(1)

Saria Bio-Industries AG & Co KG (edaspidi „kaebuse esitaja”) teatas komisjonile 23. veebruaril 2008 esitatud kaebuses, et Saksamaa maksab eriotstarbelisele ühingule Zweckverband Tierkörperbeseitigung Rheinland-Pfalzis, Saarimaal, Rheingau-Taunus-Kreisis ja Landkreis Limburg-Weilburgis (edaspidi „ZT”) iga-aastaseid tasusid.

(2)

Komisjon teatas 20. juuli 2010. aasta kirjaga Saksamaale, et ta on otsustanud algatada meetme suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Euroopa Liidu Teatajas26. oktoobril 2010 avaldatud menetluse algatamise otsuses kutsus komisjon huvitatud isikuid üles esitama meetme kohta oma märkused (3).

(3)

Kaebuse esitaja esitas oma märkused komisjonile 25. novembril 2010. Saksamaa esitas oma märkused menetluse algatamise otsuse ja kaebuse esitaja märkuste kohta vastavalt 20. augusti 2010. aasta ja 18. novembri 2010. aasta tähtaja pikendamise taotlusele mitmes osas – 3. märtsil 2011, 1. aprillil 2011, 4. aprillil 2011, 16. mail 2011, 15. juulil 2011 ja 9. novembril 2011.

(4)

ZT esitas kirjalikud märkused komisjonile 4. aprillil 2011. Kuigi vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (4) artikli 20 lõikele 1 koostoimes artikliga 6 peavad huvitatud isikud esitama oma märkused hiljemalt ühe kuu jooksul pärast menetluse algatamise otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, esitas ZT oma märkused alles nelja kuu pärast. Komisjon saab menetluse poolte hilinemisega esitatud märkusi arvesse võtta üksnes üksikutel põhjendatud juhtudel (5). Komisjoni hinnangul ei ole ZT selliseid põhjendusi kirjalikult esitanud ja hilinemist ei õigusta ka ükski muu asjaolu. Seepärast teatas komisjon18. aprilli 2011. aasta kirjaga ZT-le, et ametlikus uurimismenetluses tema märkuste arvesse võtmine oleks vastuolus menetluseeskirjadega ja tähendaks menetluse poolte põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist. Käesolev otsus põhineb siiski kõnealustes märkustes esitatud teabel.

(5)

Kaebuse esitaja osales komisjoni ametliku uurimismenetlusega samal ajal Saksamaal riigisiseses kohtumenetluses, olles esitanud ZT vastu hagi Verwaltungsgericht Trierile (Trieri halduskohus). Verwaltungsgericht Trier tegi 2. detsembril 2008 otsuse, et iga-aastased tasud on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Ebaseadusliku abi tagastamise kohta otsustas kohus, et ZT ei pea aastatel 2005–2008 saadud summasid tagasi maksma, sest teatavate erandlike asjaolude tõttu oleks tagasimaksmine olnud ebaproportsionaalne.

(6)

Nii kaebuse esitaja kui ka ZT kaebasid Verwaltungsgericht Trieri otsuse edasi Oberverwaltungsgericht Koblenzile (Koblenzi kõrgem halduskohus). Oberverwaltungsgericht jättis oma 24. novembri 2009. aasta otsusega Verwaltungsgericht Trieri otsuse jõusse.

(7)

Kaebuse esitaja ja ZT kaebasid Oberverwaltungsgericht Koblenzi otsuse seejärel edasi Bundesverwaltungsgerichtile (föderaalne halduskohus). Bundesverwaltungsgericht lükkas oma 16. detsembri 2010. aasta otsusega (6) kaebuse esitaja taotluse tagasi, muutis Oberverwaltungsgericht Koblenzi otsust ja jättis hagid tervikuna rahuldamata, asudes seisukohale, et kaebus on ajavahemiku 2005–2009 puhul vastuvõetamatu ning 2010. aastal makstud iga-aastased tasud ei ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (7), käsitletakse loomsete kõrvalsaaduste kogumist, transporti, ladustamist, käitlemist, töötlemist, kasutamist ja kõrvaldamist nii, et need tooted ei kujutaks endast ohtu inimeste ja loomade tervisele. Õigusakti eesmärk on muu hulgas vältida transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE) ja muude nakkavate loomataudide, näiteks sigade klassikalise katku ning suu- ja sõrataudi puhanguid.

(9)

Määruse (EÜ) nr 1069/2009 4. jaos eristatakse kolme loomsete kõrvalsaaduste kategooriat vastavalt inimeste ja loomade terviseriski tasemele:

(10)

Määrus (EÜ) nr 1069/2009 on põhimõtteliselt sarnane eelmise Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1774/2002 (8) ning sisaldab muu hulgas sätteid, millega keelatakse 1. ja 2. kategooria materjali import ja eksport ning mille kohaselt peab jäätmekäitleja saama eelnevalt loa kõnealust määrust kohaldavalt pädevalt asutuselt. Määruses (EÜ) nr 1069/2009 on sätestatud ka 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise konkreetsed tingimused. Määrus ei sisalda siiski sätteid 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise majandusliku korralduse kohta. Määruses (EÜ) nr 1069/2009 ei ole seega sätestatud, et konkreetses piirkonnas peab kõrvaldamisega tegelema ainult üks ettevõtja, nagu on Saksamaal.

(11)

Gesetz zur Durchführung gemeinschaftsrechtlicher Vorschriften über die Verarbeitung und Beseitigung von nicht für den menschlichen Verzehr bestimmten tierischen Nebenprodukten’i (9) (seadus, millega rakendatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste töötlemist ja kõrvaldamist käsitlevad ühenduse õigusnormid; edaspidi „loomsete kõrvalsaaduste seadus”) § 3 kohaselt on maapiirkonnad ja linnad kohustatud kõrvaldama ning töötlema 1. ja 2. kategooria materjali (nn kontrollitav kaup). Nad täidavad seda ülesannet ise või tellivad teenuse kolmandatelt isikutelt.

(12)

3. kategooria materjali (nn kontrollimata kaup) võivad kõrvaldada kõik töötlemisettevõtted tingimusel, et järgitakse määruse (EÜ) nr 1069/2009 sätteid.

(13)

ZT on 1979. aastal vastavalt Landesgesetz von Rheinland-Pfalz zur Ausführung des TierNebG’i (10) (Rheinland-Pfalzi liidumaa seadus, millega rakendatakse loomsete kõrvalproduktide seadus; edaspidi „Rheinland-Pfalzi rakendusseadus”) §-dele 1 ja 2 asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik. Aja jooksul on ZT osanikeks saanud kõik Rheinland-Pfalzi ja Saarimaa maapiirkonnad ja suuremad linnad ning kaks Hesseni maapiirkonda – Rheingau-Taunus-Kreis ja Landkreis Limburg-Weilburg (vt ZT põhikirja § 1).

(14)

Põhikirja § 2 kohaselt volitasid ZT liikmed ZTd võtma üle kõik õigused ja kohustused, mis maapiirkondadel ja linnadel on kõrvaldamise eest vastutajatena vastavalt loomsete kõrvalsaaduste seaduse §-le 3 koostoimes asjaomaste liidumaa seadustega.

(15)

Saksa õiguse kohaselt ei saa eriotstarbelise ühingu kui avalik-õigusliku juriidilise isiku suhtes algatada maksejõuetusmenetlust. Liikmed saavad siiski teha ühingu lõpetamise otsuse.

(16)

ZT täidab talle seadusega pandud ülesannet kõrvaldada oma tegevuspiirkonnast pärinevat 1. ja 2. kategooria materjal (edaspidi „tegevuspiirkonna materjal”), kuid ta kõrvaldab ka naaberliidumaadest Baden-Württembergist ja Hessenist pärinevat 1. ja 2. kategooria materjali (vt üksikasjalik kirjeldus põhjenduses 20 ja järgnevates põhjendustes) ning 3. kategooria materjali (edaspidi üheskoos „tegevuspiirkonna väline materjal”).

(17)

Nagu järgnevast tabelist näha, töötles ZT varem suures koguses tegevuspiirkonna välist materjali. Selline materjal moodustas keskmiselt peaaegu poole viimastel aastatel töödeldud materjalist.

Tabel 1

ZT töödeldud kogused aastatel 1998–2009

(18)

Tegevuspiirkonna materjal koosneb surnud loomadest ja tapamaja jäätmetest. ZT tegeleb nii kogumise kui ka töötlemisega (edaspidi üheskoos „jäätmete kõrvaldamine”). Kulude katteks on ZT kehtestanud teenustasud. Surnud loomade ja tapamaja jäätmete suhtes kohaldatakse erinevaid tasumäärasid.

(19)

Kuna 3. kategooria materjaliga kaubeldakse vabalt turul, lepib ZT kokku eraõiguslikud jäätmete kõrvaldamise tasud. Kuigi enamik eraõiguslikke jäätmekäitlejaid kõrvaldab 3. kategooria materjali töötlemisest suurema müügitulu saamiseks eraldi (töödeldes materjali näiteks lemmikloomatoiduks), töötleb ZT 3. kategooria materjali eraldiseisva käitise puudumise tõttu koos kontrollitava kaubaga. Kontrollitava kauba töötlemisel saab seepärast toota ainult madalama väärtusega lõpptooteid, näiteks õli ja rasvu, millest saab väiksemat tulu.

(20)

ZT töötleb 2000. aastast alates ka Baden-Württembergi 1. ja 2. kategooria materjali. ZT ja Zweckverband Neckar-Franken sõlmisid sel eesmärgil eraõigusliku erilepingu. Lepingu kohaselt kogub kohapeal jäätmeid Zweckverband Neckar-Franken ja seejärel veetakse materjal ZT-le töötlemiseks.

(21)

ZT esitas 2007. aastal pakkumuse ka kontrollitava kauba kõrvaldamiseks Põhja- ja Kesk-Hesseni maapiirkondades ning ta võitis hankemenetluse. Enne seda, kui ZT võttis 1. aprillil 2009 jäätmete kõrvaldamise ülesande üle, tegeles sellega üks kaebuse esitajale kuuluv kontserni ettevõte.

(22)

ZT töötles seega oma käitiste rakendamiseks nii oma tegevuspiirkonnast pärinevat 1. ja 2. kategooria materjali kui ka – tema ametlike kohustuste väliselt – suures koguses vabalt kaubeldavat 3. kategooria materjali ning väljastpoolt tema tegevuspiirkonda pärinevat 1. ja 2. kategooria materjali. Aastatel 2002–2008 moodustas tegevuspiirkonnast pärinev 1. ja 2. kategooria materjal üksnes 54–58 % ZT töödeldud kogusest. 2009. aastal vähenes see osakaal osaliselt Põhja- ja Kesk-Hesseni materjali lisandumise tõttu järsult 39 protsendini, moodustades vähem kui poole ZT töödeldud kogusest.

(23)

ZT-l on kaks jäätmekäitlusrajatist, üks Rivenichis ja teine Sandersmühles. Tavaliselt töötavad mõlemad käitised viis päeva nädalas kahes vahetuses (viiepäevane kahes vahetuses töö). Nädalas suudetakse töödelda kuni 2 160 tonni jäätmeid. Sellisest tavapärase äritegevuse käigus kasutatavast tootmisvõimsusest piisas, et töödelda viimastel aastatel tekkinud jäätmeid koguses keskmiselt 88 000 tonni aastas ehk 1 700 tonni nädalas.

(24)

Sarnaselt teistele jäätmekäitlejatele on ZT-l vaba tootmisvõimsus, s.o tavapärase äritegevuse käigus kasutamata vahetused tööpäevadel ja nädalalõpus. Sellist ettevõtte vaba tootmisvõimsust saab kasutada epideemiapuhangu ajal, et töödelda täiendavalt tekkivaid loomseid jäätmeid.

(25)

ZT esitatud teabe kohaselt on käitised võimelised tegutsema lühiajaliselt (6–12 nädalat) seitse päeva nädalas kolmes vahetuses (seitsmepäevane kolmes vahetuses töö). Lühiajaline tootmisvõimsus on seega kuni 4 536 tonni nädalas. Pidevalt ei ole siiski võimalik seitse päeva nädalas kolmes vahetuses töötada, sest seadmed kuluvad ja töötajad väsivad.

(26)

Seega on ZT-l vaba tootmisvõimsus, mis võimaldab tal lühiajaliselt – kuni 12 nädalat – töödelda epideemia korral lisaks tavakogusele 2 376 tonni nädalas (vt ka tabel 3 punktis 9.3.1).

(27)

Pikema aja jooksul saaks käitisi rakendada epideemia tõttu tekkiva täiendava materjali töötlemiseks kuni viiel päeval nädalas kolmes vahetuses (viiepäevane kolmes vahetuses töö), sest käitiste pikemaajalisel intensiivsemal rakendamisel tuleb nädalavahetustel teha hooldustöid. Sel juhul saab nädalas töödelda kuni 3 240 tonni.

(28)

Seega on ZT-l vaba tootmisvõimsus, mis võimaldab tal pikemaajaliselt – vähemalt 12 nädalat – töödelda epideemia korral lisaks tavakogusele 1 080 tonni nädalas (vt ka tabel 3 punktis 9.3.1).

(29)

ZT liikmete (maapiirkonnad ja linnad) makstavate iga-aastaste tasude õiguslik alus on ZT põhikiri. Tasude eesmärk on katta kulud, mida ei kaeta tuludest (vt põhikirja § 9 lõige 1).

(30)

Iga-aastaste tasude täpne suurus määratakse kindlaks iga-aastases eelarveprojektis, mille liikmete üldkoosolek peab eelnevalt heaks kiitma. Pärast eelarveprojekti vastuvõtmist on ZT-l õigus nõuda haldusaktiga tasude maksmist.

(31)

ZT põhikirja muudeti 2010. aasta veebruaris tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009. Selle ajani ei sisaldanud põhikiri iga-aastaste tasude kasutamist ja arvutamist käsitlevaid eeskirju, välja arvatud § 9 lõige 1, kuid 2010. aasta veebruaris lisati põhikirja järgmised uued sätted.

(32)

Vastavalt põhikirja § 9 lõikele 2 tuleb iga-aastaste tasude suurus nüüd eelnevalt kindlaks määrata. Samuti on ette nähtud, et tasusid võib nõuda üksnes selliste kulude hüvitamiseks, mis tulenevad ettevõtjale pandud kohustusest kõrvaldada 1. ja 2. kategooria materjali ning hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust.

(33)

Põhikirja § 10 lõikega 2 nähti ette vaba tootmisvõimsus 7 110 tonni, mis pidi 2009. aastast alates olema epideemia puhuks varuks ja mis tuli töödelda kuue nädala jooksul (st 1 185 tonni nädalas). Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kindlaksmääramisel võeti arvesse asjaolu, et lisaks ZT enda tootmisvõimsusele on jäätmete kõrvaldamiseks olemas alternatiivne tootmisvõimsus 5 000 tonni aastas, mida saab kasutada epideemia korral. Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud määratakse eelnevalt kindlaks asjaomases äriplaanis. Seejuures võib epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kuludena käsitada üksnes proportsionaalset osa püsikuludest (kulum, maksud, kindlustus, laenuintressid), ettevõtteväliste teenuseosutajatega sõlmitud hoolduslepingute kulusid ja pideva tegevusvalmiduse tagamiseks vajalikku osa personalikuludest. Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud kajastatakse raamatupidamise erikontol, eraldi ettevõtja muudest kuludest. Kõnealused kulud jaotatakse vastavalt tootmisvõimsuse jaotusele.

(34)

ZT sai alates asutamisest 1979. aastal kuni 2011. aastani iga-aastaseid tasusid kokku 66 493 680 eurot. 1998. aastast alates olid iga-aastased summad järgmised:

(35)

Aastatel 1998–2011 maksti iga-aastaseid tasusid kokku 30 932 198 eurot.

(36)

Esitatud kasumiaruannete kohaselt oli ZT kumulatiivne kahjum ajavahemikul 1998–2009 pärast iga-aastaste tasude arvessevõtmist 4 562 795 eurot. Tasusid (kokku 26 757 292 eurot) arvesse võtmata oli 1998.–2009. aasta kumulatiivne kahjum 31 320 678 eurot. Iga-aastastest tasudest ei piisanud seega kumulatiivse kahjumi täielikuks katmiseks.

(37)

ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 kohaselt kohaldatakse loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise suhtes üldiselt põhimõtet „saastaja maksab”. Surnud loomade ja tapamaja jäätmete kõrvaldamine ning sellega seotud kulude kandmine on seega peamiselt põllumajandustootjate ja tapamajade kohustus (11).

