(1)

30. novembri 2000. aasta kirjaga teatasid Taani ametiasutused oma kavatsusest anda rahalist toetust riigile kuuluvale bussiveoga tegelevale äriühingule Combus A/S (edaspidi „Combus”) seoses selle müümisega äriühingule Arriva Denmark A/S (edaspidi „Arriva”).

(2)

Enne seda teadet oli kutseliit Danske Busvognmænd (2) saatnud komisjonile 25. juunil 1999. aastal kirja ning 11. novembril 1999. aastal kaebuse, milles liit kritiseeris Combusile varem antud rahalist toetust ja võimalikku uut rahalist toetust.

(3)

Komisjon palus Taani ametiasutustelt lisateavet 15. detsembri 2000. aasta kirjas, millele Taani ametiasutused vastasid 18. detsembri 2000. aasta kirjaga. Ka Taani konkurentsiamet esitas teavet, seda 20. detsembri 2000. aasta kirjas. Taani ametiasutused esitasid lisateavet 8. jaanuari 2001. aasta kirjas. Komisjon palus lisateavet 9. jaanuari 2001. aasta kirjas, millele Taani ametiasutused vastasid samal päeval. Taani ametiasutused esitasid lisateavet 23. jaanuari 2001. aasta ning 26. veebruari 2001. aasta kirjades.

(4)

Taani ametiasutuste ja komisjoni talituste kohtumised toimusid 23. novembril 2000 ja 19. detsembril 2000 Brüsselis ning 4. jaanuaril 2001 ja 15. jaanuaril 2001 Kopenhaagenis.

(5)

Oma 28. märtsi 2001. aasta otsuses SG(2001) D/287297 (edaspidi „algne otsus”) otsustas komisjon pärast esialgset hinnangut mitte esitada teatatud meetmete kohta vastuväiteid, leides, et need:

(6)

Otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas5. mail 2001 (7). Komisjon teavitas Danske Busvognmændi algsest otsusest 8. mai 2001. aasta kirjaga.

(7)

6. novembri 2002. aasta kirjaga, mille komisjon sai kätte 12. novembril 2002, ja 19. jaanuari 2004. aasta kirjaga, mille komisjon sai kätte 20. jaanuaril 2004, teatasid Taani ametiasutused komisjonile Combusi ümberkorraldamiskava rakendamisest.

(8)

11. juulil 2001 esitas Danske Busvognmænd esimese astme kohtule hagi algse otsuse tühistamiseks.

(9)

16. märtsi 2004. aasta otsusega (edaspidi „Combusi kohtuotsus”) tühistas esimese astme kohus algse otsuse „selles osas, mille kohaselt sellega tunnistatakse, et Taani ametiasutuste poolt äriühingule Combus A/S 162 miljoni Taani krooni ja 328 miljoni Taani krooni suuruste kapitalisüstide kujul antud abi on ühisturuga kokkusobiv” (8).

(10)

328 miljoni Taani krooni suuruse kapitalisüsti kohta leidis esimese astme kohus esiteks, et algse otsuse „muudab kehtetuks viga, millega leiti 328 miljoni Taani krooni suuruse summa maksmine olevat hüvitis määruse nr 1191/69 artiklist 2 ning artiklitest 10-13 tulenevate avaliku teenindamise kohustuste eest. […] Sellest lähtuvalt tuleb vaidlustatud otsus tühistada selles osas, mis on seotud 328 miljoni Taani krooni maksmise lubamisega kõnealuse määruse alusel, ilma et oleks vaja teha otsust muude selles küsimuses esitatud väidete kohta” (9).

(11)

Teiseks leidis esimese astme kohus 328 miljoni Taani krooni suuruse kapitalisüsti puhul, et mis puutub EÜ asutamislepingu artiklisse 73, „ei saa liikmesriigid EÜ asutamislepingu artiklile 73 enam otseselt tugineda ühenduse teisese õiguse kohaldamisalast välja jäävates olukordades. Seega, kuivõrd määrus nr 1191/69 ei ole käesoleval juhul kohaldatav ning 328 miljoni Taani krooni maksmine jääb EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, on nõukogu 4. juuni 1970. aasta määruses (EMÜ) nr 1107/70 toetuste andmise kohta raudtee-, maantee- ja siseveetranspordile (EÜT, eestikeelne eriväljaanne: peatükk 07, köide 001, lk 39–41) esitatud ammendav loetelu asjaoludest, mille korral liikmesriikide ametiasutused võivad anda toetusi EÜ asutamislepingu artikli 73 alusel (*1). Sellest lähtuvalt tuleb väidet vaidlustatud otsuse vastu toetada selles osas, mis on seotud 328 miljoni Taani krooni maksmise lubamisega EÜ asutamislepingu artikli 73 alusel”.

(12)

162 miljoni Taani krooni suuruse kapitalisüsti kohta, mida lubati anda EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel koostoimes 1999. aasta ümberkorraldamissuunistega, leidis esimese astme kohus, et „vaidlustatud otsust ei saa tõlgendada nii, nagu oleks volinike kolleegium andnud selge, tingimusteta ja lõpliku loa maksta 162 miljoni Taani krooni suurune summa välja EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c ja ümberkorraldamissuuniste alusel. Vastupidi, komisjoni arutluskäiku tuleb käsitleda kui tõsise kahtluse avaldamist Combusi elujõulisuse kohta nimetatud artikli ja suuniste tähenduses, mida komisjon ei pidanud siiski vajalikuks selgitada, kuna EÜ asutamislepingu artikkel 73 näis talle olevat piisav õiguslik alus kõnealuse abi lubamiseks. Kuna viimati nimetatud sätet ei saa sel puhul kasutada (vt punktid 100 ja 101 eespool), ei leia 328 miljoni Taani krooni maksmine vaidlustatud otsuses enam kehtivat õigustust. Sellest lähtuvalt tuleb luba maksta välja 162 miljoni Taani krooni suurune summa täies ulatuses tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust muude selles küsimuses esitatud väidete kohta” (11).

(13)

Pärast esimese astme kohtu otsust koostas komisjon uue otsuse. 11. jaanuaril 2005 kohtusid komisjoni talituste esindajad Taani ametiasutustega, et saada lähemat teavet Arriva/Combusi olukorra sündmuste käigust alates algse otsuse tegemisest. 1. märtsil 2005 saatsid Taani ametiasutused komisjonile Taani transpordiameti (Trafikstyrelse) koostatud märgukirja Taani bussituru arengusuundumuste kohta.

