(1)

4. detsembri 2003. aasta kirjaga juhtis kaebuse esitajat esindav õigusbüroo komisjoni tähelepanu mitmele Itaalia ajakirjanduses avaldatud artiklile, kus käsitleti Itaalia valitsuse kavatsust kehtestada teatavatele Sardiinia ettevõtjatele elektrienergia soodustariifid.

(2)

Tariifid kehtestati peaministri 6. veebruari 2004. aasta dekreedi (edaspidi „2004. aasta dekreet”) artikliga 1. Kõnealusel dekreedil oli kaks selget tulemust: a) sellega kehtestati uued elektrienergia soodustariifid äriühingutele Portovesme Srl, ILA SpA ja Eurallumina SpA ning b) pikendati kehtivat elektrienergia soodustariifi kohaldamisaega esmase alumiiniumi tootja Alcoa Trasformazioni kasuks (edaspidi „Alcoa”).

(3)

Komisjon küsis 22. jaanuari 2004. aasta ja 19. märtsi 2004. aasta kirjas kõnealuste meetmete kohta lisateavet. Itaalia ametiasutused vastasid 9. veebruari 2004. aasta ja 9. juuni 2004. aasta kirjaga. Itaalia esitas lisateavet 20. septembri 2004. aasta kirjaga.

(4)

16. novembri 2004. aasta kirjas teavitas komisjon Itaaliat, et ta on otsustanud algatada kõnealuse meetme suhtes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohase menetluse.

(5)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas (2). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama meetmete kohta märkusi.

(6)

Itaalia esitas oma märkused 4. veebruari 2005. aasta ja 11. veebruari 2005. aasta kirjaga.

(7)

Komisjon sai märkusi ka teistelt huvitatud isikutelt, sealhulgas kolmelt ettevõtjalt, kes meetmetest kasu saavad, ning nende konkurendilt, äriühingult Portovesme. Komisjon edastas need märkused 22. märtsi 2005. aasta kirjaga Itaaliale, andes talle võimaluse neid kommenteerida. Itaalia kommentaarid saadi 20. septembri 2005. aasta kirjaga.

(8)

29. oktoobril 2008 jagati juhtum C 38/04 A osaks, mis hõlmab Alcoat, ning B osaks, mis käsitleb äriühinguid Portovesme, ILA ja Eurallumina.

(9)

19. novembril 2009 võttis komisjon Alcoa suhtes vastu lõpliku negatiivse otsuse, andes korralduse abi tagasi nõuda (3).

(10)

Itaalia ametiasutused pikendasid 14. märtsi 2005. aasta dekreetseaduse nr 35 (mis muudeti 14. mai 2005. aasta seaduseks nr 80/2005, milles sätestatakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu tegevuskava kohased kiireloomulised sätted, edaspidi „seadus nr 80/2005”) artikli 11 lõikega 12 äriühingutele Portovesme, ILA ja Eurallumina kehtestatud elektrienergia soodustariifi kuni 2010. aastani ning laiendasid tariifi Sardiinias asuvale klooritootjale Syndial SpA.

(11)

Komisjon sai äriühingu Syndial konkurendilt 22. juuli 2005. aasta kirjaga kaebuse, millele sama ettevõtja lisas täiendavad märkused 7. oktoobri 2005. aasta ja 7. detsembri 2005. aasta kirjaga.

(12)

Itaalia teavitas komisjoni kõnealusest meetmest 23. novembri 2005. aasta kirjaga. Itaalia esitas lisateabe 28. novembri 2005. aasta kirjaga.

(13)

Komisjon küsis 22. detsembri 2005. aasta kirjas lisateavet, mille Itaalia esitas 3. märtsi 2006. aasta kirjaga.

(14)

Vahepeal avaldas seesama Portovesme konkurent, kes esitas märkusi juhtumis C 38/B/04, 20. jaanuari 2006. aasta kirjas rahulolematust uue meetme üle.

(15)

26. aprilli 2006. aasta kirjas teatas komisjon Itaaliale, et ta on otsustanud algatada ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohase menetluse seoses seadusega nr 80/2005 kehtestatud eritariifikava muudatuste ja laiendamisega.

(16)

Komisjon küsis Itaalialt 22. augusti 2006. aasta kirjas täiendavaid selgitusi. Itaalia vastas 28. septembri 2006. aasta kirjaga.

(17)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas (4). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama meetmete kohta märkusi.

(18)

Komisjon sai märkusi huvitatud isikutelt, sealhulgas abisaajatelt, kahelt äriühingute Portovesme ja Syndial konkurendilt ning ühelt taastuvenergia tootjalt. Komisjon edastas need märkused 5. oktoobri 2006. aasta kirjaga Itaaliale, andes talle võimaluse neid kommenteerida. Itaalia kommentaarid saadi 1. detsembri 2006. aasta kirjaga.

(19)

Itaalia esitas lisateabe 16. aprilli 2007. aasta, 10. mai 2007. aasta, 14. mai 2007. aasta ja 22. juuni 2010. aasta kirjaga.

(20)

Käesolev otsus hõlmab 2004. aasta dekreedi artikliga 1 teistele abisaajatele peale Alcoa kehtestatud tariife (edaspidi „2004. aasta tariifid”), ning seaduse nr 80/2005 artikli 11 lõikega 12 kehtestatud tariife, mida seejärel täpsustati Autorità per l’Energia Elettrica e il Gas’i (elektrienergia- ja gaasiamet) otsustes (edaspidi „2005. aasta tariifid”).

(21)

2004. aasta dekreedi artikliga 1 laiendati „tööstus-, kaubandus- ja käsitööndusministeeriumi19. detsembri 1995. aasta dekreedi (edaspidi „Alcoa dekreet”) artiklis 2 sätestatud [soodus]kohtlemist energiatarnimisele alumiiniumi, plii, hõbeda ja tsingi tootmiseks ja töötlemiseks nende tehaste puhul, mis on juba käigus käesoleva dekreedi jõustumise ajal ning asuvad saartel, mille puhul ühendus riigi elektri- ja gaasivõrkudega on ebapiisav või puudub üldse”.

(22)

Soodustariif pidi kehtima ajutiselt: see pidi kaotatama „riigi elektri- ja gaasivõrkudega ühenduse loomisel või paranemisel” ning hiljemalt 30. juunil 2007.

(23)

Tegelikult laiendati 2004. aasta dekreediga alumiiniumitootja Alcoa jaoks juba kehtivat soodustariifi kolmele Sardiinias asuvale energiamahukale äriühingule: tsingi, hõbeda ja plii tootjale Portovesmele, (5) töödeldud alumiiniumtoodete tootjale ILA-le ja alumiiniumoksiidi tootjale Euralluminale (6).

(24)

Regulatiivsel tasandil rakendati tariifi elektrienergia- ja gaasiameti otsustega (delibere).

(25)

Algselt oli elektrienergia- ja gaasiameti otsuses nr 110/04 sätestatud, et soodustariife kohaldatakse üksnes siis, kui teatamismenetluse tulemus on positiivne. Järgides peaministri büroolt saadud juhtnööre, milles täpsustati, et 2004. aasta dekreedist ei olnud vastavalt riigiabi eeskirjadele ametlikult teavitatud, vaid seda lihtsalt „tutvustati” komisjonile „esialgse uurimise käigus” (indagine conoscitiva preliminare), rakendas elektrienergia- ja gaasiamet siiski 2004. aasta dekreeti otsuse nr 148/04 kaudu (7).

(26)

Süsteem võimaldas maksta abisaajatele hüvitisi Alcoa dekreedis sätestatud tingimustel. Kavaga hõlmatud konkreetse tehase puhul võrdus hüvitise summa tehast elektrienergiaga varustavale äriühingule makstud ja riigi poolt kehtestatud soodushinna vahega, mis korrutati tehase elektritarbimisega. Soodushinna (või soodustariifi) arvutamise meetod oli sätestatud CIPi (Commissione Interministeriale Prezzi – ministeeriumidevaheline hinnakomisjon) otsuses nr 15/1993. Hind sõltus indekseerimismehhanismist, mis tugines Itaalia elektritootmiskulude muutustele (edaspidi „Ct komponent”). 2004. aastal kohaldati Sardiinia abisaajate suhtes soodustariifi vahemikus 26–35 eurot MWh kohta.

(27)

Kava haldamine anti üle elektrienergia sektori tasakaalustusfondile (Cassa Conguaglio per il Settore Elettrico) (8). Tariifisüsteem toimis praktikas järgmiselt. Abisaajad saatsid tasakaalustusfondile igakuised põhjalikud andmed tarbitud elektrikoguste ning elektritarnijatele makstud hindade kohta. Seejärel said nad tasakaalustusfondist sularahamakseid, mis arvutati nagu eespool kirjeldatud (9).

(28)

Hüvitiste rahastamiseks vajalikud vahendid hangiti kõigile Itaalia elektritarbijatele kehtestatud maksutaolise lõivu kogumise teel standardse elektritariifi ühe kuluelemendi komponendi A4 kaudu (10).

(29)

Kava rakendamine pidi lõpetatama 30. juunil 2007. Kava rakendamine peatati siiski elektrienergia- ja gaasiameti juhtnööride põhjal varsti pärast seda, kui komisjon oli 2004. aasta novembris algatanud ametliku uurimismenetluse (11).

(30)

Itaalia esitatud andmetest nähtub, et Portovesme ja Eurallumina said toetust tarbitud elektrienergia eest 2004. aasta aprillist kuni sama aasta oktoobrini ning ILA 2004. aasta aprillist kuni sama aasta septembrini. Tasakaalustusfondist kava raames tehtud kogumaksed kõnealusele kolmele ettevõtjale on esitatud järgmises tabelis (eurodes).

(31)

Itaalia ametiasutused laiendasid seaduse nr 80/2005 artikli 11 lõikega 12 „tööstus-, kaubandus- ja käsitööndusministeeriumi 19. detsembri 1995. aasta dekreedis sätestatud tariifset sooduskohtlemist energiatarnimisele alumiiniumi, plii, hõbeda ja tsingi tootmiseks või töötlemiseks ning kloori ja naatriumhüdroksiidi tootmiseks, lähtudes hindadest, mida kohaldatakse sarnastele tarnetele Euroopa turgudel, kuid üksnes nende tehaste puhul, mis on juba käigus käesoleva dekreedi jõustumise ajal ja mis asuvad Sardiinias ja on ühendatud kõrgepingevõrku. Selle tariifse sooduskohtlemise puhul peavad abisaajad, Sardiinia kohalikud ametiasutused ja vastutavad ministeeriumid omavahel kokku leppima pikaajalised kohustused.”

(32)

Seega kehtestati seadusega nr 80/2005 sisuliselt uuesti 2004. aastal rakendatud tariifikava, millega laiendati Alcoa sooduskohtlemist muudele Sardiinias asuvatele energiamahukatele abisaajatele. Praktikas kohaldati seadust üksnes äriühingutele Portovesme, ILA ja Eurallumina, ning kloori ja naatriumhüdroksiidi tootvale äriühingule Syndial, kes ei olnud soodushindu varem kasutada saanud.

(33)

Tuleks märkida, et alates 2005. aastast ei olnud soodushind enam seotud varasema tariifiga, mis oli algselt sätestatud 1995. aasta Alcoa dekreedis, vaid selle kehtestas nüüd sõltumatult elektrienergia- ja gaasiamet, et see vastaks abisaajate konkurentide makstavatele keskmistele elektrihindadele Euroopa turul (12). Hinda pidi igal aastal ajakohastatama: asjaomase seaduse artikli 11 lõikes 13 on sätestatud, et „artiklis 11 (13) ja 12 osutatud tariifitingimusi kohaldatakse alates1. jaanuarist 2005ning neid ajakohastab elektrienergia- ja gaasiamet, kes suurendab tariifide nimiväärtust igal aastal 4 % või juhul kui viimatinimetatud väärtus on suurem, siis elektrienergia keskmise hulgihinna protsendimäära suurenemise võrra, mis on registreeritud peamistel Euroopa elektribörsidel, eelkõige Frankfurdis ja Amsterdamis.” Elektrienergia- ja gaasiameti poolt otsuses nr 217/05 esitatud tõlgenduse kohaselt oli selline ajakohastamise mehhanism abisaajatele soodsam, kuna sellega oli ette nähtud, et iga-aastane tariifi tõus ei või ületada 4 %.

