(1)

Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 51 kohaselt peab komisjon kontrollima kõnealuse määruse artiklis 7 osutatud makseasutuste raamatupidamisarvestust ja kiitma selle heaks auditiarvamuse põhjal, mis käsitleb liikmesriikide esitatud raamatupidamise aastaaruannete ja nende kontrollimiseks ja heakskiitmiseks lisatud vajaliku teabe ning raamatupidamisaruannete terviklikkust, täpsust ja õigsust enne asjaomasele eelarveaastale järgneva aasta 31. maid.

(2)

Vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artiklile 39 algab põllumajanduses eelarveaasta 16. oktoobril aastal N – 1 ja lõpeb 15. oktoobril aastal N. Eelarveaasta 2019 raamatupidamisarvestuste kontrollimisel ja heakskiitmisel tuleks komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 (2) artikli 11 lõike 1 kohaselt arvesse võtta liikmesriikides ajavahemikul alates 16. oktoobrist 2018 kuni 15. oktoobrini 2019 tehtud kulutusi.

(3)

Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 artikli 33 lõike 2 esimese lõiguga on ette nähtud, et kõnealuse määruse artikli 33 lõikes 1 osutatud raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsuse kohaselt liikmesriikidelt tagasi nõutavate või liikmesriikidele makstavate summade kehtestamiseks lahutatakse asjaomasel eelarveaastal tehtud kuumaksed artikli 33 lõike 1 kohaselt sama aasta kohta kinnitatud kuludest. Komisjon peab lahutama kõnealuse summa sellisest kuumaksest või liitma summa sellisele kuumaksele, mis on seotud raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsusele järgneval teisel kuul tekkinud kuludega.

(4)

Komisjon on kontrollinud liikmesriikide esitatud teavet ning edastanud kontrolli tulemused ja vajalikud muudatused liikmesriikidele.

(5)

Kõikide asjaomaste makseasutuste puhul võib komisjon teha raamatupidamise aastaaruannete ja nende lisadokumentide kontrolli põhjal otsuse esitatud aastaaruannete täielikkuse, täpsuse ja õigsuse kohta.

(6)

Vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014 (3) artikli 5 lõikele 5 tuleb augustis, septembris ja oktoobris toimunud tähtajaületamisi siiski raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsuses arvestada. Osa kuludest, mis teatavad liikmesriigid nendel 2019. aasta kuudel deklareerisid, tehti pärast ettenähtud tähtaegu. Käesolevas otsuses tuleks seetõttu kindlaks määrata vajalikud vähendamised.

(7)

Komisjon on vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artiklile 41 juba vähendanud teatavaid 2019. eelarveaasta igakuiseid makseid või need peatanud, kuna rahastamismääradest või maksetähtaegadest ei ole kinni peetud või on kontrollimisel avastatud puudusi. Komisjon peaks võtma käesolevas otsuses arvesse selliseid vähendatud või väljamaksmiseks peatatud summasid, et vältida võimalikke ebakohaseid või valel ajal tehtud makseid või selliste summade hüvitamist, mille kohta tuleks hiljem teha finantskorrektsioon. Kõnealuseid summasid võib vajaduse korral uurida nõuetele vastavuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse käigus vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artiklile 52.

(8)

Vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõikele 2 peaks õigusnormide rikkumisest tingitud tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest 50 % katma asjaomane liikmesriik, kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul alates tagasinõudetaotluse kuupäevast või kaheksa aasta jooksul juhul, kui tagasinõudmine toimub liikmesriigi kohtu kaudu. Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid lisama komisjonile rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 artikli 29 kohaselt saadetavale raamatupidamise aastaaruandele kinnitatud tabeli, milles on summad, mida neil määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõike 2 kohaselt kanda tuleb. Õigusnormid, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust anda aru tagasinõutavatest summadest, on sätestatud rakendusmääruses (EL) nr 908/2014. Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 II lisas on esitatud näidistabel, mida liikmesriigid peavad kasutama tagasinõutavatest summadest teatamisel. Liikmesriikide täidetud tabelite alusel peaks komisjon otsustama, millised on finantstagajärjed, kui eeskirjade eiramisest tingitud tagasinõudmist ei ole toimunud vastavalt nelja ja kaheksa aasta jooksul.

(9)

Vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõikele 3 võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel otsustada tagasinõudemenetlust mitte alustada. Sellise otsuse võib teha vaid juhul, kui juba kantud ja tõenäoliselt kantavad kulud on suuremad kui tagasinõutav summa või kui tagasinõudmine osutub võimatuks, kuna võlgnik või õigusnormide rikkumise eest juriidiliselt vastutavad isikud on asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt tunnistatud maksejõuetuks. Kui kõnealune otsus on tehtud nelja aasta jooksul alates tagasinõudetaotluse kuupäevast või kaheksa aasta jooksul juhul, kui tagasinõudmine toimub liikmesriigi kohtu kaudu, kaetakse finantstagajärjed, mis tulenevad õigusnormide rikkumisega seotud tagasinõudmata jätmisest, 100 % liidu eelarvest. Summad, mille puhul liikmesriik otsustas tagasinõudmismenetlust mitte alustada, ja tema otsuse põhjendused esitatakse vastavalt koondaruandes, millele on osutatud määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõikes 4 koostoimes selle määruse artikli 102 lõike 1 esimese lõigu punkti c alapunkti iv esimese lõiguga. Seepärast ei pea asjaomased liikmesriigid neid summasid katma ja seega kaetakse need liidu eelarvest.

(10)

I lisa veerus e esitatud vähendamised vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõikele 2 puudutavad üksnes Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) summasid. Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõike 2 kohaldamisest tulenevalt liikmesriikidelt tagasi nõutavad, Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) vahenditest rahastatud maaelu arengu ajutise rahastamisvahendi (TRDI) summad (4) on esitatud II lisas.

(11)

Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 51 kohaselt ei piira käesolev otsus komisjoni edasiste otsuste tegemist, et jätta liidupoolsest rahastamisest välja kulud, mis ei ole kantud kooskõlas liidu eeskirjadega,