(38)

TSE puhangu tõttu tuli siiski tagada surnud loomade ning 1. ja 2. kategooria materjali sisaldavate tapamaja jäätmete nõuetekohane käitlemine ja toetada riigiabi andmise kaudu põllumajandustootjaid. Komisjon sätestas asjaomase korra 24. detsembri 2002. aasta suunistes, mis käsitlevad riigiabi andmist seoses TSE testide, surnud loomade ja tapamaja jäätmetega (12) (edaspidi „TSE suunised”). Kõnealust korda ajakohastati ja muudeti rangemaks ühenduse suuniste (ühenduse suunised riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris 2007–2013) (13) (edaspidi „2007.–2013. aasta põllumajandusabi suunised”) punktis V.B.4.

(39)

TSE suunistes ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suunistes nähakse põhimõtteliselt ette, et loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise kulud peab kandma saastaja (14), kuid teatavatel erandjuhtudel on siiski lubatud anda abi TSE testide tegemiseks ja surnud loomade kõrvaldamiseks (15). Tapamaja jäätmete kõrvaldamiseks ei tohi üldiselt abi anda (16). Pealegi on abi siseturuga kokkusobiv üksnes juhul, kui tõendatakse, et sellest saavad kasu ainult põllumajandustootjad, mitte järgtööstuse tootmisettevõtted (nt tapamajad või loomsete jäätmete käitlejad) (17).

(40)

Komisjon kiitis 2004. aastal heaks Rheinland-Pfalzis TSE ohuga võitlemiseks ettenähtud abimeetmed, millest Saksamaa teatas vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c, TSE suunistele ja põllumajandussektoris antavat riigiabi käsitlevatele ühenduse 12. augusti 2000. aasta suunistele (18). Kõnealuste meetmete eesmärk oli tõkestada TSE levikut, hüvitades muu hulgas täiendavad kulud, mis põllumajandustootjatel tekkisid ohtliku materjali nõuetekohasel kõrvaldamisel seoses keeluga kasutada veiste söödaks liha- ja kondijahu.

(41)

Peale muude meetmete kiitis komisjon heaks ühekordse abi teatavate ajavahemikul 2000. aasta oktoobrist kuni 2001. aasta septembrini liha- ja kondijahu söödana kasutamise keelu tõttu kogunenud ohtlike tapamaja jäätmete kõrvaldamise kulude täielikuks hüvitamiseks. Abisaajad olid siiski tapamajad, mitte ZT.

(42)

Teise, samuti 2004. aastal heaks kiidetud abikava kohaselt pidi Rheinland-Pfalzi põllumajandustootjatele hüvitatama selliste surnud loomade kogumise ja töötlemise kulud, kelle eest nad olid maksnud tasu Tierseuchenkasse’le (19) (taudikassa). Teenustasu, mida ZT võtab oma tegevuspiirkonnas surnud loomade kogumise ja töötlemise eest, maksavad võrdsetes osades liidumaad (Rheinland-Pfalz, Hessen, Saarimaa), ühingu liikmed ja asjaomaste liidumaade Tierseuchenkasse’d. Loomakasvatajad peavad siiski tasuma 25 % töötlemiskuludest.

(43)

Komisjon on otse ZT-le makstava abi ajavahemikuks 1. jaanuarist 1999 kuni 31. detsembrini 2013 heaks kiitnud. Seda tehti tingimusel, et abi toob kasu üksnes põllumajandustootjatele ega kumuleeru muu abiga.

(44)

Kuna abist hüvitatakse proportsionaalne osa eelnevalt kindlaksmääratud teenustasudest (100 % kogumistasust ja 75 % töötlemistasust), leiab komisjon, et abikava tõi kasu üksnes põllumajandustootjatele ja sellega ei andnud ZT-le majanduslikku eelist.

(45)

Mõlemad heakskiidetud abikavad (edaspidi „põllumajandusabi”) on ZT raamatupidamisarvestuses kajastatud tuluna. Põhjenduses 36 nimetatud kahjumis (enne iga-aastaste tasude lisamist) on seega juba võetud arvesse asjaolu, et ZT sai tuluna põllumajandusabi.

(46)

ZT sai seega oma kahjumi rahastamiseks peale põllumajandusabi ka iga-aastaseid tasusid.

(47)

Kaebuse esitaja leiab, et ZT ei suudaks majanduslikult püsima jääda, kui tema liikmed ei kataks iga-aastaste tasude kaudu tegevuspiirkonna materjali ja tegevuspiirkonna välise materjali kõrvaldamisest tulenevat iga-aastast kahjumit. ZT, kes on tegevuspiirkonna materjali kõrvaldamisel monopoolses seisundis ja kellel seega puuduvad konkurendid, pakub tegevuspiirkonna välise materjali kõrvaldamise avatud turgudel turuhinnast madalamaid hindu. ZT hinnapoliitikaga püütakse üksnes tagada tema suure vaba tootmisvõimsusega käitiste maksimaalne rakendamine.

(48)

Kaebuse esitaja arvates põhjustavad iga-aastased tasud erinevaid konkurentsimoonutusi. Eelkõige kritiseeris ta ZT hinnakujundust 3. kategooria materjali puhul ning seoses Põhja- ja Kesk-Hessenis jäätmete kõrvaldamist käsitlevas hankemenetluses esitatud pakkumusega:

(49)

Saksamaa leiab seevastu, et iga-aastased tasud olid vajalikud katmaks ZT kulud, mis tulenesid kohustusest hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust. Oma väite toetuseks esitas Saksamaa eksperdihinnangu, mille koostas 2007. aasta märtsis Fraunhofer Institute (20) (edaspidi „Fraunhoferi hinnang”) ja mille kohaselt moodustasid epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud ligikaudu 50 % tootmisvõimsuse kogukuludest. Lisaks väideti, et iga-aastased tasud olid vajalikud saastatud alade puhastamiskulude katmiseks.

(50)

Komisjon leidis esialgse uurimise käigus, et iga-aastased tasud andsid ZT-le põhimõtteliselt majandusliku eelise, sest need vähendasid tema jooksvaid kulusid, ning et täidetud olid ka muud abi olemasolu tingimused.

(51)

Komisjon märkis, et selline tegevuskulude katmiseks antav abi on üldiselt keelatud. Samuti väljendas ta kahtlust, kas iga-aastased tasud on epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise hüvitisena põhjendatud. Komisjon tugines seejuures Altmarki kohtuotsuses (21) sätestatud neljale kriteeriumile:

(52)

Seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olemasoluga väljendas komisjon kahtlust, kas epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmine on üldistes huvides, sest vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele on põllumajandustootjad kohustatud kõrvaldama surnud loomad ja tapamaja jäätmed ning komisjon annab neile selleks eespool nimetatud heakskiidetud abi. Samuti on küsitav iga-aastaste tasude vajalikkus. Teiste liidumaade kogemus näitab, et eraettevõtjate käitistel on piisavalt võimsust epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamiseks, ilma et nad saaksid selle eest lisahüvitist.

(53)

Samuti kahtles komisjon, kas ZT põhikiri vastab ülesannete andmise dokumendi läbipaistvusnõuetele, sest enne 2010. aastat ei määratletud selles epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmist avaliku teenuse osutamise kohustusena, mida ZT peab täitma, ning selles ei sätestatud ka kuluarvestuseks vajalikke parameetreid.

(54)

Seoses hüvise maksmise vajadusega tõstatas komisjon küsimuse, kas iga-aastastest tasudest ei rahastata tegelikult mittetasuvast vabast tootmisvõimsusest tulenevat kahjumit. Täiendavate iga-aastaste tasude vajalikkus on küsitav, kui teistes liidumaades kaetakse kõik kulud saastajate makstavatest teenustasudest.

(55)

Kuna ZTd ei valitud avalikus hankemenetluses, on kaheldav, kas ZT on keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja.

(56)

Seepärast jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et on vaja üksikasjalikult uurida, kas ZT-le makstavad iga-aastased tasud on epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmiseks tegelikult vajalikud või on turul endal epideemia puhuks ebapiisavalt vaba tootmisvõimsust.

(57)

Lõpetuseks seati kahtluse alla Saksamaa väide, et iga-aastased tasud on saastatud alade puhastamiskulude katteks makstava hüvitisena põhjendatud. Keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse 1. aprilli 2008. aasta suuniste (22) (edaspidi „keskkonnaabi suunised”) punkti 132 kohaselt saab sellist abi käsitada siseturuga kokkusobivana üksnes juhul, kui abi saajat ei saa liikmesriigi õigusaktide alusel vastutavaks pidada, kuid käesoleval juhul see ilmselgelt nii ei ole.

(58)

Bundesverwaltungsgericht leidis oma 16. detsembri 2010. aasta otsuses, et 2010. aastal makstud iga-aastased tasud ei ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest Altmarki kriteeriumid on täidetud. Bundesverwaltungsgericht ei teinud otsust varasemate iga-aastaste tasude kohta, sest leidis, et hagi on enne 2010. aastat makstud tasude osas vastuvõetamatu.

(59)

Bundesverwaltungsgericht otsustas, et loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamine vastavalt loomsete kõrvalsaaduste määrusele ja loomsete kõrvalsaaduste seaduse § 3 lõikele 1 on üldist majandushuvi pakkuv teenus ja see hõlmab epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmist.

(60)

Bundesverwaltungsgericht eristas tavapärases äritegevuses kasutatavat tootmisvõimsust, sh ettevõtte vaba tootmisvõimsus, ja tavaliselt kasutamata tootmisvõimsust. Kui iga-aastastest tasudest oleks kaetud tavapärase tootmisvõimsuse kulud, sh ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud, oleks Bundesverwaltungsgericht leidnud, et need on „saastaja maksab” põhimõttest tulenevalt riigiabi.

(61)

Kui aga iga-aastastest tasudest kaetakse üksnes epideemiapuhanguks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulud, ei ole tegemist riigiabiga. Seejuures pole oluline, et vaba tootmisvõimsus võib olla suurem kui tegevuseks vajalik, sest vaba tootmisvõimsuse olemusest tulenevalt seda tavaliselt ei kasutata. Järeldus oleks teistsugune ainult juhul, kui on viiteid sellele, et vaba tootmisvõimsust kasutatakse ka tavapärases äritegevuses (nt 3. kategooria materjali kõrvaldamiseks). Kuna see nii ilmselt siiski ei olnud, oli iga-aastaste tasude puhul tegemist üksnes hüvitisega avaliku teenuse osutamise kohustusest – hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust – tulenevate kulude katmiseks.

(62)

Seoses läbipaistvusnõudega märkis Bundesverwaltungsgericht, et põhikirja muudeti 2. veebruaril 2010, st vahetult enne 2010. aasta tasude kindlaksmääramist. Bundesverwaltungsgerichti sõnul on 2010. aasta põhikirja §-s 9 selgelt sätestatud, et iga-aastastest tasudest hüvitatakse üksnes epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulud.

(63)

Põhikirja muudetud §-ga 9 tagati, et iga-aastastest tasudest hüvitatakse üksnes epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulud.

(64)

Lisaks ei olnud vaba tootmisvõimsuse suurust käsitlev otsus äriline otsus, mis tuli teha majandusliku kulutasuvuse alusel. Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus on oma olemuselt ebamajanduslik, sest sellise vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulud on ebaproportsionaalsed võrreldes ulatusliku epideemiapuhangu tekkimise tõenäosusega.

(65)

Bundesverwaltungsgericht leidis, et neljandat Altmarki kriteeriumit ei saa käesoleva juhtumi puhul kohaldada, sest 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine toimub 3. kategooria materjali kõrvaldamisest eraldi. ZT osutatavad avaliku huvi teenused ja kommertsteenused ei kattu, samas kui Altmarki kohtuasjas kohaldati eraõigusliku bussiveoettevõtja suhtes paljusid avaliku teenuse osutamisega seotud nõudeid (nt peatuste arv ja sõidugraafik), mis olulisel määral muutsid põhitransporditeenuse osutamise viisi. Seega oli ZT-le makstavate iga-aastaste tasude eesmärk hüvitada sellise avaliku huvi teenuse kulud, mida osutati väljaspool turutingimusi.

(66)

Lisaks leidis Bundesverwaltungsgericht, et avaliku sektori asutusel on õigus täita avaliku huvi ülesannet ise, ilma kohustuseta kasutada eraõiguslikke teenuseosutajaid. Riigihangete õigust käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes leidis Bundesverwaltungsgericht, et avaliku sektori asutus võib vabalt valida, kas ta täidab avalike huvidega seotud ülesandeid omaenda vahenditega või ostab need sisse turult (23).

(67)

Kaebuse esitaja väidab, et „saastaja maksab” põhimõtte tõttu ei ole epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmine üldist majandushuvi pakkuv teenus ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 tähenduses.

(68)

Saastajatena saab lihtsalt tuvastada põllumajandustootjad ja tapamajad: põllumajandustootjatele on tõhus võitlus loomaepideemiate vastu kasulik, sest epideemiad ohustavad nende karja ja seega nende vara. Kiire ja tõhus võitlus epideemiate vastu võimaldab tapamajadel tegutseda tavapärases ulatuses.

(69)

„Saastaja maksab” põhimõtet tunnustatakse ka Saksamaa asjaomastes õigusaktides, milles põllumajandustootjatele ja tapamajadele viidatakse sageli kui saastajatele, kes peavad kandma jäätmete kõrvaldamise kulud (24).

(70)

Kaebuse esitaja sõnul väitis ZT alles pärast riigisisese ja komisjoni uurimismenetluse algatamist, et tal on alati olnud ülesanne hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust. Enne põhikirja muutmist 2010. aastal puudus konkreetne dokument, millega ZT-le oleks antud ülesanne hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust, ning puudusid ka eelnevalt sätestatud parameetrid hüvitise arvutamiseks.

(71)

Kaebuse esitaja väidab, et epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise nõue ei põhjusta loomsete jäätmete käitlejatele netokulusid.

(72)

Loomsete jäätmete käitlejad töötavad Saksamaal tavaliselt kahes vahetuses viis või kuus päeva nädalas, kusjuures töötundide arv kõigub +/– 5 %. Nõudluse hooajalisest kõikumisest tulenevalt töötatakse suure nõudluse ajal kolmes vahetuses ja väikse nõudluse ajal kahes vahetuses viis päeva nädalas. Böckenhoffi hinnang (25) kinnitas, et kolmas vahetus tööpäevadel ja täiendavad vahetused nädalalõpus tagavad piisava vaba tootmisvõimsuse, et tulla toime epideemia tõttu suurenenud jäätmekogustega.

(73)

Epideemiaks ettenähtud kohustusliku vaba tootmisvõimsuse saab seega katta ettevõtte vaba tootmisvõimsuse arvelt, mis jäätmekäitlejal on tavapärase äritegevuse käigus olemas. Kaebuse esitaja väidab, et ta ei ole piisava epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmiseks kunagi pidanud tegema täiendavaid investeeringuid.

(74)

Samuti väidab kaebuse esitaja, et jäätmekäitleja tootmisvõimsuse kavandamisel tuleks arvesse võtta naaberliidumaade tootmisvõimsusi. Ulatusliku haiguspuhangu korral saab lühiajalise suurema tootmisvõimsuse nõudluse rahuldamiseks kasutada teiste liidumaade tootmisvõimsusi. 1. ja 2. kategooria materjali vedu ei ole ühegi õigusnormi kohaselt keelatud. Otse vastupidi, asjaomastes Saksa õigusaktides (26) nähakse töötlemisvõimsuse kitsaskohtade vältimiseks epideemia korral ilmse lahendusena ette naaberpiirkondade tootmisvõimsuste kasutamine.

(75)

Kaebuse esitaja sõnul rahastatakse kogu tootmisvõimsuse kulud tavaliselt teenustasudest, mida ettevõtja, kellele on antud ülesanne kõrvaldada 1. ja 2. kategooria materjali, saab tavapärase äritegevuse eest. Kuna ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud on käitise püsikulude lahutamatu osa, saab neid teenustasude arvutamisel arvesse võtta. Kaebuse esitaja viitab muu hulgas Bundesverwaltungsgerichti kohtuotsusele (27), milles selgitatakse, et teenustasude arvutamisel tuleks arvesse võtta objektiivselt põhjendatud vaba tootmisvõimsuse kulusid.

(76)

Kuueteistkümnest liidumaast kümnes (Berliin, Brandenburg, Bremen, Hamburg, Mecklenburg-Vorpommern, Alam-Saksi, Nordrhein-Westfalen, Saksi-Anhalt, Schleswig-Holstein ja Tüüringi) tegelevad 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamisega ainult eraettevõtjad. Mõnes neist liidumaadest, näiteks Alam-Saksis, Nordrhein-Westfalenis ja Schleswig-Holsteinis, on piirkondi, kus kariloomi on eriti arvukalt. Baieris ja Hessenis osutavad loomsete jäätmete kõrvaldamise teenust osaliselt eraettevõtjad.

(77)

Neis liidumaades, kus loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise ülesanne on antud kaebuse esitajale või tema sidusettevõtjatele (st Mecklenburg-Vorpommernis, Saksi-Anhaltis ja Tüüringis), lepivad avaliku sektori asutus ja asjaomane ettevõtja kokku jäätmekäitleja maksimaalse aastase tootmisvõimsuse. Sellist tootmisvõimsust peetakse piisavaks, et tulla epideemia korral toime suurenenud nõudlusega. Kaebuse esitaja andmetel on mõnes Nordrhein-Westfalenis korraldatud riigihankemenetluses epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tase juba eelnevalt kindlaks määratud. Steinfurti piirkonnas on vaba tootmisvõimsuse suuruseks sätestatud näiteks 5 % eelmise aasta kariloomade arvust. Kõrvaldamistasud arvutatakse nii, et kõik jäätmekäitlejate püsikulud kaetakse täielikult põllumajandustootjatelt ja tapamajadelt võetavatest kõrvaldamistasudest.

(78)

Järelikult näitab teiste liidumaade kogemus, et jäätmekäitleja kogukulud – sh epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud – saab täielikult rahastada teenustasudest ja täiendav hüvitamine riigikassast ei ole vajalik.

(79)

Kaebuse esitaja väidab, et ZT kasutab iga-aastaseid tasusid nii tavapärasest äritegevusest tuleneva kahjumi rahastamiseks kui ka hiljem kõrvalistel eesmärkidel kasutatava ülemäärase tootmisvõimsuse hoidmisest tuleneva kahjumi rahastamiseks.

(80)

Fraunhoferi hinnangus (28) esitatud vaba tootmisvõimsuse ja ZT poolt Põhja- ja Kesk-Hesseni 2009. aasta hankemenetluse pakkumuses esitatud vaba tootmisvõimsuse võrdlus näitab, et ZT vaba tootmisvõimsus on aja jooksul oluliselt vähenenud: kui Fraunhoferi hinnangu kohaselt moodustas vaba tootmisvõimsus ja seega väidetavalt vajalik epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus 2005. aastal ligikaudu 50 % kogutootmisvõimsusest, siis 2009. aastal oli see vastavalt ZT pakkumusele Põhja- ja Kesk-Hesseni hankemenetluses üksnes 35 %.

(81)

Eeldades, et ZT-le anti ka tegelikult ülesanne hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust ja et 50 % ZT keskmisest tootmisvõimsusest oli piisav epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus (nagu leiti Fraunhoferi hinnangus), ei oleks ZT saanud Põhja-Hesseni avalikus hankemenetluses osaleda ja võtta endale täiendavat jäätmete kõrvaldamise kohustust Baden-Württembergis.

(82)

Kuna ZT võitis tegelikult Põhja-Hesseni avaliku hankemenetluse ja võttis endale täiendava kohustuse osutada jäätmete kõrvaldamise teenust, pidi ta osa väidetavalt vajalikust epideemiaks ettenähtud vabast tootmisvõimsusest paratamatult tavapärases äritegevuses ära kasutama. Seega on ilmne, et iga-aastastest tasudest kaeti epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsusena ebavajaliku ülemäärase tootmisvõimsuse kulud.

(83)

Kaebuse esitaja võrdleb ZT vaba tootmisvõimsust teistes liidumaades olemasoleva vaba tootmisvõimsusega ja leiab, et ZT vaba tootmisvõimsus oli neli kuni viis korda suurem kui teiste liidumaade epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus, võttes arvesse erinevust karilooma arvus. Seega rahastati iga-aastastest tasudest vaba tootmisvõimsust, mis oli teiste liidumaade tavaga võrreldes epideemiaks ettenähtud vajalikust vabast tootmisvõimsusest oluliselt suurem. ZT sai seda ülemäärast tootmisvõimsust kasutada hiljem tegevuspiirkonnavälistel eesmärkidel, näiteks osalemiseks Põhja- ja Kesk-Hesseni hankemenetluses.

(84)

Kaebuse esitaja väidab, et ZTga ei sõlmitud lepingut avaliku hankemenetluse kaudu, kuigi enamikus teistes liidumaades kasutatakse kõige tõhusama teenuseosutaja valikuks avalikku hankemenetlust. Lisaks ei tehtud kulude analüüsi, et võrrelda ZT kulusid keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja omadega.

(85)

Kaebuse esitaja sõnul ei olnud avaliku hankemenetluse korraldamine Rheinland-Pfalzis õiguslikult takistatud.

(86)

Kaebuse esitaja väidab, et iga-aastaste tasude konkurentsi moonutavat mõju tõendab Põhja-Hessenis korraldatud avalik hankemenetlus.

(87)

Enne hankemenetlust tegeles 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamisega kaebuse esitaja sidusettevõtja Tierbeseitigungsanlage Schäfer GmbH (edaspidi „TBA Schäfer”). 2009. aasta hankemenetluses ei saanud TBA Schäfer siiski ZTga edukalt konkureerida. Kui TBA Schäferi pakkumus pidi põhinema täielikel kuludel, siis ZT sai pakkuda omahinnast madalamaid teenustasusid, sest osa tema tootmisvõimsuse kulusid rahastati juba iga-aastastest tasudest.

(88)

Seda, et ZT pakkus Põhja-Hesseni hankemenetluses omahinnast madalamaid hindu, tõendab ka võrdlus teenustasudega, mis ZT kohaldab oma tegevuspiirkonnas. Seal on teenustasu 328 eurot tonni kohta, samas kui Põhja-Hesseni hankemenetluses pakkus ZT hinnaks üksnes 208 eurot tonni kohta. Kuna jäätmete kogumise kulud kahes piirkonnas oluliselt ei erine, on arusaamatu, kuidas ZT sai Põhja-Hessenis täpselt sama teenuse puhul pakkuda tasusid, mis on ZT tegevuspiirkonnas võetavatest tasudest ligikaudu kolmandiku võrra väiksemad.

(89)

Kuna TBA Schäferi kulubaas oli varasemates hankemenetlustes avalikustatud, oli ZT jaoks lihtne pakkuda hinnaks 208 eurot tonni kohta – st vaid 4 eurot vähem kui TBA Schäferi pakkumine (212 eurot tonni kohta) – ja seega hankemenetlus võita.

(90)

Kaebuse esitaja kinnitab, et ZT kogusummal põhineva hinnakujunduse tõttu ei ole Rheinland-Pfalzi tapamajad motiveeritud eraldama 3. kategooria materjali 1. ja 2. kategooria materjalist. Seepärast kõrvaldatakse koos vähemväärtusliku, 1. ja 2. kategooria materjaliga suur osa 3. kategooria materjalist, mida muidu saaks töödelda lemmikloomatoiduks (29).

(91)

Lisaks oli ZT hinnapoliitika tõttu turult eemaldatud 3. kategooria materjali kogus suurem, kui komisjon oma esialgses turuhinnangus eeldas. Menetluse algatamise otsuse põhjenduses 33 märgitakse, et Rheinland-Pfalzis eraldati 3. kategooria materjal 72 protsendil kõigist tapetud loomadest. See põhineb siiski üksnes tapetud loomade arvul. Kui võtta arvesse asjaolu, et veiste tapmisel tekib palju rohkem 3. kategooria materjali kui sigade puhul, siis eraldatakse 3. kategooria materjalist tegelikult üksnes 45 %. Järelikult on ZT hinnapoliitikast põhjustatud turumoonutus varem arvatust palju suurem.

(92)

ZT märkused kattuvad põhiosas järgmises punktis esitatud Saksamaa märkustega. Tarbetu kordamise vältimiseks ei käsitleta ZT märkusi seepärast eraldi.

(93)

Saksamaa vaidlustab väite, et ZT põhikirjas sätestatud iga-aastased tasud kujutavad endast ebaseaduslikku riigiabi, sest Altmarki kriteeriumid on tema sõnul täidetud. Lisaks väidab ta, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobiv, sest iga-aastased tasud ei ületa epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise ja saastunud alade puhastamise kulusid.

(94)

Saksamaa väidab esiteks, et epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmine on üldist majandushuvi pakkuv teenus. Saksamaa põhjendab seda sellega, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine on kohaliku omavalitsuse seadusjärgne kohustus.

(95)

Kohalikud omavalitsusüksused andsid kõnealuse seadusjärgse ülesande täitmise ZT-le kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Üldine majandushuvi seisneb selles, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamisega kaitstakse inimeste tervist. See kehtib eelkõige epideemia puhul.

(96)

Tuleb meeles pidada, et ZT-le ei saa süüks panna asjaolu, et rahastamine on võimalik ka TSE suuniste ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suuniste kohaselt. Kõnealused suunised käsitlevad üksnes loomsete jäätmete (surnud loomade) kõrvaldamise kulude, kuid mitte konkreetselt epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulude rahastamist. Iga-aastased tasud ei kumuleeru seega TSEga seoses heakskiidetud abiga.

(97)

Pealegi saab surnud loomade kõrvaldamisel tuvastada saastajatena põllumajandustootjad, kuid epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulude puhul on saastaja tuvastamine keerulisem.

(98)

ZT-le on Rheinland-Pfalzi rakendusseadusega pandud alates 1979. aastast loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise ülesanne.

(99)

Epideemiaks ettenähtud kohustusliku vaba tootmisvõimsuse suurus ja netokulude arvutamise parameetrid sätestati 1. veebruaril 2010 muudetud põhikirjas. Need põhinesid Fraunhoferi hinnangul.

(100)

Saksamaa rõhutab, et isegi enne põhikirja muutmist 2010. aastal olid ZT liikmete iga-aastased tasud kindlaks määratud objektiivselt ja läbipaistvalt. Eelkõige võttis ZT üldkoosolek igal aastal avalikult vastu äriplaani, mille kiitis heaks järelevalveasutus ning mis avaldati Rheinland-Pfalzi, Hesseni ja Saarimaa ametlikes väljaannetes.

(101)

Saksamaa sõnul on epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus vajalik inimeste tervise kaitsmiseks epideemia puhkemisel.

(102)

Saksamaa sõnul põhines 2. veebruaril 2010 muudetud põhikirjas sätestatud epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse suurus Fraunhoferi hinnangul. Saksamaa sai pärast menetlus algatamist täiendava hinnangu (30), mille koostas Institut für Strukturforschung und Planung in agrarischen Intensivgebieten (edaspidi „ISPA-RP hinnnag”).

(103)

Fraunhoferi hinnangus hinnati eeldatavat materjali kogust eri stsenaariumite puhul, võttes arvesse nende toimumise tõenäosust. ISPA-RP hinnangus kasutati metoodikat, mille kohaselt hinnati üksikasjalikult erinevaid epideemiastsenaariume suu- ja sõrataudi ning sigade klassikalise katku puhangu korral.

(104)

Mõlemas hinnangus jõuti järeldusele, et ZT kogutootmisvõimsusest piisab töötlemaks lisaks tegevuspiirkonna materjali ja tegevuspiirkonna välise materjali tavapärastele kogustele (keskmiselt 1 700 tonni nädalas) nii lühi- kui ka pikemaajalise epideemia põhjustatud koguseid.

(105)

ISPA-RP hinnangu kohaselt saab lühiajalise epideemia korral – eeldades, et täiendavat materjali tekib 2–5 päeva jooksul kuni 200 tonni päevas – täiendavat materjali hõlpsalt töödelda koos tavapäraste kogustega, kasutades selleks nädalas olemasolevat vaba tootmisvõimsust kuni 1 523 tonni ja töötades viis päeva nädalas kolmes vahetuses, ilma et oleks vaja kasutada täiendavaid vahetusi nädalalõppudel.

(106)

Isegi kui epideemia hõlmab suuremat osa ühingu tegevuspiirkonnast, saaks nädalalõpuvahetusi kasutades töödelda kaheksa nädala jooksul täiendavalt 1 300–1 800 tonni; seega oli olemas lühiajaline vaba tootmisvõimsus kuni 2 819 tonni nädalas (vt tabel 3 punktis 9.3.1).

(107)

Selle stsenaariumi kohaselt puhkeb ühingu tegevuspiirkonnas suu- ja sõrataud ning 10 % loomadest tuleb välja praakida, nagu juhtus 2001. aastal Ühendkuningriigis. Sel juhul oleks materjali hinnanguline kogus keskmiselt 1 300 tonni nädalas 18 nädala jooksul. ISPA-RP hinnangu kohaselt suudaksid ZT käitised töödelda pikema aja vältel ka sellist kogust lisaks tavapärasele kogusele, töötades viis päeva nädalas kolmes vahetuses (vt tabel 3 punktis 9.3.1).

(108)

Saksamaa sõnul näitavad esitatud uuringud, et kui töötada viis päeva nädalas kolmes vahetuses, siis piisab olemasolevast koguvõimsusest lühi- ja isegi pikemaajaliste epideemiate tõttu tekkivate täiendavate koguste töötlemiseks lisaks tavapärastele kogustele. Enamiku stsenaariumite puhul ei oleks isegi vaja kasutada täiendavaid vahetusi nädalalõppudel, kui käitis töötaks täisvõimsusel 6–12 nädalat.

(109)

Uuringutes jõuti järeldusele, et viis päeva nädalas kolmes vahetuses töötades on ZT-l piisavalt koguvõimsust, et töödelda tavapärased kogused ja pikemaajalise epideemia tõttu eeldatavalt tekkivad kogused. Seega peetakse praegu olemasolevat koguvõimsust pigem piisavaks kui liiga suureks.

(110)

Saksamaa esitatud epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulude arvutustes järgitakse Fraunhoferi hinnangus kasutatud metoodikat. Tootmisvõimsuse kulude jaotus tavapärase äritegevuse ja epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse vahel põhineb koguvõimsuse keskmisel rakendamisel, kui töötatakse kolmes vahetuses viis päeva nädalas. Ilmnes, et ZT rakendab viis päeva nädalas kolmes vahetuses töötades keskmiselt ligikaudu 50 % olemasolevast kogutootmisvõimsusest.

(111)

Sellise tootmisvõimsuse rakendusastme puhul eraldati nii tavapärasele äritegevusele kui ka epideemiaks ettenähtud vabale tootmisvõimsusele (nii jäätmete kogumiseks kui ka töötlemiseks) (31) kummalegi ligikaudu 50 % tootmisvõimsuse kuludest. Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulud on seega järgmised:

Tabel 2

Saksamaa hinnang epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulude kohta ajavahemikul 2000–2009

(112)

Tuleks märkida, et 2000. ja 2001. aastal eraldati epideemiaks ettenähtud vabale tootmisvõimsusele üksnes ligikaudu 45 % tootmisvõimsuse kuludest ning Põhja- ja Kesk-Hesseni lepingu lisandumine 2009. aastal vähendas epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust umbes viiendiku võrra. 1998. ja 1999. aasta kohta epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse arvutused puuduvad.

(113)

Käsitletud aastatel (v.a 2009. aasta) olid ZT liikmete makstud iga-aastased tasud väiksemad kui tabelis 2 esitatud epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud. 2009. aastal oli iga-aastaste tasude kogusumma vaba tootmisvõimsuse kuludega võrdne.

(114)

Saksamaa selgitab, et epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kulusid ei võetud kasutustasude arvutamisel arvesse, sest see ei olnud õiguslikult võimalik. Kuigi kohalikud omavalitsusüksused võivad Rheinland-Pfalzi Kommunalabgabengesetz’i (edaspidi „kohaliku omavalitsuse seadus”) § 7 kohaselt võtta kulude katteks avalik-õiguslike rajatiste ja käitiste kasutamise eest tasu, ei tohi rajatise või käitise kulud ja tasu oluliselt erineda. Kohaliku omavalitsuse seaduse § 8 kohaselt tuleb tasude aluseks olevad kulud määrata kindlaks äriühingu kuluarvestuse põhimõtteid järgides. Saksamaa andmetel põhinevad tasud siiski üksnes 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise kuludel, mitte epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kuludel. Viimane ei ole üksikutele maksukohustuslastele osutatav teenus, vaid see on ette nähtud üldsuse kaitseks tulevaste ohtude eest.

