I LISA

SÕIDUKITE JA NENDELE PAIGALDATAVATE ELEKTRILISTE/ELEKTROONILISTE ALAKOOSTUDEGA SEOTUD NÕUDED

1.   KOHALDAMISALA

1.1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artikliga 1 hõlmatud sõidukite elektromagnetilise ühilduvuse suhtes. Seda kohaldatakse ka sõidukitele paigaldamiseks ettenähtud elektriliste või elektroonsete eraldi seadmestike suhtes.

2.   MÕISTED

2.1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.1.    „Elektromagnetiline ühilduvus” – sõiduki või selle osa/osade või eraldi seadmestiku/seadmestike võime toimida rahuldavalt elektromagnetilises keskkonnas tekitamata liigseid elektromagnetilisi häireid.

2.1.2.    „Elektromagnetiline häire” – mis tahes elektromagnetiline nähtus, mis võib halvendada sõiduki või selle osa/osade või eraldi seadmestiku/seadmestike toimimist. Elektromagnetiliseks häireks võib olla elektromagnetiline müra, soovimatu signaal või levikeskkonna muutumine.

2.1.3.    „Elektromagnetiline häirekindlus” – sõiduki või selle osa/osade või eraldi seadmestiku/seadmestike võime toimida talitluse halvenemiseta teatavate elektromagnetiliste häirete korral.

2.1.4.    „Elektromagnetiline keskkond” – kõik teatavas kohas esinevad elektromagnetilised nähtused.

2.1.5.    „Võrdluspiir” – nominaaltase, millega tüübikinnituse ja toodangu vastavuse piirväärtusi võrreldakse.

2.1.6.    „Võrdlusantenn” sagedusalal 20–80 MHz – lühendatud tasakaalustatud dipool, milleks on poollainedipool sagedusel 80 MHz, ja sagedusalal üle 80 MHz – tasakaalustatud poollainedipool, mis on häälestatud mõõtesagedusele.

2.1.7.    „Lairibakiirgus” – kiirgus, mille ribalaius on suurem kui teatava mõõteseadme või vastuvõtja ribalaius.

2.1.8.    „Kitsasribakiirgus” – kiirgus, mille ribalaius on väiksem kui teatava mõõteseadme või vastuvõtja ribalaius.

2.1.9.    „Elektriline/elektrooniline süsteem” – elektri- ja/või elektronseadis(ed) või seadiste komplekt(id) koos elektriühendustega, mis moodustavad sõiduki osa, kuid mis ei pea saama tüübikinnitust sõidukist eraldi.

2.1.10.    „Elektriline/elektrooniline alakoost” – elektri- ja/või elektronseadis(ed) või seadiste komplekt(id) koos elektriühenduste ja juhtmestikuga, mis moodustavad sõiduki osa ja millel on üks või mitu erifunktsiooni. Elektrilisele/elektroonilisele alakoostule võib tootja taotluse korral tüübikinnituse anda kas „osana” või „eraldi seadmestikuna” (vt direktiivi 2003/37/EÜ artikkel 4 lõige 1 punkt c).

„Sõidukitüüp” seoses elektromagnetilise ühilduvusega – sõidukid, mis ei erine selliste oluliste tunnuste osas nagu:

2.1.11.1.   mootoriruumi üldsuurus ja kuju;

2.1.11.2.   elektriliste ja/või elektrooniliste komponentide ja juhtmestiku üldine asetus;

2.1.11.3.   esmane materjal, millest sõiduki kere või korpus (vajaduse korral) ehitatakse (näiteks teras-, alumiinium- või klaaskiudkere). Eri materjalist paneelid ei muuda sõiduki tüüpi, kui kere esmane materjal ei ole muutunud. Sellistest muudatustest tuleb siiski teatada.

„Elektrilise/elektroonilise alakoostu tüüp” seoses elektromagnetilise ühilduvusega – elektrilised/elektroonilised alakoostud, mis ei erine selliste oluliste tunnuste osas nagu:

2.1.12.1.   elektrilise/elektroonilise alakoostu funktsioonid;

2.1.12.2.   võimluse korral elektriliste ja/või elektrooniliste komponentide üldine asetus.

3.   EÜ TÜÜBIKINNITUSE TAOTLUS

3.1.   Sõidukitüübi kinnitamine

3.1.1.   Tootja esitab vastavalt direktiivi 2003/37/EÜ artikli 4 lõikele 1 sõiduki tüübikinnituse taotluse selle elektromagnetilise ühilduvuse suhtes.

3.1.2.   Teatise näidis on esitatud II lisas.

3.1.3.   Sõiduki tootja koostab nimekirja, milles kirjeldatakse kõiki asjakohaste sõiduki elektriliste/elektrooniliste süsteemide või alakoostude kavandatud kombinatsioone, keremudeleid (1), kerematerjalide variante (1), juhtmestiku asetust, mootori variante, rooli asendit (vasakpoolne/parempoolne) ja teljevahe variante. Asjakohased sõiduki elektrilised/elektroonilised süsteemid või alakoostud on need, mis võivad eraldada märkimisväärset lai- või kitsasribakiirgust ja/või mis on otseselt seotud sõiduki juhtimisega (vt punkti 6.4.2.3).

3.1.4.   Tootja ja pädeva asutuse vastastikusel kokkuleppel valitakse sellest nimekirjast katsetamiseks välja üks representatiivsõiduk. See sõiduk esindab sõidukitüüpi (vt II lisa 1. liidet). Sõiduki valiku aluseks on tootja pakutud elektrilised/elektroonilised süsteemid. Sellest nimekirjast võib valida välja rohkem kui ühe sõiduki, kui tootja ja pädev asutus on ühisel arvamusel, et erinevad kasutatavad elektrilised/elektroonilised süsteemid võivad oluliselt mõjutada sõiduki elektromagnetilist ühilduvust võrreldes esimese representatiivsõidukiga.

3.1.5.   Sõiduki(te) valik punkti 3.1.4 alusel piirdub sõiduki/elektrilise/elektroonilise süsteemi kombinatsioonidega, mis on ette nähtud tegelikuks tootmiseks.

3.1.6.   Tootja võib taotlusele lisada läbiviidud katsete aruande. Tüübikinnitusasutus võib EÜ tüübikinnitustunnistuse koostamisel kasutada kõiki esitatud andmeid.

3.1.7.   Kui tüübikinnituskatse eest vastutav tehniline talitus viib katse ise läbi, tuleb talle esitada vastavalt punktile 3.1.4 kinnitatava tüübi representatiivsõiduk.

3.2.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu tüübi kinnitamine

3.2.1.   Sõiduki või elektrilise/elektroonilise alakoostu tootja esitab vastavalt direktiivi 2003/37/EÜ artikli 4 lõikele 1 elektrilise/elektroonilise alakoostu tüübikinnituse taotluse selle elektromagnetilise ühilduvuse suhtes.

3.2.2.   Teatise näidis on esitatud III lisas.

3.2.3.   Tootja võib taotlusele lisada läbiviidud katsete aruande. Tüübikinnitusasutus võib EÜ tüübikinnitustunnistuse koostamisel kasutada kõiki esitatud andmeid.

3.2.4.   Kui tüübikinnituskatse eest vastutav tehniline talitus viib katse ise läbi, esitatakse talle kinnitatava tüübi elektrilise/elektroonilise alakoostu representatiivnäidis, kui tootjaga on arutatud näiteks võimalikke muudatusi paigutuses, komponentide ja sensorite arvus. Tehniline talitus võib valida uue näidise, kui ta peab seda vajalikuks.

3.2.5.   Näidisele (näidistele) tuleb selgelt ja kustumatult märkida tootja kaubanimi või kaubamärk ja tüübimärgistus.

3.2.6.   Vajaduse korral märgitakse kõik kasutuspiirangud. Kõik sellised piirangud esitatakse III lisa kohases teatises ja/või V lisa kohases EÜ tüübikinnitustunnistuses.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Tüübikinnituse saamise viisid

4.1.1.   Sõiduki tüübikinnitus

Sõiduki tüübikinnituse saamiseks võib sõiduki tootja kasutada järgmisi viise.

4.1.1.1.   Sõiduki seadmestiku kinnitamine

Sõiduki seadmestik võib saada tüübikinnituse, kui järgitakse punkti 6 sätteid. Kui sõiduki tootja valib antud viisi, ei pea elektrilisi/elektroonilisi süsteeme või alakooste katsetama eraldi.

4.1.1.2.   Sõidukitüübi kinnitamine üksikute elektriliste/elektrooniliste alakoostude katsetamise teel

Sõiduki tootja võib saada tüübikinnituse, näidates tüübikinnitusasutusele, et kõik asjakohased (vt punkti 3.1.3) elektrilised/elektroonilised süsteemid või alakoostud on saanud eraldi tüübikinnituse vastavalt käesolevale direktiivile ja need on paigaldatud direktiivile lisatud tingimuste kohaselt.

4.1.1.3.   Tootja võib soovi korral saada käesolevale direktiivile vastava kinnituse, kui sõidukil ei ole seadmeid, mille suhtes tuleks läbi viia häirekindlus- või kiirguskatsed. Sõidukis ei tohi olla punktis 3.1.3 (häirekindlus) täpsustatud süsteeme ega sädesüüteseadmeid. Selliste tüübikinnituste puhul ei ole katsetamine vajalik.

4.1.2.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu tüübikinnitus

Tüübikinnituse võib anda elektrilisele/elektroonilisele alakoostule, mis paigaldatakse mis tahes sõidukitüübile või teatavale tootja taotletud sõidukitüübile või -tüüpidele. Sõiduki otsese juhtimisega seotud elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes antakse tüübikinnitus tavaliselt koos tootjale antava sõiduki tüübikinnitusega.

4.2.   Tüübikinnituse andmine

4.2.1.   Sõiduk

4.2.1.1.   Kui representatiivsõiduk vastab käesoleva direktiivi nõuetele, antakse direktiivi 2003/37/EÜ artiklile 4 vastav EÜ tüübikinnitus.

4.2.1.2.   EÜ tüübikinnitustunnistuse näidis on esitatud IV lisas.

4.2.2.   Elektriline/elektrooniline alakoost

4.2.2.1.   Kui elektrilise/elektroonilise alakoostu representatiivne süsteem (süsteemid) vastab (vastavad) käesoleva direktiivi nõuetele, antakse direktiivi 2003/37/EÜ artiklile 4 vastav EÜ tüübikinnitus.

4.2.2.2.   EÜ tüübikinnitustunnistuse näidis on esitatud V lisas.

4.2.3.   Tüübikinnitust andev liikmesriigi pädev asutus võib punktides 4.2.1.2 või 4.2.2.2 nimetatud tunnistuste koostamisel kasutada volitatud või tunnustatud labori koostatud või käesoleva direktiivi sätetele vastavat aruannet.

4.3.   Tüübikinnituste muudatused

4.3.1.   Vastavalt käesolevale direktiivile antud tüübikinnituste muudatuste puhul kohaldatakse direktiivi 2003/37/EÜ artikli 5 lõike 2 ja 3 sätteid.

4.3.2.   Sõiduki tüübikinnituse muutmine, kui sellele paigaldatakse täiendav või asendav elektriline/elektrooniline alakoost.

4.3.2.1.   Kui sõiduki tootja on saanud sõiduki seadistuse kinnituse ja ta soovib paigaldada täiendava või asendava elektrilise/elektroonilise süsteemi või alakoostu, mis on juba saanud kinnituse vastavalt käesolevale direktiivile ja mis paigaldatakse vastavalt sellele direktiivile lisatud tingimustele, võib sõiduki tüübikinnitust muuta ilma edasiste katseteta. Täiendavat või asendavat elektrilist/elektroonilist süsteemi või alakoostu käsitatakse toodangu vastavuse eesmärgil sõiduki osana.

4.3.2.2.   Kui täiendav(ad) või asendav(ad) osa(d) ei ole saanud käesolevale direktiivile vastavat kinnitust ja kui katsetamine on vajalik, loetakse kogu sõiduk tingimustele vastavaks, kui uus (uued) või muudetud osa(d) vastavad punkti 6 vastavatele nõuetele ja kui võrdluskatse tulemusel selgub, et uus osa ei kahjusta sõidukitüübi vastavust.

