LISA

1)   Siseriikliku üleminekukavaga hõlmatavad põletusseadmed

Põletusseadmete osad (nt üks või mitu eraldi seadmeüksust, millel on muude üksustega ühine korsten või mille suhtes kehtib direktiivi 2010/75/EL artikli 29 lõige 2) ei kuulu siseriiklikku üleminekukavasse (1).

Direktiivi 2010/75/EL artikli 32 lõike 1 punkti b teise taande kohaldamisel arvatakse nimetatud sätte reguleerimisalasse ka põletusseadmed, mida ei käita rafineerimistehase käitaja, vaid mis asuvad rafineerimistehases ja kasutavad selles punktis nimetatud kütuseid.

Põletusseadmeid, mille suhtes kohaldatakse siseriikliku üleminekukava rakendamise mis tahes järgus direktiivi 2010/75/EL IV peatükki jäätmepõletus- ja -koospõletustehaste kohta, ei hõlmata siseriikliku üleminekukavaga.

2)   Põletusseadmeid käsitlevad andmed siseriiklikes üleminekukavades

Siseriiklik üleminekukava sisaldab loetelu kõigist kavaga hõlmatud põletusseadmetest, samuti igakülgseid andmeid, mida kasutati nende seadmete heitkoguste ülemmäärade arvutamiseks.

Iga seadme kohta eraldi esitatavad andmed sisaldavad põletusseadme summaarset nimisoojusvõimsust, kasutatavaid kütuseid ja iga seadme tööomadusi siseriikliku üleminekukava rakendamise perioodil.

Siseriikliku üleminekukavaga hõlmatud iga põletusseadme kohta eraldi esitatakse üleminekukavas vähemalt järgmised andmed.

1.	Põletusseadme nimi ja asukoht (2).

2.	Põletusseadme esimese tegevusloa väljaandmise kuupäev.

3.	Põletusseadme esimese tegevusloa taotlemise kuupäev, samuti põletusseadme esmakordse käitamise kuupäev. Märkus: eespool nimetatud andmed tuleb esitada vaid juhul, kui põletusseadmele anti esmakordne tegevusluba pärast 27. novembrit 2002 ja seda hakati käitama hiljemalt 27. novembril 2003.

4.	Põletusseadme summaarse nimisoojusvõimsuse suurendamine vähemalt 50 MW võrra, mis toimus ajavahemikus 27. novembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2010 (näidata lisandunud võimsus megavattides) (3).

5.	Iga põletusseadme summaarne nimisoojusvõimsus (MW) seisuga 31. detsember 2010.

6.

Iga põletusseadme töötundide arv aastas, (4) mis on ajavahemiku 2001–2010 keskmine. Märkus: andmed on vaja esitada vaid juhul, kui põletusseadme osakaalu arvutamiseks heitkogus(t)e ülemmäära(de)s on kasutatud vähem kui 1 500 töötundi aastas töötavate põletusseadmete spetsiifilisi heite piirväärtusi.

7.	Saasteained, mis asjaomase põletusseadme puhul ei ole hõlmatud (5) siseriikliku üleminekukavaga (kui see on olemas).

8.	Ajavahemiku 2001–2010 keskmine aastane kütusekulu (TJ aastas) järgmise kuue kütuseliigi puhul: kivisüsi, pruunsüsi, biomass, muud tahke-, vedel- ja gaaskütused (6).

9.

Ajavahemiku 2001–2010 keskmine heitgaasi voolukiirus aastas (Nm3 aastas) (7). Märkus 1: mitmekütusepõletusseadme ja/või mitmest seadmest koosneva põletusseadme puhul tuleb heitgaasi voolukiirus esitada eraldi iga kütuseliigi ja/või seadmeliigi kohta (8). Märkus 2: kui heitgaasi voolukiirus arvutatakse kasutatud kütusekoguse (ja mitte tegeliku kontrollitud heitgaasi voolu) põhjal, siis tuleb ära märkida kasutatud arvutuskoefitsient (mitmekütusepõletusseadme või kombineeritud seadmete korral koefitsiendid) ühikuga Nm3/GJ.

10.

Kohaliku tahkekütuse kasutamisega sisestatud väävlihulk (9) (väävlitonnides aasta koht), mis on ajavahemiku 2001–2010 keskmine. Märkus: andmed tuleb esitada vaid juhul, kui põletusseadmes kasutatakse kohalikke tahkekütuseid ja kui põletusseadme osakaalu vääveldioksiidi heitkoguste ülemmääras (2016. ja/või 2019. aastal) arvutatakse minimaalset väävliärastuse astet kasutades.

Kui siseriikliku üleminekukavaga on põletusseadmena hõlmatud gaasiturbiinid või gaasimootorid, siis tuleb see kavas selgelt ära märkida.

3)   Heitkoguste ülemmäärade kindlaksmääramine

3.1.   Arvutusmeetod üksiku põletusseadme osakaalu kindlaksmääramiseks 2016. ja 2019. aasta heitkoguste ülemmäärades

3.1.1.   Üldjuhtum

Et määrata kindlaks teatava saasteaine suhtes kohaldatavad heitkoguste ülemmäärad aastateks 2016 ja 2019, tuleb alljärgneva võrrandi põhjal arvutada välja iga põletusseadme osakaal tonnides aastas (tpa).

Osakaal ülemmääras (tpa) = heitgaasi voolukiirus (Nm3pa) × heite piirväärtus (mg/Nm3) × 1,0 × 10–9

kus

—

heitgaasi voolukiirus on heitgaasi vooluhulk, mida väljendatakse kuupmeetritena aastas (Nm3pa) ning mis on ajavahemiku 2001–2010 keskmine. Valitud on standardtemperatuur (273 K) ja -surve (101,3 kPa) vastava ettenähtud hapnikusisalduse juures (näiteks sama, mida kasutati heite piirväärtuse puhul) ja pärast veeaurusisalduse korrigeerimist;

—	heite piirväärtus on asjaomase saasteaine heite piirväärtus väljendatud ühikuga mg/Nm3, kui heitgaasi mahuühiku hapnikusisaldus on 6 % tahkekütuste puhul, 3 % vedel- ja gaaskütuste puhul (muud põletusseadmed kui gaasiturbiinid ja -mootorid) ning 15 % gaasiturbiinide ja gaasimootorite puhul.

Heite piirväärtuste määramise üksikasjad 2016. ja 2019. aasta heitkoguste ülemmäärade arvutamiseks on esitatud punktides 3.2 ja 3.3.

3.1.2.   Mitmekütusepõletusseadme ja/või mitmest seadmeliigist koosneva põletusseadme erijuhtum

Punktis 3.1.1 osutatud võrrandit ei saa kasutada põletusseadmete puhul, mis on ajavahemikul 2001–2010 põletanud mitut kütuseliiki (koos või eraldi) või mis koosnevad mitmest seadmeliigist.

Nimetatud põletusseadmete osakaalu arvutamiseks heitkoguste ülemmäärades tuleb kohaldada teistsuguseid heite piirväärtuseid ja/või võrdlustingimusi. Kasutatakse järgmist meetodit.

Osakaal ülemmääras (tpa) = Σ [heitgaasi voolukiirus (Nm3pa) × heite piirväärtus (mg/Nm3) × 1,0 × 10–9]

Võrrandist nähtub, et ajavahemikul 2001–2010 kasutatud iga kütuseliigi puhul korrutatakse selle aastane keskmine heitgaasi maht (Nm3 aastas) vastava heite piirväärtusega (mis vastab kogu põletusseadme summaarsele nimisoojusvõimsusele). Seejärel liidetakse iga kasutatud kütuseliigi kohta saadud korrutised.

Heitgaasi mahu korrutamisel heite piirväärtusega tuleb tagada, et kõikide kütuseliikide puhul on arvestatud ühesuguse ettenähtud hapnikusisaldusega.

Võttes arvesse direktiivi 2010/75/EL artikli 29 lõikeid 1 ja 2, kehtib sama nõue põletusseadmete suhtes, mis olid ajavahemikul 2001–2010 kombineeritud eri seadmeliikidest. Näiteks:

—	üks või mitu gaasiturbiini olid kombineeritud ühe või mitme muud liiki põletusseadmega;

—	üks või mitu gaasimootorit olid kombineeritud ühe või mitme muud liiki põletusseadmega.

3.1.3.   Minimaalne väävliärastuse aste (MDR)

Punktis 3.1.1 osutatud võrrandit ei saa kasutada kohalikke tahkekütuseid (10) põletavate põletusseadmete puhul, samuti ei kehti nende suhtes kütuseliigi omaduste tõttu direktiivis 2010/75/EL kehtestatud vääveldioksiidi heite piirväärtused.

Nimetatud põletusseadmete puhul saab vääveldioksiidi osakaalu heitkoguste ülemmääras arvutada hoopis vastavate väävliärastuse miinimumastmete põhjal (11) vääveldioksiidi heite piirväärtuste asemel.

Sel juhul arvutatakse vastava põletusseadme vääveldioksiidi osakaalu heitkoguste ülemmääras (tonni aastas, tpa) järgmise võrrandi lausel:

Osakaal SO2 ülemmääras (tpa) = sisestatud väävlihulk (tpa) × (1 – (MDR/100)) × 2

kus

—	sisestatud väävlihulk on põletusseadmes kasutatud kohalikus tahkekütuses sisalduv väävlikogus (S) aastas, mida väljendatakse tonnides aastas (tpa) ja mis on ajavahemiku 2001–2010 keskmine;

—	MDR on vastav minimaalne väävliärastuse aste väljendatuna protsentides.

Minimaalse väävliärastuse astme määramise üksikasjad 2016. ja 2019. aasta vääveldioksiidi heitkoguste ülemmäärade arvutamiseks on esitatud punktides 3.2 ja 3.3.

3.2.   Vastavate heite piirväärtuste ja minimaalsete väävliärastuse astmete määramine 2016. aasta heitkoguste ülemmäärade arvutamiseks

Direktiivi 2010/75/EL artikli 32 lõike 3 kohaselt arvutatakse 2016. aasta ülemmäär(ad) direktiivi 2001/80/EÜ III–VII lisas sätestatud asjakohaste heite piirväärtuste alusel või vajaduse korral direktiivi 2001/80/EÜ III lisas sätestatud minimaalse väävliärastuse astme alusel. Seega põhinevad 2016. aasta heitkoguste ülemmäärade arvutused vastavatel heite piirväärtustel ja minimaalsel väävliärastuse astmel, mida oleks asjaomase põletusseadme suhtes direktiivi 2001/80/EÜ alusel kohaldatud alates 1. jaanuarist 2016, võttes arvesse järgmiseid sätteid (12).

Heite piirväärtuste ja minimaalse väävliärastuse astme kindlaksmääramisel võetakse arvesse kogu põletusseadme summaarset nimisoojusvõimsust seisuga 31. detsember 2010, kasutatud kütuseliike ja iga põletusseadme töötundide arvu aastas ajavahemiku 2001–2010 keskmisena. Kui põletusseadet on ajavahemikus 27. novembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2010 laiendatud vähemalt 50 MW nimisoojusvõimsuse võrra, siis kohaldatakse direktiivi 2001/80/EÜ artiklis 10 kehtestatud heite piirväärtuste arvutamise eeskirju.

Kõigi siseriikliku üleminekukavaga hõlmatud gaasiturbiinide lämmastikoksiidide heite piirväärtus on esitatud direktiivi 2001/80/EÜ VI lisa B osas, olenemata direktiivi 2001/80/EÜ artikli 2 lõike 7 punktist j.

Kuna direktiivis 2001/80/EÜ ei ole kehtestatud gaasimootorite heite piirväärtusi, tuleb lämmastikoksiidide heite piirväärtuse all mõista direktiivi 2010/75/EL V lisa 1. osas esitatud piirväärtust.

Põletusseadmete puhul, mis on ajavahemikul 2001–2010 kasutanud eri kütuseliike, tuleb heite piirväärtused esitada iga kütuseliigi kohta eraldi. Üksikasjalik kirjeldus iga sellise põletusseadme osakaalu arvutamise meetodi kohta heitkoguste ülemmäärades on esitatud punktis 3.1.2.

Direktiiv 2001/80/EÜ võimaldab teatavate põletusseadmete suhtes, mille töötundide arv ei ületa 1 500 tundi aastas (viie aasta libisev keskmine), kohaldada vähem rangeid heite piirväärtusi. Viimane säte kehtib üksiku põletusseadme osakaalu arvutamisele 2016. aasta heitkoguste ülemmääras üksnes juhul, kui ajavahemikul 2001–2010 on seadme keskmine töötundide arv väiksem kui 1 500 tundi aastas.

Ülevaade direktiivi 2001/80/EÜ III–VII lisas kehtestatud asjakohastest heite piirväärtustest ja sama direktiivi III lisas kehtestatud asjakohasest minimaalsest väävliärastuse astmest on esitatud käesoleva lisa liite C tabelites C.1, C.2 ja C.3 (13).

3.3.   Vastavate heite piirväärtuste ja minimaalsete väävliärastuse astmete määramine 2019. aasta heitkoguste ülemmäärade arvutamiseks

Direktiivi 2010/75/EL artikli 32 lõike 3 kohaselt arvutatakse 2019. aasta heitkoguste ülemmäärad direktiivi 2010/75/EL V lisa 1. osas sätestatud asjakohaste heite piirväärtuste alusel või vajaduse korral direktiivi 2010/75/EL V lisa 5. osas sätestatud väävliärastuse astmete alusel. Seega põhineb 2019. aasta heitkoguste ülemmäärade arvutus vastavatel heite piirväärtustel ja minimaalsel väävliärastuse astmel, mis on põletusseadme suhtes direktiivi 2001/75/EL alusel kohaldatavad alates 1. jaanuarist 2019.

Heite piirväärtuste ja minimaalse väävliärastuse astme kindlaksmääramisel võetakse arvesse kogu põletusseadme summaarset nimisoojusvõimsust seisuga 31. detsember 2010, kasutatud kütuseliiki (-liike) ja põletusseadme töötundide arvu aastas ajavahemiku 2001–2010 keskmisena.

Ülevaade direktiivi 2010/75/EL V lisa 1. osas kehtestatud asjakohastest heite piirväärtustest ja sama direktiivi V lisa 5. osas kehtestatud asjakohasest minimaalsest väävliärastuse astmest on esitatud käesoleva lisa liite D tabelites D.1, D.2 ja D.3.

Põletusseadmete puhul, mis on ajavahemikul 2001–2010 kasutanud eri kütuseliike, esitatakse heite piirväärtused iga kütuseliigi kohta eraldi. Üksikasjalik kirjeldus meetodi kohta iga sellise põletusseadme osakaalu arvutamiseks heitkoguste ülemmäärades on esitatud punktis 3.1.2.

Direktiiv 2010/75/EL võimaldab teatavate põletusseadmete suhtes, mille töötundide arv ei ületa 1 500 tundi (viie aasta libisev keskmine), kohaldada vähem rangeid heite piirväärtusi. Viimane säte kehtib põletusseadme osakaalu arvutamiseks 2019. aasta heitkoguste ülemmääras üksnes juhul, kui ajavahemikul 2001–2010 on seadme keskmine töötundide arv väiksem kui 1 500 tundi aastas.

3.4.   Heitkoguste ülemmäärade arvutamine

3.4.1.   Aastate 2016 ja 2019 heitkoguste ülemmäärade arvutamine

2016. ja 2019. aasta summaarsete heitkoguste ülemmäärade arvutamiseks saasteaine kohta liidetakse üksikute põletusseadmete osakaalud vastavates heitkoguste ülemmäärades:

ülemmäär2016 (tpa) = Σ [üksiku põletusseadme osakaal 2016. aasta ülemmääras]

ülemmäär2019 (tpa) = Σ [üksiku põletusseadme osakaal 2019. aasta ülemmääras]

3.4.2.   Aastate 2017, 2018 ja 2020 heitkoguste ülemmäärade arvutamine

2017. aasta ülemmäärad (ülemmäär2017) arvutatakse järgmise võrrandi abil:

2018. aasta ülemmäärad (ülemmäär2018) arvutatakse järgmise võrrandi abil:

2020. aasta esimese poolaasta ülemmäärad (ülemmäär2020) moodustavad poole 2019. aasta ülemmääradest:

4)   Siseriiklike üleminekukavade hilisem muutmine

Liikmesriigid teavitavad komisjoni vähemalt järgmisest:

a)

põletusseadmetest, mille puhul kehtib direktiivi 2010/75/EL artiklis 33 sätestatud piiratud tööea erand. Märkus: kui liikmesriigid peavad teavitama komisjoni siseriiklikest üleminekukavadest hiljemalt 1. jaanuariks 2013, siis käitajatel on pädeva asutuse teavitamiseks selle kohta, kas nad taotlevad piiratud tööea erandit, aega kuni 1. jaanuarini 2014. Seega võib komisjonile esitatav siseriiklik üleminekukava sisaldada esialgu põletusseadet, mille suhtes kehtestatakse piiratud tööea erand. Kui põletusseadme käitaja on pädevat asutust teavitanud otsusest taotleda piiratud tööea erandit, siis tuleb asjaomane põletusseade siseriiklikust üleminekukavast välja jätta. Seejärel tuleb siseriikliku üleminekukava kõige hilisemas heaks kiidetud versioonis (või kui sellist kava ei ole heaks kiidetud, siis nii, nagu on arvutatud komisjonile esitatud siseriikliku üleminekukava kõige hilisemas versioonis) arvutatud heitkoguste ülemmääradest maha arvata direktiivi 2010/75/EL artikli 33 kohaldamisalasse kuuluvate põletusseadmete osakaal kohaldatavates ülemmäärades;

b)	suletud (st lõplikult töö lõpetanud) põletusseadmetest või seadmetest, mille summaarset nimisoojusvõimsust on kahandatud väiksemaks kui 50 MW;

c)

põletusseadmetest, mis alustavad pärast 31. detsembrit 2015 jäätmete koospõletamist ja mille suhtes hakkab sellest tulenevalt kehtima direktiivi 2010/75/EL IV peatükk. Märkus: nagu on sätestatud direktiivi 2010/75/EL artikli 32 lõikes 3, ei tohi see, et siseriikliku üleminekukavaga hõlmatud seade kas suletakse või see ei kuulu enam direktiivi 2010/75/EL III peatüki reguleerimisalasse, kaasa tuua kavaga hõlmatud teiste seadmete aastase heitkoguse suurenemist.

Direktiivi 2010/75/EL artikli 32 lõike 6 kohaldamisel ei ole liikmesriigid kohustatud edastama komisjonile järgmist teavet, sest hilisemad viidatavad muutmised ei tohiks mõjutada kohaldatavat heitkoguste ülemmäära (kohaldatavaid heitkoguste ülemmäärasid):

—	summaarse nimisoojusvõimsuse suurendamine või vähendamine pärast 31. detsembrit 2010 (v.a selle vähendamine väiksemaks kui 50 MW);

—	aasta töötundide suurendamine või vähendamine pärast 2010. aastat;

—	muudatused kütusekasutuses (liik, kogus) pärast 2010. aastat (v.a üleminek jäätmepõletusele, mis liigitaks seadme jäätmekoospõletustehaseks ja tooks kaasa selle väljajätmise siseriiklikust üleminekukavast).

Seadme nimetust mõjutavatest muudatustest (näiteks käitaja vahetumise tõttu) teatatakse heite andmekogude kaudu, mille liikmesriigid esitavad kooskõlas käesoleva otsuse artikli 6 lõikega 3 ja direktiivi 2010/75/EL artikli 72 lõikega 3.

---

(1)  Sama eeskiri kehtib direktiivi 2010/75/EL artiklite 33, 34 ja 35 puhul. Sellest tulenevalt ei kehti artiklid 33, 34 ega 35 põletusseadme ühe osa suhtes, olgugi et siseriiklik üleminekukava võib hõlmata selle seadme muud osa (muid osi).

(2)  Nagu on märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/80/EÜ (teatavate suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete piiramise kohta) (EÜT L 309, 27.11.2001, lk 1)alusel koostatud täielikes heite andmekogudes.

(3)  Teave on vajalik vastavate heite piirväärtuste kindlaksmääramiseks seisuga 1. jaanuar 2016, nagu on sätestatud direktiivi 2001/80/EÜ artiklis 10.

(4)  

„Töötunnid”– tundides väljendatud aeg, mille jooksul põletusseade töötab täielikult või osaliselt ja juhib heidet õhku, välja arvatud käivitus- ja seiskamisperioodid.

(5)  Näiteks on gaasiturbiinide puhul siseriikliku üleminekukavaga hõlmatud vaid NOx heited. Muud seadmed võivad olla siseriiklike üleminekukavadega hõlmatud vaid teatava(te) saasteaine(te) osas, kusjuures teiste saasteainete suhtes kehtivad direktiivi 2010/75/EL V lisas kehtestatud heite piirväärtused.

(6)  Põletusseadmete puhul, mis on millalgi ajavahemikus 2001–2010 koospõletanud jäätmeid (muud kui direktiivi 2010/75/EL artikli 3 lõike 31 punkti b määratluse alusel biomassina käsitletavad jäätmed ning mille suhtes oli seega kohaldatav Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiiv 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta (EÜT L 332, 28.12.2000, lk 91)), ei hõlma käesolev punkt selles vahemikus põletatud jäätmeid.

(7)  Kohaldatavad võrdlustingimused on esitatud käesoleva lisa punktis 3.1.1.

(8)  Vt käesoleva lisa punkt 3.1.2.

(9)  

„Kohalik tahkekütus”– looduses esinev kohalikult kaevandatav tahkekütus, mida põletatakse spetsiaalselt selle kütuse jaoks projekteeritud põletusseadmes.

(10)  Siia kuuluvad põletusseadmed, mis on põletanud kohalikku tahkekütust ajavahemikul 2001–2010.

(11)  

„Väävliärastuse aste”– teatava aja vältel põletusseadme poolt õhku heitmata jäänud väävli ja sama aja jooksul põletusseadmesse pandud ja põletusseadmes kasutatud tahkekütuses sisalduva väävli suhe.

(12)  Heitkoguste ülemmäära arvutamiseks vajalikke heite piirväärtuseid ei mõjuta asjaolu, et põletusseade kuulub direktiivi 2001/80/EÜ artikli 4 lõike 6 alusel siseriiklikku heitkoguste vähendamise kavasse.

(13)  Ülevaade ei ole ammendav. Eelkõige ei hõlma see olukordi, kus põletusseadet on ajavahemikus 27. novembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2010 laiendatud vähemalt 50 MW nimisoojusvõimsuse võrra, mille puhul kohaldatakse ka direktiivi 2001/80/EÜ lisade III–VII B osades loetletud heite piirväärtusi (direktiivi 2001/80/EÜ artikli 10 kohaldamine).