17.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 311/13

(1)

Kolmandate riikide kodanike, kes ei täida või enam ei täida liikmesriikide territooriumile sisenemise, seal viibimise või elamise tingimusi, tagasisaatmine sellisel viisil, mille puhul on tagatud nende põhiõigused, eriti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ (2) kinnipidamine, on laiaulatuslike jõupingutuste oluline osa, et tagada liidu rändepoliitika usaldatavus ning nõuetekohane ja tõhus toimimine ning vähendada ja vältida ebaseaduslikku rännet.

(2)

Liikmesriikide ametiasutustel on raskusi liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate selliste kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, kellel puudub kehtiv reisidokument.

(3)

Praegu mitterahuldava tagasisaatmismäära suurendamiseks on oluline tõhustada tagasisaatmis- ja tagasivõtmisalast koostööd liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike peamiste päritolu- ja transiitriikidega. Selleks kuluks ära täiustatud Euroopa reisidokument liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks.

(4)

Kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks praegu kasutatavat ühtlustatud reisidokumenti, mis kehtestati nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitusega, (3) kolmandate riikide ametiasutused laialdaselt ei aktsepteeri, muu hulgas seetõttu, et selliste dokumentide turvastandardid on ebapiisavad.

(5)

Seepärast on vaja edendada seda, et kolmandad riigid aktsepteeriksid tagasisaatmise viitedokumendina täiustatud ja ühtset Euroopa reisidokumenti liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks.

(6)

Liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise ja tagasivõtmise hõlbustamiseks tuleks kehtestada turvalisem ja ühtne Euroopa reisidokument liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (Euroopa tagasisaatmise reisidokument). Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi täiustatud turvaelemendid ja tehniline kirjeldus peaksid lihtsustama selle tunnustamist kolmandate riikide poolt. Nimetatud dokument peaks seega hõlbustama tagasisaatmise korraldamist liidu või liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud tagasivõtulepingute ja muude kokkulepete raames, aga ka ametlike lepingutega hõlmamata tagasisaatmisega seonduva koostöö raames kolmandate riikidega.

(7)

Oma kodanike tagasivõtmine on rahvusvahelise tavaõiguse järgi kohustus, mida peavad täitma kõik riigid. Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tuvastamise puhul ning dokumentide, sealhulgas Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi väljastamise puhul tuleks asjakohasel juhul teha koostööd diplomaatiliste esindustega ja pidada läbirääkimisi kolmandate riikidega, kes sõlmivad kas liidu või liikmesriikidega tagasivõtulepingud.

(8)

Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud tagasivõtulepingutes tuleks tunnustada Euroopa tagasisaatmise reisidokumenti. Liikmesriigid peaksid Euroopa tagasisaatmise reisidokumenti tunnustama kahepoolsetes lepingutes ja muudes kokkulepetes, aga ka tagasisaatmisega seonduva koostöö raames kolmandate riikidega, kellega ametlikke lepinguid sõlmitud ei ole. Liikmesriigid peaksid tegema jõupingutusi, et tagada Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi tõhus kasutamine.

(9)

Euroopa tagasisaatmise reisidokument peaks aitama vähendada liikmesriikide ja kolmandate riikide ametiasutuste, sealhulgas konsulaarteenistuste haldus- ja bürokraatlikku koormust ning lühendada haldusmenetlusi, mis on vajalikud riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja tagasivõtmiseks.

(10)

Käesoleva määrusega tuleks ühtlustada vaid Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi vormi, turvaelemente ja tehnilist kirjeldust ning mitte selle väljaandmist käsitlevaid eeskirju.

(11)

Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi sisu ja tehnilist kirjeldust tuleks ühtlustada, et tagada kõrged tehnilised ja turvastandardid, eriti järeletegemise ja võltsimise vastaste kaitsemeetmete valdkonnas. Euroopa tagasisaatmise reisidokument peaks olema varustatud üldiselt äratuntavate turvaelementidega. Seepärast tuleks ka Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi suhtes kohaldada nõukogu määruses (EÜ) nr 333/2002 (4) sätestatud turvaelemente ja tehnilist kirjeldust.

(12)

Selleks et muuta Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi teatavaid vähem olulisi elemente, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (5) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(13)

Seoses isikuandmete töötlemisega käesoleva määruse raames täidavad pädevad asutused käesoleva määruse kohaldamiseks vajalikke ülesandeid kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ (6).

(14)

Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriigi territooriumile sisenemise nõudeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2016/399 (7) – Schengeni acquis'l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu poolt otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(15)

Niivõrd, kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399, kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ (8); seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(16)

Niivõrd, kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399, kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (9); seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(17)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399 – endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (10) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (11) artiklis 1 osutatud valdkonda.

(18)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399 – endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (12) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artiklis 1 osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (13) artikliga 3.

(19)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399 – endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (14) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artiklis 1 osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (15) artikliga 3.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid kavandatava meetme mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

Ühtsete tingimuste kehtestamiseks ja mõistete selguse tagamiseks on asjakohane võtta käesolev õigusakt vastu määruse vormis.

(22)

Liikmesriigid peaksid täitma oma vastavaid kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest ja liidu õigusest, eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, eeskätt mis puudutab artiklis 19 sätestatud kaitset tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral ning artikli 24 lõikes 2 osutatud kohustust.

(23)

Nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,

a)

ees- ja perekonnanimi, sünniaeg, sugu, kodakondsus, eritunnused ja aadress kolmandas riigis, kuhu kolmanda riigi kodanik tagasi pöördub (kui see on teada);

b)

kolmanda riigi kodaniku foto;

c)

väljaandev asutus, väljaandmise kuupäev, koht, ning kehtivusaeg;

d)

teave kolmanda riigi kodaniku lahkumise ja saabumise kohta.