LISA

Liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuunised

1. suunis:   riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamine

Liikmesriigid peaksid jõuliselt rakendama stabiilsuse ja kasvu paktiga ettenähtud eelarve konsolideerimise strateegiaid ning eelkõige soovitusi, mis on liikmesriikidele adresseeritud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames ja/või maksebilansi toetuse korral vastastikuse mõistmise memorandumites. Eelkõige peaksid liikmesriigid saavutama kooskõlas nõukogu soovitustega eelarve konsolideerimise ning täitma oma keskpika perioodi eesmärke vastavalt stabiilsuse ja kasvu paktile. Ilma et see piiraks stabiilsuse ja kasvu pakti õiguslikku raamistikku, tähendab see enamiku liikmesriikide jaoks, et nad peaksid saavutama aastase struktuurse konsolideerimise, mis ületab oluliselt sihttaset 0,5 % sisemajanduse koguproduktist (SKP), kuni võlasuhe on hakanud kindlalt vähenema. Eelarve konsolideerimine peaks algama hiljemalt 2011. aastal ning varem mõnedes liikmesriikides, kus see majanduslikke asjaolusid arvestades on asjakohane, tingimusel et komisjoni prognoosid osutavad jätkuvalt majanduse elavnemisele ja abist sõltumatuks muutumisele.

Eelarve konsolideerimise strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel peaksid liikmesriigid keskenduma kulude piiramisele ning seadma prioriteediks majanduskasvu soodustavad kuluvaldkonnad, nagu hariduse, oskused ja tööalase konkurentsivõime, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni, ja investeerima võrkudesse, millel on positiivne mõju tootlikkusele, vajadusel näiteks kiiresse internetiühendusse, energia- ja transpordivõrgu ühendustesse ning infrastruktuuri. Kui maksusid võib olla vaja tõsta, siis peaks seda tegema ühendatult meetmetega, mille eesmärk on muuta maksusüsteemid tööhõivet, keskkonda ja majanduskasvu soosivaks, nihutades näiteks maksukoorma keskkonda kahjustavale tegevusele. Maksu- ja toetuste süsteemid peaksid andma paremaid stiimuleid selleks, et töötamine tasuks ennast ära.

Lisaks sellele peaksid liikmesriigid tugevdama riiklikku eelarveraamistikku, tõhustama avaliku sektori kulutuste kvaliteeti ja parandama riigi rahanduse jätkusuutlikkust, eelkõige kindlameelselt võlga vähendades, reformides elanikkonna vanusega seotud riiklikke kulutusi, nagu pensionid ja tervishoiualased kulutused, ning rakendades poliitikat, mis aitab kaasa tööhõive ja tegeliku pensioniea tõstmisele tagamaks, et elanikkonna vanusega seotud riiklikud kulutused ja sotsiaalhoolekandesüsteemid oleksid rahaliselt jätkusuutlikud.

Eelarve tõhusus ja riigi rahanduse kvaliteet on olulised ka liidu tasandil.

2. suunis:   makromajandusliku tasakaalu taastamine

Liikmesriigid peaksid vältima eelkõige jooksevkonto, varaturgude ning leibkondade eelarvete ja ettevõtlussektori bilanssidega seonduvast arengust tulenevat jätkusuutmatut makromajanduslikku tasakaalustamatust. Liikmesriigid, kelle jooksevkonto positsioon on püsiva konkurentsivõimetuse tõttu või muudel põhjustel tugevalt tasakaalustamatu, peaksid kõrvaldama selle olukorra põhjused, võttes meetmeid näiteks fiskaalpoliitika, palkade arengu, toote- ja finantsteenuste turgudega seonduvate struktuurireformide (sealhulgas tootlikkust suurendava kapitali voog), tööturu (kooskõlas tööhõivesuunistega) või mis tahes muus poliitikavaldkonnas. Sellega seoses peaksid liikmesriigid looma palgaläbirääkimiste süsteemide ja tööjõukulude arengu jaoks õiged raamtingimused, mis on kooskõlas hinnastabiilsuse ja keskpika ajavahemiku tootlikkuse suundumustega ning vajadusega vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust. Avaliku sektori asjakohast palkade kujundamist tuleks vajadusel käsitada kui olulist signaali, et tagada erasektoris palgatõusu piiramine, mis on kooskõlas vajadusega parandada konkurentsivõimet. Palkade kujundamise raamistik, sealhulgas miinimumpalgad, peaks võimaldama palkade kujundamise protsesse, mille juures võetakse arvesse oskuste erinevust ja kohaliku tööturu tingimusi ning mis vastavad riigi eri piirkondade, sektorite ja ettevõtete vaheliste majandustulemuste olulistele erinevustele. Sotsiaalpartneritel on selles valdkonnas oluline roll. Suure jooksevkonto ülejäägiga liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, mille eesmärk on rakendada ellu struktuurireforme, mis aitavad tugevdada potentsiaalset majanduskasvu ja seega sisenõudlust. Makromajandusliku tasakaalustamatuse käsitlemine, sealhulgas liikmesriikides, aitaks samuti saavutada majanduslikku ühtekuuluvust.

3. suunis:   tasakaalustamatuse vähendamine euroalal

Liikmesriigid, mille rahaühik on euro, peaksid käsitama jooksevkonto positsioonide suuri ja püsivaid kõrvalekaldeid ja muud makromajanduslikku tasakaalustamatust kui ühise huvi küsimust ja vajaduse korral võtma kiireloomulisi meetmeid selliste tasakaalustamatuste vähendamiseks. Meetmeid on vaja võtta kõikides euroala liikmesriikides, kuid poliitiliste probleemide laad, olulisus ja pakilisus erinevad oluliselt, sõltuvalt vaadeldavast riigist. Pidades silmas nõutava kohandamise haavatavusi ja ulatust, on poliitilisi meetmeid iseäranis kiiresti vaja võtta liikmesriikides, kus jooksevkonto puudujääk on püsivalt suur ja konkurentsivõime on märkimisväärselt langenud. Nad peaksid saavutama jooksevkonto puudujäägi märkimisväärse püsiva vähenemise. Need euroala liikmesriigid peaksid samuti püüdma vähendada tööjõu ühikukulusid, võttes arvesse tootlikkusalaseid arenguid piirkondlikul, sektori- ja ettevõtte tasandil, ning tugevdama konkurentsivõimet kaubaturgudel. Suure jooksevkonto ülejäägiga liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, mille eesmärk on rakendada ellu struktuurireforme, mis aitavad tugevdada potentsiaalset majanduskasvu ja seega sisenõudlust. Samuti peaksid euroala liikmesriigid võtma meetmeid, et võidelda mis tahes muu makromajandusliku tasakaalustamatuse vastu, nagu erasektori võlgade ülemäärane kuhjumine ja inflatsioonierinevused. Tuleks kõrvaldada institutsioonilised takistused hindade ja palkade paindlikule kohanemisele turutingimustega. Makromajanduslikku tasakaalustamatust tuleks tähelepaneklikult jälgida eurorühmas, kes peaks vajadusel tegema parandusmeetmete ettepanekuid.

4. suunis:   teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamise optimeerimine, teadmiste kolmnurga tugevdamine ning digitaalmajanduse potentsiaali vallandamine

Liikmesriigid peaksid läbi vaatama oma riiklikud (ja piirkondlikud) teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemid, tagades tõhusad ja piisavad avaliku sektori investeeringute raamtingimused stabiilsuse ja kasvu paktiga ettenähtud eelarve konsolideerimise strateegiate raames (1. suunis), orienteerides need majanduskasvu suurendamisele ning samas käsitledes vajaduse korral kulutõhusalt olulisimaid ühiskondlikke probleeme (sealhulgas energeetika, ressursitõhusus, kliimamuutus, bioloogiline mitmekesisus, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, elanikkonna vananemine, tervishoid ja julgeolek). Eelkõige peaksid avaliku sektori investeeringud aitama edendada teadus- ja arendustegevuse erasektori poolset rahastamist. Reformid peaksid edendama tippteadmisi ja arukat spetsialiseerumist, tugevdama ülikoolide, teadusasutuste ning avaliku-, era- ja kolmanda sektori osalejate nii riigisisest kui ka rahvusvahelist koostööd ning tagama teadmiste levikut võimaldavate infrastruktuuride ja võrgustike väljaarendamise. Teadusasutuste juhtimist peaks parandama, et muuta riiklikud teadussüsteemid kulutõhusamaks ja tootlikumaks. Sel eesmärgil tuleks moderniseerida ülikoolides tehtavaid teadusuuringuid, arendada välja maailmatasemel infrastruktuurid ja teha need kättesaadavaks, edendada teadlastele ja üliõpilastele huvipakkuvaid karjäärivõimalusi ning teadlaste ja üliõpilaste liikuvust. Rahastamist ja hankemenetlusi peaks kohandama ja lihtsustama, aidates vajaduse korral hõlbustada piiriülest koostööd, teadmussiiret ja tulemuspõhist konkurentsi, tuginedes koosmõjule ja saavutades suuremat väärtust.

Liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni poliitika peaks otseselt käsitlema riiklikke võimalusi ja probleeme ning võtma arvesse liidu konteksti, et suurendada võimalusi avaliku ja erasektori vahendite ühendamiseks valdkondades, kus liit annab neile lisaväärtust, kasutades ära koosmõju liidu vahenditega, mis võimaldab saavutada piisava mastaabi ja vältida killustumist. Liikmesriigid ja liit peaksid kaasama innovatsiooni kõigisse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse ja edendama innovatsiooni (sealhulgas mittetehnoloogilist innovatsiooni) laiemas tähenduses. Teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate erainvesteeringute edendamiseks peaksid liikmesriigid ja liit parandama raamtingimusi, mis seonduvad eelkõige ettevõtluskeskkonna ning turgude konkurentsivõime ja avatusega ning kultuuri- ja loomemajanduse suure majandusliku potentsiaaliga, kombineerides vajaduse korral kulutõhusaid maksusoodustusi, sõltuvalt iga liikmesriigi maksualasest mänguruumist, ja muid rahastamisvahendeid meetmetega, mis hõlbustavad juurdepääsu erakapitali (sealhulgas riskikapitali) vormis rahastamisele, lihtsustavad juurdepääsu VKEde jaoks, suurendavad nõudlust, eelkõige ökoinnovatsiooni valdkonnas (sealhulgas keskkonnasõbralike riigihangete ja koostalitusvõimeliste standardite kaudu), edendavad innovatsioonisõbralikke turgusid ja eeskirju ning tagavad intellektuaalomandi tõhusa, taskukohase ja tegeliku kaitse ja haldamise. Kolmnurga kõik kolm külge (haridus – teadus – innovatsioon) peaksid üksteist vastastikku toetama ja täiendama. Kooskõlas 8. ja 9. suunisega peaksid liikmesriigid varustama inimesed laialdaste oskustega, mis on vajalikud igasuguses vormis innovatsiooni (sealhulgas ökoinnovatsiooni) jaoks, ning püüdma tagada piisava ülikooli lõpetanute arvu loodusteaduste, matemaatika ja tehnoloogia erialadel.

Liikmesriigid ja liit peaksid kehtestama asjakohased raamtingimused laialdaselt kättesaadavat veebipõhist sisu ja veebipõhiseid teenuseid pakkuva digitaalse ühtse turu kiireks arenguks. Liikmesriigid peaksid edendama kiire internetiühenduse kui teadmistele juurdepääsu ja nende loomises osalemise jaoks hädavajaliku vahendi arengut ja kasutuselevõttu. Riiklikest vahenditest rahastamine peaks olema kulutõhus ning olema suunatud turuprobleemide lahendamisele. Poliitikavaldkondades tuleks järgida tehnoloogia neutraalsuse põhimõtet. Liikmesriigid peaksid eelkõige avaliku sektori ehitustööde suurema koordineerimise abil püüdma vähendada võrgustike väljaehitamise kulusid. Liikmesriigid ja liit peaksid edendama kaasaegsete ja kättesaadavate veebipõhiste teenuste väljatöötamist ja kasutamist, muu hulgas e-valitsuse, elektroonilise allkirjastamise, elektroonilise identifitseerimise ja elektrooniliste maksete edasiarendamise kaudu; toetama aktiivset digitaalühiskonnas osalemist, eelkõige edendades juurdepääsu kultuurilisele sisule ja teenustele, muu hulgas meedia ja digitaalse kirjaoskuse kaudu; ning edendama turvalisuse ja usalduse õhkkonda.

