10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 64/72

(1)

Komisjon võttis 23. märtsil 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, (2) millega kehtestati teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“ või „Hiina“) ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite (edaspidi „jalatsid“) impordi suhtes ajutised dumpinguvastased meetmed (edaspidi „ajutine määrus“).

(2)

Määrusega (EÜ) nr 1472/2006 (3) (edaspidi „määrus (EÜ) nr 1472/2006“ või „vaidlustatud määrus“) kehtestas nõukogu teatavate Vietnamist ja HRVst pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes kaheks aastaks lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 9,7–16,5 %.

(3)

Määrusega (EÜ) nr 388/2008 (4) laiendas nõukogu teatavate Hiinast pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Macau erihalduspiirkonnast [Termin on muutunud. Vana termin oli „Aomeni erihalduspiirkond“] lähetatud impordile, olenemata sellest, kas need imporditud tooted on deklareeritud Macau erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte.

(4)

Pärast 3. oktoobril 2008. aastal algatatud aegumise läbivaatamist (5) pikendas nõukogu dumpinguvastaste meetmete kehtivust rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009 (6) (edaspidi „rakendusmäärus (EL) nr 1294/2009“) veel 15 kuu võrra, st kuni 31. märtsini 2011, mil meetmed kaotasid kehtivuse.

(5)

Äriühingud Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd ja Risen Footwear (HK) Co. Ltd ning samuti äriühing Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (edaspidi „apellandid“) esitasid vaidlustatud määruse kohta hagid Esimese Astme Kohtule (nüüd: Euroopa Liidu Üldkohus). Üldkohus jättis need hagid rahuldamata 4. märtsil 2010. aastal kohtuasjas T-401/06 Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu tehtud otsusega ning 4. märtsil 2010. aastal liidetud kohtuasjades T-407/06 ja T-408/06 Zhejiang Aokang Shoes ja Wenzhou Taima Shoes vs. nõukogu tehtud otsusega.

(6)

Apellandid kaebasid need otsused edasi. Euroopa Kohus tühistas need otsused 2. veebruaril 2012. aastal kohtuasjas C-249/10 P Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu ja 15. novembril 2012. aastal kohtuasjas C-247/10 P Zhejiang Aokang Shoes vs. nõukogu tehtud otsustega (edaspidi „Brosmanni ja Aokangi kohtuotsused“). Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi niivõrd, kuivõrd ta järeldas, et komisjonil ei olnud kohustust vaadata läbi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c kohaseid turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimist välja jäänud ettevõtjad (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 36 ning kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punktid 29 ja 32).

(7)

Seejärel tegi Euroopa Kohus ise asjas otsuse. Kohus otsustas: „Komisjon oleks pidanud kontrollima apellantide poolt talle algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel esitatud dokumenteeritud taotlusi, et vaidlusaluses määruses käsitletud dumpinguvastase menetluse raames kohaldataks neile turumajanduslikku kohtlemist. Seejärel tuleb tunnistada, et ei ole välistatud, et sellise uurimise tagajärjel oleks neile määratud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mis erineb neile vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 3 alusel kehtestatud 16,5 % suurusest tollimaksust. Nimelt ilmneb samast sättest, et vaid ühele valimisse kaasatud Hiina ettevõtjale, kellele kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, määrati lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 9,7 %. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 38, oleks juhul, kui komisjon oleks tuvastanud, et ka apellantide suhtes kehtivad turumajanduse tingimused, tulnud nende suhtes olukorras, kus neile ei olnud võimalik arvutada individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, kohaldada viimati mainitud määra“ (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 42 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 36).

(8)

Seepärast tühistas kohus vaidlustatud määruse selles osas, mis puudutab kõnealuseid apellante.

(9)

2013. aasta oktoobris kuulutas komisjon Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises, (7) et on otsustanud taasalustada dumpinguvastast menetlust täpselt sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus, ning uurida, kas ajavahemikus 1. aprillist 2004 – 31. märtsini 2005 kehtisid apellantide suhtes turumajanduslikud tingimused. Teatises kutsuti huvitatud isikuid endast teada andma.

(10)

2014. aasta märtsis lükkas nõukogu oma rakendusotsusega 2014/149/EL (8) tagasi komisjoni ettepaneku võtta vastu nõukogu rakendusmäärus, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co. Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, ning lõpetas nimetatud tootjatega seotud menetlused. Nõukogu oli seisukohal, et need importijad, kes olid ostnud jalatseid nimetatud eksportivatelt tootjatelt ning kellele pädevad riiklikud ametiasutused olid kooskõlas nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/1992 (9) (edaspidi „ühenduse tolliseadustik“) artikliga 236 tagasi maksnud asjaomased tollimaksud, olid omandanud tollimaksude kogumise suhtes õiguspärased ootused vaidlustatud määruse (millega muudeti ühenduse tolliseadustiku sätteid, ning eelkõige selle artiklit 221) artikli 1 lõike 4 alusel.

(11)

Kolm asjaomase toote importijat, C&J Clark International Ltd (edaspidi „Clark“), Puma SE (edaspidi „Puma“) ja Timberland Europe B.V (edaspidi „Timberland“) (edaspidi „asjaomased importijad“), vaidlustasid põhjendustes 5–7 nimetatud kohtupraktikale toetudes teatavate Hiinast ja Vietnamist pärit jalatsite impordile kehtestatud dumpinguvastased meetmed oma riiklikes kohtutes, kes edastasid kohtuasjad eelotsuse tegemiseks Euroopa Kohtule.

(12)

4. veebruaril 2016 tunnistas Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE (10) määruse (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 kehtetuks selles osas, mis puudutab asjaolu, et Euroopa Komisjon ei vaadanud läbi valimist välja jäänud Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi (edaspidi „kohtuotsused“), ning leidis, et see on vastuolus nõukogu määruse (EÜ) nr 384/96 (11) artikli 2 lõike 7 punktis b ja artikli 9 lõikes 5 sätestatud nõuetega.

(13)

Kohtuasja C-571/14 Timberland Europe puhul otsustas Euroopa Kohus 11. aprillil 2016 selle kohtuasja riikliku kohtu palvel oma kohtuasjade registrist kustutada.

(14)

ELi toimimise lepingu artiklis 266 nõutakse institutsioonidelt Euroopa Kohtu otsuste täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Institutsioonide vastuvõetud akti tühistamise korral haldusmenetluse käigus, nagu seda on dumpinguvastane menetlus, tähendab Euroopa Kohtu otsuse täitmine tühistatud akti asendamist uue aktiga, millest on kõrvaldatud Euroopa Kohtu määratletud õigusvastasus (12).

(15)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tühistatud akti asendamise eesmärgil toimuvat menetlust jätkata hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis (13). See tähendab eelkõige, et olukorras, kus haldusmenetluse lõpetamise akt tühistatakse, ei pruugi see tühistamine tingimata mõjutada ettevalmistavaid akte, näiteks dumpinguvastase menetluse algatamist käsitlevat akti. Olukorras, kus tühistatakse määrus, millega kehtestati lõplikud dumpinguvastased meetmed, tähendab see seda, et pärast tühistamist on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest akt, millega kõnealune dumpinguvastane menetlus lõpetati, on liidu õiguskorrast kadunud, (14) välja arvatud juhul, kui õigusvastasus tekkis menetluse algatamise etapis.

(16)

Peale asjaolu, et institutsioonid ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimist välja jäänud HRV ja Vietnami eksportivad tootjad, jäävad kõik muud määruses (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruses (EL) nr 1294/2009 tehtud järeldused kehtima.

(17)

Antud juhul tekkis õigusvastasus pärast menetluse algatamist. Sellest tulenevalt otsustas komisjon taasalustada kõnealust dumpinguvastast menetlust, mis oli pärast kohtuotsust lõpule viimata selles punktis, kus tekkis õigusvastasus, ning uurida, kas asjaomaste eksportivate tootjate suhtes kehtisid turumajanduslikud tingimused ajavahemikul 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, mis oli uurimisperiood (edaspidi „esialgne uurimine“). Komisjon uuris juhtudel, kui see oli asjakohane, kas asjaomased eksportivad tootjad vastasid enne nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 (15) jõustumist kehtinud alusmääruse redaktsiooni (16) („muutmiseelne alusmäärus“) artikli 9 lõike 5 kohastele individuaalse kohtlemise nõuetele.

(18)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1395 (17) kehtestas komisjon uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu äriühingute Clarki ja Puma teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit HRVst ning on toodetud 13 Hiina eksportiva tootja poolt, kes olid esitanud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused, kuid keda ei kaasatud valimisse.

(19)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1647 (18) kehtestas komisjon uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu äriühingute Clarki, Puma ja Timberlandi teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Vietnamist ning on toodetud teatavate Vietnami eksportivate tootjate poolt, kes esitasid turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused, kuid keda ei kaasatud valimisse.

(20)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1731 (19) kehtestas komisjon uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu äriühingute Puma ja Timberlandi teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Hiina Rahvavabariigist ning toodetud äriühingu General Footwear Ltd poolt, ning teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Vietnamist ning toodetud äriühingute Diamond Vietnam Co. Ltd ja Ty Hung Footgearmex/Footwear Co. Ltd (edaspidi „Ty Hung Co. Ltd“) poolt, kes esitasid turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlused, kuid keda ei kaasatud valimisse.

(21)

Puma ja Timberland vaidlustasid rakendusmääruste (EL) 2016/1395, (EL) 2016/1647 ja (EL) 2016/1731 õiguspärasuse üldkohtus kohtuasjades T-781/16 Puma jt vs. komisjon ja T-782/16 Timberland Europe vs. komisjon. Lisaks vaidlustas ka Clark rakendusmääruse (EL) 2016/1395 õiguspärasuse üldkohtus kohtuasjades T-790/16 C & J Clark International vs. komisjon ja T-861/16 C & J Clark International vs. komisjon.

(22)

Selleks, et täita kohtuotsust põhjenduses 12 nimetatud liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE, võttis komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2016/223 (20). Nimetatud määruse artiklis 1 palub komisjon riiklikel tolliasutustel talle edastada kõik ühenduse tolliseadustiku artikli 236 alusel importijate esitatud taotlused maksta neile tagasi lõplik dumpinguvastane tollimaks, mis tasuti Hiinast ja Vietnamist pärit jalatsite impordilt ning mille aluseks on asjaolu, et valimist välja jäänud eksportiv tootja oli taotlenud turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist selles uurimises, mille tagajärjel kehtestati määrusega (EÜ) nr 1472/2006 lõplikud meetmed (edaspidi „esialgne uurimine“). Siis komisjon hindab kõnealust turumajandusliku või individuaalse kohtlemise taotlust ja kehtestab uuesti asjakohase tollimaksu määra. Selle alusel peaksid riiklikud tolliasutused seejärel otsustama dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise või vähendamise.

