(1)

Euroopa – Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel (2) (edaspidi „assotsieerimisleping“) jõustus 1. märtsil 2000.

(2)

Alates assotsieerimislepingu jõustumisest on liit jätkuvalt tugevdanud kahepoolseid suhteid Maroko Kuningriigiga ja andnud talle edasijõudnud riigi staatuse.

(3)

Liit ei tee ennatlikke järeldusi Lääne-Sahara lõplikku staatust puudutava ÜRO egiidi all toimuva poliitilise protsessi tulemuse osas ja liit on järjepidevalt kinnitanud oma tahet lahendada vaidlus, mis käsitleb Lääne-Saharat, mille ÜRO on kandnud mitteautonoomsete territooriumide loetellu ja mida praegu haldab suurel määral Maroko Kuningriik. Liit toetab täielikult ÜRO peasekretäri ja tema isikliku esindaja püüdlusi aidata pooltel leida olukorrale õiglane, kauakestev ja vastastikku vastuvõetav poliitiline lahendus, millega võimaldatakse Lääne-Sahara elanikele enesemääramisõigus ÜRO põhikirja eesmärkide ja põhimõtete kohaste lepingute raames, nagu on sätestatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides, eelkõige resolutsioonides 2152 (2014), 2218 (2015), 2385 (2016), 2351 (2017) ja 2414 (2018).

(4)

Alates assotsieerimislepingu jõustumisest on liitu imporditud Lääne-Sahara tooteid, mis on sertifitseeritud Marokost pärinevate toodetena, kasutades kõnealuse lepingu asjaomaste sätetega ette nähtud tariifseid soodustusi.

(5)

Sellegipoolest märkis Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas C-104/16 P, (3) et assotsieerimisleping hõlmab üksnes Maroko Kuningriigi territooriumi, mitte Lääne-Sahara mitteautonoomset territooriumi.

(6)

On oluline tagada, et aastate jooksul väljakujunenud kaubavooge ei häirita, kehtestades samal ajal asjakohased tagatised, et kaitsta rahvusvahelist õigust, sealhulgas inimõigusi, ja jätkusuutlikku arengut lepingust mõjutatud territooriumil. Nõukogu andis 29. mail 2017 komisjonile loa alustada läbirääkimisi Maroko Kuningriigiga, et luua kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega õiguslik alus assotsieerimislepingus sätestatud tariifsete soodustuste andmiseks Lääne-Saharast pärinevatele toodetele. Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping on ainus vahend, millega tagada, et Lääne-Saharast pärinevatele toodetele võib anda sooduspäritolustaatuse, sest üksnes Maroko ametiasutustel on võimalik tagada kõnealuste soodustuste andmiseks vajalike nõuete täitmine.

(7)

Komisjon hindas lepingu võimalikku mõju säästvale arengule, eelkõige seoses Lääne-Saharast pärinevatele toodetele antud tariifsetest soodustustest lepingust mõjutatud inimestele tulenevate eeliste ja puudustega, ning lepingust mõjutatud territooriumi loodusvarade kasutamisele. Tariifsete soodustuste mõju tööhõivele, inimõigustele ja loodusvarade kasutamisele on väga raske mõõta, kuna see mõju on kaudne. Samuti ei ole lihtne saada asjaomast objektiivset teavet.

(8)

Sellest hindamisest nähtub siiski, et üldiselt ületab assotsieerimislepinguga Lääne-Saharast pärinevatele toodetele ette nähtud tariifsetest soodustustest Lääne-Sahara majandusele tulenev kasu, näiteks võimendav mõju majanduskasvule ja seega ka sotsiaalsele arengule, konsultatsiooniprotsessis tõstatatud puudusi, nagu loodusvarade, eelkõige põhjaveevarude laialdane kasutamine, mille lahendamiseks on võetud meetmeid.

(9)

Leiti, et tariifsete soodustuste laiendamine Lääne-Saharast pärinevatele toodetele avaldab üldist positiivset mõju lepingust mõjutatud inimestele. Tõenäoliselt peaks see mõju jätkuma ja tulevikus isegi kasvama. Hindamisest nähtub, et tariifsete soodustuste laiendamisega Lääne-Saharast pärinevatele toodetele parandatakse investeerimistingimusi ning edendatakse kiiret ja märkimisväärset majanduskasvu, mis omakorda soodustab tööhõivet. Sellise majandustegevuse ja tootmise olemasolu Lääne-Saharas, mis saaks assotsieerimislepinguga ette nähtud tariifsetest soodustustest kõige rohkem kasu, näitab, et tariifsete soodustuste andmata jätmine kahjustaks olulisel määral Lääne-Sahara eksporti, eelkõige põllumajandus- ja kalandustoodete eksporti. Leitakse, et tariifsete soodustuste andmisel peaks olema positiivne mõju Lääne-Sahara majanduse arengule, hoogustades investeeringute tegemist.

(10)

Võttes arvesse Euroopa Kohtu kaalutlusi nõusoleku osas, võttis komisjon koostöös Euroopa välisteenistusega kõik praeguses olukorras mõistlikud ja võimalikud meetmed, et piisavalt kaasata lepingust mõjutatud inimesi eesmärgiga saada lepingule elanikkonna nõusolek. Peeti laiaulatuslikke konsultatsioone ning enamik konsultatsioonides osalenud sotsiaal-majanduslikest ja poliitilistest osalejatest väljendas poolehoidu assotsieerimislepingu kohaste tariifsete soodustuste Lääne-Saharale laiendamisele. Laiendamise vastu olnud osalejad leidsid peamiselt, et lepinguga kinnitatakse Maroko positsiooni Lääne-Sahara territooriumil. Ent lepingu tingimustes ei ole midagi, mis lubaks järeldada, et sellega tunnustatakse Maroko suveräänseid õigusi Lääne-Sahara suhtes. Liit teeb täiendavaid jõupingutusi, et toetada vaidluste rahumeelse lahendamise protsessi, mis algatati ja jätkub ÜRO egiidi all.

(11)

Nõukogu otsuse (EL) 2018/1893 (4) kohaselt kirjutati 25. oktoobril 2018 alla Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelisele kirjavahetuse vormis lepingule, millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokolle nr 1 ja nr 4 (edaspidi „leping“), eeldusel et see hiljem sõlmitakse.

(12)

Leping aitab kaasa Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaste liidu eesmärkide saavutamisele.

(13)

Leping tuleks heaks kiita,