(1)

Energiaostuvõimetus on olukord, kus olulised energiateenused ei ole kodumajapidamistele kättesaadavad. Kuna 2018. aastal ei olnud ligi 34 miljonil eurooplasel võimalik oma kodu piisavalt soojana hoida, (2) on energiaostuvõimetus ELi jaoks suur probleem.

(2)

Nagu kaasseadusandjad on tunnistanud, on vajalik kütmine, jahutamine, valgustus ja elektrienergia seadmetega töötamiseks põhilised teenused, millega tagatakse inimestele korralik elustandard ja tervis. Energiateenuste kättesaadavus on sotsiaalse kaasatuse jaoks väga oluline. Seega võib energiaostuvõimetuse vastu võitlemine tuua mitmesugust kasu, sealhulgas alandada kulutusi tervishoiule, vähendada õhusaastet (vahetades välja sobimatud kütteallikad), suurendada mugavust ja heaolu ning kodumajapidamiste eelarvet. Kokkuvõttes suurendaks sellest saadav kasu otseselt majanduskasvu ja jõukust Euroopa Liidus.

(3)

Euroopa sotsiaalõiguste sambas, mille Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid ühiselt välja 17. novembril 2017, on energiat nimetatud nende oluliste teenuste hulgas, mis peaks olema igaühele kättesaadavad. Selliste teenuste kättesaadavust toetatakse nende inimeste puhul, kes seda vajavad (3).

(4)

Õiglane üleminek kliimaneutraalsele liidule aastaks 2050 on kesksel kohal Euroopa rohelises kokkuleppes, mille kohta komisjon tegi ettepaneku 2019. aasta detsembris (4). Rohelise kokkuleppe keskmes on renoveerimislaine (5) – oluline algatus, mille eesmärk on edendada eraomanduses olevate ja ühiskondlike hoonete struktuurset renoveerimist, et vähendada heiteid, toetada majanduse taastamist ja tegelda energiaostuvõimetuse probleemiga. Selline struktuurne renoveerimine aitab suurendada ELi jõupingutusi kliimamuutuste leevendamisel. Seetõttu peetakse oluliseks, et renoveerimislaine ja käesolev soovitus võetaks vastu koos, et need vastastikku tugevdaksid üleskutseid energiaostuvõimetuse ja halvimate tõhususnäitajatega hoonete probleemidega tegelemiseks.

(5)

Energiaostuvõimetus on võtmekohal seadusandlikus paketis „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, mille eesmärk on hõlbustada õiglast energiasüsteemi ümberkujundamist. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999 (6) (edapidi „juhtimist käsitlev määrus“) ja uuesti sõnastatud elektrienergiadirektiivile peab komisjon esitama soovituslikud suunised asjakohaste energiaostuvõimetuse mõõtmise näitajate kohta (7) ja mõiste „märkimisväärne arv energiaostuvõimetuid kodumajapidamisi“ (8) määratlemiseks. Energiaostuvõimetuse standardmääratlust ei ole olemas ja seetõttu on jäetud liikmesriikidele õigus töötada välja oma kriteeriumid vastavalt riigi olukorrale. Hiljuti vastu võetud õigusaktide paketis pakutakse siiski kasulikke üldpõhimõtteid ja antakse ülevaade energiaostuvõimetuse võimalikest põhjustest ja tagajärgedest. Samuti rõhutatakse selles, kui olulised on probleemi lahendamiseks poliitikameetmed, eelkõige need, mis on seotud riikide energia- ja kliimakavadega ning pikaajaliste renoveerimisstrateegiatega (9).

(6)

Liikmesriigid peavad oma riiklikus energia- ja kliimakavas hindama energiaostuvõimetute kodumajapidamiste arvu. Kui liikmesriik leiab, et tal on märkimisväärne arv energiaostuvõimetuid kodumajapidamisi, lisab ta oma kavasse riikliku eesmärgi ning energiaostuvõimetuse vähendamise poliitika põhimõtted ja meetmed. Energialiidu olukorda käsitleva viienda aruande raames on komisjon avaldanud iga liikmesriigi kohta komisjoni talituste töödokumendi individuaalse hinnanguga lõpliku riikliku energia- ja kliimakava kohta. Nendes talituste töödokumentides hinnatakse ka seda, kuidas lõplikes kavades on arvesse võetud komisjoni 2019. aasta soovitusi, sealhulgas seoses energiaostuvõimetusega, ning need sisaldavad suuniseid riikliku energia- ja kliimakava rakendamiseks.

(7)

Uuesti sõnastatud elektridirektiivis nõutakse, et liikmesriigid võtaksid asjakohaseid meetmeid energiaostuvõimetuse probleemi lahendamiseks kõikjal, kus see on kindlaks tehtud, sealhulgas meetmeid, mis käsitlevad vaesust laiemalt. Liikmesriigid peavad kaitsma ka kaitsetuid tarbijaid, eelkõige neid, kes asuvad äärealadel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73/EÜ (10) sisaldab samalaadseid sätteid.

(8)

Oluline uuendus uues õigusraamistikus on see, et arvesse tuleb võtta energiaostuvõimetute kodumajapidamiste arvu. Uuesti sõnastatud elektridirektiivi artiklis 29 osutatakse liikmesriikide kohustusele hinnata energiaostuvõimetute kodumajapidamiste arvu ning sätestatakse, et nad peavad määrama kindlaks ja avaldama selle hinnangu aluseks olevad kriteeriumid. Kui selliseid majapidamisi on palju, peavad liikmesriigid lisama oma riiklikku energia- ja kliimakavasse energiaostuvõimetuse vähendamise soovitusliku eesmärgi, esitama ajakava ja tooma välja asjakohased poliitikameetmed. Seejärel peavad nad kooskõlas energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määrusega andma komisjonile aru kõigist edusammudest, mida on tehtud energiaostuvõimetute kodumajapidamiste arvu vähendamisel.

(9)

Energiatõhususe Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/27/EL, (11) mida on muudetud direktiiviga (EL) 2018/2002, (12) on nõutud, et liikmesriigid võtaksid oma energiatõhususkohustuste raames arvesse vajadust vähendada energiaostuvõimetust. Artikli 7 lõikes 11 nõutakse asjakohases ulatuses, et osa energiatõhususmeetmetest rakendataks prioriteedina kaitsetutes kodumajapidamistes, sealhulgas energiaostuvõimetutes kodumajapidamistes (13). Energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus sisaldab ka samalaadseid kohustusi.

(10)

Hoonete energiatõhususe muudetud direktiivi (EL) 2018/844 kohaselt peavad liikmesriigid osana oma pikaajalisest renoveerimisstrateegiast sätestama asjakohased siseriiklikud energiaostuvõimetuse leevendamise meetmed, et toetada nii avaliku kui ka erasektori elamute ja mitteeluhoonete renoveerimist kogu riigis (14).

(11)

ELi õigusraamistik sisaldab ka kaitsemeetmeid, millega tagatakse, et energiaostuvõimetuse vähendamiseks võetud meetmed ei takista turu avamist ega toimimist. Sujuvalt toimivad jaeturud on õiglase ülemineku jaoks hädavajalikud. Need kaitsemeetmed on sätestatud uuesti sõnastatud elektridirektiivi artiklis 28 ja neid rakendatakse peamiselt selle artikli 5 lõike 5 abil.

(12)

Uuesti sõnastatud elektridirektiivi artikliga 27 tugevdatakse seda põhimõtet, nõudes liikmesriikidelt, et kõikidele kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikeettevõtjatele osutataks universaalteenust, mis tähendab, et neil on õigus saada oma territooriumil kindlaksmääratud mahus elektritarneid mõistliku, hõlpsasti ja selgelt võrreldava, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hinnaga. Universaalteenuse osutamise tagamiseks võivad liikmesriigid kindlaks määrata viimasena vastutava tarnija.

(13)

Uuesti sõnastatud elektridirektiivi põhjenduse 59 kohaselt tuleneb energiaostuvõimetus väikesest sissetulekust, suurtest energiakuludest ja elamute vähesest energiatõhususest. Energiaturu hindade kõikumise ja vähese energiatõhususe mõju, eelkõige hoonete energiatõhususe osas, koos mitmesuguste sotsiaalmajanduslike teguritega, mis on seotud üldise vaesusega ja eluaseme kasutamise süsteemidest tulenevate probleemidega, muudab küsimuse käsitlemise keeruliseks.

(14)

2018. aastal ei suutnud 6,8 % ELi kodumajapidamistest (30,3 miljonit inimest (15)) õigel ajal tasuda kommunaalteenuste arveid, sealhulgas energiaarveid, ning seega oli oht, et nende varustamine katkeb. 7,3 % ELi elanikkonnast (37,4 miljonit inimest) pidi oma kodudes leppima ebamugava toatemperatuuriga.

(15)

Covid-19 kriis on toonud esile pakilise vajaduse tegelda energiaostuvõimetusega, kui tahame luua sotsiaalse Euroopa, mis rahuldab kõigi elanike vajadused. Energiaostuvõimetuse tase liikmesriikides on tõusnud tähelepanu keskmesse, sest üha rohkem eurooplasi ei saa endale lubada hädavajalikku energiat, eelkõige kasvava tööpuuduse tõttu. Seda arvesse võttes on äärmiselt tähtis saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe vahe-eesmärgid, hoolimata praegustest enneolematutest häiretest Euroopa majanduses.

(16)

Komisjon esitas taastepaketi „Next Generation EU“, (16) et anda kätte suund, kuidas ehitada järgmise põlvkonna jaoks kestlikum, vastupidavam ja õiglasem Euroopa. Euroopa taastekavades tuleb juhinduda keskkonnasäästlikkuse, solidaarsuse, ühtekuuluvuse ja lähenemise põhimõtetest ning kohustusest mitte jätta kõrvale ühtegi liikmesriiki, piirkonda ega üksikisikut. „Next Generation EU“ kinnitab renoveerimislaine rolli keskkonnahoidliku majanduse taastamise ühe peamise meetmena.

(17)

Riiklikud pikaajalised renoveerimisstrateegiad ja muud vahendid, mis on kavandatud 2030. ja 2050. aasta energiatõhususeesmärkide saavutamiseks, tuleks suunata energiaostuvõimetute kodumajapidamiste kaitsmisele ja kaitsetute energiatarbijate võimestamisele, aidates inimestel säästa raha energiaarvetelt, tagades tervislikumad elamistingimused ja vähendades energiaostuvõimetust.

(18)

Enim kaitset vajavate kodumajapidamiste ja enim renoveerimist vajavate eluruumide kindlakstegemine aitab suunata ja paremini juhtida siseriiklikku sekkumist ning tänu selle saavutada tarbijate jaoks praktilisi tulemusi, suurendada energiatõhusust ja minimeerida mis tahes moonutusi energia siseturu toimimises.

(19)

Käesoleva soovituse esitamisega ja kaasnevas komisjoni talituste töödokumendis energiaostuvõimetust käsitlevate komisjoni suuniste liikmesriikidele kättesaadavaks tegemisega täidab komisjon eespool nimetatud kohustuse ja aitab liikmesriikidel võtta üle energiaostuvõimetust käsitlevad uued sätted. Komisjon annab teavet ka kujunemisjärgus heade tavade kohta (17).

(20)

Mis tahes määratluse puhul on peamine probleem see, kuidas saada usaldusväärseid arvandmeid. ELi tasandil on välja töötatud statistiliste näitajate kogum, millega mõõdetakse energiaostuvõimetuse ja selle tagajärgede tõenäolisi põhjuseid. Need on koondnäitajad. Kuna energiaostuvõimetus on mitmemõõtmeline nähtus, ei saa ükski näitaja täielikult kajastada kõiki selle aspekte.

(21)

Euroopa tasandil on välja töötatud koondnäitajad, mis on loetletud käesoleva soovituse lisas. Need Euroopa Liidu Statistikaametis (EUROSTAT) ja Euroopa energiaostuvõimetuse vaatluskeskuses (EPOV) välja töötatud näitajad, mis on tuletatud ELi ühtlustatud andmekogudest, võimaldavad jälgida olukorda kogu ELis, teha kindlaks riikide eripära ning edendada tõhusamat vastastikust õppimist ja parimate tavade vahetamist. Riikide näitajad võivad neid täiendada ja vajaduse korral energiaostuvõimetuse kindlakstegemist täpsustada.

(22)

See nõuab asjaomaste pädevate asutuste tihedat koostööd ning eelkõige nõuetekohaselt koordineeritud jõupingutusi piirkonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil, nii et ELi või riigi tasandi näitajatel põhinev mis tahes analüüs oleks igakülgne ja seda täiendaks alt-üles-lähenemisviis. Kohalikel ja piirkondade omavalitsustel on head võimalused teha kindlaks peamised raha- ja sotsiaalprobleemid, millega seisavad silmitsi energiaostuvõimetud kodumajapidamised, ning täita olulist rolli sellise rohepöörde kavandamisel ja rakendamisel, mis on õiglane, kaasav ja kestlik kõigi Euroopa elanike jaoks.

(23)

Komisjon toetab jätkuvalt heade tavade jagamist liikmesriikide vahel nii koostöös sotsiaalkaitsekomiteega kui ka muul viisil. Kasutusele saab võtta ELi rahastamisprogrammid, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, tehnilise toetuse vahendi ja muud toetusvormid, et lahendada väljaselgitatud probleeme eri kanalite, sealhulgas Euroopa energiaostuvõimetuse vaatluskeskuse ja linnapeade pakti algatuse raames loodud platvormide kaudu.

(24)

Neljandas Euroopa Komisjoni aruandes energiahindade ja -kulude kohta käsitletakse ka energiaostuvõimetute inimeste ja kaitsetute tarbijate eriolukorda (18). Komisjon pöörab erilist tähelepanu ka sellele, kuidas liikmesriigid rakendavad uuesti sõnastatud elektridirektiivi artiklit 5, mis võimaldab riiklikku sekkumist energiaostuvõimetutele ja kaitsetutele tarbijatele elektri tarnimise hinnakujundusse,