(23)

Rakendusmääruse (EL) 2016/223 õiguspärasus oleneb 9. mai 2016. aasta Düsseldorfi maksukohtu (Finanzgericht Düsseldorf) tehtud eelotsusetaotlusest (kohtuasi C-256/16 Deichmann). Nimetatud eelotsusetaotlus esitati Saksamaa jalanõudeimportija Deichmanni ja asjaomase riikliku tolliasutuse, Duisburgi tolliameti (Hauptzollamt Duisburg) vahelise vaidluse kohta. Vaidluses käsitletakse Deichmanni poolt tasutud tollimaksude tagasimaksmist, mida ta tasus jalanõude impordi eest muu hulgas oma Hiina tarnijalt Chengdu Sunshine Shoes Co. Ltd, kes esitas turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluse ning keda ei võetud valimisse. Teise eelotsusetaotluse rakendusmääruse (EL) 2016/223 õiguspärasuse suhtes esitas 28. novembril 2016 Ühendkuningriigi First-tier Tribunal (Tax Chamber) (esimese astme kohtu maksuasjade koda), (kohtuasi C-612/16 C & J Clark International).

(24)

Lisaks analüüsis komisjon pärast Prantsuse tolliasutustelt rakendusmääruse (EL) 2016/223 artikli 1 kohaselt esitatud teate saamist kolme Hiina eksportiva tootja – Chengdu Sunshine Shoes Co. Ltd, Foshan Nanhai Shyang Yuu Footwear Ltd ja Fujian Sunshine Footwear Co. Ltd – esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi.

(25)

Selle analüüsi tulemusel kehtestas komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/2257 (21) uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Hiinast ja Vietnamist ning on toodetud kolme eksportiva tootja poolt, kes esitasid turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused, kuid keda ei kaasatud valimisse.

(26)

12. juulil 2016. aastal andis Ühendkuningriigi tolliasutus kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2016/223 artikliga 1 komisjonile teada liidu importijate tagasimaksetaotlusest ning esitas tõendavad dokumendid.

(27)

13. juulil 2016. aastal andis Belgia tolliasutus kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2016/223 artikliga 1 komisjonile teada liidu importijate tagasimaksetaotlusest ning esitas tõendavad dokumendid.

(28)

26. juulil 2016. aastal andis Rootsi tolliasutus kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2016/223 artikliga 1 komisjonile teada liidu importijate tagasimaksetaotlusest ning esitas tõendavad dokumendid.

(29)

Neis teadetes, mida käsitletakse käesolevas määruses, nimetati kokku kakssada nelikümmend kuus Hiinast ja Vietnamist jalanõusid tarnivat äriühingut.

(30)

Suure osa nende äriühingute puhul, (sada kuuskümmend kaheksa äriühingut, kes on loetletud käesoleva määruse III lisas) ei ole komisjonil märget selle kohta, et need äriühingud oleks esialgses uurimises esitanud turumajandusliku või individuaalse kohtlemise taotluse vormi. Nende äriühingute hulgas oli ka selliseid, keda uurimine ei puudutanud, kuna nad ei asunud Hiinas või Vietnamis, või olid nad kaubandusettevõtjad või töötlevad ettevõtjad, kellel ei ole mingil juhul õigust individuaalsele dumpingumarginaalile. III lisas loetletud äriühingud ei suutnud ka tõendada, et nad olid seotud ühegi Hiina või Vietnami eksportiva tootjaga, kes olid esialgses uurimises esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse. Komisjon tunnistab siiski, nagu märgitakse ka allpool põhjenduses 79, et kõik importijad, kes ostsid jalatseid nendelt kauplejatelt, ei pruukinud olla teadlikud vajadusest teatada komisjonile nende eksportivate tootjate nimesid, kellelt nimetatud kauplejad jalatsid ostsid. Põhjenduses (79) selgitatakse ka täpsemalt, miks komisjon on selle alusel otsustanud ajutiselt peatada III lisas loetletud äriühingute uurimise.

(31)

Ülejäänud äriühingutest kahtekümmend oli seoses esialgse uurimisega juba hinnatud kas individuaalselt või Hiina või Vietnami eksportivate tootjate valimisse võetud äriühingute rühma osana (loetletud käesoleva määruse IV lisas). Kuna ühelegi neist äriühingutest ei kehtestatud individuaalset tollimaksu määra, kohaldatakse nende äriühingute jalanõude impordile vastavalt Hiina suhtes kohaldatud tollimaksumäära 16,5 % või Vietnami suhtes kohaldatud toolimaksumäära 10 %. Põhjenduses (12) nimetatud kohtuotsus ei mõjutanud neid määrasid.

(32)

Ülejäänud äriühingutest kolmekümmend üht äriühingut (loetletud käesoleva määruse V lisas) oli juba hinnatud põhjenduses 12 nimetatud kohtuotsuse täitmise raames kas individuaalselt või äriühingute grupi osana, nimelt vastavalt rakendusotsuses 2014/149/EL või rakendusmäärustes (EL) 2016/1395, (EL) 2016/1647, (EL) 2016/1731 ja (EL) 2016/2257. Need hinnangud hõlmasid ka kaheksat äriühingut, kellest oli komisjonile teatatud ja kelle puhul tehti pärast avalikustamist Euroopa spordikaupade ettevõtete liidu (edaspidi „FESI“) ja jalanõude liidu esitatud märkuste alusel kindlaks, et nad on seotud ühe äriühingu või äriühingute rühmaga, keda on ühes eelnimetatud määrustes juba varem hinnatud.

(33)

Rakendusotsuses 2014/149/EL hinnatud äriühingute või nende rühma suhtes ei kehtestatud uuesti lõplikku dumpinguvastast tollimaksu, nagu on öeldud põhjenduses 10, kuna neile äriühingutele olid tollimaksud juba tagasi makstud ja see andis neile õiguspärased ootused, et sellist tollimaksu uuestikehtestamist ei juhtu. Teisest küljest ei tuleks rahuldada liidu importijate tagasimaksetaotlusi, mis on seotud rakendusmäärustega (EL) 2016/1395, (EL) 2016/1647, (EL) 2016/1731, ja (EL) 2016/2257 hinnatud äriühingute või nende rühmadega. Seda põhjusel, et nende importijate õiguslik olukord on teistsugune ja nende puhul ei ole õiguspäraseid ootusi, erinevalt nendest, keda hinnati rakendusotsusega 2014/149/EL.

(34)

Pärast avalikustamist tehti FESI ja jalanõude liidu esitatud märkuste alusel kindlaks, et üks Hiina eksportiv tootja, kellest komisjonile oli teatatud, oli esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse esialgses uurimises, kuid teda ei võetud valikusse ega hinnatud põhjendustes 18–20 ja 25 nimetatud varasemate täitemenetluste käigus. Samad isikud tegid kindlaks veel neli komisjonile teatatud äriühingut, kes olid seotud selliste Hiina või Vietnami eksportivate tootjatega, kes olid esialgses uurimises esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse, kuid keda ei võetud valimisse ja samuti ei hinnatud põhjendustes 18–20 ja 25 nimetatud varasemate täitemenetluste käigus. Seega on kokku viis äriühingut (loetletud VI lisas), kelle turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust või nendega seotud äriühingute turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi tuleks hinnata. Neid hindamisi ei ole võimalik praeguse täitemenetluse jaoks ettenähtud aja jooksul lõpetada ja seepärast käsitletakse neid järgnevate täitemenetluste raames. Nende VI lisas loetletud äriühingute ELi importijate tagasimaksetaotlused tuleks seega ajutiselt peatada, kuni on selgunud vastavate Hiina ja/või Vietnami tarnijate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamise tulemused.

(35)

Viimasena väitsid samad isikud pärast avalikustamist, et kuus III lisas loetletud äriühingut olid seotud sellise äriühingu või nende rühmaga, mida juba hinnati eelmises rakendamises ja seega tuleks nad sellisena määratleda. Esitatud tõendid siiski ei kinnitanud seda väidet ja lisatõendeid ka ei esitatud. Seepärast lükatakse see väide tagasi.

(36)

Ülejäänud üheksateist äriühingut olid Hiina või Vietnami eksportivad tootjad, keda ei olnud esialgses uurimises valimisse võetud ning kes olid esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusvormi. Seepärast hindas komisjon nende äriühingute esitatud turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi. Hindamine hõlmas ka kahte sellist äriühingut, kellest oli komisjonile teatatud ning kelle puhul tehti pärast avalikustamist FESI ja jalanõude liidu esitatud märkuste alusel kindlaks, et nad on seotud ühe Hiina eksportiva tootjaga, keda käsitletakse käesolevas hindamises.

(37)

Seega hindas komisjon käesolevas määruses järgmiste äriühingute turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi: Fujian Viscap Shoes Co.Ltd, Vietnam Ching Luh Shoes Co., Ltd, Vinh Thong Producing-Trading-Service Co., Ltd, Qingdao Tae Kwang Shoes Co., Ltd, Maystar Footwear Co. Ltd, Lien Phat Co.mpany Ltd, Qingdao Sewon Shoes Co., Ltd, Panyu Pegasus Footwear Co., Ltd, PanYu Leader Footwear Co.rporation, Panyu Hsieh Da Rubber Co., Ltd, An Loc Joint Stock Co.mpany, Qingdao Changshin Shoes Co.mpany Limited, Chang Shin Vietnam Co. Ltd, Samyang Vietnam Co. Ltd, Qingdao Samho Shoes Co., Ltd, Min Yuan, Chau Giang Co.mpany Limited, Foshan Shunde Fong Ben Footwear Industrial Co.Ltd ja Dongguan Texas Shoes Limited Co.

(38)

Komisjonil on võimalik parandada vaidlustatud määruse neid aspekte, mis viisid selle tühistamiseni, jättes samal ajal muutmata osad, mida kohtuotsus ei mõjuta (22).

(39)

Käesoleva määruse eesmärk on korrigeerida neid vaidlustatud määruse aspekte, mis leiti olevat alusmäärusega vastuolus ja mis viisid seega määruse kehtetuks kuulutamiseni põhjenduses 37 nimetatud eksportivate tootjate osas.

