26.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 26/27


NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/1/EL,

20. detsember 2012,

millega muudetakse direktiivi 93/109/EÜ seoses üksikasjaliku korraga, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 22 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1),

toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Iga liidu kodaniku õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohaliikmesriigis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punktis b ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 39 lõikes 1. Nõukogu 6. detsembri 1993. aasta direktiivis 93/109/EÜ (millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel) (2) on sätestatud kõnealuse õiguse kasutamise kord.

(2)

Direktiivi 93/109/EÜ kohaldamist 2004. aasta valimistel ja 2009. aasta valimistel käsitlevates komisjoni vastavalt 12. detsembri 2006. aasta ja 27. oktoobri 2010. aasta aruannetes toodi esile vajadus muuta kõnealuse direktiivi teatavaid sätteid.

(3)

Direktiiviga 93/109/EÜ nähakse ette, et liidu kodanik, kellelt tema elukoha- või päritoluliikmesriigi õiguse alusel on kandideerimisõigus ära võetud, ei saa kõnealust õigust kasutada elukohaliikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel. Seepärast on direktiivis 93/109/EÜ sätestatud kohustus, et esitades taotluse kandideerimiseks liikmesriigis, mis ei ole tema päritoluliikmesriik, peab liidu kodanik esitama ka päritoluliikmesriigi pädevate haldusasutuste tõendi selle kohta, et temalt ei ole päritoluliikmesriigis kandideerimisõigust ära võetud või et nimetatud asutused ei ole teadlikud niisugusest õiguse äravõtmisest.

(4)

Kodanike probleemid tõendi väljastamiseks pädevate haldusasutuste tuvastamisel ja tõendi õigeaegsel kättesaamisel on takistuseks kandideerimisõiguse kasutamisel ning põhjuseks, miks niivõrd vähe liidu kodanikke kandideerib Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohaliikmesriigis.

(5)

Seepärast tuleks kaotada asjaomaste kodanike kohustus esitada kõnealune tõend ning asendada see avaldusega, millega tõendatakse, et asjaomaselt isikult ei ole ära võetud õigust kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, ja mis lisatakse ametlikule avaldusele, mille need kodanikud peavad koos kandideerimistaotlusega esitama.

(6)

Elukohaliikmesriigid peaksid olema kohustatud teavitama nimetatud avaldusest päritoluliikmesriiki, et kontrollida, kas liidu kodanikult ei ole päritoluliikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õigust ära võetud. Päritoluliikmesriik peaks pärast nimetatud teate saamist andma elukohaliikmesriigile asjakohast teavet sellise tähtaja jooksul, mis võimaldab tõhusalt hinnata kandideerimistaotluse vastuvõetavust.

(7)

Kui päritoluliikmesriik ei suuda anda nimetatud teavet õigeaegselt, ei tohiks elukohaliikmesriigis kandideerimise õigust ära võtta. Juhul kui asjakohane teave esitatakse hiljem, peaks elukohaliikmesriik võtma siseriiklike õigusnormidega ettenähtud korras asjakohaseid meetmeid tagamaks, et neil liidu kodanikel, kellelt on päritoluliikmesriigis kandideerimise õigus ära võetud, kuid kes kanti valimisregistrisse või kes on juba valituks osutunud, ei lubata vastavalt kas valituks osutuda või oma mandaati täita.

(8)

Kuna kandideerimistaotluste vastuvõetavuse menetlus liikmesriigis sisaldab vältimatult rohkem haldustoiminguid teise liikmesriigi kodaniku kui asjaomase riigi kodanike puhul, peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata liidu kodanikele kandideerimistaotluste esitamiseks tähtaeg, mis erineb oma riigi kodanikele määratud tähtajast. Tähtajad võivad olla erinevad üksnes niivõrd, kui see on vajalik ja proportsionaalne, et võtta päritoluliikmesriigilt saadud teavet õigeaegselt arvesse eesmärgiga lükata taotlus tagasi enne kandidaatide ülesseadmist. Sellise eraldi tähtaja kehtestamine ei tohiks mõjutada tähtaegu, mille jooksul teised liikmesriigid peavad täitma direktiivi 93/109/EÜ kohaseid teabe andmisega seonduvaid kohustusi.

(9)

Liikmesriikide ametiasutuste vahelise suhtlemise hõlbustamiseks peaksid liikmesriigid määrama ühe kontaktpunkti, mis vastutab kandidaate puudutava teabe andmise eest.

(10)

Nii oma päritoluliikmesriigi kui ka elukohaliikmesriigi valimisnimekirjadesse kantud kandidaatide tõhusamaks tuvastamiseks peaksid elukohaliikmesriigis kandideerimistaotlust esitavatelt liidu kodanikelt nõutavate andmete loetelud sisaldama nende sünniaega ja -kohta ning viimase elukoha aadressi nende päritoluliikmesriigis.

(11)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Seadusandja leiab, et seoses käesoleva direktiiviga on kõnealuste dokumentide edastamine õigustatud.

(12)

Direktiivi 93/109/EÜ tuleks seepärast vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 93/109/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liidu kodanik, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, ja kellelt tema elukoha- või päritoluliikmesriigi õiguse alusel on individuaalse kohtu- või haldusotsusega – tingimusel et viimast on võimalik kohtus vaidlustada – kandideerimisõigus ära võetud, ei saa kõnealust õigust kasutada elukohaliikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel.”;

b)

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Elukohaliikmesriik kontrollib, kas liidu kodanikelt, kes on avaldanud soovi kasutada seal oma kandideerimisõigust, ei ole kõnealust õigust päritoluliikmesriigis ära võetud mõne individuaalse kohtu- või haldusotsusega, tingimusel et viimast on võimalik kohtus vaidlustada.”;

c)

lisatakse järgmised lõiked:

„3.   Käesoleva artikli lõike 2 rakendamiseks teavitab elukohaliikmesriik päritoluliikmesriiki artikli 10 lõikes 1 osutatud avaldusest. Sel eesmärgil antakse päritoluliikmesriigist asjakohane kättesaadav teave mis tahes sobival viisil viie tööpäeva jooksul alates asjaomase teatise kättesaamisest või võimaluse korral lühema tähtaja jooksul, kui elukohaliikmesriik seda taotleb. Niisugune teave võib sisaldada üksnes üksikasju, mis on tingimata vajalikud käesoleva artikli rakendamiseks ja mida võib kasutada ainult sellel eesmärgil.

Kui elukohaliikmesriik tähtaja jooksul teavet ei saa, siis tuleb asjaomane kandidaat sellest olenemata kandidaadina registreerida.

4.   Kui antud teave lükkab avalduse sisu ümber, võtab elukohaliikmesriik olenemata sellest, kas ta saab kõnealuse teabe tähtaja jooksul või hiljem, vastavalt oma siseriiklikele õigusnormidele asjakohased meetmed, et mitte lubada kõnealusel isikul kandideerida või, kui see pole võimalik, siis mitte lubada asjaomasel isikul kas valituks osutuda või oma mandaati täita.

5.   Liikmesriigid määravad ühe kontaktpunkti, et vastu võtta ja edastada lõike 3 kohaldamiseks vajalikku teavet. Nad edastavad komisjonile selle kontaktpunkti nime ja kontaktandmed ning samuti mis tahes teabe, mis puudutab nende andmete ajakohastamist või neis tehtavaid muudatusi. Komisjon peab kontaktpunktide nimekirja ja teeb selle liikmesriikidele kättesaadavaks.”

2)

Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

a)

lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)

tema kodakondsus, sünniaeg ja -koht, viimase elukoha aadress päritoluliikmesriigis ja aadress elukohaliikmesriigi valimispiirkonnas;”;

b)

lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

„d)

et temalt ei ole päritoluliikmesriigis kandideerimisõigust ära võetud mõne individuaalse kohtu- või haldusotsusega, tingimusel et viimast on võimalik kohtus vaidlustada.”;

c)

lõige 2 jäetakse välja.

Artikkel 2

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 28. jaanuariks 2014. Nad teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 20. detsember 2012

Nõukogu nimel

eesistuja

E. FLOURENTZOU


(1)  Euroopa Parlamendi 26. septembri 2007. aasta seadusandlik resolutsioon (ELT C 219 E, 28.8.2008, lk 193) ja 20. novembri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  EÜT L 329, 30.12.1993, lk 34.