(14)

3. märtsi 2005. aasta kirjas (SG (2005) D/200926) teavitas komisjon Taanit oma otsusest algatada kõnealuste meetmete suhtes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ettenähtud menetlus (edaspidi „menetluse algatamise otsus”) ning kutsus Taanit üles esitama oma märkusi. Taani valitsus palus tähelepanekute esitamise tähtaega kahel korral pikendada, millega komisjon nõustus 5. aprilli 2005. aasta (TREN D (2005) 106964) ja 24. juuni 2005. aasta (TREN D (2005) 113062) kirjades. 21. juunil 2005 toimus komisjoni ja Taani valitsuse kohtumine. Taani ametiasutused esitasid ametliku menetluse algatamise otsuse kohta oma tähelepanekud 30. juunil 2005.

(15)

Menetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (12)22. septembril 2005. Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama oma märkusi otsuses käsitletud meetmete kohta ühe kuu jooksul, see tähendab 23. oktoobriks 2005.

(16)

Komisjon teavitas Danske Busvognmændi oma menetluse algatamise otsusest 12. mai 2005. aasta kirjas (TREN (2005) D 109473). Danske Busvognmændi palvel pikendas komisjon märkuste esitamise tähtaega kahel korral (15. juuli 2005. aasta kiri TREN (2005) D 115786 ning 16. augusti 2005. aasta kiri TREN (2005) D 117806).

(17)

17. juuni 2005. aasta kirjas (TREN (2005) A 15223) palus Danske Busvognmænd komisjonilt menetluse algatamise otsuse koopiat koos sellest Taani taotlusel eemaldatud teabega. 15. juuli 2005. aasta kirjas vastas komisjon, et nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (13) artikli 24 kohaselt ei tohi komisjon avalikustada kõnealuse määruse kohaldamisel saadud teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus. Seejärel selgitas komisjon, et kuna Danske Busvognmændile saadetud koopiast kustutatud teabe kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus, ei saa komisjon seda talle avalikustada.

(18)

Samas 17. juuni 2005. aasta kirjas palus Danske Busvognmænd komisjonilt ka koopiat Taani valitsuse tähelepanekutest ametliku menetluse algatamise otsuse kohta. Komisjon vastas, et määruse (EÜ) nr 659/1999 artikliga 20, milles on sätestatud huvitatud poolte õigused, ei ole liikmesriigi vastuse edastamist hagejale ette nähtud ning sellest tulenevalt ei saanud komisjon edastada Danske Busvognmændile koopiat Taani valitsuse tähelepanekutest.

(19)

23. septembri 2005. aasta kirjas esitas Danske Busvognmænd oma tähelepanekud. Komisjon edastas need tähelepanekud 25. oktoobri 2005. aasta kirjaga (TREN D (2005) 122503) Taani ametiasutustele, andes neile võimaluse märkustele ühe kuu jooksul vastata. Komisjon sai Taani vastuse kõnealustele tähelepanekutele 23. detsembri 2005. aasta kirjaga (SG (2006) A 80), olles vastamise tähtaega Taani valitsuse palvel ühe kuu võrra pikendanud.

(20)

Komisjon sai märkused ühelt huvitatud isikult, äriühingult Arriva Denmark A/S, kes esitas need 21. oktoobri 2005. aasta kirjas (TREN (2005) A 27196). Komisjon edastas märkused Taanile 24. novembri 2005. aasta kirjaga, andes neile võimaluse märkustele ühe kuu jooksul vastata. Komisjon sai Taani vastuse Arriva märkuste kohta eespool osutatud 23. detsembri 2005. aasta kirjaga.

(21)

Taani ametiasutused esitasid lisateavet asjaolude kohta 22. veebruari 2007. aasta ja 2. aprilli 2007. aasta kirjades (TREN (2007) A 28850).

(22)

Menetluse algatamise otsuses (põhjendused 13–22) kirjeldatakse üksikasjalikult Taani bussiturgu. Sellest tulenevalt piirdub bussituru kirjeldus siinkohal turu kõige olulisemate tunnustega käesoleva juhtumi seisukohast ning Taani valitsuse ja huvitatud isikute esitatud lisateabega asjaolude kohta.

(23)

1990. aastast alates on Taani oma bussituru järk-järgult konkurentsile avanud, korraldades avalikke pakkumisi avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks ametiasutuste ja Taani bussiettevõtjate vahel. Kohaldatavate riigihankeid käsitlevate ühenduse eeskirjade (nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord) (14) alusel peab Taani alates 1994. aastast korraldama bussiveoteenuste osutamisega seotud avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks pakkumisi, välja arvatud juhul, kui teenuseid osutatakse asutusesiseselt (15).

(24)

1999. aastal, kui Combus Taani riigilt esimest korda rahalist toetust sai, olid Taani kaheteistkümnest maakonnast üheksa sõlminud lepingud 100 % bussiliinide puhul. Ülejäänud kolmel maakonnal olid sõlmitud lepingud 96 % (Kopenhaagen), 35 % (Ribe) ja 21 % (Vyborg) bussiliinide puhul (16). Taanis kehtivad avaliku teenindamise lepingud viis aastat ning mõnes neist on sätestatud võimalus lepingut veel kolmeks aastaks pikendada.

(25)

Taani bussiturgu iseloomustab pidev koondumisprotsess. 1988. aastal pakkus bussiteenuseid üle 400 äriühingu, samas kui 2004. aastal jätkas tegevust veel vaid ligikaudu 100 ettevõtjat. Ajalooliselt oli suurim ettevõtja Danish Railways oma bussiveoteenuseid osutava tütarettevõtja kaudu. 1995. aasta juunis eraldas Danish Railways oma bussiveoteenuseid osutava tütarettevõtja ning moodustas sellest aktsiaseltsi DSB Busser A/S. 1997. aastal sai äriühing uue nime – Combus A/S. Kõik Combusi aktsiad kuulusid Taani riigile. Combusi ja tema eelkäija turuosa Taanis oli kogu 1990ndate jooksul 20 %.

(26)

1997. aastal astusid Taani bussiturule omandamise teel Briti äriühingu Arriva plc tütarettevõtja Arriva Denmark A/S (edaspidi „Arriva”) ning Prantsuse äriühingu Veolia tütarettevõtja Connex Denmark A/S (edaspidi „Connex”) (17). Aastatel 1999 ja 2004 (viimane aasta, mille kohta on olemas arvandmed) olid kolme äriühingu turuosad järgmised:

Tabel 1

Combusi, Arriva ja Connexi turuosad aastatel 1999 ja 2004

(27)

Kõnealuste arvandmete tõlgendamiseks on vaja teada, et 2001. aastal omandas Arriva Combusi. Samal aastal omandas Connex Arrivalt 50 % bussiliinidest, mida algselt teenindas Combus. 2004. aastal tugevdas Arriva oma positsiooni veelgi, omandades äriühingu Wulff Bus A/S, kellele kuulus Jüütimaa maakonnas 10 % turust.

(28)

Taani bussituru kogumaht moodustab ligikaudu 5,5 miljardit Taani krooni aastas.

