(1)

Euroopa Liidu Üldkohus tühistas 15. aprilli 2008. aasta otsusega (3) (edaspidi „Üldkohtu otsus”) komisjoni 20. aprilli 2004. aasta otsuse 2005/262/EÜ (4) Prantsusmaa poolt Prantsuse Raamatu Ekspordi Kooperatiivile (CELF) abimeetme rakendamise kohta (5).

(2)

Vastavalt Üldkohtu otsusele peab komisjon vastu võtma uue otsuse.

(3)

Osutatud kohtuotsus lõpetab pika õigusliku menetluse, mille põhietapid on esitatud järgnevalt.

(4)

20. märtsi 1992. aasta kirjas juhtis rahvusvaheline levitamise ja kirjastamise ühing Société internationale de diffusion et d’édition (edaspidi „SIDE”) komisjoni tähelepanu Prantsuse ametiasutuste poolt CELFile reklaami, transpordi ja turustamise jaoks antavale abile, kusjuures nimetatud abist ei oldud komisjoni talitusi eelnevalt teavitatud.

(5)

2. aprilli 1992. aasta kirjas tuletas komisjon Prantsuse ametiasutustele meelde, et mis tahes projektist, millega luuakse või muudetakse abivahendeid, tuleb komisjoni talitusi eelnevalt teavitada, ning palus nimetatud ametiasutustelt teavet SIDE osutatud abimeetmete olemuse ja eesmärgi kohta.

(6)

Prantsuse ametiasutused kinnitasid 29. juuni 1992. aasta kirjas CELFile eraldatavate toetuste olemasolu. Ametiasutused täpsustasid, et nende meetmete eesmärk oli tutvustada prantsuse keelt ja kirjandust prantsuse keelt mittekõnelevates riikides ning et CELF tegeles lisaks sellele veel kolme programmi haldamisega, mis on samuti suunatud prantsuskeelse raamatu kättesaadavamaks tegemisele kaugel asuvate lugejate jaoks.

(7)

7. augusti 1992. aasta kirjas kinnitas komisjon SIDEle CELFile antava abi olemasolu, täpsustas selle eesmärki ja teatas, et kõnealustest abimeetmetest ei ole komisjoni teavitatud. Komisjon täpsustas siiski, et vaidlustatud abimeetmete olemus ei ole selline, mis võiks kahjustada kaubandust liikmesriikide vahel. SIDE-l paluti esitada omapoolsed märkused.

(8)

7. septembri 1992. aasta kirjas teatas SIDE komisjonile, et tema arvates on nimetatud meetmed ja nende tagajärjed ühendusesisese kaubanduse jaoks diskrimineeriva olemusega, vaidlustamata sealjuures kultuuriministeeriumi kultuurialast eesmärki, mis oli seotud vajadusega levitada prantsuse keelt ja kirjandust.

(9)

18. mai 1993. aasta otsuses (6) leidis komisjon, et võttes arvesse erilist konkurentsi raamatusektoris ja kõnealuste abimeetmete kultuurialast eesmärki, tuli nende suhtes kohaldada endise asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktiga c ette nähtud erandit.

(10)

2. augustil 1993 esitas SIDE taotluse alustada hagi nimetatud otsuse kehtetuks tunnistamiseks. 18. septembri 1995. aasta otsusega (7) andis Üldkohus SIDEle osaliselt õiguse, tunnistades komisjoni 18. mai 1993. aasta otsuse kehtetuks, kuid üksnes teatavaid väikeste tellimustega seotud meetmeid käsitlevas valdkonnas.

(11)

Üldkohus leidis, et komisjonil oli õigus võtta vastu positiivne otsus kolme järgmise abikava suhtes, mis CELFile riigi nimel anti:

(12)

Üldkohus leidis, et komisjonil oli kolme nimetatud toetuskava kohta piisavalt teavet, et põhjendada seisukohta, mille kohaselt nende kavade mõju konkurentsireeglite toimimisele oli tühine. Muu hulgas osutas Üldkohus, et „vaidlusaluste meetmete kultuurialase eesmärgi suhtes on pooled ühel meelel, Prantsuse valitsuse poolt püstitatud eesmärgiks on prantsuse keele ja kirjanduse levitamine”. Üldkohtu hinnangul on alust järeldada, et komisjonil ei olnud erilisi raskusi vaidlusaluste abimeetmete kultuurialase eesmärgi hindamisel ning et selles küsimuses ei ole tarvis täiendavat teavet hankida.

(13)

Seevastu selles osas, mis hõlmab CELFile kompensatsioonide eraldamist üksnes väikeste tellimustega seonduvalt, leidis Üldkohus, et enne otsuse langetamist siseturuga kokkusobivuse kohta oleks komisjon pidanud põhjalikult analüüsima konkurentsitingimusi asjakohases sektoris.

(14)

Üldkohus leidis (kohtuotsuse punkt 76), et komisjon oleks pidanud algatama EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikega 2 (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõige 2) ette nähtud menetluse ning et sel põhjusel tuli kuulutada komisjoni 18. mai 1993. aasta otsus kehtetuks, kuivõrd see käsitleb toetust, mida anti üksnes CELFile välismaal paiknevate raamatukaupluste prantsuskeelsete raamatute väikeste tellimuste töötlemise tõttu tekkivate lisakulude kompenseerimiseks.

(15)

Vastavalt Üldkohtu 18. septembri 1995. aasta otsusele otsustas komisjon 30. juuli 1996. aasta otsusega algatada kõnealuste meetmete suhtes uurimismenetluse. Huvitatud isikud, kellel paluti esitada komisjonile oma märkused, saatsid need 1996. aasta detsembri ja 1997. aasta jaanuari jooksul.

(16)

Järgides Üldkohtu ettekirjutust, võttis komisjon 10. juunil 1998. aastal vastu otsuse 1999/133/EÜ (9). Otsuses kinnitati väikeste tellimuste puhul antava abi kultuurialast eesmärki ja leiti endise asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile d tuginedes, et väikestele tellimustele osutatud abi ei olnud sellist laadi, mis oleks võinud mõjutada liidusisese kaubavahetuse tingimusi ja konkurentsi sellisel ebasoovitaval määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega prantsuskeelsete raamatute eksporditurul.

(17)

28. veebruari 2002. aasta kohtuotsusega (10) tühistas Üldkohus komisjoni kõnealuse otsuse artikli 1 viimase lause. Üldkohus leidis, et komisjon oleks pidanud sooritama vajalikud kontrollimised, et saada asjakohaseid andmeid, mille alusel eristada vahendusturgu ja prantsuskeelsete raamatute eksporditurgu laiemas mõistes.

(18)

Üldkohus sedastas, et kuna komisjon jättis need kontrollimised sooritamata, tegi ta ilmse hindamisvea, käsitledes hinnangu aluseks võetava turuna prantsuskeelsete raamatute eksporditurgu laiemas mõistes, samas kui vaidlustatud abimeetmed olid suunatud üksnes ekspordi vahendusturule.

(19)

22. juuni 2000. aasta kohtuotsuses (11) lükkas Euroopa Kohus seevastu ilma asja lõpuni uurimata tagasi Prantsuse ametiasutuste hagi seoses komisjoni 10. juuni 1998. aasta otsusega ja sedastas, et isegi juhul, kui abi käsitada ühisturuga kokkusobivana, ei mõjutanud see asjaolu teavitamise kohustust ning et eelneva teavitamise kohustus sisaldas ka abi peatamise kohustuse.

(20)

Pärast 10. juuni 1998. aasta otsuse osalist tühistamist palus komisjon oma 14. juuni 2002. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustel ja SIDE-l esitada oma märkused otsuse tühistamise põhjuste kohta, sealjuures eeskätt kõnealuse turuga seotud üksikasjade kohta.

(21)

Prantsuse ametiasutustel paluti täpsemalt kommenteerida CELFi pakkumise eripärasid, võrreldes neid teiste turul osalejate, muu hulgas SIDE pakkumisega. SIDE-l paluti täpsemalt kommenteerida väikeste tellimuste mõistet ning näidata, milles seisneb temapoolse pakkumise erinevus CELFi ja teiste turul osalejate pakkumistest.

(22)

SIDE vastas komisjonile 12. augusti 2002. aasta kirjas. Prantsuse ametiasutused vastasid 17. septembri 2002. aasta kirjas.

(23)

19. septembri 2002. aasta kirjas küsiti SIDE-lt, kas nende vastus sisaldab konfidentsiaalset teavet ning pärast SIDE eitavat vastust 30. septembrist 2002 edastas komisjon 17. oktoobri 2002. aasta kirjas SIDE vastuse koos lisadega Prantsuse ametiasutustele kommenteerimiseks. Komisjon esitas ametiasutustele seoses sellega ka mitu täiendavat küsimust.

(24)

30. oktoobri 2002. aasta kirjas esitas komisjon ka SIDE-le mitu täiendavat küsimust, millele SIDE vastas 31. oktoobri 2002 ja 9. detsembri 2002 kirjadega. Vastuseks komisjoni 16. detsembri 2002. aasta kirjas esitatud küsimusele teatas SIDE 23. detsembri 2002. aasta kirjas komisjonile, et tema vastustes ei sisaldu konfidentsiaalset teavet ning et neid võib edastada Prantsuse ametiasutustele kommenteerimiseks.

