(1)

Association française des banques (edaspidi „AFB”), Chambre syndicale des banques populaires ja Crédit Agricole esitasid 25. jaanuaril 1991 kaebuse, väites, et Prantsusmaa on andnud Crédit Mutuel’ile riigiabi.

(2)

Esimene komisjoni teabenõue „livret bleu” kohta esitati 27. mai 1991. aasta kirjas.

(3)

Komisjon teatas 6. veebruari 1998. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustele oma otsusest algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 (nüüd ELi toimimise lepingu artikli 108 lõige 2) ette nähtud menetlus võimalike abimeetmete kohta säästuhoiuste süsteemis „livret bleu” (2).

(4)

8. aprillil 1998 vastasid Prantsuse ametiasutused küsimustele, mis komisjon oli esitanud oma menetluse algatamise otsuses.

(5)

18. juunil 1998 saatis Crédit Mutuel komisjonile kirja, kus ta esitas argumendid, mille eesmärk oli lükata ümber menetluse algatamise otsuse aluseks olnud meetmete kvalifitseerimine riigiabiks, ning esitas „livret bleu” kohta analüütilise raamatupidamisarvestuse toimiku. Komisjonile esitasid oma märkused ka mitu huvitatud isikut (vt 3. ja 4. jagu, põhjendused 48–59) ning komisjon edastas need Prantsuse ametiasutustele 3. septembril 1998.

(6)

Kaebuse esitajad saatsid komisjonile 29. oktoobri 1999. aasta, 16. mai 2000. aasta, 16. oktoobri 2000. aasta ja 19. jaanuari 2001. aasta kirjades neli täiendavat kirjalikku avaldust, mis komisjon edastas Prantsuse ametiasutustele 21. veebruaril 2000 ja 3. novembril 2000.

(7)

5. veebruaril 2001 edastas komisjon Prantsuse ametiasutustele AFB-lt saadud dokumendid.

(8)

1998. aasta novembrist kuni 1999. aasta detsembrini tegi konsultant (3) (edaspidi „komisjoni konsultant”) komisjoni palvel „livret bleu” analüütilise raamatupidamise auditi. Konsultandi aruanne esitati 10. jaanuaril 2000 Prantsuse ametiasutustele ja Crédit Mutuel’ile läbivaatamiseks. 7. veebruaril 2000 korraldati komisjoni talituste ja neid abistava konsultandi, Prantsuse ametiasutuste ning Crédit Mutuel’i vahel seda aruannet käsitlev tehniline koosolek.

(9)

Komisjoni talitused palusid 14. septembri 1999. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustel täpsustada Crédit Mutuel’ile antud üldhuvi pakkuvaid ülesandeid. Komisjoni talitused edastasid 21. veebruaril 2000, 3. novembril 2000 ja 5. veebruaril 2001 Prantsuse ametiasutustele märkuste esitamiseks mitmesuguseid dokumente, (4) mis kaebuse esitajad olid toimikusse lisanud ja mis käsitlesid „livret bleu” võimalikku „juurdemeelitavat mõju” (vt punkt 7.2.3, põhjendused 110 kuni 118). Prantsuse ametiasutused esitasid oma märkused 1. veebruaril 2001.

(10)

Euroopa Pangandusföderatsioon (EBF) esitas 11. aprillil 2000 komisjonile kaebuse, mis käsitles abi, mida Prantsuse riik andis Crédit Mutuel’ile „livret bleu” levitamise ainuõiguste kujul.

(11)

2000. aasta maikuus tegi Confédération nationale du Crédit Mutuel Arthur Anderseni audiitorühingule ülesandeks vaadata üle Crédit Mutuel’i analüütilises raamatupidamisarvestuses kasutatud metoodika ja koostada „livret bleu” kohta kasumiaruanne. See ülesanne täideti 2000. aasta septembris, kui esitati säästutoodet „livret bleu” käsitleva kasumiaruande kohta üksikasjalik aruanne, milles hinnati, et „livret bleu” analüütilise raamatupidamisarvestuse tulem oli maksueelne kahjum suuruses 498 miljonit Prantsuse franki. See järeldus põhines „korrektiivide” arvessevõtmisel. Kõnealuse aruandega seoses korraldati 2. veebruaril 2001 koosolek komisjoni ja Crédit Mutuel’i vahel. Komisjoni esitatud märkuste järel palus Crédit Mutuel edastada Arthur Andersenil 8. veebruari 2001. aasta teatise, milles õigustati kasutatud meetodit, st nn „IARDiga [Crédit Mutuel’i kahjukindlustusalane tegevus (5)] seotud tegevuse ülekaalu korrigeerimise” meetodit, mida komisjoni talitused olid eriti kritiseerinud.

(12)

2001. aasta aprillis palus komisjon oma konsultandil teha kindlaks lahknevused tema aruande ja Arthur Anderseni aruande vahel ning fikseerida andmete ja metoodika muudatused, mille võiks vajaduse korral lisada tema varasemasse aruandesse. Komisjoni konsultandi uus lõpparuanne esitati 23. juulil 2001. Selles on „livret bleu” analüütilise raamatupidamisarvestuse tulemuseks hinnatud kapitaliseerimata kogukasum 1,074 miljardit Prantsuse franki (163,7 miljonit eurot). See aruanne edastati samal päeval Prantsuse ametiasutustele. Komisjoni, Prantsuse ametiasutuste, Crédit Mutuel’i ja Arthur Anderseni vahel 26. juuli 2006 peetud koosolekul teatasid Crédit Mutuel ja Arthur Andersen, et nad ei nõustu komisjoni konsultandi lõppjäreldustega. Arthur Andersen jäi oma varasemate järelduste juurde 13. septembri 2001. aasta dokumendis, mis edastati Prantsuse ametiasutuste 15. septembri 2001. aasta teatise lisas. Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile 26. oktoobril 2001 uue teatise, milles käsitletakse „livret bleu” õiguslikku analüüsi ühenduse konkurentsiõiguse seisukohalt, ning 7. jaanuari 2002. aasta teatise, milles käsitletakse avaliku teenuse osutamise ülesande kulusid ja meenutatakse ilma uut teavet esitamata arvandmeid, mis Crédit Mutuel oli juba esitanud.

(13)

Teatises, mille Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile 26. oktoobril 2001, on selgitatud, miks need ametiasutused olid seisukohal, et i) „livret bleu” süsteem ei kujuta endast abi, ii) juhul kui komisjon otsustab abiks kvalifitseerimise kasuks, saab olla tegemist üksnes olemasoleva abiga, ja iii) igal juhul on tegemist siseturuga kokkusobiva abiga.

(14)

15. jaanuari 2002. aasta otsusega (6) (edaspidi „tühistatud otsus”) tunnistas komisjon Prantsuse Vabariigi poolt Crédit Mutuel’ile antud riigiabi siseturuga kokkusobimatuks.

(15)

15. jaanuari 2002. aasta otsus tühistati Üldkohtu 18. jaanuari 2005. aasta otsusega (7).

(16)

Komisjon ei esitanud Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebust. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 266 lõikele 1 peab komisjon võtma selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Riigiabi valdkonnas tähendab see seda, et otsuse tühistamise järel suunatakse menetlus tagasi ametliku uurimise staadiumisse.

(17)

7. juuni 2006. aasta otsusega (8) (edaspidi „laiendamisotsus”) laiendas komisjon ametlikku uurimismenetlust ja selgitas võimaliku abi hindamise ulatust.

(18)

Prantsusmaa esitas 1. septembri 2006. aasta ja 7. septembri 2006. aasta kirjades komisjonile oma märkused laiendamisotsuse kohta.

(19)

Euroopa Komisjon sai 19. septembril 2006„Association des Victimes du Crédit Mutuel’i” kaebuse.

(20)

13. oktoobri 2006. aasta kirjas laekusid komisjonile Crédit Mutuel’i märkused.

(21)

Komisjon edastas Crédit Mutuel’i märkused Prantsuse ametiasutustele 31. oktoobri 2006. aasta kirjas.

(22)

Komisjoni kahe, 22. septembri 2006. aasta ja 28. novembri 2006. aasta täiendava teabenõude järel esitas Prantsusmaa 8. novembri 2006. aasta ja 28. veebruari 2007. aasta kirjadega lisamärkused.

(23)

Komisjon kohtus Prantsuse ametiasutustega 19. detsembril 2006 ja Crédit Mutuel’iga 15. jaanuaril 2007.

(24)

10. mail 2007 võttis komisjon EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 3 alusel (nüüd ELi toimimise lepingu artikli 106 lõige 3) ja koostoimes EÜ asutamislepingu artiklitega 43 ja 49 (nüüd ELi toimimise lepingu artiklid 49 ja 56) vastu otsuse, mille kohaselt Prantsusmaa pidi kaotama Crédit Mutuel’i, Caisses d’Épargne ja Banque Populaire’i eriõigused (9)„livret bleu” (Crédit Mutuel’i puhul) ja „livret A” (Caisses d’Épargne ja La Poste’i puhul) levitamiseks (10).

