1.

Määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki lõike 2 punktides c, d ja e nimetatud mereliste toksiinide määramise standardmeetod on referentlabori LC-MS/MS meetod. See meetod määrab vähemalt järgmised ühendid:

—   okadaiinhappe grupi toksiinid: OA, DTX1, DTX2, DTX3 ja nende estrid;

—   pektenotoksiinide grupi toksiinid: PTX1 ja PTX2;

—   jessotoksiinide grupi toksiinid: YTX, 45 OH YTX, homo YTX ja 45 OH homo YTX;

—   asaspirohapete grupi toksiinid: AZA1, AZA2 ja AZA3.

2.

Summaarse toksilisuse ekvivalendi arvutamiseks kasutatakse Euroopa Toiduohutusameti soovitatud toksilisuse ekvivalentkordajaid.

3.

Kui avastatakse uusi inimeste tervisele ohtlikke analooge, tuleks ka neid analüüsida. Summaarse toksilisuse ekvivalendi arvutamiseks kasutatakse Euroopa Toiduohutusameti soovitatud toksilisuse ekvivalentkordajaid.

4.

Referentlabori LC-MS/MS meetodi asemel või selle täiendamiseks võib kasutada muid meetodeid, nagu vedelikkromatograafia-massispektromeetria meetod, kõrgefektiivne vedelikkromatograafia koos sobiva määramisega, immunoloogiline analüüs, ja funktsiooniuuringud, näiteks fosfataasi inhibeerimise katse, tingimusel et

1.

Et liikmesriigid saaksid oma meetodid vastavalt käesoleva peatüki punkti A alapunktile 1 LC-MS/MS meetodiga vastavusse viia, võib kuni 31. detsembrini 2014 kasutada määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c, d ja e nimetatud mereliste toksiinide avastamiseks jätkuvalt hiirtel seeriatena tehtud bioteste, mis erinevad katsekoguse (hepatopankreas või kogu keha) ning ekstraheerimiseks ja puhastamiseks kasutatavate lahuste poolest.

2.

Tundlikkus ja selektiivsus sõltuvad ekstraheerimiseks ja puhastamiseks kasutatavate lahuste valikust ning seda tuleks arvesse võtta meetodi valimisel, et kõik toksiinid oleksid hõlmatud.

3.

Ühel hiirel tehtavat, atsetooniga ekstraheerimist sisaldavat biotesti saab kasutada okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide, asaspirohapete, pektenotoksiinide ja jessotoksiinide määramiseks. Seda uuringut võib vajaduse korral täiendada võimalike segavate ainete kõrvaldamise etappidega, kasutades jaotumist kahe vedelikufaasi vahel etüülatsetaadi/vee või diklorometaani/vee süsteemides.

4.

Igaks katseks võetakse kolm hiirt. Kui kaks hiirt kolmest surevad 24 tunni jooksul pärast seda, kui neist igaühele on süstitud ekstrakti koguses, mis vastab 5 g hepatopankreasele või 25 g kogu kehale, siis loetakse, et määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c, d ja e nimetatud ühe või mitme toksiini sisaldus proovis on lubatust suurem.

5.

Hiirtel tehtavat biotesti, mis sisaldab ekstraheerimist atsetooniga ja sellele järgnevat jaotumisetappi vee-dietüüleetri süsteemis, võib kasutada okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide, pektenotoksiinide ja asaspirohapete määramiseks, kuid mitte jessotoksiinide määramiseks, kuna jaotumisetapis võib esineda nende toksiinide kadu. Igaks katseks võetakse kolm hiirt. Kui kaks hiirt kolmest surevad 24 tunni jooksul pärast seda, kui neist igaühele on süstitud ekstrakti koguses, mis vastab 5 g hepatopankreasele või 25 g kogu kehale, siis loetakse, et okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide, pektenotoksiinide ja asaspirohapete sisaldus proovis ületab määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c ja e lubatu.

6.

Rottidel tehtava biotestiga saab määrata okadaiinhapet, dinofüsistoksiine ja asaspirohappeid. Igaks katseks võetakse kolm rotti. Kui kolmest rotist ühel tekib kõhulahtisus, siis loetakse, et okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide ja asaspirohapete sisaldus proovis ületab määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c ja e lubatu.