10.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 235/42

(1)

27. juunil 2008 esitas Austria eelteate selle kohta, et kavatseb muuta Austria kehtivat rohelise elektri seadust (Ökostromgesetz, edaspidi „ÖSG”), mille komisjon oli 2006. aastal tookordses redaktsioonis heaks kiitnud kui siseturuga kooskõlas oleva abi (2). 4. septembril 2008 esitas Austria ÖSG muudetud teksti, mida käsitleb komisjoni käesolev otsus.

(2)

Komisjon küsis 28. oktoobri 2008. aasta kirjaga lisateavet. Pärast meeldetuletust edastas Austria täiendava teabe 22. detsembril 2008. aastal saadetud kirjas. Pärast Austria esindajatega kohtumist 11. veebruaril 2009 küsis komisjon 19. veebruari 2009. aasta kirjaga täiendavat teavet, mille Austria edastas 17. märtsi 2009. aasta kirjas. Komisjon küsis 8. mai 2009. aasta kirjaga lisateavet, mille Austria esitas 9. ja 19. juuni 2009. aasta kirjades.

(3)

9. juulil 2008 sai komisjon Austria Töötajate Kojalt (Bundesarbeitskammer) ÖSG kohta kaebuse seoses kõnealuses seaduses sätestatud abimeetmega energiamahukatele ettevõtetele.

(4)

22. juulil 2009 võttis komisjon vastu hübriidotsuse, millega lubati kohaldada rohelise elektri tootjatele mõeldud abimeetmeid; komisjon tunnistas need meetmed kokkusobivaks keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suunistega (edaspidi „keskkonnaabi suunised”), (3) kuid otsustas siiski algatada ametliku uurimismenetluse, et hinnata ÖSG-s energiamahukatele ettevõtetele kehtestatud vabastusmehhanismi (4).

(5)

23. juuli 2009. aasta kirjaga teavitas komisjon Austriat sellest otsusest ja nõudis Austrialt kogu teabe esitamist, mis on vajalik meetme hindamiseks.

(6)

Komisjon avaldas oma otsuse Euroopa Liidu Teatajas  (5) ja palus huvitatud isikutel esitada meetme kohta oma märkused.

(7)

19. augusti 2009. aasta kirjaga taotles Austria tähtaja pikendamist, mida komisjon oma 9. septembri 2009. aasta kirjaga ka võimaldas. Austria edastas oma märkused lõpuks 8. oktoobril 2009.

(8)

Vahepeal esitas Austria Töötajate Koda oma 7. oktoobri 2009. aasta kirjas arvamuse energiamahukatele ettevõtetele suunatud abimeetme kohta. See edastati Austriale, et viimane selle kohta omapoolse arvamuse esitaks. Austria esitas oma arvamuse 23. detsembril 2009 ja edastas 23. aprillil 2010 täiendavat teavet.

(9)

Komisjon küsis 21. juuni 2010. aasta ja 19. juuli 2010. aasta kirjades Austrialt lisateavet, mis esitati 13. septembril 2010. 9. juulil 2010 toimus Austria soovil komisjoni ja Austria esindajate kohtumine.

(10)

24. novembri 2010. aasta kirjas rõhutas Austria ÖSG tähtsust Austria jaoks ja palus teha kõnealuses asjas otsuse 2010. aasta detsembri alguseks. Komisjon vastas sellele kirjale 7. detsembril 2010. 9. detsembril 2010 toimus veel üks kohtumine Austria esindajatega.

(11)

30. detsembri 2010. aasta kirjas võttis Austria tagasi menetluse käigus meetme toetuseks esitatud väited ning esitas komisjonile taotluse energiamahukatele ettevõtetele mõeldud vabastusmehhanismi lubamiseks. Komisjon vastas sellele kirjale 25. jaanuaril 2011.

(12)

Komisjon nõustus oma 22. juuli 2009. aasta otsuses ÖSG muudetud tekstiga, välja arvatud selle paragrahviga 22c, milles käsitletakse energiamahukatele ettevõtetele mõeldud vabastusmehhanismi. Seetõttu piirdub kirjeldus kõnealuse mehhanismiga.

(13)

Vastavalt ÖSG 3. osale annab Austria ühele või mitmele ettevõtjale kontsessiooni rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks. Kontsessionäär vastutab eelkõige rohelise elektri ostmise eest tootjatelt kehtestatud hinnaga ja selle rohelise elektri müügi eest elektritarnijatele kehtestatud hinnaga. Elektritarnijad on kohustatud ostma teatava protsentuaalse osa tarnitava elektri kogumahust rohelise elektri korraldusasutuselt; kõnealune protsendimäär vastab rohelise elektri keskmisele osakaalule kogu Austria energiaallikate jaotuses.

(14)

Seni on Austria andnud rohelise elektri korraldusasutuse üleriigilise kontsessiooni ainult Abwicklungsstelle für Ökostrom AG-le (edaspidi OeMAG). OeMAG on eraõiguslik aktsiaselts, mida auditeerib vannutatud audiitor. OeMAGi üle teevad täiendavat järelevalvet Austria majandus- ja tööministeerium ning energiaturgu reguleeriv asutus E-Control GmbH. Energiamahukate ettevõtete abimeetme rakendamiseks vajalikud üksikasjad (nt eeskirjad elektri müügi kohta elektritarnijatele, tarnijate makstav hind ja hind lõpptarbijale) kehtestavad Austria ametivõimud eelnevalt seaduse või määrusega. Osalevate ettevõtjate vahelised vaidlused lahendatakse tavalises kohtus, mitte haldusmenetluse teel.

(15)

OeMAG on aktsiaselts, mille omanikeks on äriühingud, kes tegutsevad ülekandevõrgu käitajatena, pangad ning tööstusettevõtjad. 24,4 % aktsiatest kuulub Verbund-APG-le, äriühingutel VKW Netz AG, TIWAG Netz AG, CISMO GmbH, Oesterreichische Kontrollbank AG (OeKB), Investkreditbank AG ja Smart Technologies on igaühel 12,6 % OeMAG-i aktsiatest. Verbund-APG on Verbund AG (varasemad nimetused: Österreichische Elektrizitätswirtschafts-Aktiengesellschaft, Verbundgesellschaft) sajaprotsendiline tütarettevõtja; Verbund AG aktsiatest kuulub 51 % Austria Vabariigile. VKW Netz AG kuulub Illwerke AG-le, millest omakorda 95,5 % kuulub Vorarlbergi liidumaale. TIWAG-Netz AG kuulub TIWAG AG-le, mis omakorda kuulub sajaprotsendiliselt Tirooli liidumaale; CISMO GmbH omanikud on Oesterreichische Kontrollbank AG ja ülekandevõrgu käitajad ning elektri- ja gaasiettevõtjad; Oesterreichische Kontrollbank AG (OeKB) omanikud on Austria pangad; Investkredit Bank AG on suuremas osas ühistupankade (Volksbanken) omanduses ning Smart Technologies kuulub Siemensile. Seega on avaliku sektori kontrolli all olevate aktsiaomanike käes 49,6 % ja erasektori kontrolli all olevate aktsiaomanike käes 50,4 % OeMAG-i aktsiatest. Komisjonil puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et avaliku sektori kontrolli all olevatel aktsiaomanikel võiks kas või ühiselt olla OeMAG-i üle valitsevat mõju.

(16)

ÖSG § 22c lõikes 1 sätestatud mehhanismi alusel võivad energiamahukad ettevõtted esitada oma elektritarnijale taotluse, et neile ei tarnitaks rohelist elektrit. Selle eeltingimusena peavad energiamahukad ettevõtted tõendama, et

Taotluse alusel võimaldab vabastust Austria energiaturgu reguleeriv asutus Energie-Control GmbH.

(17)

Kui vabastus on antud, siis on elektritarnijatel seadusega keelatud võtta kõnealustelt suurtelt elektritarbijatelt rohelise elektri eest lisatasu.

(18)

ÖSG § 22c lõikes 5 on selle kohta öeldud, et „elektritarnijate ja (suurte elektri)lõpptarbijate vahelised lepingud […] peavad tingimata sisaldama klauslit, et kõnealustele lõpptarbijatele […] ei tarnita rohelist elektrit, mida rohelise elektri korraldusasutus elektritarnijale eraldab […], ega jäeta nende kanda rohelise elektri kulusid. Sellega vastuolus olevad lepingutingimused on tühised” (6).

(19)

Kui energiamahukas ettevõte on ostukohustusest vabastatud, peab ta ÖSG § 22c lõike 2 kohaselt maksma OeMAG-ile hüvitise, mille suuruseks on 0,5 % eelneva kalendriaasta toodangu puhasväärtusest.

(20)

Oma teatises märkis Austria, et vabastusmehhanismi tuleb hinnata üldisest rohelise elektri tootjate abikavast eraldi, sest see hõlmab üksnes energiamahukate ettevõtete ja elektritarnijate vahelist „eraõiguslikku lepingulist suhet”. Austria väitis, et vabastus ei ole riigiabi ning et isegi juhul, kui see oleks riigiabi, oleks see analoogia põhjal kooskõlas keskkonnaabi suuniste 4. peatükiga.

(21)

Ent komisjon jõudis juba menetluse algatamise otsuses järeldusele, et riigiabi olemasolu selgitamiseks ei saa rahastamismehhanismist vabastamist hinnata eraldi rahastamismehhanismist endast. Komisjon on arvamusel, et erand (vabastus) on definitsiooni kohaselt lahutamatult seotud reegliga ja vabastusmehhanism on üldise abikava lahutamatu osa ning seda tuleb seega hinnata riigiabiõigusest lähtuvalt. Peale selle võivad seaduste kohaselt elektritarnijad, kelle klientidest moodustavad vabastusotsuse saanud ettevõtted suure osa, taotleda soodustariifi maksmisest vabastamist, millest nähtub, et selline kord võib OeMAG-ile põhjustada ka otsest rahalist kahju, mis toetab järeldust, et tegemist on riigiabiga (7).

(22)

Komisjon kahtles, kas vabastusmehhanism on riigiabi eeskirjadega kokkusobiv. Seetõttu otsustas komisjon algatada vabastusmehhanismi suhtes ametliku uurimismenetluse.

(23)

Kuna komisjon ei ole lõplikku otsust veel teinud, siis võimaldas Austria vabastusmehhanismi soodustusi (8) ühenduse ajutiste suuniste alusel, kus on ette nähtud võimalus kuni 500 000 euro suuruste toetuste andmiseks ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2010 (9). Komisjon kiitis heaks kava „Ühenduse ajutiste suuniste kohane ühisturuga kokkusobiv piiratud riigiabi (Austria väikesemahuline riigiabi)” (N 47a/2009) (10). Kava võib kohaldada ettevõtjatele, kes ei olnud 1. juulil 2008 raskustes, ja see kehtib kõigis majandusharudes, välja arvatud kalandus ja põllumajandustoodete esmatootmine. Meetmest sai kasu üle 2 000 ettevõtja.

(24)

Nagu eelnevalt eelteatamis- ja teatamismenetluses väljendatud, väidab Austria endiselt, et energiamahukate ettevõtete abimeede ei kujuta endast riigiabi, sest see ei hõlma riigi ressursse ega ole valikuline.

(25)

Isegi juhul, kui vabastusmehhanismi puhul oleks tegemist riigiabiga, võib seda analoogia põhjal keskkonnaabi suuniste 4. peatükiga, komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008 (EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus)) (11) (edaspidi „üldine grupierandi määrus”) artikliga 25 ja nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik) (12) (edaspidi „energiamaksudirektiiv”) artikliga 17 lugeda siseturuga kokkusobivaks.

