(1)

20. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimise kohta. Määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikes 1, artikli 6 lõikes 3, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 3 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (2) artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2 sätestatud üldine vabastusklausel hõlbustab eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Komisjon esitas kõnealuses teatises oma seisukoha, et üldise vabastusklausli aktiveerimise tingimused on täidetud, sest COVID-19 pandeemia põhjustab eeldavalt tõsise majanduslanguse. Liikmesriikide rahandusministrid nõustusid 23. märtsil 2020 komisjoni hinnanguga. Üldine vabastusklausel on võimaldanud liikmesriikidele eelarve paindlikkust COVID-19 kriisi lahendamiseks. See on hõlbustanud eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Selle aktiveerimine võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda liikmesriigi keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks nõutavast kohandamiskavast, tingimusel et see ei ohusta riigi rahanduse kestlikkust keskpikas perspektiivis. 17. septembril 2020 teatas komisjon oma teatises „2021. aasta kestliku majanduskasvu strateegia“, et üldise vabastusklausli kohaldamist jätkatakse ka 2021. aastal.

(2)

20. juulil 2020 võttis nõukogu vastu soovituse (3) („nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitus“). Nõukogu soovitas Portugalil võtta kooskõlas üldise vabastusklausliga kõik vajalikud meetmed, et tulemuslikult reageerida COVID-19 pandeemiale, toetada majandust ja tagada selle taastumine. Samuti soovitas nõukogu Portugalil, kui majandustingimused võimaldavad, järgida eelarvepoliitikat, mille eesmärk on saavutada usaldusväärne eelarvepositsioon keskpikas perspektiivis ja tagada võla jätkusuutlikkus, suurendades samal ajal investeeringuid.

(3)

Euroala majanduspoliitikat käsitleva nõukogu 2021. aasta soovituse kohaselt peaks eelarvepoliitika jääma kõigis euroala liikmesriikides kogu 2021. aasta jooksul toetavaks ning poliitikameetmed peaksid olema kohandatud iga riigi oludele ning olema õigeaegsed, ajutised ja sihipärased. Kui epidemioloogilised ja majanduslikud tingimused seda võimaldavad, tuleks erakorraliste meetmete rakendamine järk-järgult lõpetada, võideldes samal ajal kriisi sotsiaalsete ja tööturuga seotud mõjudega. Liikmesriigid peaksid järgima sellist eelarvepoliitikat, mille eesmärk on saavutada keskpikas perspektiivis konservatiivne eelarvepositsioon ja tagada võla jätkusuutlikkus, suurendades samal ajal investeeringuid. Liikmesriigid peaksid jätkama reforme, mis suurendavad kõigi jaoks tervise- ja sotsiaalkaitsesüsteemide ulatust, piisavust ja kestlikkust.

(4)

18. novembril 2020 võttis komisjon vastu oma arvamused euroala liikmesriikide 2021. aasta eelarvekavade kohta, tuginedes eelarvemeetmete kvalitatiivsele hindamisele. Komisjon oli seisukohal, et Portugali eelarvekava on nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovituses esitatud eelarvepoliitika soovitustega üldiselt kooskõlas ning et enamik eelarvekavas sisalduvatest meetmetest toetab märkimisväärse ebakindluse tingimustes majandustegevust.

(5)

Taasterahastu „NextGenerationEU“, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu abil tagatakse kestlik, kaasav ja õiglane taastumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/241, (4) millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu, jõustus 19. veebruaril 2021. Taaste- ja vastupidavusrahastust antakse rahalist toetust reformide ja investeeringute elluviimiseks ning sellega kaasneb liidu rahastatav fiskaalne impulss. See aitab majandusel taastuda ja teha eelkõige rohe- ja digipöörde edendamiseks kestlikke ja majanduskasvu soodustavaid reforme ja investeeringuid, samuti tugevdab see liikmesriikide majanduse vastupidavust ja potentsiaalset majanduskasvu. See aitab ka saavutada lähiajal riigi rahanduses taas soodsama seisundi ja tugevdada kestlikku riigi rahandust ning keskmises ja pikas perspektiivis majanduskasvu ja töökohtade loomist.

(6)

3. märtsil 2021 võttis komisjon vastu teatise, milles esitatakse täiendavad poliitikasuunised eesmärgiga aidata koordineerida eelarvepoliitikat ning valmistada ette liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogramme. Üldine eelarvepoliitika peaks liikmesriikide eelarveid ning taaste- ja vastupidavusrahastut arvesse võttes jääma 2021. ja 2022. aastal toetavaks. Pidades aga silmas majandustegevuse eeldatavat järkjärgulist normaliseerumist 2021. aasta teisel poolel, peaks liikmesriikide eelarvepoliitika muutuma 2022. aastal diferentseeritumaks. Liikmesriikide eelarvepoliitikas tuleks arvesse võtta taastumise seisu, riigi rahanduse kestlikkust ning vajadust vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi. Arvestades vajadust toetada liidus kestlikku taastumist, peaksid väikeste kestlikkusriskidega liikmesriigid koostama eelarve nii, et 2022. aastal säiliks toetav eelarvepoliitika, võttes arvesse taaste- ja vastupidavusrahastu mõju. Kõrge võlatasemega liikmesriigid peaksid järgima konservatiivset eelarvepoliitikat, säilitades samal ajal riiklikult rahastatavad investeeringud ning kasutades taaste- ja vastupidavusrahastust antavaid toetusi täiendavate kvaliteetsete investeerimisprojektide ja struktuurireformide rahastamiseks. 2022. aasta järgsel perioodil tuleks eelarvepoliitikas võtta jätkuvalt arvesse taastumise tugevust, majandusliku ebakindluse taset ja riigi rahanduse kestlikkusega seotud kaalutlusi. Kui eelarvepoliitika suunatakse ümber keskpikas perspektiivis usaldusväärse eelarvepositsiooni saavutamisele, muu hulgas sobival ajal toetusmeetmete järkjärgulise kaotamise kaudu, aitab see tagada keskpikal perioodil riigi rahanduse kestlikkuse.

(7)

Oma 3. märtsi 2021. aasta teatises võttis komisjon ka seisukoha, et otsuse tegemisel üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamise või jätkamise kohta tuleks lähtuda majandusolukorra üldhinnangust, mille peamiseks kvantitatiivseks kriteeriumiks on liidu või euroala majandusaktiivsuse tase võrreldes kriisieelse tasemega (2019. aasta lõpp). Oma 2021. aasta kevadprognoosile tuginedes leidis komisjon 2. juunil 2021, et tingimused üldise vabastusklausli kohaldamise jätkamiseks 2022. aastal ja selle kohaldamise lõpetamiseks 2023. aastal on täidetud. Ka pärast üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamist võetakse arvesse iga riigi olukorda.

(8)

Portugal esitas 30. aprillil 2021 oma 2021. aasta stabiilsusprogrammi kooskõlas määruse (EÜ) nr 1466/97 artikliga 4.

(9)

Eurostati kinnitatud andmete põhjal oli Portugali valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aastal 5,7 % sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg suurenes 133,6 %ni SKPst. Esmase eelarvepositsiooni aastamuutus oli –6 % SKPst, võttes arvesse ka kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus ligi 3 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Lisaks andis Portugal ettevõtetele ja kodumajapidamistele likviidsustoetust (nt garantiid ja maksude tasumise edasilükkamine, millel ei ole otsest ja kohest mõju eelarvele), mille hinnanguline maht on ligi 4 % SKPst. Komisjoni hinnangu kohaselt oli riigigarantiide tegelik kasutuselevõtt 2020. aastal laias laastus võrdne 3½ %ga SKPst.

(10)

2. juunil 2021 esitas komisjon aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohase aruande. Kõnealuses aruandes käsitletakse Portugali eelarveseisundit, kuna tema valitsemissektori eelarvepuudujääk ületas 2020. aastal aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ehk 3 % SKPst ning valitsemissektori võlg ületas aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ehk 60 % SKPst ega vähenenud rahuldavas tempos. Aruandes jõuti järeldusele, et puudujäägikriteerium ei olnud täidetud ja võlakriteerium samuti mitte.

(11)

Eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on 2021. ja 2022. aasta puhul realistlik. 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt peaks SKP reaalkasv suurenema 2021. aastal 4 % ja 2022. aastal 4,9 %. See on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiga kooskõlas. Eriti rängalt said COVID-19 kriisis kannatada kontaktimahukad sektorid. Kuna Portugali majandus sõltub väga palju välisturistidest ning turismi taastumisega seotud ebakindlus on jätkuvalt suur, jäävad makromajanduslikke väljavaateid ohustavad langusriskid püsima.

(12)

Valitsuse 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aasta 5,7 %-lt SKPst 2021. aastal 4,5 %-le SKPst ning võla suhtarv langeb 2021. aastal 128 %-le SKPst. 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt on esmase eelarvepositsiooni muutus 2021. aastal võrreldes kriisieelse tasemega (2019) –5 % SKPst, mis kajastab kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 3 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Need prognoosid on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiga kooskõlas.

(13)

Vastuseks COVID-19 pandeemiale ja sellega seotud majanduslangusele on Portugal võtnud eelarvemeetmeid, et suurendada oma tervisesüsteemi suutlikkust, ohjeldada COVID-19 pandeemiat ning anda abi kriisist eriti tugevalt mõjutatud isikutele ja sektoritele. Sellised jõulised poliitikameetmed on aidanud leevendada SKP vähenemist ja see on omakorda aidanud piirata valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla suurenemist. Eelarvemeetmed peaksid aitama maksimaalselt kaasa majanduse taastumisele, mõjutamata tulevasi eelarvesuundumusi. Seepärast tuleks toetusmeetmete puhul vältida riigi rahandusele püsiva koormuse tekitamist. Kui liikmesriigid võtavad alalisi meetmeid, peaksid nad neid nõuetekohaselt rahastama, et tagada keskpikas perspektiivis eelarveneutraalsus. Portugali 2020. ja 2021. aasta meetmed on kooskõlas nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega. Mõni meede, mille valitsus 2020. ja 2021. aastal kaalutlusõiguse alusel vastu võttis, ei näi olevat ajutine või kompenseeritud tasakaalustavate meetmetega. 2023. aastal, mis jääb komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiperioodist väljapoole, on kõnealuste mitteajutiste meetmete kumulatiivne järelejäänud mõju hinnanguliselt 1 % SKPst ja need meetmed on peamiselt jooksvad kulud. Kõnealused mitteajutised meetmed hõlmavad ka investeeringuid mahus ligikaudu 1/10 % SKPst, mis peaksid toetama keskpika perioodi potentsiaalset majanduskasvu ja seega kestlikkust.

(14)

2021. aasta stabiilsusprogrammis eeldatakse investeeringuid ja reforme, mida rahastatakse taaste- ja vastupidavusrahastust saadavate toetustega, mis ulatuvad 2021. aastal 0,3 %ni SKPst, 2022. aastal 1,3 %ni SKPst, 2023. aastal 1,5 %ni SKPst, 2024. aastal 1,3 %ni SKPst ja 2025. aastal 1,1 %ni SKPst. Peale selle eeldatakse 2021. aasta stabiilsusprogrammis, et taaste- ja vastupidavusrahastu raames saadud laenude maht on 2021. aastal 0,7 % SKPst, 2022. aastal 0,2 % SKPst ja ajavahemikul 2023–2025 igal aastal 0,1 % SKPst. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis on neid toetusi eelarveprognoosides arvesse võetud.

(15)

Määruses (EÜ) nr 1466/97 sätestatud kindlaks määratud eelarvekohanduse näitajaid tuleb vaadelda praeguses kontekstis. Esiteks on SKP lõhe hinnangud märkimisväärselt ebakindlad. Teiseks tuleb olla valmis eelarvepoliitikat kiiresti kohandama vastavalt COVID-19 pandeemia arengule, suunates selle terviseriskide vähenedes erakorraliselt abilt sihipärasematele meetmetele. Kolmandaks iseloomustavad praegust olukorda märkimisväärsed majandustegevust toetavad poliitikameetmed. Võttes arvesse liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid, ei kajasta kindlaks määratud näitajad täielikku impulssi, mille majandus eelarvepoliitikast saab. Sellest lähtuvalt ei näi struktuurne eelarvepositsioon olevat praeguses olukorras sobiv näitaja. Kulude kasvu eesmärki tuleb samuti kohandada (5) ja täiendada lisateabega, et täielikult kajastada eelarvepoliitika suundumust.

(16)

Nii nagu 2021. aasta eelarvekavade hindamisel kasutatud lähenemisviisi puhul, on ajutised erakorralised meetmed kulude koondnäitajast välja jäetud. Kõnealused kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed toetavad tervisesüsteeme ning kompenseerivad töötajatele ja ettevõtetele liikumispiirangute ja tarneahela häirete tõttu saamata jäänud tulu; nende meetmete kaotamine avaliku sektori asutuste poolt sõltub rahvatervise ja majandusolukorra normaliseerumisest. Selleks et praeguses olukorras hinnata üldist eelarvepoliitikat, peaks asjakohane kulude koondnäitaja hõlmama liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid. Sellest tulenevalt mõõdetakse üldist eelarvepoliitikat esmaste kulude – k.a taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavad kulud – muutusega (v.a kaalutlusõiguse alusel võetavad tulumeetmed ja kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed). Üldisest eelarvepoliitikast kaugemale vaadates on analüüsi eesmärk hinnata seda, kas riiklik eelarvepoliitika on konservatiivne ja eelarve struktuur soodustab kestlikku taastumist, mis on kooskõlas rohe- ja digipöördega. Sel põhjusel pööratakse erilist tähelepanu riiklikult rahastatavate jooksvate esmaste kulude ja investeeringute arengule.

(17)

Portugali 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt väheneb tema valitsemissektori eelarvepuudujääk 2022. aastal 3,2 %-le SKPst, mis on peamiselt tingitud 2020. ja 2021. aastal vastu võetud ajutiste toetusmeetmete lõpetamisest ning majanduse oodatavast taastumisest. Valitsemissektori võla suhtarv langeb 2022. aastal 123 %-le SKPst. Need prognoosid on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiga kooskõlas. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt ning eespool nimetatud väljakutseid kajastava konkreetse metoodika alusel on üldise eelarvepoliitika mõju (k.a mõju, mida 2022. aastal avaldavad kogunõudlusele nii riiklikust kui ka liidu eelarvest – eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust – rahastatavad investeeringud) hinnanguliselt -1,1 % SKPst (6). Taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavate kulude positiivne panus peaks suurenema 0,1 protsendipunkti SKPst. Riiklikult rahastatavatel investeeringutel peaks olema ekspansiivne panus 0,2 protsendipunkti SKPst (7). Riiklikult rahastatavatel esmastel jooksvatel kuludel (millest on maha arvatud kaalutlusõiguse alusel võetud tulumeetmed) peaks olema ekspansiivne panus 0,7 protsendipunkti SKPst.

(18)

Liikmesriikide eelarvemeetmete kvaliteet näib olevat eriti oluline. Eelarve struktuurireformid, mille eesmärk on parandada riiklike eelarvete struktuuri, võivad toetada potentsiaalset majanduskasvu, tekitada väga vajalikku eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja aidata tagada pikemas perspektiivis riigi rahanduse kestlikkust, muu hulgas kliimamuutusi ja terviseprobleeme silmas pidades. Tulude poolel on COVID-19 kriis suurendanud selliste reformide tähtsust, mille eesmärk on saavutada tõhusamad ja õiglasemad avaliku sektori tulusüsteemid. Kulude poolel on seetõttu aga veelgi olulisem suurendada kestlike ja majanduskasvu soodustavate investeeringute taset ja kvaliteeti viisil, mis on kooskõlas kasvupotentsiaali ja majandusliku ja sotsiaalse vastupidavuse ning rohe- ja digipöörde edendamise eesmärkidega. Riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad võimaldavad parandada riiklike eelarvete struktuuri.

(19)

2021. aasta stabiilsusprogrammi keskpika perioodi eelarvekavade kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 2023. aasta 2,2 %-lt SKPst 2024. aastal 1,6 %-le SKPst. Valitsemissektori eelarvepuudujääk jääb seega 2023. aastal kavakohaselt alla aluslepingus sätestatud kontrollväärtust 3 % SKPst. 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt on üldise eelarvepoliitika mõju (k.a mõju, mida avaldavad kogunõudlusele nii riiklikust kui ka liidu eelarvest – eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust – rahastatavad investeeringud) 2023. ja 2024. aastal hinnanguliselt keskmiselt 0,3 % SKPst. Taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavate kulude positiivne panus peaks jääma samaks. Riiklikult rahastatavatel investeeringutel peaks olema ekspansiivne panus 0,1 protsendipunkti SKPst (8). Riiklikult rahastatavatel esmastel jooksvatel kuludel (millest on maha arvatud kaalutlusõigusel põhinevad tulumeetmed) peaks olema pärssiv panus 0,3 protsendipunkti SKPst. Praeguse hinnangu kohaselt on kümne aasta keskmine nominaalne potentsiaalne majanduskasv 3 % (9). See hinnang ei hõlma aga taaste- ja vastupidavuskavaga ette nähtud reformide mõju, mis võivad Portugali potentsiaalset majanduskasvu hoogustada.

(20)

Valitsemissektori võla suhtarv peaks langema 2023. aasta 120,7 %-lt SKPst 2024. aastal 117,1 %-le SKPst. Suure võla suhtarvu põhjal, mis peaks prognooside kohaselt aja jooksul järk-järgult vähenema, järeldatakse, et keskpikas perspektiivis ohustavad Portugali suured riigi rahanduse kestlikkusega seotud riskid, nagu nähtub viimasest võla jätkusuutlikkuse analüüsist.

(21)

Kuna ebakindlus on endiselt väga suur, peaksid eelarvepoliitika suunised jääma valdavalt kvalitatiivseks. Täpsemaid kvantitatiivseid suuniseid perioodi hilisemateks aastateks tuleks anda 2022. aastal, juhul kui ebakindlus on selleks ajaks piisavalt vähenenud.

(22)

Nõukogu on hinnanud 2021. aasta stabiilsusprogrammi ja järelmeetmeid, mida Portugal on võtnud seoses nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega,