1.6.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 144/11

(1)

Kriisilahenduse raames on oluline, et kriisilahendusasutustel oleksid piisavad suunised, et tagada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi nõuetekohane ja järjepidev kohaldamine kogu liidus. Üldpõhimõte on, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit võib kohaldada kõigi kohustuste suhtes, välja arvatud juhul, kui need on direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõikes 2 sõnaselgelt välja jäetud. Seepärast ei tuleks ühtegi kohustust pidada alaliselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja jäetuks, välja arvatud juhul, kui kohustus kuulub nende kohustuste loetellu, mis on sõnaselgelt kõnealuses sättes välistatud. Juba kriisilahenduse kavandamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise etapis peaks kriisilahendusasutus püüdma vähendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välistamist, et järgida põhimõtet, mille kohaselt aktsionärid ja võlausaldajad kannavad kriisilahenduse kulud.

(2)

Kriisilahenduse üldpõhimõte on, et aktsionärid ja võlausaldajad katavad kriisilahendusmenetluses tekkiva kahjumi vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule tavalise maksejõuetusmenetluse korral. Samuti tuleks sama klassi võlausaldajaid kohelda võrdselt. Selle taustal tuleb selgelt määratleda kriisilahendusasutuste kaalutlusõigus, mida nad võivad kasutada, kui otsustavad jätta teatavad kohustused täielikult või osaliselt välja kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast ja kanda kahjumi edasi teistele võlausaldajatele või vajaduse korral kriisilahendusfondidele. Seega tuleb rangelt piiritleda need asjaolud, mille alusel võib võlausaldajad jätta kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja, ja mis tahes kõrvalekalle sama nõudeõiguse järgu võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest (nn pari-passu põhimõte) peab olema proportsionaalne, põhjendatud avaliku huviga ja mittediskrimineeriv.

(3)

Oluline on luua kriisilahendusasutuste jaoks raamistik, mille alusel nad kasutavad oma õigust jätta kohustus või kohustuste klass kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõikes 3 sätestatud erandjuhtudel. Sellega tagatakse suurem selgus konkreetse kriisilahendusstsenaariumi kohta. Siiski on vaja teatavat paindlikkust, et kriisilahendusasutused saaksid iga juhtumi puhul eraldi hinnata, kas erandid on tingimata vajalikud ja proportsionaalsed.

(4)

Otsus kasutada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit (või teisi kriisilahenduse vahendeid) tuleks teha, lähtudes direktiivi 2014/59/EL artikli 31 lõike 2 kohaste kriisilahenduse eesmärkide saavutamisest. Kõnealustest kriisilahenduse eesmärkidest tuleks lähtuda ka vahendi kasutamist käsitleva otsuse tegemisel, sealhulgas otsus jätta kohustus või kohustuste klass teataval juhul välja kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast.

(5)

Vastavalt nendele põhimõtetele tuleks direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 kohast võimalust, mis käsitleb allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise välistamist teatavate kohustuste puhul osaliselt või täielikult, piirata minimaalselt vajalikuga, et saavutada kohustuste väljajätmist õigustavad eesmärgid. Selleks tuleks võimaluse korral eelistada kohustuse täielikule kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast väljajätmisele osalist väljajätmist, piirates selle allahindamise ulatust, kui see on piisav eesmärgi saavutamiseks.

(6)

Kui kriisilahendusasutused kasutavad erandkorras õigust kohustus või kohustuste klass täielikult või osaliselt välistada, ei tohiks see mõjutada kriisilahendusasutuste kohustust tagada, et krediidiasutused või investeerimisühingud ja konsolideerimisgrupid oleksid kriisilahenduskõlblikud ja et neil on piisavad vahendid omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks, et katta kriisilahenduses tekkiv kahjum ja tagada rekapitaliseerimine vastavalt kriisilahenduse kavale. Direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõike 6 punkti c kohaselt peavad asjaomased kriisilahendusasutused võtma arvesse kõiki võimalikke välistamisi, kui kontrollitakse, kas krediidiasutusel või investeerimisühingul on piisav kahjumi katmise ja rekapitaliseerimise võime. Kui teatavate kohustuste väljajätmine kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast vähendaks oluliselt kriisilahenduses kasutada olevat kahjumi katmise ja rekapitaliseerimise võimet, peaks kriisilahendusasutus kaaluma sellise võimaliku väljajätmise vajadust omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuete kehtestamisel vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõike 6 punktile c.

