LISA

SUUNISED ENERGIATÕHUSUSE ESIKOHALE SEADMISE PÕHIMÕTTE KOHTA

1.   Sissejuhatus

Käesolevates suunistes selgitatakse, kuidas rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Suuniste järgimine ei tähenda automaatselt, et õigusaktide nõuded on täidetud.

Need suunised on eelkõige mõeldud poliitikakujundajatele ja reguleerivatele asutustele Euroopa, riigi ja kohalikul tasandil ning osaliselt ka turul tegutsevatele isikutele ja investoritele, kes teevad otsuseid kestlike ja tõhusate meetmete kohta.

Käesolevad suunised põhinevad komisjoni tellitud uuringul „Analysis to support the implementation of the Energy Efficiency First in decision-making“ (analüüs energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamise toetamiseks otsuste tegemise protsessis) (1) ja täiendaval uurimistegevusel, mille eesmärk on muuta kõnealune põhimõte toimivamaks, eelkõige programmi „Horisont 2020“ projektide ENEFIRST (2) ja SEENERgies (3) esialgsetel leidudel. Tugiuuringu lähenemisviisi kohaselt on suuniste eesmärk anda rohkem teavet meetmete kohta, mida poliitikakujundajad ja reguleerivad asutused peavad võtma otsustusprotsessis, kui nad rakendavad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet (vt joonis 1). Viimases peatükis osutatakse lähemalt valdkondadele, mida tuleb uurida, ja tuuakse näiteid selle põhimõtte rakendamise kohta eri sektorites.

Allikas: Euroopa Komisjon ettevõtte Ecorys uuringu põhjal.

2.   Määratlemine ja rakendamine ELi tasandil

2.1.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte määratlemine ELi tasandil

ELi tasandil tunnustati energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet kui energiatõhususe juhtpõhimõtet, mis on üks energialiidu viiest mõõtmest, võttes 2015. aasta veebruaris vastu energialiidu teatise (COM(2015) 80). Sellest tulenevalt ja pärast Euroopa Parlamendi tugevat toetust sellele põhimõttele lisati see energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevasse määrusesse (määrus (EL) 2018/1999) ja energiatõhususe direktiivi (EL) 2018/2002.

Energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus on esimene õigusakt, milles määratletakse põhimõte ja kutsutakse üles seda ELi tasandil rakendama. Artikli 2 lõige 18 on sõnastatud järgmiselt:

Peale selle selgitatakse põhjenduses 64, mida tähendab põhimõtte rakendamine:

Mõningane täiendav selgitus selle kohta, kuidas seda põhimõtet tuleb järgida, lisati energiatõhususe direktiivi 2018. aasta muudatusse, mille põhjendus 2 on järgmine:

Kuigi liidu õigusaktide jaoks valitud määratlus on üks paljudest ja kirjanduses (4) leidub ka muid määratlusi, on oluline, et sõltumata sellest, milline on täpne määratlus, on selle mõte seada esikohale energiatõhusus.

2.2.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine ELi tasandil

Peale konkreetsete meetmete ja eesmärkide sätestatakse energiatõhususe direktiivis ka konkreetsed nõuded energiatõhususe lahenduste otsimiseks teatavates kontekstides, nähes seega juba ette konkreetsed viisid energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamiseks. Näiteks nõutakse artiklis 6, et liikmesriigid võtaksid toodete, hoonete ja teenuste ostmisel arvesse suurt energiatõhusust. Samuti nõutakse artiklis 19, et liikmesriigid kõrvaldaksid avaliku sektori asutuste ostudelt ning aastaeelarve koostamiselt ja raamatupidamiselt õigusnormidega seotud ja muud tõkked, mis hoiavad avaliku sektori asutusi tagasi energiatõhususe kaalumisest oma investeerimisotsustes (5). Selleks sätestatakse artiklis 19 meetmed, mida liikmesriigid võivad kaaluda selliste tõkete kõrvaldamiseks nagu regulatiivsete sätete või õigusraamistiku muutmine, haldusmenetluste lihtsustamine või toetusmeetmed, näiteks suunised ja tehniline abi, samuti teadlikkuse suurendamine ja stiimulid.

Lisaks sellele nõutakse artiklis 14, et liikmesriigid teeksid kindlaks kõige ressursi- ja kulutõhusamad lahendused kütte- ja jahutusvajaduste täitmiseks ning võtaksid uute ja oluliselt remonditud elektrijaamade kulude-tulude hindamisel eelkõige arvesse tõhusat koostootmist kui energiatõhusat lahendust. Artiklis 15 nõutakse, et liikmesriigid tagaksid, et riiklikud energeetikavaldkonda reguleerivad asutused pööravad gaasi- ja elektritaristu käitamisega seotud ülesannete täitmisel tähelepanu energiatõhususele. Samuti nõutakse seal, et võrguettevõtjatele on vaja anda stiimulid, et nad muudaksid seoses arukate võrkude jätkuva kasutuselevõtuga võrgukasutajatele kättesaadavaks süsteemiteenused, mis võimaldavad energiatõhususe parandamise meetmete rakendamist.

Energiatõhususe direktiivi läbivaatamise ettepanekuga (6) lisatakse uus artikkel energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohta, millega kehtestatakse liikmesriikidele kohustus tagada, et energeetikaga mitteseotud sektoritega ja energiasüsteemiga seotud planeerimis-, poliitika- ja investeerimisotsustes võetakse arvesse energiatõhususe lahendusi. Samuti nõutakse selles, et liikmesriigid edendaksid ja tagaksid selliste kulutasuvuse meetodite kohaldamist, mis võimaldavad nõuetekohaselt hinnata energiatõhususe lahenduste laiemat kasu. Samuti nähakse sellega ette, et spetsiaalne üksus jälgib nõuetekohaselt selle põhimõtte rakendamist, ja aruandlus.

Kui energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus hõlmab tarbimiskaja energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaselt, siis elektrituru korraldust käsitlevas õigusaktis (7) selgitatakse, kuidas tuleb võrgu planeerimisel ja käitamisel käsitleda hajaenergia ressursse (vt ka jaotis 4.1.1.2). Elektridirektiivi kohaselt peavad põhivõrguettevõtjad planeerimisel „võtma täielikult arvesse, kas võrgu laiendamise asemel saaks kasutada tarbimiskaja, energiasalvestusüksusi või muid ressursse, eeldatavat tarbimist ja kauplemist teiste riikidega“ (artikli 51 lõige 3). Jaotusvõrgu arengukavad „ peavad looma läbipaistvuse vajalike keskmise ja pikaajalise tähtajaga paindlikkusteenuste osas. [---] Võrgu arengukava peab hõlmama ka tarbimiskaja kasutamist, energiatõhusust, energiasalvestusüksusi ja muid vahendeid, mida jaotusvõrguettevõtja kasutab võrgu laiendamise alternatiivina “. (Artikkel 13, 17, 32 lõige 1 ja 3).

Ka Euroopa Liidu muudes poliitikavaldkondades rõhutatakse otseselt energiatõhususe rolli. ELi energiasüsteemi lõimimise strateegias (lõimitud energiasüsteem kliimaneutraalse Euroopa nimel) (COM(2020) 299) seatakse energiatõhusus põhielemendiks ja kutsutakse üles rakendama energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet kogu energiasüsteemis. See tähendab, et eelistatakse nõudlusega seotud lahendusi, kui need on poliitikaeesmärkide saavutamisel kulutõhusamad kui investeeringud energiavarustustaristusse. Kõnealune põhimõte on seotud ringmajandusega ja ressursside parema kasutamisega, mis peab kaasa tooma energiatootmise, -taristu ja -kasutusega seotud üldiste investeerimisvajaduste ja -kulude vähenemise.

Euroopa renoveerimislaine strateegias (COM(2020) 662) rõhutatakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ühe peamise põhimõttena hoonete renoveerimisel 2030. ja 2050. aastaks. See on juhtpõhimõte strateegia rakendamisel, sealhulgas hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamisel, mis on ette nähtud 2021. aasta lõpuks. Enne seda rõhutati energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ka komisjoni 8. mai 2019. aasta soovituses (EL) 2019/786 hoonete renoveerimise kohta, (8) mis oli suunavaks dokumendiks hoonete energiatõhususe direktiivis nõutud pikaajaliste renoveerimisstrateegiate väljatöötamisel.

Euroopa Komisjoni 15. detsembri 2020. aasta ettepanek üleeuroopalisi energiavõrkusid käsitleva määruse läbivaatamise kohta (9) tugevdab samuti seda põhimõtet, et tagada poliitika ühtsus ja taristu tõhus arendamine. Ettepanekuga lõimitakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte planeerimisse ja projektide hindamisse, kehtestades kohustuslikud sätted. Täpsemalt nõutakse ettepanekus, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ACER) lisaks energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku (ENTSOd) poolt väljatöötatavate ühiste stsenaariumide raamsuunistesse. ENTSOd järgivad ka energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet taristu puuduste hindamisel ja kaaluvad prioriteedina kõiki asjakohaseid taristuga mitteseotud lahendusi.

3.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine otsustusprotsessis

3.1.   Kasutatav lähenemisviis

Energiatõhususe poliitika eesmärk on edendada energiatõhususe püüdlusi ja kehtestada meetmed, mille tulemuseks on otsene energiasääst, kuid energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte idee on võtta hoolikalt arvesse konkreetseid energiasäästulahendusi kui võimalikke alternatiive, sealhulgas kodanike ja organisatsioonide tegutsemise muutumine ja energia säästmine. See tähendab, et energiatõhusa lahenduse rakendamine on üks võimalik põhimõtte rakendamise tulemus, kuid alati ei pea see nii olema, kui valikuvõimaluste hindamine seda tõendab.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte põhineb loogikal, et see peab viima elujõuliste energiatõhususe lahenduste kindlakstegemiseni uusima tehnika taseme kohaselt, võimaldama nende kohaldamist ja tagama nende nõuetekohase rakendamise, kui see valitakse edasisteks sammudeks. Peale selle nõuab see põhimõte, et võetaks arvesse konkreetsete otsuste (näiteks fossiilgaasi taristu laiendamine amortisatsiooniajaga kuni 50 aastat) võimalikku negatiivset mõju energiatõhususele, mis pikas perspektiivis võib energiatõhusust takistada.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte koos ressursitõhususega on oluline tegur ka ELi pikaajalises süsinikuheite vähendamise strateegias, mis tähendab, et sajandi keskpaigaks peab praegune energiasüsteem, mis põhineb suuremas osas fossiilkütustel, põhjalikult muutuma seoses energiasüsteemi ulatusliku elektrifitseerimisega, mis on põhjustatud taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmisest, olgu siis lõppkasutaja tasandil või selleks, et toota süsinikuvabu kütuseid ja lähteaineid tööstuse jaoks.

Samuti tasub rõhutada, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte ei ole ette nähtud üksnes fossiilkütuste tarbimise vähendamiseks. Aluseks on eeldus, et parim energia on see, mida ei toodeta, sest puudub vajadus seda kasutada. See tähendab, et nõudluse vähendamist tuleb samuti eelistada energia tootmisele kliimaneutraalsetest allikatest, sest see aitab kontrollida taastuvatele energiaallikatele üleminekuks vajalike investeeringute taset ning toetab kestlikumat lähenemisviisi ressurssidele, mis on igal juhul piiratud.

Selleks et otsustada, kas energiatõhusust tuleb eelistada teistele võimalustele, ei piisa lihtsast kulutasuvuse analüüsist ja arvesse tuleb võtta erinevaid aspekte.

Laiem taust

Energiatõhususe meetmeid tuleb kaaluda laiemal taustal. Energiatõhusus on eelkõige ELi kliima- ja energiapoliitika oluline komponent üleminekul kliimaneutraalsusele 2050. aastaks. See tähendab, et kõnealune põhimõte peab toetama keskkonnakestlikke investeeringuid kooskõlas taksonoomiamäärusega (10). Olulised on ka muud poliitika kujundamise aluspõhimõtted, nagu põhimõte „ei kahjusta oluliselt“ või „innovatsioonipõhimõte“. Peale selle tuleb neid põhimõtteid ühiselt arvesse võtta, kui käsitletakse kujunemisjärgus tehnoloogiaid ja määratakse kindlaks tulevikukindlad lähenemisviisid. Asjaomaste turgude prognoosid ja tulevikusuundumused on olulised elemendid, mida tuleb sellega seoses arvesse võtta.

Olulisus ühiskonna jaoks

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte keskmes oleva kulutõhususe vaatlemisel ei tohi lähtuda ainult kulutõhususest investori või kasutaja jaoks, vaid tuleb eelkõige silmas pidada laiemat tähtsust ühiskonnale. See tähendab, et arvesse võetakse energiatõhususe mitmekülgset kasu ühiskonnale tervikuna (11). See lai ühiskondlik tulevikuvaade on energiatõhususe valikute õigel hindamisel keskse tähtsusega. Peale selle tuleb kulutõhusust vaadelda lühi- ja pikaajalisest vaatekohast, võttes arvesse kulumit ja amortisatsiooniaega.

Süsteemi tasandi lähenemisviis

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte peab keskenduma tõhususe parandamisele süsteemi tasandil. See tähendab, et põhimõtte rakendamise keskmes on energiasüsteemi optimeerimine ja puhta energeetika lahenduste tõhus lõimimine. See nõuab laiemat ülevaadet, kus pakkumisega seotud ressursse (fossiilkütused, taastuvad energiaallikad, taristu) hinnatakse nõudlusega seotud ressurssidega võrreldes (nõudluse paindlikkus ja tarbimiskaja, konkreetsete lahenduste parem energiatõhusus, energia piisavus), võttes arvesse kulusid ja kasu ühiskonnale, nagu eespool nimetatud. Sellist lähenemisviisi on kirjeldatud projektis ENEFIRST (12). See tähendab, et arvesse tuleb võtta kogu energiaahelat: tootmine, transport, turustamine, tarbimine, olelusringi lõpp.

Tehtavate otsuse tase

Süsteemi tasandi lähenemisviis viitab põhimõtte rakendamisele varade projekteerimise ja planeerimisega seotud otsuste suhtes. Selline lähenemisviis võib muuta põhimõtte keerukamaks. Madalamal otsustusprotsessi tasandil on asjakohane rakendada põhimõtet ka lihtsamalt, kui otsus puudutab konkreetsete varade valikut. Sellega seoses keskendutakse alternatiivide energiatõhususe (hoone energiatõhususe) hindamisele. Selle lähenemisviisi eesmärk on tagada pakkumisega seotud tõhususe parandamine või energianõudluse vähendamine, valides energiatõhusamad tooted ja teenused ning toetades ka tulevikku suunatud, innovatsiooni soodustavaid, ressursitõhusaid ja ringmajandust toetavaid otsuseid. Teisisõnu peab see põhimõte suunama investeeringud kõige tõhusamasse alternatiivi.

Erinevad stiimulid

Suuremat tähelepanu tuleb pöörata laiemale ühiskondlikule kasule ja energiasüsteemi tõhususele ning on vaja, et neid kaaluksid ka jaeinvestorid. Investori ja lõppkasutaja jaoks kaalub individuaalne kasu tavaliselt üles laiema mõju, kui see ei ole piisavalt hinnatud, mistõttu läheb vaja spetsiaalseid meetmeid ja stiimuleid selle tagamiseks, et süsteemi tõhusust võetakse otsustusprotsessi eri tasanditel piisaval määral arvesse.

Otsuse tüüp ja otsustaja

Kõnealuse põhimõtte rakendamise viis sõltub sellest, kus, millal ja kelle poolt seda tuleb rakendada. Seda põhimõtet kasutatakse eri tüüpi otsuste korral, mis on seotud kavandamistegevuse, poliitika kujundamise, investeerimisprojektide ettevalmistamise ja rahastamisega. Need otsused ei piirdu energiasektoriga, kuid energiatõhususel võib olla eriti oluline roll energiataristut käsitlevates otsustes, kus nõudluse poolega seotud lahendused võiksid täiendada või asendada pakkumise poolega seotud investeeringuid, kui üks lahendus on eelistatud selle üldise tõhususe tõttu võrreldes olemasolevate alternatiividega, või kui on võimalik kasutusele võtta uusi komponente (näiteks kompressorid, mis suudavad taaskasutada heitsoojusenergiat või heitelektrit). Peale selle on eri otsustajatel põhimõtte rakendamisel sõltuvalt sektorist ja otsuste taustast erinev roll.

Rahastamiskõlblikud meetmed

Selle põhimõtte eesmärk on kaaluda mitmeid erinevaid energiatõhususe meetmeid nõudluse ja pakkumise poolel. Kuigi nõudluspoolega seotud lahendused on energiavajaduse vähendamisel või energia paremal kasutamisel keskse tähtsusega, on energiataristu või energiat tarbivate seadmete kasutuselevõtul vaja uurida ka energia säästmiseni viivaid tehnoloogiaid ja nende kasutamise viise (13).

Eeltingimused

Kuigi põhimõtte rakendamine tähendab konkreetsete elementide kaalumist, on põhimõtte peamine eesmärk rakendada energiatõhususe lahendusi alati, kui need määratakse kindlaks kui õiged lahendused. See tähendab, et ka energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kaasamine poliitika kujundamisse peab aitama kõrvaldada õigusnormidega seotud ja muud tõkked, mis takistavad energiatõhususe lahenduste elujõulisust ja elluviimist. Et saaks kaaluda kõiki energiatõhusaid võimalusi, peab eri osalistel olema ka piisavalt teavet eri lahenduste energiasäästu ning nende sotsiaalse, keskkonna- ja majandusliku mõju, kulude ja kasu hindamise viiside kohta. Arvesse tuleb võtta ka kliimamuutuste tulevast mõju energiasüsteemile, sealhulgas energiatõhususe lahendustele. Peale selle võidakse energiasäästu laiema kasu olemuse tõttu, mis võib olla ühiskonnale suurem kui investoritele, vajada konkreetseid stiimuleid või nõudeid, et edendada energiatõhusat tegutsemist ja investeeringuid.

3.2.   Vajalikud etapid

Nagu eespool osutatud, sõltuvad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamiseks vajalikud tegevused suurel määral otsustusprotsessi staadiumist ja otsustaja tüübist. Tabelis 1 on esitatud energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisega seotud etapid otsustusprotsessis koos otsustamise staadiumide ja otsustajate tüüpidega (14).

Tabel 1

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega seotud otsustusprotsessis osalejate tegevused

Staadium	Poliitikakujundajad	Reguleerivad asutused	Turuosalised
Algatamine	— poliitika eesmärkide kindlaksmääramine — õigusraamistiku kindlaksmääramine/ajakohastamine — poliitika mõju ja alternatiivide analüüsimine	— turulepääsu nõuete kindlaksmääramine energiatõhususe või tarbimiskaja lahenduste jaoks — kontrollimine, et äritegevuse/projekti eesmärgid vastavad poliitika eesmärkidele ja turulepääsu nõuetele	— äritegevuse/projekti eesmärgi kindlaksmääramine
Ettevalmistamine		— kulude-tulude analüüsimeetodi põhijoontes kindlaksmääramine	— konkreetse rakenduse kulude-tulude analüüsimeetodi kindlaksmääramine — teabe kogumine — energiateenuse nõudluse prognoosimine — muude kulude ja riskide kindlakstegemine — süstemaatiline hindamine energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte alusel
Kinnitamine		— rakenduskava kontrollimine ja sobivuse korral kinnitamine	— rakenduskava esitamine
Rakendamine			— kava elluviimine, näiteks kavandatud teenuse osutamine, energiatõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtmine, investeerimisotsuste tegemine jne.

Allikas: ettevõtte Ecorys uuring.

Selles tabelis esitatud skeemi põhjal töötati otsustuspuuna välja otsustuste tegemise abivahend, kus on iga etapi kohta suunavad küsimused. See abiahend annab ülevaate etappidest, kasutades mitu suunavat küsimust probleemide kohta, mida tuleb käsitleda energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisel. Et abivahendi kohaldatavust paremini illustreerida, esitati uuringus ka neli näidet tegelikust elust (4. peatükis).

Eespool esitatud otsustusprotsessi tabelis on igal osalisel oma roll. Enamik uuringus analüüsitud energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte poliitikavaldkondi ja rakendusi kirjeldavad turuosalisi, kes valmistavad ette kavasid või investeerimisotsuseid, ning seetõttu sobib selline tegevuste skeem nende poliitikavaldkondade ja rakenduste puhul. Kuid on ka selliseid valdkondi, kus poliitikakujundajad (näiteks riiklike energia- ja kliimakavade ning muude poliitika kujundamise otsuste väljatöötamine) või reguleerivad asutused (näiteks võrgu laiendamise kava prognooside või stsenaariumide kinnitamine) on vähemalt rakendamise etapil tehtava süstemaatilise hindamise peamised osalised. See tähendab, et viis, kuidas eri osalised energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet rakendavad, sõltub suuresti kontekstist. Kuigi mõned etapid on kohaldatavad kõikides olukordades, võivad mõned neist olla sektorikohased ja hõlmata erinevaid meetmeid sõltuvalt otsuse tüübist, poliitikavaldkonnast või kaasatud osalistest. Mõnel juhul võivad olla kaasatud ainult ühte tüüpi otsustajad.

Üldine lähenemisviis energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisele ei sõltu sektorist ega otsuse tüübist (poliitika, kavandamine või investeerimine), kuid eri osalised peavad järgima erinevaid etappe.

Eriti oluline on, kuidas poliitikakujundajad ja reguleerivad asutused täidavad oma kohustusi selle põhimõtte rakendamise võimaldamisel, sobivate nõuete kehtestamisel (algatamise staadiumis) ja rakendamise kinnitamisel. Nad võivad olla ka osalised, kes põhimõtet vahetult rakendavad, kui nad järgivad ettevalmistamise ja rakendamise staadiumis kindlaksmääratud etappe. Näiteks peavad poliitikakujundajad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet rakendama strateegilise planeerimise ettevalmistamisel või poliitika eesmärkide seadmisel. Reguleerivad asutused peavad seda põhimõtet rakendama, kui nad kehtestavad nõudeid, millel on mõju energiasüsteemile (eelkõige turukorralduse eeskirju) või energiatarbimisele. Enamasti toimub otsuste ettevalmistamine ja elluviimine siiski turuosaliste tasandil.

Et need suunised on eelkõige ette nähtud poliitikakujundajatele ja reguleerivatele asutustele, keskendutakse rohkem põhimõtte rakendamise üldistele ja universaalsetele aspektidele. Selleks on uuringus selgitatud staadiumide ja etappide põhjal kindlaks määratud konkreetsemad tegevused, mida poliitikakujundajad ja reguleerivad asutused peavad silmas pidama. Neid on allpool selgitatud peamiselt algatamise staadiumi korral, kus tuleb kehtestada sobivad raamtingimused, ning reguleerivates asutustes ettevalmistamise ja kinnitamise staadiumi korral, sest neid tegevusi saavad teha ka poliitikakujundajad. Erilist tähelepanu pööratakse järelevalve ja aruandlusega seotud meetmetele, mis on tehtud otsuste ja valikute järelmeetmed.

