(1)

Määruses (EL) 2016/429 on sätestatud eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate vesiviljelusettevõtete registreerimise kohustust ning vesiviljelusettevõtteid käitavate ettevõtjate ja veeloomade vedajate arvestuse pidamise kohustusi. Lisaks on kõnealuses määruses sätestatud, et komisjon võib kehtestada rakenduseeskirjad, mis käsitlevad selliste vesiviljelusettevõtete tüüpe, mida liikmesriigid võivad registreerimisnõudest vabastada, kuna nad ei kujuta endast olulist riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, ning samuti kehtestada rakenduseeskirjad selliste vesiviljelusettevõtete tüüpide ja veeloomade vedajate kohta, mida liikmesriigid võivad vabastada teatavat liiki arvestuse pidamise kohustusest. Seepärast on asjakohane sätestada käesoleva määrusega asjaomased eeskirjad. Kuna komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2020/691 (2) võeti vastu määruse (EL) 2016/429 raames ja sellega on sätestatud veeloomi käsitlevad eeskirjad, tuleks kõnealuses delegeeritud määruses sätestatud mõisteid kasutada ka käesoleva määruse kohaldamisel.

(2)

Määruse (EL) 2016/429 artikli 4 punktis 27 sätestatud mõiste „ettevõte“ on lai, nagu ka kõnealuse artikli punktis 6 sätestatud mõiste „vesiviljelus“. Seepärast on asjakohane, et kõnealuse määruse artikli 175 lõikega 2 komisjonile antud volitusi tuleks kasutada selleks, et võimaldada liikmesriikide pädevatel asutustel registreerimisnõudest vabastada teatavat tüüpi vesiviljelusettevõtted, mis ei kujuta endast olulist riski.

(3)

Teatavate vesiviljelusettevõtete puhul, mis on kinnised rajatised või mis ei suuna heitvett otse looduslikesse vetesse, on avatud veekogude reostamise oht väike. Kui võetakse arvesse lisategureid, nagu veeloomade toomine vesiviljelusettevõttesse ja sealt välja viimine ning seal peetavate veeloomade liigid, kategooriad ja hulk, võib mõnda neist vesiviljelusettevõtetest pidada selliseks, millest ei tulene olulist taudi levimise riski, ning seetõttu võivad liikmesriigid nad registreerimisnõudest vabastada.

(4)

Dekoratiivseid veeloomi peetakse sageli lemmikloomadena ruumides, mis ei ole kodumajapidamised. Sellised ruumid kuuluvad määruse (EL) 2016/429 artikli 4 punktis 27 sätestatud mõiste „ettevõte“ alla. Samuti hõlmab mõiste „ettevõte“ ruume, kus peetakse vesiviljelusloomi tervishoiuga seotud ja muudel sarnastel eesmärkidel. Vesiviljelusloomi hoitakse sageli ka väljapanekus restoranides, kus neid ostetakse inimtoiduks, ning mõnikord ka inimtoiduks tarvitamise eesmärgil kodumajapidamiste tiikides või mahutites. Kui sellised vesiviljelusettevõtted on kinnised rajatised või ei suuna heitvett otse looduslikesse vetesse ega vea vesiviljelusloomi, ei kujuta nad endast olulist riski ning liikmesriikidel peaks seetõttu olema lubatud nad registreerimisnõudest vabastada.

(5)

Teatavatel juhtudel, sõltuvalt vesiviljelusrajatise tüübist, tuleks selleks, et vähendada taudiriske ja teha registreerimisest vabastamine võimalikuks, täita ka lisanõudeid. Näiteks selleks, et liikmesriigid saaksid registreerimisnõudest vabastada jaekauplused, mis müüvad dekoratiivseid liike lemmikloomapidajatele, või puhkerajatised või majapidamised, kus vesiviljelusloomi hoitakse lõppsihtkohaks olevates tiikides või mahutites vabas õhus, tuleks neid vahetult varustada määruse (EL) 2016/429 kohaselt heakskiidetud vesiviljelusettevõttest.

(6)

Olulist taudiriski ei tulene ka vesiviljelusettevõtetest, mis koosnevad sumpadest või muudest struktuuridest, kus varem looduses vabalt elanud veeloomi peetakse kuni nende inimtoiduks kogumiseni ajutiselt looduslikes vetes samas epidemioloogilises üksuses, milles nad kinni püüti, ning liikmesriigid võivad need ettevõtted registreerimisnõudest vabastada.

(7)

Arvestuse pidamine on oluline vesiviljelusloomade jälgitavuse tagamiseks. Teatavatel asjaoludel võib siiski teha erandeid ettevõtjate kohustusest sellist arvestust pidada, kui teatavat tüüpi vesiviljelusettevõttega seotud risk on väike. Vastavalt määruse (EL) 2016/429 artiklile 173 registreeritud vesiviljelusettevõtted, mis ei vii vesiviljelusloomi teistesse vesiviljelusettevõtetesse ega lase neid loodusesse, kujutavad endast väiksemat riski kui need, mis tuleb heaks kiita kõnealuse määruse artikli 176 või 177 kohaselt. Seepärast võivad liikmesriigid vabastada sellised registreeritud vesiviljelusettevõtted teatava arvestuse pidamise nõudest.

(8)

Liikmesriigid võivad teatava arvestuse pidamise nõudest vabastada ka selliseid vedajaid, kes transpordivad teatavatesse kategooriatesse kuuluvaid veeloomi bioturvalisel viisil. Käesolevas määruses tuleks sätestada veeloomade kategooriad ja üksikasjalikud tingimused nende transportimiseks, samuti arvestuse pidamine, mida nende puhul ei tule kohaldada.

(9)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

a)

selliste vesiviljelusettevõtete tüübid, mis ei kujuta endast olulist riski ning mille liikmesriigid võivad vabastada registreerimisnõudest kooskõlas määruse (EL) 2016/429 artikliga 174;

b)

selliste vesiviljelusettevõtete tüübid ja vedajad, mille puhul ei ole olulist riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levimiseks ning mille liikmesriigid võivad vabastada määruse (EL) 2016/429 artiklites 186 ja 188 sätestatud arvestuse pidamise kohustusest.

a)

vesiviljelusettevõtted, mis on kinnised rajatised või mis ei suuna heitvett otse looduslikesse vetesse ega vii vesiviljelusloomi teistesse vesiviljelusettevõtetesse ega lase neid loodusesse ning mis kuuluvad ühte järgmistest vesiviljelusettevõtete tüüpidest:

b)

vesiviljelusettevõtted, mis koosnevad sumpadest või muudest struktuuridest, kus varem looduses vabalt elanud veeloomi peetakse kuni nende inimtoiduks kogumiseni ajutiselt looduslikes vetes samas epidemioloogilises üksuses, milles nad kinni püüti.