(1)

2. oktoobri 1997. aasta kirjas teavitas Prantsuse Vabariik komisjoni abikavast N 679/97 (dekreedieelnõu, millega muudetakse juba kehtivat raadioringhäälingu abikava) (4). 10. novembri 1997. aasta otsusega (5) kiitis komisjon heaks nimetatud raadioringhäälingu abikava pikendamise 10 aastaks.

(2)

Kõnealuse abikava muutmine kiideti heaks komisjoni 28. juuli 2003. aasta otsusega (6). Prantsusmaa ametiasutuste tehtud muudatusettepanek hõlmas muu hulgas abikava rahastamiskorra muutmist (7). Kõnealuses otsuses järeldas komisjon, et selliselt muudetud abikava on kooskõlas siseturuga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses. Muudatus jõustus 1. jaanuaril 2003 kehtivusajaga kümme aastat.

(3)

22. detsembril 2008 kuulutas Euroopa Kohus komisjoni 10. novembri 1997. aasta otsuse ajavahemiku 1997–2002 kohta kehtetuks. Seejärel võttis komisjon kõik vajalikud meetmed tuvastatud õigusvastasuse kõrvaldamiseks ning vaatas Prantsusmaa ametiasutuste esitatud teabe uuesti läbi (menetluse üksikasjalikuma kirjelduse leiate 3. jaost „Menetluse algatamise põhjused”).

(4)

Komisjon teavitas 11. veebruari 2009. aasta kirjas Prantsuse Vabariiki otsusest algatada kõnealuse abi suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohane menetlus.

(5)

Komisjoni otsus algatada kõnealune menetlus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (8). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama kõnealuse abi kohta märkusi.

(6)

23. aprilli 2009. aasta kirjas edastas Prantsuse Vabariik meetme kohta oma märkused.

(7)

Komisjon ei saanud huvitatud kolmandatelt isikutelt kõnealuse teema kohta muid märkusi.

(8)

Kõnealune meede kujutab endast abikava Prantsusmaa väikeste kohalike raadiojaamade toetamiseks, mille ülesanne on naabruskonna sotsiaalne suhtlemine ning mille müügitulu reklaami- või sponsorlussaadetest ei ületa 20 % käibest.

(9)

Abi rahastati maksulaadse lõivu abil, mis kehtestati raadio ja televisiooni kaudu edastatava reklaami müügist saadava tulu suhtes.

(10)

Pädev asutus, st raadioringhäälingu toetusfond (Fonds de soutien à l'expression radiophonique – FSER) võib eraldada kolme liiki abi:

(11)

1989. aastal kasutusele võetud kava muudeti mitu korda, kusjuures kõigist muudatustest teavitati komisjoni ning komisjon kiitis need heaks 1990., 1992., 1997. ja 2003. aastal.

(12)

Prantsuse ametiasutuste teatatud eelnõuga rakendatakse abikava, mis on ette nähtud 30. septembri 1986. aasta seadusega nr 86-1067 sidevabaduse kohta, mida on muudetud 17. jaanuari 1989. aasta seaduse nr 89–25 artikliga 25 ja 29. detsembri 1990. aasta seaduse nr 90-1170 artikliga 27 ning mille artiklis 80 on sätestatud järgmine:

„Raadioteenuste osutajale, kelle müügitulu reklaami- või sponsorlussaadetest on alla 20 % kogukäibest, antakse abi riiginõukogu dekreedis ette nähtud korras.

Abi rahastamise eesmärgil maksustatakse raadio ja televisiooni kaudu edastatava reklaami müügist saadav tulu.

Käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud piirmäära kindlaksmääramisel ei võeta arvesse raadioteenuste osutaja tulu avalike huvide või mittetulunduslike eesmärkide toetuseks edastatud saadetest.”

(13)

Abikava rahastamise kohta on Prantsusmaa ametiasutuste 2. oktoobri 1997. aasta eelnõu (millest sai 29. septembri 1997. aasta dekreet nr 97–1263, „Raadioringhäälingu toetusfondi heaks ette nähtud maksulaadse lõivu kehtestamise kohta”) (9) artiklis 1 sätestatud järgmine:

„Selleks et rahastada abifondi, millest toetatakse ringhäälinguluba omavaid raadioteenuste osutajaid, kelle müügitulu reklaami- ja sponsorlussaadetest on alla 20 % kogukäibest, maksustatakse raadio- ja telereklaam alates 1. jaanuarist 1998 viieks aastaks maksulaadse lõivuga (edaspidi „ringhäälingureklaami maks”). Nimetatud maksu kehtestamise eesmärk on raadioringhäälingutegevuse edendamine.”

Sama dekreedi artiklis 2 on sätestatud järgmine:

„Maksusumma arvutatakse summadelt, mida reklaamikliendid tasuvad Prantsusmaa territooriumil edastatava reklaami eest ning millest on maha arvatud agentuuritasu ja käibemaks.

Maksukohustuslased on reklaamsaateid edastavad isikud.

Maksumäära kehtestavad eelarve ja side valdkonna ministrid ühise määrusega sõltuvalt maksukohustuslase müügikäibest kvartalis, kusjuures maksu piirmäärad on järgmised:

[…]”

Sama dekreedi artiklis 4 on täpsustatud, et artikliga 2 ette nähtud maksu arvutab, määrab ja nõuab FSERi kasuks sisse maksuhaldur samade eeskirjade järgi ning samade tagatiste ja sanktsioonidega, mis on kohaldatavad käibemaksu puhul.

(14)

Neid sätteid muudeti abikava muutmise käigus, millest teavitati komisjoni ja mis kiideti heaks 28. juulil 2003 (10). Uute eeskirjade kohaselt on kohustatud maksulaadset lõivu tasuma üksnes Prantsuse territooriumil asutatud raadiojaamad.

(15)

Komisjon kiitis 1997. aastal otsusega N 679/97 heaks abikava muudatuse, mis seisnes rahastamismehhanismi loomises raadio või televisiooni kaudu edastatavale reklaamile maksulaadse lõivu kehtestamisega. Kõnealuses otsuses ei ole rahastamismeetodit üldse analüüsitud. 1997. aasta otsust kohaldati kuni 2003. aastani ehk ajani, mil see asendati uue vastuvõetud otsusega NN 42/03 (11).

(16)

Régie Network, suure Prantsusmaa ringhäälinguettevõtja NJR reklaamiga tegelev tütarettevõtja, vaidlustas 3. augustil 2004 Lyoni kohtus 2001. aastal makstud maksu (152 524 eurot). Euroopa Kohtule esitati kõnealuses asjas eelotsusetaotlus, et hinnata komisjoni 10. novembri 1997. aasta abi lubava otsuse kehtivust.

(17)

Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsusega (12) kuulutati 1997. aasta otsus kehtetuks seetõttu, et komisjon ei olnud hinnanud uurimise all oleva meetme rahastamismeetodit.

(18)

Euroopa Kohus tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu otsuse punktile 101 peab komisjon riigiabi kontrollimisel alati arvesse võtma riigiabi rahastamist maksu kaudu, kui maks on abikava lahutamatu osa. Euroopa Kohus täpsustab oma otsuse punktis 99, et maks on abimeetme lahutamatu osa, kui asjaomase siseriikliku õiguse alusel on maksu ja antava abi vahel selline püsiv seos, kus maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks ja mõjutavad otseselt antava abi suurust ning järelikult ka hinnangut selle abi kokkusobivuse kohta siseturuga.

(19)

Olles kontrollinud, kas kõik tingimused on täidetud, sedastas Euroopa Kohus punktis 112, et ringhäälingureklaami maks on sellest rahastatava raadioringhäälingutegevuse abikava lahutamatu osa. Seega oli komisjon ilmtingimata kohustatud seda maksu kõnealuse abikava uurimisel arvesse võtma, mida ta aga ei teinud otsuse NN 42/03 puhul.

(20)

Pärast kohtuotsust, millega kuulutati kehtetuks komisjoni 10. novembri 1997. aasta otsus, võttis komisjon kõik vajalikud meetmed, et kõrvaldada õigusvastasus ning vaadata uuesti läbi Prantsusmaa ametiasutuste edastatud teave. Seetõttu algatas komisjon 11. veebruaril 2009 menetlusnumbri C4/2009 all Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse (13).

(21)

Prantsusmaa ametiasutused edastasid 23. aprilli 2009. aasta kirjas komisjonile järgmised märkused.

(22)

Kõnealuse abikava hindamisel tuginetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikele 3.

(23)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(24)

Käesoleva juhtumi analüüs seoses Euroopa Liidu lepingu toimimise artikli 107 lõikes 1 esitatud tingimustega.

(25)

Eesmärgi ja kohaldamisala poolest ei vastanud teatatud meede selgelt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 2 ega artikli 3 punktides a ja b sätestatud tingimustele.

(26)

Abikava eesmärk soodustada Prantsusmaa territooriumil raadioteenuseid osutavaid jaamu, toetades eelkõige kõige väiksema reklaamituluga jaamu, ja tagada meediakanalite paljusus Prantsusmaa territooriumil, on igati õiguspärane eesmärk. Seega võib abisaajatele antud abi uurida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c esitatud tingimustele. Selles on sätestatud: „Siseturuga kokkusobivaks võib pidada: […] abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega […].” Komisjon peab selles suhtes kaaluma meetme positiivset ja negatiivset mõju.

(27)

Oma varasemates otsustes järeldas komisjon, et kõnealusel abikaval on positiivne mõju ning see sobib kokku siseturuga, eriti seetõttu, et abikava aitab kaasa selgelt määratletud üldhuvi eesmärgile. Abikava eesmärk on soodustada Prantsusmaa territooriumil raadioteenuste osutajate mitmekesisust. See toetab väikeseid, kohaliku kuulajaskonnaga raadiojaamu, võttes arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja kohalikke huvisid, mis on igati õiguspärane eesmärk. Lisaks ei moonuta abikava naabruskonna sotsiaalse suhtlemise jaamu soodustades oluliselt konkurentsi ega mõjuta kaubandustingimusi ebasoovitavalt määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Võttes arvesse kõnealuste jaamade ülesannet ja suurust, on nende ning teistes liikmesriikides sama liiki teenuseid osutavate teenusepakkujate vaheline konkurentsi moonutamine eriti väike. Seetõttu mõjutab kõnealune kava kaubandust väga vähe.

(28)

Dekreedi nr 97–1263 artiklite 3 ja 6 uurimisest selgub siiski, et abikava rahastamine kõnealuse maksulaadse lõivu abil on meetme lahutamatu osa, nagu juba sedastas Euroopa Kohus kohtuasjas Régie Networks tehtud otsuses (punktid 99–112).

(29)

Euroopa Kohus tuletas kohtuasjas Régie Networks tehtud otsuse punktis 89 meelde, et: „abi rahastamise viis võib muuta kogu rahastatava abikava siseturuga kokkusobimatuks. Seetõttu ei või abi kontrollida lahus selle rahastamisviisi tagajärgedest. Vastupidi, komisjon peab abimeetme kontrollimisel tingimata arvestama abi rahastamise viisi, kui see on meetme lahutamatu osa (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Van Calster jt, punkt 49, ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C–345/02: Pearle jt, EKL 2004, lk I–7139, punkt 29).”

(30)

Sellest tulenevalt peab komisjon kõnealust maksu arvesse võtma, kui uurib abikava kokkusobivust siseturuga. Sellega seoses näib kõnealune ringhäälingureklaami maks olevat vastuolus üldpõhimõttega, mida komisjon on ikka ja jälle kinnitanud ning mida Euroopa Kohus on tunnustanud 25. juuni 1970. aasta kohtuotsuses 47/69: Prantsusmaa vs komisjon (EKL 1970, lk 487), mille kohaselt imporditud tooted ja teenused tuleb vabastada kõigist niisugustest maksulaadsetest lõivudest, millest rahastatakse abikava, mille alusel saavad abi ainult oma riigi ettevõtjad. Euroopa Kohus analüüsis seda kohtuasjas Régie Networks tehtud otsuse punktis 115.

(31)

Komisjon on seisukohal, et kui maksust ei vabastata raadioteenuste osutajaid, kelle jaamad paiknevad teistes liikmesriikides ning kes ei saa kasu teavitatud kava raames antud abist, siis see mõjutab kaubandustingimusi ebasoovitavalt määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Isegi kui teatatud kavaga ettenähtud abi abisaajatele on õiguspärane ja seda võiks käsitleda siseturuga kokkusobivana, ei kehti sama siiski kõnealuse kava rahastamisviisi suhtes.

(32)

Nimetatud tingimuste alusel järeldab komisjon, et abikava võib kuulutada kokkusobivaks siseturuga, eelkõige arvestades Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud kriteeriume. Komisjon ei saa aga kiita heaks kõnealuse kava rahastamisviisi.

(33)

Sellega seoses täheldas komisjon, et – nagu märgiti Prantsusmaa ametiasutuste 23. aprilli 2003. aasta kirjas – on võimatu teha kindlaks (abikava rahastamiseks sisse seatud maksutaolise lõivu maksjate hulgas) Prantsusmaal kõnealuse abikavaga hõlmatud ajavahemikul raadioteenuseid osutanud välisettevõtjaid, kelle jaamad või stuudiod asusid teistes liikmesriikides. Komisjon tunnistab, et nende kindlakstegemine võib olla keeruline halduslikest aspektidest lähtuvalt, sest juhtunust on möödunud palju aega. Siiski ei näi aja möödumine olevat Prantsusmaa ametiasutuste esitatud selgituste põhjal kõnealusel juhul ületamatu takistus maksukohustuslaste kindlakstegemisel. Prantsusmaa ametiasutused on aga märkinud, et nende käsutuses olevate andmete põhjal ei ole võimalik alati kindlaks teha, kas maksukohustuslaste jaamad edastasid saateid Prantsusmaa või teiste liikmesriikide territooriumilt. Sellisel juhul peavad nad kuue kuu jooksul alates käesolevast otsusest teavitamisest maksukohustuslast teavitama individuaalselt tema õigusest saada hüvitist, kui ta edastas saateid Prantsusmaale teisest liikmesriigist. Maksuhaldur peab kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et maksukohustuslased kindlaks teha. Seega, kuna ei ole kindel, et Prantsusmaa ametiasutused suudavad kindlaks teha kõik kõnealuse maksu kohustuslased, peavad nad tagasimaksmise meetmetest piisavalt teavitama, nii et asjaomased ettevõtjad võiksid endast märku anda.

(34)

Miski ei takista Prantsusmaal tegelikult anda tundmatutele ettevõtjatele teada nende õigusest nõuda ajavahemikus 1997–2002 põhjendamatult makstud maksud tagasi. Prantsusmaa saab heastada abikava rahastamisviisi kokkusobimatuse siseturuga nii, et maksab tagasi siseturuga kokkusobimatud maksud, täites järgmised tingimused: