega, kuidas majandada loodusvarasid viisil, mis riigi arengut kõige paremini teenib ja toetab.

(377)

Kõigepealt otsis komisjon teavet riigi omanduses olemise kohta, samuti muid formaalseid kaudseid märke valitsuse kontrolli kohta riigi omanduses olevate niklikaevandusettevõtjate üle. Sel eesmärgil pidi komisjon peaaegu täielikult tuginema kasutada olevatele faktidele kooskõlas alusmääruse artikliga 28, sest Indoneesia valitsus ja niklit kaevandavad äriühingud keeldusid esitamast tõendeid omandisuhte, kontrolli ja otsuste tegemise protsessi kohta, mille tulemusel pakuti niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, nagu on kirjeldatud põhjendustes 338–354.

(378)

Indoneesia valitsuse väitel tegutses uurimisperioodil Indoneesias üle 290 niklimaagi tootja. Indoneesia valitsus esitas kümne suurima niklimaagi tootja loetelu ja täpsustas, et vaid üks neist (see tähendab Antam) oli riigi omanduses. Ühtlasi väitis Indoneesia valitsus, et ta ei omanud ega kontrollinud eraõiguslikeks liigitatud äriühinguid ning tal ei olnud nendega suhteid. Peale selle väitis Indoneesia valitsus, et ükski äriühingu PT Aneka Tambang juhatuse liige ei ole valitsusametnik. Tuleb tähele panna, et nagu on märgitud põhjenduses 340, ei esitanud Antam tähtaja jooksul vastust B liitele. Indoneesia valitsus esitas Antami kohta vastuse B liitele pärast seda, kui teda oli teavitatud artikli 28 kohaldamisest, nagu on märgitud põhjenduses 349, ja seega ei olnud enam võimalik seda ristkontrollida.

(379)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et 2019. ja 2020. aastal tootsid riigi omanduses olevad ettevõtted vastavalt 6 % ja 4 % omamaisest niklitoodangust.

(380)

Puudusi käsitlevas kirjas palus komisjon Indoneesia valitsusel esitada kõigi kümne suurima niklimaagi tootja turuosad, või kui need ei ole kättesaadavad, siis nende vastavad käibed. Vastusena sellele küsimusele esitas Indoneesia valitsus järjekordse loetelu kümnest suurimast niklimaaki tootvast äriühingust niklimaagi tootmismahu põhjal aastatel 2019 ja 2020. Kokku moodustas nende äriühingute toodang vastavalt 37 % ja 42 % kogu omamaisest toodangust. Kahes loetelus kümne suurima niklimaagi tootja kohta kattusid ainult kaks tootjat.

(381)

Puudusi käsitlevas kirjas palus komisjon Indoneesia valitsusel esitada ka küsimustiku vastustes nimetatud kümne suurima niklimaagi tootja aktsionäride struktuur. Samuti palus komisjon Indoneesia valitsusel esitada nende kümne niklimaagi tootja aktsionäride struktuur, kelle ta oli tuvastanud IRNC suurtarnijatena.

(382)

Indoneesia valitsus vastas, et peale Antami, kes oli noteeritud äriühing, ei olnud teised äriühingud Indoneesia börsil noteeritud ja seega ei olnud tal võimalik saada teavet nende äriühingute aktsionäride struktuuri kohta. Lisaks esitas Indoneesia valitsus kümne suurima niklimaagi tootja teise loetelusse kuuluva kahe äriühingu aktsionäride struktuuri, mis näitas, et need kaks äriühingut olid eraõiguslikud. Ka komisjoni esitatud äriühingute loetelu puhul esitas Indoneesia valitsus aktsionäride struktuuri kuue äriühingu kohta, kelle puhul osutati, et tegemist on eraõiguslike äriühingutega. Samuti väitis Indoneesia valitsus, et ainuke eksportiv tootja, kes Indoneesias niklimaaki ostis, tarnis niklimaaki ainult eraõiguslikelt tarnijatelt.

(383)

Uurimise käigus ilmnes, et Indoneesia valitsuse väide, mille kohaselt tal ei olnud teavet niklit kaevandavate äriühingute aktsionäride struktuuri kohta, oli sisuliselt vale. Vastupidi, komisjon tegi kindlaks, et Indoneesia valitsus jälgib tähelepanelikult kaevandusettevõtjate omandisuhet. Esiteks, kui äriühing taotleb kaevandusluba (näiteks kaevandustegevuse luba või kaevandustegevuse eriluba), siis peab ta esitama Indoneesia asjaomastele ametiasutustele oma aktsionäride struktuuri, sest välisomanduse suhtes kehtivad teatavad piirangud. Valitsuse määruse nt 77/2014 (73) kohaselt võivad kaevandustegevuse load ja kaevandustegevuse eriload kuuluda välisomandusse 75 % ulatuses. Kaevandustegevuse lubade / kaevandustegevuse erilubade välisomanduse protsendimäärad algavad 49 %st ja tõusevad järk-järgult 60 %ni, kui tegemist on töötlemis- või rafineerimistoimingutega, ja 70 %ni, kui tegemist on allmaakaevandamisega. Teiseks on aktsionäride struktuur Indoneesia valitsuse jaoks vajalik ka 2009. aasta kaevandamisseaduse kohase võõrandamisnõude rakendamiseks, mida kohaldatakse valitsuse määrusega nr 1/2017 ning energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 9/2017 (muudetud energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 43/2018), nagu on selgitatud põhjendustes 425–433. Samuti on Indoneesia valitsus alates 2009. aasta kaevandamisseaduse kehtestamisest andnud välja mitu määrust, millega nõutakse kesk- või piirkondliku valitsuse heakskiitu kaevandusettevõtjate aktsionäride ja juhatuse liikmete muutmiseks. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrus nr 27/2013 oli esimene määrus, millega kehtestati kaevandustegevuse lubade omanike aktsionäride ja juhatuse liikmete muutmise heakskiitmise nõuded. Põhimõtteliselt nõuti selle määrusega energeetika- ja maavarade ministeeriumi või piirkondliku omavalitsuse heakskiitu (sõltuvalt nende vastavatest volitustest) kaevandustegevuse luba omavate kaevandusettevõtjate aktsionäride ja juhatuse liikmete muutmiseks. Viimane sellekohane määrus on valitsuse määrus nr 48/2017 (74). Peale selle sisaldus äriühingu GAG Nikel aktsionäride struktuur kõnealuse äriühingu kohustusliku iga-aastase töökava ja eelarve taotluses/aruandes, mille Indoneesia valitsus esitas vastusena artikli 28 kohaldamisele, nagu on märgitud põhjenduses 349. Seega peab kaevandusettevõtja igal aastal, mil ta kohustuslikku iga-aastast töökava ja eelarvet taotleb, teatama energeetika- ja maavarade ministeeriumile selle kohta esitatud teabepaketi osana oma aktsionäride struktuuri. Kuna Indoneesia valitsus ei teinud seoses kaevandusettevõtjate omandisuhte ja kontrollimisega koostööd, pidi komisjon lünkade täitmiseks alusmääruse artikli 28 kohaselt seega tuginema kasutada olevatele faktidele.

(384)

Esiteks uuris komisjon uurimise käigus esitatud väga piiratud teavet kaevandusettevõtjate omandisuhte ja kontrolli kohta. Äriühingu PT GAG Nikel vastuses B liitele märgiti, et Antam on vähemusaktsionär ja enamik aktsiaid kuulub teisele äriühingule. Indoneesia valitsus ei esitanud oma vastustes küsimustikule konkreetset teavet selle kohta, kas äriühingu aktsionärid on avalik-õiguslikud isikud. Komisjoni leitud avalike allikate (75) põhjal selgus aga, et kõnealuse äriühingu tegelik aktsionär oli Indoneesia valitsus, kellele äriühing täielikult kuulus. Järgnevalt leidis see kinnitust äriühingu PT GAG Nikel kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus. Selle tulemusel oli selge, et Indoneesia valitsus ei olnud esitanud täielikku ja õiget teavet kõnealuse äriühingu lõpliku omandisuhte kohta.

(385)

Lisaks märgitakse, et Indoneesia valitsus ei lisanud äriühingut PT Vale Indoneesia suurimate niklimaaki kaevandavate äriühingute loetellu. Avalikult kättesaadava teabe põhjal kaevandas PT Vale 2019. aastal aga ligikaudu 4,2 miljonit (76) tonni niklimaaki, mis on rohkem kui Indoneesia valitsuse teatatud suurima niklimaagi kaevandusettevõtja 2019. aastal kaevandatud kogus. Peale selle on riigil äriühingu PT Indonesia Asahan Aluminium (Inalum) (77) kaudu ka 20 % osalus äriühingus PT Vale Indonesia (78). Indoneesia valitsusest sai äriühingu PT Vale aktsionär 2020. aastal osana Indoneesia valitsuse nõudest võõrandada välisriikide omanduses olevad osalused. Lisaks väitis Indoneesia valitsus vastuses artiklit 28 käsitlevale kirjale, et PT Vale ei ole riigi omanduses olev ettevõte (jättes mainimata Indoneesia riigi 20 % osaluse äriühingus PT Vale) ning et ta ei tooda ega müü mitte niklimaaki, vaid niklikivi. Kuigi PT Vale on niklikivi tootja, on sellel äriühingul Indoneesias ka niklimaagi kaevandus (79) ja ta kaevandab niklimaaki tootmisharusiseseks kasutamiseks.

(386)

See näitab, et Indoneesia valitsus esitas suurimate niklit kaevandavate tarnijate kohta ebatäpset teavet ning rääkis ühtlasi vastu andmetele, mille ta esitas vastustes küsimustikule ja puudusi käsitlevale kirjale ning kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus esitatud selgitustes. Peale selle ei esitanud Indoneesia valitsus mitte ainult ebausaldusväärseid andmeid niklimaagi tarbimise kohta, nagu on selgitatud põhjenduses 351, vaid samuti on ebausaldusväärne tootmismaht, sest Indoneesia valitsus ei võtnud arvesse niklimaagi tootmist tootmisharusiseseks tarbimiseks. Need ilmselged vasturääkivused seavad kahtluse alla Indoneesia valitsuse poolt uurimise kõnealuste aspektide kohta esitatud andmete õigsuse ja usaldusväärsuse.

(387)

Võttes arvesse Indoneesia valitsuse esitatud piiratud ja ebajärjepidevat teavet, uuris komisjon selleks, et täita märkimisväärsed lüngad seoses riigi omandiga ja kontrolli teostamisega niklimaaki kaevandavates äriühingutes, avalikult kättesaadavaid allikaid. Kahjuks oli kaevandusettevõtjate, sealhulgas suurte kaevandusettevõtjate omandisuhte ja kontrollimise kohta vähe avalikult kättesaadavat teavet. Sellest hoolimata selgus kõnealustest uuringutest, et lisaks Antamile (80) omab riik Antami kaudu aktsiaid ka äriühingutes PT GAG Nikel ja PT WEDA Bay Nickel, (81) kuigi Indoneesia valitsuse väitel puudus tal teave äriühingu PT WEDA Bay Nickel aktsionäride struktuuri kohta.

(388)

Samuti nähtus komisjoni uuringutest, et veel üks riigi omanduses olev äriühing, PT Timah TbK, tegeleb Kagu-Sulawesis nikli kaevandamisega oma tütarettevõtja PT Tim Nikel Sejahtera kaudu (82). Ühe Indoneesia valitsuse nimetatud äriühingu – PT Tonia Mitra Sejahtera – aktsionär on Indoneesia kaubandusministeerium.

(389)

Järgnevalt arvutas komisjon riigi omanduses olevate ettevõtete osakaalu omamaise tootmise protsendimäärade põhjal, mille Indoneesia valitsus oli uurimise käigus esitanud. Isegi kui võtta arvesse avalikult kättesaadavat teavet väga piiratud arvu äriühingute kohta (viis) võrreldes Indoneesia valitsuse teatatud kaevandusettevõtjate koguarvuga (üle 290), võib järeldada, et riigi omanduses olevate ettevõtete osakaal 2020. aasta kogutoodangus oli üle 27 % (83) (Indoneesia valitsuse esitatud teave ei sisaldanud äriühingute PT Vale ja PT Tim Nikel Sejahtera osasid). Juba see iseenesest kajastab riigi omanduses olevate ettevõtete märkimisväärset turuosa ja seda tuleks käsitada alahinnatuna, sest on väga tõenäoline, et arvukate muude kaevandusettevõtjate hulgas, mille kohta avalikult kättesaadav teave puudub, on teisi riigi omanduses olevaid ettevõtteid. Artikli 28 põhjal võis komisjon seega eeldada, et suurem osa niklimaaki tootvatest kaevandusettevõtjatest kuulus tegelikult riigile. Võttes arvesse põhjendustes 425–434 selgitatud võõrandamiskohustust, võib see protsendimäär ainult tõusta.

(390)

Indoneesia valitsuse koostöö puudumise tõttu pidi komisjon tuginema enda uurimisele ka seoses kaevandusettevõtjate juhtimise ja kontrollimisega. Ka selle kohta oli avalikult kättesaadav teave piiratud. Mis puudutab Antami, siis leidis komisjon, et vastavalt äriühingu aastaaruannetele on volinike nõukogus viis liiget ja juhatuses neli liiget. Tundub, et Indoneesia valitsusel on Antamis ainult nn Dwiwarna omandiõigusega A-seeria aktsiad. Kõikidel teistel äriühingutel on B-seeria aktsiad. Dwiwarna osalusega aktsionäridel / nende volitatud esindajatel on ainuõigus nimetada ametisse direktoreid ja volinike nõukogu liikmeid. 2018. aastal vabastati ametist ja asendati Indoneesia valitsuse ja tema volitatud esindaja ettepanekul volinike nõukogu viiest liikmest kaks ja juhatuse neljast liikmest kolm. Samamoodi vabastati 2019. aastal ametist ja asendati Indoneesia valitsuse ja tema volitatud esindaja ettepanekul volinike nõukogu esimees ja juhatuse esimees. Peale selle on volinike nõukogu praegune esimees endine relvajõudude liige, veel üks volinik on praegune luureteenistuse liige ja teine volinik on energeetika- ja maavarade ministeeriumi ametnik. Viiest volinikust ainult kaks on liigitatud sõltumatuteks volinikeks. Samuti on volinike nõukogu üks direktor äriühingu GAG Nikel endine töötaja, teine Inalumi endine töötaja ja kolmas veel ühe riigi omanduses oleva ettevõtte endine töötaja. Erasektorit esindab ainult üks direktor.

(391)

Peale selle kuulub äriühingu GAG Nikel volinike nõukogusse kaks liiget, samal ajal kui vastavalt äriühingu GAG Nikel küsimustiku vastustele kuulub juhatusse kaks liiget või vastavalt Antami 2020. aasta aruandele kolm liiget. Üks äriühingu GAG Nikel volinike nõukogu praegune liige on energeetika- ja maavarade ministeeriumi endine mineraali- ja kivisöetulude valdkonna direktor, samal ajal kui endine volinike nõukogu esimees (kes ei ole enam ametis alates 20. juunist 2020) oli Antami töötaja. Äriühingu GAG Nikel praegune juhatuse esimees ja veel üks direktor on Antami töötajad ning kolmas direktor on Inalumi töötaja.

(392)

Äriühingu PT Vale juhatusse kuulub viis liiget ja volinike nõukogusse kümme liiget. Volinike nõukogu praegune aseesimees on Inalumi strateegiliste teenuste osakonna praegune direktor (84). Veel üks volinike nõukogu liige on endine Indoneesia side- ja teabevahetusminister ning Indoneesia riigi omanduses oleva elektriettevõtja PT. PLN tegevjuhi asetäitja. Veel üks volinike nõukogu liige on endine energeetika- ja maavarade ministeeriumi direktor ja endine Antami volinike nõukogu esimees ning tööstusministri praegune abi metalli, maagaasi ja loodusvarade küsimustes.

(393)

Kuna Indoneesia valitsus suurel määral koostööst keeldus, järeldas komisjon toimikus sisalduva teabe ja oma uurimise põhjal, et kaevandusettevõtjad, kelle toodang moodustab olulise osa niklimaagi toodangust, on täielikult või osaliselt riigi omanduses, samuti juhib ja/või kontrollib neid riik ja need on tihedalt seotud Indoneesia valitsusega.

(394)

Lisaks riigi omanduses olemisele ning ametlikele sidemetele riigi ja kaevandusettevõtjate vahel hindas komisjon seda, kas kaevandusettevõtjatel on valitsusasutuse volitused ja kas nad teostavad neid volitusi valitsusasutuse ülesannete täitmisel.

(395)

Uurimise käigus leidis kinnitust, et olenemata omandisuhtest kehtib kõikide kaevandusettevõtjate suhtes seoses niklimaagi pakkumisega mitu valitsuse kehtestatud meedet, mida nad peavad rakendama, nimelt 1) omamaise töötlemise kohustus, 2) ekspordipiirangud ja/või ekspordikeeld, 3) kohustuslik iga-aastane töökava ja eelarve, 4) võõrandamiskohustus ja 5) kohustuslik hinnakujundusmehhanism. Need kohustused näitavad selgelt, et kaevandusettevõtjad täidavad valitsusasutuse ülesandeid.

(396)

Kõnealuste meetmete asjakohase taustana tuletab komisjon meelde, et vastavalt 2009. aasta kaevandamisseaduse artiklile 4 kuuluvad mineraalid riigi kontrolli alla. Peale selle on 2009. aasta kaevandamisseaduse põhieesmärk tagada niklimaagi varude maksimaalne lisaväärtus Indoneesia majanduse jaoks. Sel eesmärgil on õigusaktidega ette nähtud riigi kontroll mineraalide ja kivisöe kaevandamise üle. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud järgmine: „Lõikes 1 osutatud riigi kontrolli mineraalide ja kivisöe üle teostavad valitsus ja/või piirkondlikud valitsused“. Lisaks võib Indoneesia valitsus kehtestada mineraalipoliitika, millega prioriseeritakse omamaiseid huve, eelkõige tootmise ja ekspordi kontrollimise kaudu. Artikli 5 lõikes 2 on sätestatud järgmine: „Lõikes 1 osutatud riiklikke huve saab ellu viia tootmise ja ekspordi kontrollimise kaudu“. Indoneesia valitsusel on õigus määrata kindlaks igas provintsis toodetava kauba kogus. Artikli 5 lõikes 3 on sätestatud järgmine: „Lõikes 2 osutatud kontrolli teostamisel on valitsusel õigus määrata kindlaks igas provintsis aasta jooksul toodetava kauba kogus“. Artikli 144 kohaselt teeb Indoneesia valitsus kaevandusettevõtjate haldamise üle hoolikat järelevalvet. Nimetatud artikli rakendamiseks võttis Indoneesia valitsus vastu valitsuse määruse nr 55/2010 kaevandusettevõtjate haldamist käsitlevate suuniste ja järelevalve kohta. Artiklis 22 on sätestatud, et Indoneesia valitsuse poolne järelevalve on muu hulgas seotud „tootmise ja müügiga, sealhulgas mineraalide ja kivisöe kvaliteedi, koguse ja hinnaga“.

(397)

Lisaks võttis Indoneesia valitsus 2009. aasta kaevandamisseaduse rakendamiseks vastu valitsuse määruse nr 23/2010, mida on muudetud valitsuse määrusega nr 24/2012. Artikli 89 lõike 1 kohaselt „[k]ontrollib minister mineraalide ja kivisöe tootmist tootmisega seotud kaevandusloa omanike ja tootmisega seotud kaevandamise eriloa omanike poolt“ ning artikli 89 lõikes 2 on sätestatud, et „[p]unktis 1 osutatud mineraali- ja kivisöetootmise kontrollimise eesmärk on a. täita keskkonnanõuded; b. kaitsta mineraali- ja kivisöevarusid; c. kontrollida mineraalide ja kivisöe hindu.“ Lisaks on artikli 90 lõikes 1 sätestatud, et „[m]inister otsustab mineraalide ja kivisöe toodangu riikliku koguse provintside tasandil“ ning artikli 90 lõikes 2 on sätestatud, et „[m]inister võib delegeerida asjaomaste piirkondade/linnade mineraalide ja kivisöe toodangu koguse üle otsustamise õiguse kuberneridele.“ Peale selle on artiklis 84 sätestatud järgmine: „1) tootmisega seotud kaevandusloa omanikud ja tootmisega seotud kaevandamise eriloa omanikud peavad käsitama esmatähtsana omamaiseid vajadusi mineraalide ja/või kivisöe järele. 2) Minister määrab kindlaks punktis 1 osutatud vajadused mineraalide ja kivisöe järele, mis hõlmavad töötleva tööstuse ja omamaise otsetarbimise vajadusi.“

(398)

Tootmise kontrollimisega kaasneb ka mineraalide omamaise müügi ja hindade kontrollimine. Nimetatud määruse artikli 92 lõikega 1 antakse ministrile õigus „kontrollida mineraalide ja kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse loa omanike ja tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanike mineraalide ja kivisöe müüki“. Peale selle on artikli 92 lõikes 2 sätestatud järgmine: „Punktis 1 osutatud mineraalide ja kivisöe müügi kontrollimise eesmärk on a. eelistada tarneid mineraalide ja kivisöe omamaise vajaduse rahuldamiseks ja b. stabiliseerida mineraalide ja kivisöe hinnad“.

(399)

Lisaks tootmismahule teeb Indoneesia valitsus ranget järelevalvet kõikide müügitehingute üle omamaisel turul. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 7/2017 artiklis 10 on sätestatud järgmine: „Metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa ja kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikud peavad esitama ministrile kõik metallmineraalide või kivisöe müügilepingud peadirektori või kuberneri kaudu vastavalt nende volitustele.“ Lisaks on artiklis 11 sätestatud järgmine: „1) Metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa ja kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikud peavad esitama igal kuul hiljemalt 5 (viie) kalendripäeva jooksul pärast eelmise kuu lõppu ministrile metallmineraalide või kivisöe müügitegevuse aruande peadirektori või kuberneri kaudu vastavalt nende volitustele. 2) Lõikes 1 osutatud metallmineraalide või kivisöe müügiaruanne sisaldab vähemalt müüdud metallmineraalide või kivisöe müügihinda, müügimahtu ja kvaliteeti, müügikohti ning riiki või piirkonda, kus müük toimus.“

(400)

Juba need meetmed näitavad ulatuslikku sekkumist ja keskvalitsuse kontrolli mäetööstuses, sealhulgas niklimaagi puhul, muu hulgas seoses tootmis- ja müügieesmärkide, hinnakontrolli ja omamaiste vajaduste eelistamisega Indoneesias kaevandatud mineraalide järele. Tegemist ei ole üksnes kaevandusettevõtjaid käsitleva õigusraamistikuga, vaid raamistikuga, milles kaevandusettevõtjatele antakse volitused, mis on võimaldanud neil kujundada välja valitsusasutuse ülesanded seoses mäetööstustoodete turustamise ja tarnimisega, et täita valitsuse asjakohaseid eesmärke. Alljärgnevatest konkreetselt niklimaagi sektoriga seotud meetmetest nähtub täpsemalt, kuidas Indoneesia valitsus oma volitusi ja kontrolli kaevandusettevõtjate üle teostab.

(401)

2009. aasta kaevandamisseaduse artikli 102 kohaselt on „kaevandustegevuse loa ja kaevandustegevuse eriloa omanikul kohustus suurendada mineraali- ja/või kivisöevarude lisaväärtust, tegeledes arenduse, töötlemise ja puhastamisega, ning mineraalide ja kivisöe kasutamisel“. Lisaks on artikli 103 lõikes 1 sätestatud järgmine: „Tootmisega seotud kaevandustegevuse loa ja kaevandustegevuse eriloa omanikul on kohustus teha omamaiste mäetööstustoodete töötlemis- ja puhastamistoiminguid“ ning artikli 103 lõikes 2 on sätestatud järgmine: „Punktis 1 osutatud kaevandustegevuse loa ja kaevandustegevuse eriloa omanik võib töödelda ja puhastada teiste kaevandustegevuse lubade ja kaevandustegevuse erilubade omanike mäetööstustooteid“.

(402)

Omamaise töötlemise ja rafineerimise kohustuse eesmärk on muu hulgas a) suurendada kaevandamise väärtust selle tulemusel saadavate kaupade teel, b) pakkuda tööstusele toorainet, c) luua töökohti ja d) suurendada riigi tulusid. Teiste sõnadega kehtestati nende sätetega kõikidele niklimaaki kaevandavatele äriühingutele kohustus ehitada oma töötlemis-/puhastamistehas või müüa oma toodet sellistele omamaistele tehastele.

(403)

Peale selle on 2009. aasta kaevandamisseaduse artikliga 170 ette nähtud viie aasta pikkune nn ajapikendus: „Töölepingu omanik […], kes on tootmist juba alustanud, peab alustama artikli 103 lõikes 1 nimetatud puhastamistoiminguid hiljemalt 5 (viie) aasta jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest“. Valitsuse määruse nr 23/2010 (muudetud valitsuse määrusega nr 24/2012) artikli 112 lõikega 4 kinnitati, et kaevandustegevuse loa omanikud peavad tegelema omamaiselt töötlemise ja puhastamisega hiljemalt viie aasta jooksul alates 2009. aasta kaevandamisseaduse jõustumisest: „Enne valitsuse käesoleva määruse väljaandmist õigusnormide alusel antud kaevandusload, piirkondlikud kaevandusload ja väikesemahulise kaevandustegevuse load jäävad kuni nende kehtivusaja lõppemiseni kehtima ning nende alusel tuleb […]c) hakata tegelema omamaise töötlemise ja/või rafineerimise/sulatamisega hiljemalt 5 (viie) aasta jooksul alates mineraalide ja kivisöe kaevandamist käsitleva 2009. aasta seaduse nr 4 jõustumisest“.

(404)

Nendest kohustustest nähtub, et kaevandusettevõtjad ei saa oma tootmis- ja töötlemistegevust ärilistest kaalutlustest lähtuvalt vabalt korraldada. Selle asemel peavad nad täitma kohustuse maaki toota ja omamaiselt töödelda, et anda sellele Indoneesias suuremat lisaväärtust. Seepärast on neile antud valitsusasutuse volitused, mille tulemusel nad viivad ellu valitsuse nõutavat tegevust.

(405)

11. jaanuaril 2014 andis Indoneesia valitsus välja valitsuse määruse nr 1/2014, millega muudeti valitsuse määruse nr 24/2012 artiklit 112 ja lisati uus artikkel 112C. Artikli 112 peamise muudatusena jäeti välja valitsuse määruse nr 23/2010 artikli 112 lõike 4 punkt c (mille kohaselt pidi kaevandustegevuse loa või väikesemahulise kaevandustegevuse loa omanik viie aasta jooksul alates 2009. aasta kaevandusseaduse jõustumisest mineraale omamaiselt töötlema ja rafineerima), sest tähtaeg oli möödunud. Nimetatud täiendavas artiklis 112C sätestatud põhitingimused on järgmised: 1) 2009. aasta kaevandamisseaduse artiklis 170 osutatud töölepingute omanikud peavad oma mäetööstustooteid omamaiselt rafineerima ja 2) kõnealuse määruse artikli 112 lõike 4 punktis a osutatud kaevandustegevuse ja tootmislubade omanikud peavad oma mäetööstustooteid omamaiselt töötlema ja rafineerima (85).

(406)

Samal päeval anti valitsuse määruse nr 1/2014 rakendusmäärusena välja energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrus nr 1/2014 (86). Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 1/2014 on esitatud suuniseid töötlemise või rafineerimise taseme kohta, mis tuleb enne eksportimist tagada. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 1/2014 on määratletud 11 metallmineraali, mille eksport alates 2014. aasta jaanuarist keelati. Kuut metalli, sealhulgas niklit, tohtis eksportida ainult töödeldud kujul.

(407)

Püüdes leevendada töötlemata või ebapiisavalt töödeldud mineraalide ekspordikeelu mõju kaevandusettevõtjatele ja riigi ekspordituludele, andis Indoneesia valitsus välja valitsuse määruse nr 1/2017, millega lubatakse kaevandusettevõtjatel jätkata osaliselt töödeldud toodete ja teatavat liiki maakide eksportimist viie aasta jooksul alates 11. jaanuarist 2017, kui on täidetud rakendusmäärustes sätestatud tingimused. Kaubandusministeeriumi määruse nr 01/M-DAG/PER/1/2017 artiklis 4 on sätestatud järgmine: „Artikli 3 lõikes 1 osutatud ja III liites esitatud mäetööstustooteid saab eksportida ainult teatavatel tingimustel: a. nikli tootmiseks kaevandustegevuse luba või kaevandustegevuse eriluba omav äriühing 1. on kasutanud < 1,7 % (alla ühe koma seitsme protsendise) niklisisaldusega maaki sisendina vähemalt 30 % (kolmekümne protsendi) ulatuses tema omanduses oleva niklitöötlemis- ja puhastamistehase koguvõimsusest ja 2. on ehitanud oma puhastustehase või ehitab seda kas iseseisvalt või koostöös teiste isikutega“.

(408)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 25/2018 põhjal kohaldati teatavatele kriteeriumidele (see tähendab niklisisaldus alla 1,7 %) vastavate metallmineraalide suhtes erieeskirju. Artikli 46 lõikes 1 on sätestatud järgmine: „Tootmisega seotud kaevandustegevuse loa või tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikud võivad kõige hiljem 11. jaanuari 2022. aasta kuupäevaga müüa < 1,7 % (alla ühe koma seitsme protsendise) niklisisaldusega maaki või pestud boksiiti Al2O3 tasemega >= 42 % (nelikümmend kaks protsenti või rohkem) välisriikidesse täpsustatud kogustes, kasutades kindlaksmääratud tariife / harmoneeritud süsteemi kooskõlas õigusnormidega“ ning artikli 46 lõikes 2 on sätestatud: „Lõikes 1 osutatud < 1,7 % (alla ühe koma seitsme protsendise) niklisisaldusega maaki või pestud boksiiti Al2O3 tasemega >= 42 % (nelikümmend kaks protsenti või rohkem) võib müüa tingimusel, et a. puhastamistehas on ehitatud või selle ehitamine on pooleli ja b. kooskõlas õigusnormidega tasutakse eksporditollimaks“. Rafineerimis-/sulatustehase võis ehitada individuaalselt või koos teiste isikutega.

(409)

Neid tooteid oli lubatud eksportida üksnes pärast seda, kui inspektor on läbi viinud kontrollimenetluse ja väliskaubanduse peadirektoraat on energeetika- ja maavarade ministeeriumi soovituse põhjal loa andnud. Kontrollimise eesmärk oli tagada, et mäetööstustooted vastavad minimaalse töötlemise ja/või rafineerimise nõudele.

(410)

2017. aasta veebruaris andis rahandusminister välja määruse PMK nr 13/PMK.010/2017 (87) (järgnevalt muudetud rahandusministeeriumi määrusega PMK nr 164/PMK.010/2018), millega kehtestatakse töödeldud metallmineraalide mitmesuguste vormide eksporditollimaksu määrad. Alla 1,7 % niklisisaldusega niklimaagi ekspordimaks oli 10 %.

(411)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 11/2019 kohaselt toodi alla 1,7 % niklisisaldusega niklimaagi ekspordikeeld ettepoole, 31. detsembrile 2019. Kõik energeetika- ja maavarade ministeeriumi soovitused alla 1,7 % niklisisaldusega niklimaagi eksportimise kohta, mis anti välja enne energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrust nr 11/2019, olid jätkuvalt kehtivad. Soovitus aegus aga 31. detsembril 2019. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrus nr 11/2019 jõustus 1. jaanuaril 2020. Kuni 31. detsembrini 2019 sai energeetika- ja maavarade ministeerium alla 1,7 % niklisisaldusega niklimaagi ekspordi kohta jätkuvalt soovitusi anda.

(412)

Seepärast on alates 1. jaanuarist 2020 keelatud mis tahes liiki niklimaagi eksport.

(413)

Need niklimaagi ekspordipiirangud ja selle ekspordikeeld piiravad oluliselt kaevandusettevõtjate võimalusi müüa niklimaaki kõrgeimat hinda pakkuvatele ostjatele üle maailma. Kõnealused äriühingud saavad müüa ainult Indoneesia turul järgmise etapi tootmisharule – peamiselt roostevaba terase tootmisharule –, kuigi niklimaagi varud on kogu maailmas napid ja Indoneesia on väga suur tootja. Nimetatud piirangute tulemusel oli omamaiste tarbijate kui niklimaaki kasutavate tootmisharude arv väga väike, samuti langetasid need niklimaagi omamaiseid hindu. See näitab järjekordselt, et kaevandusettevõtjad ei olnud kaugeltki vabaturul osalejad, vaid riigiorganid, kes sisuliselt täitsid valitsusasutuse ülesandeid.

(414)

Valitsuse määruse nr 23/2010 (muudetud valitsuse määrusega nr 24/2012) artikli 101 kohaselt peavad „[k]aevanduslubade omanikud ja kaevandamise erilubade omanikud esitama kõik uuringutest ja tootmistegevusest saadud andmed pädevale ministrile, kubernerile või asevalitsejale/linnapeale“. Peale selle on artiklis 103 sätestatud järgmine: „Artiklis 101 osutatud aruannete näol on tegemist eduaruannetega kindlaksmääratud aja jooksul tehtud töö ja konkreetse tegevuse kohta, mille esitavad uurimisega seotud kaevandusloa omanikud ja uurimisega seotud kaevandamise eriloa omanikud, samuti tootmisega seotud kaevandusloa omanikud ja tootmisega seotud kaevandamise eriloa omanikud“. Samuti on sätestatud: „Artiklis 101 osutatud iga-aastased töökavad ja eelarved esitatakse pädevale ministrile, kubernerile või asevalitsejale/linnapeale kõige hiljem 45 (neljakümne viie) tööpäeva jooksul enne iga kalendriaasta lõppu“.

(415)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 11/2018 (88) (muudetud energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrustega nr 22/2018 ja nr 51/2018) on iga-aastane töökava ja eelarve määratletud kui „mineraalide ja kivisöe kaevandamise valdkonna iga-aastane töö- ja eelarvekava, mis hõlmab ärilisi, tehnilisi ja keskkonnaaspekte“. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 11/2018 pannakse kaevandusstegevuse loa omanikele kohustus koostada iga-aastane töökava ja eelarve ning edastada see heakskiitmiseks ministrile või kubernerile vastavalt nende pädevusele (artikli 61 lõike 1 punkt b). Lisaks kõnealuse kohustuse sätestamisele keelatakse energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 11/2018 kaevandustegevuse loa omanikel viia ellu ehitus-, kaevandus-, töötlemis- ja/või rafineerimistegevust ning transporti enne nende iga-aastase töökava ja eelarve heakskiitmist.

(416)

Kaevandustegevuse loa omanikud ja kaevandustegevuse eriloa omanikud peavad esitama iga-aastase töökava ja eelarve vähemalt 90 kalendripäeva ja mitte hiljem kui 45 kalendripäeva enne eelarveaasta lõppu; see ajavahemik hõlmab ka iga-aastasele töökavale ja eelarvele heakskiidu saamist.

(417)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi või kuberneri nimel hindab mineraalide ja kivisöe valdkonna peadirektoraat iga-aastast töökava ja eelarvet ning kiidab selle heaks või esitab sellele vastused hiljemalt 14 tööpäeva jooksul pärast tervikliku ja nõuetekohase iga-aastase töökava ja eelarve kättesaamise kuupäeva. Kaevandustegevuse lubade omanikud peavad esitama iga-aastase töökava ja eelarve läbivaadatud versiooni, milles võetakse arvesse mineraalide ja kivisöe valdkonna peadirektoraadi vastust, hiljemalt viie päeva jooksul pärast mineraalide ja kivisöe valdkonna peadirektoraadi vastuse kättesaamist. Mineraalide ja kivisöe valdkonna peadirektoraat kiidab iga-aastase töökava ja eelarve läbivaadatud versiooni heaks hiljemalt 14 tööpäeva jooksul pärast tervikliku ja nõuetekohase iga-aastase töökava ja eelarve kättesaamise kuupäeva. Uurimisega seotud kaevandustegevuse lubade ja kaevandustegevuse erilubade, tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade ja tootmisega seotud kaevandustegevuse erilubade või konkreetselt töötlemist ja/või rafineerimist käsitlevate tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade omanikud võivad jooksva aasta jooksul ühel korral taotleda iga-aastase töökava ja eelarve muutmist, kui nende tootmisvõimsus peaks muutuma. Iga-aastase töökava ja eelarve muutmise taotlus tuleb esitada pärast seda, kui kaevandustegevuse loa omanik on esitanud oma teise kvartaliaruande ning hiljemalt jooksva aasta 31. juulil. Kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega peavad tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade ja tootmisega seotud kaevandustegevuse erilubade omanikud esitama oma teostatavusuuringute aruannete muudatused, kui tehnilised, majanduslikud või keskkonnaalased näitajad peaksid muutuma. Uurimisega seotud kaevandustegevuse lubade ja kaevandustegevuse erilubade, tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade ja tootmisega seotud kaevandustegevuse erilubade või konkreetselt töötlemist ja/või rafineerimist käsitlevate tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade omanikud peavad teavitama kõikidest oma kaevandusteenuste kasutamise muudatustest jooksval aasta.

(418)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrus nr 11/2018 tunnistati kehtetuks ja asendati energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 7/2020 (89). Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrus nr 7/2020 sisaldab iga-aastase töökava ja eelarve nõude kohta sarnaseid sätteid kui määrus nr 11/2018.

(419)

Uurimise käigus esitas Indoneesia valitsus niklimaaki kaevandavate äriühingute kohta neli iga-aastast töökava ja eelarvet. Komisjon märkis, et iga-aastane töökava ja eelarve sisaldab üksikasjalikku kvantitatiivset, kvalitatiivset ja finantsteavet uurimistegevuse, ressursside ja varude, kaevandamistegevuse, töötlemis- ja rafineerimismahtude, ekspordiks turustamise ja transportimise kohta, samuti omamaiste turgude, keskkonna, ohutuse, tööjõu ja hinnanguliste finantsandmete (müük, litsentsitasud, tulu, tulumaks) kohta.

(420)

Kahjuks ei esitanud Indoneesia valitsus tegelikke teostatavusuuringuid ega osalenud aruteludes selle üle, kuidas iga äriühingu tootmiseesmärgid kehtestatakse, samuti selle üle, kuidas Indoneesia valitsus teeb järelevalvet teostatavusuuringuga hõlmatud ajavahemiku jooksul tegelikult saavutatud tootmise üle ja võtab sellega seoses järelmeetmeid. Kuna selles olulises aspektis koostööd ei tehtud, pidi komisjon alusmääruse artikli 28 alusel tuginema eeldustele.

(421)

Indoneesia valitsus esitas nii Indoneesias ajavahemikul 2017–2020 toodetud niklimaagi mahud kui ka niklimaagi omamaise tarbimise samal ajavahemikul. Nendest andmetest ilmnes, et niklimaagi tootmis- ja tarbimismahu vahel esines märkimisväärne lahknevus. Peale selle ei olnud võimalik ühitada Indoneesia valitsuse poolt niklimaagi omamaise tarbimismahu kohta esitatud andmeid IRNC niklimaagi ostmise mahuga, mida kaugmeetodil ristkontrolliti ja mis paistab viitavat sellele, et Indoneesia valitsus esitas niklimaagi tarbimise kohta ekslikku teavet.

(422)

Peale selle märgitakse, et lisaks iga-aastase töökava ja eelarve esitamise nõudele, mida on selgitatud põhjendustes 414–419, peavad kaevandustegevuse loa omanikud esitama energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 11/2018 alusel veel kolm aruannet: a) korrapäraselt esitatav aruanne, b) lõpparuanne ja c) sõltuvalt kaevandustegevuse loa omaniku laadist eri tasemel nõuetele vastav eriaruanne. Mis puudutab esitatava teabe liiki, siis peavad kaevandustegevuse loa omanikud esitama muu hulgas teavet tootmis- ja müügitegevuse kohta.

(423)

Kaugmeetodil toimunud ristkontrolli käigus kinnitas GAG Nikel, et ta esitab kvartali-, poolaasta- ja aastaaruandeid nii niklimaagi tootmismahu kui ka selle müügimahu ja -väärtuse kohta. Komisjon palus äriühingul esitada kõnealused aruanded uurimisperioodi kohta. Komisjon võimaldas Indoneesia valitsusele selle teabe esitamiseks mitu päeva pärast kaugmeetodil toimunud ristkontrolli lõppu. Indoneesia valitsus esitas selle teabe aga alles pärast seda, kui komisjoni oli teda teavitanud alusmääruse artikli 28 kohaldamisest, nagu on selgitatud põhjenduses 349.

(424)

Iga-aastast töökava ja eelarvet käsitlevatest eeskirjadest ilmneb järjekordne aspekt seoses Indoneesia valitsuse sisulise ja range kontrolliga iga kaevandusettevõtja iga-aastaste tootmiseesmärkide üle. Komisjon järeldas, et kõnealuste iga-aastast töökava ja eelarvet käsitlevate eeskirjade tulemusel on kaevandusettevõtjate põhiomadused ja ülesanded pakkuda niklimaaki kooskõlas valitsuse eesmärgiga toetada järgmise etapi roostevaba terase tootmisharu. Kaevandusettevõtjate põhiomaduste ning Indoneesia valitsuse eesmärkide ja ülesannete ühisosa või kattuvuse määr mineraalide sektoris näitab, et kaevandusettevõtjad omavad või täidavad valitsusasutuse volitusi või neile on need volitused antud.

(425)

2009. aasta kaevandamisseaduse alusel peavad välisomanikele kuuluvad kaevandusettevõtjad võõrandama oma aktsiaid Indoneesia osapooltele eesmärgiga edendada omamaiseid investeeringuid mäetööstusse. 2009. aasta kaevandamisseaduses ei ole täpsustatud seda, millises ulatuses tuleb aktsiaid võõrandada, vaid see on jäetud keskvalitsuse reguleerida asjakohastes rakendusmäärustes.

(426)

Alates 2009. aasta kaevandamisseaduse väljaandmisest on keskvalitsus järk-järgult muutnud võõrandamisnõude minimaalset protsendimäära. Praegu on valitsuse määruse nr 23/2010 2017. aasta muudatusega (valitsuse määrus nr 1/2017) (90) ning energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 9/2017 (91) (muudetud energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 43/2018 (92)) kohaldatav minimaalne võõrandamisnõue 51 %.

(427)

Artiklis 97 on sätestatud: „Välisinvesteeringute puhul peavad kaevandusloa omanikud ja kaevandamise eriloa omanikud võõrandama 5 (viie) tootmisaasta möödumisel järk-järgult oma aktsiaid nii, et kümnendal aastal kuuluks vähemal 51 % (viiskümmend üks protsenti) nende aktsiatest Indoneesia osapooltele“. Peale selle on sätestatud: „Lõikes 1 osutatud aktsiad võõrandatakse Indoneesia osapooltele, kelle hulka kuuluvad valitsus, provintsivalitsused või piirkonna-/linnavalitsused, riigi omanduses olevad ettevõtted, piirkondade omanduses olevad ettevõtted või riigi eraõiguslikud üksused“.

(428)

Välisinvestoritele kuuluvaid aktsiaid võib müüa Indoneesia eraettevõtjatele ainult juhul, kui Indoneesia valitsus, provintsivalitsused, piirkonna-/linnavalitsused, riigi omanduses olevad ettevõtted ja piirkondade omanduses olevad ettevõtted on aktsiate ostmisest kõigepealt keeldunud. Võõrandamine võib toimuda uute aktsiate emiteerimise ja/või olemasolevate aktsiate otsese või kaudse üleandmise või müügi teel. Tuleb tähele panna, et erinevalt kaevandamisettevõtjatest ei kohaldata võõrandamiskohustust sulatusettevõtjate suhtes.

