II LISA
Jäite ja niiskuse eemaldamise süsteemide nõuded
1. ERINÕUDED
1.1. Tuuleklaasilt jäite eemaldamine
1.1.1. Iga sõiduk peab olema varustatud tuuleklaasi välispinnalt jäidet ja jääd eemaldava süsteemiga. Tuuleklaasilt jäite eemaldamise süsteem peab olema piisavalt tõhus, et kindlustada külma ilma korral küllaldane nähtavus läbi tuuleklaasi.
1.1.2. Süsteemi tõhususe kontrollimiseks määratakse pärast käivitamist perioodiliselt tuuleklaasi jäitest vabanenud ala suurus, kui sõidukit on hoitud külmkambris teatud aeg.
1.1.3. Punktide 1.1.1 ja 1.1.2 nõudeid kontrollitakse käesoleva lisa punktis 2.1 sätestatud meetodil.
1.1.4. Täidetud peavad olema järgmised nõuded:
1.1.4.1. 20 minutit pärast katse algust peab II lisa 3. liites määratud vaateväli A olema 80 % ulatuses jäitest vaba;
1.1.4.2. 25 minutit pärast katse algust peab tuuleklaasi jäitest vabastatud ala kaassõitja poolel olema võrreldav punktis 1.1.4.1 määratud alaga juhi poolel;
1.1.4.3. 40 minutit pärast katse algust peab II lisa 3. liites määratud vaateväli B olema 95 % ulatuses jäitest vaba.
1.2. Tuuleklaasilt niiskuse eemaldamine
1.2.1. Iga sõiduk peab olema varustatud tuuleklaasi sisepinnalt niiskust eemaldava süsteemiga.
1.2.2. Niiskust eemaldav süsteem peab olema piisavalt tõhus, et taastada nähtavus läbi niiskuse tõttu uduseks läinud tuuleklaasi. Selle tõhusust kontrollitakse käesoleva lisa punktis 2.2 kirjeldatud toiminguga.
1.2.3. Täidetud peavad olema järgmised nõuded:
1.2.3.1. 10 minutiga peab II lisa 3. liites määratud vaateväli A olema 90 % ulatuses niiskusest vaba;
1.2.3.2. 10 minutiga peab II lisa 3. liites määratud vaateväli B olema 80 % ulatuses niiskusest vaba.
2. KATSE KÄIK
2.1. Tuuleklaasilt jäite eemaldamine
2.1.1. Katse tehakse temperatuuril – 8 ± 2 °C või – 18 ± 3 °C vastavalt tootja valikule.
2.1.2. Katse tuleb teha piisavalt suures külmkambris, mis mahutab kogu sõiduki ning on varustatud seadmetega, mis võimaldavad kambris säilitada emba-kumba punktis 2.1.1 mainitud temperatuuri kogu katse jooksul ja panna külma õhu ringlema. Külmkambris peab ettenähtud katsetemperatuur või sellest madalam temperatuur olema olnud vähemalt 24 tundi enne seda, kui sõiduk külma kätte jäetakse.
2.1.3. Enne katse algust tuleb tuuleklaasi sisepind ja välispind hoolikalt rasvast puhastada metüülpiirituse või võrdväärse rasvatustajaga. Pärast kuivamist tuleb pinnad katta 3–10 % ammoniaagilahusega. Pinnal tuleb uuesti kuivada lasta ja seejärel kuiva puuvillase riidega üle hõõruda.
2.1.4. Enne katse alustamist tuleb auto välja lülitada ja hoida katsetemperatuuril vähemalt kümme tundi.
2.1.4.1. Kui on võimalik veenduda, et mootori jahutusvedelik ja õli on saavutanud püsivalt katsetemperatuuri, võib seda aega lühendada.
2.1.5. Pärast punktis 2.1.4 kirjeldatud toimeaega tuleb kogu tuuleklaasi välispinnale tekitada ühtlane jääkiht 0,044 g/cm2, kasutades veepihustit töösurvega 3,5 ± 0,2 bar.
