I LISA A OSA

LUBATUD VEINIVALMISTUSTAVAD JA TÖÖTLEMINE

1		2	3
Veinivalmistustavad		Kasutustingimused (1)	Piirangud ja piirmäärad
1	Õhutamine või gaasilise hapnikuga küllastamine
2	Termiline töötlemine
3	Tsentrifuugimine ja filtreerimine inertse filtreerimisainega või ilma		Filtreerimisaine ei tohi jätta töödeldud tootesse soovimatuid jääke.
4	Süsinikdioksiidi, argooni ja lämmastiku kasutamine, eraldi või koos, selleks et luua inertne atmosfäär ja töödelda toodet õhukindlalt
5	Veinipärmseente kasutamine kuivalt või veinisuspensioonis	Ainult värskete viinamarjade, viinamarjavirde, osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja kääriva toorveini puhul, samuti kõigi vahuveini tüüpide teise alkoholkääritamise puhul.
6	Pärmseente arengu kiirendamine ühe või mitme järgmise aine lisamise teel, vajaduse korral koos mikrokristalsest tselluloosist inertse kanduriga:
	— diammooniumfosfaat või ammooniumsulfaat	Ainult värskete viinamarjade, viinamarjavirde, osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja kääriva toorveini puhul, samuti kõigi vahuveini tüüpide teise alkoholkääritamise puhul.	Kuni 1 g/l (soolana väljendatult) (2) või kuni 0,3 g/l vahuveinide teise kääritamise puhul.
	— ammooniumbisulfit	Ainult värskete viinamarjade, viinamarjavirde, osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja kääriva toorveini puhul.	Kuni 0,2 g/l (soolana väljendatult) (2) ja punktis 7 ette nähtud määras.
	— tiamiinhüdrodikloriid	Ainult värskete viinamarjade, viinamarjavirde, osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja kääriva toorveini puhul, samuti kõigi vahuveini tüüpide teise alkoholkääritamise puhul.	Kuni 0,6 mg/l (tiamiinina väljendatult) ühe töötluse kohta.
7	Vääveldioksiidi, kaaliumbisulfiti või kaaliummetabisulfiti (teise nimega kaaliumdisulfit või kaaliumpürosulfit) kasutamine		Piirmäärad (maksimaalne kogus turule lastavas tootes) on sätestatud I lisa B osas.
8	Vääveldioksiidi kõrvaldamine füüsilisel teel	Ainult värskete viinamarjade, viinamarjavirde, osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde, puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde ja kääriva toorveini puhul.
9	Töötlemine veinivalmistuses kasutatava söega	Ainult viinamarjavirde ja kääriva toorveini, puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde ja valge veini puhul.	Kuni 100 g toodet hektoliitri kohta.
10	Selitamine ühe või mitme järgmise veinivalmistuses kasutatava ainega: — toiduželatiin, — viljast või hernestest saadud taimset päritolu valgud, — kalaliim, — kaseiin ja kaaliumkaseinaat, — munaalbumiin, — bentoniit, — ränidioksiid geeli või kolloidlahusena, — kaoliin, — tanniin, — pektinolüütilised ensüümid, — beeta-glükanaasi ensüümpreparaadid	Liites 1 ette nähtud beeta-glükanaasi kasutamise tingimused.
11	Sorbiinhappe kasutamine kaaliumsorbaadi kujul		Turule lastavas tootes tohib olla sorbiinhapet kuni 200 mg/l.
12	Hapestamine L(+)-viinhappe, L-õunhappe, D, L-õunhappe ja piimhappega.	Tingimused ja piirmäärad on sätestatud määruse (EÜ) nr 479/2008 V lisa C ja D osas ning käesoleva määruse artiklites 11 ja 13. L(+)-viinhappe kasutamise eritingimused on sätestatud liite 2 2. punktis.
13	Ühe või mitme järgmise aine kasutamine hapetustamiseks: — neutraalne kaaliumtartraat — kaaliumbikarbonaat, — kaltsiumkarbonaat, mis võib väikestes kogustes sisaldada L(+)-viinhappe ja L(–)-õunhappe kaltsium-kaksiksoola, — kaltsiumtartraat, — L(+)-viinhape, — võrdses koguses viinhapet ja kaltsiumkarbonaati sisaldav homogeenne preparaat pulbriks peenestatuna.	Tingimused ja piirmäärad on sätestatud määruse (EÜ) nr 479/2008 V lisa C ja D osas ning käesoleva määruse artiklites 11 ja 13. L(+)-viinhappe kasutamise tingimused ja piirmäärad on sätestatud liites 2.
14	Süüria männi vaigu lisamine	Tingimused on sätestatud liites 3.
15	Pärmseene preparaatide kasutamine		Kuni 40 g/hl.
16	Polüvinüülpolüpürrolidooni kasutamine		Kuni 80 g/hl.
17	Piimhappebakterite kasutamine
18	Lüsosüümi lisamine		Kasutamise piirmäär on 500 mg/l (kui ainet lisatakse virdele või veinile, ei tohi toimeaine kogus kokku ületada 500 mg/l määra).
19	L-askorbiinhappe lisamine		Turule lastavas tootes tohib olla L-askorbiinhapet kuni 250 mg/l (3).
20	Ioonivahetuspolümeeri kasutamine	Ainult viinamarjavirde puhul, mida kasutatakse puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde valmistamiseks, vastavalt liite 4 tingimustele.
21	Kuivade veinide valmistamisel saadud ja pärmseeni sisaldava veatu ja lahustamata värske käärimissette kasutamine kuivades veinides	Määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 osutatud toodete puhul.	Kogus ei tohi ületada 5 % töödeldud toote kogusest.
22	Barboteerimine argooni või lämmastikuga
23	Süsinikdioksiid lisamine	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 7 ja 9 nimetatud toodete puhul.	Süsihappegaasiga küllastamata veini puhul võib turule lastavas tootes olla süsihappegaasi kuni 3 g/l ning süsihappegaasist tulenev ülerõhk peab 20 °C juures olema väiksem kui 1 baar.
24	Veini stabiliseerimiseks sidrunhappe lisamine	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.	Turule lastavas tootes tohib olla sidrunhapet kuni 1 g/l.
25	Tanniini lisamine	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.
26	Töötlemine: — valge ja roosa veini töötlemine kaaliumferrotsüaniidiga — punase veini töötlemine kaaliumferrotsüaniidiga või kaltsiumfütaadiga	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul, vastavalt liites 5 sätestatud tingimustele.	Kaltsiumfütaadi puhul on kasutamise piirmäär 8 g/hl.
27	Metaviinhappe lisamine	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.	Kuni 100 mg/l.
28	Kummiaraabiku kasutamine	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.
29	D, L-viinhappe (tuntud ka ratseemilise happe nime all) või selle neutraalse kaaliumsoola kasutamine kaltsiumi liia sadestamiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul, vastavalt liites 5 sätestatud tingimustele.
30	Töötlemine viinhappesoolade sademe tekke soodustamiseks: — kaaliumbitartraadi või kaaliumivesiniktartraadiga — kaltsiumtartraadiga	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.	Kaltsiumtartraadi puhul on kasutamise piirmäär 200 g/hl.
31	Vasksulfaadi ja vasktsitraadi kasutamine veini maitse- või lõhnadefektide kõrvaldamiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.	Kasutamise piirmäär on 1 g/hl, kusjuures vase sisaldus töödeldud tootes ei tohi ületada 1 mg/l.
32	Karamelli lisamine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1994. aasta direktiivile 94/36/EÜ, mis käsitleb toiduainetes kasutatavaid värvaineid, et intensiivistada värvi (4)	Ainult liköörveinide puhul.
33	Allüülisotiotsüanaadiga immutatud puhtast parafiinist ketaste kasutamine steriilse atmosfääri tekitamiseks	Ainult otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde puhul. Menetlus on lubatud üksnes Itaalias, kui seda ei keela siseriiklikud õigusnormid, ja ainult 20-liitristes ja suuremates mahutites.	Veinis ei tohi olla allüülisotiotsüanaadi jälgi.
34	Dimetüüldikarbonaadi (DMDC) lisamine veinile mikrobioloogiliseks stabiliseerimiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul, vastavalt liites 6 sätestatud tingimustele.	Kasutamise piirmäär on 200 mg/l ning turule lastavas veinis ei tohi leiduda toimeaine jääke.
35	Pärmi mannoproteiinide lisamine veinis sisalduvate viinhappesoolade ja valkude koguse stabiliseerimiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul.
36	Elektrodialüüstöötlemine veinis sisalduvate viinhappesoolade koguse stabiliseerimiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul, vastavalt liites 7 sätestatud tingimustele.
37	Ureaasi kasutamine veini karbamiidisisalduse vähendamiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul, vastavalt liites 8 sätestatud tingimustele.
38	Tammepuutükkide kasutamine veini valmistamise ja laagerdamise käigus, sealhulgas värskete viinamarjade ja viinamarjavirde käärimisel.	Tingimused on sätestatud 9. liites.
39	Järgmiste ainete kasutamine: — kaltsiumalginaat — kaaliumalginaat;	Ainult eri vahuveinitüüpide ja poolvahuvenide valmistamise puhul, mis saadakse pudelis kääritamise teel ja mille sete eraldatakse dégorgement-meetodil.
40	Veini osaline alkoholitustamine	Ainult veini puhul ja liites 10 sätestatud tingimustel.
41	Polüvinüülimidasooli ja polüvinüülpürrolidooni kopolümeeride kasutamine vase, raua ja raskemetallide sisalduse vähendamiseks	Tingimused on sätestatud liites 11.	Kuni 500 mg/l (kui ainet lisatakse virdele ja veinile, ei tohi üldkogus ületada 500 mg/l).
42	Karboksümetüültselluloosi lisamine viinhappesoolade koguse stabiliseerimiseks	Ainult veini, kõigi vahuveinitüüpide ja poolvahuveini puhul.	Kuni 100 mg/l.
43	Töötlemine katioonivahetusainetega viinhappesoolade koguse stabiliseerimiseks	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde ning nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 15 ja 16 nimetatud toodete puhul, vastavalt liites 12 sätestatud tingimustele.

---

(1)  Ilma asjaomase märketa võib kirjeldatud tava või töötlust kasutada värskete viinamarjade, viinamarjavirde, osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde, kääriva toorveini, otseseks inimtarbimiseks ette nähtud osaliselt kääritatud viinamarjavirde, veini, kõigi vahuveini tüüpide, poolvahuveini, gaseeritud poolvahuveini, liköörveini, kuivatatud viinamarjadest valmistatud veini ja üleküpsenud viinamarjadest valmistatud veini puhul.

(2)  Aineid võib kasutada ka koos üldise määra 1 g/l piires, ilma et see piiraks eelnimetatud määrade 0,2 g/l või 0,3 g/l kohaldamist.

(3)  Ühe töötluse juures on piirmäär 250 mg/l.

(4)  EÜT L 237, 10.9.1994, lk 13.