(429)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 9/2017 on sätestatud, et võõrandatavate aktsiate hind põhineb „õiglasel turuväärtusel“, võtmata arvesse mineraalivarude väärtust võõrandamise ajal. Kõnealust võõrandatavate aktsiate hinda käsitlevat sätet on muudetud energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 43/2018, milles on sätestatud, et õiglase turuhinna puhul ei võeta arvesse mineraali- või kivisöevarude väärtust, välja arvatud need varud, mida saab kaevandada tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade või tootmisega seotud kaevandustegevuse erilubade kehtivusajal. Peale selle arvutatakse õiglane turuväärtus diskonteeritud rahavoogude meetodil, tuginedes majanduslikule kasule võõrandamise perioodil kuni tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade või tootmisega seotud kaevandustegevuse erilubade kehtivusaja lõpuni ja/või turupõhistele võrdlusandmetele.

(430)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 9/2017 kohaselt on võõrandatava aktsia reguleeritud hind a. keskvalitsusele, provintsivalitsusele, regentkonnale / kohalikule omavalitsusele pakutav maksimaalne hind või b. riigi omanduses olevale ettevõttele, piirkonna omanduses olevale ettevõttele või riigi eraõiguslikule üksusele pakutav minimaalne hind.

(431)

Määrusega PerMen nr 43/2018 muudeti eespool nimetatud sätet ning nähti ette, et võõrandatava aktsia reguleeritud hind on a. keskvalitsusele, provintsivalitsusele, regentkonnale / kohalikule omavalitsusele, riigi omanduses olevale ettevõttele, piirkonna omanduses olevale ettevõttele või valitsuse poolt koos provintsivalitsuse, regentkonna / kohaliku omavalitsuse, riigi omanduses oleva ettevõtte ja/või piirkonna omanduses oleva ettevõtjaga energeetika- ja maavarade ministeeriumi kaudu loodud või määratud eriotstarbelisele üksusele pakutav maksimaalne hind või b. riigi eraõiguslikule üksusele pakkumismenetluse teel pakutav minimaalne hind.

(432)

Valitsus võib (energeetika- ja maavarade ministeeriumi kaudu) kaasata sõltumatu hindaja võõrandatava aktsia hinna hindamiseks. Kui võõrandava aktsia hinna kohta kokkuleppele ei jõuta, siis on energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 9/2017 sätestatud, et võõrandatavaid aktsiaid pakutakse sellise võõrandatava aktsia hinna põhjal, mille arvutamisel tuginetakse valitsuse läbiviidud hinnangule. Praegu on see säte energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusest nr 43/2018 välja jäetud.

(433)

2020. aasta kaevandamisseaduses säilitati välisomanduse võõrandamise nõue ja sellega nähti konkreetselt ette, et välisinvestorid peavad võõrandama teatava arvu aktsiaid eesmärgiga tagada, et kõikidest aktsiatest vähemalt 51 % kuulub Indoneesia investoritele. See minimaalse võõrandamise nõue on järjepidev valitsuse määruse nr 23/2010 alusel kohaldatavate praeguste võõrandamisnõuetega. Mis puudutab sellise võõrandamise aega ja menetlusi, siis on 2020. aasta kaevandamisseadusega ette nähtud, et sellised küsimused määratakse kindlaks asjaomastes valitsuse määrustes (praegu valitsuse määruses nr 23/2010), mille kohaselt peab võõrandamismenetlus algama pärast kaevandusettevõtja tootmise alustamise viiendat aastapäeva.

(434)

Nendest sätetest nähtub, et Indoneesia valitsus püüab suurendada oma sisulist kontrolli kaevandusettevõtjate üle, laiendades oma kohalolekut ja tõrjudes välja välisomanduses olevaid kaevandusettevõtjaid. Omamaisele järgmise etapi tootmisharule niklimaagi pakkumist käsitleva üldeesmärgi täitmiseks on need üksused pärast suhteliselt lühikese aja möödumist kohustatud loobuma oma omandist, kusjuures eelisõigus selle omandamiseks on Indoneesia valitsusel ja muudel avalik-õiguslikel äriühingutel. Samuti on olemas erieeskirjad aktsiate hinna määramise kohta, mis ei tundu olevat kooskõlas läbirääkimistega, mida ettevõtjad selliste sätete puudumise korral turul tavapäraselt peaksid. Selle põhjal järeldas komisjon, et võõrandamiskohustusest nähtub, kuidas Indoneesia valitsus teostab sisulist kontrolli kaevandusettevõtjate omandisuhte ja juhtimise üle eesmärgiga tagada, et nad jätkuvalt täidaksid valitsusasutuse ülesandeid kooskõlas Indoneesia valitsuse poliitikaeesmärkidega.

(435)

Uurimise käigus ilmnes, et niklimaagi hind kujundati valitsuse mehhanismi põhjal, mis ei võimaldanud määrata hinda kindlaks tavapärase pakkumisel ja nõudlusel põhineva turudünaamika alusel. Hinnakujundust käsitlevate asjaomaste õigusaktide muutmine näitab, et Indoneesia valitsus on aktiivselt jälginud niklimaagi hindu konkreetsete meetmete kaudu alates 2010. aastast. Alguses väitis Indoneesia valitsus, et hinnakujundusmehhanismi kohaldati peamiselt seoses litsentsitasude kogumisega. Järgnevalt sekkus Indoneesia valitsus aastate jooksul hindadesse üha jõulisemalt, kuni ametlikult kehtestati spetsiaalset hinnakujundusmehhanismi käsitlev õigusakt, millega kodifitseeriti hinnakujundusmehhanism, mis de facto juba olemas oli. Aastate jooksul ja eriti alates 2017. aastast on selle mehhanismi eesmärk olnud kehtestada kehtivast rahvusvahelisest turuhinnast oluliselt madalam hind, et soodustada roostevaba terase tootmisharu arengut vastavalt kokkuleppele ja kahepoolsele koostööle Hiina valitsusega.

(436)

Hinnakujundusmehhanismi põhieesmärk on tagada niklimaagi tarnimine rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalama hinnaga, millest saab kasu roostevaba terase tootmisharu. Samal ajal püütakse selle reguleeritud hinnaga võtta arvesse ka kaevandusettevõtjate huve, et tagada jätkuv varustamine selle madalama hinnaga ning vältida pankrotte ja sotsiaalset rahulolematust. Samuti tagatakse sellega minimaalsel tasemel tulu riigi jaoks, kuigi see on palju väiksem kui juhul, kui see hind ei oleks rahvusvahelisest hinnast madalam. Seda on kinnitanud mineraalide ja kivisöe valdkonna tegevdirektor, kelle eesmärk, nagu eespool märgitud, oli tagada „õiglus sulatustehaste jaoks, kes soovivad võimalikult madalaid hindu. Teiselt poolt tuleb [sellega] tagada, et nikli kaevandamisega pakutakse mäetööstusele piisav marginaal“ (93).

(437)

Kõikide kättesaadavate tõendite põhjal järeldas komisjon, et reguleeritud hinna kaudu kavatses Indoneesia valitsus konkreetselt tagada, et niklimaagi hind oleks rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalam, millest saab kasu roostevaba terase tootmisharu. Selle mehhanismi kaudu teostas Indoneesia valitsus sisulist kontrolli kaevandusettevõtjate võimaluse üle kehtestada hindu, mis vastasel korral oleksid turul esineva tavapärase pakkumise ja nõudluse põhjal erineval tasemel.

(438)

Veel üks tõend, mis näitab, et kaevandusettevõtjatele on antud valitsusasutuse volitused, on nende ametlik määramine „rahvuslikult olulisteks üksusteks“.

(439)

Uurimise käigus ilmnes, et niklit kaevandavaid äriühinguid PT. Antam TBK UPBN Southeast Sulawesi, PT. Ceria Nugraha Indotama ja PT Vale tunnustatakse ametlikult kui rahvuslikult olulisi üksusi mineraalide ja kivisöe sektoris (94). Tuletatakse meelde, et Antam on riigi omanduses olev ettevõte ja riigil on aktsiad ka äriühingus PT Vale, samal ajal kui PT Ceria Nugraha Indotama on eraõiguslik äriühing.

(440)

See staatus põhineb energeetika- ja maavarade ministeeriumi 18. oktoobri 2021. aasta käskkirjal nr 202.K/HK.02/MEM.S/2021, mis käsitleb energeetika- ja maavarade ministri käskkirja nr 77 K/90/MEMILIKI/2019 (rahvuslikult oluliste üksuste kohta energeetika ja maavarade valdkonnas) teist muudatust (95). Rahvuslikult oluliste objektidena on loetletud 34 mineraalide ja kivisöe sektori äriühingut.

(441)

Äriühingud, kellel on õigus see tunnustus saada, on riigi majanduse arengu seisukohast elutähtsad ettevõtjad või riigi strateegilised tuluallikad mineraalide ja kivisöe sektoris. Tegevuse häirete või ohu korral tagab riigi politsei rahvuslikult olulistele üksustele esmajärjekorras julgeolekualase abi. 2004. aasta määruses 63 rahvuslikult oluliste objektide julgeoleku kohta on sätestatud: „Rahvuslikult oluliste üksuste järelevalvaja vastutab rahvuslikult oluliste üksuste kaitse eest vastavalt iga objekti sisejulgeoleku põhimõttele“. Lisaks on sätestatud järgmine: „Indoneesia Vabariigi politsei on kohustatud tagama rahvuslikult olulisele üksusele julgeolekualase abi“ ja „Indoneesia Vabariigi politsei kasutas rahvuslikult oluliste üksuste kaitsejõude, lähtudes vajadustest ja tekkida võivate ohtude ja/või häirete hinnangust“. Riigi sekkumine on tagatud ka ametiühingute võetavate meetmete korral (96).

(442)

Eespool kirjeldatu põhjal järeldas komisjon, et asjaolu, et niklimaagi valdkonnas tegutsevatel (avalik-õiguslikel või eraõiguslikel) kaevandusettevõtjatel on õigus saada tunnustatud kui rahvuslikult oluline üksus, näitab järjekordselt, et nad omavad või täidavad valitsusasutuse volitusi või neile on need volitused antud.

(443)

Eespool kirjeldatud üldine õiguskeskkond ja esitatud hinnang näitavad, et niklimaaki pakkuvad kaevandusettevõtjad on riigiorganid. Indoneesia õigus- ja majanduskeskkonnast nähtub, et kaevandusettevõtjad täidavad valitsusasutuse ülesandeid, pakkudes niklimaaki Indoneesia valitsuse nimel. Sarnaselt muudele mineraalidele Indoneesias on niklimaak loodusvara, mida täielikult kontrollib ja majandab Indoneesia valitsus. Hoolimata sellest, et Indoneesia valitsus koostööst suurel määral keeldus, näitas uurimine, et mitu kaevandusettevõtjat, kelle toodang moodustab olulise osa niklimaagi omamaisest toodangust, on täielikult või osaliselt riigi omanduses ning Indoneesia valitsus juhib ja/või kontrollib neid.

(444)

Lisaks formaalsetele kaudsetele kontrolli märkidele on Indoneesia valitsus loonud tervikliku normide raamistiku, mida kaevandusettevõtjad peavad järgima. Seega näitavad kaevandusettevõtjate põhiomadused, et niklit kaevandavad äriühingud ei ole tavapärased turuosalised, vaid üksnes rakendavad Indoneesia valitsuse kehtestatud raamistikku, täites seoses roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmisharuga valitsusasutuse ülesandeid. Kõik Indoneesia valitsuse kehtestatud meetmed on oma laadilt järjepidevad ja süstemaatilised ning hõlmavad kõiki niklimaagi tootmise ja töötlemise, müügi, ekspordipiirangute ja turuhindade kehtestamise aspekte, samuti ranget kontrolli välisriikide äriühingute üle võõrandamiskohustuse kaudu ning omamaiste kaevandusettevõtjate ametlikku määramist rahvuslikult olulisteks objektideks.

(445)

Seega järeldas komisjon, et Indoneesia valitsus annab rahalist toetust, pakkudes roostevaba terase tootjatega seotud sulatustehastele niklimaaki omaiste kaevandusettevõtjate kaudu, kes tegutsevad riigiorganitena alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iii tähenduses.

(446)

Lisaks järeldusele, et kaevandusettevõtjad on alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a kohaldamisel avalik-õiguslikud asutused, uuris komisjon teise võimalusena ka seda, kas Indoneesia valitsus andis rahalist toetust, tehes kaevandusettevõtjatele (eraõiguslike asutustena) ülesandeks müüa roostevaba terase tootjatele niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, nagu on ette nähtud alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga iv.

(447)

Alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv teises taandes on täpsustatud, et rahaline toetus on olemas, kui valitsus „teeb mõnele eraõiguslikule asutusele ülesandeks täita üht või mitut alapunktides i, ii ja iii nimetatud ülesannetest, mis on tavaliselt valitsuse ülesanne, ja menetlus ei erine tegelikult valitsuste poolt tavaliselt järgitavast menetlusest“. Alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktis iii kirjeldatud liiki ülesannetega on tegemist juhul, kui „valitsus pakub kaupu või teenuseid, mis ei kuulu üldisesse infrastruktuuri, või ostab kaupu ...“. Need sätted kajastavad WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 alapunkte iii ja iv ning nende tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb võtta arvesse WTO asjakohast menetluspraktikat.

(448)

Menetluses „USA – ekspordipiirangud“ otsustas WTO vaekogu, et WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 alapunktis iv sisalduvate sõnade „volitama“ ja „suunama“ tavatähenduse kohaselt peab valitsuse tegevus sisaldama delegeerimist (volitamise puhul) ja käskude andmist (suunamise puhul). Vaekogu lükkas tagasi Ameerika Ühendriikide esitatud põhjust ja mõju käsitleva argumendi ning nõudis selget ja kinnitavat delegeerimist või käskude andmist. Järgmises menetluses (USA – tasakaalustavad tollimaksud dünaamilise muutmälu suhtes) leidis aga apellatsioonikogu, et sõnade „volitama“ ja „suunama“ asendamine sõnadega „delegeerima“ ja „käske andma“ on standardina liiga jäik. Apellatsioonikogu arvamuse kohaselt tähendab „volitamine“, et valitsus paneb vastutuse eraõiguslikule asutusele, ning „suunamine“ tähendab olukorda, kus valitsus teostab oma võimu eraõigusliku asutuse üle. Mõlemal juhul kasutab valitsus eraõiguslikku asutust oma volitatud esindajana rahalise toetuse andmiseks, ning „enamikul juhtudel on eeldatav, et eraõigusliku asutuse volitamine või suunamine hõlmab teataval määral ka ähvardust või stiimuleid“.

(449)

Samal ajal ei lubata WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 alapunktiga iv liikmetel kehtestada toodetele tasakaalustusmeetmeid „kui valitsus teostab oma üldisi regulatiivseid volitusi“ või kui valitsuse sekkumine „võib või ei pruugi omada erilist tagajärge lihtsalt konkreetsetel faktilistel asjaoludel ning turuosaliste vaba valiku põhjal“. Pigem osutavad volitamine ja suunamine „valitsuse aktiivsemale rollile kui lihtsalt stimuleerimine“. Peale selle ei leidnud WTO, et „eraõiguslikule asutusele kaalutlusõiguse andmine on tingimata vastuolus selle eraõigusliku asutuse volitamise või suunamisega […]. Ehkki võib esineda juhtumeid, mille puhul eraõiguslikule asutusele antud kaalutlusõiguse ulatus on selline, et enam ei ole võimalik teha nõuetekohaselt järeldust, et seda eraõiguslikku asutust on volitatud või suunatud (täitma konkreetset ülesannet), on see faktiline/tõendatav küsimus, mis tuleb lahendada iga juhtumi korral eraldi“. Kooskõlas asjaomaste WTO otsustega ei võrdu kõik valitsuse meetmed, millest kasu saadakse, alusmääruse artikli 3 ja WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a kohase rahalise toetusega.

(450)

Kokkuvõttes on asjaomastes WTO otsustes sätestatud järgmine.

(451)

Kooskõlas selle menetluspraktikaga uuris komisjon Indoneesia valitsuse sekkumise laadi, see tähendab, kas Indoneesia valitsuse sekkumine hõlmab niklimaagi tootjate volitamist või suunamist pakkuda sulatustehastele niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, volitatud või suunatud asutuste laadi, see tähendab, kas niklimaagi tootjad on eraõiguslikud asutused alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses, ning volitatud või suunatud asutuste tegevust, see tähendab, kas volitatud või suunatud niklimaagi tootjad pakuvad Indoneesia sulatustehastele niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest ja tegutsevad seega valitsuse volitatud esindajatena. Peale selle hindas komisjon, kas täidetud ülesanne antaks tavapäraselt valitsusele, see tähendab, kas niklimaagi pakkumine Indoneesia sulatustehastele on valitsuse tavapärane tegevus ning kas see ülesanne ei erine tegelikkuses tavadest, mida valitsused tavaliselt järgivad, see tähendab, kas tootjate/kaevandusettevõtjate poolt niklimaagi tegelik pakkumine erineb tegelikult sellest, mida valitsus ise oleks teinud.

(452)

Võttes arvesse eelmises punktis osutatud WTO menetluspraktikat, analüüsis komisjon kõigepealt, kas Indoneesia valitsuse toetus Indoneesia terasetööstusele niklimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumise vormis on tegelikult mitmesuguste asjaomaste valitsuse meetmete eesmärk ja mitte üksnes üldiste regulatiivsete volituste teostamise kõrvalmõju. Uurimises keskenduti eriti asjaolule, kas niklimaagi kindlakstehtud madalamad hinnad olid osa valitsuse eesmärkidest või kaasnesid madalamad hinnad pigem tahtmatult valitsuse üldise regulatiivse tegevusega. Komisjon järeldas, et Indoneesia valitsuse mitmesuguste sekkumiste eesmärk oli toetada roostevaba terase tootmisharu ja et niklimaagi madalamad hinnad olid nende meetmete kavandatud eesmärk.

(453)

Indoneesia valitsus võttis aastate jooksul selle poliitikaeesmärgi täitmiseks mitmeid meetmeid. Punktis 4.4 on üksikasjalikult kirjeldatud asjakohast tausta ja konteksti, millest lähtuvalt tegi Indoneesia valitsus otsuse anda oma märkimisväärsetele niklimaagi varudele võimalikult suurt lisaväärtust, arendades omamaiselt sulatussektorit ja järgmise etapi roostevaba terase tootmisharu. Osana sellest üldisest poliitikast kavatses Indoneesia valitsus luua sulatustehastele stiimulid Indoneesias sulatusvõimekuse väljatöötamiseks ja säilitamiseks, muu hulgas nendele sulatustehastele niklimaagi madalate hindade tagamise ning eelkõige ekspordipiirangute kaudu koos valitsuse täiendavate meetmetega, nimelt omamaise töötlemise nõuete ja kohustusliku hinnakujundusmehhanismiga, millega hoiti hinnad kunstlikult madalal.

(454)

Eelkõige kehtestati 2009. aasta kaevandamisseadusega kõikidele niklimaaki kaevandatavatele äriühingutele kohustus ehitada oma töötlemis-/puhastamistehas või müüa oma toodet sellistele omamaistele tehastele. Selle näol oli tegemist töötlemata niklimaagi de facto ekspordipiiranguga. Üks peamine selle kohta 2009. aasta kaevandamisseaduses sätestatud eesmärk on „toetada ja arendada riikliku võimekuse laiendamist, et tagada suurem konkurentsivõimeline võimekus riiklikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil“ (artikli 3 punkt d). 2009. aasta kaevandamisseadus kinnitab Indoneesia valitsuse eesmärki töötada välja mineraalide töötlemise järgmise etapi tootmisharud ja tagada neile konkurentsieelis rahvusvahelisel tasandil. Kuna niklimaagi peamine kasutusala on roostevaba terase tootmine, siis on selge, et 2009. aasta kaevandamisseadusest saavad kasu peamiselt eksportivad tootjad.

(455)

Nagu on üksikasjalikult selgitatud eelmises punktis riigiorganina tegutsevate kaevandusettevõtjate kohta, rakendas Indoneesia valitsus seoses niklimaagiga eelkõige järgmisi meetmeid, mida kohaldatakse kõikide kaevandusettevõtjate suhtes olenemata sellest, kas nad on riigi või erasektori omanduses:

(456)

Kokkuvõttes nõuti töötlemiskohustusega sulatustehastelt niklimaagi omamaist töötlemist, mis näitab Indoneesia valitsuse kavatsust tagada, et niklimaaki toodetakse ja töödeldakse omamaiselt, mitte ei ekspordita. Järgnevate de facto või de jure ekspordipiirangute või alates 2014. aastast (pärast 2009. aastal alanud üleminekuperioodi) kehtiva niklimaagi ekspordi keelu ning eelkõige alates 1. jaanuarist 2020 kehtiva täieliku ekspordikeelu konkreetne eesmärk oli tagada, et lisaks sellele, et niklimaaki tuleb töödelda omamaiselt, ei saa seda eksportida. Selle asemel tuli see hoida omamaisel turul, millest sai kasu roostevaba terase tootmisharu ja mille tulemuseks olid niklimaagi madalamad omamaised hinnad.

(457)

Ekspordipiirangutest (ja omamaise töötlemise nõudest) tulenevaid niklimaagi madalaid hindu toetati veelgi 2020. aastal kehtestatud kohustusliku hinnakujundusmehhanismiga.