(25)

Prantsuse ametiasutused ei vastanud tähtaja jooksul ning komisjon oli sunnitud saatma neile 27. novembri 2002. aasta kirjas meeldetuletuse. 19. detsembri 2002. aasta kirjas palusid Prantsuse ametiasutused komisjonilt veel kord ajapikendust.

(26)

9. jaanuaril 2003 saatis komisjon Prantsuse ametiasutustele kommenteerimiseks SIDE 23. detsembri 2002. aasta vastuse. 17. jaanuari 2003. aasta kirjas vastasid Prantsuse ametiasutused komisjoni 17. oktoobril 2002 esitatud küsimustele.

(27)

4. veebruari 2003. aasta kirjas palusid Prantsuse ametiasutused komisjonilt taas ajapikendust 23. detsembril 2002 saadetud SIDE teise vastuse kommenteerimiseks. 11. veebruari 2003. aasta kirjas nõustus komisjon taotletud ajapikendust osaliselt andma. 11. märtsi 2003. aasta kirjas saatsid Prantsuse ametiasutused komisjonile oma vastuse.

(28)

Lisaks sellele palus SIDE kokkusaamist komisjoni talitustega; kohtumine toimus 4. märtsil 2003 ning SIDE esitas seal oma nägemuse kõnealustest asjaoludest algusest peale.

(29)

Osutatud menetluse tulemusena võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse 2005/262/EÜ, milles pidas vaidlusalust abi ühisturuga kokkusobivaks endise asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti d alusel, olles eelnevalt kindlaks teinud, et abi eesmärk ei olnud katta väikeste tellimuste töötlemisest tulenevaid lisakulusid.

(30)

15. aprilli 2008. aasta otsusega tühistas Üldkohus komisjoni 20. aprilli 2004. aasta otsuse.

(31)

Üldkohus leidis, et selle abi osa puhul, mis kanti CELFile üle enne 1. novembrit 1993, mis on Euroopa Liidu lepingu jõustumise kuupäev, on komisjon teinud õigusliku vea, pidades vaidlusalust abi ühisturuga kokkusobivaks endise asutamislepingu artiklit 87 lõike 3 punkti d alusel, ehkki tegelikult oleks tulnud kohaldada enne 1. novembrit 1993 kehtinud alussätteid. Üldkohus arvestas nimelt asjaolu, et Euroopa Liidu leping ei sisalda üleminekumeetmeid endise EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti d kohaldamise kohta ja et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt on keelatud ühenduse õigusakti kohaldamise alguspunkti määrata õigusakti enda avaldamisest varasemale ajale, välja arvatud erandjuhtudel.

(32)

Lisaks sellele leidis Üldkohus, et vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tegi komisjon ilmse hindamisvea, kuna hindas CELFi kantud väikeste tellimuste töötlemise kulusid tegelikest suuremaks. 20. aprilli 2004. aasta otsuses ei võtnud komisjon tõepoolest arvesse väikeste tellimuste töötlemise tegelikke kulusid, vaid hindas neid kulusid CELFi kantud kogukulude alusel (väikeste tellimuste töötlemiseks eraldati üks osa kogukuludest, kasutades iga kululiigi puhul erinevat jaotuspõhimõtet). Kuna CELFi muu tegevusega võrreldes kaasnesid väikeste tellimuste töötlemisega täiendavad raskused, kohaldati teatavate kulukategooriate puhul koefitsienti. Üldkohus leidis, et väikestest tellimustest kahe kolmandiku puhul oleks raskusi olnud võimalik lahendada elektrooniliste vahendite kasutamise abil. Seetõttu tegi Üldkohus järelduse, et komisjon tegi hindamisvea, kui kohaldas teatavate kulude (elektroonilisel teel tehtavad tellimused) puhul koefitsienti, ühtlasi otsustas Üldkohus, et ilma kõnealuseid koefitsiente kasutamata oleksid väikeste tellimuste töötlemise kulud olnud väiksemad ja väikeste tellimuste töötlemisega seotud tegevuse tulem oleks olnud positiivne (suurusjärgus 600 000 Prantsuse franki ehk 91 469 eurot). Üldkohtu arvates ei suutnud komisjon tõendada, et tegemist ei ole liigse hüvitise maksmisega.

(33)

Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsuse kohaselt jääb komisjoni 30. juuli 1996. aasta otsusega algatatud menetlus avatuks ja komisjon peab vastu võtma uue otsuse.

(34)

Seoses Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsuse seisukohtadega ja võttes arvesse, et menetluse avamise otsus tehti 30. juulil 1996, soovis komisjon kutsuda Prantsuse ametiasutusi ja huvitatud isikuid üles oma märkusi esitama.

(35)

8. aprillil 2009 võttis komisjon vastu otsuse menetluse laiendamise kohta (12) (otsus K(2009) 2481) ehk menetluse laiendamise otsus). Laiendamisotsus, milles nähti ette uus tähtaeg märkuste esitamiseks, oli täienduseks 30. juuli 1996 otsusele menetluse avamise kohta. Märgitud on, et neid kahte otsust tuleb vaadelda lahutamatult seotuna ning nende alusel algatatakse üks ja sama ametlik uurimismenetlus ning et kuna menetluse laiendamist käsitlevas komisjoni otsuses läks asjaolude ja õiguse kirjeldus või komisjoni eelhinnang lahku 30. juuli 1996. aasta otsusest menetluse avamise kohta, oleks tulnud arvesse võtta üksnes menetluse laiendamise otsust.

(36)

Komisjon tegi huvitatud isikutele ettepaneku esitada kõnealuse meetme kohta oma märkused.

(37)

Komisjon sai Prantsuse ametiasutuste märkused kätte 9. juunil 2009 ja SIDE märkused 23. juulil 2009. 24. augustil 2009 edastas komisjon SIDE märkused Prantsuse ametiasutustele, jättes neile võimaluse neid kommenteerida; Prantsuse ametiasutuste kommentaarid jõudsid komisjonini 24. septembril 2009.

(38)

Ometi ei esitanud Prantsuse ametiasutused komisjoni poolt menetluse laiendamise otsuses nõutud üksikasjalikke andmeid, piirdudes abi proportsionaalsust käsitlevas küsimuses sama teabe esitamisega, mille nad olid esitanud juba 17. septembril 2002, 17. jaanuaril 2003 ja 11. märtsil 2003, mida komisjon ei saanud Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsust arvestades enam sellisel kujul kasutada.

(39)

8. oktoobri 2009. aasta kirjas tuletasid komisjoni talitused Prantsuse ametiasutustele meelde, et neile tuleb esitada üksikasjalikud andmed osutatud konkreetsete punktide kohta, märkides ühtlasi, et juhul kui kõnealune teave ei jõua nendeni kümne tööpäeva jooksul, tuleb komisjonil menetlusmääruse artikli 13 lõike 1 kohaselt võtta vastu lõplik otsus tema käsutuses oleva teabe alusel, olles vajaduse korral nõudnud vajaliku teabe esitamist korraldusega, kohaldades nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (13) artikli 10 lõiget 3.

(40)

21. oktoobri 2009. aasta kirjas teatasid Prantsuse ametiasutused komisjonile, et CELF on Pariisi kaubanduskohtu Tribunal de commerce de Paris 9. septembri 2009. aasta otsusega juriidiliselt likvideeritud ning oma tegevuse lõpetanud. Lisaks sellele teatasid Prantsuse ametiasutused, et komisjoni 8. oktoobri 2009. aasta kirjas nõutud üksikasjalike andmete kohta ei ole neil täiendavat teavet ning viitasid oma 9. juunil 2009 edastatud märkustele.

(41)

20. novembri 2009. aasta otsuses (otsus K(2009) 9256 ehk teabe esitamise korraldus) sätestas komisjon, et kuna Prantsusmaa ei ole korduvatele nõuetele vaatamata küsitud teavet esitanud, tuleb anda talle korraldus seda teha.

(42)

2. detsembri 2009. aasta kirjaga teatasid Prantsuse ametiasutused, et neil ei ole täiendavat teavet, mida komisjonile esitada ning viitasid oma 9. juunil 2009 edastatud märkustele.

(43)

2. detsembril 2009 edastasid Prantsuse ametiasutused ühtlasi kirja, milles käsitletakse ülikooli ja teaduskirjanduse abikava „Programme de Livres Universitaires et Scientifiques” ehk „Programme Plus”. Kõnealune abikava ei ole käesoleva otsuse ese.

(44)

22. detsembri 2009. aasta kirjaga soovis komisjon saada Prantsuse ametiasutustelt teavet CELFi olukorra ja CELFi puhul kohaldatud likvideerimismenetluse kohta. Prantsuse ametiasutused vastasid 27. jaanuaril 2010. Täpsustusi edastati ka 9. märtsil 2010 ja 26. novembril 2010.

(45)

Prantsusmaa siseriiklikus kohtus on praegu käimas menetlused, mille raames on esitatud taotlusi Euroopa Kohtusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 (EÜ asutamislepingu endine artikkel 234) alusel. Menetluste peamised etapid on esitatud järgnevalt.

(46)

SIDE pöördus Prantsusmaa kohtusse endise asutamislepingu artikli 88 lõike 3 otsemõju küsimuses. 5. oktoobri 2004. aasta otsusega, mis kinnitas Pariisi halduskohtu Tribunal administratif de Paris 26. aprilli 2001. aasta otsust, andis Pariisi apellatsioonikohus haldusküsimustes Cour administrative d’appel de Paris Prantsuse riigile korralduse hakata CELFile antud abi tagasi nõudma.

(47)

Vastav kassatsioonkaebus esitati Prantsuse riiginõukogule Conseil d’Etat, kes kinnitas 29. märtsi 2006. aasta kohtuotsusega Cour administrative d’appeli otsuse teatavaid üksikasju, eelkõige asjaolu, et kõnealune abi ei olnud täielikult avaliku teenindamise kohustust (14) kompenseeriva iseloomuga, liikmesriigi kohus ei saanud seda liigitada olemasolevaks abiks ja et CELF ei saanud tugineda õiguspärastele ootustele.

(48)

Ometi otsustas ka Conseil d’Etat oma 29. märtsi 2006. aasta otsusega peatada menetluse seniks, kuni Euroopa Kohus on võtnud seisukoha eelotsuse küsimuste kohta, mille Conseil d’Etat oli talle esitanud, soovides teada, millised on liikmesriigi kohtu kohustused teatamata riigiabi suhtes, mis deklareeriti pärast abi andmist ja mis on komisjoni otsuse kohaselt ühisturuga kokkusobiv.

(49)

12. veebruari 2008. aasta otsuses (15) ütles Euroopa Kohus õigusliku käsitluse kohta järgmist:

„EÜ artikli 88 lõike 3 viimast lauset tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigi kohus ei pea tegema korraldust selle sätte vastaselt rakendatud abi tagasinõudmiseks, kui komisjon on teinud lõpliku otsuse, millega see abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 tähenduses. Ühenduse õigust kohaldades peab see kohus tegema abisaajale korralduse intresside maksmiseks ajavahemiku eest, mil ebaseaduslikkus kestis. Oma riigi õiguse raames võib liikmesriigi kohus asjast sõltuvalt teha lisaks korralduse ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks ka siis, kui selle riigi õiguse kohaselt tuleb abi hiljem uuesti rakendada. Samuti võib liikmesriigi kohtul olla tarvis rahuldada nõuded abimeetme ebaseaduslikkusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ja juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid, laieneb EÜ artikli 88 lõike 3 viimasest lausest tulenev kohustus heastada ebaseadusliku abi tagajärjed seoses abisaaja poolt tasumisele kuuluvate summade väljaarvutamisega ka ajavahemikule, mis lahutab Euroopa Ühenduste Komisjoni otsust, millega abi tunnistatakse kokkusobivaks, ja selle otsuse tühistamist ühenduse kohtu poolt.”

(50)

Olles võtnud arvesse Euroopa Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsust ja Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsust, tühistas Conseil d’Etat oma 19. detsembri 2008. aasta määrusega Cour administrative d’appel de Paris’ eespool osutatud 5. oktoobri 2004. aasta otsuse artiklid 2, 3 ja 4 ning otsustas järgmist.

(51)

Esiteks tehti kultuuri- ja kommunikatsiooniministrile korraldus hakata sisse nõudma intresse, mis on seotud CELFile ajavahemikul alates 1980. aastast kuni Conseil d’Etat’ otsuse kuupäevani antud riigiabiga ja mis on arvutatud vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 794/2004 (16). Ministrile tehti ühtlasi korraldus alustada tagasiulatuvalt nende intresside sissenõudmist, mida oleks tulnud maksta ajavahemikul, mis jääb Conseil d’Etat’ otsuse kuupäeva ja selle kuupäeva vahele, millal oleks tehtud lõplikult kindlaks abi kokkusobivus ühisturuga ja oleks alustatud abi lõplikku tagastamist.

(52)

Peale selle otsustas Conseil d’Etat peatada menetluse seniks kuni Euroopa Kohus on võtnud seisukoha järgmiste eelotsuse küsimuste kohta:

(53)

11. märtsil 2010 (17) tegi Euroopa Kohus avalduse kõnealuste eelotsuse küsimuste kohta ja otsustas järgmist:

(54)

Prantsuse ametiasutused selgitasid komisjonile, et kultuuriministeerium otsustas 1980. aastal, vastavalt Prantsuse valitsuse üldisele poliitilisele suundumusele prantsuskeelsete raamatute ja prantsuskeelse kirjanduse levitamise osas, anda abi ekspordivahendajatele, kes võtavad vastu igasuguseid tellimusi, sõltumata nende rahalisest suurusest ja tasuvusest. Neid meetmeid olevat rakendatud selleks, et leevendada turu madalseisu ja edendada väikestele mittetasuvatele tellimustele suunatud tegevust ekspordi vahendamise turul.

(55)

Prantsuse ametiasutuste selgituste kohaselt tekkisid väikestel raamatukauplustel, mis paiknevad põhiliselt prantsuse keelt mittekõnelevates piirkondades, mis mõnikord on raskesti juurdepääsetavad ja/või asuvad kaugel, tõsised varustamisraskused, sest nende tellimusi ei ole võimalik rahuldada traditsiooniliste varustusvõrkude abil, kuivõrd tellitavate teoste arv on väga väike ja raamatute eksemplarihind ei ole piisavalt kõrge, et võimaldada tulusust.

(56)

Prantsuse ametiasutuste kohaselt oli kõnealuse abi eesmärk võimaldada ekspordivahendajatel täita nende tellimuste kogumit, mis lähtub raamatukauplustest, mis asuvad välismaal, peamiselt prantsuse keelt mittekõnelevates piirkondades, sõltumata nende tellimuste kogumaksumusest, nende tasuvusest ja nende päritolukohast. Eesmärk on tagada Prantsusmaa kultuurierinevusi toetava poliitika raames prantsuskeelsete raamatute optimaalne levitamine ja soodustada seeläbi prantsuskeelse kirjanduse levikut terves maailmas.

(57)

Prantsuse ametiasutuste poolt väljapakutud abimehhanism nimetusega „Väikeste tellimuste programm” seisnes toetuses, mille eesmärk oli kompenseerida töötlemise lisakulusid väikeste tellimuste puhul, mille Prantsuse ametiasutused olid määranud kindlaks suuruse järgi, mis pidi olema alla 500 Prantsuse frangi (FRF) või sellega võrdne, seega ligikaudu 76 eurot.

(58)

Prantsuse ametiasutuste kohaselt oli toetust saav ettevõte kohustatud edastama kultuuriministeeriumi raamatu ja lugemise direktsioonile ettevõtte üldist tegevust kajastavad andmed (kogukäive, finantsaruanded, eelarveprojektid, koopiad otsustest, millega need andmed on kinnitatud, vajaduse korral ka audiitori aruanne ja töötasude koondtabel), samuti kõik dokumendid, mis olid seotud toetatava tegevusega, eeskätt arved toetuse kasutamise kohta, mis tõendasid eelmisel aastal selliste toimingute sooritamist, mis võimaldasid toetuse eraldamist.

(59)

Tegelikult kasutas väikeste tellimuste programmi vaid üks ettevõte – CELF. Prantsuse ametiasutuste kohaselt pidi ettevõte iga järgmise aasta toetusetaotlusele lisama tõenduse väikeste tellimuste teenindamisega tekkinud lisakulude kohta. Veerand eelmisel aastal kinnitatud toetusest maksti välja aasta alguses, ülejäänud osa maksti välja järgmisel sügisel, pärast seda, kui riigiorganite esindajad olid tutvunud toetust saava ettevõtte eelarveprojektiga ja eelarveaasta esimese poole jooksul toimunud tegevusega. Oli kokku lepitud, et juhul kui kogu abisummat täielikult ära ei kulutata, arvatakse ülejäänud summad järgmisel aastal eraldatavast toetusest maha. Lisaks sellele viibis kultuuriministeerium vaatlejana CELFi haldusnõukogudes ja üldkogudel.

(60)

Tuleb täpsustada, et pärast abisumma pidevat vähenemist alates 1997. aastast lõpetati kõnealuse abi andmine 2002. aastal. Seega sai CELF ajavahemikus 1980–2001 igal aastal abi, millega Prantsuse ametiasutuste kohaselt oli ette nähtud vähendada kulusid seoses prantsuskeelsete raamatute väikeste tellimustega välisriikidest. Kokku sai CELF ajavahemikus 1980–2001 kõnealuse abi raames ligikaudu 4,8 miljonit eurot.

Tabel

CELFile alates 1980. aastast eraldatud abisummad väikeste tellimuste töötlemiseks

Prantsuse ametiasutuste esitatud andmed

(summad eurodes on ümardatud)

(61)

9. juuni 2009. aasta vastuses menetluse laiendamise otsusele esitasid Prantsuse ametiasutused järgmised märkused.

(62)

Kõigepealt osutasid nad, et nõustuvad komisjoni analüüsiga, mille kohaselt võis CELFile antud abi lugeda riigiabiks ja mille kohaselt ei olnud selle puhul võimalik ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 2 ja lõike 3 punktides a ja b sätestatud erandeid kohaldada.

(63)

Abi hindamisel ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktidest c ja d lähtuvalt ei esitanud Prantsuse ametiasutused uusi üksikasju abi proportsionaalsuse kohta.

(64)

Muu hulgas täheldasid Prantsuse ametiasutused, et nende arvates võib CELFile antud ülesannet lugeda üldhuviteenuseks ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 tähenduses.

(65)

Lõpuks – ja mis kõige olulisem – rõhutasid Prantsuse ametiasutused, et erandliku asjaolu esinemise tõttu ei peaks komisjon abi tagasi nõudma.

(66)

Nagu eelnevalt osutatud, ei esitanud Prantsuse ametiasutused üksikasjalikke andmeid, mida komisjon oli menetluse laiendamise otsuses neilt palunud, vaid saatsid abi proportsionaalsuse küsimuses uuesti juba 2002. ja 2003. aastal esitatud andmed, mida komisjon ei saanud Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsust arvestades sellisel kujul kasutada. Pärast 8. oktoobril 2009 saadetud meeldetuletuskirja otsustas komisjon 20. novembril 2009 teha Prantsuse ametiasutustele korralduse määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 kohaselt nõutud teabe esitamise kohta. 2. detsembri 2009. aasta kirjas vastasid Prantsuse ametiasutused, et neil ei ole täiendavat teavet, mida komisjonile esitada.

(67)

23. juuli 2009. aasta märkustes esitas SIDE järgmised seisukohad.

(68)

SIDE tuletas meelde, et abi sai üksnes CELF, vaatamata sellele, et SIDE arvates ei ole selline tegevus ainuomane üksnes CELFile; toetuse andmine geograafiliselt hajali asuvate raamatupoodide esitatud mis tahes suuruses tellimustele, sealhulgas väga väikestele, selleks et neid kirjastusele esitamiseks suurema tellimusena rühmitada, oleks SIDE arvates ekspordi vahendustegevuse sisu. SIDE osutas ühtlasi, et abi andmisest keeldumist ei oleks tulnud põhjendada mitte väidetava läbipaistvuse puudumisega, vaid sellega, et tegemist on eraettevõttega ja mitte kirjastajate kooperatiiviga.

(69)

Lisaks sellele esitas SIDE üksikasjaliku vastulause väitele, et abi olevat olnud vajalik. Selles kontekstis väitis ta, et määratlus „väikesed tellimused” oli meelevaldne ja lükkas tagasi kõik Prantsuse ametiasutuste esitatud arvandmed.

(70)

Veel leidis SIDE, et abi andmisel ei saa aluseks võtta ELi toimimise lepingu artikli 106 lõiget 2 ning põhjendas seda liikmesriigi kohtu otsustega CELFi tegevuse kohta.

(71)

Lõpetuseks märkis SIDE, et tegelikkuses ei esinenud mingeid erandlikke asjaolusid, mille alusel oleks võinud riigiabi tagastamise kohustust piirata.

(72)

Tuleb teha kindlaks, kas kõnealuse meetme puhul on tegemist riigiabiga ja kas seda saab vajaduse korral pidada siseturuga kokkusobivaks. Hindamisel peab komisjon võtma arvesse Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsust.

(73)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud et „kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(74)

Nagu juba osutatud menetluse laiendamise otsuses, tuletas komisjon ka nüüd sissejuhatuseks meelde, et komisjoni järeldus, mille kohaselt võis kõnealust meedet lugeda riigiabiks aluslepingu tähenduses, ei ole kunagi tekitanud kahtlust komisjonis toimunud eri menetlusetappides, Euroopa Liidu Kohtu otsustes (18) ega liikmesriigi kohtu otsustes (19). Ka Prantsuse ametiasutused osutasid oma 9. juuni 2009. aasta vastuses menetluse laiendamise otsusele, et nad on nõus komisjoni analüüsiga, mille kohaselt CELFile antava abi puhul on tegemist riigiabiga.

(75)

Komisjon leiab, et kõnealune meede on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 (endise EÜ asutamislepingu artikli 87 artikkel 1) tähenduses järgmistel põhjustel.

(76)

Kõigepealt annab meede CELFile eelise, kuna võimaldab väikeste tellimuste kulu vähendada. Meede on valikuline, kuna tegelikkuses saab sellest kasu üksnes CELF.

(77)

Peale selle rahastatakse meedet Prantsuse riigi eelarvelistest vahenditest, st riigi ressurssidest. Meetme rakendamise otsuse tegi kultuuriminister ja seega tuleb tagasimakse teha Prantsuse ametiasutustel.

(78)

Ühtlasi võib meede mõjutada liikmesriikide kaubavahetust ja moonutada konkurentsi. Abi antakse Prantsuse vahendajatele (tegelikkuses CELFile), kes ekspordivad prantsuskeelseid raamatuid peamiselt prantsuse keelt mittekõnelevatesse riikidesse. Nimetatud Prantsuse vahendajad konkureerivad seega vähemalt potentsiaalselt teiste prantsuskeelsete raamatute vahendajatega Euroopa Liidu teistes prantsuskeelsetes riikides (eeskätt Belgia ja Luksemburg). Asjaolu, et meetme poolt kaubavahetusele ja konkurentsi häirimisele avaldatav mõju tundub olevat väike, ei muuda järelduse mõtet. Euroopa Kohtu pidevat kohtupraktikat arvestades ei pidanud komisjon kindlaks tegema, kuivõrd abi tegelikult liikmesriikidevahelist kaubavahetust mõjutab ja konkurentsi moonutab, piisas sellest, et abi võis kaubavahetust mõjutada ja konkurentsi moonutada.

(79)

Lõpetuseks leiab komisjon, et tingimused Altmarki kohtupraktika kohaldamiseks ei ole täidetud. 24. juuli 2003. aasta otsuses (20) täpsustas Euroopa Kohus, millistel tingimustel ei saa üldist majandushuvi pakkuvate teenuste haldamisega tegelevale ettevõttele makstavat toetust riigiabiks lugeda: „esiteks oli abi saav ettevõtja reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus oli täpselt määratletud; teiseks olid parameetrid, mille alusel hüvitis arvutati, eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud; kolmandaks ei olnud hüvitis suurem, kui oli vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit; neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, oli sobiva hüvitise tase kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.”

(80)

Käesoleval juhul ja ilma et oleks vaja iga tingimust edasi arendada, kuna viimased on kumulatiivsed, leiab komisjon, et CELFi ei valitud avalikus hankemenetluses ja et hüvitise tase ei olnud kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajalike sobivate tootmisvahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.

(81)

Neil tingimustel CELFile antud abi on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna selles on esindatud kõik riigiabi mõistele vastavad üksikasjad.

(82)

Kuid Prantsuse ametiasutused ei teavitanud komisjoni kõnealusest abist. Abi andmine oli seega vastuolus ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikega 3, milles on ette nähtud, komisjoni teavitatakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Abi andmine oli seega ebaseaduslik.

(83)

Kõnealune meede on riigiabi ning hinnata tuleb selle kokkusobivust siseturuga.

(84)

Komisjon täheldab, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 2 sätestatud erijuhud ei ole kõnealuste meetmete puhul kohaldatavad, sest kõnealused meetmed ei ole ilmselgelt suunatud nimetatud lõikes sõnastatud eesmärkide saavutamisele.

(85)

Abi ei vasta samuti ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a määratletud erijuhu tingimustele, sest kõnealused abimeetmed ei olnud suunatud majandusarengu edendamiseks piirkondades, mis saavad selles punktis sätestatud abi kasutada. Artikli 107 lõike 3 punktis b käsitletud erijuht, mis on seotud abiga üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimisega, ei ole samuti antud olukorras kohaldatav, sest kõnealused abimeetmed ei olnud suunatud sellise projekti elluviimisele. Kuivõrd abimeetmed ei olnud samuti suunatud Prantsusmaa majanduses esineva tõsise häire kõrvaldamisele, ei ole antud olukorras rakendatav ka artikli 107 lõike 3 punkti b teises osas käsitletud erijuht.

(86)

Komisjon peab seega esitama küsimuse ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktide c ja d (endine EÜ asutamislepingu artikli 87 punktid c ja d) kohaldatavuse kohta.

(87)

Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsuse kohaselt tuli eraldi vaadelda abi, mida anti pärast Euroopa Liidu lepingu jõustumist (1. november 1993), ning abi, mida anti enne nimetatud lepingu jõustumist ja mille puhul tuleb kohaldada alussätteid, mis olid jõus osutatud ajavahemikul.

(88)

Sellega seoses märgib komisjon, et veerand eelmisel aastal kinnitatud toetusest maksti CELFile välja aasta alguses, ülejäänud osa maksti välja järgmisel sügisel, pärast seda, kui riigiorganite esindajad olid tutvunud toetust saava ettevõtte eelarveprojektiga ja eelarveaasta esimese poole jooksul toimunud tegevusega. Kui kogu abisummat täielikult ära ei kulutatud, arvati ülejäänud summad järgmisel aastal eraldatavast toetusest maha. 1993. aasta toetuse üks osa kanti üle 1993. aasta alguses ja jääk 1993. aasta sügisel. Otsuse anda abi 1993. aastaks võtsid Prantsuse ametiasutused 1992. aasta lõpus või 1993. aasta alguses, igal juhul enne Euroopa Liidu lepingu jõustumist. Komisjon leiab seega, et 1993. aastaks antud abi tuleb hinnata enne Euroopa Liidu lepingu jõustumist kohaldatud õigusaktide alusel.

