(1)

20. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimise kohta. Määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikes 1, artikli 6 lõikes 3, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 3 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (2) artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2 sätestatud üldine vabastusklausel hõlbustab eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Komisjon esitas kõnealuses teatises oma seisukoha, et üldise vabastusklausli aktiveerimise tingimused on täidetud, sest COVID-19 pandeemia põhjustab eeldavalt tõsise majanduslanguse. Liikmesriikide rahandusministrid nõustusid 23. märtsil 2020 komisjoni hinnanguga. Üldine vabastusklausel on võimaldanud liikmesriikidele eelarve paindlikkust COVID-19 kriisi lahendamiseks. See on hõlbustanud eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Selle aktiveerimine võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda liikmesriigi keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks nõutavast kohandamiskavast, tingimusel et see ei ohusta riigi rahanduse kestlikkust keskmises perspektiivis. 17. septembril 2020 teatas komisjon oma teatises „2021. aasta kestliku majanduskasvu strateegia“, et üldise vabastusklausli kohaldamist jätkatakse ka 2021. aastal.

(2)

20. juulil 2020 võttis nõukogu vastu soovituse (3) („nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitus“). Nõukogu soovitas Poolal võtta kooskõlas üldise vabastusklausliga kõik vajalikud meetmed, et tulemuslikult reageerida COVID-19 pandeemiale, toetada majandust ja tagada selle taastumine. Samuti soovitas nõukogu Poolal järgida juhul, kui majandustingimused võimaldavad, eelarvepoliitikat, mille eesmärk on saavutada usaldusväärne eelarvepositsioon keskpikas perspektiivis ja tagada võla jätkusuutlikkus, suurendades samal ajal investeeringuid.

(3)

Taasterahastu „NextGenerationEU“, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu abil tagatakse kestlik, kaasav ja õiglane taastumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/241, (4) millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu, jõustus 19. veebruaril 2021. Taaste- ja vastupidavusrahastust antakse rahalist toetust reformide ja investeeringute elluviimiseks ning sellega kaasneb liidu rahastatav fiskaalne impulss. See aitab majandusel taastuda ja teha eelkõige rohe- ja digipöörde edendamiseks kestlikke ja majanduskasvu soodustavaid reforme ja investeeringuid, samuti tugevdab see liikmesriikide majanduse vastupidavust ja potentsiaalset majanduskasvu. See aitab ka saavutada lähiajal riigi rahanduses taas soodsama seisundi ja tugevdada kestlikku riigi rahandust ning keskmises ja pikas perspektiivis majanduskasvu ja töökohtade loomist.

(4)

3. märtsil 2021 võttis komisjon vastu teatise, milles esitatakse täiendavad poliitikasuunised eesmärgiga hõlbustada eelarvepoliitika koordineerimist ning liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammide koostamist. Üldine eelarvepoliitika peaks liikmesriikide eelarveid ning taaste- ja vastupidavusrahastut arvesse võttes jääma 2021. ja 2022. aastal toetavaks. Pidades aga silmas majandustegevuse eeldatavat järkjärgulist normaliseerumist 2021. aasta teisel poolel, peaks liikmesriikide eelarvepoliitika muutuma 2022. aastal diferentseeritumaks. Liikmesriikide eelarvepoliitikas tuleks arvesse võtta taastumise seisu, riigi rahanduse kestlikkust ning vajadust vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi. Arvestades vajadust toetada liidus kestlikku taastumist, peaksid väikeste kestlikkusriskidega liikmesriigid koostama eelarve nii, et 2022. aastal säiliks toetav eelarvepoliitika, võttes arvesse taaste- ja vastupidavusrahastu mõju. Kõrge võlatasemega liikmesriigid peaksid järgima konservatiivset eelarvepoliitikat, säilitades samal ajal riiklikult rahastatavad investeeringud ning kasutades taaste- ja vastupidavusrahastust antavaid toetusi täiendavate kvaliteetsete investeerimisprojektide ja struktuurireformide rahastamiseks. 2022. aasta järgsel perioodil tuleks eelarvepoliitikas võtta jätkuvalt arvesse taastumise tugevust, majandusliku ebakindluse taset ja riigi rahanduse kestlikkusega seotud kaalutlusi. Kui eelarvepoliitika suunatakse ümber keskmises perspektiivis usaldusväärse eelarvepositsiooni saavutamisele, muu hulgas sobival ajal toetusmeetmete järkjärgulise kaotamise kaudu, aitab see tagada keskpikal perioodil riigi rahanduse kestlikkuse.

