29.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 181/4

(1)

Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine ning õiguskaitse kättesaadavust on hõlbustatud, eelkõige tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab liit võtma meetmeid piiriülese toimega tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu) artikli 81 lõikes 1 sätestatakse, et liidus põhineb piiriülese toimega tsiviilasjades tehtav õigusalane koostöö kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel.

(3)

Ühisel sisepiirideta õigusalal on ülimalt oluline näha ette sätted ühes liikmesriigis määratud kaitsemeetmete kiireks ja lihtsaks vastastikuseks tunnustamiseks ja asjakohasel juhul täitmiseks teises liikmesriigis, mis tagavad, et ühes liikmesriigis füüsilisele isikule antud kaitse säilib ja on jätkuvalt tagatud liikmesriigis, kuhu isik reisib või kuhu ta kolib. Tuleks tagada, et liidu kodanikud saaksid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 3 lõikega 2 ja ELi toimimise lepingu artikliga 21 teostada õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil kõnealust kaitset kaotamata.

(4)

Vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu liidus ning eesmärk muuta kaitsemeetmete liikumine liidus kiiremaks ja odavamaks, õigustavad põhimõtet, mille kohaselt tuleks ühes liikmesriigis määratud kaitsemeetmeid tunnustada ilma erimenetluseta kõikides teistes liikmesriikides. Sellest tulenevalt tuleks ühes liikmesriigis („päritoluliikmesriik”) määratud kaitsemeedet käsitada kui meedet, mis on määratud liikmesriigis, kus taotletakse selle tunnistamist („taotluse saanud liikmesriik”).

(5)

Selleks et saavutada kaitsemeetmete vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et kaitsemeetmete tunnustamise ja võimaliku täitmise eeskirju reguleeritakse liidu siduva ja vahetult kohaldatava õigusaktiga.

(6)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada kaitsemeetmete suhtes, mis on määratud eesmärgiga kaitsta isikut, kui on tõsiselt põhjus arvata, et tema elu, kehaline või vaimne puutumatus, isikuvabadus, turvalisus või seksuaalne puutumatus on ohus, näiteks selleks, et tõkestada mis tahes vormis soolist vägivalda või vägivalda lähisuhetes, nagu füüsilist vägivalda, ahistamist, seksuaalset rünnakut, jälitamist, hirmutamist või muul kujul esinevat kaudset sundimist. Oluline on rõhutada, et käesolevat määrust kohaldatakse kõikidele vägivallaohvritele, olenemata sellest, kas nad on soopõhise vägivalla ohvrid.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiviga 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, (3) tagatakse, et kuriteoohvrid saavad asjakohast teavet ja tuge.

(8)

Käesolev määrus peaks täiendama direktiivi 2012/29/EL. Asjaolu, et isik on tsiviilasjas määratud kaitsemeetme objektiks, ei välista tingimata isiku määratlemist ohvrina nimetatud direktiivi alusel.

(9)

Käesoleva määruse reguleerimisala jääb tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonda ELi toimimise lepingu artikli 81 tähenduses. Käesolevat määrust kohaldatakse vaid tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete suhtes. Kriminaalasjades määratud kaitsemeetmeid reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (4).

(10)

Tsiviilasjade mõistet tuleks tõlgendada autonoomselt kooskõlas liidu õiguses kehtivate põhimõtetega. Kaitsemeedet määrava asutuse tsiviil-, haldus- või kriminaalasjadega seotud olemus ei tohiks olla määrav kaitsemeetme tsiviilõigusliku iseloomu kindlaksmääramisel.

(11)

Käesolev määrus ei tohiks takistada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja jõustamist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) (5) („Brüssel IIa määrus”) toimimist. Brüssel IIa määruse kohaselt võetud otsuseid tuleks endiselt tunnustada ja täita nimetatud määruse alusel.

(12)

Käesolevas määruses võetakse arvesse liikmesriikide erinevaid õigustraditsioone ega sekkuta kaitsemeetmete määramiseks kasutatavasse riiklikku süsteemi. Käesoleva määrusega ei kohustata liikmesriike muutma oma siseriiklikke süsteeme, et määrata kaitsemeetmeid tsiviilasjades, ega looda kohustust määrata tsiviilasjades kaitsemeetmeid käesoleva määruse kohaldamiseks.

(13)

Selleks et võtta arvesse eri liiki asutusi, kes määravad liikmesriikides tsiviilasjades kaitsemeetmeid, ning erinevalt muudest õigusalase koostöö valdkondadest, tuleks käesolevat määrust kohaldada nii õigusasutuste kui ka haldusasutuste otsustele, tingimusel et viimaste puhul on tagatud eelkõige nende erapooletus ja poolte õigus kaevata otsus edasi kohtusse. Politseiasutusi ei tohiks mingil juhul lugeda käesoleva määruse tähenduses väljaandvateks asutusteks.

(14)

Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt tuleks päritoluliikmesriigis tsiviilasjades määratud kaitsemeetmeid tunnustada vastavalt käesolevale määrusele taotluse saanud liikmesriigis tsiviilasjades määratud kaitsemeetmetena.

(15)

Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt on tunnustamine vastavuses kaitsemeetme kehtivusajaga. Arvestades aga liikmesriikide õiguse alusel määratavate kaitsemeetmete erisusi eelkõige nende kehtivusaja osas ning asjaolu, et käesolev määrus kohaldub tavaliselt kiireloomulistes olukordades, peaks käesoleva määruse kohase tunnustamise mõju piirduma erandlikult 12 kuuga alates käesolevas määruses sätestatud tõendi väljastamisest, olenemata sellest, et kaitsemeetme enda (kas ajutise, ajaliselt piiratud või piiramatu kehtivusajaga) kehtivusaeg võib olla pikem.

(16)

Juhul kui kaitsemeetme kehtivusaeg on pikem kui 12 kuud, ei tohiks käesoleva määruse alusel tunnustamise mõju kehtivuse piiramine piirata kaitstava isiku õigust tugineda sellele kaitsemeetmele mõne muu tunnustamist võimaldava liidu õigusakti kohaselt või taotleda taotluse saanud liikmesriigis riigisisese kaitsemeetme võtmist.

(17)

Tunnustamise mõju piiramine on erandlik käesoleva määruse reguleerimiseseme eripära tõttu ning seda ei tuleks käsitada pretsedendina teiste tsiviil- ja kaubandusasju käsitlevate õigusaktide puhul.

(18)

Käesolevas määruses tuleks käsitleda ainult kaitsemeetmega kehtestatud kohustuse tunnustamist. Sellega ei tuleks reguleerida kaitsemeetme rakendamise või täitmise menetlusi ning selle reguleerimisalasse ei kuulu võimalikud sanktsioonid, mida võidakse määrata, kui taotluse saanud liikmesriigis rikutakse kaitsemeetmega kehtestatud kohustust. Neid küsimusi reguleeritakse kõnealuse liikmesriigi õiguse alusel. Kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige vastastikuse tunnustamise põhimõttega, tuleb liikmesriikidel sellegipoolest tagada, et käesoleva määruse kohaselt tunnustatud kaitsemeetmetel on taotluse saanud liikmesriigis õigusjõud.

(19)

Käesoleva määrusega hõlmatud kaitsemeetmed peaksid andma kaitstavale isikule kaitse tema elukohas või töökohas või muus kohas, mida ta regulaarselt külastab, nagu lähisugulaste elukoht või tema lapse kool või haridusasutus. Sõltumata sellest, kas kaitsemeetmega hõlmatud koht või ala ulatus on kaitsemeetmes kirjeldatud ühe või mitme konkreetse aadressi või piiritletud ala abil, millele ohustav isik ei tohi läheneda või kuhu siseneda (või nende kahe kombinatsiooni abil), on kaitsemeetmega kehtestatud kohustuse tunnustamine seotud kõnealuse koha tähendusega kaitstava isiku jaoks, mitte konkreetse aadressiga.

(20)

Arvestades eespool kirjeldatut ja tingimusel, et säilitatakse kaitsemeetme olemus ja põhielemendid, tuleks lubada taotluse saanud liikmesriigi pädeval asutusel kohandada kaitsemeetme faktilisi asjaolusid käsitlevat osa, kui selline kohandamine on vajalik kaitsemeetme tunnustamise tegeliku tulemuslikkuse tagamiseks taotluse saanud liikmesriigis. Faktilised asjaolud on muu hulgas aadress, üldine asukoht ja minimaalne vahemaa, mida ohustav isik peab hoidma kaitstava isiku, aadressi või üldise asukohaga. Selline kohandamine ei tohi aga mõjutada kaitsemeetme liiki ja tsiviilõiguslikku olemust.

(21)

Kaitsemeetme kohandamise hõlbustamiseks tuleks tõendile märkida, kas kaitsemeetmes nimetatud aadress on elukoht, töökoht või koht, mida kaitstav isik regulaarselt külastab. Lisaks tuleks asjakohasel juhul tõendile märkida ka piiritletud ala (ligikaudne raadius teatavast aadressist), mille suhtes kehtib ohustavale isikule kaitsemeetmega kehtestatud kohustus.

(22)

Selleks et hõlbustada kaitsemeetmete vaba liikumist liidus, tuleks käesoleva määrusega luua ühtne tõendi näidismudel ning näha selleks ette mitmekeelne tüüpvorm. Väljaandev asutus peaks kaitstava isiku taotlusel andma välja tõendi.

(23)

Vaba tekstiga väljade hulk peaks tõendi mitmekeelses tüüpvormis olema võimalikult väike, et üldjuhul saaks tõlke või transliteratsiooni esitamiseks kasutada asjaomases keeles tüüpvormi, ilma et kaitstav isik peaks kandma tõendi tõlkimise kulusid. Mitmekeelse tüüpvormi tekstile lisanduvate vajalike tõlgete kulud tuleb jaotada päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt.

(24)

Kui tõend sisaldab vaba teksti, peaks taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus määrama kindlaks, kas tõlge või transliteratsioon on nõutav. See ei tohiks välistada kaitstava isiku või päritoluliikmesriigi väljaandva asutuse poolt tõlke või transliteratsiooni esitamist omal algatusel.

(25)

Selleks et tagada ohustava isiku õigus kaitsele, kui kaitsemeede määrati tagaseljaotsusega või sellise menetluse kohaselt, mis ei näe ette kõnealuse isiku eelnevat teavitamist (ex parte menetlus), tuleks tõend välja anda üksnes juhul, kui kõnealusel isikul on olnud võimalus end kaitsemeetme vastu kaitsta. Pidades silmas nõuete täitmisest kõrvalehoidmise vältimist ja arvestades asjaolu, et tavaliselt on kaitsemeedet nõudvad juhtumid kiireloomulised, ei peaks olema kohustust oodata tõendi väljaandmiseks kõnealuse kaitseõiguse teostamise tähtaja möödumist. Tõend tuleks välja anda niipea, kui kaitsemeede on täidetav päritoluliikmesriigis.

(26)

Arvestades eesmärki tagada lihtsus ja kiirus, nähakse käesolevas määruses ette lihtsad ja kiired meetodid, mida kasutatakse ohustava isiku teavitamiseks menetluse etappidest. Neid konkreetseid teavitamismeetodeid tuleks kasutada üksnes käesoleva määruse kohaldamisel, tulenevalt selle reguleerimiseseme eripärast, neid ei tohiks käsitada pretsedendina muude tsiviil- ja kaubandusküsimusi käsitlevate õigusaktide puhul ning need ei tohiks mõjutada liikmesriigi selliseid kohustusi tsiviilasjadega seotud kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriigis kättetoimetamisega, mis tulenevad liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahe- või mitmepoolsetest kokkulepetest.

(27)

Ohustava isiku teavitamisel tõendi olemasolust ning kaitsemeetme faktilisi asjaolusid käsitleva osa kohandamisel taotluse saanud liikmesriigis tuleks pöörata nõuetekohaselt tähelepanu kaitstava isiku huvile, et tema asukohta või muid kontaktandmeid ei avalikustataks. Selliseid andmeid ei tohiks avalikustada ohustavale isikule, välja arvatud juhul, kui avalikustamine on vajalik kaitsemeetme järgimiseks või täitmiseks.

(28)

Tõendi väljastamine ei tohiks olla vaidlustatav.

(29)

Tõendit tuleks parandada, kui ilmse vea või ebatäpsuse, näiteks trükivea, transkriptsiooni käigus või kopeerimisel tekkinud vea tõttu ei kajasta tõend õigesti kaitsemeedet, või see tuleks tühistada, kui tõend on selgelt valesti välja antud, näiteks juhul, kui seda kasutati meetme puhul, mis ei kuulu käesoleva määruse reguleerimisalasse, või kui see on välja antud väljastamise nõudeid rikkudes.

(30)

Päritoluliikmesriigi väljaandev asutus peaks taotluse korral abistama kaitstavat isikut teabe saamisel taotluse saanud liikmesriigi asutuste kohta, mille poole tuleb pöörduda kaitsemeetmele tuginemiseks või selle täitmise taotlemiseks.

(31)

Õigusemõistmise sujuva toimimise huvides tuleks vältida kahes liikmesriigis vastuoluliste otsuste tegemist. Seetõttu tuleks käesolevas määruses ette näha kaitsemeetme tunnustamisest ja/või täitmisest keeldumise alused, kui esineb vastuolu taotluse saanud liikmesriigis tehtud või tunnustatava kohtuotsusega.

(32)

Avaliku huvi kaalutlused võivad erandjuhul õigustada seda, et taotluse saanud liikmesriigi kohtul lubatakse keelduda kaitsemeetme tunnustamisest või täitmisest, kui selle kohaldamine oleks ilmselgelt vastuolus kõnealuse liikmesriigi avaliku korraga. Kohtud ei tohiks aga kohaldada avaliku korra kaalutlustel põhinevat erandit selleks, et keelduda kaitsemeetme tunnustamisest või täitmisest, kui selline keeldumine oleks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning eriti selle artiklis 21 sätestatud õigustega.

(33)

Kui kaitsemeede peatatakse või tühistatakse või tõend tühistatakse päritoluliikmesriigis, peaks taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus asjaomase tõendi esitamise korral peatama või tühistama kaitsemeetme tunnustamise tagajärjed ja selle täitmise, kui see on asjakohane.

(34)

Kaitstaval isikul peaks olema tegelik võimalus teistes liikmesriikides kohtusse pöörduda. Selleks et tagada tõhus õiguskaitse kättesaadavus käesoleva määrusega hõlmatud menetlustele, tuleb anda õigusabi vastavalt nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivile 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (6).

(35)

Käesoleva määruse kohaldamise hõlbustamiseks tuleks liikmesriikidelt nõuda teatava teabe esitamist nõukogu otsusega 2001/470/EÜ (7) loodud tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kaudu oma riigisiseste eeskirjade ja menetluste kohta, mis on seotud tsiviilasjades määratavate kaitsemeetmetega. Liikmesriikide esitatud teave peaks olema kättesaadav Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

(36)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks käesolevas määruses ette nähtud vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks anda komisjonile rakendusvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (8).

(37)

Käesolevas määruses ette nähtud vormide koostamist ja hilisemat muutmist käsitlevate rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada kontrollimenetlust.

(38)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse määrusega tagada harta artiklites 47 ja 48 sätestatud õigust kaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Käesolevat määrust tuleks kohaldada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

(39)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada eeskirjad liikmesriigis tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete tunnustamise lihtsa ja kiire mehhanismi jaoks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(40)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on kõnealused liikmesriigid teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(41)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(42)

Euroopa andmekaitseinspektor esitas 17. oktoobril 2011 arvamuse, (9) mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (10) artikli 41 lõikel 2,

a)

keeld siseneda kohta, kus kaitstav isik elab, töötab või mida ta korrapäraselt külastab või kus ta korrapäraselt viibib, või sellise sisenemise reguleerimine;

b)

keeld võtta kaitstava isikuga mis tahes kontakti, sealhulgas telefoni, e-posti, kirja, faksi või mis tahes muude vahendite teel, või selliste kontaktide reguleerimine;

c)

keeld läheneda kaitstavale isikule lähemale kui ettenähtud kaugusele või sellise lähenemise reguleerimine;

a)

kaitsemeetme koopia, mis vastab otsuse ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele;

b)

päritoluliikmesriigis kooskõlas artikliga 5 väljastatud tõendi ja

c)

vajaduse korral tõendi transliteratsiooni ja/või tõlke kooskõlas artikliga 16.

a)

väljaandva asutuse nimi ja aadress/kontaktandmed;

b)

toimiku viitenumber;

c)

tõendi väljaandmise kuupäev;

d)

kaitstava isiku andmed: nimi, sünniaeg ja -koht (kui on teada), teavitamise eesmärgil kasutatav aadress, millele eelneb selgesti nähtav hoiatus, et kõnealust aadressi võib ohustavale isikule avaldada;

e)

ohustava isiku andmed: nimi, sünniaeg ja -koht (kui on teada) ning teavitamise eesmärgil kasutatav aadress;

f)

kogu vajalik teave kaitsemeetme täitmiseks, sealhulgas asjakohasel juhul meetme liik ja sellega ohustavale isikule kaasnev kohustus, milles täpsustatakse koha funktsioon ja/või piiritletud ala, millele kõnealusel isikul on keelatud läheneda või kuhu tal on keelatud siseneda;

g)

kaitsemeetme kehtivusaeg;

h)

tunnustamise mõju kestus artikli 4 lõike 4 kohaselt;

i)

avaldus selle kohta, et artiklis 6 sätestatud nõuded on täidetud;

j)

teave artiklitega 9 ja 13 antud õiguste kohta;

k)

viitamise huvides tuuakse ära käesoleva määruse täielik pealkiri.

a)

tehakse tõendis parandus, kui kaitsemeetme ja tõendi vahel on tehnilise vea tõttu lahknevus, või

b)

tühistatakse tõend, kui see on selgelt valesti välja antud, võttes arvesse artiklis 6 sätestatud nõudeid ja käesoleva määruse reguleerimisala.

a)

ilmselgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga või

b)

vastuolus taotluse saanud liikmesriigis tehtud või tunnustatud kohtuotsusega.

a)

andmed käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes pädevate asutuste liikide kohta, täpsustades asjakohasel juhul

b)

keel või keeled, mida aktsepteeritakse artikli 16 lõikes 1 osutatud tõlgete puhul.