2.1.5.1. Pihustisuulist, mis on seadistatud nii, et tekiks võimalikult lai ja tugev juga, tuleb hoida klaaspinnaga risti sellest 200–250 mm kaugusel ja suunata nii, et tuuleklaasi ühest servast teiseni moodustuks ühtlane jääkiht.
2.1.5.1.1. Punktis 2.1.5 sätestatud nõuete täitmiseks võib kasutada veepihustit suulisega 1,7 mm ja tootlikkusega 0,395 l/min, mis tekitab klaaspinnale 200 mm kauguselt pihustamisel 300 mm läbimõõduga veejoa. Lubatud on ka iga muu seade, millega saab nõudeid täita.
2.1.6. Pärast jää moodustumist tuuleklaasil tuleb sõidukit hoida külmkambris veel vähemalt 30 minutit, kuid mitte kauem kui 40 minutit.
2.1.7. Kui punktis 2.1.6 nimetatud ajavahemik on möödunud, tuleb ühel või kahel vaatlejal siseneda sõidukisse; seejärel võib lülitada sisse sõiduki pealüliti ja käivitada mootori, kasutades vajadusel väliseid lisaseadmeid. Katseaega hakatakse lugema hetkest, kui pealüliti on sisse lülitatud.
2.1.7.1. Kui sõidukil on mootor, võib katse esimeseks viieks minutiks seadistada mootori pöörlemiskiiruse vastavalt sellele, nagu tootja on mootori soojendamiseks soovitanud, kui mootorit käivitatakse külma ilmaga.
2.1.7.2. Katse ülejäänud 35 minuti kestel (või kogu katse kestel, kui esimest viit minutit ei kasutata soojendamiseks) peab toimuma järgmine:
2.1.7.2.1. kui sõidukil on mootor, peab see töötama kiirusel, mis ei ületa 50 % maksimumvõimsusele vastavast pöörlemiskiirusest. Kui see ei ole teostatav, sest mootori jaoks on eriline kontrollimehhanism, nagu näiteks hübriidmootorite korral, tuleb määrata halvim võimalik olukord. See tähendab, et tuleb arvestada mootori pöörlemiskiirust, seda, et mootor tavalistes sõidutingimustes kas perioodiliselt või üldse ei tööta, ning välistemperatuur on kas – 8 °C või – 18 °C, vastavalt sellele, kumma katsetamistemperatuuri on tootja ette näinud. Kui süsteem võib täita jäite eemaldamise nõudeid ilma töötava mootorita, ei ole vaja mootorit üldse tööle panna.
2.1.7.3. Katse alguseks peavad olema kõik akud täis laaditud.
2.1.7.4. Jäite eemaldamise seadme klemmidel ei tohi pinge ületada süsteemi nimipinget rohkem kui 20 %.
2.1.7.5. Katsekambris tuleb temperatuuri mõõta tuuleklaasi keskkoha kõrgusel, punktis, mida katsesõidukist lähtuv kuumus ei mõjuta märgatavalt.
2.1.7.6. Katsekambrit jahutava õhujoa kiiruse rõhtne komponent, mida mõõdetakse vahetult enne katse alustamist sõiduki kesktasapinnas punktis, mis on 300 mm tuuleklaasi alaservast eespool tuuleklaasi alaserva ja ülaserva vahelise kauguse keskkoha kõrgusel, peab olema võimalikult väike ega tohi ületada 8 km/h.
2.1.7.7. Mootorikapott, katus, kõik uksed, aknad ja õhutamisavad (kui need on olemas) peavad olema suletud, välja arvatud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi sisse- ja väljalaskeavad; tootja soovi korral võib üks aken või kaks akent kokku olla püstsihis avatud 25 mm.
2.1.7.8. Sõiduki jäite eemaldamise süsteemi regulaatorid tuleb seadistada nii, nagu tootja on katsetemperatuuri puhul soovitanud.
2.1.7.9. Klaasipuhastid võivad katse ajal töötada, kuid ilma käega sekkumiseta, välja arvatud juhtimine sõidukis olevatest regulaatoritest.
2.1.8. Vaatleja(d) peavad jäitevaba ala kontuure tuuleklaasi siseküljele märkima alates katseperioodi algusest iga viie minuti järel.
2.1.9. Kui katse on lõppenud, registreeritakse ja märgitakse tuuleklaasi sisepinna jäitevaba ala, nagu selgitatud punktis 2.1.8, et määrata vaateväljad A ja B.
2.2. Tuuleklaasilt niiskuse eemaldamine
2.2.1. Enne katse algust tuleb tuuleklaasi sisepind hoolikalt rasvast puhastada metüülpiirituse või võrdväärse rasvatustajaga. Pärast kuivamist tuleb pinnad katta 3–10 % ammoniaagilahusega. Pinnal tuleb uuesti kuivada lasta ja seejärel kuiva puuvillase lapiga üle hõõruda.
2.2.2. Katse tehakse piisavalt suures katsekambris, mis mahutab kogu sõiduki ning on varustatud seadmetega, mis võimaldavad kambris tekitada ja hoida katsetemperatuuri – 3 ± 1 °C kogu katse ajal.
2.2.2.1. Katsekambris tuleb temperatuuri mõõta tuuleklaasi keskkoha kõrgusel, punktis, mida katsealusest sõidukist lähtuv kuumus ei mõjuta märgatavalt.
2.2.2.2. Katsekambrit jahutava õhujoa kiiruse rõhtne komponent, mida mõõdetakse vahetult enne katse alustamist sõiduki kesktasapinnas punktis, mis on 300 mm tuuleklaasi alaservast eespool tuuleklaasi alaserva ja ülaserva vahelise kauguse keskkoha kõrgusel, peab olema võimalikult väike ega tohi ületada 8 km/h.
2.2.2.3. Mootorikapott, katus, kõik uksed, aknad ja õhutamisavad (kui need on olemas) peavad olema suletud, välja arvatud kütte- ja õhutamissüsteemi sisse- ja väljalaskeavad; tootja soovi korral võib katse alguses avada ühe või kaks akent kokku püstsihis 25 mm.
2.2.3. Niiskus tekitatakse aurugeneraatoriga, mida on kirjeldatud II lisa 4. liites. Generaatoris peab olema piisavalt vett, et tekitada auru vähemalt 70 ± 5 g/h iga tootja määratud istekoha kohta, kui ümbritseva keskkonna temperatuur on – 3 °C.
2.2.4. Pärast sõiduki paigutamist katsekambrisse tuleb tuuleklaasi sisepind puhastada punktis 2.2.1 ettenähtud viisil. Ümbritseva keskkonna temperatuuri alandatakse ja see stabiliseeritakse temperatuuril – 3 ± 1 °C. Enne katse alustamist tuleb sõiduk välja lülitada ja hoida katsetemperatuuril vähemalt kümme tundi. Kui on võimalik veenduda, et mootori jahutusvedelik ja õli on saavutanud püsivalt katsetemperatuuri, võib seda aega lühendada.
2.2.5. Aurugeneraator paigutatakse nii, et selle väljalaskeavad oleksid sõiduki pikikesktasapinnas 580 ± 80 mm kõrgusel punkti R või juhiistme võrdluspunkti kohal. Tavaliselt paigutatakse see vahetult esiistmete seljatugede taha, kui istmed on paigutatud tootja juhiste järgi ja seljatoed paiknevad kavandatud kehaasendile vastava nurga all. Kui sõiduki ehitus seda ei võimalda, võib generaatori paigutada seljatoe ette, eespool kirjeldatule lähimasse sobivasse asendisse.
2.2.6. Kui generaator on sõidukis töötanud viis minutit, sisenevad üks või kaks vaatlejat kiiresti sõidukisse, hoides selleks uksi avatuna kokku mitte rohkem kui 8 sekundit, ning istuvad esiistme(te)le; seejärel vähendatakse generaatori toodetavat auru 70 ± 5 g/h kummagi vaatleja kohta.
2.2.7. Üks minut pärast vaatleja(te) sõidukisse sisenemist võib lülitada sisse sõiduki pealüliti ja käivitada mootori, kasutades vajadusel väliseid lisaseadmeid. Katseaega hakatakse lugema hetkest, kui pealüliti on sisse lülitatud.
2.2.7.1. Kui sõidukil on mootor, peab see töötama kiirusel, mis ei ole suurem kui 50 % maksimumvõimsusele vastavast pöörlemiskiirusest. Kui see ei ole teostatav, sest mootori jaoks on eriline kontrollimismehhanism, nagu näiteks hübriidmootorite korral, tuleb määrata halvim võimalik olukord. See tähendab, et tuleb arvestada mootori pöörlemiskiirust, seda, et mootor tavalistes sõidutingimustes välistemperatuuri – 1 °C korral kas perioodiliselt või üldse ei tööta. Kui süsteem võib täita niiskuse eemaldamise nõudeid ilma töötava mootorita, ei ole vaja mootorit üldse tööle panna.
2.2.7.2. Sõiduki niiskuse eemaldamise süsteemi regulaatorid tuleb seadistada nii, nagu tootja on katsetemperatuuri puhul soovitanud.
2.2.7.3. Katse alguseks peavad kõik akud olema täis laaditud.
2.2.7.4. Niiskuse eemaldamise seadme klemmidel ei tohi pinge ületada süsteemi nimipinget rohkem kui 20 %.
2.2.8. Kui katse on lõppenud, registreeritakse ja märgitakse tuuleklaasi sisepinna niiskusest vaba ala, et määrata vaateväljad A ja B.
1. liide
R-punkti või istme võrdluspunkti kontrollimine
R-punkt või istme võrdluspunkt määratakse kindlaks vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 17 (1) 3. lisa sätetele.
2. liide
Peamiste võrdlusmärkide kindlaksmääramine kolmemõõtmelises võrdlussüsteemis
Joonistel esitatud ja sõidukis paiknevate peamiste võrdluspunktide asukohtade mõõtmete vahekord määratakse kindlaks vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 125 (1) 4. lisa sätetele.
(1) Avaldamata. Avaldatakse 2010. aasta augustiks.
3. liide
Sõiduki tuuleklaasil vaateväljade kindlaksmääramine
Vaateväljad A ja B määratakse kindlaks vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 43 18. lisa sätetele.
4. liide
Aurugeneraatori nõuded
1. NÄITAJA
1.1. Katses kasutatav generaator peab olema järgmiste näitajatega:
1.1.1. veemahuti maht peab olema vähemalt 2,25 l;
1.1.2. soojuskadu keemistäpi juures ei tohi ületada 75 W ümbritseva keskkonna temperatuuril – 3 ± 1 °C;
1.1.3. tiiviku võimsus peab olema 0,07–0,10 m3/min staatilisel rõhul 0,5 mbar;
1.1.4. generaatori ülaosas peavad ühel piirjoonel ja üksteisest võrdsel kaugusel olema kuus väljalaskeava (vt joonis 1);
1.1.5. generaator peab olema kalibreeritud temperatuuril – 3 ± 1 °C, nii et selle väljundnäit iga väljalaskeava kohta oleks maksimaalselt 70 ± 5 g/h korrutatud tootja ettenähtud maksimaalse istmete arvuga.
Joonis 1
Aurugeneraator
1.2. Generaatori osade mõõtmed ja materjal peavad olema järgmised.
1.2.1. Düüs
1.2.1.1. Mõõtmed:
1.2.1.1.1. pikkus 100 mm;
1.2.1.1.2. siseläbimõõt 15 mm.
1.2.1.2. Materjal:
1.2.1.2.1. valgevask.
1.2.2. Aurukamber
1.2.2.1. Mõõtmed:
1.2.2.1.1. toru välisläbimõõt 75 mm;
1.2.2.1.2. seina paksus 0,38 mm;
1.2.2.1.3. pikkus 115 mm.
1.2.2.1.4. Aurukambri põhjast 25 mm kõrgusel on kuus ühtlaste vahedega ava läbimõõduga 6,3 mm.
1.2.2.2. Materjal:
1.2.2.2.1. valgevask.