(29)

Nagu menetluse algatamise otsuses selgitati (põhjendus 34 ja järgnevad), asus Combus pärast Danish Railwayst eraldumist rakendama auahnet laienemispoliitikat. Combus sõlmis mitu uut lepingut, eeskätt Kopenhaageni piirkonnas, ja suurendas oma käivet aastatel 1995–1999 enam kui 40 %. Suur enamik nendest uutest lepingutest osutus aga kahjumlikuks.

(30)

Selle tagajärjel sattus Combus alates 1998. aastast tõsistesse finantsraskustesse. Kahes alljärgnevas tabelis näitlikustatakse kõnealuseid raskusi nii absoluutarvudes kui ka protsendimäärades.

Tabel 2

Äriühingu Combus A/S olulisemad arvandmed aastatel 1995–2000

Tabel 3

Äriühingu Combus A/S olulisemad arvandmed aastatel 1995–2000

(31)

Combusi erastamisprotsessis saab eristada kolme etappi. Ajavahemikul 1995–1998 oli Taani riigi eesmärk müüa üksnes 25 prtotsendiline vähemusosalus, kuid see eesmärk ei täitunud. 1998. aasta lõpus proovis Taani esimest korda müüa 100 % aktsiatest. See katse luhtus 1999. aasta juulis. Seejärel otsustas Taani valitsus äriühingu kõigepealt ümber korraldada ja seejärel müüa. Selle kava tulemusel müüdi Combus 2001. aasta alguses Arrivale.

(32)

1995. aasta seadusega nr 232 äriühingu DSB Busser A/S kohta, mille alusel loodi Combus A/S sõltumatu äriühinguna, nähti ette, et Taani riik müüb kuni 1998. aasta lõpuni kuni 25 % äriühingu aktsiatest. Selleks moodustati juhtkomitee, kuhu kuulusid rahandusministeeriumi, transpordiministeeriumi ja Combusi esindajad ning välised õigus- ja finantsnõustajad. Juhtkomitee pidas kokku seitse koosolekut, enne kui selle töö 1997. aasta keskpaigas peatati.

(33)

1998. aasta novembri alguses jätkas juhtkomitee tööd – nüüd paluti sel ette valmistada vähemalt Combusi enamusosaluse müük. Komitee alustas äriühingu finantshindamisega.

(34)

Hindamise aluseks esitas Combus 1998. aasta novembri keskpaigas 1998. aasta raamatupidamistulemuste prognoosi ning ajavahemiku 1999–2001 eelarveandmete prognoosi. Esitatud andmete põhjal tegi valitsuse finantsnõustaja, ettevõtja Alfred Berg Corporate Finance Kopenhaageni büroo (edaspidi „Alfred Berg”) järgmised järeldused:

„… võib järeldada, et Combusi kogu aktsiakapitalil on sadadesse miljonitesse Taani kroonidesse ulatuv negatiivne turuväärtus. Peale selle, et viimase paari aastaga on oluliselt kahanenud põhitegevuse kasumlikkus, vähendab hinnangulist väärtust ka märkimisväärne intressi kandev netovõlg, mis äriühingul sel ajavahemikul kogunenud on. Enamik võimalikke ostjaid mõistab aga, et selliseid rahaliselt ja majanduslikult väga nõrkasid äriühinguid nagu Combus suurte negatiivsete väärtuste juures ei müüda, kuna sel juhul oleks müüjal asjakohasem äriühingu tegevus lõpetada.

Seda silmas pidades soovitame valmistuda müügiprotsessis ja sellega seoses koostatavas teabematerjalis võimalikult suurel määral ette selleks, et määrata Combusi hind äriühingu tegeliku omakapitali põhjal, millest on maha arvatud teatav summa. Selle põhjal ning arvestades samuti:

on eelduste kohaselt siiski mõeldav, et hoolimata äriühingu rahalise ja majandusliku olukorra jätkuvast halvenemisest võib Combusile leida ostja, nii et Taani riik („riik”) saaks äriühingu võõrandada ja kõik tolle võlausaldajate nõuded täielikult rahuldada.

Samuti on ootuspärane, et enamik võimalikke ostjaid leiab, et pidades silmas Combusi väga nõrka kapitalistruktuuri ja madalat kasumlikkust, on vajadus äriühingusse kapitalisüsti tegemise järele nii suur, et nende jaoks ei ole kasumlik kogu Combusi aktsiakapitali positiivse summa eest omandada.

Sellest tulenevat märkimisväärset ebakindlust nende tingimuste puhul, millega riik saab Combusi võõrandada, on võimalik lahendada siiski üksnes käimasolevat müügiprotsessi jätkates.”

(35)

Äriühingu Combus A/S kiire müügi alternatiividena loetles Alfred Berg järgmised võimalused:

(36)

Selle hinnangu põhjal esitas finantsnõustaja järgmise soovituse:

„Kumbki eespool osutatud alternatiiv ei tundu esmapilgul atraktiivne ning mõlemad sõltuvad sellest, milline on riigi seisukoht Combusi täiendava omakapitali süstimise suhtes ja ka äriühingu põhjaliku tõhustamise eest vastutuse võtmise suhtes.

Seepärast soovitab Alfred Berg riigil jätkata Combusi käimasolevat müügiprotsessi, et saada täpsem ülevaade sellest, milliseid asjakohaseid tahke (nagu suundumused tulemis, kapitali struktuur, turuosa, tellimused, bussipargi olukord, juhtimisressursid, tegevuse tõhustamise ja sünergia saavutamise võimalikkus) potentsiaalsed ostjad äriühingu üldisel hindamisel kaaluvad ning kuidas nad seda teevad.

Kui selle protsessi tulemusel ei leita potentsiaalset ostjat, kes tundub kahe eespool osutatud alternatiivi tingimusi silmas pidades sobilik, valib riik antud ajal rahaliselt soodsaima ja poliitiliselt sobivaima võimaluse.”

(37)

Seda nõuannet järgides võttis Taani parlament 1998. aasta detsembris vastu seaduse, millega lubati riigil võõrandada kõik talle kuuluvad aktsiad (100 %) Combusis (18).

(38)

Seejärel korraldas Alfred Berg turuülevaate viie kriteeriumi põhjal, mille kohaselt peaks potentsiaalne ostja:

(39)

Alfred Bergi turuülevaate tulemuseks oli 12 potentsiaalset ostjat hõlmav loetelu.

(40)

Seejärel kehtestas juhtkomitee järgmise ajakava: juhtkonna esitlused 12 eelvaliku läbinud potentsiaalsele ostjale kavatseti korraldada ajavahemikul 9.–18. veebruar 1999. Huvi olemasolust teatamise tähtaeg oli 1999. aasta veebruari lõpp ning kõnealuseid huvi olemasolu teateid kavatseti hinnata 1999. aasta märtsi alguses. Väljavalitud ostjaile pidi antama juurdepääs andmekogule ajavahemikul 10.–24. märts 1999. Seejärel pidid nad esitama 1. aprilliks oma lõplikud pakkumised ning 8. aprillil pidi juhtkomitee valima lõpliku ostja.