(458)

Indoneesia valitsus hakkas niklimaagi hindade teatavaid aspekte reguleerima juba 2010. aastal valitsuse määruse nr 23/2010 artikli 85 kaudu. See õigusakt sisaldas võrdlushinda, peamiselt Indoneesia valitsusele makstavate litsentsitasude taseme arvutamise eesmärgil. Kaevandusettevõtjate ja sulatustehaste tehingute hinnad ei olnud sellega veel reguleeritud. Samuti kohaldati võrdlushinda selles varajases etapis ainult omamaiste niklimaagiga seotud tehingute suhtes. Indoneesia valitsus soovis tagada, et võttes arvesse omamaiste hindade potentsiaalselt madalat taset võrreldes ekspordihindadega, suudab valitsus koguda piisaval tasemel litsentsitasusid omamaiselt müügilt. Artiklis 85 sätestatud hinnakujundusmehhanismi muudeti oluliselt 2017. aastal valitsuse määrusega nr 1/2017, millega Indoneesia valitsus hakkas reguleerima mitte üksnes niklimaagi hinda seoses litsentsitasudega, vaid ka tegelikku tehinguhinda. Valitsuse määruse nr 1/2017 artikli 85 muudetud versioon on sõnastatud järgmiselt: „1) Nii mineraalide kui ka kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse loa omanikud, kes müüvad mineraale ja kivisütt, peavad tuginema võrdlushinnale; 2) punktis 1 nimetatud hinna kehtestab a. metallide ja kivisöe valdkonna minister või b. mittemetallmineraalide ja kivimite puhul kuberner või asevalitseja/linnapea, sõltuvalt oma rollist; 3) punktis 1 nimetatud hind kehtestatakse turumehhanismi põhjal ja/või sõltuvalt rahvusvahelisel turul heakskiidetud hinnast; 4) metallmineraalide ja kivisöe hinna kindlaksmääramise üksikasjad kehtestatakse ministri määrusega“ (97).

(459)

Indoneesia valitsus kehtestas tegeliku mehhanismi kaevandusettevõtjate ja sulatustehaste vaheliste tehingute võrdlushindade kindlaksmääramiseks oma erimääruste kaudu, millega saavutati niklimaagi märkimisväärselt madalam hind rahvusvahelistel turgudel. Mineraalide võrdlushind nikli kohta esitati järgmise energeetika- ja maavarade ministeeriumi käskkirjas nr 2946K/30/MEM/2017 sätestatud valemina: mineraalide võrdlushind niklimaagi kohta = % Ni × paranduskoefitsient × valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushind nikli kohta. „1. Mineraalide võrdlushind niklimaagi kohta on metallmineraalide võrdlushind niklimaagi puhul väljendatuna USA dollarites kuivtoote tonni kohta. 2. % Ni on niklisisaldus niklimaagis. 3. Paranduskoefitsient on protsendimäär, milles on arvesse võetud müüdava kauba kvaliteedist tuleneva allahindluse või ülehindluse väärtust järgmistel tingimustel: a. 1,9 % niklisisaldusega niklimaagi paranduskoefitsient = 20 % ja b. paranduskoefitsient kõigub 1 % võrra suuremaks/väiksemaks niklisisalduse iga 0,1 % muutuse puhul“. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 7/2017 on määratletud mineraalide võrdlushind kui „metallmineraalide hind, mis määratakse kindlaks müügihetkel FOB-hinna alusel iga kaevandatava metallmineraali kohta“ ja valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushind kui „eelmisel kuul avaldatud metallmineraalide keskmise hinna põhjal saadud hind või tehingu kuupäeval kehtiv hind vastavalt metallmineraalide avaldatud hinnale“. Valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushinna määrab kindlaks minister igal kuul ja selles osutatakse sellistele rahvusvahelistele hindadele nagu nikli hind Londoni metallibörsil (LME).

(460)

Niklimaagi kohta mineraalide reguleeritud võrdlushinna arvutamise valem on tõepoolest seotud niklimaagi rahvusvahelise hinnaga, kuid see valem hõlmab märkimisväärset paranduskoefitsienti, millega tagatakse, et Indoneesia omamaine niklimaagi hind on rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalam.

(461)

Ka hinnakujunduse reguleerimine näitab konkreetselt Indoneesia valitsuse kavatsust reguleerida hindu tavapärastest turutingimustest madalamale tasemele, millest saab kasu omamaine roostevaba terase tootmisharu. Selle mehhanismi eesmärk oli saavutada rahvusvahelisest turuhinnast oluliselt madalam hind. Seda kinnitasid Indoneesia valitsuse mitmesugused avaldused. Hinnakujundusmehhanism oli äärmiselt oluline ka Indoneesia valitsuse poliitikaeesmärkide seisukohast, sest sellega tagati kaevandusettevõtjate võimalus jätkata tootmist ja järgmise etapi tootmisharu varustamist, kuna Indoneesia valitsuse poolne sulatustehaste poliitiline eelistamine oli seadnud ohtu mitme kaevandusettevõtja toimetuleku.

(462)

Energeetika- ja maavarade ministeeriumi pressiteates nr 253.Pers/04/SJI/2020 mineraalimaakide võrdlushinda käsitleva uue määruse kohta (98) kinnitatakse asjaolu, et Indoneesia valitsuse põhieesmärk on säilitada reguleeritud hinnamehhanismi kaudu niklimaagi hinna madal tase, mis toob kasu omamaisele sulatustööstusele, tagades samal ajal, et see hind võimaldab niklimaagi tootmist jätkata. Mineraalide ja kivisöe valdkonna tegevdirektor on avalikult selgitanud, et „valitsus kehtestas mineraalide võrdlushinna rahvusvahelisest hinnast madalamana, et suurendada sulatustehaste mastaabisäästu“ ja et „mida madalam mineraalide võrdlushind on, seda rohkem sulatustehased kokku hoiavad. Me kehtestame mineraalide võrdlushinna alati rahvusvahelisest turuhinnast madalamal tasemel“. Mineraalisektori edendamise ja ettevõtluse direktor Yunus Saefulhak illustreeris mineraalide võrdlushinna kehtestamist rahvusvahelisest hinnast madalamal tasemel nii: „Näiteks kui rahvusvaheline hind on 60 USA dollarit (märgtoote tonni kohta), siis meie (Indoneesia) hind on 30 USA dollarit (märgtoote tonni kohta)“ (99).

(463)

Teised märkuste esitajad teatasid ka sellest, et Indoneesia valitsus võttis niklimaagi hinna kehtestamisel hoolega arvesse sulatustehaste huve. Mineraalide ja kivisöe valdkonna tegevdirektor kinnitas, et eesmärk on tagada „õiglus sulatustehaste jaoks, kes soovivad võimalikult madalaid hindu. Teiselt poolt tuleb [sellega] tagada, et nikli kaevandamisega pakutakse mäetööstusele piisav marginaal,“ (100) ning lisas: „Loomulikult tuleb tähele panna, et arvutatud keskmine mineraalide hind on rahvusvahelisest hinnast jätkuvalt 30 % madalam. Selle eesmärk on soodustada investeerimiskliimat sulatustehaste jaoks, et ehitada Indoneesias töötlemis- ja rafineerimistehaseid“ (101). Turutingimustega sidumata niklimaagi reguleeritud hind saab toimida üksnes koos ekspordikeeldu paralleelse rakendamisega, millega välistatakse kaevandusettevõtjate muud müügivõimalused ning võimalus hinnapiirangutest kõrvale hoida, müües oma tooteid välisriikides kõrgema hinna eest.

(464)

Kaevandusettevõtjate suhtes niklimaagi ekspordipiirangute kehtestamise ning valitsuse muude meetmetega, mis hõlmasid eelkõige i) hinna reguleerimist, mille tulemusel olid niklimaagi hinnad kunstlikult madalad, ja ii) omamaise töötlemise nõudeid, mis tõid kaasa ülemäärase pakkumise ja allasurutud hinnad, pani Indoneesia valitsus niklimaagi tootjad majanduslikult ebaratsionaalsesse olukorda, sundides neid müüma niklimaaki omamaiselt hindadega, mis olid kunstlikult allasurutud võrreldes oluliselt kõrgemate hindadega, mida nad ilma loa hankimise kohustuste ja hinnakujundusmehhanismita oleksid võinud paljudelt teistelt potentsiaalsetelt klientidelt saada. Seepärast ei ole niklimaaki kaevandavatel äriühingutel võimalik teha ratsionaalset ärilist valikut ja neid mõjutatakse järgima Indoneesia valitsuse poliitikaeesmärki soodustada roostevaba terase tootmisharu.

(465)

Lähtuvalt Indoneesia valitsuse esitatud andmetest niklimaagi tootmise ja tarbimise kohta Indoneesias – eeldusel, et need andmed on õiged, nagu Indoneesia valitsus väidab (vt põhjendused 348 ja 351) – toodetakse niklimaaki oluliselt rohkem kui seda tarbitakse.

(466)

Teiste sõnadega kujutavad need meetmed üheskoos Indoneesia valitsuse poolt niklit kaevandavate äriühingute sõnaselgelt ja kinnitavat delegeerimist või neile käskude andmist pakkuda sulatustehastele niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Indoneesia valitsuse roll läks oluliselt kaugemale tavapärasest sekkumisest mäetööstuse turu reguleerijana. Asjaomaste meetmetega mitte üksnes ei reguleeritud turu üldisi aspekte, vaid määrati ka kaevandusettevõtjate konkreetne käitumine, kohustades neid maaki omamaiselt töötlema, sulgedes eksporditurud ja reguleerides hinda oluliselt madalamale tasemele kui rahvusvahelisel turul. Kõik need meetmed võeti selleks, et kaevandusettevõtjad pakuksid järgmise etapi tootmisharule niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. See kavatsus ilmnes arvukatest poliitilistest avaldustest ja meetmetest.

(467)

Kohustades kaevandusettevõtjaid neid meetmeid järgima (muu hulgas karistuste kehtestamise ja lubade tühistamise teel, vt põhjendused 337–375), ei võimaldanud Indoneesia valitsus neil oma tootmis- ja müügistrateegiaid vastavalt turukaalutlustele vabalt valida. Teiste sõnadega kujutavad need meetmed selgelt n-ö tõendatavat seost valitsuse tegevuse ja eraõiguslike kaevandusettevõtjate käitumise vahel. Indoneesia valitsus kasutas kaevandusettevõtjaid oma volitatud esindajatena sulatustehaste ja roostevaba terase tootjate toetamiseks. Peale selle oli komisjon juba märkinud, et Indoneesia valitsus majandab ja kontrollib loodusvarade, sealhulgas niklimaagi kaevandamist osana oma valitsemisülesannetest (vt põhjendus 374). Seepärast võib niklimaagi pakkumist käsitada ülesandena, mida tavapäraselt täidab valitsus vastavalt oma regulatiivsete volituste teostamisega.

(468)

Selle asemel, et pakkuda niklimaaki Indoneesia valitsuse avaliku poliitika eesmärgi (suurendada niklimaagi madalate hindade kaudu sulatamistehaste võimsust) täitmiseks tegelikust maksumusest väiksema tasu eest otse roostevaba terase tootmisharule, mõjutas Indoneesia valitsus hoolikalt suunatud õigusnormide kaudu kaevandusettevõtjaid seda enda nimel tegema.

(469)

Lõplike järelduste avalikustamise kohta esitatud märkustes vaidlustas Indoneesia valitsus kõigepealt põhjenduses 374 esitatud viite 1945. aasta põhiseadusele, mis on rahalise toetuse kindlaksmääramise seisukohast täiesti ebaoluline. Sellega seoses juhtis Indoneesia valitsus tähelepanu riigi suveräänsuse põhimõttele, mis hõlmab suveräänsust riigi loodusvarade üle, nagu WTO vaekogu on tunnistanud menetluses „Hiina – toorained“ (102).

(470)

Komisjon märkis juba alguses, et viide 1945. aasta põhiseadusele ei piira riigi suveräänsuse põhimõtet, sealhulgas suveräänsust loodusvarade üle. Komisjon ei seadnud kahtluse alla Indoneesia valitsuse võimalust ega suutlikkust teha poliitilisi või regulatiivseid otsuseid. Ainuke järeldus, mille komisjon 1945. aasta põhiseadusele ja 2009. aasta kaevandusseadusele tuginedes põhjenduses 374 tegi, oli see, et kõik mineraalid Indoneesias on avalikud loodusvarad, mida kontrollib ja kasutab riik. Seda, et Indoneesia valitsus andis rahalist toetust niklimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumisega, ei teinud komisjon kindlaks üksnes 1945. aasta põhiseaduse artikli 33 lõikele 2 viitamise põhjal. 1945. aasta põhiseaduse asjakohasust põhjendab asjaolu, et artiklit 33 on kaks korda nimetatud 2009. aasta kaevandamisseaduses, millega mäetööstust tegelikult reguleeritakse ja 1945. aasta põhiseaduses sätestatud põhimõtet rakendatakse. Peale selle märkis komisjon, et riigi suveräänsuse põhimõte ei välista võimalust, et teatavad Indoneesia valitsuse vabalt vastu võetud poliitilised ja regulatiivsed otsused võib Indoneesia WTO lepingust tulenevate kohustuste kohaldamisel liigitada kõikide muude kättesaadavate tõendite põhjal rahalise toetuse andmiseks. Menetluses „Hiina – toorained“ tunnistas vaekogu, et „võime sõlmida rahvusvahelisi lepinguid – näiteks WTO lepingut – on kõige ehedam suveräänsuse teostamise näide“, (103) ent tuletas samal ajal meelde, et „liikmed peavad teostama oma suveräänsust loodusvarade üle järjepidevalt oma WTO lepingust tulenevate kohustustega“ (104). Sellest tulenevalt soovitas (105) vaekogu seoses menetluse „Hiina – toorained“ sisuga, et Hiina peab viima oma teatavate toorainete eksporditollimaksu ja ekspordikvoodid kooskõlla oma WTO lepingust tulenevate kohustustega (seda soovitust toetas apellatsioonikogu (106)). Seepärast leidis komisjon, et viide põhiseadusele on õigusliku tausta mõistmiseks asjakohane, ja lükkas selle vastulause tagasi.

(471)

Samuti väitis Indoneesia valitsus, et komisjoni viidatud kaevandusseadused, -määrused ja -poliitika ei ole rahalise toetuse kindlakstegemise seisukohast asjakohased, sest nendega ei sekkuta ettevõtjatevahelistesse kaubandustehingutesse. Indoneesia valitsus väitis, et komisjon tõlgendas valesti mitmes sättes sisalduvat sõna „kontroll“, mis tegelikult viitab kaevandusettevõtjate haldamise ja järelevalvega seotud tegevusele või ebaseadusliku kaevandamise vastu võitlemise meetmetele, et vältida kaevandamistegevuse põhjustatud keskkonnakahju ja tagada, et kaevandamise valdkonnas läbiviidav uurimistegevus on täielikult kooskõlas hea kaevandamistavaga. Sellega seoses osutas Indoneesia valitsus 2009. aasta kaevandamisseaduse XIX peatükis ja valitsuse määruse nr 55/2010 artiklis 3 esitatud suunamise, järelevalve ja avalikkuse kaitse määratlustele ning rakendussuunistele, paludes komisjonil võtta arvesse kõiki õigusakte, sealhulgas rakendusmeetmeid ja eeskätt valitsuse määrust nr 55/2010. Indoneesia valitsuse arvamuse kohaselt ei tõendanud need sätted, et ta sekkus eraõiguslikesse äritehingutesse ja andis kaevandusettevõtjatele suuniseid pakkuda niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest.

(472)

Täpsemalt vaidlustas Indoneesia valitsus oma rolli niklimaagi turul, mille komisjon oli talle põhjenduses 327 omistanud, viidates energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusele nr 26/2018, mis käsitleb hea kaevandamistava eeskirjade rakendamist ning järelevalvet mineraalide ja kivisöe kaevandamise üle, millega rakendatakse valitsuse määrust nr 55/2010 ning milles on sätestatud, et Indoneesia valitsuse ülesanne on üksnes anda suuniseid heade kaevandamispõhimõtete ja -tavade kohta ning teha nende üle järelevalvet.

(473)

Samamoodi vastas Indoneesia valitsus põhjenduses 374 esitatud järeldusele, et tema kontrolli alla kuuluvad kõik loodusvarad, kinnitades, et ta peab kontrollima mäetööstust, vältimaks negatiivset mõju kaevandustegevusele, nagu keskkonnaseisundi halvenemist ja saastet seoses kaevandamispiirkondadega.

(474)

Kõigepealt leidis komisjon, et järelduse tegemiseks rahalise toetuse andmise kohta niklimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumise vormis peab ta arvesse võtma kõiki asjakohaseid kaevandussektorit käsitlevaid õigusakte või määrusi, sealhulgas rakendusmäärust. Õiguslik hinnang, mis põhineb ainult osalisel teabel ja toimikus sisalduvatel tõenditel, milles võidi mitte arvestada olulist teavet ja tõendusmaterjali, kahjustaks komisjoni järelduste õigsust ja adekvaatsust. Seega oli komisjonil vastupidiselt Indoneesia valitsuse väidetele õiguslik kohustus analüüsida kõiki asjakohaseid tõendeid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(475)

Mis puudutab muid väiteid, siis ei suuda väited selle kohta, et komisjon sai valesti aru sõna „kontroll“ mõistest, ega teatavate õigusaktide osaline ja piiratud tsiteerimine iseenesest komisjoni järeldusi ümber lükata.

(476)

Komisjon ei vaidlusta asjaolu, et Indoneesia valitsus teostab haldamise ja järelevalve teel kontrolli ka eesmärgiga võidelda ebaseadusliku kaevandamise vastu, vältida keskkonnakahju ja tagada hea kaevandamistava. Indoneesia valitsuse kontroll ei piirdu aga üksnes nende tegevustega. Nagu uurimine ja tõendid on põhjalikult näidanud, teostas Indoneesia valitsus kontrolli ka üldeesmärgiga arendada omamaist töötlevat tööstust, muu hulgas niklimaagi tootmise ja müügihinna kontrollimise teel. Asjaolu, et kontrollimisel võis olla muid ja/või täiendavaid eesmärke, ei muuda seda tõsiasja. Juba sellest piisaks kõnealuse väite tagasilükkamiseks.

(477)

Terviklikkuse tagamiseks analüüsis komisjon ka 2009. aasta kaevandamisseaduse XIX peatükis esitatud suunamise, järelevalve ja avalikkuse kaitse määratlusi. Komisjon märkis, et need osutavad suunamis- ja järelevalvetegevusele, mida Indoneesia keskvalitsus teeb provintside ja piirkondade/linnade tasandi üle vastavalt nende pädevusele mäetööstuse haldamisel. See ilmneb määratlusi käsitlevatest lõigetest, millest Indoneesia valitsus teatas, täpsemalt artiklist 139 („Minister annab suuniseid tema haldusalasse kuuluvate provintsivalitsuste ja piirkonna-/linnavalitsuste teostatava kaevandustegevuse juhtimise kohta“) ja artikli 140 lõikest 1 („Minister teeb järelevalvet tema haldusalasse kuuluvate provintsivalitsuste ja piirkonna-/linnavalitsuste teostatava kaevandustegevuse juhtimise üle“). Seda kinnitavad veelgi õigused, mis on omistatud Indoneesia keskvalitsusele 2009. aasta kaevandamisseaduse artikli 6 lõikega 1, mille punkt n hõlmab õigust „suunata mineraalide ja kivisöe kaevandamise haldamist piirkondlike valitsuste poolt ja teostada selle üle järelevalvet“. Seega käsitlevad suunamine ja järelevalve ning nende mõisted kohalike omavalitsuste suunamist ja nende üle järelevalve teostamist Indoneesia keskvalitsuse poolt. See on aga ainult üks Indoneesia keskvalitsusele antud õigus. Komisjon märgib, et Indoneesia valitsus ei osutanud oma argumentides näiteks 2009. aasta kaevandamisseaduse III peatükile, mille sõnaselge pealkiri on „Kontroll mineraalide ja kivisöe üle“. Kõnealust kontrolli teostatakse Indoneesia valitsuse kõikidel tasanditel (artikli 4 lõige 2: „viiakse ellu valitsuse ja/või piirkondlike valitsuste poolt“), vastupidiselt XIX peatükis sätestatud suunamisele ja järelevalvele, mida teostab konkreetselt energeetika- ja maavarade minister. Peale selle on kontrolli mõistet täiendavalt selgitatud 2009. aasta kaevandamisseaduse artiklis 5, kus on märgitud, et „valitsus võib … rahvuslikes huvides … vastu võtta poliitika, millega eelistatakse omamaiseid vajadusi mineraalide ja/või kivisöe järele“ (lõige 1), et „rahvuslikke huve … võib teostada tootmise ja ekspordi kontrollimise teel“ (lõige 2) ja et „järelevalve teostamisel … on valitsusel õigus määrata kindlaks igas provintsis aasta jooksul toodetava kauba kogus“ (lõige 3). Artiklis 5 nimetatud järelevalve on väga erinev XIX peatükis mainitud järelevalvest. 2009. aasta kaevandamisseaduse XIX peatüki artiklis 141 esitatud järelevalve määratlus, millest Indoneesia valitsus teatas, ei hõlma mingeid viiteid tootmisele ega ekspordile. Indoneesia valitsus ei esitanud tõendeid selle kohta, et kontrolli mõiste on artiklis 141 määratletud järelevalvena, ega selle kohta, et artiklis 5 osutatud järelevalve on määratletud artiklis 141. Artiklis 141 esitatud järelevalve määratluses on selgelt viidatud „artiklis 140 nimetatud järelevalvele“, see tähendab Indoneesia keskvalitsuse poolsele järelevalvele kohalike valitsustasandite üle mäetööstuse haldamisel.

(478)

Viidates valitsuse määruse nr 55/2010 artiklile 3 tsiteerib Indoneesia valitsus järjekordselt osaliselt seda õigusakti. Kuigi komisjon ei vaidlusta artiklis 3 esitatud suunamise määratlust, märgib ta, et kontrolli hindamisel ei ole see asjakohane. Asjakohane on seevastu näiteks asjaolu, et „[k]ooskõlas oma volitustega teeb kaevandustegevuse juhtimise üle järelevalvet minister, kuberner või asevalitseja/linnapea …“ (artikli 13 lõige 2), et „[a]rtikli 13 lõikes 2 nimetatud järelevalvet teostatakse seoses järgmisega: … b. turustamine“ (artikli 16 punkt b) ja samuti see, et „[a]rtikli 16 punktis b nimetatud järelevalve turustamise üle hõlmab vähemalt järgmist: a. tootmine ja müük, sealhulgas mineraalide ja kivisöe kvaliteet ja kogus“ (artikkel 22). Indoneesia valitsus ei käsitlenud neid Indoneesia valitsuse niklimaagi hinna kehtestamise üle tehtava kontrolli ja sellesse sekkumise ilmseid õiguslikke aluseid.