I LISA B OSA

VEINIDE VÄÄVELDIOKSIIDISISALDUSE PIIRMÄÄRAD

A.   VEINI VÄÄVELDIOKSIIDISISALDUS

1.	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud veini vääveldioksiidisisaldus, välja arvatud vahuveini ja liköörveini puhul, ei tohi turule laskmisel ületada: a) 150 milligrammi liitri kohta punase veini puhul; b) 200 milligrammi liitri kohta valge ja roosa veini puhul.

2.

Erandina lõike 1 punktidest a ja b suurendatakse veinide puhul, mille glükoosi ja fruktoosi summana väljendatud suhkrusisaldus on vähemalt viis grammi liitri kohta, vääveldioksiidisisalduse piirmäära järgmiselt: a) 200 milligrammi liitri kohta punase veini puhul; b) 250 milligrammi liitri kohta valge ja roosa veini puhul; c) 300 milligrammini liitri kohta järgmiste veinide puhul: — veinid, millel on vastavalt ühenduse sätetele õigus kanda nimetust „Spätlese”; — valged veinid, millel on õigus kanda järgmisi kaitstud päritolunimetusi: „Bordeaux supérieur”, „Graves de Vayres”, „Côtes de Bordeaux-Saint-Macaire”, „Premières Côtes de Bordeaux”, „Côtes de Bergerac”, „Haut Montravel”, „Côtes de Montravel”, „Gaillac”, „Rosette” ja „Savennières”; — valged veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Allela”, „Navarra”, „Penedès”, „Tarragona” ja „Valencia”, ning veinid, millel on õigus kanda mõnda Baski autonoomse piirkonna kaitstud päritolunimetust ja mille markeerimiseks kasutatakse väljendit „vendimia tardia”; — magusad veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Binissalem-Mallorca”; — Ühendkuningriigis riiklike õigusnormidega kooskõlas toodetud veinid, mille suhkrusisaldus on üle 45 g/l; — Ungaris valmistatud veinid, mis kannavad päritolunimetust „Tokaji” ja mis kannavad kooskõlas Ungari õigusnormidega väljendit „Tokaji édes szamorodni” või „Tokaji szàraz szamorodni”; — valged veinid, millel on õigus kanda järgmisi kaitstud päritolunimetusi: „Loazzolo”, „Alto Adige” ja „Trentino” ja mille märkimiseks kasutatakse järgmisi väljendeid või ühte neist: „passito”, „vendemmia tardiva”; — valged veinid, millel on õigus kanda järgmist kaitstud päritolunimetust: „Colli orientali del Friuli”, millele on lisatud väljend „Picolit”; — veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Moscato di Pantelleria naturale” ja „Moscato di Pantelleria”; — Tšehhi Vabariigist pärit veinid, millel on õigus kanda väljendit „pozdní sběr”; — Slovakkia veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja mille märkimiseks kasutatakse väljendit „neskorý zber”, ning Slovakkia Tokaj piirkonna veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Tokajské samorodné suché” või „Tokajské samorodné sladké”; — Sloveeniast pärit veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja mille märkimiseks kasutatakse väljendit „vrhunsko vino ZGP – pozna trgatev”; — järgmiste geograafiliste tähistega valged veinid, mille üldalkoholisisaldus on üle 15 mahuprotsendi ja mille jääksuhkrusisaldus on üle 45 g/l: — „Vin de pays de Franche-Comté”, — „Vin de pays des coteaux de l’Auxois”, — „Vin de pays de Saône-et-Loire”, — „Vin de pays des coteaux de l’Ardèche”, — „Vin de pays des collines rhodaniennes”, — „Vin de pays du comté Tolosan”, — „Vin de pays des côtes de Gascogne”, — „Vin de pays du Gers”, — „Vin de pays du Lot”, — „Vin de pays des côtes du Tarn”, — „Vin de pays de la Corrèze”, — „Vin de pays de l’Ile de Beauté”, — „Vin de pays d’Oc”, — „Vin de pays des côtes de Thau”, — „Vin de pays des coteaux de Murviel”, — „Vin de pays du Val de Loire”, — „Vin de pays de Méditerranée”, — „Vin de pays des comtés rhodaniens”, — „Vin de pays des côtes de Thongue”, — „Vin de pays de la Côte Vermeille”; — Kreekast pärit magusad veinid, mille üldalkoholisisaldus on vähemalt 15 mahuprotsenti ja suhkrusisaldus vähemalt 45 g/l ning millel on õigus kanda ühte järgmistest kaitstud geograafilistest tähistest: — „Τοπικός Οίνος Τυρνάβου” (Regional wine of Tyrnavos) — „Αχαϊκός Τοπικός Οίνος” (Regional wine of Ahaia) — „Λακωνικός Τοπικός Οίνος” (Regional wine of Lakonia) — „Τοπικός Οίνος Φλώρινας” (Regional wine of Florina) — „Τοπικός Οίνος Κυκλάδων” (Regional wine of Cyclades) — „Τοπικός Οίνος Αργολίδας” (Regional wine of Argolida) — „Τοπικός Οίνος Πιερίας” (Regional wine of Pieria) — „Αγιορείτικος Τοπικός Οίνος” (Regional wine of Mount Athos- Regional wine of Holy Mountain); — Küproselt pärit magusad veinid, mille tegelik alkoholisisaldus ei ole üle 15 mahuprotsendi ja suhkrusisaldus on vähemalt 45 g/l ning millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Κουμανδαρία” (Commandaria); — Küproselt pärit magusad veinid, mis on valmistatud üleküpsenud või kuivatatud viinamarjadest, mille üldalkoholisisaldus on vähemalt 15 mahuprotsenti ja suhkrusisaldus vähemalt 45 g/l ning millel on õigus kanda ühte järgmistest kaitstud geograafilistest tähistest: — „Τοπικός Οίνος Λεμεσός” (Regional wine of Lemesos) — „Τοπικός Οίνος Πάφος” (Regional wine of Pafos) — „Τοπικός Οίνος Λάρνακα” (Regional wine of Larnaka) — „Τοπικός Οίνος Λευκωσία” (Regional wine of Lefkosia); d) 350 milligrammini liitri kohta järgmiste veinide puhul: — veinid, mille märgistamiseks on ühenduse õigusnormide kohaselt võimalik kasutada väljendit „Auslese”; — Rumeenia valged veinid, millel on õigus kanda järgmisi kaitstud päritolunimetusi: „Murfatlar”, „Cotnari”, „Târnave”, „Pietroasa”, „Valea Călugărească”; — Tšehhi Vabariigist pärit veinid, mille märgistamiseks on õigus kasutada väljendit „výběr z hroznů”; — Slovakkia veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja mille märkimiseks kasutatakse väljendit „výber z hrozna”, ning Slovakkia Tokaj piirkonna veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Tokajský másláš” või „Tokajský forditáš”; — Sloveeniast pärit veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja mille märkimiseks kasutatakse väljendit „vrhunsko vino ZGP – izbor”; e) 400 milligrammini liitri kohta järgmiste veinide puhul: — veinid, mille märgistamiseks on ühenduse õigusnormide kohaselt võimalik kasutada järgmisi väljendeid „Beerenauslese”, „Ausbruch”, „Ausbruchwein”, „Trockenbeerenauslese”, „Strohwein”, „Schilwein” ja „Eiswein”; — valged veinid, millel on õigus kanda järgmisi kaitstud päritolunimetusi: „Sauternes”, „Barsac”, „Cadillac”, „Cérons”, „Loupiac”, „Sainte-Croix-du-Mont”, „Monbazillac”, „Bonnezeaux”, „Quarts de Chaume”, „Coteaux du Layon”, „Coteaux de l’Aubance”, „Graves Supérieures”, „Sainte-Foy Bordeaux”, „Saussignac”, „Jurançon”, välja arvatud juhul, kui sellele järgneb väljend „sec”, „Anjou-Coteaux de la Loire”, „Coteaux du Layon”, millele järgneb päritolukommuuni nimi, „Chaume”, „Coteaux de Saumur”, „Pacherenc du Vic Bilh”, välja arvatud juhul, kui sellele järgneb väljend „sec”, „Alsace” ja „Alsace grand cru”, millele järgneb väljend „vendanges tardives” või „sélection de grains nobles”; — Kreekast pärit üleküpsenud viinamarjadest valmistatud magusad veinid ja kuivatatud viinamarjadest valmistatud magusad veinid, mille jääksuhkrusisaldus suhkruna väljendatuna ei ole alla 45 g/l ja millel on õigus kanda ühte järgmistest kaitstud päritolunimetustest: „Σάμος” (Samos), „Ρόδος” (Rhodes), „Πατρα” (Patras), „Ρίο Πατρών” (Rio Patron), „Κεφαλονία” (Céphalonie), „Λήμνος” (Limnos), „Σητεία” (Sitia), „Σαντορίνη” (Santorin), „Νεμέα” (Néméa), „Δαφνές” (Daphnès); ning üleküpsenud ja kuivatatud viinamarjadest valmistatud valged veinid, millel on õigus kanda mõnda järgmistest geograafilistest tähistest: „Σιάτιστας” (Siatista), „Καστοριάς” (Kastoria), „Κυκλάδων” (Cyclades), „Μονεμβάσιος” (Monemvasia), „Αγιορείτικος” (Mount Athos – Holy Mountain); — Tšehhi Vabariigist pärit veinid, mille märgistamiseks on õigus kasutada väljendeid „výběr z bobulí”, „výběr z cibéb”, „ledové víno” ja „slámové víno”; — Slovakkiast pärit veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja mille märgistamiseks kasutatakse väljendeid „bobuľový výber”, „hrozienkový výber”, „cibébový výber”, „ľadové víno” või „slamové víno”, ning Slovakkiast Tokaj piirkonnast pärit veinid, millel on õigus kanda päritolunimetust „Tokajský výber”, „Tokajská esencia” või „Tokajská výberová esencia”; — Ungarist pärit veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja millel kasutatakse vastavalt riiklikele õigusnormidele märgistamiseks väljendit „Tokaji máslás”, „Tokaji fordítás”, „Tokaji aszúeszencia”, „Tokaji eszencia”, „Tokaji aszú” või „Töppedt szőlőből készült bor”; — veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Albana di Romagna” ja mille märgistamiseks kasutatakse väljendit „passito”; — Luksemburgi veini, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust ja mille märgistamiseks kasutatakse väljendit „vendanges tardives”, „vin de glace” või „vin de paille”; — valged veinid, millel on õigus kanda kaitstud päritolunimetust „Douro”, millele järgneb väljend „colheita tardia”; — Sloveeniast pärit veinid, millel on õigus kanda mõnda kaitstud päritolunimetust ja mille märkimiseks kasutatakse ühte järgmistest väljenditest: „vrhunsko vino ZGP – jagodni izbor”, „vrhunsko vino ZGP – ledeno vino” või „vrhunsko vino ZGP – suhi jagodni izbor”; — Kanada valged veinid, mille märgistamiseks on õigus kasutada väljendit „Icewine”.

3.