(26)

Seoses riigi ressurssidega esindab Austria vaatepunkti, et ÖSG on analoogne Saksamaa taastuvenergiaseadusega (EEG), mis Austria arvates riigi ressursse ei koorma. Austria osutab siinjuures Euroopa Kohtu otsusele PreussenElektra kohtuasjas (13).

(27)

Austria arvates on ÖSG-s ja EEG-s sätestatud vabastusmehhanismidel järgmised ühised jooned:

(28)

Komisjon selgitas menetluse algatamise otsuse punktides 42–48, miks ja mille poolest on hindamisel olev meede võrreldav meetmega, mille kohta langetas Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas Essent  (14). Austria vaidles sellele järeldusele vastu järgmistel põhjustel:

(29)

Austria väidab, et energiamahukatele ettevõtetele suunatud vabastus ei kujuta endast riigiabi, sest see ei ole valikuline.

(30)

Austria tuletab meelde, et energiamahukad ettevõtted vabastatakse rohelise elektri tootjate toetuse rahastamisest ainult osaliselt. Neil tuleb maksta otse OeMAG-ile hüvitis, mille suuruseks on 0,5 % nende toodangu puhasväärtusest, ning seega aitavad nad ikkagi rohelise elektri tootmise toetust rahastada.

(31)

Kohtuasjale Adria-Wien Pipeline  (19) tuginedes väidab Austria, et de jure ei piirdu meede ainult teatavate majandussektoritega ega ole de facto valikuline. Isegi prima facie valikulisuse olemasolul on see igal juhul süsteemi toimimisloogikast tulenevalt õigustatud.

(32)

De jure valikulisus: ÖSG-s ei ole ette nähtud, et abikõlblikud on ainult teatavad majandusharud või teatava suurusega ettevõtjad, samuti pole sätestatud muid valikulisi kriteeriume. Austria kaitseb oma arvamust väitega, et kohtulahendid ei viita sellele, et ainuüksi toodangu teatava puhasväärtuse kindlaksmääramine annaks alust nimetada meedet valikuliseks, mis on riigiabi oluline tunnus. Lisaks osutab Austria sellele, et meetme puhul ei ole kehtestatud piiranguid majandusharude või ettevõtja suuruse osas ega ka muid valikulisi kriteeriume, ning rõhutab, et meede hõlmab ajaliselt piiratud korra alusel 19 majandusharu ja umbes 2 300 ettevõtjat. Seega ei ole meede de jure valikuline.

(33)

De facto valikulisus: Austria arvates tõendavad vabastusmehhanismi kasutavate majandusharude ja ettevõtjate suur arv ning asjaolu, et meetme puhul ei ole ette nähtud piiranguid majandusharude või ettevõtja suuruse osas ega ka muid valikulisi kriteeriume, et tegemist on de facto üldise meetmega. Seda seisukohta toetab ka kohtuasi Adria-Wien Pipeline. Austria märgib, et Euroopa Kohus uuris kõnealuses kohtuasjas energialõivude osalist tagastamist, mida võimaldati ettevõtjatele, kelle energialõivud moodustasid üle 0,35 % nende toodangu puhasväärtusest. Kohus märkis järgmist:„… siseriiklikud meetmed, mis näevad ette maagaasi ja elektri energialõivude osalist tagastamist, ei kujuta endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 92… (praegu ELi toimimise lepingu artikkel 107) tähenduses, kui neid kohaldatakse kõigile riigis tegutsevatele ettevõtjatele olenemata tegevusalast (20).”

(34)

Õigustatus süsteemi toimimisloogikast tulenevalt: refinantseerimis- ja vabastusmehhanismi kohta mainib Austria, et rahastamispoole diferentseerimine on korraldatud analoogselt muude maksudest ja lõivudest rahastatavate süsteemidega. Kuna diferentseerimisel võetakse arvesse ettevõtete elujõulisust, vastab see süsteemi toimimisloogikale ning seetõttu ei ole tegemist riigiabiga. Austria arvates toetas ka komisjon kahes varasemas riigiabi käsitlevas otsuses sellist seisukohta (21).

(35)

Lisaks viitab Austria sellele, et vabastusmehhanism ei vähenda ÖSG abil saavutatavat kasu keskkonnale, sest rohelise elektri tootmise toetusmahtu ei alandata. Ainult teatavate ettevõtete keskkonnakulude vähendamise abil on võimalik luua rohelise elektri jätkusuutlik rahastamismehhanism, mis on vajalik taastuvate energiaallikate toetamise tagamiseks.

(36)

Seoses kokkusobivusega toob Austria esile analoogia vabastusmehhanismi ja keskkonnaabi suuniste 4. peatüki vahel.

(37)

Keskkonnaabi suuniste 4. peatükk (punktid 151–159) sisaldab eeskirju riigiabi kohta, mida antakse keskkonnamaksude vähendamise või nendest vabastamise vormis. Ette on nähtud kahte liiki hindamine: ühenduse õiguses reguleeritud keskkonnamaksude korral loetakse maksude vähendamise või nendest vabastamise vormis antav abi siseturuga kokkusobivaks, kui abisaajad maksavad vähemalt energiamaksudirektiivis sätestatud ühenduse miinimummäära (22). Kui meetmega nähakse ühenduse õiguses reguleeritud keskkonnamaksude korral ette maksuvähendusi ja -vabastusi, mis langetavad maksumäära allapoole nimetatud miinimummäära, või nähakse ette maksuvähendusi ja -vabastusi ühenduse õiguses reguleerimata keskkonnamaksude korral, peavad liikmesriigid edastama üksikasjalikud andmed asjaomase meetme vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta.

(38)

Seoses sellega teeb Austria ettepaneku kohaldada analoogia põhjal keskkonnaabi suuniste 4. peatükki, mis käsitleb keskkonnamaksude vähendamise või nendest vabastamise vormis rakendatavaid meetmeid. Vastavalt Austria põhjendustele saab meedet hinnata eelkõige analoogia põhjal ühenduse õiguses reguleeritud keskkonnamakse käsitlevate sätetega. Sellest õiguslikust alusest lähtudes võib vabastusmehhanismi lugeda siseturuga kokkusobivaks, kui asjaomased ettevõtjad maksavad ka edaspidi energiamaksudirektiivis sätestatud miinimummäära, st 0,5 eurot/MWh, mis antud juhul ongi nii. Sellest tuleneb, et täiendavat vabastust soodustariifisüsteemist, mis seisneb osalises vabastamises selle rahastamise maksetest, võib pidada siseturuga kokkusobivaks, sest rohelise elektri tootmise toetuse rahastamiseks makstav ülejäänud summa kujutab endast ikkagi täiendust energiamaksu miinimummäärale.

(39)

Austria arvates aitab vabastusmehhanism vähemalt kaudselt keskkonnakaitse taset tõsta. Seoses sellega on vabastusmehhanism vajalik, et võimaldada kokkuvõttes suurendada elektritarbijate poolt rohelise elektri eest makstavat kogusummat.

(40)

Austria kaitseb seda väidet, võrreldes keskkonnaabi suuniste punkti 152 ja üldise grupierandi määruse (23) artikli 25 sõnastusi. Olles võrrelnud üldise grupierandi määruse sõnastusi eri keeltes, jõuab Austria järeldusele, et määruse artikkel 25 on tähenduselt laiem kui keskkonnaabi suuniste punkt 152: kui suuniste punkti 152 kohaselt on keskkonnamaksu vähendamise eeltingimuseks, et energiamaks oleks täielikult ühenduse õiguses reguleeritud, siis üldise grupierandi määruse artiklist 25 võib järeldada, et keskkonnamaksude vähendamine (nt elektrilõivu vähendamine vastavalt energiamaksudirektiivile) on lubatud juba juhul, kui on täidetud energiamaksudirektiivi (direktiiv 2003/96/EÜ) nõuded. Seepärast tuleb järeldada, et energiamaksudirektiivis sätestatud maksuvabastuste eeskirjad sisalduvad energiamahukate ettevõtete vabastusmehhanismis. Seega on energiamaksudirektiivi loogika, hinnangud ja sätted ning energiamaksudirektiivile viitavad eeskirjad, nagu üldise grupierandi määruse artikkel 25 kohaldatavad ettepandud vabastusmehhanismile. Nii vabastusmehhanism kui ka Austria elektritarbimistasude süsteem vastavad seega energiamaksudirektiivis sätestatud eeltingimustele ja on seetõttu üldise grupierandi määruse artikli 25 kohaselt õigustatud või analoogia põhjal üldise grupierandi määruse artikliga 25 siseturuga kokkusobivad (24).

(41)

Seoses sellega tuletab Austria meelde, et liikmesriigid tegid keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kohta selle koostamise käigus kriitilisi märkusi. Lisaks viitab Austria 7. detsembri 2006. aasta dokumendile Joint paper on the revision of the Community guidelines on State aid for environmental protection and Energy Tax Directive  (25) (ühisdokument keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste ja energiamaksudirektiivi läbivaatamise kohta). Kõnealuses ühisdokumendis on selgitatud, et liikmesriigid vajavad asjakohase diferentseerimise jaoks paindlikkust. Keskkonnamaksude ja -lõivude olemuse ja toimimisloogika juurde kuuluvad ka vabastused või diferentseeritud määrad. Liikmesriigid on seega välja astunud keskkonnaabi suuniste ja üldise grupierandi määruse laia tõlgendusvõimaluse eest.

(42)

Lõpuks kirjeldab Austria üksikasjalikult, et teistes liikmesriikides kehtivad analoogsed süsteemid, ning rõhutab, et ÖSG on suurel määral võrreldav Saksamaa taastuvenergiaseadusega (EEG). Kuna Austria energiamahukad ettevõtted konkureerivad teiste liikmesriikide (nt Saksamaa) ja kolmandate riikide ettevõtetega, on vabastusmehhanism ülimalt oluline, et vältida ebasoodsat olukorda rahvusvahelises konkurentsis.

(43)

Pärast ametliku uurimismenetluse algatamist edastas oma märkused Austria Töötajate Koda. Austria Töötajate Koda, millel on 3,2 miljonit liiget, on seisukohal, et ÖSG rahastamissüsteem hõlmab riigiabi. Ta ei jaga ka Austria arvamust, et suurte elektritarbijate vabastusmehhanism on riigiabi eeskirjadega kokkusobiv. Austria Töötajate Koda rõhutab, et mehhanism põhjustab lisakoormust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) ja kodumajapidamistele, kes on kohustatud kandma rohelise elektriga seotud lisakulusid, olemata ise põhitarbijad. See olukord tekitab VKEsid kahjustavaid konkurentsimoonutusi.

(44)

Austria Töötajate Koda osutab oma arvamuses komisjoni 4. juuli 2006. aasta otsusele, (26) milles komisjon juba hindas soodustariifid riigiabiks. Kuna soodustariifide õigusraamistik ei ole sellest ajast saadik muutunud, kujutab ÖSG 2008. aasta redaktsioonis ettenähtud toetussüsteem endast endiselt riigiabi. Seetõttu küsib Austria Töötajate Koda, kuidas on võimalik, et Austria arvamus erineb nüüd ÖSG varasema redaktsiooni teatises väljendatud arvamusest.

(45)

Koda ei jaga Austria seisukohta, et suurtarbijate vabastamist ostukohustusest, nagu see on ÖSG-s ette nähtud, tuleks lugeda võrreldavaks piirtaseme seadmisega energiamaksudele. Viidates komisjoni varasemale otsusele energiamaksudele piirtaseme seadmise lubamise kohta, taotleb Austria nüüd ka elektri suurtarbijate vabastusmehhanismi lubamist, mis on vastuvõetamatu. Austria Töötajate Koda on arvamusel, et selline analoogia on lubamatu.