Euroopa Liidu peamine eesmärk, mille alusel liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, on parandada tingimusi teadus- ja arendustegevuse jaoks, eelkõige eesmärgiga tuua kombineeritud avaliku ja erasektori investeeringute tase 2020. aastaks 3 protsendini SKPst. Komisjon töötab välja teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni intensiivsust kajastava näitaja.

5. suunis:   ressursitõhususe parandamine ja kasvuhoonegaaside vähendamine

Liikmesriigid ja liit peaksid kehtestama meetmed, et edendada majanduskasvu ja ressursside kasutamise vahelise seose kaotamist, pöörates keskkonnaprobleemid majanduskasvu võimalusteks ning kasutades oma loodusvarasid tõhusamalt, mis aitab samuti kaasa keskkonnaseisundi halvenemise takistamisele ja bioloogilise mitmekesisuse tagamisele. Nad peaksid rakendama vajalikke struktuurireforme, et olla edukad uute ettevõtlusalaste ja tööhõive võimaluste loomisel suureneva ülemaailmse süsinikdioksiidi heidete piiramise ja piiratud ressursside kontekstis. Liit ja liikmesriigid peaksid veel pingutama, et kiirendada integreeritud ja täielikult toimiva energia siseturu loomist, et võimaldada kitsaskohtadeta elektrienergia- ja gaasivooge. Heidete vähendamiseks ja energiatõhususe parandamiseks peaksid liikmesriigid kasutama laialdaselt turupõhiseid vahendeid, toetades väliskulude arvessevõtmise põhimõtet, sealhulgas maksustamist, ja muid tõhusaid toetusvahendeid, et vähendada heiteid ja kohaneda paremini kliimamuutustega, toetama kulutõhusal viisil jätkusuutlikku majanduskasvu ja tööhõivet ja ressursitõhusust, looma stiimuleid taastuvenergia ja süsinikuvaeste kliimamuutustele vastupanuvõimeliste tehnoloogiate kasutamiseks ning suunduma ümber keskkonnasõbralikumatele ja omavahel ühendatud transpordiliikidele ning edendama energiasäästu ja ökoinnovatsiooni. Liikmesriigid peaksid järk-järgult lõpetama keskkonnakahjulike toetuste andmise ning tagama neist tulenevate kulude ja tulude õiglase jaotamise.

Liikmesriigid ja liit peaksid kasutama regulatiivseid, mitteregulatiivseid ja maksuvahendeid, näiteks liidu tasandi nõudeid toodete ja ehitiste energiatõhususele, märgistamist ja keskkonnahoidlikke riigihankeid, et luua stiimuleid väljakujunenud tootmis- ja tarbimistavade kulutõhusaks üleminekuks, edendada ringlussevõttu, minna üle energia- ja ressursitõhusale ning ohutule ja püsivale vähem CO2-heiteid tekitavale majandusele, ning tagada areng jätkusuutlikuma transpordi ning ohutu ja puhta energiatootmise suunas, maksimeerides samal ajal neis valdkondades üleeuroopalist koosmõju ning võttes arvesse jätkusuutliku põllumajanduse panust. Liikmesriigid peaksid otsustavalt töötama arukate, ajakohastatud ja täielikult omavahel ühendatud transpordi- ja energia infrastruktuuride väljaarendamise suunas ning kasutama info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kooskõlas 4. suunisega, et kindlustada tootlikkuse kasv, tagada infrastruktuuriprojektide koordineeritud rakendamine ning toetada avatud, konkurentsivõimeliste ja integreeritud võrguturgude arengut.