(479)

Peale selle ei vaidlustanud komisjon seoses energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 26/2018, et vastavalt selle määruse preambulile on Indoneesia valitsuse ülesanne üksnes teha järelevalvet heade kaevandamispõhimõtete ja -tavade rakendamise üle ning anda selle kohta suuniseid. Komisjon on seisukohal, et see väide iseenesest ei ole Indoneesia valitsuse rolli kirjeldamiseks piisav. Vastupidi, tuleb märkida, et hea kaevandamistava määratlus „hõlmab … b. kaevandustegevuse juhtimist“ (artikli 3 lõike 2 punkt b), mis omakorda „hõlmab järgmise tegevuse rakendamist: a. turustamine“ (artikli 3 lõike 4 punkt a). Neid turustamist käsitlevaid sätteid rakendavad tootmisega seotud kaevandustegevuse lubade ja erilubade omanikud ja „see hõlmab vähemalt järgmist: … c. mineraalide ja kivisöe müügihind, mis lähtub mineraalide võrdlushinnast, kivisöe võrdlushinnast või ministri sätestatud müügihinnast; d. asjaomastes müügilepingutes kehtestatud hinnast, milles juhindutakse mineraalide võrdlushinnast või kivisöe võrdlushinnast“ (artikli 30 lõike 1 punktid c ja d). Ka selles küsimuses tugines Indoneesia valitsus valikulistele tsitaatidele ega käsitlenud teadlikult oma esildises osutatud õigusaktide kõige asjakohasemaid sätteid. Seetõttu lükati need väited tagasi.

(480)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus veel kord, et niklimaaki kaevandavatel äriühingutel ja sulatustehastel oli oma äritehingute, sealhulgas niklimaagi hindade üle läbirääkimisi pidades täielik vabadus ja sõltumatus Indoneesia valitsusest. Indoneesia valitsuse sõnade kohaselt oli mineraalide võrdlushinna eesmärk tagada i) litsentsitasude maksmine ja ii) õiglane äritegevus, seega toimis mineraalide võrdlushind ka niklimaagi kohustusliku hinnapõrandana.

(481)

Komisjon märkis kõigepealt, et Indoneesia valitsuse poolt on vastuoluline väita ühelt poolt, et niklimaaki kaevandavatel äriühingutel ja sulatustehastel on niklimaagi hinna üle läbirääkimisi pidades täielik vabadus, ja teiselt poolt, et mineraalide võrdlushind toimis kohustusliku hinnapõrandana. Juba mineraalide võrdlushinna olemasolu ja selle roll näitavad, et niklimaaki kaevandavatel äriühingutel ja sulatustehastel ei olnud niklimaagi hinna üle läbirääkimisi pidades täielikku vabadust. Peale selle on väitega, mille kohaselt mineraalide võrdlushinna näol on tegemist hinnapõrandaga, vastuolus toimikus sisalduvad kaalukad tõendid, millest nähtub, et praktikas vastasid niklimaagi hinnad nii seotud kui ka sõltumatute isikute vahelistes tehingutes kogu perioodi jooksul mineraalide võrdlushinnale (vt põhjendus 518). See näitab, et mineraalide võrdlushinna puhul oli tegemist reguleeritud ja kohustusliku hinnakujundusmehhanismiga, mida järgisid kõik asjaomased isikud, ning et selle toimimine meelevaldse paranduskoefitsiendi kaudu oli kavandatud ja seda rakendati eesmärgiga tagada niklimaagi rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalamad hinnad. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(482)

Vastusena järeldusele, et Indoneesia omamaist hinda hoitakse rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalamana, kinnitas Indoneesia valitsus, et ühegi määrusega sellisel viisil ei sekkuta. Indoneesia valitsus väitis, et energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 7/2017 kohaselt määratakse mineraalide võrdlushind, vastupidiselt, kindlaks kehtiva turuhinna põhjal ning selle kohustuslik kehtestamine energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 11/2020 näitab, et Indoneesia valitsus järgib rahvusvahelist hinda, sest mineraalide võrdlushind hõlmab valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushinda, mis sisaldab rahvusvahelise hinna elementi. Sellest hoolimata kinnitas Indoneesia valitsus, et ärilised otsused tehingutes sõltusid täielikult asjaomastest isikutest ning Indoneesia valitsus neisse ei sekkunud.

(483)

Komisjon leidis, et Indoneesia valitsuse väide on põhjendamatu, ning lükkas selle kindlalt tagasi. On küll tõsi, et mineraalide võrdlushinnas osutatakse valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushinnale, mis kajastab niklimaagi rahvusvahelist hinda Londoni metallibörsil, ent järgnevalt kohandatakse valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushinda meelevaldse paranduskoefitsiendiga, nagu on selgitatud põhjenduses 460. Paranduskoefitsiendiga kehtestatakse märkimisväärne „allahindlus või ülehindlus vastavalt müüdava kauba kvaliteedile“ (energeetika- ja maavarade ministeeriumi käskkirja nr 2946 K/30/MEM/2017 lisa), millega tagatakse, et niklimaagi omamaised hinnad püsivad alati rahvusvahelisest tasemest madalamad. Seepärast lükati see väide tagasi.

(484)

Mis puudutab kaevandusettevõtjate tegutsemist avalik-õigusliku asutusena, siis väitis Indoneesia valitsus põhjendusele 373 viidates, et ta ei ole kunagi volitanud kaevandusettevõtjaid täitma valitsusasutuse ülesandeid ja toimikus ei ole selle kohta mingeid tõendeid.

(485)

Samuti täpsustas Indoneesia valitsus vastusena põhjendusele 375, et ta ei ole kunagi kindlaks määranud, kellele kaevandusettevõtjad peaksid niklimaaki edasiseks töötlemiseks müüma. Eelkõige osutas Indoneesia valitsus 2009. aasta kaevandamisseaduse artikli 104 lõikele 1, mille sõnastusest – „võivad teha koostööd“ – ilmneb, et kaevandusettevõtjatel on vaba valik teiste ettevõtjatega koostööd teha.

(486)

Komisjon täheldas, et järeldus, mille kohaselt niklimaaki kaevandavad äriühingud tegutsevad riigiorganina, tulenes kaalukatest tõenditest ja nende põhjal põhjendustes 371–445 tehtud järeldustest. Mis puudutab juhiseid selle kohta, kellele kaevandusettevõtjad peaksid niklimaaki müüma, siis tunnistas komisjon, et Indoneesia valitsus ei sunni kaevandusettevõtjaid otseselt tegema koostööd teiste kaevandusloa või kaevandamise eriloa omanikega. 2009. aasta kaevandusseaduse artikli 102 kohaselt on aga kaevandusettevõtjatel kohustus suurendada oma toodangu lisaväärtust. Kui nad ei suuda seda ise teha, peavad nad seega tegema koostööd teiste kaevandusloa või kaevandamise eriloa omanikega. Kui nad on otsustanud koostööd teha, siis on võimalike koostööpartnerite arvu oluliselt piiratud 2009. aasta kaevandamisseadusega, mille artiklis 103 on sätestatud, et toodangut tuleb töödelda omamaiselt Indoneesias, ja piiratud toodangu töötlemises osalemist kaevandusloa või kaevandamise eriloa omanikega. Peale selle annab kaevanduslubasid või kaevandamise erilubasid välja Indoneesia valitsus. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(487)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et ta ei ole kunagi kindlaks määranud, millistel äriühingutel ja piirkondadel on lubatud niklimaaki kaevandada. Tema väitel on kaevanduslubadel kontrollimis- ja reguleerimisfunktsioon, millega tagatakse, et toimingud ei lähe üksteisega vastuollu ning et antud lubasid ei kuritarvitata. Selle toetamiseks osutas Indoneesia valitsus energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusele nr 7/2020, milles on sätestatud, et kaevanduslubade eesmärk on tagada õiguskindlus ja kaevandamistegevuse tulemuslikkus ja tõhusus ning õhutada äritegevuse arendamist. Indoneesia valitsus palus järjekordselt komisjonil vaadelda ka rakendusmäärusi, näiteks energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrust nr 25/2018 mineraale ja kivisütt kaevandavate äriühingute kohta, milles on selgitatud niklimaagi kaevandamise planeerimis- ja haldusetappe. Eelkõige tuletas Indoneesia valitsus seoses iga-aastaste töökavade ja eelarvetega meelde, et kaevandatava niklimaagi kogus sõltub uurimiste ja äriühingute koostatud teostatavusuuringute järeldustest. Indoneesia valitsus kiidab iga-aastase töökava ja eelarve heaks, kui see on kooskõlas teostatavusuuringuga, ja nõuab kaevandusettevõtjatelt mineraali täiendavat töötlemist ainult teatava puhtustasemeni. Indoneesia valitsus väitis, et see nõue on tavapärane ega tulene roostevaba terase tootmisharust.

(488)

Komisjon märkis, et kaevandusloa väljastamise eri eesmärgid ei mõjutanud järeldust, mille kohaselt Indoneesia valitsus määrab kaevanduslubade kaudu kindlaks, millistel äriühingutel on lubatud niklimaaki kaevandada. Lisaks täheldab komisjon, et Indoneesia valitsus ei vaidlustanud järeldust, mille kohaselt ta määrab riigi ja kohalikul tasandil planeerimisotsuste tegemise teel, millistel piirkondadel on lubatud niklimaaki kaevandada. Peale selle kinnitas komisjon, et ta võttis oma analüüsis arvesse energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrust nr 25/2018 ja selle tulemusel ei tehtud käesolevas määruses esitatutest erinevaid järeldusi. Samuti märkis komisjon seoses iga-aastaste töökavade ja eelarvetega, et Indoneesia valitsus ei esitanud terviklikke teostatavusuuringuid ega osalenud aruteludes selle üle, kuidas iga äriühingu tootmiseesmärgid kehtestatakse, samuti selle üle, kuidas ta teeb järelevalvet teostatavusuuringuga hõlmatud ajavahemiku jooksul tegelikult saavutatud tootmise üle ja võtab sellega seoses järelmeetmeid. Kuna selles olulises aspektis koostööd ei tehtud, pidi komisjon alusmääruse artikli 28 alusel tuginema eeldustele. Seega lükati need väited, mida rohkem ei põhjendatud, tagasi.

(489)

Vastusena põhjenduses 393 esitatud järeldusele, et suur osa niklimaaki kaevandavaid äriühinguid on Indoneesia valitsuse omanduses, tuletas Indoneesia valitsus meelde, et 2003. aasta seaduse nr 19 artikli 2 kohaselt luuakse riigi omanduses olevad ettevõtted eesmärgiga maksimeerida nende äritegevuse kasumit.

(490)

Sellega seoses kinnitas Indoneesia valitsus, et kaevandusettevõtjate volitamise ja suunamise kindlakstegemine nõuab kirjalikke õigusakte, mis käesoleval juhul puuduvad. Indoneesia valitsus osutas kivisöesektori näitele, kus energeetika- ja maavarade ministeeriumi 2019. aasta käskkirjaga nr 261 kehtestati avalikuks elektritootmiseks ette nähtud kivisöele hinnalagi. Indoneesia valitsus väitis, et niklimaagi või roostevaba terase tootmisharu puhul sellist hinnalage seevastu ei ole. Indoneesia valitsus kordas, et kooskõlas energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 25/2018 on ainus nõue niklimaagi täiendav töötlemine teatava minimaalse puhtuseni.

(491)

Indoneesia valitsus kinnitas, et käesoleval juhul ei esine ühtegi volitamise ja suunamise kolmest elemendist, mille vaekogu menetluses „USA – ekspordipiirangud“ (107) sõnastas. Ta lisas, et volitamist ja suunamist ei saa kindlaks teha isegi valitsuse meetme majandusmõju põhjal, osutades vaekogu otsusele menetluses „USA – tasakaalustusmeetmed Kanadast pärit okaspuidu suhtes“ (108).

(492)

Komisjon märkis, et asjaolu, et õigusaktide kohaselt luuakse riigi omanduses olevad ettevõtted eesmärgiga maksimeerida kasumit, ei sea kahtluse alla riigi omanduses olemise küsimust ega muid elemente, millele tugineb järeldus, et niklimaaki kaevandavad äriühingud tegutsesid avalik-õigusliku asutusena. Kohustuslikku omamaist töötlemist, ekspordipiiranguid ja kohustuslikku hinnakujundusmehhanismi käsitlevate meetmete olemasolu näitab, et lisaks sellele, et kõik need riigi omanduses olevad ettevõtted ja teised kaevandusettevõtjad ei püüdnud kaugeltki kasumit maksimeerida, olid nad sunnitud majanduslikult ebaratsionaalselt käituma, sest nad olid kohustatud maaki omamaiselt töötlema ning neil ei olnud lubatud eksportida ja seega saada rahvusvahelistel turgudel kõrgemat hinda. Isegi omamaiselt said nad müüa valitsuse määratud madala hinnaga (st mineraalide võrdlushinnaga). Seepärast on Indoneesia valitsuse loodud õiguskeskkond objektiivselt kokkusobimatu õigusaktidest tuleneva väidetava eesmärgiga maksimeerida nende äriühingute kasumit.

(493)

Seoses volitamise ja suunamisega märkis komisjon kõigepealt, et tema peamiste järelduste kohaselt tegutsesid niklimaaki kaevandavad äriühingud riigiorganitena. Seega isegi kui Indoneesia valitsuse kõnealune väide oleks põhjendatud, mida see ei ole, siis ei mõjutaks see järeldust valitsuse või avalik-õigusliku asutuse antud rahalise toetuse kohta. Sisuliselt tõendas komisjon Indoneesia valitsuse poolse kaevandusettevõtjate volitamise ja suunamise olemasolu põhjendustes 446–499. Leitud tõendeid peeti vastavaks WTO asjaomases menetluspraktikas sõnastatud tingimustele ja nõuetele. Nagu komisjon tuletas meelde põhjenduses 448, tuleb menetluse „USA – ekspordipiirangud“ järeldusi lugeda koos apellatsioonikogu järeldustega, mida ka vaekogu menetluses „USA – tasakaalustusmeetmed Kanadast pärit okaspuidu suhtes“ tunnistas. Indoneesia võetud meetmete, sealhulgas omamaise töötlemise kohustuste, ekspordipiirangute ja kohustusliku hinnakujundusmehhanismi kombinatsioon ning nende kohta tehtud avaldused näitavad, et Indoneesia valitsus rakendas neid meetmeid teadlikult selleks, et volitada või suunata niklimaagi tarnijaid tarnima niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Seepärast ei olnud nende meetmetega saavutatud mõju tahtmatu ega üksnes kaasnenud asjaomase poliitika majandusmõjuga. Seetõttu lükati need väited tagasi.

(494)

Seoses põhjendustes 405–413 osutatud ekspordikeeluga väitis Indoneesia valitsus, et selle eesmärk ei olnud moonutada niklimaagi hinda Indoneesias. Selle asemel oli selle eesmärk kaitsta mineraalivarusid ja keskkonda. Samuti kordas Indoneesia valitsus, et niklimaaki käsitlevaid tehinguid tehti sõltumatult, ilma Indoneesia valitsuse sekkumiseta, ning et mineraalide võrdlushind oli hinnapõrand, mis määrati kindlaks rahvusvahelistel turgudel kehtiva hinna ja tava põhjal.

(495)

Sellega seoses tuletas Indoneesia valitsus meelde vaekogu otsust menetluses „USA – ekspordipiirangud“, mille kohaselt ei olnud ekspordipiirangu rahalise toetusena käsitamine üksnes meetmete reageerimise põhjal järjepidev WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepinguga (109). Vaekogu märkis, et rahalise toetuse olemasolu tõestamisel tuleb osutada valitsuse tegevusele. Indoneesia valitsuse väitel täidab ta käesoleval juhul vaid oma ülesandeid ja niklimaaki käsitleva poliitika näol ei ole tegemist meetmega, mille eesmärk on anda subsiidiume. Indoneesia valitsus kinnitas, et komisjoni järeldus on seotud niklimaaki käsitlevale poliitikale reageerimise või selle mõjuga.

(496)

Komisjon osutas oma argumentidele põhjenduses 493 ja märkis, et tema järeldus rahalise toetuse olemasolu kohta ei põhine üksnes Indoneesias kehtestatud ekspordikeelul, vaid Indoneesia valitsuse meetmete ja mehhanismide kogumil, sealhulgas eeskätt omamaise töötlemise kohustusel, iga-aastastel tegevuskavadel ja eelarvetel, võõrandamiskohustusel, niklimaagi hinna kehtestamise mehhanismil ja kaevandusettevõtjate määramisel „rahvuslikult olulisteks üksusteks“. Kõikide nende meetmete kooskõlastatud rakendamine näitab Indoneesia valitsuse teadlikku tegevust saavutada oma poliitikaeesmärk pakkuda kasu niklit töötlevale tootmisharule ja peamiselt roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootjatele. Seepärast leiti, et see väide ei ole põhjendatud, ning see lükati tagasi.

(497)

Vastusena põhjenduses 330 esitatud järeldusele Indoneesia valitsuse niklimaaki käsitleva poliitika ning Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse koostöö vahelise seose kohta väitis Indoneesia valitsus, et Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse kokkulepe kahepoolse majandus- ja kaubanduskoostöö laiendamise ja süvendamise kohta ei ole seotud niklimaagi pakkumisega tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Indoneesia valitsuse sõnade kohaselt ei piirdunud Hiina valitsusega tehtav koostöö roostevaba terase tootmisharuga. Igal juhul tuletas Indoneesia valitsus meelde, et kõikide rahvusvaheliste kokkulepete rakendamise suhtes kehtib Indoneesia õigus, mis on kohaldatav kõikide turuosaliste suhtes Indoneesias.

(498)

Komisjon märkis, et Hiina valitsuse ja Indoneesia valitsuse koostööst, mis uurimise käigus kindlaks tehti, nähtus, et juurdepääs Indoneesia niklimaagile oli üks põhieesmärk, miks Hiina Morowali projektis koostööd tegi. Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse kokkulepe kahepoolse majandus- ja kaubanduskoostöö laiendamise ja süvendamise kohta sõlmiti 2011. aastal, mil niklimaagi eksport Hiina oli suur, nagu on esitatud tabelis 2, ja 2014. aasta ekspordikeeld ei olnud veel jõustunud. Sellest hoolimata sisaldas kokkulepe juba viidet „terasetööstusele“ (III artikkel) kui ühele koostöövaldkonnale, sest 2009. aasta kaevandamisseadusega oli juba ette nähtud omamaise töötlemise kohustus, mille suhtes kehtis viieaastane ajapikendus. Igal juhul ei mõjuta Hiina koostöö eesmärgid järeldust niklimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumine tasakaalustatavuse kohta, sest oli seotud üksnes kõnealuse programmi rakendamise kontekstiga. Seda programmi käsitleva järelduse puhul olid olulised Indoneesia valitsuse võetud meetmed. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(499)

Seepärast järeldas komisjon, et on piisavalt tõendeid selle kohta, et Indoneesia valitsuse võetud meetmete konkreetne eesmärk oli volitada või suunata niklit kaevandavaid äriühinguid täitma poliitikaeesmärke pakkuda kasu roostevaba terase tootmisharule viisil, mille näol on tegemist tasakaalustatava subsiidiumiga, nagu on täpsustatud alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktides iii ja iv, nagu neid on tõlgendatud ja kohaldatakse kooskõlas WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktide iii ja iv kohase asjaomase WTO standardiga.

(500)

Komisjon järeldas, et niklimaaki kaevandavate äriühingute näol oli tegemist avalik-õiguslike asutustega ja/või volitas või suunas Indoneesia valitsus neid pakkuma niklimaaki roostevaba terase tootmisharule.

(501)

Järgmise sammuna hindas komisjon, kas kaevandusettevõtjad, kes tegutsesid riigiorganitena või keda Indoneesia valitsus oli volitanud või suunanud, pakkusid tegelikult niklimaaki tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Selleks oli vaja üksikasjalikult analüüsida Indoneesia turu suundumusi ja võrrelda neid sobiva võrdlusalusega.

(502)

Kooskõlas alusmääruse artikli 3 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 6 punktiga d hindas komisjon tasakaalustatava subsiidiumi summat, lähtudes kasust, mille subsiidiumi saaja uurimisperioodil uurimistulemuste järgi subsideerimisest sai.

(503)

Seepärast hindas komisjon kõigepealt, kas Indoneesia kaevandusettevõtjate kehtestatud hindade näol võiks olla tegemist sobiliku võrdlusalusega.

(504)

Nagu on märgitud põhjendustes 435–437, ilmnes uurimise käigus, et niklimaagi hind kujundati valitsuse hinnakujundusmehhanismi ja muude valitsuse sekkumiste põhjal, mis ei võimaldanud määrata hinda kindlaks tavapärase pakkumisel ja nõudlusel põhineva turudünaamika alusel.

(505)

Nagu on meelde tuletatud põhjenduses 458, hakkas Indoneesia valitsus niklimaagi hinna teatavaid aspekte reguleerima juba 2010. aastal.

(506)

Alates 2014. aastast ekspordipiirangute ja muude meetmete järkjärgulise kehtestamisega, et saavutada oma eesmärk luua omamaine järgmise etapi roostevaba terase tootmisharu ja toetada selle loomist muu hulgas niklimaagi madalate hindadega, muutis Indoneesia valitsus järk-järgult hindade kehtestamise viisi. Indoneesia valitsuse kõnealune poliitika täitis edukalt oma eesmärgi tekitada Indoneesia turul niklimaagi ülepakkumine, mis tõi kasu roostevaba terase tootmisharule. Selle tulemusel sai see tootmisharu kaevandusettevõtjate üle märkimisväärse võimu hindade kujundamisel ja surus niklimaagi hindu Indoneesia turul seega oluliselt alla.