(40)

Kõik muud vaidlustatud määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 järeldused, mida Euroopa Kohus kehtetuks ei kuulutanud, jäävad kehtima ning moodustavad käesoleva määruse osa.

(41)

Seega hõlmavad järgmised põhjendused vaid sellist uut hindamist, mis on kohtuotsuste täitmiseks vajalik.

(42)

Komisjon on uurinud, kas põhjenduses 37 nimetatud eksportivate tootjate (edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad“) puhul, kes esitasid esialgse uurimise käigus turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused, oli tegemist turumajandusliku või individuaalse kohtlemisega. Seda tehti eesmärgiga välja selgitada asjaomastele importijatele makstava hüvitise suurus nende poolt tasutud dumpinguvastase tollimaksu eest, mida nad maksid kõnealuste tarnijate ekspordilt.

(43)

Kui analüüs peaks näitama, et asjaomaste eksportivate tootjate suhtes, kelle ekspordile kohaldati dumpinguvastast tollimaksu, mida tasusid asjaomased importijad, oleks tulnud kohaldada turumajanduslikku kohtlemist, tuleb selle eksportiva tootja suhtes kohaldada individuaalset tollimaksu määra ning tagastatav tollimaks piirduks tasutud tollimaksu ja individuaalse tollimaksumäära vahega, st et impordi puhul Hiinast tuleb 16,5 %-st lahutada tollimaks, mida kohaldati ainsale valimis olnud eksportivale äriühingule, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, nimelt 9,7 %. Impordi puhul Vietnamist tuleb 10 %-st lahutada asjaomase eksportiva tootja jaoks arvutatud individuaalne tollimaksumäär (kui see määratakse).

(44)

Kui analüüs peaks näitama, et eksportiva tootja suhtes, kelle turumajandusliku kohtlemise taotlus lükati tagasi, oleks tulnud kohalda individuaalset kohtlemist, tuleb asjaomase eksportiva tootja suhtes kohaldada individuaalset tollimaksumäära, ning tagastatav tollimaks peaks piirduma tasutud tollimaksu (16,5 % impordi puhul Hiinast ja 10 % impordi puhul Vietnamist) ja asjaomase eksportiva tootja kohta arvutatud individuaalse tollimaksu (kui see on määratakse) vahega.

(45)

Ja vastupidi, kui selliste turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotluste analüüs näitab, et nii turumajanduslik kui ka individuaalne kohtlemine tuleks tagasi lükata, ei tagastata dumpinguvastast tollimaksu.

(46)

Nagu selgitati põhjenduses 12, tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 selles osas, mis puudutab teatavate jalatsite eksporti teatavatelt Hiina ja Vietnami eksportivatelt tootjatelt, kuna komisjon ei olnud läbi vaadanud asjaomaste eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi.

(47)

Seepärast on komisjon asjaomaste eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaadanud, et määrata kindlaks nende ekspordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär. Hindamise käigus selgus, et esitatud teave ei tõendanud, et asjaomased eksportivad tootjad tegutsesid turumajanduse tingimustes või neid oleks tulnud kohelda individuaalselt (üksikasjalik selgitus on esitatud põhjenduses 48 ja sellele järgnevates põhjendustes).

(48)

On oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selleks on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette nähtud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid hindama, kas kõnealuse tootja esitatud tõendid on piisavad tõendamaks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada, ja liidu kohus on kontrollida, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 32 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 24).

(49)

Kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga c peaks eksportivale tootjale turumajandusliku kohtlemise võimaldamiseks olema täidetud kõik viis nimetatud artiklis loetletud kriteeriumi. Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(50)

Ükski asjaomane eksportiv tootja ei suutnud näidata, et ta täidab 1. kriteeriumi (ärialased otsused). Täpsemalt leidis komisjon, et enamik asjaomaseid eksportivaid tootjaid (äriühingud 7, 11, 12, 13, 14, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25) (23) ei saanud iseseisvalt otsustada oma müügikoguste üle oma siseturule ja eksporditurule. Komisjon tegi kindlaks, et toimus tootmismahu piiramine ja/või piirati müügikoguseid konkreetsetel turgudel (oma siseturul ja eksporditurul). Lisaks ei esitanud mõned eksportivad tootjad (äriühingud 8, 9, 10, 15) olulist ja täielikku teavet (näiteks teave äriühingu struktuuri ja kapitali kohta, teave või selgitused äriühingu otsuste tegemise kohta), mis tõendaks, et nende äriotsused tehakse vastusena turu signaalidele ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta.

(51)

2. kriteeriumi (raamatupidamine) puhul ei suutnud äriühingud 8, 10, 13, 14, 15, 16, 17, 19, 20, 21, 24 ja 25 tõendada, et neil on üks peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult ja kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega. Eelkõige ilmnes turumajandusliku kohtlemise hindamise käigus, et kõnealused äriühingud kas ei esitanud komisjonile sõltumatu audiitori arvamust/aruannet või nende raamatupidamist ei olnud auditeeritud või puudusid bilansis ja kasumiaruandes selgitavad märkused mitme kande puhul.

(52)

Seoses 3. kriteeriumiga (varad ja varasema süsteemi moonutused), ei suutnud äriühingud 7, 8, 9, 10, 11, 13, 15, 16, 17, 18, 19, 22, 23 ja 25 tõendada, et varasemast mitteturumajanduslikust süsteemist ei ole moonutusi üle kantud. Eelkõige ei esitanud kõnealused äriühingud olulist ja täielikku teavet muu hulgas äriühingu omandis olevate varade kohta ning maakasutustingimuste ja -hinna kohta.

(53)

Võttes arvesse põhjenduses 49 esitatud põhjuseid, ei hinnanud komisjon ühegi asjaomase eksportiva tootja puhul 4. kriteeriumi (pankroti- ja asjaõigusaktid) ega 5. kriteeriumi (kursside ümberarvestus). Komisjon avaldas turumajanduslikku kohtlemist käsitlevad järeldused asjaomastele eksportivatele tootjatele ning kutsus neid üles esitama märkusi. Ühtegi märkust ei esitatud.

(54)

Muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 on sätestatud, et kui kohaldatakse sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a, määratakse individuaalne tollimaks eksportijatele, kes suudavad tõendada, et nad vastavad kõigile muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud kriteeriumidele.

(55)

Nagu põhjenduses 48 nimetatud, on oluline rõhutada, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõike 5 alusel lasub tõendamiskohustus individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Selleks on artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud, et esitatud taotlus peab olema nõuetekohaselt dokumenteeritud. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et eksportija ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid enne individuaalse kohtlemise võimaldamist hindama, kas asjaomase eksportija esitatud tõendusmaterjal on piisav tõendamaks, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 esitatud kriteeriumid on täidetud.

(56)

Eksportijad peaksid individuaalse kohtlemise eeldusena kooskõlas muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikega 5 tõendama nõuetekohaselt dokumenteeritud taotlusega, et kõik kõnealuses artiklis loetletud viis kriteeriumi on täidetud. Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(57)

Need viis kriteeriumid on järgmised:

(58)

Kõik üheksateist asjaomast eksportivat tootjat, kes taotlesid turumajanduslikku kohtlemist, taotlesid ka individuaalset kohtlemist juhul, kui nende suhtes ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist. Seepärast hindas komisjon iga asjaomase eksportiva tootja individuaalse kohtlemise taotlust.

(59)

Äriühingud 9 ja 20 ei esitanud 1. kriteeriumi (kapitali ja kasumi kodumaale tagasi toomine) puhul tõendeid selle kohta, et nad võisid vabalt kapitali ja kasumit kodumaale tagasi tuua ning ei tõendanud seega selle kriteeriumi täitmist.

(60)

2. kriteeriumi (ekspordikogused ja -hinnad on vabalt määratud) puhul järeldas komisjon, et äriühingud 7, 8, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 20, 21, 22, 23 ja 24 ei esitanud tõendeid sellekohta, et sellised äriotsused nagu ekspordihinnad ja -kogused ning müügitingimused oleksid vabalt määratud vastusena turusignaalidele, kuna analüüsitud tõenditest, nagu nt põhikirjad või äriload, ilmnesid jalanõude toodangupiirangud ja/või müügimahupiirangud konkreetsetel turgudel.

(61)

Seoses 3. kriteeriumiga (äriühing – juhtivad töötajad ja aktsiad – on riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu) ei esitanud äriühingud 7, 8, 9, 10, 13, 15, 16, 17, 18, 19, 22, 23 ja 25 vajalikku teavet, mis tõendaks, et nad on riigi sekkumisest piisavalt sõltumatud. Muu hulgas ei esitatud need äriühingud teavet maakasutusõiguste saamise ja tingimuste kohta.

(62)

Lisaks ei esitanud äriühingud 8, 10, 17, 18 ja 25 teavet ka 5. kriteeriumi (meetmetest kõrvalehoidmine) täitmise kohta, kuna nad ei esitanud teavet selle kohta, kuidas äriühingus otsuseid vastu võetakse.

(63)

Võttes arvesse põhjenduses 56 esitatud põhjuseid, ei hinnanud komisjon ühegi asjaomase eksportiva tootja puhul 4. kriteeriumi (kursside ümberarvestus toimub turukursside alusel).

(64)

Seega ei täitnud ükski üheksateistkümnest asjaomasest eksportivast tootjast muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud tingimusi ning seetõttu jäeti individuaalse kohtlemise taotlus nende kõigi puhul rahuldamata. Komisjon teavitas vastavalt asjaomaseid eksportivaid tootjaid ning kutsus neid üles esitama märkusi. Ühtegi märkust ei esitatud.

(65)

Seepärast tuleks Hiina ja Vietnami suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu, vastavalt 16,5 % ja 10 %, kohaldada üheksateistkümne asjaomase eksportiva tootja suhtes määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise perioodil. Nimetatud määruse kohaldamise periood oli algselt 7. oktoobrist 2006 kuni 7. oktoobrini 2008. Pärast aegumise läbivaatamise menetluse algatamist pikendati 30. detsembril 2009 määruse kohaldamise perioodi kuni 31. märtsini 2011. Kohtuotsustes kindlaks määratud õigusvastasus seisneb selles, et liidu institutsioonid ei suutnud tuvastada, kas asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes tuleks kohaldada jääktollimaksu või individuaalset tollimaksu. Tulenevalt Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasusest puudub õiguslik alus vabastada asjaomased eksportivad tootjad täielikult dumpinguvastase tollimaksu tasumisest nende valmistatud toodete eest. Seega tuleb uues, Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasust heastavas aktis uuesti hinnata vaid kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra, mitte aga meetmeid endid.

(66)

Kuna jõuti järeldusele, et jääktollimaks, mida kohaldatakse vastavalt Hiina ja Vietnami suhtes, tuleks asjaomaste eksportivate tootjate suhtes uuesti kehtestada samal tasemel, nagu see nähti algselt ette vaidlustatud määrusega ja rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009, ei ole vaja muuta määrust (EÜ) nr 388/2008. Viimane neist määrustest jääb kehtima.

(67)

Esitatud märkusi ja nende analüüsi arvesse võttes jõuti järeldusele, et Hiina ja Vietnami suhtes kohaldatud dumpinguvastane jääktollimaks, vastavalt 16,5 % ja 10 % tuleks vaidlustatud määruse kohaldamise perioodiks uuesti kehtestada.

(68)

Asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kõiki isikuid, kes andsid endast märku, teavitati olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille alusel kavatseti soovitada uuesti kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks üheksateistkümne asjaomase eksportiva tootja ekspordi suhtes. Neile anti pärast avalikustamist võimalus esitada teatava ajavahemiku jooksul oma märkused.

(69)

Pärast teabe avaldamist esitasid komisjonile märkusi i) FESI ja jalanõude liit, (24) kes esindavad jalanõude importijaid liidus, ning ii) Co.rtina NV (edaspidi „Co.rtina“), liidus asuv jalanõude importija.

(70)

Pärast teabe avaldamist esitatud märkustes märkisid FESI ja jalanõude liit esiteks, et praegune rakendamine põhineb samadel õiguslikel alustel ja põhjustel nagu komisjoni poolt varem vastu võetud sama rakendusmenetlusega seotud määrused, st rakendusmäärused (EL) 2016/1395, (EL) 2016/1647, (EL) 2016/1731 ja (EL) 2016/2257. Seepärast viitasid nad oma vastuses teabe avaldamisele märkustele, mis nad olid esitanud seoses ülalnimetatud määrustega vastavalt 16. detsembril 2015, 6. juunil 2016, 16. juunil 2016 ja 11. augustil 2016, kuid nad ei täpsustanud neid märkusi ega väiteid.

(71)

Vastuseks neile märkustele osutab komisjon rakendusmäärustele (EL) 2016/1395, (EL) 2016/1647, (EL) 2016/1731 ja (EL) 2016/2257, milles on täielikult käsitletud FESI ja jalanõude liidu märkusi käesoleva rakendamise kohta. Kuna FESI ja jalanõude liit ei täiendanud oma väiteid, loeb komisjon need väited täielikult vastatuks ülalnimetatud määrustes ja kinnitab sellega nimetatud määrustes neis küsimustes tehtud järeldused.

(72)

Lisaks esitasid FESI ja jalanõude liit märkusi, mida käsitletakse üksikasjalikult allpool.

(73)

FESi ja jalanõude liit väitsid, et komisjon käsitles III lisas loetletud äriühinguid seadusvastaselt. Loetledes III lisas äriühinguid, mis olid seotud juba rakendusmääruste (EL) 2016/1395, (EL) 2016/1647, (EL) 2016/1731 või (EL) 2016/2257 raames hinnatud äriühingutega, ei järginud komisjon mõistet „üks majandusüksus“, mida kohaldati esialgses uurimises Lisaks tekitab selline käsitlus õiguslikku ebajärjekindlust, kuna eespool nimetatud määrustega kehtestas komisjon nende äriühingute suhtes uuesti dumpinguvastased tollimaksud, aga III lisas on need samad äriühingud loetletud äriühingutena, kes ei ole esialgse uurimise käigus esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust.

(74)

Kuna sõltumatutel kauplejatel ei olnud õiguslikku kohustust esitada esialgses uurimises turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, siis ei ole ka nõutav selliste kauplejate loetlemine III lisas.

(75)

FESI ja jalanõude liit väitsid, et selliseid Hiina või Vietnami tarnijatega seotud äriühinguid, kes olid esialgses uurimises esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused, kuid keda ei olnud põhjenduses 12 viidatud kohtuotsuste täitmise raamis veel hinnatud üheski põhjenduses 63 nimetatud määruses, ei oleks ka tulnud kanda III lisasse. Eelkõige väitsid nad, et selline käsitlus takistaks komisjonil tulevikus hinnata nendega seotud Hiina või Vietnami tarnijate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. Samad isikud väitsid veel, et komisjoni kohus on teha riiklike tolliametite esitatud äriühingute loetelust kindlaks need äriühingud/kauplejad, kes kuuluvad samasse äriühingute rühma, ning see, kas nad on osa mõnest Hiina või Vietnami eksportivast tootjast, kes esitasid esialgses uurimises turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse, kuid keda esialgses uurimises valimisse ei võetud. Vastasel juhul paneb komisjon huvitatud isikutele võimatu tõendamiskohustuse.

(76)

Nagu mainiti põhjenduses 34, tegid FESi ja jalanõude liit pärast avalikustamist tõepoolest kindlaks äriühingud, kes olid seotud selliste Hiina või Vietnami eksportivate tootjatega, kes olid esialgses uurimises esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse, kuid keda ei võetud valimisse ega hinnatud põhjendustes 18–20 ja 25 kirjeldatud täitemenetluse käigus. Toimikus sisalduv teave kinnitas teavet, mida kõnealused huvitatud isikud olid saanud, ning seega hinnatakse nende äriühingute turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. Selle hindamise tulemusi käsitletakse eraldi õigusaktis. Seega täideti nende äriühingute suhtes esitatud nõue ja neid äriühinguid ei kanta III lisasse.

(77)

Hiina või Vietnami tarnijatega seotud või mitteseotud kauplejate puhul, kes taotlesid tasutud tollimaksude hüvitamist, arvab komisjon, et tõendamiskohustus lasub kauplejatel.

(78)

Ükski III lisas loetletud kauplejatest siiski ei esitanud teavet või tõendeid oma Hiina või Vietnami tarnijate kohta (välja arvatud põhjenduses 76 nimetatud).

(79)

Komisjon tunnistab siiski, et mitte kõik importijad, kes ostsid jalatseid nendelt kauplejatelt, ei pruukinud olla teadlikud vajadusest teatada komisjonile nende eksportivate tootjate nimed, kellelt kõnealused kauplejad jalatsid ostsid. Selleks et tagada nende kaitseõiguste täielik austamine, on komisjon otsustanud võtta ühendust kõnealuste importijatega ja selgitada neile olukorda ja neil lasuvat tõendamiskohustust. Selleks et anda aega selle otsuse täideviimiseks, peatatakse ajutiselt III lisas loetletud äriühingute uurimine, kuni komisjon on asjaomaste importijatega ühendust võtnud ja andnud neile aega vastata. Kaheksakuuline turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamise tähtaeg algab sellest päevast, kui importija annab komisjonile teada asjaomaste eksportivate tootjate nime ja aadressi või, kui importija ei ole komisjoni poolt määratud aja jooksul vastanud, siis alates komisjoni poolt määratud aja lõppemisest.

(80)

FESI ja jalanõude liit väitsid veel, et õiguskindluse huvides ei tohiks komisjon vastu võtta ega avaldada edasisi õigusakte, mis on seotud Euroopa Kohtu otsuse täitmisega liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 seni, kuni Euroopa Kohus teeb põhjenduses (23) viidatud rakendusmääruse (EL) 2016/223 kehtivuse suhtes ning põhjenduses 19 viidatud rakendusmääruse (EL) 2016/1647 ja põhjenduses 20 viidatud rakendusmääruse (EL) 2016/1731 kehtivuse suhtes esitatud eelotsuste taotluste kohta oma otsused. Sellega seoses väideti, et kuna institutsioonide poolt vastuvõetud õigusaktide suhtes peetaval kohtumenetlusel ei ole peatavat mõju, siis ei saa praeguses kohtuasjas kohaldada ELi toimimise lepingu artiklit 278, sest ei ole taotletud rakendusmääruse (EL) 2016/223 peatamist, vaid seda, et ei võetaks vastu edasisi määrusi, millega kehtestatakse uuesti lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiinast ja Vietnamist pärit jalanõude impordi suhtes. Samadel põhjustel väideti, et viitamine Zuckerfabrik Süderdithmarschen/Altana kohtuasjas tehtud otsustele ei olnud õiguslikult asjakohane.

(81)

Mis puutub ELi toimimise lepingu artiklisse 278 ja Zuckerfabrik Süderdithmarschen/Altana kohtuasja, siis nõustub komisjon FESI ja jalanõude liiduga, et ei saa kohaldada kohtulahendeid, otsustamaks, kas Euroopa Kohtu otsuse täitmist liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 peatada või mitte. Komisjon arvab siiski, et ta peab selle otsuse mõistliku aja jooksul täitma ning et käimasolevad menetlused varasemate õigusaktide üle, millega seda otsust täidetakse, ei kujuta endast siduvat põhjust, mis takistaks kohtuotsuse täitmise lõpuleviimist. Komisjon arvab, et kohtuotsuse täitmata jätmine jätab teised huvitatud isikud peale FESI ja jalanõude liidu ilma võimalusest kasutada oma õigusi haldusmenetluses ja võimalikus kohtumenetluses.

(82)

FESI ja jalanõude liit väitsid seoses rakendusmääruste (EL) 2016/1647 ja (EL) 2016/1731 kehtivusega, et kuna viimasel neist ja igal uuel määrusel, millega taaskehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiinast ja Vietnamist pärit jalanõude impordi suhtes, on sama õiguslik alus, siis tähendaks komisjoni käsitlus ja arutluskäik ning rakendusmääruste (EL) 2016/1647 ja (EL) 2016/1731 kehtetuks tunnistamine seda, et ka iga järgmine sarnane määrus on samaväärselt kehtetu. Seega ei kajastaks komisjoni käsitlus ausat jõupingutust, et täita liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International ja C-34/14 Puma tehtud kohtuotsust, millele on viidatud põhjenduses 12.

(83)

Viimaseks väitsid FESI ja jalanõude liit, et Euroopa Kohus ei ole nimetatud kohtuotsuse täitmiseks määranud ühtegi kuupäeva ning et selle otsuse täitmine avaldaks kahjulikku mõju ELi importijatele ning ei tooks ELile rahalist eelist. Nendel põhjustel peaks komisjon hoiduma nimetatud kohtuotsuse täitmisest seni, kuni Euroopa Kohus on teinud otsuse põhjenduses 80 nimetatud kohtuasjades.

(84)

Komisjon viitab põhjenduses 81 osutatud põhjustele.

(85)

FESI ja jalanõude liit väitsid, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamise korral lasub tõendamiskohustus komisjonil, kuna Hiina ja Vietnami eksportivad tootjad vabanesid sellest tõendamiskohustusest, kui nad esitasid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused esialgses uurimises. FESI ja jalanõude liit väitsid veel, et praeguse täitemenetlusega seotud eksportivatele tootjatele oleks tulnud anda samad menetlusõigused, mis anti esialgse uurimise valimisse kuulunud eksportivatele tootjatele. FESI ja jalanõude liit väitsid eelkõige, et kohapealsete kontrollkäikude tegemise asemel analüüsiti vaid dokumente ning et Hiina ja Vietnami eksportivatele tootjatele ei antud võimalust täiendada turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste vorme puudusi käsitlevate kirjade kaudu.

(86)

Veel väitsid FESI ja jalanõude liit, et praeguse täitemenetlusega seotud eksportivatele tootjatele ei võimaldatud samu menetluslikke tagatisi, mida rakendatakse standardsetes dumpinguvastastes uurimistes, vaid kohaldati nendest rangemaid standardeid. FESI ja jalanõude liit väitsid, et komisjon ei ole arvestanud viivitusega, mis tekkis esialgses uurimises turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste esitamise ja nende hindamise vahel. Lisaks sellele anti eksportivatele tootjatele esialgses uurimises turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmiseks aega tavapärase 21 päeva asemel vaid 15 päeva.

(87)

Selle põhjal väitsid FESI ja jalanõude liit, et ei olnud austatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ja Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatud põhilist õiguspõhimõtet, mille kohaselt antakse huvitatud isikule täielik võimalus oma kaitseõiguste kasutamiseks. Väideti, et kuna komisjon ei võimaldanud eksportivatel tootjatel täiendada puudulikku teavet, siis ületas komisjon oma volitusi ja tõendamiskohus lasub täitemenetluse kohaldamise etapis ümberpöördult komisjonil endal.

(88)

Viimaseks väitsid FESI ja jalanõude liit, et sellise käsitlusega diskrimineeritakse esialgses uurimises valimisse võetud Hiina ja Vietnami eksportivaid tootjaid, kuid ka teisi mitteturumajanduslikes riikides paiknevaid eksportivaid tootjaid, keda käsitleti dumpinguvastases uurimises ning kes olid selles uurimises esitanud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused. Seega ei tuleks käesolevas täitemenetluses käsitletavate Hiina ja Vietnami äriühingute suhtes kohaldada sama teabe esitamise tähtaega, mida kohaldatakse tavapärases 15kuulise uurimises, ning neile ei tohiks rakendada rangemaid menetlusnorme.

(89)

Samuti väitsid FESI ja jalanõude liit, et komisjon rakendas de facto fakte, mis olid kättesaadavad alusmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses, kuid ei järginud alusmääruse artikli 18 lõikes 4 sätestatud menetluseeskirju.

(90)

Komisjon tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub kohtupraktika alusel tootjal, kes taotleb turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Sel eesmärgil on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus sätestatud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Nagu Euroopa Kohus sedastas Brosmanni ja Aokangi juhtumeid käsitlevas otsustes, ei pea institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peab komisjon hindama, kas asjaomase tootja esitatud tõendid on piisavad selle tõendamiseks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist võimaldada (vt põhjendus 48). Sellega seoses tuletatakse meelde, et komisjon ei ole kohustatud nõudma, et eksportiv tootja täiendaks oma turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Komisjon võib hindamise käigus tugineda eksportiva tootja esitatud teabele.

(91)

Vastusena väitele, et analüüsiti vaid dokumente, vastab komisjon, et dokumentide analüüs on menetlus, mille käigus eksportiva tootja esitatud dokumentide alusel analüüsitakse turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. Kõik turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbivad komisjonis dokumentide analüüsi. Lisaks võib komisjon otsustada teha kohapealseid kontrollkäike. Kohapealsed kontrollkäigud ei ole kohustuslikud ja neid ei tehta iga turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse puhul. Kui kohapealseid kontrollkäike tehakse, on tavaliselt nende eesmärk leida kinnitust mõnele institutsioonide eelhinnangule ja/või kontrollida asjaomase eksportiva tootja esitatud teabe tõepärasust. Teisisõnu, kui eksportiva tootja esitatud tõendid osutavad selgelt, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemine ei ole õigustatud, siis tavaliselt ei tehta lisaks mittekohustuslikke kohapealseid kontrollkäike. Kontrollkäigu vajalikkuse üle otsustab komisjon (25). Komisjonil on vabadus valida vahendid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusvormis esitatud teabe kontrollimiseks. Seega kui komisjon otsustab (nagu käimasoleva juhtumi puhul) dokumentide analüüsi põhjal, et tal on piisavalt tõendeid otsustamaks turumajandusliku/individuaalse kohtlemise lubamise üle, ei ole kontrollkäik vajalik ja seda ei saa nõuda.

(92)

Mis puutub väitesse, et komisjoni otsuse tõttu mitte saata kirju puuduste kohta pole asjakohaselt austatud kaitseõigusi, tuletatakse kõigepealt meelde, et kaitseõigused on subjektiivsed õigused ning et FESI ja jalanõude liit ei saa toetuda teiste äriühingute subjektiivsete õiguste rikkumisele. Teiseks ei nõustu komisjon väitega, nagu toimuks siis, kui tehakse üksnes dokumentide analüüsi, märkimisväärne teabevahetus komisjoniga ja üksikasjalik puuduste likvideerimine, võrreldes olukorraga, kui lisaks dokumentide analüüsile toimuvad ka kohapealsed kontrollimised. FESI ja jalanõude liit ei ole aga suutnud esitada tõendeid vastupidise tõendamiseks.

(93)

FESI ja jalanõude liidu märkused diskrimineerimise kohta tuleb samuti kõrvale lükata kui põhjendamatud. Tuletatakse meelde, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine on see, kui liidu institutsioonid käsitlevad sarnaseid juhtumeid erinevalt ning sellega satuvad mõned kauplejad teistega võrreldes halvemasse olukorda, ilma et selline eristamine oleks põhjendatud oluliste objektiivsete erinevustega (26). See on just see, mida komisjon ei tee. Nõudes valimist välja jäänud Hiina ja Vietnami eksportivatelt tootjatelt turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse esitamist uuesti hindamiseks, soovib komisjon anda sellistele varem valimist välja jäänud eksportivatele tootjatele sama positsiooni, mis on neil, kes olid esialgses uurimises valimisse võetud. Lisaks, kuna alusmääruses ei ole selle kohta sätestatud ajalist piirangut, ei ole tegemist diskrimineerimisega seni, kuni taotluste esitamise ajavahemik on mõistlik ja osalistel on piisavalt võimalusi vajaliku teabe kogumiseks (või uuesti kogumiseks), tagades neile samas kaitseõigused.

(94)

Mis puudutab alusmääruse artikli 18 lõiget 1, siis võttis komisjon käesolevas juhtumis vastu asjaomaste eksportivate tootjate esitatud teabe, mitte ei keeldunud sellest, ning koostas selle põhjal oma hinnangu. Seega ei kohaldanud komisjon artiklit 18. Niisiis ei olnud vaja rakendada alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohast menetlust. Alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohast menetlust rakendatakse olukordades, kus komisjon kavatseb keelduda huvitatud isiku esitatud konkreetsest teabest ja kasutada kättesaadavaid fakte.

(95)

FESI ja jalanõude liit väitsid, et komisjon rikuks ELi toimimise lepingu artiklit 266, kuna selles artiklis ei ole antud õiguslikku alust uurimise taasavamiseks seoses aegunud meetmega. FESI ja jalanõude liit kordasid, et ELi toimimise lepingu artikliga 266 ei anta luba dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamiseks tagasiulatuvalt, mida kinnitatakse ka Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas C-458/98P: IPS vs. nõukogu.

(96)

Sellega seoses väitsid FESI ja jalanõude liit, et dumpinguvastane menetlus Hiinast ja Vietnamist pärit jalanõude impordi suhtes lõpetati 31. märtsil 2011 meetmete aegumisega. Komisjon avaldas selle kohta Euroopa Liidu Teatajas16. märtsil 2011 teate dumpinguvastaste meetmete aegumise kohta (27) (edaspidi „aegumisteade“), liidu tööstusharu ei esitanud väiteid dumpingu jätkumise kohta ning samuti ei muutnud Euroopa Liidu Kohus seda aegumisteadet kehtetuks.

(97)

Lisaks väitsid samad isikud, et ka algmääruses ei ole ühtegi põhjendust, mis lubaks komisjonil dumpinguvastast uurimist taasavada.

(98)

Sellega seoses väitsid FESI ja jalanõude liit veel, et uurimise taasalustamise ning esialgses uurimises Hiina ja Vietnami asjaomaste eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamisega rikutakse üldist menetluse tähtaegade ja aegumise põhimõtet. Kõnealune põhimõte on sätestatud WTO asutamislepingus ja alusmääruses, milles kehtestatakse meetmete kestvusele 5aastane piirang, ning ühenduse tolliseadustiku artikli 236 lõikes 1 ja artikli 221 lõikes 3, milles kehtestatakse 3aastane ajavahemik, ühelt poolt, importijatele dumpinguvastase tollimaksu hüvitamise taotlemiseks ning, teiselt poolt, riiklikele tolliametitele imporditollimaksu ja dumpinguvastase tollimaksu kogumiseks (28). ELi toimimise lepingu artikliga 266 ei anta luba sellest põhimõttest kõrvalekaldumiseks.

(99)

Lõpuks väideti, et komisjon ei ole esitanud ühtegi põhjendust ega kohtupraktikat, mis toetaks ELi toimimise lepingu artikli 266 kasutamist õigusliku alusena menetluse taasavamiseks.

(100)

Uurimise taasavamiseks vajaliku õigusliku aluse puudumise suhtes tuletab komisjon meelde põhjenduses 15 tsiteeritud kohtupraktikat, mille kohaselt ta võib jätkata uurimist täpselt sellest punktist, milles tekkis õigusvastasus. Kohtupraktika kohaselt tuleb dumpinguvastase määruse seaduslikkust hinnata, võttes arvesse liidu õiguse objektiivseid norme ja mitte varasemaid otsuseid, isegi, kui need on olemas (praegusel juhul see nii ei ole). Seega ei saa komisjoni varasem praktika, mida aga ei ole, luua õiguspäraseid ootusi, kuna Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad õiguspärased ootused tekkida ainult juhul, kui institutsioonid on andnud konkreetseid tagatisi, mille alusel huvitatud isikud võivad seaduslikult järeldada, et liidu institutsioonid käituvad teataval viisil (29). Ei FESI ega jalanõude liit ole püüdnud tõendada, et käesoleval juhtumi puhul oleks antud selliseid tagatisi. Seda enam on see nii käesoleval juhul, kuna viidatud varasem praktika ei vasta käesoleva juhtumi asjaoludele ja õiguslikule olukorrale ning nende erinevusi saab selgitada käesoleva juhtumi faktiliste ja õiguslike erinevustega.

(101)

Erinevused on järgmised. Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus ei ole seotud dumpingut, kahju ja liidu huve käsitlevate järeldustega ning seega ka mitte tollimaksu kehtestamise põhimõttega, vaid pelgalt konkreetse tollimaksumääraga. Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud tuginevad, olid seevastu seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta. Seega on institutsioonidel lubatud täpne tollimaksumäär asjaomaste eksportivate tootjate jaoks ümber arvutada.

(102)

Eelkõige ei olnud käesoleva juhtumi puhul vajadust nõuda huvitatud isikutelt lisateavet. Pigem pidi komisjon hindama juba esitatud teavet, mida ei oldud enne määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmist hinnatud. Igal juhul, nagu mainitud põhjenduses 100 ei paku muude juhtumitega seotud varasem praktika täpset ja tingimusteta tagatist käesoleva juhtumi suhtes.

(103)

Peale selle on kõiki osapooli, kelle vastu menetlus on suunatud, s.o asjaomaseid eksportivaid tootjaid ning kohtuasjade osapooli ja üht osapoolt esindavat ühendust teavitatud nende oluliste asjaolude avaldamise läbi, mille alusel komisjon kavatseb käesoleva turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist käsitleva hindamise vastu võtta. Seega on nende õigus kaitsele tagatud. Seoses sellega tuleb eelkõige märkida, et sõltumatutel importijatel ei ole dumpinguvastases menetluses õigust kaitsele, kuna need menetlused ei ole suunatud nende vastu.

(104)

Seoses väitega, et kõnealused meetmed aegusid 31. märtsil 2011, ei mõista komisjon, miks peaks meetme aegumine olema mingil viisil oluline seoses sellega, et komisjoni võib tühistatud õigusakti asendamiseks võtta vastu uue õigusakti, et asendada esialgne, kohtuotsusega tühistatud õigusakt. Kooskõlas põhjenduses 15 viidatud kohtupraktikaga tuleks haldusmenetlust jätkata ajaliselt sellest punktist, kus ilmnes õigusvastasus.

(105)

Sellest tulenevalt on dumpinguvastased menetlused ikka veel pooleli, sest menetluse lõpetamist käsitlev akt tühistati. Komisjonil on kohustus need menetlused lõpetada, kuna alusmääruse artikli 9 lõikes 4 on sätestatud, et uurimine tuleb lõpetada komisjoni õigusaktiga.

(106)

FESI ja jalanõude liit väitsid ka seda, et tarvitusele võetud menetlus uurimise taasavamiseks ja tollimaksu tagasiulatuvalt kehtestamiseks on komisjoni volituste kuritarvitamine ja sellega rikutakse Euroopa Liidu lepingut. FESI ja jalanõude liit jäävad arvamusele, et komisjonil ei ole pädevust sekkuda ühenduse tolliseadustiku artikli 236 lõikes 1 sätestatusse, takistades dumpinguvastaste tollimaksude hüvitamist. Nad väitsid, et järelduste tegemine dumpinguvastaseid tollimakse kehtestava õigusakti tühistamisest on riiklike tolliasutuste ülesanne ning et kohustus hüvitada kohtu poolt õigustühiseks kuulutatud tollimakse lasub samuti riiklikel tolliasutustel.

(107)

Seose sellega väitsid FESI ja jalanõude liit, et alusmääruse artikli 14 lõikega 3 ei anta komisjonile luba teha erandit ühenduse tolliseadustiku artiklist 236, kuna mõlemad õigusaktid on õiguskorras võrdsel tasemel ja seega ei saa alusmäärust vaadelda kui ülimuslikku ühenduse tolliseadustike suhtes.

(108)

Lisaks väitsid mõlemad isikud, et alusmääruse artikli 14 lõikes 3 ei osutata ühenduse tolliseadustiku artiklile 236, vaid ainult mainitakse, et komisjon võib vastu võtta erisätteid, kuid mitte teha erandeid ühenduse tolliseadustikust.

(109)

Väidetele vastamiseks on oluline rõhutada, et alusmääruse artikli 14 lõikega 1 ei kohaldata liidu tolliseadustikku käsitlevaid eeskirju automaatselt individuaalsete tollimaksude rakendamisel (30). Pigem antakse alusmääruse artikli 14 lõikega 3 liidu institutsioonidele õigus, kui see on vajalik ja kasulik, võtta üle ja rakendada liidu tolliseadustikku käsitlevad eeskirjad (31).

(110)

Selle ülevõtmise puhul ei ole vaja täielikult kohaldada kõiki liidutolliseadustiku sätteid. Alusmääruse artikli 14 lõikega 3 on selgesõnaliselt lubatud võtta vastu erisätteid päritolureeglite ühismääratluse kohta, see on heaks näiteks selle kohta, kust on pärit kõrvalekalded liidu tolliseadustiku sätetest. Sellest lähtudes kasutas komisjon alusmääruse artikli 14 lõikest 3 tulenevaid volitusi ja nõudis, et riiklikud tolliasutused peataksid ajutiselt tagasimaksed. Sellega ei vaidlustatud riiklike tolliasutuste ainupädevust seoses vaidlustega tollivõla üle, kuna otsustuspädevus jääb liikmesriikide tolliasutustele. Liikmesriikide tolliasutused otsustavad komisjoni järelduste alusel turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste suhtes, kas nad teevad tagasimakseid või mitte.

(111)

Seega, kuigi on õige, et liidu tolliseadustikus ei ole ühtegi sätet, mis lubaks kõrvaldada takistuse ekslikult makstud tollimaksude tagasimaksmise eest, ei saa sellist üldistavat väidet esitada dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta. Sellest tulenevalt ja üldise vajaduse tõttu kaitsta liidu ressursse põhjendamatult esitatud tagasimaksetaotluste ning sellest tulenevate raskuste eest, kui taotluste saamisele oleks järgnenud põhjendamata tagasimaksete tegemine, pidi komisjon ajutiselt kõrvale kalduma liidu tolliseadustikust ja kasutama alusmääruse artikli 14 lõikega 3 antud volitusi

(112)

FESI ja jalanõude liit väitsid ka, et komisjon on rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 296, kuna ta ei ole esitanud piisavaid põhjendusi ega nimetanud õiguslikku alust, mille põhjal tollimaksud tagasiulatuvalt kehtestati ja mille tõttu keelduti tollimaksude tagasimaksmisest praeguse täitemenetlusega seotud importijatele. Seega on komisjon FESI ja jalanõude liidu väite kohaselt rikkunud huvitatud isikute tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

(113)

Komisjon on arvamusel, et üldises avalikustamisdokumendis ja käesolevas määruses esitatud ulatuslik õiguslik põhjendamine selgitab õigusliku kaitse põhimõtet täiel määral.

(114)

Lisaks väitsid FESI ja jalanõude liit, et aegunud meetmete tagasiulatuv korrigeerimine on vastuolus õiguspäraste ootuste kaitse põhimõttega. FESI väitis, et kõigepealt olevat isikud, sealhulgas importijad saanud kinnituse, et meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ning arvestades esialgsest uurimisest möödunud aega, olevat isikutel olnud õiguspärane ootus, et esialgset uurimist ei taasalustata ega -avata. Sarnaselt olid Hiina ja Vietnami eksportivatel tootjatel põhjendatud õiguspärased ootused, et komisjon ei vaata enam läbi nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, mis nad esitasid esialgses uurimises, kuna neid taotlusi ei oldud hinnatud esialgses uurimises kohaldatava kolmekuulise ajavahemiku jooksul.

(115)

Seoses huvitatud isikute õiguspärast ootustega, et dumpinguvastased meetmed kaotasid kehtivuse ja et uurimist ei taasavata, viidatakse põhjendustele 104 ja 105, kus neid väiteid on üksikasjalikult käsitletud.

(116)

Seoses Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate õiguspäraste ootustega, et nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi ei vaadata läbi, viidatakse eespoolsele põhjendusele 100, kus seda on samuti käsitletud Euroopa Kohtu sellekohaste kohtulahendite valguses.

(117)

FESI ja jalanõude liit esitasid väite, et tagasiulatuva mõjuga dumpinguvastaste meetmete kehtestamine on i) praeguse täitemenetlusega hõlmatud importijate diskrimineerimine võrreldes nende importijatega, kelle puhul täideti põhjenduses 6 viidatud kohtuotsuseid Brosmanni ja Aokangi kohta ning kellele maksti tagasi tollimaksud, mis tasuti viie sellise eksportiva tootja jalatsite impordilt, keda need otsused puudutasid, ning ii) praeguse täitemenetlusega hõlmatud eksportivate tootjate diskrimineerimine võrreldes nende viie eksportiva tootjaga, kelle suhtes rakendati Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid ning kellele tulenevalt rakendusotsusest 2014/149/EL ei kohaldatud tollimaksu.

(118)

Seoses väitega diskrimineerimise kohta, tuletab komisjon kõigepealt meelde põhjenduses 93 nimetatud tingimused diskrimineerimise kohta.

(119)

Seejärel tuleb märkida, et erinevus käesoleva täitemenetlusega hõlmatud importijate ning Brosmanni ja Aokangi kohtuotsuste täitmises käsitletavate importijate vahel on see, et viimased otsustasid vaidlustada määruse (EÜ) nr 1472/2006 Üldkohtus, kuna esimesed seda aga ei teinud.

(120)

Liidu institutsiooni otsus, mida otsuse adressaat ei ole ELi toimimise lepingu artiklis 263 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud, muutub adressaadi suhtes lõplikuks. See reegel põhineb eelkõige kaalutlusel, et ajavahemikud, mille jooksul kohtumenetlus tuleb algatada, on mõeldud õiguskindluse tagamiseks, hoides ära olukorra, kus õiguslikke tagajärgi tekitavaid liidu meetmeid saaks lõputult vaidlustada (32).