4.3.2.3.   Sõiduki tüübikinnitus ei muutu kehtetuks, kui sõiduki tootja lisab tüübikinnituse saanud sõidukile direktiivile 2004/108/EÜ vastavad muud kodu- või äriotstarbelised standardseadmed kui mobiilsideseadmed (2) ja kui need paigaldatakse vastavalt seadmete või sõiduki tootja soovitustele või kui need asendatakse või eemaldatakse. See ei takista sõiduki tootjal paigaldada sideseadmeid vastavalt sõiduki tootja ja/või selliste sideseadmete tootja(te) paigaldusjuhendile. Sõiduki tootja esitab tõendid (kui katseid teostav asutus seda nõuab), et sellised saatjad ei kahjusta sõiduki toimimist. Selles teatises võib märkida, et võimsustase ja paigaldus on sellised, et käesoleva direktiivi häirekindlusnivood on piisavad üksnes sellise saatja kasutamisel, st välja arvatud punktis 6 täpsustatud katsetega seotud edastused. Käesolev direktiiv ei luba kasutada sidesaatjaid, kui sellise seadme või tema kasutuse suhtes kehtivad muud nõuded. Sõiduki tootja võib keelduda paigaldamast oma sõidukisse direktiivile 2004/108/EÜ vastavaid kodu- või äriotstarbelisi standardseadmeid.

5.   MÄRGISTUS

5.1.   Kõigil käesoleva direktiivi kohaselt kinnitatud tüübile vastaval elektrilisel/elektroonilisel alakoostul peab olema EÜ tüübikinnitusmärk.

5.2.   See tähis koosneb ristkülikust, mille sees on täht „e” ja sellele järgneb tüübikinnituse andnud liikmesriigi eraldusnumber:

1 Saksamaa; 2 Prantsusmaa; 3 Itaalia; 4 Madalmaad; 5 Rootsi; 6 Belgia; 7 Ungari; 8 Tšehhi Vabariik; 9 Hispaania; 11 Ühendkuningriik; 12 Austria; 13 Luksemburg; 17 Soome; 18 Taani; 19 Rumeenia; 20 Poola; 21 Portugal; 23 Kreeka; 24 Iirimaa; 26 Sloveenia; 27 Slovakkia; 29 Eesti; 32 Läti; 34 Bulgaaria; 36 Leedu; 49 Küpros; 50 Malta.

Samuti peab nimetatud tähisel olema ristküliku lähedal neljakohaline järjenumber (vajaduse korral algab see nullidega), edaspidi „baaskinnitusnumber”, mis sisaldub kõnealuse seadise tüübi suhtes väljaantud EÜ tüübikinnitustunnistusel esitatud tüübikinnitusnumbri punktis 4 (vt V lisa), millele eelneb kaks numbrit, mis näitavad käesoleva direktiiviga asendatud direktiivi 75/322/EMÜ uusimate oluliste tehniliste muudatuste järjenumbrit kuupäeval, mil osale anti EÜ tüübikinnitus.

5.3.   EÜ tüübikinnitusnumber tuleb kinnitada elektrilise/elektroonilise alakoostu põhiosale (nt elektroonilisele kontrollplokile) nii, et see oleks selgesti loetav ja kustumatu.

5.4.   EÜ tüübikinnitusmärgi näidis on esitatud 7. liites.

5.5.   Käesoleva direktiivi alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüpides sisalduvate elektriliste/elektrooniliste süsteemide puhul ei ole märgistus vajalik.

5.6.   Punktile 5.3 vastava elektrilise/elektroonilise alakoostu märgistus ei pea olema nähtav, kui see on paigaldatud sõidukisse.

6.   NÕUDED

6.1.   Üldised nõuded

6.1.1.   Sõiduk (ja selle elektrilised/elektroonilised süsteemid või alakoostud) kavandatakse, ehitatakse ja paigaldatakse nii, et sõiduk vastaks tavakasutustingimustes käesoleva direktiivi nõuetele.

6.2.   Sädesüütemootoriga varustatud sõidukite lairiba elektromagnetkiirguse nõuded

6.2.1.   Mõõtemeetod

Teatava tüübi representatiivsõiduki tekitatud elektromagnetkiirgust mõõdetakse VI lisas kirjeldatud meetodi abil, kasutades emba-kumba määratletud antenni kaugust. Valiku teeb sõiduki tootja.

6.2.2.   Sõiduki lairiba võrdluspiirid

6.2.2.1.   Kui mõõtmised tehakse VI lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 10,0 ± 0,2 m, on kiirguse võrdluspiir 34 dB mikrovolti/m (50 mikrovolti/m) 30–75 MHz sagedusalas ja 34–45 dB mikrovolti/m (50–180 mikrovolti/m) 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 1. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 45 dB mikrovolti/m (180 mikrovolti/m).

6.2.2.2.   Kui mõõtmised tehakse VI lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 3,0 ± 0,05 m, on kiirguse võrdluspiir 44 dB mikrovolti/m (160 mikrovolti/m) 30–75 MHz sagedusalas ja 44–55 dB mikrovolti/m (160–562 mikrovolti/m) 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 2. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 55 dB mikrovolti/m (562 mikrovolti/m).

6.2.2.3.   Teatava tüübi representatiivsõiduki puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m), vähemalt 2,0 dB (20 %) võrdluspiirist madalamad.

6.3.   Sõidukite kitsasriba elektromagnetkiirguse nõuded

6.3.1.   Mõõtemeetod

Teatava tüübi representatiivsõiduki tekitatud elektromagnetkiirgust mõõdetakse VII lisas kirjeldatud meetodi abil, kasutades emba-kumba määratletud antenni kaugust. Valiku teeb sõiduki tootja.

6.3.2.   Sõiduki kitsasriba võrdluspiirid

6.3.2.1.   Kui mõõtmised tehakse VII lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 10,0 ± 0,2 m, on kiirguse võrdluspiir 24 dB mikrovolti/m (16 mikrovolti/m) 30–75 MHz sagedusalas ja 24–35 dB mikrovolti/m (15–56 mikrovolti/m) 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 3. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 35 dB mikrovolti/m (56 mikrovolti/m).

6.3.2.2.   Kui mõõtmised tehakse VII lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 3,0 ± 0,05 m, on kiirguse võrdluspiir 34 dB mikrovolti/m (50 mikrovolti/m) 30–75 MHz sagedusalas ja 34–45 dB mikrovolti/m (50–180 mikrovolti/m) 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 4. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 45 dB mikrovolti/m (180 mikrovolti/m).

6.3.2.3.   Teatava tüübi representatiivsõiduki puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m), vähemalt 2,0 dB (20 %) võrdluspiirist madalamad.

6.3.2.4.   Olenemata käesoleva lisa punktides 6.3.2.1, 6.3.2.2 ja 6.3.2.3 määratletud piiridest loetakse sõiduk kitsasribakiirguse piiridele vastavaks ja edasised katsed ei ole vajalikud, kui sõiduki ringhäälingu antenni signaali tugevus on VII lisas kirjeldatud algetapil vähem kui 20 dB mikrovolti/m (10 mikrovolti/m) sagedusalas 88–108 MHz.

6.4.   Sõidukite elektromagnetkiirguse taluvuse nõuded

6.4.1.   Katsemeetod

Teatava tüübi representatiivsõiduki elektromagnetkiirguse taluvust katsetatakse VIII lisas kirjeldatud meetodi abil.

6.4.2.   Sõiduki häirekindluse võrdluspiirid.

6.4.2.1.   Kui katsed toimuvad VIII lisas kirjeldatud meetodil, on väljatugevuse piirtase 24 volti/m rms (ruutkeskmine) üle 90 % sagedusalast 20–1 000 MHz ja 20 volti/m rms (ruutkeskmine) kogu sagedusalas 20–1 000 MHz.

6.4.2.2.   Teatava tüübi representatiivsõiduk vastab häirekindlusnõuetele, kui VIII lisa kohaselt tehtud katsete ajal, mille puhul väljatugevus (volti/m) on 25 % piirtasemest kõrgem, ei muutu ebaharilikult sõiduki rataste kiirus, ei halvene tema toimimine teisi liiklejaid häirival viisil ja sõidukijuhi sõiduki juhtimise võime ei halvene sõidukijuhile endale või teistele märgataval viisil.

6.4.2.3.   Sõidukijuht juhib sõidukit näiteks rooliseadme, pidurdamise või mootoripöörete reguleerimise abil.

6.5.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu tekitatud lairiba elektromagnetilise häirega seotud nõuded

6.5.1.   Mõõtemeetod

Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu tekitatud elektromagnetkiirgust mõõdetakse IX lisas kirjeldatud meetodi abil.

6.5.2.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu lairiba võrdluspiirid

6.5.2.1.   Kui mõõtmised tehakse IX lisas kirjeldatud meetodi abil, on kiirguse võrdluspiirid 64–54 dB mikrovolti/m (1 600–500 mikrovolti/m) 30–75 MHz sagedusalas ja see piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 30 MHz ning 54–65 dB mikrovolti/m (500–1 800 mikrovolti/m) 75–400 MHz sagedusalas ja see piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 5. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 65 dB mikrovolti/m (1 800 mikrovolti/m).

6.5.2.2.   Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m), vähemalt 2,0 dB (20 %) võrdluspiirist madalamad.

6.6.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu tekitatud kitsasriba elektromagnetilise häirega seotud nõuded

6.6.1.   Mõõtemeetod

Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu tekitatud elektromagnetkiirgust mõõdetakse X lisas kirjeldatud meetodi abil.

6.6.2.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu kitsasriba võrdluspiirid.

6.6.2.1.   Kui mõõtmised tehakse X lisas kirjeldatud meetodi abil, on kiirguse võrdluspiirid 54–44 dB mikrovolti/m (500–160 mikrovolti/m) 30–75 MHz sagedusalas ja see piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 30 MHz ning 44–55 dB mikrovolti/m (160–560 mikrovolti/m) 75–400 MHz sagedusalas ja see piir suureneb logaritmiliselt (lineaarselt) sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 6. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 55 dB mikrovolti/m (560 mikrovolti/m).

6.6.2.2.   Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m), vähemalt 2,0 dB (20 %) võrdluspiirist madalamad.

6.7.   Elektriliste/elektrooniliste alakoostude elektromagnetkiirguse taluvuse nõuded

6.7.1.   Katsemeetod(id)

Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu elektromagnetkiirguse taluvust mõõdetakse XI lisas kirjeldatud meetodi abil.

6.7.2.   Elektrilise/elektroonilise alakoostu häirekindluse võrdluspiirid

6.7.2.1.   Kui katsed tehakse XI lisas kirjeldatud meetodite abil, on häirekindluskatsete võrdluspiirid 48 volti/m 150 mm ribaliini katsemeetodi puhul, 12 volti/m 800 mm ribaliini katsemeetodi puhul, 60 volti/m TEM (transversaalne elektromagnetiline režiim) -kambri katsemeetodi puhul, 48 volti/m voolusisestuse (BCI) katsemeetodi puhul ja 24 volti/m vaba välja katsemeetodi puhul.

6.7.2.2.   Kui teatava tüübi elektrilist/elektroonilist representatiivalakoostu mõjutav väljatugevus või elektrivool, mida väljendatakse vastava lineaarühikuna, on võrdluspiirist 25 % kõrgem, ei tohi nimetatud alakoostu toimimises ilmneda tõrkeid, mis halvendaks selle toimimist teisi liiklejaid häirival viisil või halvendaks sõidukijuhi võimet juhtida süsteemiga varustatud sõidukit talle endale või teistele liiklejatele märgataval viisil.

7.   TOODANGU VASTAVUS

7.1.   Sõiduki või selle osa või eraldi seadmestiku elektromagnetilise ühilduvuse osas kontrollitakse toodangu vastavust vajaduse korral IV lisas ja/või V lisas esitatud EÜ tüübikinnitustunnistus(t)e alusel.

7.2.   Kui seeriast võetud sõiduki, osa või eraldi seadmestiku vastavus on kontrollitud, loetakse toode käesoleva direktiivi lai- ja kitsasribakiirguse nõuetele vastavaks, kui mõõdetud tasemed ei ületa punktides 6.2.2.1, 6.2.2.2, 6.3.2.1 ja 6.3.2.2 ettenähtud võrdluspiire rohkem kui 2 dB (25 %).

7.3.   Kui seeriast võetud sõiduki, osa või eraldi seadmestiku vastavus on kontrollitud, loetakse toode käesoleva direktiivi elektromagnetkiirguse taluvuse nõuetele vastavaks, kui sõiduk, osa või eraldi seadmestik ei kahjusta sõiduki otsest juhtimist sõidukijuhile endale või teistele liiklejatele märgataval viisil, kui sõiduk, osa või eraldi seadmestik vastab VIII lisa punkti 4 määratlusele ja seda mõjutav väljatugevus (volti/m) on kuni 80 % käesoleva lisa punktis 6.4.2.1 ettenähtud võrdluspiiridest.