(507)

Nagu on selgitatud eespool, muudeti selles kontekstis artiklis 85 sätestatud hinnakujundusmehhanismi 2017. aastal, kui Indoneesia valitsus hakkas reguleerima niklimaagi hinda mitte üksnes litsentsitasude, vaid tegeliku tehinguhinna osas.

(508)

Tuletatakse meelde, et Indoneesia valitsus kehtestas tegeliku mehhanismi kaevandusettevõtjate ja sulatustehaste vaheliste tehingute võrdlushindade kindlaksmääramiseks oma erimääruste kaudu, millega saavutati niklimaagi märkimisväärselt madalam hind rahvusvahelistel turgudel. Mineraalide võrdlushind esitati järgmise energeetika- ja maavarade ministeeriumi käskkirjas nr 2946K/30/MEM/2017 (edaspidi „energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrus nr 7/2017“) sätestatud valemina: mineraalide võrdlushind niklimaagi kohta = % Ni × paranduskoefitsient × valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushind nikli kohta. „1. Mineraalide võrdlushind niklimaagi kohta on metallmineraalide hind niklimaagi puhul väljendatuna USA dollarites kuivtoote tonni kohta. 2. % Ni on niklisisaldus niklimaagis. 3. Paranduskoefitsient on protsendimäär, milles on arvesse võetud müüdava kauba kvaliteedist tuleneva allahindluse või ülehindluse väärtust järgmistel tingimustel: a. 1,9 % niklisisaldusega niklimaagi paranduskoefitsient = 20 % ja b. paranduskoefitsient kõigub 1 % võrra suuremaks/väiksemaks niklisisalduse iga 0,1 % muutuse puhul“. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruses nr 7/2017 on määratletud mineraalide võrdlushind kui „metallmineraalide hind, mis määratakse kindlaks müügihetkel FOB-hinna alusel iga kaevandatava metallmineraali kohta“ ja valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushind kui „eelmisel kuul avaldatud metallmineraalide keskmise hinna põhjal saadud hind või tehingu kuupäeval kehtiv hind vastavalt metallmineraalide avaldatud hinnale“. Valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushinna määrab kindlaks minister igal kuul ja selles osutatakse sellistele rahvusvahelistele hindadele nagu nikli hind Londoni metallibörsil.

(509)

Lisaks on energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 7/2017 artiklis 2 sätestatud järgmine: „1. Metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa ja kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikud peavad metallmineraali- või kivisöetoodete müümisel juhinduma mineraalide võrdlushinnast või kivisöe võrdlushinnast.“

(510)

Indoneesia valitsuse väitel oli mineraalide võrdlushind seotud rahvusvaheliste hindadega ja seda tuleks käsitada niklimaagi tootjate ja selle ostjate vaheliste tegelike tehingute hinnapõrandana. Komisjon märgib, et mineraalide reguleeritud võrdlushinna arvutamise valem on tõepoolest seotud niklimaagi rahvusvahelise hinnaga, kuid see valem hõlmab märkimisväärset paranduskoefitsienti, millega tagatakse, et Indoneesia omamaine niklimaagi hind on rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalam. Selle toimimisaluste põhjal tuleb tehingute tegeliku hinnaga tagada märkimisväärne allahindlus võrreldes rahvusvaheliste hindadega.

(511)

Kuigi mineraalide võrdlushind ei olnud asjaomasel ajal kohustuslik hind, oli see tähtis kaevandus- ja sulatustegevuses osalevate äriühingute kaitsmiseks mineraalide ostmisel ja müümisel. Energeetika- ja maavarade ministeeriumi peadirektor märkis, et valitsus rakendab seda hinda 2017. aasta oktoobris ja see tehakse teatavaks igal kuul. Peale selle märgiti, et „[m]ineraalide võrdlushinnast saab võrdlusalus, et kaevandusettevõtjad ei müüks kõrgema hinna eest, vastasel korral ei osta sulatustehased niklit turuhinnast oluliselt madalama hinna eest. Käesoleval juhul ei soovi valitsus, et üks osapool oleks teise suhtes kaupade hindade kindlaksmääramisel eelisolukorras“ (110). Seda kinnitati Indoneesia töötleva ja rafineerimistööstuse äriühingute liidu (AP3I) 2017. aasta septembri väljaandes, milles märgiti, et mineraalide võrdlushinna eesmärk on kaitsta sulatustehaseid ja kaevandusettevõtjaid mineraalide müümise ja ostmise tehingutes (111). Teiste sõnadega sai rahvusvahelisest hinnast oluliselt madalamal tasemel kehtestatud mineraalide võrdlushinnast niklimaagi võrdlushind Indoneesias.

(512)

Kuna Indoneesia valitsuse roostevaba terase tootmisharu arendamise poliitikat tegelikult rakendati ja see oli edukas, olid sellest tulenevad niklimaagi allasurutud hinnad koos roostevaba terase tootmisharu valitsuse poolt toetatud ostujõuga raskendanud kaevandusettevõtjate keerulist finantsolukorda ning enamiku puhul neist esines oht, et nad on sunnitud äritegevuse lõpetama. Kaevandusettevõtjad korraldasid sellise roostevaba terase tootmisharu soosimise tõttu ka meeleavaldusi ja sotsiaalseid rahutusi. Seepärast pidi Indoneesia valitsus kasutama mineraalide võrdlushinda roostevaba terase tootmisharu soosimiseks, ent samal ajal vältima olukorda, et kaevandusettevõtjad lähevad kas pankrotti või süveneb nende sotsiaalne rahulolematus valitsuse suhtes veelgi. See oleks toonud kaasa tarnehäired ja võimaliku hinnatõusu roostevaba terase tootmisharu arvelt, mis oleks seadnud ohtu Indoneesia valitsuse üldise poliitikaeesmärgi. Kõrvalmõjuna tagas mineraalide võrdlushind riigile ka minimaalsel tasemel tulu litsentsitasudest, mida roostevaba terase tootmisharu edukast poliitilisest soosimisest tulenev niklimaagi ülepakkumine ja vastavad allasurutud hinnad olid samuti märkimisväärselt mõjutanud.

(513)

2020. aasta jaanuaris rakendas Indoneesia valitsus uuesti kõikide puhtusklassidega niklimaagi täieliku ekspordikeelu. See suurendas Indoneesia turul juba niigi valitsevat tasakaalustamatust sulatustehaste kasuks ning selle tulemusel otsustas Indoneesia valitsus reguleerida niklimaagi hinda eriõigusaktide kaudu ja kasutades mineraalide võrdlushinda. Seepärast vaatas energeetika- ja maavarade ministeerium 2020. aasta aprillis läbi oma määruse nr 7/2017 ja andis välja määruse nr 11/2020. Selle määrusega muudetakse artiklit 2 seoses metallmineraalide ja kivisöe müümise suunistega. Uues artiklis 2 on sätestatud järgmine. „1. Metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse loa, metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa ja kivisöe tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikud peavad toodetud metallmineraalide või kivisöe müümisel lähtuma mineraalide võrdlushinnast või kivisöe võrdlushinnast.“ Seega pidid kaevandusettevõtjad energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 7/2017 kohaselt oma müügitehingutes mineraalide võrdlushinnast juhinduma, määruse nr 11/2020 kohaselt pidid nad kasutama mineraalide võrdlushinda tehinguhinnana. Nagu on märgitud põhjenduses 508 eespool, tähendab mineraalide võrdlushind „metallmineraalide hinda, mis määratakse kindlaks müügihetkel“. Teiste sõnadega olid kaevandusettevõtjad kohustatud kehtestama hinna kooskõlas mineraalide võrdlushinnaga, mida nad ka tegelikult tegid.

(514)

Peale selle lisati energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega nr 11/2020 artikkel 2A, mis käsitleb niklimaagi müümisega seotud menetlusi ja kohustusi ning mis on sõnastatud järgmiselt: „1) Niklimaaki tootvad metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa ja metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikud peavad toodetud niklimaagi müümisel lähtuma mineraalide võrdlushinnast. 2) Lõikes 1 osutatud kohustus lähtuda mineraalide võrdlushinnast kehtib metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa ja metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanike suhtes ka niklimaagi müümisel oma sidusettevõtjatele. 3) Teised isikud, kes rafineerivad metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa ja metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanikelt pärit niklimaaki, peavad nikli ostmisel lähtuma mineraalide võrdlushinnast“.

(515)

Artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt: „1) Artiklis 2 osutatud metalle käsitlev mineraalide võrdlushind on a. madalaim piirhind, mida kasutatakse metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse loa ja metallmineraalide tootmisega seotud kaevandustegevuse eriloa omanike tootmistasude maksmise kohustuse arvutamisel“. Samas artiklis on sätestatud järgmine: „3) Kui metalle käsitleva mineraalide võrdlushinna arvutamisel esineb metallmineraalide võrdlushinna võrdlusperioodi ja tehinguhinna esitamise perioodi vahel erinevus või kui kohaldatakse karistusi ebapuhtuse eest või lisatasusid teatavate mineraalide eest, siis kehtivad niklimaagi müümise suhtes järgmised tingimused: a. kui tehinguhind on hinna esitamise ajal metalle käsitlevast mineraalide võrdlushinnast vastavalt metallmineraalide võrdlushinnale madalam või kui kohaldatakse karistust ebapuhtuse eest, siis võib müük toimuda metalle käsitleva mineraalide võrdlushinna alusel maksimaalse erinevusega 3 % (kolm protsenti), või b. kui tehinguhind on hinna esitamise ajal metalle käsitlevast mineraalide võrdlushinnast vastavalt metallmineraalide võrdlushinnale kõrgem või kui kohaldatakse lisatasu teatavate mineraalide eest, peab müügi tehinguhind olema metalle käsitlevast mineraalide võrdlushinnast kõrgem“.

(516)

2017. aasta kehtestatud hinnakujundusmehhanismi jätkuna kajastab õigusaktidesse üle võetud niklimaagi reguleeritud hind sama lähenemisviisi ja loogikat. See on hind, mille on kehtestanud valitsus, kelle põhieesmärk on tagada niklimaagi tarnimine Londoni metallibörsi rahvusvahelistest hindadest oluliselt madalama hinnaga, millest saab kasu roostevaba terase tootmisharu. Samal ajal püütakse selle hinnaga võtta arvesse ka kaevandusettevõtjate huve, et tagada jätkuv varustamine selle madalama hinnaga ning vältida pankrotte ja sotsiaalset rahulolematust. Samuti tagatakse sellega minimaalsel tasemel tulu riigi jaoks, kuigi see on palju väiksem kui juhul, kui see hind ei oleks rahvusvahelisest hinnast madalam. Seda on kinnitanud mineraalide ja kivisöe valdkonna tegevdirektor, kelle eesmärk, nagu märgitud, oli tagada „õiglus sulatustehaste jaoks, kes soovivad võimalikult madalaid hindu. Teiselt poolt tuleb [sellega] tagada, et nikli kaevandamisega pakutakse mäetööstusele piisav marginaal“ (112). Teiste sõnadega ei määrata niklimaagi hinda Indoneesias kindlaks vabalt vastavalt turutingimustele, vaid Indoneesia valitsus kehtestab selle kitsas hinnakoridoris, et täita oma vastavad poliitikaeesmärgid.

(517)

Uurimise käigus leidis kinnitust ka asjaolu, et mineraalide võrdlushinna õigusaktidesse ülevõtmisega 2020. aasta aprillis jätkati 2017. aasta mehhanismi. Peamine erinevus seisneb sellest, et enne energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 11/2020 jõustumist oli niklimaagi hind niklimaagi ostu-müügi lepingutes sätestatud absoluutväärtusena. Pärast energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 11/2020 jõustumist kehtestati niklimaagi hind ostu-müügi lepingutes valitsuse määratud mineraalide võrdlushinnana. Uurimise käigus kogutud empiirilised tõendid (see tähendab IRNC kontserni niklimaagi ostud) kinnitasid, et uurimisperioodil olid hinnad enne ja pärast energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruse nr 11/2020 jõustumist sisuliselt samad, see tähendab kooskõlas mineraalide võrdlushinna mehhanismi 2020. aasta aprillile eelneva ja järgneva versiooniga.

(518)

Samuti ilmnes uurimise käigus, et alates 2020. aasta aprillist kohandati hinnavalemit teguriga „1 – niiskussisalduse %“. IRNC väitis, et valitsuse kehtestatud valemit kasutatakse kuiva niklimaagi puhul ja kuna niklimaaki müüdi märjal kujul, siis tuli valemit vastavalt kohandada. Sellisel juhul oli see vastuolus Indoneesia valitsuse väitega, et mineraalide võrdlushinda kasutati varem ainult litsentsitasude arvutamiseks. Uurimise käigus selgus tõepoolest, et IRNC ja temaga seotud äriühingute ostuhind uurimisperioodil oli väga sarnane valitsuse kehtestatud hinnale. Peale selle ei esinenud hinnaerinevusi nikli ostmisel seotud tarnijatelt ja sõltumatutelt tarnijatelt. Samuti näitasid ainsa uurimise raames asjaomase teabe esitanud niklit kaevandava äriühingu müügitehingud, et sama liiki niklimaagi eest küsiti kõikidelt klientidelt väga sarnast hinda. See näitab, et praktikas järgiti valitsuse kehtestatud niklimaagi hinda.

(519)

Kõiki eespool esitatud tõendeid arvesse võttes järeldas komisjon, et Indoneesia valitsus sekkub niklimaagi turul, reguleerides konkreetselt niklimaagi hindu kaevandusettevõtjate ja sulatustehaste vahelistes tehingutes. Seepärast ei ole tegemist mitte turuhinnaga, vaid valitsuse poolt oma konkreetseid poliitikaeesmärke silmas pidades kehtestatud hinnaga. Juba ainult sel põhjusel leiab komisjon, et niklimaagi hinnad Indoneesias on moonutatud ja neid ei saa kasutada võrdlusalusena kasu kindlakstegemiseks.

(520)

Lisaks niklimaagi hindade valitsusepoolsele reguleerimisele esineb aga ka muid Indoneesia valitsuse tekitatud turumoonutusi, mis konkreetselt mõjutavad niklimaagi hindu Indoneesias ja kinnitavad, et neid hindu ei saa võrdlusalusena kasutada. Eelkõige valitseb valitsuse poolt sulatustehastele pandud niklimaagi omamaise töötlemise kohustuse ja muude konkreetsete tootmiseesmärkide tulemusel omamaisel turul ülepakkumine, mis seega surub alla omamaiseid hindu. Niklimaagi ülepakkumist omamaisel turul ja seega hindade allasurumist suurendasid ka ekspordipiirangud. Kõik üksikud niklimaagiga seotud tehingud Indoneesia turul on mõjutatud asjaolust, et mitmesuguste hindu otseselt või kaudselt mõjutavate turumoonutuste tulemusel on niklimaagi hinnad Indoneesias moonutatud.

(521)

Selle tagajärjel järeldas komisjon, et need meetmed mõjutavad kogu omamaist niklimaagi turgu ning valitsevatele omamaistele tingimustele vastavat niklimaagi moonutamata hinda Indoneesias oli võimatu kindlaks teha. Seega ei olnud olemas Indoneesia omamaiseid hindu, mida oleks saanud sobiva võrdlusalusena kasutada.

(522)

Seepärast pidi komisjon otsima sobiva riigivälise võrdlusaluse (113). Sellega seoses märkis komisjon, et alates sellest, kui Indoneesia niklimaagi eksport 2014. aastal lõppes, on märkimisväärselt kasvanud Filipiinidelt pärit niklimaagi eksport, eelkõige peamisele tarbimisturule, see tähendab Hiina RVsse. Filipiinide lateriit-niklimaagil on samad omadused kui Indoneesia lateriit-niklimaagil. Seda kaevandatakse sama avatud kaevandamisprotsessi kohaselt kui Indoneesias ja sellel on Indoneesia maagiga sarnane niklisisaldus. Nii Filipiinide kui ka Indoneesia maaki kaevandatakse sarnases niiskes kliimas, seega on neil suhteliselt suur ja sarnane veesisaldus. Kuna Filipiinide niklimaaki ei mõjuta Indoneesia turgu moonutavad valitsuse meetmed ning kuna kahes riigis valitsevad turutingimused, sealhulgas kvaliteet, kättesaadavus, turustatavus, transport ja muud ostu-müügi tingimused on sarnased, leidis komisjon seega, et Filipiinide ja Indoneesia niklimaagid on võrreldavad. Need riigid on ka geograafiliselt lähestikku, mis samuti suurendab Filipiinide niklituru olukorra võrreldavust olukorraga, mis Indoneesia valitsuse moonutavate meetmete puudumise korral valitseks Indoneesias.

(523)

Seepärast leidis komisjon, et kooskõlas alusmääruse artikli 6 punkti d teise taande alapunktiga ii on Filipiinidelt pärit ekspordi hind sobiv võrdlusalus selle hindamiseks, kas Indoneesia niklimaagi hinnad olid tegelikust maksumusest väiksemad. Filipiinide niklimaagi võrdlushinnaks võeti Filipiinide 1,8 % niklisisaldusega maagi FOB-hind, mille esitas FerroAlloyNet. Kaebuse esitaja esitas selle teabe kvartalipõhiselt. Peale selle esitas kaebuse esitaja 1,5 %, 1,6 %, 1,9 % ja 2,0 % niklisisaldusega toodete võrdlushinnad (samuti kvartalipõhiselt). Nende võrdusaluseid kasutati selleks, et teha niklisisalduse (1,3 %, 1,4 %, 1,7 %, 2,1 %, 2,2 %, 2,3 % ja 2,4 %) põhjal kindlaks IRNC kontserni ostetud muude klasside hinnad.

(524)

Neid võrdlusaluseid võrreldi IRNC kontserni kuuluvate äriühingute (IRNC, GCNS, ITSS, SMI ja TSI) teatatud ostuhindadega uurimisperioodil, lähtudes nii niklisisaldusest kui ka asjaomasest kvartalist. Selle võrdluse põhjal kindlakstehtud erinevused arvutati iga kontserni kuuluva äriühingu kohta Indoneesia ruupiates. Eelmistest põhjendustest ilmneb, et Indoneesia omamaised niklimaagi hinnad olid võrdlusalusena kasutatud asendushinnast (Filipiinide FOB-hinnad) järjepidevalt madalamad. Seega järeldas komisjon, et Indoneesia valitsuse meetmetega kohustatakse niklimaaki kaevandavaid äriühinguid tegutsema riigiorganitena ja/või on Indoneesia valitsus volitanud või suunanud neid pakkuma niklimaaki roostevaba terase tootmisharule tegelikust maksumusest väiksema tasu eest.

(525)

Seepärast võrdles komisjon koostööd tegevate tootjate niklimaagi tegelikku omamaist ostuhinda moonutamata võrdlushinnaga Filipiinidel.

(526)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta ei nõustunud Indoneesia valitsus ja IRNC kontsern niklimaagi võrdlusalusega, mis põhineb Filipiinidelt pärit niklimaagil, sest i) Filipiinide lateriidil on alla 1,5 % niklisisaldusega niklimaagi omadused (limoniit), samal ajal kui Indoneesia lateriit-niklimaagil on üle 1,5 % niklisisaldusega niklimaagi omadused, ii) Indoneesias toodetakse lateriit-niklimaaki üle kahe korra rohkem kui Filipiinidel ja iii) Indoneesias on nikli tootmiskulud tonni kohta madalamad kui Filipiinidel, sest Indoneesias on lateriit-nikli kihi keskmine paksus 30 m, samal ajal kui Filipiinidel on see ainult 20 m, ning Indoneesia niklimaardla niklisisaldus on 1,8 % tasemel, kuid Filipiinidel on selle niklisisaldus 1,6 %. Lisaks väitsid nii Indoneesia valitsus kui ka IRNC, et Indoneesia ekspordikeeld surub küll omamaist hinda alla, ent tõstab Filipiinidelt pärit niklimaagi hindu. Indoneesia valitsuse sõnade kohaselt oleks sobiv võrdlusalus IRNC tegelik niklimaagi tootmiskulu, nagu tehti kindlaks teatavate kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullide importi käsitlevas dumpinguvastases uuringus, (114) ning IRNC sõnade kohaselt oleks sobiv võrdlusalus uurimisaluste Indoneesia niklimaagi tootjate tegelikud tootmiskulud, tegelikud müügi-, üld- ja halduskulud ning asjakohane kasum.

(527)

Kaebuse esitaja vastas, et tema seisukohast oli Filipiinidelt pärit niklimaak Indoneesia niklimaagi puhul jätkuvalt kõige sobivam võrdlusalus. Kaebuse esitaja lisas, et kui komisjoni arvamuse kohaselt ei ole Filipiinide niklimaak asjakohane võrdlusalus, siis toetab ta viitamist Londoni metallibörsi rahvusvahelisele niklihinnale, mis on ainus olemasolev alternatiivne võrdlusalus. Kaebuse esitaja tuletas meelde, et Indoneesia avaldatud valitsuse kehtestatud mineraalide võrdlushind nikli kohta, mida kasutatakse niklimaagi omamaise müügihinna kindlaksmääramiseks (mineraalide võrdlushind), põhineb ise Londoni metallibörsi hindadel. Kuna Londoni metallibörsil on viidatud kuivtonnidele, tuleks seda kaebuse esitaja sõnade kohaselt vastavalt niiskussisaldusele kohandada. Kaebuse esitaja selgitas, et tegemist oleks konservatiivse lähenemisviisiga, sest selles ei võeta arvesse niklimaagi rauasisaldust.

(528)

IRNC esitas vastulause Euroferi vastusele, mis käsitles Londoni metallibörsi hindade kasutamist alternatiivse võrdlusalusena. IRNC kontsern rõhutas kõigepealt, et nikkel, millele Londoni metallibörsil viidatakse, ja niklimaak on erinevad tooted. IRNC kontserni sõnul seavad erinevad suundumused Londoni metallibörsi niklihindade puhul, mis on languses, ja Filipiinide niklimaagi hindade puhul, mis on kasvuteel, selle kasutamise kahtluse alla, sest nikli ja niklimaagi nõudlus ja pakkumine on erinevad. Teiseks väitis IRNC kontsern, et Euroferi väljapakutud valemis hinnatakse niklimaagi hinda üle, sest i) kogu niklit, mis niklimaagis sisaldub, ei saa sellest eraldada ja täiendavalt töödelda puhtaks nikliks, vaid kaaluda tuleks niklimaagist saadava nikli saagise suhtarvu; ii) puhta nikli hind kajastab kõiki puhta nikli turule toomiseks vajalikke kulusid (näiteks niklimaagi kulud, energiakulud, masinate amortisatsioonikulud, tööjõukulud, transpordikulud, tootjate ja kauplejate müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum jne). IRNC kontsern järeldas, et tema arvamuse kohaselt hinnatakse Londoni metallibörsil põhinevas valemis võrdlusalust üle ja nõuetekohane võrdlusalus peaks põhinema uurimisaluste Indoneesia niklimaagi tootjate tegelikel tootmiskuludel, müügi-, üld- ja halduskuludel ning nõuetekohasel kasumil.

(529)

Komisjon kaalus hoolikalt kõiki asjaomaste isikute esitatud argumente. Kõigepealt järeldas komisjon seoses Indoneesia valitsuse ja IRNC kontserni taotlusega kasutada uurimisaluste Indoneesia niklimaagi tootjate tootmiskuludel, müügi-, üld- ja halduskuludel ning nõuetekohasel kasumimarginaalil põhinevat riigisisest võrdlusalust, et see ei oleks teostatav ja igal juhul ei oleks see kooskõlas asjaomaste õigusaktidega. Kuna niklimaagi tootjad koostööd ei teinud, ei olnud komisjonil toimikus riigisiseseid andmeid uurimisaluste Indoneesia niklimaagi tootjate tootmiskulude ning müügi-, üld- ja halduskulude kohta ega teavet asjakohase kasumimarginaali kohta Indoneesias. Seepärast ei oleks nende isikute taotletud võrdlusaluse arvutamine teostatav. Igal juhul märkis komisjon, et võttes arvesse valdavaid omamaiseid moonutusi Indoneesia niklimaagi turul, mida on üksikasjalikult kirjeldatud punktis 4.4.3.2.2, järeldas komisjon põhjenduses 521, et tal ei olnud võimalik leida sobivat riigisisest võrdlusalust ja seega pidi ta tuginema riigivälisele võrdlusalusele. Seepärast lükati kõnealuse riigisisese alternatiivse võrdlusaluse kasutamine tagasi.

(530)

Järgnevalt hindas komisjon hoolikalt argumente Londoni metallibörsi niklihinnal põhineva valemi kohta. Kõigepealt leidis komisjon, et Londoni metallibörs on üks maailma suurimaid mitteväärismetallide finantsturge. Seoses nikli hinnaga märkis komisjon, et Londoni metallibörsi hind põhineb tegelikel tehingutel ja selle tingimused on kooskõlas Indoneesia turutingimustega. Veelgi olulisemana oli komisjoni arvamuse kohaselt veenev argument, et niklihind Londoni metallibörsil on lähtepunkt metoodikas, mida Indoneesia valitsus ise kasutas niklimaagi omamaise võrdlushinna kehtestamisel, sest see oli Indoneesia turu ja olukorraga tihedamalt seotud. Seepärast on Londoni metallibörsi niklihinnad sobiv võrdlusalus Indoneesia niklimaagi hinna arvutamiseks. Samal ajal märkis komisjon, et kaebuse esitaja niklihindade kohta väljapakutud valemit tuleks kohandada, et see kajastaks teatavaid elemente, mida IRNC kontsern mainis oma vastulauses. Kuna uurimise äärmiselt hilises etapis puudusid toimikus piisavad tõendid, ei olnud komisjonil aga mõistlik eespool nimetatud kohandust teha ja seega Londoni metallibörsi hindu uurimises võrdlusalusena kasutada.

(531)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes kaalus komisjon järgnevalt asjaomaste isikute esitatud argumente võrdlusaluse kohta, mis põhines arvutuses kasutatud Filipiinide niklimaagi tegelikel FOB-hindadel. Komisjon märkis, et Indoneesia valitsus ja IRNC kontsern ei põhjendanud, kuidas nende osutatud elemendid seoses Indoneesia ja Filipiinide niklimaagi erinevate tehniliste omaduste ja toodangu kogustega mõjutasid kõnealuseid Filipiinide hindu, samuti ei esitanud nad mingeid tõendeid, milles oleks püütud kvantifitseerida võrdlusalusena kasutatud Filipiinide hindade sellistest erinevustest tulenevaid võimalikke kohandusi. Argument, et Indoneesia ekspordikeeld surus kunstlikult alla Indoneesia omamaiseid hindu ja tõi kaasa ka kõrgemad hinnad Filipiinide puhul, ei mõjuta asjaolu, et Filipiinide hindade näol on tegemist sobiva võrdlusalusega, sest need kajastasid kõikidest eri riikide (sealhulgas Indoneesia) samaaegsetest turutingimustest ja regulatiivsetest valikutest tulenevaid niklimaagi tegelikke turuhindu ega mõjutanud seega asjaolu, et kõnealused hinnad olid tegeliku turu suhtes representatiivsed. Mis puudutab väidet Filipiinide niklimaagi erineva niklisisalduse kohta, siis võetakse komisjoni kasutatud võrdlusaluses seda erinevust arvesse (komisjon arvutas võrdlusaluse iga liiki niklimaagi kohta, mida IRNC kontsern ostis). Seoses väitega, et Indoneesias on niklimaagi tootmine odavam kui Filipiinidel, siis nagu on märgitud põhjenduses 528, ei ole Indoneesia niklimaaki kaevandavad äriühingud uurimises koostööd teinud ja seega ei olnud komisjonil võimalik neid kulusid hinnata. Seepärast kinnitas komisjon oma valiku kasutada antud asjaoludel kõige sobilikuma võrdlusalusena Filipiine, võttes arvesse ka Filipiinidelt eksporditavaid märkimisväärseid koguseid ja asjaolu, et Filipiinide niklimaagi peamised ostjad olid Hiina roostevaba terase tootjad, kes kasutavad asjaomase toote tootmiseks sama tehnoloogiat kui IRNC kontsern. Seega lükati Indoneesia valitsuse ja IRNC kontserni argumendid selles küsimuses tagasi.

(532)

Indoneesia valitsus väitis ka, et niklimaak ei ole roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmisel otsene tooraine. Vastupidi, niklimaak on tooraine niklimaagist malmi ja kuumvaltsitud roostevabade terastoodete tootmisel, mis on omakorda roostevabast terasest lehtvaltstoodete eelmise etapi sisendid. Indoneesia valitsuse sõnade kohaselt tuleks seda asjaolu kasu arvutamisel arvesse võtta.

(533)

IRNC kontsern väitis, et IRNC müüs ostetud niklimaaki kontsernisisesele üksusele ja seepärast ei peaks kasu arvutamine hõlmama kasu, mida ta ostetud niklimaagist sai. IRNC kontsern kordas seda väidet pärast täiendavate lõplike järelduste avalikustamist.

(534)

Komisjon kinnitas, et ta võttis mõlemat nimetatud aspekti IRNC kontserni subsideerimise summa arvutamisel arvesse. Esiteks kasutati sisendite seotud tarnijate puhul nende äriühingute kohta kindlakstehtud kasu jaotamiseks proportsionaalset osa nende käibest, mis oli seotud eksportiva tootjaga. Seejärel lisati see jaotatud kasu eksportiva tootja saadud kasule ja hõlmati kõnealuse tootja subsiidiumi arvutamisse. Eksportiva tootja tasandil oli kasu puhul nimetaja äriühingu kogukäive. Üksikasjalik arvutusmetoodika avalikustati IRNC kontsernile äriühingupõhiste järelduste avaldamise käigus, sest see sisaldas konfidentsiaalset teavet.

(535)

Komisjon märkis, et ostetud niklimaagi lõppkasutus, olgu see siis asjaomases tootes või edasiseks töötlemiseks müümine seotud äriühingutele, on ebaoluline, sest subsiidiumimäära arvutamisel on nimetaja IRNC kontserni kogukäive. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(536)

Sel viisil arvutatud kasu summa oli IRNC kontserni puhul 9,64 %.

(537)

Indoneesia valitsuse meetmete eesmärk oli tuua kasu teatavatele tootmisharudele, eelkõige omamaisele roostevaba terase tootmisharule. Isegi kui niklimaagiga seotud moonutused on kasulikud ka muude järgmise etapi toodete kui roostevaba terase jaoks (eelkõige uute energiaallikatega sõidukite elektriakude tootjate jaoks), siis on see kasu kättesaadav ainult teatavatele tootmisharudele Indoneesias, nimelt nikli väärtusahelas tegutsejatele. Indoneesia meetmed on seetõttu konkreetsed alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a kohaselt. Niklimaagi loomulikud omadused piiravad võimalike subsiidiumist kasusaajate ringi teatava tootmisharuga, ent see ei tähenda, et konkreetsena määratlemiseks peaks subsiidiumist kasusaajate ring olema asjaomase tootmisharu sees veel täiendavalt täpsustatud (115).

(538)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta väitis Indoneesia valitsus, et niklimaaki käsitlevas poliitikas puudus konkreetsus, sest seda ei kohaldatud ainult roostevaba terase sektori, vaid mitmesuguste toodete suhtes.

(539)

Komisjon lükkas selle väite tagasi. Indoneesia valitsuse niklimaaki käsitlev poliitika oli tõepoolest alati suunatud niklimaagile kui roostevaba terase tootmisharu toorainele. Tegelikult nähtus uurimistoimikus sisalduvatest dokumentidest, et roostevaba terase tootmisel kasutatava niklimaagi niklisisaldus peab olema üle 1,7 %. Seevastu niklimaagil, mille niklisisaldus on alla 1,7 %, on muud kasutusalad, näiteks elektrisõidukite akudes. Seda tõendab asjaolu, et alates valitsuse määruses nr 1/2017 kuni energeetika- ja maavarade ministeeriumi määruseni nr 11/2019 käsitles ekspordikeeld ainult niklimaaki, mille niklisisaldus on üle 1,7 %, see tähendab ainult roostevaba terase sektoris kasutatavat niklimaaki. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(540)

Indoneesia valitsus pakkus konkreetsete meetmetega ning kaevandusettevõtjate kaudu, kes tegutsesid riigiorganitena või keda Indoneesia valitsus oli volitanud/suunanud, niklimaaki roostevaba terase tootmisharule tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Kõnealune kaupade pakkumine kujutab endast subsiidiumi saaja rahalist kasu ning on konkreetne ja seega tasakaalustatav.

(541)

Puudusid piisavad tõendid, mis oleksid võimaldanud kindlaks teha, mil määral sai sellest kavast kasu Jindal Stainless Indonesia, sest Jindal Stainless Indonesia ei ole vertikaalselt integreeritud ja tema tootmisprotsess algab kuumvaltsitud rullide tasandil.

(542)

Uurimisperioodil niklimaagi tegelikust maksumusest väiksema tasu eest pakkumisega seoses IRNC kontserni puhul kindlakstehtud subsiidiumisumma on järgmine.

(543)

Kaebuses väideti, et roostevaba terase tootmisharu arendamise kava osana tugines Indoneesia valitsus Hiina valitsuse antud rahalisele toetusele. See toetus oli konkreetselt seotud Morowali pargi arendamisega, mida juhivad peamiselt Hiina äriühingud, eelkõige Shanghai Decent Investment (kontsern), mis on Tsingshani kontserni valdusettevõtja. Kaebuse kohaselt Indoneesia valitsus mitte ainult ei otsinud aktiivselt Hiina rahastust, ei tunnistanud seda ega võtnud seda vastu, vaid avaldas väidetavalt ka Hiina valitsusele survet, et see toetaks Hiina äriühinguid, kes varem sulatasid Indoneesiast imporditud niklimaaki Hiinas niklisisaldusega malmi tootmiseks, et need viiksid oma sulatustegevuse üle Indoneesiasse.

(544)

Punktis 4.3 on kirjeldatud, milline ajalooline ja faktiline taust on Indoneesia ja Hiina väga tihedal koostööl eesmärgiga arendada välja täielikult integreeritud roostevaba terase tööstusharu tootmisahel, mis tugineb Indoneesias kättesaadavatele niklimaagi varudele ning Hiina rahalistele vahenditele ja oskusteabele. Nagu selgitatud, on Indoneesial märkimisväärsed niklimaagi varud ja ta on üks suurimaid tegijaid sellel turul kogu maailmas. Alates 2005. aastast suurenes märkimisväärselt niklimaagi kaevandamine ja ka eksport (vt tabelid 1 ja 2). Need tabelid näitavad ka seda, et Hiinast sai järk-järgult niklimaagi ekspordi ülekaalukalt suurim sihtkoht, kuna Indoneesia maak oli roostevaba terase tootmiseks kõige sobivam. Indoneesia valitsus tundis muret selle pärast, et tema niklimaagi varud kaovad ekspordi tõttu, kuna tal ei ole piisavat siseriiklikku tootmisvõimsust maagi edasiseks töötlemiseks, ning seega ei saaks riik neist piisavat kasu.

(545)

2009. aasta uue kaevandamisseadusega otsustas Indoneesia valitsus suurendada omamaist lisaväärtust, edendades mineraalide, sealhulgas niklimaagi omamaist töötlemist, peamiselt riigisisese töötlemiskohustuse kaudu (vt põhjendused 401–404). Samuti otsustas ta kehtestada ekspordipiirangud pärast viie aasta pikkust üleminekuperioodi, et loodaks piisav riigisisene tootmisvõimsus niklimaagi tootmise käivitamiseks ja tagataks, et kaevandajad pakuksid seda tegelikust maksumusest väiksema tasu eest (vt eelmist punkti).

(546)

Sellega seoses alustas Indoneesia valitsus läbirääkimisi potentsiaalselt huvitatud kolmandate riikidega, kellel on omamaise roostevaba terase tööstusharu. Näiteks püüdis Indoneesia valitsus veenda Jaapanit ja selle niklimaaki töötlevat tööstust investeerima Indoneesiasse. Jaapani valitsus oli siiski vastu kavandatavatele Indoneesia ekspordipiirangutele, kuna pidas neid WTO eeskirjadega vastuolus olevaks ja ähvardas algatada Indoneesia vastu menetluse WTOs (116).

(547)

Indoneesia valitsust saatis edu, kui ta pöördus Hiina valitsuse poole. 2011. ja 2013. aastal sõlmitud lepingutes ette nähtud kahepoolse koostöö tulemusena, mida seejärel veelgi intensiivistati, alustas Hiina sulatustehaste ehitamist ja arendamist Indoneesias. Eksport Hiinasse jõudis haripunkti 2013. aastal 58 miljoni tonni juures, samal ajal kui Indoneesia omamaine tootmisvõimsus suurenes järk-järgult 7,81 miljonilt tonnilt 2014. aastal, mil jõustusid omamaine töötlemiskohustus ja ekspordipiirangud, kuni 61 miljoni tonnini 2019. aastal (vt tabel 3).

(548)

Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse vahel aastate jooksul allkirjastatud asjakohased kahepoolsed lepingud ja tehtud ühisavaldused hõlmavad järgmist:

(549)

Lisaks mõned Indoneesia valitsuse kehtestatud siseriiklikud õigusaktid, millega rakendati eespool nimetatud kahepoolseid lepinguid või mis olid nendega seotud:

(550)

Komisjon palus Indoneesia valitsusel esitada teatava teabe Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse kehtestatud kahepoolse koostöö raamistiku kohta ning eelkõige tingimuste kohta, mille alusel Morowali park algselt loodi, ning selle kohta, kas ja mil määral oli Morowali park ja Hiina valitsuse antud finantsabi osa kahepoolsest koostööst Indoneesia ja Hiina valitsuse vahel.

(551)

Komisjon palus konkreetselt Indoneesia valitsusel esitada dokument, millele kirjutasid 3. oktoobril 2013 alla Xiang Guanda äriühingust Shanghai Decent Investment ja Halim Mina äriühingust Bintang Delapan Group Hiina ja Indoneesia presidentide juuresolekul. Indoneesia valitsus ei esitanud seda dokumenti, milles on komisjonile kättesaadava teabe kohaselt sätestatud kokkulepe IMIPi ühise asutamise ja seejärel Morowali tööstuspargi arendamise kohta (117). Lisaks kinnitas Indoneesia valitsus kaugmeetodil toimunud ristkontrolli ajal selle kokkuleppe olemasolu; Indoneesia valitsus väitis siiski, et tal seda dokumenti ei ole.

(552)

Nagu on selgitatud põhjenduses 573, palus komisjon Indoneesia valitsusel esitada loetelu prioriteetsetest projektidest, mis on Indoneesia-Hiina programmi sätete kohaselt rakendamiseks välja valitud. Indoneesia valitsus esitas selle asemel teise projektide loetelu, st loetelu Indoneesia ja Hiina koostööprojektidest kõrgetasemelise majandusdialoogi raames.

(553)

Nagu on selgitatud põhjenduses 639 ja sellele järgnevates põhjendustes, nõudis komisjon veel, et Indoneesia valitsus esitaks dokumendid esitatud lepingute rakendamise ning Hiina valitsuse ja Indoneesia valitsuse poolt sellega seoses kehtestatud konsulteerimismehhanismide kohta. Indoneesia valitsus vastas siiski, et selleks loodud KIT Indonesia meeskond ei olnud välja töötanud sisulist poliitikat, ning keeldus esitamast asjakohaseid dokumente.

(554)

Seepärast teatas komisjon Indoneesia valitsusele, et ta võib olla sunnitud kasutama Morowali tööstuspargis asuvate äriühingute väidetava subsideerimise olemasolu ja ulatuse uurimisel kättesaadavaid fakte kooskõlas alusmääruse artikli 28 lõikega 1.

(555)

Nõutud teabe puudumisel leidis komisjon, et ta ei saanud uurimise selle aspektiga seoses olulist ja vajalikku teavet. Sellepärast kohaldas komisjon alusmääruse artiklit 28 ja tugines kõnealuste küsimuste puhul teadaolevatele faktidele.

(556)

Nagu on märgitud eespool põhjenduses 15, kutsus komisjon algatamisteates Hiina valitsust üles saama huvitatud isikuks ja saatis avaldamisega samal päeval algatamisteate Hiina valitsusele, juhtides Hiina valitsuse tähelepanu sõnaselgelt mainitud kutsele. Hiina valitsus kinnitas 19. veebruari 2021. aasta e-kirjas, et ta on registreerunud huvitatud isikuna.

(557)

Komisjon saatis Hiina valitsusele teabenõude, et koguda teavet seoses ülevaatega Hiina finantssektorist, Hiina pangandus- ja reguleeriva komisjoniga seotud teavet ning teavet Morowali pargi ning ülemeremaade kaubandus- ja koostöötsoonide raames antava rahalise toetuse, eksporditagatiste ja kindlustuse kohta. Hiina valitsus keeldus siiski seda teavet esitamast.

(558)

Seepärast teatas komisjon Hiina valitsusele, et võib olla sunnitud kõnealuse subsiidiumikava puhul kasutama kättesaadavaid fakte vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1. Hiina valitsus märkusi ei esitanud.

(559)

Nõutud teabe puudumisel leidis komisjon, et ta ei saanud uurimise selle aspektiga seoses olulist ja vajalikku teavet. Sellepärast kohaldas komisjon alusmääruse artiklit 28 ja tugines kõnealuste küsimuste puhul teadaolevatele faktidele.

(560)

Indoneesia valitsuse poolt Hiina valitsusega algatatud koostöö seoses sooduskohtlemisega Indoneesia roostevaba terase tööstusharu loomise ja arendamise toetuseks ulatub tagasi 2000. aastate algusesse. See koosneb mitmest kahepoolsest dokumendist, millega on loodud õiguslik ja poliitiline raamistik, mille tulemusena on võetud vastu mitu konkreetset toetuspoliitikat ja soodusprogramme, mis kujutavad endast käesoleva uurimisega hõlmatud tasakaalustatavaid subsiidiume.

(561)

Nendest dokumentidest nähtub, et aastate jooksul on need kaks riiki loonud koostööraamistiku mitme kahepoolse õigusliku ja poliitikadokumendi alusel, et oma koostööd järk-järgult suurendada. Need sisaldavad kõiki koostöötingimusi ja peamist eesmärki luua Indoneesias omamaine roostevaba terase tööstusharu ja seda arendada mitme eri soodusmeetme ja -poliitika kaudu, mida kohaldatakse Hiina-Indoneesia ettevõtjate suhtes, keda asjaomased valitsused julgustavad ja toetavad kõnealuse koostöö elluviimisel.

(562)

Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse koostöö kaevandus- ja metallurgiasektoris algas 2005. aastal Indoneesia ja Hiina strateegilise partnerluse ühisdeklaratsiooni allkirjastamisega, milles märgitakse, et mõlemad pooled „tugevdavad investeerimiskoostööd, suurendades vastastikust mõistmist ja võrgustike loomist investeerimisasutuste, sealhulgas erasektori üksuste vahel, ning luues investeerimisvoogude jaoks soodsama majandusliku, sotsiaal- ja õiguskeskkonna“. Juba sel ajal oli Hiina valitsus küsinud Indoneesia valitsuselt kindlust välisinvestorite huvide tagamise kohta kasumi teenimisel (118). Tollal märgiti veel, et majandusarengu viimase kümne aasta jooksul oli Hiina valitsus alati taganud, et kõik investeeringud Hiinasse on kasumlikud. See koostöö oli kooskõlas 1999. aastal alanud Hiina „väljamineku“ poliitikaga, mis soosis Hiina ettevõtete asutamist välismaale ning eksporti ja rahvusvahelistumist.