(7)

Võttes arvesse asjaolu, et kriisilahendusasutuse võimalus välistada kohustus või kohustuste klass direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 alusel kohustuste või nõudeõiguste teisendamisest on oma olemuselt erandlik, peab kriisilahendusasutuse hinnang olema põhjendatud. Kui selline väljajätmine eeldab kriisilahendusfondi kasutamist, peaks kriisilahendusasutus esitama mõjuva selgituse väljajätmise aluseks olevate erandlike asjaolude kohta. See selgitus on vajalik selleks, et komisjon saaks täita vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõikele 12 oma ülesannet, mille kohaselt peab komisjon 24 tunni jooksul alates teate (kriisilahendusasutuse otsus välistada teatavad kohustused) saamisest otsustama, kas pakutud väljajätmine keelata või nõuda selle muutmist. Kriisilahendusasutuse poolt komisjonile esitatud selgitus peaks olema proportsionaalne ja peaks võtma arvesse olukorra võimalikku kiireloomulisust.

(8)

Kriisilahenduse korral tuleks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude arvestamisel arvesse võetud kohustused põhimõtteliselt alati teisendada ulatuses, mida on vaja, et katta kahjum ning rekapitaliseerida krediidiasutus või investeerimisühing, kui kriisilahendusasutused näevad kriisilahenduse kavandamise ajal ette, et need kohustused aitavad usaldusväärsel ja teostataval viisil kaasa kahjumi katmisele ja rekapitaliseerimisele. Erandjuhtudel, kui kriisilahendusasutus peab kasutama direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 kohast välistamist, mida ei ole kaalutud kriisilahenduse kavandamisel, ja kui selline välistamine eeldab kriisilahendusfondi kasutamist, peaks kriisilahendusasutus selgitama, millistel erandlikel asjaoludel on välistamine põhjendatud, ja esitama põhjused, miks kriisilahendusasutus ei saanud neid erandlikke asjaolusid kriisilahenduse kavandamisel ette näha. Nende tegurite selgitamise nõuet tuleks kohaldada proportsionaalselt ja asjakohaselt, võttes arvesse õigeaegse kriisilahenduse vajadust.

(9)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõikes 3 sätestatud võimalust jätta kohustused kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja tuleks kasutada täielikus kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega. Eelkõige ei tohiks see mõjutada muude võlausaldajate kaitsemeetmeid, nimelt põhimõtet, et ükski võlausaldaja ei peaks kandma suuremat kahjumit kui see, mida ta oleks kandnud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalise maksejõuetusmenetluse alusel. Kriisilahendusasutused peaksid suhtuma tähelepanelikult sellesse, et on vaja kinni pidada garantiidest ja et on oht, et nende mittejärgmine võib kahjustada võlausaldajaid, kui nad kohaldavad direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 kohaseid erandeid ja valmistavad ette kriisilahenduse kava. Asjaolu, et kohtud võivad vaadata läbi kriisilahendusasutuse otsuse jätta kohustus välja, ei peaks aga olema ainus põhjus edasiseks välistamiseks. See ei tohiks mõjutada kriisilahenduse meetmeid käsitlevate varasemate kohtuotsuste nõuetekohast arvessevõtmist, kui need on konkreetse juhtumi puhul asjakohased.

(10)

Kriisilahendusasutuse üldist suutlikkust välistada kohustusi piirab asjaolu, et kahjumi, mida võlausaldajad ei kanna välistamise tõttu täielikult, võib kriisilahendusrahastu katta vaid siis, kui aktsionärid ja võlausaldajad on panustanud summaga, mis on vähemalt 8 % krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste kogusummast, omavahendid kaasa arvatud.