Lõike 2 punktides c), d) ja e) loetletud kaitstud päritolunimetusega ja kaitstud geograafilise tähisega veinide nimekirja võib muuta, kui muudetakse asjaomaste veinide tootmistingimusi või geograafilist tähist või päritolunimetust. Liikmesriigid edastavad eelnevalt asjaomaste veinide kohta kogu vajamineva teabe, sealhulgas spetsifikaadi ning toodangu koguse aasta kohta.

4.

Ilmastikutingimuste tõttu võib komisjon teha määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 113 lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt otsuse, et mõnes ühenduse viinamarjakasvatuspiirkonnas võib asjaomane liikmesriik lubada oma territooriumil toodetud veini puhul tõsta vääveldioksiidi piirmäära, kui see jääb alla 300 milligrammi liitri kohta, kuni 50 milligrammi võrra liitri kohta. Loend juhtudest, mille puhul piirmäära tõsta võib, on esitatud liites 1.

5.	Liikmesriigid võivad kohaldada oma territooriumil valmistatava veini suhtes rangemaid nõudeid.

B.   LIKÖÖRVEINI VÄÄVELDIOKSIIDISISALDUS

Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud liköörveini vääveldioksiidi kogusisaldus ei või turule laskmisel ületada:

150 milligrammi liitri kohta, kui suhkrusisaldus on alla 5 grammi liitri kohta;

200 milligrammi liitri kohta, kui suhkrusisaldus on vähemalt 5 grammi liitri kohta.

C.   VAHUVEINI VÄÄVELDIOKSIIDISISALDUS

1.	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud vahuveini vääveldioksiidi kogusisaldus ei või turule laskmisel ületada: a) 185 milligrammi liitri kohta kõikide kvaliteetvahuveini tüüpide puhul; b) 235 milligrammi liitri kohta muude vahuveinide puhul.

2.

Kui ilmastikutingimused mõnes ühenduse viinamarjakasvatuspiirkonnas seda nõuavad, võib asjaomane liikmesriik lubada lõike 1 punktides a ja b osutatud vahuveinide puhul, mis on valmistatud tema territooriumil, suurendada vääveldioksiidisisalduse piirmäära 40 milligrammi võrra liitri kohta, tingimusel et veini, mille piirmäära suurendatakse, ei saadeta kõnealusest liikmesriigist välja.

I LISA C OSA

VEINI LENDUVATE HAPETE SISALDUSE PIIRMÄÄRAD

1.	Lenduvate hapete sisaldus ei tohi ületada: a) 18 milliekvivalenti liitri kohta osaliselt kääritatud viinamarjavirdes; b) 18 milliekvivalenti liitri kohta valges ja roosas veinis; c) 20 milliekvivalenti liitri kohta punases veinis.

2.	Punktis 1 nimetatud määrasid kohaldatakse: a) ühenduses korjatud viinamarjadest valmistatud toodete suhtes tootmisetapil ja kõigil turustamisetappidel; b) kolmandatest riikidest pärit osaliselt kääritatud viinamarjavirde ja veini suhtes kõigil etappidel pärast sisenemist ühenduse territooriumile.

3.

Punktist 1 võib sätestada erandeid järgmistele toodetele: a) kaitstud päritolunimetuse ja geograafilise tähisega veinid: — kui need on laagerdunud vähemalt kaks aastat või — kui nende valmistamisel on kasutatud teatavaid erimeetodeid; b) veinid, mille üldalkoholisisaldus on vähemalt 13 mahuprotsenti. Liikmesriigid teatavad nendest eranditest komisjonile, kes juhib neile teiste liikmesriikide tähelepanu.

I LISA D OSA

VEINI MAGUSTAMISE PIIRMÄÄRAD JA TINGIMUSED

1.	Veini magustamine on lubatud üksnes ühe või mitme järgmise toote abil: a) viinamarjavirre, b) kontsentreeritud viinamarjavirre, c) puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirre. Veini üldalkoholisisaldust ei tohi tõsta rohkem kui 4 mahuprotsendi võrra.

2.	Otseseks inimtarbimiseks ette nähtud ja geograafilise tähise kaudu märgistatud importveinide magustamine on ühenduse territooriumil keelatud. Muude imporditud veinide magustamise suhtes kehtivad samad nõuded, mis ühenduses toodetud veinide suhtes.

3.

Liikmesriik võib lubada kaitstud päritolunimetusega veini magustamist üksnes juhul, kui see toimub: a) käesoleva lisa teistes punktides sätestatud tingimuste kohaselt ja piirmäärasid järgides; b) piirkonnas, kust asjaomane vein on pärit, või selle vahetus läheduses asuvas piirkonnas. Punktis 1 osutatud viinamarjavirre ja kontsentreeritud viinamarjavirre peavad olema pärit samast piirkonnast kui vein, mida nendega magustatakse.

4.	Magustamine on lubatud ainult valmistamise ja hulgimüügi etapis.

5.

Magustamine peab toimuma järgmiste halduseeskirjade kohaselt a) Iga füüsiline ja juriidiline isik, kes veini magustab, peab esitama deklaratsiooni selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille territooriumil toiming läbi viiakse. b) Kõnealune deklaratsioon tehakse kirjalikult. Deklaratsioon tuleb esitada kirjalikult ja see peab jõudma pädeva asutuseni vähemalt 48 tundi enne päeva, millal magustamine toimub. c) Kui ettevõtja magustab tooteid tihti või pidevalt, võib liikmesriik lubada, et pädevale asutusele esitatakse üks deklaratsioon mitme toimingu või teatava ajavahemiku kohta. Deklaratsioon võetakse vastu ainult tingimusel, et ettevõtja peab kirjalikku registrit, millesse tehakse märge iga magustamistoimingu kohta, ja registreerib punktis d nõutud teabe. d) Deklaratsioon peab sisaldama järgmist teavet: — magustatava veini kogus ning üld- ja tegelik alkoholisisaldus; — vastavalt vajadusele kas lisatava viinamarjavirde üld- ja tegelik alkoholisisaldus või lisatava kontsentreeritud viinamarjavirde või puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde kogus ja tihedusnäitajad; — veini üld- ja tegelik alkoholisisaldus pärast magustamist. Punktis a) osutatud isikud peavad sissetulevate ja väljaminevate toodete registrit, milles on näidatud magustamiseks kasutatava viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde kogus.

II LISA

VEINIVALMISTUSTAVAD, MIDA KASUTATAKSE VAHUVEINIDE, KVALITEETVAHUVEINIDE JA AROMAATSETE KVALITEETVAHUVEINIDE PUHUL, NING ASJAOMASED PIIRANGUD

A.   Vahuveinid

1.	Käesolevas punktis ja käesoleva lisa punktides B ja C kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „tirage'i segu” (liqueur de tirage) – teise käärimise tekitamiseks kuveele lisatav toode; b) „dosage'i segu” (liqueur d’expédition) – eriliste maitseomaduste saavutamiseks vahuveinile lisatav toode.

2.	Dosage'i segu võib sisaldada ainult: — sahharoosi, — viinamarjavirret, — osaliselt kääritatud viinamarjavirret, — kontsentreeritud viinamarjavirret, — puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, — veini või — nende segu, kuhu võib olla lisatud veinidestillaati.

3.	Ilma et see piiraks määrusega (EÜ) nr 479/2008 lubatud kuvee osiste rikastamist, on kuvee rikastamine keelatud.

4.

Iga liikmesriik võib siiski lubada niisuguste piirkondade ja sortide suhtes, mille puhul see on tehniliselt põhjendatud, kuvee rikastamist vahuveini valmistamiskohas järgmistel tingimustel: a) ühtegi kuvee osist ei ole eelnevalt rikastatud; b) need osised on pärit ainult liikmesriigi territooriumil koristatud viinamarjadest; c) rikastamine tehakse ühe korraga; d) ei ületata järgmisi määrasid: i) 3 mahuprotsenti viinamarjavööndist A pärit osistest valmisatud kuvee puhul; ii) 2 mahuprotsenti viinamarjavööndist B pärit osistest valmisatud kuvee puhul; iii) 1,5 mahuprotsenti viinamarjavööndist C pärit osistest valmisatud kuvee puhul; e) kasutatavaks meetodiks on sahharoosi, kontsentreeritud viinamarjavirde või puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde lisamine.

5.

Tirage’i segu ja dosage’i segu lisamist ei käsitata rikastamise ega magustamisena. Tirage’i segu lisamine ei või suurendada kuvee üldalkoholisisaldust rohkem kui 1,5 mahuprotsenti. Alkoholisisalduse suurenemise mõõtmisel võetakse aluseks kuvee üldalkoholisisalduse ja vahuveinis enne dosage’i segu lisamist fikseeritava üldalkoholisisalduse vahe.

6.	Dosage’i segu lisamine peab toimuma nii, et see ei suurendaks vahuveini tegelikku alkoholisisaldust rohkem kui 0,5 mahuprotsenti;

7.	Kuvee ja selle osiste magustamine on keelatud.

8.

Peale käesolevas määruses (EÜ) nr 479/2008 sätestatud kuvee osiste hapestamise ja hapetustamise võib hapestada või hapetustada ka kuveed. Kuvee hapestamine ja hapetustamine välistavad üksteise. Hapestamise tulemusel võib happesus suureneda kõige rohkem 1,5 grammi liitri kohta (viinhappes väljendatuna) ehk 20 milliekvivalenti liitri kohta.

9.	Erandlike ilmastikutingimustega aastatel võib ülemmäära 1,5 grammi liitri kohta ehk 20 milliekvivalenti tõsta 2,5 grammini liitri kohta ehk 34 milliekvivalendini, tingimusel et toote naturaalne happesus on vähemalt 3 g/l (viinhappes väljendatuna) ehk 40 milliekvivalenti.

10.

Vahuveinis sisalduv süsinikdioksiid võib pärineda üksnes selle kuvee alkoholkäärimisest, millest seda veini valmistatakse. Kui tegemist ei ole viinamarjade, viinamarjavirde või osaliselt kääritatud viinamarjavirde otse vahuveiniks töötlemisega, võib niisugune käärimine aset leida üksnes tirage’i segu lisamise tulemusel. See võib toimuda ainult pudelites või suletud tsisternides. Süsinikdioksiidi kasutamine vasturõhuna valamise ajal on lubatud järelevalve all ja tingimusel, et vahuveinis sisalduva süsinikdioksiidi rõhk seetõttu ei tõuse.

11.

Muude vahuveinide puhul kui kaitstud päritolunimetusega vahuveinid: a) võib nende valmistamisel kasutatav tirage’i segu sisaldada üksnes: — viinamarjavirret, — osaliselt kääritatud viinamarjavirret, — kontsentreeritud viinamarjavirret, — puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret ning — sahharoosi ja veini; b) nende tegelik alkoholisisaldus koos lisatud dosage’i segu sisaldunud alkoholiga peab olema vähemalt 9,5 mahuprotsenti.

B.   Kvaliteetvahuveinid

1.	Kvaliteetvahuveini valmistamisel kasutatav tirage’i segu võib sisaldada ainult: a) sahharoosi, b) kontsentreeritud viinamarjavirret, c) puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, d) viinamarjavirret või osaliselt kääritatud viinamarjavirret ning e) veini.

2.	Tootjaliikmesriigid võivad määrata oma territooriumil toodetud ja käesolevas punktis käsitletud kvaliteetvahuveinide suhtes täiendavaid või rangemaid tootmis- ja ringlustingimusi.

3.

Kvaliteetvahuveinide valmistamisel kohaldatakse ka eeskirju, mis on sätestatud: — punkti A alapunktides 1–10; — punkti C alapunktis 3 seoses tegeliku alkoholisisaldusega, punkti C alapunktis 5 seoses minimaalse ülerõhuga ning punkti C alapunktides 6 ja 7 seoses valmistusprotsessi minimaalse kestusega, ilma et see piiraks käesoleva punkti B alapunkti 4 alapunkti d kohaldamist.

4.

Aromaatsed kvaliteetvahuveinid: a) välja arvatud erandid, võib aromaatseid kvaliteetvahuveine valmistada üksnes nii, et kuvee valmistamisel kasutatakse eranditult liites 1 esinevas loetelus leiduvatest viinamarjasortidest tehtud viinamarjavirret või osaliselt kääritatud viinamarjavirret. Siiski võib aromaatsete kvaliteetvahuveinide valmistamisel kasutada traditsiooniliselt kuvee osisena ka veine, mis on saadud Trentino-Alto Adige, Veneto ja Friuli-Venezia Giulia piirkondadest korjatud „Prosecco” sordi viinamarjadest; b) käärimist võib süsihappegaasi tekke soodustamiseks mõjutada nii enne ja kui pärast kuvee koostamist üksnes jahutamise või muu füüsikalise menetluse teel; c) dosage’i segu lisamine on keelatud; d) aromaatse kvaliteetvahuveini valmistamisprotsess ei tohi kesta alla ühe kuu.

C.   Kaitstud päritolunimetusega tavalised ja kvaliteetvahuveinid

1.	Kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuveini valmistamiseks ette nähtud kuvee üldalkoholisisaldus peab olema vähemalt: — viinamarjakasvatusvööndis C III 9,5 mahuprotsenti; — teistes viinamarjakasvatusvööndites 9 mahuprotsenti.

2.	Siiski võib kaitstud päritolunimetust „Prosecco di Conegliano Valdobbiadene” ja „Montello e Colli Asolani” kandvate ja ühest viinamarjasordist valmistatud kvaliteetvahuveinide puhul olla kuvee üldalkoholisisalduse alammäär 8,5 mahuprotsenti.

3.	Kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuveinide tegelik alkoholisisaldus koos dosage’i segus sisalduva alkoholiga peab olema vähemalt 10 mahuprotsenti.

4.

Kaitstud päritolunimetusega vahuveinide ja kvaliteetvahuveinide tirage’i segu võib sisaldada üksnes: a) sahharoosi, b) kontsentreeritud viinamarjavirret, c) puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret ning sellist a) viinamarjavirret, b) osaliselt kääritatud viinamarjavirret või c) veini, millest on võimalik valmistada sedasama kaitstud päritolunimetusega tavalist või kvaliteetvahuveini, millele tirage’i segu lisatakse.

5.	Erandina määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 5 alapunktist c võib kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuveini puhul, mida hoitakse kuni 25 sentiliitrises kinnises anumas, olla ülerõhu alammäär 20 °C juures 3 baari.

6.

Kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuveini valmistusprotsess, mida arvestatakse alates süsihappegaasi tekitavast kääritamisest ja mis hõlmab laagerdumist tootmisettevõttes, peab kestma vähemalt: a) kuus kuud, kui süsihappegaasi tekitav käärimine toimub mahutis; b) üheksa kuud, kui süsihappegaasi tekitav käärimine toimub pudelis.

7.	Kuvees süsihappegaasi tekitav käärimine ja kuvee hoidmine settel peab kestma vähemalt: — 90 päeva, — 30 päeva, kui kääritamine toimub segamisvahendiga mahutis.

8.	Punkti A alapunktides 1–10 ja punkti B alapunktis 2 sätestatud eeskirju kohaldatakse ka kaitstud päritolunimetusega vahuveinide ja kvaliteetvahuveinide suhtes.

9.

Kaitstud päritolunimetusega aromaatsed kvaliteetvahuveinid: a) kaitstud päritolunimetusega aromaatseid kvaliteetvahuveine võib valmistada üksnes nii, et kuvee valmistamisel kasutatakse eranditult liites 1 esinevas loetelus leiduvatest viinamarjasortidest tehtud viinamarjavirret või osaliselt kääritatud viinamarjavirret, tingimusel et need viinamarjasordid on tunnistatud sobivaks kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuveinide tootmiseks piirkonnas, mille nime kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuvein kannab. Erandina võib kaitstud päritolunimetusega aromaatse kvaliteetvahuveini valmistamiseks kasutada kuvee osisena ka veine, mis on saadud „Conegliano-Valdobbiadene” ja „Montello e Colli Asolani” kaitstud päritolunimetuse piirkonnast korjatud „Prosecco” sordi viinamarjadest; b) käärimist võib süsihappegaasi tekke soodustamiseks mõjutada nii enne ja kui pärast kuvee koostamist üksnes jahutamise või muu füüsikalise menetluse teel; c) dosage’i segu lisamine on keelatud; d) kaitstud päritolunimetusega aromaatse kvaliteetvahuveini tegelik alkoholisisaldus peab olema vähemalt 6 mahuprotsenti; e) kaitstud päritolunimetusega aromaatse kvaliteetvahuveini üldalkoholisisaldus peab olema vähemalt 10 mahuprotsenti; f) kaitstud päritolunimetusega aromaatse kvaliteetvahuveini ülerõhk peab olema suletud mahutis 20 °C juures vähemalt 3 baari; g) erandina punkti C alapunktist 6 peab kaitstud päritolunimetusega aromaatse kvaliteetvahuveini valmistusprotsess kestma vähemalt ühe kuu.

III LISA

VEINIVALMISTUSTAVAD, MIDA KASUTATAKSE LIKÖÖRVEINIDE NING KAITSTUD PÄRITOLUNIMETUSEGA JA KAITSTUD GEOGRAAFILISE TÄHISEGA LIKÖÖRVEINIDE PUHUL, NING ASJAOMASED PIIRANGUD

A.   Liköörveinid

1.

Liköörveini ning kaitstud päritolunimetusega ja kaitstud geograafilise tähisega liköörveini valmistamiseks kasutatakse määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktis c osutatud saadusi, mille valmistamiseks omakorda tohib kasutada üksnes määruses (EÜ) nr 479/2008 või käesolevas määruses osutatud veinivalmistustavasid ja töötlusi.

2.

Siiski: a) võib naturaalse alkoholisisalduse suurendamine toimuda üksnes määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punktides e–f osutatud saaduste abil; b) erandina lubab Hispaania kasutada Hispaanias toodetud veini puhul, mille märgistamiseks kasutatakse traditsioonilist väljendit „vino generoso” või „vino generoso de licor”, kaltsiumsulfaati, kui selline töötlus on traditsiooniline ja tingimusel et sel viisil töödeldud veini sulfaadisisaldus ei ületa kaaliumsulfaadis väljendatuna 2,5 grammi liitri kohta. Sel viisil saadud veini võib täiendavalt hapestada kuni 1,5 g/l.

3.	Liköörveinide ning kaitstud päritolunimetusega ja kaitstud geograafilise tähisega liköörveinide valmistamisel kasutatakse määruses (EÜ) nr 479/2008 või käesolevas määruses osutatud veinivalmistustavasid, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust kohaldada nimetatud toodete suhtes rangemaid nõudeid.

4.

Lubatud on ka järgmine: a) magustamine (mille kohta kehtib deklareerimise ja registripidamise nõue), juhul kui kasutatud saadused ei ole rikastatud kontsentreeritud viinamarjavirdega, kasutades selleks järgmist: — kontsentreeritud viinamarjavirret või puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, tingimusel et kõnealuse veini üldalkoholisisaldust ei suurendata üle 3 mahuprotsendi; — kontsentreeritud viinamarjavirret, puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret või kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirret traditsioonilise väljendiga „vino generoso de licor” märgistatud veini puhul, tingimusel et kõnealuse veini üldalkoholisisaldust ei suurendata üle 8 mahuprotsendi; — kontsentreeritud viinamarjavirret või puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret kaitstud päritolunimetusega „Madeira” liköörveini puhul, tingimusel et kõnealuse veini üldalkoholisisaldust ei suurendata üle 8 mahuprotsendi; b) määruses (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktides e ja f nimetatud alkoholi, destillaadi või kange alkohoolse joogi lisamine, et korvata laagerdumise ajal aurustumisel tekkinud kadusid; c) laagerdumine anumates temperatuuril kuni 50 °C kaitstud päritolunimetusega „Madeira” liköörveinide puhul.

5.	Liköörveini ning kaitstud päritolunimetusega ja kaitstud geograafilise tähisega liköörveini valmistamiseks kasutatakse määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktis c osutatud saadusi, mille valmistamiseks kasutatakse määruses (EÜ) nr 479/2008 artikli 24 lõikes 1 osutatud viinamarjasorte.

6.	Muu kui kaitstud päritolunimetusega ja kaitstud geograafilise tähisega liköörveini valmistamiseks kasutatakse määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktis c osutatud saadusi, millele naturaalne alkoholisisaldus ei või olla alla 12 mahuprotsendi.

B.   Kaitstud päritolunimetusega liköörvein (muud kui käesoleva lisa punkti A sätted, mis käsitlevad eelkõige kaitstud päritolunimetusega liköörveine)

1.	Määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunkti c neljandas taandes osutatud viinamarjavirdest või veini ja viinamarjavirde segust valmistatud kaitstud päritolunimetusega liköörveinide loetelu on esitatud käesoleva lisa liite 1 A osas.

2.	Nende kaitstud päritolunimetusega liköörveinide loetelu, millele võib lisada määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktis f osutatud saadusi, on toodud käesoleva lisa liite 1 B osas.

3.

Kaitstud päritolunimetusega liköörveinide valmistamiseks kasutatavad saadused, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktis c, ning kaitstud päritolunimetusega liköörveinide valmistamiseks kasutatav kontsentreeritud viinamarjavirre ja kuivatatud viinamarjadest valmistatud osaliselt kääritatud viinamarjavirre, millele on osutatud nimetatud määruse IV lisa punkti 3 alapunkti f alapunktis iii, peavad pärinema piirkonnast, mille nime asjaomane kaitstud päritolunimetusega liköörvein kannab. Siiski võib kaitstud päritolunimetusega „Malaga” ja „Jerez-Xérès-Sherry” liköörveinide puhul pärineda viinamarjasordist „Pedro Ximénez” valmistatud viinamarjavirre, kontsentreeritud viinamarjavirre ja määruse (EÜ) nr 479/2008 VI lisa punkti B alapunkti 4 rakendamisel määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunkti f alapunktis iii osutatud kuivatatud viinamarjadest valmistatud osaliselt kääritatud viinamarjavirre pärineda „Montilla-Moriles’e” piirkonnast.

4.

Käesoleva lisa punkti A alapunktides 1–4 osutatud kaitstud päritolunimetusega liköörveini valmistamise tavasid ja töötlusi tohib kasutada vaid punktis 3 osutatud piirkonnas. Siiski võib kaitstud päritolunimetusega liköörveini puhul, mille märgistamiseks kasutatakse väljendust „Porto” ja mille valmistamisel kasutatavad viinamarjad on korjatud Douro piirkonnast, toimuda täiendav valmistamis- ja laagerdumisprotsess kas nimetatud piirkonnas või Vila Nova de Gaia-Porto piirkonnas.

5.

Ilma et see piiraks liikmesriikide võimalust kehtestada oma territooriumil valmistatava kaitstud päritolunimetusega liköörveini suhtes rangemaid nõudeid: a) ei või kaitstud päritolunimetusega liköörveini valmistamiseks kasutatavate saaduste (määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunkt c) naturaalne alkoholisisaldus olla alla 12 mahuprotsendi. Siiski võivad mõnes käesoleva määruse III lisa A osa liites 2 toodud loetelus esinevad kaitstud päritolunimetusega liköörveinid olla valmistatud järgmisest: i) viinamarjavirdest, mille naturaalne alkoholisisaldus on vähemalt 10 mahuprotsenti, kui asjaomasesse tootesse lisatakse soovitavalt samas ettevõttes veinist või pressitud viinamarjajääkidest destilleeritud kaitstud päritolunimetusega kanget alkohoolset jooki; ii) osaliselt kääritatud viinamarjavirdest (või järgneva teise taande puhul veinist), mille esialgne naturaalne alkoholisisaldus on vähemalt: — 11 mahuprotsenti kaitstud päritolunimetusega liköörveini puhul, mis saadakse neutraalse alkoholi, vähemalt 70-mahuprotsendise tegeliku alkoholisisaldusega veinidestillaadi või viinamarjadest valmistatud kange alkohoolse joogi lisamisel; — 10,5 mahuprotsenti liite 2 A osa 3. loetelus osutatud valgete viinamarjade virdest valmistatud veini puhul; — 9 mahuprotsenti kaitstud päritolunimetusega „Madeira” Portugali liköörveini puhul, mida valmistatakse traditsioonilisel viisil asjaomaste siseriiklike õigusaktide kohaselt; b) nende kaitstud päritolunimetusega liköörveinide loetelu, mille üldalkoholisisaldus on erandina määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktist b alla 17,5 mahuprotsendi, kuid üle 15 mahuprotsendi, sest nende suhtes enne 1. jaanuari 1985 kehtinud siseriiklikes õigusaktides on see selgesõnaliselt ette nähtud, on esitatud liite 2 B osas.

6.

Traditsioonilisi eriväljendeid „οίνος γλυκύς φυσικός”, „vino dulce natural”, „vino dolce naturale” ja „vinho doce natural” võib kasutada üksnes kaitstud päritolunimetusega veini puhul, mis: — on saadud viinamarjadest, millest vähemalt 85 % moodustavad liites 3 toodud loetelus esinevad viinamarjasordid, — on saadud virdest, mille esialgne suhkrusisaldus ühe liitri kohta on vähemalt 212 grammi, — on saadud määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunktides e ja f osutatud alkoholi, destillaadi või kange alkohoolse joogi lisamisel, ilma et seda oleks muul viisil rikastatud.

7.

Liikmesriigid võivad traditsiooniliste tootmistavade järgimiseks näha oma territooriumil valmistatavate kaitstud päritolunimetusega liköörveinide suhtes ette, et traditsioonilist eriväljendit „vin doux naturel” kasutatakse ainult kaitstud päritolunimetusega liköörveinide puhul: — mille valmistab viinamarjakasvataja ise ja mille puhul kasutatakse viinamarjasorte „Muscat”, „Grenache”, „Maccabéo” ja „Malvoisie”; sinna hulka võib siiski arvata ka saagi, mis on saadud viinamarjaistandustest, kus kasvab muid viinamarjasorte peale eespool nimetatud nelja, tingimusel et muude sortide osakaal ei ületa 10 % kogusaagist; — mis on saadud määruse (EÜ) nr 479/2008 IV lisa punkti 3 alapunkti c esimeses ja neljandas taandes osutatud viinamarjavirdest 40 hektoliitrilise saagipiirangu juures, kusjuures saagipiirangu ületamise korral kaob kogu saagi puhul õigus väljendit „vin doux naturel” kasutada; — mis on saadud mõnest eelnimetatud virdest, mille esialgne suhkrusisaldus ühe liitri kohta on vähemalt 252 grammi; — mis on saadud tingimusel, et veini ei rikastata mingil muul viisil, veinist saadud alkoholi lisamisel, nii et puhta alkoholi sisaldus on vähemalt 5 % kasutatava viinamarjavirde kogusest ja mitte rohkem kui väiksem kahest järgmisest määrast: — 10 % kasutatud viinamarjavirde kogusest; — 40 mahuprotsenti valmistoote üldalkoholisisaldusest, mis esitatakse tegeliku alkoholisisalduse ja sellele vastava võimaliku alkoholisisalduse summana, nii et võimalikku alkoholisisalduse arvutamisel loetakse 1 mahuprotsendile puhtale alkoholile vastavaks 17,5 g jääksuhkrut liitri kohta.

8.

Traditsioonilist eriväljendit „vino generoso” kasutatakse üksnes kaitstud päritolunimetusega kuiva liköörveini puhul, mis on valminud tervenisti või osaliselt pärmikile all ning: — ja saadud valgetest viinamarjasortidest „Palomino de Jerez”, „Palomino fino”, „Pedro Ximénez”, „Verdejo”, „Zalema” ja „Garrido Fino”, — lastakse turule keskmiselt kaheaastase tammevaatides laagerdumise järel. Esimeses lõigus osutatud pärmikile all valmimine on bioloogiline protsess, mis toimub siis, kui veini vabale pinnale tekib viinamarjavirde alkoholkäärimise tulemusena iseenesest iseloomulike pärmseente kiht, mis annab tootele ainuomased analüütilised ja organoleptilised omadused.

9.	Traditsioonilist eriväljendit „vinho generoso” kasutatakse ainult kaitstud päritolunimetusega „Porto”, „Madeira”, „Moscatel de Setúbal” ja „Carcavelos” liköörveini puhul koos vastava päritolunimetusega.

10.

Traditsioonlist eriväljendit „vino generoso de licor” kasutatakse ainult kaitstud päritolunimetusega liköörveini puhul, mis: — on saadud punktis 8 nimetatud „vino generosost” või „vino generoso” valmistamiseks sobivast pärmikile all valminud veinist, millele on lisatud kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirret või kontsentreeritud viinamarjavirret, — lastakse turule keskmiselt kaheaastase tammevaatides laagerdumise järel.

IV LISA

ÜHENDUSE ANALÜÜSIMEETODID

A.   ALLÜÜLISOTIOTSÜANAAT

1.   Meetodi põhimõte

Veinis sisalduv allüülisotiotsüanaat eraldatakse destilleerimise abil ja identifitseeritakse gaasikromatograafiliselt.

2.   Reaktiivid

2.1.   Absoluutne etanool.

2.2.   Standardlahus: allüülisotiotsüanaadi lahus absoluutses etanoolis, mis sisaldab ühe liitri kohta 15 mg allüülisotiotsüanaati.

2.3.   Külmutussegu, mis koosneb etanoolist ja kuivast jääst (temperatuur –60 °C).

3.   Seadmed

3.1.   Joonisele vastav destillatsiooniaparaat, mis töötab lämmastikku läbivoolutamise abil.

3.2.   Termostateeritav soojendussärk.

3.3.   Voolumõõtur.

3.4.   Gaasikromatograaf, komplekteeritud väävliühendite selektiivfiltriga varustatud leekspektrofotomeeterdetektoriga (lainepikkus 394 nm) või mõne muu sobiva detektoriga.

3.5.   Roostevabast terasest kromatograafiline kolonn siseläbimõõduga 3 mm ja pikkusega 3 m, täidiseks kandjaga Chromosorb WHP (80–100 mešši) seotud Carbowax 20M (10 %).

3.6.   Mikrosüstal, 10 µl.

4.   Töö käik

Destillatsioonikolbi pannakse kaks liitrit veini ja kahte kogumisklaasi mõned milliliitrid etanooli (punkt 2.1), nii et gaasihajutustorude poorsed osad oleksid täielikult sukeldatud. Mõlemat kogumisklaasi jahutatakse väljastpoolt külmutusseguga. Destillatsioonikolb ühendatakse kogumisklaasidega ja läbi destillatsiooniaparaadi hakatakse voolutama lämmastikku kiirusega kolm liitrit tunnis. Alustatakse destilleerimist, tõstes soojendussärgi abil veini temperatuuri 80 °C-ni, ja kogutakse 45–50 ml destillaati.

Gaasikromatograaf stabiliseeritakse. On soovitatav rakendada järgmisi tingimusi:

—	injektori temperatuur: 200 °C,

—	kolonni temperatuur: 130 °C,

—	kandegaas (heelium) voolu kiirus: 20 milliliitmillit minutis.

Mikrosüstla abil doseeritakse selline standardlahuse kogus, et allüülisotiotsüanaadile vastavat piiki oleks gaasikromatogrammil kerge identifitseerida.

Analoogiliselt süstitakse kromatograafi ka destillaadi alikvoot. Kontrollitakse, kas destillaadiga saadud piigi peetumisaeg vastab allüülisotiotsüanaadi piigi peetumisajale.

Eespool soovitatud tingimuste korral ei anna veinis loomulikult esinevad ühendid uuritava lahuse kromatogrammil segavaid piike.

Lämmastiku voolus destilleerimise aparaat

B.   PUHASTATUD KONTSENTREERITUD VIINAMARJAVIRDE ANALÜÜSIMISE ERIMEETOD

a)   Katioonide sisaldus

1.   Põhimõte

Uuritavat proovi töödeldakse tugevhappelise katioonvahetusainega, mille tulemusena vahetatakse katioonid välja H+– ioonidega. Katioonide sisaldust väljendatakse kolonni läbinud vedeliku üldhappesuse ja uuritava proovi üldhappesuste vahena.

2.   Seadmed

2.1.   Väljalaskekraaniga varustatud klaaskolonn siseläbimõõduga 10–11 mm ja pikkusega ligikaudu 300 mm.

2.2.   PH-meeter skaalajaotise väärtusega mitte üle 0,1 pH ühiku.

2.3.   Elektroodid:

—	destilleeritud vees hoitud klaaselektrood,

—	kaaliumkloriidi küllastatud lahuses hoitud (küllastatud kaaliumkloriidiga kalomelelektrood (võrdluselektrood) või

—	destilleeritud vees hoitud kombineeritud elektrood.

3.   Reaktiivid

3.1.   Tugevalt happeline H+ – vormis katioonivahetuspolümeer, mis eelpunnutamiseks öö läbi vees leotatud.

3.2.   0,1 M naatriumhüdroksiidi lahus.

