21.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 223/1

(1)

Atlandi-skandinaavia heeringa (mida nimetatakse ka norra kevadheeringaks) varud on suurimad heeringavarud maailmas. Heeringa väljapüügi suurusjärk on olnud üks kuni kaks miljonit tonni. Väga laialdase kasutamise ja ülepüügi tõttu kuivasid varud kokku ning see sundis lõpetama nende püügi rohkem kui kaheks aastakümneks alates varastest 1970ndatest kuni 1990ndate aastate keskpaigani, mis omakorda avaldas väga tõsiseid tagajärgi kõnealuse kalavaru püügi laevastikele.

(2)

Pärast varude taastumist ja kalapüügi taasalustamist 1996. aastal hallati atlandi-skandinaavia heeringa varusid nõupidamiste alusel, millel osalesid viis osapoolt, kelle majandusvööndit kala oma rändel läbib, ja kelleks on: Venemaa Föderatsioon, Norra, Fääri saared, Island ja Euroopa Liit (edaspidi „rannikuäärsed riigid”).

(3)

Alates 2007. aastast on rannikuäärsete riikide nõupidamiste käigus kokku lepitud korra kohaselt kehtestatud lubatud kogupüügi jaotamise lõplikud eeskirjad ja kohustus säilitada tulevasteks aastateks varude jaotuse suhteline stabiilsus. Atlandi-skandinaavia heeringa varude kokkuleppeline jaotus on järgmine: 5,16 % Fääri saartele, 14,51 % Islandile, 6,51 % Euroopa Liidule, 61 % Norrale ja 12,82 % Venemaa Föderatsioonile. Lisaks oli rannikuäärsetel riikidel juba sõlmitud pikaajaline kokkulepe selle kohta, et ühiselt kokkulepitud halduskorda vaadatakse läbi ja muudetakse üksnes ühiselt, uute teaduslike nõuannete põhjal ja teatavaks kuupäevaks.

(4)

Lubatud kogupüügi haldamise hõlbustamiseks on rannikuäärsed riigid kiitnud heaks ja rakendavad olemasolevatest teaduslikest andmetest lähtuvalt pikaajalist halduskava, mis sisaldab ka ettevaatuspõhimõtet, mille eesmärk on hoida kalavarude tase ohututes bioloogilistes piirides ja tagada säästev püük.

(5)

Pikaajalise majandamiskava eesmärk oli ära hoida kalavarude jäämine alla 2 500 000 tonni suuruse biomassi taseme ning teha kõik, et varud oleks üle 5 000 000 tonni, mida peetakse maksimaalse jätkusuutliku saagikuse jaoks vajalikuks tasemeks. Eesmärgi täitmise vahendina määrati kindlaks püügipiirangud ning kalastussuremus 0,125. Lepiti kokku, et kui biomassi tase langeb alla 5 000 000 tonni, tuleks kalastussuremust vähendada, et tagada varude kiire taastumine.

(6)

Septembris 2012 soovitas Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) kooskõlas majandamiskavas sätestatud ettevaatuspõhimõttega, et viie rannikuäärse riigi lubatud kogupüük (TAC) ei tohi olla 2013. aastal suurem kui 619 000 tonni, mis on 26 % vähem kui 2012. aastaks lubatud kogupüük.

(7)

Oktoobrist 2012 kuni jaanuarini 2013 toimunud rannikuäärsete riikide nõupidamistel 2013. aasta korra kokku leppimiseks väljendasid Fääri saarte esindajad järjekindlalt ja korduvalt oma soovimatust praeguse jagamise korraga jätkata. Selleks et tagada rannikuäärsete riikide poolne varude koordineeritud majandamine nii palju kui võimalik, jõudsid 2013. aasta korra küsimuses 18. jaanuaril 2013 lõpuks kokkuleppele üksnes neli rannikuäärset riiki. Kõnealuste nõupidamiste kooskõlastatud 23. jaanuari 2013. aasta protokollis on sätestatud, et: „delegatsioonid väljendasid oma muret seoses sellega, et Fääri saared on ilma sellest eelnevalt teavitamata rannikuäärsete riikide vahelisest kokkuleppest välja astunud”. Kuna Fääri saared enam nõupidamistel ei osalenud, siis ei olnud viie kokkuleppeosalise vahel enam võimalik korda kokku leppida, seega otsustasid neli allesjäänud kokkuleppeosalist Fääri saarte kalandusalaste huvidega arvestada ja jätta välja nende tavapärane, st Fääri saartele alates 2007. aasta kokkuleppest kuulunud osa, mis vastas 31 000 tonnile (5,16 % lubatud kogupüügist).

(8)

Rannikuäärsete riikide nõupidamistel, mis kestsid kuni 23. jaanuarini 2013, ei esitanud Fääri saarte esindajad ühtegi taotlust konkreetse püügiosa saamiseks, samuti ei teinud nad mis tahes kirjalikku ega suulist ettepanekut uue jaotuskorra kohta, nad ei püüdnud leida kokkulepet ülejäänud nelja kokkuleppeosalisega ega teinud mingeid jõupingutusi teha koostööd, et 2013. aasta korra osas kokkuleppele jõuda.

(9)

Fääri saarte kalandusminister teatas oma 26. märtsi 2013 aasta seisukohas, et Fääri saarte laevadele on ühepoolselt kehtestatud 105 230 tonni suurune püügi piirnorm, mis on soovitatud lubatud kogupüügist 17 % ehk üle kolme korra suurem kui osa, mis vastaks varem kokku lepitud korra kohasele taotlusele, ja mis suurendaks Fääri saarte 2012. aasta osa 145 %. Ühepoolset seisukohavõttu tuleb hinnata lähtuvalt eespool nimetatud teaduslikust soovitusest vähendada püüki 2013. aastal 26 % võrra. Seisukoha avaldamisega jätsid Fääri saared de facto kõrvale ka ühiselt kokkulepitud majandamiskava.

(10)

Nende algatustega loobusid Fääri saared koostööst liidu ja teiste rannikuäärsete riikidega ühist huvi pakkuvate kalavarude, st atlandi-skandinaavia heeringa majandamisel ning loobusid ka täitmast oma kohustusi, mis neil on vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artikli 61 lõikele 2, artikli 63 lõigetele 1 ja 2, artiklitele 118, 119 ja 300 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkuleppe (UNFSA) artiklitega 5 ja 6 ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2.

(11)

Nelja rannikuäärse riigi ja Fääri saarte kehtestatud püügi piirnormide täimisel oleks kogupüük olnud 692 290 tonni, mis oleks soovitatud lubatud kogupüügiga võrreldes olnud ülepüük. 2013. aasta püügihooaja majandamise nõustamiseks ICESi antud hinnangute ja püügiprognooside (2) kohaselt viiks selline püük kudekarja biomassi (SSB) 2014. aasta alguseks 4 200 000 tonni tasemele, mis on tunduvalt madalam 5 000 000 tonni tasemest, mis aitaks maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tagada.

(12)

Lisaks esitas ICES 2013. aasta mais uued avalikult kättesaadavad teaduslikud tõendid, (3) mis annavad kinnitust, et praeguseks väljatöötatud pikaajaline majandamiskava (millele eesmärk on kalastussuremus 0,125) vastab ettevaatusprintsiibile, samas kui kalastussuremuse tõusu väärtus 0,15, mis vastab Fääri saarte soovitud suurendamisele, muudab kava ettevaatusprintsiibi tühiseks, mis omakorda suurendab varude hävinemise ohtu.

(13)

Määruse (EL) nr 1026/2012 artikli 3 kohaselt võib riiki lugeda mittesäästvat kalapüüki lubavaks riigiks a) kui ta ei tee koostööd ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamisel täies vastavuses Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni (UNCLOS) sätetega ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 4. augusti 1995. aasta rakenduskokkuleppega (UNFSA) või muude rahvusvaheliste lepingute või rahvusvaheliste õigusnormidega ning b) kui see riik kas: i) ei ole võtnud vajalikke meetmeid kalavarude majandamiseks või ii) on kalavarude majandamise meetmeid võtnud teiste riikide ja liidu õigusi, huve ja kohustusi vajalikul määral arvestamata ning need kalavarude majandamise meetmed koostoimes teiste riikide ja liidu võetud meetmetega põhjustavad püüki, mille tulemuseks võib olla kalavarude jätkusuutmatu seisund.

(14)

Eespool esitatud asjaolude seisukohalt vastavad Fääri saared kõikidele kriteeriumidele, mis võimaldavad käsitada neid mittesäästvat kalapüüki lubava riigina, ning seetõttu võib komisjon olla sunnitud võtma määrusega (EL) nr 1026/2012 ette nähtud meetmeid.

(15)

Kooskõlas määruse (EL) nr 1026/2012 artikliga 6 otsustas komisjon teavitada Fääri saarte kohalikku valitsust ja Taani valitsust 17. mai 2013. aasta otsusega (4) ja sama kuupäevaga kirjaga oma kavatsusest käsitada Fääri saari mittesäästvat kalapüüki lubava riigina, tuues esile selle otsuse põhjused ning kirjeldades meetmeid, mida võidakse kõnealuse määruse kohaselt võtta. Fääri saarte kohalik valitsus kinnitas kirja kättesaamist samal päeval.

(16)

Fääri saarte kohalik valitsus vastas 17. juunil 2013 teavitamisele sellega, et seadis komisjoni poolt esitatud argumendid kahtluse alla ja esitas oma argumendid, nimelt, et nad ei ole oma isikut nõupidamistelt tagandanud, et nad soovivad jätkuvalt leida läbirääkimiste teel lahendust kalavarude jagamisele ja et ELil ei ole õigust sunnimeetmeid kasutusele võtta. Kuid nad ei väljendanud siiski soovi muuta oma otsust 2013. aasta mittesäästva püügi piirnormide kohta ega esitanud muud selget põhjendust oma kõrge püügilimiidi kohta 2013. aastaks, kui kinnitamata väite, et „kõnealuseid varusid on Fääri saarte jurisdiktsiooni all olevatel merealadel viimastel aastatel rohkem esinenud”.

(17)

Komisjon uuris kõnealuse teema käsitlemist olemasolevas teaduskirjanduses, kuid leidis üksnes avaldusi, milles osutati, et hooajal esineb heeringat juhuslikult Fääri saarte vetes pikema aja jooksul, samas ei leidnud ta midagi, mis võimaldaks tõlgendada seda nähtust varude arvukuse stabiilsuse või pideva tõusuga. Fääri saarte argumendi kohta, et 2014. aastaks vähenevad varud igal juhul alla maksimaalset jätkusuutlikku saagikust ja seda mitte Fääri saarte osa ühepoolse suurendamise tõttu, tuleb märkida, et viimastes teaduslikes nõuannetes (vt eespool esitatud põhjendus 12) osutatakse, et sel ajal kui varud taastuvad maksimaalse jätkusuutliku saagikuseni, jäävad nad siiski pikaks ajaks alla seda taset ja on seda suuremas hävimisohus, kui kalavaru kalastussuremuse näitaja suureneb sellise väärtuseni nagu Fääri saarte suurendatud osast tuleneks.

(18)

Pärast Fääri saarte kohaliku valitsuse argumentide põhjalikku analüüsi tegi komisjon järelduse, et need ei lükka ümber komisjoni teatises esindatud põhjuseid, samuti ei ole need objektiivsed põhjused, mis õigustaksid selle riigi koostöövalmiduse puudumist. See kokkuvõte koos soovimatusega muuta ühepoolset 2013. aasta püügipiirangut on andnud komisjonile aluse järeldada, et Fääri saared vastavad jätkuvalt kriteeriumidele, mille kohaselt tuleb neid käsitleda mittesäästvat kalapüüki lubava riigina.

(19)

Seetõttu leiab komisjon, et on vaja vastu võtta määruse (EL) nr 1026/2012 artikli 4 kohased meetmed.

(20)

Et saavutada kaitseeesmärki ning mitte lasta Fääri saartel kasutada oma mittesäästval heeringapüügil liidu turu, sadamate ja rajatiste eeliseid, peavad kõnealused meetmed olema tõhusad ja proportsionaalsed.

(21)

Lisaks on komisjon hinnanud määruse (EL) nr 1026/2012 artikli 4 lõike 1 kohaselt vastu võetavate meetmete majandus-, keskkonna- ja sotsiaalset mõju lühikeses ja pikas perspektiivis, samuti nende rakendamisega seotud halduskoormust.

(22)

Selle hindamise põhjal oleks asjakohane võtta esimese sammuna vastu teatavad meetmed, mis on loetletud määruse (EL) nr 1026/2012 artikli 4 lõike 1 punktides c, d, e ja i. Kui kõnealused meetmed osutuvad ebatõhusaks ja Fääri saared jätkavad endiselt mittesäästvat kalapüüki, võib kehtestada täiendavaid meetmeid.

(23)

Fääri saarte heeringapüük pelaagiliste traaleritega võib olla aasta külmematel kuudel sihtpüük, kuid kevadel ja suvel on see segapüük, mil heeringat ja makrelli püütakse samaväärsetes kogustes. Nii võib ühe laeva püütud loomus, sama püügiretke või samast püügikohast kogu hooaja jooksul püütud saak sisaldada mõlemaid kalu. Makrell on seega heeringaga seotud liik. Seega kui Fääri saared jätkavad makrelli püüki ja eksporti, jätkavad nad ka suurel hulgal heeringa püüki, mis on paratamatu kaaspüük isegi juhul, kui heeringat ei saa liitu eksportida. Seega kui makrelliimport meetmetest välja jätta, ei ole heeringaimpordi keeld piisavalt tõhus meede, mis aitaks vältida edasist kahju tekitamist heeringavarude säästvale arengule. Makrelli ja heeringa elupaigad langevad ühte sellisel määral, et Fääri saarte kontrolli all olevates püügipiirkondades makrelli püüdes on alati oht püüda ka heeringat. Seetõttu võib arvata, et kogu Fääri saarte kontrolli all püütud makrellisaak sisaldab ka heeringat. Nii et selleks, et kaubandusmeetmed oleksid tulemuslikud, peaksid nad hõlmama nii heeringat kui ka makrelli.

(24)

Kui komisjon hindas meetmete proportsionaalsust, eelkõige selleks, et otsustada, kas heeringapüügi peamise liigi kaubanduspiirangutest rääkides tuleks piirduda teatava kogusega või peaks keelustama kogu impordi, uuris komisjon, kas proportsionaalsemate meetmetena võiksid tulla kõne alla ka muud alternatiivsed meetmed kui heeringast ja makrellist valmistatud või seda sisaldavate toodete keelamine. Hinnati kolme järgmist võimalust: i) kõikide toodete koguseline piirang, piirates importi traditsioonilise kaubavahetuse tasemeni, ii) üksnes värskete, külmutatud ja konserveeritud kala täielik keelustamine, jättes kõrvale töödeldud tooted, näiteks kalajahu ja -õli ning iii) impordikeeld piirduks üksnes heeringa ja heeringatoodetega. Olgugi, et esimene neist kolmest võimalusest võiks olla äärmiselt tõhus, arvestades et kalajahul on Fääri saarte ekspordis Euroopa Liitu oluline tähtsus, on see antud etapis siiski liiga koormav, eriti kui võtta arvesse, et ühest küljest võib see avaldada mõju Fääri saarte kalandussektori neile sektoritele, mis ei ole otseselt pelaagilise püügi sektorid ning teisest küljest tekitab see suure halduskoormuse, kuna selleks, et teha kindlaks kalajahu ja -õli sisaldus eri tooteliikides, tuleb nende proove spetsialiseeritud laboratooriumides analüüsida. Kolmandat eespool esitatud võimalust peetakse ebatõhusaks, kuna selle potentsiaalseid majanduslikke tagajärgi saab kergesti kompenseerida makrelliekspordiga. Teise võimaluse puhul on meetmete ja nende soovitud mõju omavaheline tasakaal parim, samuti ei ole meetmed vajaliku tulemuse saavutamiseks liiga koormavad.

(25)

Proportsionaalsuse hindamisel uuris komisjon ka seda, kas muud meetmed kui impordipiirangud, eelkõige sadamate kasutamise piirangud on vajalikud. Kuna sadamate kasutamine tankimiseks, lossimiseks, meeskonna vahetamiseks, remondiks ja puhkeajaks on heeringapüügiga seotud tavapärased ja vajalikud tegevused, jõudis komisjon järeldusele, et just sellised ning mitte vähem piiravad alternatiivsed meetmed on vajalikud, et ära hoida ELi vahendite kasutamist Fääri saarte laevastiku mittesäästval heeringapüügil.

(26)

Hinnates keskkonna-, kaubandusliku, majandusliku ja sotsiaalse mõju meetmeid lühikeses ja pikas perspektiivis ning nende rakendamisega seotud halduskoormust, võib järeldada, et meetmed on põhjendatud, neil ei ole lubamatut mõju ning need ei loo liigset koormust. Meetmed avaldavad soodsat keskkonnamõju, sest peaksid aitama parandada heeringavarude jätkusuutlikkust. Meetmete kaubandusmõju on mõõdukas, ehkki otsene majanduslik mõju on ootuspärane, keskpikas perspektiivis võib leida alternatiivseid mehhanisme ja kokkuvõttes ole ELi piires varude puudust karta. Meetmete majanduslik ja sotsiaalne mõju lühiajalises perspektiivis on tõenäoliselt mõõdukas, kuna sellega kaasneb mõju kaubandusele, kuid keskpikas ja pikas perspektiivis on mõju juhul, kui meede annab oodatud tulemusi, väga positiivne, seda eriti mitmete selliste laevastike jaoks, kelle majandus on pelaagilisest püügist väga sõltuv. Meetmetest tulenev halduskoormus on võrdlemisi madal, kui arvestada, et enamik kontrollimeetmeid, sealhulgas meetmete liikmesriikides jõustamiseks vajalikud töötajad on juba olemas.

(27)

Komisjon uuris ka meetmete vastavust rahvusvahelisele õigusele ja jõudis järeldusele, et kuna meetmed on liidu enda kaitsemeetmete kaudu seotud väljasurevate kalavarude kaitsega, siis on need rahvusvahelise õigusega vastavuses ja nende eesmärk on kalavarude ülekasutamise vältimine, kuna kõnealuste meetmete eesmärk on hoida atlandi-skandinaavia heeringa varud ohututes bioloogilistes piirides. Need meetmed jõustatakse koostoimes liidu omade, määruse (EL) nr 1026/2012 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaste kaitsemeetmetega. Eelkõige on liit vähendanud püüki 26 % vastavalt Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) soovitusele, samuti kohaldab liit täiel määral neid tingimusi ja piiranguid pikaajalises majandamiskavas, milles rannikuäärsed riigid on kokku leppinud ja kohaldavad alates 1999. aastast ning mille kohta ICES on 2013. aasta mais uuesti kinnitanud, et püügi hoidmine ohututes bioloogilistes piirides on kooskõlas ettevaatuspõhimõttega ja ka õige lähenemisviis majandamisele. Samuti ei ole veenvaid teaduslikke tõendeid, mis viitaksid, et Fääri saartel peaks olema õigus suuremale osalusele atlandi-skandinaavia heeringapüügis, seepärast oleks asjakohane vähendada nende püüki vastavalt ICESi soovitusele 2013. aastaks.

(28)

Järelikult peaksid esimese sammuna võetavad meetmed hõlmama järgmist: a) atlandi-skandinaavia varudesse kuuluva heeringa ja makrelli ning neid kalu sisaldavate kalatoodete impordi keelustamine; ning b) Euroopa Liidu sadamate kasutamise piiramine atlandi-skandinaavia heeringa ja makrelli varude püügiga või nendest varudest pärit kalade või kalandustoodete veoga tegelevatele Fääri saarte kontrolli all olevatele laevadele.Et hõlbustada nende laevade suhtes kohaldatavate meetmete võtmist, mis püüavad asjaomaseid heeringa- ja makrellivarusid või veavad kõnealustesse varudesse kuuluvaid kalu või kalatooteid, peaks liikmesriikidel olema kõnealuste laevade loetelu. Selleks et teha kindlaks, kas Fääri saarte kontrolli all on heeringat ja makrelli püütud, tuleks kasutada püügi sertifitseerimissüsteemi, mis on sätestatud nõukogu 29. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1005/2008 (millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999) (5) III peatükis.

(29)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas kalanduse ja vesiviljeluse korralduskomitee arvamusega,

a)

„atlandi-skandinaavia heeringa varud” – heeringa (Clupea harengus) varud Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) alapiirkondades I, II, V, XII ja XIV (6);

b)

„atlandi-skandinaavia heeringas” – atlandi-skandinaavia heeringa varudesse kuuluvad kalad;

c)

„makrell” – liiki Scomber scombrus kuuluv kal a, mida püütakse atlandi-skandinaavia heeringa levikupiirkondades;

d)

„Fääri saarte kontrolli all toimuv püük” – püük, mida teostavad Fääri saarte lipu all sõitvad laevad või laevad, mis sõidavad sellise riigi lipu all, millel on lubatud püüda Fääri saarte majandusvööndis või mis on renditud Fääri saarte äriühingutele või Fääri saarte ametiasutustele.