(41)

Kaheteistkümnest potentsiaalsest ostjast osales Combusi juhtkonna esitlusel seitse. Esitlusel said potentsiaalsed ostjad kirja, milles kirjeldati eelseisvat omandamisprotsessi. Kirjas teavitati potentsiaalseid ostjaid, et soovi korral võimaldatakse neile juurdepääs Combusi andmetele ja ka lisakohtumisi Combusi juhtkonnaga. Nende võimaluste kasutamiseks pidid potentsiaalsed ostjad teatama 1999. aasta veebruari lõpuks oma huvist.

(42)

1999. aasta veebruaris teatas Alfred Bergile oma huvist kuus eelvaliku läbinud potentsiaalset ostjat. 1999. aasta märtsis valiti neist välja kaks, kellele võimaldati juurdepääs andmekogule. Pärast andmekoguga tutvumist vähendasid mõlemad potentsiaalsed ostjad oma hinnapakkumist sellises ulatuses, et need vastasid mitmesaja miljoni Taani krooni suurusele negatiivsele turuväärtusele.

(43)

9. aprillil 1999 esitas Alfred Berg juhtkomiteele märgukirja, kus järeldas, et äriühingut Combus A/S ei ole võimalik positiivse väärtuse eest müüa. Selle taustal pakkus Alfred Berg välja kolm alternatiivi äriühingu müümisele:

„ 1. variant: äriühing jäetakse riigi omandisse, et viia ellu Combusi põhjalik ratsionaliseerimine ja tõhustamine, tagades seeläbi äriühingu kasumlikkuse 2–3 aasta pärast ning ühtlasi paremad võimalused selle müügiks. Äriühingu praeguse väga nõrga kapitalistruktuuri ja suure laenukoormuse tõttu tähendab see arvatavasti seda, et riik süstib lühikese aja jooksul uude omakapitali üheksakohalise summa. Combusi tervendamisse investeerimisega kaasneb märkimisväärne risk ja ei ole mingeid tagatisi, et riigi investeering end ära tasub.

2. variant: korraldatakse äriühingu kontrollitud sulgemine ja/või kontroll antakse üle äriühingu võlausaldajatele. Hoolimata kapitali ja reservide positiivsest arvestuslikust väärtusest on kaheldav, kas Combusi likvideerimisel on võimalik täielikult rahuldada kõik äriühingu võlausaldajate nõuded, ning sellest tulenevalt on oht, et laenuandjad, ajakirjandus jt kajastavad riigi käitumist käesolevas juhtumis negatiivselt.

3. variant: Combus eraldab igapäevase bussiteenuste osutamise tegevuse sõltumatuks tütarettevõtjaks. Teisisõnu jääksid olemasolevad varad (bussid jne) ja kohustused (laenud jne) Combusile tema praegusel kujul, samas kui õigus bussiveolepingutele jms antakse üle uuele [sõltumatule] tütarettevõtjale, kes seejärel rendiks Combusilt asjaomaseid varasid (bussid jne). Uut tütarettevõtjat üritataks müüa ja kasutada müügitulu Combusi võlgade vähendamiseks, kusjuures Combus jääks 100 protsendiliselt riigi omandisse. Seejärel võib püüda vähendada Combusi ülejäänud võlgu, kasutades uuele tütarettevõtjale praeguste varade rentimisest saadavat tulu. See süsteem ei anna mingeid otseseid tagatisi selle kohta, et äriühingu võlausaldajad ei jää Combusi suhtes võetud kohustustega kahjumisse. Seepärast on tõenäoline, et võlausaldajad nõuavad mingis vormis riigitagatist jne …”

(44)

Selle Alfred Bergi hinnangu põhjal otsustas Taani valitsus lasta Combusil oma tegevust ümberkorraldamisprotsessi kaudu jätkata, et see tulevikus müüa (Alfred Bergi väljapakutud 1. variant). Kõnealust ümberkorraldamisprotsessi kirjeldatakse üksikasjalikult järgmises alajaos.

(45)

23. aprillil 1999 teatas Alfred Berg valitsusele, et saadi uus huvi olemasolu teatis Arrivalt, kes pakkus äriühingu Combus A/S aktsiakapitali 100 protsendilise ülevõtmise eest 35 miljonit Taani krooni. Pakkumisele olid lisatud omakapitali summa ja äriühingu tulemiga seotud tingimused koos klausliga, mille kohaselt toimuks võimalike kõrvalekallete ilmnemisel vähendamine põhimõttel „kroon krooni vastu”. Pakkumises lähtuti 131 miljoni Taani krooni suurusest omakapitalist ning Alfred Bergi hinnangul oli omakapitali väärtus tol hetkel ligikaudu 10 miljonit Taani krooni väiksem. Alfred Berg soovitas samaaegselt ümberkorraldamisvariandi väljatöötamisega jätkata müügiprotsessi kõnealuse ostjaga. Alfred Berg rõhutas, et arutada tuleb veel iseäranis keerukaid küsimusi, mille tagajärjel võib mõlemat osapoolt rahuldava kokkuleppe saavutamine keeruliseks osutuda.

(46)

27. aprillil 1999 sõlmisid transpordiministeerium ja Arriva eellepingu Combusi ülevõtmiseks 45 miljoni Taani krooni eest, tingimusel et äriühingu omakapital on üleandmise ajal 131 miljonit Taani krooni.

(47)

Juuni alguses olid läbirääkimised Arrivaga jõudnud nii kaugele, et nõustajate arvamuse kohaselt oli realistlik sõlmida lõplik müügileping 1999. aasta juuli esimeses pooles. Ülejäänud 1999. aasta juunikuu jooksul leidis Combus aga ajakirjanduses ulatuslikku kajastamist; eeskätt tegi mitu poliitilist parteid avaldusi Taani bussiteenuste õigusliku reguleerimise vajaduse kohta seoses suurte turuosadega. Turuosa ülempiiridega seotud spekulatsioonide tõttu kaotas Arriva Combusi omandamise vastu huvi. Arriva rõhutas aga, et sõltuvalt võimalike turupiirangute kehtestamisest on ta Combusi omandamisest pikas perspektiivis huvitatud.

(48)

1999. aasta aprillis muutus Combusi ümberkorraldamine väga kiireloomuliseks, kuna kooskõlas Taani raamatupidamise aastaaruannete seadusega pidi Combus enne 1999. aasta mai lõppu pidama oma korralise üldkoosoleku ja esitama 1998. aasta auditeeritud raamatupidamisaruande. Raamatupidamise aastaaruanne pidi olema ajakirjandusele ja avalikkusele kättesaadav hiljemalt 14 päeva enne korralist üldkoosolekut.

