(1)

14. augustil 2013 teavitas Prantsuse Vabariik komisjoni, Euroopa Kemikaaliametit (edaspidi „amet”) ja teisi liikmesriike vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 129 lõikele 1 (kaitseklausel), et tal on põhjendatult alust arvata, et on vaja rakendada kiireid meetmeid inimeste kaitsmiseks kokkupuute eest ehitistes isolatsioonimaterjalina kasutatavas tselluloosvatis sisalduvatest ammooniumsooladest vabaneva ammoniaagiga. Prantsuse Vabariik võttis ajutise meetme vastu 21. juunil 2013 ja avaldas selle 3. juulil 2013 Prantsuse Vabariigi ametlikus väljaandes.

(2)

Lisandina ammooniumsoolasid sisaldavate tselluloosvatist isolatsioonimaterjalide turuleviimise, impordi, müügi, turustamise ja valmistamise keelamist käsitleva 21. juuni 2013. aasta määrusega (edaspidi „määrus”) on keelatud lisandina ammooniumsoolasid sisaldavate tselluloosvatist isolatsioonimaterjalide turuleviimine, import, müügi või turustamise eesmärgil omamine, müük või turustamine ning valmistamine. Need tooted tuleb Prantsusmaa turult kõrvaldada ja kutsuda tagasi nende esmakordse turule viimise eest vastutava isiku kulul.

(3)

Määruse eelnõu esitati esimest korda komisjonile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 98/34/EÜ (2). Vastavalt direktiivi artikli 9 lõikele 7 väitis Prantsusmaa, et tegemist on kiireloomulise määrusega, ning komisjon oli seisukohal, et Prantsusmaa esitatud põhjendused on piisavad.

(4)

Komisjoni üleskutsel esitas Prantsusmaa direktiivi (EÜ) nr 1907/2006 artikli 129 lõike 1 alusel määruse uuesti. Komisjon analüüsis seda Prantsusmaa esitatud teadusliku ja tehnilise teabe valguses. Komisjon konsulteeris määruse osas lühidalt liikmesriikide ja sidusrühmadega.

(5)

Kuna komisjonil on vähe aega, et teha otsus määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 129 lõike 2 kohaselt võetud ajutiste meetmete kohta, peab komisjon otsuse tegemisel võtma peaasjalikult arvesse Prantsusmaa esitatud teavet.

(6)

Kuni 2011. aasta septembrini sisaldasid Prantsusmaa turul kättesaadavad tselluloosvatist isolatsioonimaterjalid boorhapet, mis toimis leegiaeglusti ja biotsiidina. Kui boorhappe kasutamine biotsiidina keelustati, asendas Prantsusmaa booriühendid ammooniumsooladega, et säilitada teatavate isolatsioonimaterjalide (sh tselluloosvatt) leegi levikut aeglustavad omadused.

(7)

Prantsusmaa võetud meede on põhjendatud lähtudes riiklikus mürgistusteabekeskuses registreeritud juhtumitest (mitu mürgistusjuhtumit alates 2011. aasta novembrist) ja tselluloosvatist isolatsioonimaterjalide tootjaorganisatsioonile esitatud kaebustest (ligikaudu 150). Prantsusmaa ametiasutused mõõtsid ka ammoniaagi kontsentratsiooni hoonetes, mille kohta kaebused olid esitatud ja mille tulemusena selgus, et ammoniaagiga kokkupuute tase on kõrgem kui ohutule pikaajalisele kokkupuutele kehtestatud toksilisuse kontrollväärtus. Sellest tulenevalt tuleks ammooniumsoolad asendada.

(8)

Prantsusmaa esitatud teabe kohaselt kujutavad tselluloosvatist isolatsioonimaterjalides sisalduvad ammooniumsoolad inimeste tervisele ohtu, mida ei saa piisavalt kontrollida ja millega tuleb tegeleda. Siseturu kiire ühtlustamise ja inimeste tervise kaitse kõrge taseme tagamise huvides tuleks praegusel konkreetsel juhul Prantsusmaa võetud meedet käsitada määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 129 lõike 1 kohaselt kiireloomulise meetmena.

(9)

Kuna Prantsusmaa võetud ajutine meede on seotud aine turuleviimise või kasutamise piiramisega, nõutakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 129 lõikes 3, et Prantsusmaa algataks liidu piirangute menetluse, esitades ametile XV lisale vastava toimiku kolme kuu jooksul alates käesoleva otsuse kuupäevast.

(10)

Kõigil nendel põhjustel tuleks määrus heaks kiita.

(11)

Ajutise meetme lubamist käsitlevas artikli 129 lõike 2 kohases otsuses tuleb kehtestada loale kindlaksmääratud kehtivusaeg; arvestades artikli 129 lõikes 3 sätestatud liidu piirangute menetluse algatamise tähtpäeva ja selleks et tavapärase piirangute menetluse raames oleks otsuse tegemiseks piisavalt aega pärast seda, kui Prantsusmaa on esitanud XV lisale vastava toimiku, ilma et luba oleks vaja pikendada, peaks see ajavahemik olema 21 kuud.

(12)

Käesolev otsus ei tohiks kuidagi piirata määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 73 alusel tehtud komisjoni otsust, kui nimetatud määruse artiklis 68 sätestatud tingimused on täidetud.

(13)

Käesolev otsus on kooskõlas nõukogu direktiivi (EÜ) nr 1907/2006 artikli 133 alusel moodustatud komitee arvamusega,