(115)

Komisjoni nõudmisel tegi Saksamaa üleriigilise uuringu, mis käsitles epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kindlaksmääramise ja rahastamise tavasid.

(116)

Kõigis liidumaades, välja arvatud ZT tegevuspiirkonnas, kaetakse epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus ettevõttes tööpäevadel ja nädalalõppudel olemasoleva vaba tootmisvõimsuse arvelt. Böckenhoffi hinnangu kohaselt ei tehta epideemiatega võitlemiseks tavaliselt tootmisvõimsusesse täiendavaid investeeringuid. Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamiseks piisab olemasolevast vabast tootmisvõimsusest – s.o kolmandast vahetusest tööpäevadel ja nädalalõpuvahetustest. Hiljem kasutati eksperdihinnangutes, näiteks Alam-Saksi kohta tehtud ISPA hinnangus (32) (edaspidi „ISPA-NS hinnang”), või asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides alternatiivseid arvutusmeetodeid. Siiski kehtib Böckenhoffi hinnangu põhijäreldus, et täiendavad investeeringud vabasse tootmisvõimsusesse ei ole vajalikud.

(117)

Ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulusid rahastatakse teenustasudest või muudest tasudest (olenevalt ettevõtja õiguslikust seisundist). Kohaldatakse erinevaid eeskirju, mida järgides jaotatakse ettevõtte vaba tootmisvõimsus surnud loomade ja tapamaja jäätmete kõrvaldamise vahel.

(118)

Mis puudutab põllumajandustootjatele surnud loomade kõrvaldamiseks vastavalt TSE suunistele ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suunistele antavat riigiabi, siis on enamikus liidumaades riiklike toetuste osakaal 67–75 % surnud loomade kõrvaldamise teenustasust:

(119)

Saksamaa arvates nähtub kõnealusest ülevaatest, et on suhteliselt ebaoluline, kas epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulusid võetakse teenustasude ja muude tasude arvutamisel arvesse või rahastatakse neid iga-aastastest tasudest, nagu on Rheinland-Pfalzis. Oluline on see, kes tegelikult kulud kannab. Kokkuvõttes rahastab suure osa epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kuludest riik TSE suuniste või 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suuniste kohaselt antava abi kaudu.

(120)

Saksamaa leiab, et liidu õigus ei nõua 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise turu avamist hankemenetluste kaudu. Seda on kinnitanud ka Euroopa Kohus (33).

(121)

Saksamaa leiab, et käesoleva juhtumi puhul turgudel konkurentsi ei moonutatud.

(122)

Saksamaa väidab, et 3. kategooria materjali kõrvaldamise puhul ei moonutanud ZT-le makstud iga-aastased tasud konkurentsi, sest ristsubsideerimist ei toimunud:

(123)

Kaebuse esitaja väide, et ZT hinnapoliitika tõttu eraldatakse üksnes 45 % kõnealuse kategooria materjalist, on alusetu. Asjaomased statistilised andmed kinnitaksid, et ZT ei ole kunagi töödelnud nii suurt kogust 3. kategooria materjali. Komisjoni menetluse algatamise otsuses viidatakse, et 2009. aastal oli eraldamise määr 72 %, ning seda saab kinnitada.

(124)

Samuti tuleks märkida, et ühingu tegevuspiirkonnas tapetakse 85 % loomadest kuues ettevõttes, kus toimub ka kõige laiemas mõttes materjalide eraldamine. Kaebuse esitaja tegutseb kõnealustes ettevõtetes ja saab neilt eraldatud 3. kategooria materjali. Kaebuse esitajal on seega juurdepääs 3. kategooria materjali turgudele ja tema turuosa neil turgudel on väga suur.

(125)

Asjaolu, et ZT kohaldab Põhja- ja Kesk-Hessenis teistsuguseid tasusid kui ühingu tegevuspiirkonnas, ei tõenda konkurentsimoonutuste olemasolu. Erinevused rahastamises tulenevad tasude arvutamise suhtes kohaldatavatest erinevatest õiguslikest nõuetest. Loomsete kõrvalsaaduste seaduse § 3 lõike 1 kohaselt on Saksamaal 1. ja 2. kategooria loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamine vastavalt liidumaa õigusele pädevate kohalike omavalitsusüksuste kohustus. Järelikult võib rahastamine olla vastavalt liidumaa ja kohaliku tasandi eeskirjadele erinevalt reguleeritud.

(126)

Kui loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise eest vastutavad asutused ise kõrvaldamisega ei tegele ja see ülesanne antakse kolmandatele isikutele – nagu on tehtud Põhja- ja Kesk-Hessenis –, põhinevad hindade arvutamise eeskirjad suunisel „Leitsätze für die Preisermittlung aufgrund von Selbstkosten” (edaspidi „hindade arvutamise suunis”) (34), mitte kohaldatavatel kohaliku omavalitsuse eeskirjadel.

(127)

Kohaliku omavalitsuse seaduse ja hindade arvutamise suunise vahel on suured erinevused, eelkõige seoses tasudele lisatava intressikuluga; need erinevused on ZT jaoks olulised, sest ta rahastas oma investeeringuid suures osas laenude abil, makstes nende pealt igal aastal suuri intresse.

(128)

Kui kohaliku omavalitsuse seaduse § 8 kohaselt võis ZT neid tegelikke intressikulusid teenustasude arvutamisel arvesse võtta, siis hindade arvutamise suunise kohaselt võisid Põhja-ja Kesk-Hesseni tasud põhineda üksnes arvestuslikel intressidel, mille aluseks on põhitegevusega seotud varade keskmine väärtus, ja seega ei olnud tegelike intressimaksete kogusummat võimalik tasudes arvesse võtta.

(129)

Samuti on alusetu kaebuse esitaja väide, et TBA Schäfer ei võitnud Põhja- ja Kesk-Hessenis hankemenetlust iga-aastastest tasudest tuleneva ristsubsideerimise tõttu. TBA Schäferi pakutud hind oli kõrgem seetõttu, et TBA Schäferi hindas tootmistulu liiga madalaks ja pidi lisaks kandma kõrgemaid halduskulusid ning tasuma kontserni osamakseid. ZT hindas tootmistulu seevastu õigesti ja kuna ta kontserni ei kuulu, ei pidanud ta kontserni osamakseid tasuma.

(130)

Saksamaa väidab, et ZT-le makstud iga-aastastest tasudest rahastatakse kahe saastatud ala – Sprendlingen-Gensingeni ja Sohrschiedi – puhastamiskulusid.

(131)

Mõlemal saastatud alal on saastunud pinnas ja põhjavesi, kuna eelmised omanikud või käitajad kasutasid süsivesinikke. Mõlemad alad läksid ZT omandusse ZT asutamisel 1979. aastal.

(132)

Koblenzi ringkonnavalitsus pani 21. aprilli 1997. aasta ja 31. märtsi 1998. aasta otsusega ZT-le kohustuse saastus kõrvaldada. Sprendlingen-Gensingeni ala puhastamist käsitlevad lisatingimused sätestati 13. juuli 2001. aasta otsusega. Asjaomasel ajavahemikul – st aastatel 1998–2010 – oli mõlema saastatud ala puhastamiskulu kokku 2 413 049 eurot.

(133)

Saksamaa möönab, et vastavalt 31. märtsi 1998. aasta otsusele peab Sprendlingen-Gensingeni saastatud ala puhastamiskulud kandma ZT. Riigiabi seisukohast on siiski ebaõiglane, et puhastamiskulude eest vastutab üksnes ZT, sest Saksamaa hilisema kohtupraktika kohaselt tähendaks piiramatu vastutus ebaõiglast kohtlemist võrreldes eraettevõtjatega.

(134)

Vastavalt Bundesverfassungsgerichti (föderaalne konstitutsioonikohus) 16. veebruari 2000. aasta määrusele (35) vastutavad eraettevõtjad riigisisese õiguse kohaselt ainult mõistlikus ulatuses. Bundesverfassungsgerichti sõnul ületatakse mõistlik ulatus siis, kui vastutus ületab vara väärtuse. Sellest alates ei saa vastutust enam pidada proportsionaalseks sisuliseks ja piiravaks tingimuseks, mille eesmärk on kaitsta Saksa Grundgesetzi (põhiseadus) artikli 14 lõike 2 teise lausega tagatud vara. Kuna ZT ei saa avalik-õigusliku juriidilise isikuna siiski tugineda Saksa Grundgesetzis sätestatud eraisiku õigustele, siis ei kehti selline vastutuse piiramine ZT suhtes.

(135)

Saksamaa sõnul on Sprendlingen-Gensingeni saastatud ala turuväärtus negatiivne, sest selle hinnanguline arvestuslik väärtus oli 31. detsembri 2009. aasta bilansi kohaselt 128 500 eurot, kuid puhastuskulud olid kokku 1 542 316 eurot ja ületasid seega kõnealust väärtust. Eespool nimetatud vastutuse piirmäär oli seega ületatud.

(136)

Vastutuse piirmäära ületavate puhastuskulude rahastamist iga-aastastest tasudest tuleks vastavalt keskkonnaabi suuniste punktile 132 käsitada siseturuga kokkusobiva abina, sest eraisikud peaksid kandma puhastuskulud üksnes ala turuväärtuse ulatuses.

(137)

Kuigi ZT on vastavalt puhastamist käsitlevale 21. aprilli 1997. aasta otsusele saastajana vastutav, kahtleb Saksamaa, kas ZT oli Saksa õiguse kohaselt tegelikult kohustatud kandma varasema omaniku või käitaja tegevusega põhjustatud kahjust tulenevaid puhastuskulusid. Kuna asjaolud toimusid enam kui 30 aastat tagasi, ei saa vastutuse küsimust enam täpselt selgitada.

(138)

Saksamaa leiab, et osas, milles iga-aastaseid tasusid kasutatakse Sohrschiedi saastatud ala puhastamiskulude katteks, on need vastavalt keskkonnaabi suunistele siseturuga kokkusobiv abi, sest puhastamise kohustust ei oleks tohtinud panna ZT-le.

(139)

Lisaks väidab Saksamaa, et Sohrschiedi saastatud ala turuväärtus on samuti negatiivne ja ka kõnealusel juhul on vastutuse piirmäär ületatud.

(140)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(141)

Saksamaa ei vaidlusta asjaolu, et ZT liikmete iga-aastaste tasude puhul on tegemist riigi vahenditega. ZT liikmed on Rheinland-Pfalzi, Saarimaa ning Hesseni piirkonnad ja linnad. Kuna ZT kogub 1979. aastast alates oma liikmetelt haldusakti alusel iga-aastaseid tasusid, on meetme näol tegemist riigi vahendite otsese ülekandmisega. Kuna tegemist on haldusaktiga, siis saab öelda, et iga-aastaseid tasusid maksab riik.

(142)

Esiteks peab abisaaja olema ettevõtja. Ettevõtja mõiste hõlmab kõiki majandustegevusega tegelevaid üksusi sõltumata nende õiguslikust seisundist ja rahastamise viisist. See kehtib nii eraõiguslike kui ka avalik-õiguslike ettevõtjate kohta (36). Majandustegevus on iga tegevus, mis hõlmab kaupade või teenuste üldiselt tasu eest pakkumist konkreetsel turul (37). Kuna ZT pakub tasu eest teatavate loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise teenust, on ZT ettevõtja.

(143)

Põhimõtteliselt annavad iga-aastased tasud ZT-le majandusliku eelise, sest need vähendavad jooksvaid kulusid ja nende eest ei saada vastutasuks asjakohast tulu. Saksamaa väidab siiski, et iga-aastaste tasudega hüvitati ZT-le üksnes sellised kulud, mida viimane pidi kandma epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustuse tõttu, ning et ta ei saanud seega majanduslikku eelist.

(144)

Euroopa Kohus leidis Altmarki kohtuotsuses, et avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamine ei ole riigiabi, st ei anna abisaajale eelist, kui teatavad kriteeriumid on kumulatiivselt täidetud (38).

(145)

Kuna Altmarki kohtuotsus on käesolevas asjas oluline, uuritakse punktis 9 eraldi ja üksikasjalikult Saksamaa väidet, et Altmarki kriteeriumid on täidetud.

(146)

Saksamaa leiab, et ühingu tegevuspiirkonnast pärineva 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise turg ei ole konkurentsile avatud ning seega võib välistada nii konkurentsi moonutamise kui ka liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise.

(147)

Komisjon märgib esiteks, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamisel esinevad piirkondlikud monopolid. Enamik pädevaid kohalikke omavalitsusüksusi annab ettevõtjatele monopoolse seisundi hankemenetlusega. Turul on seega konkurents olemas. Käesolevas asjas kinnitab seda Põhja- ja Kesk-Hessenis korraldatud hankemenetlus.

(148)

Seepärast leiab komisjon kooskõlas oma 23. veebruari 2011. aasta otsusega, mis käsitleb riigiabi C 58/06 (ex NN 98/05), mida Saksamaa andis Verkehrsverbund Rhein-Ruhri ettevõtjatele Bahnen der Stadt Monheim (BSM) ja Rheinische Bahngesellschaft (RBG) (39), et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise turg on konkurentsile avatud. Nii liidu kui ka liikmesriigi õiguse kohaselt võivad kohalikud omavalitsusüksused, kellele on tehtud ülesandeks kõrvaldada 1. ja 2. kategooria materjal, vabalt valida, kas nad leiavad hankija hankemenetluse kaudu turult ja annavad talle jäätmete kõrvaldamise ülesande või tegelevad kõrvaldamisega ise, leides selleks in-house lahenduse (40). Hoolimata Saksamaa väitest, et ZT vastab in-house hankelepingu tingimustele (41), tugevdavad iga-aastased tasud ZT finantsseisundit võrreldes teiste võimalike pakkujatega. Kuna hankemenetluses võivad osaleda kõigi liikmesriikide pakkujad, võivad iga-aastased tasud kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(149)

Samuti võib iga-aastastest tasudest saadav majanduslik eelis tugevdada ZT seisundit turgudel, kus ta konkureerib otseselt teiste ettevõtjatega (3. kategooria materjali kõrvaldamine, hankemenetlus 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamiseks Põhja- ja Kesk-Hessenis).

(150)

Iga-aastased tasud vastavad tingimustele, mille kohaselt on tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Järgmises punktis uuritakse üksikasjalikult Saksamaa väidet, et neli Altmarki kriteeriumit on täidetud.

(151)

Esimese Altmarki kriteeriumi kohaselt peab abi saav ettevõtja olema tegelikult vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud.

(152)

Kõigepealt tuleks märkida, et hindamisel tuleb eristada ajavahemikke 1979–2008 ja 2009–2011.

(153)

Enne põhikirja muutmist 2. veebruaril 2010 (tagasiulatuva mõjuga alates 1. jaanuarist 2009) oli ZT-le pandud ainult üldine kohustus kõrvaldada 1. ja 2. kategooria materjali. Vanas põhikirjas ei viidatud kohustusele hoida epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust. Seega puudus epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise täpselt määratletud kohustus esimese Altmarki kriteeriumi tähenduses.

(154)

Muudetud põhikirjaga nähti peale 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise kohustuse sõnaselgelt ette, et ZT on kohustatud hoidma epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust.

(155)

Järgnevalt tõendab komisjon, et iga-aastased tasud pole ei ZT-le pandud 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise kohustuse ega epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustuse alusel põhjendatud kui riiklikud hüvitised esimese Altmarki kriteeriumi tähenduses.

(156)

Bundesverwaltungsgericht leiab, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1069/2009 ja loomsete kõrvalsaaduste seaduse § 3 lõikele 1 on 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine avaliku teenindamise kohustus ja seega üldist majandushuvi pakkuv teenus. Bundesverwaltungsgericht peab eriti tähtsaks asjaolu, et Saksa õiguse kohaselt on kõnealuse materjali kõrvaldamine kohustuslik avalik-õiguslik ülesanne, ning lähtus eeldusest, et ZT teostab selles osas avalikku võimu. Bundesverwaltungsgericht leiab, et avaliku teenindamise kohustus hõlmab ka epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustust (42).

(157)

Saksmaa jagab seda seisukohta ja väidab lisaks, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise ning epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise eesmärk on kaitsta inimeste tervist.

(158)

Kuna 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine on avaliku teenindamise kohustus, peavad Bundesverwaltungsgericht ja Saksamaa iga-aastaseid tasusid põhjendatuks, sest need kujutavad endast riiklikke hüvitisi kõnealuse kohustuse tõttu ZT-l tekkivate kulude katmiseks.

(159)

Nagu avalike teenuste eest makstava hüvitisena antavat riigiabi käsitleva Euroopa Liidu raamistiku (43) (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistik”) punktis 13 selgitatakse, on liikmesriikidel vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale suur vabadus otsustamisel, millist laadi teenused liigitatakse üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, välja arvatud valdkondades, kus seda reguleerivad liidu erieeskirjad.

(160)

Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas rõhutanud, et tegevus on üldist majandushuvi pakkuv tegevus ainult siis, kui see esindab üldist majandushuvi, millel on spetsiifilised omadused võrreldes teiste majanduselu tegevuste esindatava huviga (44).

(161)

Euroopa Kohus pidi GEMO kohtuasjas lahendama küsimuse, kas surnud loomade ja tapamaja jäätmete kõrvaldamise kulud peaksid täismahus kandma põllumajandustootjad ja tapamajad või peaks kulud osaliselt kandma riik, sest tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenusega. Euroopa Kohus leidis oma otsuses, et kulud peaksid täielikult kandma põllumajandustootjad ja tapamajad (45).

(162)

Euroopa Kohus leidis, et surnud loomade ja tapamaja jäätmete kõrvaldamisest tekkiv finantskoormus on kuluartikkel, mis on põllumajandustootjate ja tapamajade tegevusega vältimatult seotud. Nende tegevuse tulemusel tekivad tooted ja jäätmed, mis on kasutamiskõlbmatud ja eelkõige keskkonda kahjustavad, ning nende kõrvaldamise kohustus lasub saastajatel.

(163)

Riigiasutuste sekkumine eesmärgiga vabastada põllumajandustootjad ja tapamajad sellest kohustusest loob seega majandusliku eelise, mis võib moonutada konkurentsi. Isegi kui riik tegutses jäätmete kõrvaldamise kulusid üle võttes tervishoiupoliitika eesmärgil, ei muuda see asjaolu, et sellega anti põllumajandustootjatele ja tapamajadele majanduslik eelis, sest väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tehta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 riiklikel sekkumismeetmetel vahet põhjuste või eesmärkide alusel, vaid neid määratletakse nende mõju põhjal (46).

(164)

TSE testide, surnud loomade ja tapamaja jäätmetega seoses riigiabi andmist käsitlevate ühenduse suuniste (2002/C324/02) (kuni 2006. aastani) punktides 27 ja 37 ning põllumajandus- ja metsandussektoris aastatel 2007–2013 antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (2006/C319/01) peatükis V.B.4 kinnitatakse samuti, et nõuetekohase kõrvaldamise eest vastutavad loomsete kõrvalsaaduste omanikud või tootjad, kes peavad seega kandma kulud vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele. Kõnealuste suuniste kohaselt moodustab sellest reeglist erandi riigiabi, mida on lubatud anda üksnes eriolukorras (eelkõige surnud loomade kõrvaldamiseks).

(165)

Põhimõtte „saastaja maksab” üldist kohaldamist kinnitab ka Rheinland-Pfalzi liidumaa õigus. Loomsete kõrvalsaaduste seaduse § 4 lõikes 1 on sätestatud, et jäätmete kõrvaldamise kulud ja sellega seoses tehtud väljaminekute kandmise kohustuse võib panna loomakasvatajatele.

(166)

Käesolevas asjas saab Euroopa Kohtu praktikast, määrusest (EÜ) nr 1069/2009, TSE suunistest ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suunistest teha järgmised järeldused.

(167)

Esiteks ei ole üldist majandushuvi pakkuva teenuse olemasoluks oluline, kas liikmesriik on asjaomase teenuse määratlenud ühiskondliku kohustusena. Teenuse määratlemine ühiskondliku kohustusena on samaväärne ainuõiguste andmisega. Kui Bundesverwaltungsgerichti seisukoht oleks õige, saaks liikmesriik määratleda ühiskondliku kohustusena iga teenuse, muutes selle üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks. Selline tõlgendus kaotaks aga ELi toimimise lepingu artikli 106 kasuliku mõju: kõnealuse artikli eesmärk on tagada, et hüvitist makstakse ainult siis, kui see on põhjendatud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega.

(168)

Komisjoni arvates tuleb teha vahet ainuõiguse andmisel ja teenuse liigitamisel üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks.

(169)

Ainuõiguse andmine 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamiseks võib piirata ELi toimimise lepingu artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadust. Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 52 koostoimes artikliga 62 võib selline piiramine olla põhjendatud rahvatervise kaitsmisega. Sätestades, et teatavas piirkonnas vastutab 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise eest ainult üks ettevõtja, soovivad Saksamaa ja Rheinland-Pfalz tagada tugeva järelevalve teostamine kõnealuse ettevõtja üle ja seega rahvatervise kaitse.

(170)

Erinevalt Saksamaa ja Bundesverwaltungsgerichti seisukohast ei ole iga meede, mille eesmärk on kaitsta rahvatervist, automaatselt üldhuviteenus.

(171)

Komisjon ei kahtle seega selles, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine tähendab oma olemuse tõttu tervisele eriti ohtlike jäätmete kõrvaldamist. Seepärast on määruses (EÜ) nr 1069/2009 sätestatud range kontrollisüsteem, mida kohaldatakse selliste jäätmete kõrvaldajate suhtes. Kõnealuste sätete tõttu on jäätmekäitlejatel kindlasti lisakulusid, kuid neid kulusid võetakse tasudes arvesse.

(172)

Selles suhtes ei erine 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine oma olemuselt muude tervisele eriti ohtlike jäätmete kõrvaldamisest. Selliste jäätmete kõrvaldamise kulud peab tavaliselt kandma saastaja, mitte üldsus.

(173)

Käesolevas asjas on tegemist 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise teenusega. Komisjon peab seega käesolevas asjas uurima, kas kõnealune teenus erineb põhimõtteliselt muudest majanduselu tegevustest, mis tähendab, et seda osutatakse üldistes huvides, mitte ainult sellest kasu saavate ettevõtjate huvides.

(174)

Komisjoni arvates ei erine 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine põhimõtteliselt oma sisult muudest majanduselu tegevustest. Seepärast ei saa seda liigitada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks.

(175)

Erinevalt Bundesverwaltungsgericht arvamusest ei tähenda määrusega (EÜ) nr 1069/2009 ettenähtud range kontroll, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamist tuleks käsitada üldist majandushuvi pakkuva teenusena.

(176)

Lisaks kohaldatakse kõnealuse valdkonna suhtes liidu õigusnorme. Need näevad eelkõige ette, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise kulud peab kandma saastaja. Seega ei saa üldsus põhimõtteliselt kanda osa kõnealustest kuludest, nagu Euroopa Kohus leidis GEMO kohtuotsuses (47). Selliste liidu erinormide tõttu ei saa liikmesriigid enam vastu võtta eeskirju, mille eesmärk on liigitada 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine liidu õigusest kõrvale kaldudes üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks. Üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks liigitamine on sel põhjusel välistatud.

(177)

Seoses Saksamaa väitega, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise eesmärk on kaitsta inimeste tervist, viidatakse taas GEMO kohtuotsusele, milles Euroopa Kohus leidis, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 ei tehta riiklikel sekkumismeetmetel vahet põhjuste või eesmärkide alusel, vaid neid määratletakse nende mõju põhjal.

(178)

Järelikult peab ettevõtja põhimõtteliselt kandma kulud, mis tulenevad tema tegevust reguleerivatest õigusnormidest, näiteks käesolevas asjas 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise rangetest eeskirjadest. Inimeste tervise kaitsmise eesmärki võetakse arvesse ainuõiguste andmise põhjendamisel, pidades silmas teenuste osutamise vabadust ja põllumajandustootjatele antava abi kokkusobivust siseturuga.

(179)

Seepärast leiab komisjon, et Saksamaa ei saa liigitada 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamist üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks.

(180)

Komisjon märgib teise võimalusena, et esimese Altmarki kriteeriumi kohaselt tuleb ka hinnata, kas hüvitis on üldist majandushuvi pakkuva teenuse puhul vajalik. Seega tuleb hinnata hüvitise vajalikkust, isegi kui 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine on üldist majandushuvi pakkuv teenus.

(181)

Saksamaa ja Bundesverwaltungsgerichti väidetes eiratakse Euroopa Kohtu selgitust GEMO kohtuotsuses, mille kohaselt ei õigusta selliste ettevõtjate võetud kohustused, kellele on tehtud ülesandeks 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine, riiklike hüvitiste maksmist kõnealuste kohustustega seotud kulude katmiseks. Kõik 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamisega seotud kulud peab kandma saastaja, sest need kulud on paratamatult seotud põllumajandustootjate ja tapamajade majandustegevusega.

(182)

Euroopa Kohus leidis, et riiklikud hüvitised kõnealusest kohustusest tulenevate kulude katmiseks ei ole põhjendatud, sest kulud peab kandma saastaja.

(183)

Erinevalt Bundesverwaltungsgerichti seisukohast ei tähenda määruses (EÜ) nr 1069/2009 sätestatud range kontroll seda, et 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise kulud võib katta riiklike hüvitiste kaudu.

(184)

Teisisõnu, avaliku teenindamise kohustuse olemasolu üksi ei tähenda tingimata, et riiklikud hüvitised kõnealusest kohustusest tulenevate kulude katmiseks on põhjendatud.

(185)

Komisjoni arvates ei saa Saksamaa õigustada tasusid sellega, et need on riiklikud hüvitised ZT-le pandud 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise kohustusest tulenevate kulude katmiseks, sest „saastaja maksab” põhimõtte kohaselt tuleb kõik kulud katta teenustasudest, mida ZT saastajatelt võtab.

(186)

Seoses küsimusega, kas vaba tootmisvõimsuse hoidmist saab eraldi võttes liigitada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, tuleks märkida järgmist. Saksa õiguse kohaselt peab ettevõtja, kellel on 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise geograafiline monopol, tagama, et ta suudab epideemia korral töödelda ka suuremat materjalikogust. Vastavalt Saksamaa esitatud 16 liidumaa võrdlusele suudetakse seda kõikjal väljaspool ZT tegevuspiirkonda tagada selliselt, et käitised töötavad kolmes vahetuses ning nädalavahetusel ja vajaduse korral viiakse materjal teistesse liidumaadesse. See tähendab, et epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustus ei põhjusta lisakulusid, sest selleks saab kasutada olemasolevat vaba tootmisvõimsust.

(187)

Isegi kui lisakulud tekiksid, tuleks need edasi suunata põllumajandustootjatele ja tapamajadele. Epideemia tõttu suurenenud materjalikogusega toimetuleku kulud on osa 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamisega tegelevate käitiste tavapärastest tegevuskuludest.

(188)

Asjaolu, et omanikud, st kohalikud omavalitsusüksused, kohustavad ametliku dokumendiga enda omanduses olevaid äriühinguid hoidma epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust, ei ole oluline. Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmist ei saa üldist majandushuvi pakkuva teenusena käsitada kahel põhjusel.

(189)

Kui olemasolevast vabast tootmisvõimsusest (mis ei põhjusta lisakulusid) ei piisa kohutusliku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamiseks ja sellise vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustus põhjustab täiendavaid investeerimiskulusid, tuleb „saastaja maksab” põhimõtte kohaselt kõnealused kulud katta teenustasudest või muudest tasudest. See ei erine muude jäätmete kõrvaldamise kohta esitatud väidetest (vt selle kohta põhjalikult eespool esitatud põhjendused 156–185).

(190)

Kui olemasolev vaba tootmisvõimsus on tegelikult epideemia puhuks vajalikust suurem, puudub sellise ülemäärase vaba tootmisvõimsuse hoidmiseks üldine huvi.

(191)

Sellega seoses leiab Bundesverwaltungsgericht, et vaba tootmisvõimsuse liigitamise seisukohast pole oluline, kas ZT hoidis liiga suurt tootmisvõimsust, mida ei olnud tegelikult üldse vaja. Üksnes kohalikud omavalitsusüksused saavad otsustada, kas nad rahastavad liigset tootmisvõimsust või nõuavad selle vähendamist. Tegemist on kohalike omavalitsusüksuste poliitilise vastutuse, mitte riigiabiõiguse küsimusega (48). Selle väitega ei saa nõustuda, sest nõutav tootmisvõimsus ei ole tegelikult üldse ette nähtud avaliku huvi teenimiseks.

(192)

Nagu punktis 9.3 täpsemalt selgitatakse, saab ZT puhul kasutada epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsusena olemasolevat vaba tootmisvõimsust ja hüvitise maksmine ei ole seega mingil juhul põhjendatud.

(193)

Neil põhjustel leiab komisjon, et epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustust ei saa käsitada üldist majandushuvi pakkuva teenusena. Teise võimalusena leiab komisjon, et see ei õigusta mingil juhul iga-aastaste tasude maksmist riiklike hüvitistena.

(194)

Kuna ZT-le ei ole 3. kategooria materjali kõrvaldamist ülesandeks tehtud, on selle käsitamine üldist majandushuvi pakkuva teenusena juba ainuüksi sel põhjusel välistatud. Lisaks ei saa seda sellisena käsitada punktis 9.1.1 esitatud põhjustel.

(195)

Käesolevas asjas ei ole Altmarki esimene kriteerium seega täidetud.

(196)

Seepärast on järgnevad teist kuni neljandat Altmarki kriteeriumi käsitlevad põhjendused esitatud vaid teise võimalusena.

(197)

Teise Altmarki kriteeriumi kohaselt peavad hüvitise arvutamise parameetrid olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Seepärast on juhul, kui liikmesriik hüvitab ettevõtjale kahjumi, ilma et parameetrid oleks eelnevalt kindlaks määratud, tegemist soodustusega ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(198)

Käesolevas asjas tuleb eristada ajavahemikke 1979–2008 ja 2009–2012.

(199)

ZT võis 28. oktoobril 1994 vastuvõetud põhikirja kohaselt katta kogu majandusaasta kahjumi iga-aastastest tasudest. Saksamaa sõnul tuli aga iga-aastastest tasudest rahastada epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimuse hoidmise kulud.

(200)

1994. aasta põhikirjas on ZT epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse suurus ja sellega seotud kulude arvutamiseks vajalikud parameetrid siiski kindlaks määramata. Tekkinud kahjum ei ole epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulude objektiivne mõõdupuu, sest kahjumi suurus sõltub paljudest asjaoludest, mis ei ole epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kuludega kuidagi seotud.

(201)

Epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulude arvutamiseks puudus niisiis eelnevalt kindlaks määratud objektiivne ja läbipaistev meetod. Teine Altmarki kriteerium ei olnud seega ajavahemikul 1979–2008 täidetud.

(202)

Põhikirja muudeti 2. veebruaril 2010 tagasiulatuva mõjuga alates 1. jaanuarist 2009. § 10 lõikes 2 on sõnaselgelt sätestatud epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse suurus. § 9 lõike 2 ja § 10 lõike 4 kohaselt tuleb epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud ja seega iga-aastaste tasude suurus määrata kindlaks enne majandusaasta algust eelarveprojektis.

(203)

Uue põhikirja § 10 lõikes 5 on sätestatud epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulude arvutamise eeskirjad. Fraunhoferi hinnangu kohaselt eraldatakse proportsionaalne osa tootmisvõimuse kogukuludest epideemiaks ettenähtud vabale tootmisvõimsusele. Põhikirjas ja iga-aastases eelarveprojektis määratakse kindlaks kuluarvestuseks vajalikud parameetrid. Komisjon tegi kindlaks, et parameetrite puhul on tegemist objektiivselt kontrollitavate andmetega ning arvutusmeetod on üheselt mõistetav ja läbipaistev. 2010. aastast alates põhinevad iga-aastased tasud seega eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud parameetritel.

(204)

Teises Altmarki kriteeriumis sätestatud läbipaistvusnõue on seega aastate 2010–2012 puhul täidetud. Samal ajal tuleks siiski märkida, et kuigi komisjon tunnistab, et arvutused on tehtud eelnevalt ja läbipaistvalt, ei ole arvutustes kasutatud valem tema arvates sobiv takistamaks ülemäärast hüvitamist kolmanda Altmarki kriteeriumi tähenduses.

(205)

2009. aasta puhul määrati seevastu kulude arvutamise eeskirjad, eelarveprojekt ja tasude suurus kindlaks tagasiulatuvalt, mitte eelnevalt. Teine Altmarki kriteerium ei ole seega 2009. aasta puhul mingil juhul täidetud.

(206)

Kolmanda Altmarki kriteeriumi kohaselt ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, võttes arvesse asjaomast tulu ja mõistlikku kasumit selle kohustuse täitmise eest.

(207)

Komisjon kasutab avaliku teenindamise kohustuse täitmise kulude arvutamiseks kulude netokokkuhoiu meetodit (49). Selle meetodi kohaselt arvutatakse avaliku teenuse pakkumise kohustuse täitmiseks vajalikud või eeldatavalt vajalikud kulud kui avaliku teenuse pakkumise kohustusega teenusepakkuja netokulude ja sama, kuid ilma nimetatud kohustuseta teenusepakkuja netokulude või kasumi vahe. Õigesti tuleb hinnata teenusepakkuja eeldatavat kulude kokkuhoidu ja eeldatavalt saamata jäävaid tulusid avaliku teenuse pakkumise kohustuse puudumisel. Netokulude arvutamisel tuleks hinnata üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja saadavaid toetusi, sealhulgas niivõrd kui võimalik ka immateriaalseid toetusi (50).

(208)

2. veebruari 2010. aasta põhikirja § 10 lõike 2 kohaselt on epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus 2009. aastast alates 7 110 tonni, mis tuleb töödelda kuue nädala jooksul. ZT peab seega võtma meetmeid selle tagamiseks, et epideemia korral töödeldakse kuue nädala jooksul lisaks tavakogusele 1 185 tonni nädalas (51).

(209)

Saksamaa väitel hüvitatakse iga-aastastest tasudest ZT netokulud, mis tulenevad epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmisest. Kuigi epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustus sätestati põhikirjas sõnaselgelt alles pärast selle muutmist 2. veebruaril 2010, oli ZT-l ka varem selline epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus ja ta pidi kandma sellega seotud kulud. Eelkõige vastavalt Rheinland-Pfalzi teenustasu võtmise eeskirjadele ei saanud ZT neid kulusid 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamise teenustasudes arvesse võtta.

(210)

Fraunhoferi hinnangul põhinevate Saksamaa arvutuste kohaselt moodustasid epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse netokulud ajavahemikul 2002–2009 ligikaudu poole käitiste kogukuludest, sest käitiste tehniliselt võimalik kogutootmisvõimsuse rakendusaste (viiepäevase kolmes vahetuses töö korral) oli alla 50 % nädalas.

(211)

Komisjon tõendab järgnevates punktides, et erinevalt Saksamaa arvutustest ei kandnud ZT kindlaksmääratud suuruses epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise tõttu netokulusid. Saksamaa viidatud kulud koosnevad esiteks olemasoleva vaba tootmisvõimsuse kuludest, mis kaetakse teenustasudest ja muudest tasudest, ja teiseks käitiste alarakendusest tuleneva vaba tootmisvõimsuse kuludest.

(212)

1991. aasta Böckenhoffi hinnangus uuriti esimest korda vajadust ehitada tavapärase äritegevuse jaoks ettenähtust suurem jäätmete kõrvaldamise käitis, et tagada epideemia puhuks piisav tootmisvõimsus. Hinnangus jõuti eitavale seisukohale, sest jäätmete kõrvaldamise käitis töötab tavapäraselt viis päeva nädalas kahes vahetuses ja kolmandast vahetusest tulenev ettevõtte vaba tootmisvõimsus on hinnangu kohaselt epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamiseks piisav.

(213)

Paljud jäätmekäitlejad on aja jooksul üle läinud kolmanda vahetuse osalisele kasutamisele ka tavapärase äritegevuse käigus või laupäeviti ühes-kahes vahetuses töötamisele ajal, mil kõrvaldatava materjali kogused on kõige suuremad. See tähendab, et tavapärases äritegevuses rakendatakse tootmisvõimsust rohkem ja epideemia korral tuleb ulatuslikumalt kasutada nädalavahetustel olemasolevat vaba tootmisvõimsust.

(214)

Uuemas erialakirjanduses (52) kinnitatakse eri stsenaariumidel põhinevatele üksikasjalikele arvutustele tuginedes Böckenhoffi hinnangu peamist järeldust, et epideemiatega võitlemiseks ei ole vaja teha täiendavaid investeeringuid vabasse tootmisvõimsusesse, vaid epideemia tõttu tekkivate täiendavate loomsete jäätmete kõrvaldamiseks piisab olemasolevast vabast tootmisvõimsusest, st kolmandast vahetusest tööpäevadel ja nädalavahetuste vahetustest. Seejuures võetakse arvesse kõrgemat tootmisvõimsuse rakendusastet tavapärase äritegevuse korral. Stsenaariumid käsitlevad enamasti sigade klassikalise katku ning suu- ja sõrataudi lühiajalisi kohaliku ulatusega puhanguid.

(215)

2. veebruari 2010. aasta põhikirjas sätestatud epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus kuni 1 185 tonni nädalas, mille ZT peab epideemia korral kuue nädala jooksul tagama, põhineb samuti sigade klassikalise katku ning suu- ja sõrataudi kohaliku ulatusega puhangutel. Kõnealuse vaba tootmisvõimsuse suurus põhineb ISPA-RP hinnangul, mille kohaselt on lühiajalise epideemiapuhangu korral loomsete jäätmete täiendav kogus ühingu tegevuspiirkonnas selles suurusjärgus.

(216)

Nagu järgnevast tabelist nähtub, saab ka ZT katta kohustusliku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse ettevõtte vaba tootmisvõimsuse arvelt, töötades lühiajaliselt öösiti ja nädalavahetustel, nagu tehakse teistes liidumaades. Ettevõtte vaba tootmisvõimsus 2 376 tonni nädalas, mis saavutatakse, kui töötada kuue nädala jooksul seitse päeva nädalas kolmes vahetuses, on kohustuslikust epideemiaks ettenähtud vabast tootmisvõimsusest (1 185 tonni nädalas) ligikaudu kaks korda suurem.

(217)

Isegi kui eeldada, et käitiste tootmisvõimsust ei kasutata seitse päeva nädalas kolmes vahetuses töötades täielikult ära või ei tehta seda seitsme päeva jooksul pidevalt, on ettevõtte vaba tootmisvõimsus kohustusliku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamiseks piisav. Võrreldes kohustuslikku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust (1 185 tonni nädalas) ISPA-RP hinnangu (53) kohaselt ZT käitises olemasoleva vaba tootmisvõimsusega, on ZT-l ööde ja nädalavahetuste näol piisavalt vaba tootmisvõimsust:

Tabel 3

ZT olemasolev vaba tootmisvõimsus võrreldes kohustusliku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsusega (põhineb tootmisvõimsuse keskmisel rakendusastmel aastatel 1998–2009)

(218)

See kinnitab seega, et ZT-l – nagu ka teiste liidumaade äriühingutel – on epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse jaoks olemas piisavalt vaba tootmisvõimsust. Järelikult ei vajanud ZT selle hoidmiseks täiendavat tootmisvõimsust. Seepärast ei kandnud ZT kõnealuse kohustuse tõttu mingeid netokulusid.

(219)

Saksamaa väidab siiski ka, et seaduse kohaselt ei olnud ZT-l lubatud võtta jäätmete kõrvaldamise tasudes arvesse ainult epideemia puhul kasutatava vaba tootmisvõimsuse kulusid, sest sellist vaba tootmisvõimsust hoitakse üldistes huvides.

(220)

Liidumaade uuringute tulemustest ja kaebuse esitaja esitatud lepingutest ilmneb siiski, et sõltumata jäätmekäitleja õiguslikust vormist ja kohaldatavast arvutusmeetodist rahastatakse eranditult kõiki tootmisvõimsuse kulusid põhitegevustulust. See ilmneb selgelt ka kohaliku omavalitsuse seaduse §-st 8, milles on sätestatud, et „kasutustasude ja regulaarsete maksete aluseks olevad kulud määratakse kindlaks kooskõlas äriühingu kuluarvestuse põhimõtetega”. See tähendab, et ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud tuleb teenustasudes proportsionaalselt arvesse võtta, sest selliste kulude ning tavapärase äritegevuse käigus tegevuspiirkonna materjali ja tegevuspiirkonna välise materjali kõrvaldamise vahel on põhjuslik seos.

(221)

Samuti leidis Bundesverwaltungsgericht oma otsuses õigesti, et ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud tuleb katta tegevuspiirkonna materjali ja tegevuspiirkonna välise materjali kõrvaldamise tuludest (54). Järelikult, kui kohustuslikku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust saab katta ettevõtte vaba tootmisvõimsuse arvelt, nagu see on ZT puhul, siis ei ole iga-aastaste tasude maksmine vajalik.

(222)

Saksamaa väidab lõpuks iga-aastaste tasude kaitseks, et kõik nädalasisese kolmanda vahetusega seotud ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud tulenevad epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustusest. Kõnealuse kohustuseta saaks ZT oma tehnilise võimsuse täielikult ära kasutada, töötades kolmes vahetuses viis päeva nädalas.

(223)

Saksamaa ei ole siiski tõendanud, et epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustuseta ei oleks ettevõttes enam nädalasisest vaba tootmisvõimsust. Pigem tundub (näiteks ISPA-NS hinnangust), et isegi neil äriühingutel, kes tegelevad ainult 3. kategooria materjali kõrvaldamisega ega ole seega kohustatud hoidma epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust, on suur vaba tootmisvõimsus ning nad katavad kõik tootmisvõimsuse kulud tasudest.

(224)

Nagu tabelist 3 näha, on ZT vaba tootmisvõimsus kohustusliku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse jaoks vajalikust palju suurem. Olemasolev lühiajaline vaba tootmisvõimsus on rohkem kui kaks korda epideemia puhkemisel vajalikust suurem. Joonis 2 näitab, et mõnel aastal jäi viiepäevase kahes vahetuses töö korral kasutamata kuni 25 % tavapärasest tootmisvõimsusest. Kohustusliku epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmiseks täiesti ebavajaliku vaba tootmisvõimsuse kulusid ei saa netokuludes arvesse võtta. Saksamaa esitatud netokulude arvutused tuleb ka sel põhjusel tagasi lükata, sest nendes seostati kogu vaba tootmisvõimsuse kulud vääralt epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsusega.

(225)

ISPA-RP ja Fraunhoferi hinnangu kohaselt oli ZT olemasolev vaba tootmisvõimsus piisav isegi selleks, et tulla kolme kuu jooksul toime kogu liidumaad hõlmava suu-ja sõrataudi puhanguga. Ometi ei ole ZT kunagi pidanud hoidma rohkem kui kuuenädalast epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust. Teisisõnu, ühingu liikmed ei ole kunagi kohustanud ZTd hoidma pikemaajalist epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsust, millest jätkuks vähemalt kuueks nädalaks, nii et ZT tuleks üksi toime kogu liidumaad hõlmava pikemaajalise haiguspuhanguga. Võrdlus tootmisvõimsusega, mis on vajalik toimetulekuks kogu liidumaad hõlmava suu-ja sõrataudi puhanguga, on seega asjakohatu (55).

(226)

Asjaolu, et ZT käitiste tootmisvõimsus on põhikirjas nõutust oluliselt suurem, tuleneb järgnevast: põhikirja kohaselt on ZT kohustatud töötlema tegevuspiirkonna 1. ja 2. kategooria materjali, mida on nädalas keskmiselt ligikaudu 900 tonni (56). Kui sellele lisada kohustuslik epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsus 1 185 tonni nädalas, oleks ZT-l põhikirjas ettenähtud kohustuse täitmiseks vaja käitist, mis suudaks seitse päeva nädalas kolmes vahetuses töötades töödelda 2 085 tonni nädalas.

(227)

ZT käitiste maksimaalne tootmisvõimsus on tegelikult 4 536 tonni nädalas. ZT käitiste tootmisvõimsus on seega põhikirjas sätestatud ülesande täitmiseks vajalikust kaks korda suurem. Kuna ZT tootmisvõimsus on palju suurem kui avaliku teeninduse ülesande täitmiseks vajalik, ei saanud tal epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustusest tekkida netokulusid.

(228)

Kokkuvõtteks võib seega öelda, et Saksamaa ei ole tõendanud, et ZT kandis epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustusest tulenevaid netokulusid. Uurimine näitas, et iga-aastastest tasudest rahastatakse vaba tootmisvõimsust, mis on olemas tavapärase äritegevuse puhul (ja mida tuleks seega rahastada kõnealuste teenuste eest võetavatest tasudest) või mis tuleneb ZT käitiste tootmisvõimsuse ebapiisavast rakendamisest.

(229)

Neljas Altmarki kriteerium näeb ette, et kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida taotlejat, kes suudab üldsusele asjaomaseid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja oleks selliste kohustuste täitmiseks kandnud, võttes arvesse nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

(230)

Neli Altmarki kriteeriumit on erandid põhimõttest, et hüvitised kujutavad endast eelist. Kriteeriumide täitmise tõendamise kohustus lasub seega liikmesriikidel.

(231)

ZTd ei valitud hankemenetlusega ning Saksamaa ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ZT on keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja. Seega ei ole Saksamaa tõendanud, et neljas Altmarki kriteerium on täidetud. Loomsete jäätmete kõrvaldamise kõrged teenustasud Rheinland-Pfalzis ja vajadus – mis teistes liidumaades puudub – rahastada äriühingut iga-aastaste tasude kaudu viitavad samuti sellele, et ZT ei ole keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja.

(232)

Seega ei ole neljas Altmarki kriteerium täidetud.

(233)

Bundesverwaltungsgericht leidis, et ZT suhtes ei ole neljas Altmarki kriteerium kohaldatav, sest iga-aastaste tasude eesmärk ei olnud avaliku teenindamise kohustusest tulenevate lisakulude hüvitamine muidu turutingimustel põhineva tegevuse raames, vaid väljaspool turgu avaliku teenuse ametliku osutamise rahastamine. Teenuse osutamise ametlikkus tulenes Bundesverwaltungsgerichti arvates ühingu liikmeteks olevate kohalike omavalitsusüksuste poliitilisest otsusest sõlmida 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamiseks nn in-house hankeleping. Bundesverwaltungsgericht lähtus oma tõlgenduses Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Stadtreinigung Hamburg (57).

(234)

Bundesverwaltungsgerichti arvates eeldab neljas Altmarki kriteerium, et avaliku teenindamise kohustust peab täitma eraettevõtja. Kuna in-house lepingu puhul see nii ei ole, ei ole neljas Altmarki kriteerium kohaldatav ettevõtjate suhtes, kellele on teenuse osutamise ülesanne antud in-house lepinguga (58).

(235)

Komisjon ei nõustu Bundesverwaltungsgerichti õigusliku seisukohaga. Esiteks ei viidata neljandas Altmarki kriteeriumis sellele, et kõnealune kriteerium ei ole in-house lepingute korral kohaldatav. Otse vastupidi, pakkudes välja kaks erinevat võimalust (hankemenetlus või keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja kulude analüüs), näitab Euroopa Kohus, et neljas Altmarki kriteerium on kohaldatav isegi siis, kui hankemenetlust ei toimu – seega eelkõige in-house lepingute korral.

(236)

Stadtreinigung Hamburgi kohtuotsuses käsitleti üksnes seda, millal tuleb hankeleping sõlmida ja millal mitte. Sellest ei saa siiski teha mingeid järeldusi riigiabiõiguse kohta. Otse vastupidi, neljandas Altmarki kriteeriumis sätestatud teine võimalus viitab just sellistele juhtumitele, kus hankemenetluse korraldamise kohustus puudub.

(237)

Lisaks eeldab Bundesverwaltungsgericht, et ZT ei konkureerinud geograafilisest monopolist tulenevalt teiste äriühingutega ja et konkurentsi ilmselt ei moonutatud. Konkurentsi moonutamine on siiski riigiabi mõiste iseseisev tunnus, mis erineb majanduslikust eelisest (mille kontekstis sõnastati neli Altmarki kriteeriumit). Käesolevas asjas on konkurentsi moonutamise tunnus olemas (vt punkt 8.3). Samuti kinnitas komisjon oma teatise „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes” (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev teatis”) (59) punktis 37 sõnaselgelt, et in-house leping ei välista konkurentsi moonutamist.

(238)

Asjaolu, et Bundesverwaltungsgericht rõhutab ZT tegevuse ametlikkust, tõstatab viimaks küsimuse, kas Bundesverwaltungsgericht eitab neljanda Altmarki kriteeriumi kohaldatavust, kuna eeldab, et ZT ei tegele majandustegevusega. Ka see on väär – ZT pakub teenuseid tasu eest ja tegeleb seega majandustegevusega (vt punkt 8.2). Komisjon kinnitas seda ka sõnaselgelt üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva teatise punktis 13.

(239)

Erinevalt Bundesverwaltungsgerichti otsusest ja Saksamaa väidetest ei ole Altmarki kohtuotsuses sätestatud kriteeriumid täidetud. Esiteks ei ole iga-aastased tasud põhjendatud kui riiklikud hüvitised ZT kohustuste eest, sest kõik kõnealuste kohustustega seotud kulud tuleb katta teenustasudest saadavast tulust. Teiseks tundub, et erinevalt Saksamaa väidetest ei kandnud ZT epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise kohustuse tõttu netokulusid. Saksamaa viidatud kulud on kas ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud, mis tuleb katta teenustasudest ja muudest tasudest saadavast tulust, või kohustuslikust epideemiaks ettenähtud vabast tootmisvõimsusest suurema vaba tootmisvõimsuse kulud. Kolmandaks ei olnud enne 2010. aastat iga-aasaste tasude arvutamise parameetrid eelnevalt piisavalt läbipaistvalt kindlaks määratud. Neljandaks ei suutnud Saksamaa tõendada, et ZT on keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja.

(240)

ZT sai seega iga-aastaste tasude kaudu majandusliku eelise.

(241)

Kui epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulud, mille Saksamaa arvutas valesti, jaotada õigesti erinevate teenuste vahel – tegevuspiirkonna 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine, Baden-Württembergi ja Hesseni 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine ning 3. kategooria materjali kõrvaldamine –, on selgemalt näha, milliseid majanduslikke eeliseid ZT eri turgudel iga-aastaste tasude kaudu sai.

(242)

Järgmistes punktides 9.5.1–9.5.3 tõendatakse, et iga-aastastest tasudest kaeti tegelikult kahjum, mis tekkis järgmistel põhjustel:

(243)

Tuginedes 2002.–2009. aasta kohta esitatud ZT kasumiaruannetele ja lähtudes käitise viiepäevasest kahes vahetuses tööst, jaotatakse kõik epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsusega väidetavalt seotud kulud vastavalt käitiste kasutamisele.

(244)

Esiteks tuleb märkida, et vaba tootmisvõimsusega seotud suurte kulude peamine põhjus on ZT käitiste alarakendatus. Seega tuleb tavapärase äritegevuse korral käitiste alarakendusest tulenevad vaba tootmisvõimsuse kulud esmalt maha arvata.

(245)

Vastavalt tabelis 3 tootmisvõimsuse rakendamise kohta esitatud andmetele (veerg „rakendusastmest tulenev vaba tootmisvõimsus”) ei ole ZT viiepäevase kahes vahetuses töö korral olemasolevat tehnilist võimsust kunagi täielikult ära kasutanud. Tootmisvõimsuse rakendusaste on eelkõige alates 2002. aastast tegevuspiirkonna materjali koguste kiire vähenemise tõttu järsult langenud. Alarakendatuse mõõtmiseks kasutatakse järgnevalt vaba tootmisvõimsust viiepäevase kahes vahetuses töö korral. Alarakendatuse arvutamisel lähtutakse viiepäevase kahes vahetuses töö korral saavutatud kõrgeimast rakendusastmest, mis oli 2002. aastal 101 855 tonni. Keskmine alarakendatuse määr on seega 13 %.

(246)

Nagu nähtub tabeli 4 veerust „rakendusastmest tulenev vaba tootmisvõimsus”, on tavapärase äritegevuse korral alarakendatuse keskmine kulu 434 304 eurot. ZT vastutab äriühinguna kõnealuste kulude eest, sest need tulenevad käitise mittetäielikust rakendatusest tavapärase äritegevuse korral.

(247)

Viiepäevase kahes vahetuses töö korral jagatakse ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud proportsionaalselt vastavalt käitise kasutamisele. Seega jagatakse ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud proportsionaalselt tegevuspiirkonna teenuste ja tegevuspiirkonna väliste teenuste vahel. Tabelis 4 eristatakse kogumise ja töötlemisega seotud ettevõtte vaba tootmisvõimsust.

(248)

Üldiselt ei suutnud ZT ajavahemikul 2002–2009 ei tegevuspiirkonna teenuste ega tegevuspiirkonna väliste teenuste puhul katta ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulusid tuludest. Veerus „Brutokasum II” on keskmine aastakahjum tegevuspiirkonna väliste teenuste puhul 1 198 257 eurot ja tegevuspiirkonna teenuste puhul 1 140 898 eurot.

Tabel 4

Kasumiaruanne

(249)

ZT konkureerib tegevuspiirkonna välistel turgudel ettevõtjatega, kes peavad katma oma käitiste kogukulud täielikult enda tuludest. Ei ZTga 3. kategooria materjali kõrvaldamisel konkureeriv ettevõtja ega ka Põhja- ja Kesk-Hessenis varem tegutsenud ettevõtja saa ettevõtte vaba tootmisvõimsuse või nõudluse tasemest põhjustatud alarakendatuse rahastamiseks kasutada täiendavaid riiklikke vahendeid.

(250)

Sarnaselt kõigile teistele äriühingutele, kes tegelevad hankelepinguta 3. kategooria materjali kõrvaldamisega, peab ZT ise kandma sellega seotud kulud ja riskid.

(251)

ZT kõrvaldab 3. kategooria materjali koos 1. ja 2. kategooria materjaliga ega saa seetõttu saada samasugust tulu nagu siis, kui ta kõrvaldaks 3. kategooria materjali eraldi 1. ja 2. kategooria materjalist. Suurenenud nõudlus puhtalt 3. kategooria materjali järele on siiski järsult alandanud hindu, mida ZT tapamajadelt küsida saab. Kaebuse esitaja selgituse kohaselt maksavad jäätmekäitlejad teatavate 3. kategooriasse kuuluvate materjalide eest tapamajadele isegi tasu.

(252)

Selline suundumus on selgelt näha töödeldud 3. kategooria materjali tonni kohta saadud tuludest: kui 2002. aastal sai ZT veel […] eurot tonni kohta, siis 2009. aastal oli tulu pärast pidevat langust ainult […] eurot. Tulu tonni kohta vähenes seega seitsme aasta jooksul peaaegu 70 %.

Joonis 1

Brutokasum 3. kategooria materjali töötlemisest aastatel 2000–2009 (eurodes)

[…]

(253)

3. kategooria materjali töötlemine on muutunud ZT jaoks seega paaril viimasel aastal üha kahjumlikumaks. Kuni 2004. aastani suutis ZT veel otsekulud katta, kuid järgnevatel aastatel ei andnud 3. kategooria materjali kõrvaldamine enam vaba tootmisvõimsuse kulude katmiseks piisavalt tulu.

(254)

Saksamaa esitatud arvutuskäik, mille kohaselt on ZT 3. kategooria materjali kõrvaldamisest saadav tulu otsekuludest suurem, on väär. Saksamaa arvutused põhinevad kuludel, millest on tulu juba maha arvatud (vt tabel 4, 2. rida), mitte tegelikult kantud kuludel, mis oleks õige (korrigeeritud kulude kohta vt tabel 4, 4. rida).

(255)

ZT on ilmselt valmis kandma 3. kategooria materjali ebakvaliteetsest kõrvaldamisest tulenevat pidevat kahjumit, et hoida oma käitised käigus.

(256)

ZT kahjumi teine oluline põhjus seisneb selles, et käitised olid enamik aastaid alarakendatud. Mõnel aastal oli alarakendatus viiepäevase kahes vahetuses töö korral 2001. aasta kõrgeimast rakendusastmest rohkem kui 25 % suurem. TSE kriisi tõttu saavutati kõrgem rakendusaste üksnes 2001. ja 2002. aastal, kuigi isegi siis ei olnud tarvis kasutada ettevõttes öösel ja nädalavahetustel olemasolevat vaba tootmisvõimsust.

Joonis 2

ZT tavapärase tootmisvõimsuse alarakendamine aastatel 1998–2009 (viiepäevane kahes vahetuses töö)

ZT tootmisvõimsuse alarakendatus

(võrreldes suurima rakendatusega (103 000 tonni) 2001. aastal)

(257)

Pärast 2002. aastat tekkinud suure alarakendatuse põhjuseks oli kariloomade arvu vähenemine ja sellest tulenev tegevuspiirkonna materjali vähenemine enam kui 35 % aastatel 2002–2009. ZT püüdis vabanenud tootmisvõimsust rakendada suuremas koguses tegevuspiirkonna välise materjali sissevõtmise kaudu. Ometi suutis ta tootmisvõimsuse rakendusastme taas ligikaudu 2002.–2003. aasta tasemele tõsta alles pärast hankemenetluse võitmist Põhja- ja Kesk-Hessenis.

(258)

Kuna ZT kõrvaldab Põhja- ja Kesk-Hessenis jäätmeid alles alates 2009. aastast, on selle tegevuse tulemuste kohta väga vähe andmeid. 2009. aasta kohta esitatud kuluarvestusest nähtub, et uue lepingu tulemusel oli brutokasum pärast ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulude mahaarvamist positiivne (ligikaudu 200 000 eurot).

(259)

Hankedokumentidest ilmneb siiski, et ZT esitas pakkumuse tegelikest kuludest madalama hinnaga. Nagu Saksamaa ise märgib, on intress, mida ZT pangalaenude pealt maksab, ZT poolt vastavalt hankemenetluses rakendatud arvutuseeskirjadele arvutatud intressist kõrgem. Teisisõnu, ZT ei eelda, et ta suudab katta oma laenuintresside kulud või teenida omakapitalilt mõistlikku kasumit.

(260)

ZT maksab laenude pealt intressi kokku 1,07 miljonit eurot aastas. Eeldades vastavalt Põhja- ja Kesk-Hessenist pärit kõrvaldatava koguse osale kogutootmisvõimsusest, et ligikaudu neljandiku laenukuludest saab kanda Põhja- ja Kesk-Hesseniga sõlmitud hankelepingu arvelt, on Põhja- ja Kesk-Hesseni osa kuludes 0,26 miljonit eurot võrreldes 0,16 miljoni euroga, mida ZT kasutas Põhja-ja Kesk-Hesseni teenustasude arvutamisel. 0,10 miljoni euro suurusele katmata laenuintressile aastas lisandub veel katmata kapitaliintress.

(261)

Turutingimustel tegutsev ettevõtja ei oleks esitanud pakkumust, mis juba algusest peale ei kata eeldatavaid kapitalikulusid. Seda asjaolu ei muuda ka Saksamaa korduv viitamine tasude arvutamise suhtes kohaldatavatele väidetavatele nõuetele, mille kohaselt ei ole lubatud kõiki kulusid edasi suunata. Ühtegi eraettevõtjat ei saa sundida ja ükski neist ei oleks nõus pakkuma teenuseid hinnaga, mis ei kata kulusid ega võimalda teenida mõistlikku kasumit.

(262)

Isegi kui lähtuda 2009. aasta kohta esitatud kuluarvestusest, mille kohaselt on positiivne brutokasum ligikaudu 200 000 eurot, ei kata lepingu 10-aastase kehtivuse jooksul eeldatavalt saadav brutokasum alarakendatusest tulenevat kahjumit, mis oli alates 2002. aastast keskmiselt 700 000 eurot aastas. Turutingimustel tegutsev ettevõtja ei oleks alarakendatud tootmisvõimsust nii pika aja jooksul hoidnud.

(263)

Tegevuspiirkonna välise materjaliga seoses on ilmne, et ZT müüs tootmisvõimsust iga-aastaste tasude tõttu omahinnast madalama hinnaga ja säilitas alarakendatud tootmisvõimsust aastaid, ilma et oleks suutnud tulevasest tulust katta eelnevate aastate alarakendatusest tulenevat kahjumit. Seega on selge, et ZT hoidis turul tootmisvõimsust, mida turutingimustel tegutsev jäätmekäitleja ei oleks saanud endale lubada.

(264)

Tegevuspiirkonna materjali kõrvaldamisest tulenevad ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud tuleb katta teenustasudest. Sarnaselt teistele äriühingutele, kellele on tehtud ülesandeks kõrvaldada kontrollitavat materjali, peab ZT omal vastutusel tagama, et ta täidab oma äritegevust nõuetekohaselt juhtides seda ülesannet majanduslikust aspektist lähtudes. Täiendavad hüvitised vabastaksid ta sellest majanduslikust vastutusest.

(265)

Seega tuleb ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulud jagada surnud loomade ja tapamaja jäätmete kõrvaldamise vahel. Liidumaad kasutavad ettevõtte vaba tootmisvõimsuse jagamiseks tapamaja jäätmete ja loomakorjuste kõrvaldamise vahel eri meetodeid. Mõnes liidumaas eraldatakse surnud loomadele suurem osa vaba tootmisvõimsuse kuludest kui tapamaja jäätmetele. Kuna kulude jaotust ei ole teenustasusid käsitlevates eeskirjades ja põhikirjas sätestatud, tuleb need jagada proportsionaalselt.

(266)

Nagu Saksamaa ise märgib, konkureerib ZT tapamaja jäätmete kõrvaldamisel teiste jäätmekäitlejatega. Tegevuspiirkonna tapamaja jäätmete kõrvaldamise teenustasude suurus mõjutab jäätmete eraldamise mahtu tapamajades ja seega seda, kui palju eraldatud 3. kategooria materjali jääb teistele jäätmekäitlejatele.

(267)

Kuigi tulud katavad kokkuvõttes napilt otsekulusid, sarnaneb olukord aastate lõikes 3. kategooria materjali brutokasumi olukorraga: kuni 2004. aastani olid tulud otsekuludest suuremad. Alates 2005. aastast kehtivad siiski uued teenustasud, mistõttu keskmine tulu tonni kohta vähenes 160 eurolt 116 eurole (st 27,5 %) – järgnevatel aastatel ei suudetud katta isegi otsekulusid ja seega ei saadud ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulude katmiseks kasumit. Alles 2009. aastal saavutati taas positiivne brutokasum I (vt tabel 4).

(268)

ZT ei oleks iga-aastaste tasudeta ilmselt saanud sellist hinnapoliitikat rakendada. Täpselt nagu 3. kategooria tapamaja jäätmete puhul, nõustus ZT oma käitiste tootmisvõimsuse edasiseks rakendamiseks alates 2005. aastast hindadega, mis ei katnud isegi tema otsekulusid. Üldiselt on tegevuspiirkonna materjalide brutokasum II pärast ettevõtte vaba tootmisvõimsuse kulude mahaarvamist selgelt negatiivne, moodustades kokku ligikaudu 13 % käibest (vt tabel 4).

(269)

Saksamaa leiab, et iga-aastased tasud ei andnud ZT-le majanduslikku eelist, sest pole oluline, kas riik maksab epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmise eest hüvitist otse jäätmekäitlejale või rahastab seda kaudselt saastajatele TSEga seoses antava abi kaudu. Viimasel juhul võetakse epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse kulusid teenustasudes arvesse, kuid samal ajal saavad saastajad vastavalt suuremat abi. Mõlemal juhul kantakse suur osa kuludest riigi vahenditest ja see ongi lõpuks konkurentsimõju hindamise seisukohast oluline.

(270)

Esiteks tuleks veel kord (vt punkt 2.5.3) märkida, et ZT saab iga-aastaseid tasusid lisaks põllumajandustootjatele TSEga seoses antavale abile. Pealegi saab ZT TSE-abi kaudu Rheinland-Pfalzis suuremat toetust kui Põhja- ja Kesk-Hessenis, sest Põhja- ja Kesk-Hessenis on tonni hind (212 eurot) – ja seega TSE-abi andmise alus – tunduvalt madalam kui tonni hind Rheinland-Pfalzis (390 eurot). Ilmselgelt ei ole see tõsi, et ühingu tegevuspiirkonna põllumajandustootjad maksavad iga-aastaste tasude tõttu madalamaid teenustasusid.

(271)

Teiseks on TSE suunistes sõnaselgelt nõutud tõendite esitamist selle kohta, et abist ei saa kasu järgtööstuse tootmisettevõtted (60). Nagu eespool punktides 9.5.2 ja 9.5.3 selgitatud, kasutab ZT iga-aastaseid tasusid tegelikult hinnapoliitikast, alarakendatud tootmisvõimsusest või muudest äritegevuse puudustest tuleneva kahjumi katmiseks.

(272)

Saksamaa ei suuda seega ilmselgelt tõendada, et põllumajandustootjad saavad iga-aastastest tasudest kui surnud loomade kõrvaldamise kulude hüvitamisest kasu. Tegelikult tuleks hoopiski vastata küsimusele, kas põllumajandustootjate makstavad teenustasud ei oleks iga-aastaste tasudeta olnud madalamad, sest sellisel juhul oleks ZT tundnud juba varem suuremat majanduslikku survet oma tootmisvõimsuse ja ettevõtte juhtimise kohandamiseks vastavalt turutingimustele.

(273)

Saksamaa ei suuda tõendada, et ZT-le mastavad iga-aastased tasud on riiklike hüvitistena põhikirjast tuleneva kohustuse täitmise eest põhjendatud. Altmarki kohtuotsuses sätestatud kriteeriumid on täitmata.

(274)

ZT kuluarvestuse põhjalik analüüs näitab pigem, et iga-aastased tasud annavad ZT-le tegevuspiirkonna materjali ja tegevuspiirkonna välise materjali kõrvaldamisel majandusliku eelise.

(275)

Iga-aastased tasud on seega riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(276)

Iga-aastastest tasudest, mida ZT on alates 1979. aastast saanud, ei teatatud komisjonile vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3. Iga-aastased tasud on seega vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 ebaseaduslik riigiabi.

(277)

Komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsuses 2005/842/EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (61) (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2005. aasta otsus”) ja komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuses 2012/21/EL Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (62) (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2011. aasta otsus”) sätestatud teatamiskohustusest vabastamist ei saa käesolevas asjas kohaldada, sest – nagu on selgitatud punktis 9 – ZT-le ei antud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannet. 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine, epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamine ja 3. kategooria materjali kõrvaldamine ei ole üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Lisaks oli aastatel 1979–2010 täitmata teine Altmarki kriteerium ja kogu perioodi jooksul alates 1979. aastast kolmas Altmarki kriteerium. Järelikult ei ole iga-aastastest tasudest teatamise kohustusest vabastamiseks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate 2005. ja 2011. aasta otsuste artiklites 4 ja 5 sätestatud tingimused täidetud.

(278)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 kohaldatakse ELi toimimise lepingut ettevõtjate suhtes, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid. ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikes 2 on siiski sätestatud, et ELi toimimise lepingu eeskirjadest võib teha erandi, kui konkurentsieeskirjade kohaldamine takistab juriidiliselt või faktiliselt ettevõtjatele määratud eriülesannete täitmist. Erandit saab kohaldada üksnes juhul, kui see ei mõjuta kaubanduse arengut määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.

(279)

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punkti 69 kohaselt kohaldab komisjon kõnealuses liidu raamistikus sätestatud põhimõtteid ebaseadusliku abi suhtes, mille kohta ta teeb otsuse pärast 31. jaanuari 2012 isegi juhul, kui abi on antud enne nimetatud kuupäeva. Kuna iga-aastased tasud on ebaseaduslik riigiabi, tuleb kohaldada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikku.

(280)

Nagu punktis 8.1 selgitatud, ei antud ZT-le üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannet, sest 1. ja 2. kategooria materjali kõrvaldamine, epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse tagamine ja 3. kategooria materjali kõrvaldamine ei ole üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Juba sel põhjusel ei ole iga-aastased tasud vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikule siseturuga kokkusobivad.

(281)

Teise ja kolmanda Altmarki kriteeriumi kohaselt saab vastavalt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikule antud abi käsitada ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikega 2 kooskõlas olevana üksnes siis, kui on olemas ülesande andmise dokument, milles on sätestatud hüvitise arvutamise meetodid (punkt 2.3), ning abi suurus ei ületa avaliku teenindamise kohustuse netokulusid (punkt 2.8).

(282)

Nagu punktis 9.2 selgitatud, oli aastatel 1979–2010 täitmata teine Altmarki kriteerium ja kogu perioodi jooksul alates 1979. aastast kolmas Altmarki kriteerium. Järelikult on täitmata ka üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punktide 2.3 (ajavahemikul 1979–2009) ja 2.8 (terve perioodi jooksul) tingimused.

(283)

Iga-aastaseid tasusid ei saa seega pidada vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistikule ühingu tegevuspiirkonnas epideemiaks ettenähtud vaba tootmisvõimsuse hoidmiseks antud abina põhjendatuks.

(284)

Iga-aastased tasud kujutavad endast tegevusabi, mis on üldjuhul keelatud (63). Sellise abi kokkusobivuse tõendamise kohustus lasub seega liikmesriigil.

(285)

TSE suunistes ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suunistes keelatakse anda abi tapamaja jäätmete kõrvaldamise kulude katteks ja lubatakse anda abi surnud loomade kõrvaldamise kulude katteks üksnes tingimusel, et kõnealust abi saavad ainult põllumajandustootjad. Järgtööstuse ettevõtted, näiteks tapamajad või jäätmekäitlejad, ei tohi mingil juhul abist kasu saada (64).

(286)

Haldamise lihtsustamiseks võib abi surnud loomade kõrvaldamise kulude katteks anda otse jäätmekäitlejatele, kuid tuleb tõendada, et kogu abi läheb ainult põllumajandustootjatele (65).

(287)

Nagu punktis 9 selgitatud, andsid iga-aastased tasud ZT-le majandusliku eelise ja ühingu tegevuspiirkonna põllumajandustootjad ei saanud sellest üldse kasu, sest nad pidid surnud loomade kõrvaldamise eest maksma isegi kõrgemat teenustasu, kui maksti näiteks Põhja- ja Kesk-Hessenis. Samuti ei suuda Saksamaa tõendada, et iga-aastased tasud suunati täielikult edasi põllumajandustootjatele.

(288)

Lisaks on komisjoni 6. juuli 2004. aasta otsuses N 15/04, millega kiideti heaks abikava ZT tegevuspiirkonna põllumajandustootjatele surnud loomade kõrvaldamise kulude hüvitamiseks ajavahemikus 1998–2013, sätestatud, et põllumajandusabi ei tohi kumuleerida muu abiga.

(289)

Seoses enne 1. jaanuari 2003 antud ebaseadusliku abiga on TSE suuniste VI jaos sätestatud järgmised erandid:

(290)

Kõnealused erandid ei ole kohaldatavad: iga-aastased tasud ei piirdu surnud loomade kõrvaldamise kuludega, mida igal juhul rahastati suuremas osas vastavalt põllumajandusabi kavale, ning tapamaja jäätmete puhul ei olnud tegemist lühiajalise ajutise meetmega.

(291)

Lõpuks tuleb ka rõhutada, et Saksamaa ise ei ole esitanud väiteid, mis kinnitaksid iga-aastaste tasude kokkusobivust vastavalt TSE suunistele ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suunistele.

(292)

Kuna ZT saab iga-aastastest tasudest kasu, ei saa neid käsitada abina, mis on vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c siseturuga kokkusobiv TSE suuniste ja 2007.–2013. aasta põllumajandusabi suuniste tähenduses.

(293)

Iga-aastased tasud kujutavad endast tegevusabi, mis on üldjuhul keelatud (66). Sellise abi kokkusobivuse tõendamise kohustus lasub seega liikmesriigil. Saksamaa väitel on iga-aastaste tasude näol tegemist keskkonnaabiga.

(294)

Keskkonnaabi suuniste punkti 132 kohaselt loetakse investeerimisabi ettevõtjatele, kes heastavad saastatud alasid puhastades keskkonnakahju, siseturuga kokkusobivaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses, kui see toob kaasa parema keskkonnakaitse. Järgida tuleb siiski ka ELi toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 ja keskkonnaabi suunistes sätestatud „saastaja maksab” põhimõtet. Keskkonnaabi suuniste punkti 132 kohaselt peab saastaja tasuma puhastamise eest riigiabi saamata. Saastajana käsitatakse isikut, kes on vastutav vastavalt liikmesriigis kohaldatavale õigusele.

(295)

Asjaomane aeg vastutust käsitleva riigisisese õiguse reguleerimisalasse kuuluva olukorra hindamiseks sõltub ametliku otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatud õigusest.

(296)

Saksamaa ei vaidlusta asjaolu, et vastavalt Sohrschiedi saastatud ala puhastamist käsitlevale 21. aprilli 1997. aasta korraldusele ja Sprendlingen-Gensingeni saastatud ala puhastamist käsitlevale 31. märtsi 1998. aasta korraldusele pandi sel ajal kohaldatud liikmesriigi õiguse alusel ZT-le kui saastajale täielik kohustus puhastada mõlemad saastatud alad. Saksa õiguse alusel vastutab ZT seega saastajana mõlema ala saastunud pinnase kõrvaldamise kulude eest. Saksamaa väidab, et vastavalt Bundesverfassungsgerichti 16. veebruari 2000. aasta määrusele (67) tuleks piirmäärast suuremate puhastamiskulude rahastamist iga-aastastest tasudest käsitada siseturuga kokkusobiva abina, sest kõnealuse määruse kohaselt on eraisiku vastutus piiratud maa turuväärtusega.

(297)

Saksamaa väide on siiski väär. Esiteks kohaldatakse Bundesverfassungsgerichti määrust ainult inter partes, st menetluse poolte suhtes. Eelkõige ei muuda siiski kõrgemate kohtute praktika muutumine õiguslikku olukorda ja ei ole seega siduvate haldusaktide läbivaatamise aluseks Verwaltungsverfahrensgesetzi (haldusmenetluse seadus) artikli 51 lõike 1 punkti 1 tähenduses.

(298)

Saksa kohtupraktika kohaselt ei muuda Bundesverfassungsgerichti määrus asjaolu, et puhastamiskorralduse vastuvõtmise ajal vastutasid kõigi puhastuskulude eest saastajad. Pärast Bundesverfassungsgerichti 16. veebruari 2000. aasta määruse vastuvõtmist ei saanud ükski saastaja varem vastuvõetud lõplikule korraldusele viidates vältida täielikku vastutust saastajana.

(299)

Seega on ZT ka Saksamaa viidatud Bundesverfassungsgerichti 16. veebruari 2000. aasta määrust arvesse võttes vastutav Sprendlingen-Gensingeni ja Sohrschiedi saastatud alade eest.

(300)

Kuna ZT puhastamiskorraldusi ei vaidlustanud, on need muutunud siduvaks ja lõplikuks. Kui Saksamaa eitab nüüd põhimõtteliselt tagantjärele ZT vastutust Sohrschiedi ala eest, siis ei ole see väide vastuvõetav. ZT oleks pidanud 21. aprilli 1997. aasta puhastamiskorralduse vaidlustama ja mitte laskma sel siduvaks muutuda. Komisjoni ülesanne ei ole ka „saastaja maksab” põhimõtte alusel uuesti läbi vaadata liikmesriigi asutuse siduvat otsusust seoses vastutust käsitleva riigisisese õiguse reguleerimisalasse kuuluva olukorraga.

(301)

Lisaks möönab Saksamaa ise, et Bundesverfassungsgerichti 16. veebruari 2000. aasta määrus kehtib ainult eraisikute suhtes, mitte avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes. See tuleneb sellest, et vastutuse piiramise õiguslik alus on asjaõigus. Avalik-õiguslik juriidiline isik ei saa asjaõigusele tugineda. Seepärast ei saa vaidlustada asjaolu, et liikmesriigi õiguse kohaselt oli ZT saastatud alade eest täielikult vastutav.

(302)

Keskkonnaabi suuniste alusel ei saa tugineda eraõiguslike ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute võimalikule ebavõrdsele kohtlemisele liikmesriigi õigussüsteemis. Suuniste kohaselt kohaldatakse saastatud aladega seotud vastutuse suhtes üksnes liikmesriigi õigust.

(303)

Kuna Saksa õiguse kohaselt vastutab ZT täielikult mõlema saastatud ala puhastamiskulude eest, ei saa tasusid käsitada vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c siseturuga kokkusobivana keskkonnakaitseks antava riigiabi suuniste tähenduses.

(304)

ZT-le alates 1979. aastast makstud iga-aastased tasud kujutavad endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Saksamaa rikkus iga-aastaseid tasusid makstes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3.

(305)

Iga-aastaseid tasusid ei saa tunnistada ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 ega ELi toimimise lepingu artikli 107 lõigete 2 ja 3 alusel siseturuga kokkusobivaks.

(306)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktile iv koostoimes artikli 15 lõikega 3 loetakse abi, mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, olemasolevaks abiks. Vastavalt kõnealuse määrase artiklile 15 on komisjonil õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi, ning selle katkestab igasugune komisjonipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus. Katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti.

(307)

Euroopa Liidu kohtupraktika kohaselt katkestab abi tagasinõudmise tähtaja kulgemise mitte ainult ametlik menetlus, vaid selle võib katkestada ka teabenõue (68).

(308)

Kaebuse esitaja vaidlustas ZT-le makstavad iga-aastased tasud 2008. aasta jaanuaris ja teabenõue saadeti Saksamaale 26. mail 2008. Kõnealune teabenõue katkestas abi tagasinõudmise tähtaja kulgemise. Järelikult loetakse kõik iga-aastased tasud, mille ZT sai enne 26. maid 1998, olemasolevaks abiks. Kõik iga-aastased tasud, mille ZT sai pärast 26. maid 1998, kujutavad endast seevastu uut abi.

(309)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklile 14 ei nõua komisjon abi tagastamist, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega. Käesolevas juhtumis tõstatub küsimus, kas Bundesverwaltungsgerichti 16. detsembri 2010. aasta otsus võis luua abisaaja jaoks õiguspärase ootuse, et iga-aastased tasud ei ole riigiabi.

(310)

Komisjon märgib esiteks, et Bundesverwaltungsgerichti kohtuotsus käsitles üksnes 2010. aastal makstud iga-aastaseid tasusid. Seega, kui õiguspärane ootus võis üldse tekkida, siis ainult seoses 2010. aastal makstud iga-aastaste tasudega (ja järgnevatel aastatel makstud tasudega, kui põhikirja ei oleks muudetud).

(311)

Bundesverwaltungsgerichti kohtuotsus ei saanud siiski õiguspärast ootust luua isegi seoses 2010. aastaga (ja järgnevate aastatega). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (69). Selliseks kinnituseks on mis tahes vormis edastatud täpne, tingimusteta ja kooskõlaline teave (70).

(312)

Käesolevas juhtumis ei ole komisjon ZT-le konkreetseid kinnitusi andnud, vaid algatas hoopis 20. juulil 2010 ametliku uurimismenetluse.

(313)

Bundesverwaltungsgericht ei ole liidu institutsioon. Väljakujunenud kohtupraktikas on sätestatud, et teostades kontrolli selle üle, kas liikmesriigid peavad kinni neile ELi toimimise lepingu artiklitest 107 ja 108 tulenevatest kohustustest, täidavad siseriiklikud kohtud ja komisjon täiendavaid ja eraldiseisvaid rolle (71). Kuigi abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamine jääb komisjoni ainupädevuse piiridesse, alludes Euroopa Kohtu kontrollile, on liikmesriigi kohtute ülesanne kaitsta üksikisikute õigusi olukorras, kus on rikutud ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud kohustust teatada komisjonile eelnevalt riigiabi andmisest (72).

(314)

Käesolevas juhtumis tegi Bundesverwaltungsgericht otsuse meetme kohta, mille suhtes komisjon oli juba algatanud ametliku uurimismenetluse. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik pärast sellise otsuse vastuvõtmist peatama meetme raames tehtavad maksed (73). Lisaks tegi Bundesverwaltungsgericht otsuse – mida põhjendati muu hulgas väitega, et neljas Altmarki kriteerium ei ole kohaldatav –, esitamata juhtumit eelotsuse saamiseks Euroopa Kohtusse.

(315)

Neid asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon, et Bundesverwaltungsgerichti otsust ei saa käsitada täpse, tingimusteta ja kooskõlalise teabena.

(316)

Seepärast ei ole iga-aastaste tasude tagasinõudmine vastuolus liidu õiguse kohase õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõttega,