KOMISJONI SOOVITUS (EL) 2016/1374,

27. juuli 2016,

mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 292,

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Liit on rajatud ühistele väärtustele, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja mille hulka kuulub ka õigusriigi põhimõtte austamine. Komisjoni ülesanne pole mitte ainult tagada ELi õiguse järgimine, vaid koos Euroopa Parlamendi, liikmesriikide ja nõukoguga vastutab ta ka liidu ühiste väärtuste kindlustamise eest.

(2)

Seetõttu, arvestades oma aluslepingutest tulenevaid ülesandeid, võttiski komisjon 11. märtsil 2014 vastu teatise „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (1). Selles õigusriigi raamistikus on sätestatud, kuidas komisjon reageerib, kui liidu liikmesriigis peaks ilmnema oht õigusriigile, ja selgitatud, mida õigusriigi põhimõtted endaga kaasa toovad.

(3)	Õigusriigi raamistikus on antud juhtnööre dialoogiks komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel, et hoida ära õigusriigi ees seisvate süsteemsete ohtude eskaleerumine.

(4)

Dialoogi eesmärk on võimaldada komisjonil leida koos asjaomase liikmesriigiga lahendus, et hoida ära õigusriiki ähvardava süsteemse ohu tekkimine, mis võiks muidu kujuneda ilmseks olulise rikkumise ohuks, mis võib tingida menetluse algatamise ELi lepingu artikli 7 alusel. Kui on olemas selgeid märke, et liikmesriigis on õigusriik süsteemse ohu alla sattunud, võib komisjon algatada selle liikmesriigiga õigusriigi raamistiku alusel dialoogi.

(5)

Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ning Euroopa Nõukogu koostatud dokumentidest, milles on tuginetud eelkõige Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ (nn Veneetsia komisjoni) kogemustele, leiab mittetäieliku loetelu neist põhimõtetest ja seega on kohtupraktikas määratletud õigusriigi kui liidu ühise väärtuse keskne sisu Euroopa Liidu lepingu artikli 2 tähenduses. Need põhimõtted hõlmavad seaduslikkust, mis tähendab seaduste kehtestamise läbipaistvat, aruandekohustuslikku, demokraatlikku ja pluralistlikku protsessi; õiguskindlust; täidesaatva võimu omavoli keelamist; sõltumatuid ja erapooletuid kohtuid; tõhusat kohtulikku kontrolli, sealhulgas põhiõiguste austamise üle; ja võrdsust seaduse ees (2). Lisaks nende põhimõtete ja väärtuste ülalhoidmisele on riiklike institutsioonide kohuseks ka lojaalne koostöö.

(6)

Raamistik käivitatakse olukorras, kus liikmesriigi ametivõimud võtavad meetmeid või taluvad olukordi, millel on tõenäoliselt süsteemne ebasoodne mõju õigusriigi kaitseks liikmesriigi tasandil loodud institutsioonide ja järelevalvemehhanismide terviklusele, stabiilsusele või nõuetekohasele toimimisele (3). Eesmärgiks on tegelda õigusriiki ohustavate nähtustega, mis on oma laadilt süsteemsed (4). Ohu all peab olema liikmesriigi poliitiline, institutsionaalne ja/või õiguslik kord kui niisugune, selle põhiseaduslik struktuur, võimude lahusus, kohtusüsteemi sõltumatus või erapooletus või kohtuliku kontrolli süsteem, k.a konstitutsioonikohtud, kui need on olemas (5). Raamistik käivitatakse olukordades, kus tundub, et õigusriigi kaitsmise meetmed liikmesriigis ei suuda nende ohtudega tõhusalt toime tulla.

(7)

Õigusriigi raamistikul on kolm etappi. Esimeses etapis („komisjoni hinnang“) kogub komisjon kokku vajaliku teabe, tutvub sellega ja hindab, kas on olemas selgeid märke õigusriigile avalduva süsteemse ohu kohta. Kui komisjon jõuab selle esialgse hinnangu tulemusel arvamusele, et õigusriik on tõepoolest süsteemses ohus, algatab ta asjaomase liikmesriigiga dialoogi, saates talle oma arvamuse õigusriigi olukorra kohta, põhjendades oma kartusi ja andes asjaomasele liikmesriigile võimaluse vastata. Arvamus võib olla asjaomaste ametiasutustega peetud kirjavahetuse ja nõupidamiste tulemus ning sellele võib vajaduse korral järgneda edasine teabevahetus. Kui küsimus ei ole leidnud rahuldavat lahendust, võib komisjon teises etapis („komisjoni soovitus“) anda liikmesriigile soovituse õigusriigi olukorra kohta. Sel juhul toob komisjon selgelt välja muret tekitavad asjaolud ja soovitab liikmesriigil tuvastatud probleemid kindlaksmääratud tähtaja jooksul lahendada ning teatada komisjonile sel eesmärgil võetud meetmetest. Kolmandas etapis („komisjoni soovituse järelmeetmed“) jälgib komisjon järelmeetmeid, mida asjaomane liikmesriik võtab soovituse suhtes. Kogu protsess põhineb komisjoni ja asjaomase liikmesriigi pideval dialoogil. Kui kindlaksmääratud tähtaja jooksul rahuldavaid järelmeetmeid ei võeta, siis võidakse käivitada ELi lepingu artikli 7 kohane menetlus. See menetlus algatatakse põhjendatud ettepanekuga, mille esitab üks kolmandik liikmesriike, Euroopa Parlament või komisjon.

(8)	Novembris 2015 sai komisjon teadlikuks Poolas käivast vaidlusest, mis puudutas eelkõige konstitutsioonikohtu koosseisu, aga ka selle praeguse esimehe ja aseesimehe ametiaja lühendamist. Konstitutsioonikohus tegi selles küsimuses kaks otsust: 3. ja 9. detsembril 2015.

(9)	22. detsembril 2015 võttis Poola Seim vastu konstitutsioonikohtu seaduse muutmise seaduse, mis käsitleb kohtu tegevust ja selle kohtunike sõltumatust (6).

(10)

23. detsembri 2015. aasta kirjas Poola valitsusele (7) palus komisjon teavet põhiseadusliku olukorra kohta Poolas, sealhulgas sammude kohta, mida Poola ametiasutused kavatsesid astuda konstitutsioonikohtu kahe eespool nimetatud otsuse suhtes. 22. detsembril 2015 vastu võetud konstitutsioonikohtu seaduses sisalduvate muudatuste osas kinnitas komisjon, et eeldab, et seda seadust ei võeta lõplikult vastu või vähemasti ei jõustata enne, kui kõik küsimused selle seaduse mõju kohta konstitutsioonikohtu sõltumatusele ja toimimisele on saanud põhjaliku ja nõuetekohase hinnangu. Samuti soovitas komisjon Poola ametiasutustel teha tihedat koostööd Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoniga.

(11)	23. detsembril 2015 küsis Poola valitsus Veneetsia komisjoni arvamust 22. detsembril 2015. aastal vastu võetud seaduse kohta. Ometigi ei oodanud Poola parlament seda arvamust ära, enne kui astus edasisi samme, ja seadus avaldati ametlikus teatajas ning jõustus 28. detsembril 2015.

(12)

30. detsembril 2015 kirjutas komisjon Poola valitsusele, (8) et saada lisateavet kavandatavate reformide kohta Poola avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide juhtimises. 31. detsembril 2015 võttis Poola senat vastu nn „väikese meediaseaduse“, mis käsitleb Poola avalik-õigusliku tele- ja raadiojaama juhatust ja nõukogu. 7. jaanuaril 2016 sai komisjon Poola valitsuselt vastuse (9) kirjale meediaseaduse kohta, milles eitati igasugust kahjulikku mõju meediapluralismile. 11. jaanuaril sai komisjon Poola valitsuselt vastuse (10) konstitutsioonikohtu reformi kohta. Need vastused seniseid kartusi ei hajutanud.

(13)

13. jaanuaril 2016 pidas volinike kolleegium esimese poliitilise mõttevahetuse, et anda hinnang olukorrale Poolas. Komisjon otsustas uurida olukorda õigusriigi raamistiku alusel ja tegi esimesele asepresidendile Frans Timmermansile ülesandeks astuda Poola Vabariigi institutsioonidega dialoogi, et tuua küsimustesse selgust ja teha kindlaks võimalikud lahendused. Samal päeval saatis komisjon Poola valitsusele kirja, (11) milles teatas, et uurib olukorda õigusriigi raamistiku alusel ja soovib astuda Poola Vabariigi institutsioonidega dialoogi, et tuua küsimustesse selgust ja teha kindlaks võimalikud lahendused. 19. jaanuaril 2016 saatis komisjon Poola valitsusele kirja, (12) milles pakkus omalt poolt eksperte ja soovis arutada uue meediaseadusega seotud küsimusi.

(14)

19. jaanuaril 2016 saatis Poola valitsus komisjonile kirja, (13) milles avaldas oma seisukohad kohtunike ametisse nimetamise vaidluses, viidates muu hulgas kohtunike ametisse nimetamise põhiseaduslikule tavale. Poola valitsus nimetas rea positiivseid tagajärgi, mida arvati tulenevat konstitutsioonikohtu seaduse muutmisest.

(15)	Samal päeval pidas Euroopa Parlament täiskogul arutelu olukorra kohta Poolas.

(16)

1. veebruaril 2016 saatis komisjon Poola valitsusele kirja, (14) milles märkis, et konstitutsioonikohtu otsuseid kohtunike ametisse nimetamise kohta ei ole ikka veel rakendatud. Kirjas toonitati ka vajadust tutvuda põhjalikumalt konstitutsioonikohtu seaduse muutmise seadusega, eelkõige mitmesuguste seadusemuudatuste ühendmõjuga, paludes esitada üksikasjalikumaid selgitusi. Veel paluti kirjas teavet muude seaduste kohta, mis hiljuti vastu võeti, eelkõige uue avaliku teenistuse seaduse, politseiseaduse ja teatavate muude seaduste muutmise seaduse, samuti riigiprokuratuuri seaduse ning kavandatavate seadusandlike reformide, eelkõige meediaõigusnormide edasiste reformide kohta.

(17)

29. veebruaril 2016 saatis Poola valitsus komisjonile kirja, (15) milles esitas täiendavaid selgitusi konstitutsioonikohtu esimehe volituste kohta. Kirjas selgitati, et konstitutsioonikohtu 9. detsembri 2015. aasta otsuses on öeldud, et muutmisseaduse üleminekusätted, mis nägid ette esimehe volituste lõppemise, olid tunnistatud põhiseadusevastaseks ja kaotanud oma õigusliku toime. Selle tulemusena jätkab konstitutsioonikohtu praegune esimees oma ametis vanade õigusnormide alusel kuni oma volituste lõpuni 19. detsembril 2016. Kirjas kinnitati ka, et järgmise esimehe ametiaeg kestab 3 aastat. Lisaks paluti kirjas selgitusi selle kohta, mida komisjon mõtleb selle all, kui väidab, et konstitutsioonikohtu siduvaid lõplikke otsuseid ei ole ikka veel rakendatud, samuti selgitusi, miks on 2. detsembri 2015. aasta resolutsioonid, millega valiti konstitutsioonikohtusse kolm kohtunikku, komisjoni arvates vastuolus konstitutsioonikohtu poolt seejärel tehtud otsusega.

(18)

3. märtsil 2016 saatis komisjon Poola valitsusele kirja, (16) milles andis selgitusi kohtunike ametisse nimetamise küsimuse kohta, mida Poola valitsus oli 29. veebruari 2016. aasta kirjas palunud. Konstitutsioonikohtu seaduse muutmise seaduse asjus märgiti kirjas, et esialgse hinnangu kohaselt raskendavad teatavad muudatused nii individuaalselt kui ka üheskoos tingimusi, mille alusel konstitutsioonikohus saab kontrollida äsja vastu võetud seaduste kooskõla põhiseadusega, ning paluti selle kohta üksikasjalikumaid selgitusi. Veel küsiti kirjas teavet muude seaduste kohta, mis olid hiljuti vastu võetud, ja kavandatavate seadusandlike reformide kohta.

(19)	9. märtsil 2016 tegi konstitutsioonikohus otsuse, et 22. detsembril 2015 vastu võetud seadus on põhiseadusevastane. Seda otsust ei ole valitsus seni ametlikus teatajas avaldanud, mistõttu sellel ei ole õiguslikku toimet.

(20)

11. märtsil 2016 võttis Veneetsia komisjon vastu arvamuse „25. juuni 2015. aasta konstitutsioonikohtu seaduse muudatuste kohta“ (17). Kohtunike ametisse nimetamise asjus kutsuti arvamuses Poola parlamenti üles leidma lahendust õigusriigi põhimõttest lähtudes ja konstitutsioonikohtu otsuseid järgides. Samuti leiti selles muu hulgas, et suur kvoorum, otsuste vastuvõtmiseks vajalik kahekolmandikuline häälteenamus ja range eeskiri, mis muudab kiireloomuliste küsimustega tegelemise võimatuks, vähendaksid konstitutsioonikohtu töö tõhusust, iseäranis nende kolme asjaolu koosmõjuna. Lõpuks leiti, et keeldumine 9. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse avaldamisest süvendab veelgi Poolas valitsevat põhiseaduse kriisi.

(21)	21. märtsil 2016 saatis Poola valitsus komisjonile kirja, milles kutsus esimest asepresidenti Frans Timmermansi Poolasse kohtumisele, et hinnata senist dialoogi Poola valitsuse ja komisjoni vahel ning selgitada välja, kuidas jätkata seda erapooletult, tõenduspõhiselt ja koostöö vaimus.

(22)

31. märtsil 2016 saatis Poola valitsus komisjonile uuemat teavet ja õiguslikke hinnanguid Poolas konstitutsioonikohtu üle peetava vaidluse kohta. 5. aprillil 2016 toimusid Varssavis esimese asepresidendi Frans Timmermansi kohtumised Poola välisministri, justiitsministri ja asepeaministriga ning konstitutsioonikohtu esimehe ja aseesimehega. Nende kohtumiste järel toimus mitu kohtumist ka Poola valitsuse, mida esindas justiitsministeerium, ning komisjoni vahel.

(23)	9. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse järel taastus konstitutsioonikohtus kohtuasjade menetlemine. Poola valitsus nendes menetlustes ei osalenud ja konstitutsioonikohtus alates 9. märtsist 2016 tehtud otsuseid ei ole valitsus seni ametlikus teatajas avaldanud (18).

(24)

13. aprillil 2016 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni olukorra kohta Poolas, milles soovitas Poola valitsusel muu hulgas järgida konstitutsioonikohtu 9. märtsi 2016. aasta otsust, see viivitamata avaldada ja täielikult rakendada, samuti rakendada 3. ja 9. detsembri 2015. aasta kohtuotsused, ning kutsus Poola valitsust üles täielikult rakendama Veneetsia komisjoni soovitusi.

(25)	20. aprillil 2016 toimus kohtumine komisjoni ning ELi ülemkohtute presidentide võrgustiku ja Euroopa konstitutsioonikohtute konverentsi esindajate vahel, et arutada olukorda Poolas.

(26)	26. aprillil 2016 võttis Poola ülemkohtu peaassamblee vastu resolutsiooni, milles kinnitati, et konstitutsioonikohtu otsused on kehtivad, isegi kui Poola valitsus keeldub neid ametlikus teatajas avaldamast.

(27)

29. aprillil 2016 esitas rühm Seimi liikmeid Seimile seadusandliku ettepaneku uue konstitutsioonikohtu seaduse kohta, mis pidi senise seaduse asendama. Ettepanek sisaldas mitut sätet, mida Veneetsia komisjon oli juba oma 11. märtsi 2016. aasta arvamuses kritiseerinud ja mille konstitutsioonikohus oli oma 9. märtsi 2016. aasta otsuses põhiseadusevastaseks tunnistanud. Nende hulka kuulus ka kahekolmandikulise häälteenamuse nõue äsja vastu võetud õigusaktide põhiseaduslikkuse „abstraktse“ kontrolli küsimuses otsuste vastuvõtmiseks. Aprillikuu jooksul moodustati Seimis eksperdirühm, kes pidi aitama uut konstitutsioonikohtu seadust ette valmistada.

(28)

24. mail 2016 kohtus esimene asepresident Frans Timmermans Varssavis Poola peaministri, konstitutsioonikohtu esimehe ja aseesimehe, ombudsmani, Varssavi linnapea ja Seimi opositsioonierakondade liikmetega. 26. mail 2016 kohtus esimene asepresident Frans Timmermans Brüsselis Poola asepeaministriga. Seejärel toimus komisjoni ja Poola valitsuse vahel veel arvamustevahetusi ja kohtumisi.

(29)

Hoolimata komisjoni ja Poola vahelise arvamustevahetuse üksikasjalikkusest ja konstruktiivsest laadist ei suudetud siiski komisjoni kartusi hajutada. 1. juunil 2016 võttis komisjon vastu otsuse õigusriigi olukorra kohta Poolas. Dialoogi põhjal, mida oli peetud Poola ametivõimudega alates 13. jaanuarist, pidas komisjon vajalikuks vormistada oma hinnang praegusele olukorrale ametlikult kõnealuse otsusena. Arvamuses loetleti komisjoni kartused ja sellega koondati Poola ametivõimudega peetavas dialoogis põhitähelepanu lahenduse leidmisele.

(30)

24. juunil 2016 saatis Poola valitsus komisjonile kirja, kinnitades, et on komisjoni 1. juuni arvamuse õigusriigi olukorra kohta kätte saanud (19). Kirjas anti komisjonile teada hetkeolukorrast Poola parlamendi töös, sealhulgas uue konstitutsioonikohtu seaduse kallal, ning väljendati veendumust, et parlamendis ette võetud töö on õige viis konstruktiivse lahenduse leidmiseks. Seejärel dialoog komisjoni ja Poola valitsuse vahel jätkus.

(31)

22. juulil 2016 võttis Seim vastu uue konstitutsioonikohtu seaduse, millega asendati 25. juuni 2015. aasta seadus konstitutsioonikohtu kohta. Esimene lugemine toimus 10. juunil 2016, teine lugemine algas 5. juulil 2016 ja kolmas lugemine viidi lõpule 7. juulil. Senat võttis muudatused vastu 21. juulil 2016. Seim võttis seaduse Senati poolt muudetud kujul vastu 22. juulil 2016. Enne kui seadus saab jõustuda, peab vabariigi president selle allkirjastama ja see tuleb avaldada ametlikus teatajas. Mitmes seaduse menetlemise etapis esitas komisjon seaduseelnõu kohta märkusi ja arutas Poola ametivõimudega selle sisu,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

Poola peaks nõuetekohaselt arvestama allpool esitatud komisjoni analüüsi ja võtma käesoleva soovituse 6. jaos esitatud meetmeid, et lahendada leitud probleemid ettenähtud tähtaja jooksul.

1. SOOVITUSE ULATUS

Käesolevas soovituses on loetletud komisjoni kartused seoses õigusriigi olukorraga Poolas ja esitatud Poola ametivõimudele soovitusi, kuidas neid probleeme lahendada. Kartused on seotud järgmiste küsimustega:

1)	konstitutsioonikohtu kohtunike ametisse nimetamine ja konstitutsioonikohtu 3. ja 9. detsembri 2015. aasta selleteemaliste otsuste rakendamata jätmine;

2)	9. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse ja konstitutsioonikohtus alates 9. märtsist 2016 tehtud otsuste ametlikus teatajas avaldamata ja rakendamata jätmine;

3)	konstitutsioonikohtu tõhus toimimine ja uute õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli tulemuslikkus, eelkõige arvestades Seimi poolt 22. juulil 2016 vastu võetud konstitutsioonikohtu seadust.

2. KONSTITUTSIOONIKOHTU KOHTUNIKE AMETISSE NIMETAMINE

25. oktoobril 2015 toimuvate Seimi üldvalimiste eel, 8. oktoobril, nimetas ametist lahkuv Seimi koosseis viis isikut, kelle vabariigi president pidanuks konstitutsioonikohtu kohtunikena „ametisse nimetama“. Kolm kohtunikku pidanuks asuma ametikohtadele, mis olid vabanenud Seimi lahkuva koosseisu ametiajal, kaks aga ametikohtadele, mis pidid vabanema uue koosseisu ametiajal, mis algas 12. novembril 2015.

19. novembril 2015 muutis Seim kiirmenetluse käigus konstitutsioonikohtu seadust, kehtestades võimaluse tühistada eelmise koosseisu poolt ametisse nimetatud kohtunike volitused ja nimetada viis uut kohtunikku. 25. novembril 2015 võttis Seim vastu ettepaneku, millega tühistati eelmise koosseisu tehtud ametisse nimetamised, ja 2. detsembril nimetati ametisse viis uut kohtunikku.

Konstitutsioonikohtusse pöörduti nii eelmise kui ka algava koosseisu otsuste vastu. Kohus tegi seepeale kaks otsust: 3. ja 9. detsembril 2015.

3. detsembri otsuses (20) leidis konstitutsioonikohus muu hulgas, et Seimi eelmisel koosseisul oli olnud õigus nimetada kolm kohtunikku, kes asendanuksid kolm kohtunikku, kelle ametiaeg lõppes 6. novembril 2015. Samas täpsustas konstitutsioonikohus, et Seimil ei olnud õigust valida neid kaht kohtunikku, kes pidanuksid asendama kohtunikke, kelle ametiaeg lõppes detsembris. Kohtuotsuses viidati ühtlasi konkreetselt vabariigi presidendi kohustusele võtta Seimi valitud kohtunikult viivitamata ametivanne.

9. detsembril (21) tunnistas konstitutsioonikohus muu hulgas kehtetuks õigusliku aluse, mille põhjal Seimi uus koosseis oli nimetanud kolm kohtunikku 6. novembril 2015 vabanenud ametikohtadele, millele eelmine koosseis oli juba seaduslikult nimetanud uued kohtunikud.

Vaatamata neile kohtuotsustele ei ole eelmise koosseisu poolt ametisse nimetatud kolm kohtunikku asunud täitma konstitutsioonikohtu kohtuniku ametiülesandeid ja vabariigi president ei ole neilt veel ametivannet võtnud. Küll aga on president võtnud ametivande kolmelt kohtunikult, kelle on ilma kehtiva õigusliku aluseta ametisse nimetanud uus Seimi koosseis.

Kaks kohtunikku, kelle on valinud Seimi uus koosseis asendama detsembris 2015 lahkuvaid kohtunikke, on aga vahepeal asunud täitma oma ametiülesandeid konstitutsioonikohtu kohtunikena.

10.

28. aprillil 2016 võttis vabariigi president vande konstitutsioonikohtu uuelt kohtunikult, kelle Seim oli nimetanud sama kuu jooksul tekkinud vabale ametikohale asendama kohtunikku, kelle ametiaeg konstitutsioonikohtus sai läbi.

11.

22. juulil 2016 võttis Seim vastu uue konstitutsioonikohtu seaduse. Selle seaduse artiklis 90 on sätestatud: „Alates käesoleva seaduse jõustumisest määrab konstitutsioonikohtu esimees kohtuasjades otsuseid tegevate kohtukoosseisude liikmeteks ning kohtuasjade menetlejateks konstitutsioonikohtu kohtunikke, kes on andnud vabariigi presidendi ees ametivande, ent ei ole käesoleva seaduse jõustumise ajaks veel asunud kohtuniku ametiülesandeid täitma.“ Uue seaduse artikli 6 lõikes 7 on sätestatud: „Pärast ametivande andmist ilmuvad kohtunikud konstitutsioonikohtusse, et asuda täitma oma ametiülesandeid, ning kohtu esimees määrab neile kohtuasjad ja loob tingimused, mis võimaldavad neil ametiülesandeid täita“.

12.

Komisjon leiab, et konstitutsioonikohtu poolt 3. ja 9. detsembril 2015 tehtud siduvaid ja lõplikke otsuseid ei ole kohtunike ametisse nimetamise osas ikka veel rakendatud. Nendes kohtuotsustes nõutakse, et Poola riigi institutsioonid teeksid lojaalselt koostööd, tagamaks kooskõlas õigusriigi põhimõttega, et kolm kohtunikku, kelle nimetas ametisse Seimi eelmine koosseis, saaksid asuda täitma konstitutsioonikohtu kohtuniku ametiülesandeid ning et Seimi uue koosseisu poolt ilma õigusliku aluseta nimetatud kolm kohtunikku ei asuks neid ülesandeid täitma. Asjaolu, et neid kohtuotsuseid ei ole rakendatud, tekitab tõsiseid kartusi õigusriigi olukorra pärast, sest lõplike kohtuotsuste täitmine on õigusriigi oluline aluspõhimõte.

13.

Ühes oma kirjadest viitas Poola valitsus Poolas kehtivale põhiseaduslikule tavale kohtunike ametisse nimetamise alal, mis justkui õigustaks Seimi uue koosseisu võetud seisukohta. Komisjon märgib siiski, nagu märkis ka Veneetsia komisjon, (22) et riigi põhiseadusliku õiguse ja tava tõlgendamine ja kohaldamine on konstitutsioonikohtu ülesanne ning et konstitutsioonikohus ei ole oma otsustes niisugusele tavale viidanud. 3. detsembri otsust, millega tunnistati kehtivaks õiguslik alus, mille põhjal Seimi eelmine koosseis nimetas kolm kohtunikku 6. novembril vabanenud ametikohtadele, ei saa tühistada, tuginedes väidetavale põhiseaduslikule tavale, mida konstitutsioonikohus ei ole tunnustanud.

14.

Pealegi, kui nende kohtuotsuste mõju piirduks üksnes valitsuse kohustusega need avaldada, nagu on väitnud Poola ametivõimud, tähendaks see, et 3. ja 9. detsembri kohtuotsuste igasugune õiguslik ja praktiline mõju jäetakse tähelepanuta. Eelkõige ei tunnistata sellega vabariigi presidendi kohustust võtta kõnealustelt kohtunikelt ametivanne – kohustust, mida on kinnitanud ka konstitutsioonikohus.

15.

Lisaks märgib komisjon, et ka Veneetsia komisjon on arvamusel, et igasugune lahendus praegusele konfliktile konstitutsioonikohtu koosseisu üle „peab põhinema kohustusel täita ja täielikult rakendada konstitutsioonikohtu otsuseid“, ning „kutsub seega kõiki riigiorganeid ja eelkõige Seimi üles konstitutsioonikohtu otsuseid täielikult täitma ja rakendama“ (23).

16.

22. juulil 2016 vastu võetud konstitutsioonikohtu seaduse küsimuses täheldab komisjon, et see seadus ei ole 3. ja 9. detsembri kohtuotsustega kooskõlas. Artiklis 90 ja artikli 6 lõikes 7 on nõutud, et konstitutsioonikohtu esimees määraks kohtuasju kõikidele kohtunikele, kes on vabariigi presidendi ees ametivande andnud, ent ei ole veel asunud täitma kohtuniku ametiülesandeid. See säte tundub olevat sihitud nende kolme kohtuniku olukorrale, kelle Seimi uus koosseis nimetas ebaseaduslikult ametisse detsembris 2015. See võimaldaks neil kohtunikel asuda täitma ametiülesandeid ametikohtadel, millele Seimi eelmine koosseis oli juba seaduslikult nimetanud kolm kohtunikku. Need sätted on seega vastuolus konstitutsioonikohtu 3. ja 9. detsembri 2015. aasta otsuste ja Veneetsia komisjoni arvamusega.

17.

Kokkuvõttes leiab komisjon, et Poola ametivõimud peaksid konstitutsioonikohtu 3. ja 9. detsembri 2015. aasta otsuseid täitma ja need täielikult rakendama. Nendes kohtuotsustes nõutakse, et riigi institutsioonid teeksid lojaalselt koostööd, tagamaks kooskõlas õigusriigi põhimõttega, et kolm kohtunikku, kelle nimetas ametisse Seimi eelmine koosseis, saaksid asuda täitma konstitutsioonikohtu kohtuniku ametiülesandeid ning et Seimi uue koosseisu poolt ilma kehtiva õigusliku aluseta nimetatud kolm kohtunikku ei asuks kohtuniku ametikohale, kui neid ei ole õiguspäraselt sinna valitud. 22. juulil 2016. aastal vastu võetud konstitutsioonikohtu seaduse vastavad sätted on vastuolus konstitutsioonikohtu 3. ja 9. detsembri 2015. aasta otsuste ning Veneetsia komisjoni arvamusega ja tekitavad tõsiseid kartusi õigusriigi olukorra pärast.

3. KONSTITUTSIOONIKOHTU 9. MÄRTSI 2016 AASTA OTSUSE JA ALATES 9. MÄRTSI 2016 TEHTUD KOHTUOTSUSTE AVALDAMATA JA RAKENDAMATA JÄTMINE

18.

22. detsembril 2015 muutis Seim kiirmenetluse järel konstitutsioonikohtu seadust (24). Muudatused on esitatud üksikasjalikumalt punktis 4.1. 9. märtsi 2016. aasta otsusega tunnistas konstitutsioonikohus 22. detsembril 2015 vastu võetud seaduse nii tervikuna kui ka teatavate sätete osas põhiseadusevastaseks. Seni ei ole Poola ametivõimud seda kohtuotsust ametlikus teatajas avaldanud. Poola valitsus vaidlustab nimetatud kohtuotsuse seaduslikkuse, sest konstitutsioonikohus ei kohaldanud 22. detsembril 2015 vastu võetud seaduses ette nähtud menetlust. Samal seisukohal on valitsus ka konstitutsioonikohtu poolt pärast 9. märtsi 2016 tehtud otsuste suhtes.

19.

Komisjon on seisukohal, et 9. märtsi 2016. aasta kohtuotsus on siduv ja seda tuleb täita. Konstitutsioonikohus tegutses õigesti, kui ei kohaldanud 22. detsembril 2015 vastu võetud seaduses ette nähtud menetlust. Sellega seoses nõustub komisjon Veneetsia komisjoniga, kes väidab selles küsimuses: „Kui seadusandlik lihtakt ähvardab blokeerida põhiseadusliku kontrolli, tuleb kontrollida selle akti põhiseaduslikkust, enne kui kohus saab seda akti kohaldada. […] Põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõte tähendab juba iseenesest, et sellist seadust, mis väidetavalt seab ohtu põhiseadusliku õiguskorra, tuleb konstitutsioonikohtus kontrollida ja vajaduse korral tuleb see tühistada, enne kui see jõustub“ (25). Komisjon toonitab lisaks, et kuna 22. detsembril 2015 vastu võetud seadusega nõutav kvoorum kohtu üldkogu tehtavate otsuste jaoks oli 13 kohtunikku, samas kui konstitutsioonikohus koosnes üksnes 12 kohtunikust, ei oleks kohus saanud vastasel juhul 22. detsembri 2015. aasta muudatuste põhiseaduslikkust kontrollida, nagu nõudsid ülemkohtu esimene esimees, ombudsman ja Poola Kohtute Nõukogu. See oleks olnud vastuolus Poola põhiseadusega, mis on teinud konstitutsioonikohtule ülesandeks tagada põhiseaduslikkuse järelevalve. Samuti ei oleks konstitutsioonikohus saanud teha otsust kvalifitseeritud häälteenamuse nõude põhiseaduslikkuse küsimuses, hääletades sellesama nõude kohaselt, mille vastavust põhiseadusele ta pidi parasjagu kontrollima.

20.

Asjaolu, et valitsus on keeldunud konstitutsioonikohtu 9. märtsi 2016. aasta otsust avaldamast, tekitab tõsiseid kartusi õigusriigi olukorra pärast, sest lõplike kohtuotsuste täitmine on õigusriigi oluline aluspõhimõte. Iseäranis juhul, kui kohtuotsuse avaldamine on selle jõustumise eeltingimus ja kui selle avaldamise kohustus lasub mõnel muul riigiorganil peale selle otsuse teinud kohtu enda, on selle riigiorgani poolne kohtuotsuse seaduslikkuse järelkontroll vastuolus õigusriigi põhimõttega. Kohtuotsuse avaldamisest keeldumine jätab lõpliku ja siduva kohtuotsuse ilma selle automaatsest õiguslikust ja praktilisest toimest ning rikub seaduslikkuse ja võimude lahususe põhimõtet.

21.

9. märtsi otsuse avaldamisest keeldumine tekitab sel määral ebakindlust ja vastuolusid, et see ei mõju kahjulikult mitte sellele kohtuotsusele, vaid kõikidele konstitutsioonikohtu edaspidistele ja tulevastele otsustele. Kuna tulenevalt 9. märtsi 2016. aasta kohtuotsusest on need kohtuotsused tehtud enne 22. detsembrit 2015 kehtinud õigusnormide kohaselt, võib risk, et vaidlema hakatakse iga tulevase kohtuotsuse üle, õõnestada konstitutsioonikohtu õigusemõistmise nõuetekohast toimimist Poolas. See risk on juba saanud tegelikkuseks: konstitutsioonikohus on pärast 9. märtsi 2016. aasta otsust teinud veel 20 otsust, kuid ühtki neist ei ole veel ametlikus teatajas avaldatud.

22.

Komisjon täheldab, et 22. juulil 2016 vastu võetud uus seadus konstitutsioonikohtu kohta eespool kirjeldatud kartusi ei hajuta. Seaduse artikli 80 lõikes 4 nõutakse, et konstitutsioonikohtu esimees esitaks kohtuotsuste avaldamiseks peaministrile „taotluse“. See näib viitavat asjaolule, et kohtuotsuste avaldamine sõltub peaministri otsusest, ning seetõttu kerkib siit olulisi küsimusi konstitutsioonikohtu sõltumatuse kohta.

23.

Peale selle on artiklis 89 sätestatud: „30 päeva jooksul alates [käesoleva] seaduse jõustumisest avaldatakse konstitutsioonikohtu otsused, mis on esitatud avaldamiseks enne 20. juulit 2016 viisil, mis on vastuolus 25. juuni 2015. aasta seadusega konstitutsioonikohtu kohta, välja arvatud otsused, mis käsitlevad kehtetuks tunnistatud normatiivakte“. See säte tekitab muret, sest kohtuotsuste avaldamine ei tohiks sõltuda seadusandja otsusest. Lisaks on märge selle kohta, et need kohtuotsused on tehtud ebaseaduslikult, vastuolus võimude lahususe põhimõttega, sest põhiseaduslikkuse üle otsustamine ei ole mitte Seimi otsustada. Peale selle on see säte vastuolus 9. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse ja Veneetsia komisjoni järeldustega.

24.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et asjaolu, et Poola valitsus on seni keeldunud konstitutsioonikohtu 9. märtsi 2016. aasta otsust ja kõiki sellele järgnenud otsuseid ametlikus teatajas avaldamast, tekitab õiguskindlusetust õigusliku aluse suhtes, millel konstitutsioonikohtu tegevus peab põhinema, ning tema tehtud kohtuotsuste õiguslike tagajärgede suhtes. Selline ebakindlus õõnestab põhiseaduslikkuse järelevalve tulemuslikkust ja tekitab kartusi õigusriigi olukorra suhtes. 22. juulil 2016 vastu võetud seadus neid kartusi ei hajuta.

4. KONSTITUTSIOONIKOHTU SEADUSE LÄBIVAATAMINE JA UUTE ÕIGUSAKTIDE PÕHISEADUSELE VASTAVUSE KONTROLLI TÕHUSUS

25.

Komisjon märgib, et 22. juulil 2016 võttis Seim vastu uue konstitutsioonikohtu töökorda käsitleva seaduse, millega tunnistati kehtetuks 25. juuni 2015. aasta konstitutsioonikohtu seadus. See seadus järgneb 22. detsembril 2015 vastu võetud seadusele, mille konstitutsioonikohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks. Niisiis tuleb hinnata, kas kõnealune seadus on kooskõlas õigusriigi põhimõttega, võttes arvesse selle mõju põhiseaduslikkuse järelevalve, sealhulgas hiljuti vastu võetud õigusaktide üle teostatava põhiseaduslikkuse järelevalve tõhususele, ja seega kas tegemist on sobiva meetmega komisjoni 1. juuni arvamuses õigusriigi olukorra kohta välja toodud õigusriigi olukorda puudutavate probleemide lahendamiseks. Asjaomast õigusakti ja selle mõju käsitletakse üksikasjalikumalt allpool, võttes arvesse selle sätete mõju nii eraldi kui ka omavahelises koosmõjus ning konstitutsioonikohtu varasemat praktikat ja Veneetsia komisjoni arvamust.

4.1. 22. detsembri 2015. aasta konstitutsioonikohtu seaduse muutmine

26.

Seim muutis kiirmenetluse tulemusel 22. detsembril 2015 konstitutsioonikohtu seadust (26). Muu hulgas nähti muudatustega ette asja arutavate kohtunike kvoorumi suurendamine (27), konstitutsioonikohtu üldkogu otsuste tegemiseks vajalik suurem häälteenamus (28), kohtuasjade lahendamine kronoloogilises järjekorras (29) ja minimaalne ajavahemik enne kohtuistungi toimumist (30). Teatavate muudatustega (31) suurendati muude riigiasutuste osalemist konstitutsioonikohtu kohtunike suhtes algatatud distsiplinaarmenetluses.

27.

9. märtsi 2016. aasta otsusega tunnistas konstitutsioonikohus 22. detsembril 2015 vastu võetud seaduse tervikuna ja selle üksikud sätted – eelkõige need, millele on osutatud eespool – põhiseadusega vastuolus olevaks. Poola ametiasutused ei ole siiani seda otsust ametlikus teatajas avaldanud (vt punkt 3 eespool).

28.

Komisjon asus seisukohale, mille ta oli võtnud juba 1. juuni 2016. aasta arvamuses, et kõnealused seadusemuudatused, mis puudutavad kvoorumit, häälteenamust, kohtuasjade läbivaatamist kronoloogilises järjekorras ja minimaalset ajavahemikku enne kohtuistungi toimumist, ning eeskätt nende koosmõju, vähendavad konstitutsioonikohtu tegevuse tõhusust põhiseaduse täitmise tagamisel. Seda järeldust toetab ka Veneetsia komisjon. Kuna need järeldused on 22. juulil 2016 vastu võetud seaduse hindamisel asjakohased, on peamisi järeldusi allpool meenutatud.

4.1.1. Kvoorum

29.

Muudetud artikli 44 lõikes 3 on sätestatud: „Kui asja arutatakse üldkogus, peab kohtukoosseisu kuuluma vähemalt 13 kohtunikku“ (32). Muudetud artikli 44 lõike 1 kohaselt teeb konstitutsioonikohus otsused üldkogus, kui seaduses ei nähta ette teisiti. See kehtis eelkõige hiljuti vastu võetud õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli nn abstraktsete juhtumite kohta. Muudetud artikli 44 lõikes 1 nähti ette ka erandid, eelkõige seoses isikute esitatud kaebuste või üldkohtute esitatud kohtuasjadega. Seaduse eelmise versiooni kohaselt pidid üldkogu otsuse tegemiseks kohal olema vähemalt üheksa kohtunikku (muudetud seaduse artikli 44 lõike 3 punkt 3).

30.

Komisjon leidis, et nõue, mille kohaselt peab kohtu üldkogu (mis arutab hiljuti vastu võetud õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli nn abstraktseid juhtumeid) kvoorumi täitmiseks kohal viibima 15 kohtunikust 13, piirab märkimisväärselt konstitutsioonikohtu otsustamisprotsessi, võides seda takistada. Komisjon märkis – ja seda kinnitas ka Veneetsia komisjon –, et kvoorum, mis nõuab, et 15 kohtunikust viibiks kohal 13, on ebatavaliselt suur, võrreldes teistes liikmesriikides kehtivate nõuetega. Tõepoolest on täiesti võimalik, et erinevatel põhjustel ei suudeta sellist kvoorumit kokku kutsuda, mille tulemusel ei ole konstitutsioonikohtul vähemalt ajutiselt võimalik otsuseid teha. Tegelikult on selline olukord tekkinud juba praegu, kuna konstitutsioonikohtus on üksnes 12 kohtunikku.

4.1.2. Häälteenamus

31.

Muudetud artikli 99 lõike 1 kohaselt võetakse konstitutsioonikohtu üldkogu otsused (nn abstraktsete juhtumite korral) vastu 2/3 kohal olevate kohtunike häälteenamusega. Seoses uute (suurema) kvoorumi nõuetega (vt eespool) tähendas see, et kohtuotsuse pidid heaks kiitma vähemalt üheksa kohtunikku juhul, kui konstitutsioonikohus tegi otsuse üldkogus (33). Üksnes siis, kui konstitutsioonikohus arutas asja seitsme- või kolmeliikmelises koosseisus (üksikisikute kaebused ja üldkohtute eelotsusetaotlused), oli otsuse tegemiseks nõutav lihthäälteenamus. Seaduse eelmise versiooni kohaselt tuli üldkogu otsused vastu võtta lihthäälteenamusega (seaduse artikli 99 lõige 1 enne muutmist).

32.

Lisaks suurema kvoorumi nõudele piirab nõue võtta otsused vastu 2/3 häälteenamuse alusel (hiljuti vastu võetud õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli nn abstraktsed juhtumid) veelgi enam konstitutsioonikohtu otsustusprotsessi. Komisjon märkis – ja seda kinnitas ka Veneetsia komisjon –, et enamikus Euroopa õigussüsteemides nõutakse üksnes lihthäälteenamust. Igal juhul leidis konstitutsioonikohus, et Poola põhiseaduses on ette nähtud lihthäälteenamus ja et kvalifitseeritud häälteenamuse nõue on seega põhiseadusega vastuolus.

4.1.3. Kohtuasjade lahendamine kronoloogilises järjekorras

33.

Muudetud artikli 80 lõike 2 (34) kohaselt määratakse istungite ja kinniste istungite kuupäevad õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrolli abstraktsete juhtumite korral kindlaks „järjekorras, milles kohtuasjad kohtule esitati“. Sellest normist ei ole erandeid ja muudatuse kohaselt kuulub see kohaldamisele kõigi pooleliolevate kohtuasjade suhtes, mille arutamiseks ei ole istungi kuupäeva veel kindlaks määratud (35). Seaduse eelmises versioonis seda nõuet ette ei nähtud.

34.

„Järjekorra eeskiri“, mille kohaselt pidi konstitutsioonikohus kohtuasju arutama järjekorras, milles nad registreeriti, mõjutas negatiivselt kohtu suutlikkust teha otsuseid uute õigusaktide põhiseaduslikkusele vastavuse kohta kiiresti, pidades eelkõige silmas pooleliolevate kohtuasjade arvu. See, kui konstitutsioonikohtul ei ole võimalik võtta arvesse asja laadi (eelkõige juhul, kui tegemist on põhiõigustega) ja olulisust ning asjaolusid, millel asi esitati, võinuks teda takistada täitmast nõuet viia kohtumenetlus läbi mõistliku aja jooksul, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Nagu ka Veneetsia komisjon märkis, võis järjekorra eeskiri pärssida eelotsuse küsimuste esitamist Euroopa Kohtule, eriti kui pärast Euroopa Kohtust eelotsuse küsimusele vastuse saamist tuleb läbi viia istung.

4.1.4. Minimaalne ajavahemik enne kohtuistungi toimumist

35.

Muudetud artikli 87 lõikes 2 (36) on sätestatud: „Kohtuistungit ei või pidada varem kui pärast kolme kuu ning üldkogus arutatavate asjade puhul kuue kuu möödumist päevast, mil teade kohtuistungi toimumise kuupäeva kohta toimetati menetlusosalistele kätte“. Seaduse eelmise versiooni kohaselt ei võinud istungit pidada varem kui pärast 14 päeva möödumist päevast, mil teade kohtuistungi toimumise kuupäeva kohta toimetati menetlusosalistele kätte.

36.

Lisaks tuleb seda küsimust vaadelda koos kohtuasjade läbivaatamise järjekorda käsitleva nõudega. Eelkõige võis minimaalne ajavahemik enne kohtuistungi toimumist (menetlusosalistele tuleb konstitutsioonikohtu istungist teatada vähemalt kolm kuud ja oluliste kohtuasjade puhul kuus kuud enne kohtuistungi kuupäeva) menetlust aeglustada. Nagu eespool märgitud, ei ole sellise üldsätte puudumine, mis võimaldaks konstitutsioonikohtul kiireloomulistel juhtudel neid tähtaegu lühendada, kooskõlas nõudega viia kohtumenetlus läbi mõistliku aja jooksul, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.

4.1.5. Distsiplinaarmenetlus

37.

Muudetud artiklis 28a (37) on sätestatud: „Distsiplinaarmenetluse võib algatada ka Poola Vabariigi presidendi või justiitsministri taotluse alusel hiljemalt pärast kolme nädala möödumist taotluse saamisest, välja arvatud juhul, kui konstitutsioonikohtu esimees leiab, et taotlus ei ole põhjendatud“. Lisaks võib muudetud artikli 31a lõike 1 (38) alusel täiskogu eriti rasketel juhtumitel taotleda Seimilt kohtuniku ametist vabastamist. Kohtuniku ametist vabastamine võidi täiskogus algatada vabariigi presidendi või justiitsministri taotlusel vastavalt muudetud artikli 31a lõikele 2, kuid konstitutsioonikohtule jäi selles küsimuses otsustusõigus. Lõpliku otsuse tegi Seim. Seaduse eelmise versiooni kohaselt ei olnud täitevvõimuorganitel õigust distsiplinaarmenetlust algatada ja Seimil puudus volitus konstitutsioonikohtu kohtunikku ametist vabastada. Konstitutsioonikohtul endal oli õigus konstitutsioonikohtu kohtunik ametist vabastada.

38.

Komisjon väljendas muret selle üle, et teatavate muudatustega suurendati muude riigiorganite osalemist konstitutsioonikohtu kohtunike suhtes algatatud distsiplinaarmenetluses. Eelkõige anti vabariigi presidendile või justiitsministrile õigus algatada konstitutsioonikohtu kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetlus (39) ja eriti tõsistel juhtumitel oli Seimil õigus teha konstitutsioonikohtu taotlusel lõplik otsus kohtuniku ametist vabastamise kohta (40).

39.

Komisjoni arvates võib asjaolu, et poliitiline organ teeb konstitutsioonikohtu ettepanekul otsuseid distsiplinaarkaristuse määramise kohta (ja seega võib keelduda karistust määramast), õõnestada kohtunikkonna sõltumatust, kuna parlament (kui poliitiline organ) teeb otsuse eeldatavasti poliitilistel kaalutlustel. Samuti ei ole selge, miks poliitilistel institutsioonidel, nagu vabariigi president ja justiitsminister, peaks olema õigus algatada distsiplinaarmenetlust. Isegi kui sellise menetluse läbiviimiseks peab olema konstitutsioonikohtu või selle esimehe heakskiit, võib ainuüksi asjaolu, et menetluse võib algatada poliitiline institutsioon, konstitutsioonikohtu sõltumatust mõjutada. See põhjustas muret võimude lahususe ning konstitutsioonikohtu sõltumatusega seoses, kuna Seim võib konstitutsioonikohtu poolt esitatud ettepaneku kohtuniku ametist vabastamiseks tagasi lükata.

4.2. 22. juulil 2016 vastu võetud seadus konstitutsioonikohtu kohta

40.

Lisaks sätetele, mis käsitlevad kohtunike ametisse nimetamist ning konstitutsioonikohtu otsuste avaldamist (vt punkte 2 ja 3), on 22. juulil 2016 vastu võetud seaduses muid sätteid, mis käsitlevad konstitutsioonikohtu töökorda. Seadus põhineb 1. augusti 1997. aasta konstitutsioonikohtu seadusel, kuid see sisaldab uusi sätteid, mis käsitlevad muu hulgas asja arutavate kohtunike kvoorumi, konstitutsioonikohtu üldkogu otsuste tegemiseks vajalikku häälteenamust, kohtuasjade lahendamist kronoloogilises järjekorras, minimaalset ajavahemikku enne kohtuistungi toimumist, peaprokuröri rolli, kohtu nõupidamiste edasilükkamist, pooleliolevaid kohtuasju puudutavaid üleminekusätteid ning seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jäävat ajavahemikku.

41.

Komisjon leiab, et isegi kui 22. detsembril 2015 vastu võetud muutmisseadusega võrreldes on tehtud teatavaid edusamme ja lahendatud on mõned allpool osutatud probleemid, on lahendamata jäänud paljud küsimused, mis tekkisid juba seoses 22. detsembril 2015 vastu võetud seadusega, ja seadusesse on lisatud mõned uued muret tekitavad sätted. Kokkuvõttes põhjustab 22. juulil 2016 vastu võetud seaduse teatavate sätete mõju – neid sätteid nii eraldi kui ka koos vaadeldes – muret põhiseaduslikkuse järelevalve ja õigusriigi olukorra üle.

4.2.1. Kvoorum

42.

Artikli 26 lõikes 2 on sätestatud: „Juhtumi arutamine üldkogus nõuab vähemalt 11 konstitutsioonikohtu kohtuniku osalemist“. Lisaks on artikli 26 lõike 1 punktis g öeldud: „Konstitutsioonikohus teeb otsuse […] üldkogus […] sellisel juhul, kui kolm konstitutsioonikohtu kohtunikku on selleks taotluse esitanud 14 päeva jooksul pärast seda, kui nad on saanud koopia põhiseaduslikust kaebusest, taotlusest või artikli 38 lõikes 1 osutatud õiguslikust küsimusest“.

43.

Artikli 26 lõike 2 kohaselt suurendatakse üldkogus osalevate kohtunike arvu üheksalt (nagu oli ette nähtud 1997. aasta konstitutsioonikohtu seaduses ja 25. juuni 2015 seaduses enne selle muutmist 22. detsembril 2015) üheteistkümneni. See piirab konstitutsioonikohtu otsustusprotsessi. Üldkogu kohtunike arvu on vähendatud, võrreldes 22. detsembri 2015. aasta muutmisseaduses ette nähtud 13 kohtunikuga. Kuna aga konstitutsioonikohtus on praegu 12 tegevat kohtunikku, on võimalik, et kvoorumi nõuet ei ole võimalik teatavatel juhtudel täita, mille tulemusel ei ole konstitutsioonikohtul vähemalt ajutiselt võimalik otsuseid teha.

44.

Lisaks teeb konstitutsioonikohus artikli 26 lõike 1 punkti g kohaselt otsuseid üldkogus muu hulgas juhul, kui kolm kohtunikku on selleks taotluse esitanud. Need kohtunikud ei pea olema konkreetset asja arutava kohtukoosseisu liikmed. Seaduses ei nähta ette, et kõnealuste kohtunike taotlus peab olema põhjendatud või vastama teatavatele tingimustele. Niisugune säte võimaldab pidada määramatut arvu juhtumeid sellisteks, mida tuleb arutada üldkogus, ja võib vähendada konstitutsioonikohtu töö viljakust ning seega põhiseaduslikkuse järelevalve tõhusust.

4.2.2. Häälteenamus

45.

Artiklis 69 sätestatakse: „Kohtuotsused tehakse lihthäälteenamusega“. Selles artiklis sätestatu on 22. detsembri 2015. aasta muutmisseadusega võrreldes edasiminek, kuna ei näe enam ette põhiseadusega vastuolus olevat nõuet, et otsused tuleb teha 2/3 häälteenamusega, ja lahendab komisjoni poolt varem väljendatud mure.

4.2.3. Kohtuasjade lahendamine kronoloogilises järjekorras

46.

Artikli 38 lõikes 3 on sätestatud: „Kohtuasjade arutamiseks ette nähtud istungite kuupäevad määratakse kindlaks järjekorras, milles taotlused on kohtusse jõudnud.“ Artikli 38 lõikes 4 on loetletud piiratud arv kohtuasju, mille puhul ei ole taotluse laekumise järjekoht oluline. Artikli 38 lõikes 5 on sätestatud: „Konstitutsioonikohtu esimees võib kohtuistungi kuupäeva kindlaks määrata, järgimata lõikes 3 ette nähtud tingimust, juhul kui seda õigustavad kodanike õiguste ja vabaduste, riigi julgeoleku või põhiseadusliku korra kaitse kaalutlused. Viie kohtuniku taotlusel võib konstitutsioonikohtu esimees uuesti läbi vaadata oma otsuse kohtuistungi kuupäeva määramise kohta.“

47.

„Järjekorra eeskiri“, mille kohaselt tuleb konstitutsioonikohtul arutada kohtuasju selles järjekorras, milles vastavad taotlused kohtus registreeriti, kehtestati 22. detsembri 2015. aasta muutmisseadusega ja konstitutsioonikohus on selle juba muu hulgas põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud, kuna see mõjutab kohtunike sõltumatust ja kohtuvõimu lahusust teistest riigivõimuorganitest.

48.

Vastavalt artikli 38 lõikele 3 kuulub järjekorra eeskiri kohaldamisele „taotluste“, mitte „põhiseaduslike kaebuste“ suhtes. Isegi kui järjekorra eeskiri kuulub kohaldamisele üksnes taotluste suhtes, mõjutab see konstitutsioonikohtu suutlikkust teha institutsionaalsete osaliste taotlusel otsuseid õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta kiiresti.

49.

Artikli 38 lõikes 5 nähakse konstitutsioonikohtu esimehele ette võimalus kalduda järjekorra eeskirjast kõrvale. Seda võimalust võib aga kasutada konkreetsetel juhtumitel ja see võib põhjustada viivitusi, võttes arvesse asjaolu, et viis kohtunikku võivad esitada taotluse vaadata konstitutsioonikohtu esimehe otsus kohtuistungi kuupäeva määramise kohta uuesti läbi. Lisaks ei ole selge, kas need tingimused lubavad konstitutsioonikohtu esimehel järjekorra eeskirjast kõrvale kalduda kõigil juhtudel, kus otsus tuleb teha kiiremas korras.

50.

Isegi kui 22. juulil 2016. aastal vastu võetud seadus kujutab endast 22. detsembri 2015. aasta seadusega võrreldes edasiminekut, võib järjekorra eeskirja mõju konstitutsioonikohtu tegevuse tõhususele endiselt tekitada teatavaid mureküsimusi.

4.2.4. Minimaalne ajavahemik enne kohtuistungi toimumist

51.

Artikli 61 lõikes 1 on sätestatud: „Kohtuistung ei või toimuda varem kui 30 päeva pärast kohtuistungi kuupäeva kohta teate edastamist“. Artikli 61 lõikes 3 on sätestatud: „Õiguslike küsimuste, põhiseaduslike kaebuste ja riigi põhiseaduslike keskametiasutuste vaheliste pädevust käsitlevate vaidluste puhul võib konstitutsioonikohtu esimees ette näha lõikes 1 osutatud tähtajast poole lühema tähtaja, välja arvatud juhul, kui kaebaja, õigusliku küsimuse esitanud kohus või asjaomane taotleja konstitutsioonikohtu esimehe korralduse selle saamisest seitsme päeva jooksul vaidlustab“. Asjaolu, et konstitutsioonikohtu esimees võib 30-päevast tähtaega poole võrra lühendada, on 22. detsembri 2015. aasta seadusega võrreldes edasiminek, isegi kui kaebajal, õigusliku küsimuse esitanud kohtul või taotlejal on võimalik tähtaja lühendamine vaidlustada.

4.2.5. Distsiplinaarmenetlus

52.

22. juulil 2016 vastu võetud seaduses ei ole ette nähtud muude riigiorganite osalemist konstitutsioonikohtu kohtunike suhtes algatatud distsiplinaarmenetluses. Tegemist on 22. detsembri 2015. aasta seadusega võrreldes edasiminekuga ja niisiis ei põhjusta see küsimus enam probleeme.

4.2.6. Peaprokuröri võimalus hoida ära asja arutamist

53.

Artikli 61 lõikes 6 on sätestatud: „Asjaolu, et istungil ei viibi peaprokurör, kellele on istungist nõuetekohaselt teada antud, või tema esindaja, ei takista asja arutamist, välja arvatud juhul, kui istungil osalemise kohustus tuleneb käesoleva seaduse sätetest“. Artikli 30 lõikes 5 on öeldud: „Peaprokurör või tema asetäitja osaleb asja arutamisel konstitutsioonikohtu üldkogus“.

54.

Praktikas näib artikli 61 lõike 6 ja artikli 30 lõike 5 koosmõju andvat peaprokurörile, kes on ka justiitsminister, võimaluse teatavate asjade, sealhulgas üldkogus arutavate asjade arutamist edasi lükata või isegi takistada, kui ta otsustab istungil mitte osaleda. See tooks endaga kaasa sobimatu sekkumise konstitutsioonikohtu töösse ning kahjustaks kohtunike sõltumatust ja rikuks võimude lahususe põhimõtet.

4.2.7. Kohtu nõupidamise edasilükkamine

55.

Artikli 68 lõikes 5 on sätestatud: „Konstitutsioonikohtu üldkogu istungil võib vähemalt neli kohtunikku ette pandud lahenduse suhtes eriarvamusele jääda, kui nad leiavad, et kohtuasi on riigikorralduslikult või avaliku korra põhjustel erilise tähtsusega ja nad ei nõustu pakutud lahendusega.“ Artikli 68 lõikes 6 on sätestatud: „Lõike 5 alusel esitatud vastuväite korral lükatakse kohtuasja arutamine edasi kolm kuud ja selle tähtaja lõppemisel toimuval kohtu nõupidamisel esitavad eriarvamusele jäänud kohtunikud koos omapoolse lahenduse.“ Artikli 68 lõikes 7 on sätestatud: „Kui lõikes 6 osutatud uuel kohtu nõupidamisel vähemalt neli kohtuniku pakutud lahenduse taas vaidlustavad, lükatakse asja arutamine edasi veel kolm kuud. Selle tähtaja lõppedes toimub uus kohtu nõupidamine ja hääletus.“

56.

Selliste üldkogus arutatavate asjade puhul, mis võivad endaga kaasa tuua suure kohtuasjade arvu (vt eespool), näeb 22. juulil 2016 vastu võetud seadus ette võimaluse, et vähemalt neli konstitutsioonikohtu kohtunikku võivad jääda otsuse eelnõu suhtes eriarvamusele. See võib viia kohtuasja arutamise edasilükkamiseni vähemalt kolme, teatavatel juhtudel kuue kuu võrra pärast seda, kui konstitutsioonikohtu menetlus on jõudnud nõupidamiste etappi. Seadusega ei ole ette nähtud erandit, mis võimaldaks menetleda kiireloomulisi juhtumeid kiiremini.

57.

Nimetatud sätete mõju põhiseaduslikkuse järelevalve tõhususele teeb õigusriigi olukorda silmas pidades muret, kuna see takistab konstitutsioonikohut tagamast täielikult põhiseaduslikkuse järelevalvet ning tegemast tõhusaid ja õigeaegseid lahendeid kõigis asjades.

4.2.8. Pooleliolevaid kohtuasju käsitlevad üleminekusätted

58.

Artikli 83 lõikes 1 on sätestatud: „Käesoleva seaduse sätted kuuluvad kohaldamisele kohtuasjade suhtes, mis on algatatud, kuid mille menetlemist ei ole lõpetatud enne käesoleva seaduse jõustumise kuupäeva.“ Artikli 83 lõikes 2 on sätestatud: „Konstitutsioonikohus peab lõikes 1 osutatud kohtuasjad lahendama ühe aasta jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest. Üheaastane tähtaeg ei kuulu kohaldamisele artiklis 84 osutatud kohtuasjade suhtes.“ Artikli 84 lõikes 1 on sätestatud: „Konstitutsioonikohus peatab põhiseaduse artikli 191 lõike 1 punktides 1–5 osutatud isikute esitatud, käesoleva seaduse jõustumise hetkel pooleliolevate taotluste menetlemise kuueks kuuks ja palub taotlejatel oma taotlust täiendada vastavalt artikli 33 lõigetele 2–5.“ Artikli 84 lõikes 2 on sätestatud: „Kui lõikes 1 osutatud taotlust täiendatakse vastavalt artikli 33 lõigetes 2–5 esitatud nõuetele, uuendab konstitutsioonikohus määrusega peatatud menetluse pärast seda, kui lõppeb lõikes 1 nimetatud tähtaeg. Vastasel korral menetlus lõpetatakse.“

59.

Artikli 85 lõikes 1 on sätestatud: „Kui kohtuistung on ette nähtud toimuma enne käesoleva seaduse jõustumise kuupäeva, lükatakse istung edasi ja kohtukoosseisu kohandatakse vastavalt käesoleva seaduse sätetele.“ Artikli 85 lõikes 2 on sätestatud: „Kohtuistungi toimumiseks määratakse uus kuupäev. Kohtuistung toimub kooskõlas käesoleva seadusega.“ Artiklis 86 on sätestatud: „Kui kohtulahendi avaldamiseks ette nähtud kuupäev on enne käesoleva seaduse kuupäeva, lükatakse avaldamine edasi ning kohtukoosseisu ja lahendile esitatavaid nõudeid kohandatakse vastavalt käesolevale seadusele.“

60.

Ühelt poolt nähakse artikli 83 lõikes 2 pooleliolevate kohtuasjade menetlemiseks ette üheaastane tähtaeg alates käesoleva seaduse jõustumisest. Teiselt poolt aga on artiklis 84 erandina artikli 83 lõikest 2 sätestatud, et taotlused, mille arutamine on pooleli (st ametiasutuste taotlused õigusaktide põhiseaduslikkuse kontrollimiseks), peatatakse kuueks kuuks. Konstitutsioonikohus palub taotlejatel taotlusi täiendada, et need vastaksid uutele menetlusnõuetele, ja tal on võimalik taotluste läbivaatamist jätkata üksnes pärast seda, kui on möödunud kuus kuud (isegi kui taotlejad täiendavad oma taotlusi varem). Seadusega ei ole ette nähtud erandit, mis võimaldaks menetleda kiireloomulisi juhtumeid kiiremini.

61.

Artiklid 85 ja 86 kujutavad endast seadusandja sekkumist pooleliolevatesse kohtuasjadesse, eelkõige neisse, mille arutamine on juba oluliselt edasi jõudnud, ning võib takistada konstitutsioonikohtu tööd.

62.

Kõnealused üleminekusätted tervikuna tekitavad olulisi mureküsimusi, kuna need aeglustavad märkimisväärselt konstitutsioonikohtu tööd taotluste lahendamisel ja takistavad konstitutsioonikohut täiel määral tõhusat põhiseaduslikkuse järelevalvet tagamast. See on eriti asjakohane seoses kõigi uute tundlike õigusaktidega, millele on osutatud komisjoni arvamuses (vt punkt 4.3 allpool).

4.2.9. Vacatio legis

63.

22. juulil 2016 vastu võetud seaduse artiklis 92 on sätestatud: „Käesolev seadus jõustub 14. päeval pärast selle avaldamist.“ Välja arvatud juhul, kui toimub ennetav põhiseaduslikkuse kontroll, on seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääv 14-päevane ajavahemik liiga lühike, et oleks võimalik tõhusat põhiseaduslikkuse kontrolli läbi viia. Õiguskindluse tagamiseks on oluline, et konstitutsioonikohtule jääks piisavalt aega seaduse põhiseaduslikkuse kontrolliks enne, kui seadus jõustub.

64.

Sellega seoses tuleb meenutada, et 11. märtsi 2016. aasta arvamuses rõhutas Veneetsia komisjon, et konstitutsioonikohtul peab olema võimalik üle vaadata õigusakt, mis reguleerib kohtu töökorda, enne selle jõustumist.

4.3. Uute õigusaktide ebatõhusa põhiseaduslikkuse kontrolli tagajärjed

65.

Seim on vastu võtnud, tihti kiirmenetluses, mitu eriti tundlikku õigusakti, nagu eeskätt meediaseadus (41), uus avaliku teenistuse seadus (42), politseiseaduse ja mõningate muude seaduste muutmise seadus (43), prokuratuuriseadus (44) ja uus ombudsmani seadus, millega muudetakse mõningaid muid seadusi (45). Komisjon palus oma 1. veebruari 2016. aasta ja 3. märtsi 2016. aasta kirjas Poola valitsusel anda ülevaade selle seadusandliku reformi hetkeolukorrast ja sisust, kuid siiani ei ole seda teavet esitatud. Lisaks on Seim vastu võtnud mitu muud tundlikku seaduseelnõud, nagu riikliku meedianõukogu seadus (46) ja uus terrorismivastane seadus (47).

66.

Komisjon leiab, et seni kuni konstitutsioonikohut takistatakse täielikult tagamast tõhusat põhiseaduslikkuse järelevalvet, puudub võimalus teostada tegelikku põhiseaduslikkuse järelevalvet selliste õigusaktide üle nagu eespool osutatud õigusaktid, sealhulgas põhisõiguste järgimise üle.

67.

Komisjon märgib näiteks, et uued õigusaktid (eriti meediat käsitlevad õigusaktid) (48) tekitavad küsimusi meediavabaduse ja meedia mitmekesisuse kohta. Täpsemalt muudetakse uute meediat käsitlevate õigusaktidega avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide juhatuse ja nõukogu ametisse nimetamise eeskirju, allutades nad valitsuse (rahandusminister), mitte sõltumatu organi kontrollile. Uute õigusaktidega nähakse ka ette eeskirjad juhatuse ja nõukogu liikmete viivitamatuks ametist vabastamiseks. Siinkohal kahtleb komisjon eelkõige selles, kas isikutel, keda õigusaktid puudutavad, on võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid.

68.

Niisugused õigusaktid nagu avaliku teenistuse seadus (49) on õigusriigi ja põhiõiguste vaatenurgast samuti olulise tähtsusega. Sellega seoses palus Euroopa Komisjon 1. veebruari ja 3. märtsi 2016. aasta kirjas (50) Poola valitsusel anda ülevaade selle kohta, milliseid õiguskaitsevahendeid saavad kasutada isikud, keda õigusaktid puudutavad. Siiani ei ole Poola valitsus komisjonile selles küsimuses vastust andnud.

69.

Politseiseaduse ja mõningate muude seaduste muutmise seadus (51) võib samuti tekitada küsimusi seoses selle kooskõlaga põhiõigustega, sealhulgas eraelu puutumatuse ja andmekaitse nõuetega. 28.–29. aprillil 2016 külastas Veneetsia komisjoni delegatsioon Varssavit, et arutada politseiseaduse ja mõningate muude seaduste muudatusi, ning esitas oma arvamuse 10.–11. juuni 2016. aasta istungil (52). Arvamuses märgitakse muu hulgas, et seaduses ette nähtud menetluslikud tagatised ja materiaal-õiguslikud tingimused on siiski ebapiisavad, et vältida ülemäärast ja põhjendamatut sekkumist üksikisikute eraellu.

70.

Lisaks tekitavad uued terrorismivastased õigusnormid küsimusi nende kooskõla kohta põhiõigustega (53) ja alluvad põhiseaduslikkuse järelevalvele.

71.

Kokkuvõttes on komisjon seisukohal, et seni, kuni konstitutsioonikohut takistatakse täielikult tagamast tõhusat põhiseaduslikkuse järelevalvet, puudub võimalus teostada tegelikku kontrolli õigusaktide põhiõigustele vastavuse üle. Eeltoodu tekitab tõsist muret seoses õigusriigi olukorraga, eeskätt seetõttu, et Seim on hiljuti vastu võtnud mitu eriti tundlikku uut õigusakti, mille suhtes tuleks läbi viia põhiseaduslikkuse kontroll. Mure on veelgi suurem seetõttu, et – nagu on märgitud eespool – 22. juulil 2016 vastu võetud seadus näeb ette paljude pooleliolevate kohtuasjade menetlemise peatamise.

5. JÄRELDUS SÜSTEEMSEST OHUST ÕIGUSRIIGI TOIMIMISELE

72.

Eespool esitatud põhjustel on komisjon arvamusel, et Poolas on olemas süsteemne oht õigusriigi toimimisele. Asjaolu, et konstitutsioonikohus ei saa täielikult tagada tõhusat põhiseaduslikku järelevalvet, kahjustab tema usaldusväärsust, stabiilsust ja nõuetekohast toimimist, mis on üks olulisi õigusriigi tagatisi Poolas. Kui on kehtestatud põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem, on selle tõhusus oluline osa õigusriigi toimimisest.

73.

Õigusriigi põhimõtete järgimine ei ole üksnes Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud põhiväärtuse tagamise eeldus. Selle eesmärk on veel ka tagada kõigi aluslepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste järgimine ning kodanike, ettevõtjate ja ametiasutuste vaheline vastastikune usaldus kõigis liikmesriikides.

6. SOOVITATAVAD MEETMED

74.

Komisjon soovitab Poola ametiasutustel võtta asjakohaseid meetmeid, et kõrvaldada süsteemne oht õigusriigi toimimisele. Eelkõige soovitab komisjon Poola ametiasutustel teha järgmist:

rakendada täielikult konstitutsioonikohtu 3. detsembri ja 9. detsembri 2015. aasta otsused, milles nõutakse, et kolm kohtunikku, kelle nimetas 2015. aasta oktoobris õiguspäraselt ametisse seadusandja eelmine koosseis, saaksid asuda täitma konstitutsioonikohtu kohtuniku ametiülesandeid ning et seadusandja uue koosseisu poolt ilma kehtiva õigusliku aluseta nimetatud kolm kohtunikku ei asuks kohtuniku ametikohale, ilma et neid oleks õiguspäraselt sinna valitud;

b)	avaldada ja rakendada täielikult konstitutsioonikohtu 9. märtsi 2016. aasta otsus ning sellele järgnenud konstitutsioonikohtu otsused ning tagada, et tulevased otsused avaldatakse automaatselt ja et nende avaldamine ei sõltu ühestki seadusandliku või täitevvõimu otsusest;

tagada, et konstitutsioonikohtu seaduse mis tahes reformi käigus järgitakse konstitutsioonikohtu otsuseid, sealhulgas 3. detsembri ja 9. detsembri 2015. aasta ning 9. märtsi 2016. aasta otsust, ning võetakse täiel määral arvesse Veneetsia komisjoni arvamust; tagada, et konstitutsioonikohtu tegevuse tõhusust põhiseaduse täitmise tagamisel ei õõnestaks ei eraldi ega omavahelises koostoimes nõuded, millele on osutatud eespool ja mis puudutavad kvoorumit, kohtuasjade läbivaatamist kronoloogilises järjekorras, peaprokurörile ette nähtud võimalust takistada kohtuasja arutamist, kohtu nõupidamiste edasilükkamist ja selliste üleminekumeetmete kehtestamist, mis mõjutavad pooleliolevaid kohtuasju ja näevad ette kohtumenetluse peatamise;

d)	tagada, et konstitutsioonikohtul on võimalik kontrollida 22. juulil 2016 vastu võetud konstitutsioonikohtu seaduse põhiseadusele vastavust enne seda, kui seadus jõustub, ning selle kohta tehtud konstitutsioonikohtu otsus avaldada ja seda täielikult täita;

e)	hoiduda tegevusest ja avaldustest, mis võivad õõnestada konstitutsioonikohtu legitiimsust ja tema tegevuse tõhusust.

75.

Komisjon rõhutab, et õigusriigi põhimõtte kohaldamisega seotud küsimustes nõutav eri riigiorganite lojaalne koostöö on praeguse olukorra lahendamiseks hädavajalik. Samuti soovitab komisjon Poola ametiasutustel taotleda 22. juulil 2016 vastu võetud konstitutsioonikohtu seaduse kohta Veneetsia komisjoni arvamust.

76.

Komisjon soovitab Poola valitsusel käesolevas soovituses välja toodud probleemid lahendada kolme kuu jooksul pärast käesoleva soovituse saamist, ning teatada komisjonile selleks võetud meetmetest.

77.

Komisjon on valmis Poola valitsusega käesoleva soovituse põhjal konstruktiivset dialoogi pidama.

Brüssel, 27. juuli 2016

Komisjoni nimel

asepresident

Frans TIMMERMANS

(1) COM(2014) 158 final, edaspidi „teatis“.

(2) Vt COM(2014) 158 final, 2. jagu, I lisa.

(3) Vt teatise punkt 4.1.

(4) Ibid.

(5) Ibid.

(6) 22. detsembri 2015. aasta seadus, millega muudetakse 25. juuni 2015. aasta seadust konstitutsioonikohtu kohta. Muutmisseadus avaldati Poola ametlikus teatajas 28. detsembril numbri 2217 all.

(7) Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 23. detsembri 2015. aasta kiri välisminister Witold Waszczykowskile ja justiitsminister Zbigniew Ziobrole.

(8) Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 30. detsembri 2015. aasta kiri välisminister Witold Waszczykowskile ja justiitsminister Zbigniew Ziobrole.

(9) Aseriigisekretär Aleksander Stępkowski 7. jaanuari 2016. aasta kiri esimesele asepresidendile Frans Timmermansile.

(10) Justiitsminister Zbigniew Ziobro 11. jaanuari 2016. aasta kiri esimesele asepresidendile Frans Timmermansile.

(11) Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 13. jaanuari 2016. aasta kiri justiitsminister Zbigniew Ziobrole.

(12) Volinik Günther Oettingeri 19. jaanuari 2016. aasta kiri justiitsminister Zbigniew Ziobrole.

(13) Justiitsminister Zbigniew Ziobro 19. jaanuari 2016. aasta kiri esimesele asepresidendile Frans Timmermansile.

(14) Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 1. veebruari 2016. aasta kiri justiitsminister Zbigniew Ziobrole.

(15) Välisminister Witold Waszczykowski 29. veebruari 2016. aasta kiri esimesele asepresidendile Frans Timmermansile.

(16) Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 3. märtsi 2016. aasta kiri välisminister Witold Waszczykowskile.

(17) Arvamus nr 833/2015, CDL-AD(2016)001.

(18) Alates 9. märtsist 2016 on konstitutsioonikohus teinud kakskümmend otsust, mida ei ole seni avaldatud.

(19) Välisminister Witold Waszczykowski 24. juuni 2016. aasta kiri esimesele asepresidendile Frans Timmermansile.

(20) K 34/15.

(21) K 35/15.

(22) Arvamus, punkt 112.

(23) Arvamus, punkt 136.

(24) 25. juuni 2015. aasta seadus konstitutsioonikohtu kohta, avaldatud muudetud redaktsioonis Poola ametlikus teatajas 30. juulil 2015 numbri 1064 all. 22. detsembril 2015 vastu võetud seadus avaldati ametlikus teatajas 28. detsembril numbri 2217 all.

(25) Arvamus, punkt 41.

(26) 25. juuni 2015. aasta seadus konstitutsioonikohtu kohta, mis avaldati ametlikus teatajas 30. juulil 2015 numbri 1064 all (muudetud). 22. detsembril 2015 vastu võetud seadus avaldati ametlikus teatajas 28. detsembril numbri 2217 all.

(27) Vt artikli 1 lõige 9 (uus), millega asendatakse artikli 44 lõiked 1–3.

(28) Vt artikli 1 lõige 14 (uus), millega asendatakse artikli 99 lõige 1.

(29) Vt artikli 1 lõige 10 (uus), millega lisatakse uus artikli 80 lõige 2.

(30) Vt artikli 1 lõige 12 (uus), millega asendatakse artikli 87 lõige 2.

(31) Vt artikli 1 lõige 5 (uus), millega lisatakse uus artikkel 28a, ja artikli 1 lõige 7 (uus), millega lisatakse uus artikkel 31a.

(32) Samuti kehtib uus kvoorumi nõue täiskogu otsuste kohta, kui seaduses ei nähta ette teisiti (vt artikli 1 lõige 3 (uus), millega muudetakse artikli 10 lõiget 1).

(33) Muudatuste järgi kehtivad samad, st kvoorumit ja 2/3 häälteeenamust käsitlevad normid ka kohtu täiskogu suhtes.

(34) Vt artikli 1 lõige 10 (uus), millega lisatakse uus artikli 80 lõige 2.

(35) Vt artikkel 2 (uus).

(36) Vt artikli 1 lõige 12 (uus).

(37) Vt artikli 1 lõige 5 (uus).

(38) Vt artikli 1 lõige 7 (uus).

(39) Vt artikli 1 lõige 5 (uus), millega lisatakse uus artikkel 28a.

(40) Vt artikli 1 lõige 7 (uus), millega lisatakse uus artikkel 31a.

(41) 30. detsembri 2015. aasta seadus, millega muudetakse ringhäälinguseadust (ametlikus teatajas avaldatud 7. jaanuaril 2016 numbri 25 all).

(42) 30. detsembri 2015. aasta seadus, millega muudetakse avaliku teenistuse seadust ja mõningaid muid seadusi (ametlikus teatajas avaldatud 8. jaanuaril 2016 numbri 34 all).

(43) 15. jaanuari 2016. aasta seadus, millega muudetakse politseiseadust ja mõningaid muid seadusi (ametlikus teatajas avaldatud 4. veebruaril 2016 numbri 147 all).

(44) 28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseadus (ametlikus teatajas avaldatud 15. veebruaril 2016 numbri 177 all); 28. jaanuari 2016. aasta seadus, millega rakendatakse prokuratuuriseadust (ametlikus teatajas avaldatud 15. veebruaril 2016 numbri 178 all).

(45) 18. märtsi 2016. aasta ombudsmani seadus, millega muudetakse mõningaid muid seadusi. Vabariigi president allkirjastas seaduse 4. mail 2016.

(46) 22. juuni 2016. aasta seadus riikliku meedianõukogu kohta. Vabariigi president allkirjastas seaduse 27. juunil 2016.

(47) 10. juuni 2016. aasta seadus, mis käsitleb terrorismivastast võitlust. Vabariigi president allkirjastas seaduse 22. juunil 2016. Komisjon on samuti teadlik sellest, et 5. mail 2016 esitas justiitsminister riiklikule õigusloomekeskusele riikliku justiitsnõukogu seaduse ja mõningate muude seaduste muutmise seaduse.

(48) 30. detsembri 2015. aasta ringhäälinguseadus (ametlikus teatajas avaldatud 7. jaanuaril 2016 numbri 25 all) ja 22. juuni 2016. aasta seadus riikliku meedianõukogu kohta. Vabariigi president allkirjastas seaduse 27. juunil 2016.

(49) 30. detsembri 2015. aasta seadus, millega muudetakse avaliku teenistuse seadust ja mõningaid muid seadusi (ametlikus teatajas avaldatud 8. jaanuaril 2016 numbri 34 all).

(50) Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 1. veebruari 2016. aasta kiri justiitsminister Zbigniew Ziobrole. Esimese asepresidendi Frans Timmermansi 3. märtsi 2016. aasta kiri välisminister Witold Waszczykowskile.

(51) 15. jaanuari 2016. aasta seadus, millega muudetakse politseiseadust ja mõningaid muid seadusi (ametlikus teatajas avaldatud 4. veebruaril 2016 numbri 147 all).

(52) Arvamus nr 839/2016.

(53) 10. juuni 2016. aasta seadus, mis käsitleb terrorismivastast võitlust. Vabariigi president allkirjastas seaduse 22. juunil 2016.