(49)

Äriühingu finantsolukord oli niivõrd pingeline, et raamatupidajate sõnul ei olnud võimalik aruannet esitada ilma reservatsioonideta tegevuse jätkuvuse põhimõtte suhtes. Raamatupidajad kontrollisid äriühingu lepinguid, millest ilmnes, et kahjumlike lepingute katteks tuleb eraldada ligikaudu 65 miljonit Taani krooni, ning selle põhjal tulnuks äriühingut ilma täiendava kapitalisüstita saneerida. Peale selle esines otsene risk, et kohustuslikus korras tuleb lunastada mitme finantsasutusega sõlmitud laenulepingud, mis kõik sisaldasid sätteid, mille kohaselt pidi minimaalne kapitalibaas olema 10 % bilansimahust, kuid mitte vähem kui 125 miljonit Taani krooni.

(50)

1999. aasta aprillis nimetas Taani transpordiministeerium õigusnõustaja (Kromann & Münter), kes aitaks lahendada Combusi finantsprobleeme. 1999. aasta mai keskpaigas välja antud märgukirjas soovitas õigusnõustaja 300 miljoni Taani krooni suurust kapitalisüsti. Selle märgukirja põhjal esitas transpordiministeerium 21. mail 1999 Taani parlamendi rahanduskomisjonile konfidentsiaalse eelnõu, milles esitas ettepaneku 300 miljoni Taani krooni suuruse kapitalisüsti tegemiseks. 27. mail 1999 kiitis rahanduskomisjoni enamus eelnõu heaks (19).

(51)

Combusi finantsolukorraga seoses väideti eelnõus, et 1998. aastal oli äriühing pidanud oma prognoose 1998. aasta tulemi suhtes mitmel korral korrigeerima. Viimane oluline langus äriühingu finantsolukorras oli toimunud pärast Combusi kõikide aktsiate müüki käsitleva seaduse vastuvõtmist 1998. aasta detsembris.

(52)

Peale selle väideti eelnõus, et Combusil on otsene oht minna saneerimisele või pankrotti, kuid et kapitalisüst tagaks äriühingu tegevuse jätkumise ning võimaldaks seda hiljem müüa. Võttes arvesse äriühingu laenulepingutes sisalduvat maksevõime nõuet ning vajadust võla ja omakapitali asjakohase suhtarvu järele, pidi kapitalisüst olema hinnanguliselt ligikaudu 300 miljoni Taani krooni suurune.

(53)

Samuti nähakse eelnõuga ette Combusi müümise võimaluse uurimise jätkamist. Seda, et riik oma investeeringu lühikese aja jooksul tagasi saab, ei peetud tõenäoliseks. Kapitalisüsti eesmärk oli tagada äriühingu tegevuse jätkumine ja piisava kapitali kättesaadavus.

(54)

27. mail 1999 võttis rahanduskomisjoni enamus eelnõu vastu.

(55)

Müügiprotsess taaskäivitati 2000. aasta kevadel pärast seda, kui korraline üldkoosolek oli 2000. aasta mais heaks kiitnud Combusi 1999. aasta raamatupidamisaruande. Jätkuvalt osalesid müügiläbirääkimistes Alfred Berg finantsnõustaja ning Kromann & Münter õigusnõustajana.

(56)

2000. aasta juuli keskpaigas esitas Alfred Berg Combusi kohta esialgse hinnangu. Alfred Berg leidis, et suure ebakindluse tõttu ei saa Combusi puhul kasutada tavapäraseid hindamismeetodeid. Nõustajad lähtusid hindamisel äriühingu tulemuste prognoosist aastani 2004, kasutades mitut kaalutud eeldust käibe muutumise ja ümberkorraldamismeetmete kohta. Arvutati äriühingu tulevikuväärtus. Arvesse võeti võimalikke kasumeid/puudujääke üleminekuajal ning mõju äriühingu negatiivsele netobilansile tulevikus. Tegelik müügiväärtus leiti väljaarvutatud tulevase müügiväärtuse diskonteerimise teel. Hinnangu tulemused on esitatud alljärgnevas tabelis.

Tabel 4

Ülevaade Alfred Bergi hinnangust Combusi kohta

(57)

Kõnealuse hinnangu mõistmiseks on vajalikud järgmised lisatähelepanekud: muutumatu käibe puhul eeldatakse, et Kopenhaageni piirkonna lepingute lõppemisel ei asendata neid uutega ning et muude piirkondade lepingud ei muutu. Kasvava käibe puhul eeldatakse, et Kopenhaageni piirkonna lepingute lõppedes käive muudes piirkondades kasvab. Uue juhtkonna vastuvõetud tegevuse tõhustamise meetmete mõju tulemuseks arvestati hinnanguliselt 48,7 miljonit Taani krooni aastas alates 2002. aastast. Tabelist nähtub, et Combusi väärtust tuli hinnata väga negatiivseks, eeskätt seetõttu, et käibe ja brutotulu kasvu ning tegevuse tõhustamise meetmete rakendamisega seotud eelduste täitumist sellise lühikese aja jooksul tuli käsitada keerulisena.

(58)

Üks oluline erastamisprotsessiga seotud küsimus oli poliitiline arutelu bussiettevõtjatele turuosa ülempiiride kehtestamise üle. Taani parlamendi transpordikomisjon tellis aruande koondumise ja konkurentsi kohta Taani bussiturul, mille koostas 1999. aasta sügisel Taani konkurentsiameti, rahandusministeeriumi ja transpordiministeeriumi esindajatest koosnev töörühm. Aruandes leiti, et enamiku piirkondlike ja kohalike bussiteenuste puhul tuli korraldada avalik pakkumine, et hoolimata jätkuvast koondumisprotsessist iseloomustab turgu tihe konkurents ettevõtjate vahel ning et ei ole mingeid märke sellest, et üks ettevõtja valitseks turgu konkurente kahjustaval viisil. Töörühm järeldas, et nende hinnang Taani bussiturule ei toonud välja mingit vajadust turuosa ülempiiride kehtestamise järele. Vastusena aruandele esitas transpordikomisjon 1999. aasta sügisel avalduse, milles kiitis aruande järeldused heaks ning kordas üle, et turuosa ülempiiride kehtestamine ei ole asjakohane.

(59)

Seejärel võttis Taani valitsus uuesti ühendust mitme potentsiaalse ostjaga. Pärast Combusi finantsolukorra esitlemist teatasid kaks potentsiaalset ostjat oma huvist omandada kõik Combusi aktsiad. Kolmas ostja väljendas oma huvi tagasihoidlikumalt.

(60)

Üks huvitatud ostja oli Arriva, kelle esialgne pakkumine vastas 200–250 miljoni Taani krooni suurusele negatiivsele müügihinnale.

(61)

Teine huvitatud ostja oli Metroline. Tema pakkumine tundus esmapilgul soodsam, kuna ta tegi ettepaneku osta aktsiad 10–24 miljoni Taani krooni suuruse positiivse hinna eest. Metroline lisas aga, et äriühingu finantsolukorra esitlusel oli ta saanud teada mitmest asjaolust, mida ta soovis üksikasjalikumalt uurida.

(62)

18. oktoobril 2000 teatas Alfred Berg Taani valitsusele, et oli saanud Metroline’i läbivaadatud pakkumise, mille kohaselt sooviti Combust nüüd omandada 500 miljoni Taani krooni suuruse negatiivse hinna eest. Peale selle nõudis Metroline mitut tagatist.

(63)

Pärast kõnealuse pakkumise esitamist soovitas Alfred Berg jätta käimasolevad üldised arutelud kolmanda huvitatud ostjaga pooleli, kuna Alfred Berg ei pidanud ostjat piisavalt huvitatuks. Juhtkomitee palus Alfred Bergil võtta müügivõimaluste uurimiseks ühendust Arrivaga, kelle esialgne pakkumine oli nüüd Metroline’i omast selgelt parem.

(64)

3. novembril 2000 teavitas Arriva oma kirjas Alfred Bergile, et oli lõpetanud kontrollimenetluse ja on valmis tegema ettepanekuid edasiste sammude kohta. Kirjas rõhutas Arriva, et oli hindamisel teinud koostööd Connexiga. Arriva oli finantsnõustajaid eelnevalt teavitanud kahe bussiettevõtja ühisest huvist.

(65)

Ettepaneku kohaselt pakkus Arriva kõikide Combusi aktsiate eest 100 miljonit Taani krooni. Pakkumisega kaasnes tingimus, et 100 miljoni Taani krooni suurune laenukapitali süst, mille transpordiministeerium oli teinud 1999. aastal, konverteeritakse omakapitaliks ning et Combusi tehakse veel 290 miljoni Taani krooni suurune kapitalisüst. Peale selle kaasnes pakkumisega tingimus, et kõik äriühingu bilansikirjete vajalikud korrigeerimised, mis järgneva kontrollimenetluse käigus kindlaks tehakse, kaetakse rahasüstiga. Arriva tõi selliste korrigeerimiste kohta mitu näidet, mis juba moodustasid ligikaudu 109 miljonit Taani krooni. Arriva andis Taani valitsusele kokkuleppele jõudmiseks aega 8. novembrini 2000.

(66)

Kui finantsnõustajad Arriva ettepanekut uurisid, ilmnes, et pakkumise põhjal tuli anda Combusile uusi vahendeid 399 miljoni Taani krooni suuruse rahasüstina ja samuti pidi transpordiministeerium konverteerima 100 miljoni Taani krooni suuruse allutatud laenu omakapitaliks, seega oli kahju riigile kokku 499 miljonit Taani krooni. Peale selle saadi kahju Combusi ülejäänud omakapitali ulatuses, mis 30. septembril 2000 moodustas hinnanguliselt 38 miljonit Taani krooni.

(67)

Transpordiministeerium ja rahandusministeerium leidsid, et Arriva pakkumine on madal. Teiselt poolt ei olnud ükski eelnev tõsine pakkumine olnud Arriva pakkumisest parem. Metroline oli küsinud samasugust negatiivset hinda kui Arrivagi, st ligikaudu 500 miljonit Taani krooni, ning kolmas huvitatud ostja oli teinud vaid lahtise ja mittesiduva pakkumise, küsides ligikaudu 350 miljoni Taani krooni suurust negatiivset hinda.

(68)

Otsustati, et esimese sammuna võtab transpordiministeerium Arrivaga ühendust, et äriühing tõstaks Combusi ülevõtmise hinda. Samal ajal arutas ministeerium mitut Combusi likvideerimise/arendamise stsenaariumit. Need stsenaariumid ei hõlmanud äriühingu otsest hindamist, vaid äriühingu likviidsusvajaduste arvutamist eri tingimustel, võrreldes Arriva pakkumisega. Nende arvutuste tulemused, mille kiitsid heaks Combus ning äriühingu audiitorid ja juristid, on esitatud alljärgnevas tabelis.

Tabel 5

Combusi likvideerimise/arendamise stsenaariumid

(69)

Asutusesisese märgukirja põhjal leidis ministeerium, et nagu kõnealused stsenaariumid näitasid, ei olnud võlausaldajatel midagi võita äriühingu tegevuse jätkamisest, olgu siis järkjärgulise likvideerimise või tegevuse jätkamise kujul, kuna ükski stsenaarium ei olnud Arriva pakkumisest oluliselt parem. Tulevase ebakindluse tõttu eelistaksid võlausaldajad tõenäoliselt kiire müügi korraldamist.

(70)

Peale selle näitasid need stsenaariumid ministeeriumi arvamuse kohaselt, et Arriva pakkumine põhineb tõenäoliselt pigem Combusi lühiajalisel finantsolukorral kui äriühingu tegelikul hindamisel. Kokkuvõttes on seda silmas pidades arvatavasti keeruline Arrivat veenda, et ministeeriumil on äriühingu järkjärgulise likvideerimise või tegevuse jätkamise kujul varuks paremad alternatiivid.

(71)

Märgukirjas rõhutati, et kirjeldatud stsenaariumide asjakohase alternatiivina ei saa täielikult välistada järkjärgulist likvideerimist koos bussiteenuste osutamise lepingute järkjärgulise võõrandamisega kohalikele bussiettevõtjatele väikeste geograafiliste pakettidena. Seda stsenaariumit ei uuritud, kuid ka see oli väga ebakindel, kuna Combusi sõnul oleks mitu kohalikku bussiettevõtjat tõenäoliselt sellest küll huvitatud, kuid vaid üksikutel neist oleks piisavalt tugev finantsseisund isegi väikeste osade ülevõtmiseks.

(72)

Ministeerium jõudis järeldusele, et kui Arriva pakkumist oleks võimalik vähendada 290 miljoni Taani krooni suuruse negatiivse hinnani, oleks see võlausaldajatele esitamiseks selgelt parim alternatiiv.

(73)

Nende läbirääkimiste tulemusel sõlmiti 21. novembril 2000 eelleping Combusi müümiseks Arrivale, millele kirjutasid alla Taani transpordiministeerium Combusi müüjana, Arriva Combusi ostjana ning Combusi eraõiguslikud võlausaldajad.

(74)

Eelleping sisaldas järgmisi põhielemente.

(75)

Edasise eellepingus kokkulepitud protsessi kohaselt sõlmiksid transpordiministeerium ja Arriva pärast Taani parlamendi rahanduskomisjoni ja Arriva nõukogu eelnevat heakskiitu vastavalt eespool esitatud suunistele lõpliku kokkuleppe. Tehing pidi toimuma alles pärast kõikidelt välistelt pooltelt nõusoleku saamist, kuid mitte hiljem kui 1. veebruaril 2001.

(76)

Eellepingu täienduseks pidas transpordiministeerium võlausaldajatega läbirääkimisi 240 miljoni Taani krooni suuruse rahasüsti jaotamise üle. Lepiti kokku, et Taani valitsus teeb 140 miljoni Taani krooni suuruse rahasüsti uude omakapitali ning et võlausaldajad konverteerivad kuni 100 miljoni Taani krooni ulatuses võlgu aktsiakapitaliks või vähendavad võlgu selle summa võrra.

(77)

Märgukirjas kohustus Taani valitsus korrigeerima müügihinda (kõige rohkem 35 miljoni Taani krooni ulatuses), tingimusel et äriühingu 31. detsembri 2000. aasta bilansi põhjal moodustab kapitalireserv vähem kui 31,8 miljonit Taani krooni, nagu juhtkond eellepingu sõlmimise ajal prognoosis. Kapitalireservide väärtus oli 31. detsembri 2000. aasta seisuga 10,3 miljonit Taani krooni. Seega pidi Taani valitsus selle tagatisega võetud kohustuse täitmiseks maksma 20,5 miljonit Taani krooni.

(78)

Arriva võttis üle Combusi ülejäänud kohustused, mis tol hetkel moodustasid 208 miljonit Taani krooni. Arriva tasus need kohustused kohe pärast Combusi ostmist ning asendas need oma emaettevõtjalt Arriva plc. võetud laenuga.

(79)

Arriva esialgse pakkumisega võrreldes oli Taani valitsus saavutanud järgmised olulised muudatused:

(80)

Kokkuvõttes saavutas transpordiministeerium seega läbirääkimistel eellepingu sisu üle edu, vähendades oluliselt hinnanõudeid võrrelduna Arriva 3. novembri 2000. aasta ettepanekuga.

(81)

13. detsembri 2000. aasta konfidentsiaalses eelnõus palus transpordiministeerium rahanduskomisjoni heakskiitu sellele, et riik võõrandab kõik Combusi aktsiad. Rahanduskomisjoni enamus kiitis konfidentsiaalse eelnõu samal päeval heaks.

(82)

Aktsiate müügi leping sõlmiti 15. jaanuaril 2001; Combus anti Arrivale üle 2. aprillil 2001 pärast komisjoni algse otsuse vastuvõtmist ning see jõustus tagasiulatuvalt 1. jaanuaril 2001. Transpordiministeerium ja Arriva lõpetasid tehingu 2. aprillil 2001.

(83)

Aktsiate müügi lepingu varasem kavand, mille Taani valitsus saatis komisjonile 18. detsembril 2000, sisaldas klauslit, mille kohaselt pidi Taani valitsus andma Arrivale tagatise avalik-õiguslike asutuste (näiteks konkurentsiasutused ja ELi komisjon) võimalike nõuete vastu. 23. jaanuari 2001. aasta kirjas teatas Taani valitsus komisjonile, et see klausel oli lõplikust aktsiate müügi lepingust välja jäetud. Muudatuse tingis asjaolu, et „Taani valitsus otsustas taotleda asjaomaste asutuste heakskiitu enne tehingu lõpetamist”.

(84)

Müügiprotsessi kohta koostas eriaruande ka Taani riigikontroll (20).

(85)

Aruande kokkuvõttes (lehekülg 60) märgitakse järgmist:

„Taani riigikontrolli uurimine näitas, et Arriva pakkumine oli madal, kuid et ükski tõsiselt võetav pakkumine ei olnud parem.

Taani riigikontroll tegi kindlaks, et transpordiministeeriumi uurimiste kohaselt oli Combusi kõikide aktsiate müük parem variant kui äriühingu järkjärguline likvideerimine või saneerimine.

Taani riigikontroll tegi kindlaks, et transpordiministeeriumi kaalutlused olid aktsiate müügi ettevalmistamisel ja elluviimisel hästi põhjendatud. Transpordiministeeriumil õnnestus läbirääkimiste teel vähendada Arriva hinda aktsiate ülevõtmise eest ning samuti kaasata aktsiatehingusse äriühingu laenuandjad. Kättesaadavate hinnangute ja andmete põhjal järeldab Taani riigikontroll, et lepingut võib pidada rahuldavaks. Seepärast pidi riik tegema Combusi 140 miljoni Taani krooni suuruse rahasüsti ja andma äriühingule seoses müügilepinguga ligikaudu 58 miljoni Taani krooni eest tagatisi.”

(86)

Menetluse algatamise otsuse põhjenduses 66 tõstatas komisjon kahtlusi selle suhtes, kas Combusi müügihind Arrivale oli turuhind. Need kahtlused põhinesid eeskätt tähelepanekul, et Taani ajakirjanduse andmeil müüdi 1. mail 2001 – vähem kui kuu aega pärast müügilepingu sõlmimist Taani valitsuse ja Arriva vahel – 50 % Combusi aktsiatest Connexile müügihinnaga 223 miljonit Taani krooni.

(87)

Taani valitsus ja Arriva esitasid komisjonile selles küsimuses lisateavet asjaolude kohta.

(88)

Arriva ja Connexi vaheliste läbirääkimiste protsess algas 2000. aastal. 10. oktoobril 2000 sõlmisid Arriva ja Connex oma Euroopa juhtkondade tasandil vastastikuse mõistmise memorandumi, milles kehtestati poolte koostöö põhimõtted Combusi ülevõtmise ettevalmistamisel. Algse idee järgi pidid äriühingud esitama ühise pakkumise.

(89)

Enne asjaomase kavatsuste deklaratsiooni koostamist oli Connex sarnaselt Arrivaga osalenud Alfred Bergi kontrollitud sõelumisprotsessis, kuid äriühing oli otsustanud protsessi omaette mitte jätkata. Kooskõlas vastastikuse mõistmise memorandumiga said mõlemad pooled võimaluse tutvuda andmekoguga, et hinnata äriühingu väärtust ning ostuga seotud riske.

(90)

Arriva ja Connex arutasid andmekogust saadud teavet ning ilmnes, et kahe äriühingu ootused ja hinnangud Combusi suhtes erinesid oluliselt. Seega oli äriühingu negatiivne väärtus Arriva hinnangul ligikaudu 300 miljonit Taani krooni ja Connexi hinnangul ligikaudu 700 – 1 000 miljonit Taani krooni.