3.3.   PH-indikaatorpaberid.

4.   Töö käik

4.1.   Proovi ettevalmistamine

Kasutatakse puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, mis on lahjendatud 40 massi-/mahuprotsendini. Mõõtekolbi pannakse 200 g puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, sellele lisatakse vett kuni koguseni 500 ml ja ühtlustatakse.

4.2.   Ioonivahetuskolonni ettevalmistamine

Kolonni pannakse ligikaudu 10 ml eelpunnutatud H+–vormis ioniiti. Kolonni pestakse destilleeritud veega, kuni pesuvesi ei ole enam happeline (happesuse jälgimiseks kasutatakse indikaatorpaberit).

4.3.   Ioonivahetus

Läbi kolonni lastakse 100 ml punkti 4.1 kohaselt ette valmistatud puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret kiirusega üks tilk sekundis. Väljavoolav vedelik kogutakse keeduklaasi. Seejärel pestakse kolonni 50 ml destilleeritud veega. Kolonni läbinud viinamarjavirret koos pesuveega tiitritakse 0,1 M naatriumhüdroksiidi lahusega, kuni saavutatakse pH 7 (20 °C). Leeliselahust tuleb lisada aeglaselt, tiitritavat lahust pidevalt loksutades. Lisatud 0,1 M naatriumhüdroksiidi mahu tähiseks on n (ml).

5.   Tulemuste väljendamine

Katioonide sisaldus väljendatakse milliekvivalentides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta ühe kümnendkoha täpsusega.

5.1.   Arvutamine:

—	Kolonni läbinud vedeliku happesus milliekvivalentides ühe kilogrammi puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde kohta leitakse järgmise valemi abil: E = 2,5 n.

—	Milliekvivalentides kilogrammi kohta väljendatav puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde üldhappesus: a.

—	Katioonide sisaldus milliekvivalentides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta arvutatakse järgmise valemi abil: ((2,5 n–a)/(P)) × 100 P = on üldsuhkru massiprotsent.

b)   Juhtivus

1.   Põhimõte

Kahe paralleelse plaatinaelektroodi vahelise vedelikusamba elektrijuhtivuse mõõtmiseks selle otstest ühendatakse vedelikusammas Wheatstone’i silla ühte õlga.

Juhtivus oleneb temperatuurist ja seetõttu taandatakse selle väärtused 20 °C-le.

2.   Seadmed

2.1.   Konduktomeeter, mis võimaldab mõõta juhtivust vahemikus 1–1 000 mikrosiimensit sentimeetri kohta (µS m–1)

2.2.   Veevann uuritava proovi temperatuuri hoidmiseks 20 ± 2 °C juures.

3.   Reaktiivid

3.1.   Demineraliseeritud vesi, mille erijuhtivus 20 °C juures on alla 2 µS cm–1.

3.2.   Kaaliumkloriidi võrdluslahus.

0,581 g eelnevalt 105 oC juures konstantse massini kuivatatud kaaliumkloriidi (KCl) lahustatakse demineraliseeritud vees (punkt 3.1) ja maht täiendatakse demineraliseeritud veega (punkt 3.1) ühe liitrini. Saadud lahuse juhtivus 20 °C juures on 1 000 µS cm–1. Lahus säilib kolm kuud.

4.   Töö käik

4.1.   Uuritava proovi ettevalmistamine

Kasutatakse lahust, mille üldsuhkrusisaldus on 25 massiprotsenti (25°Brix): kaalutakse kogus, mille mass võrdub 2 500/P, kus P on puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde üldsuhkrusisaldus massiprotsentides, ja lisatakse vett (punkt 3.1), kuni saadakse 100 g lahust.

4.2.   Juhtivuse määramine

Uuritav proov sukeldatakse veevanni, mis termostateeritakse 20 °C juures ± 0, 1 °C täpsusega.

Juhtivusnõud loputatakse kaks korda uuritava lahusega.

Juhtivus mõõdetakse [µS m–1]-des.

5.   Tulemuste väljendamine

25 massiprotsendi (25°Brix) puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdega 20 °C juures saadud tulemus väljendatakse mikrosiimensites sentimeetri kohta (µS cm–1) täisarvu täpsusega.

5.1.   Arvutamine

Kui konduktomeeter ei ole komplekteeritud termostateerimisvahenditega, parandatakse mõõdetud juhtivuse väärtust I tabeli abil. Kui temperatuur on alla 20 °C, parand liidetakse; kui temperatuur on üle 20 °C, parand lahutatakse.

I tabel

Juhtivuse temperatuuriparandid (µS ·m–1) juhuks, kui temperatuur ei ole °C

Juhtivus	Temperatuur (°C)
	20,2 19,8	20,4 19,6	20,6 19,4	20,8 19,2	21,0 19,0	21,2 18,8	21,4 18,6	21,6 18,4	21,8 18,2	22,0 (1) 18,0 (2)
0	0	0	0	0	0	0	0	0	0	0
50	0	0	1	1	1	1	1	2	2	2
100	0	1	1	2	2	3	3	3	4	4
150	1	1	2	3	3	4	5	5	6	7
200	1	2	3	3	4	5	6	7	8	9
250	1	2	3	4	6	7	8	9	10	11
300	1	3	4	5	7	8	9	11	12	13
350	1	3	5	6	8	9	11	12	14	15
400	2	3	5	7	9	11	12	14	16	18
450	2	3	6	8	10	12	14	16	18	20
500	2	4	7	9	11	13	15	18	20	22
550	2	5	7	10	12	14	17	19	22	24
600	3	5	8	11	13	16	18	21	24	26

c)   Hüdroksümetüülfurfuraal (HMF)

1.   Põhimõte

1.1.   Kolorimeetriline meetod

Furaanist tuletatavad aldehüüdid (peamiselt hüdroksümetüülfurfuraal) annavad reageerides barbituurhappe ja p-toluidiiniga punast värvi ühendi, mida määratakse kolorimeetriliselt 550 nm juures.

1.2.   Kõrgefektiivne vedelikkromatograafia (HPLC)

Uuritav aine lahutatakse pöördfaaskromatograafilises kolonnis ja määratakse 280 nm juures.

2.   Kolorimeetriline meetod

2.1.   Seadmed

2.1.1.   Spektrofotomeeter, mis võimaldab teha mõõtmisi 300–700 nm juures

2.1.2.   Klaasküvetid optilise tee pikkusega 1 cm

2.2.   Reaktiivid

2.2.1.   Barbituurhape, 0,5-massi-/mahuprotsendiline lahus

500 mg barbituurhapet (C4O3N2H4) lahustatakse destilleeritud vees, soojendatakse kergelt keeval veevannil 100 °C juures ja maht täiendatakse destilleeritud veega 100 milliliitmillini. Lahus säilib ligikaudu ühe nädala.

2.2.2.   10-massi-/mahuprotsendiline p-toluidiini lahus

100 ml mõõtekolbi pannakse 10 g p-toluidiini [C6H4(CH3)NH2], lisatakse 50 ml isopropanooli [CH3CH(OH)CH3] ja 10 ml jää-äädikhapet (CH3COOH) (ρ20 = 1,05 g/ml) ning maht täiendatakse isopropanooliga 100 milliliitmillini. Lahus valmistatakse iga päev uuesti.

2.2.3.   Etanaal (CH3CHO), 1-massi-/mahuprotsendiline lahus.

Kasutatakse värskelt valmistatud lahust.

2.2.4.   Hüdroksümetüülfurfuraali (C6O3H6) vesilahus, 1 g/l.

Sammlahjenduste abil saadakse lahused kontsentratsiooniga 5, 10, 20 ja 40 mg/l. Lahus kontsentratsiooniga 1 g/l ja lahjendatud lahused tuleb valmistada enne kasutamist.

2.3.   Töö käik

2.3.1.   Proovi ettevalmistamine

Kasutatakse puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, mis on lahjendatud 40 massi-/mahuprotsendini. 500 ml mõõtekolbi pannakse täpselt 200 g puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, sellele lisatakse kuni mahumärgini vett ja ühtlustatakse. Tiitrimiseks võetakse 2 ml lahjendatud lahust.

2.3.2.   Kolorimeetriline määramine

Kahte 25 ml klaaslihviga kolbi a ja b pannakse 2 ml punkti 2.3.1 kohaselt valmistatud lahust ning seejärel lisatakse kummasegi kolbi 5 ml p-toluidiini lahust (2.2.2) ja segatakse. Kolbi b (kontroll-lahus) lisatakse 1 ml destilleeritud vett, kolbi a (mõõtelahus) lisatakse 1 ml barbituurhapet (2.2.1) ning mõlemat kolbi loksutatakse ühtlustamiseks. Kolbide sisu kantakse üle 1 cm optilise teega spektrofotomeetrilistesse küvettidesse ja neelduvusskaala näit reguleeritakse nulli lainepikkusel 550 nm, kasutades kolvis b olnud lahust. Jälgitakse neelduvuse muutumist kolvis a olnud lahuses ja pärast 2–5 minuti möödumist registreeritakse neelduvuse maksimumväärtus A.

Proovid hüdroksümetüülfurfuraali sisaldusega üle 30 mg/ml tuleb enne analüüsi lahjendada.

2.3.3.   Kaliibrimiskõvera saamine

Võetakse kaks komplekti 25 ml mõõtekolbe (a ja b), kolbidesse pannakse 2 ml hüdroksümetüülfurfuraali lahust kontsentratsiooniga 5, 10, 20, 30 ja 40 mg/l (2.2.4) ja toimitakse iga kolviga punkti 2.3.2 kohaselt.

Graafik, mis väljendab neelduvuse sõltuvust hüdroksümetüülfurfuraali kontsentratsioonist (mg/l), on koordinaatide alguspunkti läbiv sirge.

2.4.   Tulemuste väljendamine

Hüdroksümetüülfurfuraali sisaldust puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdes väljendatakse milligrammides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta.

2.4.1.   Arvutamine

Hüdroksümetüülfurfuraali sisaldus C (mg/l) uuritavas proovis on võrdne kontsentratsiooniga, mis kaliibrimisgraafikul vastab prooviga saadud neelduvusele A.

Milligrammides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta väljendatav hüdroksümetüülfurfuraali sisaldus on

250 × ((C)/(P))

P = puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde üldsuhkrusisaldus massiprotsentides.

3.   Kõrgefektiivne vedelikkromatograafia

3.1.   Seadmed

3.1.1.   Kõrgefektiivne vedelikkromatograaf, millel on:

—	silmusinjektor, 5 või 10 µl,

—	spektrofotomeeterdetektor mõõtmisteks lainepikkusel 280 nm,

—	kolonn, täidetud ränidioksiidiga, mille pinnale on seotud oktadetsüülradikaalid (nt Bondapak C 18 – Corasil, Waters Ass.),

—	meerik ja vajaduse korral integraator.

Liikuva faasi voolu kiirus: 1,5 milliliitmillit minutis.

