„L.   PROOVIVÕTUMEETOD VÄGA SUURTE PARTIIDE JAOKS JA SELLISTE PARTIIDE JAOKS, MIDA LADUSTATAKSE VÕI TRANSPORDITAKSE NII, ET KOGU PARTII ULATUSES EI OLE VÕIMALIK PROOVE VÕTTA

L.1.   Üldpõhimõtted

Kui partii ladustamine või transportimine ei võimalda võtta üksikproove kogu partiist, tuleks eelistatult võtta sellisest partiist proove laadimise ajal (kui toode on liikuv).

Suurtesse toidu hoidmiseks ettenähtud ladudesse tuleks soovitada toidukäitlejatel paigaldada (automaatsed) proovivõtuseadmed, millega on võimalik võtta proove kogu ladustatud partiist.

Kui võetakse proove, nagu on ette nähtud käesoleva osaga L, tuleb toidukäitlejat või tema esindajat proovide võtmisest teavitada. Kui toidukäitleja või tema esindaja seab kahtluse alla proovivõtukorra, peab toidukäitleja või tema esindaja oma kulul lubama pädeval asutusel võtta proove kogu partiist.

Partii osast on lubatud proovivõtt tingimusel, et kõnealune osa moodustab vähemalt 10 % partiist, millest proove võetakse. Kui sama klassi või sama kirjeldusega toidupartii osast võetud proovid ei vasta ELi nõuetele, siis eeldatakse, et kogu partii ei ole nõuetekohane, välja arvatud juhul, kui edasine täpsem hindamine näitab, et ei ole tõendeid selle kohta, et ülejäänud partii ei vasta nõuetele.

Proovivõtuks väga suurtest partiidest ja partiidest, mis on ladustatud nii või mida veetakse nii, et kogu partiist ei ole võimalik proove võtta, tuleb kohaldada käesoleva lisa ülejäänud osas esitatud asjaomaseid sätteid, nagu sätteid valimi massi kohta.

L.2.   Valimite arv väga suurte partiide korral

Suurte proovipartiide korral (proovipartiid massiga üle 500 tonni) tuleb valimite arvuks võtta 100 valimit + √ tonnidest. Kui partii on väiksem kui 1500 tonni ning selle võib omakorda jaotada osapartiideks vastavalt B osa tabelile 1 ning tingimusel, et osapartiisid saab füüsiliselt eraldada, tuleb võtta nii palju valimeid, kui on B osas sätestatud.

L.3.   Laevaga transporditavad suured partiid

L.3.1.   Laevaga transporditavast partiist liikuvast tootest proovide võtmine

Suurtest partiidest, mida transporditakse laevaga, võetakse eelistatult proove laadimise ajal (kui toode on liikuv).

Proove võetakse igast lastiruumiosast (osast, mida on võimalik füüsiliselt eraldada). Lastiruumi osi tühjendatakse ükshaaval ja seega kaob lattu laadimise käigus osade esialgne füüsiline eraldatus. Seepärast võib proove võib võtta kas esialgse füüsilise eraldatuse olukorras või eraldatuse olukorras, nagu see on pärast lattu viimist.

Laeva lossimine võib kesta mitu päeva. Proove tuleks tavaliselt võtta korrapäraste ajavahemike järel kogu lossimise ajal. Alati ei ole aga mõistlik ega asjakohane, et ametlik inspektor on proovivõtuks kohal kogu lossimise ajal. Seetõttu on lubatud võtta proove partii osast (proovipartiist). Valimite arv määratakse vastavalt proovipartii suurusele.

Ka siis, kui ametlikud proovid võetakse automaatselt, on inspektori kohalolek vajalik. Kui proovid võetakse automaatselt ja vastavalt eelnevalt kindlaksmääratud näitajatele, mida ei saa muuta proovide võtmise ajal, ning kui valimid kogutakse pitseeritavasse anumasse, nii et sel viisil hoitakse ära pettused, peab inspektor olema kohal ainult proovivõtu alguses, iga kord, kui proovianumat vahetatakse, ja proovivõtu lõpus.

L.3.2.   Laevaga transporditavast partiist liikumatust tootest proovide võtmine

Kui proove võetakse liikumatust tootest, tuleb kasutada sama menetlust, mis on ette nähtud ülalt ligipääsetavatest ladudest (tornhoidlatest) proovide võtmiseks (vt punkti L.5.1).

Proove tuleb võtta partii (lastiruumi) ligipääsetavast osast (ülalt). Valimite arv määratakse vastavalt proovipartii suurusele.

L.4.   Proovide võtmine laos hoitavast suurest partiist

Proove tuleb võtta partii ligipääsetavast osast. Valimite arv määratakse vastavalt proovipartii suurusele.

L.5.   Proovide võtmine hoidlatest (tornhoidlatest)

L.5.1.   Proovide võtmine ülalt (kergesti) ligipääsetavatest tornhoidlatest

Proove tuleb võtta partii ligipääsetavast osast. Valimite arv määratakse vastavalt proovipartii suurusele.

L.5.2.   Proovide võtmine tornhoidlatest, millele puudub juurdepääs ülalt (suletud tornhoidlad)

L.5.2.1.   Tornhoidlad, millele puudub juurdepääs ülalt (suletud tornhoidlad), mahuga > 100 tonni

Sellistesse tornhoidlatesse ladustatud paigalseisvast toidust ei ole võimalik proove võtta. Kui on vaja proove võtta tornhoidlas olevast toidust, mida ei saa liigutada, tuleb käitlejaga kokku leppida, et ta teatab, kui tornhoidlast hakatakse kas osaliselt või täielikult toitu välja laadima, et siis proove võtta.

L.5.2.2.   Tornhoidlad, millele puudub juurdepääs ülalt (suletud tornhoidlad), mahuga < 100 tonni

Vastupidiselt punktile L.1 (proov võetud osast, mis moodustab vähemalt 10 %), tuleb vastavalt proovivõtukorrale anumasse lasta kogus 50–100 kg ja sellest proov võtta. Lähteproovi suurus sõltub kogu partii suurusest ning valimite arv sõltub proovivõtuks tornhoidlast anumasse võetud toidu kogusest.

L.6.   Proovide võtmine suurtes suletud mahutites olevast lahtisest toidust

Sellistest partiidest saab sageli proove võtta alles siis, kui toode on välja laaditud. Mõnikord ei ole võimalik toodet välja laadida impordi- või kontrollipunktis ja proove tuleb võtta väljalaadimise ajal. Käitleja peab teatama inspektorile mahutitest väljalaadimise koha ja aja.

M.   PUNASE PÄRMISEENEGA MONASCUS PURPUREUS FERMENTEERITUD RIISIL PÕHINEVATE TOIDULISANDITE PROOVIVÕTUMEETOD

Proovivõtumeetodit kasutatakse tsitriniini piirnormi ametlikuks kontrollimiseks toidulisandites, mis põhinevad riisil, mis on fermenteeritud punase pärmiseenega Monascus purpureus.

Proovivõtukord ja proovi suurus

Proovivõtukord põhineb oletusel, et toidulisandeid, mis põhinevad punase pärmiseenega fermenteeritud riisil, kaubastatakse jaemüügipakendis, milles on tavaliselt 30–120 kapslit.

Partii suurus (jaemüügi pakendite arv)	Proovi võtmise jaoks valitavate jaemüügipakendite arv	Valimi suurus
1–50	1	Kõik kapslid
51–250	2	Kõik kapslid
251–1 000	4	Igast proovi jaoks võetud jaemüügipakendist pooled kapslid
> 1 000	4 + 1 jaepakendit 1 000 jaemüügipakendist, kuid maksimaalselt 25 jaemüügipakendit	≤ 10 jaemüügipakendit: igast jaemüügipakendist pooled kapslid > 10 jaemüügipakendit: igast jaemüügipakendist ühepalju kapsleid, nii et lähteproovis oleks kokku 5 jaemüügipakendi jagu kapsleid”

„4.2.   Üldnõuded

Toiduainete kontrolliks kasutatavad kinnitavad analüüsimeetodid peavad vastama määruse (EÜ) nr 882/2004 III lisa punktidele 1 ja 2.

4.3.   Erinõuded

4.3.1.   Kinnitavate meetodite erinõuded

4.3.1.1.   Tulemuslikkuse kriteeriumid

Kui on asjakohane ning võimalik, siis soovitatakse kasutada täielikult valideeritud kinnitavaid meetodeid (st meetodeid, mis on vastava mudelaine puhul valideeritud laboritevahelise ringkatsega). Muid asjakohaselt valideeritud kinnitavaid meetodeid (nt vaatlusalusesse kaubagruppi kuuluvate vastavate mudelainete puhul laborisisesed valideeritud meetodid) võib samuti kasutada tingimusel, et nad vastavad tulemuslikkuse kriteeriumidele, mis on esitatud järgmistes tabelites.

Kui võimalik, siis peavad laborisisese valideerimise meetodid hõlmama sertifitseeritud etalonaine kasutamist.

a)

Aflatoksiinide määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Kriteerium Sisalduse vahemik Soovitatav väärtus Maksimaalne lubatud väärtus Pimekatsed Kogu vahemik Tähtsusetu -         Saagis aflatoksiin M1 puhul 0,01–0,05 μg/kg 60–120 %     > 0,05 μg/kg 70–110 %           Saagis aflatoksiinide B1, B2, G1, G2 puhul < 1,0 μg/kg 50–120 %     1–10 μg/kg 70–110 %     > 10 μg/kg 80–110 %           Reprodutseeritavus (RSDR) Kogu vahemik Arvutatakse Horwitzi valemi järgi (*)(**) 2 × Horwitzi valemiga arvutatud väärtus (*)(**) Korratavuse RSDr võib arvutada järgmiselt: 0,66 × reprodutseeritavus RSDR vastaval sisaldusel Märkus — Väärtused kehtivad nii B1 kui ka B1 + B2 + G1 +G2 summa puhul. — Kui tuleb esitada üksikute aflatoksiinide summa B1 + B2 + G1 +G2, peavad kõikide nende aflatoksiinide analüüsitulemused olema teada või üksteisega võrdsed.

b)	Ohratoksiin A määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Ohratoksiin A RSDr % RSDR % Saagis % < 1 ≤ 40 ≤ 60 50–120 ≥ 1 ≤ 20 ≤ 30 70–110

c)	Patuliini määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Patuliin RSDr % RSDR % Saagis % < 20 ≤ 30 ≤ 40 50–120 20–50 ≤ 20 ≤ 30 70–105 > 50 ≤ 15 ≤ 25 75–105

d)	Deoksünivalenooli määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Deoksünivalenool RSDr % RSDR % Saagis % > 100 — ≤ 500 ≤ 20 ≤ 40 60–110 > 500 ≤ 20 ≤ 40 70–120

e)	Zearalenooni määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Zearalenoon RSDr % RSDR % Saagis % ≤ 50 ≤ 40 ≤ 50 60–120 > 50 ≤ 25 ≤ 40 70–120

f)	Fumonisiin B1 ja B2 eraldi määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Fumonisiin B1 ja B2 eraldi RSDr % RSDR % Saagis % ≤ 500 ≤ 30 ≤ 60 60–120 > 500 ≤ 20 ≤ 30 70–110

g)	Toksiinide T-2 ja HT-2 eraldi määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Toksiinid T- 2 ja HT- 2 eraldi RSDr % RSDR % Saagis % 15–250 ≤ 30 ≤ 50 60–130 > 250 ≤ 25 ≤ 40 60–130

h)	Tsitriniini määramise tulemuslikkuse kriteeriumid Sisaldus μg/kg Tsitriniin RSDr % Soovituslik RSDR % Suurim lubatud RSDR% Saagis % Kõik 0,66 × RSDR Arvutatakse Horwitzi valemi järgi (*)(**) 2 × Horwitzi valemiga arvutatud väärtus (*)(**) 70–120

i)

Märkused mükotoksiinide tulemuslikkuse kriteeriumide kohta — Kasutatavate meetodite avastamispiire ei ole märgitud, kuna kordustäpsuse väärtused on esitatud vaatlusaluse sisalduse puhul. — Kordustäpsused arvutatakse Horwitzi valemi, eelkõige modifitseerimata Horwitzi valemi järgi (sisalduste vahemiku 1,2 × 10–7 ≤ C ≤ 0,138 jaoks) (*) ning modifitseeritud Horwitzi valemi järgi (sisalduste vahemiku C < 1,2 × 10–7 jaoks) (**). (*) Horwitzi valem sisalduste 1,2 × 10–7 ≤ C ≤ 0,138 jaoks: RSDR = 2(1–0,5logC) (vt: W. Horwitz, L.R. Kamps, K.W. Boyer, J.Assoc.Off.Analy.Chem.,1980, 63, 1344) (**) Modifitseeritud Horwitzi valem (*) sisalduste puhul C < 1,2 × 10–7: RSDR = 22 % (vt: M. Thompson, Analyst, 2000, 125, lk 385–386) Siin: — RSDR on suhteline standardhälve, mis arvutatakse tulemuste põhjal reprodutseeritavuse tingimustel [(sR/) × 100] — C on sisalduste suhe (st 1 = 100 g/100 g, 0,001 = 1 000 mg/kg) See on üldine kordustäpsusvalem, mille puhul on leitud, et see on enim kasutatavate analüüsimeetodite puhul sõltumatu analüüsist ja mudelainest, sõltudes üksnes sisaldusest.