Euroopa Liidu peamine eesmärk, mille alusel liikmesriigid kehtestavad oma riiklikud eesmärgid, on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkogust 1990. aasta tasemega võrreldes 20 % võrra; suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu liidu energia lõpptarbimises 20 protsendini; ning astuda samme energiatõhususe suurendamiseks 20 % võrra; liit on kohustunud tegema otsuse vähendada tingimusliku pakkumisena 2012. aastale järgnevat perioodi käsitlevasse ülemaailmsesse ja terviklikku kokkuleppesse 2020. aastaks heitkoguseid 30 % võrreldes 1990. aasta tasemega, tingimusel et ka teised arenenud riigid kohustuvad vähendama heitkoguseid võrreldaval määral ning et arengumaad annavad piisava panuse vastavalt nende kohustustele ja võimalustele.

6. suunis:   ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna parandamine ning tööstusbaasi moderniseerimine ja arendamine, et tagada siseturu täielik toimimine.

Liikmesriigid peaksid tagama, et turud toimiksid kodanike, tarbijate ja ettevõtjate huvides. Tagades tarbijate kaitse, peaksid liikmesriigid ja liit kehtestama prognoositavad raamtingimused ning tagama hästi toimivad, avatud ja konkurentsivõimelised toote- ja teenuste turud. Eelkõige peaks nende meetmete eesmärk olema ühtse turu ja reguleerimissüsteemi süvendamine, eelkõige finantssektoris, ning ülemaailmsel tasandil finantsturgude võrdsete võimaluste edendamine, ühtse turu ja konkurentsieeskirjade tõhus rakendamine ja jõustamine ning vajaliku füüsilise infrastruktuuri väljaarendamine, pidades silmas ka piirkondlike erinevuste vähendamist.

Tuleks edasi arendada siseturu välismõõdet, eesmärgiga tõhustada kaubandust ja investeerimist. Seoses ühtse turuga tuleb pöörata nõuetekohast tähelepanu, et pakutakse piisavalt üldist huvi pakkuvaid teenuseid. Liikmesriigid peaksid jätkama ettevõtluskeskkonna parandamist, kaasajastades riigi juhtimist, parandades ettevõtete üldjuhtimist, kõrvaldades allesjäänud tõkked ühtsele turule, vähendades tarbetut halduskoormust ning vältides tarbetute uute koormuste tekitamist, kohaldades aruka reguleerimise vahendeid, muu hulgas koostalitlusvõimeliste e-valitsuse teenuste edasiarendamise kaudu, kõrvaldades maksutõkked, toetades väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd), parandades nende juurdepääsu ühtsele turule kooskõlas Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act” ja põhimõttega „kõigepealt mõtle väikestele”, tagades stabiilsed ja integreeritud finantsteenuste turud, hõlbustades rahastamisele juurdepääsu, edendades intellektuaalomandi õigustele juurdepääsu ja nende kaitsmise tingimusi, toetades VKEde rahvusvahelistumist ja edendades ettevõtlikkust, sealhulgas naisettevõtlust. Riigihanked peaksid edendama innovatsiooni, eelkõige VKEde puhul, ning toetama üleminekut ressursi- ja energiatõhusale majandusele (kooskõlas 5. suunisega), järgides sealjuures avatud turu, läbipaistvuse ja tõhusa konkurentsi põhimõtteid.

Liikmesriigid peaksid toetama tänapäevast, innovatiivset, mitmekesist, konkurentsivõimelist, süsinikuvaest ning ressursi- ja energiatõhusat tööstusbaasi, tehes seda osaliselt mis tahes vajaliku restruktureerimise hõlbustamise kaudu kulutõhusal viisil ning täielikus kooskõlas liidu konkurentsieeskirjade ja muude asjaomaste eeskirjadega. Sellega seoses peaksid liikmesriigid muutma liidu vahendite osas prioriteete. Liikmesriigid peaksid tegema tööstusettevõtete ja sidusrühmadega tihedat koostööd, et anda panus liidu juhtivasse rolli ja konkurentsivõimesse ülemaailmses jätkusuutlikus ja kaasavas arengus, eelkõige soodustades äriühingute sotsiaalset vastutust, tehes kindlaks kitsaskohti ning võimaldades muutusi.