a)

tagada, et kokkulepitud kalapüügivõimalused on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, eelkõige Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) mereõiguse konventsiooniga (1982) ning ÜRO piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitleva kokkuleppega (1995);

b)

tagada liidu rahvusvaheliste kohustuste järgimise;

c)

taotleda kooskõla ja koostoimet liidu poliitikatega, mida ta rakendab kahepoolsetes kalandussuhetes muude kolmandate riikidega ning piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides, ning tagab kooskõla muude valdkondade poliitikaga, eelkõige välissuhete, tööhõive, keskkonna, kaubanduse, arendustegevuse ning teadus- ja uuendustegevuse valdkonnas;

d)

tagada, et lubatud kogupüük ja muud funktsionaalselt seotud meetmed on kehtestatud viisil, mis on sidus kaubandus- ja koostöölepinguga, ja võtta täielikult arvesse kõiki kalanduse erikomitee kehtestatud meetmeid või suuniseid;

e)

tagada, et lubatud kogupüük määratakse ühiselt kindlaks kooskõlas ühise kalanduspoliitika (edaspidi „ÜKP“) eesmärgiga tagada, et kalapüük oleks pikaajaliselt keskkonnasäästlik ning et seda majandataks viisil, mis on sidus majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu eesmärkide saavutamisega, sealhulgas ÜKP peamine kaitse-eesmärk, nimelt maksimaalne jätkusuutlik saagikus, ning samuti kohaldatavad mitmeaastased kavad;

f)

järgida nõukogu 19. märtsi 2012. aasta järeldusi, mis käsitlevad komisjoni teatist ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta;

g)

tagada liidu kalalaevadele võrdsed võimalused, mis põhinevad samadel põhimõtetel ja standarditel nagu need, mida kohaldatakse liidu õiguse alusel;

h)

kehtestada kalapüügivõimalusi käsitlevate iga-aastaste konsultatsioonide ajakava;

i)

tagada sidususe liidu keskkonnaõigusaktidega, eelkõige direktiiviga 2008/56/EÜ, ning muude liidu poliitikatega.

a)

kehtestada lubatud kogupüük parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal, et saavutada maksimaalne jätkusuutliku saagikuse kasutamise määr;

b)

kehtestada lubatud kogupüük ettevaatusprintsiibil põhineva lähenemisviisi kohaselt kalapüügi puhul, kus maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kasutamise määra käsitlevad parimad teaduslikud nõuanded ei ole kättesaadavad;

c)

vältida asjaomaste kalavarude ülepüüki, määratledes lubatud kogupüügi varasemate aastatega sarnanevale tasemele, kui parimad teaduslikud nõuanded ei ole kättesaadavad;

d)

kombineerida erinevaid teaduslikke nõuandeid lubatud kogupüükide kindlaks määramiseks kombineerida erinevaid teaduslikke nõuandeid, sealhulgas juhul kui sellistes nõuannetes on ühendatud maksimaalse jätkusuutliku saagikusega seotud ja ettevaatusprintsiibil põhinevad nõuanded, lubatud kogupüükide puhul, kui nõuandega hõlmatud ala ja majandamispiirkonna vahel esineb ebakõla, või kui lubatud kogupüügid koosnevad rohkem kui ühest liigist, ning püüda leida viis, et võtta arvesse asjakohaseid nõuandeid railaste lubatud kogupüügiks;

e)

kindlaks määrata lubatud kogupüügid koos maksimaalse jätkusuutliku saagikuse hinnangu ja FMSY-alase nõuandega kooskõlas ühise kalanduspoliitika maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga ja kohaldatavate mitmeaastaste kavadega; kui mitmeaastased kavad võimaldavad kasutada Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (edaspidi „ICES“) sätestatud FMSY-vahemikke, peaks liit püüdma neid sätteid kasutada, kui neis mitmeaastastes kavades sätestatud tingimused on täidetud;

f)

põhineda lubatud kogupüükide kindlaks määramisel ettevaatusprintsiibile, vastavalt ICESi teabelehel esitatud peamistele nõuannetele, kui ettevaatusprintsiibil põhinev nõuanne on esitatud järgmise kohta: i) kaaspüügivarud (mitmeaastaste kavade alusel); ii) sihtvarud (mitmeaastaste kavade alusel), mille puhul ICES annab vaid ettevaatusprintsiibil põhinevaid nõuandeid ning iii) lubatud kogupüügid, mille puhul on antud mitmeaastane ettevaatusprintsiibil põhinev nõuanne, kui eesmärgiks on stabiilsus;

g)

võtta arvesse olukorra keerulisust kõigi kalavarude samaaegsel püügil mitme liigiga püügipiirkonnas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eelkõige juhul, kui püüki piiravate liikide püüdmist on raske vältida, sealhulgas lubatud kogupüükide korral, kui kas siht- või kaaspüügi liikide puhul on soovitatud nullpüüki. Kui see on mitmeaastaste kavade põhjal asjakohane, püüab liit lisada lubatud kogupüügi tasemele heastamismeetmed asjakohastes merepiirkondades;

h)

lähtuda teaduslikeks või seire-eesmärkideks ettenähtud lubatud kogupüükide kindlaks määramisel teaduslikest nõuannetest;

i)

saavutada konkreetsete liikide ja varude suhtes kohaldatavate liidu õigusaktide sidusus;

j)

saavutada ühtlustamist liikide puhul, mille püük on keelatudteaduslikele nõuannetele põhjal, sealhulgas süvamerehaide püügi üldist keelustamist;

k)

leppida kokku lubatud kogupüügi kohandamise meetodis ja rakendamises pärast lossimiskohustuse erandite kohaldamist (vähese tähtsusega ja ellujäämismääral põhinevad erandid kogu saagi lossimise kohustusest). Liit peaks selliste erandite puhul taotlema kõige kõrgemal tasemel kokkulepitud lähenemisviisi, mis järgiks määrust (EL) nr 1380/2013 artikliga 15;

l)

jõuda kokkuleppele huntahvena põhjapoolsete varude kaitseks välja töötatud lähenemisviisis, tuginedes ICESi teaduslikule nõuandele;

m)

jõuda kokkuleppele muudes lubatud kogupüükidega funktsionaalselt seotud meetmetes, eelkõige seoses kehtivate eritingimuste ja piirkondadevahelise paindlikkusega, lähtudes määrusest (EL) nr 1380/2013, eelkõige selle artikli 15 lõigetest 8 ja 9;

n)

parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal ja kaubandus- ja koostöölepingu artikli 499 lõike 4 kohaselt välja selgitada varud, mida pidada erikalavarudeks ajutiste lubatud kogupüükide kindlaks määramise seisukohast, juhul kui iga-aastaseid konsultatsioone ei ole võimalik õigeaegselt lõpule viia vastavalt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 498 lõikele 2;

o)

leppida kokku ICESile esitatavates ühistes taotlustes, kui on kindlaks tehtud vajadus täiendavate nõuannete järele;

p)

tagada, et lubatud kogupüügi tasemed, kooskõlas teaduslike nõuannetega, määratakse kindlaks õigeaegselt väike tobia, kilu ja norra tursiku püügiaasta alguseks Põhjamere puhul, kus püügiaasta ei vasta kalendriaastale;

q)

jätkata olemasolevat ajutist kvootide vahetusmehhanismi seni, kuni kalanduse erikomitee kehtestab alalise mehhanismisa.