(563)

2010. aasta jaanuaris kirjutasid Indoneesia ja Hiina 2005. aasta ühisdeklaratsiooni rakendamiseks alla Indoneesia-Hiina tegevuskavale (edaspidi „2010. aasta tegevuskava“), et strateegilist partnerlust tugevdada. See dokument sisaldab kava Hiina investeeringute soodustamiseks Indoneesia ressursipõhistesse tööstusharudesse, sealhulgas kaevandamisse (119). Punktis 3.2 „Kaubanduskoostöö“ viidatakse artikli 3 lõike 2 punktis 14 „Hiina ja Indoneesia majandus- ja kaubanduskoostöö viieaastase kava koostamisele ja rakendamisele“; varsti see dokument tõesti ka allkirjastati (vt allpool). Peatükis „Investeerimiskoostöö“ nähakse ette „soodustada“ erasektori osalejate osalemist (artikli 3 lõike 4 punkt 3) ja „soodustada Hiina investeeringuid Indoneesia ressursipõhistesse tööstusharudesse, nagu (...) kaevandamine ja energeetika (...)“ (artikli 3 lõike 4 punkt 8). Dokumendis viidatakse ka Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse vastastikuse mõistmise memorandumile taristu ja loodusvarade alase koostöö kohta, mis allkirjastati 25. aprillil 2005.

(564)

Uurimise käigus leiti, et Hiina peaministri Wen Jiabao visiidil Jakartasse 2011. aasta aprilli lõpus allkirjastasid Hiina valitsuse ja Indoneesia valitsuse esindajad kolm vastastikuse mõistmise memorandumit ja ühe tehnilise eeskirja. Komisjon palus Indoneesia valitsusel esitada need kolm vastastikuse mõistmise memorandumit ja tehnilist eeskirja.

(565)

Indoneesia valitsus esitas kolm dokumenti. Esimene dokument oli Indoneesia mere- ja kalandusministeeriumi ning Hiina RV riikliku ookeaniameti merekoostööd käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi muutmise protokoll, mis allkirjastati 29. aprillil 2011.

(566)

Teine dokument oli Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse kahepoolse majandus- ja kaubanduskoostöö laiendamise ja süvendamise leping, mis allkirjastati 29. aprillil 2011. Selle kokkuleppe kohaselt „leppisid valitsused kokku, et julgustavad ettevõtteid“ tegema eri vormis majanduskoostööd mitmes valdkonnas, nagu terasetööstus, tööstuspark ja eksportkauba tootmise eritsoon.

(567)

Kolmas dokument oli Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse ühiskommünikee Hiina ja Indoneesia strateegilise partnerluse edasise tugevdamise kohta, mis allkirjastati 29. aprillil 2011. Selle kommünikee kohaselt „[v]äljendasid pooled rahulolu Hiina valitsuse ja Indoneesia valitsuse strateegilise partnerluse ühisdeklaratsiooni rakendamise tegevuskava üle, mis allkirjastati 21. jaanuaril 2010, ja leppisid kokku, et võtavad konkreetseid meetmeid tegevuskava elluviimiseks ja pragmaatilise koostöö arendamiseks nende riikide vahel mitmesugustes valdkondades.“ Kinnitati veel, et „[l]isaks loodab Hiina tugevdada koostööd Indoneesia poolega majandus- ja kaubanduskoostöö tsooni arendamisel“.

(568)

25. märtsil 2012 leppisid Indoneesia valitsus ja Hiina valitsus Indoneesia presidendi Yudhoyono ametliku visiidi lõpus Pekingis tehtud ühisavalduses kokku, et töötatakse välja kahepoolne Indoneesia-Hiina majandus- ja kaubanduskoostöö leping kooskõlas Hiina valitsuse 12. viisaastakukavas sätestatud konkreetse sooduspoliitikaga ja Indoneesia valitsuse kavaga MP3EI (120). Lisaks julgustas Indoneesia valitsus Hiina ettevõtteid osalema Indoneesia tööstussuutlikkuse suurendamises ja lubas „jätkata välisinvestorite, sealhulgas Hiina investorite jaoks soodsa investeerimiskeskkonna loomist“. Täpsemalt ootas Indoneesia valitsus, et Hiina ettevõtted „investeerivad rohkem Indoneesia mäetööstusesse“, ja „andis Hiinale ülevaate jõupingutustest parandada oma kaevandusressursside haldamist“. Lõpuks leppisid pooled kokku, et „suurendavad jõupingutusi, et veelgi tugevdada ja laiendada koostööd [...] kaevandamise valdkonnas“. See avaldus näitab, et mõlemad pooled püüdsid rakendada oma vastavat siseriiklikku sooduspoliitikat, eelkõige selleks, et tugevdada Indoneesia tööstuslikku võimsust tootmisahela järgmises etapis, kaasates Hiinat toorainepoliitika arengusse ja hoides teda sellega kursis.

(569)

Mis puudutab Indoneesiat, siis on kavas MP3EI tunnistatud, et tootmisharu tuleb Indoneesias edasi arendada, ja arenduspiirkonnaks määratud Sulawesi. Terasetööstuse arengu toetamiseks kavandas Indoneesia valitsus muu hulgas regulatiivseid muudatusi, et hõlbustada toorainega varustamist, luua riiklikud tarneahela eelneva ja järgneva etapi äripartnerlused, arendada tootmisahela järgmise etapi terasetööstuse klastreid ning seada prioriteediks terase sulatamise ja roostevaba terase tootmise integreerimine (121). Lisaks on loodusvarad, eelkõige kaevandamine ja nikkel, samuti suunatud eesmärgile suurendada Indoneesias tööstuslikku töötlemist, et saada suuremat lisaväärtust. Nikli valdkonnas keskendutakse tarneahela järgmise etapi niklitööstuse tugevdamisele ja hõlbustatakse tugevaid partnerlusi eelneva ja järgmise etapi tootmisharude vahel (122).

(570)

Hiina RV puhul rõhutatakse IMIPi asutamise ajal kehtinud riikliku majandusliku ja sotsiaalse arengu 12. viisaastakukavas Hiina valitsuse strateegilist nägemust peamiste tootmisharude täiustamisest ja edendamisest. Sellest nähtub, et Hiina valitsus kujundab poliitikat eesmärgiga toetada ettevõtjate tehnilist arengut, et suurendada nende konkurentsivõimet turul. Varasemad uurimised näitasid, et terasetööstus oli nende peamiste tootmisharude hulgas esirinnas (123). Lisaks avaldas Hiina valitsus terasetööstuse jaoks konkreetse kava, terasetööstuse 12. viisaastakukava (edaspidi „terasetööstuse 12. viisaastakukava“), mis kehtis ka IMIPi asutamise ajal. Terasetööstuse 12. viisaastakukavas tõstetakse esile, et terasetööstus on riigi majanduse oluline põhitööstus, ning rõhutatakse, kui oluline on „tugevdada maksu-, finants-, kaubandus-, maa-, energiasäästu-, keskkonnakaitse-, ohutus- ja muu poliitika seoseid terasetööstuspoliitikaga“. Varasemad uurimised näitasid, et need kavad on õiguslikult siduvad (124) ja tõid välja Hiina valitsuse juhtiva rolli terasesektoris riigi osalusega ettevõtete kaudu (125). Hiina valitsuse ülekaalukat rolli terasesektoris ja sellest tulenevaid märkimisväärseid turumoonutusi kinnitab ka kaubanduskaitset käsitleva uurimise eesmärgil koostatud komisjoni talituste töödokument Hiina majanduse oluliste moonutuste kohta ,milles märgitakse: „kuna riigi sekkumine terasetööstusesse on jõuline ja riigile kuuluvate ettevõtete osakaal sektoris suur, ei ole isegi eraomandis olevatel terasetootjatel võimalik tegutseda turutingimustel“ ning tunnistati, et „väidetavalt eraomandis olevate teraseettevõtjate puhul on tegemist olulise omandiõiguse, kontrolli ja/või valitsuse sekkumisega“ (126).

(571)

Indoneesia majandusminister ja Hiina kaubandusminister kirjutasid 2. oktoobril 2013 Jakartas alla Indoneesia-Hiina majandus- ja kaubanduskoostöö viieaastasele arenguprogrammile (edaspidi „Indoneesia-Hiina programm“). Indoneesia-Hiina programmiga kavatseti „suurendada kahe riigi vahelisi kaubandusinvesteeringuid ja edendada ühiste prioriteetsete projektide rakendamist“, (127) mis pidid olema programmi konkreetne väljund.

(572)

Indoneesia-Hiina programmi III peatükis selgitasid Indoneesia valitsus ja Hiina valitsus, et kava viiakse ellu prioriteetsete projektide kaudu, mille „valikupõhimõte peaks vastama kahe riigi strateegilistele huvidele ja sotsiaal-majanduslikele arenguvajadustele, olema kooskõlas mõlema riigi majandusarengu keskpika ja pikaajalise planeerimisega ning sobima asjaomaste ettevõtete arengukavadega“.

(573)

Komisjon palus Indoneesia valitsusel esitada loetelu prioriteetsetest projektidest, mis on Indoneesia-Hiina programmi sätete kohaselt rakendamiseks välja valitud. Indoneesia valitsus esitas selle asemel aga teise projektide loetelu, st loetelu Indoneesia ja Hiina koostööprojektidest kõrgetasemelise majandusdialoogi raames. Tuginedes artikli 28 lõike 1 kohaldamisele koostööst keeldumise tõttu, järeldas komisjon, et ka Morowali projekt oli lisatud kahepoolse koostöö prioriteetsete projektide loetellu. See on tõepoolest oluline projekt, kus Hiina äriühingute osalus on märkimisväärne.

(574)

Indoneesia-Hiina programmis kinnitati ka 2012. aasta avaldust, et koostöö üks peamisi eesmärke oli rakendada I peatüki punktis 1.2.3 nimetatud terasesektori sooduspoliitikat, märkides, et üks kahepoolse koostöö üldeesmärke on „soodustada konkurentsivõimeliste ja mainekate Hiina ettevõtete ja finantseerimisasutuste osalemist kuue Indoneesia majanduskoridori arendamises ja Indoneesia valitsuse kavas MP3EI loetletud projektis ning ergutada konkurentsivõimelisi ja mainekaid Indoneesia ettevõtteid Hiina valitsuse 12. viisaastakukava väljatöötamisel“ (128).

(575)

Indoneesia-Hiina programm näitab, et mõlemad valitsused määrasid kindlaks peamised koostöövaldkonnad, (129) mille hulka kuulusid muu hulgas kaevandamine, metallurgiatööstus ja tööstuspargid (sealhulgas erimajandustsoonid). Kaevandamisega seotud meetmetes leppisid Indoneesia ja Hiina valitsus sõnaselgelt kokku punktis 2.4.2: „[k]oostöö maavarade, sealhulgas ... nikli ... uurimise, rafineerimise ja töötlemise alal“, „[k]aevandus- ja metallurgiaprojektidega seotud kahepoolse koostöö hoogustamine ja hõlbustamine“, „[m]aavarade arendamise edendamine kuues majanduskoridoris spetsiaalsete tööstusparkide ja -tsoonide ehitamise teel“, „[k]oostöö maavarade arendamisel Indoneesias“.

(576)

Indoneesia-Hiina programmi punktis 2.7.8, milles käsitletakse metallurgiatööstust, leppisid Indoneesia ja Hiina valitsus konkreetselt kokku, et „[j]ulgustavad Hiina metallurgiatootjaid tegema otseinvesteeringuid Indoneesiasse, kasutama Indoneesia loodusvarasid ja investeerima integreeritud metallurgiatööstusparkidesse, et aidata parandada Indoneesia metallurgiatööstuse ahelat ja suurendada maavarade projektide lisaväärtust“ (130). Samuti kinnitatakse programmis, et Hiina metallurgiatootjaid julgustatakse moodustama ühisettevõtteid Indoneesia äriühingutega. Punktis 2.9 tööstusparkide (sealhulgas erimajandustsoonide) kohta leppisid Indoneesia ja Hiina valitsus kokku tööstusparkide edendamisel „julgustama Hiina ettevõtteid investeerima Indoneesia tööstusparkidesse ...“, „... hõlbustama ja pakkuma poliitilist toetust tööstusparkide arendamiseks“. Seega taotles Indoneesia valitsus aktiivselt poliitilist toetust, mida Hiina valitsus andis konkreetsetele projektidele, nagu Morowali tööstuspark, ja võttis selle vastu.

(577)

27. märtsil 2015 tegid mõlemad valitsused ühisavalduse Hiina Rahvavabariigi ja Indoneesia laiaulatusliku strateegilise partnerluse tugevdamise kohta (131). Avalduses lubasid „... mõlemad pooled aktiivselt rakendada Hiina-Indoneesia majandus- ja kaubanduskoostöö viieaastast arenguprogrammi ning viia kiiresti lõpule prioriteetsete projektide loetelu koostamine ...“. Samuti olid mõlemad valitsused „... seisukohal, et president Xi Jinpingi esitatud 21. sajandi meresiiditee algatus ja president Joko Widodo algatatud Global Maritime Fulcrumi strateegia täiendavad teineteist väga suurel määral“. Mõlemad valitsused lubasid ka „... kiirendada Hiina-Indoneesia integreeritud tööstusparkide rajamist ja luua võimalikult kiiresti valitsustevahelise koordineerimiskomitee“. Indoneesia pool „... kehtestab tööstusparkide suhtes sooduspoliitika, et tagada kaitse ja tegevuse lihtsustamine suuremale hulgale Hiina ettevõtjatele parki sisenemisel kooskõlas Indoneesia seaduste ja eeskirjadega, et kiirendada tööstusparkide arengut“, ning Hiina kohustus „... jätkama Indoneesia taristu ehitamise ja suurte projektide rahastamist kahe- ja mitmepoolsete finantskanalite kaudu“.

(578)

7. mail 2018 kirjutasid Indoneesia valitsus ja Hiina valitsus alla vastastikuse mõistmise memorandumile „koostöö edendamise kohta piirkondlike laiaulatuslike majanduskoridoride arendamisel“, milles pooled leppisid kokku koostöö tegemises muu hulgas Põhja-Sulawesi arendamisel. Memorandumis leppisid pooled kokku, et „innustavad asjaomaseid valitsusasutusi, nõuetele vastavaid ettevõtjaid ja institutsioone osalema nende koridoride arengukava koostamisel ja koordineerivad nende tegevust“.

(579)

23. oktoobril 2018 allkirjastasid Indoneesia valitsus ja Hiina valitsus vastastikuse mõistmise memorandumi „ühise juhtkomitee loomise kohta piirkondlike laiaulatuslike majanduskoridoride arendamiseks“. Memorandumiga kehtestatakse koostöö organisatsiooniline struktuur: ühine sekretariaat, ühised töörühmad, töömehhanismid, juhtkomitee jne. See struktuur näitab taas, et kahepoolse koostöö raamistikku rakendatakse ühiselt ühiste erihaldusasutuste kaudu.

(580)

Eespool nimetatud kahepoolsed lepingud ja dokumendid näitavad, et kahepoolne koostöö kujunes välja lepingutes, milles on täpsustatud kummagi valitsuse tingimused ja panus. Rahastamise, IMIPi kaudu toimuva haldamise ja muude kahepoolsete haldusmehhanismide üksikasju kirjeldatakse järgmistes punktides. Selles punktis käsitletud dokumendid kinnitavad siiski, et kaks valitsust on sõlminud erikokkulepped, et rakendada oma sooduspoliitikat kõnealuse koostööga hõlmatud konkreetsete tööstusharude ja projektide kasuks. Need näitavad, et konkreetselt on hõlmatud poliitika, millega soodustatakse niklimaaki töötleva tööstusharu ja roostevaba terase järgmise etapi tööstusharu arendamist Indoneesias Hiina soodustoetustega Hiina investeeringute toetamise kaudu. IRNC kontsern oli kahepoolse koostöö raames kokku lepitud poliitikast selgelt kasu saav isik.

(581)

Eespool nimetatud lepingud ja dokumendid näitavad Indoneesia ja Hiina koostöö raamistikku ning sellise koostöö arengut ja pidevat süvenemist aastate jooksul. Selline süvenev koostöö võimaldab Hiina investeeringutel ja äriühingutel saada kasu Indoneesia toorainest ja geograafilisest asukohast. Hiina pool rahastab investeeringuid valitud „koridoridesse“ majandusvööndi ja maanteede algatuse raames, samal ajal kui Indoneesia pool töötab aktiivselt selle nimel, et säilitada soodne õigus-, tegevus- ja poliitiline raamistik, et hoogustada projektide elluviimist oma territooriumi konkreetsetes osades. Morowali pargi loomine Sulawesi provintsis ja sellesse täielikult integreeritud peamise eksportiva tootja asutamine toimus selles raamistikus ja kontekstis, nagu on selgitatud üksikasjalikumalt järgmistes punktides.

(582)

Roostevaba terase tööstusharuga seotud kahepoolse koostöö ühe tugisambana pidi Hiina pool andma Hiina äriühingutele soodustingimustel rahalist toetust, et arendada roostevaba terase tööstusharu Indoneesias. See oli Indoneesia kehtestatud eeltingimus selleks, et anda Hiina äriühingutele juurdepääs nende tootmisprotsessi jaoks sobivatele suurtele niklimaagi varudele.

(583)

Nagu eespool märgitud, rõhutas Hiina valitsus juba 2005. aastal seoses Indoneesia ja Hiina ühisdeklaratsiooniga strateegilise partnerluse kohta vajadust kaitsta investorite huve saada kasumit, ning näitas, et varasematel aastatel on Hiina valitsus alati taganud selle eesmärgi saavutamise. Need olid aastad, mil Hiina „väljamineku“ poliitikat rakendati edukalt pärast selle kasutuselevõttu 1999. aastal, muu hulgas selleks, et edendada ja stimuleerida Hiina välisinvesteeringuid ja ekspordi laienemist.

(584)

Finantskoostöö raames 2010. aasta tegevuskava artikli 3 lõike 1 punktis 10 on sätestatud, et mõlemad pooled „tugevdavad korrapäraseid kahepoolseid konsultatsioone ja koordineerimist, et kiirendada eksporttoodete ostja sooduskrediidi, sooduslaenu ja muude arengut toetavate rahastamiskavade kasutuselevõttu ja rakendamist“.

(585)

Ajakirjanduses on teatatud, (132) et juba 2011. aastal kohustusid Hiina tööstus- ja kommertspank ning Hiina Pank andma 8 miljardi USA dollari suuruse kapitalilaenu Hiinas asuvatele äriühingutele, kes soovisid investeerida Indoneesiasse.

(586)

Peamine dokument, millega võimaldati Hiina soodusrahastamist, oli Indoneesia valitsuse ja Hiina valitsuse vaheline 29. aprilli 2011. aasta kirjalik leping kahepoolse majandus- ja kaubanduskoostöö laiendamise ja süvendamise kohta. VI artiklis on ühemõtteliselt sätestatud, et „lepinguosalised lepivad kokku, et julgustavad oma vastavaid finants- ja kindlustusasutusi eelistama teatavate projektide toetamist rahastamise ja kindlustuse kaudu [...]“.

(587)

2. oktoobri 2013. aasta Indoneesia-Hiina majandus- ja kaubanduskoostöö programmi punktis 5.2.1 on samuti sõnaselgelt sätestatud, et „Hiina finantseerimisasutusi julgustatakse toetama Hiina rahastatud ettevõtjate Indoneesias toimuvate investeeringute ja projektide rahastamist, pidades silmas siseriiklikke õigusnorme“.

(588)

Nagu eespool selgitatud, anti rahastamist kahepoolse koostöö ühe peamise eesmärgi raames: „soodustada konkurentsivõimeliste ja mainekate Hiina ettevõtete ja finantseerimisasutuste osalemist kuue Indoneesia majanduskoridori arendamises ja Indoneesia valitsuse kavas MP3EI loetletud projektis ning ergutada konkurentsivõimelisi ja mainekaid Indoneesia ettevõtteid Hiina valitsuse 12. viisaastakukava väljatöötamisel“ (133). Viide vastavatele siseriiklikele sooduspoliitikatele, sealhulgas roostevaba terase tööstusharus, on seotud eesmärgiga pakkuda soodusrahastamist, et saavutada kahepoolne kokkulepe Morowali tööstuspargi kohta roostevaba terase tööstusharu huvides.

(589)

Indoneesia ja Hiina tippkohtumisel, millel osalesid riikide presidendid, allkirjastasid IMIPi asutajaaktsionärid PT Bintangdelapan Investama (edaspidi „BDI“) ja Shangai Decent Investment Group (edaspidi „SDI“) (vt põhjendused 626 ja 777) 2. oktoobril 2013 investeerimis- ja rahastamislepingu Hiina ja ASEANi investeerimiskoostöö fondiga (CAF), et arendada tegevust Morowali pargis (134). Hiina-ASEANi fond (CAF) on offshore-aktsiafond, mille on heaks kiitnud Hiina Rahvavabariigi riiginõukogu ning riiklik arengu- ja reformikomisjon. Fondi loomist spondeerib Hiina Ekspordi-Impordipank koos teiste Hiina ja rahvusvaheliste institutsionaalsete investoritega. CAF keskendub ASEANi taristu-, energia- ja loodusvarade sektorisse tehtavatele investeeringutele, on teerajajaks Hiina ja arenevate turgude vahelise „lõuna-lõuna koostöö“ edendamisel ning hõlbustab Hiina ettevõtjate „väljamineku“ strateegiat.

(590)

Samuti teatati, et Hiina presidendi visiidi ajal Indoneesiasse 2013. aasta oktoobris allkirjastati 23 lepingut, mis hõlmasid eelkõige niklit. Lepinguga kaetud summadest koguni 60 % paigutati töötleva tööstuse sektorisse koguinvesteeringuna 32,8 miljardit USA dollarit (36,1 triljonit Indoneesia ruupiat) (135). See näitab ka seda, et Indoneesia valitsus taotles otseselt Hiina-poolset rahastamist niklitööstuses.