(91)

Kuna poolte arvamused ostuga seotud riskide suhtes seega märkimisväärselt erinesid, katkestati läbirääkimised äriühingu jaotamise üle ning Arriva jätkas läbirääkimisi Taani riigiga üksinda. Nagu eespool kirjeldatud, lõppesid need läbirääkimised Combusi eduka müümisega Arrivale 2001. aasta mais.

(92)

2000. aasta detsembri lõpus jätkati Arriva ja Connexi vahelisi läbirääkimisi, seekord teatavate Combusi varade (st lepingute ja busside) Connexile müümise üle. Connexile anti täielik juurdepääs kontrollimenetluse käigus koostatud materjalile ning Arriva tutvustas Connexile enda koostatud ärimudeli üksikasju. Selle taustal allkirjastasid pooled 21. veebruaril 2001 eellepingu, milles lepiti müügihinnaks kokku 230 miljonit Taani krooni. See väärtus vastas asjaomaste varade (bussid, infrastruktuur ning kehtivad kahjumlikud avaliku teenindamise lepingud eelkõige Kopenhaageni piirkonnas) arvestuslikule väärtusele.

(93)

Pärast edasisi läbirääkimisi, mis hõlmasid eelkõige üksikasjalikku rahavoogude analüüsi, kujunes lõplikuks hinnaks 30. aprillil 2001 sõlmitud müügilepingus 113,9 miljonit Taani krooni. Hinna vähendamine on tingitud asjaolust, et rahavoogude analüüs näitas esialgselt prognoositust palju suuremat kahjumit kehtivatest avaliku teenindamise lepingutest. Selle tagajärjel pidi Arriva Combusi raamatupidamisarvestuses kahjumlike avaliku teenindamise lepingute osas tehtud eraldised täielikult ära kasutama.

(94)

Vastusena menetluse algatamise otsuse põhjendusele 118, milles komisjon kahtleb, kas Arriva suudab lepingud müüa, kui õiguslikud sätted ei võimalda neid lõpetada, selgitab Taani valitsus, et lepingute müümine tähendab üheselt mõistetavat teenuseosutaja muutumist, milleks on vaja teenuse kasutaja (omavalitsused ja maakonnad) nõusolekut ning mille puhul tuleb tagada bussiteenuste osutamine eelnevalt kinnitatud hinnaga ja eelnevalt kokkulepitud tingimustel. Seoses lepingute üleandmisega Arrivalt Connexile andsid asjaomased omavalitsused ja maakonnad selleks oma nõusoleku.

(95)

1999. ja 2001. aasta kapitalisüstidega kaasnesid ümberkorraldamismeetmed. Neid meetmeid kirjeldatakse üksikasjalikult järgmistes jagudes.

(96)

2007. aasta aprillis esitasid Taani ametiasutused komisjonile neli eraldi teatist. Kolm neist – 26. aprilli 1999. aasta, 15. mai 1999. aasta ja 18. mai 1999. aasta teatise – oli kirjutanud Kromann & Münter ning ühe, 18. mai 1999. aasta teatise KPMG. Taani ametiasutused leiavad, et KPMG teatis kujutas endast 1999. aasta kapitalisüstiga seotud tegevuse ümberkorraldamise kava ning Kromann & Münteri kolm teatist rahalise ümberkorraldamise kava.

(97)

Üks Combusi raamatupidamisettevõtjaid, KPMG, uuris 1999. aasta mais valitud bussilepingute kasumlikkust. Tulemused esitas ta 18. mai 1999. aasta märgukirjas „Valitud veoteenuselepingute kasumlikkus ajavahemikul 1999–2001”.

(98)

Uurimine põhines Combusi 1999.–2001. aasta tegevuseelarvetel, mille Combusi nõukogu oli heaks kiitnud 1998. aasta novembris ning mida oli korrigeeritud juhtkonna 1999. aasta aprillis koostatud eelarveprognoosi põhjal. Raamatupidajad väitsid märgukirjas, et nende töö ei olnud kontrollida eelarveid. Märgukirja kohaselt tähendas see seda, et raamatupidajad ei hinnanud, kas eelarved tervikuna sisaldasid kogu teavet, mis oli vajalik Combusi oodatava arengu sõltumatuks hindamiseks, või kas eelarved kajastasid kõige tõenäolisemat arengut.

(99)

Märgukirjas mainisid raamatupidajad, et kasumlikkust ei olnud võimalik hinnata lepingute kaupa, vaid pigem busside teeninduspiirkondade kaupa. Seega kujutas busside teeninduspiirkondade kasumlikkuse hinnang samaaegselt kaudset hinnangut teeninduspiirkonnaga seotud bussiteenuste osutamise lepingute kohta. Raamatupidajad uurisid viit teeninduspiirkonna tegevuseelarvet.

(100)

Raamatupidajate uurimise kokkuvõte on esitatud tabelis 6.

Tabel 6

Ajavahemiku 1999–2001 koondeelarved

(101)

Tabelist nähtub, et Combusi nõukogu prognoosis ajavahemiku 1999–2001 tulemiks kokku 62,7 miljoni Taani krooni suurust kasumit.

(102)

Nagu tabelis näidatud, ilmnes busside teeninduspiirkondade tegevuseelarvetest ja üldkuludest kokku 103,2 miljoni Taani krooni suurune puudujääk. 1999. aasta aprillis hindas juhtkond rakendatud või kavandatud tõhustamis- ja ratsionaliseerimismeetmeid arvestades, et ajavahemikul 1999–2001 oli võimalik saavutada kuni 105,9 miljoni Taani krooni suurune kokkuhoid. Kõnealused kulude kokkuhoiu meetmed olid järgmised:

(103)

Hinnangulist kokkuhoidu ei esitatud eri teeninduspiirkondade kaupa, kuid märgukirja kohaselt leidis nõukogu, et väga olulise osa kokkuhoiust oleks võimalik saavutada Kopenhaageni teeninduspiirkonnas.

(104)

Kromann & Münteri kolmes teatises märgitakse, et õigusbüroo ja raamatupidajad uurisid äriühingu tegevuse hindamiseks tema lepingute representatiivse valimi kasumlikkust ning uurimise tulemusel leiti, et kahjumlike lepingute katmiseks nende ülejäänud kehtivusaja jooksul tuleks eraldada veel ligikaudu 65 miljoni Taani krooni suurune summa. Vastavalt sellele moodustas äriühingu omakapital 47 miljonit Taani krooni. Seega oli ilmne, et kui olukord märkimisväärselt ei muutu, ei suuda äriühing täita oma laenulepingute tingimusi ning raamatupidamise aastaaruannet ei saa esitada ilma raamatupidajate reservatsioonideta tegevuse jätkuvuse põhimõtte suhtes.

(105)

Nõustaja arvamuse kohaselt nõudis äriühingu ülesehitamine ligikaudu 300 miljoni Taani krooni suurust kapitalisüsti. