9.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 67/8

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2018/345,

14. november 2017,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks krediidiasutuste ja investeerimisühingute või üksuste varade ja kohustuste väärtuse hindamise lähtealused

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik, (1) eriti selle artikli 36 lõiget 15,

ning arvestades järgmist:

(1)

Kriisilahenduse korral on oluline vahet teha ühelt poolt esmasel hindamisel, mille käigus hinnatakse, kas kapitaliinstrumentide allahindamise ja konverteerimise või kriisilahenduse tingimused on täidetud, ja teiselt poolt hilisemal hindamisel, mille alusel otsustatakse kriisilahenduse ühe või mitme vahendi kasutamise üle. Esmase hindamisega seoses on vaja tagada, et selle kindlaks määramisel, kas kriisilahenduse või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise tingimused on täidetud, hinnatakse üksuse varade ja kohustuste väärtust õiglaselt ja realistlikult. Seoses hilisema hindamisega, mis annab teavet kriisilahenduse meetmete üle otsustamiseks, on oluline tagada, et üksuse varade ja kohustuste väärtuse hindamine, mille alusel valitakse jätkusuutmatuse ilmnemisel kriisilahendusmeede ja kapitaliinstrumentide võimaliku allahindamise või konverteerimise ulatus, põhineb õiglastel, usaldusväärsetel ja realistlikel eeldustel.

(2)

Et väärtuse hindamine oleks õiglane, usaldusväärne ja realistlik, on oluline, et selles prognoositaks sündmuste ja kriisilahendusasutuse võimalike eri meetmete mõju enne seda, kui võetakse jätkusuutmatuse ilmnemisel mõni kriisilahendusmeede või kasutatakse kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust.

(3)

Hindajal peaks olema juurdepääs kõigile olulise teabe allikatele ja eksperditeadmistele, nt krediidiasutuse või investeerimisühingu sisestele andmetele, süsteemidele ja mudelitele. Kriisilahendusasutus peaks direktiivi 2014/59/EL artikli 15 kohase kriisilahenduskõlblikkuse hindamise raames hindama ettevõttesiseste vahendite ja süsteemide võimet toetada kriislahendusmenetluses väärtuse hindamisi. Hindajal peaks samuti olema lubatud sõlmida kokkuleppeid spetsialistilt nõu saamiseks või eksperditeadmiste kasutamiseks. Spetsialistilt nõu saamine või eksperditeadmiste kasutamine võib olla oluline näiteks direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 8 kohase hinnangu koostamisel kohtlemise erinevuse kohta. Seepärast peaks kriisilahendusasutus veenduma, et hindajal on juurdepääs kas kõigi nõuete nimekirjale, sealhulgas tingimuslikele nõuetele üksuse vastu, kus nõuded on liigitatud tavalise maksejõuetusmenetluse kohase nõudeõigus- ja rahuldamisjärgu alusel, või saab ta kasutada asjakohast juriidilist nõu sellise nimekirja koostamiseks.

(4)

Selle, kas üksus on maksejõuetu või jääb selleks tõenäoliselt, võib vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõike 1 punktile a kindlaks teha kas pädev asutus või kriisilahendusasutus. Krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või selleks tõenäoliselt muutumise kindlakstegemisel peaks pädev asutus võtma arvesse käesoleva määruse II peatükis sätestatud väärtuse hindamist (kui see on juba olemas) ja Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) poolt direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõike 6 kohaselt välja antud suuniseid, millega ühtlustatakse kõnealuse kriisilahendustingimuse kindlaksmääramisega seotud tavasid.

(5)

Hindamised, mis peaksid andma teavet pädevatele või kriisilahendusasutustele selle üle otsustamiseks, kas kriisilahenduse või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise tingimused on täidetud, peaksid olema kooskõlas kohaldatavate arvestusstandardite ja usaldatavusnõudeid käsitleva õigusraamistikuga. Hindajal peaks siiski olema võimalik kalduda kõrvale eeldustest, mida üksuse juhtkond kasutas finantsaruande koostamisel, tingimusel et kõrvalekaldumine on kooskõlas kohaldatavate arvestusstandardite ja usaldatavusnõudeid käsitleva õigusraamistikuga. Kõnealustest eeldustest kõrvalekaldumise korral tuleks väärtuse hindamisel tugineda parimale kättesaadavale teabele ja järgida kehtivaid järelevalvesuuniseid või arvestusstandardite muid üldiselt tunnustatud tõlgendusi, et üksuse finantsseisundit kajastataks õiglaselt ja realistlikult.

(6)

Asjakohane on reeglitega tagada, et väärtuse hindamised, mille alusel valitakse või kavandatakse kriisilahendusmeede või kavandatakse kapitaliinstrumentide allahindamise ja konverteerimise ulatust jätkusuutmatuse ilmnemisel, on õiglased, usaldusväärsed ja realistlikud, et tagada kõigi kahjumite täielik kajastamine kriisilahenduse vahendite rakendamise või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise ajal. Kriisilahendusasutuse poolt kaalutava konkreetse kriisilahendusmeetme jaoks tuleks valida kõige sobivam mõõtmisalus (hoidmis- või võõrandamisväärtus).

(7)

Hindamistel, mis jätkusuutmatuse ilmnemisel peavad andma teavet kriisilahendusmeetme või kapitaliinstrumentide allahindamise ja konverteerimise ulatuse valimiseks või kavandamiseks, tuleks hinnata majanduslikku, mitte aga arvestuslikku väärtust. Sellistel hindamistel tuleks võtta arvesse nende rahavoogude nüüdisväärtust, mida üksus võib mõistlikult eeldada, isegi kui selleks on vaja kõrvale kalduda arvestuse või usaldatavusnõuete kohastest hindamisraamistikest.

(8)

Hindamised, mis peavad andma teavet kriisilahendusmeetmete valimiseks ja kavandamiseks, peaksid peegeldama asjaolu, et rahavood võivad tuleneda varade hoidmise jätkumisest, samas aga võtma arvesse kriisilahenduse võimalikku mõju tulevastele rahavoogudele ning õiglasi, usaldusväärseid ja realistlikke eeldusi seoses makseviivituse määrade ja kahjumi suurusega. Peale selle, et määrata kindlaks aktsiate konverteerimisjärgne omakapitali väärtus, peaks hindaja saama võtta arvesse mõistlikke eeldusi frantsiisiväärtuse kohta.

(9)

Või kui üksus ei suuda varasid hoida või nende võõrandamist peetakse kriisilahenduse eesmärkide saavutamisel vajalikuks või asjakohaseks, peaks väärtuse hindamine peegeldama seda, et kõnealused rahavood võivad kindlaksmääratud võõrandamisperioodi jooksul tuleneda varade, kohustuste või äriliinide võõrandamisest.

(10)

Võõrandamisväärtus peaks üldiselt vastama turul täheldatavale hinnale, mida võiks saada konkreetse vara või varade rühma eest turul ja seda võib olla diskonteeritud ulatuses, mis on üleantavate varade summa seisukohast asjakohane. Hindaja peaks siiski saama võõrandamisväärtuse kindlakstegemisel vähendada täheldatavat turuhinda, et võtta arvesse võimalikku kiirendatud müügi allahindlust, kui see on kriisilahendusskeemi alusel võetavate meetmete seisukohast asjakohane. Kui varadel puudub likviidne turg, tuleks võõrandamisväärtus kindlaks teha täheldatavate hindade alusel turgudel, kus kaubeldakse sarnaste varadega, või mudelarvutuste alusel, kasutades täheldatavaid turuparameetreid, rakendades mittelikviidsuse puhul vajaduse korral diskonteerimist. Kui kaalutakse ettevõtte võõrandamise või sildasutuse vahendi kasutamist, võidakse võõrandamisväärtuse kindlaksmääramisel võtta arvesse frantsiisiväärtuse mõistlikke eeldusi.

(11)

Et direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikega 8 nõutud hinnang aktsionäride ja võlausaldajate klasside eeldatavale kohtlemisele, kui krediidiasutus või investeerimisühing või üksus oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses, ja kõnealuse direktiivi artikli 74 kohane kriisilahendusjärgse kohtlemise hinnang arvutataks ühtselt, on oluline, et hindaja järgiks vajaduse korral kõnealusele hindamisele kehtestatud kriteeriume.

(12)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 9 kohane esialgne hindamine, mille alusel tehakse otsus sobiva kriisilahendusmeetme võtmise kohta, peaks sisaldama puhvrit, mille suurus on ligilähedane täiendava kahjumi summale. See puhver peaks põhinema kõnealuse täiendava kahjumi õiglasel, usaldusväärsel ja realistlikul hinnangul. Puhvri arvutust toetavaid otsuseid ja eeldusi tuleks hindamisaruandes piisavalt selgitada ja põhjendada.

(13)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 15 punktides a ja c osutatud hindamisel peaks hindaja selgitama ja põhjendama põhieeldusi, kahtlusi ja hinnangu tundlikkust nende põhieelduste ja kahtluste suhtes. Märkimisväärsed erinevused hindamisel kasutatud eelduste ja arvestuse või õigusalase teabe aluseks olevate eelduste vahel, kui need on hindajale teada, tuleks esitada hindamisaruandes. Hindaja peaks selles aruandes esitama ka mis tahes asjakohase lisateabe, mis tema arvates võiks kriisilahendusasutust aidata.

(14)

Käesolevas määruses sätestatud kriteeriume tuleks arvesse võtta ainult direktiivi 2014/59/EL artikli 36 kohase hindamise tegemisel. Need ei tohiks asendada ega muuta arvestuspõhimõtteid ega -standardeid või usaldatavusnõudeid käsitlevat õigusraamistikku, mida kohaldatakse üksuste suhtes muu kui kriisilahendusega seoses. Siiski peaks olema võimalik kasutada hindamise käigus saadud teavet, et tuvastada, kui üksus ei ole järginud arvestusstandardeid või usaldatavusnõudeid käsitlevat õigusraamistikku, või teha kindlaks muutused üksuse arvestusmeetodites, eeldustes või hinnangutes, millest sõltub varade ja kohustuste mõõtmine. Selliseid asjaolusid tuleks näiteks võtta arvesse direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 6 kohase ajakohastatud bilansi koostamisel. Selleks peaks hindaja esitama piisava selgituse kehtiva ja ajakohastatud bilansi erinevuste kohta.

(15)

Käesolev määrus põhineb EBA poolt komisjonile esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul.

(16)

EBA on korraldanud avalikud konsultatsioonid käesoleva määruse aluseks oleva regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta, analüüsinud võimalikku asjaomast kulu ja kasu ning küsinud arvamust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (2) artikli 37 kohaselt loodud väärtpaberituru sidusrühmade kogult,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „väärtuse hindamine“– üksuse varade ja kohustuste hindamine, mille teeb hindaja vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikele 1 või esialgne hindamine, mille teeb kriisilahendusasutus või vajaduse korral hindaja vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 36 lõigetele 2 ja 9;

b)   „hindaja“– sõltumatu hindaja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2016/1075 (3) artikli 38 tähenduses või kriisilahendusasutus, kes teeb esialgse hindamise vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõigetele 2 ja 9;

c)   „üksus“– direktiivi 2014/59/EL artikli 1 lõike 1 punktides b, c või d osutatud krediidiasutus, investeerimisühing või üksus;

d)   „õiglane väärtus“– hind, mida saadaks asjaomase arvestusraamistiku kohasel hindamise päeval turuosaliste nõuetekohase tehingu põhjal vara müügi eest või mida makstaks kohustuse üleandmisel;

e)   „hoidmisväärtus“– selliste rahavoogude asjakohaselt diskonteeritud nüüdisväärtus, mida üksus võib mõistlikult prognoosida teatavate varade ja kohustuste säilitamise korral õiglaste, usaldusväärsete ja realistlike eelduste kohaselt, võttes arvesse tegureid, mis kriisilahenduse korral mõjutavad kliendi või vastaspoole käitumist või muid hindamisparameetreid;

f)   „võõrandamisväärtus“– artikli 12 lõikes 5 osutatud mõõtmisalus;

g)   „frantsiisiväärtus“– rahavoogude neto nüüdisväärtus, mida võib mõistlikult prognoosida varade ja kohustuste ja äritegevuse säilimise ja uuendamise korral ning mis sisaldab mis tahes ärivõimaluste mõju, sealhulgas neid, mis tulenevad hindaja hinnatud eri kriisilahendusmeetmetest. Frantsiisiväärtus võib olla suurem või väiksem väärtusest, mis tuleneb varade ja kohustuste lepingutingimustest hindamise kuupäeva seisuga;

h)   „omakapitali väärtus“– üle antud või emiteeritud aktsiate hinnanguline turuhind, mis saadakse üldiselt tunnustatud hindamismeetodit kasutades. Sõltuvalt varade ja äritegevuse laadist võib omakapitali väärtus sisaldada frantsiisiväärtust;

i)   „mõõtmisalus“– meetod hindaja esitatava varade või kohustuste rahalise summa kindlaksmääramiseks;

j)   „kriisilahendusotsuse vastuvõtmise kuupäev“– kuupäev, mil direktiivi 2014/59/EL artikli 82 kohaselt on vastu võetud otsus lahendada üksuse kriis.

Artikkel 2

Üldkriteeriumid

1.   Hindamisel kaalub hindaja eeldatavaid rahavoogusid mõjutavaid asjaolusid ning üksuse varade ja kohustuste suhtes kohaldatavat diskontomäära ning püüab õiglaselt esitada üksuse finantsseisundit, võttes arvesse tema võimalusi ja riske.

2.   Hindaja peab avalikustama hindamisel kasutatud põhieeldused ja põhjendama neid. Hindamisel mis tahes märkimisväärne kõrvalekaldumine eeldustest, mida üksuse juhtkond kasutas finantsaruannete koostamisel ja üksuse regulatiivse kapitali ja kapitalinõuete arvutamisel, peab tuginema parimale kättesaadavale teabele.

3.   Hindaja peab esitama teatava vara, kohustuse või nende kombinatsiooni väärtuse parima punkthinnangu. Vajaduse korral tuleb hindamistulemused esitada ka väärtuse vahemikena.

4.   Üksuse üksikute varade ja kohustuste mõõtmise kriteeriume, mis on sätestatud käesolevas määruses, kohaldatakse sõltuvalt asjaoludest ka portfellide, vararühmade või kombineeritud varade ning kohustuste, äriliinide või kogu üksuse mõõtmise suhtes.

5.   Hindamisel jagatakse võlausaldajad klassidesse vastavalt maksejõuetusseaduse kohasele nõudeõiguse järgule ja hindamine peab sisaldama järgmisi hinnanguid:

a)

iga klassi nõuete väärtus vastavalt kehtivale maksejõuetusseadusele, ning kui see on asjakohane ja seda on võimalik kindlaks teha, vastavalt nõuete omanikele lepinguga antud õigustele;

b)

tulu, mida iga klass saaks, kui üksus oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses.

Esimese lõigu punktide a ja b kohaselt hinnanguid arvutades võib hindaja kohaldada vajaduse korral komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2018/344 artiklis 4 sätestatud kriteeriume.

6.   Vajaduse ja võimaluse korral, võttes arvesse hindamise aega ja usaldusväärsust, võib kriisilahendusasutus nõuda mitut hindamist. Sellisel juhul peab kriisilahendusasutus kehtestama kriteeriumid selle kindlaksmääramiseks, kuidas kasutada kõnealuseid hindamisi direktiivi 2014/59/EL artiklis 36 sätestatud eesmärkidel.

Artikkel 3

Hindamise kuupäev

Hindamise kuupäev on üks järgmistest:

a)

kontrollkuupäev, mille on hindaja kindlaks määranud selle kuupäeva alusel, mis on võimalikult vähe enne kuupäeva, mil kriisilahendusasutus tõenäoliselt teeb otsuse käivitada üksuse kriisilahenduse või kasutada kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust;

b)

kui tehakse direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 10 kohane lõplik järelhindamine, kriisilahendusotsuse vastuvõtmise kuupäev;

c)

tuletislepingutest tulenevate kohustuste korral ajahetk, mis on kindlaks määratud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2016/1401 (4) artikli 8 kohaselt.

Artikkel 4

Teabeallikad

Hindamine peab põhinema mis tahes teabel, mida hindaja peab hindamise kuupäeval asjakohaseks. Lisaks üksuse finantsaruannetele, seonduvatele auditiaruannetele ja regulatiivsele aruandlusele alates perioodi algusest, mis lõppeb võimalikult hindamiskuupäeva lähedal, võib kõnealune teave sisaldada järgmist:

a)

ajakohastatud finants- ja regulatiivsed aruanded, mille üksus on koostanud võimalikult hindamiskuupäeva lähedal;

b)

selliste peamiste meetodite, eelduste ja hinnangute selgitus, mida üksus on kasutanud finants- ja regulatiivsete aruannete koostamisel;

c)

üksuse kirjetes sisalduvad andmed;

d)

olulised turuandmed;

e)

hindaja juhtkonna ja audiitoritega peetud arutelude põhjal tehtud järeldused;

f)

olemasolu korral järelevalveasutuste hinnangud üksuse finantsseisundile, sealhulgas teave, mis on saadud vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 27 lõike 1 punktile h;

g)

sektoripõhised hinnangud vara kvaliteedile, kui see on üksuse varade seisukohast asjakohane, samuti stressitestide tulemused;

h)

vastastikused hindamised, mida on asjakohaselt kohandatud, et võtta arvesse üksuse konkreetseid asjaolusid;

i)

varasem teave, mida on asjakohaselt kohandatud, et jätta välja tegurid, mis ei ole enam asjakohased, ja et lisada muud tegurid, mis ei mõjutanud varasemat teavet; või

j)

suundumuste analüüsid, mida on asjakohaselt kohandatud, et võtta arvesse üksuse konkreetseid asjaolusid.

Artikkel 5

Grupisisesed kokkulepped

1.   Kui üksus kuulub gruppi, peab hindaja võtma arvesse mõju, mis grupisisest toetust käsitlevatel kehtivatel kokkulepetel võib olla varade ja kohustuste väärtusele, kui asjaolude põhjal on tõenäoline, et neid kokkuleppeid jõustatakse.

2.   Hindaja võtab arvesse üksnes muid ametlikke ja mitteametlikke kokkuleppeid grupi sees, kui asjaolude põhjal on tõenäoline, et need kokkulepped kehtivad ka grupi pingelise finantsseisundi või kriisilahenduse korral.

3.   Hindaja peab kindlaks tegema, kas gruppi kuuluva üksuse vahendeid saab kasutada grupi teiste üksuste kahjumite katmiseks.

Artikkel 6

Hindamisaruanne

Hindaja koostab kriisilahendusasutusele hindamisaruande, mis sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

a)

kui direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 9 ei ole ette nähtud teisiti, teave, millele on osutatud kõnealuse direktiivi artikli 36 lõike 6 punktides a–c;

b)

kui direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 9 ei ole ette nähtud teisiti, teave, millele on osutatud kõnealuse direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 8;

c)

tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste väärtuse hindamine, mis on tehtud kooskõlas komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2016/1401;

d)

hindamise kokkuvõte, kus on selgitatud parimat punkthinnangut, väärtuse vahemikke ja hindamise ebakindluse allikaid;

e)

hindamisel kasutatud peamiste meetodite ja eelduste selgitus, samuti selgitus selle kohta, kui tundlik on hinnang meetodite ja eelduste valiku suhtes ja võimaluse korral selgitus, kuidas kõnealused meetodid ja eeldused erinevad muude asjaomaste hindamiste käigus kasutatust, sealhulgas kriisilahenduse mis tahes eelhindamistest;

f)

mis tahes muu teave, mis võiks hindaja arvates aidata pädeval või kriisilahendusasutusel kohaldada direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikeid 1–11.

II PEATÜKK

VÄÄRTUSE HINDAMISE KRITEERIUMID ARTIKLI 36 LÕIKE 4 PUNKTI a KOHALDAMISEL

Artikkel 7

Üldpõhimõtted

1.   Direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktis a osutatud põhjustel tehtud hindamine peab põhinema õiglastel ja realistlikel eeldustel ning püüdma tagada, et asjaomase stsenaariumi kohased kahjumid on täielikult kajastatud. Kui selline hindamine on olemas, peab see andma teavet pädevale asutusele või kriisilahendusasutusele selle kindlakstegemiseks, kas krediidiasutus või investeerimisühing on maksejõetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, nagu on osutatud direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõike 1 punktis a. Kehtivate järelevalvesuuniste või muude üldtunnustatud allikate alusel, milles on sätestatud eri liiki varade ja kohustuste õiglase ja realistliku mõõtmise kriteeriumid, võib hindaja vaidlustada eeldusi, andmeid, meetodeid ja hinnanguid, mille alusel üksus koostas oma hinnangud finantsaruandluse kohustuste täitmiseks või arvutas regulatiivse kapitali või kapitalinõuded, ning jätta need hindamisel arvesse võtmata.

2.   Hindaja peab kindlaks määrama kõige sobivama hindamismeetodi, mis võib tugineda üksuse sisemudelitele, kui hindaja peab seda sobivaks, võttes arvesse üksuse riskijuhtimisraamistiku laadi ning kättesaadavate andmete ja teabe kvaliteeti.

3.   Hindamistel tuleb järgida kehtivaid arvestusstandardeid ja usaldatavusnõudeid käsitlevat õigusraamistikku.

Artikkel 8

Hindamisel eritähelepanu vajavad valdkonnad

Hindaja peab eriti keskenduma valdkondadele, kus valitseb suur ebakindlus ja millel on kogu hindamisele märkimisväärne mõju. Nende valdkondade puhul esitab hindaja hindamise tulemused punkthinnanguna ja vajaduse korral väärtuse vahemikena, nagu sätestatud artikli 2 lõikes 3. Nende valdkondade hulka kuuluvad:

a)

laenud või laenuportfellid, eeldatavad rahavood, mis sõltuvad vastaspoole võimest, soovist või kavatsusest täita oma kohustust, kui kõnealused ootused on ajendatud eeldustest, mis on seotud maksevõlgnevuse määrade, makseviivituse tõenäosuste, makseviivitusest tingitud kahjumäära või instrumendi tunnustega, eriti kui neid toetab laenuportfelli kahjumuster;

b)

uuesti omandatud vara, rahavood, mida mõjutavad nii varade õiglane väärtus ajal, mil realiseeritakse üksuse tagatis või tagatiskokkulepe, kui ka kõnealuse väärtuse eeldatav muutumine pärast seda;

c)

õiglases väärtuses mõõdetud instrumendid, kui selle õiglase väärtuse kindlaksmääramine vastavalt arvestus- või usaldatavusnõuetele turuhinnas või mudelipõhiselt ei ole asjaolusid arvestades enam võimalik või kehtiv;

d)

firmaväärtus ja immateriaalsed varad, kui väärtuse languse test võib sõltuda subjektiivsest hinnangust, sealhulgas seoses mõistlikult saavutatava rahavoo, diskontomäärade ja raha teenivate üksuste ulatusega;

e)

õigusalased vaidlused ja regulatiivsed meetmed, millega seotud eeldatavate rahavoogude summa ja/või ajastuse puhul võib esineda erineva ulatusega ebakindlust;

f)

kirjed, mis sisaldavad pensionivarasid ja -kohustusi ning edasilükkunud tulumaksu kirjeid.

Artikkel 9

Hindamist mõjutavad tegurid

1.   Hindaja peab võtma arvesse üldisi tegureid, mis võivad mõjutada põhieeldusi, millel varade ja kohustuste väärtus artiklis 8 osutatud valdkondades põhineb, sealhulgas järgmised tegurid:

a)

üksust mõjutavad majanduslikud ja sektoripõhised asjaolud, sealhulgas asjaomased turusuundumused;

b)

üksuse ärimudel ja muutused tema strateegias;

c)

üksuse varade valiku kriteeriumid, sealhulgas laenude väljastamise põhimõtted;

d)

asjaolud ja tavad, mis tõenäoliselt põhjustavad maksešoki;

e)

asjaolud, mis mõjutavad parameetreid, mida kasutatakse miinimumkapitalinõuete arvutamisel riskiga kaalutud varade kindlaksmääramiseks;

f)

üksuse finantsstruktuuri mõju üksuse võimele säilitada varad eeldatava hoidmisperioodi jooksul ja üksuse võime luua prognoositavad rahavood;

g)

üldine või üksusepõhine likviidsus või rahastamisraskused.

2.   Hindaja peab selgelt eraldama hindamisprotsessi käigus tuvastatud mis tahes olulised realiseerimata kasumid tingimusel, et neid ei ole kajastatud hinnangus, ja esitama hindamisaruandes asjakohase teabe sellise kasumi tekitanud erakorraliste asjaolude kohta.

III PEATÜKK

VÄÄRTUSE HINDAMISE KRITEERIUMID ARTIKLI 36 LÕIKE 4 PUNKTIDE b–g JA ARTIKLI 36 LÕIKE 9 TEISE LÕIGU KOHALDAMISEL

Artikkel 10

Üldpõhimõtted

1.   Hindaja peab hindama mõju iga sellise kriisilahendusmeetme hindamisele, mille kriisilahendusasutus võib vastu võtta, et saada teavet direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktides b–g osutatud otsuste tegemiseks. Ilma et see piiraks hindaja sõltumatust, võib kriisilahendusasutus konsulteerida hindajaga, et määrata kindlaks mitmesugused kõnealuse asutuse kaalutavad kriisilahendusmeetmed, sealhulgas kriisilahenduskavas sisalduvad meetmed või mis tahes soovitatud kriisilahendusskeemid, kui need erinevad eelmistest.

2.   Et tagada õiglane, usaldusväärne ja realistlik hindamine, peab hindaja vajaduse korral kriisilahendusasutusega konsulteerides esitama eraldi hinnangud, mis kajastavad piisavalt erinevate kriisilahendusmeetmete mõju.

3.   Hindaja peab tagama, et kriisilahendusvahendite rakendamisel või kui kasutatakse õigust hinnata kapitaliinstrumendid alla või need konverteerida, kajastatakse täielikult üksuse mis tahes kahjum varadelt stsenaariumide alusel, mis on mitmesuguste kaalutavate kriisilahendusmeetmete seisukohast asjakohased.

4.   Kui hindamise väärtused erinevad märkimisväärselt üksuse poolt finantsaruannetes esitatud väärtustest, kasutab hindaja kõnealuse hindamise eelduseid, et saada teavet eelduste ja arvestusmeetodite kohandamiseks, mida on vaja direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 6 kohaselt ajakohastatud bilansi koostamiseks, viisil, mis on kooskõlas kohaldatava arvestusraamistikuga. Mis puutub hindaja tuvastatud kahjumitesse, mida ei saa kajastada ajakohastatud bilansis, siis hindaja peab täpsustama summa, selgitama kahjumite kindlaksmääramise aluspõhjuseid ning nende tekkimise tõenäosust ja aega.

5.   Kui kapitaliinstrumendid või muud kohustused konverteeritakse omakapitaliks, peab hindaja esitama hinnangu selliste uute aktsiate konverteerimisjärgsele omakapitali väärtusele, mis anti üle või emiteeriti tasuna konverteeritud kapitaliinstrumentide omanikele või muudele võlausaldajatele. Kõnealuse hinnangu alusel määratakse kindlaks konverteerimise määrad vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 50.

Artikkel 11

Mõõtmisaluse valik

1.   Kõige sobivama mõõtmisaluse või -aluste valikul peab hindaja võtma arvesse mitmesuguseid kriisilahendusmeetmeid, mida tuleb kontrollida vastavalt artikli 10 lõikele 1.

2.   Hindaja määrab kindlaks rahavood, mida üksus võib oodata õiglaste, usaldusväärsete ja realistlike eelduste alusel olemasolevatest varadest ja kohustustest pärast kontrollitud kriisilahendusmeetme või -meetmete vastuvõtmist, mida on diskonteeritud asjakohase määraga, mis on kindlaks määratud vastavalt lõikele 6.

3.   Rahavood tuleb kindlaks määrata, kasutades sobival tasemel agregeerimist, ulatudes üksikutest varadest ja kohustustest portfellide või äriliinideni ja võttes nõuetekohaselt arvesse riskiprofiilide erinevusi.

4.   Kui artikli 10 lõikes 1 osutatud kriisilahendusmeetmed eeldavad, et tegevust jätkav krediidiasutus või investeerimisühing säilitab varad ja kohustused, peab hindaja kasutama asjakohase mõõtmisalusena hoidmisväärtust. Hoidmisväärtus võib, kui pidada seda õiglaseks, usaldusväärseks ja realistlikuks, ennustada turutingimuste normaliseerumist.

Hoidmisväärtust ei kasutata mõõtmisalusena, kui varad antakse vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 42 üle vara valitsemise ettevõtjale või vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 40 sildasutusele, või kui vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 38 kasutatakse ettevõtte võõrandamise vahendit.

5.   Kui artikli 10 lõikes 1 osutatud kriisilahendusmeetmed näevad ette varade võõrandamise, peavad eeldatavad rahavood vastama võõrandamisväärtusele, mida eeldatava võõrandamisperioodi puhul prognoositakse.

6.   Diskontomäär määratakse kindlaks, võttes arvesse mõõdetava vara või kohustuse puhul asjakohast rahavoogude ajastust, riskiprofiili, rahastamiskulusid ja turutingimusi, aga samuti kavandatavat võõrandamisstrateegiat ja üksuse kriisilahendusjärgset finantsseisundit.

Artikkel 12

Spetsiifilised tegurid, mis on seotud eeldatavate rahavoogude hindamise ja diskonteerimisega

1.   Rahavoogude hindamisel peab hindaja lähtuma mõõdetavate varade või kohustuste põhitunnuste kindlakstegemisel oma eksperdihinnangust. Samuti peab hindaja lähtuma oma eksperdihinnangust selle kindlaksmääramisel, kuidas kõnealuste varade või kohustuste jätkumine, võimalik uuendamine või refinantseerimine, väljavool või võõrandamine, nagu kavandatud kontrollitud kriisilahendusmeetmes, mõjutab kõnealuseid rahavoogusid.

2.   Kui kriisilahendusmeetmega nähakse ette, et üksus hoiab vara, säilitab kohustuse või jätkab äritegevust, võib hindaja võtta arvesse tegureid, mis võivad mõjutada tulevasi rahavoogusid, sealhulgas järgmist:

a)

eelduste või ootuste muutumine pärast hindamise kuupäeva, mis on kooskõlas varasema pikaajalise suundumusega ja mis kehtivad mõistliku aja jooksul, mis on kooskõlas varade kavandatud hoidmisaja või üksuse finantsseisundi taastamisega, või

b)

täiendavad või alternatiivsed hindamisalused või meetodid, mida hindaja peab sobivaks ja mis on kooskõlas käesoleva määrusega, sealhulgas seoses aktsiate omakapitali väärtusega pärast konverteerimist.

3.   Mis puutub varade ja kohustuste rühmadesse või äritegevusse, mis kava kohaselt kaotatakse, siis hindaja peab võtma arvesse sellega seotud kulusid ja kasu.

4.   Kui üksuse olukord ei võimalda tal vara hoida või tegevust jätkata või kui kriisilahendusasutus peab võõrandamist muul põhjusel vajalikuks, et saavutada kriisilahenduse eesmärgid, seotakse eeldatavad rahavood võõrandamisväärtustega, mida asjaomasel võõrandamisperioodil oodatakse.

5.   Hindaja määrab võõrandamisväärtuse kindlaks rahavoogude alusel, millest on maha arvatud võõrandamiskulud ja mis tahes antud garantiide eeldatav väärtus, mida üksus võib mõistlikult eeldada hetkel valitsevate turutingimuste alusel varade ja kohustuste nõuetekohase võõrandamise või üleandmise korral. Vajaduse korral, võttes arvesse kriisilahendusskeemi alusel võetavaid meetmeid, võib hindaja määrata võõrandamisväärtuse kindlaks, vähendades võimaliku kiirmüügi allahindlust kõnealuse müügi või üleandmise täheldatava turuhinna puhul. Kui varadel puudub likviidne turg, peab hindaja võõrandamisväärtuse kindlakstegemiseks arvesse võtma täheldatavaid hindu turgudel, kus sarnaste varadega kaubeldakse, või mudelarvutusi, kasutades täheldatavaid turuparameetreid, rakendades mittelikviidsuse puhul vajaduse korral diskonteerimist.

6.   Hindaja võtab arvesse tegureid, mis võivad mõjutada võõrandamisväärtuseid ja selleks kuluvat aega, sealhulgas järgmist:

a)

sarnaste tehingute puhul täheldatud võõrandamisväärtused ja võõrandamiseks kulunud aeg, mida on asjakohaselt kohandatud, et võtta arvesse tehingupoolte ärimudelite ja finantsstruktuuride erinevusi;

b)

konkreetse tehingu eelised või puudused tehingupoolte või teatava turuosaliste rühma jaoks;

c)

vara või tegevuse konkreetsed tunnused, mis võivad olla olulised ainult võimalikule ostjale või turuosaliste teatavale rühmale;

d)

eeldatava müügi tõenäoline mõju üksuse frantsiisiväärtusele.

7.   Äritegevuse väärtuse hindamisel ettevõtte võõrandamise või sildasutuse vahendi kasutamiseks võib hindaja võtta arvesse frantsiisiväärtuse mõistlikke prognoose. Kõnealustes frantsiisiväärtuse prognoosides võetakse arvesse varade uuendamist, avatud portfelli refinantseerimist või äritegevuse jätkumist või taastamist seoses kriisilahendusmeetmetega.

8.   Kui hindaja leiab, et mõistlikult eeldades puudub realistlik väljavaade vara või tegevus võõrandada, ei nõuta võõrandamisväärtuse kindlaksmääramist, kuid ta peab prognoosima asjaomaseid rahavoogusid tegevuse jätkumise või lõppemise väljavaadete alusel. Seda sätet ei kohaldata varade eraldamise või ettevõtte võõrandamise vahendi suhtes.

9.   Varade rühma või tegevuste puhul, mis tõenäoliselt likvideeritakse tavapärase maksejõuetusmenetluse alusel, võib hindaja kaaluda võõrandamisväärtuseid ja võõrandamiseks kulunud aega, mida on täheldatud sarnast laadi varasid või tingimusi hõlmavatel oksjonitel. Eeldatavate rahavoogude kindlaksmääramisel võetakse arvesse likviidsuse puudumist, võõrandamisväärtuse kindakstegemiseks usaldusväärsete sisendandmete puudumist ja sellest tulenevat vajadust tugineda mittejälgitavatel sisendandmetel põhinevatele hindamismeetoditele.

Artikkel 13

Metoodika täiendava kahjumi puhvri arvutamiseks ja väärtuse hindamisele lisamiseks

1.   Et kõrvaldada ebakindlus seoses direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõike 4 punktide b–g kohase esialgse hindamisega, peab hindaja kasutama hindamisel puhvrit, et peegeldada andmeid ja asjaolusid, mis toetavad selliste täiendavate kahjumite olemasolu, mille suurus või aeg ei ole kindel. Et vältida ebakindluse topelt arvessevõtmist, peab hindaja puhvri arvutust toetavaid eeldusi asjakohaselt selgitama ja põhjendama.

2.   Selleks et määrata kindlaks puhvri suurus, peab hindaja tuvastama tegurid, mis võivad tõenäoliselt võetavate kriisilahendusmeetmete tõttu mõjutada eeldatavaid rahavoogusid.

3.   Lõike 2 kohaldamisel võib hindaja üksuse osa varade eeldatavaid kahjumeid ekstrapoleerida üksuse ülejäänud bilansile. Kui selline teave on olemas, võib konkurentide varade eeldatavat keskmist kahjumit samuti ekstrapoleerida, tehes vajalikud kohandused vastavalt erinevustele ärimudelis ja finantsstruktuuris.

Artikkel 14

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 14. november 2017

Komisjoni nimel

president

Jean-Claude JUNCKER

(1)  ELT L 173, 12.6.2014, lk 190.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).

(3)  Komisjoni 23. märtsi 2016. aasta delegeeritud määrus (EL) 2016/1075, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu, miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine, teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus (ELT L 184, 8.7.2016, lk 1).

(4)  Komisjoni 23. mai 2016.aasta delegeeritud määrus (EL) 2016/1401, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik) seoses regulatiivsete tehniliste standarditega tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste hindamise meetodite ja põhimõtete jaoks (ELT L 228, 23.8.2016, lk 7).