8.   ERANDID

8.1.   Kui sõiduk või elektriline/elektrooniline süsteem või alakoost ei sisalda elektroonilist ostsillaatorit, mille töösagedus on suurem kui 9 kHz, loetakse see lisa punktidele 6.3.2 või 6.6.2 ning VII ja X lisa nõuetele vastavaks.

8.2.   Kui sõidukis ei ole sõiduki otsest juhtimist mõjutavaid elektrilisi/elektroonilisi süsteeme või alakooste, ei pea seda häirekindluse suhtes katsetama ja see loetakse käesoleva lisa punkti 6.4 ning VIII lisa nõuetele vastavaks.

8.3.   Kui elektrilised/elektroonilised alakoostud ei mõjuta sõiduki otsest juhtimist, ei pea sõidukit häirekindluse suhtes katsetama ja see loetakse käesoleva lisa punktile 6.7 ja XI lisa nõuetele vastavaks.

8.4.   Elektrostaatiline lahendus

Rehvidega sõidukite puhul käsitatakse sõiduki keret/šassiid elektriliselt isoleeritud tarindina. Märkimisväärsed elektrostaatilised jõud ilmnevad sõiduki väliskeskkonnaga seoses üksnes sõitja sisenemisel sõidukisse või sellest väljumisel. Kuna sõiduk on sel hetkel paigal, ei peeta elektrostaatilise lahenduse tüübikatsetusi vajalikuks.

8.5.   Juhtivuslikud siirded

Kuna sõidukil ei ole tavajuhtimise ajal väliseid elektriühendusi, ei ilmne väliskeskkonna suhtes juhtivuslikke siirdeid. Tootja vastutab selle eest, et seadmed suudavad taluda sõiduki sees ilmnenud juhtivuslikke siirdeid, mis tekivad koormuse sisse- ja väljalülitamisest ning süsteemide vastastoimest. Juhtivuslike siirete tüübikatsetusi ei peeta vajalikuks.

(1)  Kui see on asjakohane.

(2)  Näide: raadiotelefon ja avaliku sagedusala raadio.

II LISA

Teatis nr … vastavalt direktiivi 2003/37/EÜ I lisale seoses põllu- või metsamajanduslike traktorite EÜ tüübikinnitusega elektromagnetilise ühilduvuse osas (direktiiv 2009/64/EÜ)

0.   Üldosa

0.1.   Mark/margid (tootja registreeritud kaubamärk):

0.2.   Tüüp (vajadusel variant ja versioon):

Tüübi identifitseerimistunnus, kui see on märgitud sõidukile:

0.3.1.   Valmistaja silt (asukoht ja kinnitusviis):

0.4.   Sõiduki kategooria:

0.5.   Tootja nimi ja aadress:

0.8.   Koostetehaste nimi/nimed ja aadress/aadressid:

1.   Sõiduki ehituse üldandmed

Tüüpsõiduki fotod ja/või joonised:

1.2.   Mootori paigutus ja asukoht:

3.   Mootor

3.1.2.   Algmootori tüüp ja kaubanduslik kirjeldus (märgitud mootorile või muud identifitseerimisandmed):

3.1.4.   Tootja nimi ja aadress:

Tööpõhimõte:

3.2.1.6.   Silindrite arv ja paigutus:

3.2.1.9.   Suurim pöördemoment: … min-1

Kütusetoide:

3.2.3.1.   Kütusepump:

Rõhk (2) või omaduste diagramm … kPa

Sissepritsesüsteem:

3.2.4.2.1.   Süsteemi kirjeldus:

3.2.5.   Elektrooniline juhtimine:

Süsteemi kirjeldus:

Elektrisüsteem:

3.11.1.   Nimipinge …, maandatud plussiga/miinusega (1)

Generaator:

3.11.2.1.   Tüüp

3.11.2.2.   Nimivõimsus: VA

4.   Jõuülekanne

Tüüp (mehaaniline, hüdrauliline, elektriline jne)

4.2.1.   Elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (vajaduse korral):

6.   Vedrustus (vajaduse korral)

6.2.2.   Elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (vajaduse korral):

7.   Rooliseade

7.2.2.1.   Elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (vajaduse korral):

7.2.6.   Rooliseadme reguleerimisvahemik ja -meetod:

8.   Pidurid

8.5.   Mitteblokeeruva pidurisüsteemiga traktorite puhul süsteemi töötamise kirjeldus (kaasa arvatud kõik elektroonilised osad), elektriskeemi blokkdiagramm, hüdraulilise või pneumoahela skeem:

9.   Vaateväli, klaasid, klaasipuhastid ja tahavaatepeeglid

Klaasid:

9.2.3.4.   Külgaknatõstuki elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (vajaduse korral):

9.3.   Klaasipuhastid:

Tehniline kirjeldus:

Tahavaatepeegel/-peeglid (iga peegli paigutus)

9.4.6.   Reguleerimissüsteemi elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (vajaduse korral):

Tuuleklaasi puhur:

9.5.1.   Tehniline kirjeldus:

10.   Ümbermineku puhul kaitsev turvatarind, ilmastikukaitse, istmed, lastiplatvormid

Istmed ja jalatoed:

10.3.1.4.   Asukoht ja põhiandmed:

10.3.1.5.   Reguleerimissüsteem:

10.3.1.6.   Nihutus- ja lukustussüsteem:

Raadiohäirete summutamine:

10.5.1.   Mootoriruumi ja sellele lähima salongi osa moodustava kereosa kuju ja koostismaterjalide kirjeldus ja joonised/fotod:

10.5.2.   Joonised või fotod mootoriruumis asuvate metallosade asukoha kohta (näiteks kütteseadmed, varuratas, õhufilter, roolimehhanism jne):

10.5.3.   Raadiohäirete kontrollseadmete tabel ja joonis:

10.5.4.   Üksikasjalikud andmed alalisvoolutakistuse nimiväärtuse kohta ja resistiivsete süütejuhtmete korral nende nimitakistuse kohta ühe meetri puhul:

11.   Valgustus ja valgussignaalseadmed

11.3.   Muude elektriliste/elektrooniliste osade kui lampide lühikirjeldus (vajaduse korral):

12.   Muud lisaseadmed

12.8.   Sõiduki külge ehitatud või veetavate seadmete juhtimiseks kasutatava elektroonilise pardapaneeli kirjeldus:

(1)  Mittevajalik maha tõmmata.

(2)  Märkida lubatud hälve.

III LISA

Teatis nr … seoses sõiduki EÜ tüübikinnitusega elektrilise/elektroonilise alakoostu elektromagnetilise ühilduvuse osas (direktiiv 2009/64/EÜ)

0.   ÜLDINE

0.1.   Mark (tootja kaubanimi):

0.2.   Tüüp ja üldine kaubanduslik kirjeldus (kirjeldused):

0.5.   Tootja nimi ja aadress:

0.7.   Osade ja eraldi seadmestike puhul EÜ tüübikinnitusmärgi asukoht ja kinnitusviis:

0.8.   Koostetehas(t)e aadress(id):

1.   KÄESOLEV ELEKTRILINE/ELEKTROONILINE ALAKOOST KINNITATAKSE OSANA/ERALDI SEADMESTIKUNA (1)

2.   VÕIMALIKUD KASUTUSPIIRANGUD JA PAIGALDUSTINGIMUSED:

(1)  Mittevajalik läbi kriipsutada.

IV LISA

NÄIDIS

(maksimaalne formaat: A4 (210 × 297 mm))

EÜ TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUS

AMETIASUTUSE TEMPEL

Teatis sõiduki/osa/eraldi seadmestiku tüübi

kohta seoses direktiiviga 2009/64/EÜ.

EÜ Tüübikinnituse number:

Laiendamise põhjus:

I JAGU

0.1.   Mark (tootja kaubanimi):

0.2.   Tüüp ja üldine kaubanduslik kirjeldus (kirjeldused):

Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud sõidukile/osale/eraldi seadmestikule (1)  (2):

0.3.1.   Nende märgiste asukoht:

0.4.   Sõiduk:

0.5.   Tootja nimi ja aadress:

0.8.   Koostetehas(t)e aadress(id):

II JAGU

1.   Lisateave (vajaduse korral): Vt liidet

2.   Katsete eest vastutav tehniline talitus:

3.   Katsearuande kuupäev:

4.   Katsearuande number:

5.   Märkused (kui neid on): Vt liidet

6.   Koht:

7.   Kuupäev:

8.   Allkiri:

9.   Loetelu tüübikinnitusasutusele esitatud teabest, mida on võimalik taotluse korral saada

(1)  Mittevajalik läbi kriipsutada.

(2)  Kui tüübi identifitseerimisandmed sisaldab märke, mis ei ole käesoleva tüübikinnitustunnistusega hõlmatud sõiduki. osa või eraldi seadmestiku kirjeldamisel asjakohased, asendatakse dokumentides need märgid sümboliga: „?” (nt ABC??123??).

V LISA

NÄIDIS

(maksimaalne formaat: A4 (210 × 297 mm))

EÜ TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUS.

AMETIASUTUSE TEMPEL

Teatis sõiduki/osa/eraldi seadmestiku (1) tüübi

kohta seoses direktiiviga 2009/64/EÜ (1)

EÜ Tüübikinnituse number:

Laiendamise põhjus:

I JAGU

0.1.   Mark (tootja kaubanimi):

0.2.   Tüüp ja üldine kaubanduslik kirjeldus (kirjeldused):

Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud sõidukile/osale/eraldi seadmestikule (1)  (2):

0.3.1.   Märgistuse asukoht:

0.4.   Sõiduk:

0.5.   Tootja nimi ja aadress:

0.7.   Osade ja eraldi seadmestike puhul EÜ tüübikinnitusmärgi asukoht ja kinnitusviis:

0.8.   Koostetehas(t)e aadress(id):

II JAGU

1.   Lisateave (vajaduse korral): Vt liidet

2.   Katsete eest vastutav tehniline talitus:

3.   Katsearuande kuupäev:

4.   Katsearuande number:

5.   Märkused (kui neid on): Vt liidet

6.   Koht:

7.   Kuupäev:

8.   Allkiri:

9.   Loetelu tüübikinnitusasutusele esitatud teabest, mida on võimalik taotluse korral saada.

(1)  Mittevajalik läbi kriipsutada.

(2)  Kui tüübi identifitseerimisandmed sisaldavad märke, mis ei ole käesoleva tüübikinnitustunnistusega hõlmatud sõiduki. osa või eraldi seadmestiku kirjeldamisel asjakohased, asendatakse dokumentides need märgid sümboliga: „?” (nt ABC??123??).

VI LISA

SÕIDUKITE LAIRIBA ELEKTROMAGNETKIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse üksnes sõidukite suhtes.

1.2.   Mõõteseadmed

Mõõteseadmed vastavad Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) trükise nr 16–1 (93) nõuetele.

Lairiba elektromagnetkiirguse mõõtmiseks kasutatakse kvaasitipudetektorit, või tipudetektori kasutamisel asjakohast parandustegurit, mis sõltub sädeimpulsi sagedusest.

1.3.   Katsemeetod

Käesoleva katsega mõõdetakse püsivalt sõidukile paigaldatud sädesüütesüsteemide ja elektrimootorite (elekterveomootorid, küttemootorid või jäätumisvastased seadmed, kütusepumbad, veepumbad jne) tekitatud lairiba elektromagnetkiirgust.

Võrdlusantenni puhul on lubatud on kaks eri vahemaad: 10 või 3 m sõidukist. Mõlemal juhul tuleb täita punkti 3 nõuded.

2.   TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtmiste tulemusi väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m) 120 kHz ribalaiuse kohta. Kui mõõteseadmete tegelik ribalaius B (väljendatuna kHz-s) erineb 120 kHz-st, tuleks ühikuna mikrovolti/m saadud näit muuta 120 kHz ribalaiusele vastavaks, korrutades selle teguriga 120/B.

3.   MÕÕTMISKOHT

3.1.   Katsekoht peab olema peegelduva elektromagnetilise pinnata tasapind ringi piires, mille miinimumraadius on 30 m mõõdetuna sõiduki ja antenni vahelisest keskpunktist (vt 1. liite joonis 1).

3.2.   Mõõtekompleks või katsekabiin või sõiduk, milles mõõtekompleks asub, võib olla katsekoha sees, kuid üksnes 1. liite joonisel 1 näidatud lubatud piirkonnas.