(46)

Energiamaksudele piirtaseme seadmine kujutab endast maksuabi, mille abil tahetakse vähemalt kaudselt keskkonnakaitset edendada, ent energiamahukate ettevõtete vabastamist ostukohustusest ei saa keskkonnakaitse suunistega kokkusobivaks pidada, sest sellel puudub keskkonnapoliitiline eesmärk.

(47)

Kuivõrd ÖSG näeb eelkõige ette suurtarbijate vabastamise sellisest ostukohustusest, ei saa seda vaadelda keskkonnamaksuvabastuse või -vähendusena keskkonnaabi suuniste 4. peatüki tähenduses.

(48)

Isegi juhul, kui 4. peatükki saaks analoogia põhjal kohaldada, ei oleks vabastusmehhanism järgmistel põhjustel asjakohaste sätetega kokkusobiv: meetme kehtivus ei ole piiratud kümne aastaga; peale selle saab asjakohaste majandusharude (nt paberi-, terasetööstus) tootmiskulude võimalikku kasvu üle kanda ostjatele, sest hinnaelastsus on praeguses turuolukorras piisavalt suur. Seega ei vasta vabastusmehhanism keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunkti c eeltingimusele.

(49)

Vabastus ei ole lisaks ka proportsionaalne, sest energiamahukad tarbijad ei ole kohustatud rohelist elektrit ostma, mistõttu aeglustuks alternatiivenergia hindade lähenemine turuhindadele. Peale selle peaksid VKEd ja kodumajapidamised üksi kandma rohelise elektri tootmise lisakulusid, kuigi nad tarbivad vähe elektrienergiat. Seega ei ole täidetud ka keskkonnaabi suuniste punkti 159 alapunkti a eeltingimus.

(50)

Puuduvad igasugused kokkulepped keskkonnaabi suuniste punkti 159 alapunkti c tähenduses, millega asjaomased energia suurtarbijad kohustuksid saavutama ÖSG-s seatud eesmärke. Lõpuks ei aita suurtarbijatele mõeldud vabastusmehhanism neid energiatõhususe või keskkonnasäästliku energiakasutuse poole suunata, vaid jätaks nad vastupidiselt just nimelt kõrvale igasugusest osalusest ka kogu ELi hõlmavate keskkonnaeesmärkide saavutamisel.

(51)

Austria Töötajate Koja arvates kujutab kõnealune ÖSG § 22 endast seega sui generis tegevusabi, millele ei saa kohaldada keskkonnaabi suuniseid, sest see ei too keskkonnale mingit kasu. Et abi ei ole ajaliselt piiratud ega aja jooksul kahanev ja põhjustaks ajapikku eelkõige VKEsid kahjustavaid konkurentsimoonutusi, ei tuleks seda Austria Töötajate Koja arvates lubada.

(52)

Komisjon uuris teatatud meedet ELi toimimise lepingu artikli 107 ja sellele järgnevate artiklite ning Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 61 ja sellele järgnevate artiklite alusel (27).

(53)

Kõigepealt märgib komisjon, et teatatud seadus hõlmab kahte eraldi meedet, millest kummagi suhtes algatati komisjoni 22. juuli 2009. aasta otsusega riigiabiõigusest lähtuv uurimine (28). Esiteks nähakse ÖSG-s ette soodustariifide vormis abi rohelise elektri tootjatele. Teiseks sisaldab ÖSG klauslit, mille kohaselt võidakse energiamahukad ettevõtted teatavatel tingimustel (osaliselt) soodustariifi maksmise kohustusest vabastada. Oma 22. juuli 2009. aasta otsuses lubas komisjon kohaldada rohelise elektri tootjatele mõeldud soodustariife kui siseturuga kokkusobivat abi, kuid väljendas samas kahtlust vabastusmehhanismi kokkusobivuse kohta riigiabi eeskirjadega, mistõttu ta algatas ÖSG selle osa suhtes ametliku uurimismenetluse. Oma 22. juuli 2009. aasta otsuses lubas komisjon küll toetada rohelise elektri tootjaid, lugedes seda siseturuga kokkusobivaks riigiabiks, kuid ei võtnud lõplikku seisukohta küsimuses, kas energiamahukate ettevõtete ostukohustusest vabastamine kujutab endast riigiabi, ning kui see nii on, siis kas vabastusmehhanism on riigiabi eeskirjadega kooskõlas. Neid küsimusi käsitles käesolevale otsusele eelnenud ametlik uurimismenetlus. Nagu allpool selgitatud, on OeMAG-i kaudu rohelise elektri tootjatele jaotatavate vahendite 22. juuli 2009. aasta otsuses riigi ressurssideks liigitamine siiski oluline, selgitamaks välja, kas riigi ressurssidega on tegemist ka mehhanismi korral, mis vabastab energiamahukad ettevõtted panuse lisamisest nendesse vahenditesse.

(54)

Meede kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui 1) abisaajale antakse meetme abil teatav eelis, 2) meedet rahastatakse riigi poolt või riigi ressurssidest, 3) meetmega soodustatakse vaid teatavaid ettevõtjaid või majandusharusid ning 4) meede võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada või ähvardada moonutada konkurentsi siseturul.

(55)

Kui võimalik eelis tuleneb teatavast reguleerivast lõivust osalisest või täielikust vabastamisest, tuleb üheselt välja selgitada, kas mõni seadusega sätestatud süsteemi raames kohaldatav riiklik meede seab teatavad ettevõtjad või tootmisharud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses eelisseisundisse võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on kõnesoleva meetme seisukohalt de jure ja de facto samaväärses olukorras (29).

(56)

Käesoleval juhul tuleks kõnealuse meetme abil saada elektritarbijatelt tulu, et rahastada rohelise elektri tootmist. Energiamahukad ettevõtted on de facto ja de jure kõigi teiste elektritarbijatega võrdses seisundis, sest kõik nad tarbivad elektrit ja ostavad tarbitava elektrit elektritarnijatelt, kes omakorda on kohustatud ostma kindlas mahus rohelist elektrit seaduse või määrusega kehtestatud hinnaga („siirdehind”). Kui vabastusmehhanism puudub, maksavad energiamahukad ettevõtted elektritarnijatele kinni rohelise elektri lisakulud, mis kajastub nende elektriarvel. Sealjuures kannavad elektritarnijad edasi lisakulud, mis tulenevad nende kohustusest osta rohelise elektri korraldusasutuselt rohelist elektrit. Samas teistel elektritarbijatel, kes on faktiliselt ja juriidiliselt samaväärses olukorras, sest nad kõik ostavad elektrit, see võimalus puudub. Seega seab vabastusmehhanism energiamahukad ettevõtted eelisseisundisse võrreldes kõigi teiste elektritarbijatega.

(57)

E-Control GmbH poolt võimaldatava vabastuse alusel on aga energiamahukatel ettevõtetel õigus rohelise elektri tarnetest loobuda ja elektritarnijatel on seadusega keelatud kanda vabastatud ettevõtetele üle kulusid, mis neil tekivad oma kohustuse tõttu osta rohelise elektri korraldusasutuselt rohelist elektrit. Selle asemel maksavad energiamahukad ettevõtted rohelise elektri korraldusasutusele 0,5 % oma toodangu puhasväärtusest.

(58)

Seetõttu põhjustab vabastusmehhanism olukorra, kus energiamahukate ettevõtete panusele rohelise elektri korraldusasutuse tuludesse on alates teatavast suurusest seatud ülempiir. Järelikult on nad õigusaktide kohaselt vabastatud lõivust, mida nad tavapärastes turutingimustes oleksid pidanud maksma. Sellest järeldub, et ettevõtetel, kes saavad vabastusmehhanismi kasutada, on eelis.

(59)

Austria andmete kohaselt võib lõivuvähendus ulatuda kokku 44 miljoni euroni aastas (30). Meede kujutab endast seega eelist kõnealustele energiamahukatele ettevõtetele.

(60)

Selle kohta esitas Austria kahesuguseid väiteid. Esiteks ei saa OeMAG-i kontrolli all olevaid vahendeid omistada riigile. Teiseks – juhul, kui OeMAG-i kontrolli all olevad vahendid siiski riigile omistatakse – ei tähenda vabastusmehhanismist tingitud OeMAG-i tulude vähenemine riigi tulude vähenemist, sest allpool OeMAG-i tasandit (st energiamahukate ettevõtete ja elektritarnijate tasandil) puudub riigil igasugune osalus.

(61)

Komisjon märgib, et energiamahukate ettevõtete vabastusmehhanism vähendab rohelise elektri korraldusasutuse (OeMAG-i) tulusid, sest elektritarnijad ei pea ostma rohelist elektrit energiamahukatele ettevõtetele, kellele on antud vabastus, ning energiamahukate ettevõtete otsemaksed OeMAG-ile kujunevad väiksemaks kui need summad, mille OeMAG oleks saanud, kui energiamahukatele ettevõtetele ei oleks vabastust võimaldatud.

(62)

Seetõttu peab komisjon kindlaks tegema, kas rohelise elektri korraldusasutuse (OeMAG-i) kontrolli all olevad vahendid kujutavad endast ÖSG alusel riigi ressursse. Kui see nii on, põhjustaks hindamisel olev meede riigi tulude vähenemise ja oleks seega riigi ressurssidest rahastatav.

(63)

Kohtuasjas Essent  (32) andis riik Hollandi elektritootjate omanduses olevale ettevõttele SEP ülesande osutada avalikkuse huvides majanduslikku teenust, nimelt koguda elektrivõrgu kasutajatele kehtivaid lõive. Õigusnormide kohaselt sai SEP lõivust laekuvaid tulusid kasutada ainult seadusega kindlaks määratud otstarbel, st elektriettevõtjatele elektrituru liberaliseerimise käigus tekkinud luhtunud kulude hüvitamiseks.

(64)

Euroopa Kohtu otsuse kohaselt kujutavad SEP-i kogutud lõivud endast riigi ressursse, sest täidetud on järgmised tingimused:

(65)

Otsuses toodi selgelt välja, et PreussenElektra juhtum ei ole samaväärne, sest Saksa õigusraamistikus, mida Euroopa Kohus hindas, „… ei olnud ettevõtjad riigi poolt volitatud riigi ressursse haldama, vaid neile oli kehtestatud ostukohustus, mida nad pidid täitma oma rahalistest vahenditest (33).” Järelikult, nagu komisjon oma 22. juuli 2009. aasta otsuses märkis, on antud juhul OeMAG Austria riigi poolt loodud ja tegevusloaga varustatud ning riigilt sai OeMAG põhikirja alusel ka ülesande hallata rohelise elektri toetamiseks mõeldud vahendeid. Sellest järeldas komisjon, et OeMAG-i eraõiguslik olemus ei ole piisav väitmaks, et meede ei kujuta endast riigiabi. Eelkõige tegi komisjon kindlaks, et teatatud meede ei ole võrreldav PreussenElektra süsteemiga. Kui PreussenElektra õigusraamistik reguleerib ainult eraettevõtjate vahelisi ärisuhteid ilma vahendava üksuse sekkumiseta, siis Austria rohelise elektri seadus annab OeMAG-ile ülesande koguda ja jaotada rohelise elektri tootmise toetamiseks mõeldud vahendeid.

(66)

Lisaks sellele eristab Euroopa Kohus juhtumit kohtuasjadest Pearle ja PreussenElektra. Kohtuasjas Pearle ei olnud kutseorganisatsiooni kogutud vahendite kasutamine ametivõimude poolt kindlaks määratud, vaid tegemist oli eraviisilise reklaamikampaaniaga. Kohtuasjas PreussenElektra kasutasid eraettevõtjatest elektritarnijad, kellele kehtis rohelise elektri kehtestatud hinnaga ostmise kohustus, oma vahendeid, mitte aga riigi jaoks kogutud lõivutulusid (punktid 72–74).

(67)

Seetõttu peab komisjon kontrollima, kas käesoleval juhul sai OeMAG sarnaselt SEP-iga riigilt ülesande koguda ja hallata lõivu või kasutas OeMAG analoogiliselt PreussenElektraga oma vahendeid (34).

(68)

Lõivu olemasolu. Kõigepealt peab komisjon kindlaks tegema, kas OeMAG-i kogutavad vahendid kujutavad endast lõivu. Selle kohta märgib komisjon, et ÖSG § 10 ja § 19 kohustavad elektritarnijaid ostma teatava koguse rohelist elektrit turuhinnast kõrgema hinnaga, nn siirdehinnaga. ÖSG § 22b kohaselt kehtestab siirdehinna taseme igal aastal Austria majandus- ja tööminister; standardväärtused on sätestatud ÖSG §-s 22b. Seetõttu kujutab elektri turuhinna ja ametivõimude välja antud aktiga sätestatud siirdehinna vahe endast elektrilõivu. Käesoleval juhul ei maksta seda summat teistele tavapärase majandustegevusega tegelevatele turuosalistele nagu PreussenElektra juhtumil, mille korral Euroopa Kohus eeldas, et tegemist ei ole riigi ressurssidega. Selle asemel makstakse summa käesoleval juhul asutusele, kellele on spetsiaalselt antud ülesanne neid vahendeid eranditult ainult avalikes huvides koguda ja jaotada.

(69)

Lõivu kogumiseks ja haldamiseks eraõigusliku asutuse nimetamine. ÖSG-s nähakse ette, et seda lõivu ei kogu mitte riik, vaid õigussubjekt, kellele on antud kontsessioon rohelise elektri korraldusasutusena tegutsemiseks. Käesoleval ajal on OeMAG kontsessionäärina rohelise elektri korraldusasutuseks kogu Austria territooriumil. Selle kontsessiooniga on OeMAG-ile antud ülesanne osutada avalikkuse huvides majanduslikku teenust – koguda kõigilt elektritarnijatelt siirdehinna vormis lõivu.

(70)

Elektritarnijad võivad üldjuhul lõivu tasumise vabalt elektritarbijatele üle kanda ja majanduslikel põhjustel võib eeldada, et nad seda tavaliselt ka teevad. Ent ÖSG keelab neil lõivu tasumist üle kanda energiamahukatele ettevõtetele, mis on ÖSG § 22c kohaselt rohelise elektri ostukohustusest vabastatud.

(71)

Sellest järeldab komisjon, et OeMAG-ile on riigi poolt antud ülesanne osutada avalikkuse huvides majanduslikku teenust – koguda ja hallata lõivu.

(72)

Vahendite kasutamine seadusega kehtestatud otstarbel ja vahendite kontrollimine. Komisjon märgib, et ÖSG § 23 kohaselt peab OeMAG haldama siirdehinnast saadud tulu spetsiaalselt selleks ette nähtud pangakontol. Sellele kontole laekunud vahendeid tohib kasutada üksnes rohelise elektri ostmiseks. OeMAG peab Austria majandus- ja tööministrile ning Austria riigikontrollile võimaldama igal ajal juurdepääsu kõigile kontot käsitlevatele dokumentidele. Lisaks on Austria riigikontrollil ÖSG § 15 järgi kohustus teha OeMAG-is selle omandistruktuurist olenemata järelkontrolli.

(73)

Komisjon järeldab sellest, et OeMAG peab vahendeid kasutama seadusega ette nähtud otstarbel ning et riik kontrollib vahendite kasutamist rangelt.

(74)

Seetõttu jõuab komisjon lõppjäreldusele, et – kooskõlas kohtuotsustega asjades Essent ja Steinike – kujutavad OeMAG-i kogutavad ja hallatavad vahendid endast riigi ressursse.

(75)

Austria esitas arvukalt väiteid, et näidata, miks on OeMAG-i olukord võrreldav PreussenElektra, mitte aga Essentiga. Alljärgnevatest põhjendustest selgub, et lähemal uurimisel ei osutu need väited paikapidavaks.

(76)

Esmalt märgib komisjon, et Austria on võrrelnud oma rohelise elektri seadust Saksamaa varasema ja praeguse taastuvenergiaseadusega ning maininud Euroopa Kohtu 13. märtsi 2001. aasta otsust PreussenElektra asjas (35). See võrdlus ei ole aga käesoleval juhul asjakohane. Käesoleva otsuse tegemisel hindab komisjon ainult ettepandud meedet ega anna hinnangut ei Saksamaa ega muudele võrreldavatele õigusaktidele, sest iga juhtumit tuleb hinnata selle enda asjaoludest lähtudes. Igal juhul tuleb esitatud väiteid vaadeldes tunnistada, et Austria seadus erineb oluliselt Saksamaa seadusest, mida PreussenElektra asja uurimisel hinnati. PreussenElektra otsuses sedastas Euroopa Kohus, et riigi ressursse saavad sisaldada ainult eelised, mida annab riik või riigi poolt nimetatud või asutatud eraõiguslik organ. Seejärel märkis kohus, et eraettevõtjatest elektritarnijate kohustus elektrit osta ei põhjusta riigi ressursside otsest ega kaudset üleandmist. Teatatud õigusraamistik ei ole seega identne raamistikuga, mida hinnati PreussenElektra otsuses. Nagu on selgitatud 22. juuli 2009. aasta otsuses, tegi komisjon kindlaks, et Austria süsteem sisaldab vahendeid, mida tuleb pidada riigi omadeks. Eelkõige selgitas komisjon välja, et Austria süsteem erineb Saksa süsteemist selle poolest, et selles nähakse ette riigi poolt nimetatud vahendusasutuse (nt OeMAG) olemasolu ning et riik jälgib ja kontrollib selle asutuse hallatavate vahendite kogumist ja jaotamist. Peale selle tegi komisjon kindlaks, et Austria süsteem võib võimaldada ka riigi otsemakseid OeMAG-ile.

(77)

Saksamaa taastuvenergiaseaduse kohta tuleb märkida, et see ei ole käesoleva teatise käsitlusalaks ning et komisjon ei ole seda meedet seni veel hinnanud ja ei lasku seega üksikasjadesse võimaliku analoogia osas rohelise elektri seaduse ja praeguse taastuvenergiaseaduse vahel.

(78)

Austria väidab lisaks, et OeMAG on eraõiguslik äriühing, mitte avalik-õiguslik organ nagu need organid, mille kohta tehti otsused kohtuasjades Air France ja Salvat Père. Austria ametivõimud saavad OeMAG-i kontrollida ainult kontode järelkontrolli ja kontsessiooni lõpetamise teel.

(79)

Komisjon märgib selle kohta, viidates kohtuasjale Essent, et ei ole oluline, kas riik volitab lõivutulude kogujaks ja haldajaks eraõigusliku või avalik-õigusliku asutuse. Euroopa Kohtu selgitustest ei ilmne, kas SEP oli riigi või eraomandis, järelikult on see hindamisel ebaoluline. See on kooskõlas kohtujurist Mengozzi ettepaneku punktiga 106 kohtuasjas Essent ja Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas Steinike  (36).

(80)

Asjaolu, et OeMAG on eraomanike kontrolli all olev ettevõte, ei välista seega riigi ressursside olemasolu. Otsustav küsimus seisneb hoopis selles, kas OeMAG on riigi poolt määratud lõivu koguma ja haldama.

(81)

Lisaks väidab Austria, et riigieelarvest ei kaeta OeMAG-i võimalikku kahjumit ja ametivõimude osa piirdub rohelise elektri ostu- ja müügihindade kehtestamisega. Seega puudub mõju riigieelarvele, nagu tõestati kohtuasjades Sloman Neptun ja Pearle.

(82)

Seoses sellega rõhutab komisjon, viidates kohtuasjale Essent, et riigi poolt lõivu koguma ja haldama nimetatud eraõiguslike asutuste käsutuses olevad vahendid kujutavad endast riigi ressursse. Vastavalt sellele on lõivukohustuslike ettevõtjate lõivusummade vähenemine piisav, et oleks tegemist rahalise koormusega riigile.

(83)

Seoses Austria väitega, et Energie-Control GmbH-l ei ole energiamahukate ettevõtete ostukohustusest vabastamisel kaalutlusõigust, viitab komisjon kohtujurist Mengozzi selgitustele, kes kohtuasjas Essent oma ettepaneku punktis 109 märkis, et hindamisel, kas teatavad vahendid kujutavad endast riigi ressursse, ei ole oluline, kas riigi poolt lõivu kogumiseks ja haldamiseks määratud vahendaja omab kaalutlusõigust.

(84)

Austria viimase väite kohta, et vabastusmehhanism ei muuda elektritarnijate poolt OeMAG-ile makstavat kogusummat ning muutub ainult kogusumma jaotus lõpptarbijate eri kategooriate vahel, osutab komisjon, et asjaolu, et riigi tulude vähenemist kompenseeritakse teistest allikatest saadavate riigi tulude suurendamisega, on riigi ressursside olemasolu suhtes samuti ebaoluline. Otsustav on pigem see, et mõnda ettevõtjat soodustatakse ja see soodustus põhjustab sellelt ettevõtjalt saadava riigitulu vähenemist. On ilmselge, et lõpuks peab riik tulude vähenemise korvamiseks leidma uusi tuluallikaid.

(85)

Komisjon jõuab järeldusele, et käesoleval juhul vastavad asjaolud kohtuasjades Essent ja Steinike uuritud asjaoludele; täidetud on kõik viimati nimetatud juhtudel kindlaks määratud kriteeriumid riigi ressursside olemasolu kohta. Järelikult rahastatakse hindamisel olevat meedet riigi ressurssidest.

(86)

OeMAG-i kontrolli all olevate vahendite kasutamine on reguleeritud seadusega ÖSG. Seetõttu on vahendite kasutamine omistatav riigile.

(87)

Eelnevast järeldub, et vabastusmehhanism põhjustab riigi ressursside vähenemist ja saadav kahju on omistatav riigile.

(88)

Komisjon tuletab meelde võimalust, et meede võib nii ettevõtjate kui ka majandusharude osas (teoreetiliselt) paista neutraalne, kuid võib tegelikkuses siiski olla valikuline.

(89)

Austria mainib, et vabastusmehhanism ei kujuta endast riigiabi, sest see ei ole valikuline, vaid pigem üldine meede, mis on avatud kõigile ettevõtjatele ja majandusharudele. Esiteks väidab Austria, et teatatud abikavas kohaldatav 0,5 % lävi ei hõlma piiranguid tootmisharude või ettevõtja suuruse osas ega ka muid valikulisi kriteeriume (37). Teiseks väidab Austria, et meede hõlmab de facto2 300 ettevõtjat 19 majandusharust, mis näitab, et meede on tegelikult avatud kõigile ettevõtjatele ja majandusharudele.

(90)

Meede on valikuline, kui see soodustab ainult teatavaid ettevõtjaid või tootmisharusid. Ja vastupidi: meede ei ole valikuline, kui see kehtib kõigile kodumaistele ettevõtjatele nende tegevusalast olenemata.

(91)

Komisjon märgib esimese väiteliini kohta, et 0,5 % lävi ei ole piisav, et nimetada teatatud abikava üldiseks meetmeks. Vastupidiselt sellele leiab komisjon, et nimetatud läve tõttu ei ole kõigil kodumaistel ettevõtjatel võimalik teatatud meetmest kasu saada.

(92)

Austria väitis, et teatatud meede on mõeldud ettevõtjatele, kelle kulud suurenevad rohelise elektri toetamiseks makstava summa tõttu rohkem kui 0,5 % nende toodangu puhasväärtusest. Komisjon leiab, et need eeltingimused on väga sarnased energiamaksudirektiivi artikli 17 lõike 1 punktis a sätestatud energiamahukate tootmisharude määratlusele (38). Ent Austria väidab, et see 0,5 % lävi ei ole piisav, et nimetada teatatud meedet valikuliseks. Austria arvates toetab seda seisukohta Euroopa Kohtu otsus asjas Adria Wien. Selles otsuses hindas kohus energialõivude (osalist) tagastamist, mida võimaldati ettevõtjatele, kelle energialõivud ületasid 0,35 % nende toodangu puhasväärtusest. Kohus märkis järgmist:„… siseriiklikud meetmed, mis näevad ette maagaasi ja elektri energialõivude osalist tagastamist, ei kujuta endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 92 (praegune ELi toimimise lepingu artikkel 107) tähenduses, kui neid kohaldatakse kõigile riigis tegutsevatele ettevõtjatele olenemata tegevusalast (39).”

(93)

Komisjon on siiski arvamusel, et see kohtuotsus ei välista käesolevas asjas valikulisuse tuvastamist 0,5 % läve põhjal. Komisjon märgib, et kohtuotsuse puhul oli tegemist ühe Austria kohtu taotlusel tehtud eelotsusega, milles hinnati kehtivat energialõivude tagastamise kava. Austria kohus esitas kaks küsimust. Esiteks küsis ta, kas kehtiva kava raames ette nähtud lõivude tagastamist tuleb pidada valikuliseks, kuna seda võimaldatakse ainult kaupu tootvatele ettevõtetele. Teiseks esitas ta (hüpoteetilise) küsimuse, kuidas hindaks Euroopa Kohus sellist lõivude tagastamist, mida ei võimaldataks ainult neile ettevõtetele, kelle põhitegevusala on kaupade tootmine, vaid kõigile ettevõtetele nende tegevusalast olenemata.

(94)

Esimese küsimuse osas leidis Euroopa Kohus, et meede on valikuline, sest lõivude tagastamine piirdub kaupu tootvate ettevõtetega. Arvestades asjaolu, et teine küsimus – kuidas kohus hindaks lõivude tagastamist, mida võimaldataks kõigile majandusharudele – oli hüpoteetiline, vastas kohus üsna üldiselt. Ta leidis, et meede on valikuline, kui see soodustab teatavaid ettevõtjaid või tootmisharusid, ning ei ole valikuline, kui seda saavad kasutada kõik kodumaised ettevõtjad võrdsetel alustel (40). Lõpuks tegi kohus järelduse, et riigi meetmed ei kujuta endast riigiabi,”„… kui neid kohaldatakse kõigile riigis tegutsevatele ettevõtjatele olenemata tegevusalast” (41). Kohus ei andnud aga hinnangut selle kohta, kas 0,35 % lävega meede kehtib tema arvates tegelikult kõigile ettevõtjatele. Seda tõdes kohtujurist Jacobs oma ettepanekus Euroopa Kohtu hilisema otsuse kohta:”„…Euroopa Kohus [ei käsitlenud] 0,35 % kriteeriumit kohtuotsuses Adria-Wien... (42)..” Kohus ei pidanud hindama, kas vabastusmehhanism kui selline (st ilma piiranguta, et see kehtib vaid ettevõtetele, mis peamiselt toodavad kaupu) oli de facto valikuline. Seega ei välistanud kohus, et 0,35 % lävi oleks valikuline juhul, kui see põhjustaks olukorra, kus meede de facto ei kehtiks kõigile kodumaistele ettevõtjatele.

(95)

Vastupidiselt sellele on komisjon arvamusel, et Euroopa Kohus andis teatavaid pidepunkte selle kohta, et niisugune lävi võib olla valikuline ka juhul, kui meede kehtib paljudele majandusharudele. Näiteks märkis kohus oma vastuses teisele küsimusele, et riiklikku meedet ei saa lugeda üldiseks majanduspoliitiliseks meetmeks ei soodustatud ettevõtjate arvu ega majandusharude mitmekesisuse ja olulisuse alusel, mida need ettevõtjad esindavad (43). Lisaks leiab komisjon, et Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt võib valikuliseks pidada paljusid sektoripiiranguteta meetmeid, kui neid de facto ei võimaldata kõigile kodumaistele ettevõtjatele (44). Eelöeldust järeldub, et ka meetmeid, mida kohaldatakse kõigis majandusharudes, võib lugeda valikuliseks põhjusel, et nendest de facto ei võimaldata kasu saada kõigil asjaomase riigi ettevõtjatel.

(96)

Seda seisukohta väljendab ka komisjoni otsus Austria energialõivutagastuse kohta (45). Eespool nimetatud Euroopa Kohtu otsuse alusel laiendas Austria meedet nii, et energialõivutagastust said kasutada kõigi majandusharude ettevõtjad. Muudetud abikava hindamisel leidis komisjon siiski, et meede on endiselt valikuline, sest kuigi tagastamine kehtib formaalselt kõigile ettevõtetele, teenib see de facto ainult nende ettevõtete huve, mille energiatarbimine võrreldes toodangu puhasväärtusega on suur (46). Komisjon otsustas, et lõivutagastus on õigusvastane (st sellest ei teatatud) ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi (47).

(97)

Komisjoni otsuse tagajärgede tõttu taotles üks Austria halduskohus hiljem Euroopa Kohtult eelotsust (48). Austria kõrgema halduskohtu (Verwaltungsgerichtshof) esitatud küsimused käsitlesid lõivutagastuse õigusvastasuse mõjuala ja Euroopa Kohus ei hakanud valikulisuse aspekti uuesti hindama. Küll aga käsitles seda aspekti oma märkustes kohtujurist. Oma ettepanekus leidis kohtujurist: „[..]. nagu märgib ka komisjon, oleks üksnes toodangu puhasväärtuse 0,35 % kriteeriumile vastavatele teenuseid osutavatele ettevõtjatele (lisaks tootmisega tegelevatele ettevõtjatele) maksutagastuse andmine lihtsalt riigiabi saajate ringi laiendamine. See aga ei kaotaks kõnealuse abi mõju, kuna selektiivsuse kriteerium jääks kehtima (49).” Lisaks märkis kohtujurist: „Komisjoni poolt 2004. aasta otsuses esitatud põhjendused muudetud meetmes kehtiva toodangu puhasväärtuse 0,35 % kriteeriumi selektiivsuse kohta on veenvad, […] (50).”

(98)

Eespool öeldust järeldab komisjon, et käesoleval juhul on 0,5 % lävi valikukriteerium, millega seatakse piirang, et teatatud meedet saavad kasutada vaid energiamahukad ettevõtted ja kohaldamisalast jäetakse välja mitte-energiamahukad ettevõtted. Meetmest kasu saavate majandusharude arvust olenemata viib juba lävi iseenesest selleni, et teatatud meede ei teeni kõigi kodumaiste ettevõtjate huve. Seega muudab lävi teatatud meetme valikuliseks.

(99)

Lisaks sellele märgib komisjon, et uuritavat vabastusmehhanismi saavad kasutada ainult need ettevõtjad, kellele on võimaldatud lõivutagastus Austria energialõivu tagastamise seaduse kohaselt, mida käsitles komisjoni otsus riigiabi C-33/2003 kohta. Kõnealuses otsuses esitatud komisjoni argumendid kehtivad ka käesoleval juhul.

(100)

Komisjon nendib Austria teise väiteliini kohta, et teatatud meede on valikuline ka seetõttu, et on de facto esmajoones suunatud piiratud arvule ettevõtetele, mis toodavad teatavaid energiamahukaid kaupu. Komisjon märgib, et Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt ei tule meedet hinnata mitte selle eesmärkide ja põhjuste, vaid mõju alusel (51). Isegi juhul kui meede teenib formaalselt kõigi majandusharude ja ettevõtjate huve, võib seda ikkagi valikuliseks lugeda, kui see de facto ei too kasu kõigile kodumaistele ettevõtjatele. Euroopa Kohus märkis selle kohta järgmist: „Ei soodustatud ettevõtjate arvu ega majandusharude mitmekesisuse ja olulisuse alusel, mida need ettevõtjad esindavad, ei saa [abikava] lugeda üldiseks majanduspoliitiliseks meetmeks (52).”

(101)

Komisjon tegi oma uurimise käigus kindlaks, et teatatud abikava kontsentreerub peamiselt väga vähestele ettevõtetele, mis enamikul juhtudel tegelevad kaupade tootmisega. Seoses sellega esitas Austria 9. septembril 2010 andmed, mis põhinevad abikava praegusel kohaldamisel, mille korral abi osatähtsus on väiksem kui teatamiskohustuse piir. Nende andmete kohaselt on Austria umbes 300 000 ettevõttest abi taotlenud ainult ligikaudu 2 000 (st alla 1 % kõigist Austria ettevõtetest). Lisaks sellele on abikava praegusel kohaldamisel umbes 66 % vahenditest suunatud sellistele ettevõtetele, mis tegelevad kaupade tootmisega (53). Kui Austria peaks tõstma abi osatähtsust üle miinimumtaseme, mille piires abikava praegu ajutiselt kohaldatakse, siis kontsentreeruks meede komisjoni arvates ilmselt veelgi enam kaupade tootmisega tegelevatele ettevõtetele. Seda näitab asjaolu, et Austria esitatud andmete põhjal saaks abi suuremast osatähtsusest kasu ainult 12 ettevõtet rohkem kui abikava praegu kohaldatava redaktsiooni korral, ja ainult kaks neist tegutsevad transpordisektoris, kümme aga kaupade tootmise valdkonnas (54).

(102)

Eelnevast järeldab komisjon, et teatatud abikava ei too enamikule Austria majandusharudest üldse mingit kasu või kui, siis vähe; peamiselt soodustatakse ettevõtteid, mis tegutsevad ühes neist harudest, nimelt kaupade tootmise sektoris. Olenemata nende majandusharude arvust, mille ettevõtted võiksid meetmest kasu saada, kontsentreerub meede peamiselt kaupu tootvatele ettevõtetele ja seega tuleb seda de facto valikuliseks lugeda.

(103)

Eespool öeldust teeb komisjon järelduse, et teatatud vabastusmehhanism on valikuline, sest esiteks näeb see ette 0,5 % läve, mille abil reserveeritakse meede energiamahukatele ettevõtetele, ja teiseks tegutsevad need ettevõtted eelkõige kaupade tootmise valdkonnas.

(104)

Komisjon tõdeb, et hoolimata oma valikulisest iseloomust ei vasta meede valikulisuse tingimusele, kui meetme olemasolu õigustab selle süsteemi olemus ja sisestruktuur, kuhu meede kuulub (55). Komisjon märgib, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab asjaomane liikmesriik seda tõendama (56).

(105)

Euroopa Kohtu selgituste kohaselt tuleb sealjuures eristada konkreetse maksustamiskorraga taotletavaid väliseid eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke maksusüsteemile omaseid sisemehhanisme. Ainult viimati nimetatud mehhanismid lähevad põhjendusena arvesse, kui viidatakse selle maksusüsteemi olemusele ja sisestruktuurile, kuhu meede kuulub (57). Väliseid eesmärke tuleb arvesse võtta kokkusobivuse hindamisel (58).

(106)

Austria on seisukohal, et ÖSG § 22c kohaselt makstavate summade diferentseerimise eesmärgiks on võtta lisalõivude maksmisel arvesse ettevõtete majanduslikke võimalusi. Lisaks ei vähenda vabastusmehhanism ÖSG abil saavutatavat kasu keskkonnale, sest rohelise elektri tootmise toetusmahtu ei alandata. Ainult teatavate ettevõtete keskkonnakulude vähendamise abil on võimalik luua rohelise elektri jätkusuutlikku rahastamismehhanismi, mis on vajalik taastuvate energiaallikate toetamise tagamiseks.

(107)

Komisjon märgib seoses sellega, et siirdehinnal rajaneva süsteemi sisemine eesmärk on saada tulu, mida kasutatakse eelkõige taastuvenergia tootmise toetamiseks. Vabastusmehhanismi eesmärk seevastu on energiamahukate ettevõtete konkurentsivõime suurendamine, võimaldades neil maksta elektri eest madalamat hinda ja muutes siirdehinnal rajaneva süsteemi seeläbi vastuvõetavamaks. Siinjuures on tegemist süsteemi toimimisloogikasse ja sisestruktuuri mittepuutuva eesmärgi järgimisega.

(108)

Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt ei saa niisuguse välise eesmärgi poole püüdlemist kasutada selleks, et põhjendada meetme vajalikkust maksusüsteemi olemuse ja sisestruktuuri tõttu (59). Seda saab analüüsida ainult kokkusobivuse hindamise käigus (60).

(109)

Komisjon leiab, et mõlema riigiabi käsitleva otsuse korral, millega Austria püüdis toetada väidet, et vabastusmehhanism on õigustatud süsteemi toimimisloogika ja sisestruktuuri tõttu, oli tegemist teistsuguse olukorraga. Otsus juhtumi N 271/06 kohta, mis käsitles Taani maksueeskirju seoses soojuse ülejääkidega, oli suunatud maksustamislahenduste neutraalsuse tagamisele kõigi energiatoodete korral, mitte aga konkurentsivõime tõstmisele. Otsus juhtumi N 820/06 kohta, mis käsitles energiamaksuvabastusi Saksamaal kahesuguse kasutusega energiatoodetele, rajanes põhimõttel, et maksustada tuleb energiatooteid, mida kasutatakse ainult kütteainena või mootorikütusena.

(110)

Eelnevast järeldub, et energiamahukatele tootmisharudele suunatud teatatud vabastust ei õigusta selle süsteemi olemus ega sisestruktuur, kuhu vabastus kuulub.

(111)

Seetõttu järeldab komisjon, et teatatud meede vastab valikulisuse tingimusele, sest see on de facto valikuline, ning selle olemasolu ei õigusta süsteemi olemus ega sisestruktuur.

(112)

Ettevõtted, kes saavad kasu komisjoni poolt tegevusabiks peetavast meetmest, tegelevad valdavalt energiamahukate kaupade, nagu näiteks metalli ja paberitoodete tootmisega (61). Nendes majandusharudes toimib liikmesriikidevaheline kaubandus ning ettevõtted konkureerivad muude liikmesriikide ettevõtetega. Seetõttu võib kõnealune meede moonutada konkurentsi ja kahjustada kaubandust siseturul.

(113)

Komisjon järeldab, et vabastusmehhanism kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest see vähendab riigi tulusid, luues energiamahukatele ettevõtetele valikulise eelise. Järelikult võib meede kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi siseturul.

(114)

Austria kohustus abi mitte enne rakendama, kui Euroopa Komisjon on seda lubanud. Austria teatas meetmest enne selle rakendamist ja on seega täitnud oma ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohase kohustuse (62).

(115)

Komisjon võib tunnistada riigiabi siseturuga kokkusobivaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 alusel. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik tõendama meetme kokkusobivust siseturuga (63).

(116)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 alla kuuluva riigiabi asjades on komisjonil suur kaalutlusõigus (64). Selle kaalutlusõiguse teostamisel on komisjon välja andnud suuniseid ja teatisi, milles on sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt võidakse teatavat liiki riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 alusel siseturuga kokkusobivaks tunnistada. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud tema poolt riigiabi kontrollimise valdkonnas välja antud suuniseid ja teatisi järgima, kui need ei ole vastuolus ELi toimimise lepingu sätetega ja kui liikmesriigid on neid tunnustanud (65).

(117)

Seega tuleb kõigepealt kontrollida, kas teatatud riigiabi kuulub ühe või mitme suunise või teatise kohaldamisalasse ja kas selle saab tunnistada siseturuga kokkusobivaks, sest sätestatud kokkusobivuskriteeriumid on täidetud.

(118)

Austria väidab, et teatatud meede kuulub keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (66) kohaldamisalasse või et neid suuniseid tuleb asjakohaselt kohaldada. Peale selle on Austria seisukohal, et abi kuulub üldise grupierandi määruse (67) kohaldamisalasse.

(119)

On olemas aga ka selgelt määratletud olukorrad, mille puhul on lubatud anda tegevusabi. Eelkõige võib maksuvähenduste vormis tegevusabi teatavatel tingimustel anda keskkonnaabi suuniste (68) 4. peatüki või üldise grupierandi määruse (69) artikli 25 alusel. Lisaks võib meetmeid teatavatel tingimustel hinnata vahetult ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel.

(120)

Keskkonnaabi suuniste kohaldamisala on määratletud järgmiselt (70):

(121)

Keskkonnaabi suuniste punkti 70 alapunkti 1 kohaselt on keskkonnakaitse tegevus, mille eesmärk on hüvitada või ennetada abisaaja enda tegevusest looduskeskkonnale või loodusvaradele tekkida võivat kahju, vähendada sellise kahju tekkimise riski või kaasa tuua loodusvarade tõhusam kasutamine, sealhulgas energia säästmise meetmed ja taastuvate energiaallikate kasutamine. Keskkonnaabi suuniste punktist 151 nähtub, et meetmed, mis aitavad vähemalt kaudselt kaasa keskkonnakaitse paranemisele, kuuluvad keskkonnaabi suuniste kohaldamisalasse.

(122)

Austria on arvamusel, et vabastusmehhanism aitab kahel põhjusel kaudselt kaasa keskkonnakaitse paranemisele: esiteks on mehhanism oluline eeldus selleks, et tagada kõrgemal tasemel poliitiline toetus siirdehinna tõstmisele, mis omakorda on vajalik selleks, et rahastada taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise edendamist, samuti toob see kaasa kõrgema tasu elektritarbimise eest, mis ergutab energiatõhusamalt tegutsema.

(123)

Esimese väite osas märgib komisjon, et siirdehinna ja taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise suurendamise vahel ei pruugi olla seost. Austriat kohustab taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist suurendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (71) (edaspidi „taastuvenergiadirektiiv”). Kuidas seda rahastada, otsustab aga Austria ise. Näiteks võib Austria kasutada maksutulusid. Taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise suurendamiseks ei ole vabastusmehhanism seega vajalik.

(124)

Teise väite osas leiab komisjon, et vabastusmehhanism toimib maksulaena. Energiamahukate ettevõtete makstav keskmine elektrihind langeb iga täiendavalt tarbitud kWh-ga, mis ületab maksulae määra. Selle asemel, et motiveerida energiatõhusust edendama, põhjustab vabastusmehhanism selle langust.

(125)

Seega jõuab komisjon järeldusele, et vabastusmehhanism ei kuulu keskkonnaabi suuniste kohaldamisalasse.

(126)

Isegi kui meede kuuluks keskkonnaabi suuniste kohaldamisalasse (ent käesoleval juhul see nii ei ole), tõdeb komisjon, et seda ei saa tunnistada siseturuga kokkusobivaks, sest keskkonnaabi suuniste 4. peatükis nimetatud eeltingimused ei ole täidetud.

(127)

Seoses kokkusobivuse kontrollimisega eristatakse keskkonnaabi suuniste 4. peatükis ühenduse õiguses reguleeritud ja ühenduse õiguses reguleerimata keskkonnamakse. Maksutaoline siirdehinna vormis lõiv ei kujuta endast liidu tasandil reguleeritud keskkonnamaksu. Eespool kirjeldatut arvesse võttes leiab komisjon, et taastuvenergiadirektiivis on taastuvate energiaallikate osas kehtestatud siduvad eesmärgid, kuid kuidas neid saavutada, see on jäetud liikmesriikide otsustada.

(128)

Seega tuleks vabastusmehhanismi keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kohaselt hinnata vastavalt ühenduse õiguses reguleerimata keskkonnamaksude eeskirjadele (72).

(129)

Kõnealuste sätete kohaselt peab liikmesriik esitama teabe selle kohta, milliseid majandusharusid või abisaajate kategooriaid maksuvähendus või -vabastus hõlmab, milline on iga asjakohase majandusharu peamiste abisaajate olukord ja kuidas aitab maksustamine kaasa keskkonna kaitsmisele. Soodustatavaid majandusharusid tuleb nõuetekohaselt kirjeldada ja esitada nimekiri iga majandusharu suurimatest abisaajatest (võttes arvesse eelkõige käivet, turuosa ja maksubaasi suurust) (73). Selle teabe alusel peab komisjon kontrollima, kas keskkonnamaksuvähendused või sellest vabastused on vajalikud ja proportsionaalsed. Kui vajalikkuse nõue on täidetud, tuleb abisaajad valida objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide põhjal; alandamata keskkonnamaksumäär peab kaasa tooma olulise tootmiskulude suurenemise, mida ei ole võimalik klientidele üle kanda, ilma et see müüki tunduvalt vähendaks (74). Abi proportsionaalsuse osas peab asjaomane liikmesriik näitama, et iga abisaaja maksab sellise osa riiklikust maksust, mis üldjoontes vastab tema tegevuse keskkonnamõjule, et ta maksab vähemalt 20 % riiklikust maksust, välja arvatud juhul, kui madalam määr on õigustatud, ning et maksuvähendused või -vabastused on seotud keskkonnaeesmärkide saavutamise kokkulepete sõlmimisega (75).

(130)

Komisjon mainib aga, et Austria ei ole vaatamata komisjoni korduvatele nõudmistele eespool nimetatud teavet esitanud (76). Seetõttu ei saanud komisjon kontrollida, kas abi on vajalik ja proportsionaalne või kuidas see aitab keskkonnakaitset parandada.

(131)

Arvestades asjaolu, et teatatud vabastusmehhanism ei aita isegi kaudselt kaasa keskkonnakaitse paranemisele, kontrollis komisjon järgmisena, kas vabastusmehhanismi kohaldamiseks oleks võimalik luba anda analoogia põhjal keskkonnaabi suuniste 4. peatükiga.

(132)

Austria arvates saaks vabastusmehhanismi hinnata analoogia põhjal ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude vähendamise eeskirjadega, mis on sätestatud keskkonnaabi suuniste punktides 152 ja 153. Seoses sellega tuletab komisjon meelde, et keskkonnaabi suuniste 4. peatükis on keskkonnamaksuvähenduste kontrollimiseks ette nähtud kaks võimalust, mis võivad viia erinevate järeldusteni. Esiteks sisaldab 4. peatükk eeskirju ühenduse tasandil energiamaksudirektiivis reguleeritud energiamaksude vähenduste kohta, mille saab ilma täiendava kontrollita kuulutada siseturuga kokkusobivaks, kui järgitakse energiamaksudirektiivis kehtestatud miinimummäära. Teiseks sisaldab 4. peatükk teatavaid eeskirju ühenduse õiguses reguleerimata keskkonnamaksude vähenduste ning selliste ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude vähenduste hindamise kohta, mille korral maksumäär jääb allapoole energiamaksudirektiivis kehtestatud miinimummäära. Nende eeskirjade kohaselt peab liikmesriik muu hulgas esitama üksikasjalikud andmed asjakohase meetme vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta. Austria väidab, et komisjon võib anda loa maksutaolisest lõivust vabastamise mehhanismi kohaldamiseks seetõttu, et soodustatud ettevõtted maksavad vähemalt Austria energiamaksu miinimummäära.

(133)

Komisjon nendib, et tema otsustamispraktikas ja Euroopa kohtute praktikas puudub pretsedent, kus keskkonnaabi suuniste 4. peatükis sisalduvaid ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude hindamise eeskirju oleks analoogia põhjal kohaldatud maksutaolistele lõivudele.

(134)

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab ELi õiguse normi kohaldada analoogia põhjal, kui mõlemad järgmised tingimused on täidetud: kõigepealt peavad asjakohasele olukorrale kohaldatavad eeskirjad olema valdavalt kooskõlas eeskirjadega, mida soovitakse kohaldada analoogia põhjal. Teiseks, olukorrale kohaldatavad eeskirjad peavad sisaldama lünka, mis on vastuolus ELi õiguse teatava üldpõhimõttega ja mida saab täita analoogiapõhise kohaldamise abil (77). Neid eeltingimusi arvestades märgib komisjon, et ELi õiguses rakendatakse analoogiat ainult erandjuhtudel.

(135)

Kõigepealt peavad asjakohasele olukorrale kohaldatavad eeskirjad olema valdavalt kooskõlas eeskirjadega, mida soovitakse kohaldada analoogia põhjal. Seoses sellega, et keskkonnaabi suuniste 4. peatükis on sätestatud keskkonnamaksude vähendused ja vabastused, peavad teatatud lõive ÖSG-s käsitlevad sätted valdavalt vastama keskkonnamaksudele kohaldatavatele sätetele.

Komisjon tegi aga kindlaks, et ELi õiguse kohaselt keskkonnamaksudele kehtiv õiguslik olukord ei ole võrreldav ELi õiguse kohase olukorraga maksutaoliste lõivude puhul. Kui maksutaolistele lõivudele ei ole ELi õiguses konkreetseid eeskirju kehtestatud, siis keskkonnamaksude kogumise kohta on ette nähtud täpsed reeglid. Eelkõige on sealjuures tegemist energiamaksudirektiivis sätestatud miinimummääradega ja vabastustega nendest, mida võimaldatakse keskkonnaabi suuniste 4. peatüki ning üldise grupierandi määruse artikli 25 tingimustel. Maksutaoliste lõivude osas märgib komisjon, et puuduvad eeskirjad nii vabastuste ja vähenduste kui ka miinimummäärade kohta.

(136)

Seetõttu teeb komisjon järelduse, et Austria abikavas sisalduvate maksutaoliste lõivude suhtes ei kehti eeskirju, mis vastaksid ELi õiguse kohastele reeglitele keskkonnamaksude kohta.

(137)

Teiseks peavad olukorrale kohaldatavad eeskirjad sisaldama lünka, mis on vastuolus ELi õiguse teatava üldpõhimõttega ja mida saab täita analoogiapõhise kohaldamise abil.

(138)

Keskkonnaabi suuniste kohaldamisalasse mittekuuluvaid meetmeid on aga võimalik hinnata ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel. Seetõttu ei suutnud komisjon leida keskkonnaabi suunistes sellist lünka, mis õigustaks teatatud meetme hindamist analoogiapõhise hindamise kohaldamise teel. Selline järeldus kehtib mõlema variandi korral, st nii analoogiale ühenduse õiguses reguleeritud kui ka analoogiale ühenduse õiguses reguleerimata keskkonnamaksudega.

(139)

Peale selle ei saa maksutaolistest lõivudest vabastamise eeskirjade puudumist kompenseerida analoogia abil ELi õiguses kehtivate sätetega energiamaksude vähendamise kohta. Selle kohta märgib komisjon, et ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude vähendamise eeskirjade analoogiapõhine kohaldamine ühenduse õiguses reguleerimata maksutaolistele lõivudele tähendaks seda, et ettevõtjad saaksid energiamaksudirektiivis sätestatud miinimummäärade sisse arvestada ka maksutaoliste lõivude tasumise. Selline lähenemisviis ei ole seega kooskõlas energiamaksudirektiivi mõttega. Komisjon on arvamusel, et energiamaksudirektiivi miinimummäärad kehtestati ainult ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksusüsteemis kohaldamiseks. Nende kasutamine võrdlusbaasina väljaspool ühenduse õiguses reguleeritud valdkonda tooks kaasa kohaldamise, mida ei olnud ette nähtud. On selge, et miinimummäärasid ei kehtestatud selleks, et kindlaks määrata energiamahukatele ettevõtetele keskkonnaalaste reguleerivate meetmete, eelkõige soodustariifide rahastamismehhanismi kaudu kohaldatava maksukoormuse kogusuurus. Niisuguse lähenemisviisi korral jäetaks tähelepanuta ka aspekt, et riigiabipoliitika aktsepteerib selliste maksuvabastuste leebet käsitlemist, kus maksumäära ei langetata ühenduse õiguses kehtestatud miinimummäärast allapoole, ja seda põhjusel, et võrdne kohtlemine on vähemalt teataval määral tagatud kõigis liikmesriikides kehtivate miinimummäärade järgimisega. See argument ei kehti aga ühenduse õiguses reguleerimata soodustariifisüsteemidest tuleneva maksukoormuse kohta, mille puhul võib standardmääradest kõrvalekaldumise tõttu esineda konkurentsimoonutusi.

(140)

Eelnevast järeldub, et maksutaoliste lõivude vähenduste eeskirjade puudumine ei kujuta endast ELi õiguse teatava üldpõhimõttega vastuolus olevat lünka, mida saaks täita analoogia abil ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude vähendamise eeskirjadega.

(141)

Isegi kui analoogiapõhine kohaldamine oleks võimalik, ei saaks vabastusmehhanismi põhjendustes 129–133 esitatud põhjustel ikkagi ühisturuga kokkusobivaks lugeda.

(142)

Eespool öeldust järeldab komisjon, et ta ei näe analoogiat teatatud vabastusmehhanismi ja keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kohaste ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksuvähenduste hindamise eeskirjade vahel ning seega ei saa komisjon vabastusmehhanismi sellise analoogia põhjal ka lubada.

(143)

Lisaks kontrollis komisjon, kas vabastusmehhanismi kohaldamist oleks võimalik lubada analoogia põhjal üldise grupierandi määruse artikliga 25.

(144)

Austria arvates võimaldab keskkonnaabi suuniste 4. peatüki ja üldise grupierandi määruse artikli 25 erinev sõnastus teatavat kaalutlusruumi meetme lubamiseks analoogia põhjal üldise grupierandi määruse artikliga 25. Austria sedastas, et keskkonnaabi suuniste punktis 152 on öeldud järgmist:

„Selleks et sellised, eelkõige direktiivi 2003/96/EÜ kaudu ühtlustatud alandatud maksumäärad ja maksuvabastused oleksid ühitatavad EÜ asutamislepingu artikliga 87, peavad need vastama asjakohastele kohaldatavatele ühenduse õigusaktidele ja kõnealustes õigusaktides sätestatud piirangutele ja tingimustele.”

(145)

Üldise grupierandi määruse artiklis 25 aga öeldakse:

„Direktiivi 2003/96/EÜ tingimustele vastavad keskkonnaabi kavad keskkonnamaksu vähenduste vormis on asutamislepingu artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobivad ja vabastatakse asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohasest teatamiskohustusest, kui täidetud on käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimused (78).”

(146)

Eespool toodud sõnastusest järeldas Austria, et üldise grupierandi määruse artikkel 25 võib olla tähenduselt laiem kui keskkonnaabi suuniste punkt 152. Austria väite kohaselt võib keskkonnaabi suuniste punkt 152 kehtida ainult ühenduse tasandil energiamaksudirektiivis reguleeritud energiamaksude kohta, seevastu üldise grupierandi määruse artikkel 25 nõuab üksnes seda, et vabastusmehhanismis oleks kinni peetud energiamaksudirektiivis kehtestatud miinimummääradest, seda ka juhul, kui on tegemist ühenduse õiguses reguleerimata energiamaksuga. Austria arvates võib üldise grupierandi määruse artiklit 25 seega kohaldada ühenduse õiguses reguleerimata energiamaksude vähendustele, mida saab lugeda siseturuga kokkusobivaks, kui üldises maksusüsteemis on järgitud energiamaksu miinimummäärasid. Austria möönis küll, et ÖSG raames makstavad summad ei ole maksud, (79) väitis aga, et teatatud vabastusmehhanismi on võimalik hinnata ja lubatavaks tunnistada analoogia põhjal üldise grupierandi määruse artiklis 25 keskkonnamakse käsitleva sättega.

(147)

Komisjoni arvates aga puudub võimalus kaaluda analoogiat üldise grupierandi määruse artikliga 25. Kõigepealt ei ole käesolevale olukorrale kohaldatavad eeskirjad valdavalt kooskõlas eeskirjadega, mida soovitakse kohaldada analoogia põhjal. Üldise grupierandi määruse artiklit 25 tuleb üheselt mõista nii, et see säte kehtib ainult energiamaksudirektiivis reguleeritud energiamaksudele. Selles tähenduses on energiamaksuks liigitamine üldise grupierandi määruse artikli 25 kohaldamise eeltingimuseks. Seda tõlgendust toetab ka asjaolu, et üldise grupierandi määruse süsteemi loogikast tulenevalt ei saa selle kehtivusala olla laiem kui keskkonnaabi suuniste oma, millele määruses viidatakse. Seetõttu kehtib üldise grupierandi määruse artikkel 25 üheselt ainult energiamaksudirektiivis reguleeritud energiamaksudele. Nagu juba selgitatud, ei ole rohelise elektri seaduse kohaselt makstavad summad keskkonnamaksud ja neile ei kohaldata energiamaksudirektiivi sätteid. Sellest tuleneb, et energiamaksude eeskirjad ja Austria soodustariifide eeskirjad ei ole omavahel valdavalt sarnased. Teiseks, olukorrale kohaldatavad eeskirjad ei sisalda lünka, mis oleks vastuolus ELi õiguse teatava üldpõhimõttega ja mida saaks täita analoogiapõhise kohaldamise abil. Maksuvähendused ja muud samalaadsed meetmed, mida üldine grupierandi määrus ei hõlma, ei ole per se ELi õigusega vastuolus, vaid nende korral tuleb lihtsalt järgida ELi toimimise lepingu artikli 108 kohast üldist teatamiskohustust. Siis on võimalik neid keskkonnaabi suuniste või – kui need ei ole kohaldatavad – siis vahetult ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel hinnata ja siseturuga kokkusobivaks tunnistada. Sellest tuleneb, et Austria abikava hindamisele kohaldatavad eeskirjad ei sisalda ELi õigusega vastuolus olevat lünka.

(148)

Eespool öeldust järeldab komisjon, et ta ei näe analoogiat rohelise elektri seaduse kohaselt makstavate summade ja üldise grupierandi määruse artikli 25 kohaste ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude vahel ning seega ei saa komisjon vabastusmehhanismi sellise analoogia põhjal ka lubada.

(149)

Komisjon sedastab, et Austria ei ole väitnud, et vabastusmehhanismi saaks vahetult ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel ühisturuga kokkusobivaks lugeda. Tulenevalt sellest, et liikmesriik peab esitama põhjendused, mille põhjal on võimalik kindlaks teha abi kokkusobivus ühisturuga, (80) ja tõendama, et asjakohased eeltingimused on täidetud, ei tohi Austria juba ainuüksi sellel põhjusel nimetatud kokkusobivuse alusele viidata.

(150)

Komisjon uuris siiski, kas oleks võimalik vabastusmehhanismi sellel õiguslikul alusel ühisturuga kokkusobivaks tunnistada.

(151)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt võib siseturuga kokkusobivaks pidada „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt võib komisjon tunnistada abi siseturuga kokkusobivaks, kui abi aitab kaasa ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele, (81) on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (82) ega mõjuta kaubandustingimusi viisil, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(152)

Komisjoni tavapraktika (83) on seega selline, et meetmed võib ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kokkusobivaks tunnistada, kui need on vajalikud ja proportsionaalsed ning kui positiivne mõju ühise eesmärgi saavutamisele kaalub üles negatiivse mõju konkurentsile ja kaubandusele. Seoses sellega peab komisjon asjakohaseks uurida järgmisi küsimusi:

(153)

Austria andmete kohaselt on meede kavandatud eelkõige keskkonnakaitse edendamiseks. Nagu on selgitatud põhjendustes 126–129, ei aita vabastusmehhanism tegelikult keskkonnakaitset parandada.

(154)

Peale selle on keskkonnakoormuse vähendamine saavutatav soodustariifide üldise tõstmisega, mis aga pole Austria arvates võimalik ilma energiamahukate ettevõtete konkurentsivõime kindlustamiseta teatatud vabastusmehhanismi abil. Austria ametivõimud tunnistavad pealegi oma selgitustes, et vabastusmehhanismi eesmärgiks on Austria energiamahukate ettevõtete konkurentsivõime suurendamine võrreldes nende konkurentidega teistes liikmesriikides. Komisjon ei ole oma otsustamispraktikas mitte kunagi nõustunud sellega, et niisugused abimeetmed võiksid aidata kaasa ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele.

(155)

Ainsaks erandiks on keskkonnaabi suuniste 4. peatükk. Ent isegi juhul, kui komisjon nõustub keskkonnamaksu langetamisega, nõuab ta miinimummäärade tasumist. Kogusumma, mis maksuvähendust kasutaval ettevõtjal maksta tuleb, suureneb seega iga tema põhjustatud saasteühikuga. Käesoleval juhul on olukord aga teistsugune. Kui makstav summa jõuab 0,5 %ni toodangu puhasväärtusest, seatakse sellele lagi. Sellest alates lisanduvatele saasteühikutele maksutaolist lõivu enam ei kohaldata. See tähendab, et saasteühikute lisandudes makstav summa ühiku kohta kahaneb. Niisiis ergutab süsteem lisaressursse tarbima, mitte säästma.

(156)

Seetõttu on komisjon seisukohal, et abi ei aita kaasa ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele.

(157)

Komisjon märgib, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt „[…] tegevusabi, st abi, millega ettevõte vabastatakse kuludest, mida ta tavapäraselt oma jooksva halduse või tavalise tegevuse raames peaks kandma, ei kuulu üldjuhul artikli 92 lõike 3 (praegune ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 3) kohaldamisalasse […] (84).” Euroopa Kohus märgib ka: „Kohtupraktika kohaselt moonutab selline abi nimelt alati konkurentsitingimusi sektorites, kus seda antakse, kui abi oma olemuselt ei sobi mõne nimetatud erandsätetes kehtestatud eesmärgi saavutamiseks (85).” Käesoleva juhtumi osas leiab komisjon, et vabastusmehhanism kujutab endast tegevusabi, sest sellega vabastatakse soodustatud ettevõtted osaliselt elektrienergia ostukuludest, mida nad tavapäraselt oma jooksva äritegevuse raames peaksid kandma.

(158)

Seetõttu on komisjon arvamusel, et isegi juhul, kui konkurentsivõimelisus oleks ühist huvi pakkuv eesmärk, ei ole tegevusabi kindlasti sobiv poliitikavahend selle saavutamiseks.

(159)

Keskkonnamaksude suhtes on komisjon lubanud piiratud erandit sellest põhimõttest, pidades sealjuures aga silmas konkreetset eesmärki. Keskkonnamaksuvähendused ja sellest vabastused, millega soodustatakse teatavaid majandusharusid või ettevõtete rühmi, on keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kohaselt lubatavad, kui need võimaldavad teisi ettevõtjaid tugevamalt maksustada, mis toob kokkuvõttes kaasa kulude parema arvessevõtmise hindades ja keskkonnakaitse paranemise. Seetõttu leiab komisjon, et selline abi võib osutuda vajalikuks, et kaudselt tasandada negatiivseid välismõjusid, sest võimaldab kehtestada või säilitada suhteliselt kõrgeid riiklikke keskkonnamakse.

(160)

Komisjon märgib siiski, et rohelise elektri toetussummad, millest soodustatud ettevõtted kavatsetakse teatatud abikava raames vabastada, ei kujuta endast keskkonnamakse keskkonnaabi suuniste punkti 70 lõike 14 ja punkti 151 tähenduses. Maksud on riigieelarvesse tehtavad eraldised. Need summad aga, millest soodustatud ettevõtted kavatsetakse teatatud abikava raames vabastada, ei lähe riigieelarvesse. Vastupidi, nendega rahastatakse ainult makseid OeMAG-ile, kes toetab rohelise elektri tootjaid soodustariifide abil. Järelikult ei kujuta need maksed endast keskkonnamakse.

(161)

Komisjon leiab, et erandi tegemise võimalust keskkonnaabi suunistes sisalduvast üldreeglist, mis käsitleb tegevusabi kokkusobimatust ühisturuga, tuleks tõlgendada kitsendavalt. Seega tuleks seada piirang, et keskkonnaabi suuniste 4. peatükk kui erand kehtib vaid keskkonnamaksudele.

(162)

Lisaks sellele leiab komisjon, nagu juba eespool kirjeldatud, et keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kohaldamine maksutaolistele lõivudele läheks ühenduse õiguses reguleeritud energiamaksude osas vastuollu kõnealuste eeskirjade ja energiamaksudirektiivi eesmärkidega. Peale selle võib niisugune lähenemisviis kaasa tuua kõnealuste sätete üldise kohaldamise maksutaolistele lõivudele keskkonnakaitse valdkonnas (nt jäätmetele kehtestatud maksutaolised lõivud jne). Niivõrd lai kohaldamine ületab keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kehtivusala ja eesmärke.

(163)

Seepärast on komisjon arvamusel, et maksutaoliste lõivude vähenduste vormis antav tegevusabi ei ole sobiv vahend keskkonnakaitse parandamiseks. Komisjon märgib, et ta ei ole keskkonnaabi suuniste 4. peatüki eeltingimusi seni muud liiki kohustistele ega maksutaolistele lõivudele kohaldanud.

(164)

Lisaks sellele tõdeb komisjon, et keskkonnamaksu suurus on otseselt proportsionaalne asjaomase ettevõtte tekitatud keskkonnareostusega, seda ka juhul, kui kohaldatakse vähendatud maksumäära. Isegi vähendatud määra kohaldamisel ergutab keskkonnamaks ettevõtjaid ikkagi ressursse säästma. Käesoleval juhul aga seatakse maksele alates teatavast suurusest lagi. Kui see on täitunud, siis lisanduvaid saasteühikuid enam ei maksustata. Vabastusmehhanismi tõttu kaotab maksutaoline lõiv igasuguse ergutava toime ressursside säästmisele.

(165)

Maksutaoliste lõivude vähenduste vormis antava tegevusabi sobiva poliitikavahendina tunnustamise kohta lisab komisjon, et sellise tegevusabi vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamiseks oleks vaja korraldada uurimine, mis on võrreldav ühenduse õigusega reguleerimata keskkonnamaksude vähenduste keskkonnaabi suuniste 4. peatüki kohase hindamisega, (86) sest ühenduse õigusega reguleerimata keskkonnamaksude 4. peatüki kohane hindamine kajastab ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt kohaldatava üksikasjaliku majandusliku hindamise üldpõhimõtteid.

(166)

Kõnealuste sätete kohaselt peab liikmesriik esitama teabe selle kohta, milliseid majandusharusid või abisaajate kategooriaid maksuvähendus või -vabastus hõlmab, milline on iga asjaomase majandusharu peamiste abisaajate olukord ja kuidas aitab maksustamine kaasa keskkonna kaitsmisele. Soodustatavaid majandusharusid tuleb nõuetekohaselt kirjeldada ja esitada nimekiri iga majandusharu suurimatest abisaajatest (võttes arvesse eelkõige käivet, turuosa ja maksubaasi suurust) (87). Selle teabe alusel peab komisjon kontrollima, kas keskkonnamaksu vähendused või vabastused on vajalikud ja proportsionaalsed. Kui vajalikkuse nõue on täidetud, tuleb abisaajad valida objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide põhjal; alandamata keskkonnamaksumäär peab kaasa tooma olulise tootmiskulude suurenemise, mida ei ole võimalik klientidele üle kanda, ilma et see müüki tunduvalt vähendaks (88). Abi proportsionaalsuse osas peab asjaomane liikmesriik näitama, et iga abisaaja maksab sellise osa riiklikust maksust, mis üldjoontes vastab tema tegevuse keskkonnamõjule, et ta maksab vähemalt 20 % riiklikust maksust, välja arvatud juhul, kui madalam määr on õigustatud, ning et maksuvähendused või -vabastused on seotud keskkonnaeesmärkide saavutamise kokkulepete sõlmimisega (89).

(167)

Komisjon mainib aga, et Austria ei ole vaatamata komisjoni korduvatele nõudmistele eespool nimetatud teavet esitanud (90). Seetõttu ei saanud komisjon kontrollida, kas abi oli vajalik ja proportsionaalne või kuidas see aitab keskkonnakaitset parandada.

(168)

Lõpuks ei suutnud Austria tõendada ka vabastusmehhanismi ergutavat mõju.

(169)

Komisjon tõdeb, et Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt ähvardavad sellised tegevusabimeetmed konkurentsi moonutada ja kaubandustingimusi kahjustada (91). Käesoleval juhul on konkurentsi moonutav mõju veelgi tugevam, sest ettevõtted, kes saavad vabastusmehhanismi kasutada, saavad juba tegevusabi energiamaksu vähenduste vormis. Teise tegevusabi andmine, mis pealegi ei ole ajaliselt piiratud, tekitaks konkurentsimoonutusi ja kahjustaks kaubandust ühiste huvidega vastuolus oleval viisil.

(170)

Seetõttu teeb komisjon järelduse, et vabastusmehhanismi ei saa ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks lugeda.

(171)

Eespool öeldut silmas pidades hindas komisjon nii rohelise elektri tootjate toetamist kui ka energiamahukatele ettevõtetele mõeldud vabastusmehhanismi. Rohelise elektri tootjate toetamise kohta märgib komisjon, et ta liigitas selle meetme oma 22. juuli 2009. aasta otsusega siseturuga kokkusobivaks riigiabiks. Ametliku uurimismenetluse käigus käsitletud vabastusmehhanismi kohta leiab komisjon, et ka see meede kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjoni arvamuse kohaselt ei saa aga vabastusmehhanismile kui puhtakujulisele tegevusabile kohaldada ühtegi riigiabikeelu üldpõhimõtte erandit, mis on sätestatud ELi toimimise lepingus.