20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/8

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis 26. märtsil 2010 heaks komisjoni ettepaneku käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitika kujundamisel.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust; majanduspoliitika parem koordineerimine on ette nähtud Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks. Ta kutsus liikmesriike üles viima neid prioriteete ellu konkreetsete meetmete abil, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(5)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(6)

Prantsusmaa esitas 3. mail oma 2011. aastal ajakohastatud stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2011–2014 ja riikliku reformikava 2011. aastaks. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati neid kaht programmi üheaegselt.

(7)

Majandus- ja finantskriisi negatiivne mõju Prantsusmaale oli teiste liikmesriikidega võrreldes suhteliselt väiksem – Prantsusmaa SKP langes 2009. aastal 2,7 %, seda osalt mahukate majanduslike stabilisaatorite ja kodumajapidamiste tarbimise vastupanuvõime tõttu. Ka pangandussektor osutus vastupanuvõimeliseks. 2010. aastal majandus elavnes ja SKP kasvunumbriks oli kokkuvõttes 1,5 %. Ometi on majanduskriis avaldanud olulist mõju Prantsusmaa avaliku sektori rahandusele. Automaatsete stabilisaatorite ja suvakohaste stimuleerivate fiskaalmeetmete tõttu kasvas valitsemissektori puudujääk 3,3 %-lt SKPst 2008. aastal 7,5 %-ni SKPst 2009. aastal. Samuti on kriis süvendanud tööjõu ebapiisavat rakendamist ja struktuurilisi nõrkusi Prantsusmaa tööturul, kus tööpuudus oli 2010. aastal suhteliselt kõrge, s.o 9,7 %. Lisaks on kaupade kaubandusbilanss viimase kümnendi jooksul järk-järgult halvenenud, tuues esile Prantsuse ettevõtete kuludepõhise ja mitte-hinnapõhise konkurentsivõime probleemid.

(8)

Tuginedes ajakohastatud stabiilsusprogrammi hindamisele määruse (EÜ) nr 1466/97 kohaselt, on nõukogu arvamusel, et eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on optimistlik, eelkõige kuna oodatav majanduskasvu tase on hilisemate aastate potentsiaalsest majanduskasvust märgatavalt suurem. Pärast oodatust väiksemat, s.o 7 % SKPst moodustavat puudujääki 2010. aastal, kavatsetakse puudujääki 2013. aastal (s.o nõukogu poolt määratud tähtpäev ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks) stabiilsusprogrammi abil vähendada 3 %-ni SKP-st ja jätkata eelarve konsolideerimist ka pärast seda. Võttes lähtepunktiks 2010. aasta, mil võlg moodustas 82 % SKPst, suureneb võla suhe kuni 2012. aastani (86 %), misjärel see hakkab pisut vähenema. Puudujäägi ja võla kohandamise teel seisavad mitmed riskid, sealhulgas võimalus, et makromajanduslik stsenaarium osutub halvemaks, asjaolu, et meetmeid ei ole 2012. aasta ja edaspidiste aastate eesmärkide saavutamiseks piisavalt täpsustatud ja asjaolu, et vaatamata oodatust paremale tulemusele 2010. aastal, ei ole varem eesmärke sageli saavutatud. Seepärast ei saa ülemäärase puudujäägi kõrvaldamist 2013. aastaks tagada, kui vajadusel ei võeta täiendavaid meetmeid. Keskpika perioodi eesmärki, s.o eelarve struktuurset tasakaalu, stabiilsusprogrammi kehtivusaja jooksul ei saavutata. Eelarvepositsiooni keskmine aastane paranemine (komisjoni talituste poolt ühiselt kokku lepitud metodoloogia alusel ümberarvutatuna) jääb ajavahemikul 2010–2013 pisut allapoole nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovituses esitatust (üle 1 % SKPst).

(9)

Suureks väljakutseks on jäänud eelarve konsolideerimise rakendamine. Kulude kõrvalekalde vältimine täielikult kindlaksmääratud meetmetele tuginevate tugevdatud eelarvepingutuste abil on jätkusuutliku eelarvepositsiooni taastamiseks hädavajalik, eriti kuna 2013. aasta eesmärk ei jäta künnise 3 % SKPst alla mitte mingit kindlusvaru. Lisaks oleks vastavalt 2010. aasta detsembris hääletatud riigi rahanduse aastatel 2011–2014 mitmeaastase finantsplaneerimise seaduses täpsustatule asjakohane kasutada kõiki erakorralisi tulusid selleks, et kiirendada puudujäägi ja võla vähendamist. Komisjoni viimase hinnangu kohaselt on riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ohustavad riskid keskmise suurusega. Selleks et parandada riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust, võttis Prantsusmaa 2010. aastal vastu uue pensionireformi. Kavandatavad meetmed, sealhulgas minimaalse pensioniea järkjärguline tõstmine 60 aastalt 62 aastale ja riikliku pensioniea tõstmine 65 aastalt 67 aastale, samuti ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade järkjärguline kaotamine peaks avaldama mõju vanemaealiste töötajate madalale tööhõive määrale. Lisaks peaks pensionisüsteem 2018. aastaks tasakaalustuma. Pärast seda on tõenäoline puudujäägi tekkimine, kui ei võeta täiendavaid meetmeid. Viimase pensionireformiga on loodud ka uus ametiasutus, pensioniskeemide juhtkomitee (Comité de pilotage des régimes de retraite), mis vastutab iga-aastaste hinnangute esitamise eest pensionikontode eelarvepositsiooni kohta ja kui esineb vähimgi tõenäosus, et olukord halveneb, siis parandusmeetmete ettepanemise eest.

(10)

Kehtivad tööhõivekaitse õigusaktid on ikka veel liiga ranged – majanduslikel põhjustel vallandamiste tingimuste suhtes valitseb õiguslik ebakindlus. See viib tööturul olukorrani, kus tähtajatute töölepingutega töötajad (s.o enamik tööturul osalejaist) saavad kasu suhtelisest kindlustundest, samal ajal kui tähtajaliste töölepingutega töötajatel (s.o enamik uusi tööturule sisenejaid) kindlustunne puudub. Tähtajaliste lepingute osakaal on niisiis märkimisväärselt suurem noorte töötajate seas ning üleminekuid tähtajaliselt lepingult tähtajatule on vähe. Selline segmenteerumine esineb ka kutseõppe kättesaadavuse osas. Selle tulemusel esineb selliste töötajate puhul suur tööjõu voolavus ja piiratud inimkapitali akumuleerimine. Noori töötajaid ja väheste oskustega töötajaid ohustavad seetõttu tööturul ebaproportsionaalsed riskid. Sotsiaalse dialoogi uuendamise seaduse ja 2008. aasta tööturu moderniseerimise seaduse eesmärk oli ajakohastada sotsiaaldialoogi ja lahendada tööturu dualismi probleem. Viimase seadusega kehtestati eelkõige uus menetlus alaliste töölepingute lõpetamiseks vastastikusel kokkuleppel („rupture conventionelle”), mida tänaseks üha enam kohaldatakse.

(11)

Prantsusmaa töötuse määr oli 2010. aastal ELi keskmisest pisut kõrgem ja pikaajaline tööpuudus on suurenemas (3,9 % 2010. aastal versus 2,9 % 2008. aastal). Selles kontekstis peaksid töötute tööotsingute toetamisel täitma olulist rolli avaliku sektori tööhõiveteenused. Koondinfokeskusena tegutseva Prantsusmaa uue avaliku sektori tööhõivetalituse Pôle Emploi tegevuse tulemused on seni olnud ebaühtlased. 2009.–2010. aastal oli majanduskriisi ja tööotsijate arvu märkimisväärse tõusu kontekstis selle peamine eesmärk ühendada kaks juba varem tegutsenud haldusasutust. Töölerakendamise teenuste pakkumise andmisega allhankijatele on Pôle Emploi tööturule naasmise eesmärkide puhul seni saavutanud ebaühtlasi tulemusi. Samal ajal ei ole Pôle emploi ressursse piisavalt välja arendatud tööotsijate toetamiseks personaliseeritult (71 täistööaja ekvivalenti 10 000 töötu kohta, mis on märkimisväärselt madalam tase kui mõnedes võrdlusriikides).

(12)

Prantsusmaa jooksevkonto puudujääk on viimase kümnendi jooksul järk-järgult suurenenud, peegeldades kaupade kaubandusbilansi vähenemist, mis on osalt tingitud tööjõukulude konkurentsivõime vähenemisest pärast ühtse miinimumpalga taaskehtestamist ajavahemikus 2003–2005 (varasem 35tunnise töönädala reform oli andnud tulemuseks viis erinevat miinimumtaset). Indekseerimise süsteemi on mõnevõrra parandatud (loodud on sõltumatute ekspertide nõuandekomisjon, kaotatud on suvakohased palgatõusud), millest lähtuvalt on miinimumpalga kasv pidurdunud. Selle tulemusel on miinimumpalka saavate töötajate osakaal oluliselt vähenenud, mis on võimaldanud palkasid paremini diferentseerida. Prantsusmaa miinimumpalk on võrdluses mediaanpalgaga ikka veel üks kõrgematest ELis hoolimata sellest, et tööjõu maksukoormus on tööandja sotsiaalkindlustusmaksete kärbete tõttu palju madalam kui keskmise palga puhul.

(13)

Prantsusmaa tööjõule pandud maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete koormus on üks suuremaid ELis, samal ajal kui tarbimismaksud on suhteliselt madalad. Samuti jääb keskkonnamaksudest saadav tulu osakaaluna SKPst tugevalt alla ELi keskmise. Maksusüsteemi uuesti tasakaalu viimisel, sealhulgas näiteks üleminekuga tööjõu maksustamiselt tarbimise ja keskkonnasaaste maksustamisele oleks tõenäoliselt soodne mõju nii töökohtade loomisele kui ka keskkonnaeesmärkide saavutamisele.

(14)

Maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete erandid (sh niches fiscales, „maksuniššid”) on Prantsusmaal väga kõrged. Lisaks nõuab süsteemi poolt pakutavatest soodustustest arusaamine ja nende kasutamine ettevõtetelt ja majapidamistelt investeeringuid ulatuslikesse ekspertteadmistesse. Kuigi maksukulusid kasutatakse majanduspoliitika rakendamiseks, ei ole senini antud süsteemset hinnangut selle kohta, kas nende abil on õnnestunud seatud eesmärki täita, kuigi vastavalt riigi rahanduse aastatel 2009–2012 mitmeaastase finantsplaneerimise seadusele on erandite süsteemi läbivaatamine kavandatud aastaks 2012. Minevikus on nende asendatavus avaliku sektori kuludega võimaldanud Prantsusmaa ametiasutustel kehtivaid kulutuste tegemise eeskirjasid formaalselt täita, kuigi edasised üleminekud ei ole enam võimalikud nagu on sätestatud riigi rahanduse aastatel 2011–2014 mitmeaastase finantsplaneerimise seaduse artiklis 9. Prantsusmaa ametiasutused näevad ette maksutulu kaalutluslikku tõusu (peamiselt maksukulude vähendamise kaudu) ajavahemikus 2011–2013 ligikaudu 0,75 % võrra SKPst. 2012. aastast alates kaotatavad maksukulud on vaid osaliselt kindlaks määratud.

(15)

Jaesektori konkurentsivõimet rõhuvad endiselt suurte jaemüügikohtade avamisele seatud halduspiirangud ja edasimüügi keeld soetusmaksumusest madalamalt. Teenuste sektoris on mitmetel reguleeritud ametialadel endiselt konkurentsitõkked, mille saaks kõrvaldada kas tööturule sisenemise tingimuste läbivaatamise või teatavate kvootide (numerus clausus) ja nendel ametialadel tegutsemise ainuõiguste järkjärgulise kaotamise teel.

(16)

Prantsusmaa on võtnud mitmeid kohustusi laiendatud euroala pakti raames. Fiskaalvaldkonnas on Prantsusmaa võtnud kohustuse rakendada kiiresti 2010. aasta pensionireform. Eelarve jätkusuutlikkuse tugevdamiseks muudab Prantsusmaa ka oma põhiseadust, et viia sisse siduv mitmeaastane eelarve planeerimine. Tööturul osalemise suurendamiseks kaalutakse erinevaid meetmeid, mille abil kiirendada aktiivset tööturupoliitikat (nt praktikakohad, mis lihtsustavad noorte töötajate üleminekut koolist tööle, täiendavad lastehoiuvõimalused 2012. aastaks, et parandada naiste töölemineku väljavaateid, ning tööotsijatele suunatud avaliku sektori tööhõiveteenuste tugevdamine). Konkurentsivõime meetmed keskenduvad kõrgharidussüsteemi parandamisele, teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni (investissements d'avenir, „investeeringuid tulevikku”) edendamisele ja halduskoormuse vähendamisele ulatusliku haldamise lihtsustamise programmi rakendamise kaudu. Nimetatud kohustused seonduvad pakti neljast valdkonnast kolmega, jättes kõrvale finantssektori. Kuigi kohustused on võetud valdkondades, kus on peamised probleemid, kujutavad paljud neist (eelkõige eelarvehalduse ning hariduse, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamisega seonduvad kohustused) üksnes kinnitust juba olemasolevale poliitikale/reformidele. Reformikava ei näi olevat täielikult vastavuses tööturul ja ettevõtluskeskkonnas esinevate makromajanduse tasakaalunihete ulatusega. Lisaks valitseb kavandatava põhiseaduse reformiga seoses poliitiline ebakindlus. Kõnealuseid laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi on hinnatud ja soovitustes arvesse võetud.

(17)

Komisjon on hinnanud Prantsusmaa stabiilsusprogrammi ja riiklikku reformikava, seahulgas Prantsusmaa poolt laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi. Komisjon on arvesse võtnud mitte üksnes nende asjakohasust jätkusuutliku eelarve- ja sotsiaalmajanduspoliitika jaoks Prantsusmaal, vaid ka seda, kas need on kooskõlas ELi eeskirjade ja suunistega, arvestades vajadust tugevdada kogu ELi majanduse juhtimist, andes ELi tasandi panuse riikide tulevastesse otsustesse. Seda silmas pidades näeb komisjon vajadusteelarve konsolideerimise strateegia täiendava täpsustamise järele 2012. aastaks ja hilisemateks aastateks, et tagada ülemäärase puudujäägi kõrvaldamine 2013. aastaks ja võla suunamine vähenemise teele. Mis tahes erakorralisi tulusid tuleks kasutada selleks, et kiirendada puudujäägi ja võla vähendamist nagu on täpsustatud riigi rahanduse aastatel 2011–2014 mitmeaastase finantsplaneerimise seaduse artiklis 11. Üleminek tööjõumaksudelt keskkonna- ja tarbimismaksude poole ning maksukulude ühtlustamine toetaks eelarve- ja keskkonnaeesmärkide saavutamist ning parandaks ettevõtluskeskkonda. 2011.–2012. aastal võetavad täiendavad meetmed peaksid keskenduma tööturu dualismi vähendavate tööhõivekaitse õigusaktide kohandamisele ning avaliku sektori tööhõiveteenuste tugevdamisele, et pakkuda tööotsijatele igakülgset tuge. Jätkata tuleks praegust miinimumpalga alandamise poliitikat. Konkurentsivõimet peaks tõstma reguleeritud ametialadel ja jaekaubanduses.

(18)

Seda hinnangut silmas pidades ja võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohast nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitust, on nõukogu Prantsusmaa 2011. aastal ajakohastatud stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ning tema arvamus (3) on eeskätt esitatud järgnevalt punktis 1 sisalduvas soovituses. Võttes arvesse Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta järeldusi, on nõukogu läbi vaadanud Prantsusmaa riikliku reformikava,

1.

Tagada soovitatud keskmine aastane eelarve konsolideerimine üle 1 % SKPst ajavahemikul 2010–2013 ning kõrvaldada ülemäärane puudujääk 2013. aastaks kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud nõukogu soovitustega, tuues seega valitsemissektori sektori võla suhte langusesse, tagada seejärel piisav areng keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks; täpsustada selle saavutamiseks vajalikud meetmed aastaks 2012 ja edaspidisteks aastateks ja kasutada vastavalt kavale mis tahes erakorralisi tulusid selleks, et kiirendada puudujäägi ja võla vähendamist; jätkata pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse läbivaatamist ja võtta vajaduse korral täiendavaid meetmeid.

2.

Teha tööturu osapooltega konsulteerimise siseriikliku tava kohaseid uusi jõupingutusi, et võidelda tööturu segmenteerumisega, vaadates selleks läbi tööhõivekaitse õigusaktide valitud aspektid, parandades samal ajal inimkapitali ja positiivseid üleminekuid; tagada, et miinimumpalga mis tahes kohandused toetaksid töökohtade loomist.

3.

Parandada juurdepääsu elukestvale koolitusele, et aidata hoida vanemaealisi töötajaid tööturul ja tõhustada meetmeid tööturule naasmise toetamiseks. Tõhustada aktiivset tööturupoliitikat ja viia sisse meetmeid, mille abil täiustada töökorraldust, otsuste tegemist ja menetlusi avaliku sektori tööhõivetalituses, et parandada teenuseid ja personaliseeritud tuge inimestele, keda ohustab pikaajaline töötus.

4.

Parandada maksusüsteemi tõhusust, sealhulgas näiteks liikudes tööjõumaksude juurest keskkonna- ja tarbimismaksude poole ning vähendades maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete erandite (sh „maksuniššide”) arvu ja maksumust.

5.

Võtta täiendavaid meetmeid, et kõrvaldada põhjendamatud piirangud reguleeritud kutse- ja ametialadel tegutsemiselt, eelkõige teenuste ja jaesektoris.