(1)

Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja jaotamise kohta.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (1) kohaselt tuleb kaitsemeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse kättesaadavaid teaduslikke, tehnilisi ja majandusnõuandeid, sealhulgas asjakohasel juhul kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) aruandeid.

(3)

Nõukogul on kohustus võtta vastu kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise meetmed, sealhulgas määrata asjakohasel juhul kindlaks teatavad püügivõimalustega funktsionaalselt seotud tingimused. Kalapüügivõimalused tuleks eraldada liikmesriikidele nii, et igale liikmesriigile oleks tagatud kalastustegevuse suhteline stabiilsus kõikide kalavarude ja püügiliikide puhul, võttes nõuetekohaselt arvesse määruses (EL) nr 1380/2013 kehtestatud ühise kalanduspoliitika eesmärke.

(4)

Lubatud kogupüük (TAC) tuleks kehtestada Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) kättesaadava teadusliku nõuande põhjal, võttes arvesse bioloogilisi ja sotsiaalmajanduslikke aspekte ning tagades seejuures eri kalandussektorite õiglase kohtlemise, samuti võttes arvesse arvamusi, mis on esitatud sidusrühmadega, eelkõige asjaomaste nõuandekomisjonidega peetud konsultatsioonide käigus.

(5)

Selliste kalavarude puhul, mille kohta ei ole piisavaid või usaldusväärseid andmeid kalavaru suuruse hindamiseks, tuleks majandamismeetmete võtmisel ja lubatud kogupüügi tasemete kehtestamisel järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 8 määratletud ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi kalavarude majandamisele, võttes samal ajal arvesse kalavarule omaseid tegureid, sealhulgas eelkõige kättesaadavat teavet kalavaru olukorra muutumise ja segapüügiga seotud aspektide kohta.

(6)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleks nende kalavarude puhul, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava, kehtestada lubatud kogupüük kooskõlas sellises kavas sätestatud normidega. Läänepiirkonna vete mitmeaastane kava kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/472 (2) ning see jõustus 2019. aastal. Kuna FMSY-vahemikke ei ole võimalik kindlaks määrata ühegi määrusega (EL) 2019/472 hõlmatud kalavaru puhul, mis kuuluvad läänepiirkonna vete mitmeaastase kava kohaldamisalasse, tuleks nende varude püügivõimalused kehtestada kooskõlas kõnealuse kava eesmärkidega ning võttes arvesse parimat kättesaadavat teaduslikku nõuannet ja ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi kalavarude majandamisele, kui piisavad teaduslikud andmed ei ole kättesaadavad, võttes samal ajal arvesse ka raskusi kõigi kalavarude samaaegsel püügil maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eriti olukordades, kus see toob kaasa püügi enneaegse lõpetamise.

(7)

Kui teatava kalavaru lubatud kogupüük on eraldatud üksnes ühele liikmesriigile, on asjakohane anda sellele liikmesriigile kooskõlas aluslepingu artikli 2 lõikega 1 õigus määrata kindlaks selle lubatud kogupüügi tase. Tuleks kehtestada sätted, mis tagavad, et lubatud kogupüügi taseme kindlaksmääramisel järgib asjaomane liikmesriik täielikult ühise kalanduspoliitika põhimõtteid ja norme.

(8)

Teatavate lubatud kogupüükide puhul tehakse liikmesriikidele, kellele ei ole kvooti eraldatud, kättesaadavaks jagatud kvoot („muud“). Liikmesriigid, kes on seda jagatud kvooti kasutanud, võivad hiljem saada oma kvoodi, näiteks vahetuse teel. Kui liikmesriigid esitavad komisjonile saakide kohta aruande seoses sellise lubatud kogupüügiga, peaksid nad tegema vahet saagil, mis arvestatakse maha nende kvoodist, ja saagil, mis arvestatakse maha jagatud kvoodist sama lubatud kogupüügi raames. Sellise eristamise võimaldamiseks tuleks kasutusele võtta eraldi aruandluskood.

(9)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 847/96 (3) on kehtestatud lubatud kogupüükide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel, sealhulgas ennetuslikke ja analüütilisi lubatud kogupüüke käsitlevad paindlikkussätted. Nimetatud määruse kohaselt tuleb nõukogul lubatud kogupüügi kehtestamisel otsustada, milliste kalavarude suhtes ei kohaldata nimetatud määruse artiklit 3 või 4, võttes eelkõige aluseks kalavarude bioloogilise seisundi. 2014. aastal kehtestati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 9 ühest aastast teise paindliku ülekandmise täiendav mehhanism kõikide lossimiskohustusega hõlmatud varude jaoks. Seega, et vältida liigset paindlikkust, mis kahjustaks mere bioloogiliste ressursside mõistliku ja vastutustundliku kasutamise põhimõtet, takistaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist ja halvendaks kalavarude bioloogilist seisundit, tuleks sätestada, et määruse (EÜ) nr 847/96 artikleid 3 ja 4 kohaldatakse analüütilise lubatud kogupüügi suhtes ainult siis, kui määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohast paindlikku ühest aastast teise ülekandmist ei kasutata.