(89)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis d (endine EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt d) on sätestatud, et „siseturuga kokkusobivaks võib pidada […] abi kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks, kui niisugune abi ei kahjusta kaubandustingimusi ja konkurentsi liidus määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”.

(90)

Seega tuleb kindlaks teha, kas CELFile anti ajavahemikus 1994–2001 abi kultuurialasel eesmärgil ja kas abi kahjustas või mitte kaubandustingimusi ja konkurentsi Euroopa Liidus määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(91)

Sissejuhatuseks tuletab komisjon meelde, et CELFile antud abi kultuurialast eesmärki tunnistas ka Üldkohus oma eespool osutatud 18. septembri 1995. aasta otsuses. Kohtuotsuse punktis 62 leiab Üldkohus, et „vaidlusaluste meetmete kultuurialase eesmärgi suhtes on pooled ühel meelel, Prantsuse valitsuse poolt püstitatud eesmärgiks on prantsuse keele ja kirjanduse levitamine. Sellega seoses leiab kohus ühtlasi, et materjalid, mis olid komisjoni käsutuses siis, kui ta võttis vastu oma otsuse, sealhulgas ka informatsioon, mis sisaldus SIDE nõukogu 7. septembri 1992 kirjas, lihtsustasid selle eesmärgi olemuse ja õiguspärasuse hindamist. Sellistest asjaoludest lähtudes on alust järeldada, et komisjonil ei olnud erilisi raskusi vaidlusaluste abimeetmete kultuurialase eesmärgi hindamisel, ning et puudus vajadus täiendava informatsiooni hankimise järele selles küsimuses.”

(92)

Prantsuse ametiasutused märkisid tõepoolest, et kõnealust abi anti kultuurialasel eesmärgil, mis oli suunatud prantsuskeelsete teoste levitamise soodustamisele prantsuse keelt mittekõnelevates riikides. Seega oli tegemist tahtliku poliitikaga, mille eesmärk oli kaitsta ja edendada kultuurilist mitmekesisust rahvusvahelisel tasandil.

(93)

Kultuurierinevuste kaitse ja toetamine on Euroopa Liidu üheks aluspõhimõtteks. Need põhimõtted esinevad ka ELi toimimise lepingu artikli 167 lõikes 1 (endine EÜ asutamislepingu artikli 151 lõige 1), milles on sätestatud, et „liit aitab kaasa liikmesriikide kultuuride õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning samal ajal rõhutades ühist kultuuripärandit” ning samuti artikli 167 lõikes 4, milles on sätestatud et „aluslepingute teiste sätete kohaselt tegutsedes võtab liit arvesse erinevaid kultuuriaspekte eriti selleks, et respekteerida ja edendada oma kultuuride mitmekesisust”.

(94)

Seetõttu leiab komisjon, et Prantsuse ametiasutuste poolt CELFile eraldatud abi prantsuskeelsete raamatute levitamise tagamiseks oli tõepoolest suunatud kultuurialase eesmärgi saavutamisele.

(95)

Komisjon peab tegema kindlaks, kas kõnealused meetmed olid Prantsuse ametiasutuste püstitatud kultuurialase poliitika eesmärkidest lähtuvalt vajalikud ja proportsionaalsed.

(96)

Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et vastavalt Üldkohtu eespool osutatud 28. veebruari 2002. aasta otsusele tuleb kõnealuseid meetmeid hinnata prantsuskeelsete raamatute ekspordi vahendamise turust lähtuvalt.

(97)

Kõigepealt tuleb esitada küsimus abi vajalikkuse kohta.

(98)

Prantsuse ametiasutuste kohaselt käivitati meetmed kultuuriministeeriumi poolt 1980. aastal; ajal, mil vastavas valdkonnas tegutsenud ettevõtted (Groupe Hachette ja Les Messageries du livre) olid otsustanud lahkuda ekspordi vahendamise turult. Prantsuse ametiasutuste sõnul moodustati vaidlustatud meetmesüsteem selleks, et julgustada ettevõtteid kõnealusele turule tulema ja et kõik prantsuskeelsete raamatute tellimused, mis pärinevad prantsuse keelt mittekõnelevatest piirkondadest, saaksid täidetud. Sellega tagati, et prantsuskeelsed raamatud võiksid jõuda kõikidesse raamatukauplustesse, sealhulgas ka nendesse, mis asuvad kaugetes riikides, ja seda isegi eeldusel, et need kauplused võivad vajada vaid mõnda üksikut raamatut, mis pealegi võivad olla kirjastatud erinevate kirjastuste poolt.

(99)

Menetluse laiendamise otsuse järel esitatud märkuste raames märkis SIDE omalt poolt, et asjaomane abi ei olnud vajalik. Isegi kui on tõsi, et teatavad ettevõtjad lõpetasid 1980. aastal vahendustegevuse, tuletab SIDE meelde, et just sellel ajavahemikul asutati ta ise, selleks et turule tulla. Muu hulgas vaidlustab SIDE ka väite, et CELF olevat kasutanud väikeste tellimuste puhul tavalisest erinevat töötlemist. SIDE paneb eelkõige kahtluse alla Prantsuse ametiasutuste esitatud arvandmed ja väidab, et CELFi ja SIDE andmed on võrdlemisi sarnased, kui vaadata nende suhet mõlema ettevõtte käibesse, arvete hulka ja tellimuste arvu. Laiemalt paneb SIDE kahtluse alla mõiste „väikesed tellimused”, nii nagu Prantsuse ametiasutused seda määratlenud on. SIDE arvates on see mõiste meelevaldne, sest ühe tellimuse töötlemise maksumus ei sõltu selle summast, vaid ridade arvust.

(100)

Komisjon leiab, et abi vajalikkuse kohta ei ole vaja teha lõplikke järeldusi, sest vajaduse ja proportsionaalsuse tingimused on kumulatiivsed ning et põhjenduses 121 sedastatakse, et proportsionaalsuse tingimuse täitmise kohta puudub tõestus.

(101)

Teiseks leiab komisjon, et võttes arvesse meetmega seotud summasid, prantsuskeelsete raamatute ja teistes keeltes raamatute äärmiselt madalat vastastikust asendatavust ning märkimisväärset erinevust mitteprantsuskeelsetesse riikidesse ühelt poolt Prantsusmaa poolt ja teiselt poolt Belgia ja Luksemburgi poolt eksporditavate prantsuskeelsete raamatute hulga vahel, on meetme põhjustatud mõju Euroopa Liidu sisesele kaubavahetusele ja turu konkurentsi moonutamise ulatus äärmiselt piiratud.

(102)

Prantsuskeelsete raamatute ekspordi vahendamise turu kohta märgib komisjon täpsemalt, et CELF ja SIDE tegelevad ekspordi vahendustegevuse raames raamatute levitamisega prantsuse keelt mittekõnelevatesse piirkondadesse. Prantsuskeelsetes riikides on kohalik turg kaetud suurte kirjastuste poolt tänu nende filiaalidele või esindajatele. Ekspordi vahendamisel on seega väga väike osa nendel turgudel, mis on prantsuskeelsete raamatute peamiseks adressaadiks.

(103)

Prantsuskeelsete raamatute ekspordi vahendamise turul on esindatud sellised üldised vahendajad nagu SIDE ja CELF; nende vähem olulisteks konkurentideks on piiratud ulatuses spetsialiseerunud vahendajad, kes müüvad väga vähesel hulgal otse lõppkasutajatele; teatav arv raamatukauplusi, mis teenindavad, kas või erandkorras, välismaa raamatukaupluste tellimusi; ja internetiraamatukauplused, kelle tegevuse maht oli asjaomase meetme rakendamise ajavahemikus veel võrdlemisi väike.

(104)

Kõnealusel turul oli peamiseks ettevõtjaks, keda asjaomased meetmed puudutasid, kaebuse esitaja. Ühest küljest kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et väikeste tellimuste programmis oleksid võinud põhimõtteliselt osaleda kõik ettevõtted, kes oleksid soovinud selles osalemist taotleda, ja kes oleksid olnud nõus abi andmise tingimustega. Prantsuse ametiasutused osutavad, et kui kultuuriministeerium keeldus 1991. aastal SIDE-le abi andmast, põhjendatud seda SIDE keeldumisega allutada ettevõte läbipaistvusnõuetele, mis oli nimetatud abi saamise eelduseks. Teisest küljest osutas SIDE, et Prantsuse ametiasutuste keeldumine oli seotud asjaoluga, et SIDE puhul oli tegemist eraettevõtjaga, mitte kirjastajate kooperatiiviga. Pärast komisjoni 18. mai 1993. aasta otsuse tühistamist tuletas kultuurministeerium 1996. aastal ka SIDE-le meelde, et väikeste tellimuste töötlemise abikava ei olnud mõeldud üksnes CELFile. Ministeerium pakkus oma 3. septembri 1996. aasta kirjas SIDE-le välja läbirääkimisi, et selgitada, kas ettevõte on nõutavate läbipaistvustingimuste rakendamisel võimeline pakkuma samasugust teenust kui CELF. 26. septembril 1996 toimunud kohtumisel teatas SIDE juhtkond kultuuriministeeriumile, et nad ei soovi osaleda programmis, mille vastavuse ühenduse õigusaktidele võib komisjon kahtluse alla panna.

(105)

Igal juhul tundub, et kõik üksikasjad, mis on esitatud nii eespool osutatud põhjendustes (101) kui ka järgnevates, näitavad et meetmete põhjustatud mõju Euroopa Liidu siseste kaubandustingimuste ja konkurentsi kahjustamisel oli suhteliselt piiratud.

(106)

Meetme proportsionaalsuse hindamiseks peab komisjon kolmandaks võrdlema saadud abisummasid kuludega, mida CELF oli Prantsuse ametiasutuste seatud eesmärgi saavutamiseks kandnud.

(107)

Siinkohal tuleb meenutada tellimuse töötlemise eri etappe, mille kohta on eri pooled ühel meelel:

(108)

Prantsuse ametiasutuste kohaselt kandis CELF väikeste tellimuste töötlemisega seotud kulusid. Prantsuse ametiasutuste hinnangu kohaselt tekitavad teatavad tellimused ekspordi vahendamise turul lisakulusid, nii et kõnealune tegevus ei saa olla tulus. Prantsuse ametiasutused väitsid, et nad pidasid kinni väikese tellimuse jaoks kehtestatud piirist 500 FRF (76,22 eurot), mis määrati kindlaks empiiriliselt. Prantsuse ametiasutused täpsustasid, et mõned alla 500 FRF maksumusega tellimused võisid olla tulusad, samas kui teised, mille maksumus ületas nimetatud summat, ei pruukinud seda olla. Eesmärgiks oli leida majanduslikult vastuvõetav mehhanism selleks, et CELF oleks nõus väikesi, kuid vähetulusaid tellimusi töötlema.

(109)

Nii nagu komisjon oma menetluse laiendamise otsuses juba märkis, pidid Prantsuse ametiasutused tegema ühisturuga kokkusobivuse analüüsis kindlaks CELFi kantud kulude summa ja selle vastavuse tegelikkusele.

(110)

Selleks palus komisjon oma menetluse laiendamise otsuses, et Prantsuse ametiasutused esitaksid talle teatava hulga üksikasju, et oleks võimalik Üldkohtu otsusest järeldusi teha ja otsustada abi proportsionaalsuse üle. Komisjon palus nimelt esitada talle järgmised üksikasjad:

(111)

Nagu komisjon seda juba oma menetluse laiendamise otsuses märkis, ei ole ta ilma Prantsuse ametiasutuste täiendavate selgitusteta ja nendepoolse andmete ajakohastamiseta suuteline analüüsima väikeste tellimuste programmi toetuse kasutamise arveid, mida Prantsuse ametiasutused olid oma 17. jaanuari 2003. aasta kirjas aastate 1994–2001 kohta esitanud, samuti ei ole ta suuteline uurima 5. märtsi 1998. aasta kirjas esitatud analüütilise raamatupidamise andmeid.

(112)

Vaatamata sellele ei esitanud Prantsuse ametiasutused komisjoni menetluse laiendamise otsuses soovitud üksikasjalikke andmeid, piirdudes abi proportsionaalsust käsitlevas küsimuses sama teabe esitamisega, mille ta oli juba esitanud 17. septembril 2002, 17. jaanuaril 2003 ja 11. märtsil 2003 ning mida komisjon ei saanud Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsust arvestades enam sellisel kujul käsitleda.

(113)

8. oktoobri 2009. aasta kirjaga tuletasid komisjoni talitused Prantsuse ametiasutustele meelde nõuet, et neile esitataks üksikasjalikud andmed osutatud konkreetsete punktide kohta, märkides ühtlasi, et juhul kui kõnealune teave ei jõua nendeni kümne tööpäeva jooksul, tuleb komisjonil menetlusmääruse artikli 13 lõike 1 kohaselt võtta vastu lõplik otsus tema käsutuses oleva teabe alusel, olles vajaduse korral teinud määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 kohase korralduse vajaliku teabe saamiseks.

(114)

21. oktoobri 2009. aasta kirjas teatasid Prantsuse ametiasutused, et neil ei ole täiendavat teavet, mida esitada ja saatsid uuesti 9. juunil 2009 esitatud märkused.

(115)

20. novembri 2009. aasta otsusega (teabe saamise korraldus) otsustas komisjon seega, et kuna Prantsusmaa ei ole korduvatele nõuetele vaatamata nõutud teavet esitanud, tuleb teda kohustada seda tegema.

(116)

2. detsembri 2009. aasta kirjas teatasid Prantsuse ametiasutused, et neil ei ole täiendavat teavet, mida komisjonile esitada ning viitasid 9. juunil 2009 edastatud märkustele.

(117)

Menetlusmääruse artiklis 13 on sätestatud, et „võimaliku ebaseadusliku abi kontrollimise põhjal tuleb teha otsus […]. Kui liikmesriik ei järgi teabe esitamisega seotud korraldust, tehakse see otsus kättesaadava teabe põhjal”.

(118)

Nagu eespool märgitud ei esitanud Prantsuse ametiasutused komisjonile üksikasju, mida viimane oli mitmel korral, viimati 20. novembri 2009. aasta korraldusotsusega nõudnud.

(119)

Menetlusmääruse artikli 13 kohaselt teeb komisjon seega otsuse olemasolevate andmete põhjal, tuletades meelde, et Prantsuse ametiasutused peavad igal juhul tõendama, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobiv ja seega proportsionaalne.

(120)

Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsuse ja komisjoni käsutuses olevate üksikasjade põhjal ei tundu olevat võimalik võtta aluseks 1994. aasta väikeste tellimuste töötlemise hinnanguliste kulude ekstrapoleerimist. Ühtlasi ei tundu olevat võimalik kasutada põhjendamatute kulude jaotuspõhimõtet ja põhineda andmetel, mille puhul kohaldati põhjendamatuid üksikkoefitsiente, seda eelkõige elektroonilisel teel tehtud tellimuste puhul. Üldkohtu otsuses osutatud väikeste tellimuste töötlemisega seotud kulude arvutamise kontekstis ja kuna Prantsuse ametiasutused ei olnud esitanud komisjonile andmeid, mille alusel hajutada kahtlusi abi proportsionaalsuse kohta, mis komisjon tõi esile menetluse laiendamise otsuses, ei tehtud kindlaks, et väikeste tellimuste töötlemise tulem oli negatiivne.

(121)

Seetõttu leiab komisjon, et aastatel 1994–2001 antud abi vastavus proportsionaalsuse nõuetele ei ole tõendatud.

(122)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti d kohaselt ei ole abi seega siseturuga kokkusobiv.

(123)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c (endine EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt c) on sätestatud, et „siseturuga kokkusobivaks võib pidada […] abi teatavate majanduspiirkondade tegevuse arendamise lihtsustamiseks, kui niisugune abi ei kahjusta kaubandustingimusi ja konkurentsi liidus määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”.

(124)

Üldkohtu 15. aprilli 2008 aasta otsuse kohaselt ei saa ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga d (endine EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt d) ette nähtud erandit kohaldada abidele, mida maksti CELFile aastatel 1980–1993. Seega tuleb teha kindlaks kas nende puhul oleks saanud kohaldada ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga c (endine EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt c) ette nähtud erandit.

(125)

Sama tuleb teha ka ajavahemikus 1994–2001 antud abi kohta, mille puhul otsustas komisjon eespool osutatud põhjenduse (122) kohaselt, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga d (endine EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkt d) ette nähtud erandit nende puhul ei kohaldatud.

(126)

Et teha kindlaks, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt c võiks olla aluseks siseturuga kokkusobivusele, peab komisjon välja selgitama, kas asjaomane abi teenib ühishuvi eesmärki ja kas abi ei kahjusta kaubavahetust määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(127)

Komisjon leiab, et abi teenib ühishuvi sellist eesmärki, mis oli varasemalt kindlaks määratud. Selles kontekstis tuleb meenutada, et endise asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti d (praegu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt d) kohaselt Euroopa Liidu lepingus sätestatud erand peaks olema kinnituseks poliitikale, mida komisjon rakendas endise artikli 92 lõike 3 punkti c alusel enne Euroopa Liidu lepingu jõustumist. Varem oli komisjon kõnealusele artiklile tuginedes tõepoolest lubanud kultuurialase eemärgiga abi andmist. See tava leidis kinnitust ka Euroopa Liidu kohtupraktikas, näiteks Üldkohtu eespool osutatud 18. septembri 1995. aasta otsuses, milles Üldkohus leidis, et komisjonil oli õigus teha EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c alusel soodne otsus nende kolme CELFi hallatud toetuskava kohta (abi õhuposti teel edastatavate saadetiste puhul, programmid „Page à Page” ja „Programme Plus”).

(128)

Seevastu leidis komisjon, et abi proportsionaalsus püstitatud eesmärgiga ei leidnud kinnitust.

(129)

Menetluse laiendamise otsuses ning seejärel vastu võetud korraldusotsuses tegi komisjon Prantsuse ametiasutustele korralduse esitada märkused abi proportsionaalsuse kohta vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c.

(130)

Nagu eespool märgitud, ei esitanud Prantsuse ametiasutused komisjonile üksikasju, mida viimane oli mitmel korral, viimati oma 20. novembri 2009. aasta korraldusotsusega nõudnud ja mille alusel oleks saanud tõendada alates 1980. aastast antud abi proportsionaalsust.

(131)

Menetlusmääruse artikli 13 kohaselt võtab komisjon seega vastu otsuse olemasolevate andmete alusel, tuletades igal juhul meelde, et Prantsuse ametiasutused peavad tõendama, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobiv ja seega proportsionaalne.

(132)

Mutadis mutandis on siin üle võetav eespool osutatud põhjendus abi proportsionaalsuse kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti d alusel.

(133)

Seetõttu leiab komisjon, et antud abi vastavust proportsionaalsuse nõuetele ei ole vaja tõendada.

(134)

Kokkuvõtteks leiab komisjon, et asjaomane meede ei ole ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv.

(135)

Prantsuse ametiasutused kinnitasid korduvalt, et CELF tegeles avaliku teenuse pakkumisega ning et seetõttu tuleb vaidlusaluseid meetmeid hinnata lähtuvalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikest 2 (EÜ asutamislepingu artikli 86 lõige 2).

(136)

Kõnealuses artiklis on sätestatud, et „ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad aluslepingute eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.”

(137)

Kõigepealt tuleb püstitada küsimus, kas tegelikkuses oli ikka tegemist üldist majandushuvi pakkuva teenusega. Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et välja arvatud valdkondades, kus kehtivad Euroopa Liidu asjaomased õigusaktid, on liikmesriikidel suur diskretsiooniõigus, et otsustada, millised teenused võib lugeda üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulka kuuluvaks. Seega peab komisjon seisma hea, et kõnealuse otsustusvabaduse kontekstis toimuks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemine ilmseid vigu tegemata.

(138)

Prantsuse ametiasutused selgitasid korduvalt, et CELF kohustus täitma avaliku teenuse ülesannet, mis seisnes tähelepanu pööramises kõikidele välismaal paiknevatest raamatukauplustest pärinevatele tellimustele, sõltumata nende suurusest. Komisjon leiab, et kõnealuse kohustuse puhul võis tegelikult olla tegemist üldist majandushuvi pakkuva teenusega.

(139)

Teiseks tuleb kindlaks teha, kas üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine oli ikka CELFile usaldanud. Euroopa Liidus kohtupraktika kohaselt peab riik olema kõnealuse teenuse osutamise teinud ettevõtjale ülesandeks ühe või mitme riikliku aktiga, mille vormi määrab kindlaks liikmesriik.

(140)

Prantsuse ametiasutused esitasid mitu CELFi ja kultuuriministeeriumi vahel sõlmitud lepingut, mis Prantsuse ametiasutuste arvates näitasid, et üldist majandushuvi pakkuva teenuste osutamine oli tehtud ülesandeks CELFile. Prantsuse ametiasutuste sõnul sõlmis raamatute ja lugemise direktsioon kuni 2001. aastani CELFiga iga-aastasi lepinguid.

(141)

Sellest olenemata ja vaatamata komisjoni nõuetele, sealhulgas korraldusotsusele, ei esitanud Prantsuse ametiasutused ühegi asjaomaseid aastaid hõlmava avalike teenuste osutamise lepingu koopiat.

(142)

Peale selle ei ole komisjoni käsutuses olevates lepingutes avalike teenuste osutamise kohustuse täpne sisu kindlaks määratud (ühtlasi ei ole lepingus osutatud summa, millest alates käsitati tellimusi väikeste tellimustena. Sellest tuleneb, et isegi kõnealuste aastate kohta ei ole akti, milles oleks CELFile pandud avaliku teenindamise kohustused piisava täpsusega sätestatud.

(143)

Seetõttu leiab komisjon, et puudub tõendusmaterjal, mis kinnitaks, et CELFile tehti ametliku aktiga ülesandeks asjaomastel aastatel kõnealust avalikku teenust pakkuda.

(144)

Lõpetuseks ja ilma et oleks vaja teha järeldust vajaduse tingimuse kohta, kuna tingimused on kumulatiivsed, leiab komisjon, et ka proportsionaalsuse tingimus ei ole täidetud.

(145)

Komisjoni käsutuses olevates lepingutes ei ole mingit selgitust selle kohta, kuidas abisumma oli arvutatud. Lisaks ei kaasnenud CELFile pandud kohustusega esitada toetuse kasutamise kohta arved täpset määratlust arvutusparameetrite ja avaliku teenuse tegevuse kulude kontrolli kohta, mis võimaldaks teha kindlaks, et tegemist ei olnud liigse hüvitisega. Kui lepingutega oligi ette nähtud hüvitise kasutamata osa ülekandmine aastast aastasse, ei olnud neis täpsustatud vastavat toimimismehhanismi, mida ei ole arvatavasti ka kohaldatud. Laiemas kontekstis ja nagu on osutatud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 kohase proportsionaalsusnõude analüüsis, ei esitanud Prantsuse ametiasutused Üldkohtu otsuse mitme eri punkti kohta abi proportsionaalsust tõendavaid andmeid.

(146)

Prantsuse ametiasutused ei esitanud komisjonile seega üksikasju, mida viimane oli mitmel korral, viimati 20. novembri 2009. aasta korraldusotsusega nõudnud ja mille alusel oleks saanud tõendada ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 raames antud abi proportsionaalsust.

(147)

Menetlusmääruse artikli 13 kohaselt võtab komisjon seega vastu otsuse olemasolevate andmete alusel, tuletades igal juhul meelde, et Prantsuse ametiasutused peavad tõendama, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobiv, olles seega proportsionaalne.

(148)

Samadel põhjustel, kui need, millele oli juba osutatud abi proportsionaalsuse analüüsis vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile d, leiab komisjon, et antud abi vastavust proportsionaalsuse nõuetele ei ole tõendatud.

(149)

Komisjon leiab seega, et ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise tingimused ei olnud täidetud.

(150)

Samuti leiab komisjon, et abimehhanism nimetusega „Väikeste tellimuste programm”, mida Prantsusmaa on ajavahemikul 1980–2001 CELFi suhtes kohaldanud, ei sobi siseturuga kokku.

(151)

Juhul kui tegemist on ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abiga, peab komisjon nõudma, et kõnealune liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. Määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 14 on sätestatud, et „kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada”.

(152)

Samas peab komisjon siiski võtma arvesse järgmisi üksikasju.

(153)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 15 on sätestatud, et komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale hakatakse ebaseaduslikku abi andma ning nimetatud tähtaja kulgemise katkestab komisjoni või komisjoni nõudmise peale liikmesriigi võetud mis tahes meede ebaseadusliku abi suhtes.

(154)

Nagu komisjon juba menetluse laiendamise otsuses osutas, saamata huvitatud isikutelt selle kohta kommentaare, leiab ta nüüdki, et eelmises põhjenduses nimetatud tähtajaeeskiri on asjaomasel juhul kohaldatav. 5. oktoobri 2006. aasta Transalpine'i kohtuasjas (21) leidis Euroopa Kohus, et kuna määrus (EÜ) nr 659/1999 käsitleb menetluseeskirju, tuleb neid kohaldada kõikide nende riigiabide haldusmenetluste puhul, mida komisjon käsitles määruse (EÜ) nr 659/1999 jõustumise ajal, see tähendab 16. aprillil 1999. Käesolev juhtum kuulub 30. juunil 1996 avatud ametliku uurimismenetluse alla.

(155)

Praegusel juhul, kus abi anti alates 1980. aastast igal aastal ja komisjon esitas Prantsuse ametiasutustele nõude teabe saamiseks 1992. aastal, selgub, et CELFile 1980. ja 1981. aastal antud abi ei saa tagasi nõuda, sest nende tähtaja kulgemine on aegunud.

(156)

Teiseks ei nõua komisjon abi tagastamist, kui ta võiks seda tehes minna vastuollu Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttega. Euroopa Liidu kohtupraktika kohaselt peab komisjon võtma arvesse erandlikku asjaolu, mille tõttu ta loobub nõudmast ebaseaduslikult antud abi tagastamist, kuna see tagastamine on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttega.

(157)

Selles kontekstis tegi komisjon menetluse laiendamise otsuses Prantsuse ametiasutustele, abisaajale ja teistele huvitatud isikutele üleskutse edastada märkused selle kohta, kuidas on asjaomasel juhul kohaldatud õiguspärase ootuse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet või mis tahes põhimõtet, mille alusel komisjon ei saaks abi tagastamist nõuda.

(158)

Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused osutasid märkustes erandlikule asjaolule, mis võis abi tagastamise kohustust piirata. Seevastu SIDA leidis, et sellist erandlikku asjaolu ei esinenud.

(159)

Sel puhul tuletab komisjon meelde, et eespool osutatud CELFi kohtuasjas küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse valdkonda kuuluvate küsimuste raames kõnealuse teema kohta, et kas olukorda, kus komisjon võttis vastu kolm järjestikust otsust, mille kohaselt abi oli siseturuga kokkusobiv, kuid ühenduste kohus need otsused hiljem tühistas, võib lugeda selliseks erandlikuks asjaoluks, mille alusel võiks abisaajapoolset abi tagastamise kohustust piirata.

(160)

Eespool osutatud 11. märtsi 2010. aasta otsuses viitas Euroopa Kohus esmalt oma 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsusele, milles ta osutas punktile 65 ja sellele järgnevatele punktidele, mille kohaselt pärast komisjoni positiivse otsuse tühistamist ei ole välistatud võimalus, mille kohaselt abi ebaseaduslikult saanud ettevõtja võiks tugineda erandliku asjaolu tingimusele, mille alusel ta võiks õiguspäraselt eeldada, et antud abi oli seaduslik ning keelduda abi tagasimaksmisest (22).

(161)

Samas sedastas Euroopa Kohus ühtlasi, et abisaaja õiguspärane ootus ei saa põhineda ühest küljest komisjoni positiivsel otsusel, kui kõnealune otsus on hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustatud ja seejärel Euroopa Liidu Kohtu poolt tühistatud, ning teisest küljest niikaua, kui hagi esitamise tähtaeg ei ole lõppenud ja Euroopa Liidu Kohus ei ole teinud lõplikku otsust (23).

(162)

11. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses osutas Euroopa Kohus, et komisjoni kolmanda positiivse otsuse tühistamine Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsusega ei saa iseenesest luua õiguspärast ootust ega kujutada endast erandlikku asjaolu (24).

(163)

Euroopa Kohus lisas, et harvaesinevad kolm järjestikust tühistamisotsust viitavad eelkõige asja keerukusele ning peaks õiguspärase ootuse loomise asemel suurendama abisaaja kahtlusi vaidlusaluse abi kokkusobivuses. Kohus leidis, et kolme järjestikuse otsuse puhul, mis lõppesid kolme tühistamisega, on tegemist väga haruldase olukorraga, kuid leidis, et need asjaolud on osaks kohtusüsteemi tavalisest toimimisest, ning see kohtusüsteem annab õigussubjektidele, kes leiavad, et abi ebaseaduslikkuse tagajärjed neid puudutavad, õiguse nõuda nende järjestikuste otsuste tühistamist, mille tõttu see olukord nende meelest on tekkinud.

(164)

Peale selle leidis Euroopa Kohus, et erandliku asjaolu esinemisega ei saa nõustuda ka õiguskindluse põhimõtte seisukohast (25). Juhul kui komisjon ei ole teinud heakskiitvat otsust või kui sellise otsuse vastu hagi esitamise tähtaeg ei ole lõppenud, ei ole abisaajal kindlust kavandatud abi seaduslikkuse osas, nii et ta ei saa viidata ei õiguspärase ootuse kaitse ega õiguskindluse põhimõtetele.

(165)

Lisaks sellele, nagu osutas Euroopa Kohus oma 11. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses, (26) ei saa erandliku asjaolu esinemisega nõustuda ka proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt. Ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg, mistõttu ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eelneva olukorra taastamiseks ei saa pidada ebaproportsionaalseks, pidades silmas riigiabi käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete eesmärke.

(166)

Seetõttu tegi Euroopa Kohus järelduse, et olukorra puhul, kus komisjon võtab abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise kohta vastu kolm järjestikust otsust ning ühenduste kohus need seejärel tühistab, ei ole iseenesest tegemist erandliku asjaoluga, millega saaks põhjendada abisaajal olevat abi tagastamise kohustuse piiramist.

(167)

Võttes arvesse eespool osutatut ja mis tahes muu üksikasja puudumist, mida võiks käsitada erandliku asjaoluna, leiab komisjon, et tegelikkuses ei esinenud ühtki erandlikku asjaolu, mille alusel võiks piirata CELFi kohustust kõnealune abi tagastada (v.a aastatel 1980 ja 1981 makstud summad, mille kohta on eelnevalt selgitus antud).

(168)

Kohaldades määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklit 14 peavad Prantsuse ametiasutused nõudma CELFilt sisse abisumma, mis talle väikeste tellimuste programmi raames aastatel 1982–2001 üle kanti.

(169)

Tabeli (27) kohaselt ulatub CELFilt aastate 1982–2001 eest tagasi nõutava abi kogusumma 4 631 401 euroni, millele tuleb lisada intressid.

(170)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõike 2 kohaselt kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mida makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

(171)

Samas selgub Euroopa Kohtu 12. oktoobri 2000. aasta otsusest Magefesa kohtuasjas, (28) et kui ettevõte läheb pankrotti ja liikmesriigi õigusaktid seda ette näevad, ei tule maksta intresse ettevõtte pankrotiteatele järgneva aja eest ebaseaduslikult saadud abisummalt, mida maksti enne pankrotiotsust.

(172)

Selles kontekstis tuleb märkida, et 27. jaanuaril 2010 edastatud märkuses teavitasid Prantsuse ametiasutused komisjoni CELFi praegusest olukorrast.

(173)

Rääkides CELFi finantsolukorrast, tuleb märkida, et 25. veebruaril 2009 alustati CELFi kaitsemeetmete menetlust. Ametisse määrati pankrotihaldur.

(174)

Riigiabi käsitlevate kohtukulude puhul deklareeris Prantsuse riik järgmiste võlgade olemasolu: 11 885 785,02 eurot (intressid vastavalt Conseil d’État eespool osutatud 19. detsembri 2008. aasta otsusele) ja 4 814 339,9 eurot (aastatel 1980–2001 saadud abikapitali võimalik tagasimaksmine).

(175)

Prantsuse ametiasutused märkisid, et võlgade seis näitas, et kõikide deklareeritud kohustuste kohta suuruses 21 254 232,29 eurot oli sissenõutavate võlgade suurus 17 045 039,50 eurot.

(176)

Täheldades, et võlgade sissenõudmine on ilmselgelt võimatu, taotles pankrotihaldur riigi deklareeritud võlgadest tulenevalt kaitsemeetmete ümberarvestamist pankrotimenetluseks.

(177)

9. septembri 2009. aasta kohtuotsuses täheldas Tribunal de Commerce de Paris tegevuse jätkuvuse kava välistava kohustuse olemasolu ning kuulutas välja CELFi pankrotimenetluse ja nimetas pankrotihalduri. Tribunal de Commerce de Paris kehtestas kaheaastase tähtaja, mille jooksul pankrotimenetlus lõpule viia. Prantsuse ametiasutused osutasid, et praegune ja/või tulevane kohtuvaidlus võiks siiski olla põhjenduseks pankrotimenetluse lõpetamise tähtaja edasilükkumisele.

(178)

Prantsuse ametiasutused osutasid, et kogu CELFi personal vallandati ja likvideerimiskeskuse tegevus lõpetati 31. detsembril 2009. Ainuke menetlus, millega tegeletakse, on klientidelt saada olevate võlgade sissenõudmine.

(179)

Prantsuse ametiasutused osutasid 9. märtsi 2010. aasta e-kirjas, et CELFi likvideerimismenetluse puhul järgiti ettevõtete likvideerimismenetluse tavareegleid.

(180)

Teabe kohaselt, mis Prantsuse ametiasutused komisjonile edastasid, ei esine CELFil praegu mingit majandustegevust.

(181)

CELFi käimasolevat likvideerimismenetlust arvesse võttes peavad Prantsuse ametiasutused kokkusobimatu abi tagastamiskohustuse raames kontrollima eelkõige vastavust abi saanud ettevõtte likvideerimise puhul kohaldatavale kohtupraktikale (29). See eeldab, et CELFi varad müüakse turuhinnaga, et riik kannab kokkusobimatu ebaseadusliku abi tagasisaamisega seotud võlad likvideeritava ettevõtte kohustustesse ja kehtestab oma võlausaldajaõigused kõikides menetlusetappides, tehes seda kuni likvideerimise lõppemiseni.

(182)

Intresside arvutamise puhul tuleb märkida, et Prantsuse õiguse kohaselt on äriseadustiku (Code de Commerce) artikliga L 622–28 nähtud ette, et „[kaitsemeetmete menetluse] avamisotsus peatab kõigi õigus- ja tavapäraste intresside, samuti kõigi hilinenud ja suurendatud intresside arvestamise.”

(183)

Käesoleva kohtuasja puhul arvestatakse CELFile üle kantud summadelt intresse alates kuupäevast, mil summad anti CELFi käsutusse kuni 25. veebruarini 2009, kuupäev, mil Tribunal de Commerce de Paris võttis vastu otsuse kaitsemeetmete menetluse avamise kohta, mis hiljem muudeti 9. septembri 2009. aasta kohtuotsusega pankrotimenetluseks.

(184)

Komisjon leiab, et Prantsusmaa andis CELFile ebaseaduslikku abi, rikkudes seega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3.

(185)

Kõnealune abi ei sobi kokku siseturuga ja Prantsuse ametiasutused peavad selle tagasi võtma, v.a aastatel 1980–1981 makstud summad, mille puhul kehtib tähtaja-eeskiri.

(186)

Prantsuse ametiasutused peavad nõudma CELFilt tagasi 4 631 401 euro suuruse summa, millele lisanduvad alates 1982. aastast makstud iga-aastase abi intressid. Tagasimakstavatelt summadelt on jooksnud intress alates kuupäevast, millal summad tehti abisaajale kättesaadavaks, kuni 25. veebruarini 2009, mis on Tribunal de Commerce de Paris’ kaitsemeetmete menetluse avamisotsuse kuupäev.