(1)

Harmooniline, kestlik ja kaasav siseturu arendamine alana, kus kaubad, inimesed, teenused ja kapital saavad vabalt ja turvaliselt liikuda, on üks liidu prioriteete.

(2)

Ebaseadusliku tulu tagasitoomine majandusse ja raha kõrvaletoimetamine ebaseadusliku tegevuse rahastamiseks tekitavad moonutusi ja ebasoodsaid konkurentsitingimusi õiguskuulelikele kodanikele ja ettevõtjatele, ohustades seega siseturu toimimist. Lisaks soosib see kuritegelikku tegevust ja terrorismi, mis ohustavad liidu kodanike turvalisust. Seetõttu on liit võtnud enda kaitsmiseks meetmeid.

(3)

Liidu võetud meetmete üks peamine tugisammas oli nõukogu direktiiv 91/308/EMÜ, (3) milles sätestati mitmed meetmed ja kohustused finantseerimisasutuste, juriidiliste isikute ja teatavate kutsealade jaoks, muu hulgas seoses läbipaistvuse, arvestuse pidamise ja põhimõttega „tunne oma klienti“, ning kohustus teatada kahtlastest tehingutest liikmesriikide rahapesu andmebüroodele. Rahapesu andmebürood loodi selliste tehingute hindamiseks, teistes riikides asuvate kolleegidega suhtlemiseks ja vajaduse korral õigusasutustega suhtlemiseks. Direktiivi 91/308/EMÜ on hiljem muudetud ja see on asendatud edasiste meetmetega. Praegu reguleeritakse rahapesu tõkestamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/849 (4).

(4)

Pidades silmas riski, et direktiivi 91/308/EMÜ kohaldamine võib suurendada sularaha liikumist ebaseaduslikel eesmärkidel, mis võiks ohustada finantssüsteemi ja siseturgu, täiendati kõnealust direktiivi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1889/2005 (5). Kõnealuse määruse eesmärk on tõkestada ja avastada rahapesu ning terrorismi rahastamise juhtumeid ning selleks nähakse ette kontrollisüsteem, mida kohaldatakse füüsiliste isikute suhtes, kes sisenevad liitu või lahkuvad liidust, kandes kaasas sularaha või vabalt kaubeldavaid esitaja maksevahendeid vähemalt 10 000 euro väärtuses või sellele vastavat summat muus vääringus. Mõiste „liitu toomine või liidust välja viimine“ määratlemisel tuleks lähtuda Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 355 esitatud liidu territooriumi määratlusest, millega tagatakse see, et käesoleval määrusel on võimalikult suur kohaldamisala ja et ükski piirkond ei jää selle kohaldamisalast välja ega anna võimalust kohaldatavast kontrollist kõrvale hoida.

(5)

Määrusega (EÜ) nr 1889/2005 rakendati ühenduses rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise rahvusvahelised standardid, mille on välja töötanud rahapesuvastane töökond (FATF).

(6)

Rahapesuvastane töökond, mis asutati G7 1989. aasta tippkohtumisel Pariisis, on valitsustevaheline organ, mis töötab välja standardeid ning edendab selliste õigus-, regulatiiv- ja operatiivmeetmete tõhusat rakendamist, millega võideldakse rahapesu, terrorismi rahastamise ja muude ohtude vastu, mis mõjutavad rahvusvahelise finantssüsteemi terviklust. Mitu liikmesriiki on FATFi liikmed või esindatud FATFis piirkondlike organite kaudu. Liitu esindab FATFis komisjon ja liit on võtnud endale kohustuse FATFi soovitusi tulemuslikult rakendada. FATFi soovituses 32 sularahakullerite kohta on täpsustatud, et võtta tuleks meetmeid sularaha piiriülese liikumise piisavaks kontrollimiseks.

(7)

Direktiivis (EL) 2015/849 määratakse kindlaks hulk kuritegelikke tegevusi, millest saadud tulu võib olla seotud rahapesuga või seda võidakse kasutada terrorismi rahastamiseks, ja kirjeldatakse neid tegevusi. Kõnealust kuritegelikku tulu veetakse rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil sageli üle liidu välispiiri. Käesolevas määruses tuleks seda arvesse võtta ning sätestada normide süsteem, mis aitaks kaasa lisaks rahapesu, eelkõige selle eelkuritegude, nagu liikmesriikide õiguses määratletud maksukuriteod, ja terrorismi rahastamise tõkestamisele ka direktiivis (EL) 2015/849 määratletud kuritegeliku tegevuse tõkestamisele, avastamisele ja uurimisele.

(8)

Ebaseaduslikult saadud väärtuse piiriülese ülekandmise mehhanismide tuvastamisel on saavutatud edu. Sellest lähtuvalt ajakohastati FATFi soovitusi, direktiiviga (EL) 2015/849 muudeti liidu õigusraamistikku ja kujundati välja uued parimad tavad. Neid suundumusi arvesse võttes ja kehtivate liidu õigusaktide hindamise tulemusel on vaja muuta määrust (EÜ) nr 1889/2005. Arvestades aga vajalike muudatuste ulatust, tuleks määrus (EÜ) nr 1889/2005 kehtetuks tunnistada ning asendada uue määrusega.

(9)

Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriikide õigust kehtestada oma riigisiseste õigusaktide kohaselt täiendav riiklik kontroll sularaha liikumise üle liidus, tingimusel et selline kontroll on kooskõlas liidu põhivabadustega, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklitega 63 ja 65.

(10)

Liidu tasandi reeglid, mis võimaldaksid saavutada liidus sularaha võrreldava kontrolli, hõlbustaksid oluliselt jõupingutusi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks.

(11)

Käesolevas määruses ei käsitleta liidu või liikmeriikide võetavaid meetmeid, millega piiratakse kapitali liikumist, mis põhjustab või ähvardab põhjustada tõsiseid raskusi majandus- ja rahaliidu toimimises vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 66 või kui tegemist on ootamatu maksebilansi kriisiga vastavalt ELi toimimise lepingu artiklitele 143 ja 144.

(12)

Võttes arvesse tolliasutuste kohalolu liidu välispiiril, nende pädevust kontrollida välispiiri ületavaid reisijaid ja veoseid ning kogemusi määruse (EÜ) nr 1889/2005 kohaldamisel, peaksid tolliasutused jätkuvalt tegutsema pädevate asutustena käesoleva määruse tähenduses. Samal ajal peaks liikmesriikidel olema edaspidi võimalik määrata pädevateks asutusteks teisi välispiiril tegutsevaid riigiasutusi. Liikmesriigid peaksid jätkuvalt pakkuma asjakohast koolitust tolliasutuste ja teiste riigiasutuste töötajatele, kes neid kontrolle teevad, sealhulgas sularahapõhise rahapesu kohta.

(13)

Üks käesolevas määruses kasutatavaid peamisi mõisteid on „sularaha“, mis tuleks määratleda nii, et see hõlmaks nelja kategooriat: vääring, vabalt kaubeldavad esitaja maksevahendid, väärtuse säilitamiseks kasutatavad suure likviidsusega kaubad ja teatavat liiki ettemaksekaardid. Nende omadusi arvesse võttes võidakse teatavaid vabalt kaubeldavaid esitaja maksevahendeid, väärtuse säilitamiseks kasutatavaid suure likviidsusega kaupu ja ettemaksekaarte, mis ei ole pangakontoga seotud ja millel hoitavat rahasummat on keeruline kindlaks teha, kasutada vääringu asemel välispiiri ületava väärtuse ülekandmise anonüümse vahendina viisil, mida ametiasutustel ei ole võimalik tavapärase seiresüsteemi abil tuvastada. Käesolevas määruses tuleks seepärast sätestada mõiste „sularaha“ olemuslikud osad, andes samal ajal komisjonile õiguse muuta käesoleva määruse mitteolemuslikke osi, et oleks võimalik takistada kurjategijatel ja nende kaasosalistel hoida kõrvale meetmest, mis hõlmab üksnes ühte liiki väärtuse säilitamiseks kasutatavat suure likviidsusega kaupa, ning viia üle välispiiri teist liiki väärtuse säilitamiseks kasutatavat kaupa. Kui leitakse tõendid, et selline tegevus on aset leidnud suures ulatuses, on oluline võtta kiiresti meetmeid olukorra lahendamiseks. Kuigi virtuaalvääringud kätkevad endas suurt riski, nagu ilmneb komisjoni 26. juuni 2017. aasta aruandest siseturgu mõjutavate ja piiriülese tegevusega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamise kohta, ei ole tolliasutustel pädevust nende üle järelevalvet teha.