(10)

Vastavalt määrusele (EL) nr 1380/2013 kohaldatakse lossimiskohustust täielikult alates 1. jaanuarist 2019 ning lossida tuleb kõik liigid, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikes 2 on sätestatud, et kalavarule lossimiskohustuse kehtestamise korral võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt saagile, selle asemel, et määrata kalapüügivõimalusi kindlaks vastavalt lossimisele. Tuginedes liikmesriikide esitatud ühistele soovitustele ning kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 15 ja määruse (EL) 2019/472 artikliga 13, võttis komisjon vastu mitu delegeeritud määrust, milles sätestatakse lossimiskohustuse rakendamise üksikasjad tagasiheite erikavadena.

(11)

Selliste liikide varude püügivõimaluste kehtestamise puhul, mille suhtes kohaldatakse lossimiskohustust, tuleks arvesse võtta asjaolu, et tagasiheide ei ole enam põhimõtteliselt lubatud. Seepärast peaksid kalapüügivõimalused põhinema (ICESi nõuandel põhineval kogupüügi näitajal (mitte nõuandel põhineval soovitud püügi näitajal). Kogused, mida võib erandina lossimiskohustusest endiselt tagasi heita, tuleks lahutada nõuandel põhinevast kogupüügi näitajast.

(12)

Kalapüügivõimaluste kehtestamine peaks olema kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja põhimõtetega, nagu 1995. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kokkulepe, milles käsitletakse piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist, (4) ning üksikasjalike majandamispõhimõtetega, mis on esitatud 2008. aastal vastu võetud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) avamerel süvamerekalapüügi korraldamise rahvusvahelistes suunistes, mille kohaselt peaks reguleeriv asutus olema eriti ettevaatlik eelkõige siis, kui teave on ebaselge, ebausaldusväärne või ebapiisav. Piisava teadusteabe puudumist ei tohiks kasutada põhjusena kaitse- ja majandamismeetmete edasilükkamiseks või võtmata jätmiseks.

(13)

Mustlaik-besuugo (Pagellus bogaraveo) püük toimub Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee (CECAF) ja Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) asjaomastes püügipiirkondades, mis piirnevad ICESi 9. alapiirkonnaga. Arvestades, et ICESi andmed kõnealuste piirnevate alade kohta ei ole täielikud, peaks kogupüügi kohaldamisala piirduma ICESi 9. alapiirkonnaga.

(14)

Kuna seni ei ole veel Ühendkuningriigiga sõlmitud kokkulepet piirialade kalavarude lubatud kogupüügi kohta, ning selleks, et kehtestada asjakohane õigusraamistik liidu püügitegevuse reguleerimiseks kuni ühist majandamist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseni, tuleks 2021. aasta esimeseks kolmeks kuuks kehtestada ajutised kalapüügivõimalused. Need ajutised kalapüügivõimalused tuleks kehtestada tasemel, mis ei mõjuta asjaomaste kolmandate riikidega peetavate konsultatsioonide tulemust ning need ei tohiks seada ohtu võimalust kehtestada alaline lubatud kogupüük kooskõlas teadusliku nõuandega. Seetõttu peaksid need üldreeglina moodustama 25 % liidu osast 2020. aasta kalapüügivõimaluste puhul. Need ajutised kalapüügivõimalused ei tohiks mingil juhul takistada lõplike kalapüügivõimaluste kehtestamist kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega, eelkõige ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepinguga, (5) mida kohaldatakse ajutiselt alates 1. jaanuarist 2021, ja konsultatsioonide tulemustega, liidu õigusraamistikuga ja teadusliku nõuandega.

(15)

ICES soovitab mitte püüda oranži karekala (Hoplostethus atlanticus) enne 2024. aastat. On asjakohane jätkuvalt keelata selle liigi püüdmine, pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine, sest selle liigi varu on märgatavalt vähenenud ega ole taastumas. ICES märkis, et alates 2010. aastast ei ole liit tegelenud nimetatud liikide sihtpüügiga Atlandi ookeani kirdeosas.

(16)

ICES soovitas viia süvamerehaide kalastussuremus miinimumini. Süvamerehaid on pikaealised ja madala paljunemismääraga liigid, mis on muutunud ülepüütuks. Seepärast peaks selliste liikide püük olema keelatud.

(17)

Selleks et vältida püügitegevuse katkemist ja tagada liidu kaluritele elatusvahendid, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2021. Et liikmesriigid saaksid tagada käesoleva määruse õigeaegse kohaldamise, peaks see jõustuma kohe pärast avaldamist,