(11)

Välistamist tuleks kaaluda juhtumipõhiselt ja analüüsida vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõikele 3 välistamisega seotud iga võimaliku põhjuse asjakohaseid aspekte selle asemel, et analüüsida asjaomaste krediidiasutuste või investeerimisühingute eripära eraldi. See lähenemisviis peaks tagama, et erandlikke asjaolusid arvestatakse järjekindlalt ja välditakse tarbetuid konkurentsimoonutusi. Krediidiasutuse või investeerimisühingu omadusi (nt suurus, omavaheline seotus või keerukus) tuleks võtta vajaduse korral arvesse, et hinnata, kas on täidetud tingimused, mille alusel on põhjendatud kohustuse väljajätmine kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisest. Need omadused ei peaks siiski automaatselt õigustama sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste väljajätmist kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast.

(12)

Mõni üldisemat laadi tegur, näiteks turutingimused, maksejõuetuse asjaolud või krediidiasutusele või investeerimisühingule tekkinud kahjumi tase, võib mõjutada selle tõenäosust, et ilmnevad direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõikes 3 määratletud erandlikud asjaolud. Sellised üldised tegurid ei tohiks siiski lisaks direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 punktides a–d loetletud põhjustele olla iseenesest aluseks täiendavatele väljajätmistele.

(13)

Kui kriisilahendusasutus kaalub, kas on täidetud üks või enam kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast väljajätmist õigustavat asjaolu, peaks ta võtma arvesse aega, mille möödumisel ei saa krediidiasutust või investeerimisühingut lähitulevikus ohustavat maksejõuetust enam nõuetekohaselt käsitleda. Pärast seda, kui igale krediidiasutusele või investeerimisühingule on koostatud kriisilahenduse kava, määratud kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded ja kõrvaldatud kriisilahendust pärssivad takistused, eeldatakse, et krediidiasutusel või investeerimisühingul on vajalik võime kahjumi kandmiseks ja rekapitaliseerimiseks. Kriisilahendusskeem peaks olema kooskõlas kriisilahenduse kava ja ka kriisilahendusstrateegiaga, välja arvatud siis, kui juhtumi asjaolude arvessevõtmisel hindab kriisilahendusasutus, et kriisilahenduse eesmärgid saavutatakse tõhusamalt, kui võetakse muid kui kriisilahenduse kavas sisalduvaid meetmeid.

(14)

Aja jooksul, mis eelneb kriisilahenduse kavade ja omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuete vastuvõtmisele, ja kui kriisilahendusasutusel on olnud piiratud aeg, et teha otsus kriisilahendusstrateegia üksikasjaliku rakendamise kohta, on tõenäoline, et esineb olukordi, mil kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit ei ole mõistliku aja jooksul võimalik kohaldada kõigi kõlblike kohustuste suhtes. „Mõistliku aja“ kindlaksmääramisel tuleks lähtuda kiirusest ja sellest, kui kindel on kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise lõpetamine teatavaks kuupäevaks, et ettevõte tõhusalt stabiliseerida. Kui kõiki kõnealuseks kuupäevaks teatavate kohustuste teisendamiseks vajalikke ülesandeid ei ole võimalik täita, tuleks nende kohustuste teisendamist pidada „mõistliku aja“ jooksul võimatuks. Otsus selle kohta, millal „raske“ muutub „võimatuks“, tuleks teha nende kriteeriumide alusel, millega määratletakse „mõistlik aeg“.

(15)

Põhimõtteliselt on kolmanda riigi õigusnormidega reguleeritavad kohustused kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohased niivõrd, kui nad ei ole artikli 44 lõike 2 alusel välja jäetud. Artiklis 55 sätestatud mehhanismiga suurendatakse tõenäosust, et neid kohustusi on võimalik mõistliku aja jooksul teisendada. Sama oluline on direktiivi 2014/59/EL artiklis 67 sätestatud kriisilahendusasutuste õigus nõuda, et haldur, pankrotihaldur või muu isik, kes kontrollib kriisilahendusmenetluses olevat krediidiasutust või investeerimisühingut, võtaks kõik vajalikud meetmed, et tagada kolmanda riigi õigusnormidega reguleeritavate kohustuste allahindamise või konverteerimise jõustumine. Arvestades aga asjaolu, et neid kohustusi ei reguleeri ELi õigus, jääb siiski oht, et erandjuhtudel, kriisilahendusasutuse pingutustest ja artikli 67 kohase kaalutlusõiguse kasutamisest hoolimata esineb probleeme selliste kohustuste teisendamisel mõistliku aja jooksul.

(16)

Teatavate kohustuste teisendamise korral võib praktiliseks takistuseks osutuda see, et kohustuse summa ei ole kindlaks määratud või on seda raske kindlaks määrata sel etapil, mil kriisilahendusasutus kohaldab kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit. See võib puudutada tagatud kohustusi, mille väärtus ületab tagatise väärtust, või kohustusi, mis sõltuvad tulevastest ebakindlatest sündmustest, näiteks bilansivälised kirjed või kasutamata krediidilimiidid. Need takistused saab kõrvaldada asjakohase hindamisega, näiteks kohustuse tühistamisega ja selle väärtuse kindlaksmääramisega hindamise kaudu, kasutades asjakohast hindamismeetodit või kohaldades nn virtuaalset väärtuskärbet.

(17)

Ehkki teatavas olukorras võib ka tuletisinstrumentide teisendamine osutuda raskeks, on direktiivi 2014/59/EL artiklis 49 selgelt sätestatud tuletisinstrumentide teisendamine (pärast positsioonide sulgemist). Asjaolu, et pärast sulgemist võib lühikese aja jooksul olla keeruline määrata kindlaks tasaarvestatud summa, ei tohiks sellega kaasneda automaatne välistamine, kuna seda võidakse läbi viia ka asjakohaseid hindamismeetodeid kasutades, nagu komisjon on sätestanud direktiivi 2014/59/EL artikli 49 lõikes 5, eelkõige ajutise hindamise etapis. Selleks tuleks krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt nõuda, et nad tõendaksid oma suutlikkust esitada kriisilahenduse eesmärgil läbiviidavaks hindamiseks vajalikku teavet. Eelkõige peaksid kriisilahendusasutused tagama, et krediidiasutused ja investeerimisühingud suudavad esitada nõutavat ajakohastatud teavet kriisilahendusstrateegiaga ette nähtud tähtaja jooksul, et toetada eelkõige direktiivi 2014/59/EL artikli 36 kohast usaldusväärset hindamist enne kriisilahendust ja selle ajal. Lisaks on suunistes sätestatud, et kriisilahendusasutused peaksid kaaluma krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt vara võõrandamise nõudmist, mis raskendab oluliselt hindamise teostatavust.

(18)

Direktiivi 2014/59/EL artiklis 2 on määratletud kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid. Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakt, et täiendavalt täpsustada asjaolusid, mille korral teatavad tegevused, teenused ja toimingud võivad kuuluda kriitiliste funktsioonide või põhiäriliinide määratluse alla. Sellega seoses ei ole äriliini kasumlikkus iseenesest piisav põhjus, et jätta teisendamisest välja kõnealuse äriliiniga seotud kohustused. Väljajätmine võib siiski olla põhjendatud siis, kui põhiäriliini säilitamine on oluline kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks, sealhulgas kriitiliste funktsioonide säilitamiseks, kui põhiliste pangaoperatsioonide ja -tehingute tegemist ning teenuste osutamise jätkamist edendatakse nende eesmärkide saavutamiseks.

(19)

Kriisilahendusasutused võivad välistada vaid kohustused, mis on vajalikud riskijuhtimise (riskimaandus) eesmärgil kriitiliste funktsioonide kontekstis, kui riskijuhtimist (riskimaandus) tunnistatakse usaldatavusnõuete kohaldamise eesmärgil ja see on keskse tähtsusega kriitiliste funktsioonidega seotud tegevuse säilitamiseks, nii et kui riskide maandamine lõpetataks, oleks kriitilise funktsiooni jätkumine tõsiselt ohus.

(20)

Samuti võivad kriisilahendusasutused välistada vaid kohustused, mis on vajalikud riskijuhtimise (riskimaandus) eesmärgil kriitiliste funktsioonide kontekstis, nii et kui riskijuhtimise meede lõpetataks, ei oleks krediidiasutusel või investeerimisühingul võimalik seda asendada mõistlikel tingimustel ja kriitilise funktsiooni säilitamist võimaldava aja jooksul, näiteks riskimarginaali või hindamisega seotud ebakindluse tõttu.

(21)

Finantsraskuste ülekanduva mõju ärahoidmine, et vältida finantssüsteemile tekkivat suurt ebasoodsat mõju, on veel üks järgmine kriisilahenduse eesmärk, mis võib õigustada kohustuse väljajätmist kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisalast. Igal juhul peaks kõnealuse vahendi kohaldamisalast väljajätmine nimetatud põhjusel toimuma ainult siis, kui see on hädavajalik ja proportsionaalne, aga ka siis, kui finantsraskuste ülekanduv mõju on nii tugev, et leviks kõikjale ja häiriks tõsiselt finantsturgude toimimist viisil, mis võib põhjustada tõsiseid häireid liikmesriikide või liidu majanduses.

(22)

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamisega võib lahutamatult kaasneda teatav finantsraskuste ülekandumise oht. Seadusandlik otsus sätestada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend direktiivis 2014/59/EL peamise kriisilahenduse vahendina ja põhimõte, mille kohaselt võlausaldajad ja aktsionärid peaksid katma kahjumi, tähendab seda, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamisega kaasnevat finantsraskuste ülekandumise ohtu ei tohiks automaatselt pidada põhjuseks, mille alusel jätta kohustused kõnealuse vahendi kohaldamisalast välja. Seega peaksid kriisilahendusasutused neid põhjuseid hoolikalt hindama ja selgitama, et kohustuse väljajätmine kõnealuse vahendi kohaldamisalast põhineb sellel, et see kohustus põhjustab tõenäolisemalt direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 punktis c kirjeldatud finantsraskuste suuremat levimist kui need kohustused, mis ei ole välja jäetud. Selleks peaksid kriisilahendusasutused lähtuma hindamisel asjakohastest meetoditest, sealhulgas kvantitatiivsest analüüsist, et määrata kindlaks finantsraskuste ulatusliku levimise ja liikmesriikide või liidu majandusele tõsiste häirete põhjustamise risk ja tõsidus.

(23)

Vajadust välistada kohustus finantsraskuste ulatusliku levimise tõttu võivad mõjutada turutingimused kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise ajal, eelkõige siis, kui ettevõtte maksejõuetus langeb ajale, mil finantssüsteem on suure stressi olukorras või kannatab usalduse puudumise all. Kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel tuleks analüüsida riski, mille kohaselt kriisilahenduse vahendite ja õiguste kohaldamisel võib olla märkimisväärne otsene või kaudne ebasoodne mõju finantsstabiilsusele ja turu usaldusele, nagu on nõutud direktiivi 2014/59/EL lisa C jao punktis 26. Kui kriisilahendusasutus jätab kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja nimetatud direktiivi artikli 44 lõike 3 kohase kohustuse finantsraskuste ulatusliku levimise riski alusel, tuleb kriisilahendusasutusel selgitada, miks ei kõrvaldatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist pärssivaid takistusi kriisilahenduse kavandamise ajal, kui need teisendamise kohaldamisalast väljajätmised viivad kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaoludeni. Samuti peaks kriisilahendusasutus hindama, kas finantsraskuste ülekanduv mõju tuleneb kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisest kõnealuste kohustuste suhtes või on see selle tõttu märkimisväärselt suurem, või tekib see krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse tõttu.

(24)

Finantsraskuste ulatusliku levimise risk võib olla otsene, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vastaspoolte kantav otsene kahjum põhjustab neile ja omakorda nende vastaspooltele kohustuste täitmata jätmist või tõsiseid maksevõimeprobleeme. Võimalus, et üks või enam finantseerimisasutust muutub kõnealuse vahendi kohaldamise otsese tulemusena maksejõuetuks või satub raskustesse, ei tohiks tuua automaatselt kaasa kohustuste väljajätmist kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast. Seda käsitlevad otsused tuleks teha proportsionaalselt süsteemsete riskidega, mis võivad tekkida finantsraskuste mõju otsese ülekandumise tõttu.

(25)

Finantsraskuste ulatusliku levimise oht võib olla ka kaudne, näiteks võib selle põhjuseks olla teatavate turuosaliste (näiteks hoiustajad) usalduse vähenemine või varahinnad. Finantsraskuste mõju kaudse ülekandumise oht võib olla suur siis, kui kaotatakse usaldus (jae- ja hulgimüügi-) rahastamisturgude vastu – pakkumise kokkukuivamine, rangemad võimendustagatise nõuded üldiselt või neile krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kellel on maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühinguga sarnased omadused, või likviidsusprobleemidega krediidiasutuste või investeerimisühingute varade kiirmüük.

(26)

Teatavate kohustuste teisendamise korral võib kohustuste väärtus väheneda, kui need kohustused on osa edukast äriliinist, mis muidu annaks olulist lisandväärtust pangale, näiteks müügi korral erasektori ostjale. Selleks et kriisilahendusasutus saaks kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja jätta kohustuse või kohustuste klassi, peaks säilinud väärtus olema piisav, et parandada (potentsiaalselt) nende välistamata võlausaldajate olukorda võrreldes nende olukorraga siis, kui kõnealuseid kohustusi ei oleks jäetud teisendamisest välja. Seepärast võivad kriisilahendusasutused jätta kohustuse välja kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 punktile d siis, kui kohustuse väljajätmisest tulenev kasu on teistele võlausaldajatele suurem kui nende panus kahjumi katmisesse ja rekapitaliseerimisesse juhul, kui väljajätmist ei oleks toimunud. Selline olukord võib esineda siis, kui säilinud väärtuse saaks selgelt kindlaks määrata erasektori ostja makstud tasu vastava tõusu põhjal.

(27)

Seoses kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast väljajätmise potentsiaalse kasu hindamisega väärtuse säilitamise seisukohast antakse komisjonile direktiivi 2014/59/EL artikli 36 lõikes 16 ja artikli 49 lõikes 5 volitused võtta vastu regulatiivsed tehnilised standardid, mis käsitlevad hindamist kriisilahenduse eesmärgil ja tuletisinstrumentide hindamist. Sõltuvalt kohaldatavast metoodikast võib täiendav kahjum tuleneda tuletisinstrumentide positsioonide sulgemisest ja ületada vastava kohustuse teisendamise võimalused, tuues kaasa täiendava kahjumi, mis võib suurendada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu teiste võlausaldajate kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise koormat. Täiendav kahjum võib tuleneda vastaspoolel tekkinud asenduskuludest või kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kuludest, et taastada avatuks jäänud tagatised, mis ei kajastu tuletisinstrumentide väärtuses nende müügi jätkumise korral. Sellisel juhul peaks kriisilahendusasutus hindama, kas väärtuse vähenemine tähendaks seda, et nende võlausaldajate kantav kahjum, kelle kohustusi ei välistatud, oleks suurem kui siis, kui kõnealune kohustus oleks jäetud teisendamise kohaldamisalast välja. Puhtalt spekulatiivsed ootused väärtuse võimalikule suurenemisele ei saa olla teisendamise kohaldamisalast väljajätmise põhjuseks,

a)

erandlikud asjaolud, mis erinevad kriisilahenduse kavandamise ajal esinenud asjaoludest, nii et need kohustused tuleb kriisilahenduse meetme võtmise ajal jätta kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kohaldamisalast välja;

b)

väljajätmise põhjus, eeskätt see, miks väljajätmiseni viinud erandlikke asjaolusid ei olnud võimalik kriisilahenduse kavandamise ajal ette näha;

c)

kui väljajätmise vajadus oli kriisilahenduse kavas ette nähtud, siis see, kuidas kriisilahendusasutus käsitles seda vajadust, et takistada selle muutumist kriisilahenduskõlblikkust pärssivaks.

a)

kuidas/kas on täidetud käesoleva määruse artiklites 5 ja 6 sätestatud nõuded ja

b)

miks välistamise vajadust ei olnud võimalik arvesse võtta direktiivi 2014/59/EL artikli 36 kohase asjakohase hindamismeetodiga.

a)

kuidas/kas on täidetud käesoleva määruse artiklis 7 sätestatud nõuded;

b)

miks on välistatavad kohustused selgelt kindlaks määratud kriitiliste funktsioonide täitmise või põhiäriliinide jätkamise seisukohast asjakohasemad kui kohustused, mida ei välistata.

a)

kuidas/kas on täidetud käesoleva määruse artiklis 8 sätestatud nõuded;

b)

põhjused, miks välistatud kohustused põhjustavad tõenäolisemalt kui välistamata kohustused direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 3 punktis c kirjeldatud finantsraskuste ulatuslikku levimist.

a)

kriisilahendusasutus on kohustatud esitama kriisilahenduse kavas nende protsesside kirjelduse, millega tagada asjakohase ajavahemiku jooksul teabe kättesaadavus direktiivi 2014/59/EL artiklite 36 ja 49 kohaseks väärtuse hindamiseks;

b)

kriisilahendusasutus on kohustatud kõrvaldama krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduskõlblikkust pärssivad takistused, sealhulgas asjaolud, mis võivad põhjustada välistamise, mida on võimalik ette näha kriisilahendamise kavandamise protsessis, kui need võimalikud välistamised viivad kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistusteni.

a)

millal tuleb allahindamise summa lõplikult kindlaks määrata;

b)

mis ajaks tuleb kõnealuste kohustuste teisendamiseks vajalikud ülesanded sooritada, et saavutada kriisilahenduse eesmärgid, võttes arvesse kriisilahenduse meetme aegset olukorda.

a)

vajadus avaldada teisendamist käsitlev otsus ja määrata kindlaks teisendamise summa ja selle lõplik jaotus eri võlausaldajate rühmade vahel;

b)

sellise otsuse edasilükkamise mõju turu usaldusele, sellised võimalikud turureaktsioonid nagu likviidsete vahendite väljavool, kriisilahenduse meetme tõhusus, võttes arvesse mõlemat järgmist aspekti:

c)

turgude lahtiolekuajad niivõrd, kui need võivad mõjutada kriitiliste funktsioonide jätkumist ja finantsraskuste mõju ülekandumist;

d)

kapitalinõuete täitmise tähtpäev(ad);

e)

kuupäevad, mis ajaks peavad olema tasutud krediidiasutuse või investeerimisühingu maksed, ja asjaomaste kohustuste tähtaeg.

a)

kohustuse või kohustuste klassi kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine kahjustaks funktsiooni rahastamise kättesaadavuse või vastaspooltest (näiteks vastaspooled riskide maandamisel), taristust või krediidiasutusele või investeerimisühingule sellistest teenuse osutajatest sõltuvuse tõttu, kes kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise järel ei saaks või ei sooviks jätkata krediidiasutuste või investeerimisühinguga tehinguid;

b)

kõnealune kriitiline funktsioon on krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt kolmandatele isikutele osutatav teenus ja selle osutamine sõltub kohustuse katkematust toimimisest.

a)

riskijuhtimist (riskimaandust) tunnistatakse usaldatavusnõuete kohaldamise eesmärgil ja see on keskse tähtsusega kriitiliste funktsioonidega seotud tegevuse säilitamiseks;

b)

krediidiasutusel või investeerimisühingul oleks võimatu mõistlikel tingimustel ja kriitilise funktsiooni säilitamise jaoks vajaliku aja jooksul asendada lõpetatud riskijuhtimise meedet.

a)

kriisilahendusasutuse hinnangul on rahastamine oluline kriitilise funktsiooni säilitamiseks;

b)

arvestades käesoleva määruse artiklit 6 oleks krediidiasutusel või investeerimisühingul võimatu asendada rahastamine kriitilise funktsiooni säilitamise jaoks vajaliku aja jooksul.

a)

selle tähtaeg;

b)

rahastamiskulude oodatav suurenemine, mis ei ohusta kriitilise funktsiooni jätkumist;

c)

oodatav võimalik tulevane kasu.

a)

asjaomaste vastaspoolte suhtes olevate riskipositsioonide arvessevõtmine seoses riskiga, et selliste riskipositsioonide teisendamine võiks põhjustada uusi maksejõuetuse olukordi;

b)

maksejõuetuse ohus olevate vastaspoolte süsteemne olulisus, eelkõige seoses teiste finantsturu osaliste ja finantsturu taristu pakkujatega.

a)

nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute arv, suurus ja omavaheline seotus, millel on kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühinguga sarnased tunnused, niivõrd kuivõrd see võib põhjustada üldise usalduse vähenemise pangandussektoris või finantssüsteemis laiemalt;

b)

nende füüsiliste isikute arv, keda kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine võib otseselt ja kaudselt mõjutada, kriisilahenduse nähtavus ja meediakajastus, niivõrd kuivõrd see võib oluliselt ohustada üldist usaldust panganduse või finantssüsteemi vastu laiemalt;

c)

nende vastaspoolte arv, suurus ja omavaheline seotus, keda kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine mõjutab, sealhulgas pangandusvälise sektori turuosalised, ja nende kriitiliste funktsioonide olulisus, mida vastaspooled täidavad;

d)

vastaspoolte võimalused kasutada muid teenusepakkujaid selliste funktsioonide täitmiseks, mida on hinnatud asendatavaks, võttes arvesse konkreetset olukorda;

e)

see, kas paljud vastaspooled lõpetavad kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise tulemusena rahastamise või tehingute tegemise teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingutega, või kas turud lõpetavad selliste turuosaliste suhtes teostatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise tulemusena nõuetekohase toimimise, eelkõige juhul, kui kaob üldine usaldus turu suhtes või tekib paanika;

f)

lühiajalise rahastamise või suuremahuliste hoiuste ulatuslik tühistamine;

g)

nende krediidiasutuste või investeerimisühingute arv, suurus või olulisus, mida ohustavad varajase sekkumise tingimuste täitmine, või direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõike 4 kohane maksejõuetuse või tõenäolise maksejõuetusega seotud tingimuste täitmine;

h)

kriitiliste funktsioonide seiskumise oht või selliste funktsioonide osutamise oluline kallinemine [mida tõendab turutingimuste muutumine nende funktsioonide või nende kättesaadavuse jaoks] või vastaspoolte ja muude turuosaliste ootused;

i)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute aktsiahindade või nende hoitavate varade hindade ulatuslik ja märkimisväärne langus, eelkõige siis, kui see võib mõjutada nende kapitalipositsiooni;

j)

krediidiasutustele ja investeerimisühingutele kättesaadava lühi- ja pikaajalise rahastamise üldine ja ulatuslik vähenemine;

k)

märkimisväärsed häired pankadevahelise rahastamise turul, mida tõendab võimendustagatise nõuete oluline suurenemine ja krediidiasutustele ja investeerimisühingutele kättesaadavate tagatiste vähenemine;

l)

krediidiriski kindlustushindade ulatuslik ja oluline suurenemine või krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsolukorra seisukohast oluliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute või teiste turuosaliste krediidireitingute halvenemine.