3.1.2.   Membraanfiltreerimisseade pooride läbimõõduga 0,45 µm

3.2.   Reaktiivid

3.2.1.   Bidestilleeritud vesi

3.2.2.   Metanool (CH3OH), destilleeritud või HPLC-puhas

3.2.3.   Äädikhape (CH3COOH, ρ20 = 1,05 g/ml).

3.2.4.   Liikuv faas: vesi – metanool (punkt 3.2.2) – äädikhape (punkt 3.2.3) (mahusuhe 40:9:1), eelnevalt filtreeritud läbi membraanfiltri (0,45 µm).

Liikuv faas tuleb valmistada iga päev uuesti ja enne kasutamist degaseerida.

3.2.5.   Hüdroksümetüülfurfuraali võrdluslahus, 25 mg/l (massi-/mahuprotsenti).

100 ml mõõtekolbi pannakse 25 mg täpselt kaalutud hüdroksümetüülfurfuraali (C6H3O6) ja lisatakse kuni mahumärgini metanooli (punkt 3.2.2). Saadud lahus lahjendatakse metanooliga (punkt 3.2.2) vahekorras 1:10 ja filtreeritakse läbi membraanfiltri (0,45 µm).

Lahus säilib hermeetiliselt suletud tumedas klaaspudelis külmkapis 2–3 kuud.

3.3.   Töö käik

3.3.1.   Proovi ettevalmistamine

Kasutatakse puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, mis on lahjendatud 40 massi-/mahuprotsendini (500 ml mõõtekolbi pannakse 200 g puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, sellele lisatakse kuni mahumärgini vett ja ühtlustatakse) ja filtreeritud läbi membraanfiltri (0,45 μm).

3.3.2.   Kromatograafiline määramine

Kromatograafi injekteeritakse 5 (või 10) µl punkti 3.3.1 kohaselt ette valmistatud proovi ja 5 (või 10) µl hüdroksümetüülfurfuraali võrdluslahust (punkt 3.2.5). Kromatogramm registreeritakse.

Hüdroksümetüülfurfuraali peetumisaeg on ligikaudu 6–7 minutit.

3.4.   TUlemuste väljendamine

Hüdroksümetüülfurfuraali sisaldust puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdes väljendatakse milligrammides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta.

3.4.1.   Arvutamine

Üks liiter puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde 40-massi-/mahuprotsendilist lahust sisaldab C mg hüdroksümetüülfurfuraali.

Milligrammides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta väljendatav hüdroksümetüülfurfuraali sisaldus on

250 × ((C)/(P))

P = on puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde üldsuhkrusisaldus massiprotsentides.

d)   Raskmetallid

1.   Põhimõte

I.   Kiirmeetod raskmetallide sisalduse hindamiseks

Raskmetallide olemasolu tehakse kindlaks vajalikul määral lahjendatud puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdes sulfiidide tekkest tingitud tumenemise järgi. Raskmetallide sisaldust hinnatakse võrdlemise abil suurimal lubatud määral pliid sisaldava standardlahusega.

II.   Aatomabsorptsioonspektrofotomeetriline pliisisalduse määramine

Kelaat, mille plii moodustab ammooniumpürrolidiinditiokarbamaadiga, ekstraheeritakse metüülisobutüülketooni abil ja mõõdetakse neelduvus 283,3 nm juures. Pliisisaldus määratakse võrdluslahuste abil, mis sisaldavad teadaoleval määral lisatud pliid.

2.   Kiirmeetod raskmetallide sisalduse hindamiseks

2.1.   Reaktiivid

2.1.1.   Lahjendatud soolhape, 70 massi-/mahuprotsenti

70 g soolhappele (HCl) (ρ20 = 1,16–1,19 g/ml) lisatakse vett kuni 100 milliliitmilli lahuse saamiseni.

2.1.2.   Lahjendatud soolhape, 20 massi-/mahuprotsenti

20 g soolhappele (HCl) (ρ20 = 1,16–1,19 g/ml) lisatakse vett kuni 100 milliliitmilli lahuse saamiseni.

2.1.3.   Lahjendatud ammoniaak

14 g ammoniaagile (NH3) (ρ20 = 0,931–0,934 g/ml) lisatakse vett kuni 100 milliliitmilli lahuse saamiseni.

2.1.4.   Puhverlahus pH 3,5:

25 g ammooniumatsetaati (CH3COONH4) lahustatakse 25 ml vees, lisatakse 38 ml lahjendatud soolhapet (punkt 2.1.1), vajaduse korral reguleeritakse pH-taset lahjendatud soolhappe (punkt 2.1.2) või lahjendatud ammoniaagiga (punkt 2.1.3) ja lisatakse vett kuni 100 milliliitmilli lahuse saamiseni.

2.1.5.   Tioatseetamiid (C2H5NS), 4-massi-/mahuprotsendiline lahus

2.1.6.   Glütserool (C3H8O3 ), 85-massi-/mahuprotsendiline lahus

(n D 20 °C = 1,449–1,455).

2.1.7.   Tioatseetamiidreaktiiv:

0,2 ml tioatseetamiidi lahusele (punkt 2.1.5) lisatakse 1 ml segu, mis on valmistatud 5 ml veest, 15 ml 1 M naatriumhüdroksiidi lahusest ja 20 ml glütseroolist (punkt 2.1.6), ja saadud lahust soojendatakse veevannil 100 °C juures 20 sekundit. Kasutatakse värskelt valmistatud lahust.

2.1.8.   Lahus, mis sisaldab ühe liitri kohta 0,002 g pliid

Kõigepealt valmistatakse lahus, mis sisaldab ühe liitri kohta 1 g pliid. Selleks lahustatakse 0,400 g pliinitraati [Pb (NO3)2] vees ja lisatakse vett kuni 250 milliliitmilli lahuse saamiseni. Selleks, et saada lahust kontsentratsiooniga 0,002 g/l, võetakse kaks mahuosa valmistatud lahust ja lisatakse vett 1 000 mahuosani.

2.2.   Töö käik

Puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdest võetakse uurimiseks 10 g proov, lahustatakse see 10 ml vees, lisatakse 2 ml pH-tasemega 3,5 puhverlahust (punkt 2.1.4) ja segatakse. Lisatakse 1,2 ml tioatseetamiidreaktiivi (punkt 2.1.7) ja segatakse kohe uuesti. Kontrollkatse tehakse samal viisil, kasutades 10 ml lahust, mis sisaldab ühe liitri kohta 0,002 g pliid (punkt 2.1.8).

Pärast kahe minuti möödumist ei tohi värvuse tumenemine puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdes olla tugevam kui kontrollkatses.

2.3.   Arvutamine

Eespool kirjeldatud analüüsi tingimustes vastab kontrollproov plii ekvivalentsisaldusena väljendatud raskmetallide sisaldusele 2 mg/kg, mis on puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde puhul lubatava sisalduse ülemmäär.

3.   Pliisisalduse aatomabsorptsioonspektrofotomeetriline määramine

3.1.   Seadmed

3.1.1.   Õhkatsetüleenpõletiga aatomabsorptsioonspektrofotomeeter

3.1.2.   Õõskatoodiga pliilamp

3.2.   Reaktiivid

3.2.1.   Lahjendatud äädikhape:

Võetakse 12 g jää-äädikhapet (ρ20 = 1,05 g/ml) ja lisatakse vett kuni 100 milliliitmilli lahuse saamiseni.

3.2.2.   Ammooniumpürrolidiinditiokarbamaat (C5H12N2S2), 1 massi-/mahuprotsendiline lahus.

3.2.3.   Metüülisobutüülketoon [(CH3)2 CHCH2COCH3]

3.2.4.   Lahus, mis sisaldab ühe liitri kohta 0,010 g pliid.

1 g/l pliid sisaldavast lahusest (punkt 2.1.8) tehakse 1-mahuprotsendine lahjendus.

3.3.   Töö käik

3.3.1.   Uuritava lahuse valmistamine

10 g puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret lahustatakse segus, mis on valmistatud võrdses mahus lahjendatud äädikhappest (3.2.1) ja veest, ning lisatakse vett kuni 100 milliliitmilli lahuse saamiseni.

Lisatakse 2 ml ammooniumpürrolidiinditiokarbamaadi lahust (3.2.2) ja 10 ml metüülisobutüülketooni (punkt 3.2.3), loksutatakse 30 sekundit, kaitstes lahust ereda valguse eest, ja jäetakse seisma kahe faasi eraldumiseni. Kasutatakse metüülisobutüülketoonfaasi.

3.3.2.   Võrdluslahuste valmistamine

Valmistatakse kolm võrdluslahust, millest igaühesse lisatakse 10 g puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret ning vastavalt 1, 2 ja 3 ml lahust, mille pliisisaldus on 0,010 g/l (punkt 3.2.4). Neid lahuseid töödeldakse samal viisil kui uuritavat lahust.

3.3.3.   Kontroll-lahus

Kontroll-lahus valmistatakse punkti 3.3.1 kohaselt, kuid selle erinevusega, et puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret ei lisata.

3.3.4.   Pliisisalduse määramine

Aparaat reguleeritakse lainepikkusele 283,3 nm.

Kontrollproovis sisalduv metüülisobutüülketoon atomiseeritakse leegis ja neelduvusskaala näit reguleeritakse nulli.

Määratakse uuritavale lahusele ja võrdluslahustele vastavad neelduvustasemed, kasutades vastavatest lahustest saadud solventekstrakte.

3.4.   Tulemuste väljendamine

Pliisisaldus väljendatakse milligrammides ühe kilogrammi puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde kohta ühe kümnendkoha täpsusega.

3.4.1.   Arvutamine

Joonestatakse graafik, mis kujutab neelduvuse sõltuvust lisatud plii kontsentratsioonist võrdluslahustes, kusjuures nullkontsentratsioon vastab uuritavale lahusele.

Punkte ühendav sirge ekstrapoleeritakse lõikumiseni kontsentratsioonitelje negatiivse osaga. Lõikepunkti ja koordinaatide alguspunkti vaheline kaugus näitab plii sisaldust uuritavas lahuses.

e)   Etanooli keemiline määramine

Käesolevat meetodit kasutatakse alkoholisisalduse määramiseks vähese alkoholisisaldusega vedelikes, nagu viinamarjavirre, kontsentreeritud viinamarjavirre ning puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirre.

1.   Põhimõte

Vedeliku lihtdestillatsioon. Destillaadis sisalduva etanooli oksüdeerimine kaaliumdikromaadi abil. Dikromaadi liia tiitrimine raud(II)-lahusega.

2.   Seadmed

2.1.   Alkoholisisalduse mõõtmiseks kasutatav destilleerimisaparaat

3.   Reaktiivid

3.1.   Kaaliumdikromaadi lahus

33,600 g kaaliumdikromaati (K2Cr2O7) lahustatakse vajalikus koguses vees, reguleerides lahuse lõppmahu ühele liitrile 20 °C juures.

1 ml saadud lahust oksüdeerib 7,8924 mg alkoholi.

3.2.   Raud(II)ammooniumsulfaadi lahus

135 g raud(II)ammooniumsulfaati [Fe SO4 · (NH4)2SO4 · 6 H2O] lahustatakse vajalikus koguses vees, reguleerides lahuse lõppmahu ühele liitrile, ja lisatakse 20 ml kontsentreeritud väävelhapet (H2SO4) (ρ20 = 1,84 g/ml). Üks mahuosa värskelt valmistatud raud(II)ammooniumsulfaadi lahust vastab ligikaudu 0,5 mahuosale dikromaadi lahusele. Säilitamisel oksüdeerub raud(II)ammooniumsulfaadi lahus aeglaselt.

3.3.   Kaaliumpermanganaadi lahus

1,088 g kaaliumpermanganaati (KMnO4) lahustatakse vajalikus koguses vees, reguleerides lahuse lõppmahu ühele liitrile.

3.4.   Väävelhape mahtlahjendus 1:2

500 ml vette valatakse pidevalt segades ja vähehaaval 500 ml väävelhapet (H2SO4) (ρ20 = 1,84 g/ml).

3.5.   Raud(II)-o-fenantroliinreaktiiv:

0,695 g raud(II)sulfaati (FeSO4 · 7 H2O) lahustatakse 100 ml vees, lisatakse 1,485 g o-fenantroliinmonohüdraati (C12H8N2 · H2O) ja soojendatakse lahustumise hõlbustamiseks. Lahustumise hõlbustamiseks kuumutatakse lahust. Saadakse helepunane lahus, mis säilib hästi.

4.   Töö käik

4.1.   Destilleerimine

Destillatsioonikolbi pannakse 100 g puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret ning 100 ml vett. Destillaat kogutakse 100 ml mõõtekolbi ja lisatakse vett mahumärgini.

4.2.   Oksüdeerimine

Võetakse 300 ml lihvkorgiga laiakaelaline kolb, mille kaela saab loputada nii, et ei tekiks kadusid, ja pannakse sinna 20 ml kaaliumdikromaadi tiiterlahust (punkt 3.1) ja 20 ml lahjendatud väävelhapet (mahtlahjendus 1:2) (punkt 3.4) ning loksutatakse. Lisatakse 20 ml destillaati. Kolb suletakse korgiga, loksutatakse ja vahetevahel uuesti loksutades lastakse seista vähemalt 30 minutit (uuritav lahus).

Raud(II)ammooniumsulfaadi lahuse (punkt 3.2) tiitri määramiseks kaaliumdikromaadi lahuse suhtes pannakse samasugusesse kolbi samad reaktiivide kogused selle erinevusega, et 20 ml destillaati asendatakse 20 ml destilleeritud veega (kontroll-lahus).

4.3.   Tiitrimine

Uuritava lahusega kolbi lisatakse neli tilka o–fenantroliinreaktiivi (punkt 3.5). Dikromaadi liig tiitritakse raud(II)ammooniumsulfaadi lahuse (punkt 3.2) lisamise abil. Raud(II)-lahuse lisamine lõpetatakse, kui segu värv muutub rohekassinisest pruuniks.

Tiitrimise lõpp-punkti täpsemaks määramiseks muudetakse segu värvus kaaliumpermanganaadi lahuse (punkt 3.3) lisamise abil pruunist uuesti rohekassiniseks. Tiitrimiseks kulunud raud(II)-lahuse mahust lahutatakse üks kümnendik kulunud kaaliumpermanganaadi lahuse mahust. Mahtude vahe tähiseks on n (ml).

Samasugune protseduur tehakse läbi kontroll-lahusega. Saadud mahtude vahe tähiseks on n′ (ml).

5.   Tulemuste väljendamine

Etanoolisisaldus väljendatakse grammides ühe kilogrammi suhkru kohta ühe kümnendkoha täpsusega.

5.1.   Arvutamine

n′ ml raud(II)-lahust taandab 20 ml dikromaadi lahust, mis oksüdeerib 157,85 mg puhast etanooli.

Ühe milliliitri raud(II)lahuse taandamisvõime on võrdne:

((157,85)/(n′)) mg etanooli taandamisvõimega.

n–n′ milliliitri raud(II)lahuse taandamisvõime on võrdne:

((157,85 × (n–n′))/(n′)) mg etanooli taandamisvõimega.

Etanoolisisaldus grammides ühe kilogrammi puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde kohta on:

7,892 × ((n′ – n)/(n′))

Etanoolisisaldus grammides ühe kilogrammi üldsuhkru kohta on

789,2 × ((n′ – n)/(n′ × P))

P = on puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde üldsuhkrusisaldus massiprotsentides.

f)   Meso-inositool, sküllo-inositool ja sahharoos

1.   Põhimõte

Silüülderivaatide gaasikromatograafia.

2.   Reaktiivid

2.1.   Sisestandard: ksülitool (ligikaudu 10 g/l lahus, millele on lisatud spaatliotsaga naatriumasiidi)

2.2.   Bis(trimetüülsilüül)trifluoroatseetamiid, BSTFA (C8H18F3NOSi2)

2.3.   Trimetüülklorosilaan (C3H9ClSi)

2.4.   Püridiin (C5H5N)

2.5.   Meso – inositool (C6H12O6)

3.   Seadmed

3.1.   Gaasikromatograaf, millel on:

3.2.   kapillaarkolonn (nt sulatatud ränidioksiidiga, kattekiht OV 1, paksus 0,15 µ, pikkus 25 m, siseläbimõõt 0,3 mm).

Töötingimused: kandegaasid: vesinik ja heelium:

—	kandegaasi voolu kiirus: ligikaudu 2 milliliitmillit minutis,

—	injektori ja detektori temperatuur: 300 °C,

—	temperatuuriprogramm: 1 minut 160 °C juures, temperatuuri tõus kiirusega 4 °C minutis kuni väärtuseni 260 °C, 15 minutit konstantsel temperatuuril 260 °C juures,

—	voolu jaotussuhe: ligikaudu 1:20.

3.3.   Integraator;

3.4.   mikrosüstal, 10 µl;

3.5.   mikropipetid, 50, 100 ja 200 µl;

3.6.   2 ml pudelid teflonkorkidega;

3.7.   ahi.

4.   Töö käik

Puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdest võetakse ligikaudu 5 g täpselt kaalutud proov ja pannakse see 50 ml mõõtekolbi. Lisatakse 1 μl ksülitooli standardlahust (punktis 2.1) ja vett mahumärgini. Pärast segamist võetakse saadud lahusest 100 μl proov ja pannakse pudelisse (punkt 3.6), kus see nõrgas õhuvoolus kuivaks aurutatakse. Vajaduse korral võib aurumise soodustamiseks lisada 100 μl absoluutset etüülalkoholi.

Jääk lahustatakse ettevaatlikult 100 μl püridiinis (punkt 2.4) ning lisatakse 100 μl bis(trimetüülsilüül)trifluoroatseetamiidi (punkt 2.2) ja 10 μl trimetüülklorosilaani (punkt 2.3). Pudel suletakse teflonkorgiga ja soojendatakse üks tund 60 °C juures.

Mikrosüstlasse tõmmatakse 0,5 ml selget vedelikku ja süstitakse kuuma süstlanõela kaudu gaasikromatograafi vastavalt ettenähtud voolu jaotussuhtele.

5.   Arvutamine

5.1.   Valmistatakse lahus, mis sisaldab:

glükoosi 60 g/l, fruktoosi 60 g/l, meso-inositooli 1 g/l ja sahharoosi 1 g/l.

Kaalutakse 5 g lahust ja analüüsitakse seda punkti 4 kohaselt. Kromatogrammi alusel arvutatakse ksülitooli suhtes väljendatavad tulemused meso-inositooli ja sahharoosi kohta.

Kuna sküllo-inositooli ei ole võimalik hankida müügireaktiivina ja selle peetumisaeg jääb glükoosi anomeervormide viimase piigi ja meso-inositooli piigi vahele (vt diagrammi järgmisel lehel), loetakse sküllo-inositooli sisaldus võrdseks meso-inositooli kohta saadud tulemusega.

6.   Tulemuste väljendamine

6.1.   Meso-inositooli ja sküllo-inositooli sisaldus väljendatakse milligrammides ühe kilogrammi suhkru kohta.

Sahharoosisisaldus väljendatakse grammides ühe kilogrammi viinamarjavirde kohta.

---

(1)  Parand lahutatakse.

(2)  Parand liidetakse.

V LISA

ARTIKLI 16 TEISES LÕIGUS OSUTATUD VASTAVUSTABEL

Määrus (EÜ) nr 1493/1999	Määrus (EMÜ) nr 2676/90	Määrus (EÜ) nr 423/2008	Käesolev määrus
—	—	Artikkel 1	Artikkel 1
—	—	—	Artikkel 2
Artikli 43 lõige 1	—	Artikkel 5	Artikli 3 lõige 1
Artikli 43 lõike 2 esimene taane	—	Artikkel 23	Artikli 3 lõige 2
Artikli 43 lõike 2 esimene taane	—	Artikkel 24	Artikli 3 lõige 3
Artikli 43 lõike 2 esimene taane	—	Artiklid 34, 35 ja 36	Artikli 3 lõige 4
—	—	Artikkel 44	Artikkel 4
Artikli 43 lõike 2 teine taane	—	—	Artikkel 5
Artikli 43 lõike 2 kolmas taane	—	—	Artikkel 6
—	—	Artikkel 38	Artikkel 7
Artikli 42 lõige 6	—	Artikkel 39	Artikkel 8
—	—	Artikkel 6	Artikkel 9
—	—	Artikkel 46	Artikli 10 lõige 1
—	—	Artikkel 45	Artikli 10 lõige 2
—	—	Artikkel 32	Artikkel 11
—	—	Artikkel 29	Artikkel 12
—	—	Artikkel 30	Artikkel 13
—	—	Artikkel 21	Artikkel 14
—	Artikli 1 lõige 1	Artikkel 47	Artikkel 15
—	—	Artikkel 48	Artikkel 16
IV lisa	—	Artiklid 7 ja 12	I lisa A osa
—	—	Artikkel 10	I lisa A osa liide 1
—	—	Artikkel 8	I lisa A osa liide 2
—	—	Artikkel 9	I lisa A osa liide 3
—	—	Artikkel 13	I lisa A osa liide 4
—	—	Artiklid 14, 15 ja 16	I lisa A osa liide 5
—	—	Artikkel 17	I lisa A osa liide 6
—	—	Artikkel 18	I lisa A osa liide 7
—	—	Artikkel 19	I lisa A osa liide 8
—	—	Artikkel 22	I lisa A osa liide 9
V lisa A osa	—	—	I lisa B osa
V lisa B osa	—	—	I lisa C osa
V lisa F osa	—	—	I lisa D osa
V lisa H osa	—	Artikkel 28	II lisa A osa
V lisa I osa	—	Artikkel 4	II lisa B osa
VI lisa K osa	—	—	II lisa C osa
V lisa J osa	—	Artiklid 25 ja 37	III lisa A osa
—	—	Artikkel 43	III lisa A osa
VI lisa L osa	—	Artiklid 40 ja 41	III lisa B osa
—	Lisa punkt 39	—	IV lisa A osa
—	Lisa punkt 42	—	IV lisa B osa