Katsepiirkonnas on lubatud ka muud mõõteantennid minimaalselt 10 m kaugusel nii vastuvõtuantennist kui ka katsetatavast sõidukist, kui saab tõestada, et need ei mõjuta katsetulemusi.

3.3.   Kasutada võib ka sisekatsekohti, kui on võimalik näidata sise- ja väliskatsekoha vahelist korrelatsiooni. Sisekatsekohad ei pea vastama 1. liite joonise 1 mõõtudega seotud nõuetele, välja arvatud antenni ja sõiduki vaheline kaugus ning antenni kõrgus. Samuti ei pea kontrollima ümbruskiirgust enne ja pärast katset vastavalt punktile 3.4.

3.4.   Ümbrus

Enne ja pärast põhikatset tuleb mõõtmistega tagada, et keskkonnas ei esineks kõrvalisi helisid ja signaale, mis võivad mõõtmist märgatavalt mõjutada. Kui ümbruse mõõtmiste ajal on kohal ka sõiduk, tuleb tagada, et sõiduki tekitatud kiirgus ei mõjutaks märgatavalt ümbruse mõõtmisi, eemaldades näiteks katsepiirkonnast sõiduki, eemaldades süütevõtme või ühendades lahti aku. Mõlema mõõtmise korral peavad kõrvalised helid või signaalid, välja arvatud tahtlik kitsasribakiirgus, olema vähemalt 10 dB madalamad kui I lisa punktides 6.2.2.1 või 6.2.2.2 esitatud häirepiirid.

4.   SÕIDUKI SEISUND KATSE AJAL

4.1.   Mootor

Mootor peab olema normaalsel töötemperatuuril ja tühikäigul. Kui see ei ole praktilistel põhjustel võimalik, võivad tootja ja katseasutus leppida kokku teistsuguse korra.

Tuleb tagada, et kiiruseseademehhanism ei mõjutaks elektromagnetkiirgust. Iga mõõtmise puhul kasutatakse mootorit järgmiselt:

4.2.   Katseid ei tehta vihma ja muude sademete korral ega 10 minuti jooksul pärast saju lõppemist.

5.   ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1.   Antenni tüüp

Kasutada võib mis tahes antenni, tingimusel et seda saab võrdlusantenni suhtes normida. Antenni kalibreerimiseks võib kasutada CISPR trükise nr 12 (kolmas väljaanne) A liites kirjeldatud meetodit.

5.2.   Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1.   Kõrgus

5.2.1.1.   10 m katse

Antenni faasikese on 3,00 ± 0,05 m sõiduki aluspinnast kõrgemal.

5.2.1.2.   3 m katse

Antenni faasikese on 1,80 ± 0,05 m sõiduki aluspinnast kõrgemal.

5.2.1.3.   Kõik antenni vastuvõtuelemendid peavad olema sõiduki aluspinnast vähemalt 0,25 m kaugusel.

5.2.2.   Mõõtekaugus

5.2.2.1.   10 m katse

Antenni tipu või muu punktis 5.1 kirjeldatud normimisprotsessi jooksul määratletud asjakohase punkti horisontaalkaugus sõidukikere välispinnast on 10,0 ± 0,2 m.

5.2.2.2.   3 m katse

Antenni tipu või muu punktis 5.1 kirjeldatud normimisprotsessi jooksul määratletud asjakohase punkti horisontaalkaugus sõidukikere välispinnast on 3,00 ± 0,05 m.

5.2.2.3.   Kui katsekoht on varjestatud raadiosagedusliku elektromagnetkiirguse eest, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema vähemalt 1,0 m kaugusel raadiosageduslikku elektromagnetkiirgust absorbeerivast materjalist ja vähemalt 1,5 m kaugusel katsekoha seinast. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3.   Antenni asend sõiduki suhtes

Antenn paigaldatakse kõigepealt sõiduki vasakule poolele ja seejärel paremale poolele nii, et antenn on paralleelne sõiduki keskpikitasapinnaga ja ühel joonel mootoriga (vt 1. liite joonis 1) ja kooskõlas sõiduki keskpunktiga, mis on määratletud sõiduki peateljel asuva punktina, mis asub sõiduki esi- ja tagatelje keskpunktist ühekaugusel.

5.4.   Antenni asend

Igas mõõtepunktis tuleb näidud võtta nii antenni horisontaal- kui ka vertikaalasendis (vt 1. liite joonis 2).

5.5.   Näidud

Igal üksiksagedusel võetakse vastavalt punktidele 5.3 ja 5.4 kõige rohkem neli näitu, mis on mõõtesageduse iseloomulikud näidud.

6.   SAGEDUSED

6.1.   Mõõtmised

Mõõtmised tehakse sagedusalal 30–1 000 MHz. Et kontrollida sõiduki vastavust käesoleva lisa nõuetele, peab katseasutus kasutama kuni 13 sagedust, nt 45, 65, 90, 120, 150, 190, 230, 280, 380, 450, 600, 750, 900 MHz. Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas sõiduk, mitte ümbruskiirgus.

6.1.1.   Piirmäärad kehtivad kogu sagedusalal 30–1 000 MHz.

6.1.2.   Mõõtmisi saab teha kas kvaasitipu- või tipudetektoritega. I lisa punktides 6.2 ja 6.5 esitatud piirmäärad on seotud kvaasitipuga. Tipu kasutamisel tuleb 1 MHz ribalaiuse puhul liita 38 dB või 1 kHz ribalaiuse puhul lahutada 22 dB.

6.2.   Lubatud hälbed

Hälbed kehtivad loetletud sageduste puhul ja nendega püütakse vältida mõõtmise ajal üksiksagedustel või nende lähedal toimuvatest edastustest tingitud häireid.

VII LISA

SÕIDUKITE KITSASRIBA ELEKTROMAGNETKIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse üksnes sõidukite suhtes.

1.2.   Mõõteseadmed

Mõõteseadmed vastavad Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) trükise nr 16–1 (93) nõuetele.

Kitsasriba elektromagnetkiirguse mõõtmiseks käesolevas lisas kasutatakse keskväärtuse detektorit või tipudetektorit.

1.3.   Katsemeetod

1.3.1.   Käesoleva katsega mõõdetakse mikroprotsessorsüsteemi või muu kitsasribaallika tekitatud kitsasriba elektromagnetkiirgust.

1.3.2.   Kõigepealt mõõdetakse FM-sagedusala (88–108 MHz) kiirgustasemed sõiduki raadioantennist punktis 1.2 täpsustatud seadmete abil. Kui I lisa punktis 6.3.2.4 määratletud taset ei ületata, loetakse sõiduk kõnealuse sagedusala osas käesoleva lisa nõuetele vastavaks ja täielikku katset ei tehta.

1.3.3.   Täieliku katse tegemise puhul on lubatud kaks antenni vahemaad: 10 või 3 m sõidukist. Mõlemal juhul tuleb täita käesoleva lisa punkti 3 nõuded.

2.   TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtmiste tulemused väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m).

3.   MÕÕTMISKOHT

3.1.   Katsekoht peab olema peegelduva elektromagnetilise pinnata tasapind ringi piires, mille miinimumraadius on 30 m mõõdetuna sõiduki ja antenni vahelisest keskpunktist (vt VI lisa 1. liite joonis 1).

3.2.   Mõõtekompleks või katsekabiin või sõiduk, milles mõõtekompleks asub, võib olla katsekoha sees, kuid üksnes IV lisa 1. liite joonisel 1 näidatud lubatud piirkonnas.

Katsepiirkonnas on lubatud ka muud mõõteantennid minimaalselt 10 m kaugusel nii vastuvõtuantennist kui ka katsetatavast sõidukist/eraldi seadmestikust, kui saab tõestada, et need ei mõjuta katsetulemusi.

3.3.   Kasutada võib ka sisekatsekohti, kui on võimalik näidata sise- ja väliskatsekoha vahelist korrelatsiooni. Sisekatsekohad ei pea vastama VI lisa 1. liite joonise 1 mõõtudega seotud nõuetele, välja arvatud antenni ja sõiduki vaheline kaugus ning antenni kõrgus. Samuti ei pea kontrollima ümbruskiirgust enne ja pärast katset vastavalt käesoleva lisa punktile 3.4.

3.4.   Ümbrus

Selleks et tagada selliste kõrvaliste helide ja signaalide puudumine, mis võivad mõõtmist märgatavalt mõjutada, tehakse enne ja pärast põhikatset ümbruse mõõtmised. Tuleb tagada, et sõiduki tekitatud kiirgus ei mõjutaks märgatavalt ümbruse mõõtmisi, eemaldades näiteks katsepiirkonnast sõiduki, eemaldades süütevõtme või ühendades lahti aku. Mõlema mõõtmise korral peavad kõrvalised helid või signaalid, välja arvatud tahtlik kitsasribakiirgus, olema vähemalt 10 dB madalamad, kui I lisa punktides 6.3.2.1 või 6.3.2.2 esitatud häirepiirid.

4.   SÕIDUKI SEISUND KATSE AJAL

4.1.   Sõiduki elektroonilised süsteemid peavad toimima normaalselt ja sõiduk peab olema paigal.

4.2.   Süüde peab olema sees. Mootor ei tohi töötada.

4.3.   Mõõtmisi ei tehta vihma ja muude sademete korral ega 10 minuti jooksul pärast saju lõppemist.

5.   ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1.   Antenni tüüp

Kasutada võib mis tahes antenni, tingimusel et seda saab võrdlusantenni suhtes normida. Antenni kalibreerimiseks võib kasutada CISPR trükise nr 12 (kolmas väljaanne) A liites kirjeldatud meetodit.

5.2.   Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1.   Kõrgus

5.2.1.1.   10 m katse

Antenni faasikese on 3,00 ± 0,05 m sõiduki aluspinnast kõrgemal.

5.2.1.2.   3 m katse

Antenni faasikese on 1,80 ± 0,05 m sõiduki aluspinnast kõrgemal.

5.2.1.3.   Kõik antenni vastuvõtuelemendid peavad olema sõiduki aluspinnast vähemalt 0,25 m kaugusel.

5.2.2.   Mõõtekaugus

5.2.2.1.   10 m katse

Antenni tipu või muu punktis 5.1 kirjeldatud normimisprotsessi jooksul määratletud asjakohase punkti horisontaalkaugus sõidukikere välispinnast on 10,0 ± 0,2 m.

5.2.2.2.   3 m katse

Antenni tipu või muu punktis 5.1 kirjeldatud normimisprotsessi jooksul määratletud asjakohase punkti horisontaalkaugus sõidukikere välispinnast on 3,00 ± 0,05 m.

5.2.2.3.   Kui katsekoht on varjestatud raadiosagedusliku elektromagnetkiirguse eest, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema vähemalt 1,0 m kaugusel raadiosageduslikku elektromagnetkiirgust absorbeerivast materjalist ja vähemalt 1,5 m kaugusel katsekoha seinast. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3.   Antenni asend sõiduki suhtes

Antenn paigaldatakse kõigepealt sõiduki vasakule poolele ja seejärel paremale poolele nii, et antenn on paralleelne sõiduki keskpikitasapinnaga ja ühel joonel mootoriga (vt VI lisa 1. liite joonis 2).

5.4.   Antenni asend

Igas mõõtepunktis tuleb näidud võtta nii antenni horisontaal- kui ka vertikaalasendis (vt VI lisa 1. liite joonis 2).

5.5.   Näidud

Igal üksiksagedusel võetakse vastavalt punktidele 5.3 ja 5.4 mõõdetava sageduse tunnusnäiduna kõige rohkem neli näitu.

6.   SAGEDUSED

6.1.   Mõõtmised

Mõõtmised tehakse sagedusalal 30–1 000 MHz. See ala jaotatakse 13 ribaks. Iga riba puhul võib katsetada üht üksiksagedust, tõestamaks et nõuded on täidetud. Et kontrollida sõiduki vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib katseasutus kasutada üht punkti järgmisest 13 sagedusribast:

30–50, 50–75, 75–100, 100–130, 130–165, 165–200, 200–250, 250–320, 320–400, 400–520, 520–660, 660–820, 820–1 000 MHz.

Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas sõiduk, mitte ümbruskiirgus.

VIII LISA

SÕIDUKITE ELEKTROMAGNETKIIRGUSE TALUVUSE KATSEMEETOD

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse üksnes sõidukite suhtes.

1.2.   Katsemeetod

Käesolev katsega näidatakse sõiduki otsest juhtimist mõjutavate seadmete häirekindlust. Sõiduk allutatakse käesolevas lisas kirjeldatud elektromagnetväljale. Sõidukit jälgitakse katse ajal.

2.   TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Käesolevas lisas kirjeldatud katse puhul väljendatakse väljatugevust ühikuga volti/m.

3.   MÕÕTMISKOHT

Katsesüsteem peab suutma luua väljatugevusi käesolevas lisas määratletud sagedusaladel. Katsesüsteem peab vastama (siseriiklikele) elektromagnetsignaalide kiirgust käsitlevatele juriidilistele nõuetele.

Tuleb hoolt kanda selle eest, et kiirgusväljad ei mõjutaks juht- ja vaatlusseadmeid nii, et katsed muutuksid kehtetuks.

4.   SÕIDUKI SEISUND KATSE AJAL

Sõiduk on koormata, välja arvatud vajalikud katseseadmed.

4.1.1.   Mootor käitab veorattaid tavaliselt püsikiirusega, mis vastab kolmele neljandikule sõiduki maksimumkiirusest, kui tootja ei eelista tehnilistel põhjustel erinevat kiirust. Sõiduki mootor peab olema koormatud sobiva jõumomendiga. Vajaduse korral võib ülekandevõllid lahti ühendada (näiteks enam kui kahe teljega sõidukite puhul), tingimusel et nad ei kasuta häireid tekitavaid osi.

4.1.2.   Kasutatakse lähitulesid.

4.1.3.   Vasak või parem suunatuli on sisse lülitatud.

4.1.4.   Kõik muud juhi sõidukijuhtimist mõjutavad süsteemid toimivad nagu sõiduki tavakasutuse korral.

4.1.5.   Sõiduk ei tohi olla katsepiirkonnaga elektriliselt ühendatud ja sõiduk ei tohi olla ühendatud mingite seadmetega, välja arvatud punktides 4.1.1 või 4.2 nõutavad seadmed. Rehvi ja katsepiirkonna põranda kokkupuudet ei loeta elektriliseks ühenduseks.

4.2.   Kui sõidukis on elektrilised/elektroonilised süsteemid, mis on lahutamatult seotud sõiduki otsese juhtimisega, kuid mis ei toimi punktis 4.1 kirjeldatud tingimustel, on tootjal lubatud esitada katseasutusele aruanne või täiendavad tõendid selle kohta, et sõiduki elektriline/elektrooniline süsteem vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Sellised tõendid säilitatakse koos tüübikinnitusdokumentidega.

4.3.   Sõiduki jälgimiseks kasutatakse üksnes seadmeid, mis ei tekita häireid. Sõiduki välispoolt ja salongi tuleb jälgida selleks, et kindlaks teha, kas käesoleva lisa nõuded on täidetud (nt videokaamerat/-kaameraid kasutades).

4.4.   Sõiduk seisab tavaliselt esiosaga liikumatu antenni suunas. Kui aga elektrooniline kontrollplokk koos juhtmestikuga on peamiselt sõiduki tagaosas, peab sõiduk olema katse tegemisel tagumise osaga antenni suunas. Pika sõiduki puhul (välja arvatud sõiduautod ja kergkaubikud), mille elektroonilised kontrollplokid koos juhtmestikuga asuvad peamiselt sõiduki keskel, võib kas sõiduki parema või vasaku külje suhtes määrata võrdluspunkti (vt punkt 5.4). See võrdluspunkt peab olema sõiduki pikkuse keskpunktis või sõiduki küljel punktis, mille tootja on valinud koos pädeva asutusega, võttes arvesse elektrooniliste süsteemide jaotumist ja juhtmestiku paigutust.

Sellise katse saab teha üksnes juhul, kui ruumi füüsiline konstruktsioon seda võimaldab. Antenni asukoht tuleb katsearuandes ära märkida.

5.   VÄLJA TEKITAVA SEADISE TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1.   Välja tekitava seadise tüüp

5.1.1.   Välja tekitav(ad) seadis(ed) tuleb valida nii, et soovitud väljatugevus saavutatakse võrdluspunktis (vt punkt 5.4) vastavatel sagedustel.

5.1.2.   Välja tekitavaks seadiseks võib olla antenn või ülekandesüsteem.

5.1.3.   Välja tekitava seadise konstruktsioon ja suund on sellised, et tekkinud välja polarisatsioon on: horisontaalne või vertikaalne sagedustel 20–1 000 MHz.

5.2.   Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1.   Kõrgus

5.2.1.1.   Antenni faasikese peab olema vähemalt 1,5 m sõiduki aluspinnast kõrgemal või vähemalt 2,0 m sõiduki aluspinnast kõrgemal, kui sõiduki katuse kõrgus on üle 3 m.

5.2.1.2.   Kõik antenni kiirguselemendid peavad olema sõiduki aluspinnast vähemalt 0,25 m kaugusel.

5.2.2.   Mõõtekaugus

5.2.2.1.   Kasutustingimusi saab kõige paremini sarnastada, paigutades välja tekitava seadise sõidukist võimalikult kaugele. See vahemaa on tavaliselt 1–5 m.

5.2.2.2.   Kui katse viiakse läbi sisetingimustes, peavad välja tekitava seadise kiirguselemendid olema vähemalt 1,0 m kaugusel raadiosageduslikku elektromagnetkiirgust absorbeerivast materjalist ja vähemalt 1,5 m kaugusel katsekoha seinast. Saateantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3.   Antenni asend sõiduki suhtes

5.3.1.   Välja tekitava seadise kiirguselemendid peavad olema sõiduki kere välispinnast vähemalt 0,5 m kaugusel.

5.3.2.   Välja tekitav seadis paigutatakse sõiduki keskjoonele (keskpikitasapind).

5.3.3.   Kõik ülekandesüsteemid, välja arvatud sõiduki aluspind, peavad olema sõiduki mis tahes osast vähemalt 0,5 m kaugusel.

5.3.4.   Sõiduki kohale paigutatud välja tekitav seadis peab keskpunktiga ulatuma vähemalt 75 % üle sõiduki pikkuse.

5.4.   Võrdluspunkt

Käesoleva lisa kohaldamisel tähendab võrdluspunkt punkti, kus väljatugevus kindlaks tehakse, ja seda määratletakse järgmiselt:

5.4.1.1.   horisontaalselt vähemalt 2 m antenni faasikeskmest või vertikaalselt vähemalt 1 m ülekandesüsteemi kiirguselementidest,

5.4.1.2.   sõiduki keskjoonel (keskpikitasapind),

5.4.1.3.   vähemalt 1,0 ± 0,05 m kõrgusel sõiduki aluspinnast või 2,0 ± 0,05 m kõrgusel, kui mudeli teatava sõiduki katuse miinimumkõrgus on üle 3,0 m,

5.4.1.4.   esivalgustuse puhul:

vastavalt sellele, kumb võrdluspunkt on antennile lähemal.

5.4.1.5.   tagavalgustuse puhul:

vastavalt sellele, kumb võrdluspunkt on antennile lähemal.

5.5.   Kui sõiduki tagumise osa suhtes kasutatakse kiirgust, määratakse võrdluspunkt kindlaks vastavalt punktile 5.4. Sõiduk paigutatakse sel juhul tagumise osaga antenni poole, nagu seda oleks pööratud 180° ümber tema keskpunkti, st et kaugus antenni ja sõidukikere lähima osa vahel jääb samaks. See on esitatud 3. liites.

6.   KATSENÕUDED

6.1.   Sagedusala, viivitusajad, polarisatsioon

Sõiduki suhtes kasutatakse elektromagnetkiirgust sagedustel 20–1 000 MHz.

6.1.1.   Et kontrollida sõiduki vastavust käesoleva lisa nõuetele, katsetatakse sõidukit kuni 14 üksiksagedusel, nt:

27, 45, 65, 90, 120, 150, 190, 230, 280, 380, 450, 600, 750 ja 900 MHz.

Võetakse arvesse katsetatavate seadmete reageerimisaega ja viivitusaeg peab olema piisav, et katsetavad seadmed saaksid reageerida tavapärastel tingimustel. See peab igal juhul olema vähemalt kaks sekundit.

6.1.2.   Kõikidel sagedustel kasutatakse üht polarisatsioonimoodi – vt punkti 5.1.3.

6.1.3.   Kõik teised katseparameetrid määratletakse vastavalt käesolevale lisale.

6.1.4.   Kui sõiduk ei läbi punktis 6.1.1 määratletud katset, tuleb kindlaks teha, et sõiduk ei läbinud katset asjakohastes katsetingimustes ja mitte kontrollimatute väljade tekkimise tulemusel.

7.   VAJALIKU VÄLJATUGEVUSE TEKITAMINE

7.1.   Katsemeetod

7.1.1.   Katsevälja tingimuste kindlakstegemiseks kasutatakse „asendusmeetodit”.

7.1.2.   Kalibreerimisetapp

Igal katsesagedusel antakse välja tekitavale seadisele võimsus, mis tekitaks sõiduki puudumisel katsepiirkonna võrdluspunktis (määratletud punktis 5) vajaliku väljatugevuse. Langev võimsus või muu sellega otseselt seotud ja välja määratlemiseks vajalik parameeter mõõdetakse ja tulemused registreeritakse. Katsesagedused on 20–1 000 MHz. Kalibreerimist alustatakse 20 MHz-st ja sagedus suureneb kuni 2 % eelmise sagedusega võrreldes, lõpetades 1 000 MHz-ga. Tulemusi kasutatakse tüübikinnituskatsetes, kui katsekohad või seadmed ei muutu sel määral, et on vaja kalibreerimist korrata.

7.1.3.   Katseetapp

Sõiduk paigutatakse katsekohta vastavalt punkti 5 nõuetele. Välja tekitavale seadisele antakse punktis 6.1.1 määratletud sagedusel punktis 7.1.2 määratletud vajalik langev võimsus.

7.1.4.   Katse ajal tuleb väljatugevuse kindlaksmääramisel kasutada sama parameetrit, mis valiti punktis 7.1.2.

7.1.5.   Välja tekitavad seadmed ja nende paigutus katse ajal peavad olema samad, mida kasutati punkti 7.1.2 kohases kalibreerimisetapis.

7.1.6.   Väljatugevuse mõõteseadis

Väljatugevust mõõdetakse asendusmeetodi kalibreerimisetapi ajal nõuetekohase kompaktse väljatugevuse mõõteseadisega.

7.1.7.   Väljatugevuse mõõteseadise faasikese peab asendusmeetodi kalibreerimisetapi ajal olema võrdluspunktis.

7.1.8.   Kui väljatugevuse mõõteseadisena kasutatakse kalibreeritud vastuvõtuantenni, võetakse näidud kolmelt ortogonaalselt teljelt ja väljatugevuseks on näitude isotroopne ekvivalentväärtus.

7.1.9.   Selleks et võtta arvesse sõiduki mõõtmete muutumist, tuleb antud katsekoha puhul kindlaks määrata mitu antenniasendit või võrdluspunkti.

7.2.   Väljatugevuse kontuur

7.2.1.   Väljatugevus peab asendusmeetodi kalibreerimise ajal (enne kui sõiduk katsekohale viiakse) vähemalt 80 % kalibreerimisetappide puhul olema vähemalt 50 % nimiväljatugevusest järgmistes kohtades:

7.3.   Ruumi resonants

Olenemata punktis 7.2.1 esitatud tingimusest ei tohi katseid teha ruumi resonantssagedustel.

7.4.   Tekitatava katsesignaali omadused

7.4.1.   Mähisjoone maksimaalne amplituudväärtus

Katsesignaali mähisjoone maksimaalne amplituudväärtus on võrdne moduleerimata siinuslaine mähisjoone maksimaalse amplituudväärtusega, mille ruutkeskmine väärtus volti/m on määratletud I lisa punktis 6.4.2 (vt käesoleva lisa 3. liide).

7.4.2.   Katsesignaali lainekuju

Katsesignaal on raadiosageduslik siinuslaine, amplituudmoduleeritud 1 kHz siinuslainega, kui modulatsiooni sügavus on 0,8 ± 0,04 m.

7.4.3.   Modulatsiooni sügavus

Modulatsiooni sügavus määratletakse järgmiselt:

IX LISA

ELEKTRILISTE/ELEKTROONILISTE ALAKOOSTUDE LAIRIBA ELEKTROMAGNETKIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit võib kohaldada elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes, mis paigaldatakse VI lisa nõuetele vastavatesse sõidukitesse.

1.2.   Mõõteseadmed

Mõõteseadmed vastavad Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) trükise nr 16–1 (93) nõuetele.

Lairiba elektromagnetkiirguse mõõtmiseks kasutatakse kvaasitipudetektorit, või tipudetektori kasutamisel asjakohast parandustegurit, mis sõltub häireimpulsi sagedusest.

1.3.   Katsemeetod

Käesoleva katsega mõõdetakse elektriliste/elektrooniliste alakoostude lairiba elektromagnetkiirgust.

2.   TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtmiste tulemusi väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m) 120 kHz ribalaiuse kohta. Kui mõõteseadmete tegelik ribalaius B (väljendatuna kHz-s) erineb 120 kHz-st, tuleks ühikuna mikrovolti/m saadud näit muuta 120 kHz ribalaiusele vastavaks, korrutades selle teguriga 120/B.

3.   MÕÕTMISKOHT

3.1.   Mõõtmiskoht vastab CISPRi trükise nr 16–1 (93) nõuetele (vt 1. liide).

3.2.   Mõõtekompleks, katsekabiin või sõiduk, milles mõõtekompleks asub, võib olla väljaspool 1. liites näidatud piire.

3.3.   Kasutada võib ka sisekatsekohti, kui on võimalik näidata sise- ja väliskatsekoha vahelist korrelatsiooni. Sisekatsekohad ei pea vastama 1. liite mõõtudega seotud nõuetele, välja arvatud antenni ja katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu vaheline kaugus ning antenni kõrgus (vt 2. liite joonised 1 ja 2).

3.4.   Ümbrus

Selleks et tagada selliste kõrvaliste helide ja signaalide puudumine, mis võivad mõõtmist märgatavalt mõjutada, tehakse enne ja pärast põhikatset tuleb ümbruse mõõtmised. Mõlema mõõtmise korral peavad kõrvalised helid või signaalid, välja arvatud tahtlik kitsasribakiirgus, olema vähemalt 10 dB madalamad kui I lisa punktis 6.5.2.1 esitatud häirepiirid.

4.   ELEKTRILISE/ELEKTROONILISE ALAKOOSTU SEISUND KATSE AJAL

4.1.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab töötama tavatingimustes.

4.2.   Mõõtmisi ei tehta vihma ja muude sademete korral ega 10 minuti jooksul pärast saju lõppemist.

4.3.   Katsekorraldus

4.3.1.   Elektriline/elektrooniline alakoost ja selle juhtmestik toetatakse 50 ± 5 mm kõrgusele puit- või muust mittejuhtivast materjalist laua kohale. Kui on aga ette nähtud, et elektrilise/elektroonilise alakoostu mingi osa peab olema elektriliselt ühendatud sõiduki metallkerega, asetatakse see osa alusplaadile ja ühendatakse elektriliselt alusplaadiga. Alusplaadiks on vähemalt 0,5 mm paksune metallplaat. Alusplaadi miinimumsuurus sõltub katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu suurusest, kuid sellel peab olema piisavalt ruumi nimetatud alakoostu juhtmestikule ja komponentidele. Alusplaat ühendatakse maanduspaigaldise kaitsejuhiga. Alusplaat asub 1,0 ± 0,1 m kõrgusel katsekoha põrandast ja on sellega paralleelne.

4.3.2.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost paigaldatakse ja ühendatakse vastavalt tema nõuetele. Toiteallika juhtmestik veetakse 100 mm ulatuses piki alusplaadi/laua serva, mis on antennile kõige lähemal.

4.3.3.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost ühendatakse maandussüsteemiga vastavalt tootja paigaldusnõuetele ja täiendavad maandusühendused ei ole lubatud.

4.3.4.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab olema teistest juhtivtarinditest, nagu näiteks varjestatud piirkonna seintest (välja arvatud katseobjekti all olev alusplaat/laud) 1,0 m kaugusel.

4.4.   Toide antakse katsetavale elektrilisele/elektroonilisele alakoostule 5 μH/50 Ω tehisvõrgu kaudu, mis ühendatakse elektriliselt alusplaadiga. Toitepinge peab olema ±10 % süsteemi nimitalitluspingest. Pulsatsioonpinge peab olema vähem kui 1,5 % tehisvõrgu seirejaamas mõõdetud süsteemi nimitalitluspingest.

4.5.   Kui katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost koosneb rohkem kui ühest üksusest, peavad ühenduskaabliteks olema parimal juhul sõidukis kasutatavad juhtmestikud. Kui neid ei ole võimalik kasutada, peab elektroonilise kontrollploki ja tehisvõrgu vahe olema 1 500 ± 75 mm.

Kõik kaablid tuleb ühendada võimalikult reaalsena ning kasutada eelistatavalt tegelikke koormusi ja aktuaatoreid.

Kui katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu nõuetekohaseks toimimiseks on vajalikud lisaseadmed, tuleb korvata nende mõju mõõdetud kiirgusele.

5.   ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1.   Antenni tüüp

Kasutada võib mis tahes lineaarselt polariseeritud antenni, tingimusel et seda saab võrdlusantenni suhtes normida.

5.2.   Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1.   Kõrgus

Antenni faasikese on 150 ± 10 mm kõrgusel alusplaadist.

5.2.2.   Mõõtekaugus

Antennitipu faasikeskme ja alusplaadi serva vaheline horisontaalkaugus on 1,00 ± 0,05 m. Ükski antenni osa ei tohi olla alusplaadile lähemal kui 0,5 m.

Antenn asetatakse paralleelselt alusplaadiga risti oleva plaadiga ja kokku alusplaadi servaga, mida mööda põhiosa juhtmestikust on veetud.

5.2.3.   Kui katsekoht on varjestatud raadiosagedusliku elektromagnetkiirguse eest, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema vähemalt 0,5 m kaugusel raadiosageduslikku elektromagnetkiirgust absorbeerivast materjalist ja vähemalt 1,5 m kaugusel katsekoha seinast. Vastuvõtuantenni ja katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3.   Antenni suund ja polarisatsioon

Igas mõõtepunktis tuleb näidud võtta nii antenni horisontaal- kui ka vertikaalasendis.

5.4.   Näidud

Igal üksiksagedusel võetakse (vastavalt punktile 5.3) mõõdetava sageduse tunnusnäiduna kõige rohkem kaks näitu.

6.   SAGEDUSED

6.1.   Mõõtmised

Mõõtmised tehakse sagedusalal 30–1 000 MHz. Elektriline/elektrooniline alakoost vastab tõenäoliselt nõutavatele piirmääradele kogu sagedusala ulatuses, kui ta vastab nendele nõuetele järgmise 13 sageduse puhul, nt: 45, 65, 90, 120, 150, 190, 230, 280, 380, 450, 600, 750 ja 900 MHz.

Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas elektriline/elektrooniline alakoost, mitte ümbruskiirgus.

6.1.1.   Piirmäärad kehtivad kogu sagedusalal 30–1 000 MHz.

6.1.2.   Mõõtmisi saab teha kas kvaasitipu- või tipudetektoritega. Lisa I punktides 6.2 ja 6.5 esitatud piirmäärad on seotud kvaasitipuga. Tipu kasutamisel tuleb 1 MHz ribalaiuse puhul liita 38 dB või 1 kHz ribalaiuse puhul lahutada 22 dB.

6.2.   Lubatud hälbed

Hälbed kehtivad loetletud sageduste puhul ja nendega püütakse vältida mõõtmise ajal üksiksagedustel või nende lähedal toimuvatest edastustest tingitud häireid.

X LISA

ELEKTRILISTE/ELEKTROONILISTE ALAKOOSTUDE KITSASRIBA ELEKTROMAGNETKIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse üksnes elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes.

1.2.   Mõõteseadmed

Mõõteseadmed vastavad Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) trükise nr 16–1 (93) nõuetele.

Kitsasriba elektromagnetkiirguse mõõtmiseks kasutatakse keskväärtuse detektorit või tipudetektorit.

1.3.   Katsemeetod

1.3.1.   Käesoleva katsega mõõdetakse mikroprotsessorsüsteemi tekitatud kitsasriba elektromagnetkiirgust.

1.3.2.   Lühikese algetapi (2–3 minutit) ajal, kui valitakse üks antenni polarisatsioon, on lubatud kustutada punktis 6.1 määratletud sagedusala, kasutades spektrianalüsaatorit, et kindlaks teha tippkiirguste olemasolu ja/või sagedused. Sellest võib abi olla katsetatavate sageduste valikul (vt punkti 6).

2.   TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtmiste tulemused väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m (mikrovolti/m).

3.   MÕÕTMISKOHT

3.1.   Mõõtmiskoht vastab CISPRi trükise nr 16–1 (93) nõuetele (vt X lisa 1. liide).

3.2.   Mõõtekompleks, katsekabiin või sõiduk, milles mõõtekompleks asub, võib olla väljaspool X lisa 1. liites näidatud piire.

3.3.   Kasutada võib ka sisekatsekohti, kui on võimalik näidata sise- ja väliskatsekoha vahelist korrelatsiooni. Sisekatsekohad ei pea vastama X lisa 1. liite mõõtudega seotud nõuetele, välja arvatud antenni ja katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu vaheline kaugus ning antenni kõrgus (vt X lisa 2. liite joonised 1 ja 2).

3.4.   Ümbrus

Selleks et tagada selliste kõrvaliste helide ja signaalide puudumine, mis võivad mõõtmist märgatavalt mõjutada, tehakse enne ja pärast põhikatset ümbruse mõõtmised. Mõlema mõõtmise korral peavad kõrvalised helid või signaalid, välja arvatud tahtlik kitsasribakiirgus, olema vähemalt 10 dB madalamad kui I lisa punktis 6.6.2.1 esitatud häirepiirid.

4.   ELEKTRILISE/ELEKTROONILISE ALAKOOSTU SEISUND KATSE AJAL

4.1.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab töötama tavatingimustes.

4.2.   Mõõtmisi ei tehta vihma ja muude sademete korral ega 10 minuti jooksul pärast saju lõppemist.

4.3.   Katsekorraldus

4.3.1.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost ja selle juhtmestik toetatakse 50 ± 5 mm kõrgusele puit- või muust mittejuhtivast materjalist laua kohale. Kui on aga ette nähtud, et elektrilise/elektroonilise alakoostu mingi osa peab olema elektriliselt ühendatud sõiduki metallkerega, asetatakse see osa alusplaadile ja ühendatakse elektriliselt alusplaadiga.

Alusplaadiks on vähemalt 0,5 mm paksune metallplaat. Alusplaadi miinimumsuurus sõltub katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu suurusest, kuid sellel peab olema piisavalt ruumi nimetatud alakoostu juhtmestikule ja komponentidele. Alusplaat ühendatakse maanduspaigaldise kaitsejuhiga. Alusplaat asub 1,0 ± 0,1 m kõrgusel katsekoha põrandast ja on sellega paralleelne.

4.3.2.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost paigaldatakse ja ühendatakse vastavalt tema nõuetele. Toiteallika juhtmestik veetakse 100 mm ulatuses piki alusplaadi/laua serva, mis on antennile kõige lähemal.

4.3.3.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost ühendatakse maandussüsteemiga vastavalt tootja paigaldusnõuetele ja täiendavad maandusühendused ei ole lubatud.

4.3.4.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab olema teistest juhtivtarinditest, nagu näiteks varjestatud piirkonna seintest (välja arvatud katseobjekti all olev alusplaat/laud) 1,0 m kaugusel.

4.4.   Toide antakse katsetavale elektrilisele/elektroonilisele alakoostule 5 μH/50 Ω tehisvõrgu kaudu, mis ühendatakse elektriliselt alusplaadiga. Toitepinge peab olema ±10 % süsteemi nimitalitluspingest. Pulsatsioonpinge peab olema vähem kui 1,5 % tehisvõrgu seirejaamas mõõdetud süsteemi nimitalitluspingest.

4.5.   Kui katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost koosneb rohkem kui ühest üksusest, peavad ühenduskaabliteks olema parimal juhul sõidukis kasutatavad juhtmestikud. Kui neid ei ole võimalik kasutada, peab elektroonilise kontrollploki ja tehisvõrgu vahe olema 1 500 ± 75 mm. Kõik kaablid tuleb ühendada võimalikult reaalsena ning kasutada eelistatavalt tegelikke koormusi ja aktuaatoreid. Kui katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu nõuetekohaseks toimimiseks on vajalikud lisaseadmed, tuleb korvata nende mõju mõõdetud kiirgusele.

5.   ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1.   Antenni tüüp

Kasutada võib mis tahes lineaarselt polariseeritud antenni, tingimusel et seda saab võrdlusantenni suhtes normida.

5.2.   Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1.   Kõrgus

Antenni faasikese on 150 ± 10 m kõrgusel alusplaadist.

5.2.2.   Mõõtekaugus

Antenni faasikeskme ja alusplaadi vaheline horisontaalkaugus on 1,00 ± 0,05 m. Ükski antenni osa ei tohi olla alusplaadile lähemal kui 0,5 m.

Antenn asetatakse paralleelselt alusplaadiga risti oleva plaadiga ja kokku alusplaadi servaga, mida mööda põhiosa juhtmestikust on veetud.

5.2.3.   Kui katsekoht on varjestatud raadiosagedusliku elektromagnetkiirguse eest, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema vähemalt 0,5 m kaugusel raadiosageduslikku elektromagnetkiirgust absorbeerivast materjalist ja vähemalt 1,5 m kaugusel katsekoha seinast. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki elektrilise/elektroonilise süsteemi vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3.   Antenni suund ja polarisatsioon

Igas mõõtepunktis tuleb näidud võtta nii antenni horisontaal- kui ka vertikaalasendis.

5.4.   Näidud

Igal üksiksagedusel võetakse vastavalt punktile 5.3 mõõdetava sageduse tunnusnäiduna kõige rohkem kaks näitu.

6.   SAGEDUSED

6.1.   Mõõtmised

Mõõtmised tehakse sagedusalal 30–1 000 MHz. See ala jaotatakse 13 ribaks. Iga riba puhul võib katsetada üht üksiksagedust, tõestamaks et nõuded on täidetud. Et kontrollida katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib katseasutus kasutada üht punkti järgmisest 13 sagedusribast:

30–50, 50–75, 75–100, 100–130, 130–165, 165–200, 200–250, 250–320, 320–400, 400–520, 520–660, 660–820, 820–1 000 MHz.

Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost, mitte ümbruskiirgus.

6.2.   Kui punktis 1.3 kirjeldatud viisil teostatud algetapil on punktis 6.1 määratletud kitsasribakiirgus vähemalt 10 dB võrdluspiirist madalam, loetakse elektriline/elektrooniline alakoost selle sagedusriba osas käesoleva lisa nõuetele vastavaks.

XI LISA

ELEKTRILISTE/ELEKTROONILISTE ALAKOOSTUDE ELEKTROMAGNETKIIRGUSE TALUVUSE KATSEMEETOD

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes.

1.2.   Katsemeetodid

1.2.1.   Elektrilised/elektroonilised alakoostud võivad vastata tootja valikul mis tahes järgmiste katsemeetodite kombinatsiooni nõuetele, kui katse tehakse kogu punktis 5.1 määratletud sagedusala ulatuses.

1.2.2.   Nende katsete ajal esinevate elektromagnetväljade kiirguse tõttu tuleb need läbi viia varjestatud ruumis (TEM-kamber on varjestatud ruum).

2.   TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Käesolevas lisas kirjeldatud katsete puhul väljendatakse väljatugevust ühikuga volti/m ja sisestatud voolu milliamprites.

3.   MÕÕTMISKOHT

3.1.   Katsesüsteem peab suutma luua nõutavaid katsesignaale käesolevas lisas määratletud sagedusaladel. Katsesüsteem peab vastama (siseriiklikele) elektromagnetsignaalide kiirgust käsitlevatele juriidilistele nõuetele.

3.2.   Mõõteseadmed asuvad väljaspool kambrit.

4.   ELEKTRILISE/ELEKTROONILISE ALAKOOSTU SEISUND KATSE AJAL

4.1.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab töötama tavatingimustes. See paigaldatakse käesoleva lisa kohaselt, kui katsemeetoditega ei nähta ette teisiti.

4.2.   Toide antakse katsetavale elektrilisele/elektroonilisele alakoostule 5 μH/50 Ω tehisvõrgu kaudu, mis ühendatakse elektriliselt alusplaadiga. Toitepinge peab olema ±10 % süsteemi nimitalitluspingest. Pulsatsioonpinge peab olema vähem kui 1,5 % tehisvõrgu seirejaamas mõõdetud süsteemi nimitalitluspingest.

4.3.   Kõik elektrilise/elektroonilise alakoostu käitamiseks vajalikud lisaseadmed peavad olemas olema kalibreerimisetapil. Kalibreerimise ajal ei tohi ükski lisaseade olla võrdluspunktile lähemal kui 1 m.

4.4.   Et tagada mõõtmistulemuste korduvus, kui katseid ja mõõtmisi korratakse, peavad katsesignaale tekitavad seadmed ja nende paigutus olema sama kui kalibreerimisetapil (punktid 7.2, 7.3.2.3, 8.4, 9.2 ja 10.2).

4.5.   Kui katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost koosneb rohkem kui ühest üksusest, peavad ühenduskaabliteks olema parimal juhul sõidukis kasutatavad juhtmestikud. Kui neid ei ole võimalik kasutada, peab elektroonilise kontrollploki ja tehisvõrgu vahe olema 1 500 ± 75 mm. Kõik kaablid tuleb ühendada võimalikult reaalsena ning kasutada eelistatavalt tegelikke koormusi ja aktuaatoreid.

5.   SAGEDUSALA, VIIVITUSAJAD

5.1.   Mõõtmised tehakse sagedusalal 20–1 000 MHz.

5.2.   Et kontrollida elektrilise/elektroonilise alakoostu vastavust käesoleva lisa nõuetele, viiakse katsed läbi kuni 14 üksiksagedusel, nt:

27, 45, 65, 90, 120, 150, 190, 230, 280, 380, 450, 600, 750 ja 900 MHz

Võetakse arvesse katsetatavate seadmete reageerimisaega ja viivitusaeg peab olema piisav, et katsetavad seadmed saaksid reageerida tavapärastel tingimustel. See peab igal juhul olema vähemalt kaks sekundit.

6.   TEKITATAVA KATSESIGNAALI OMADUSED

6.1.   Mähisjoone maksimaalne amplituudväärtus

Katsesignaali mähisjoone maksimaalne amplituudväärtus on võrdne moduleerimata siinuslaine mähisjoone maksimaalse amplituudväärtusega, mille ruutkeskmine väärtus on määratletud I lisa punktis 6.4.2 (vt VIII lisa 3. liide).

6.2.   Katsesignaali lainekuju

Katsesignaal on raadiosageduslik siinuslaine, amplituudmoduleeritud 1 kHz siinuslainega, kui modulatsiooni sügavus on 0,8 ± 0,04 m.

6.3.   Modulatsiooni sügavus

Modulatsiooni sügavus määratletakse järgmiselt:

7.   RIBALIINI KATSETAMINE

7.1.   Katsemeetod

Käesoleva katsemeetodi puhul allutatakse elektrilise/elektroonilise alakoostu komponente ühendava juhtmestik teatavatele väljatugevustele.

7.2.   Ribaliini väljatugevuse mõõtmine

Igal soovitud katsesagedusel antakse ribaliinile võimsus, mis tekitaks elektrilise/elektroonilise alakoostu puudumisel katsepiirkonnas vajaliku väljatugevuse, ning langev võimsus või muu sellega otseselt seotud ja välja määratlemiseks vajalik parameeter mõõdetakse ja tulemused registreeritakse. Tulemusi kasutatakse tüübikinnituskatsetes, kui katsekohad või seadmed ei muutu sel määral, et on vaja kalibreerimist korrata. Väljamõõturi pea on selle protsessi ajal aktiivse elektrijuhi all, tsentreerituna piki-, vertikaal- ja põikisuunas. Mõõtepea elektroonikakorpus peab olema ribaliini pikiteljest võimalikult kaugel.

7.3.   Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu paigaldamine

7.3.1.   150 mm ribaliini katsetamine

Käesolev katsemeetod võimaldab tekitada aktiivse elektrijuhi (ribaliini 50 Ω näivtakistus) ja alusplaadi (koostelaua juhtivpind) vahel ühtlase välja, mille vahele võib asetada osa juhtmestikust. Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu elektrooniline häälestusseade paigaldatakse alusplaadile ribaliinist väljapoole nii, et üks selle servadest oleks ribaliini aktiivse elektrijuhiga paralleelselt. See peab olema 200 ± 10 mm kaugusel alusplaadist otse aktiivse elektrijuhi serva all.

Aktiivkonduktori serva ja mõõtmisel kasutatava piirdeseadise vahemaa peab olema vähemalt 200 mm.

Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu juhtmestik asetatakse horisontaalselt aktiivse elektrijuhi ja alusplaadi vahele (vt 1. liite joonised 1 ja 2).

7.3.1.1.   Juhtmestiku miinimumpikkus, mis hõlmab ka elektroonilise kontrollploki toitejuhtmed ja mis asetatakse ribaliini alla, on 1,5 m, kui sõidukis kasutatav juhtmestik ei ole alla 1,5 m. Sel juhul peab juhtmestiku pikkus olema sõidukisse paigaldatava pikima juhtmestiku pikkus. Kõik sellise pikkusega juhtmeharud veetakse risti pikiteljega.

7.3.1.2.   Täielikult avatud juhtmestiku pikkus koos mis tahes pikima juhtmeharuga on 1,5 m.

7.3.2.   800 mm ribaliini katsetamine

7.3.2.1.   Katsemeetod

Ribaliin koosneb kahest paralleelsest metallplaadist, mis asuvad teineteisest 800 mm kaugusel. Katsetatav seade asetatakse plaatide vahele ja allutatakse elektromagnetväljale (vt käesoleva lisa 1. liite joonised 3 ja 4).

Käesoleva meetodiga saab katsetada täielikke elektroonilisi süsteeme, sealhulgas sensoreid ja aktuaatoreid ning juhtpulte ja juhtmestikku. See sobib seadmetele, mille suurim läbimõõt on vähem kui üks kolmandik plaatidevahelisest kaugusest.

7.3.2.2.   Ribaliini paigutus

Ribaliin paigutatakse varjestatud ruumi (et vältida väliskiirgust) ning elektromagnetilise peegelduse vältimiseks 2 m kaugusele seinast ja kõikidest metallkestadest. Nende peegelduste summutamiseks võib kasutada raadiosageduslikku kiirgust absorbeerivat materjali. Ribaliin asetatakse elektrit mittejuhtivatele tugedele vähemalt 0,4 m kõrgusele põrandast.

7.3.2.3.   Ribaliini kalibreerimine

Väljamõõturi pea asetatakse kahe paralleelse plaadi vahelise ruumi piki-, vertikaal- ja põikimõõte keskmisesse kolmandikku, kui katsetatav süsteem puudub. Seonduvad mõõteseadmed paigutatakse varjestatud ruumist väljapoole.

Igal soovitud katsesagedusel antakse ribaliinile võimsus, mis tekitaks antennis vajaliku väljatugevuse. Tüübikinnituskatsete puhul kasutatakse seda langeva võimsuse taset või muud sellega otseselt seotud ja välja määratlemiseks vajalikku parameetrit, kui katsekohad või seadmed ei muutu sel määral, et on vaja kalibreerimist korrata.

7.3.2.4.   Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu paigaldamine

Põhikontrollplokk asetatakse paralleelsete plaatide vahelise ruumi piki-, vertikaal- ja põikimõõte keskmisesse kolmandikku. See kinnitatakse elektrit mittejuhtivast materjalist toele.

7.3.2.5.   Põhijuhtmestiku ja sensori/aktuaatori kaablid

Põhijuhtmestiku ja mis tahes sensori/aktuaatori kaablid tõusevad vertikaalselt kontrollplokist ülemise alusplaadini (nii tekib maksimaalne sidestus elektromagnetväljaga). Seejärel veetakse need piki plaadi allosa selle vaba servani, ümber selle ja piki alusplaadi ülaosa ribaliini sisendi lülitusteni. Kaablid veetakse seonduvate seadmeteni, mis paigutatakse elektromagnetvälja mõjualast väljapoole, näiteks: varjestatud ruumi põrandale pikisuunas 1 m kaugusele ribaliinist.

8.   ELEKTRILISE/ELEKTROONILISE ALAKOOSTU HÄIREKINDLUSE KATSE VABA VÄLJA MEETODIGA

8.1.   Katsemeetod

Käesolev katsemeetod võimaldab katsetada sõiduki elektrilisi/elektroonilisi süsteeme, allutades elektrilise/elektroonilise alakoostu antenni tekitatud elektromagnetkiirgusele.

8.2.   Katsestendi kirjeldus

Katse viiakse läbi poolkõlavabas ruumis katsestendil.

8.2.1.   Alusplaat

8.2.1.1.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost ja selle juhtmestik toetatakse 50 ± 5 mm kõrgusele puit- või muust mittejuhtivast materjalist laua kohale. Kui on aga ette nähtud, et elektrilise/elektroonilise alakoostu mingi osa peab olema elektriliselt ühendatud sõiduki metallkerega, asetatakse see osa alusplaadile ja ühendatakse elektriliselt alusplaadiga. Alusplaadiks on vähemalt 0,5 mm paksune metallplaat. Alusplaadi miinimumsuurus sõltub katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu suurusest, kuid sellel peab olema piisavalt ruumi nimetatud alakoostu juhtmestikule ja komponentidele. Alusplaat ühendatakse maanduspaigaldise kaitsejuhiga. Alusplaat asub 1,0 ± 0,1 m kõrgusel katsekoha põrandast ja on sellega paralleelne.

8.2.1.2.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost paigaldatakse ja ühendatakse vastavalt tema nõuetele. Toiteallika juhtmestik veetakse 100 mm ulatuses piki alusplaadi/laua serva, mis on antennile kõige lähemal.

8.2.1.3.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost ühendatakse maandussüsteemiga vastavalt tootja paigaldusnõuetele ja täiendavad maandusühendused ei ole lubatud.

8.2.1.4.   Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab olema teistest juhtivtarinditest, nagu näiteks varjestatud piirkonna seintest (välja arvatud katseobjekti all olev alusplaat/laud) 1,0 m kaugusel.

8.2.1.5.   Iga alusplaadi pindala on 2,25 ruutmeetrit või rohkem ja lühima serva pikkus vähemalt 750 mm. Alusplaat ühendatakse ruumiga rihmade abil nii, et alalisvoolu takistus ei ületa 2,5 millioomi.

8.2.2.   Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu paigaldamine

Kui suured seadmed paigaldatakse metallist katsestendile, käsitatakse katsestendi katse eesmärgil alusplaadi osana ja see ühendatakse vastavalt ruumiga. Katsetatava näidise pinnad on vähemalt 200 mm kaugusel alusplaadi servast. Kõik juhtmed ja kaablid on vähemalt 100 mm kaugusel alusplaadi servast ning juhtmestiku kaugus alusplaadist (juhtmestiku madalaimast punktist) on 50 ± 5 mm. Toide antakse katsetavale elektrilisele/elektroonilisele alakoostule 5 μH/50 Ω tehisvõrgu kaudu, mis ühendatakse elektriliselt alusplaadiga.

8.3.   Välja tekitava seadise tüüp, asend ja suund

8.3.1.   Välja tekitava seadise tüüp

8.3.1.1.   Välja tekitav(ad) seadis(ed) tuleb valida nii, et soovitud väljatugevus saavutatakse võrdluspunktis (vt punkt 8.3.4) vastavatel sagedustel.

8.3.1.2.   Välja tekitava(te)ks seadme(te)ks võib/võivad olla antenn(id) või taldrikantenn.

8.3.1.3.   Välja tekitava seadise konstruktsioon ja suund on sellised, et tekkinud välja polarisatsioon on: horisontaalne või vertikaalne sagedustel 20–1 000 MHz

8.3.2.   Mõõtekõrgus ja –kaugus

8.3.2.1.   Kõrgus

Antenni faasikese on 150 ± 10 m kõrgemal kui alusplaat, millel katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost asub. Kõik antenni kiirguselemendid peavad olema katseruumi aluspinnast vähemalt 250 mm kaugusel.

8.3.2.2.   Mõõtekaugus

8.3.2.2.1.   Kasutustingimusi saab kõige paremini sarnastada, paigutades välja tekitava seadise elektrilisest/elektroonilisest alakoostust võimalikult kaugele. See vahemaa on tavaliselt 1–5 m.

8.3.2.2.2.   Kui katse viiakse läbi sisetingimustes, peavad välja tekitava seadise kiirguselemendid olema vähemalt 0, 5 m kaugusel raadiosageduslikku elektromagnetkiirgust absorbeerivast materjalist ja vähemalt 1, 5 m kaugusel katsekoha seinast. Saateantenni ja katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

8.3.3.   Antenni asukoht katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu suhtes

8.3.3.1.   Välja tekitava seadise kiirguselemendid peavad olema alusplaadi servast vähemalt 0,5 m kaugusel.

8.3.3.2.   Välja tekitava seadise faasikese on plaadil, mis:

Välja tekitav seadis asetatakse paralleelselt selle plaadiga (vt 4. liite joonised 1 ja 2).

8.3.3.3.   Alusplaadi või katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu kohale asetatud välja tekitav seadis ulatub üle katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu.

8.3.4.   Võrdluspunkt

Käesoleva lisa kohaldamisel tähendab võrdluspunkt punkti, kus väljatugevus kindlaks tehakse, ja seda määratletakse järgmiselt:

8.3.4.1.   horisontaalselt vähemalt 1 m antenni faasikeskmest või vertikaalselt vähemalt 1 m taldrikantenni kiirguselementidest;

8.3.4.2.   plaadil, mis:

8.3.4.3.   150 ± 10 mm alusplaadist.

8.4.   Vajaliku väljatugevuse tekitamine: katsemeetod

8.4.1.   Katsevälja tingimuste kindlakstegemiseks kasutatakse „asendusmeetodit”.

8.4.2.   Asendusmeetod

Igal katsesagedusel antakse välja tekitavale seadisele võimsus, mis tekitaks katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu puudumisel katsepiirkonna võrdluspunktis (nagu on määratletud punktis 8.3.4) vajaliku väljatugevuse. Langev võimsus või muu sellega otseselt seotud ja välja määratlemiseks vajalik parameeter mõõdetakse ja tulemused registreeritakse. Tulemusi kasutatakse tüübikinnituskatsetes, kui katsekohad või seadmed ei muutu sel määral, et on vaja kalibreerimist korrata.

8.4.3.   Kõik lisaseadmed peavad kalibreerimise ajal olema võrdluspunktist vähemalt 1 m kaugusel.

8.4.4.   Väljatugevuse mõõteseadis

Väljatugevust mõõdetakse asendusmeetodi kalibreerimisetapi ajal nõuetekohase kompaktse väljatugevuse mõõteseadisega.

8.4.5.   Väljatugevuse mõõteseadise faasikese peab olema võrdluspunktis.

8.4.6.   Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu, mis võib sisaldada täiendavat alusplaati, tuuakse seejärel katsekohale ja paigutatakse vastavalt punkti 8.3 nõuetele. Teise alusplaadi kasutamisel on see katsestendi alusplaadist kuni 5 mm kaugusel ja elektriliselt sellega ühendatud. Välja tekitavale seadisele antakse punktis 5 määratletud sagedusel punktis 8.4.2 määratletud vajalik langev võimsus.

8.4.7.   Katse ajal tuleb väljatugevuse kindlaksmääramisel kasutada sama parameetrit, mis valiti punktis 8.4.2.

8.5.   Väljatugevuse kontuur

8.5.1.   Väljatugevus peab asendusmeetodi kalibreerimisetapi ajal (enne kui katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost katsekohale tuuakse) olema vähemalt 50 % nimiväljatugevusest 0,5 ± 0,05 m mõlemal pool võrdluspunkti joonel, mis on paralleelne antennile kõige lähema alusplaadi servaga ja läbib võrdluspunkti.

9.   TEM-KAMBRI KATSETAMINE

9.1.   Katsemeetod

TEM-kamber (Transverse Electromagnetic Mode kamber) tekitab sisejuhi (vahesein) ja kesta (alusplaat) vahel ühtlased väljad. Seda kasutatakse elektriliste/elektrooniliste alakoostude katsetamiseks (vt 3. liite joonis 1).

9.2.   Väljatugevuse mõõtmine TEM-kambris

9.2.1.   TEM-kambri elektriväli määratakse kindlaks järgmise võrrandi abil:

|E| = √(P × Z)/d

9.2.2.   Teise võimalusena asetatakse vastav väljatugevussensor TEM-kambri ülaossa. Selles TEM-kambri osas mõjutab elektrooniline kontrollplokk katsevälja väga vähe. Selle sensori väljundsignaal määrab väljatugevuse.

9.3.   TEM-kambri mõõtmed

Ühtlase välja saavutamiseks TEM-kambris ja korduvate mõõtmistulemuste saamiseks ei tohi katseobjekt olla suurem kui üks kolmandik kambri sisekõrgusest.

Soovitatavad TEM-kambri mõõtmed on esitatud 3. liite joonistel 2 ja 3.

9.4.   Toite-, signaali- ja kontrolljuhtmed

TEM-kamber kinnitatakse koaksiaalpistikupesaga ja ühendatakse võimalikult lähedalt pistikuga, millel on vajalik arv kontakte. Toite- ja signaalijuhtmed veetakse kambri pistikust otse katseobjektini.

Väliskomponendid, nagu näiteks sensorid, toiteallikad ja kontrollelemendid saab ühendada:

TEM-kambri ühendamisel välisseadme või sõidukiga tuleb kasutada varjestatud kaableid, kui sõiduk või välisseade ei ole samas või lähedalasuvas varjestatud ruumis.

10.   BCI KATSETAMINE

10.1.   Katsemeetod

Käesoleva meetodiga viiakse läbi häirekindluskatsed, indutseerides sisestussondi abil elektrivoolu juhtmestikku. Sisestussond koosneb ühendusklambrist, millest katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu kaablid läbi veetakse. Häirekindluskatsed saab seejärel läbi viia, muutes indutseeritavate signaalide sagedust.

Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu võib paigaldada vastavalt punktile 8.2.1 alusplaadile või sõidukisse vastavalt selle konstruktsiooni erisustele.

10.2.   Voolusisestussondi kalibreerimine enne katseid

Sisestussond asetatakse kalibreerimisseadisele. Katsetatava sagedusala läbimisel jälgitakse I lisa punktis 6.7.2.1 määratletud voolu tekitamiseks vajalikku võimsust. Selle meetodiga kalibreeritakse voolusisestussüsteemi langeva võimsuse suhtes enne katsetamist ning see langev võimsus sisestatakse sisestussondi, kui see ühendatakse kalibreerimise ajal kasutatavate kaablite abil katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostuga. Tuleb märkida, et sisestussondi sisestatav jälgitav võimsus on langev võimsus.

10.3.   Katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu paigaldamine

Kui elektriline/elektrooniline alakoost on asetatud vastavalt punktile 8.2.1 alusplaadile, tuleb kõik juhtmestiku kaablid võimalikult reaalselt lõpetada, kasutades soovitatavalt tegelikke koormusi ja aktuaatoreid. Voolusisestussond kinnitatakse kordamööda sõidukisse või alusplaadile asetatud elektrilise/elektroonilise alakoostu kõikide juhtmestiku juhtmete ümber 150 ± 10 mm kaugusele igast katsetatavast elektrilisest/elektroonilisest alakoostust, elektroonilisest kontrollplokist, mõõtemoodulist või aktiivsensorist, nagu on näidatud 2. liites.

10.4.   Toite-, signaali- ja kontrolljuhtmed

Kui katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost on vastavalt punktile 8.2.1 asetatud alusplaadile, ühendatakse juhtmestik tehisvõrgu ja peamise elektroonilise kontrollploki vahele. Juhtmed tuleb vedada paralleelselt alusplaadi servaga ja vähemalt 200 mm kauguselt servast. Juhtmestik sisaldab toitejuhet, mida kasutatakse sõiduki aku ühendamiseks elektroonilise kontrollplokiga, ja tagastusjuhet, kui seda kasutatakse sõidukis.

Elektroonilise kontrollploki ja tehisvõrgu vahemaa on 1,0 ± 0,1 m või elektroonilise kontrollploki ja sõidukis kasutatava aku vahelise juhtmestiku pikkus (kui see on teada) olenevalt sellest, kumb on lühem. Sõiduki juhtmestiku kasutamise korral veetakse kõik juhtmeharud piki alusplaati, kuid risti eemale alusplaadi servast. Muudel juhtudel kinnitatakse katsetatava elektrilise/elektroonilise alakoostu sellises pikkuses juhtmed tehisvõrku.

XII LISA

A OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiiv koos muudatustega

(osutatud artiklis 6)

B OSA

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevad

(osutatud artiklis 6)

(1)  Vastavalt direktiivi 2000/2/EÜ artiklile 2:

XIII LISA

VASTAVUSTABEL