Otsustusprotsessi ettevalmistamise ja rakendamise staadiumi etapid sõltuvad samuti suuresti kontekstist. On võimalik osutada mõnele konkreetsemale meetmele ja sellele, millised on nende meetmete nõuetekohase teostamise nõuded. Üksikasjalikum selgitus selle kohta, kuidas neid meetmeid võtta, ei kuulu siiski käesoleva dokumendi kohaldamisalasse. Neid meetmeid võtavad tavaliselt eri tingimustel tegutsevad turuosalised ning kõikide eripäradega tegelemiseks on vaja üksikasjalikke valdkondlikke juhendeid. Järgmises tabelis on esitatud ülevaade ettevalmistamise ja rakendamise staadiumi etappidega seotud tegevustest ja nende eeltingimustest. 4. peatükis on uuringust tegeliku elu kohta võetud näited, kus määratakse oluliste osaliste jaoks kindlaks konkreetsed tegevused seoses kindlat tüüpi otsusega teatavas sektoris. Poliitikakujundajate jaoks on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte vaja sobival viisil lõimida ettevalmistamise ja rakendamise staadiumisse, kasutades asjakohast mõjuhinnangut.

Tabel 2

Etapid, meetmed ja eeltingimused, mis aitavad teostajatel rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet

Etapp	Tegevus	Eeltingimus
Äritegevuse/projekti eesmärgi kindlaksmääramine	— energiatõhususe käsitlemine lahenduse osana	— teabe kättesaadavus — juurdepääs oskusteabele
Kulude-tulude analüüsimeetodi kindlaksmääramine	— energiatõhususest saadava laiema kasu ja selle kvantifitseerimise kaalumine — õige lahenduse valimise kriteeriumide kehtestamine	— standardmeetodina, mille hulgast valida — andmete kättesaadavus — vahendite/mudelite kättesaadavus
Teabe kogumine	— turgude analüüsimine — uuenduslike lahenduste analüüsimine — poliitika väljatöötamise kaalumine — kulude-tulude analüüsi jaoks kvaliteetsete andmete hankimine — Investeerimisvajaduste ja investeeringutasuvuse hindamine	— teabe kättesaadavus — andmete kättesaadavus — oskusteave
Energiateenuse nõudluse prognoosimine	— tulevase energianõudluse kaalumine — alternatiivide energiatarbimisele ja, kui see on asjakohane, koormusele avalduva mõju hindamine	— jaotatud andmete kättesaadavus energiatarbimise kohta — riiklikud/piirkondlikud prognoosid — stabiilne poliitikaraamistik
Muude kulude ja riskide kindlakstegemine	— rakendamistegurite mõju kaalumine — kütuse- ja energiahindade muutuste kaalumine — makromajanduslike arengusuundade kaalumine — tasuvusaegade ja tulevaste rahavoogude kaalumine	— andmete kättesaadavus — selged poliitikaeesmärgid — Varasemate kogemuste kättesaadavus — riskimaandamislahenduste kättesaadavus (näiteks energiateenuse ettevõtjad)
Alternatiivide hindamine	— kulude-tulude analüüsi (mõjude rahaliselt väljendamine) rakendamine — kulutasuvuse hindamine — lahenduste tulevikukindluse kontrollimine — avaliku sektori toetuse ja kättesaadavate rahaliste vahendite kaalumine	— juurdepääs kättesaadavatele andmetele ja vahenditele/mudelitele ning nende kasutamise lihtsus — õige oskusteave — rahastamiskavad ja toetus energiatõhususe projektidele
Rakendamine	— õigete ressursside ja oskusteabe eraldamine — toetusvahendite kasutamine — õige kasutamise tagamine	— oskusteabe ja ressursside kättesaadavus (tööjõud ja rahastamine) — lihtne juurdepääs toetuskavadele — tagasisidemehhanismide rakendaja-kasutaja
Järelevalve ja hindamine	— andmete kogumine — rakendamise auditeerimine — mõju ja eesmärkide saavutamise hindamine	— eelnevalt kindlaksmääratud näitajad — juurdepääs andmetele — andmeanalüüsi- ja andmetöötlusvahendite kättesaadavus — vahendite kättesaadavus

Allikas: Euroopa Komisjon.

3.3.   Peamised osalised

Kuigi energiatõhususe lahendusi saavad rakendada avalik sektor, eraettevõtjad ja tarbijad, on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisel ka teatav laiem mõju poliitikakujundajatele ja reguleerivatele asutustele, kes peavad sillutama teed energiatõhusate lahenduste kohaldatavusele eri kontekstides. See, kui need osalised seda põhimõtet rakendavad, peab turuosalistele ja investoritele andma õiged vahendid ja teabe, mida nad vajavad, et energiatõhusaid lahendusi õigesti hinnata ja rakendada.

Seega on peamised osalised järgmised.

Poliitikakujundajad

Siia kuuluvad:

a)	ELi tavapärases seadusandlikus menetluses osalevad ELi institutsioonid, st Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu;

b)	valitsused, riikide parlamendid ja haldusasutused, kelle pädevuse alla kuulub kogu liikmesriigi territoorium;

c)	piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, parlamendid ja haldusasutused, kelle pädevuse alla kuuluvad liikmesriigi piirkonnad ja omavalitsused.

Poliitikakujundajate jaoks on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine seotud kõigi aspektidega, mis mõjutavad energiatõhususe rahastamiskõlblikkust, teostatavust ja toetamist (sealhulgas energiasäästlikku tegutsemist stimuleerivad meetmed), eelkõige rahastamine riiklikest vahenditest ja riigihangete kaudu. Raamistiku kehtestamisega peavad poliitikakujundajad suunama teisi osalejaid kasutama energiatõhusaid lahendusi. See hõlmab selliste eesmärkide seadmist, mis ei välista energiatõhusaid alternatiive, õiguslike ja haldustõkete kõrvaldamist ning erinevate poliitiliste algatuste asjakohast hindamist, võttes arvesse nende mõju energiatarbimisele ja võimalikke kompromisse energiasäästumeetmetes, sealhulgas tulevikuvaates.

Poliitikakujundajad peavad tagama ka selle, et energiatõhusate lahenduste jaoks pakutakse stiimuleid, sest energiatõhususe meetmeid ei peeta alati kuluoptimaalseks individuaalsest seisukohast (näiteks pika tasuvusaja, sellega seotud riskide või vähese teadlikkuse tõttu), kuid need on soovitud lahendused ühiskonna seisukohast. Kõigi nende aspektide hõlmamiseks peab energiatõhusus saama poliitiliseks prioriteediks nii strateegilisel kui ka tegevustasandil, kaasates vajaduse korral ka finantseerimisasutusi.

Kohalikul tasandil on riigiasutuste otsused tavaliselt rakendamisele lähemal ja võivad otseselt mõjutada lahenduse valikut. Otsused olemasolevate vahendite konkreetsete kulude kohta, mis võimaldavad teha otsuseid investeeringute asukoha kohta, ja kommunaalteenuste kavandamine on näited, kus võimaluse korral tuleks kaaluda energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Peale selle on kohalikel omavalitsustel vaja pikka kavandamisperioodi, et kooskõlas kohalike planeerimistsüklitega rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet eri valikute hindamisel ning vältida seotust konkreetsete tehnoloogiate või liikumisteedega.

Reguleerivad asutused

Sellesse rühma kuuluvad riiklikud reguleerivad asutused või riigi või piirkondlikul tasandil määratud asutused, kes kehtestavad eeskirju ja tagavad nende järgimise, jälgivad turgude toimimist ja kontrollivad tariife reguleeritud turusegmentides. Eelkõige hõlmavad need energeetikasektorit reguleerivaid asutusi ning reguleerivate ja järelevalveülesannetega asutusi.

Reguleerivad asutused peavad kaitsma eeskirju, mis tagavad turulepääsu ja võimaldavad energiatõhusaid lahendusi. Samuti peavad nad pakkuma metoodikaid ja suuniseid selle kohta, kuidas kulude-tulude analüüsis hinnata erinevaid alternatiive, võttes arvesse laiemat kasu, ning peale selle kontrollima elluviimist, et teha kindlaks, kas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet rakendatakse nõuetekohaselt, kui kavandatakse turuettevõtete esitatud projektide heakskiitmist, kontrollimist või järelevalvet. Järelevalve jaoks on oluline kehtestada nõuetekohased järelevalvesätted ja hindamised, et koguda teavet energiatõhususe tegeliku toimimise kohta.

Turuosalised

Sellesse rühma kuuluvad ettevõtjad, kodanike energiakogukonnad ja investorid, kes vastutavad tegelike turuotsuste eest. See hõlmab ka avaliku sektori hankijaid ja võrgustiku sektori hankijaid, (15) nagu on kindlaks määratud hanke-eeskirjades, kui nende ostuotsused kaupade või teenuste ostmiseks erinevatel turgudel mõjutavad elektritarbimist. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet saab rakendada riigihanke kriteeriume käsitlevate otsuste või nende ametiasutuste omanduses või kasutuses olevate hoonete ostmist, rentimist või ajakohastamist käsitlevate otsuste korral.

Energiasektoris on põhitähelepanu ilmselgelt suunatud energiaturu ettevõtjatele, kelle kohta kehtivad spetsiaalsed õigusnormid. Eelkõige kuuluvad nende hulka järgmised ettevõtjad.

a)	Energiatarnijad – elektri, soojuse ja jahutuse ning muude kaupade kaubanduslikud tootjad ning juriidilised isikud, kes müüvad energiat (näiteks elekter, soojus/jahutus, maagaas) tarbijatele.

b)	Võrguettevõtjad – üksused, kes vastutavad jaotusvõrgu ja ülekandesüsteemi käitamise, hoolduse tagamise ja vajaduse korral arendamise eest konkreetses piirkonnas, et tagada võrgu pikaajaline võime katta elektri-, soojus- ja jahutusenergia ning maagaasi nõudlust.

c)	Nõudluse juhtimise teenuseosutajad – üksused, kes toetavad tarbijaid nii energiatõhususe kui ka tarbimiskaja parandamisel ning suurendavad tarbijate, sealhulgas näiteks energiasüsteemi energiavahendajate reageerimispaindlikkust.

Võrreldes äriühingutega, kelle peamine eesmärk on maksimaalne kasum, võivad kommunaalettevõtjatele olla määrusega seatud teistsugused eesmärgid. Neilt võidakse nõuda, et nad taotleksid kestlikkuse eesmärke või kohaldaksid oma investeerimisotsustes teatavat tüüpi kestlikkuse kriteeriume. Sellistes olukordades saab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet rakendada projekti eesmärkide seadmisel, kulude-tulude analüüsi tegemisel, erinevate alternatiivide mõju hindamisel või elluviimiseks õige lahenduse leidmisel.

Turuosaliste rühm hõlmab ka reguleeritud investoreid ning avaliku ja erasektori finantseerimisasutusi, kes rakendavad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet osana oma tegevusest. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte peab aitama juhtida finantseerimisasutuste tegevust nende varade ja finantsportfelli pikaajalise kestlikkuse suunas. Tulevikuvaates peab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte toetama energiatõhususe valdkonnas (näiteks energiatõhusus teenusena) uuenduslike tulumudelite ja selliste tingimuste väljatöötamist, mille alusel on võimalik kaasata erasektori investeeringuid.

Üldiselt peavad ettevõtte tasandi energiajuhtimissüsteemid, näiteks standard ISO 50001, kui neid nõuetekohaselt järgitakse, viima energiatõhusate lahenduste kasutuselevõtmiseni, mis parandavad ettevõtjate energiatõhusust. Ka energiaauditid ja nende järelmeetmed peavad kaasa tooma suurema teadlikkuse ja energiatõhususe paranemise, kui need on ettevõtja äritegevuse jaoks kulutõhusad. See ei tähenda, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte on täiesti asjakohatu. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine aitab ka äriühingutel teha kindlaks energiatõhusad projektid ja investeeringud, hinnata nõuetekohaselt kulusid ja tulusid, sealhulgas laiemat kasu oma töötajatele, ning rakendada neid projekte ja investeeringuid õigel viisil.

3.4.   Poliitikaeesmärkide määratlemine

Oluline on see, et sihtarvud ja eesmärgid ei määraks ette kindlaks nende saavutamiseks kasutatavaid lahendusi, välja arvatud juhul, kui see on vajalik. Kui energiatõhususe meetmed võivad olla lahenduse osaks, ei tohi poliitikaeesmärgid selliseid meetmeid välistada. Selleks on vaja seada eesmärgid, mis põhinevad pigem tulemustel ja soovitud mõjul kui sisenditel. Üks ilmne lähenemisviis on püstitada üldeesmärgid, mis põhinevad pigem süsteemi toimimisel kui konkreetsete lahenduste eesmärkidel (näiteks energiapakkumise vastavus nõudlusele, selle asemel et suurendada elektritootmist 5 % võrra, et see vastaks nõudluse eeldatavale kasvule). On selge, et poliitikaeesmärgid võivad teatavates olukordades olla üsna spetsiifilised, kuid see ei tohi takistada võtmast arvesse seda, kuidas saaks toetada energiatõhusaid lahendusi koos eesmärkide nõuetekohase määratlemisega. Seepärast on juba eesmärkide seadmise etapis oluline uurida energiatarbimist mõjutavate algatuste mõju energiatarbimisele ja kompromisse eri lahenduste vahel, mis võiksid neid eesmärke saavutada.

Sellega seoses on oluline määrata nõuetekohaselt kindlaks näitajad ja metoodika eesmärkide seireks. Kui energiatarbimise vähendamine võib kaasa aidata seatud eesmärkide saavutamisele või kui seatud eesmärkide saavutamine mõjutab energiatarbimist, on vaja hinnata eesmärkide ja energiatarbimise eeldatava taseme vahelist seost. Otsustusprotsessi praeguses varases etapis võivad sellised hinnangud olla keerulised ning minevikust on vaja mõningaid kogemusi ja tõendeid. Seetõttu tuleb algusest peale kaaluda nende eesmärkide saavutamiseks võetud meetmete, sealhulgas järelevalve ja hindamise protokollide tegeliku mõju jälgimist energiatarbimisele.

3.5.   Õigusraamistiku määratlemine

3.5.1.   Õigete õigusnormide ja õigusaktide kehtestamine

Nii energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte kui ka energiatõhusad meetmed vajavad asjakohast toetavat õigusraamistikku, et neid saaks praktikas rakendada. Õigusaktides tuleb kindlaks määrata energiatõhusus kui võimalik lahendus, võimaldada seda rakendada ja tagada asjakohased järelmeetmed. Vajaduse korral tuleb käsitleda ka energiatõhusate lahendustega seotud takistusi.

Et hinnata, kas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet saab rakendada konkreetse poliitilise algatuse, määruse või projekti suhtes, võib teha esialgse sõelumise, mis põhineb küsimuste kogumil (kolm kolmest küsimusest koosnevat rühma). Esimene küsimuste rühm aitab kindlaks teha, kas energiatõhusus kuulub tulevase algatuse või projekti kohaldamisalasse. Teine rühm aitab selgitada, kas energiatõhusust saab praktikas rakendada, ja kolmas rühm, kas energiatõhusust saab nõuetekohaselt rakendada.

Kolm küsimuste rühma on järgmised:

1.

Kas energiatõhusus on üks võimalus? — Kas algatus mõjutab energiatarbimist või toob kaasa energiavarustuse laiendamise? — Kas energiatõhusus võib aidata kaasa algatuse eesmärkide saavutamisele? — Kas algatuse raames võiks kaaluda energiatõhususega seotud lahendusi? Neid küsimusi tuleb käsitleda koos astmelises järjekorras. Kui vastus kõigile küsimustele on JAH, siis tulebuurida energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte muid aspekte, mis on hõlmatud allpool esitatud küsimustega (ka juhul, kui vastused ei ole kindlad). Vastus EI esimesele küsimusele tähendab, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ei saa rakendada. Vastus EI loetelu teisele küsimusele tähendab, et konkreetses kontekstis energiatõhusus lähenemisviisina ei sobi eesmärkide saavutamiseks ning eitav vastus viimasele küsimusele näitab, et nende eesmärkide saavutamiseks ei ole toimivat energiatõhusat lahendust. Eitav vastus tähendab (eitavad vastused tähendavad), et ülejäänud küsimuste rühma ei ole vaja vaadelda.

2.

Kas energiatõhususe võimaluse rakendamine on teostatav? — Kas energiatõhususe lahenduste otsest ja laiemat kasu energiasüsteemi või üksikseadmete tasandil on võimalik nõuetekohaselt hinnata? — Kas võimaliku energiatõhususe lahenduse rakendamist takistavad tõkked? — Kas on võimalik tagada, et energiatõhususe lahendused on algatuse eesmärkide saavutamisel/nende saavutamisele kaasaaitamisel tõhusad? Kui vastus mis tahes küsimusele on eitav või ebakindel, on küsimuste lahendamiseks vaja täiendavaid meetmeid kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega. Positiivsed vastused kõigile küsimustele tähendavad, et konkreetses kontekstis peaksid asjaomased poliitikakujundajad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet saama rakendada. Igal juhul tuleb vaadelda ka kolmandat küsimuste rühma.

3.

Kas energiatõhususe varianti saab nõuetekohaselt rakendada? — Kas rakendamise eest vastutavad üksused teavad, kuidas energiatõhususe lahendusi hinnata? — Kas energiatõhususe lahenduste elluviimiseks on piisavalt vahendeid ja teavet? — Kas on olemas mehhanismid, mis võimaldavad elluviimise täitmist tagada ja kontrollida? Kui vastus mis tahes küsimusele on eitav või ebakindel, on vaja täiendavaid meetmeid, et tagada põhimõtte järgimine koos sobivate parimate lahenduste valikuga. Positiivsed vastused kinnitavad, et on kehtestatud õiged tingimused, et asjaomased üksused saaksid kavandatud algatuse raames seda põhimõtet rakendades teha teadliku otsuse, mis on optimaalne ka poliitikaeesmärkide seisukohast.

Täiendavad meetmed ei tähenda tingimata, et õigusaktidesse või eeskirjadesse tuleb lisada konkreetsed sätted. Mõnesid küsimusi saab lahendada ka ilma õigusraamistiku või vorminõueteta. Kuid kui esimene küsimusterühm näitab, et energiatõhusus võib olla lahenduse osa, siis on oluline, et õigusnormid määratakse kindlaks õigel viisil. Eelkõige peavad need

1)	selgelt näitama, et energiatõhusus on võimalik lahendus, mida tuleb kaaluda ja eelistada, kui see on kulutõhus ja sobib eesmärgi täitmiseks;

2)	tunnustama energiatõhususe olulisust muude eesmärkide saavutamisel, nagu kasvuhoonegaaside heitkoguste, saasteainete ja energiaallikatega mitteseotud ressursside kasutamise vähendamine, tervise ja mugavuse parandamine ning energiaostuvõimetuse vähendamine;

3)	tagama, et nõuded võimaldavad energiatõhusust kogu energiavarustuses, ülekandes, jaotamises ja tarbimises ning eelkõige nõudlusega seotud lahenduste kasutamist; tehnilised kirjeldused ei tohi takistada energia lõimimist ega energiatõhususe rakendamist;

4)	määratlema pigem tulemuslikkuse kui konkreetse lahenduse; tulemuspõhine reguleerimine võimaldab energiatõhusust teiste alternatiividega võrdsetel alustel;

5)	määrama kindlaks eri osaliste rollid ja kohustused energiatõhususe lahenduste hindamisel ja kontrollimisel;

6)	esitama selged kriteeriumid ja metoodika energiatõhusate lahenduste kulude ja tulude ning energiatarbimisele avalduva mõju hindamiseks;

7)	osutama teabele ja andmetele, mida kasutatakse (saab kasutada) energiasäästuvõimaluste, kulude ja energiatõhususest saadava kasu hindamiseks;

8)	tagama, et energiatõhusus on avaliku sektori toetuse ja rahastamise jaoks kõlblik ning isegi eelistatav;

9)	hõlmama energiatarbimisele avalduva mõju jälgimist ja energiatõhusate lahenduste muu mõju kontrollimist.

Õigusnormide ja nõuetega seotud põhiaspekt on teadlikkuse suurendamine võimalikest energiatõhususe meetmetest, nende kuludest ja tuludest ning nende optimaalse rakendamise viisidest. Samuti võidakse vajada, et õigusnormides käsitletaks energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega seotud takistusi ja konkreetseid energiatõhususe lahendusi. See nõuab selliste takistuste nõuetekohast tuvastamist.

3.5.2.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega seotud takistuste kindlakstegemine

Selle üle otsustamisel, kas energiatõhus lahendus on toimiv võimalus seatud eesmärkide saavutamiseks, tuleb lähtepunktiks võtta eelkõige see, kas on olemas energiatõhusaid meetmeid, mis võiksid olla alternatiiviks energiasüsteemi pakkumisega seotud laiendamisele või mis võiksid vähendada energianõudlust lõpptarbimissektorites. Võimalike meetmete teadmine võimaldab seejärel analüüsida ja võrrelda energiatõhusaid meetmeid muude alternatiividega.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega kooskõlas olevate energiatõhusate lahenduste esialgsel kindlakstegemisel ja hilisemal valikul on siiski mitmeid takistusi. ENEFIRSTi (16) projekti ühes töösuunas tehti kindlaks ja jagati need võimalikud takistused järgmistesse kategooriatesse:

—	poliitilised takistused, mis on seotud kallutatusega teatavate lahenduste poole või varem vastu võetud lähenemisviisi jätkamisega;

—	õigusnormidega seotud tõkked, kui kehtestatud õigusnorm pärsib energiatõhusate lahenduste valikut;

—	poliitika koostoimega seotud tõkked (näiteks vastuolus olevad eesmärgid või prioriteedid), mis on seotud asjaoluga, et poliitikakujundajad eelistavad tegelda oma konkreetsete poliitikavaldkondadega ja pigem teha kompromisse energiatõhususe meetmetes;

—	rahalised takistused, st ebapiisavad rahalised vahendid või rahaline abi energiatõhusatele lahendustele, mida võib seostada nende hindamise ja väärtustamisega;

—	tehnilised tõkked, sest energiatõhusat lahendust võib olla tehniliselt keerulisem hinnata või lisada see teostatavasse valikuvõimalusse;

—	teabetõkked, st teabe ja andmete puudumine energiatõhususe lahendustest saadava kasu nõuetekohaseks kindlakstegemiseks ja hindamiseks;

—	kultuurilised ja tegevuslikud takistused, st tegutsemine ja harjumused, mis piiravad kaalutud valikute kasutamisulatust;

—	kommunikatsiooni või teadlikkust takistavad tegurid, st vähesed teadmised energiatõhususe võimalustest;

—	oskusteabe puudumine, st ebapiisavad teadmised selle kohta, kuidas rakendada energiatõhususe lahendusi või tehnoloogiaid, ning kallutatus teatavate lahenduste suunas, välja arvatud energiatõhususe variandid;

—	kallutatuse mõju, kui pakkumisega seotud sidusrühmade osakaal poliitika kujundamises või otsuste tegemises on suur;

—	tarneahela tõkked, kui energiaturud on kujundatud pakkumise poole poolt, nii et energiatõhusus võib häirida olemasolevat süsteemi.

Tõkked võivad konkreetsetes poliitikavaldkondades erineda ja neid on üksikasjalikult kirjeldatud ENEFIRSTi aruandes.

Eespool loetletud tõkked on poliitika kujundamisel kõige asjakohasemad ja seetõttu tuleb neid õige poliitikaraamistiku määratlemisel arvesse võtta. Siiski võivad need takistused mõjutada ka konkreetsete investeerimisprojektide ülesehitust ja lähenemisviisi. Peale selle võib olenevalt energiatõhususe meetme tüübist ja ulatusest esineda ka muid muud spetsiifilisemaid või kohalikku laadi tõkkeid.

Mõned tõkked võivad olla seotud ressurssidega, mille riigiasutused on eraldanud energiatõhususe jaoks. Energiatõhususega seotud lahenduste ja tehnoloogiate toetamisele, hindamisele ja edendamisele suunatud haldusressursside ja rahaliste vahendite ebapiisavus takistab sageli energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte laiemat rakendamist. Seetõttu on poliitikakujundajate üks oluline roll vajaliku haldussuutlikkuse ja oskusteabe loomine energiatõhususe valdkonnas ning selle tagamine, et avaliku sektori asutustele on kättesaadavad piisavad rahalised vahendid, et aidata turuosalistel ja tarbijatel rakendada energiatõhusaid lahendusi ja jälgida poliitika mõju.

3.5.3.   Põhimõtte lõimimine poliitikasse ja õigusraamistikku

Üks energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte tugiraamistikuga seotud kaalutlustest on seotud sellega, kuidas käesoleva juhendi soovitusi jõustada.

Konkreetsete tõkete kõrvaldamine, nõuete kehtestamine või konkreetsete stiimulite määratlemine energiatõhusate lahenduste jaoks on osa energiatõhususe poliitikast. Oluline on hoida need kaks aspekti lahus. Energiatõhususe poliitikas määratletakse konkreetsed energiatõhususe meetmed ja eesmärgid ning toetavad ja eeltingimused. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte käsitleb energiatõhusate alternatiivide kaalumist ja analüüsi otsuste korral, mis mõjutavad energiatarbimist ja energiavarustust. Selle põhimõtte rakendamine peab viima ka erimeetmeteni, mis võimaldavad kõnealust analüüsi ja energiatõhususe lahenduste rakendamist. Nende meetmete vorm määratakse tavaliselt kindlaks energiatõhususe poliitika meetmetes. Seega läheb nende meetmete õiguslik vorm kaugemale põhimõtte arutelust ja on rohkem energiapoliitika arendamise osa. Näiteks energiatõhususe edendamiseks ja eespool nimetatud tõkete ületamiseks võivad energiatõhususe lahenduste otseseks stiimuliks saada konkreetsed energiatõhususe eesmärgid. Teine võimalus on kehtestada energiatarnijatele sunduslikud energiasäästukohustused, mis kohustavad neid vähendama oma klientide energiatarbimist (17).

Mis tahes siduv eesmärk ja normatiivne nõue kasutada energiatõhusaid lahendusi saavutab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte eesmärgid. Kuid selliste nõuete vorm, nende rangus või nendega kehtestatud kohustus on küsimused, mida tuleb käsitleda energiaga seotud poliitika osana. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte seisukohast on oluline, et uuritaks ja käsitletaks erinevaid aspekte.

3.5.4.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte stimuleerimine

Enamikul juhtudel peavad energiatõhususe meetmed olema eelistatud edasised sammud, kui laiema kasu nõuetekohasel arvestamisel peetakse neid kulutõhusaks võimaluseks. Kasu ei ole siiski alati seotud osalisega, kes peab tegema investeerimisotsuse. Energiatõhususest saadav laiem kasu võib olla rohkem seotud ühiskonnaga (näiteks puhas õhk), mitte investoriga, kes teeb otsuse. Samuti võib lõppkasutaja saada kasu energiasäästust, kuid see kasu ei pruugi olla vara omaniku jaoks kuigi oluline (näiteks huvide lahknemine renditud kinnisvara korral).

Peale selle ei ole energiatõhusus eriti kommunaalteenuste korral ilmne tee, mida kasutada, sest kui tarbijad säästavad energiat, müüvad kommunaalettevõtted oma tooteid vähem. Seega on oluline muuta energiaga seotud ärimudeleid, eelistades suuremat energiamüüki ärimudelitele, mis premeerivad energiateenuseid või teatava mugavuse taseme saavutamist, näiteks „energiatõhususe kui teenuse“ mudel. Teine takistav asjaolu on tõsiasi, et energiatõhusate seadmete ostmine või hoonete renoveerimine nõuab suhteliselt suuri ettemaksekulusid, samas kui tasuvusaeg võib olla pikk.

Seetõttu ei ole energiatõhususe võimaldamine sageli piisav ning vaja on otseseid või kaudseid stiimuleid, et otsuste tegemisel võetaks arvesse energiatõhususe meetmete laiemat kasu ühiskonnale. Eelkõige peavad stiimulid tagama, et üksikisikute valikuid mõjutatakse nii, et need oleksid kasulikud süsteemile tervikuna.

3.5.5.   Rahastamine ja rahaline toetus

Energiatõhususe jaoks spetsiaalse abivahendi rakendamise toetamine

Oluline on see, et spetsiaalse rahastamise eesmärk on energiatõhususe toetamine. See peab edendama energiatõhususe projekte ja andma investoritele selgust saadaoleva rahalise toetuse kohta. Kuigi energiatõhusus on erinevate rahastamisprogrammide raames rahastamiskõlblik, on praegu energiatõhususe projekte riiklikest vahenditest rahastatud piiratud hulgal.

Sihtotstarbelise energiatõhususe fondi või kava loomine võib pakkuda tugevamaid stiimuleid energiatõhususse investeerimiseks. Selline fond aitab luua eeskujuliku raamistiku, mille alusel rakendatakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet täielikult. Tavaliselt suudavad rahastamistoetust ja nõustamisteenuseid kombineerivad pakettlahendused abi paremini ära kasutada ja nende finantsvõimendus on suurem (18).

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine ELi rahastamisvahendite kõigi asjakohaste valdkondade suhtes

Rahalise toetuse rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide kindlaksmääramisel energiatõhususe eesmärkide ja võrdlusaluste seadmise kaudu seatakse esikohale energiatõhusad projektid. Võimaluse korral võivad ELi fondid kehtestada (sektori- või tehnoloogiapõhised) energiatarbimise või energiatõhususe parandamise künnised, mis põhinevad parimal võimalikul tehnoloogial.

Ühtekuuluvuspoliitika fondide kontekstis peavad korraldusasutused tagama, et programmid viitaksid oma prioriteetides ja eesmärkides konkreetselt energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte (19) edendamisele ning kajastaksid seda asjakohaselt rahastamiskõlblikkuse tabelis, näiteks pakkudes suuremat kulude katmist projektidele, mis vastavad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttele. Interregi programmides käsitletakse neid meetmeid piiriüleses või riikidevahelises kontekstis.

Peale selle peavad korraldusasutused energiatõhususega arvestama, kui nad kehtestavad kvalifitseerimise tingimused meetmete jaoks sektorites, kus saab rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet (vt ptk 4.2), nii et eelistatakse seda põhimõtet järgivaid projekte.

Korraldusasutused võivad kaaluda ka abi osakaalu muutmist, et energiatõhususe valdkonna projektid või energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine saaksid kasu avaliku sektori eelistoetusest (boonus).

Programmi „InvestEU“ raames kutsutakse rakenduspartnereid üles lisama oma teabe esitamise dokumentidesse energiatõhususe osa, mis projektide hindamisel moodustab nende hoolsuskohustuse iseseisva elemendi. Sellist jaotist kasutatakse kõigi projektide korral, mis ei kuulu kestliku taristu poliitikaharu alla.

Soovitust kaaluda energiatõhususega seotud kvalifitseerimise tingimusi laiendatakse ka projektikonkurssidega juhitavatele Euroopa, riigi- või piirkonnaprogrammidele.

Kui ametiasutused ja ELi fondide rakenduspartnerid töötavad välja ja rakendavad meetmeid, mille peamine eesmärk on energiatõhusus, julgustatakse neid esitama kaalukat selgitust selle kohta, et energiatõhusus on projektis/programmis/meetmes kesksel kohal ja kuidas rohepesu ohtu nende korral ei ole.

Tehnilise abi andmine, et aidata fondijuhtidel ja projektide elluviijatel rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet

Peale energiatõhususe jaoks kättesaadavate tegelike rahaliste vahendite stimuleerib energiatõhusate lahenduste kasutamist ka riskitaju vähendamine, summeerimise hõlbustamine ja abi projekti arendamiseks. Kuigi need meetmed on juba osa energia rahastamise poliitikast, peavad otsusetegijad tutvustama taotlejatele ja fondivalitsejatele olemasolevaid vahendeid.

Euroopa Komisjon võib pakkuda korraldusasutustele nõustamisteenuseid, et aidata neil energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet rakendada oma programmides, eelkõige tehnilise toe instrumenti kasutades (20).

ELi programmidest toetust saavatele finantseerimisasutustele saab kättesaadavaks teha spetsiaalsed nõustamisteenused, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet saab arvesse võtta nii hindamise etapil (hoolsuskohustus) kui ka rakendamise etapis (projekti väljatöötamine). Euroopa Komisjon tegeleb selliste konkreetsete nõustamistoodete väljatöötamisega, tuginedes Euroopa Investeerimispanga ja teiste võimalike rakenduspartnerite (riiklikud tugipangad, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank jne) edukatele kogemustele.

Projektide elluviijad, kes soovivad teha energiatõhususse investeeringuid või kaasata energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet, võivad saada sihtotstarbelist tehnilist abi ELi nõustamiskeskuselt, Euroopa kohaliku energiaabi fondilt (ELENA), vajaduse korral ühtekuuluvuspoliitika programmidelt ja muult projekti arenguabilt LIFE programmi puhtale energiale ülemineku allprogrammi raames. Mõnel juhul võivad energiaauditi kulud olla (osaliselt) rahastamiskõlblikud ELi toetuse saamiseks.

Tehniline abi aitab korraldusasutustel, finantseerimisasutustel ja projektide elluviijatel kasutada energiasäästu mõõtmisel asjakohaseid näitajaid ja meetodeid ning võib hõlmata osa seirenõuetest, näiteks vaadeldavate varade energiaauditid.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kajastamine riigiabi suunistes

Energiatõhusust käsitletakse nii energia- kui ka keskkonnavaldkonna riigiabi suunistes ja üldises grupierandi määruses, mis mõlemad on praegu läbivaatamisel (21). See on asjakohane rakenduskavade korral, mis kuuluvad eelarve jagatud täitmise alla ja mis ei ole vaikimisi riigiabist vabastatud. See võib kehtida ka taaste- ja vastupidavusrahastust rahastatavate projektide kohta.

3.5.6.   Teabe esitamine

Puudulik teadlikkus energiasäästu võimalustest, nende võimalikest eelistest ja nende hindamise viisidest on mõned takistused, mis ei võimalda rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Kui piisava teabe puudumisega kaasnevad harjumused ja varasemad eelistused, ei piisa üksnes teabe kättesaadavaks tegemisest. Vaja on korduvaid haridus- ja teavituskampaaniaid, et muuta igasugust negatiivset arusaama energiatõhususest, mis nõuab palju jõupingutusi ja raha, et saavutada energiasääst, ning seda ka väiksema tulemuslikkuse arvelt. Selle asemel on oluline siduda energiatõhusus mugavuse, jõudluse ja kvaliteedi paranemisega. Samuti on vaja suurendada teadlikkust ja teadmisi energiatõhususe potentsiaalist ja laiemast mõjust eri sektorites. See hõlmab vajadust lihtsustada energiatõhususse investeerimise valikut, kusjuures investeerimise otsuse tegemise ajal antakse kodanikele ka teavet, mis vähendab kognitiivse nihke negatiivset mõju, näiteks andes teavet tulevase kulude kokkuhoiu ning keskkonna- ja sotsiaalse kasu kohta (22). Seega tuleb tulemuslikes teabekampaaniates käsitleda taustteadmisi, eelistusi ja kognitiivseid nihkeid, mis mõjutavad energiaga seotud otsuseid (23).

Peale selle puuduvad head kättesaadavad andmed ja meetodid energiatõhususe parandamisest saadava laiema kasu hindamiseks. See piirab võimalust seda kasu kvantifitseerida ja tagada asjakohane kulude-tulude analüüs. Kohalikul tasandil on tavaliselt parimad võimalused energiatõhususe meetmete rakendamiseks linnadel, asulatel ja kohalikel kogukondadel, kes teevad tihedat koostööd kodanike, tarbijate ja energiakogukondadega. Andmete puudumine ning sageli piiratud finantsteadmised, tehniline suutlikkus ja oskused takistavad siiski linnadel ja kohalikel kogukondadel töötada välja tugevaid kütte- ja/või energiatõhususe kavasid ning võtta energiatõhusust arvesse ruumiliste ja arengukavade koostamisel. Sellega seoses ei ole vaja mitte ainult asjakohaseid andmeid kättesaadavaks teha, vaid tagada ka nende andmete kasutajate suutlikkus analüüsida teavet ja olemasolevaid andmeid. Seetõttu on suutlikkuse suurendamine oluline valdkond, millega tuleb tegeleda.

Seoses energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega on samuti oluline tagada, et teave esitatakse õigel ajal ja õiges vormis. Teave energiatõhususe võimaluste ja nende võimaliku kasu kohta tuleb ametiasutustele ja turuosalistele esitada selgel viisil, et hõlbustada neil konkreetse võimaluse valimist oma kavandamis- või investeerimisotsustes. Andmete või suuniste lihtne avaldamine võib olla ebapiisav. Teave energiatõhusate lahenduste kohta peab olema asjakohane ja kohandatud konkreetsetele kontekstidele, et see mõjutaks otsustusprotsessi positiivselt ja nõuetekohaselt. Samuti tuleb seda aktiivselt edendada.

Peale selle mõjutab otsustusprotsessi suurel määral see, kuidas teavet esitatakse ja reklaamitakse. Kui põhiteadlikkus on olemas, tuleb edastatavat teavet kohandada ka sihtrühma ja konkreetsele konteksti järgi, et see oleks kergesti arusaadav. Esitatud teave peab hõlbustama teadlike otsuste tegemist, mis põhinevad tõenditel ja läbipaistvusel. Investorite otsustusprotsess hõlmab eri lahenduste poolt- ja vastuargumentide analüüsimist, mistõttu ühepoolsed sõnumid ei pruugi olla piisavad. Kahepoolne teabevahetus peaks olema veenvam, sest selles võiks käsitleda otsuse tegemisele eelnenud analüüsis esitatud küsimusi.

Sellega seoses on oluline esitada konkreetse meetme, tehnoloogia või lahenduse eeldatav energiasääst koos teabega selle rakendamise ja kasutamise viisi kohta. Samuti on hea juhtida tähelepanu võimalikule tagasilöögiefektile, st eeldatava energiasäästu võimalikule vähenemisele, mis tuleneb energiatarbimise suurenemisest pärast energiatõhususe meetmeid. Energiatõhususe meetmete „liiga aktiivne reklaamimine“ võib mõjuda vastupidiselt, mistõttu on oluline, et neid enne rakendamist asjakohaselt hinnataks. Kui hinnang ei ole kooskõlas esitatud teabes tõstatatud ootustega, võib see vähendada poliitikakujundajate soovi kasutada energiatõhusaid võimalusi.

Seoses teabega rahastamise kohta on oluline, et finantseerimisasutustel oleksid teadmised energiatõhususe investeeringute tegelikest riskidest ja kasust. Üks oluline kaalumist vääriv vahend on energiatõhususega seotud tegevuse riskide vähendamise platvormi (DEEP) andmebaas, mis sisaldab energiatõhususe projektide energia- ja finantstulemusi, mida toetatakse ELi, riikliku ja kohaliku tasandi riiklikest vahenditest. Avaliku sektori asutusi, projektide elluviijaid ja finantseerimisasutusi tuleb tungivalt julgustada seda andmebaasi täitma, et veelgi suurendada ja laiendada teavet energiatõhususe potentsiaali kohta. Turu- ja investeerimisandmete laialdasem kättesaadavus aitab vähendada energiatõhususega seotud riske ja suurendada investeeringuid energiatõhususse.

3.5.7.   Avaliku sektori juhtroll

Energiatõhususe eelistamine paneb ka avaliku sektori asutustele kohustuse olla eeskujuks. Isegi kui üldine mõju ei pruugi absoluutarvudes olla märkimisväärne, on avaliku sektori asutustel oluline roll energiatõhusa tegutsemise, toodete ja teenuste edendamisel. Samuti on väga oluline, et energiatõhususe esikohale seadmist avalikus sektoris esitletaks kui näidet avaliku sektori vahendite kestlikust ja usaldusväärsest haldamisest. Energiatõhususe lahenduste valimist ja nende kombineerimist taastuvate energiaallikatega saab kasutada ka näidisprojektidena ja soovitavate lähenemisviiside reklaamimiseks.

Avalik sektor võib olla eeskujuks mitmel viisil, eelkõige järgmistel juhtudel.

a)

Üldkasutatavate hoonete energiatõhususe või renoveerimise määradega seotud konkreetsete eesmärkide seadmine. Energiatõhususe direktiivi artiklid 5 ja 6 on näited sellisest lähenemisviisist ELi tasandil, kuid seda saab tõhustada riigi tasandil. Üldkasutatavad hooned peaksid olema eeskujuks, rakendades mitmesuguseid energiatõhususe lahendusi, et näidata nende teostatavust ja kasu. Eelkõige peavad uued hooned ühendama funktsionaalsuse, disaini ja kestlikkuse, kaasatuse ja esteetilisuse kooskõlas algatusega „Uus Euroopa Bauhaus“, (24) parima võimaliku energiatõhususega ning võimaluse korral ületama hoonete energiatõhususe direktiivi artiklis 9 sätestatud kohustuslikud energiasäästuhoonete nõuded. Üldkasutatavate hoonetega seotud ambitsioonikad eesmärgid tuleb siduda ka teabevahetusega. Energiaalast renoveerimist tuleb teha ja esitada viisil, mis seob hoone parema energiatõhususe suurema mugavuse ja kulude vähendamisega. Avaliku sektori asutused peavad samuti tagama, et hoone energiamärgise klass edastatakse üldsusele selgelt (hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 13 kohaselt). Energiamärgiste raames tuleb kaaluda ka täiendavat teavet, mis võiks edendada energiatõhususe lahendusi, näiteks eeldatavat laiemat kasu kasvuhoonegaaside heite vähendamisel.

b)

Energiatõhusate toodete ja teenuste hangete tõhustamine. Keskkonnahoidlikud riigihanked ja energiatõhususe direktiivi artikkel 6 juba suunavad ametiasutusi ostma parimaid energiatõhusaid tooteid. Kuid kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega peavad energiatõhususe kriteeriumid saama avalikes hangetes laialt levinuks ning neil peab olema pakkumiste hindamisel ja valimisel oluline kaal. Samuti on vaja energiatõhusust kasutada mitte ühe täiendava kriteeriumina, vaid keskse tingimusena ja/või riigihangetes pakkumuste hindamise kriteeriumina. Avaliku sektori hankijad peavad hindama, kuidas saavutada hanke objektiks olevate toodete soovitud toimivus kooskõlas energiatõhususe eesmärkidega. Analüüsida on vaja energiatõhusamate võimaluste (kui need on olemas) toimimise konkreetset kaalutlust.

c)

Energiateenuste ja energiatõhususe lepingute kasutamine, (25) energiaauditite tegemine ja energiajuhtimissüsteemide rakendamine. Sarnaselt konkreetsete renoveerimiseesmärkidega peavad üldkasutatavad hooned olema ka näited energiasäästu saavutamist hõlbustavate olemasolevate lahenduste rakendamisest. Nende lahenduste rakendamisest saadavat kasu (eelkõige riigieelarvele) tuleb propageerida ja üldsust sellest teavitada.

3.6.   Poliitika mõju ja alternatiivide analüüsimine

Pärast seda, kui on kindlaks tehtud erinevad võimalused saavutada soovitavad eesmärgid ja tagada ranged eeltingimused energiatõhusate lahenduste võimaldamiseks, on oluline neid poliitikavalikuid nõuetekohaselt hinnata, pöörates erilist tähelepanu nõudlusega seotud alternatiividele. Peale selle tasub strateegiliste poliitikameetmete kindlaksmääramisel, mille puhul energiatõhusust peetakse algusest peale lahenduse osaks, uurida ulatuslikke energiatõhususe meetmeid, näiteks suure energiatõhususe stsenaariumi kasutamist modelleerimisel, kus energiatõhusus on viidud selle kulutasuvuse või teostatavuse piirile.

Elujõuliste võimaluste analüüsi saab kasutada osana poliitilistele, kavandamis- või investeerimisotsustele eelnevatest regulatiivsetest mõjuhinnangutest või kulude-tulude analüüsist. Mõjuhinnangute kontekstis nõuab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte täielik kajastamine käesolevates suunistes käsitletud eri elementide uurimist. Siia kuuluvad:

—	energiatõhususe rakendamist takistavate asjaolude kaalumine;

—	selliste poliitikaeesmärkide kindlaksmääramine, mis võimaldavad kasutada kulutõhusaid energiatõhusaid lahendusi ja seada need prioriteediks;

—	erinevate võimaluste kindlakstegemine, pöörates erilist tähelepanu nõudlusega seotud lahendustele ja energiatõhususe parandamisele;

—	erinevate valikute mõju hindamine energiatarbimisele (eelistatavalt nii lõpp- kui ka primaarenergia tarbimisele) ning nende mõjude arvessevõtmine hindamisel energianõudluse ajakohastatud prognoosides;

—	valikuvõimaluste kulude ja tulude hindamine i) ühiskonna, ii) energiatõhususe kavasid rakendavate turuosaliste ja iii) lõpptarbija seisukohast;

—	keskkonna-, sotsiaal- ja majandusmõjud, sealhulgas tulude jaotumise mõju ja energiaostuvõimetuse leevendamine, peavad olema osa hindamisest, kus rakendatakse olelusringi hindamise lähenemisviisi ja CO2 hinnastamise asjakohaseid prognoose;

—	kulude-tulude täieliku analüüsi kohaldamise korral kasutatakse kulude-tulude analüüsis arvesse võetud erinevate diskontomäärade tundlikkusanalüüsi ja energiatõhususe meetmeid maksimumtasemel;

—	eelistatud poliitikavariandi ning energiatõhususe eesmärkide ja meetmete ning muude strateegiliste eesmärkide ja põhimõtete ühtsuse hindamine;

—	selliste tegevusetappide ja -eesmärkide kindlaksmääramine, mis võimaldavad ellu viia energiatõhusaid lahendusi;

—	poliitika või investeeringute hindamist käsitlevate sätete kehtestamine, mis näevad ette saavutatud energiasäästu jälgimise läbipaistval viisil, näiteks nagu on kindlaks määratud energiatõhususe direktiivi artikli 7 metoodikas.

Vaadeldes mõju energiatarbimisele, võib asjakohane olla nii primaar- kui ka lõppenergia. Lõppenergia kajastab paremini selle vähendamisega seotud nõudluse ja kasu muutusi, samas kui primaarenergia on kliimaeesmärkide ja keskkonnakasu seisukohast asjakohasem. Seega sõltub näitaja valik kontekstist, kuid on hea käsitleda mõlemat energiat põhjaliku hindamise käigus.

Kuigi teatavates olukordades on põhjalike mõjuhinnangute tegemine seaduse alusel tavaliselt kohustuslik, võib kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega nõuetekohane kulude-tulude analüüs (vt allpool) olla osa energiatarbimist või energiavarustust mõjutavate investeerimis- või poliitiliste otsuste ettevalmistamisest. Selle põhimõtte rakendamisel tuleb strateegilise planeerimise ja investeerimisotsuste tegemisel lähtuda olulisusest süsteemi ja ühiskonna jaoks. Eelnevalt kindlaksmääratud projektide raames on vaja konkreetsete varade ja lahenduste valimisel analüüsida ka energiatõhusamaid lahendusi, võttes arvesse ühiskondlikku, rakendusüksuse või lõppkasutaja seisukohta.

Tabel 3

Energiatõhususe meetmete erinevatest vaatenurkadest hindamise tulu- ja kulukomponendid

Energiatõhususe meetme kulude-tulude analüüs Vaatekoht:	Ühiskond	Meetmeid rakendavad turuosalised (näiteks energiaettevõtja)	Lõpptarbija
Säästetud energiavarustussüsteemi kulud (tootmis- ja võimsuskulud, võrgukaod, muundamiskaod, võrgu arendustööde kulud jne)	Kasu	Kasu
Laiem kasu või kaasnevad hüved	Kasu	Kasu	Kasu
Kulude kandmiseks võrgutasude või energiahindade kehtestamine või energiateenustest saadavad tulud		Kasu
Võrguettevõtjate saamata jäänud netotulu hüvitamine		Kasu
Boonus rakendamise või jagatud kokkuhoiu eest		Kasu
Täiendavad tehnoloogiakulud	Kulu		Kulu
Programmi/meetme rakenduskulud	Kulu	Kulu
Preemiaväljamaksed		Kulu	Kasu
Energiakulude kokkuhoid			Kasu
Saamata jäänud piirtulu		Kadu

Allikas: põhineb Wuppertal Institute'i väljaandel (2009) Measuring and reporting energy savings for the ESD – how it can be done, ptk 2.10.

Peale selle on oluline teha kindlaks tulevase energianõudluse prognooside asjakohased andmeallikad ja näitajad, mõõta energiasäästule avalduvat mõju ja jälgida edusamme. Kuna andmete kättesaadavus ja liikmesriikide tavad on erinevad, võivad need erinevad andmeallikad olla asjakohased. Eriti oluline on kasutatud näitajate ja andmete läbipaistvus ja võrreldavus.

Erilist tähelepanu tuleb vajaduse korral pöörata nõudluse paindlikkuse täpsele väärtustamisele. See eeldab kõigi lõppkasutaja tüüpide ja hajutatud paindlikkusvarade kaalumist integreeritud energiasüsteemis. Oluline on vaadelda nii investeerimis- kui ka tegevuskulusid, tunnustades samas kasu, mida saavad kõik lõppkasutajad.

3.7.   Kulude-tulude analüüsi määratlemine

Kulude-tulude analüüsimine võib seisneda omaette analüüsis või olla põhjalikuma mõjuhinnangu põhikomponent. Kõik kulude-tulude analüüsid peavad kasutama olelusringi hindamise meetodeid (26) ja võtma arvesse nõuetekohaseid CO2 hinnastamise prognoose. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaselt on eri võimaluste kulude ja tulude hindamisel oluline, et võimaluse korral tehtaks kulude-tulude analüüs alati ühiskonnast lähtudes. Valikuvõimaluste võrdlemisel ja analüüsimisel vaadeldakse energiasäästu kõiki mõjusid, minnes kaugemale energiatarbimisest kui ainsast mõjunäitajast. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte seisukohast on energiatarbimise vähendamine kindlasti iseenesest kasulik, kuid peale energiasäästu tuleb kulude-tulude analüüsis vaadelda ka laiemat kasu, sealhulgas kasu, mida ei ole lihtne hinnata.

Sotsiaalne kasu hõlmab heaolu ja mugavuse taseme parandamist, näiteks nõuetekohase kütmise/jahutamise ning eluruumide parema õhukvaliteedi tõttu, (27) mis toob kaasa parema füüsilise ja vaimse tervise, sealhulgas tulevastes kliimatingimustes. Peale selle võib fossiilkütuste väiksem tarbimine paljudel juhtudel vähendada elektrijaamade ja transpordi heitkoguseid, vähendades seega ka õhusaaste negatiivset mõju. Suurem tõhusus vähendab ka kulutusi elektrienergiale ja võib suurendada leibkondade sissetulekut, mida saab kasutada millekski muuks. Teine oluline kasu on energiaostuvõimetuse leevendamine, mis on paljudes riikides jätkuvalt probleem.

Energiatõhususest saadav laiem kasu võib olla mitmekordne, kuid sageli on seda raske nõuetekohaselt kvantifitseerida või rahaliselt väljendada. Eriti keeruline võib olla õigete andmete leidmine ja seoste loomine energiatõhususe ning sotsiaalsete, keskkonna- või majandusnäitajate vahel. Teabe puudumine võib olla probleem eelkõige kohalikul tasandil ning see on seotud ka andmete kättesaadavusega pärast meetme rakendamist saavutatud tegeliku energiasäästu kohta. Seetõttu on nende mõjude arvessevõtmiseks kasutatud erinevaid meetodeid. Ilma et see piiraks üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlevas määruses (28) sätestatud ELi tasandi kulude-tulude analüüsi meetodeid, peavad reguleerivad asutused usaldusväärse kulude-tulude analüüsi tagamiseks määrama kindlaks asjakohased meetodid kulude-tulude analüüsi tegemiseks konkreetsetes valdkondades (29) ning vajaduse korral lisama neile täiendavad suunised.

Kulude-tulude analüüsi metoodika peab põhinema poliitikakujundajate määratletud õigusraamistikul ning selles tuleb arvesse võtta energiatõhususe lahenduste kohaldamise tingimusi ja piiranguid. Kavandatava kulude-tulude analüüsi meetodi alusel peab turuosalistel olema võimalik süstemaatiliselt hinnata oma investeerimisvõimalusi. Reguleerivate asutuste koostatud suunised peavad aitama turuosalistel hinnata erinevate võimaluste kulusid ja tulusid ühiskonna, käesolevat kava rakendavate turuosaliste ja tarbijate seisukohast.

Odyssee-Mure projekti raames on analüüsitud energiatõhususe investeeringute laiemat kasu (30). Mõned täiendavad üksikasjad on esitatud ka Euroopa Energiatõhusa Majanduse Nõukogu (ECEEE) (31) koostatud dokumendis ja Euroopa Komisjoni (32) tellitud uuringus. Joonisel 2 on esitatud mõned peamised valdkonnad, mida energiatõhususe investeeringud mõjutavad ja mida võib kaaluda nõuetekohases kulude-tulude analüüsis.

Odyssee-Mure pakutud lähenemisviisi alusel saab energiatõhususest tuleneva mitmesuguse kasu jagada sotsiaalseteks, keskkonna- ja majanduslikeks eelisteks.

Allikas: Euroopa Komisjon, tuginedes Odyssee-Mure projektile.

Keskkonnakasu on seotud energiatarbimise vähenemise laiema mõjuga, eelkõige kasvuhoonegaaside heite ja energiakasutusega seotud õhusaaste vähenemisega. Peale selle parandab väiksem energianõudlus energiaallikate ja muude ressursside haldamist. See aitab otseselt säästa toodetavat energiat (ja seega kõrvaldada energiavarustusega seotud negatiivsed välismõjud), eelkõige säästa tarbitud fossiilkütuseid. Samuti vähendab see vajadust taastuvatesse energiaallikatesse tehtavate investeeringute järele, et saavutada poliitikas seatud eesmärgid.

Majanduslik kasu võib olla nii mikro- kui ka makrotasandil. Mikrotasandi mõju on seotud tööstuse tootlikkuse suurenemisega, mis tuleneb väiksematest energiakuludest ja parema energiatõhususega varade suuremast turuväärtusest. Makrotasandi mõju puudutab muutusi sisemajanduse koguproduktis ja tööhõives ning energiahindadele avalduva mõju kaudu ka muutusi riigieelarvetes. Positiivne sotsiaalne ja keskkonnamõju vähendab ka kulutusi töötusele ja sotsiaalkindlustusele. Muud mõjud, mida tasub arvesse võtta, on seotud innovatsiooni ja konkurentsivõimega, (33) mida saab energiatõhusate tehnoloogiate abil parandada, ning suurema energiajulgeolekuga tänu väiksemale impordisõltuvusele (34).

Need on vaid mõned näited energiatõhususe suurendamisest tulenevast üldisest kasust.

3.7.1.   Võimalikud vahendid ja meetodid

Usaldusväärse metoodika määratlemine energiatõhususest saadava laiema kasu kvantifitseerimiseks on keeruline ja ei ole ikka veel hästi välja töötatud. Käesolevates suunistes on kasutatud kaht uurimisprojekti: 1) COMBI (Euroopa energiatõhususe mitmekülgsete eeliste arvutamine ja rakendamine), mis on programmi „Horisont 2020“  (35) alla kuuluv projekt, ja 2) Euroopa Komisjoni jaoks koostatud uuring „Energiatõhususe poliitika makrotasandi ja sektoripõhised mõjud“  (36). Samuti töötatakse programmi „Horisont 2020“ teadusprojekti MICAT (37) raames välja metoodikat ja vahendeid, mis võiksid sellise hindamise jaoks abiks olla.

Transpordi energiatõhususe parandamine võib vähendada transpordiga seotud välismõjusid. Transpordi väliskulude käsiraamatus  (38) on esitatud üksikasjalik ülevaade ja metoodika mitme keskkonnamõju hindamiseks.

a)   SOTSIAALNE MÕJU

Tervis ja heaolu

Inimeste tervis on üks kõige olulisemaid energiatõhususega kaasnevaid hüvesid. Hoone energiatõhususe parandamise peamiste positiivsete ja negatiivsete mõjude mõõtmiseks ja kvantifitseerimiseks võib kaaluda järgmisi tervist mõjutavaid aspekte:

—	võime hoida kodusid asjakohasel temperatuuril, sealhulgas tulevases kliimas, mis on otseselt seotud hoonete energiatõhususe parandamisega;

—	õhupidavuse tase, mida üldiselt suurendatakse energiatõhususe parandamise ja piisava ventilatsiooni abil, mida tuleb energiatõhususe nõuete kehtestamisel kindlasti arvesse võtta;

—

siseõhu kvaliteet, mis on seotud peamiste siseõhu saasteainete kontsentratsiooniga (lenduvate orgaaniliste ühenditega seotud saasteained, nagu benseen, radoon, süsinikmonooksiid, lämmastikoksiidid, ülipeened osakesed). Siseõhu kvaliteet sõltub suurel määral energiatõhususest (39), isegi kui seosed võivad olla kas positiivsed või negatiivsed, olenevalt tõhususe parandamisest tulenevast ventilatsiooni tasemest;

—	hallitus ja niiskus, mis tulenevad tavaliselt hoone temperatuuri- ja ventilatsioonitasemest;

—	sisevalgustusel, mida sageli täiustatakse energiatõhusate lahendustega, on suur mõju elanike tervisele ja heaolule (40);

—	müratase – hoone välispiirete, eriti akende isolatsioon vähendab kokkupuudet välismüraga;

—	mürgiste materjalide kasutamine – renoveerimine toob kaasa asbesti ja plii eemaldamise ning radoonivastaste kaitsemeetmete paigaldamise.

Energiatõhususe parandamise positiivne mõju kajastub südame-veresoonkonnahaiguste, hingamisteede haiguste (astma, nakkushaigused, allergiad jne), kopsuvähi ning kognitiivsete ja vaimse tervise häirete vähenemises. Kokkupuude ruumi küttesüsteemidest ja kütustest tuleneva siseruumide õhusaastega võib põhjustada nii kroonilisi kui ka ägedaid hingamisteede haigusi. Astma ja allergia tulenevad hallitusest, mis lokkab niisketes ja halvasti köetavates kodudes, kusjuures insult ja kardiovaskulaarsed häired on seotud äärmuslike temperatuuridega kokkupuutumisega (41).

Konkreetseid tervisenäitajaid võib olla raske kindlaks teha ja seetõttu mõõdetakse neid sageli üldise suremuse või haigestumuse alusel, mida tõendavad arstivisiidid, haiglaravi, töölt või koolist eemal oldud päevad või riskitegurid, näiteks temperatuuritingimused, müra jne.

Koefitsientidel põhineva lähenemisviisi kasutamine, energiatõhususest saadav kasu tervisele ja mõju õhukvaliteedile võib väljenduda majanduslikus mõttes (näiteks haigustega seotud tervishoiukulud). Selle väljundnäitaja mõõtmiseks kasutatavad meetodid põhinevad tavaliselt eluea keskmisel väärtusel, mis on saadud tingimuslike hindamisuuringutega või valmisolekuga teha uuringuid (42).

Teadusprojekti COMBI eesmärk oli kvantifitseerida energiaostuvõimetusega seotud kaasmõju rahvatervisele. Projekti käigus analüüsiti kolme kaasmõju kategooriat:

—	talvel esinenud ülemäärane haigestumus, mis on tingitud külmadest siseruumidest;

—	astmasse haigestumus siseruumide niiskuse tõttu.

Mõju kvantifitseerimise ja rahalise väljendamise metoodikat on kirjeldatud tehnilises aruandes (43).

Saasteainete hinnanguline vähenemine tonnides võib väljenduda tervishoiukulude vähendamises GAINSi mudeli (44) abil, mida Euroopa Komisjon on kasutanud mitmesugustes mõjuhinnangutes. GAINSi jaoks on vaja üksikasjalikke sisendandmeid energia kogukasutuse kohta kõigi peamiste õhusaastet ja kasvuhoonegaase tekitavate tegevuste korral, kuid nende vastuvõtjate loetelu, mille puhul õhusaaste mõju hinnatakse, ei hõlma tehiskeskkonda.

Samuti töötas BPIE välja metoodika, kuidas määratleda, mõõta, kvantifitseerida ja rahaliselt kindlaks määrata koolides, haiglates ja büroodes siseruumide parema keskkonnakvaliteedi (paranenud soojusmugavus, siseõhu kvaliteet, valgustus ja akustika (45)) mõju (46). Esitatud lähenemisviisis ekstrapoleeritakse keskmised tulemused saavutatavale tulemuslikkuse/tootlikkuse paranemisele protsentides.

Energiaostuvõimetus

Energiaostuvõimetust võib mõista kui põhiliste energiateenuste puudust, mis on energiaga seotud üldise vaesuse ilming ja mille korral on tõendatud haigestumuse või isegi suremuse suurenemise oht. Kui uuritakse energiatõhususe programmidest saadavat kasu seoses energiaostuvõimetuse leevendamisega, tuleks mõjuhinnangutes keskenduda haavatavate leibkondade saavutatud või prognoositavale energiasäästule või siseruumide mugavuse suurenemisele nende eluruumides. Võime hoida sisetemperatuuri mugavamal tasemel on mitmeti kasulik tervisele, sest elu halvasti ventileeritavates kodudes, mis on talvel külmad või suvel liiga soojad, on seotud mitmete terviseprobleemidega. Renoveerimine ja muud energiatõhususe parandamise meetmed, mis võimaldavad kütteostuvõimetutel kodumajapidamistel sisetemperatuuri parandada, võivad avaldada positiivset mõju vaimsele tervisele ja kardiorespiratoorsete haiguste esinemisele ning võivad seega aidata vähendada tervisealast ebavõrdsust.

Energiakulude kokkuhoiul ja võimel hoida mugavamat sisetemperatuuri võib olla muid eeliseid, mis võivad suurendada positiivset mõju kodumajapidamiste eelarvetele. Näiteks on energiatõhususega seotud renoveerimisest tervisele kõige rohkem kasu saanud kodumajapidamised, kes enne energiatõhususe meetmete rakendamist ei kasutanud eelarvepiirangute tõttu piisavalt kütmise või jahutamisega seotud energiateenuseid. Parem füüsiline ja vaimne heaolu tänu parematele sisekliima tasemetele võib samuti positiivselt mõjutada õppeedukust või töötulemusi, suurendades tööturul osalemist ja tootlikkust ning võimaldades rahaliselt atraktiivsemate karjäärivõimaluste kasutuselevõttu. Riikides, kus tervishoiukulud on suured, võib paranenud elamistingimustest tulenev tervise paranemine suurendada ka haavatavate leibkondade kasutada olevat sissetulekut, mis tuleneb ravikulude vähenemisest. Peale finantsmõju, mis aitab kaasa vaesuse leevendamisele, võib energiatõhusate hoonete moderniseerimisel või uutesse energiatõhusatesse hoonetesse kolimisel olla veel üks võimalik kasu ühiskonnale, mis on seotud ebasoodsas olukorras olevate leibkondade parema sotsiaalse lõimumisega, vähendades sotsiaalset eraldatust, mis on tingitud piinlikkustundest seoses nende elamistingimustega (47).

b)   KESKKONNAMÕJU

Energiatõhususe parandamine võib keskkonda positiivselt mõjutada mitmes üsna erinevas aspektis:

—	energia ja kliimamuutused – energiatõhususe parandamise meetmed toovad loomulikult kaasa energianõudluse vähenemise ja sellega seotud ressursside, eelkõige fossiilkütuste väiksema kasutamise. Fossiilkütuste tarbimise vähenemine tähendab kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist;

—

säästev tarbimine ja tootmine – sellesse kategooriasse kuuluvad kohalike õhusaasteainete heitkogused ja materjalide tarbimine. Energiatõhususe meetmed võivad vähendada väävli, tahkete osakeste ja muude inimeste tervist kahjustavate saasteainete heitkoguseid. Teiselt poolt võivad energiatõhususe meetmed tähendada ka materjalikasutuse suurenemist, näiteks hoonete renoveerimise korral;

—	ökosüsteemid – suurem energiatõhusus, mis toob kaasa väiksema energianõudluse, võib viia veenõudluse ja maakasutuse vähenemiseni elektritootmissektoris. Roheliste seinte ja katustega hoonete energiatõhusam renoveerimine pakub elupaika linnades asuvatele taimedele ja loomadele.

Nende mõjude mõõtmiseks kasutatavad konkreetsed näitajad on järgmised:

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine

Energiasäästu ja CO2 heite suhe on küllaltki otsene, kui vaadata energiakandjaid. Tavaliselt kasutatakse lineaarset meetodit, kasutades CO2 ühikute kindlaksmääratud heitekoefitsiente kütusekulu ühiku kohta. Seda saab teha kahel viisil: tuletada heitekoefitsiendid varasemate perioodide andmetest või kasutada avaldatud heitekoefitsiente (näiteks valitsustevaheline kliimamuutuste rühmast (IPCC)).

Tabel 4

ELi keskmised heitekoefitsiendid, mis on seotud alumise kütteväärtusega

	Keskmised heitekoefitsiendid (t CO2/TJ)	Keskmised heitekoefitsiendid (t CO2/toe)
Toornafta	73,3	3,07
Maagaasi kondensaat	64,2	2,69
Mootoribensiin	69,3	2,90
Gaasiõli/diisliõli	74,1	3,10
Kivisüsi	98,3	4,12
Koksisüsi	94,6	3,96
Pruunsüsi	101	4,23
Maagaas	56,1	2,35
Turvas	106	4,44

Allikas: komisjoni määruse (EL) nr 601/2012 VI lisa (48).

Seoses elektrienergia energiasäästuga võib energiasäästu ja kasvuhoonegaaside heite vähenemise suhet hinnata elektritootmise kasvuhoonegaaside heitemahukuse alusel, mis 2018. aasta andmete põhjal oli ELis hinnanguliselt 287 g CO2 ekvivalenti/kWh (3,34 t CO2 ekvivalenti/toe) (49). Riikide energiamahukused erinevad, sõltudes elektritootmiseks kasutatava taastuvenergia ja energiaallikate jaotuse osakaalust. Energiatõhususse tehtavate investeeringute kulude-tulude analüüsimisel peab igal juhul arvesse võtma kohaliku põhivõrgu kasvuhoonegaaside heitemahukust. Peale selle väärib märkimist, et elektriga seotud kasvuhoonegaaside heitemahukus aja jooksul muutub ja taastuvate energiaallikate üha suurema kasutuselevõtu korral väheneb. Seega tuleb pikemas perspektiivis energiasäästu mõju hindamisel arvesse võtta tulevikuprognoose. Euroopa Keskkonnaamet (EEA) avaldab varasemate perioodide andmeid ja lühiajalisi näitajaid elektriga seotud kasvuhoonegaaside heitemahukuse kohta liikmesriikides (50).

Samamoodi saab paljudes kasutusvaldkondades arvutada soojusenergia tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitemahukust: 253 g CO2 ekvivalenti /kWh (2,95 t CO2 ekvivalenti) /toe) ELi kohta Eurostati 2018. aasta andmete põhjal (51). Jällegi tuleb arvesse võtta liikmesriikide konteksti ja tulevasi arendusi.

Huvipakkuv võib olla ka hoonesektoris saavutatud lõpliku energiasäästu kasvuhoonegaaside mõju hindamine. Seda saab tuletada hoonete kasvuhoonegaaside heitemahukusest, (52) mis oli EU-27 tasandil 2018. aastal ligikaudu 222 g CO2 ekvivalenti. /kWh (või 2,58 t CO2 ekvivalenti /Toe). Seega võib 1 kWh lõppenergia säästu teisendada 222 g CO2 ekvivalendiks säästetud kasvuhoonegaaside heitkogustest. Jällegi on väärtused riigi tasandil ja aja jooksul erinevad.

Soojus- ja elektrienergia koostootmise tehnoloogiate korral tuleb arvesse võtta „marginaalset“ energiaallikate jaotust, mis kajastab realistlikumalt asjaomaste elektritootmisüksuste struktuuri ning annab täpsema hinnangu primaarenergiateguri (PEF) ja CO2 ekvivalendi heitekoefitsiendi (CEEF) kohta. Võimaliku metoodika ja hinnangu „marginaalsete“ tõhusus- ja süsinikutegurite kohta võib leida sellele teemale pühendatud uuringust (53).

Energiatõhususe meetmete kulutasuvuse võrdlemisel on kasulik vaadelda ka investeeritud euro ja säästetud CO2 tonni suhet. Selle suhte jaoks tuleb arvesse võtta vaadeldava vara olelusringi ning hilisemas etapis tuleb võtta edasisi või tulevasi meetmeid (näiteks järkjärguline renoveerimine, järjestikused küttesüsteemidega seotud meetmed, hoonete välispiirded), et vältida seotuse efekti ja vähesel määral muutuvaid tulemusi. Selles võrdluses tuleb jällegi vaadelda eri võimaluste kaudseid kulusid ja laiemat kasu.

Kohalike õhusaasteainete ja muude kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine

Välditud õhusaaste (vääveldioksiid – SO2, lämmastikoksiidid – NOx, lenduvad orgaanilised ühendid – VOC, tahked osakesed läbimõõduga alla 10 μm – PM10, tahked osakesed läbimõõduga alla 2,5 μm – PM2,5) ja muud kasvuhoonegaaside heitkogused (dilämmastikoksiid – N2O, metaan – CH4) sõltuvad energiasäästu ulatusest, säästetud kütuse tüübist, tehnoloogiast ja õhusaaste kontrolliseadmetest.

GAINSi õhusaaste ja kasvuhoonegaasi mudel (54) on sihtotstarbeline mudel, mida saab kasutada kohalikule õhusaastele avalduva mõju hindamiseks. See on täiustatud modelleerimisvahend, mida saab kasutada nii ELi kui ka üksikute liikmesriikide tasandil hinnangute andmiseks. ELi kliima- ja energiapoliitika hindamiseks on laialdaselt kasutatud GAINSi mudelit.

On üsna tavaline, et vääveldioksiidi ja lämmastikoksiidide heitkogused arvestatakse ümber rahalises väärtuses. Tavaliselt on enamik kulusid seotud tervisekahjustuste ja tootlikkuse vähenemisega. Kõigi kulude ja tulude rahalisel kajastamisel on oluline vältida paremast õhukvaliteedist tuleneva kasu topeltarvestust õhusaaste vähendamisega seotud tervisemõjude korral.

Mõju ökosüsteemidele (sealhulgas mõju veetarbimisele)

Kui saasteainete absorbeerimisvõime kriitilist koormust ületatakse, siis võivad ökosüsteemid kahjustuda, mis väljendub näiteks taimestiku kasvu vähenemises, veekogude omaduste muutumises, mulla mineraalse koostise muutumises, põllumajandussaagi vähenemises. GAINSi mudelis vaadeldakse kahte tüüpi ökosüsteemi mõju – väävli sadestumisest tingitud hapestumist ja lämmastiku sadestumisest tingitud eutrofeerumist.

Elektritootmine mõjutab veetarbimist, mida kasutatakse peamiselt jahutamiseks. Elektrienergiasektori veetarbimist on võimalik hinnata, teisendades tootmismahu (GWh) veekoguseks (kuupmeetrites). Elektrijaamast välja võetud ja tarbitud jahutusvee kogus sõltub peamiselt selle soojuslikust kasutegurist. Suurem soojuslik kasutegur näitab, et iga käitises toodetud megavatt-tunni kohta hajub vähem soojust. Jahutussüsteemi mõjutab ka elektrijaamas kasutatav kütus. Päikese- ja tuuleenergiat kasutavatele taastuvenergiatehnoloogiatele omistatakse tavaliselt nullväärtus, sest energiatootmiseks ei kasutata vett, kuid vett võidakse kasutada nende tehnoloogiate tootmisel. Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringus analüüsitakse üksikasjalikumalt veekasutust ELi energiasüsteemis (55).

Tabel 5

Vee väljavõtmine elektritootmistehnoloogia abil (m3/MWh)

Kütusetüüp	Jahutamine	Tehnoloogia	Mediaan	Minimaalne	Maksimaalne
Tuumaenergia	Torn	Aur	4,17	3,03	9,84
Tuumaenergia	Mitteringlev	Aur	167,86	94,63	227,10
Tuumaenergia	Bassein	Aur	26,68	1,89	49,21
Gaas/õli	Torn	Kombineeritud tsükkel	0,97	0,57	1,07
Gaas/õli	Torn	Aur	4,55	3,60	5,53
Gaas/õli	Mitteringlev	Kombineeritud tsükkel	43,07	28,39	75,70
Gaas/õli	Mitteringlev	Aur	132,48	37,85	227,10
Gaas/õli	Bassein	Kombineeritud tsükkel	22,52	22,52	22,52
Gaas/õli	Kuiv	Kombineeritud tsükkel	0,01	0,00	0,02
Kivisüsi/tahked ained	Torn	Aur	3,80	1,89	4,54
Kivisüsi/tahked ained	Torn	Aur (alakriitiline)	2,22	1,75	2,70
Kivisüsi/tahked ained	Torn	Aur (ülekriitiline)	2,40	2,20	2,54
Kivisüsi/tahked ained	Torn	INTEGREERITUD GAASISTUSSEADMEGA KOMBITSÜKKEL	1,49	1,36	2,29
Kivisüsi/tahked ained	Mitteringlev	Aur	137,58	75,70	189,25
Kivisüsi/tahked ained	Mitteringlev	Aur (alakriitiline)	102,53	102,37	102,62
Kivisüsi/tahked ained	Mitteringlev	Aur (ülekriitiline)	85,50	85,36	85,58
Kivisüsi/tahked ained	Bassein	Aur	46,27	1,14	90,84
Kivisüsi/tahked ained	Bassein	Aur (alakriitiline)	67,80	67,60	67,85
Kivisüsi/tahked ained	Bassein	Aur (ülekriitiline)	56,95	56,76	56,99
Bioenergia	Torn	Aur	3,32	1,89	5,53
Bioenergia	Mitteringlev	Aur	132,48	75,70	189,25
Bioenergia	Bassein	Aur	1,70	1,14	2,27
Geotermiline	Torn	Hetkaurustus	0,06	0,02	1,37
Geotermiline	Kuiv	Hetkaurustus	0,02	0,02	0,02
Geotermiline	Kuiv	Binaarne	1,02	1,02	1,02
Geotermiline	Kuiv	EGS	1,91	1,10	2,73
Geotermiline	Hübriid	Binaarne	1,74	0,84	2,65

Allikas: Euroopa Komisjon (Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne).

Samuti on võimalik hinnata mõju elektrienergiasektori maakasutuse sihtotstarbe nõuetele, väljendatuna nõutava ruutkilomeetrite arvuna ühe GW võimsuse kohta või gigavatt-tundides elektrienergia tootmise kohta. Tulemustes kipuvad siiski domineerima muutused biomassi kasutamises (millel on palju suurem maavajadus kui mis tahes muul elektritootmistehnoloogial) (56).

Puuduvad heakskiidetud meetodid taime- ja loomaliikide kasvukohaks ja elupaigaks olevatest haljaskatustest ja -seintest saadava kasu kvantifitseerimiseks, seega tuleb neid kulude-tulude analüüsis kvalitatiivselt käsitleda.

Mõju materjalitarbimisele

Energiatarbimise ja materjalitarbimise vahelised seosed on väga keerulised ja suhteliselt uurimata. Kirjandusest ei selgu alati, kas suhe peab olema positiivne või negatiivne; ühelt poolt on olemas selged seosed mõne materjali kaevandamise/tootmise ja energiatarbimise vahel (näiteks teras ja tsement on suure energiakasutusega), kuid kapitalimahukad energiatõhusad kaubad on sageli üsna materjalimahukad.

Materjalivoo analüüsis (MFA) on tavaliselt kasutatud sisend-väljundanalüüsi, et kindlaks teha materjalivajadus, kuid sisend-väljundanalüüsi kindlapiirilisus on takistanud keeruka stsenaariumianalüüsi tegemist. Mõnede makromajanduslike mudelite (E3ME (57), EXIOMOD (58), GINFORS (59)) põhistruktuuri kuulub materjalivoo analüüsi, kuid hõlmavad paljusid sisemisi seoseid, mis on kindlaks määratud sisend-väljundanalüüsis.

c)   MAJANDUSLIK MÕJU

Energiatõhususe investeeringute majanduslikku mõju hinnatakse tavaliselt makromajanduslike mudelite abil, mille korral tuleb teha mõned oletused selle kohta, kuidas majandus toimib. Peamised tegurid, mis määravad energiatõhususe meetmete makromajandusliku mõju, on ühelt poolt investeeringud energiatõhusatesse tehnoloogiatesse ja teenustesse ning teiselt poolt energiakulu vähendamine (60).

Energiatõhususe parandamiseks vajalikud investeeringud suurendavad tööhõivet (61) ja majandustegevust lühiajalises perspektiivis, kui majandus ei toimi täisvõimsusel. Tuleb siiski arvesse võtta, et investeeringud energiatõhususse võivad suunata kulutused muudest majanduse osadest välja (väljatõrjumine), mis vähemalt osaliselt vähendab positiivset mõju. Peale selle tähendab tagasilöögiefekt, mis energiatõhususe rakendamise positiivse majandusliku mõju tõttu toob kaasa energianõudluse suurenemise, et eeldatav energiasääst ja majanduslik mõju ei ole täielikult realiseerunud (62).

Kuigi energiatõhususega seotud kapitalikulud võivad olla üsna suured, on neid võimalik katta välisallikatest ja pikemas perspektiivis tasuvad need tavaliselt ära. Energiakulude vähenemine tuleneb asjaolust, et energiasääst vähendab energiakulutusi ja suurendab kodumajapidamiste diskretsionaaltulu või ettevõtjate kasumit. Need võivad suurendada tarbimist või olla reinvesteeritud, stimuleerides majandustegevuse kasvu. Peale selle võib energiaimpordi vähendamine suurendada kohalikku nõudlust, suurendades kulutusi siseturul toodetavatele kaupadele ja teenustele (63). Samuti parandab see energiajulgeolekut ja majanduslikku sõltumatust.

Energiatõhususe parandamine mõjutab ka riigieelarveid. Kuigi avaliku sektori investeeringud energiatõhususse või sellekohased toetused tähendavad avaliku sektori kulutuste suurenemist, on avaliku sektori energiatõhususe parandamisega võimalik pikas perspektiivis ka kulusid kokku hoida. Peale selle toob positiivne mõju tööhõivele ja väljundile kaasa maksutulu suurenemise. Muid muudatusi, nagu saamata jäänud energiamaksud (mida muidu oleks maksnud avalik sektor) energiasäästu või väiksemate töötushüvitiste kavade kaudu (energiatõhususe investeeringute positiivse mõju tõttu tööhõivele), võib pidada avaliku sektori kulutusi mõjutavateks teguriteks (64).

Peale selle tasub kaaluda energiatõhususe sotsiaalsest või keskkonnamõjust tulenevat positiivset kaudset mõju tootlikkusele, näiteks parema tervise kaudu. See mõjutab ka tööhõivet ja toodangut pikaajalises tööhõives (65).

Nagu eespool märgitud, saab mitmekordset kompleksset mõju sisemajanduse koguproduktile kõige paremini arvesse võtta majandusmudelites. Vahenditel on mõned piirangud ja nende suhtes rakendatakse erinevaid majandusteooriaid, et võtta arvesse täiendavate investeeringute mõju sisemajanduse koguproduktile. Majandusliku mõju hindamiseks kasutatavate vahendite näited on järgmised:

—	GEM-E3 – rakendatav üldtasakaalu mudel, mis hõlmab majanduse, energiasüsteemi ja keskkonna vastastikust mõju;

—	E3ME – globaalne makroökonomeetriline mudel, mille eesmärk on lahendada olulisi majandus- ja keskkonnapoliitika probleeme;

—	ASTRA-EC – dünaamilise sisendi väljundipõhine makromajanduslik mudel, mis võimaldab pakkumise ja nõudluse selget tasakaalustamatust;

—	EXIMOD (laiendatud sisend-väljundmudel) – mitut sektorit, mitut piirkonda hõlmav arvutuslik üldtasakaalu mudel, millega on võimalik mõõta poliitika keskkonna- ja majandusmõju.

3.7.2.   Olulisus ühiskonna jaoks ja diskontomäärad

On oluline, et kulude-tulude analüüsi metoodikas, mille reguleerivad asutused on määratlenud energiatõhususega seotud poliitikavalikute analüüsimiseks, võetakse kulude-tulude analüüsis kasutatava diskontomäära valimisel arvesse nii ühiskonna kui ka investorite vaatekohta. Tavaliselt hinnatakse projekte kahel viisil: i) majanduslik kalkulatsioon, milles uuritakse, kas projekt toob kasu ühiskonnale tervikuna (arvutamisel tuleb kasutada madalat diskontomäära); ning ii) finantskalkulatsioon, milles uuritakse, kas erainvestor osaleks projektis üksnes siis, kui lähtutakse erasektori kasumist. Viimasel juhul tuleb kapitalikulude asendusväärtusena kasutada intressimäära, mis kajastab turuintressimäärasid. See intressimäär peab kajastama kapitali hankimise tegelikku kulu investeeringut tegeva isiku või ettevõtja jaoks.

Üksikisikuid ja eratarbijaid mõjutavaid avaliku poliitika vahendeid käsitlev kulude-tulude analüüs (näiteks tõhususstandardid) peaks kasutama nii ühiskondlikku diskontomäära (väiksem) kui ka investori diskontomäära (suurem), et kajastada mõlemast vaatenurgast tulenevat mõju. Avaliku sektori investeerimisotsustes tuleb peamiselt arvesse võtta olulisust ühiskonna jaoks ja seega madalamat diskontomäära.

Turupõhistes energiasüsteemides on oluline, et reguleerivate asutuste määratud kulude-tulude analüüsi metoodika hõlmaks nii ühiskonna kui ka lõpptarbija vaatenurka, sest tavaliselt analüüsivad turuosalised kulusid-tulusid oma kasumi ja mitte laiema kasu seisukohast. Olulisus ühiskonna jaoks mõjutab diskontomäärasid kasutades modelleeritud investeeringute tulevaste kulude ja tulude arvutamist. Energiatõhususe meetmetel on tavaliselt suhteliselt suured esialgsed kulud, mis tuleb pikema aja jooksul katta energiasäästuga. Modelleerimisel kasutatakse diskontomäärasid väärtuse omistamiseks tulevastele rahavoogudele. Mida kõrgem on diskontomäär, seda väiksem on väärtus, mida me tänaste otsustega tulevasele energiasäästule omistame. Sellest tulenevalt muudavad kõrged diskontomäärad energiatõhususe meetmed ja toetava poliitika vähem atraktiivseks (66).

Soovitatav on modelleerimisel kasutada erinevaid diskontomäärasid üksikute investeerimisotsuste hindamise jaoks ja energiasüsteemi kulude hindamiseks ühiskonna seisukohast. Seega tuleb mõjuhinnangu modelleerimine korraldada kahes etapis. Majandussubjektide otsustuskäitumise modelleerimiseks tuleb kasutada kõrgemat esimese etapi diskontomäära ning kulude ja tulude hindamiseks madalamat teise etapi määra – tavaliselt sotsiaalset määra (67). Diskontomäära võib muuta ka tegurite mõju analüüsimise eesmärgil.

Kõigi investeeringute korral ühe ühtlustatud diskontomäära kasutamine ei pruugi olla õige lähenemisviis, kuid energiatõhususe investeeringute tegelikku kapitalikulu on vaja õigesti arvesse võtta. Näiteks energiasäästuhoonete turuintressimäärade kaalumine hüpoteeklaenu korral võib hooneomanike jaoks suurel määral mõjutada kulude-tulude analüüsi tulemusi. Energiatõhususe riiklike toetuskavade korral saavad liikmesriigid oma võlakulu selgelt hinnata, lähtudes oma riigikassa või keskpanga valitsemissektori võla intressikõveralt saadud intressimäärast.

3.7.3.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte energiataristu investeeringute jaoks

Üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitleva määruse ettepanek hõlmab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet Euroopa kümneaastase võrgu arengukava väljatöötamise kõigis etappides, täpsemalt stsenaariumide väljatöötamisel, taristu puudujääkide kindlakstegemisel ja projektide hindamisel. Samu kavandamisetappe kasutatakse riiklike taristuprojektide korral. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte praktiline rakendamine kavandamisel tähendab seda, et taristu arendamine peab sisaldama otsustusprotsessis võimalusi olemasoleva taristu paremaks kasutamiseks (tegevusmehhanismide kaudu), energiatõhusamate tehnoloogiate rakendamiseks ning turumehhanismide, muuhulgas näiteks tarbimiskaja paremaks kasutamiseks. Et nõudlusega seotud lahendused ei ole jaotusvõrguettevõtjate või põhivõrguettevõtjate kontrolli all, peavad nende rakendamise ja tõhususe tagama teised osalised (energiaettevõtjad, energiateenuse ettevõtjad jne). Seega on oluline leida viise, kuidas tagada lühiajaliste meetmete ja pikaajaliste investeeringute võrreldavus, ning töötada välja mehhanismid, mis võiksid tagada lepingujärgsete meetmete usaldusväärsuse pikemas perspektiivis.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisel tuleb püüda saavutada tasakaal kindla ja usaldusväärse energiavarustuse, tarnitava energia kvaliteedi ja sellega seotud üldkulude vahel, tagades samal ajal, et põhivõrguettevõtjate ja jaotusvõrguettevõtjate äritegevus on rahaliselt elujõuline ja teenib piisavat tulu.

Üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) poliitika raames valitud ühishuviprojektide korral on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine osa lähenemisviisist, mis sisaldub kulude-tulude analüüsi metoodikas, mille töötavad välja Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustikud ja mille kiidab heaks komisjon.

Kõigi muude projektide korral peab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine põhivõrguettevõtjate ja jaotusvõrguettevõtjate poolt olema osa riigi reguleerivate asutuste soovitustest, mis on selleks otstarbeks välja töötatud. Sellest võib saada võrgu planeerimise projektide hindamise lahutamatu osa ja selle rakendamist peavad kontrollima riigi reguleerivad asutused.

3.8.   Rakenduskava kontrollimine ja järelevalve

3.8.1.   Järelevalvepädevuse kindlaksmääramine

Kohustuste kehtestamine ning suuniste ja stiimulite andmine peaks aitama seada energiatõhususe esikohale. Nagu ka teiste poliitikavaldkondade ja eesmärkide korral, on selliseid otsustusprotsesse, mille korral oleks saanud rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet, oluline hiljem kontrollida. Eelkõige olukordades, kus kehtivad ranged nõuded või kus energiatõhusus on eelistatud lähenemisviis, on vaja ette näha projektide või turuosaliste investeeringute ametlik heakskiitmine või kontrollimine, kus võetakse arvesse energiatõhususe kriteeriume. Eesmärk on kontrollida, kas turuosaliste kavandamis- ja otsustusprotsessides on nõuetekohaselt arvesse võetud energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte eri etapp, eelkõige kulude-tulude analüüsi metoodikat. Vastavuskontrolli käigus tuleb hinnata ka seda, kas kavandatud projektide ja energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte võimaliku rakendamise vahel võib olla vastuolusid ning kuidas need projektid aitavad kaasa poliitikaeesmärkide saavutamisele. Lõpliku kontrolli käigus on vaja kontrollida ka seda, kas on valitud ühiskonna jaoks parim variant.

Energiaturgude korral on soovitatav, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamist kontrolliks spetsiaalne struktuur, millel on selgelt määratletud pädevused ja volitused. Et energeetikasektorit reguleerivad asutused on peamised üksused, mis teevad järelevalvet energiaturgude ja taristuinvesteeringute üle ning tagavad vastavuse asjakohastele ühenduse õigusaktidele, on nad endastmõistetavad kandidaadid, kes saavad jälgida energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamist. Seda rolli saab jagada teiste sektorite energiaagentuuride või muude üksustega. Arvestades, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte tuleb lõimida olemasolevasse taristu planeerimisse ja energiasüsteemiga seotud otsuste tegemisse, ei ole vaja uut järelevalveorganit, vaid pigem selgelt määratleda olemasolevate energiaturu järelevalveasutuste pädevused energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamise jälgimisel.

Kontrollimisel tuleb uurida, kuidas mõjuhinnanguid ja kulude-tulude analüüsi metoodikat kohaldatakse, eelkõige seoses energiasäästust saadava laiema kasu hindamisega, energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte testide kasutamisega energiataristu investeeringute puhul, kui see on ette nähtud, kasutatud andmete ja näitajate kvaliteedi ning allesjäänud tõkete ja piirangutega.

3.8.2.   Rakendamise järelevalve

Konkreetsete projektide, nende valimise ja heakskiitmise tingimuste kindlaksmääramisel tuleb kehtestada järelevalve kord. Kõigil energianõudlust mõjutavatel investeeringutel, mida toetatakse avaliku sektori vahenditest või reguleeritakse seaduse kohaselt, peavad olema selgelt kindlaks määratud näitajad ja metoodika energiatarbimisele avalduva mõju eelhindamiseks ning tulemuste ja mõju järelhindamiseks pärast nende rakendamist. Ka energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamise eest vastutava spetsiaalse struktuuri loomine võib aidata rakendatud poliitikat paremini jälgida ja hinnata.

Näitajad

Seirenäitajate kindlaksmääramisel on oluline arvesse võtta, et

—	eraldi meetmete või programmide jälgimisel tuleb arvesse võtta saavutatud energiasäästuga seotud üksikasjalikke tulemusnäitajaid. Panus energiatarbimise üldeesmärgi saavutamisse on tervitatav lisanäitaja, kuid nõuab lisateavet selle arvutamise viisi kohta;

—	energiasäästu tuleb täpsustada absoluutarvudes meetme kestuse perioodi või viimase aasta kohta;

—	energiasäästu tuleb jälgida kumulatiivse või kogusäästuna koos selle mõjuga energiatarbimise vähendamisele;

—	energiasäästuga seotud mõju hindamisel tuleb alati arvesse võtta kavandatavate meetmete mõju täiendavust lisaks juba kehtestatud meetmete mõjule;

—	eeldatava energiasäästu hinnangutes tuleb eelistatavalt järgida artikli 7 kohaselt kehtestatud mõõtmismeetodeid (vt komisjoni soovituse (EL) 2019/1658 punkt 7.1 (68));

—	investeerimiskulude kindlaksmääramine koos viitega investeerimiskuludele säästetud energia kohta.

Aruandlus

Spetsiaalne aruandlus energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamise ja parimate tavade arendamise kohta edendaks veelgi energiatõhusaid lahendusi. Eesmärk on tagada, et põhimõtte rakendamisel võetakse järelmeetmeid.

Iga olulist otsust, millel on märkimisväärne mõju energiatarbimisele, peab nõuetekohaselt jälgima pädev asutus. Arvestades energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte võimaliku rakendamise laia ulatust, on kasulik kehtestada mõned soovituslikud künnised, mis aitaksid kindlaks teha, milliseid olulisi otsuseid ja projekte tuleb energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte spetsiaalse aruandlusega tähelepanelikult jälgida. Riigi tasandil saab nende piirmäärade kehtestamisel võtta arvesse riiklikku või valdkondlikku energiatarbimist või riiklikest vahenditest rahastamise taset. Selle künnise võib kehtestada nii otsuse sisenditele kui ka väljunditele absoluut- või suhtarvudes.

Seega võib energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte aruandluse kontekstis pidada oluliseks järgmisi otsuseid.

—	Mis tahes otsus, mis toob oma eluea jooksul kaasa rohkem kui 1 % muutuse valdkonna energiatarbimises (NACE klassifikaatori 2. tasandil) või jaotusvõrguettevõtjate/põhivõrguettevõtjate territooriumil tarnitavas energias.

—	Mis tahes investeerimis- või rahastamiskava, mille avaliku sektori vahendid ületavad 50 miljonit eurot (69).

—	50 MW või suurema summaarse nimisoojusvõimsusega põletusseadmete ehitamine (70).

Selge on see, et vajaduse korral ja kui see on asjakohasem, võib kasutada muid kriteeriume. Üldiselt tuleb siiski jälgida mõju energiatarbimisele, kui see on asjakohane ja mitte liiga koormav, seoses otsuste ja investeeringutega, kui ametlik aruandlus, audit või järelevalve on juba kehtestatud.

Hindamine

Kasulik on pöörata tähelepanu energiatarbimisele avalduva tegeliku mõju järelhindamisele, sest see mõjutab ka kavandatud lahenduste kohaldatavust tulevikus. Energiatõhususe lahenduste töökindlust mõjutavad mitmed mõjud. Need on seotud väliste teguritega, aga ka tegutsemise või tagasilöögiefektiga. Ilma nende tegurite nõuetekohase analüüsita on raske parandada energiatõhususe meetmete rakendamist. See tekitab lõhe tegeliku ja jälgitava säästu vahel ning mõjutab seega arusaama, et energiatõhusus on elujõuline lahendus, eelkõige seoses selle kulutasuvusega. Energiaga seotud otsuste ettevalmistamisel ja heakskiitmisel tuleb algusest peale ette näha nõuetekohaselt määratletud ulatusega järelhindamine, milles käsitletakse tegelikku mõju energianõudlusele, laiemat kasu ja võimalikke neid mõjutavaid tegureid.

4.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine konkreetsetes valdkondades ja poliitikavaldkondades

4.1.   Elektriturud

Tarbimiskaja ja muude nõudlusega seotud ressursside osalemine energiaturul võib pakkuda energiasüsteemile väärtuslikku paindlikkust ning täiendada või isegi vähendada vajadust laiendada tootmis-, ülekande- ja jaotusvõimsust. Samuti võib see aidata kaasa piisavusele ja energiavarustuskindlusele.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine tähendab, et kõrvaldatakse kõik õigusnormidega seotud tõkked, mis võimaldavad nõudluspoole ressursside turulepääsu. Elektriturgude korral tähendab see eelkõige elektridirektiivi (71) ja elektrimääruse (72) nõuetekohast rakendamist.

Peale selle on vaja, et tarbimiskaja suudaks konkureerida energiatootmisega võrdsetel alustel ning et seda soodustataks täiendavalt elektriturgudel õigete stiimulite või nõuete kehtestamisega.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	tarbimiskaja stimuleerimine ning hulgimüügi-, tasakaalustamis- ja tugiteenuste turgudel ning ülekoormuse juhtimisel lisaks tootmisele ka tarbimiskoormuse arvessevõtmise tõhus võimaldamine kas otse või summeerituna;

—	elektriturgudel osalemise tehnilise korra kindlaksmääramine osaliste suutlikkuse ja turunõuete alusel (73).

Meetmete näited:

—

Dünaamilised hinnad, sealhulgas: — kriitiline tipphind (CPP) on kujundatud nii, et see kajastab energiasüsteemi jaoks kriitiliste perioodide lühiajalisi kulusid. See on tingitud süsteemi kriteeriumidest (näiteks reservide kättesaamatus, äärmuslikud ilmastikutingimused, mis põhjustavad ootamatuid muutusi nõudluses jne); — komisjoni määruse (EL) 2017/2195 (74) artikli 44 lõikes 3 osutatud nappusel põhineva hinnakujunduse funktsiooni kasutuselevõtmine tasakaalustamisenergia jaoks annab hulgiturul täiendavaid nappuse signaale, suurendades seega stiimuleid nõudluse vähendamiseks tippkoormuse ajal; — reaalajas hinnakujundus (RTP) – hinnakujundussüsteem, mille korral ajakohastatakse energiahinda väga lühikese etteteatamisajaga, tavaliselt üks kord tunnis. Seda hinnakujundust tuleb ajakohastada kooskõlas vastava turuajaühikuga, mis praegu on tavaliselt tunnipõhine, kuid peaks 2025. aastaks nihkuma 15-minutilistele hinnakujundusperioodidele;

—

toetus nutiseadmete paigaldamiseks, mis on võimelised reageerima võrgusignaalile, nagu mikrokoostootmine või muud hübriidseadmed, mis kasutavad taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi ja elektrit. Sellist toetust tuleb enamasti anda läbipaistvate, konkurentsipõhiste ja mittediskrimineerivate protsesside kaudu;

—	ajapõhised või ülekoormusel põhinevad paindlikud võrgutariifid võimaldavad tarbimiskaja, motiveerides tarbijaid nihutama oma elektrinõudlust võrgu suurelt kasutusajalt võrgu väikesele kasutusajale;

—

hõlbustada ja toetada tarbimiskaja tegelikku ja tulemuslikku osalemist reservvõimsuse mehhanismides, kui need kehtestatakse kooskõlas määruse (EL) 2019/943 artiklites 20 ja 21 sätestatud nõuetega. See võib vältida investeeringuid tootmisse, kui kliendid kohustuvad vähendama eelnevalt kindlaksmääratud koormust ja saavad tagatud makseid. Kui tekivad süsteemi talitlushäiringud, siis rakendatakse karistusi, juhul kui käsku eirates tarbitakse ettenähtud piirmäärast rohkem. Siiski tuleb tagada, et see ei motiveeriks tarbijaid oma tarbimist kunstlikult suurendama, et neid oleks võimalik piirata (mis on vastuolus energiatõhususe esikohale seadmise lähenemisviisiga);

—	arukate arvestisüsteemide kasutuselevõtu kiirendamine;

—

mis tahes stiimulite kaotamine, et tarbida elektrit rohkem, kui on vaja võrgutariifide ja toetuskavade korral (näiteks võrgutariifide vähendamine energiamahuka tööstusharu „kindlate tarbimisprofiilide“ või minimaalse aastase kogutarbimise profiili korral), kajastades samas elektrivõrgu tariifide aja jooksul muutuvat nappust;

—

uued regulatiivsed stiimulid energiatõhususe lahenduste uurimiseks ja neisse investeerimiseks, näiteks lisategur, mida antakse põhivõrguettevõtjatele ja jaotusvõrguettevõtjatele võrgu arendamisel (kui põhivõrguettevõtja kannab täiendavaid lühiajalisi kulusid seoses selliste energiatõhususe lahenduste rakendamisega, mis on eeldatavasti kulutõhusad pikemas perspektiivis, võiksid riigi reguleerivad asutused pakkuda sihipäraseid stiimuleid tariifide heakskiitmiseks või hindade ülempiiri kehtestamiseks);

—	võrguühenduse hõlbustamine ja suure tõhususega soojus- ja elektrienergia koostootmise paindlik toimimine, eelkõige suure jõudlusega taastuvenergiasüsteemides;

—

optimeerida kohaliku energiasüsteemi tõhusust (kohaliku sektori lõimimine) ja kavandada selle arendamist koos kohalike sidusrühmadega (avaliku sektori asutused, jaotusvõrguettevõtjad, kohalikud energiakogukonnad jne), sealhulgas renoveerimisstrateegiate põhielemendid või kohalike taastuvate loodusvarade arendamine (näiteks tuul, päike, biomass, biometaan);

—	lihtsustada väiksemate lõppkasutajate (näiteks kodutarbijatest lõppkasutajate) energiavahendajate juurdepääsu energiaturgudele.

Tekstikast 1 Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte tarbimiskaja planeerimisel Tugiuuring (75) esitab tegelikust elust näite etappide kohta, mille osalised peavad läbima, et teha otsus tarbimiskaja kavandamise kohta kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine nõudluse juhtimise puhul energiasektoris võib hõlmata mitmeid olukordi, kus kesksel otsustajal, keda nimetatakse nõudluse juhtimise teenuse osutajaks, on erinevad rollid. Nõudluse juhtimise lahendused koosnevad kahest osast: energiatõhusus ja tarbimiskaja. Energiatõhususe meetmete korral võib nõudluse juhtimise teenuse osutaja olla riik (energiaagentuurid jne), energiatarnijad või spetsiaalsed erasektori nõudluse juhtimise teenuse osutajad (energiatõhususe kohustuse kava alusel). Võrguettevõtjad (eelkõige jaotusvõrguettevõtjad) võivad samuti anda teavet, et stimuleerida energiatõhususe parandamist või motiveerida tarbijaid pakkuma tarbimiskaja teenuseid. Tasakaalustamisturgude tarbimiskajaga seoses viitavad nõudluse juhtimise teenuseosutajad suurtele tarbijatele või energiavahendajatele (energiateenuse ettevõtjad, virtuaalsete elektrijaamade käitajad), kes võivad neil turgudel pakkumisi esitada. Liberaliseeritud ELi energiaturgudel kohaldatakse eraldamiseeskirju. Seega vastutab varem vertikaalselt integreeritud monopolide asemel riik, et energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte järgimist kontrollitakse (varem nimetati seda integreeritud ressursi plaanimiseks). Kui võimsuse turud võetakse kasutusele kooskõlas määrusega (EL) 2019/943, tagavad poliitikakujundajad ja reguleerivad asutused, et tarbimiskaja on lubatud ja nendel turgudel on võimalik osaleda võrdsetel alustel elektritootmisega. Allpool esitatud näites pöördub nõudluse juhtimise teenuseosutaja energiavahendaja poole, kes kombineerib kõigi sektorite lõpptarbijate arvukaid koormusi, et müüa või enampakkumisel müüa nende summaarne tarbimiskaja mis tahes elektribörsil. Poliitikakujundaja peab kindlaks määrama eesmärgid (võttes arvesse kulutasuvust) tarbimiskaja planeerimise rakendamiseks. Esimeses etapis kindlaksmääratud eesmärkide alusel peab poliitikakujundaja ja/või riigi reguleeriv asutus, kui see on pädev, määratlema nõudluse juhtimise rakendamise kavandamise õigusraamistiku, millesse saab lõimida mitu poliitikavahendit. Reguleeriv asutus peab poliitikakujundaja esitatud poliitikaeesmärkide alusel kontrollima nõudluse juhtimise teenuse osutaja esitatud planeerimiseesmärki. See on järkjärguline protsess, mis viib edasiste protsessideni, kuni kava vastab eesmärkidele. Reguleeriv asutus peab kehtestama turulepääsu nõuded, määratlema kulude-tulude analüüsi meetodi nõudluse juhtimise pakkuja jaoks, et süstemaatiliselt hinnata nende investeerimisvõimalusi ja kontrollida esitatud kava.

4.2.   Energiavarustus ja -jaotamine

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine tähendab peamiselt energiatõhususe eelistamist energiataristutesse tehtavatele investeeringutele ja/või olemasoleva energiataristu optimeerimist, sealhulgas piiriüleselt. Peale hinnasignaalide on seda võimalik saavutada, kaaludes või analüüsides nõudluse poole ressursse või energiatõhusaid tehnoloogiaid alternatiividena, eelkõige tootmise, salvestamise, ülekande- ja jaotusvõrgu taristu planeerimisel (76). Kui on vaja teha pakkumisega seotud otsus, tuleb rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ka selleks, et valida energiataristu optimeerimiseks kõige tõhusam alternatiiv. See on kooskõlas energiasüsteemide lõimimise strateegiaga, mis nõuab energiatõhususe nõuetekohast arvessevõtmist energiavarustuse poolel. Energia säästmise, lülitamise või jagamise otsused peavad õigesti kajastama eri energiakandjate olelusringi energiakasutust, sealhulgas toorainete kaevandamist, tootmist ja korduskasutamist või ringlussevõttu, energia võimsusmuundamist, transformeerimist, transporti ja salvestamist ning taastuvate energiaallikate kasvavat osakaalu elektrivarustuses.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	nõudluse poole ressursside arvessevõtmine tootmisvõimsuse (elekter või soojus) investeerimisvajaduste hindamisel, et tagada kulutasuvus süsteemi tasandil;

—	muude energiavõrkude kavandatud muudatuste kaalumine ja taristu planeerimise ühiste stsenaariumide väljatöötamine;

—

nõue kasutada kulude-tulude analüüsi piirkondlike (77) elektri-, gaasi- (ka vesiniku-) ja kaugküttevõrkude, sealhulgas koostootmisseadmete ja heitsoojuse taaskasutamise planeerimisel ning tööstus- ja olmeveeringluse kavandamisel mitme hoonega ehitusplatsi jaoks (näiteks ülikoolilinnakud, haiglad, spordikompleksid), et teha kindlaks kõige kulutõhusamad ja tõhusamad soojusvarustuse võimalused ning hinnata neid hoonete ja protsesside energiatõhususe kaudu soojusnõudluse vähendamise suhtes;

—	kütte ja jahutuse lõimimine linna-, maa- või tööstuspiirkondade planeerimisse;

—	vesinikutaristute kulutõhusa kasutuselevõtu tagamine;

—	alternatiivsete lõppkasutuse tõhususe meetmete kaalumine turukorralduse ja reguleerimise kaudu;

—	elektriettevõtja enda ja arvestiga energiasalvestusrajatiste vahelise kompromissi hindamine võrreldes energiatõhusate seadmete/sisseseade ja tarbimiskaja süsteemide kasutuselevõtuga;

—	taristu- ja investeerimiskavades kasutatavate eelduste läbipaistvus ja järjepidevus seoses energianõudluse arenguga 2030. ja 2050. aastaks ning kliimaeesmärkidega 2030. ja 2050. aastaks;

—	heitsoojuse taaskasutamine (78) ja selle lõimimine kaugküttevõrkudesse.

Meetmete näited:

—	pakkumised, mille eesmärk on asendada fossiilkütusel töötavad tippelektrijaamad puhta soojus- ja elektrienergia ning nõudluse poole ressursside tootmisega;

—

ühiste taristustsenaariumide koostamine ja kavandamine, milles lõimitakse eeldused gaasi-, elektri-, vesiniku- ja soojusenergiavõrkude nõuete kohta koos võrgu energiatõhusa käitamise eesmärkidega. Taristu planeerimisel tuleb nii palju kui võimalik arvesse võtta energiatõhususe direktiivi VIII lisa kohast kütte ja jahutuse põhjalikku hindamist;

—	lõimitud jaotusvõrgu planeerimine (hõlmab ka muid energiakandjaid kui need, mida uuritakse jaotusvõrgu seisukohast), et maksimeerida hajaenergiaressursside kasutamist, sealhulgas energiatõhusust ja tarbimiskaja, ning prognoosida nende ressursside mõju võrgu vajadustele;

—

asjakohaste meetodite väljatöötamine hajaenergia ressursside (näiteks päikeseenergia, energia salvestamine, suure tõhususega soojus- ja elektrienergia koostootmine, kaugküte, otsene elektrifitseerimine ja tarbimiskaja) kulude-tulude analüüsiks (võimaldades võrdsetel tingimustel võrdlemist üksteisega ja tavapäraste pakkumise poole ressurssidega);

—	nõue kasutada kulude-tulude analüüsi suure tõhususega koostootmisseadmete ja heitsoojuse taaskasutamise kavandamisel alternatiivsete vähemtõhusate elektri- ja soojuspõhiste süsteemide puhul, kui soojuse elektrifitseerimine ei ole kulutõhus või tehniliselt teostatav;

—	vesinikutranspordi taristu kavandamine ja elektrolüüsiseadmete paiknemine koos alternatiivse pakkumise tõhususega (näiteks soojus- ja elektrienergia suuremahuline koostootmine ning kaugküte ja jahutus) ning lõppkasutuse tõhususe meetmed (mikrokoostootmine, sealhulgas paiksed kütuseelemendid);

—	energiatõhususe test kõigi energiataristu projektide korral, kus kulutasuvaid nõudlusega seotud ressursse hinnatakse koos energiavajadustega seotud pakkumisega seotud ressurssidega;

—	metoodika koostamine kogu energiasüsteemi hõlmavaks kulude-tulude analüüsiks, mis käsitleb erinevaid energiakandjaid ja võtab investeerimisvajaduste kindlaksmääramisel peale pakkumise arvesse ka nõudlusega seotud ressursse;

—	reguleerivate asutuste aruanne selle kohta, kuidas nad lõimivad ja rakendavad võrgu tõhususe eesmärke oma asjakohastesse riiklikesse kavadesse.

Tekstikast 2 Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte pakkumisega seotus planeerimisotsuste tegemisel Tugiuuringus tuuakse kaks tegelikust elust võetud näidet selle kohta, milliseid meetmeid tuleb energiavarustust käsitlevate planeerimisotsuste tegemisel võtta energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisel. Üks näide on ülekande- ja jaotusvõrgu planeerimise kohta, teine kaugkütte planeerimise kohta. Ülekande- ja jaotusvõrgu planeerimine Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine ülekande- ja jaotusvõrgu kavandamisel hõlmab kontrollimist, kas osa kõnealustest taristutest võiks asendada või vähemalt edasi lükata kulutõhusamate energiatõhususe meetmete ja nõudlusele reageerimise programmidega, mis vähendavad tippkoormust ja üldist elektrikasutust ning seega pakuvad võrguteenuseid kõige kulutõhusamal viisil, tagades samal ajal samal tasemel varustuskindluse ja pidades silmas ka erinevate taastuvate energiaallikate suuremat osakaalu energiasüsteemis. Reguleerivate asutuste järelevalve all olevad võrguettevõtjad on peamised osalised selle põhimõtte rakendamisel. Poliitikakujundajad peavad määratlema eesmärgid ja poliitikaraamistiku, milles võetakse arvesse ühelt poolt majandusliku tasuvuse ja teiselt poolt süsteemi usaldusväärsuse vahelisi kompromisse. Kehtestada tuleb õigusnormid, mis nõuavad jaotusvõrguettevõtjatelt ja põhivõrguettevõtjatelt, et nad kavandaksid kõige kulutõhusama nõudluse ja pakkumise poole ressursside portfelli ning annaksid riiklikele reguleerivatele asutustele aktiivse rolli järelevalves ja jõustamises. Reguleeriv asutus või komisjon, kui see on sõnastatud ELi õigusaktides (st TEN-E), peab kontrollima, kas võrguettevõtja välja pakutud kulude-tulude analüüsi metoodika on kooskõlas poliitika ja õigusraamistikuga, ning hindama võrguettevõtja soovitatud kavandatavaid investeeringuid.

Kaugkütte planeerimine Kaugküttesüsteem on vertikaalselt integreeritud süsteem, st võrguettevõtja vastutab nii soojusenergia tootmise, võrgu käitamise ja soojusvarustuse kui ka asjakohaste investeerimisotsuste tegemise eest. Seega on selle põhimõtte peamine rakendaja võrguettevõtja. Poliitikakujundajate roll tugiraamistiku loomisel on määrata kindlaks energiatõhusate kaugküttesüsteemide tulemuslikkuse eesmärgid, sealhulgas taastuvate kütuste kasutamise eesmärgid, ning hõlbustada välistest tööstusrajatistest pärit heitsoojusenergia lõimimist võrku. Poliitikakujundajad peavad selgelt kindlaks määrama ka kaugkütte rolli laiemate eesmärkide saavutamisel, kaaludes muid alternatiivseid energiatõhusaid lahendusi, nagu soojuspumbad. Kohalikud omavalitsused peavad uurima kaugküttevõrgu laiendamise takistusi. Reguleeriva asutuse peamine ülesanne on kontrollida võrguettevõtja planeerimiseesmärke, mis määravad kindlaks kulude-tulude analüüsi metoodika ning määrata kindlaks võrguettevõtja ja teiste sektorite võimalike soojustootjate turulepääsu nõuded. Reguleeriv asutus peab ruumilise planeerimise ette nägema ka võrguettevõtja jaoks, et ta saaks süstemaatiliselt hinnata kõiki pakkumise, võrgu ja nõudlusega seotud võimalusi ning kontrollida võrguettevõtja esitatud kava.

4.3.   Energianõudlus (tööstus ja teenused)

Kuigi energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte keskmes on nõudlusega seotud lahenduste edendamine, mis võivad vähendada vajadust suurendada elektritootmisvõimsust, rakendatakse seda põhimõtet ka energia lõpptarbimise sektorites, nagu kodumajapidamised, teenused, tööstus ja transport. Erinevate lahenduste tehnoloogiliste kompromisside ja energiatõhususe hindamisel tuleb samuti kohaldada holistilist lähenemist, mis on omane energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttele, tagamaks, et ühes süsteemikomponendis tehtavate muudatuste mõju äritegevuse üldisele tõhususele hinnatakse nõuetekohaselt. See põhimõte peaks kaasa tooma energiatõhusate toodete, tehnoloogiate ja tehnikate (näiteks energiajuhtimine) edendamise, et suurendada kogu protsessi või isegi süsteemi üldist energiatõhusust.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	riigihangete vahendid ja toetusvahendid, millega nõutakse või soodustatakse energiatõhusate kaupade ja teenuste hankimist (vajaduse korral tarbimiskaja suutlikkusega) avalikus sektoris, tuginedes lõimitud kulude-tulude analüüsile ja materjalide tõhususe olelusringi analüüsile;

—	materjalitõhususe, ringmajanduse ja energiatõhusate tehnoloogiate kui materjalide tootmise ja energiavarustuse lahutamatu osa tõhustamine;

—	sektorite tõhusa lõimimise edendamine kohalikul tasandil kohapeal tõhusa soojus- ja elektrienergia koostootmise kaudu nii tööstuses kui ka hoonetes, mis on alternatiiviks vähemtõhusale ainult soojuse tootmisele;

—	tarbimiskaja ja omatarbetoodangu soodustamine paindlikkuse tagamiseks, et vähendada kohalike võrkude koormust ja parandada lõppkasutuse paindlikkust;

—	heitsoojuse ja -jahutuse korduskasutamine;

—	energia lõppkasutajate (organisatsioonide) tegutsemine;

—	investeerimisstiimulid;

—	nõustamisteenuste kvaliteet.

Meetmete näited:

—	heitsoojust tootvate tööstusrajatiste asukohalubade sidumine võimalusega ühendada need kohalike soojusvõrkudega;

—	heitsoojuse korduskasutamise kaalumine lubade andmisel suurtes kogustes heitsoojust tootvatele käitistele;

—	nõuete kehtestamine kõrgeima energiatõhususe klassi toodete ostmiseks;

—	tarbimiskaja võimsuse nõuete kehtestamine;

—	energiatõhususe investeeringute rahalise abi kriteeriumide väljatöötamine, et hinnata tõhususe kasvu kogu protsessis või süsteemis;

—	suurendatud maksuamortisatsiooni või ajutise amortisatsiooni nõuete kehtestamine;

—	energiajuhtimise tõhustamine või kohustuslikuks muutmine;

—	nõustajate kvalifikatsiooniprofiilide kindlaksmääramine standardimiseks ja sertifitseerimiseks;

—	tootmis- ja äriprotsesside suuremat energiatõhusust võimaldavate materjalide edendamine.

4.4.   Hooned

Kokku tekitavad hooned umbes 40 % ELi energia kogutarbimisest ja 36 % energiast tulenevatest kasvuhoonegaaside heitkogustest (79). Peale selle on hooned meie ühiskonnas kõige suurema süsinikdioksiidiheitega sektor, mis moodustab hinnanguliselt ligikaudu 10 % kogu aastasest kasvuhoonegaaside heitest. Nagu on märgitud Euroopa renoveerimislaine strateegias, on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte üks peamisi põhimõtteid, mida tuleb rakendada hoonete renoveerimise planeerimisel ja kohapealsel käitamisel. Samal ajal osutab strateegia sellele, kui oluline on holistiline olelusringipõhine lähenemisviis, mis kogu olelusringi süsinikdioksiidiheite vähendamisel saab kasu ringmajandusest.

Hoonete energiatõhususe parandamine on tehnilisest seisukohast suhteliselt lihtne. Võrreldes muude sektoritega võib suure osa energiatarbimise vähendamine olla kulutõhus. Suuremahuline hoonete renoveerimine võib vähendada lõpptarbija nõudlust ja vajadust täiendava energiatootmise, ülekande- ja jaotusvõimsuse järele, samuti kütte- või jahutussüsteemide järele hoonetes endis. Hoonete renoveerimine toob ka mitmeid eeliseid majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale, kui seda tehakse tervet olelusringi silmas pidades. Energiatõhususe direktiivi, hoonete energiatõhususe direktiivi, Euroopa renoveerimislaine strateegia ning hoonete renoveerimist ja moderniseerimist käsitlevate komisjoni soovitustega on juba ette nähtud konkreetsed meetmed, et tagada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine, ning nende rakendamist saaks veelgi hõlbustada käesolevate suuniste kohaldamisega.

Seetõttu on väga oluline, et lõimitud hoonete renoveerimise programme võetaks arvesse poliitikas ja investeerimisotsustes, mille eesmärk on tagada piisav varustamine ja jaotusvõrkude stabiilsus. Kuigi järkjärguline renoveerimine võib olla teatavatel tingimustel asjakohane, on oluline püüelda kooskõlastamise poole, et suurendada renoveerimise ulatust ning kasutada ära majanduslikku ja ühiskondlikku võimalust. Kui kasutatakse järkjärgulist lähenemisviisi, tuleb seda algusest peale üksikasjalikult kirjeldada, näiteks kasutades hoone renoveerimispassi (80) ja keskendudes võimalusele vähendada kogu olelusringi jooksul tekkivat süsinikdioksiidiheidet.

Sellega seoses on hooned tänapäeva energiasüsteemi keskne osa: need võivad aktiivselt osaleda tarbimiskaja kavas oma soojus- ja jahutusenergia salvestamise võimsuse ning teatavate seadmete viivitusega kasutamise osas. Hooned on hästi ära kasutatud taastuvenergia detsentraliseeritud tootmiseks ja salvestamiseks. Hoonete energiatõhususe direktiivis kehtestatud hoonete nutivalmiduse näitaja võimaldab hinnata hoonete (või hoone osade) võimet kohandada oma tööd kasutaja vajadustele, samuti optimeerida energiatõhusust ja üldist energiatõhusust, ning kohandada oma tööd vastavalt võrgusignaalidele (energiapaindlikkus). Seega on see vahend, millega saab toetada ja suurendada teadlikkust nende uute täiustatud funktsioonide tegelikust säästust.

Hoonesektori korral on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet oluline rakendada mitte ainult kasutamise etapil (sealhulgas renoveerimise korral), vaid kogu olelusringi jooksul ja uute hoonete ehitamisel. Eelkõige uutel ehitusprojektidel, aga ka renoveerimisprojektidel on suur potentsiaal kogu olelusringi vältel vähendada süsinikdioksiidi koguheidet, kasutades ringmajandust toetavat konstruktsiooni ja ehitamist, mis energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttele keskendumisele lisanduvad kasutamise etapil. Uute ehitiste korral on oluline vaadelda ka uute linnaosade arengut, kus eluasemete, teenuste, liikuvustaristu jne kavandamine ja lokaliseerimine on energiatõhususe ja süsinikdioksiidi heitkoguste (ja kliimamuutustega kohanemise) seisukohast otsustava tähtsusega.

Peale selle on vaja kasutajakeskset lähenemisviisi. See nõuab täiendavaid jõupingutusi, et hõlbustada hoone kasutajatel rakendada iga päev energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. See tähendab ka seda, et pakutavad teenused (soojus, mugavus jne) kasutavad tehnoloogiaid ja on kavandatud võimalikult energiatõhusalt.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	teha hoonete renoveerimise programmide jaoks kättesaadavaks rahalised vahendid tootmis-, ülekande-, jaotus- ja salvestamisvõimsuse vahenditest;

—	soodustada riigihanke-eeskirju ja toetusvahendeid energiatõhusate hoonete, kaupade ja teenuste ostmiseks, ehitamiseks ja rentimiseks avalikus sektoris kogu nende olelusringi jooksul, tuginedes lõimitud kulude-tulude analüüsile;

—

kõigi hoonete renoveerimise (alates hoone kesta soojusliku terviklikkuse parandamisest kuni hoone tehnosüsteemide ajakohastamise ja optimeerimiseni digitaaltehnoloogia abil, hajutatud ja detsentraliseeritud taastuvate energiaallikate integreerimiseni) kaasamine renoveerimisprogrammidesse, et optimeerida süsteemi üldist tõhusust;

—

energiatõhususe elementide lõimimine kohalikku ruumilisse planeerimisse ja linnakujunduslubadesse. See hõlmab energiatõhusa transpordi hõlbustamist, näiteks elektrisõidukite, jalgrataste, elektrijalgrataste ja kaubarataste parkimiskohtade ja laadimispunktide ning ühistranspordivõrkude läheduse võimaldamise kaudu;

—	energiatõhusate lahenduste rakendamisega seotud keerukuse vähendamine, lihtsustades halduskorda üksikisikute jaoks;

—	ringmajanduse, materjalitõhususe ja energiatõhusate tehnoloogiate tõhustamine hoonetes;

—	ehitusstandardid, moderniseerimine ja hoonete põhjalik säästev renoveerimine;

—	hoonete üleminek digitehnoloogiale stiimulite ja arukate tehnoloogiate kasutuselevõtu kaudu;

—	sektori lõimimise kohaliku koordineerimise tõhustamine kohalikul tasandil ja hoonete renoveerimine, et optimeerida kohalikku taastuvenergia tootmisvõimsust ja kohalikku tarbimiskaja suutlikkust;.

—

kompromisside kindlaksmääramine ning otsese ja kaudse elektrifitseerimise koostoime soodustamine süsteemi üldise tõhususe ja kulude osas, et edendada taastuvenergia optimaalset kasutamist, sealhulgas soojuspumpades ja tõhusas soojus- ja elektrienergia koostootmises, sõltuvalt kohalikest oludest (varustuse kättesaadavus ja vastupidavus);

—	energiatõhususe planeerimise (sealhulgas tööstus- ja olmeveeringluse) lõimimine mitme hoonega ehitusplatsi, näiteks ülikoolilinnakute, haiglate ja spordikomplekside korral, mis on arukate energiasüsteemide lõimimiseks valmis alad;

—	koostoime leidmine energiatõhususe meetmete ja eraldiseisvate väikesemahuliste taastuvenergiaprojektide kasutuselevõtu vahel hoonetes, eriti kui kasutatakse avaliku sektori rahalisi stiimuleid;

—	tegutsemismeetmete edendamine, et vältida ületarbimist.

Meetmete näited:

—	hoonete renoveerimise lisamine taastuvate energiaallikate enampakkumisel müümisele;

—	uuenduslikud rahastamiskavad hoonete renoveerimiseks, sealhulgas energiatõhususe hüpoteeklaenud (81);

—	rahastamise sidumine nutivalmiduse näitaja rakendamisega;

—

rahastamise sidumine järelaudititega, et tagada võetud meetmete märkimisväärne mõju hoonete energiatõhususele, nagu nähtub hoonete energiatõhususe direktiivi artiklis 2a sätestatud kriteeriumidest, et siduda hoonete renoveerimise energiatõhususe parandamise finantsmeetmed eesmärgiks seatud või saavutatud energiasäästuga;

—	hoonete ja energiavahendajate juurdepääsu hõlbustamine reservvõimsuse mehhanismi turule ja piisava varustamise turule, eelkõige soojus- ja elektrienergia koostootmisseadmetega varustatud hoonete korral;

—	elektrihinna, jaotushinna ja muude tasude kohandamine, et stimuleerida tarbimiskaja ja elektri salvestamist (sh soojuse kujul) hoonetes;

—

hoonete lokaliseerimise lubade sidumine taastuvenergia potentsiaaliga (keskendumine päikeseenergiale, piisavalt ruumi maasoojuspumba ja soojuspumba jaoks, kohalike taastuvenergiakogukondade lähedus ja taastuvenergia tootmine, sealhulgas taastuvenergia ja vähese süsinikdioksiidiheitega kaugküte) ning ühistranspordivõrkudega;

—

üldise energianõudluse maksimaalne vähendamine, mis tuleb saavutada hoonete renoveerimise kaudu, näiteks parandades kõigepealt hoone välispiirde tõhusust enne muude meetmete rakendamist, näiteks küttesüsteemide väljavahetamine (või tagades, et selliste väljavahetamiste tingimuseks on energiatõhususe edasine parandamine);

—	kohustus pakkuda jalgrattaparklaid ja e-jalgratta laadimispunkte ehituseeskirjade kaudu;

—

kliimakontrolli seadmete (kliimaseadmed, küte, jahutus) ja lahenduste (passiivne küte ja jahutus hoone orientatsiooni kaudu, haljaskatused/-seinad jne) muutmine tehnilise projekti osaks. See hõlmab ka tehniliste eksperditeadmiste pakkumist, mille abil tehakse kindlaks hoone välispiirde soojustuse, kliimaseadme või ostetava radiaatori/kütteseadme vajalik konstruktsioon, tuginedes ruumide omadustele (geograafiline ala, hoone soojustus, orientatsioon jne);

—	rohelise ja sinise taristu kaalumine kohalikus ruumilises planeerimises, mis loob koostoime üksikute hoonete energiatõhususe parandamise vahel loomuliku ventilatsiooni, haljaskatuste ja -seinte kasutamise ning soojussaarte mõju vähendamise kaudu;

—	energiatõhususe lepingute kasutamine, et tagada garanteeritud, mõõdetav ja prognoositav energiatõhususe kasv (nii lõpp- kui ka primaarenergia seisukohast);

—	energiajuhtimissüsteemide loomine koos vastutusalade ja võetavate meetmete selge kirjeldusega;

—	digiliidestega juhitavate energiajuhtimissüsteemide kasutuselevõtmine, et parandada energiatõhusust, lõimides samas hajaenergia ressursse;

—	aktiivsete/passiivsete energiatõhususe tehnoloogiate kasutamine hoonete hooldamise ja käitamise optimeerimiseks;

—	hoonete energiatõhususe pidev järelevalve, analüüs ja aruandlus;

—	energiatarbimist käsitleva tagasisidesüsteemi paigaldamine arukate arvestite ja nutiseadmete abil.

4.5.   Transport

Säästev transport on komisjoni hiljuti vastu võetud säästva ja aruka liikuvuse strateegia keskmes (82). Strateegias pannakse suurt rõhku ka transpordi tõhususele, mida on võimalik saavutada kütuseülemineku, heiteta sõidukite, ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku või transpordisüsteemi parandamise kaudu. Energiatarbimise vähendamine on otseselt seotud kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning on oluline, et energiatarbimist võetaks transpordi planeerimisel ja juhtimisel selgesõnaliselt arvesse.

Energiatõhusus on oluline tegur, mis aitab stabiliseerida elektrifitseeritud liikuvust tagavaid võrke. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine peab tagama, et kütuseüleminekule keskendudes ei ignoreerita võimalikku energiasäästu.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	sõidukite võimalikult energiatõhusa projekteerimise ja kasutamise tagamine, nii et eri liikuvustegevustes ja elektrisõidukite laadimisel kasutatakse minimaalset energiat;

—	eri transpordiliikide energiatõhususe ja digitehnoloogia hindamine teadusalgatustes ning säästva linnalise liikumiskeskkonna kavades;

—	energia- ja kuluoptimaalse riikliku maantee- ja raudteevõrgu projekteerimise ja käitamise tagamine linna- ja kaugliikuvuse planeerimisel ja juhtimisel;

—	tõhususel ja heitkoguste vähendamise potentsiaalil või kaubavedudega seotud valikuvõimalustel põhineva transpordivahendite kasutamise stimuleerimine;

—	elektrisõidukite aruka laadimise tagamine, et need oleksid osa nõudluse juhtimisest;

—	jalgsi käimise ja jalgrattaga sõitmise soodustamine linnapiirkondades;

—	teemaksude kehtestamine, mis kajastavad autode tegelikku energiatarbimist ning selliste toetuste/maksustamiskordade kaotamine, mis on vastuolus energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega.

Meetmete näited:

—	transpordi energiatarbimise planeerimise ja selle vähendamise meetmete kaasamine säästva linnalise liikumiskeskkonna kavadesse ning nende kaalumine ruumilises planeerimises;

—	ühistranspordi, jalgrattasõidu ja kõndimise laiemat kasutamist toetavate meetmete kehtestamine;

—	stiimulite pakkumine heiteta sõidukite ostmiseks ja kasutamiseks ning väikese massiga isiklike sõidukite edendamine;

—	ühistranspordi edendamine viisil, mis toob kaasa eratranspordilt ülemineku ja sõidukite suurema hõivatuse;

—	energiatõhususe arvessevõtmine liiklusohutuse eeskirjade ja taristuobjektide kavandamisel;

—	energiatõhususest tuleneva ühiskondliku kasu arvessevõtmine transporditaristu kavandamisel (näiteks topograafiline tasandamine, sildade ja tunnelite ehitamine).

Tekstikast 3 Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte kohaliku transpordi planeerimise otsuses Tugiuuringus tuuakse tegelikust elust võetud näiteid etappide kohta, mis tuleb investeerimisotsuste tegemisel läbida energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamiseks kohaliku transpordi planeerimisel ja juhtimisel. Selle põhimõtte rakendamise eest vastutab peamiselt transpordiplaneerija, kes vastutab ühistranspordivõrkude, transporditeenuste ja taristu planeerimise ja juhtimise eest. Kohalikul omavalitsusel on roll reguleeriva asutusena, kes määrab kindlaks turulepääsu nõuded, mis määravad kindlaks kulude-tulude analüüsi metoodika ja vastavuskontrolli. Poliitikakujundajad peavad määratlema kohaliku transpordi planeerimisse ja juhtimisse tehtavate investeeringute eesmärgid ja õigusraamistiku. Nad peavad tagama, et energiatõhususe suurendamist käsitletakse transpordiga seotud probleemide lahendamise osana ja lõimitakse kestliku liikuvuse kavadesse.

4.6.   Vesi

Energia ja vesi on majanduselus tihedalt seotud ja seda mitmel tasandil (vee ja energia vastastikune sõltuvus). Vett on vaja energia tootmiseks, näiteks jahutamiseks, kütmiseks, salvestamiseks, biokütuste tootmiseks, tooraine töötlemiseks, vesiniku ja sünteetiliste kütuste tootmiseks või hüdroenergia tootmiseks. Energiat on vaja veega seotud eesmärkidel, näiteks vee võtmiseks, pumpamiseks, soojendamiseks, jahutamiseks, puhastamiseks, töötlemiseks ja soolatustamiseks (83). Energiasääst võib toimuda mitmel tasandil, sealhulgas veevõtmine, veejaotus, energia tootmine (küte ja jahutus), vee puhastamine, energiakasutus tööstusprotsessides, põllumajanduses ja kodumajapidamistes, sademevee majandamine ja vee taaskasutamine. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine veesektoris ning tööstus-, ehitus- ja põllumajandussektori veeringluses tähendab lahenduste hindamist, et kaotada seos energiatarbimise ja veetarbimise vahel. Euroopa reoveepuhastusjaamad tarbivad praegu igal aastal rohkem kui kahe elektrijaama energiat ja võtavad suurima osa (viiendiku) kohalike omavalitsuste elektriarvetest. Need lähevad ühiskonnale maksma umbes 2 miljardit eurot aastas. Selle asemel võiksid need toota kuni kaheteistkümne elektrijaama väärtuses tõhusat, taastuvat ja paindlikku energiat, mis aitab kaasa Euroopa majanduse vähese CO2 heitega ringmajanduse arengule (84).

Lahendusi energianõudluse vähendamiseks veesektoris ja vee kaudu tuleb rakendada igasugust tüüpi projektide puhul kõigis etappides, kogu tarneahela ulatuses ning (mitme)aastaste finantsraamistike kehtestamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Hinnates seda, kuidas saab kohalike omavalitsuste eelarveid leevendada, tuleb arvesse võtta ka energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte mõju veenõudlusele kõigis sektorites. Eriti siis, kui kohalikud omavalitsused omavad veevarustust, võib (reovee)puhastite elektritarbimine moodustada olulise osa nende elektriarvetest. Kuna näiteks teadlikkus, kogemused ja suutlikkus võivad eri kohalikes omavalitsustes suuresti erineda, võivad energiatõhususe direktiivi artikli 7 kohased piirkondlikud või riiklikud meetmed hõlbustada investeerimist veetõhususe meetmetesse.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte tööstus- ja muudes veeringlustes hõlmab veetarbimise mõõtmist ja hindamist tööstusprotsessides, nagu kütmine ja jahutamine ning heitvesi. Paljudel juhtudel võivad investeeringud veetehnoloogiatesse ja veeprotsesside tõhususse tuua lühikese aja jooksul kaasa investeeringutasuvust, kusjuures vee vähendamine toob otseselt kaasa energiasäästu ja heite vähendamise.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	eri tüüpi vee tootmiseks ja puhastamiseks kasutatava energia koguse vähendamine;

—	veenõudluse ja võrgukadude vähendamine, sest siis kulub pumpamisele ja puhastamisele vähem energiat;

—	energia- ja veetõhususe uuringute kasutamine, et anda tööstusele teavet veeringluse säästmisvõimaluste kohta;

—	arukate tehnoloogiate ja protsesside kasutamine;

—	veekasutuse ja kättesaadavuse arvessevõtmine vesiniku ja sünteetiliste kütuste tootmisettevõtetes ning nende kohalikule veesüsteemile avalduva mõju arvessevõtmine;

—	reoveepuhastite muutmine tõhusateks taastuvenergia generaatoriteks.

—

Eespool loetletud valdkondades võiks kaaluda järgmisi lahendusi. — Joogivee energiatõhus tootmine kogu tarneahela ulatuses (jaotamine, kasutamine ja reovee puhastamine). — Sellise kahetasandilise süsteemi ehitamise võimaluse hindamine, mis on vajalik sademevee ja reovee eraldi puhastamiseks (see võib aidata vältida vajadust täiendava veepuhastusvõimsuse järele, mis võib suurendada energiatarbimist). — Vee säästmine ja ringlussevõtt hoonetes, et vähendada vee pumpamise ja soojendamisega seotud energiavajadust, kasutades taseme(te) raamistiku näitajat 3.1 (85). — Taastumatuid energiaallikaid kasutavate kütteseadmete asendamine tarbevee soojendamisel, näiteks tarbevee soojendamine päikesekollektorite abil. — Tõhusamate pumpade paigaldamine. — Veetorustiku taristud, mis on kohandatud praegusele kasutusele. — Reguleeritava kiirusega ajamid. — Parem protsessijuhtimissüsteem ning tõhusamad kompressorid ja nõudlusele orienteeritud pumbad.

Meetmete näited:

—	joogi- ja reoveetaristute kaalumine, et leevendada elektrivõrgu tippkoormust, näiteks joogivee pumpamise abil siis, kui elektrinõudlus on väike;

—	kohapeal toodetud biogaasi kasutamine reovee puhastamiseks, et toota biometaani kohalikuks kasutuseks. Seda biometaani saab kasutada soojus- ja elektrienergia koostootmiseks ning omatoodetud elektri ja soojuse suunamiseks lähedalasuvatesse elektri- ja kaugküttevõrkudesse, kui need on olemas;

—	protsessijuhtimise tehnikate kasutamine kõigis veesüsteemides, et vähendada energiatootmiseks kasutatava vee jahutusmahtu, sealhulgas kasvava energianõudlusega piirkondades, nagu andmekeskused;

—	rohelise taristu tavade rakendamine, nagu haljaskatused, mis suudavad säilitada suurel hulgal vihmavett ja seega vähendada sademevee äravoolu kiirust äravoolusüsteemis;

—	sademevee säilitamise edendamine/stiimulid ja – kasutamine kodumajapidamises (pesumasinate, tualettruumide ja kastmise jaoks, et vähendada joogiveega seotud energiakasutust.

Projekt ENERWATER pakub standardmeetodit ja veebipõhist vahendit reoveepuhastite energiatõhususe hindamiseks ja parandamiseks. Metoodikaaruandes esitatakse vee-ekspertidele ja -audiitoritele üksikasjalikult etapid, kuidas hinnata reoveepuhasti energiatõhusust (86).

Projekt POWERSTEP (87) pakub huvitavat kontseptsiooni, kuidas muuta olemasolevad kohalike omavalitsuste olmereoveepuhastid energia netotarbijatest energianeutraalseks või isegi energiapositiivseks teenuseks, mis võib olla energiasüsteemi paindlikkuse allikas, suurendada linnade ja piirkondade mõjuvõimu ning hõlbustada kütte- ja jahutussektori ning transpordisektori CO2 heite vähendamist.

4.7.   Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

Kuigi üleminekut digitehnoloogiale peetakse tavaliselt energianõudluse juhtimise ja vähendamise vahendiks, suurendab info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaseadmete ja -teenuste kiire kasv sektori energiatarbimist. Eelkõige peaks energiatarbimist suurendama uute andmekeskuste ehitamine (88). Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine tähendab sel juhul sellise ressursside portfelli valimist ja rakendamist, mis suudab pakkuda üha kriitilisema energiakasutusega andmeedastusteenust ühiskonna seisukohast võimalikult väikeste kuludega. Peale selle tuleb info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu kavandamist ja asukohta hinnata energiatarbimise seisukohast.

Samamoodi peaks 5G-võrkude kasutuselevõtt võimaldama märkimisväärselt suurendada traadita side mahtu ning võimaldada selliseid tehnoloogiaid nagu ühendatud ja autonoomne liikuvus. Kuigi 5G on keskkonnahoidlikum tehnoloogia kui olemasolevad 4G-süsteemid, sõltub see paljuski võrgu täpsest ülesehitusest ja kasutuselevõtust (89). Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine viitab sel juhul lähenemisviisile, milles vaadeldakse kogu süsteemi ja käsitletakse samal ajal võrgu ülesehitust, seadmete ja tarkvara energiatõhusust ning võrgu toimimist.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	energiatõhusate andmekeskuste, heitsoojuse korduskasutamise ja taastuvenergia omatarbe-tootmissüsteemide kasutuselevõtu edendamine;

—	5G-võrgu tõhususe hindamine selle projekteerimise, ehitamise ja kasutamise ajal ning selle parandamine olemasolevate tehnoloogiate abil;

—	selliste uute tehnoloogiate ülemaailmse energiatõhususe mõju hindamine, mis nõuavad suurt andmeedastus- ja töötlemismahtu.

Meetmete näited:

—	andmekeskuste küttevõrkude läheduses paiknemisele kaasaaitamine;

—	info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi energiatõhususe standardite ja nõuete kehtestamine;

—	arvestiga energiasalvestuspatareide kasutamise edendamine tarbimiskajaks 5G makrosaitidel, mida tehakse tasu eest, kui nõudlus internetiühenduse teenuse järele on väike, ja tühjendatakse suure nõudluse korral;

—	täiustatud ja energiatõhusamate ooteseisundite aktiveerimise võimaldamine;

—	kõige väiksema süsteemimõjuga lahenduste edendamine sõidukisiseste ja -väliste ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse funktsioonide vahel või ülikõrge eraldusvõimega videoedastuslahenduste vahel;

—	tarbijate teavitamine voogedastusvõimaluste energiatarbimise erinevustest või isegi erinevatest tehnoloogiatest.

4.8.   Finantssektor

Kestlik rahastamine saab järjest hoogu juurde, sest paljud finantseerimisasutused võtavad ette arvesse kestlikele investeeringutele suunavat taksonoomiat, mida Euroopa Komisjon viimistleb osana komisjoni hiljuti vastuvõetud kestliku rahanduse uuest strateegiast (90).

Kuigi kõik märgid näitavad, et huvi energiatõhususe rahastamise vastu on suurenenud ja selles suunas tegutsetakse, on energiatõhusus siiski harva finantseerimisasutuste konkreetne prioriteet, enamasti kujutab see vaid osa laiemast kestlikust rahastamisest. Peale selle jäävad paljud energiasäästu potentsiaaliga tehingud ja projektid tähelepanuta, sest sageli puuduvad finantsasutustes horisontaalsed kaitsemeetmed hoolsuskohustuse täitmiseks. Seetõttu on finantssektoris vaja suurendada energiatõhususe nähtavust ja tähtsusastet seeläbi, et pangad, varahaldurid ja muud finantseerimisasutused rakendavad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet.

Finantsasutuste tehingutega seotud hoolsuskohustus ei pruugi tööstus- või ehitusinvesteeringute puhul praegu täielikult ära kasutada energiatõhususe parandamise potentsiaali. Kui energiatõhususe võimalusi ehitamisel, linna- või tööstuspiirkonna arendamisel, renoveerimisel või tööstuse moderniseerimisel ei kasutata, võidakse energiasäästu võimalused kaotada aastateks, sest ulatuslike renoveerimistööde või tööstuse seisakute aeg ei pruugi veel kümme aastat või kauemgi korduda.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte õige elluviimine aitab tagada, et kõik energiasäästu võimalused tehakse kindlaks ja seega kiirendatakse varaportfellide keskkonnahoidlikumaks muutmist. Eri sektorite projektide rahastamisel saab kasutada hoolsuskohustuse lihtsaid ja standardseid kriteeriume, millest mõned on juba välja töötatud. Hinnates investeeringute pangalaenukõlblikkust varade kogu olelusringi jooksul, tuleb arvesse võtta CO2 hinnastamist.

Keskendumine energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttele võib suurendada laenuandmist, vähendada maksejõuetuse riski ja raskustes varasid; aidata saavutada ettevõtja sotsiaalse vastutuse eesmärke ning tagada kestliku arenguga seotud rangemate finantsmääruste täitmise. Finantsasutustele suunatud tehnilisel abil võib olla positiivne mõju hoolsuskohustuse täitmisele, eelkõige kogu olelusringi kulumudelite kasutamise edendamisega projektide hindamisel.

Kulutõhusate energiatõhususe investeeringute kasutuselevõttu kogu majanduses saab parandada, kui finantseerimisasutused rakendavad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet eri protsessides, näiteks:

—

spetsiaalne energiatõhususse investeerimine (kui investeeringust saadava mitmekülgse kasuga investeerimistuluga saadakse investeeritud kapital teatava tulumääraga tagasi). Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine näitaks vajadust teha kindlaks kasu, seda kvantifitseerida ja sellest lõppomanikule teada anda;

—

märkimisväärne uuendamine ja renoveerimine (kui kapital investeeritakse peamiselt täiustamisse ja moderniseerimisse, kus energia on vaid üks komponentidest). Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte koos hoolsuskohustuse täitmisega tagab, et vara projekteerimisel ja uuendamisel võetakse arvesse energianõudluse mõju ning optimeerimisel kasutatakse parimaid olemasolevaid tehnoloogiaid ja meetodeid ning jälgitakse ajakohaseid kulutusi;

—

ühe hoone, tööstusrajatise, metroojaama või energiatootja arendamine ja ehituse rahastamine. Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte on finantseerimisasutuse jaoks juba võimalikult arendus- ja kavandamisprotsessi alguses ohusignaaliks. Investeeringu korral hõlmab hoolsuskohustus vara kogu kasutuskestuse energeetilise jalajälje täielikku analüüsi;

—

tootmisprotsesside valdkonnas peab investeeringute analüüs tavaliselt hõlmama eri alternatiivide hindamist. Kui tõhus alternatiiv võib energiavajadust vähendada, siis aitab energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte eelkõige rohevarade puhul kaasa selle eelistamise muudele alternatiivsetele lahendustele. Investeeringu korral hõlmab hoolsuskohustus vara kogu kasutuskestuse energeetilise jalajälje täielikku analüüsi;

—

investeeringud struktuuri või süsteemi tasandil (näiteks võrgud, raudtee- või bussisüsteemid, metroo, elektrisõidukite taristu, energiasalvestusrajatised või uus sadamataristu) võivad kinnistada traditsioonilisi energiaparadigmasid (või takistada uute tekkimist). Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaselt peavad rahastajad küsitlema kavandajaid, et saaks asjakohaselt arvesse võtta uue rajatise mõju energianõudlusele, ning nõudma vara kogu kasutuskestust hõlmavat stsenaariumianalüüsi, mis kooskõlas Pariisi kokkulepetega võtab arvesse makrotasandi energia ja heitkoguste vähendamise nõudeid, et investorid saaksid olla kindlad, et uus taristu sobib heitevabasse maailma.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte eeldab sellist nõuetele vastavuse korda, et on võimalik kontrollida varade vastavust hoone energiatõhusust käsitlevatele ELi õigusaktidele ja energiatõhususega seotud kohustustele. Need nõuded täiustuvad ja muutuvad aja jooksul rangemaks, mistõttu finantsasutused võtavad kasutusele energiaauditid, et saaks hinnata energiatõhususe kaalutlusi, võttes arvesse vara kogu kasutusaega. Kui energiatõhususe suurendamine ületab seadusega ettenähtud miinimumi, peavad finantskontrolli protsessid selle ära näitama ja seda arvesse võtma.

Finantseerimisasutused peavad suurendama oma tehnilist suutlikkust, et töötada välja spetsiaalsed keskkonnahoidlikud rahastamisvahendid (rohelised hüpoteeklaenud või laenud), nii et nad saaksid kogu esitatud materjalides kindlaks tehtud energiatõhususe potentsiaali ärakasutamiseks pakkuda optimeeritud lahendusi.

Peale selle peavad finantsasutused tagama, et nende investeerimisportfellid vastavad energiatõhususe nõuetele ka pikema aja jooksul. Energiatõhususe võimaluste arvesse võtmata jätmine põhjustab finantseerimisasutustele ja nende klientidele ülemineku korral ohu, et need varad muutuvad sobimatuks, kui nad ei ole enam kooskõlas ELi kliima- ja energiaeesmärkidega ning CO2-neutraalsusega. Näitajate kindlaksmääramine projekti eesmärkide võrdlemiseks miinimumnõuetega (näiteks tulenevalt hoonete energiatõhususe direktiivist või ökodisaini määrustest) aitab kindlaks teha energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte nõuetele vastavad projektid. Komisjon aitab kaasa energiamärgiste kasutamisele ja energiatõhususe lepingute jaoks andmete kogumise vahendite kasutamisele.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamine ühtlustab huvisid ning tagab andmete usaldusväärse kogumise ja aruandluse ning energiaga seotud finantsnäitajate ühtlustatud avalikustamise ja järelevalve korra väljatöötamise. Nõuetekohaselt tuleb arvesse võtta eeldatavaid diskontomäärasid, mis võivad mõjutada tulemusi ja oodatavaid marginaale, mida finantseerimisasutused oma rahastatavate varade puhul eeldavad. Andmete kogumist ja projektide järelevalvet aitavad parandada digilahendused. Samuti aitavad need projekte paremini hinnata ja võivad lihtsustada klientide laenude heakskiitmist.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele:

—	energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohandamine ja selle lisamine erinevatesse rahastamisprotsessidesse, et tagada kõigi energiatõhususe meetmete nõuetekohane esikohale seadmine;

—	projektiarendajate, pankade ja varaomanike tehnilise suutlikkuse tagamine, et nad saaksid kindlaks teha kõik energiasäästu võimalused ning ületada õigusnormide nõudeid või mõelda tavapärasest lähenemisviisist kaugemale;

—	projektiomanike huvide ühtlustamine energiatõhususe parandamise kindlakstegemisel, kasutades tehnilisi ja energiaga seotud hoolsuskohustuse märkeid;

—	energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kasutamine, et anda märku sobimatutest varadest paigaldistes, rajatistes ja võrkudes, mida suurel määral täiustatakse;

—	selliste uute finantstoodete väljatöötamine ehitussektori jaoks, mis juba hõlmavad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ja optimaalseid investeeringuid energiatõhususse;

—	varade riskihindamisse energia ja CO2 hindade edasise lõimimise edendamine, eelkõige rohevara uute projektide puhul;

—	võttes arvesse ELi taksonoomiakriteeriume (eelkõige seoses energiatõhususega), projektide arendajate ja omanike ning finantsasutuste toetamine, et teha kindlaks projektid, mis aitavad oluliselt kaasa kliima- ja muude keskkonnaeesmärkide saavutamisele;

—	energiatõhususe läbipaistvusest saadava kasu kajastumine diskontomäärades, mida kasutatakse ja mida eeldatakse täiustamise ja uute ehitiste tehnilise kirjelduse kehtestamisel.

Meetmete näited:

—	investeeringu korral vara kogu kasutuskestuse energeetilise ja CO2 jalajälje täielik analüüsimine;

—	energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamise abivahendite väljatöötamine, (91) et aidata arendajatel ja projektiomanikel täielikult hinnata energiatõhususe parandamise võimalusi;

—	traditsiooniliste hüpoteeklaenude keskkonnahoidlike komponentide hindamine ja kavandamine koos energiatõhususe hindamisega hoolsuskohustuse täitmise protsessides;

—	arukate arvestite andmete kasutamise edendamine tootmisvara, võrkude ja kinnisvara rahastamisprotsessis.

5.   Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte suuniste täiustamine

Käesolevad suunised on esimene samm energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte edendamisel ja praktikas kasutamise algatamisel.

Selle põhimõtte võimalik kasutusvaldkond on väga lai ja vajada võidakse üksikasjalikumaid juhendeid või suuniseid, mis aitaksid asjaomastel üksustel seda põhimõtet rakendada lihtsamal ja täpsemal viisil, arvestades valdkonda. Samuti ei ole kavandatud metoodika laiema kasu hindamiseks veel täielik ja seda on vaja täiustada.

Need suunised on aluseks edasistele aruteludele ja püüdlustele olla abiks selle põhimõtte rakendamisel erinevates majandusharudes. Liikmesriike ja muid sidusrühmi oodatakse jagama oma kogemusi suuniste rakendamisel, mis aitab kaasa suuniste edasisele täpsustamisele. Eriti oluline on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet peale energiasektori rakendada ka muudes valdkondades (näiteks IKT, transport, põllumajandus ja veetehnoloogiad), kus energiatõhususe meetmed ei ole poliitiliste kaalutluste keskmes, kuid on vaja energiat säästa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamiseks. Peale selle on üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitleva määruse ettepaneku kohaselt vaja teha rohkem tööd, et tagada selle põhimõtte rakendamine õigusakti ettepanekus ettenähtud viisil. Selleks tuleb energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohta tõenäoliselt välja töötada spetsiaalsed testid taristu kavandamise jaoks.

Võttes arvesse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamise võimalusi finantssektoris, on komisjon moodustanud energiatõhususe finantseerimisasutuste rühma (EEFIG) raames töörühma, kuhu kuulub märkimisväärne hulk finantseerimisasutusi ning mille eesmärk on analüüsida finantssektoris kasutusel olevaid tavasid. Vaja on vaadelda, kuidas eri tüüpi finantseerimisasutused võtavad oma igapäevases tegevuses arvesse kestlikkuse kriteeriume ja kui oluliseks nad energiatõhusust peavad. Töörühm keskendub finantssektoris energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte praegusele ja võimalikule kasutamisele kestliku rahanduse raames. 2023. aastaks koostab komisjon soovitused, et edendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kasutamist finantssektoris rahastamis- ja investeerimisotsuste tegemisel.

Käesolevad suunised vaadatakse läbi pärast uute andmete ja põhimõtte rakendamisel saadud kogemuste kogumist ning hiljemalt viis aastat pärast suuniste avaldamist.

---

(1)  Ecorys, Fraunhofer ISI, Wuppertal Institute (2021), Analysis to support the implementation of the Energy Efficiency First principle in decision-making.

(2)  https://enefirst.eu/

(3)  https://www.seenergies.eu/

(4)  Projekti ENEFIRST raames on esitatud ülevaade erinevatest lähenemisviisidest energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte määratlusele, mis võib aidata seda paremini käsitleda. https://enefirst.eu/wp-content/uploads/D2-1-defining-and-contextualizing-the-E1st-principle-FINAL-CLEAN.pdf

(5)  Vt Marina Economidou ja Tiago Serrenho (2019) Assessment of progress made by Member States in relation to Article 19(1) of the Directive 2012/27/EU - Actions taken to remove barrier of split incentives and boost green procurement, JRC Science for Policy Report.

(6)  COM(2021) 558 final.

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125) (elektridirektiiv).

(8)   ELT L 127, 16.5.2019, lk 34.

(9)  COM(2020) 824 final

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13)

(11)  Vrd Sophie Shnapp, Daniele Paci, Paolo Bertoldi (2020) Untapping multiple benefits: hidden values in environmental and building policies. JRC Technical Report.

(12)  https://enefirst.eu/wp-content/uploads/D2-1-defining-and-contextualizing-the-E1st-principle-FINAL-CLEAN.pdf

(13)  Vt Reference Document on Best Available Techniques for Energy Efficiency, 2009,

(14)  Ecorys, Fraunhofer ISI, Wuppertal Institute (2021) Analysis to support… op. cit.

(15)   „Avaliku sektori hankijad“ – riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud, ühe või mitme sellise omavalitsuse või avalik-õigusliku isiku moodustatud ühendused. „Võrgustiku sektori hankijad“ võivad olla avaliku sektori hankijad, avalik-õiguslikud äriühingud või ei kuulu kummagi mõiste alla. Õiguslikult siduvad määratlused on esitatud direktiivi 2014/23/EL artiklites 6 ja 7, direktiivi 2014/24/EL artiklis 2 ning direktiivi 2014/25/EL artiklites 3 ja 4.

(16)  Senta Schmatzberger, Janne Rieke Boll (2020) Report on barriers to implementing EE1st in the EU-28.

(17)  Vt Stephanede la Rue du Can et al. (2014) Design of incentive programs for accelerating penetration of energy-efficient appliances.

(18)  Vt Paolo Bertoldi et al. (2020) How to finance energy renovation of residential buildings: Review of current and emerging financing instruments in the EU.

(19)  Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määruse (EL) 2021/1060 millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid põhjendusega 60 (ELT L 231, 30.6.2021, lk 159).

(20)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/240, millega luuakse tehnilise toe instrument (ELT L 57, 18.2.2021, lk 1).

(21)  Avalikuks konsultatsiooniks on avaldatud läbivaadatud kliima-, keskkonnakaitse- ja energiaalase riigiabi suuniste eelnõu: https://ec.europa.eu/competition-policy/public-consultations/2021-ceeag_en

(22)  Vt Nives Della Valle ja Paolo Bertoldi Mobilizing citizens to invest in energy efficiency, JRC Science for Policy Report, peagi ilmuv.

(23)  Silvia Rivas et al. (2016) Effective information measures to promote energy use reduction in EU Member States , JRC Science for Policy Report.

(24)  https://europa.eu/new-european-bauhaus/index_en

(25)  Sergi Moles-Grueso et al. (2021) Energy Performance Contracting in the Public Sector of the EU , JRC Science for Policy Report.

(26)  https://eplca.jrc.ec.europa.eu/

(27)  Vt European Commission (2017) Promoting healthy and highly energy performing buildings in the European Union , JRC Science Hub.

(28)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 39).

(29)  Vt Sophie Shnapp, Daniele Paci, Paolo Bertoldi (2020) Untapping multiple benefits… op. cit.

(30)  https://www.odyssee-mure.eu/data-tools/multiple-benefits-energy-efficiency.html

(31)  https://www.eceee.org/library/conference_proceedings/eceee_Summer_Studies/2015/1-foundations-of-future-energy-policy/capturing-the-8220multiple-benefits8221-of-energy-efficiency-in-practice-the-uk-example/2015/1-424-15_Payne_pre.pdf/

(32)  Vt Eva Alexandri et al. (2016) The Macroeconomic and Other Benefits of Energy Efficiency.

(33)  https://ec.europa.eu/info/files/better-regulation-toolbox-21_en

(34)  Vt E3G (2016) More Security, Lower Cost A Smarter Approach To Gas Infrastructure In Europe ,

(35)  https://combi-project.eu/

(36)  https://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/documents/the_macro- level_and_sectoral_impacts_of_energy_efficiency_policies.pdf

(37)  https://cordis.europa.eu/project/id/101000132

(38)  https://op.europa.eu/de/publication-detail/-/publication/9781f65f-8448-11ea-bf12-01aa75ed71a1

(39)  Näiteks siseruumide kütmiseks ja toiduvalmistamiseks kasutatavate väga tõhusate elektriseadmete korral, mis asendavad gaasi või puidu põletamist, vähendatakse oluliselt siseruumides ja välistingimustes tekkivaid saasteaineid;

(40)  Hector Pollitt, Eva Alexandri et al. (2017) The macro-level and sectoral impacts of Energy Efficiency policies.

(41)  WHO (2011), Health in the green economy : health co-benefits of climate change mitigation- housing sector, https://www.who.int/publications/i/item/9789241501712.

(42)  Vt Hector Pollitt, Eva Alexandri et al. (2017), op. cit., lk 32–33.

(43)  Nora Mzavanadze (2018) Final report: quantifying energy poverty related health impacts of energy efficiency, lk 17–24.

(44)  https://gains.iiasa.ac.at/models/index.html

(45)  Näited selle kohta, kuidas hinnata vähendatud müra: Ståle Navrud (2002) The State-Of-The-Art on Economic Valuation of Noise.

(46)  BPIE (2018) Building 4 People – Quantifying the benefits of energy renovation investments in schools, offices and hospitals.

(47)  Vt Hector Pollitt, Eva Alexandri et al. (2017), op. cit.

(48)   ELT L 181, 12.7.2012, lk 30.

(49)  Kasutades Euroopa Keskkonnaameti metoodikat ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni süsinikuvarusid. 2018. aasta andmete põhjal.

(50)  https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/co2-emission-intensity-6

(51)  Kasutades Euroopa Keskkonnaameti metoodikat ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni süsinikuvarusid.

(52)  Kasutades Euroopa Keskkonnaameti metoodikat ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni süsinikuvarusid.

(53)  FfE The Research Center for Energy Economics (2018) EU Displacement Mix. A Simplified Marginal Method to Determine Environmental Factors for Technologies Coupling Heat and Power in the European Union.

(54)  https://gains.iiasa.ac.at/models/index.html

(55)  Vt JRC (2018) Projected fresh water use from the European energy sector Disaggregated fresh water withdrawal and consumption in the EU up to 2050. Teadusuuringute Ühiskeskuse tehniline aruanne.

(56)  Vt Vasilis Fthenakis, Hyung Chu Kim (2009) Land use and electricity generation: A life-cycle analysis,

(57)  https://www.e3me.com/

(58)  https://repository.tno.nl/islandora/object/uuid%3A3c658012-966f-4e7a-8cfe-d92f258e109b

(59)  https://www.gws-os.com/de/index.php/energy-and-climate/models/model-details/ginfors-e.html

(60)  Kinnisvara väärtuse suurenemise, hoolduskulude vähenemise ja hüpoteeklaenude tasumise võime suurenemise näol on suur mõju ka elamu- ja büroohoonete omanikele. Vt Paolo Zancanella et al. (2018) Energy efficiency, the value of buildings and the payment default risk, JRC Science for Policy Report

(61)  Hoonete energiatõhusamaks renoveerimine on eelkõige töömahukas ja hõlmab peamiselt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, vt https://www.iea.org/articles/energy-efficiency-and-economic-stimulus.

(62)  Hector Pollitt, Eva Alexandri et al. (2017), op. cit.

(63)  Sibylle Braungardt, Johannes Hartwig et al. (2015) The macroeconomic benefits of ambitious energy efficiency policy – a case study for Germany

(64)  Helge Sigurd, Næss-Schmidt et al. (2018) Macro-economic impacts of energy efficiency. COMBI, WP6 Macro-economy. Final report.

(65)  Ibid.

(66)  https://www.eceee.org/static/media/uploads/site-2/policy-areas/discount-rates/evaluating-our-future-report.pdf

(67)  Hector Pollit, Sophie Billington (2015) The Use of Discount Rates in Policy Modelling.

(68)  Komisjoni 25. septembri 2019. aasta soovitus (EL) 2019/1658 energiatõhususdirektiivi kohaste energiasäästukohustuste ülevõtmise kohta (ELT L 275, 28.10.2019, lk 1).

(69)  Kajastatud koos struktuurifondide toetuse suurprojektide määramisega, st suuremahuliste investeeringutega, mille rahastamiskõlblikud kogukulud on üle 50 miljoni euro.

(70)  Kajastab energiatõhususe direktiivi artikli 15 lõiget 9.

(71)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125).

(72)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT L 158, 14.6.2019, lk 54).

(73)  Vt JRC (2016) Demand Response status in EU Member States, JRC Science for Policy Report

(74)  Komisjoni 23. novembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2195, millega kehtestatakse elektrisüsteemi tasakaalustamise eeskiri (ELT L 312, 28.11.2017, lk 6).

(75)  Ecorys, Fraunhofer ISI, Wuppertal Institute (2021) Analysis to support… op. cit.

(76)  Vt Ettore Bompard et al. (2020) Improving Energy Efficiency in Electricity Networks, JRC Technical Report and Sergio Ascari et al. (2020) Towards a Regulatory Methodology for Energy Efficiency in Gas Networks , JRC Technical Report.

(77)  Sealhulgas piiriülesed piirkonnad.

(78)  Vt Lorcan Lyons et al. (2021), Defining and accounting for waste heat and cold, European Commission, Petten.

(79)  Need arvud viitavad hoonete kasutamisele ja käitamisele, sealhulgas kaudsetele heitkogustele elektri- ja küttesektoris, mitte nende kogu olelusringile. Ehitussektoris sisalduv CO2-heide moodustab hinnanguliselt ligikaudu 10 % kogu maailma kasvuhoonegaaside aastasest koguheitest, vt IRP, Resource Efficiency and Climate Change (ressursitõhusus ja kliimamuutused), 2020 ja ÜRO 2019. aasta aruanne keskkonnaheite erinevuse kohta.

(80)  BPIE, INIVE (2020), Technical study on the possible introduction of optional building renovation passports.

(81)  Vt Paolo Bertoldi et al. (2020) How to finance… op. cit.

(82)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Säästva ja aruka liikuvuse strateegia – Euroopa transpordivaldkonna edasise arengu suunad, COM(2020) 789 final

(83)  Vt Magagna D., Hidalgo González I., et al. (2019) Water – Energy Nexus in Europe, Publications Office of the European Union, Luxembourg.

(84)  http://powerstep.eu/system/files/generated/files/resource/policy-brief.pdf

(85)  Vt Level(s), the European framework for sustainable buildings: https://ec.europa.eu/environment/topics/circular-economy/levels_en

https://susproc.jrc.ec.europa.eu/product-bureau/product-groups/412/documents

(86)  https://www.enerwater.eu/wp-content/uploads/2015/10/D3.4-ENERWATER-Oct18-1.pdf

(87)  Energiapositiivsete reoveepuhastite kontseptsioonide täielik tutvustamine turu hõlvamise suunas (POWERSTEP, http://powerstep.eu/)

(88)  Uuring Energy-efficient Cloud Computing Technologies and Policies for an Eco-friendly Cloud Market (energiatõhus pilvandmetöötlustehnoloogia ja -poliitika keskkonnahoidliku pilvandmetöötlusturu jaoks) näitab, et ELis moodustasid andmekeskused 2018. aastal 2,7 % elektrinõudlusest ning saavutavad 2030. aastaks 3,21 % taseme, kui areng jätkub praeguse trajektoori kohaselt.

(89)  Vt Paolo Bertoldi (2017) Code of Conduct for Broadband equipment, JRC Technical Reports and https://e3p.jrc.ec.europa.eu/communities/ict-code-conduct-energy-consumption-broadband-communication-equipment.

(90)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kestlikule majandusele ülemineku rahastamise strateegia“, SWD(2021) 180 final.

(91)  Vt Smart Financing for Smart Buildings. Technical Assistance and IT Tools, JRC, 2021.