4.3.1.2.    „Sobivus ettenähtud otstarbeks”

Laborisiseselt valideeritud meetodite korral võib analüüsimeetodi sobivust ametlikuks kontrolliks hinnata ettenähtud otstarbe seisukohast (***). Ametlikuks kontrolliks sobiv meetod peab andma tulemuse, mille puhul standardmõõtemääramatus (u) on väiksem kui maksimaalne standardmõõtemääramatus, mis arvutatakse järgmise valemi järgi:

kus

—	Uf on maksimaalne standardmõõtemääramatus (μg/kg);

—	LOD on meetodi avastamispiir (μg/kg);

—	α on konstant, mille suurus valitakse vastavalt sisaldusele C. α väärtused on toodud järgmises tabelis.

—	C on vaatlusalune sisaldus (μg/kg).

Kui analüüsimeetod annab tulemused, mille puhul mõõtemääramatus jääb väiksemaks kui maksimaalne standardmõõtemääramatus, käsitatakse meetodit sama sobivana kui meetodit, mis vastab punktis 4.3.1.1 esitatud tulemuslikkuse kriteeriumidele.

Tabel

Käesolevas punktis esitatud valemis konstandi α jaoks kasutatavad numbrilised väärtused sõltuvalt vaatlusalusest sisaldusest

C (μg/kg)	α
≤ 50	0,2
51–500	0,18
501–1 000	0,15
1 001 –10 000	0,12
> 10 000	0,1

(***)

Vt: M. Thompson and R. Wood, Accred. Qual. Assur., 2006, 10, lk 471–478.

4.3.2.   Poolkvantitatiivsete sõeluuringumeetodite erinõuded

4.3.2.1.   Reguleerimisala

Reguleerimisalasse kuuluvad bioanalüütilised meetodid, mis põhinevad immunoloogilisel äratundmisel ja retseptorite sidumisel (näiteks ELISA test, ribaanalüüs, lateraalse voolu test, immunosensorid) ja füüsikalis-keemilised meetodid, mis põhinevad kromatograafial või otsesel avastamisel massispektromeetria abil (nt välise ionisatsiooniga massispektromeetria). Muud meetodid (nt kihtkromatograafia) ei ole välistatud, kui genereeritud signaalid on otseselt seotud uuritavate mükotoksiinidega ja on võimalik järgida allpool kirjeldatud põhimõtet.

Erinõudeid kohaldatakse selliste meetodite suhtes, mis annavad numbrilise mõõtetulemuse, näiteks analüüsiribaga või vedelikkromatograafia -massispektromeetriaga (LC-MS) saadav tulem jne, ning mille puhul kasutatakse tavalist statistilist käsitlust.

Nimetatud nõudeid ei kohaldata niisuguste meetodite suhtes, millega ei saa numbrilist näitu (nt kui tulemuseks on see, kas tekib joon või mitte); sellistel juhtudel on vaja teistsugust valideerimist. Selliste meetodite erinõuded on esitatud punktis 4.3.3.

Käesolevas dokumendis kirjeldatakse sõeluuringumeetodi valideerimist laboritevahelise ringkatsega, selliselt valideeritud meetodi tulemuslikkuse kontrollimist ning sõeluuringumeetodi valideerimist ühes laboris.

4.3.2.2.   Mõisted

„Sõeluuringu sihtsisaldus” (STC) — sihtsisaldus mükotoksiini määramisel proovis. Piirnormide kontrollimise korral on sihtsisaldus võrdne kohaldatava piirnormiga. Muudel juhtudel või kui piirnormi ei ole sätestatud, nimetab sihtsisalduse labor.

„Sõeluuringumeetod” — meetod, mille järgi valitakse proove, mille mükotoksiini sisaldus ületab teatud tõenäosusega sõeluuringu sihtsisalduse STC. Mükotoksiinide sõeluuringu korral loetakse otstarbekohaseks tõenäosus 95 %. Sõeluuringu analüüsi tulemus on kas „negatiivne” või „kahtlane”. Sõeluuringumeetod peab võimaldama kulutõhusalt töödelda suurt proovide hulka, millega suureneb tarbijate jaoks suurt kokkupuute- ja terviseriski kujutavate uute juhtumite avastamise tõenäosus. Sellised meetodid peaksid olema bioanalüütilised või põhinema LC-MS-il või kõrgsurvevedelikkromatograafial (HPLC). Künnist ületavate proovide tulemusi kontrollitakse täieliku kordusanalüüsiga esialgsest proovist, kasutades kinnitavat meetodit.

„Negatiivne proov” — mükotoksiinide sisaldus proovis on tõenäosusega 95 % väiksem kui STC (st tõenäosusega 5 % võib proov olla valesti määramisega tunnistatud negatiivseks).

„Valenegatiivne proov” — mükotoksiinide sisaldus proovis on üle STC, kuid määramise vea tõttu on proov tunnistatud negatiivseks.

„Kahtlane proov” (sõeluuringul positiivne) — proovis on sisaldus üle künnise (vt allpool) ning proovis võib mükotoksiini sisaldus olla üle STC. Iga kahtlase tulemuse korral tuleb teha kinnitav analüüs, et määrata üheselt ja kindlalt, kas ja kui palju on mükotoksiini.

„Valekahtlane proov” — negatiivne proov, mis on tunnistatud kahtlaseks.

„Kinnitav meetod” — meetod, mis annab täielikku või täiendavat teavet, millega saab üheselt kindlaks teha mükotoksiini olemasolu ja selle sisalduse.

„Künnis” — sõeluuringuga leitud näidu, signaali, sisalduse vmt tase, millest ülespoole loetakse proov kahtlaseks. Künnis määratakse valideerimisel ja arvesse võttes mõõtmistulemuste hajuvust.

„Negatiivne kontrollaine” (nullmudelaine) — proov, mille kohta on teada, et see ei sisalda uuritavat (1) mükotoksiini, mis on nt kindlaks tehtud eelneval määramisel piisavalt tundliku kinnitava meetodiga. Kui negatiivset kontrollainet saada ei ole, võib kasutada saadaolevat väikseima sisaldusega ainet, mis võimaldab otsustada, kas sõeluuringumeetod on vastava otstarbe täitmiseks sobiv.

„Positiivne kontrollaine” — proov, mille mükotoksiinisisisaldus on sihtsisaldus, nt tunnustatud etalonaine, proov, mille puhul sisaldus on teada (nt tulemuslikkuse katsetes kasutatav proov) või proov, mis on kinnitava katse abil piisavalt täpselt kirjeldatud. Kui eespool nimetatud proovidest mõnda ei ole saadaval, võib kasutada kas erineva saastesisaldusega proovide segu või laboris valmistatud analüüdiga rikastatud proovi, mis on piisavalt kirjeldatud, seda sellisel juhul, kui on võimalik tõendada, et saastesisaldus on kontrollitud.

4.3.2.3.   Valideerimismenetlus

Valideerimise eesmärk on näidata sõeluuringumeetodi otstarbekohasust. Selleks määratakse künnis ning valenegatiivsete ja valekahtlaste proovide osa. Need kaks näitajat seotakse tulemuslikkuse näitajatega, nagu tundlikkus, selektiivsus ja kordustäpsus.

Sõeluuringumeetodeid saab valideerida laboritevahelise või ühes laboris toimuva valideerimisega. Kui teatava mükotoksiinide, mudelaine ja sihtsisalduse kombinatsiooni jaoks on laboritevahelise valideerimise andmed juba kättesaadavad, on piisav tõendada meetodi tulemuslikkust vastavat meetodit kasutavas laboris.

4.3.2.3.1.   Esmane valideerimine ühes laboris valideerimisena

Mükotoksiinid

Valideerimine tehakse iga üksiku reguleerimisalasse kuuluva mükotoksiiniga. Kui on tegemist bioanalüütilise meetodiga, mis annab koondtulemuse teatava mükotoksiinide rühma jaoks (nt aflatoksiinid B1, B2, G1 ja G2, fumonisiinid B1 ja B2), tuleb näidata meetodi kasutatavus ja märkida meetodi kasutamisala kohta, millised on katse piirangud. Soovimatut risttoimet (nt DON-3-glükosiid, 3- või 15-atsetüül-DON DON-i uurimise immunoloogiliste meetodite puhul) ei peeta uuritavate mükotoksiinide valenegatiivsete tulemuste suurendajaks, kuigi valekahtlaste tulemuste osa võib suureneda. Seda soovimatut suurenemist vähendab kinnitav analüüs, millega tehakse kindlaks, kas mükotoksiine leidub, ja määratakse nende sisaldus.

Mudelained

Esialgne valideerimine tuleks teha iga kauba jaoks või iga kaubagrupi jaoks, kui meetodit teadaolevalt kasutatakse mitme kauba jaoks. Viimasel juhul valitakse asjaomasest kaubagrupist üks esinduslik ja asjakohane kaup (vt tabel A).

Proovide kogum

Valideerimiseks nõutavate proovide väikseim arv on 20 homogeenset negatiivset kontrollainet ja 20 homogeenset positiivset kontrollainet, milles määratud mükotoksiinisisaldus on võrdne sihtsisaldusega ning selline määramine tehakse laborisisese täpsuse (RSDRi) tingimustes ja viiel eri päeval. Lisavõimalusena võib valida veel 20 proovikogumit teistsuguse mükotoksiinisisaldusega, et saada teada, mil määral selline meetod võimaldab eristada erinevaid mükotoksiinisisaldusi.

Sisaldus

Iga tavaliselt kasutatava sihtsisalduse jaoks tuleb teha valideerimine.

4.3.2.3.2.   Esmane valideerimine laboritevaheliste ringkatsetega

Laboritevaheliste ringkatsetega valideerimine tuleb teha ringkatsete rahvusvaheliselt tunnustatud eeskirja järgi (nt ISO 5725:1994 ja IUPAC International Harmonised Protocol), mille puhul on vaja valideerimisandmed saada vähemalt kaheksast laborist. Peale selle on ainus erinevus võrreldes laborisisese valideerimisega see, et ≥ 20 proovi kauba või taseme kohta võib jagada ühtlaselt osalevate laborite vahel, nii et iga labori jaoks jääb vähemalt 2 proovi.

4.3.2.4.   Künnise ja nullproovide valenegatiivsete tulemuste osa arvutamine

Nõutavate näitajate arvutamisel kasutatakse (suhtelisi) tulemusi negatiivsete ja positiivsete kontrollainete puhul.

Sõeluuringumeetodid, mille puhul on tulemus võrdeline mükotoksiinisisaldusega

Kui sõeluuringumeetodi puhul on tulemus võrdeline mükotoksiinisisaldusega, kasutatakse järgmist arvutusvalemit:

Künnis = RSTC — t-väärtus0,05 *SDSTC

RSTC —	keskmine tulemus positiivsete kontrollainetega (sihtsisaldusega)
t-väärtus:	ühepoolne t-väärtus valenegatiivsete tulemuste tõenäosuse 5 % korral (vt tabelit B)
SDSTC —	standardhälve.Sõeluuringumeetodid, mille puhul on tulemus pöördvõrdeline mükotoksiinisisaldusega

Kui sõeluuringumeetodi puhul on tulemus pöördvõrdeline mükotoksiinisisaldusega, kasutatakse künnise arvutamiseks järgmist valemit:

Künnis = RSTC + t-väärtus0,05 *SDSTC

Kasutades asjaomast t-väärtust künnise arvutamiseks, võetakse vaikimisi valenegatiivsete tulemuste tõenäosuseks 5 %.

Ettenähtud otstarbeks sobivuse hindamine

Negatiivsete kontrollainetega saadud tulemusi kasutatakse vastavate valekahtlaste tulemuste hindamiseks. t-väärtus arvutatakse nii, et see vastaks olukorrale, mille puhul negatiivse kontrollainega on tulemus künnisest suurem ja seega loetakse ekslikult kahtlaseks.

t-väärtus= (künnis — keskväärtusnullproov)/SDnullproovSee vastab sõeluuringumeetoditele, mis annavad mükotoksiinisisaldusega võrdelise tulemuse.

Kuid

t-väärtus= (keskväärtus nullproov — künnis)/SDnullproovmükotoksiinisisaldusega pöördvõrdeliste sõeluuringumeetodite puhul.

Saadud t-väärtuse abil saab vastavalt katsete arvu järgi leitud vabadusastmete arvule kas arvutada valekahtlaste proovide arvu ühepoolse jaotuse korral (nt kasutades arvutusprogrammis funktsiooni „TDIST”) või võtta selle t-jaotuse tabelist.

Vastav väärtus ühepoolse t-jaotuse korral annab valekahtlaste tulemuste osa.

Seda põhimõtet on kirjeldatud üksikasjalikumalt artiklis, mis on avaldatud ajakirjas Analytical and Bioanalytical Chemistry DOI 10.1007/s00216 -013-6922-1.

4.3.2.5.   Meetodi kasutamisala laiendamine

4.3.2.5.1.   Kasutamisala laiendamine teistele mükotoksiinidele:

Kui olemasoleva sõeluuringumeetodi kasutamisalasse lisatakse uusi mükotoksiine, tuleb teha täielik valideerimine, et näidata meetodi sobivust.

4.3.2.5.2.   Laiendamine teistele kaupadele:

Kui on teada või on eeldatav, et meetod sobib kasutamiseks teiste kaupade puhul, tuleb seda tõendada. Kui uus kaup kuulub sellisesse kaubagruppi (vt tabelit A), mille kohta on tehtud esialgne valideerimine, piisab piiratud ulatusega täiendavast valideerimisest. Selleks analüüsitakse vähemalt 10 homogeenset negatiivset kontrollainet ja 10 positiivset kontrollainet (sihtsisaldusega) laborisisese kordustäpsuse tingimustes. Positiivsed kontrollained peavad kuuluma künnist ületavasse alasse. Juhul kui see tingimus ei ole täidetud, tuleb teha täielik valideerimine.

4.3.2.6.   Laboritevaheliste ringkatsetega valideeritud meetodite kontrollimine

Kui sõeluuringumeetod on juba läbinud edukalt laboritevahelise valideerimise, tuleb kontrollida meetodi tulemuslikkust. Selleks analüüsitakse vähemalt 6 homogeenset negatiivset kontrollainet ja 6 positiivset kontrollainet (sihtsisaldusega). Positiivsed kontrollained peavad kuuluma künnist ületavasse alasse. Juhul kui see tingimus ei ole täidetud, tuleb laboril teha algpõhjuste analüüs, et selgitada, miks ei ole seal saavutatud laboritevahelise katsega saadud näitajaid. Alles pärast parandusmeetmete võtmist tuleb selles laboris meetodi tulemuslikkust uuesti kontrollida. Kui labor ei ole võimeline kontrollima laboritevahelise katse tulemusi, tuleb sellisel laboril määrata oma künnis täieliku laborisisese katsega.

4.3.2.7.   Pidev meetodi kontrollimine/meetodi jooksev valideerimine

Pärast esmast valideerimist saadakse uusi valideerimisandmeid, lisades igasse sõeluuringu proovikogumisse vähemalt kaks positiivset kontrollainet. Üks positiivne kontrollaine on teadaolev proov (nt esmasel valideerimisel kasutatud), teine on samast kaubagrupist pärit teine kaup (kui analüüsitakse ainult ühte kaupa, võetakse samast kaubast kõnealusest erinev proov). Võib ka lisada ühe negatiivse kontrollaine. Kahe positiivse kontrollainega saadud tulemused lisatakse olemasolevasse valideerimiskogumisse.

Vähemalt üks kord aastas määratakse uuesti künnis ja hinnatakse uuesti meetodi kehtivust. Pidevat kontrollimist kasutatakse mitmel põhjusel:

—	et kontrollida sõeluuringu läbinud proovikogumi kvaliteeti,

—	et uurida, kuidas meetod töötab meetodit kasutava labori tingimustes,

—	et põhjendada meetodi kasutatavust erinevate kaupade puhul,

—	et võimaldada künnise seadistamist vastavalt järkjärgulistele muutustele aja jooksul.

4.3.2.8.   Valideerimisaruanne

Valideerimisaruanne peab sisaldama järgmist:

—	sihtsisalduse teave

—	saavutatud künnise teave

Märkus: künnise väärtusel ja sihtsisalduse väärtusel peab olema ühepalju tüvenumbreid. Arvväärtustel, mida kasutatakse künnise arvutamiseks, peab olema üks tüvenumber rohkem kui sihtsisaldusel.

—	teave selle kohta, kui suur on arvutatud valekahtlaste proovide osa

—	teave selle kohta, kuidas valekahtlaste proovide osa on leitud.

Märkus: arvutatud valekahtlaste proovide osa näitab, kas meetod on otstarbekas, sest meetod annab nullproovide (või vähese saastesisaldusega proovide) arvu, mida tuleb kontrollida.

Tabel A

Kaubagrupid sõeluuringumeetodite valideerimiseks

Kaubagrupid	Kaubakategooriad	Kaubakategooria tüüpiline esindaja
Suure veesisaldusega	Puuviljamahlad	Õunamahl, viinamarjamahl
	Alkoholjoogid	Vein, õlu, siider
	Juur- ja mugulköögiviljad	Värske ingver
	Teravilja- või puuviljapõhised püreed	Imikute ja väikelaste püreed
Suure õlisisaldusega	Pähklipuu viljad	Kreeka pähklid, sarapuupähklid, kastanid
	Õliseemned ja nende saadused	Raps, päevalill, puuvillaseemned, sojaoad, maapähklid, seesamiseemned jne.
	Õlitaimede viljad ja nende saadused	Õlid ja võided (nt maapähklivõie, tahhiini)
Suure tärklise- ja/või valgusisaldusega ning vähese vee- ja rasvasisaldusega	Teravili ja selle saadused	Nisu, rukis, oder; mais, riis, kaer. Täisteraleib, sai, kreekerid, hommikusöögihelbed, pastatooted
	Dieettooted	Kuivatatud pulbrid imikute ja väikelaste toidu valmistamiseks
Suure happesusega ja suure veesisaldusega (*1)	Tooted tsitruselistest
„Keerukad või ainulaadsed kaubad” (*2)		Kakaooad ja nende saadused, kopra ja selle saadused, kohv, tee Vürtsid, lagrits
Suure suhkrusisaldusega, vähese veesisaldusega	Kuivatatud puuviljad	Viigimarjad, rosinad, korindid, sultana rosinad
Piim ja piimatooted	Piim	Lehma-, kitse- ja pühvlipiim
	Juust	Lehmapiimajuust, kitsejuust
	Piimatooted (nt piimapulber)	Jogurt, koor

Tabel B

Ühepoolse t-jaotuse täiendkvantiilid valenegatiivsete tõenäosuse 5 % korral

Vabadusastmed	Korduste arv	t-väärtus (5 %)
10	11	1,812
11	12	1,796
12	13	1,782
13	14	1,771
14	15	1,761
15	16	1,753
16	17	1,746
17	18	1,74
18	19	1,734
19	20	1,729
20	21	1,725
21	22	1,721
22	23	1,717
23	24	1,714
24	25	1,711
25	26	1,708
26	27	1,706
27	28	1,703
28	29	1,701
29	30	1,699
30	31	1,697
40	41	1,684
60	61	1,671
120	121	1,658
∞	∞	1,645

4.3.3.   Kvalitatiivsete sõeluuringumeetodite nõuded (meetodid, mis ei anna numbrilist väärtust)

Binaarsete katsemeetodite valideerimisjuhiste väljatöötamisega tegelevad praegu mitu standardiorganisatsiooni (nt AOAC, ISO). Hiljuti koostas AOAC suunise sellel teemal. Seda dokumenti võib pidada kõnealuse valdkonna praeguse arengutaseme kajastuseks. Seetõttu tuleks binaarseid tulemusi (nt analüüsiribade vaatlemine) andvaid meetodeid valideerida järgmise suunise järgi

http://www.aoac.org/imis15_prod/AOAC_Docs/ISPAM/Qual_Chem_Guideline_Final_Approved_031412.pdf

4.4.   Mõõtemääramatuse hindamine, saagise arvutamine ja tulemuste esitamine (2)

4.4.1.   Kinnitavad meetodid

Analüüsitulemus tuleb esitada järgmiselt:

a)	saagisega parandatult, saagis peab olema märgitud. Saagise parandit ei ole vaja, kui saagis on 90–110 %;

b)	kujul „x +/– U”, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures kasutatakse kattuvustegurit 2, mis annab usaldusväärsuse taseme ligikaudu 95 %.

Loomset päritolu toidu puhul saab mõõtemääramatust arvesse võtta ka, kehtestades määramispiiri (CCα) kooskõlas komisjoni otsusega 2002/657/EÜ (3) (I lisa punkt 3.1.2.5 — ained, mille jaoks on lubatud piirmäärad kehtestatud).

Kui analüüsi tulemus on oluliselt (> 50 %) väiksem kui kontrollitava näitaja suurim väärtus või palju suurem kui suurim väärtus (nt 5 korda suurem kui suurim väärtus) ja kui kasutatakse asjakohaseid kvaliteedimenetlusi ning analüüsi eesmärk on vaid kontrollida vastavust õigusnormidele, ei ole analüüsitulemuses vaja esitada saagise parandit ning saagise ja mõõtemääramatuse võib sel juhul ära jätta.

Olemasolevaid analüüsitulemuse tõlgenduseeskirju partii nõuetekohasuse hindamisel kohaldatakse ametliku kontrolli käigus võetud proovide analüüsitulemuste puhul. Kaubanduse kaitse ja võrdlemise eesmärgil tehtud analüüside suhtes kohaldatakse riigisiseseid eeskirju.

4.4.2.   Sõeluuringumeetodid

Sõeluuringu tulemus esitatakse järgmisel kujul: „nõuetekohane” või „mittevastavuse kahtlusega”.

„Mittevastavuse kahtlusega” — proov, milles sisaldus ületab künnist ja milles võib mükotoksiini sisaldus olla suurem kui sihtsisaldus. Iga kahtlase tulemuse korral tuleb teha kinnitav analüüs, et määrata üheselt ja kindlalt, kas ja kui palju leidub mükotoksiini.

„Nõuetekohane” — proov, milles on mükotoksiinide sisaldus tõenäosusega 95 % väiksem kui STC (st tõenäosusega 5 % võib proov olla valesti määramisega tunnistatud negatiivseks). Analüüsitulemus esitatakse kujul „< kui sihtsisaldus”, kusjuures sihtsisaldus on täpsustatud.”