30.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 217/21

(1)

Euroopa Ülemkogu nõustus 26. märtsil 2010 komisjoni ettepanekuga käivitada uus tööhõive ja majanduskasvu strateegia, s.o strateegia „Euroopa 2020”, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemat dokumenti koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)

Liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid võtsid 29. juunil 2012 vastu majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe, millega nähakse ette sidus raamistik meetmete võtmiseks liikmesriikide, ELi ja euroala tasandil, kasutades selleks kõiki võimalikke hoobasid, vahendeid ja poliitikaid. Nad otsustasid, milliseid meetmeid võtta liikmesriikide tasandil, eelkõige väljendades täielikku pühendumust strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele ja riigipõhiste soovituste rakendamisele.

(4)

Nõukogu võttis 10. juulil 2012 vastu soovituse (3) Eesti 2012. aasta riikliku reformikava kohta ja esitas arvamuse Eesti ajakohastatud stabiilsusprogrammi (2012–2015) kohta.

(5)

Komisjon võttis 28. novembril 2012 vastu iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis tähistab majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta (2013) algust. Samuti võttis komisjon 28. novembril 2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määruse (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta) (4) alusel vastu häiremehhanismi aruande, milles ei nimetatud Eestit liikmesriigina, kelle olukorda tuleb põhjalikult analüüsida.

(6)

Euroopa Parlament on kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1466/97 nõuetekohaselt kaasatud Euroopa poolaasta raames toimuvasse ning 7. veebruaril 2013 võttis ta vastu resolutsiooni tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide kohta 2013. aasta majanduskasvu analüüsis ja resolutsiooni 2013. aasta majanduskasvu analüüsi täiendamise kohta.

(7)

Euroopa Ülemkogu kiitis 14. märtsil 2013 heaks finantsstabiilsuse tagamise ja eelarve konsolideerimise prioriteedid ning majanduskasvu hoogustamise meetmed. Ülemkogu toonitas vajadust saavutada diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine, taastada tavapärased majandusele laenuandmise tingimused, edendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet, tegeleda töötuse probleemiga ja majanduskriisi sotsiaalsete tagajärgedega ning moderniseerida avalikku haldust.

(8)

Eesti esitas 30. aprillil 2013 oma 2013. aasta riikliku reformikava ja oma stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2012–2017. Selleks et võtta arvesse kõnealuse kahe dokumendi omavahelisi seoseid, hinnati neid ühel ja samal ajal.

(9)

Määruse (EÜ) nr 1466/97 alusel stabiilsusprogrammile antud hinnangu põhjal on nõukogu seisukohal, et programmis esitatud eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium aastateks 2013–2014 on realistlik, kui SKP oodatav keskmine reaalkasv püsib 3,3 % ringis. Komisjoni talituste 2013. aasta kevadprognoosi kohaselt kasvab SKP 2013.–2014. aastal 3,5 %. Eesti valitsemissektori eelarvepuudujääk 2012. aastal oli 0,3 % SKP-st. Stabiilsusprogrammis kinnitatakse eelmist keskpika perioodi eelarve-eesmärki saavutada struktuurne ülejääk. See eesmärk on ambitsioonikam kui stabiilsuse ja kasvu paktis nõutud eesmärk. Kuna Eesti struktuurne eelarvepositsioon oli 2012. aastal ülejäägis, saavutas Eesti oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi üks aasta varem võrreldes ajavahemikuks 2012–2015 vastu võetud stabiilsusprogrammis ettenähtuga. Ajavahemikuks 2012–2017 vastu võetud stabiilsusprogrammis visandatud eelarvestrateegia eesmärk on tagada jätkusuutlik eelarvepoliitika, millega toetatakse tasakaalustatud majanduskasvu ja peetakse kinni keskpika perioodi eelarve-eesmärgist, võimaldades piisavaid eelarvepuhvreid ja vähendades tööjõu maksukoormust. Stabiilsusprogrammi kohaselt 2013. aastaks planeeritud valitsemissektori eelarve puudujääk (0,5 % SKP-st) paraneb prognoosihorisondi jooksul, saavutades 2014. aastal tasakaalu ja olles järgnevatel aastatel ülejäägis. Ümberarvutatud struktuurse eelarvepositsiooni üldise hinnangu, sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakti kulueesmärgi analüüsi põhjal võib täheldada, et Eesti ei kaldu 2013. aastal oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgist oluliselt kõrvale ning saavutab 2014. aastal taas struktuurse ülejäägi. Valitsemissektori võla suhe SKPsse on tublisti alla 60 % ning stabiilsusprogrammi kohaselt hakkab see näitaja tõenäoliselt pärast 2013. aastat vähenema, kahanedes 2015.–2016. aastaks umbes 9 protsendini. Eestil on kavas kehtestada 2013. aastal kooskõlas 2. märtsil 2012 Brüsselis allakirjutatud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu nõuetega struktuurse eelarvetasakaalu reegel. Niipea kui struktuurse eelarvetasakaalu reegel on paigas, peaks seda täiendama mitmeaastaste kulueesmärkide siduvamaks muutmisega.

(10)

Tööturu valdkonnas jätkub tööhõive suurenemine, ent majanduskasvu pärsivad endiselt kitsaskohad, nagu noorte töötus ja pikaajaline töötus, oskuste mittevastavus tööturu nõudlusele ja suurenev tööjõupuudus, sealhulgas pikaajalistest terviseprobleemidest tulenev tööjõu kadu. Sotsiaalhüvitiste süsteemi tuleks muuta paindlikumaks ja sihipärasemaks pakkudes toetusteenuseid ja stiimuleid töötutele ja tööturul mitteaktiivsetele isikutele, keda saaks uuesti tööturule suunata, ning tugevdades aktiveerimispoliitikat selliselt, et see jõuaks nendeni, kes vajavad abi kõige rohkem. Perepoliitika valdkonna kulutuste kulutõhusust tuleks suurendada eelarveneutraalselt, näiteks suunates osa vanemahüvitisteks ettenähtud vahenditest tõhusamate meetmete, sealhulgas lastehoiuteenuste toetamisele, mõjutades niimoodi positiivselt ka naiste tööhõivet. Piirkondade majanduslikku arengut tuleb paremini koordineerida, et saavutada käegakatsutavamaid tulemusi.

(11)

Hariduse ja koolituse valdkonnas on Eesti osaliselt rakendanud nõukogu 2012. aasta soovitused; 2012. aastal võeti vastu kõrgharidusreform ja 2013. aastal on kavas vastu võtta kutsehariduse ja -koolituse uus ulatuslik reform. Eritähelepanu tuleb pöörata tööturu osapoolte piisavale kaasamisele, et tagada kutsehariduse valdkonnas piisav hulk tööpraktika võimalusi. Täitmata on veel oluline kohustus reformida keskhariduse pakkumist. Tegeleda tuleb noorte töötusega, mis on erialase hariduse või kutsekoolituseta isikute suurt osakaalu arvesse võttes endiselt suhteliselt kõrge. Madala kvalifikatsiooniga töötajate võimalusi osaleda elukestvas õppes ei ole endiselt piisavalt suurendatud ja noorte töötute toetamiseks mõeldud meetmed ei vasta alati tööturu vajadustele. Avalik-õigusliku teadussektori ja majanduse eraldatus on endiselt probleem tootlikkuse kasvu ja konkurentsivõime seisukohast. Lisaks valmistab Eesti majanduse väiksust silmas pidades endiselt probleeme teadustegevuse ja innovatsioonisüsteemide rahvusvahelistamine ja prioritiseerimine.

(12)

Eesti energiamahukus on jätkuvalt väga suur. Ehkki valitsus on astunud mitmesuguseid samme, tuleb jõupingutusi jätkata ja veelgi tugevdada, ning seejuures tuleb täiendavat rõhku panna elamute renoveerimisele. Eesti uute autode park on kõige energiamahukam liidus ning tarbimisharjumused ei ole hoolimata kütuseaktsiisi määrade tõstmisest muutunud. Ilma täiendavate meetmeteta, mida tuleks eelkõige võtta transpordi- ja eluasemesektoris, ei ole Eesti tõenäoliselt võimeline saavutama oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki. Eesti energiaturg on endiselt suhteliselt isoleeritud, kuna piiriülesed ühendused on ebapiisavad.

(13)

Teenused, mida kohalikud omavalitsused on seadusega kohustatud pakkuma, on enamikus sektorites puudulikud, eriti kehtib see pikaajalise hoolduse, peredele suunatud toetusteenuste, hariduse ja transpordi osas; sama võib tõdeda kohaliku tasandi toetusmeetmete kohta, mida on vaja, et tagada tervishoiuteenuste tulemuslik osutamine. See on tingitud kohalike omavalitsuste vähesest haldussuutlikkusest ning asjaolust, et nende tulud ja kohustused ei ole tasakaalus. Elujõulist kava kohalike haldusasutuste tegevuse parandamiseks seni koostatud ei ole.

(14)

Komisjon hindas Euroopa poolaasta raames põhjalikult Eesti majanduspoliitikat. Hinnati riiklikku reformikava ja stabiilsusprogrammi. Hindamisel on arvesse võetud kõnealuste dokumentide asjakohasust Eesti eelarve- ja sotsiaal-majanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast, aga ka nende vastavust ELi eeskirjadele ja juhistele, pidades silmas vajadust tugevdada liidu üldist majandusjuhtimist, lisades ELi tasandi panuse riigi tasandil tehtavatesse otsustesse. Euroopa poolaasta raames koostatud komisjoni soovitused kajastuvad allpool esitatud soovitustes 1 kuni 5.

(15)

Võttes arvesse kõnealust hinnangut, on nõukogu stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ja tema arvamus (5) selle kohta kajastub eelkõige soovituses 1.

(16)

Komisjon analüüsis Euroopa poolaasta kontekstis ka euroala kui terviku majanduspoliitikat. Selle analüüsi põhjal esitas nõukogu konkreetsed soovitused liikmesriikidele, mille rahaühik on euro (6). Riigina, mille rahaühik on euro, peaks ka Eesti tagama kõnealuste soovituste täieliku ja õigeaegse rakendamise,

1.

Jätkata majanduskasvu toetavat eelarvepoliitikat ja säilitada kavandatud usaldusväärne eelarveseisund, tagades selle vastavuse keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga kogu programmiperioodi jooksul. Täiendada kavandatud struktuurse eelarvetasakaalu reeglit rohkem siduvate mitmeaastaste kulueesmärkidega keskpika perioodi eelarveraamistiku raames ja jätkata avaliku sektori kulutuste tõhustamist.

2.

Parandada tööstiimuleid, tõhustades olemasolevaid erinevaid sotsiaalhüvitiste süsteeme ning muutes hüvitiste jaotamise paindlikumaks ja paremini suunatumaks. Parandada sotsiaalteenuste, sealhulgas lastehoiuteenuste pakkumist, suurendades samal ajal perepoliitika meetmete efektiivsust ja kulutõhusust. Tugevdada aktiveerimismeetmeid, et hõlbustada pikaajaliste töötute ning invaliidsus- ja töövõimetushüvitist saavate isikute naasmist tööturule. Kehtestada kooskõlastatud meetmed majandusarengu soodustamiseks nendes piirkondades, kus valitseb suur tööpuudus.

3.

Jätkata jõupingutusi haridus- ja koolitussüsteemi paremaks vastavusseviimiseks tööturu vajadustega, kaasates sellesse protsessi veelgi rohkem tööturu osapooli ja rakendades sihipäraseid meetmeid noorte töötuse vähendamiseks. Suurendada oluliselt madala kvalifikatsiooniga töötajate osalust elukestvas õppes. Tugevdada jõupingutusi teadustegevuse ja innovatsioonisüsteemide prioritiseerimiseja rahvusvahelistamise edendamiseks ning süvendada ettevõtjate, kõrgkoolide ja teadusasutuste koostööd.

4.

Parandada energiatõhusust, eelkõige transpordi- ja eluasemesektoris, ning suurendada keskkonnastiimuleid seoses sõidukite ja jäätmetega. Kiirendada piiriüleste energiaühenduste arendamist, et mitmekesistada energiaallikaid ja soodustada konkurentsi energiaturul.

5.

Tasakaalustada paremini kohalike omavalitsuste tulud ja neile pandud kohustused. Muuta kohalike omavalitsuste tegevus tõhusamaks ja tagada kvaliteetsete kohaliku tasandi avalike teenuste pakkumine.