(14)

Vabalt kaubeldavad esitaja maksevahendid võimaldavad nende tegelikul valdajal taotleda rahalise väärtuse väljamaksmist, ilma et tema nimi registreeritaks või üles märgitaks. Neid võidakse hõlpsasti kasutada suurte summade ülekandmiseks ja need võivad olla vääringuga märkimisväärselt sarnased likviidsuse, anonüümsuse ja kuritarvitamise riski seisukohast.

(15)

Väärtuse säilitamiseks kasutatavate suure likviidsusega kaupade väärtus on võrreldes nende mahuga suur ja nendega kauplemiseks on kergesti juurdepääsetav rahvusvaheline turg, mis võimaldab neid väheste tehingukuludega vääringusse ümber vahetada. Sellised kaubad on üldjuhul standardsel kujul, mis lubab nende väärtuse kiiresti kindlaks teha.

(16)

Ettemaksekaardid on kaardid, mis ei ole nimelised, millel hoitakse rahalist väärtust või rahalisi vahendeid või mis annavad neile juurdepääsu ning mida saab kasutada maksetehingute tegemiseks, kaupade või teenuste ostmiseks või sularaha sissemakseks. Need kaardid ei ole pangakontoga seotud. Ettemaksekaardid hõlmavad direktiivis (EL) 2015/849 osutatud anonüümseid ettemaksekaarte. Neid kaarte kasutatakse laialdaselt mitmel õiguspärasel eesmärgil ja mõne sellise instrumendi vastu on ka selge ühiskondlik huvi. Ettemaksekaarte on lihtne edasi anda ja neid saab kasutada märkimisväärse väärtuse ülekandmiseks üle välispiiri. Seetõttu on vaja, et sularaha mõiste hõlmaks ka ettemaksekaarte, eriti kui neid saab osta kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid kohaldamata. See võimaldab olemasoleva tehnoloogia abil laiendada kontrolle teatavat liiki ettemaksekaartidele, kui see on tõendite alusel põhjendatud, tingimusel et selliste kontrollide laiendamisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ja praktilise rakendamise võimalikkusest.

(17)

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks tuleks liitu sisenevatele või liidust lahkuvatele füüsilistele isikutele kehtestada sularaha deklareerimise kohustus. Selleks et mitte põhjendamatult piirata kodanike vaba liikumist ning kodanikke ja ametiasutusi haldusformaalsustega liigselt mitte koormata, tuleks kõnealune kohustus ette näha alates 10 000 euro suurusest summast. Seda piirmäära tuleks kohaldada vedajate suhtes, kes veavad niisuguseid summasid üle välispiiri, kandes seda kaasas, või kellel on see summa pagasis või veovahendis. Vedajatelt tuleks nõuda, et nad esitaksid sularaha pädevatele asutustele kontrollimiseks ja vajaduse korral annaksid selle pädevatele asutustele üle. Mõistet „vedaja“ tuleks käsitada nii, et see ei hõlmaks vedajaid, kes tegelevad kutseliselt kaupade või inimeste vedamisega.

(18)

Saatjata sularaha liikumise puhul, näiteks kui sularaha tuuakse liitu või viiakse liidust välja postisaadetistes, kullersaadetistes, saatjata pagasis või konteinerveoses, peaks pädevatel asutustel olema õigus nõuda saatjalt või saajalt või nende esindajalt kooskõlas riigisiseste menetlustega süstemaatiliselt või juhtumipõhiselt avalikustamisdeklaratsiooni esitamist. Kõnealuses avalikustamisdeklaratsioonis tuleks nõuda teavet, mida ei nõuta tavapärastes tollile esitatavates dokumentides, nagu veodokumendid ja tollideklaratsioonid. Sellise teabe hulka kuulub sularaha päritolu, sihtkoht, majanduslik päritolu ja kavandatud otstarve. Saatjata sularaha avalikustamiskohustuse suhtes tuleks kohaldada sama piirmäära nagu sularaha puhul, mida vedajad kaasas kannavad.

(19)

Käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks tuleks sularaha liikumise kohta talletada teatav hulk standarditud andmeelemente, nagu deklarandi, omaniku või saaja isikuandmed, sularaha majanduslik päritolu ja kavandatud otstarve. Eelkõige on tähtis, et deklarant, omanik või saaja esitaksid oma isikuandmed oma isikut tõendavates dokumentides esitatud kujul, et vältida nii palju kui võimalik vigu nende isikusamasuses ja viivitusi võimaliku edasise kontrollivajaduse tõttu.

(20)

Saatjaga sularaha deklareerimise ja saatjata sularaha avalikustamise kohustustega seoses peaks pädeval asutusel olema õigus kontrollida inimesi, nende pagasit, välispiiri ületamiseks kasutatavat veovahendit ja kõiki välispiiri ületavaid saatjata saadetisi või mahuteid, mis võivad sisaldada sularaha, või veovahendeid, milles neid veetakse. Kui neid kohustusi ei täideta, peaksid pädevad asutused koostama ex officio deklaratsiooni asjaomase teabe järgnevaks esitamiseks teistele asutustele.

(21)

Selleks et pädevad asutused teeksid kontrolle ühetaoliselt, peaksid kontrollid põhinema eelkõige riskianalüüsil, mille eesmärk peaks olema selgitada välja ja hinnata riske ning töötada välja vajalikud vastumeetmed.

(22)

Ühise riskijuhtimise raamistiku loomine ei tohiks pädevaid asutusi takistada tegemast pistelisi või omaalgatuslikke kontrolle, kui nad seda vajalikuks peavad.

(23)

Kui pädevad asutused avastavad sularaha, mille väärtus jääb küll allapoole piirmäära, kuid on märke sellest, et raha võib olla seotud käesoleva määrusega hõlmatud kuritegeliku tegevusega, peaks pädevatel asutustel olema võimalik talletada saatjaga sularaha puhul teave sularaha vedaja, omaniku ja, kui see on teada, sularaha kavandatud saaja kohta, sealhulgas täielik nimi, kontaktandmed, üksikasjad sularaha liigi ja summa või väärtuse, selle majandusliku päritolu ja kavandatud otstarbe kohta.

(24)

Saatjata sularaha puhul peaks pädevatel asutustel olema võimalik talletada teave sularaha deklarandi, omaniku, saatja ja saaja või kavandatud saaja kohta, sealhulgas täielik nimi ja kontaktandmed, üksikasjad sularaha liigi ja summa või väärtuse, selle majandusliku päritolu ja kavandatud otstarbe kohta.

(25)

See teave tuleks edastada rahapesu andmebüroole asjaomases liikmesriigis, mis peaks tagama, et rahapesu andmebüroo edastab kogu asjakohase teabe omal algatusel või taotluse korral teiste liikmesriikide rahapesu andmebüroodele. Need bürood on rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse keskused, mis võtavad vastu ja töötlevad teavet eri allikatest, nagu finantseerimisasutused, ja analüüsivad seda teavet, et teha kindlaks, kas edasine uurimine on põhjendatud, kuna see ei pruugi olla selge nende pädevate asutuste jaoks, kes käesoleva määruse alusel deklaratsioone koguvad ja kontrolle teevad. Teabe tulemusliku liikumise tagamiseks peaksid kõik rahapesu andmebürood olema ühendatud nõukogu määruse (EÜ) nr 515/97 (6) alusel loodud tolliinfosüsteemi ning pädevate asutuste ja rahapesu andmebüroode saadud või vahetatavad andmed peaksid olema ühilduvad ja võrreldavad.

(26)

Tunnistades, et käesoleva määruse tulemuslike järelmeetmete võtmiseks on oluline asjaomaste asutuste, sealhulgas rahapesu andmebüroode vaheline tulemuslik andmevahetus neid üksusi reguleeriva õigusraamistiku piires, ning et vaja on tugevdada koostööd rahapesu andmebüroode vahel liidus. Seda arvesse võttes peaks komisjon hindama 1. juuniks 2019 võimalust luua ühine mehhanism võitluseks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu.

(27)

Piirmäärast allapoole jäävate sularaha summade avastamine olukorras, kus on märke kuritegelikust tegevusest, on sellega seoses eriti oluline. Seetõttu, kui on märke kuritegelikust tegevusest, peaks piirmäärast allapoole jäävate summadega seoses olema võimalik vahetada teavet ka teiste liikmesriikide pädevate asutustega.

(28)

Võttes arvesse, et sularaha liikumine, mida tuleb käesoleva määruse alusel kontrollida, toimub üle välispiiri, ning pidades silmas, kui keeruline on võtta meetmeid pärast seda, kui raha on liitu toomise või liidust välja viimise kohast edasi liikunud, ning riski, mis kaasneb isegi väikeste summade ebaseadusliku kasutamisega, peaks pädevatel asutustel olema võimalus kontrolli- ja tasakaalusüsteemi kohaselt sularaha teatavatel juhtudel ajutiselt kinni pidada, kui esiteks ei ole täidetud deklareerimis- või avalikustamiskohustust ja teiseks on märke kuritegelikust tegevusest, olenemata summa suurusest ja sellest, kas sularaha on saatjaga või saatjata. Võttes arvesse ajutise kinnipidamise olemust ning mõju, mida see võib avaldada liikumisvabadusele ja omandiõigusele, peaks kinnipidamise aeg olema minimaalne ajavahemik, mida teistel pädevatel asutustel on vaja, et teha kindlaks, kas muude õigusaktide alusel on tarvis kohaldada täiendavaid meetmeid, nagu uurimine või sularaha arestimine. Otsusele sularaha käesoleva määruse alusel ajutiselt kinni pidada tuleks lisada põhjendused, milles tuleks välja tuua konkreetsed kinnipidamise aluseks olnud asjaolud. Konkreetsetel ja nõuetekohaselt hinnatud juhtudel peaks olema võimalik sularaha ajutise kinnipidamise aega pikendada, näiteks kui pädevatel asutustel on raskusi võimaliku kuritegeliku tegevuse kohta teabe saamisel, muu hulgas siis, kui see nõuab suhtlemist kolmanda riigiga, kui dokumendid on vaja tõlkida või kui saatjata sularaha puhul on raske kindlaks teha selle saatjat või saajat ja temaga ühendust võtta. Kui pärast sularaha kinnipidamise tähtaja möödumist ei ole tehtud otsust järgmiste meetmete võtmiseks või kui pädev asutus leiab, et sularaha edasiseks kinnipidamiseks puudub alus, tuleks see vastavalt asjaoludele teha viivitamata kättesaadavaks isikule, kelle käest sularaha ajutiselt kinni peeti, vedajale või omanikule.

(29)

Selleks et suurendada teadlikkust käesolevast määrusest, peaksid liikmesriigid töötama koostöös komisjoniga välja asjakohased teavitusmaterjalid sularaha deklareerimise või avalikustamise kohustuse kohta.

(30)

On eriti oluline, et pädevad asutused, kes koguvad teavet käesoleva määruse alusel, esitaksid selle õigeks ajaks riiklikule rahapesu andmebüroole, et sellel oleks võimalik teavet edasi analüüsida ja võrrelda seda muu teabega, nagu on sätestatud direktiivis (EL) 2015/849.

(31)

Kui pädevad asutused teevad käesoleva määruse kohaldamisel kindlaks, et sularaha ei ole deklareeritud või selle olemasolu ei ole avalikustatud või on märke kuritegelikust tegevusest, peaksid nad seda teavet asjaomaste teabekanalite kaudu teiste liikmesriikide pädevate asutustega kiiresti jagama. Niisugune teabevahetus oleks proportsionaalne, võttes arvesse, et isikud, kes on sularaha deklareerimise või avalikustamise kohustust rikkunud ja on ühes liikmeriigis tabatud, valivad lähte- või sihtkohaks tõenäoliselt teise liikmesriigi, kelle pädevatel asutustel ei ole andmeid nende varasema rikkumise kohta. Niisuguse teabe vahetamine peaks olema kohustuslik, et tagada käesoleva määruse järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides. Kui on märke sellest, et sularaha võib olla seotud kuritegeliku tegevusega, mis võib kahjustada liidu finantshuve, tuleks niisugune teave edastada ka komisjonile, Euroopa Prokuratuurile, mis asutati nõukogu määruse (EL) 2017/1939 (7) alusel, ning Europolile, mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/794 (8) alusel. Selleks et saavutada käesoleva määruse eesmärke tõkestada ja hoida ära sularaha deklareerimise või avalikustamise kohustusest kõrvalehoidmist, peaks anonüümseks muudetud riskiteabe ja riskianalüüsi tulemuste jagamine liikmesriikide ja komisjoni vahel olema kohustuslik kooskõlas standarditega, mis sätestatakse käesoleva määruse kohaselt vastu võetavates rakendusaktides.

(32)

Asjakohaste kaitsemeetmete olemasolu korral peaks olema võimalik vahetada teavet liikmesriigi pädeva asutuse või komisjoni ja kolmanda riigi ametiasutuste vahel. Selline teabevahetus peaks olema lubatud üksnes asjaomase teabe algselt saanud ametiasutuse loal juhul, kui järgitakse põhiõigusi ja isikuandmete edastamist käsitlevaid asjaomaseid liikmesriigi ja liidu õigusnorme. Komisjoni tuleks teavitada igasugusest käesoleva määruse alusel toimuvast teabevahetusest kolmandate riikidega ning komisjon peaks esitama selle kohta aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(33)

Võttes arvesse kogutava teabe olemust ning vedajate ja deklarantide õiguspärast ootust, et nende isikuandmeid ja sularaha väärtust, mille nad on liitu toonud või liidust välja viivad, käsitatakse salajase teabena, peaksid pädevad asutused ette nägema piisavad kaitsemeetmed selle tagamiseks, et isikud, kes soovivad teabele ligipääsu, hoiavad ametisaladust, ning kaitsevad piisavalt kõnealust teavet volitamata juurdepääsu, kasutamise või edastamise eest. Kui käesolevas määruses või liikmesriigi õiguses ei ole sätestatud teisiti – eelkõige seoses kohtumenetlusega –, ei tohiks sellist teavet avalikustada ilma selle ametiasutuse loata, kes teabe sai.

Käesoleva määruse alusel andmete töötlemine võib hõlmata ka isikuandmeid ja see peaks toimuma kooskõlas liidu õigusega. Liikmesriigid ja komisjon peaksid isikuandmeid töötlema üksnes viisil, mis on kooskõlas käesoleva määruse eesmärgiga. Isikuandmete kogumise, avaldamise, edastamise, teatavaks tegemise ja muu töötlemise suhtes käesoleva määruse kohaldamisalas peaks kehtima nõuded, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 45/2001 (9) ning (EL) 2016/679 (10). Käesoleva määruse alusel isikuandmete töötlemisel tuleks järgida ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8 tagatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta („harta“) artiklis 7 tunnustatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele ja selle artiklis 8 tunnustatud õigust isikuandmete kaitsele.

(34)

Rahapesu andmebüroode tehtava analüüsi jaoks ja selleks, et võimaldada teiste liikmesriikide ametiasutustel kontrollida ja nõuda sularaha deklareerimise kohustuse täitmist, eeskätt seoses nende isikutega, kes on varem seda kohustust rikkunud, on vaja, et käesoleva määruse alusel koostatud deklaratsioonides esitatud andmeid säilitataks piisavalt pika aja jooksul. Selleks et rahapesu andmebürood saaksid oma analüüse tulemuslikult teha ning pädevad asutused kontrollida ja tulemuslikult nõuda sularaha deklareerimise või avalikustamise kohustuse täitmist, ei tohiks käesoleva määruse alusel koostatud deklaratsioonides esitatud andmete säilitamise aeg ületada viit aastat, mida peaks aga olema võimalik pärast säilitamise aja edasise pikendamise vajaduse ja proportsionaalsuse põhjalikku hindamist veel kuni kolme aasta võrra pikendada.

(35)

Nõuetest kinnipidamisele kaasa aitamiseks ja nendest kõrvalehoidmise ärahoidmiseks peaksid liikmesriigid kehtestama karistused sularaha deklareerimise ja avalikustamise kohustuse täitmata jätmise eest. Kõnealuseid karistusi tuleks kohaldada üksnes käesolevas määruses ette nähtud deklaratsiooni esitamise või sularaha olemasolu avalikustamise kohustuse täitmata jätmise eest ning nende määramisel ei peaks arvesse võtma asjaomase sularahaga seotud võimalikku kuritegelikku tegevust, mille suhtes võib olla vaja alustada täiendavat uurimist ja kohaldada meetmeid, mis ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning ei tohiks minna kaugemale, kui on vaja nõuete täitmisele kaasa aitamiseks. Liikmesriikide kehtestatud karistustel peaks olema käesoleva määruse rikkumiste ärahoidmiseks kogu liidus samaväärne mõju.

(36)

Ehkki enamik liikmesriike juba kasutab vabatahtlikult ühtlustatud deklareerimisvormi, s.o ELi sularaha deklareerimise vormi, tuleks selle tagamiseks, et pädevatel asutustel on võimalik kontrolle ühtlustatult teha ning deklaratsioone tõhusalt töödelda, edastada ja analüüsida, anda komisjonile rakendamisvolitused võtta vastu deklareerimis- ja avalikustamisvormide näidised, määrata kindlaks ühine riskijuhtimise raamistik, võtta vastu tehnilised normid teabe vahetamiseks ja teabe edastamise vormi näidis ning vorming, mida tuleb kasutada komisjonile statistiliste andmete esitamiseks ja sellega seotud normid. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (11).

(37)

Selleks et parandada praegust olukorda, kus ligipääs statistilisele teabele on piiratud ning selle kohta, millises ulatuses kurjategijad sularaha ebaseaduslikult üle liidu välispiiri toimetavad, on kättesaadav üksnes vähene teave, tuleks teha tulemuslikumat koostööd, mis põhineb teabevahetusel pädevate asutuste vahel ja komisjoniga. Selle teabevahetuse tulemuslikkuse ja tõhususe tagamiseks peaks komisjon analüüsima, kas loodud süsteem täidab oma eesmärki või on teabe õigeaegne ja otsene vahetamine takistatud. Lisaks peaks komisjon avaldama statistilise teabe oma veebisaidil.

(38)

Selleks et oleks võimalik kiiresti arvesse võtta edasisi muudatusi rahvusvahelistes standardites, nagu rahapesuvastase töökonna koostatud standardid, või võtta meetmeid väärtuse säilitamiseks kasutatavate suure likviidsusega kaupade või ettemaksekaartide kasutamise kaudu käesolevast määrusest kõrvalehoidmise suhtes, tuleks komisjonile anda õigus võtta käesoleva määruse I lisa muutmiseks vastu delegeeritud õigusakte vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (12) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(39)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võttes arvesse rahapesu ja terrorismi rahastamise rahvusvahelist mõõdet ning siseturu eripära ja sellega seotud põhivabadusi, mida on võimalik täielikult ellu viia üksnes tagades, et liidu välispiiri ületava sularaha suhtes ei kohaldata liikmesriikide õiguse alusel liiga erinevaid norme, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(40)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse põhimõtteid, mida on tunnustatud ELi lepingu artiklis 6 ja ELi põhiõiguste hartas, iseäranis selle II jaotises.

(41)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikele 2 konsulteeriti Euroopa Andmekaitseinspektoriga,