(25)

Kuna Prantsusmaa ei kaotanud „livret A” ja „livret bleu” levitamise eriõigusi 10. mai 2007. aasta otsuses määratud üheksakuulise tähtaja jooksul, algatas komisjon EÜ asutamislepingu artikliga 226 (nüüd ELi toimimise lepingu artikkel 258) ette nähtud rikkumismenetluse, saates talle otsuse täitmata jätmise tõttu 5. juunil 2008 märgukirja.

(26)

19. septembril 2009 palus komisjon Prantsusmaalt uut teavet ning Prantsusmaa vastas sellele palvele 13. oktoobril 2009.

(27)

8. oktoobril 2009 lõpetas komisjon rikkumismenetluse, sest Prantsusmaa oli ellu viinud 1. jaanuari 2009. aasta reformi, millega liberaliseeriti „livret A” ja „livret bleu” levitamine, (11) ning täitnud seeläbi oma kohustuse lõpetada nende hoiuste levitamise eriõigused (12).

(28)

2010. aastal esitas komisjon Crédit Mutuel’ile e-kirjadega mitu küsimust, millele viimane vastas samuti e-kirjadega.

(29)

Käesolev otsus lõpetab vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (13) artiklile 13 menetluse võimalike abielementide olemasolu kohta „livret bleu” süsteemis.

(30)

Crédit Mutuel on detsentraliseeritud panga- ja kindlustuskontsern, mis koosneb muutuva kapitaliga ühistupankade riigisisesest võrgust. Crédit Mutuel’i reguleeritakse 10. septembri 1947. aasta seadusega, millega on kehtestud koostöö põhimõtted. See on korraldatud kolmel tasandil: kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul.

(31)

Kontsern Crédit Mutuel hõlmab kontserni kahe nime all (Crédit Mutuel ja Crédit Industriel et Commercial (edaspidi „CIC”)) ligikaudu 6 000 müügipunkti ja üle 72 000 töötaja. Crédit Mutuel’i kohalikud ühistupangad on seotud 18 piirkondliku liiduga, mis on ühinenud võrgu keskasutusega Confédération nationale du Crédit mutuel. CIC ühendab kuut piirkondlikku panka ja spetsialiseerunud tütarettevõtjaid nii Prantsusmaal kui ka rahvusvahelisel tasandil.

(32)

Lisaks on Crédit Mutuel kontsern, millel on ühine juhatus, mis teostab üldist juhtimispoliitikat. Kontsern säilitab konföderatsiooni tasandil sisemise finantssolidaarsuse, mis kindlustab piirkondlike liitude likviidsuse. Oma tunnustelt moodustab kontsern konkurentsiõiguse seisukohalt üheainsa ettevõtja, sest sellel on üks keskne otsustuskeskus.

(33)

„Livret bleu” oli riigi reguleeritud säästuhoiuse tüüp, mida levitas vaid Crédit Mutuel.

(34)

Kõnealuse finantstoote suhtes kehtis 1975. aasta paranduseelarve seaduse (14) alusel osaline maksuvabastus. Hoiustajatele hoiustatud summade pealt makstavad intressid olid kahe kolmandiku ulatuses maksuvabad. Riik määras „livret bleu” hoiustajatele makstava brutointressi määra kindlaks nii, et pärast maksu kinnipidamist (15) oli netomäär sama nagu täielikult maksust vabastatud „livret A” puhul.

(35)

Riik määras „livret bleu” intressimäära inflatsioonist kõrgemale tasemele, mis oli seotud rahaturuga. Viimane „livret bleu” netointressimäär enne, kui see säästuhoiustamise toode 1. jaanuari 2009. aasta reformiga kaotati (vt põhjendus 41), oli 4 % (16). Maksimaalne summa, mille hoiustajad said „livret bleu” kontole kanda, oli 15 300 eurot. „Livret bleu” säästuhoiuste kogusumma kasvas 13 miljardilt eurolt (85 miljardit Prantsuse franki) 1991. aastal 22 miljardi euroni 2008. aastal.

(36)

„Livret bleu” tunnused – vahendite kohe kättesaadavaks tegemine, alates 15 eurost lubatud maksed, kulude puudumine (eelkõige avamistasu) jne – eeldas suurt likviidsust. Peale selle oli võimalik teha „livret bleu” kontolt automaatseid makseid riigikassasse või avalik-õiguslikele ettevõtjatele, nagu EDF või France Télécom. Eraisikutele ette nähtud säästutoode „livret bleu” sarnanes seega teatud mõttes arvelduskontoga.

(37)

„Livret bleu” kaudu kogutud vahendite kasutamisega seotud kohustused muutusid aja jooksul.

(38)

Esialgu oli Crédit Mutuel kohustatud eraldama 50 % vahenditest (1983. aastal (17) suurendati seda määra 65 protsendini vahenditest ja 80 protsendini vastuvõetud uutest hoiustest) nn üldistes huvides kasutamiseks (eelkõige kohalike omavalitsuste ja muude avalik-õiguslike asutuste rahastamiseks); saldot võis pank vabalt kasutada (edaspidi „vabalt valitud kasutusviisid”).

(39)

Seda süsteemi muudeti põhjalikult 27. septembri 1991. aasta määrusega, (18) millega „livret bleu” ühtlustati „livret A” süsteemiga. Alates sellest määrusest koondati kogu uute säästuhoiuste summa (19) Caisse des dépôts et consignations’i (edaspidi „CDC”), kes vastutasuks maksis Crédit Mutuel’ile maakleritasu. Selleks tasuks määrati algselt 1,3 % CDC arvele kantud „livret bleu” säästuhoiuste summast, 1. jaanuaril 2005 alandati seda 1,2 protsendini ja 1. novembril 2005 1,1 protsendini. CDC kasutab Crédit Mutuel’i kogutud vahendeid peamiselt sotsiaalkorterite rahastamiseks.

(40)

Peale selle väljendus see süsteemi põhjalik muutmine olemasolevate säästuhoiuste kogusumma järkjärgulises ümberkandmises (20). Alates 27. septembri 1991. aasta määrusest kuni 1999. aasta esimese poolaastani vähenes olemasolevate summade „üldistes huvides kasutamise” ja „vabalt valitud kasutusviiside” osakaal seni, kuni kogu säästuhoiuste summa kanti üle CDCsse.

(41)

1. jaanuaril 2009 jõustus „livret A” ja „livret bleu” reform, mis võimaldab kõikidel pankadel levitada säästutoodet „livret A”, lõpetades „livret A” ja „livret bleu” vahelise eristuse. Alates 1. jaanuarist 2009 ei ole Crédit Mutuel’i „livret bleu” muud kui „livret A”, mida turustatakse teise nime all. „Livret bleu” olemasolu ja seega Crédit Mutuel’i ainuõigus selle levitamiseks lõppes nimetatud kuupäeval.

(42)

Nagu on märgitud laiendamisotsuses, (21) pidas komisjon võimalikuks, et Prantsusmaa andis Crédit Mutuel’ile maakleritasu kaudu abi.

(43)

Euroopa Kohtu otsusest Altmark tuleneb, et avalike teenuste eest makstav hüvitis ei ole riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 tähenduses, kui see vastab teatavatele kumulatiivsetele tingimustele, mis on nimetatud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark (22).

(44)

Komisjon leidis oma laiendamisotsuses, et kohtuotsuse Altmark neljas tingimus ei saa olla täidetud, sest riik ei määranud avaliku teenuse osutamise ülesannet võtta vastu üürile antavate sotsiaalkorterite rahastamiseks ette nähtud hoiused parimale pakkujale riigihankemenetluse teel, vaid otse Crédit Mutuel’iga peetud läbirääkimiste teel, mis ei anna iseenesest mingit tagatist, et Crédit Mutuel’ile antud tasu ei ole suurem kui hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja küsitud tasu. Peale selle leiab komisjon, et Prantsuse ametiasutused ei tõendanud, et hüvitise tase määrati kindlaks pangandussektori keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja kulude alusel. Asjaolust, et Prantsuse ametiasutused rõhutavad, et Crédit Mutuel on hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja, ei piisa selle tõendamiseks, et hüvitise tase määrati kindlaks selliste kulude analüüsi alusel, mida kannaks hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja kohtuotsuse Altmark tähenduses.

(45)

Komisjon on seisukohal, et maakleritasu oli riigi ressurss, mis võis kujutada endast konkurentsi moonutavat ja liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutavat valikulist eelist, millest komisjonile ei ole teatatud. Maakleritasu võis seega sisaldada ebaseadusliku abi elemente.

(46)

Oma laiendamisotsuses pidas komisjon võimalikuks, et see meede ei ole kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikega 2 (nüüd ELi toimimise lepingu artikli 106 lõige 2), ja ei pidanud ühtki EÜ asutamislepingu artikli 87 lõigetes 2 ja 3 (nüüd ELi toimimise lepingu artikli 107 lõiked 2 ja 3) nimetatud eranditest kohaldatavaks.

(47)

Nimelt näis komisjonile oma konsultandi arvutuste põhjal võimalik, et hüvitise summa ületas avaliku teenindamise kohustuse täitmisega (üürile antavate sotsiaalkorterite rahastamiseks ettenähtud hoiuste vastuvõtmine) tekkivate kulude katmiseks vajalikku summat, arvestades selle kohustusega seotud tulu ja mõistlikku kasumit. Komisjon meenutas, et hüvitise summa peab hõlmama kõiki riigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antavaid eeliseid, ning võttis seetõttu hüvitise arvutamisel arvesse mitte ainult CDCsse koondatud hoiuste vastuvõtmise netokulu, vaid ka üldistes huvides kasutamise ja vabalt valitud kasutamise netotulemit (kulu või kasumit). Komisjoni konsultandi aruandest nähtus, et Crédit Mutuel’ile maksti aastate 1991, 1992, 1993 ja 1998 eest liigset hüvitist.

(48)

Kaebuse esitajate argumente tutvustas komisjon oma 6. veebruari 1998. aasta otsuses, mis käsitles menetluse algatamist EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 (nüüd ELi toimimise lepingu artikli 108 lõige 2) alusel. Peale seda edastatud täiendavad avaldused sisaldavad järgmisi uusi argumente.

(49)

„Livret bleu” juurdemeelitavat mõju käsitlevas AFB teatises (ajakohastatud 1999. aasta veebruari lõpus ja edastatud komisjonile 1999. aasta oktoobris) on panga puhastulu, mis tekkis tänu „livret bleu” juurdemeelitavale mõjule, hinnatud 17 miljardile Prantsuse frangile (2,6 miljardit eurot), eeldusel et Crédit Mutuel’i turuosa suurenemine kõikides segmentides ajavahemikul 1986–1997 on tingitud üksnes „livret bleu” levitamisest.

(50)

Caisse Nationale du Crédit Agricole’i teostatud uuringus, mis esitati 2000. aasta mais, on analüüsitud Crédit Mutuel’i kontorite arvu muutumist. Selgub, et alaliste kontorite hulk kahanes aastatel 1991–1994, seejärel kasvas järk-järgult, saavutades 1998. aastal taas 1990. aasta taseme. Areng oli piirkonniti erinev: alaliste kontorite hulk ning seejärel ajutiste kontorite hulk kahanes piirkondades, kus Crédit Mutuel oli seni olnud hästi esindatud (Pays de Loire, Bretagne, Alsace), samal ajal kui teistes piirkondades see kasvas. Seega on võimalik, et Crédit Mutuel vähendas oma esindatust maapiirkondades, et suurendada oma kohalolu linnapiirkondades. Need andmed näivad lükkavat ümber Crédit Mutuel’i väited, et ta oli 1990. aastatel sunnitud säilitama tugevat esindatust maapiirkondades. Kõnealused andmed viitavad ka sellele, et Crédit Mutuel suudab säilitada erakordselt tiheda kontorite võrgu isegi pärast seda, kui on kaotatud igasugune riigi kontroll.

(51)

AFB saatis komisjonile 4. juunil 1998. aastal kirja, mis kinnitas, et CDCsse koondatud „livret bleu” säästuhoiuste summalt võetav 1,3 % suurune tasu oli liiga suur, sest Caisse d’Épargne ja La Poste said samal ajal CDC-lt vastavalt 1,20 % ja 1,50 % „livret A” vahenditest, mis olid samuti koondatud CDCsse. AFB märkis selles kirjas, et ta tegi 1997. aastal Prantsuse ametiasutustele ettepaneku tagada „livret bleu” hoiuste vastuvõtmine üksnes 1 % tasu eest, kuid valitsus ei vastanud sellele pakkumisele. AFB rõhutas eelkõige, et parlamendiliikme hr Douyère’i 1998. aasta aprillikuu aruandes Caisse d’épargne’i ajakohastamise kohta on märgitud, et keskmise Caisse d’épargne’i ühistupanga, nagu näiteks Burgundia Caisse d’épargne’i hoiuste vastuvõtmise kulu on 0,96 % hoiuste summalt ning ei ole mingit põhjust, miks Crédit Mutuel’i halduskulud oleksid suuremad.

(52)

Konsultatsioonibüroo Glais 2000. aasta augusti seisukohas, mille ta esitas AFB palvel, on välja toodud statistilised andmed konkurentsieelise kohta, mille „livret bleu” levitamise ainuõigus Crédit Mutuel’ile oli andnud. Aegridade analüüs näitab, et „livret bleu” hoiuste kogusumma ja teiste hoiuste kogusummade puhul registreeriti oluline suurenemine kuni pöördepunktini aastatel 1985–1987. Majapidamistele antud laenude mahu kasv jätkub pärast nimetatud aastaid ja on Crédit Mutuel’i puhul suurem kui tema põhikonkurentide puhul. Büroo Glais’ ekspert järeldas sellest, et „tundub, et „livret bleu” on seega mõjunud klientidele ligitõmbavalt ja alates 1980. aastate keskpaigast tundub positiivne mõju olevat jätkunud ilma hoiuste kasvuta. Seega tundub, et Crédit Mutuel’i ekspansiivset strateegiat rahastasid sellest ajast alates algselt saadud püsikliendid”. Võttes aluseks eelkõige juhuslike majanduskriiside püsivuse näitaja, mis saadakse tegevusega seotud muutujate põhjal, ja luues laenude nõudlusega seotud lihtsal võrrandil põhineva mudeli, järeldas ekspert, et Crédit Mutuel’i tegevusel (eelkõige laenudega seotud tegevusel) ei tundunud olevat sidet pangandusturu keskmise arenguga. Ekspert seletas seda nähtust asjaoluga, et Crédit Mutuel’i kliendid on teiste pangavõrkude klientidega võrreldes püsivamad, näiteks „livret bleu” kaudu.

(53)

Teises avalduses (detsember 2000) pakkus konsultatsioonibüroo Glais välja uue ökonomeetrilise analüüsi iga pangavõrgu klientide lojaalsuse taseme kohta. Selle tulemused kinnitavad eksperdi sõnul eeldust, et Crédit Mutuel’il ja Caisse d’Épargne’il on vahendeid, mis võimaldavad neil oma kliente palju paremini säilitada kui teistel pankadel. Kuid on võimatu kindlaks teha, kas kõnealuse klientide suurema püsivuse algpõhjuseks on maksuvaba säästutoote levitamine või tiheda, erinevates piirkondades asuvate filiaalide võrgustiku kasutamine (kaks ühist vahendit, mis nendel võrgustikel on).

(54)

Käesoleva menetluse kõrvalise küsimusena sai komisjon ka kaebuse esitajate täiendava avalduse, mille kohaselt oli kontserni CIC ostmine Crédit Mutuel’i poolt 1997. aasta aprillis, mil see eelnevalt avalik-õiguslikule kindlustuskontsernile GAN kuulunud pangandusasutus erastati, olnud võimalik tänu abile, mis Crédit Mutuel oli saanud „livret bleu” eest, ja mille tulemusena tema turuosa kasvas 2 protsendilt 1969. aastal ligikaudu 6,9 protsendini 1997. aastal. Kaebuse esitajate väitel kasvasid ettevõtja omavahendid tänu kõnealusele abile kiiresti, tõustes 650 miljonilt Prantsuse frangilt (99 miljonit eurot) 1974. aastal 47,3 miljardi Prantsuse frangini (7,2 miljardit eurot) 1997. aastal.

(55)

Lõpetuseks tooks välja, et „Association des Victimes du Crédit Mutuel’i”19. septembri 2006. aasta kaebus sisaldab pelka väidet, et tegemist on „riiklike säästuhoiuste väärkasutamisega era- ja kaubanduslikuks otstarbeks […], tehes kahju hoiustajatele ja Prantsuse majandusele”, milles ei ole tegelikke argumente või tõendeid võimaliku ebaseadusliku riigiabi kohta.

(56)

Pärast 6. veebruari 1998. aasta algatamisotsuse avaldamist saabusid komisjonile paljude huvitatud kolmandate isikute märkused.

(57)

Mõned Crédit Mutuel’i konkurendid andsid teada kahjust, mis nad enda hinnangul olid kandnud selle tõttu, et Crédit Mutuel’ile oli antud „livret bleu” levitamise ainuõigus. Enamasti väitsid need pangad, et säästutootel „livret bleu” on juurdemeelitav mõju, mille tõttu nad kaotasid kliente Crédit Mutuel’i kasuks, ja soovisid selle ainuõiguse kaotamist. Sellised märkused esitasid komisjonile järgmised ettevõtjad:

(58)

Lisaks peale Crédit Mutuel’i enda kaitseks esitatud märkuste, mida on tutvustatud 4. jaos, saabusid komisjonile „livret bleu” süsteemi toetuseks järgmiste kolmandate isikute märkused:

(59)

Väga suur osa kolmandatest isikutest rõhutas rolli, mis Crédit Mutuel’il on eelkõige piirkondlikul tasandil sotsiaalse ettevõtluse, eriti mittetulundusühingute rahastamises. Nad rõhutasid ka Crédit Mutuel’i toetavat rolli lihtrahva hulgas, kes moodustab olulise osa tema klientidest. Mitu kohalikku esindajat rõhutasid Crédit Mutuel’i osa ettevõtete ja töökohtade loomises ning kohalike algatuste arendamises. Teised leidsid, et Crédit Mutuel oli tänu oma detsentraliseeritud üksustele tsentraliseeritud ettevõtjatest sobivam kohalikele vajadustele vastamise ja territooriumi tasakaalustatud arengu vajalikkuse seisukohast.

(60)

Crédit Mutuel heidab komisjonile ette, et asja menetleti eriti kaua.

(61)

Peale selle väidab Crédit Mutuel, et Üldkohtu otsus ei käsitlenud mitte üksnes põhjenduse puudumist, vaid sisaldas ka komisjoni arutluskäiku käsitlevat kriitikat, mida ei võetud arvesse laiendamisotsuses, eelkõige võimaliku liigse hüvitise arvutamise osas. Sellega seoses heidab Crédit Mutuel komisjonile ette seda, et too liitis kokku positiivsed aastasaldod, lahutamata sellest summast negatiivseid aastasaldosid. See on vastupidine meetodile, mida on soovitatud ühenduse raamistikus riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (edaspidi „ühenduse 2005. aasta raamistik”) (23).

(62)

Panga väitel täidab maakleritasu kohtuotsuses Altmark esitatud nelja tingimust.

(63)

Igal juhul leiab Crédit Mutuel, et meede on siseturuga kokkusobiv ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 põhjal. Crédit Mutuel kritiseerib eelkõige laiendamisotsuses kirjeldatud meetodit liigse hüvitise arvutamiseks. Tema sõnul tegi komisjon kõigepealt arvutusvigu säästutoodet „livret bleu” käsitleva kasumiaruande koondkasumi hindamisel, võttes üle oma konsultandi ekslikud järeldused, vaatamata lahendamata vaidluspunktidele komisjoni konsultandi ja Crédit Mutuel’i konsultandi vahel (25).

(64)

Crédit Mutuel vaidlustab seejärel komisjoni kasutatud aastapõhise meetodi (st asjaolu, et ta võtab arvesse üksnes liigse hüvitamise aastatega seotud summasid, tegemata tasaarveldust summadega, mis saadi liiga vähese hüvitamise aastatel), mis läheb vastuollu teatud hulga pretsedentidega, tühistatud otsusega ja tema arvates ka ühenduse 2005. aasta raamistikuga (26). Komisjon peaks tema sõnul kasutama üldist meetodit (st tegema tasaarvelduse kõikide liigse hüvitamise aastatega seotud summade ja liiga vähese hüvitamise aastatel saadud summade vahel) esiteks kogu ajavahemiku 1991–1998 suhtes tervikuna ja teiseks 1999. aastal algava ajavahemiku suhtes tervikuna.

(65)

Lisaks ei võtnud komisjon oma laiendamisotsuses õigesti arvesse mõistlikku kasumit. Ta põhines mõistlikku kasumit käsitlevas hinnangus regulatiivse kapitali kuludel, mis olid hinnangu kohaselt 6 %, kuigi need kulud kujutavad endast analüütilise raamatupidamisarvestuse kulu, mitte marginaali. Komisjon oleks pidanud võtma arvesse omavahendite tulumäära, mida soovitas Arthur Andersen (27). Peale selle võttis ta seega mõistliku kasumi arvutuse aluseks väheneva maksubaasi, mis kaob siis, kui hoiuste kogusumma on koondatud CDCsse, sest nendel hoiusesummadel ei ole mingeid regulatiivse kapitali kulusid. Crédit Mutuel rõhutab, et komisjoni kasutatud näitaja tulemuseks on „livret bleu” tavalise kasumimarginaali täielik kaotamine. Ta leiab, et iga pank peab saama võtta tavalist kasumimarginaali, isegi tsentraliseeritud kasutamiselt, millel ei ole maksevõime suhtarvu kitsas õiguslikus tähenduses mingit regulatiivse kapitali kulu.

(66)

Komisjon ei võtnud ka õigesti arvesse kulusid, mida tekitas teine üldist huvi pakkuv ülesanne, mida Crédit Mutuel enda hinnangul täidab, st pangakontorite säilitamine maapiirkondades, eesmärgiga innustada lihtrahva säästuhoiuseid kogu territooriumil, soodustades võimalikult paljude inimeste juurdepääsu pankadele.

(67)

Lõpetuseks eitab Crédit Mutuel võimaliku juurdemeelitava mõju olemasolu. Ta tuletab meelde, et komisjon nentis oma tühistatud otsuses, et seda juurdemeelitavat mõju ei ole suudetud vormiliselt tõendada, ja leiab, et sellest ajast peale ei ole esile kerkinud ühtegi uut asjaolu.

(68)

Menetlusega seoses viitab Crédit Mutuel võimaliku abi tagasinõudmise vaidlustamiseks mitmele ühenduse õiguse üldpõhimõttele, eelkõige õiguspärase ootuse ja mõistliku tähtaja järgimise põhimõttele.

(69)

Prantsusmaa leiab, et kohtuotsuse Altmark tingimused on täidetud.

(70)

Abi olemasolu käsitlevate tingimuste puhul viitab Prantsusmaa enne 2002. aasta otsuse tühistamist esitatud argumentidele.

(71)

Oma 26. oktoobri 2001. aasta teatises on Prantsuse ametiasutused esitanud põhjuse, miks juhul, kui komisjon jääb abiks kvalifitseerimise juurde, oleks igal juhul tegemist siseturuga kokkusobiva abiga ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 3 alusel. Nad heidavad komisjonile ette, et viimane tegi vigu „livret bleu” kasumiaruande üldtulemuse arvutamisel, järgimata Crédit Mutuel’i konsultandi soovitatud meetodit (32). Nad väidavad ka, et komisjon peab arvesse võtma mõistlikku kasumit, mis nende hinnangul on […] (*1).

(72)

Laiendamisotsust käsitlevates märkustes on Prantsuse ametiasutused heitnud komisjonile muu hulgas ette seda, et viimane kasutas „ebasümmeetrilist põhjendust”, tegemata tasaarvestust liigse hüvitamise aastate (1991, 1992, 1993 ja 1998) ja nende liiga vähese hüvitamise aastate (1994–1997) vahel, ning et komisjon võttis laiendamisotsuse I lisas tervikuna üle oma konsultandi järeldused Prantsusmaa ja komisjoni vahelise kolme vaidlusküsimuse kohta. Prantsusmaa täpsustas, et kogu ajavahemiku 1999–2005 jooksul ei maksnud riik „livret bleu” süsteemile piisavalt hüvitist. Seega ei ületanud maakleritasu summa seda summat, mis oli vajalik „livret bleu” levitamise kulude katmiseks. Kõnealused kulud nähtuvad „livret bleu” analüütilisest raamatupidamisarvestusest, mis koostati komisjoniga ühiselt (välja arvatud kaks kohandust) (33) ning mis oli vastavuses komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivi 80/723/EMÜ (liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta) (34) nõuetega. Prantsusmaa selgitas ka, et maakleritasu hiljutine vähendamine vastab peamiselt sotsiaalkorterite rahastamise valdkonnas tegutsejate vajadustele (35).

(73)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et võimaliku liigse hüvitise tagastamise mehhanism on kasutusel alates 1999. aastast.

(74)

Lisaks selgitas Prantsusmaa, et ühe kuu likviidsusriski eest vastutas Crédit Mutuel ja ühest kuust pikema likviidsusriski eest CDC. Prantsusmaa täpsustas, et „livret bleu” raames kogutud summade puhul oli omavahendite normatiivi täitmiseks vajaliku kapitalivajaduse arvutamiseks vajalik riskikaal null protsenti. Ta märkis, et Crédit Mutuel’i kapitalivajaduse riskikaal teiste säästuhoiuse tüüpide ja teiste vahendite puhul peale „livret bleu” oli aastatel 1999–2005 vahemikus […] kuni […] %. Prantsuse ametiasutused täpsustasid, et kuna Euroopa tasandil kehtiva maksevõime suhtarvu kohaldamine ei ole pärast säästuhoiuste kogusumma tervikuna CDCsse koondamist 1999. aastal asjakohane, kaasas Crédit Mutuel „livret bleu” mõistliku kasumi arvutusse omavahendite kulu, mis saadi teiste säästuhoiuste tüüpide ja teiste vahendite kulu alusel, seda samas piiritledes ([…] kuni […] % aastatel 1999–2005). Komisjoni palvel esitas Prantsusmaa ka täpsustusi Banque de France’is (Prantsuse keskpangas) kohustusliku reservi moodustamisega seotud hüvitise marginaali kohta.

(75)

Laiendamisotsuses leidis komisjon, et ainus asjaomane meede, mis võis sisaldada abi elemente, oli maakleritasu, mis CDC maksis Crédit Mutuel’ile (36).

(76)

Maakleritasus sisalduv võimalik abi kehtestati 27. septembril 1991 samal kuupäeval tehtud määrusega ning käesolevas otsuses on seda analüüsitud kuni „livret A” levitamise liberaliseerimiseni ning „livret bleu” ja „livret A” ühtlustamiseni 1. jaanuaril 2009 (37).

(77)

Tuleb märkida, et kohtuotsuse Altmark (38) kohaselt ei kujuta avaliku teenuse osutamise ülesannete eest makstud hüvitised endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset tingimust.

(78)

Oma vastuses laiendamisotsusele tuginevad Prantsuse ametiasutused ja Crédit Mutuel sellele, et tegemist on kahe üldist majandushuvi pakkuva teenusega, milleks on märkimisväärse hulga pangakontorite säilitamine territoriaalplaneerimise eesmärgil ja sotsiaalkorterite rahastamiseks ette nähtud hoiuste vastuvõtmine.

(79)

Juba enne asjaomase meetme kehtestamist ei olnud Crédit Mutuel’il aga enam mingit kohustust säilitada pangakontoreid maapiirkondades, sest pangakontorite avamise ja sulgemise seadus oli 1987. aastal kehtetuks tunnistatud ja kontrollisüsteem (mis jäi Crédit Mutuel’i suhtes kehtima aastatel 1987–1991) kaotati 1. juulil 1991 (39). Prantsuse ametiasutused ja Crédit Mutuel ei vaidlustanud pealegi laiendamisotsuse järeldust, et „pärast 1991. aastat [st 1. juulit 1991] ei ole ühtegi õigusakti, mille põhjal Crédit Mutuel’ile oleks määratud EÜ asutamislepingu artikli 86 [nüüd ELi toimimise lepingu artikkel 106] tähenduses eespool punkti 24 alapunktis iii nimetatud ülesanne [pangakontorite säilitamine territoriaalplaneerimise eesmärgil]” (40).

(80)

Seega tuleb kohtuotsuse Altmark kohaldatavust kontrollida üksnes sotsiaalkorterite rahastamiseks ettenähtud hoiuste vastuvõtmise ülesande seisukohalt.

(81)

Komisjon tuletab meelde, et liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus selle hindamiseks, millist laadi teenuseid võib käsitada üldist majandushuvi pakkuvate teenustena. Ta leiab, et 1975. aasta paranduseelarve seaduse (41) artikli 9 ja 1982. aasta paranduseelarve seaduse (42) artikli 24 sätete rakendusdekreedid, eelkõige 27. septembri 1991. aasta määrus, annavad Crédit Mutuel’ile selgelt ülesande (nagu on määratletud ehitus- ja elamuseadustiku (Code de la construction et de l’habitation) artiklites R323-10 ja R331-14) koguda CDC-le ülekantavaid vahendeid, mis võimaldavad viimati nimetatud asutusel rahastada sotsiaalkorterite süsteemi. Komisjon leiab, et kvalifitseerides selle ülesande üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, ei teinud Prantsusmaa ilmset hindamisviga.

(82)

Kohtuotsuse Altmark neljandas tingimuses on märgitud: „kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise[ga] […] ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit” (43).

(83)

Komisjon leiab, et neljas tingimus ei ole täidetud sotsiaalkorterite rahastamiseks CDCsse koondatud hoiuste vastuvõtmise ülesande puhul. Tuleb märkida, et riik ei andnud seda ülesannet parimale pakkujale riigihankemenetluse teel, vaid otse Crédit Mutuel’iga peetud läbirääkimiste teel. Maakleritasu suurust ei määratud kindlaks selliste üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud kulude alusel, mida kannab keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja. Nimelt ei saanud maakleritasu määr suurusega 1,3 % põhineda kuludel, mida Crédit Mutuel üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks tegelikult kandis, sest 1991. aasta septembris ei olnud eraldi „livret bleu” kohta käivat raamatupidamisarvestust, mis võimaldaks teha kindlaks kulud, mis olid panga raamatupidamisarvestuses seotud konkreetselt säästutootega „livret bleu”. „Livret bleu” eraldi raamatupidamisarvestus loodi mitu aastat hiljem ja taastati tagasiulatuvalt 1991. aastale eelnevate aastate kohta. Seega ei ole andmeid sellest, et maakleritasu suurus määrati kindlaks nende kulude analüüsi alusel, mida kandis keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja kõnealust üldhuviteenuse osutamise ülesannet täites. Prantsuse ametiasutused väidavad, et Crédit Mutuel on üldiselt hästi korraldatud juhtimisega. Samal ajal ei esita nad oma väite kinnituseks ühtegi tõendit, vaid viitavad põhiliselt laiendamisotsuse punktile 13, milles komisjon on pelgalt nimetanud Crédit Mutuel’i 2004. aasta üldiseid finantstulemusi (bilansi kogumaht, puhastulu, kulude-tulude suhe, omavahendid ja maksevõime koefitsient). Kui liikmesriik määras hüvitise taseme kindlaks keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja kulude analüüsi põhjal, ei peaks tal olema mingit raskust seda komisjonile tõendada ja esitada talle kasutatud meetodid, mida Prantsusmaa ei ole aga käesolevas asjas teinud. Lõpuks näib asjaolu, et kohe pärast „livret A” ja „livret bleu” levitamise liberaliseerimist 1. jaanuaril 2009 vähenes Crédit Mutuel’i maakleritasu 1,1 protsendist 0,6 protsendini, viitavat sellele, et kõnealuse tasu määr oli suurem kui olnuks tasul, mis oleks kindlaks määratud samasugust, üldhuviteenuse osutamise ülesannet täitva keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja kulude põhjal.

(84)

Kuivõrd kohtuotsuses Altmark määratletud tingimused on kumulatiivsed, siis asjaolu, et üks neist tingimustest ei ole täidetud, on piisav selleks, et kõnealust kohtupraktikat ei kohaldata ja et asjaomane meede võib kujutada endast riigiabi. Eelnevast tuleneb, et asjaomane meede ei vasta kohtuotsuse Altmark neljandale tingimusele. Seega kohtuotsust Altmark ei kohaldata ja tuleb hinnata, kas meede kujutab endast tegelikult riigiabi (44) (45).

(85)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, on siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(86)

CDC maksis Crédit Mutuel’ile maakleritasu igal aastal (46) vastavalt riigi ja Crédit Mutuel’i vahelisele lepingule, milles määrati kindlaks 27. septembri 1991. aasta määruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Maakleritasu summa fikseerib riik eesmärgiga hüvitada avaliku teenindamise kohustuste täitmist. Peale selle on CDC riigi osalusega äriühing, mille tegevus on riigiga seostatav (47). Riigiga seostatavust ja riigi ressursse käsitlev tingimus on seega täidetud.

(87)

Maakleritasu anti ainuüksi Crédit Mutuel’ile vastutasuks sotsiaalkorterite rahastamise eesmärgil CDCsse koondatud säästuhoiuste vastuvõtmise eest, milleks kasutati säästutoodet „livret bleu”, mille levitamise ainuõigus kuulus Crédit Mutuel’ile. See meede oli seega valikulise iseloomuga.

(88)

Kuna maakleritasu kujutas endast riigi ressursside ülekandmist ainuüksi Crédit Mutuel’ile, parandas see kõnealuse panga konkurentsipositsiooni tema konkurentide suhtes. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt annab ühe ettevõtja konkurentsipositsiooni paranemine riigiabi tõttu üldiselt tunnistust konkurentsi kahjustamisest võrreldes teiste ettevõtjatega, kes sarnast abi ei saanud (48).

(89)

Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamisega on tegemist niipea, kui abi saav ettevõtja tegutseb konkurentsile avatud valdkonnas ja tema tegevus hõlmab liikmesriikidevahelist kaubandust (49). Alates 1979. aastast hõlmas välismaiste pankade turuosa laenutegevuse puhul 8 % (4 % juriidilise isiku staatuseta filiaalide puhul, 4 % Prantsuse õiguslikus vormis tütarettevõtjate puhul), hoiustamistegevuse puhul 4,5 % (vastavalt 2 % ja 2,5 %). Muude kui Prantsuse päritolu Euroopa pankade osa võrreldes kõikide välismaa pankadega kokku oli 50 % laenude, 70 % hoiuste puhul. Crédit Mutuel konkureeris seega alates 1970. aastatest välismaa pangavõrkudega Prantsusmaa territooriumil. Pealegi, likviidsete pangasäästude turg, kuhu kuulus „livret bleu” ja mille alla kuuluvad ka Codevi, LEP, „livret jeune” (noorte hoiuraamat), tavalised hoiukontod ja CEL, (50) oli vaadeldaval perioodil juba konkurentsile avatud.

(90)

Komisjon järeldab seega, et neli abi olemasoluks vajalikku tingimust on täidetud.

(91)

Kokkuvõttes on abimeede ebaseaduslik, sest sellest ei teatatud komisjonile vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 ja seda rakendati pärast Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu jõustumist Prantsusmaal.

(92)

Vastuseks Prantsuse ametiasutuste argumendile, et tegemist on olemasoleva abiga, sest see kehtestati enne teise pangandusdirektiivi ülevõtmise tähtaja möödumist 1. jaanuaril 1993, rõhutab komisjon, et kõnealuse direktiivi eesmärk oli viia lõpule siseturu loomine krediidiasutuste sektoris asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse seisukohast. See ei tähenda, et asjaomane turg oli enne maakleritasu kehtestamist konkurentsile suletud, vaid lihtsalt seda, et pangandussektoris esines veel teatavaid asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust piiravaid takistusi. 10. mai 2007. aasta otsuses on märgitud, et „livret bleu” kuulub likviidsete säästuhoiuste „turule”, mis eeldab, et asjaomane tegevus on konkurentsile avatud, ja selles otsuses ei ole mingis osas kinnitatud Prantsuse ametiasutuste argumenti, et kõnealune tegevus avati konkurentsile alles 1993. aastal. Otsuses on vastupidi viidatud „küpse” turu olemasolule (51).

(93)

Kuna asjaomane meede sisaldab riigiabi elemente, tuleb komisjonil analüüsida selle meetme kokkusobivust siseturuga.

(94)

ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikes 2 on sätestatud: „Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine […], alluvad aluslepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.”

(95)

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale, komisjoni praktikale ja 2005. aasta ühenduse raamistikule tähendab ELi toimimise lepingu artikli 106 lõige 2 seda, et riigiabi ettevõtjale, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, võidakse tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui abimeede vastab järgmistele tingimustele:

(96)

Tingimused a ja b on täidetud põhjenduses 81 esitatud põhjustel.

(97)

Tingimuse d osas ei ole komisjonil mingeid andmeid selle kohta, et ühendusesisest kaubandust on mõjutatud niivõrd olulisel määral, et abi ei vasta sellele tingimusele. Täpsemalt, 10. mai 2007. aasta otsuses nõuti „livret bleu” levitamise ainuõiguse kaotamist, sest selle levitamisega seotud eriõigused kujutasid endast ühendusesisese teenuste osutamise vabaduse piirangut (52). Eeldusel et maakleritasuga ei hüvitatud liigselt Crédit Mutuel’ile antud üldhuviteenuse osutamise ülesannet, ei saa seda siiski käsitada nii, nagu see mõjutanuks kaubanduse arengut määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.

(98)

Seega hindab komisjon alljärgnevalt seda, kas on järgitud vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, st seda, kas selle hüvitise summa, mida maakleritasu endast kujutab, ei ületanud avaliku teenindamise kohustuste täitmisel kantud kulude katmiseks vajalikku summat, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit (53).

(99)

Kontrollides võimaliku liigse hüvitamise puudumist (vt punkt 7.2.5), kasutab komisjon ajavahemiku 27. septembrist 1991 (vt punkt 7.2.1) kuni 31. detsembrini 2005 kohta üldist meetodit (vt punkt 7.2.2). Komisjon võtab arvesse kõiki säästutootega „livret bleu” seotud eeliseid, lisamata siiski võimalikku juurdemeelitavat mõju, mille ulatust ei ole suudetud kindlaks teha (vt punkt 7.2.3). Arvesse võetakse mõistlikku kasumit (vt punkt 7.2.4), sealhulgas CDCsse koondatud säästuhoiuste puhul.

(100)

„Livret bleu” puhastulu arvutus, mille eesmärgiks oli hinnata võimaliku liigse hüvitamise esinemist, hõlmas laiendamisotsuses kogu 1991. aasta tulusid (54). Teisisõnu vabalt valitud kasutusviisidest ja üldistes huvides kasutamisest saadud puhastulu võeti arvesse alates 1. jaanuarist 1991.

(101)

Nagu on märgitud põhjendustes 75 ja 76, on käesolevas asjas ainus asjaomane meede maakleritasu, mille põhimõte kehtestati 27. septembril 1991 ehk samal ajal, kui Crédit Mutuel’ile anti ülesandeks koondada tema vastuvõetud säästuhoiuste summad CDCsse sotsiaalkorterite rahastamiseks. Enne seda kuupäeva ei olnud ei maakleritasu ega CDCsse koondamist. Sellest tulenevalt peab komisjon alustama abi proportsionaalsuse hindamist alates kõnealusest kuupäevast.

(102)

Üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud kulud ja tulud ei saa seega olla tekkinud enne 27. septembrit 1991. Teisisõnu saab alles kõnealuse abimeetme (maakleritasu) loomisest alates võtta arvesse selle abiga rahastatud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud kulusid ja tulusid. Komisjon leiab kokkuvõtteks, et tema laiendamisotsus sisaldas vastuolu, sest selles on piiritletud, et abimeetmeks on üksnes 27. septembril 1991 loodud maakleritasu, kuid samas on selles jätkuvalt arvesse võetud „livret bleu” puhastulu perioodil 1. jaanuarist 1991 kuni 27. septembrini 1991.

(103)

Kuna Crédit Mutuel saab üldistes huvides kasutamise ja vabalt valitud kasutusviiside puhastulu esitada üksnes aastate lõikes, leiab komisjon, et 1991. aasta puhul tuleb arvesse võtta ainuüksi puhastulu ajavahemikul 27. septembrist 1991 kuni 31. detsembrini 1991, arvestades kogu 1991. aasta puhaskasumit proportsionaalselt asjaomaste päevade arvuga, st suhtes 96/365. CDCsse koondatud säästuhoiuste summade puhastulu 1991. aastal võib arvesse võtta tervikuna, sest nagu on selgitatud põhjenduses 101, nähti see koondamine ette just nimelt pärast 27. septembrit 1991, nii et määratluse kohaselt ei ole ükski nende tulude osa seotud ajavahemikuga 1. jaanuarist 1991 kuni 27. septembrini 1991.

(104)

Komisjon soovitas oma laiendamisotsuses kasutada võimaliku liigse hüvitamise olemasolu hindamiseks aastapõhist meetodit. See meetod tuleneb ühenduse 2005. aasta raamistikust ja kujutab endast muutust võrreldes tema varasema praktikaga. Kui komisjon pidi enne ühenduse 2005. aasta raamistiku vastuvõtmist hindama võimaliku liigse hüvitamise olemasolu, kasutas ta meetodit, mida võib nimetada „üldiseks” ning mille kohaselt võib ilma piiranguteta teha tasaarvelduse liigse hüvitamise aastatega seotud summade ja nende aastate summade vahel, mil hüvitati liiga vähe (55).

(105)

Ühenduse 2005. aasta raamistiku punkti 26 kohaselt kohaldab komisjon teatamata abi suhtes selle raamistiku sätteid, kui abi on antud pärast raamistiku avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ja muudel juhtudel abi andmise ajal kehtivaid sätteid. Vaatlusalust abi antakse igal aastal (56) ja sellest ei teatatud. Ühenduse 2005. aasta raamistik avaldati Euroopa Liidu Teatajas29. novembril 2005. Järelikult tuleb 2006. aastale eelneva perioodi puhul kohaldada abi andmise ajal kehtinud eeskirju ja perioodi puhul, mis kestis 1. jaanuarist 2006 kuni meetme lõppemiseni 31. detsembril 2008, tuleb kohaldada ühenduse 2005. aasta raamistikku.

(106)

Ühenduse 2005. aasta raamistikus on soovitatud „aastapõhist” meetodit, kui võimalikku liigset hüvitist tuleb arvutada igal aastal, ilma et ühe aasta liigset hüvitist saaks üle kanda järgmisse aastasse, välja arvatud juhul, kui see summa ei ületa 10 % iga-aastasest hüvitisest (57).

(107)

Seevastu enne ühenduse 2005. aasta raamistiku vastuvõtmist kasutas komisjon selle hindamisel, kas ettevõtjale ei makstud avaliku teenindamise ülesande täitmise eest liigset hüvitist, „üldist” meetodit (vt põhjendus 104) (58).

(108)

Üldise meetodi puhul diskonteeritakse aasta-aastalt kogunenud iga-aastane puhastulu, kohaldades Prantsusmaa suhtes kehtivat viiteintressimäära iga aasta 1. jaanuaril (59).

(109)

Ühenduse 2005. aasta raamistiku punkti 17 esimeses lauses on sätestatud järgmine: „Arvesse võetavad kulud peavad sisaldama vähemalt kogu tulu, mis saadakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisest.” Võimaliku liigse hüvitise puudumise kontrolli käigus tuleb seega võtta arvesse üldistes huvides kasutamise ja vabalt valitud kasutusviiside puhastulu uurimisperioodi jooksul. Nimelt leiab komisjon, et selle puhastulu moodustab tulu, mille nägi Prantsusmaa alates 27. septembrist 1991 ette Crédit Mutuel’ile seoses sellega, et viimane osutas üldhuviteenust, milleks oli sotsiaalkorterite rahastamine CDC kaudu. Need kasutusviisid põhinevad analüütilises raamatupidamisarvestuses erivahenditel – hoiustel, mis on kogutud tänu „livret bleu” levitamisele. Konkurentsitingimustes (ilma maksuvaba säästutoote levitamise eriõiguseta) ei oleks Crédit Mutuel võib-olla suutnud neid vahendeid sama hinnaga hankida, mistõttu tuleb vastavaid kasutusviise ja vahendeid võtta arvesse „livret bleu” süsteemi üldises ülesehituses. Lisaks kinnitas Prantsusmaa ise, et on olemas seos kasutusviiside, „livret bleu” ja sotsiaalkorterite rahastamise ülesande vahel, kandes alates 1991. aastast nende kasutusviisidega seotud säästuhoiuste summa üle CDCsse (60). Teisisõnu, määrates Crédit Mutuel’ile 27. septembril 1991 üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande, st CDCsse koondatavate, sotsiaalkorterite rahastamiseks ettenähtud hoiuste vastuvõtmise, kinnitab Prantsusmaa „livret bleu” levitamise õiguse andmist Crédit Mutuel’ile. Selles süsteemis hoiustatud vahendite kasutamisest saadud kasumit tuleb seega sellest kuupäevast alates käsitada kui Crédit Mutuel’ile üldise majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest antud tulu.

(110)

Kaebuse esitaja ja teised ametiasutused või organisatsioonid (konkurentsinõukogu ning parlamendiliikmete või teadusorganisatsioonide aruanded) (61) leiavad, et „livret bleu” levitamise ainuõigus tekitas „juurdemeelitava mõju”, mis võimaldas Crédit Mutuel’il tõmmata ligi ja säilitada kliente, kellele ta müüs ka muid pangatooteid, mitte üksnes säästutoodet „livret bleu”. Komisjon ei välistanud laiendamisotsuses, et „livret bleu” võis tekitada kaudseid tulusid juurdemeelitava mõju tõttu, (62) kuid meenutas, et neid tulusid ei ole seni suudetud kvantifitseerida (63).

(111)

Käesoleva juhtumi uurimise lõpus sedastab komisjon, et kuigi juurdemeelitava mõju olemasolu ei saa välistada, ei võimalda tema kogutud andmed käesolevas asjas võimaliku mõju ulatust piisavalt kindlalt välja selgitada.

(112)

Kaebuse esitajate dokumentides on eeldatud juurdemeelitava mõju olemasolu, kuid need ei tõenda seda vormiliselt ning veelgi vähem on nendes suudetud täpselt hinnata selle finantsmõju.

(113)

Büroo Glais’ uuringute osas (vt põhjendused 52 ja 53) märgib komisjon, et Crédit Mutuel võib õigustatult kinnitada, et nendest statistilistest analüüsidest ei tulene ühtegi kindlat tõendit juurdemeelitava mõju ulatuse kohta.

(114)

Kaebuse esitajate märkustes pakuti välja kolm subjektiivset hinnangut. Kõigepealt seda arvesse võttes, et teised pangad olid teinud ettepaneku levitada säästutoodet „livret bleu” 1 % suuruse tasu eest, pakkusid kaebuse esitajad välja juurdemeelitava mõju ligikaudse suurusjärgu, arvutades Crédit Mutuel’i võetud maakleritasu taseme ja selle 1 % määra vahe, milleks on 0,3 %, mis vastab ligikaudu 300 miljonile Prantsuse frangile aastas. Siiski ei võimalda miski tõendada seda, et Crédit Mutuel’i konkurendid oleksid suutnud vaatlusalusel perioodil seda ülesannet samadel tingimustel täita kõnealuse 1 % tasumäära eest. Peale selle ei tõenda see esimene argument juurdemeelitavat mõju, vaid näib taas viitavat sellele, et Crédit Mutuel sai liigset hüvitist, mis – nagu selgub allpool – ei ole tõsi. Mitte miski ei võimalda tõendada, et juurdemeelitav mõju vastab vahele, mis saadakse, kui maakleritasust lahutada oletatav väiksem tasu, mille eest Crédit Mutuel’i konkurendid oleksid oma pakkumise kohaselt säästutoodet „livret bleu” levitanud.

(115)

Kaebuse esitajate välja pakutud teise meetodi kohaselt mõõdetaks juurdemeelitavat mõju Crédit Mutuel’i turuosa kasvu alusel. Sellist hindamismeetodit ei saa kasutada, sest see põhineb eeldusel, et turuosa suurenemine on tingitud ainuüksi säästutootest „livret bleu”, kuid seda eeldust ei kinnita ükski objektiivne asjaolu.

(116)

Kolmas levitamise ainuõiguse hinnang põhineb „livret bleu” maksudest vabastamise tõttu saamata jäänud tulul. Kui Crédit Mutuel oleks soovinud ilma maksuvabastuseta levitada säästuhoiust, pakkudes hoiustajate maksuolukorrast sõltumatult sama puhastulu kui „livret bleu”, oleks ta tegelikult kandnud alternatiivkulu, mis võrdub hoiustajate (potentsiaalselt) tasutud nominaalse maksu summaga. Kaebuse esitajate väitel tuleb kumuleerunud maksusoodustust, mis oli perioodil 1991–1997 ligikaudu 4,5 miljardit Prantsuse franki, käsitada nii, et see andis Crédit Mutuel’ile sama summa ulatuses eeliseid. Selle arutluskäiguga ei saa nõustuda, sest on väga tõenäoline, et Crédit Mutuel ei oleks säästutoodet „livret bleu” levitanud samadel tingimustel, kui ta oleks pidanud täies ulatuses kandma maksuvabastuse kulu, millest liiatigi saavad otsest kasu ühistuliikmed.

(117)

On raske tõendada kõnealuseid võimalikke eeliseid ja määrata nende ulatust. „Livret bleu” kasutamisest saadud otsest majanduslikku eelist saab otseselt mõõta „livret bleu” raamatupidamisarvestuse alusel. Seevastu majanduslik eelis, mis on saadud teiste toodete või teenuste müügist klientidele, kellest on saanud püsikliendid tänu säästutootele „livret bleu”, oleks ilmne kõnealuste teiste toodete analüütilise raamatupidamisarvestuse põhjal, kui saaks otseselt eristada seda, mida müüdi klientidele, kes jäid püsiklientideks tänu säästutootele „livret bleu” või keda see meelitas Crédit Mutuel’i kliendiks saama, ja seda, mida müüdi muudel põhjustel Crédit Mutuel’i tulnud klientidele; see aga ei ole käesoleval juhul võimalik. Seetõttu ei saanud komisjoni konsultant hinnata võimalikku juurdemeelitavat mõju seda arvestusmeetodit järgides, mida kasutatakse kõikide säästutootest „livret bleu” saadud otseste majanduslike eeliste hindamiseks.

(118)

Komisjoni konsultandi üritused teostada keerukam juurdemeelitava mõju hinnang ei olnud edukad. Seetõttu leiab komisjon, et ta ei saa võimaliku liigse hüvitise puudumise kontrollimise arvutuses võtta arvesse võimalikku juurdemeelitavast mõjust tulenevat eelist.

(119)

Kontrollides üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesandega ettevõtjale liigse hüvitise andmise puudumist, tuleb arvesse võtta mõistlikku kasumit (64). Ühenduse 2005. aasta raamistikus on täpsustatud, et „ „mõistlik kasum” peaks tähendama omakapitali tootlust, võttes arvesse riski, mis võib ettevõtjatele kaasneda […], või selle riski puudumist. Nimetatud kasum ei tohi tavaliselt ületada asjaomases valdkonnas viimastel aastatel saadud keskmist kasumit.” (65)

(120)

Komisjon leidis oma laiendamisotsuses, (66) et üldistes huvides kasutamise ja vabalt valitud kasutamise suhtes tuleb kohaldada mõistlikku kasumit, mis on nende kasutusviiside puhul keskmiselt 6 % omavahenditest. See määr, mis kõigub aastate lõikes ja on keskmiselt 6 %, vastab Crédit Mutuel’i algselt soovitatud kasumlikkuse määrale: Crédit Mutuel arvestas omavahendite kuluna asjaomasel aastal tegelikult jaotatud dividendide summat. Seoses mõistliku kasumi arvessevõtmisega võimaliku liigse hüvitise puudumise kontrolli raames järgib komisjon käesolevas otsuses selle puhul, mis on seotud vabalt valitud kasutusviiside ja üldistes huvides kasutamisega, juba laiendamisotsuses kasutatud meetodit, mida on kirjeldatud punktis 7.2.5.

(121)

Oma laiendamisotsuses (67) leidis komisjon siiski, et ta ei saa seda mõistlikku kasumit kohaldada CDCsse koondatud hoiuste suhtes, kuivõrd nendel ei ole mingit omavahendite kulu usaldatavusnõuete seisukohast, sest Crédit Mutuel ei investeerinud neid hoiuseid, vaid lihtsalt eraldas CDC-le. Usaldatavuse seisukohast aga peetakse CDCsse koondatud säästuhoiuste summaga seotud krediidiriski võrdseks riigi (Prantsuse Vabariigi) suhtes omatava riskipositsiooniga, mis tähendab, et riskikaal võrdub nulliga, ning seega käsitletakse seda krediidiriski nii, et see ei nõua omavahendeid.

(122)

Asjaolu, et CDCsse koondatud säästuhoiuste summadelt ei arvestata mingit mõistlikku kasumit, tähendaks kogu mõistliku kasumi (ühelt poolt üldistes huvides kasutamise ja vabalt valitud kasutusviisidega seotud kasum ja teiselt poolt CDCsse koondatud säästuhoiuste summaga seotud kasum) kahanemist aastatel 1991–1999 ning täielikku kadumist alates 2000. aastast pärast säästuhoiuste kogusumma koondamist CDCsse 1999. aastal (68).

(123)

Prantsuse ametiasutuste 1. septembri 2006. aasta kirjas, milles nad esitasid oma vastuse laiendamisotsuse kohta, kinnitasid nad, et CDCsse koondatud vahendid ei tekitanud regulatiivse kapitali kulutusi. Prantsuse ametiasutused väidavad siiski, et „arvestades, et Euroopa tasandil kehtiva maksevõime suhtarvu kasutamine ei ole asjakohane alates säästuhoiuste kogusumma tervikuna CDCsse koondamisest 1999. aastal, [teeb] Crédit Mutuel [ettepaneku kaasata] „livret bleu” mõistliku kasumi arvutusse omavahendite kulu, mis saadi teiste säästutoodete ja teiste vahendite kulu alusel”. Komisjon ei pea sellist lähenemisviisi rahuldavaks, sest selle puhul rakendatakse CDCsse koondatud vahendite suhtes kunstlikult järelevalvelise kapitali vajadust, mis sõltub teiste, säästutootest „livret bleu” täiesti sõltumatute Crédit Mutuel’i varade keskmisest kapitalivajadusest.

(124)

Regulatiivse kapitali vajaduse puudumine näitab krediidikahju riski puudumist, nagu CDCsse koondatud säästuhoiuste summa puhul. CDC arvele hoiuste kogumine ei põhjusta ka likviidsusriski (välja arvatud kuu vältel esinev risk) ega tähtaegade teisendamist, sest CDC-le eraldatud summat kohandatakse igal kuul vastavalt hoiuste arengule ja CDC makstud intressimäär kantakse kohe üle hoiustajatele. Seega on kindel, et selle üldist majandushuvi pakkuva teenuse riskitase on Crédit Mutuel’i jaoks madal. Siiski on olemas teatud muud liiki riskid, nagu tegevusrisk, majanduslik risk (risk, et tasu suurus ei kata kantud kulusid), õiguslik risk ja mainerisk. Lisaks on teisi pangandustegevusi – näiteks investeerimisfondide vara jaotamine, vara haldamine või finantstoodete (nagu aktsiate ja võlakirjade) müük –, mis ei tekita regulatiivse kapitali kulutusi, kuid on sellegipoolest väga tulusad. Seega ei ole otsest seost regulatiivse kapitali kulutamise – mida arvutatakse usaldusnõuete alusel, mille konkreetne eesmärk ei ole mitte mingil juhul tegevuse kasumlikkuse hindamine – ja tegevusest oodatava kasumi vahel.

(125)

Siiski tuleb märkida, et kuigi komisjon lubab käesolevas asjas Crédit Mutuel’il saada mõistlikku kasumit CDCsse koondatud säästuhoiuste osa eest, tunnistab ta, et selle kasumi sobiva taseme kindlaksmääramine eeldab keerukat majanduslikku hinnangut. „Livret bleu” on ebatüüpiline pangandustoode, milles segunevad säästutoote ja arvelduskontode tunnused ning mille raames kogutud säästuhoiuste summad on koondatud avalik-õiguslikku ametiasutusse. Seega ei ole iseenesest olemas otseselt võrreldavaid tooteid, mille alusel kindlaks teha, milline on mõistlik kasum sarnase tegevuse puhul.

(126)

Kuna säästutootega „livret bleu” piisaval määral võrreldavad tooted puuduvad, leiab komisjon, et ta võib käesoleval juhul kasutada kaht näitajat, mis võimaldavad hinnata, kas CDCsse koondatud säästuhoiuste summa puhul võib teatud kasumit lugeda mõistlikuks. Need kaks näitajat on järgmised:

(127)

Alljärgnevas tabelis (69) on esitatud Prantsuse pangandussektori kasumimarginaal ja tulumäär perioodil 1993–2008 (1993. aastast varasemad andmed ei ole kättesaadavad):

(128)

Selleks et arvutada Crédit Mutuel’i kasumimarginaali ja tulumäära CDCsse koondatud hoiuste vastuvõtmise puhul, kasutab komisjon järgmisi väärtuseid:

(129)

Teise näitaja (tulumäär) kohta märgib komisjon, et kui CDCsse koondatud hoiuste vastuvõtmise mõistliku kasumina võetakse arvesse viie baaspunkti suurust tulumäära, st kui võetakse arvesse maksueelset kasumit, mis võrdub 0,05 % CDCsse ülekantud hoiuste kogusummast, siis selle põhjal ei saanud Crédit Mutuel vaatlusalusel perioodil liigset hüvitist „livret bleu” haldamise eest.

(130)

Ühenduse 2005. aasta raamistiku kohaselt ei tohi mõistlik kasum ületada asjaomases valdkonnas vaadeldaval perioodil saadud keskmist kasumit. Lubades 4,2 % suurust kasumimarginaali, moodustab see alla ühe viiendiku pangandussektori keskmisest kasumimarginaalist (22,8 %). Nagu selgitatud põhjenduses 124 – pidades CDCsse koondatud hoiuste vastuvõtmist väikese riski ja seega vähese tulususega tegevuseks, leiab komisjon, et 4,2 % suurune kasumimarginaal ei ole selgelt liigne ja seda võib käesoleval juhul pidada mõistlikuks kasumiks.

(131)

Niisamuti leiab komisjon, et CDCsse koondatud säästuhoiuste summa puhul viie baaspunkti suuruse kasumi arvessevõtmine on Prantsuse pangandussektoris vaatlusalusel perioodil teenitud 45 baaspunkti suurust keskmist tulumäära arvestades mõistlik ning kujutab endast selle väikest ja konservatiivset alammäära, mida võib käsitada kasumina, mis ei ole käesoleval juhul selgelt ebamõistlik. Peale selle kajastab see väike kasumimäär asjakohaselt Crédit Mutuel’i riskitaset CDC jaoks hoiuste kogumise puhul, mis – nagu märgitud põhjenduses 124 – on madal.

(132)

Eespool toodud kaalutluste alusel teostas komisjon punktides 7.2.1–7.2.4 kirjeldatud meetodi kohaselt liigse hüvitise puudumise kontrolli, mis on esitatud alljärgnevas tabelis (70):

(133)

Võib nentida, et liigne hüvitis 2005. aasta lõpus (15 miljonit eurot) on väiksem kui 10 % 2005. aasta hüvitisest (196,7 miljonit eurot). Ühenduse 2005. aasta raamistiku punkti 21 alusel võib selle summa üle kanda järgmisesse aastasse. Lõpptulemuseks on liiga väike hüvitis, mille summaks oli 2008. aasta lõpus miinus 6,1 miljonit eurot kogu vaadeldava perioodi kohta.

(134)

Komisjon võib seega kokkuvõtteks järeldada, et maakleritasuga ei antud Crédit Mutuel’ile liigset hüvitist üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest, mis talle määrati alates 27. septembrist 1991 kuni 2008. aasta lõpuni.

(135)

Komisjon leiab, et Prantsuse Vabariik rakendas ebaseaduslikult asjaomast meedet, rikkudes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3. Sellegipoolest võib abi pidada ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 alusel siseturuga kokkusobivaks, sest riigi makstud hüvitis ei ületanud avaliku teenindamise kohustuste täitmisel tekkivaid kulusid, kui võetakse arvesse saadud tulu ja kõnealuste kohustuste täitmisest saadud mõistlikku kasumit,