(121)

Selle liidu õiguse menetluspõhimõttega kaasneb paratamatult kaks gruppi: need, kes vaidlustasid liidu meetme ja kes võisid selle tulemusena saada soodsama positsiooni (nagu Brosmann ja teised neli eksportivat tootjat), ning need, kes ei vaidlustanud liidu meedet. See aga ei tähenda, et komisjon oleks neid kaht poolt kohelnud ebavõrdselt, rikkudes võrdse kohtlemise põhimõtet. Kinnitus, et üks pool langeb teise kategooriasse, kuna nad on teinud teadliku otsuse mitte vaidlustada liidu meedet, ei tähenda diskrimineerimist selle grupi suhtes.

(122)

Seega oli kõigil pooltel liidu kohtus kogu aeg kohtulik kaitse.

(123)

Selles suhtes, mis puutub nende käesolevas rakendamises käsitletud eksportivate tootjate väidetavasse diskrimineerimisse, kellele ei kohaldatud rakendusotsusega 2014/149/EL tollimaksu, tuleb märkida, et nõukogu otsus mitte kehtestada uuesti tollimakse võeti selgelt vastu arvestades konkreetseid asjaolusid selles olukorras ajal, kui komisjon tegi ettepaneku kõnealuste tollimaksude uuestikehtestamise kohta, ning eelkõige põhjusel, et asjaomased dumpinguvastased tollimaksud olid juba tagasi makstud ja pidades silmas, et asjaomasele võlgnikule esitatud esialgne võlateade oli Brosmanni ja Aokangi kohtuotsuste järel tagasi võetud. Nõukogu väite kohaselt põhjustas see tagasimaksmine asjaomastes importijates õiguspäraseid ootusi. Kuna teistele importijatele ei tehtud võrreldavaid tagasimakseid, siis ei ole nad võrreldavas olukorras nendega, keda on käsitletud nõukogu otsusega.

(124)

Igal juhul, asjaolu, et nõukogu otsustas toimida teataval viisil, võttes arvesse eelneva juhtumi konkreetseid olukordi, ei takista komisjonil täita teist kohtuotsust täpselt samal viisil.

(125)

FESI ja jalanõude liit väitsid, et komisjonil ei ole pädevust võtta käesoleva täitemenetluse käigus vastu dumpinguvastast tollimaksu tagasiulatuvalt kehtestavat määrust ning et selline pädevus on igal juhul nõukogul. See väide põhines arutlusel, et kui uurimist taasalustatakse sellest punktist, kus ilmnes õigusvastasus, tuleks kohaldada samu eeskirju, mis kehtisid esialgse uurimise ajal, kui nõukogu võttis vastu lõplikud meetmed. Need isikud väitsid, et kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 37/2014 (33) (nimetatud ka „esimene kaubandusalane koondmäärus“) artikliga 3 ei puuduta ühise kaubanduspoliitika valdkonnas kasutatav uus otsustamismenetlus käesolevat konteksti, võttes arvesse, et enne esimese kaubandusalase koondmääruse jõustumist i) oli komisjon juba vastu võtnud õigusakti (ajutine määrus), ii) olid määrusega (EÜ) nr 384/96 nõutud konsultatsioonid juba algatatud ja läbi viidud, ning iii) komisjon oli juba vastu võtnud ettepaneku nõukogu määruse kohta lõplike meetmete kehtestamiseks. Selle alusel väitsid need isikud, et tuleks kohaldada otsustamismenetlust, mida kasutati enne esimese kaubandusalase koondmääruse jõustumist.

(126)

Selles väites keskendutakse aga uurimise algatamise kuupäevale (mis on tõepoolest oluline seoses muude alusmääruses tehtud oluliste muudatustega), kuid jäetakse tähele panemata, et määruses (EL) nr 37/2014 kasutatakse erinevat kriteeriumi (meetmete vastuvõtmise menetluse algatamine). FESI ja jalanõude liidu seiskoht põhineb seega määruses (EL) nr 37/2014 sätestatud üleminekueeskirja ebaõigel tõlgendamisel.

(127)

Võttes arvesse viidet meetmete vastuvõtmiseks algatatud menetlustele määruse (EL) nr 37/2014 artiklis 3, kus sätestatakse üleminekueeskirjad dumpinguvastaste meetmete vastuvõtmise otsustamismenetluste muutmiseks, ning võttes arvesse menetluse tähendust alusmääruses, siis selle uurimise puhul, mis algatati enne määruse (EL) nr 37/2014 jõustumist, kuid mille puhul komisjon ei algatanud konsultatsiooni asjaomase komiteega meetmete vastuvõtmiseks enne kõnealust jõustumist, kohaldatakse kõnealuste dumpinguvastaste meetmete vastuvõtmise menetluse puhul tõepoolest uusi eeskirju. Sama kehtib menetluste kohta, mille puhul meetmed olid kehtestatud vanade eeskirjade kohaselt, kuid mis tulid läbivaatamisele, või selliste meetmete kohta, mille puhul ajutised tollimaksud olid kehtestatud vanade eeskirjade alusel, kuid lõplike meetmete vastuvõtmise menetlust ei olnud määruse (EL) nr 37/2014 jõustumise ajaks veel algatatud. Teisisõnu, määrust (EL) nr 37/2014 kohaldatakse konkreetse vastuvõtmise menetluse suhtes, aga mitte kogu kõnealuse uurimise ega isegi mitte menetluse aja suhtes.

(128)

Seega oli esimese kaubandusalase koondmäärusega kehtestatud otsustamismenetlus õige menetlus, mida kohaldati.

(129)

Co.rtinaga seoses väideti esialgu, et komisjonil ei ole õiguslikku alust uurida eksportivate tootjate poolt esialgses uurimises esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. Co.rtina väitis, et 31. märtsil 2011 meetmete aegumisega lõpetatud menetlust ei muudetud liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 tehtud otsusega kehtetuks ja seega ei saa seda menetlust uuesti avada.

(130)

Vastuseks neile märkustele osutab komisjon põhjendustele 104 ja 105 eespool.

(131)

Teiseks väitis Co.rtina, et käesoleva menetlusega rikutakse nii alusmääruse artiklis 10 sätestatud tagasiulatuva jõu puudumise kui ka õiguskindluse põhimõtet.

(132)

Mis puutub väitesse tagasiulatuvuse kohta, mis põhineb alusmääruse artiklil 10 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklil 10, siis on alusmääruse artikli 10 lõikes 1, milles järgitakse WTO dumpinguvastase lepingu artikli 10 lõike 1 sõnastust, sätestatud, et ajutisi meetmeid ja lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist. Käesoleval juhul kohaldatakse kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse üksnes nende toodete suhtes, mis lasti vabasse ringlusesse pärast vastavalt alusmääruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 9 lõike 4 alusel vastu võetud ajutise määruse ja vaidlustatud (lõpliku) määruse jõustumist. Tagasiulatuvus alusmääruse artikli 10 lõike 1 tähenduses aga viitab üksnes olukorrale, kui tooted lasti vabasse ringlusse enne meetmete kehtestamist, nagu nähtub selle sätte tekstist ning samuti alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud erandist.

(133)

Komisjon täheldab ka, et käesoleva juhtumi puhul ei ole tegemist ei tagasiulatuvuse ega ka õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste rikkumisega.

(134)

Euroopa Kohtu praktikas tehakse meetme tagasiulatuvuse hindamisel vahet uue eeskirja kohaldamisel olukorra suhtes, mis on muutunud lõplikuks (sellele osutatakse ka kui kehtivale või lõplikult määratletud õiguslikule olukorrale), (34) ning olukorra suhtes, mis tekkis enne uue eeskirja jõustumist, kuid mis ei ole veel lõplik (sellele osutatakse ka kui ajutisele olukorrale) (35).

(135)

Antud juhtumi puhul ei ole olukord, mis hõlmab asjaomaste toodete importi ja mis tekkis määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise aja jooksul, veel lõplikuks muutunud, sest vaidlustatud määruse tühistamise tõttu ei ole nende toodete suhtes kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu veel lõplikult kehtestatud. Samas hoiatati menetluse algatamisteate (36) ja ajutise määruse avaldamisega jalatsiimportijaid sellise tollimaksu kehtestamise võimalikkusest. Liidu kohtute kehtiva praktika kohaselt ei saa ettevõtjad toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele seni, kuni institutsioonid ei ole vastu võtnud haldusmenetlust lõpetavat akti, mis on muutunud lõplikuks (37).

(136)

Käesoleva määruse kohaldamine mõjutab otseselt praeguse olukorra tulevikumõjusid. Tollimakse jalatsitelt on sisse nõudnud riiklikud tolliasutused. Olukord endiselt lahtine, kuna tollimaksude tagasimaksetaotluste osas on lõplikud otsused siiani tegemata. Käesolevas määruses sätestatakse nimetatud impordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär ja seega reguleerib see määrus praeguse olukorra tulevikumõju.

(137)

Isegi kui oleks tegemist tagasiulatuvusega liidu õiguse tähenduses, – mida see ei ole –, oleks selline tagasiulatuvus õigustatud järgmisel põhjusel:

(138)

liidu õiguse olulisi eeskirju võib kohaldada olukordades, mis on tekkinud enne nende eeskirjade jõustumist üksnes niivõrd, kuivõrd kõnealuste eeskirjade tingimustest, eesmärkidest või üldisest kavast nähtub sõnaselgelt, et neid eeskirju tuleb niimoodi kohaldada (38). Eelkõige sedastati kohtuasjas C-337/88 Società agriCo.la fattoria alimantare (SAFA) järgmist: „kuigi üldreeglina on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud jõustumisest varasem kuupäev, võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab üldistes huvides seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud“ (39).

(139)

Praeguse juhtumi puhul on eesmärk täita ELi toimimise lepingu artikli 266 kohaselt komisjonile pandud kohustust. Kuna põhjenduses 12 viidatud kohtuotsuste puhul tegi Euroopa Kohus õigusvastasuse kindlaks ainult kohaldatava tollimaksumäära kindlaksmääramisel ja mitte meetmete endi kohaldamisel (st seoses dumpingu, kahju, põhjuslike seoste ja liidu huvi kindlakstegemisega), ei saanud asjaomastel eksportivatel tootjatel olla õiguspäraseid ootusi, et ei kohaldata mingeid lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid. Sellest tulenevalt ei saa sellist meetmete kehtestamist – isegi juhul, kui seda tehtaks tagasiulatuvalt (kuigi see nii ei ole) – pidada õiguspäraste ootuste rikkumiseks.

(140)

Kolmandaks väitis Co.rtina, et komisjoni väide põhjenduses 46 selle kohta, et Euroopa Kohus tühistas vaidlustatud määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 selles osas, mis puudutab teatavate jalanõude eksporti teatavatelt Hiina ja Vietnami eksportivatelt tootjatelt, ei ole õige selles osas, et määrust (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmäärust (EL) nr 1294/2009 ei muudetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 tehtud otsusega kehtetuks seoses üheksateistkümne asjaomase eksportiva tootjaga, vaid see kohtuotsus muutis need määrused kehtetuks erga omnes mõjuga. Co.rtina väite kohaselt oleks see teiste eksportivate tootjate impordi suhtes põhjendamatu diskrimineerimine, kui komisjon taaskehtestaks dumpinguvastase tollimaksu üksnes üheksateistkümnelt asjaomaselt eksportivalt tootjalt pärit impordi suhtes ja mitte teistelt eksportivalt tootjalt pärit impordi suhtes, keda Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 C & J Clark International Limited ja Puma SE on samaväärselt mõjutanud, samuti oleks see ELi toimimise lepingu artikli 266 rikkumine.

(141)

Seoses väitega teiste eksportivate tootjate impordi diskrimineeriva kohtlemise kohta, keda Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 C & J Clark International Limited ja Puma SE on mõjutanud, märgib komisjon, et käesolevas määruses käsitletavad eksportivad tootjad ja teatavad importijad võivad selles osas taotleda õiguskaitset liidu kohtutes. Muud importijad saavad sellist kaitset liikmesriikide kohtutelt, kes mõistavad õigust liidu tavaõiguse alusel.

(142)

Nagu on öeldud põhjenduses 21, selleks, et täita kohtuotsust liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14 C & J Clark International Limited ja Puma SE, võttis komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2016/223. Nimetatud määruse artiklis 1 palub komisjon riiklikel tolliasutustel talle edastada kõik importijate esitatud taotlused tagastada neile lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida nad tasusid Hiinast ja Vietnamist pärit jalatsite impordilt, mis nad esitasid ühenduse tolliseadustiku artikli 236 alusel ning mille aluseks on asjaolu, et valimisse mittekuuluv eksportiv tootja oli esialgses uurimises taotlenud turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist. Komisjon hindab kõnealust turumajandusliku või individuaalse kohtlemise taotlust ja kehtestab uuesti asjakohase tollimaksu määra. Selle alusel otsustavad riiklikud tolliasutused seejärel dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise või vähendamise.

(143)

Seega, komisjon uurib turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi kogu jalanõude impordi puhul, mille puhul on täidetud ülalnimetatud kriteeriumid, ning kehtestab uuesti dumpinguvastased tollimaksud objektiivsete kriteeriumide alusel, mis on sätestatud alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b ja artikli 9 lõikes 5 enne alusmääruse muutmist. Kõiki teisi valimisse mittekuuluvaid Hiina ja Vietnami eksportivaid tootjaid koheldakse hiljem samal viisil, vastavalt rakendusmääruses (EL) 2016/223 sätestatud menetlusele. Turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi ei hinnata üksnes siis, kui puuduvad avatud riiklikud menetlused, sest sel juhul poleks hindamisel praktilist eesmärki.

(144)

Co.rtina neljanda väite kohaselt oleks diskrimineeriv taaskehtestada dumpinguvastane tollimaks üheksateistkümne asjaomase eksportiva tootja suhtes, arvestades et Brosmanni ja Aokangi käsitlevate kohtuotsuste järel ei kehtestatud uuesti dumpinguvastaseid tollimakse.

(145)

See väide on alusetu. Brosmannilt ja neljalt muult eksportivalt tootjalt importinud importijad, keda käsitleti kohtuasjades C-247/10 P ja C-249/10 P tehtud otsustes, on erinevas tegelikus ja õiguslikus olukorras, kuna need eksportivad tootjad otsustasid seada vaidlustatud määruse kahtluse alla ja kuna neile maksti tagasi nende tollimaksud, seega on nad kaitstud ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõikega 3. Sellist kahtluse alla seadmist ja tagasimaksmist ei ole teiste puhul toimunud. Vt selle kohta ka põhjendusi 118 ja 122 eespool.

(146)

Viiendaks väitis Co.rtina, et käesolevas uurimises on tehtud mitmeid menetluseeskirjade rikkumisi. Esiteks, väitsid nad, võivad asjaomased eksportivad tootjad olla olukorras, kus nad ei saa esitada põhjendatud kommentaare ega täiendavaid tõendeid oma mitu aastat tagasi esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste toetuseks Näiteks, võib juhtuda, et neid äriühinguid enam ei ole või ei ole asjakohased dokumendid enam kättesaadavad.

(147)

Lisaks väitis Co.rtina, et erinevalt esialgsest uurimisest mõjutaksid komisjoni meetmed de facto ja de jure üksnes importijaid, kusjuures importijatel ei ole mingeid võimalusi anda tähenduslikku panust ning nad ei saa ka nõuda, et nende tarnijad teeksid komisjoniga koostööd.

(148)

Komisjon täheldab, et alusmääruses ei nõuta, et komisjon annaks turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist taotlevatele eksportivatele äriühingutele võimaluse täiendada ebatäielikku teavet. Komisjon tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub kohtupraktika alusel tootjal, kes taotleb turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Sel eesmärgil on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus sätestatud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Nagu Euroopa Kohus sedastas Brosmanni ja Aokangi juhtumeid käsitlevas otsuses, ei pea institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peab komisjon hindama, kas asjaomase tootja esitatud tõendid on piisavad selle tõendamiseks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist võimaldada (vt põhjendus 44). Õigus saada ära kuulatud on seotud nende asjaolude hindamisega, kuid ei hõlma õigust täiendada ebatäielikku teavet. Vastasel korral võiks eksportiv tootja, esitades teavet jaokaupa, pikendada hindamist lõpmatult.

(149)

Sellega seoses tuletatakse meelde, et komisjon ei ole kohustatud nõudma, et eksportiv tootja täiendaks oma turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Nagu eelnenud põhjenduses märgitud, võib komisjon hindamise käigus tugineda eksportiva tootja esitaud teabele. Igal juhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad vaidlustanud komisjoni hinnangut nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele ning nad ei ole selgelt väljendanud, millistele dokumentidele või inimestele nad enam tugineda ei saa. Väide on seega niivõrd abstraktne, et institutsioonid ei saa neid probleeme turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamisel arvesse võtta. Kuna see väide põhineb oletusel ja seda ei toetata ühegi konkreetse tõendiga selle kohta, millised dokumendid või inimesed ei ole enam kättesaadavad ning millise tähtsusega on need dokumendid ja inimesed turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamise seisukohast, lükatakse see väide tagasi.

(150)

Seoses väitega, et importijal puuduvad võimalused tähendusliku panuse andmiseks, märgib komisjon järgmist: esiteks, importijatel ei ole õigust kaitsele, kuna dumpinguvastased meetmed ei ole suunatud nende vastu, vaid eksportivate tootjate vastu; teiseks, importijatel oli võimalus teha märkusi selles küsimuses juba haldusmenetluse ajal enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist; kolmandaks, kui importijad arvasid, et selles küsimuses oli tegemist rikkumisega, oleksid nad pidanud tegema vajalikke lepingupõhiseid kokkuleppeid oma tarnijatega, et tagada vajalike dokumentide olemasolu. Seetõttu tuleb kõnealune väide tagasi lükata.

(151)

Kuuendaks väitis Co.rtina, et komisjon ei uurinud, kas dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine on liidu huvides ning väitis, et see meede oleks liidu huvidega vastuolus, sest i) sellega taotletud mõju saavutati juba nende esmasel kehtestamisel; ii) see ei anna liidu tööstussektorile täiendavaid hüvesid; iii) see ei mõjuta eksportivaid tootjaid ja iv) sellega suurendatakse oluliselt liidu importijate kulutusi.

(152)

Käesolev juhtum puudutab vaid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, sest vaid nende puhul on liidu kohtud tuvastanud õigusrikkumise. Liidu huvides on, et määrus (EÜ) nr 1472/2006 jääb täies mahus kehtima. Lisaks on praegune meede liidu finantshuvide kaitseks põhjendatud.

(153)

Seitsmendaks esitas Co.rtina väite, et dumpinguvastast tollimaksu ei saaks selle uuestikehtestamise korral koguda, kuna ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõikega 3 (nüüd liidu tolliseadustiku artikli 103 lõige 1) kehtestatud ajalised piirangud olid aegunud. Co.rtina väite kohaselt oleks selline olukord komisjoni poolt võimu kuritarvitamine.

(154)

Komisjon tuletab meelde, et ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3/liidu tolliseadustiku artikli 103 lõike 1 kohaselt ei kohaldata ajalisi piiranguid, kui esitatakse ühenduse tolliseadustiku artikli 243/liidu tolliseadustiku artikli 44 lõike 2 kohane kaebus, nagu on toimunud praeguste juhtumite puhul, milles käsitletakse ühenduse tolliseadustiku artikli 236/liidu tolliseadustiku artikli 119 alusel esitatud kaebusi. Liidu tolliseadustiku artikli 103 lõike 3 kohase kaebuse võib selle artikli 44 lõikes 2 esitatud selgituse kohaselt esitada selleks, et vaidlustada riiklike tolliasutuste tollimakse kohaldavad otsused kuni riikliku kohtu lõpliku otsuseni, sisaldades vajaduse korral ka viidet eelotsusele. Kolmeaastane ajavahemik algab seega kaebuse esitamise kuupäevast.

(155)

Viimaseks väitis Co.rtina, et kuna Hiina WTOga ühinemise protokolli punkti 15 alapunkti a alapunkt ii aegus 11. detsembril 2016, ei või komisjon enam toetuda esialgses uurimises kasutatud metoodikale Hiina eksportijate puhul kehtiva normaalväärtuse määramisel (st alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a esitatud analoogriigi metoodika).

(156)

Vaidlustatud määruse võeti vastu 2006. aastal. Käesolevas menetluses kohaldatava asjakohane määrus on määrus (EL) 2016/1036. Seetõttu lükatakse see väide tagasi.

(157)

Käesolev määrus on kooskõlas määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,