(34)

Sama otsusega kehtestas elektrienergia- ja gaasiamet 2005. aastal eri tööstusharudes kohaldatavad soodushinnad järgmiselt:

(35)

Nagu 2004. aasta tariife, nii kavatseti ka 2005. aasta tariife rahastada kõigile elektrienergia lõpptarbijatele kehtestatud maksutaolise lõivu kogumise teel standardse elektritariifi komponendi A4 kaudu. Süsteemi rahaliste voogude haldamine usaldati taas tasakaalustusfondile.

(36)

Tariifi kasutamise õiguse saamiseks pidid abisaajad võtma tulusa investeeringu tegemise kohustuse Sardiinias, tuginedes tööstuskavale, mis tuli esitada piirkondlikule omavalitsusele. Näiteks võttis Portovesme kohustuse investeerida elektrienergia tootmisesse omatarbeks või osaleda uute elektrijaamade ehitamisel.

(37)

Itaalia teavitas seaduse nr 80/2005 artikli 11 lõikest 12 vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3. 2005. aasta tariifide maksmine sõltus komisjonipoolsest kava heakskiitmisest. 2005. aasta tariife ei ole seetõttu rakendatud.

(38)

Äriühingud Solvay Chimica Italia ja Solvay Chimica Bussi SpA, kes tegelevad kloori ja naatriumhüdroksiidi tootmisega ning asuvad väljaspool Sardiiniat, esitasid Lombardia maakonna halduskohtule (14) hagi, vaidlustades seaduse nr 80/2005 artikli 11 lõiget 12 rakendavad elektrienergia- ja gaasiameti otsused, kuna need hõlmasid ebaseadusliku riigiabi andmist ning rikkusid muid Itaalia õigusaktide sätteid (15). 27. novembril 2006 peatas kohus poolelioleva menetluse kuni komisjoni algatatud riigiabi uurimismenetluse tulemuste saamiseni juhtumis C 13/06.

(39)

Pärast menetluse algatamist märkis Itaalia, et Eurallumina ei olnud tagasi maksnud siseturuga kokkusobimatut abi, mille suhtes oli algatatud juhtum C 80/01 (alumiiniumoksiidi tootmiseks antud abi), (16) kuid äriühingu sõnul olid Sardiinia piirkondlikud ametiasutused esitanud seoses kõnealuse meetmega 8. mail 2006 sissenõudekorralduse.

(40)

Komisjon otsustas algatada ametliku uurimismenetluse järgmistel põhjustel.

(41)

Oma otsuses algatada ametlik uurimismenetlus (17) kaalus komisjon, kas on võimalik, et 2004. aasta tariifid äriühingutele Portovesme, ILA ja Eurallumina ei kujuta endast riigiabi, kuna need olid sarnased 1996. aastal Alcoale antud soodustariifiga, mille kohta komisjon oma 4. detsembri 1996. aasta otsuses (edaspidi „Alumixi otsus”) leidis, et see ei olnud riigiabi (18).

(42)

Komisjon märkis, et uus tariif näis erinevat Alumixi tariifist selle poolest, et Alumixi tariifi võimaldas otseselt ENEL, kellele kuulus Itaalia elektritarnimise monopol, samal ajal kui uus tariif hõlmas riigipoolset valikulist sekkumist, et hüvitada abisaajate ja elektritarnijate vahel kokkulepitud turuhinna ja 1996. aastal kehtestatud soodushinna vahe. Komisjon järeldas, et 2004. aasta dekreediga ei laiendatud lihtsalt kehtiva meetme, mis ei kujutanud endast riigiabi, reguleerimisala uutele abisaajatele, vaid pigem seati kolme asjaomase äriühingu toetuseks sisse uus kava, millel oli võrreldes Alumixi tariifiga väga erinev rahastamismehhanism.

(43)

Menetluse algatamise otsuses liigitati 2004. aasta dekreediga kehtestatud tariifid tegevusabiks ning hinnati, kas sellist abi oleks võinud lubada riikliku regionaalabi suuniste alusel (edaspidi „regionaalabi suunised”), (19) kuna Sardiinia oli kuni 2006. aasta lõpuni ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a kohaselt abistatav piirkond. Komisjon kahtles võimaluses lubada abi selle alusel, kuna selline sihtotstarbeline abi, mida antakse vähestele ettevõtjatele, ei tundunud edendavat regionaalarengut.

(44)

Lisaks väljendas komisjon muret, et meede võib vähendada elektrienergia suhtes kohaldatavat maksustamistaset. Selline vähendamine peaks tulenema selle õiguslikust alusest, s.o nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivist 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (20).

(45)

Komisjon liigitas oma 27. aprilli 2006. aasta otsuses algatada ametlik uurimismenetlus tariifikava uueks tegevusabiks.

(46)

Komisjon kaalus, kas soodustariifi võidakse lubada piirkondliku tegevusabina regionaalabi suuniste alusel või mitte, kuna Sardiinia oli kuni 2006. aasta lõpuni ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a kohaselt abistatav piirkond.

(47)

Hoolimata Itaalia väitest, et Sardiinia kõrged elektrihinnad takistavad saare arengut, oli komisjon arvamusel, et Itaalia ei olnud tõendanud oluliselt kõrgemate hindade olemasolu Sardiinias ei keskmiselt ega ka konkreetselt energiamahukate ettevõtjate jaoks (21). Komisjon rõhutas, et elektrienergia ületootmine Sardiinias võis üksnes julgustada elektrienergia tootjaid müüma elektrienergiat võimalikult madala hinnaga kuni ajani, mil võrkudevaheliste ühenduste loomise projektid on lõpetatud (mis oli kavandatud 2010. aasta lõpuks) ja neil on võimalik eksportida Sardiiniast elektrienergiat.

(48)

Pealegi ei olnud Itaalia selgitanud, miks tuleks kõrgemaid hindu pidada piirkondlikku arengut pärssivaks või kuidas edendab tariif regionaalarengut. Komisjon kahtles seega abi vajalikkuses.

(49)

Lisaks kahtles komisjon, kas selline sihtotstarbeline abi oli proportsionaalne piirkondlike puudustega, pidades eelkõige silmas soodushinna arvutamise meetodit, kuna see hind ei olnud kuidagi seotud mujal Itaalias küsitud hindadega, vaid põhines Euroopa energiamahukatelt ettevõtjatelt küsitud keskmisel hinnal.

(50)

Komisjon märkis, et meedet kohaldati üle 5 aasta, mis oli tavaliselt pikim võimalik ajavahemik, mille jooksul võis piirkondlikku tegevusabi anda, ning et tegelikkuses abi ei kahanenud, pidades silmas tariifi suurenemise suhtes kehtestatud 4 % suurust piirmäära.

(51)

Regionaalabi suunistega aastateks 2007–2013 (22) hõlmatud ajavahemiku kohta märkis komisjon, et Sardiinia ei olnud enam kõlblik saama ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a alusel abi ja eelkõige tegevusabi. Kuigi suunised võimaldaksid kaheaastast üleminekuperioodi olemasolevate tegevusabi kavade järkjärgulise kaotamise jaoks, ei tundunud olevat asjakohane uue tegevusabi kehtestamine mõneks kuuks koos selle järkjärgulise kaotamise kavaga, võttes eelkõige arvesse avaldatud kahtlusi ning abi konkurentsi moonutavat iseloomu.

(52)

Kokkuvõttes kahtles komisjon äriühingutele Portovesme, ILA, Eurallumina ja Syndial soodustariifi lubamise võimalikkuses regionaalabina või mõnel muul alusel, mida Itaalia nagunii ei olnud suutnud kindlaks määrata.

(53)

Eurallumina kohta märkis komisjon, et äriühing ei olnud veel tagasi maksnud ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi, mida ta oli saanud, (23) ning vastavalt kohtuotsuses Deggendorf (24) kehtestatud põhimõttele ei või ta enam saada abi uue meetme alusel.

(54)

Komisjoni üleskutse peale esitada 2004. aasta otsuse kohta märkusi, et algatada põhjalik uurimine, saadi märkusi kaebuse esitajalt, mitmelt abisaajalt (Portovesme, Eurallumina ja Alcoa) ning teistelt huvitatud isikutelt. Siin on kokkuvõtlikult esitatud üksnes Portovesme, ILA ja Eurallumina soodustariifi kohta esitatud märkused. Alcoa märkused ei ole lisatud, kuna neid on põhjalikult käsitletud konkreetselt seda äriühingut käsitlevas lõppotsuses (25).

(55)

Portovesme väitis, et soodustariifiga püüti kõrvaldada turutõrget, nimelt hiljuti liberaliseeritud Sardiinia elektrituru suutmatust pakkuda konkurentsivõimelisi hindu turgu valitsevate operaatorite märkimisväärse turuvõimu tõttu. Portovesme sõnul moodustasid ENEL ja Endesa (kelle elektritootmise varad Sardiinias müüdi seejärel ettevõtjale E.ON) duopoli ning nad hoidsid kunstlikult Sardiinia elektrihindu Itaalia keskmiste hindade tasemel, samal ajal kui hinnad Sardiinias oleksid pidanud olema palju madalamad, eelkõige suurte elektritarbijate jaoks, võttes arvesse elektrienergia ületootmist, mis pidi julgustama elektrienergia tootjaid müüma elektrit konkurentsivõimelise hinnaga.

(56)

Portovesme väitis, et soodushind vastas hinnale, mida äriühing oleks saavutanud tavapärastes turutingimustes, st juhul kui elektriturg oleks toiminud nõuetekohaselt.

(57)

Portovesme sõnul viisid tasakaalustusfondist saadud hüvitised (kuni 37 eurot MWh kohta) tema makstud hinna vastavusse tema konkurentide makstud elektrihinnaga ega moonutanud konkurentsi, kuna kõik ELi tsingitootjad maksid samaväärset hinda, ning meetmega lihtsalt korvati ebasoodsat konkurentsiolukorda, milles äriühing Sardiinia struktuurilistest probleemidest (muu hulgas maagaasi puudumine) tingituna oli.

(58)

Metallid nagu tsink, alumiinium ja plii on kaubad, mille puhul kehtib üks maailmaturuhind, mis kehtestatakse Londoni metallibörsil. Erinevused kohalikes tootmiskuludes ei kajastu maailmaturuhindades. Portovesme tsingitoodang oli nii väike (alla 1 % maailmatoodangust), et see ei saanud mõjutada maailmaturuhinda.

(59)

Ilma tariifita peaks Portovesme oma tehase sulgema, kuid sulgemine ei oleks kasulik ELi tsingitootjatele, kes ei suudaks oma toodangut suurendada ning puuduv osa imporditaks kolmandatest riikidest. Portovesme järeldas, et soodustariif ei mõjuta konkurentsi ega kaubandust ELis.

(60)

Lisaks ei olnud Portovesme sõnul tasakaalustusfondi hüvitiste puhul tegemist riigi ressurssidega, kuna tasakaalustusfond lihtsalt jagas erasektori vahendeid, mis saadi elektrienergia lõppkasutajatelt.

(61)

Portovesme märkis, et energiamahukate ettevõtjate elektrienergia ostukohustus oli tähtis, et tagada energiavarustuse kindlus ja järjepidevus Sardiinias ning vältida tõrkeid elektrienergia tootmises, mis tooks lõpptarbijate jaoks kaasa suuremad elektrikulud.

(62)

Lõpuks juhib äriühing tähelepanu asjaolule, et kui ta oleks sunnitud oma tehase sulgema, siis oleksid tagajärjed Sardiinia tootmisbaasile väga tõsised, kuna kaoks 790 otsest ja 500 kaudset töökohta.

(63)

Eurallumina väitis, et alumiiniumoksiidi tootmise kulud on Euroopas kõrgemad kui muudes maailma piirkondades, mis on tingitud peamiselt kõrgemast elektrienergia- ja kütusehinnast ning boksiidi veokuludest (26). Suuremaid kulusid ei saa kajastada kõrgemas hinnas, kuna alumiiniumoksiidi hind kehtestatakse Londoni metallibörsil ning üksikutel tootjatel ei ole võimalik seda mõjutada. Euroopa alumiiniumoksiidi tootmine oli seetõttu võrreldes ülejäänud maailmaga ebasoodsas konkurentsiolukorras.

(64)

Lisaks üldistele probleemidele, mis mõjutavad Euroopa alumiiniumoksiidi rafineerimistehaseid, tõi Eurallumina esile ka Sardiiniale eriomased probleemid, mis takistavad kohalikel ettevõtjatel saada kasu elektrituru liberaliseerimisest, eelkõige turgu valitsevate operaatorite märkimisväärne turuvõim (vt Portovesme märkusi eespool põhjenduses 55). Eurallumina lisas, et maagaasi puudumine on alumiiniumoksiidi tootmise konkreetne puudus Sardiinias, kuna töötlemiseks vajalikuks suures koguses auru saamiseks tuli kasutada kallimat rasket kütteõli.

(65)

Eurallumina sõnul põhjustas elektrienergia tootjate turuvõim pärast liberaliseerimist Sardiinias elektrihinna tõusu: ilma tariifita oleks Eurallumina pidanud oma elektritarnijatele maksma enne turu liberaliseerimist makstud 44 euro asemel MWh kohta 65,95 eurot MWh kohta. 2004. aasta tariifiga alandati hind 35 euroni MWh kohta.

(66)

Eurallumina väitis samamoodi kui Portovesme, et kui ta oleks olnud sunnitud oma äritegevuse lõpetama, siis ei oleks teised ELi alumiiniumoksiidi tootjad suutnud seda tühimikku täita, kuna nad juba töötasid maksimaalse võimsusega, ning see tühimik oleks tulnud täita impordiga kolmandatest riikidest. Tehase sulgemise tõttu oleks kadunud 400 otsest ja 250 kaudset töökohta (27). Võttes arvesse, et ta oli ainus Alcoa tehasele alumiiniumoksiidi tarnija, oli Eurallumina seisukohal, et tema alumiiniumoksiidi tehase sulgemine oleks võinud ohtu seada Alcoa elujõulisuse Sardiinias.

(67)

Eurallumina järeldas, et 2004. aastal kehtestatud tariif oli vajalik kuni uue infrastruktuuri väljaarendamiseni, mis oleks kõrvaldanud peamised Sardiinia tööstust ebasoodsasse konkurentsiolukorda asetavad tegurid.

(68)

Portovesme konkurent – sama ettevõtja, kes esmalt juhtis komisjoni tähelepanu kõnealusele juhtumile – kirjutas komisjonile uuesti pärast ametliku uurimismenetluse algatamist. Ta esitas 2004. aasta soodustariifi analüüsi, milles järeldas, et tariif kujutas endast ebaseaduslikku riigiabi. Vaidlusalune tariifikava oli täiesti erinev Alcoale antud Alumixi tariifist: võimatu oli asuda seisukohale, et see ei olnud riigiabi. Seega tuleb asjaomane abi kuulutada ühisturuga kokkusobimatuks, kuna seda ei saaks piirkondliku tegevusabi või ümberkorraldamiseks antava abina heaks kiita.

(69)

Solvay Chimica Italia ja Solvay Chimica Bussi, kes tegutsevad kloori- ja naatriumhüdroksiiditööstuses, saatsid oma märkused 2004. aasta tariifi kohta 2005. aasta juulis, pärast ametliku uurimismenetluse otsuse kohta märkuste esitamiseks antud ühekuulise tähtaja möödumist. Hoolimata viivitusest palusid need äriühingud, et neid käsitataks huvitatud isikutena. Nad väitsid oma märkustes, et nii 2004. aasta kui ka 2005. aasta tariifid kujutavad endast ebaseaduslikku ja ühisturuga kokkusobimatut riigiabi.

(70)

Itaalia väitis, et ELi elektriturg ei olnud veel täielikult konkurentsile avatud, nagu on kinnitanud ka komisjon ise oma neljandas gaasi ja elektri siseturu rakendamise aastaaruandes (28). Ettevõtjatel ja eelkõige energiamahukatel ettevõtjatel ei olnud võimalik valida elektritarnijaid vabalt ja hankida elektrienergiat eri liikmesriikides võrreldavatel tingimustel. Kõnealused probleemid ei olnud seotud ettevõtjate enda ettevõtlusega, vaid tulenesid energiaturgude struktuursetest puudustest. ELi energiaturu praegune olukord mõjutas negatiivselt vaba konkurentsi energiamahukate ettevõtjate kaubaturul.

(71)

Itaalias esinesid sektori liberaliseerimisest hoolimata struktuursed puudused, nagu ebapiisav riigi eri osade elektrivõrkudevaheline ühendus ja kontsentreeritud turustruktuur. Sellises olukorras ei olnud liberaliseerimine toonud energiamahukate ettevõtjate jaoks kaasa paremaid hindu. Probleemid olid eriti teravad Sardiinias, kus võrkudevaheline ühendus oli piiratud.

(72)

Itaalia väitis seetõttu, et nõudluse struktuuri kajastavat eritariifisüsteemi, mis matkib täielikult konkurentsile avatud turul olemasolevaid mehhanisme, tuleks pidada reguleeriva meetmena õigustatuks. Meede taastas võrdsed võimalused eri liikmesriikides tegutsevatele energiamahukatele ettevõtjatele, kõrvaldades geograafiliselt ebasoodsa olukorra, mis mõjutab Sardiinias asuvaid ettevõtjaid. Kavaga eeldati, et liberaliseerimine toob kaasa oodatud mõju. Itaalia sõnul rakendati sarnaseid meetmeid muudes liikmesriikides, kus energiamahukatele ettevõtjatele võimaldati reguleeritud elektritariife.

(73)

Itaalia sõnul oli 2004. aasta dekreedil kaks täiendavat eesmärki: toetada tööhõivet Sardiinias, kus kesksel kohal oli metallisektor, ning säilitada Sardiinias piisaval tasemel nõudlus elektrienergia tootmise järele, mis kannatas ületootmise all.

(74)

Itaalia väitis, et uus tariifikava oli faktiliselt samaväärne Alumixi tariifiga, mille kohta komisjon leidis, et tegemist ei olnud riigiabiga. Vana ja uue kava erinevused tulenesid üksnes uuest tariifistruktuurist, mis osutus vajalikuks liberaliseeritud energiaturu sisseseadmise tõttu.

(75)

Itaalia väitel ei kujutanud tariifikava endast riigiabi. Riigi ressursside kasutamise seisukohalt oli tariifisüsteem võrreldav PreussenElektra kohtuasjas käsitletud korraga, mille puhul Euroopa Kohus otsustas, et riigi ressursse ei kasutatud (29). Tasakaalustusfond oli vaid tehniline asutus, kes tegeles süsteemi arvepidamisega ega saanud vabalt käsutada tema valduses olevaid rahalisi vahendeid. Asjaolu, et elektrienergia- ja gaasiamet ning rahandusministeerium kontrollisid tasakaalustusfondi tegevust, ei tähendanud, et riik sai neid ressursse vabalt käsutada. Itaalia sõnul oli tariifikava rahastamiseks kasutatavad vahendid seega täielikult erasektori vahendid.

(76)

Itaalia väitis lisaks, et tariif ei saanud mõjutada Euroopa Liidu sisest kaubandust ega moonutada konkurentsi, kuna nende toodete (mis olid kaubad) jaoks kehtis maailmaturuhind (vt Portovesme märkused põhjenduses 55). Lisaks ei olnud ei ELi ega ka Itaalia toodang suutnud pidada sammu kasvava nõudlusega asjaomaste metallide järele. 2005. aastal hõlmas sisetoodang üksnes 12 % Itaalia alumiiniuminõudlusest, 55 % Itaalia tsinginõudlusest ja 80 % Itaalia pliinõudlusest. Nende metallide tootmise puudujääk ELis ja Itaalias üha kasvas ning nõudlust kaeti järjest rohkem kolmandatest riikidest pärit impordiga. Kui metallitööstus Itaalias kaoks, ei suudaks ükski uus ELi turule tulija asendada Itaalias kaotatud võimsust, kuna ELi tehased töötavad juba täisvõimsusel ning mitte ühelgi olemasoleval tootjal ega uustulijal ei oleks stiimulit oma tootmisvõimsust suurendada, kuna pikaajalised taskukohase elektrienergia kättesaadavuse väljavaated on ebakindlad. Seega ei võinud nende tootmisvõimsuste säilitamine Itaalias kahjustada konkurente. Kuna soodustariif ei olnud madalam kui asjaomaste äriühingute konkurentide makstud keskmine elektrihind, ei soodustanud tariif eksporti Sardiiniast muudesse liikmesriikidesse.

(77)

Itaalia väitis, et isegi kui komisjon järeldaks, et meede kujutab endast tõepoolest riigiabi, saaks tariifi pidada siseturuga kokkusobivaks, kuna see oli piirkondlik tegevusabi, mida võis Sardiiniale ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erandi põhjal anda.

(78)

Itaalia sõnul kujutasid Sardiinia elektrituru puudused (turukontsentratsioon, halb võrkudevaheline ühendus ja elektrienergia ületootmine) ja juurdepääsu puudumine maagaasi infrastruktuurile endast piirkondlikku mahajäämust, mida püüti leevendada tariifi abil.

(79)

Elektrihinnad Itaalias olid 38 % kõrgemad kui ELi keskmine energiamahukatele ettevõtjatele kehtestatud hind. See tõi kaasa konkurentsiprobleemi, mida Sardiinias halvendasid kohaliku elektrituru puudused ja maagaasi võrgustikule juurdepääsu puudumine.

(80)

Itaalia väitis, et meede soodustas regionaalarengut, kuna metallitööstus andis suure panuse Sardiinia majandusse ja tööhõivesse: metallitööstuses töötas 12 % tööjõust ja sealt saadi 12,2 % piirkondlikust tööstuse kogutoodangust. Tariif avaldas positiivset mõju tööhõivele ja saare sotsiaal-majandusliku struktuuri säilitamisele.

(81)

Itaalia sõnul oli tariif proportsionaalne abisaajate ebasoodsa olukorraga, sest selle abil lihtsalt viidi Sardiinia tootjate makstavad elektrihinnad vastavusse keskmiste elektrihindadega, mida maksid nende ELi konkurendid.

(82)

Tariif oli ka lühiajaline ja pidi kehtima üleminekuajal kuni infrastruktuuri projektide lõpetamiseni, mis pidid aitama parandada ühendust elektri- ja gaasivõrkudega (uus SAPEI merekaabel ja GALSI gaasijuhe) (30).

(83)

Itaalia sõnul oli meede ka kahanev, sest soodushinda indekseeriti kütusehindade muutuste põhjal ning see võis üksnes suureneda või samaks jääda.

(84)

Portovesme oli seisukohal, et 2005. aasta tariifid ei moonutanud konkurentsi, need olid vajalikud asjaomaste tööstusharude ellujäämise tagamiseks ning neid võib pidada kokkusobivaks regionaalabina. Äriühingu väited on sarnased Itaalia omadega, mis on esitatud põhjendustes 87–104.

(85)

Eurallumina oli samuti seisukohal, et 2005. aasta tariifid ei moonutanud konkurentsi, et need olid vajalikud asjaomaste tööstusharude ellujäämise tagamiseks ning neid võib pidada kokkusobivaks regionaalabina. Äriühingu väited on sarnased Itaalia omadega, mis on esitatud allpool.

(86)

Kaks äriühingute Portovesme ja Syndial konkurenti, kes esitasid märkusi juhtumis C 38/B/04, tegid seda ka käesoleva juhtumi puhul. Mõlemad väitsid, et vaidlusalune meede kujutas endast tegevusabi, mida tuleks pidada siseturuga kokkusobimatuks.

(87)

Itaalia väitis, et 2005. aasta tariifid olid väga erinevad 2004. aastal rakendatud tariifidest, kuna need olid nüüd kooskõlas regionaalabi suuniste nõuetega.

(88)

Itaalia sõnul võib tariife pealiskaudse hinnangu põhjal liigitada tegevusabiks, kuid tegelikult olid need osa meetmetest, mis olid mõeldud Sardiinia regionaalarengu toetamiseks. Itaalia juhtis eelkõige tähelepanu tihedale seosele tariifide ja abisaajate kohustuse vahel teha pikaajalisi investeeringuid. Peatamisklausel, mille alusel võis meedet rakendada pärast seda, kui komisjon oli selle heaks kiitnud, kinnitas Itaalia sõnul seda, et meede oli oma olemuselt regionaalabi.

(89)

Strateegia aluseks oli asjaomase maakonna ja abisaajate vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandum (protocollo d’intesa). See hõlmas järgmist:

(90)

Itaalia asus seisukohale, et tariife tuleks käsitada poliitikavahendina, millega püüti kaitsta kõrge elektrihinna tõttu ohus olevaid sektoreid, mis asuksid vastasel juhul väiksemate tootmiskuludega ELi väliste äriühingute pakutava agressiivse konkurentsi tõttu ümber väljapoole Itaaliat ja Euroopat. Tariife pidi kohaldatama kuni kavandatud infrastruktuuri valmimiseni ja konkurentsivõimelise energia siseturu sisseseadmiseni. Meede oli kooskõlas regionaalabi eesmärgiga, sest sellega edendati majanduskasvu ja tööhõivet saarel, kus energiamahukas tootmine oli ebasoodsas konkurentsiolukorras nii elektrituru liberaliseerimise puuduliku seisu kui ka erandlike infrastruktuuripuuduste tõttu Sardiinias seoses ühendusega riigi elektri- ja gaasivõrkudega.

(91)

Selle integreeritud lähenemisviisi toetamiseks viitas Itaalia konkurentsivõime, energeetika ja keskkonna kõrgetasemelise töörühma esimesele aruandele, (31) milles leiti, et energiasektori liberaliseerimine ei olnud andnud rahuldavaid tulemusi ning et vajalik on parema ühenduse loomine ning soovitatav on sõlmida prognoositavate hindadega pikaajalised tarnelepingud või teha tarbijate ja energiatarnijate vahelist koostööd. Itaalia leidis, et Sardiinia jaoks kavandatud meetmed liikusid selles suunas, kuid vaja oli ka selliseid lühiajalisi meetmeid nagu tariifid, et tagada Sardiinia tööstuse konkurentsivõime ja ellujäämine, kuni kavandatavad investeeringud on ellu viidud ja struktuurilised probleemid lahendatud.

(92)

Itaalia väitis, et Sardiinia abisaajate makstavat elektrihinda ei olnud võimalik võrrelda keskmise elektrihinnaga, mida maksid Itaalia maismaaosa ettevõtjad, kuna energiamahukad ettevõtjad ostsid elektrit kahepoolsete lepingute alusel, mis ei olnud avalikud. Itaalia sõnul eksis komisjon, kui ta võrdles hindu elektribörsil registreeritud hindadega, sest üksnes väike osa nende ettevõtjate energiavarudest hangiti börsi kaudu.

(93)

Itaalia väitel oleksid kahepoolsete lepingute alusel kokku lepitud hinnad tarbijatele soodsad üksnes sel juhul, kui tarbijad võiksid vabalt valida oma tarnijaid ja hankida elektrienergiat, mida toodetakse konkurentsivõimelise tehnoloogia abil. See ei olnud võimalik Sardiinias, kus elektrijaamad ei saanud odavat elektrienergiat toota, kuna neil puudus ligipääs maagaasile. Pealegi takistas uute investeeringute tegemist moodsasse elektrienergia tootmisse piiratud elektrivõrkudevaheline ühendus, mistõttu oli võimatu elektrienergiat eksportida. Veel oli probleemiks turukontsentratsioon ja turgu valitsevate operaatorite roll.

(94)

Sellises olukorras oli Itaalia sõnul põhjendatud selliste tariifide kohaldamine, mis stabiliseerisid elektrihinna kuni tõhusama konkurentsi saavutamiseni elektriturul. Itaalia väitis veelkord, et soodustariifid matkisid täielikult konkurentsile avatud turu mehhanisme.

(95)

Seoses elektrienergia ületootmisega, mis tekitas komisjonis kahtlusi, et elektrihinnad Sardiinias olid kõrgemad kui Itaalia maismaaosas (kuna ületootmine peaks pigem julgustama tootjaid müüma suurtarbijatele konkurentsivõimelise hinnaga, vt põhjendus 47), esitas Itaalia järgmised väited. Sardiinia elektrienergia ületootmine ei saanud kaasa tuua hindade langust tarbijate jaoks, sest käesoleval juhul oli ületootmine tingitud piiratud ühendustest, mistõttu oli vajalik luua väga suur elektrienergia reserv, et tagada elektrivarustuse järjepidevus saarel (32). Kuna kõnealune reserv tuli igal juhul hüvitada kõigile elektrienergia lõpptarbijatele kehtestatud maksu kaudu, siis ei olnud elektritarnijatel huvi müüa toodetud energiat kasutamata tootmisvõimsuse arvel konkurentsivõimelisemate hindadega.

(96)

Itaalia sõnul oli meede proportsionaalne, sest elektrienergia- ja gaasiameti poolt 2005. aastaks kindlaks määratud hind (vt põhjendus 34 eespool) vastas abisaajate konkurentide ELis makstud keskmisele hinnale, mille arvutas objektiivselt seadusandja. Itaalia rõhutas ka, et liikmesriikides, kus olid kasutusel reguleeritud tariifid, maksid suured tööstuslikud kliendid 2005. aastal elektritarnete eest vaid 25 eurot MWh kohta.

(97)

Itaalia vaidlustas seetõttu kaebuse esitajate edastatud andmed, mis olid tema arvates metodoloogiliselt puudulikud, kuna neis hinnati üle abisaajate konkurentide makstud keskmist elektrihinda ELis.

(98)

Itaalia sõnul oli kava kuueaastane kestus viie aasta asemel põhjendatud vajadusega oodata energiainfrastruktuuri valmimist.

(99)

Itaalia väitis ka seda, et abi kahanemise nõue oli täidetud: tariifid olid kahanevad, sest neid kohandati vastavalt Amsterdami ja Frankfurdi elektribörsi muutuste kaalutud keskmisele ning tariife võidi üksnes suurendada, mitte aga vähendada.

(100)

Tariifid olid seotud hinna muutumisega elektribörsidel, sest Itaalia sõnul oli see objektiivne võrdlusalus, mis esindas üldjoontes elektrihinna suundumusi. Itaalia väitis siiski, et ELi energiamahukatelt ettevõtjatelt küsitud hindade tegelik tõus oli üldiselt palju väiksem kui börsidel registreeritud hinnatõus, kuna need ettevõtjad maksid hinda, mis oli kokku lepitud kahepoolsete lepingutega või kehtestatud riigi poolt, kui tegemist oli reguleeritud tariifidega, ning need hinnad muutusid vähem.

(101)

Itaalia järeldas, et iga-aastane 4 % suurune tõus, mida kohaldati Sardiinia tariifide suhtes, oli kooskõlas nende otseste ELi konkurentide suhtes kohaldatava energiahinna tõusuga.

(102)

Itaalia juhtis tähelepanu ELi meetmetele, millel oli vaidlusaluste soodustariifidega samaväärne mõju, ning väitis, et kõiki neid meetmeid tuleks hinnata ühel ja samal viisil, hoolimata nende vormist, kuna nende ühine eesmärk oli tagada ELi energiamahukate ettevõtjate ellujäämine ning hoida ära nende ümberasumine väljapoole riigi territooriumi.

(103)

Kuigi alates 2007. aastast ei võinud Sardiinia enam saada piirkondlikku tegevusabi, väitis Itaalia, et regionaalabi suunised sisaldasid sätet nende kavade järkjärgulise lõpetamise kohta, mida viidi ellu ajal, kui piirkond ei olnud enam abikõlblik ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erandi alusel. Seega oli komisjonil veel võimalik kiita meede heaks 2007. aasta regionaalabi suuniste alusel. Igal juhul väitis Itaalia, et vaidlusalust meedet ei tohiks käsitada tavapärase tegevusabina.

(104)

Itaalia väitis veel kord, et tariifid ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, tuginedes väidetele, mis on juba esitatud põhjenduses 76 seoses alumiiniumi, tsingi ja pliiga. Itaalia väitel saab samu põhjendusi kasutada keemiatööstuse puhul. Itaalia rõhutas, et 2003. aastal ületas keemiatoodete import Itaaliasse eksporti ning ELi ja Itaalia toodang oli langenud alates 2001. aastast. Osutades konkreetselt polüvinüülkloriidi (PVC) toodangule, mis oli kloori peamine rakendusala, rõhutas Itaalia tootmise puudujääki riigis: 2002. aastal toodeti Itaalias üksnes 470 000 tonni PVCd, samal ajal kui tarbiti 970 000 tonni.

(105)

Meede on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui on täidetud järgmised tingimused: meede a) annab abisaajale majandusliku eelise; b) antakse riigi poolt või riigi ressurssidest; c) on valikuline; d) avaldab mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja võib moonutada konkurentsi ELis.

(106)

Vastavalt 2004. aasta ja 2005. aasta soodustariifi korrale sekkus riik selleks, et rahastada abisaajate ja nende tarnijate vahel kokku lepitud elektrihinda. 2004. aastal näiteks oleks Portovesme pidanud tol ajal kehtinud kahepoolsete tarnelepingute alusel ja hüvitiste puudumisel maksma 63 eurot MWh kohta (33) ja Eurallumina 65,95 eurot. Kõnealused andmed esitasid Itaalia ja abisaajad ning neid seetõttu ei vaidlustata.

(107)

2005. aastal ületas Syndiali ja tema tarnija vahel kokku lepitud elektrihind Itaalia esitatud andmete põhjal 60 eurot MWh kohta, samal ajal kui tariifi abil oleks hind langenud 27 euroni MWh kohta. Kahte meedet põhjendas see, et riik hüvitaks abisaajatele lisakulud, mida nad pidid kandma elektrienergia ostmiseks Sardiinias, võrreldes nende ELi konkurentide makstud keskmise hinnaga.

(108)

Portovesme väidab, et soodustariif vastas hinnale, mis kehtiks täielikult konkurentsile avatud turul, ning seega ei andnud eelist. Komisjon lükkas sellise põhjenduse tagasi juba Alcoa juhtumi puhul, milles käsitleti praktiliselt samasuguseid tariife. Eelise olemasolu hinnates ei ole ühenduse kohtud ega ka komisjon võtnud kunagi arvesse tingimusi, mis kehtiksid oletataval, paremini toimival turul. Võrdlusaluseks on alati olnud tegelikel turgudel valitsevad tingimused (34).

(109)

See väide tähendab ka seda, et juhul kui turg ei oleks toiminud nõuetekohaselt, oleks liikmesriigil olnud õigus kehtestada hinnad, mis matkivad tõhusa konkurentsi tingimusi (vt Itaalia märkus põhjenduses 72 eespool).

(110)

Selline mõttekäik on vastuolus Euroopa Liidu kohtute praktikas väljakujunenud põhimõttega, mille kohaselt ei välista asjaolu, et liikmesriik proovib ühepoolsete meetmete abil ühtlustada teatud majandusharu konkurentsitingimusi muudes liikmesriikides valitsevate konkurentsitingimustega, nende meetmete kvalifitseerimist riigiabiks (35). Komisjon on seisukohal, et sama põhimõte kehtib ka olukordades, mil liikmesriik püüab konkurentsitingimusi ühtlustada täielikult konkurentsile avatud turul valitsevate tingimustega.

(111)

Kui selle väitega nõustutaks, ei oleks liikmesriikide toetused, mis on antud, et tasandada kahe ettevõtja vahel vabades tingimustes läbiräägitud hinna ja sellise teoreetilise hinna vahe, mille kokkuleppimiseni oleks võinud jõuda täielikult konkurentsile rajatud turu tingimustes, riigiabi. See kahjustaks riigiabi kontrollimise põhieesmärki.

(112)

Itaalia väidab, et kõnealused tariifid on sarnased Alumixi tariifiga, mille puhul komisjon oli arvamusel, et tegemist ei olnud riigiabiga (vt põhjendus 74 eespool), ning seega ei tuleks ka kõnealuseid tariife pidada riigiabiks.

(113)

Komisjon rõhutab, et olukord, milles komisjon võttis seisukoha Alumixi juhtumis, oli väga erinev. Alumixi juhtumis võimaldas tariifi avalik-õiguslik asutus ENEL, kes tarnis tol ajal monopoolselt elektrit elektriturul, mis tuli alles liberaliseerida (36). Komisjon pidi selles olukorras kindlaks tegema, kas ENEL müüs elektrienergiat kunstlikult madala hinnaga või käitus mõistliku turuosalisena. Võttes arvesse, et ENELile kuulus elektri tootmise ja tarnimise monopol, ei eksisteerinud konkurentsivõimelist turuhinda, mille põhjal oleks komisjon võinud eelise olemasolu hinnata. Seetõttu töötas komisjon välja meetodi, et teha kindlaks madalaim teoreetiline turuhind, millega mõistlik tarnija oleks valmis müüma elektrienergiat oma „parimale kliendile”.

(114)

Sellist meetodit ei saa siiski kohaldada olukorras, kus lõppkasutajad lepivad elektritarnijatega hinna kokku liberaliseeritud turul ja see hüvitatakse tagantjärele. Seega on Alumixi otsuses esitatud analüüs ning komisjoni poolt selles juhtumis tehtud järeldused käesoleval juhul täielikult asjakohatud. Seda tunnistati Esimese Astme Kohtu otsusega, millega kinnitati ametliku uurimismenetluse algatamise otsust Alcoa kohtuasjas (37) (otsuse punkt 132).

(115)

Käesoleval juhul ei kohaldata turuosalise põhimõtet. Seisukohta tuleks hinnata turuosalise testi arvesse võttes juhul, kui riik oleks müünud elektrienergiat asjaomastele ettevõtjatele kas otse või riigiomandis oleva ettevõtja kaudu, nagu ta tegi Alumixi juhtumi puhul. Kuid käesoleval juhul müüvad elektrienergiat eraõiguslikud ettevõtjad. Seega ei ole käesoleval juhul vaja erinevalt Alumixi juhtumist uurida, kas riigi käitumist saab võrrelda mõistliku turuosalise käitumisega.

(116)

Tuleb järeldada, et 2004. ja 2005. aasta hüvitiste süsteemiga leevendatakse abisaajatega sõlmitud tarnelepingutest tulenevaid kohustusi, mis tavaliselt koormavad ettevõtjate eelarvet. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt antakse seega vaidlusaluste meetmetega abisaajatele majanduslik eelis (38).

(117)

Kuna elektrienergia soodustariife kohaldatakse Itaalias üksnes Sardiinias asuvates rajatistes tegutsevate ettevõtjate suhtes, kes kuuluvad meetmete õigusliku aluse moodustavate õigusaktidega kindlaks määratud lõplikku tööstusettevõtete nimekirja, on neile antud eelis valikuline.

(118)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib meedet vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 87 lõikele 1 liigitada riigiabiks üksnes juhul, kui see on antud otseselt või kaudselt riigi ressurssidest (39) ning on seostatav riigiga (40).

(119)

Nagu on kirjeldatud põhjenduses 28, rahastatakse kõnealuseid hüvitisi tasakaalustusfondi poolt maksutaolise lõivu kogumise teel elektritariifi komponendi A4 kujul. See lõiv on kohustuslik, olles kehtestatud elektrienergia- ja gaasiameti siseriiklikke õigusakte rakendavate otsustega. Tasakaalustusfond on seadusega loodud avalik-õiguslik asutus, mis täidab oma ülesandeid elektrienergia- ja gaasiameti otsustes sätestatud täpsete juhtnööride järgi.

(120)

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et siseriikliku õiguse kohaselt kohustuslikust ja seadusega loodud asutusele makstavast lõivust saadavad tulud on riigi ressursid aluslepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui see eraldatakse muudele kõnealuses artiklis sätestatud kriteeriumidele vastava meetme rahastamiseks (41).

(121)

Selleks et kinnitada oma väidet, et kõnealust meedet ei rahastata riigi ressurssidest, tugineb Itaalia PreussenElektra kohtuotsusele (42). Itaalia väidab, et eraõiguslikud isikud (elektritarbijad) kannavad tariifi rahastamiseks vajalikud vahendid eraõiguslikele isikutele (abisaajatele): riigi roll piirdub vajaliku summa maksmist kohustava seaduse vastuvõtmisega, ilma et tal oleks õigust mõjutada muid rahalisi vahendeid kui neid, mis on ette nähtud kohustusliku kava rakendamiseks. Itaalia ja mitme abisaaja sõnul ei ole tasakaalustusfondil mingisugust kontrolli vahendite üle ning see on lihtsalt arvepidamise vahendaja.

(122)

PreussenElektra kohtuasjas leidis kohus, et elektrit tarnivatele eraettevõtjatele kehtestatud kohustus osta taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit seda tüüpi elektri tegelikust majanduslikust väärtusest kõrgemate miinimumhindadega ei kujutanud endast riigiabi, kuna meede ei hõlmanud riigi ressursside otsest ega kaudset ülekandmist.

(123)

Komisjon rõhutab, et PreussenElektra asjas kandsid elektritarnijad meetme rahastamiseks vajalikud rahalised vahendid otse taastuvatest energiaallikatest elektri tootjatele ilma ühegi avalik-õigusliku asutuse sekkumiseta. Selle süsteemi puhul ei saanud ülekantavad summad kunagi olla liikmesriigi pädevate asutuste käsutuses. Käesoleval juhul liikus raha siiski avalik-õigusliku asutuse – tasakaalustusfondi – kaudu, enne kui see jõudis lõpliku abisaaja kätte. Seetõttu käsitletakse PreussenElektra kohtuasjas teistsuguseid faktilisi asjaolusid ning see ei ole käesoleva juhtumi seisukohast asjakohane.

(124)

Pearle kohtuasjas tehtud otsusest (43) ei saa Itaaliale ega abisaajatele abi olla. Pearle’i kohtuasjas leidis kohus, et teatavatel täpselt kindlaks määratud tingimustel ei saa avalik-õigusliku asutuse kaudu liikuvast lõivust saadavat tulu pidada riigi ressursiks. Pearle’i juhtumi puhul rahastati meetmeid täielikult asjaomase majandusharu poolt ja ainult selle enda algatusel. Rahalisi vahendeid koguti maksutaolise lõivu näol ning need liikusid avalik-õigusliku asutuse kaudu, kes ei võinud mitte mingil juhul neid vahendeid vabalt käsutada. Lisaks valitses vastavus üksuste vahel, kes lõivu maksid, ja nende vahel, kes meetmest kasu said.

(125)

Itaalia väidab, et tasakaalustusfondil ei ole mingisugust otsustusõigust selliste rahaliste vahendite jaotamisel, mis on määratud tariifide rahastamiseks ega kuulu kunagi „riigi ressursside hulka”. Seega ei saa riik käsutada vabalt rahalisi vahendeid, mis seetõttu ei kujuta endast riigi ressursse.

(126)

Sissejuhatava märkusena tuleks rõhutada, et kuigi mõnda Pearle’i kohtuotsuse kriteeriumi võib subjektiivselt vaadelda teistest kesksemana, ei ole Pearle’i kohtuotsuses „põhikriteeriumi” kui sellist. Kohtuotsuses loetletud tingimused on kumulatiivsed. Sellise tõlgenduse andis ka Esimese Astme Kohus Earl Salvat’ kohtuasjas, kus ta uuris selles asjas vaidlustatud maksutaolist lõivu kõigist Pearle’i kohtuotsuse kriteeriumidest lähtudes (44).

(127)

Enne tasakaalustusfondi rolli uurimist tegi komisjon kindlaks, kas mõni muu Pearle’i kohtuasjas loetletud tingimus on täidetud. Selge on see, et vastupidi Pearle’i kohtuasjale kehtestati vaidlusalused tariifid riigi, mitte majandusharu initsiatiivil. Lisaks olid Pearle’i kohtuasjas meetmest kasusaajad ka ainsad ressurssidesse panustajad, mistõttu ei loodud avalik-õigusliku asutuse sekkumisega eelist, mis oleks kujutanud endast riigile avalduvat lisakoormust. Käesoleva juhtumi puhul ei kanna abisaajad lõivust tulenevat rahalist koormust, mis lasub täielikult elektritarbijatel. Seega ei saa õigustatult tugineda Pearle’i kohtuasjale, olenemata sellest, kas väide tasakaalustusfondi pelga arvepidamise vahendaja rolli kohta on põhjendatud või mitte.

(128)

Tasakaalustusfondiga seoses rõhutab komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tuleks eristada olukordi, kus riik annab abi otse, olukordadest, kus abi annavad riigi määratud või asutatud avalik- või eraõiguslikud asutused (45). Seega ei ole riigiabieeskirjade kohaldamisel määravaks teguriks see, kas tasakaalustusfond on avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus. Asjaolu, et tasakaalustusfond on avalik-õiguslik asutus ei tähenda automaatselt seda, et ELi toimimise lepingu artikkel 107 on kohaldatav; (46) samuti ei välista avalik-õigusliku asutuse sekkumine iseenesest kõnealuse artikli kohaldamist.

(129)

Siiski ei tohiks piirduda vaid tasakaalustusfondi kui avalik-õigusliku asutuse volituste analüüsiga. Pigem tuleks tegeleda üldisema küsimusega ja kindlaks teha, kas riigil on otseselt või mõne muu selleks määratud asutuse kaudu kontroll tariifi rahastamiseks kasutatud vahendite üle. Sedasama tuleks uurida juhul, kui tasakaalustusfond oleks eraõiguslik asutus.

(130)

Euroopa Kohtu hiljutises otsuses kohtuasjas Essent (47) esitatakse selle kohta selged juhised. Kohtuasjas Essent on Madalmaad seadusega kehtestanud elektrihinnale lisatasu. Elektritarbijad maksid lisatasu võrguettevõtjatele, kes omakorda kandsid raha määratud ettevõtjale, SEPile. SEPil ei olnud mingisugust otsustusõigust rahaliste vahendite haldamisel ja ta töötas pädevate asutuste põhjaliku kontrolli all. Euroopa Kohus järeldas, et lisamaksust saadud tulu kujutas endast riigi ressursse, sest elektrihinna lisatasu oli kehtestatud siseriikliku õigusega, mistõttu kujutas see endast maksu ning SEPil ei olnud õigust kasutada maksust saadavat tulu muul otstarbel kui seadusega ettenähtud eesmärkidel; seega jäid rahalised vahendid riigi kontrolli alla ning olid seetõttu kättesaadavad riigi ametiasutustele. Euroopa Kohus otsustas, et sellest piisas kõnealuste rahaliste vahendite käsitamiseks riigi ressurssidena.

(131)

Sarnasus käesoleva juhtumiga on ilmselge. Elektrihinna lisatasu kõnealuste tariifide rahastamiseks kehtestati seadusega, nagu kohtuasja Essent puhulgi. Tasakaalustusfondil on sama roll mis SEPil, kuna see koondab ja haldab maksutaolise lõivu teel saadud tulu ning selle suhtes kehtivad samasugused piirangud, kuna tasakaalustusfond ei saa seda tulu kasutada muul otstarbel kui seadusega ettenähtud eesmärkidel (soodustariifide rahastamine). Riik on võimeline kontrollima ja suunama kõnealuste ressursside kasutamist: tasakaalustusfond täidab oma arvepidamise ülesannet konkreetsete suuniste järgi, mida ta saab elektrienergia- ja gaasiametilt, kes tegutseb oma seadusjärgse pädevuse piires ja/või rakendades siseriiklikke õigusakte. Seetõttu on ressursid, millega tegeleb tasakaalustusfond, pidevalt riigi kontrolli all.

(132)

Käesolev analüüs on kooskõlas komisjoni otsusega Itaalia luhtunud kulude juhtumi kohta, milles komisjon pidas riigi ressurssideks tasakaalustusfondi hallatavaid rahalisi vahendeid, mis tulenevad A6 arvest (48).

(133)

Tasakaalustusfondi hallatavate rahaliste vahendite liigitamist riigi ressurssideks kinnitas Esimese Astme Kohus oma otsusega kohtuasjas Iride (49).

(134)

Itaalia kassatsioonikohus oli juba otsustanud (3. aprilli 2003. aasta kohtuotsus nr 11632/03), et tasakaalustusfond ei ole Itaalia riigist eraldi seisev õigussubjekt ja tasakaalustusfondile laekunud rahalisi vahendeid tuleks käsitada riigi omandina, isegi kui need saadakse eraõiguslikelt üksustelt ja on ette nähtud eraõiguslikele ettevõtjatele. Kohtuasjas Iride esitasid hagejad Iride SpA ja Iride Energia SpA Esimese Astme Kohtule hagi, vaidlustades otsuse, milles komisjon oli liigitanud riigi ressurssideks tasakaalustusfondi hallatavad summad A6 arvel. Hagejate esitatud argumendid olid väga sarnased. Nad vaidlustasid kassatsioonikohtu arutluskäigu, väites, et tasakaalustusfondi roll oli lihtsalt olla arvepidamise vahendaja rahalisi kohustusi omavate eraisikute ja vastavaid summasid saama õigustatud isikute vahel, ning selline roll ei võimaldanud tasakaalustusfondil kasutada hoiustatud rahalisi vahendeid isegi lühiajalise ajavahemiku jooksul. Hagejad väitsid ka, et PreussenElektra kohtuasjast tulenev kohtupraktika oli kohaldatav.

(135)

Pärast rõhutamist, et tal puudus pädevus seada kahtluse alla kassatsioonikohtupoolset Itaalia siseriikliku õiguse tõlgendust, kinnitas Esimese Astme Kohus, et tasakaalustusfondi A6 arvel hoiustatud rahalisi vahendeid tuleb käsitada riigi ressurssidena, sest lisaks sellele, et need kuuluvad riigile, on need ka riigi pideva kontrolli all (50).

(136)

See järeldus oli seotud tasakaalustusfondi A6 arvega, mida kasutati Itaalia elektrienergiasektori luhtunud kulude rahastamiseks. Seda võib siiski loogiliselt laiendada ka A4 komponendile, mille kohaldamise tulemusel saadud tulust rahastatakse vaidlusaluseid tariife. Kassatsioonikohtu otsus tugines tasakaalustusfondi õigussubjektsuse analüüsile ning selle järeldus seoses riigi omandiga kehtib seetõttu kõigi tasakaalustusfondi arvetel hoiustatud summade kohta. Sama kehtib Esimese Astme Kohtu järelduse kohta, et riik saab kontrollida tasakaalustusfondi hallatavaid ressursse. A6 arve ja A4 komponendi vahel ei ole muud erinevust kui kogutud ressursside eesmärk (A6 arve puhul luhtunud kulude katmine ja A4 komponendi puhul soodustariifi rahastamine). Sardiinia abisaajatele üle kantud A4 komponendi kohaldamise tulemusel saadud summad tuleb seetõttu liigitada riigi ressurssideks.

(137)

Lisaks sellele, et vaidlusaluseid tariife rahastatakse riigi ressurssidest, on need ka riigiga seostatavad, kuna meetmete õiguslik alus on sätestatud siseriiklikes õigusaktides ja dekreetides ning elektrienergia- ja gaasiameti otsustes, kes on avalik-õiguslik asutus ja täidab avalikke ülesandeid (51).

(138)

Seoses meetmete mõjuga liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja sellest tulenevale konkurentsi moonutamisele on asjaomased turud (plii, tsink, hõbe, alumiinium ja kloor/naatriumhüdroksiid) vaieldamatult konkurentsile täielikult avatud. Sellest iseenesest piisab tuvastamaks, et tariifid mõjutavad liidusisest kaubandust.

(139)

Komisjon on siiski kaalunud abisaajate ja Itaalia väidet, mille kohaselt ei mõjuta metallitööstuses (väidet ei ole sõnaselgelt esitatud seoses klooriga) kohaldatavad tariifid ei mõjuta kaubandust ega moonuta konkurentsi, kuna liikmesriikide vahel ei ole tegelikke kaubavooge ning on ebatõenäoline, et sellised kaubavood tekivad, ning võttes arvesse asjaomase tööstusharu eripära, ei kahjusta tariifid abisaajate Euroopa Liidu konkurente.

(140)

Komisjoni ja Euroopa Kohtu otsustes ei ole kunagi nõustutud tegelike kaubavoogude puudumisega kui tõendiga selle kohta, et abimeede ei mõjuta ühendusesisest kaubandust. Euroopa Kohus on tegelikult järjekindlalt leidnud, et ettevõtjale antav abi võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi isegi siis, kui abi saav ettevõtja ise ei osale liidusiseses kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võib selle tulemusena omamaine toodang jääda samale tasemele või suureneda, mis omakorda võib vähendada muudest liikmesriikidest pärit ettevõtjate võimalusi eksportida oma tooteid selle liikmesriigi turule (52).

(141)

Peale selle ei ole ELi toodangu vähenemine ja kolmandatest riikidest pärit impordi suurenemine ning liikmesriikidevahelised piiratud kaubavood või nende puudumine ebatavaline: see on tõepoolest tüüpiline nende tööstusharude puhul, mis kogevad struktuurseid raskusi ja/või kus valitseb tihe konkurents. Sellised tööstusharud on eriti tundlikud liikmesriikide võetud meetmete suhtes, millega püütakse parandada omamaiste tööstusharude konkurentsipositsiooni.

(142)

Asjaolu, et tsingi, plii ja hõbeda tootmine Itaalias on võrdlushinna mõjutamiseks liiga tagasihoidlik, on tähtsusetu. Kõnealuste metallide võrdlushinna olemasolu, mida ei mõjuta kergesti ühe liikmesriigi tootmistingimused, ei välista konkurentsi olemasolu selliste ettevõtjate vahel, kes on asutatud EMPs ja müüvad oma tooteid üleilmsel metalliturul. On võimalik, et Sardiinia abisaajatele antav abi ei võimalda neil vähendada oma toodete maailmaturuhinda ning konkurente turult välja tõrjuda, ning et muud Euroopa tootjad võivad jätkata oma tegevust niikaua, kuni suudavad müüa oma toodangut tulusalt maailmaturuhinnaga. Kuid tulu, mida saadi Itaalias tänu subsideeritud elektritariifidele, tugevdab siiski ettevõtja konkurentsipositsiooni üldiselt. Kogutud kapitalireservi võidakse kasutada näiteks konkurentide tõrjumiseks ja turuosa suurendamiseks. Selline põhjendus on veelgi asjakohasem, võttes arvesse asjaolu, et mõned abisaajad kuuluvad hargmaiste ettevõtjate alla (53).

(143)

Vastupidi abisaajate väitele, mille kohaselt on asjaomastes sektorites Itaalias makstud hind võrreldav konkureerivate tootjate makstud keskmise elektrihinnaga Euroopas, ei saa seda pidada tõendiks selle kohta, et Itaalia tariif ei ohusta muude Euroopa tootjate huve. Kohtuasjas C-372/97: Itaalia vs. komisjon tõendati selgelt, et ühepoolsed meetmed, millega püütakse ühtlustada ühe liikmesriigi konkurentsitingimusi muude liikmesriikide tingimustega, mõjutavad kaubandust (ning seetõttu tuleb need liigitada abiks). Lisaks võivad muudes ELi liikmesriikides kehtivad elektritarnelepingud olla seotud riigiabi andmisega ning komisjon on algatanud mitmete kõnealuste meetmete suhtes põhjaliku uurimismenetluse (54). Kuigi Itaalia või Alcoa ei ole seda õigustust sõnaselgelt esitanud, peab komisjon vajalikuks juhtida tähelepanu kohtupraktikas juurdunud põhimõttele, et ebaseadusliku abi olemasolu teatavates liikmesriikides ei õigusta samasuguste meetmete võtmist muus liikmesriigis.

(144)

Igal juhul osutavad abisaajate konkurentidelt saadud kaebused sellele, et vaidlusalused tariifid tekitavad konkurentsiprobleeme ja mõjutavad liidusisest kaubandust.

(145)

Lisaks ei teavitanud Itaalia 2004. aasta tariifidest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon kohustatud teatamata abi korral tõendama meetme tegelikke tagajärgi konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele: „Kui komisjon peaks oma otsuses tõendama juba antud abi tegelikku mõju, siis soodustaks see otseselt liikmesriike, kes rikuvad abi andmisel EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, ning kahjustataks neid, kes teatavad abimeetmetest nende ettevalmistamise etapis” (55).

(146)

Järeldada tuleb, et vaidlusalused elektrienergia soodustariifid parandavad abisaajate konkurentsipositsiooni võrreldes konkureerivate ettevõtjatega ELis. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellistel asjaoludel pidada liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutatuks ja konkurentsi moonutatuks (56).

(147)

Komisjon järeldab, et vaidlustatud 2004. ja 2005. aasta tariifid kujutavad endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses ning on lubatavad üksnes juhul, kui need kuuluvad mõne ELi toimimise lepingus sätestatud erandi reguleerimisalasse. Selline järeldus on kooskõlas järeldusega, milleni jõuti Alcoa asjas, milles käsitleti praktiliselt samasuguseid tariife.

(148)

Olukorrad, mille puhul meede kujutab endast olemasolevat abi, on loetletud ammendavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (57) artiklis 1.

(149)

Kahtluse alla ei seata seda, et kõnealused meetmed ei jõustunud enne Itaalia ühinemist ELiga (kõnealuse määruse artikli 1 punkti b alapunkt i); et neid ei peeta heakskiidetuks, kuna komisjon ei ole suutnud teha otsust menetluse jaoks ettenähtud tähtaja jooksul (artikli 1 punkti b alapunkt iii), ning neid ei saa pidada olemasolevaks abiks aegumistähtaja möödumise tõttu (artikli 1 punkti b alapunkt iv). Need ei muutunud abiks ühisturu arengu tõttu ega ilma et liikmesriik oleks neid muutnud (artikli 1 punkti b alapunkti v esimene lause).

(150)

Eeltoodu põhjal on komisjon arvamusel, et vaidlusalused tariifid kujutavad endast uut abi.

(151)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 peab liikmesriik teatama kõikidest abi määramise või muutmise plaanidest ning ta ei tohi rakendada kavandatud meetmeid enne, kui kõnealuse menetluse tulemusel on tehtud lõplik otsus.

(152)

Kuna Itaalia ei teavitanud 2004. aasta dekreedi artiklist 1, kujutavad 2004. aasta tariifid endast ebaseaduslikku abi.

(153)

Kuid Itaalia teavitas seaduse nr 80/2005 artikli 11 lõikest 12 ning hoidus selle meetme rakendamisest. Seega täitis ta ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud kohustused.

(154)

Erandina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud üldisest riigiabi andmise keelust võib abi pidada siseturuga kokkusobivaks, kui see kuulub mõne aluslepingus loetletud erandi reguleerimisalasse.

(155)

2004. ja 2005. aasta tariifid kujutavad endast tegevusabi. Itaalia väide, et 2005. aasta tariife ei tuleks pidada tegevusabiks, sest need on osa regionaalabi strateegiast ning nende kasutamiseks tuleb võtta tulusa investeeringu kohustus, tuleks tagasi lükata. Isegi kui vastastikuse mõistmise memorandumis on sätestatud, et abisaajad peavad tegema teatavaid investeeringuid, ei kuulu 2005. aasta soodustariifide abikomponent abikõlblike kulude alla ning selle puhul ei ole kindlaks määratud abi suurimat osatähtsust. Mitte miski ei osuta sellele, et meede vastab investeerimisabi kriteeriumidele või et abi on proportsionaalne. Meede on selgelt seotud elektritarbimisega ja selle eesmärk on leevendada elektrienergia hankimise kulusid ehk asjaomaste äriühingute tegevuskulusid. Seega ei saa seda pidada investeerimisabiks.

(156)

Tegevusabi ei ole põhimõtteliselt siseturuga kokkusobiv. Kohtuasjas C-86/89: Itaalia vs. komisjon leidis Euroopa Kohus, et „kõnealust abi, mis anti ilma konkreetsete tingimusteta ning üksnes vastavalt kasutatud kogustele, tuleks käsitada tegevusabina asjaomastele ettevõtjatele ning see mõjutas sellisena ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis on vastuolus ühiste huvidega” (58).

(157)

Esimese Astme Kohus toonitas kohtuasjas T-459/93: Siemens vs. komisjon põhimõtet, et „eespool nimetatud artikli 92 lõike 3 [nüüd ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 3] reguleerimisalasse ei kuulu põhimõtteliselt tegevustoetus, st abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja selliste kulude kandmisest, mida ta oma jooksva majandamise või tavapärase tegevuse raames peaks tavaoludes kandma. […] Asjaomase kohtupraktika kohaselt moonutab selline abi põhimõtteliselt konkurentsi neis sektorites, kus seda makstakse, ilma et see oleks oma olemusest tulenevalt võimeline ühte eespool nimetatud erandite eesmärki saavutama.”

(158)

Siiski on olemas selgelt kindlaks määratud olukorrad, mille puhul võib tegevusabi anda. Keskkonnaalast tegevusabi võidakse eelkõige anda vastavalt keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevatele ühenduse suunistele (59). Samuti võidakse abistatavates piirkondades anda tegevusabi erandkorras regionaalabina. Komisjon on hinnanud, kas vaidlusalused tariifid võivad kuuluda mõnda mainitud kategooriasse.

(159)

Komisjon märgib, et tariifidega ei taotleta keskkonnakaitse eesmärkide täitmist, mistõttu ei saa neid heaks kiita keskkonnaalase abina.

(160)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erandile võib tegevusabi anda erandkorras abikõlblikes toetatavates piirkondades. Sardiinia maakond oli abikõlblik kuni 2006. aasta lõpuni. Komisjon on seetõttu uurinud, kas sel ajal oleks võinud 2004. ja 2005. aasta tariife lubada 1998. aasta regionaalabi suuniste alusel.

(161)

Vastavalt suuniste punktile 4.15 võidakse tegevusabi erandkorras anda, kui i) abi andmine on õigustatud regionaalarengu ja abi olemuse seisukohast ning ii) abi määr on proportsionaalne puudustega, mille leevendamiseks abi antakse. Liikmesriigi ülesanne on tõendada puuduste olemasolu ja hinnata nende olulisust. Suuniste punkti 4.17 kohaselt peab tegevusabi olema ajaliselt piiratud ja pidevalt vähenev.

(162)

Vastavalt suuniste punktile 2 võib „sihtotstarbeline üksikabi ühele ettevõtjale või abi, mis on suunatud ühele tegevusvaldkonnale, mõjutada oluliselt konkurentsi asjaomasel turul ning selle mõju piirkondlikule arengule on tõenäoliselt piiratud. […] Seetõttu antakse kõnealuseid erandeid (üldisest abi andmise keelust) tavaliselt üksnes selliste mitut valdkonda hõlmavate abikavade jaoks, mis on vastavas piirkonnas avatud kõigi asjaomaste sektorite ettevõtjatele.” Elektritariif, mida antakse valikuliselt mõnele üksikule ettevõtjale konkreetses sektoris, ei ole kindlasti kooskõlas regionaalabi eesmärkidega, mille puhul peab olema hõlmatud mitu valdkonda. Kuna puudub absoluutne sihtotstarbelise regionaalabi andmise keeld, on komisjon siiski kaalunud, kas tegemist on erandjuhtudega, mis õigustaksid tariifi andmist.

(163)

Komisjon on eelkõige uurinud Sardiinia elektrituru puudusi, mida on esitanud Itaalia ja abisaajad, et hinnata, kas need võivad endast kujutada piirkondlikku mahajäämust.

(164)

Itaalia elektriturg on üldiselt väga kontsentreeritud, kuigi pisut vähem siiski riigi põhjaosas. Endine monopol ENEL on turgu valitsev ettevõtja kõigis piirkonnis, välja arvatud Sardiinias, kus tal on duopol ettevõtjaga E.ON. ENELil on märkimisväärne turuvõim ning Itaalia konkurentsiamet on leidnud, et ENEL on seda võimu mitmel korral kuritarvitanud. Elektrihinnad Itaalias on üldiselt kõrged peamiselt fossiilkütustel (eelkõige gaasil) põhineva elektritootmise kombinatsiooni, tuumaenergia tootmisvõimsuse puudumise ja ülekoormatud ühenduste tõttu ülejäänud Euroopa võrkudega.

(165)

Sardiinias, mis annab 4,1 % installeeritud netovõimsusest Itaalias, (60) toodetakse elektrit peamiselt fossiilkütuseid (kivisüsi, kütteõli ja rafineeritud tõrv) kasutatavates soojuselektrijaamades. Saarel ei ole maagaasi jaotamise infrastruktuuri.

(166)

Sardiinia kannatab liigse tootmisvõimsuse all eelkõige suurte kuludega turulõigus (õliküttega elektrijaamad), mille on põhjustanud Itaalia valitsuse plaanid koondada saarele Itaalia rasketööstus – plaan, mis ei ole kunagi teoks saanud ja mis põhjustas ENELi üleinvesteeringuid tootmisjaamadesse. Lisaks sellele, et sellised jaamad on struktuuriliselt kulukamad, aeguvad need tehniliselt kiiresti. Vaatluse all oleval ajavahemikul oli Sardiinia elektrienergia eksport Itaalia maismaaossa piiratud võrguühenduse tagasihoidliku võimsuse tõttu, mis võis põhjustada ühenduse ülekoormuse (61).

(167)

Kahele energiaettevõtjale, ENELile ja E.ONile kuulub 95 % elektrienergiatarne turuosast Sardiinias (ligikaudu 58 % E.ONile ja 42 % ENELile). Vastavalt energiasektori uuringule (62) võib konkurentsi seisukohast liigitada Sardiiniat kollektiivse valitseva seisundiga duopoliks. Turukontsentratsioon on suur, kuigi mitte suurim Itaalias (63). Peaaegu kõigi keskmise või tippkoormusega jaamade valitsemise tõttu kehtestavad E.ON ja ENEL hinna enamikuks osaks ööpäevast. Olukord Sardiinias näib siiski vähem kriitiline kui Lõuna-Itaalias, kus ENEL üksi kehtestab hinna kogu ööpäevaks (64).

(168)

Elektri hulgihinnad Itaalias on Euroopa kõrgeimad (65) ja hinnad Sardiinias Itaalia kõrgeimad. 2007. aastal oli riigisisene keskmine hind 70,99 eurot MWh kohta, samas kui Sardiinia maakonna keskmine hind oli 75 eurot MWh kohta, mis oli langenud võrreldes 2006. aastal kehtinud 80 euroga MWh kohta (66). 2008. ja 2009. aastal hakkasid keskmised hinnad Sardiinias uuesti tõusma. 2009. aasta esimesel poolel olid hinnad Sardiinias jätkuvalt riigisisesest keskmisest hinnast kõrgemad (võrreldes riigisisese keskmise hinnaga 60,50 eurot MWh kohta oli hind piirkonnas 106,60 eurot MWh kohta).

(169)

Soodustariifi saajate poolt 2004. ja 2005. aastal makstud hind Sardiinias ulatus kahepoolsete lepingute alusel 60 eurost kuni 65 euroni MWh kohta. Seda hinda ei olnud võimalik võrrelda Itaalia maismaaosas registreeritud hindadega, kuna komisjonil ei olnud selle kohta asjakohaseid andmeid (Itaalia väitel ei olnud tal neid võimalik esitada, vt põhjendus 92 eespool). Sellise üldise hinnasuundumuste analüüsi põhjal, mis võib üldjoontes kajastada hinnasuundumusi kahepoolsetes lepingutes, näib olevat võimalik eeldada, et kõnealusel ajavahemikul maksid energiamahukad ettevõtjad Sardiinias võrreldes Itaalia maismaaosaga kõrgemat hinda.

(170)

Kokkuvõtteks võib öelda, et Sardiinia elektriturul esinevad koos mitmed probleemid, sealhulgas kõrged hinnad, turukontsentratsiooni kõrge tase, turgu valitsevate ettevõtjate turuvõim, liigne tootmisvõimsus suurte kuludega turulõigus, vanade tootmisjaamade suhteline ebatõhusus, juurdepääsu puudumine maagaasi infrastruktuurile ja ebapiisav ühendus. Need probleemid toovad lõpptarbijatele, sealhulgas kõige energiamahukamate tarbijatele tõenäoliselt kaasa kõrgemad elektrihinnad.

(171)

Esmalt tuleb tegeleda küsimusega, kas sellised probleemid kujutavad endast piirkondlikku mahajäämust, st kas neil on arvestatav mõju Sardiinia majanduse arengule. Juhtumis C 34/02 ei nõustunud komisjon, et energiaühenduste puudumine kujutas endast mahajäämust (67). Kuigi vastab tõele, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad kannatavad kõrgete elektrihindade tõttu vähem kui suured, energiamahukad ettevõtjad, ei tähenda siiski üksiku ettevõtja heaolu automaatselt piirkonna heaolu. Komisjon on arvamusel, et Itaalia ei ole piisavalt tõendanud Sardiinia elektrituru olukorrast tulenevaid väidetavat piirkondlikku mahajäämust.

(172)

Isegi kui eeldada piirkondliku mahajäämuse olemasolu, peavad siiski olema täidetud regionaalabi suunistes sätestatud kriteeriumid. Komisjon on seega hinnanud, kas need tingimused on täidetud.

(173)

Abi peab aitama püsivalt kaasa regionaalarengule ning olema proportsionaalne puudustega, mille leevendamiseks seda antakse. Tegevusabi ei saa abistatavates piirkondades lubada ühe tööstusharu raskuste pärast, vaid tuleb tõendada pikaajalist panust piirkondlikku arengusse. Käesoleval juhul on see ebatõenäoline. Isegi kui nõustuda, et teatavate tööstusliku tootmise rajatiste säilitamine saarel aitaks kaasa tööhõivele ja tootmisbaasi püsimisele saarel, ei kestaks selline mõju kaua. Kui kõrged elektrihinnad on Sardiinia struktuuriline probleem, nagu Itaalia väidab, siis kerkiksid energiamahukate ettevõtjate kogetud raskused esile kohe pärast tariifide kaotamist.

(174)

Itaalia ametiasutused esitlevad tariife kui ajutist meedet, mida on plaanitud rakendada kuni käimasolevate elektrienergia tootmise ja ühendustega seotud (GALSI gaasijuhe ja SAPEI merekaabel) infrastruktuuri projektide valmimiseni 2010. aastal (68). Itaalia väitel langeb tänu paremale ühendusele kõnealustelt äriühingutelt küsitav hind. Komisjon on arvamusel, et kuigi uus infrastruktuur võib vähendada või tasandada hinnaerinevusi Sardiinia ja Itaalia maismaaosa vahel, on üsna ebatõenäoline, et sellised projektid aitavad langetada elektrihinda tasemele, mis on väidetavalt vajalik sellise tööstustegevuse tulutoovaks muutmiseks pikaajalises perspektiivis.

(175)

Komisjon märgib, et riigi toetuse olemasolu, mille eesmärk on vähendada suurtarbijate elektrikulusid, ei julgusta elektritarnijaid hindu langetama, et mitte kaotada oma suurimaid tarbijaid, ega väldi nende kulude struktuuri halvenemist. Toetus kaldub pigem suurendama tarnijate stiimulit kasutada oma turuvõimu. Seega isegi kui vastaks tõele see, et ületootmise olukorda arvesse võttes suudaksid energiamahukad ettevõtjad tavaliselt saada konkurentsivõimelise hinna, kui ei oleks elektritarnijate (kelle huvides on Itaalia ja abisaajate sõnul hoida hinnad kõrged) turuvõimu, leiab komisjon, et soodustariif ei ole sellise turuvõimu kärpimiseks asjakohane vahend.

(176)

Soodustariifide saajatele antud toetust ei arvutata nii, et sellega korvataks piirkondlikku erinevust (st Itaalia maismaaosa ja Sardiinia hindade erinevust sama kategooria tarbijate jaoks), vaid pigem püütakse sellega viia Sardiinias kehtivad hinnad vastavusse abisaajate konkurentide makstavate hindadega ELis. Sardiinia abisaajatele kehtestatud hinnad on erakordselt madalad ning kindlasti madalamad kui Itaalia maismaaosas kehtivad hinnad, mis on ELi kõrgemad. Seetõttu ei ole tariifid proportsionaalsed piirkondliku mahajäämusega, mida nendega püütakse leevendada.

(177)

Toetuse summa arvutamiseks valitud meetodi põhjal võib eeldada, et meetmega taotletakse pigem tööstuspoliitika eesmärkide kui piirkondlike eesmärkide saavutamist. Itaalia on tegelikult oma märkustes korduvalt rõhutanud tariifide tööstuspoliitilist mõõdet.

(178)

Tegevuskulude katmiseks antav regionaalabi peab järk-järgult kahanema (vt regionaalabi suuniste punkt 4.17). Kuna 2004. ja 2005. aasta tariifide ajakohastamise mehhanismid on erinevad, siis on neid hinnatud eraldi.

(179)

2004. aasta tariife indekseeritakse kütusehinna muutuste põhjal ning need võivad üksnes suureneda või jääda samaks. Itaalia sõnul tagatakse sellega abi järkjärguline kahanemine. Komisjon on arvamusel, et kahanevuse nõuet võib pidada täidetuks üksnes juhul, kui on tagatud hüvitiste – mis võrduvad abi tegeliku summaga – vähenemine aja jooksul. Tariifi suurenemisest aja jooksul ei piisa, kuna kõrgem tariif võib siiski tähendada suuremat abisummat, kui asjaomasel turul lõppkasutajatelt küsitud summad on vahepeal suurenenud tariifist kiiremini. Itaalia meetod ei anna sellega seoses mingit tagatist (69).

(180)

2005. aasta tariifide puhul on komisjon hinnanud vastavalt seaduse nr 80/2005 artikli 11 lõikega 13 kehtestatud indekseerimismehhanismi, nagu seda on tõlgendanud elektrienergia- ja gaasiamet oma otsuses 217/05 (vt põhjendus 33). Vastavalt elektrienergia- ja gaasiameti sätestatud rakenduseeskirjadele tuleb tariifi suurendada igal aastal protsendi võrra, mis kajastab suundumusi ELi elektrihindades, kuid see kasv ei või ületada 4 %. Itaalia sõnul tagab selline mehhanism järkjärgulise vähenemise.

(181)

Komisjon on seisukohal, et asjaolu, et tariifi nimiväärtus suureneb igal aastal suhteliselt vähe, ei tähenda see siiski seda, et abi netosumma – väljendatuna hüvitiste kaudu – väheneb aja jooksul.

(182)

Kui nõustutakse sellega, et elektribörside hinnasuundumusi võib pidada üldjoontes kahepoolsete lepingute muutusi kajastavaks, nagu Itaalia on väitnud, oleksid 2005. aasta tariifid kahanevad üksnes juhul, kui ELi keskmised netohinnad väheneksid (kuna tariifid ei saa väheneda, vaid üksnes suureneda). Kõigil muudel juhtudel suurendaksid tariifid ettevõtjatele antud eelist (70). Kuna alates 2004. aastast kuni 2007. aastani suurenes ELi keskmine elektrihind järsult (tõustes kiiremini kui 4 % aastas), oleks 2005. aasta tariifide abikomponent aja jooksul suurenenud.

(183)

Itaalia väidab lisaks, et tegelikkuses suurenevad kahepoolsete lepingutega kokku lepitud hinnad vähem kui elektribörside hinnad ning seetõttu on 2005. aasta tariifid faktiliselt kahanevad. Komisjon rõhutab, et analüüsimiseks esitatud indekseerimismeetod põhineb elektribörsi hindade muutustel ning Itaalia ei ole esitanud andmeid kahepoolsete lepingutega kehtestatud hindade muutuste kohta. Seega ei ole Itaalia väide piisavalt tõendatud.

(184)

Komisjoni käsutuses oleva piiratud teabe põhjal võib järeldada vastupidist, st et kahepoolsete lepingutega kehtestatud hinnad tõusid Sardiinias järsult (vt nt Eurallumina väidet, et 2005/2006. aastal maksis ta 80 eurot MWh kohta vabal turul, 2004. aastal aga ainult 65 eurot MWh kohta). Sellises olukorras oleks tariifide rakendamise korral hüvitised aja jooksul kasvanud.

(185)

Seega ei vasta ei 2004. aasta ega 2005. aasta tariifid kahanemise nõudele.

(186)

Komisjon järeldab, et kõnealuseid tariife ei saa pidada kokkusobivaks regionaalabina vastavalt 1998. aasta regionaalabi suunistele. Kuna Sardiinia ei kuulunud pärast 2006. aasta detsembrit enam vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile a abistatavate piirkondade hulka, siis ei ole vaja uurida abi kokkusobivust regionaalabi suunistega aastateks 2007–2013.

(187)

Komisjon asus samasugusele negatiivsele seisukohale 2005. aastal seoses meetmega, mille eesmärk on vähendada Eurallumina energiakulusid Sardiinias. Komisjon leidis, et vaidlusalust meedet, mis seisnes raske kütteõli aktsiisimaksust vabastamises, ei või lubada regionaalabi suuniste alusel (71).

(188)

Itaalia ja asjaomased ettevõtjad on väitnud, et kavadega püütakse leevendada puudusi elektriturgudel, kus ei kehti veel konkurentsivõimelised hinnad. Nad väidavad, et elektrienergia hinnad ohustavad väidetavalt energiamahukate ettevõtjate konkurentsivõimet. Abil on väidetavalt ergutav mõju, kuna selle puudumisel lõpetaksid ettevõtjad oma tegevuse.

(189)

Komisjoni arvates ei ole võimalik nõustuda sellega, et tegevusabi mõnele tööstusettevõtjale on asjakohane lahendus konkurentsi puudumisele kohalikul elektriturul, mis mõjutab kõiki elektritarbijaid.

(190)

Samuti on küsitav, kas abi on asjakohane ja proportsionaalne vahend ettevõtjate ümberasumise ärahoidmiseks väljapoole ELi. Komisjoni otsustamispraktikas ja Euroopa Liidu kohtute praktikas ei ole juhtumeid, kus sellist väidet oleks riigiabi andmise põhjendusena aktsepteeritud. Tootmise tervikliku või osalise ümberpaigutamise otsused langetatakse vastavalt äriühingu äristrateegiale ning komisjon ei ole kunagi pidanud neid turutõrkeks. Komisjonil tekkisid Terni (72) ja Alcoa (73) juhtumi puhul kahtlused samasuguste väidete suhtes, millega seoti abimeetmed eesmärgiga vältida tööstusharu ümberpaigutamist väljapoole ELi.

(191)

Samuti tuleks märkida, et sellise eriorgani nagu konkurentsi, energeetika ja keskkonna kõrgetasemeline töörühma (74) järeldustes, millele on osutatud menetluse käigus, ei väideta, et tuleks anda konkreetset riigiabi, et lahendada kõrgetest energiahindadest tulenev konkurentsivõime probleem, vaid hoopis kaitstakse vajadust vastata täielikult kohaldatavatele riigiabieeskirjadele (75).

(192)

Eeltoodu põhjal leiab komisjon, et vaidlusalused 2004. ja 2005. aasta tariifid ei kuulu ühegi ELi toimimise lepingu artiklis 107 sätestatud erandi reguleerimisalasse. ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 2 sätestatud erandeid ei saa kohaldada, kuna abi ei ole sotsiaalabi, see ei ole ette nähtud loodusõnnetuste või erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks ning seda ei antud Saksamaa jagamisest põhjustatud majandusliku halvemuse korvamiseks. ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis b ja punktis d sätestatud erandeid ei saa samuti kohaldada, sest abi ei ole antud üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks või mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks ega kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks. ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erandiga seoses nähtub eespool põhjendustes 160–187 esitatud analüüsist, et tariifi ei saa heaks kiita abina majandusarengu edendamiseks niisuguses piirkonnas, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus. Tegevusabi ei kuulu põhimõtteliselt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud erandi reguleerimisalasse, nagu on osutatud põhjendustes 155–158, ning komisjonil ei ole olnud võimalik kindlaks teha ühtegi eriolukorda, mis võiks käesoleval juhul sellise abi andmist õigustada.

(193)

Komisjon leiab seega, et 2004. aasta ja 2005. aasta tariifid on siseturuga kokkusobimatud.

(194)

Olles jõudnud sellisele järeldusele, ei pea komisjon uurima uue abi ja sellise vana kokkusobimatu abi võimalikku kumulatiivset mõju, millele on osutatud põhjenduses 31, võttes arvesse otsust kohtuasjas Deggendorf.

(195)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikes 1 on sätestatud, et ebaseadusliku abi puhul, mis ei sobi kokku siseturuga, tuleb taastada tõhus konkurents, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

(196)

Käesoleval juhul tuleb tagasi nõuda üksnes 2004. aasta tariifid (juhtum C 38/B/04), kuna 2005. aasta tariife (juhtum C 13/06) ei ole veel rakendatud.

(197)

Kui abi on antud ilma ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohase eelneva teatamiseta, ei saa abisaaja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt õiguspäraselt eeldada, et toetus on seaduslik (76). Hoolikas ettevõtja peaks olema suuteline kindlaks tegema, kas teatamismenetlust on järgitud ja abi on seaduslik.

(198)

Ebaseaduslikult antud abi saaja võib siiski tugineda erandlikele asjaoludele, mille alusel ta sai õiguspäraselt eeldada, et abi on seaduslik, ning keelduda abi tagasimaksmisest (77).

(199)

2004. aasta tariifide saajad ei ole selle kohta esitanud ühtegi väidet, samuti ei ole komisjon kindlaks määranud erandlikke asjaolusid, mis oleks võinud anda abisaajatele õiguse tugineda õiguspärasele ootusele. Eelkõige ei saanud 1996. aasta Alumixi otsuse põhjal tekkida mingeid ootusi selles suhtes, et tariifid ei kujuta endast riigiabi. Nagu on osutatud 2004. aasta menetluse algatamise otsuses (vt põhjendus 37), ei olnud tariifi puhul, mida kasutati vaidlusaluste 2004. aasta tariifide alusena, tegemist esialgse Alumixi korraga, mille kohta komisjon leidis 1996. aastal, et see ei kujutanud endast riigiabi, vaid oli täielikult uus meede, mida Itaalia ametiasutused olid põhjalikult muutnud (eelkõige selle rahastamismehhanismiga seoses) (78) ja ajaliselt pikendanud. Sellises olukorras oleks hoolikas abisaaja kontrollinud uue meetme seaduslikkust.

(200)

Komisjon leiab, et abi tagasinõudmisega ei rikutaks ühtegi muud Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtet.

(201)

Vastavalt komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (79) V peatükile tuleb koos intressiga tagasi nõuda kõik siseturuga kokkusobimatu abi summad, mida Portovesme, ILA ja Eurallumina 2004. aasta dekreedi artikli 1 alusel said.

(202)

Abi tagasinõudmise eesmärk on taastada abisaajate konkurentsipositsioon, mis neil oli enne siseturuga kokkusobimatu abi andmist, kõrvaldades abiga antud põhjendamatu eelise. Käesoleval juhul võrdub antud eelis soodustariifi ja sellise elektrihinna vahega, mida abisaajad oleksid pidanud maksma turul vaidlusaluste tariifide puudumisel.

(203)

Kõik asjaomased ettevõtjad ostsid tariifide kehtestamise ajal elektrienergiat kahepoolsete lepingute alusel. Riik sekkus lepingus sätestatud hinna subsideerimise teel, makstes hüvitisi. Seetõttu võrdub tagasinõutav summa hüvitistega, mida abisaajad asjaomasel ajavahemikul said (vt põhjendus 30).