(5)

Oma 3. märtsi 2021. aasta teatises võttis komisjon ka seisukoha, et otsuse tegemisel üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamise või jätkamise kohta tuleks lähtuda majandusolukorra üldhinnangust, mille peamiseks kvantitatiivseks kriteeriumiks on liidu või euroala majandusaktiivsuse tase võrreldes kriisieelse tasemega (2019. aasta lõpp). Oma 2021. aasta kevadprognoosile tuginedes leidis komisjon 2. juunil 2021, et tingimused üldise vabastusklausli kohaldamise jätkamiseks 2022. aastal ja kohaldamise lõpetamiseks 2023. aastal on täidetud. Ka pärast üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamist võetakse arvesse iga riigi olukorda.

(6)

30. aprillil 2021 esitas Poola oma 2021. aasta lähenemisprogrammi kooskõlas määruse (EÜ) nr 1466/97 artikliga 8.

(7)

Eurostati kinnitatud andmete põhjal oli Poola valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aastal 7,0 % sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg suurenes 57,5 %ni SKPst. Esmase eelarvepositsiooni aastamuutus oli -6,4 % SKPst, võttes arvesse ka kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 4,3 % ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Muutus valitsemissektori võla suhtes SKPsse tulenes ka sellest, et COVID-19 pandeemiast põhjustatud kriisi ohjamiseks emiteeris Poola arengufond võlakirju (4,3 % SKPst), millest osa on juba võetud arvesse 2020. aasta valitsemissektori eelarvepuudujäägis. Lisaks andis Poola ettevõtetele ja kodumajapidamistele likviidsustoetust (nt garantiid ja maksude tasumise edasilükkamine, millel ei ole otsest ja kohest mõju eelarvele), mille hinnanguline maht on 10,5 % SKPst; komisjoni hinnangu kohaselt oli riigigarantiide tegelik kasutuselevõtt 2020. aastal alla ½ % SKPst.

(8)

2. juunil 2021 esitas komisjon aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohase aruande. Kõnealuses aruandes käsitletakse Poola eelarveseisundit, kuna riigi valitsemissektori eelarvepuudujääk ületas 2020. aastal aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ehk 3 % SKPst. Aruandes jõuti järeldusele, et puudujäägikriteerium ei olnud täidetud.

(9)

Eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on üldiselt ettevaatlik, eriti 2022. aasta puhul. 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt on SKP reaalkasv 2021. aastal 3,8 % ja 2022. aastal 4,3 %, mis tähendab komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiga võrreldes aeglasemat taastumist ehk erinevus on 2021. aastal 0,2 protsendipunkti ja 2022. aastal 1,1 protsendipunkti. See tuleneb peamiselt asjaolust, et 2021. aasta lähenemisprogrammis esitatud keskne stsenaarium ei sisalda taaste- ja vastupidavusrahastu mõju Poola majandusele.

(10)

Valitsuse 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aasta 7,0 %-lt SKPst 2021. aastal 6,9 %-le SKPst ning võla suhtarv tõuseb 2021. aastal 60,0 %-le SKPst. 2021. aasta lähenemisprogrammi põhjal on esmase eelarvepositsiooni muutus 2021. aastal võrreldes kriisieelse tasemega (2019) -6,4 % SKPst, mis kajastab kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 2,5 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Need prognoosid on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosist suuremad. Erinevus tuleneb peamiselt 2021. aasta lähenemisprogrammis kavandatud suurematest kulutustest, muu hulgas COVID-19 pandeemia ohjamiseks võetud meetmetele.

(11)

Vastuseks COVID-19 pandeemiale ja sellega seotud majanduslangusele on Poola võtnud eelarvemeetmeid, et suurendada oma tervisesüsteemi suutlikkust, ohjeldada COVID-19 pandeemiat ning anda abi kriisist eriti tugevalt mõjutatud isikutele ja sektoritele. Sellised jõulised poliitikameetmed on aidanud leevendada SKP vähenemist ja see on omakorda aidanud piirata valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla suurenemist. Eelarvemeetmed peaksid aitama maksimaalselt kaasa majanduse taastumisele, mõjutamata tulevasi eelarvesuundumusi. Seepärast tuleks toetusmeetmete puhul vältida riigi rahandusele püsiva koormuse tekitamist. Kui liikmesriigid võtavad alalisi meetmeid, peaksid nad neid nõuetekohaselt rahastama, et tagada keskpikas perspektiivis eelarveneutraalsus. Poola 2020. ja 2021. aasta meetmed on kooskõlas nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega. Eelarvemeetmed, mille valitsus 2020. ja 2021. aastal kaalutlusõiguse alusel vastu võttis, on ajutised või kompenseerivad tasakaalustavaid meetmeid.

(12)

2021. aasta lähenemisprogrammis ei sisaldu veel taaste- ja vastupidavusrahastust saadud toetused.

(13)

Määruses (EÜ) nr 1466/97 sätestatud kindlaks määratud eelarvekohanduse näitajaid tuleb vaadelda praeguses kontekstis. Esiteks on SKP lõhe hinnangud märkimisväärselt ebakindlad. Teiseks tuleb olla valmis eelarvepoliitikat kiiresti kohandama vastavalt COVID-19 pandeemia arengule, suunates selle terviseriskide vähenedes erakorraliselt abilt sihipärasematele meetmetele. Kolmandaks iseloomustavad praegust olukorda märkimisväärsed majandustegevust toetavad poliitikameetmed. Võttes arvesse liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid, ei kajasta kindlaks määratud näitajad täielikku impulssi, mille majandus eelarvepoliitikast saab. Sellest lähtuvalt ei näi struktuurne eelarvepositsioon olevat praeguses olukorras sobiv näitaja. Kulude kasvu eesmärki tuleb samuti kohandada (5) ja täiendada lisateabega, et täielikult kajastada eelarvepoliitika suundumust.

(14)

Nii nagu 2021. aasta eelarvekavade hindamisel kasutatud lähenemisviisi puhul, on ajutised erakorralised meetmed kulude koondnäitajast välja jäetud. Kõnealused kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed toetavad tervisesüsteeme ning kompenseerivad töötajatele ja ettevõtetele liikumispiirangute ja tarneahela häirete tõttu saamata jäänud tulu; nende meetmete kaotamine avaliku sektori asutuste poolt sõltub rahvatervise ja majandusolukorra normaliseerumisest. Selleks et praeguses olukorras hinnata üldist eelarvepoliitikat, peaks asjakohane kulude koondnäitaja hõlmama liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid. Sellest tulenevalt mõõdetakse üldist eelarvepoliitikat esmaste kulude – k.a taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavad kulud – muutusega (v.a kaalutlusõiguse alusel võetavad tulumeetmed ja kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed). Üldisest eelarvepoliitikast kaugemale vaadates on analüüsi eesmärk hinnata seda, kas riiklik eelarvepoliitika on konservatiivne ja eelarve struktuur soodustab kestlikku taastumist, mis on kooskõlas rohe- ja digipöördega. Sel põhjusel pööratakse erilist tähelepanu riiklikult rahastatavate jooksvate esmaste kulude ja investeeringute arengule.

(15)

Poola 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt väheneb tema valitsemissektori eelarvepuudujääk 2022. aastal 4,2 %-le SKPst, mis on peamiselt tingitud 2020. ja 2021. aastal vastu võetud ajutiste toetusmeetmete lõpetamisest. Valitsemissektori võla suhtarv langeb kavakohaselt 2022. aastal 59,2 %-le SKPst. Need prognoosid on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosist suuremad ja tuginevad eeldusele, et kulutused muu hulgas vahetarbimisele ja sotsiaalsiiretele, sealhulgas COVID-19 pandeemia ohjamise meetmetele, on suuremad. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt ning eespool nimetatud väljakutseid kajastava konkreetse metoodika alusel on üldise eelarvepoliitika mõju (k.a mõju, mida 2022. aastal avaldavad kogunõudlusele nii riiklikust kui ka liidu eelarvest – eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust – rahastatavad investeeringud) hinnanguliselt +0,1 % SKPst (6). Taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavate kulude positiivne panus peaks suurenema 0,1 protsendipunkti SKPst. Riiklikult rahastatavatel investeeringutel peaks olema ekspansiivne panus 0,3 protsendipunkti SKPst (7). Riiklikult rahastatavatel esmastel jooksvatel kuludel (millest on maha arvatud kaalutlusõigusel põhinevad tulumeetmed) peaks olema pärssiv panus 0,2 protsendipunkti SKPst.

(16)

Liikmesriikide eelarvemeetmete kvaliteet näib olevat eriti oluline. Eelarve struktuurireformid, mille eesmärk on parandada riiklike eelarvete struktuuri, võivad toetada potentsiaalset majanduskasvu, tekitada väga vajalikku eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja aidata tagada pikemas perspektiivis riigi rahanduse kestlikkust, muu hulgas kliimamuutusi ja terviseprobleeme silmas pidades. Tulude poolel on COVID-19 kriis suurendanud selliste reformide tähtsust, mille eesmärk on saavutada tõhusamad ja õiglasemad avaliku sektori tulusüsteemid. Kulude poolel on seetõttu aga veelgi olulisem suurendada kestlike ja majanduskasvu soodustavate investeeringute taset ja kvaliteeti viisil, mis on kooskõlas kasvupotentsiaali ja majandusliku ja sotsiaalse vastupanuvõime edendamise ning rohe- ja digipöörde eesmärkidega. Riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad võimaldavad parandada riiklike eelarvete struktuuri.

(17)

2021. aasta lähenemisprogrammi keskpika perioodi eelarvekavade kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 2023. aasta 3,2 %-lt SKPst 2024. aastal 2,5 %-le SKPst. Valitsemissektori eelarvepuudujääk jääb seega 2024. aastal kavakohaselt alla aluslepingus sätestatud kontrollväärtust 3 % SKPst. 2021. aasta lähenemisprogramm ei sisalda teavet, mida on vaja 2023. ja 2024. aasta üldise eelarvepoliitika hindamiseks. Praeguse hinnangu kohaselt on kümne aasta keskmine nominaalne potentsiaalne majanduskasv 5¾ % (8). See hinnang ei hõlma aga taaste- ja vastupidavuskavaga ette nähtud reformide mõju, mis võivad Poola potentsiaalset majanduskasvu hoogustada.

(18)

Valitsemissektori võla suhtarv peaks langema 2023. aasta 58,7 %-lt SKPst 2024. aastal 57,9 %-le SKPst. Poolat ohustavad keskpikas perspektiivis väiksed riigi rahanduse kestlikkusega seotud riskid, nagu nähtub viimasest võla jätkusuutlikkuse analüüsist.

(19)

Kuna ebakindlus on endiselt väga suur, peaksid eelarvepoliitika suunised jääma valdavalt kvalitatiivseks. Täpsemaid kvantitatiivseid suuniseid perioodi hilisemateks aastateks tuleks anda 2022. aastal, juhul kui ebakindlus on selleks ajaks piisavalt vähenenud.

(20)

Nõukogu on hinnanud 2021. aasta lähenemisprogrammi ja järelmeetmeid, mida Poola on võtnud seoses nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega,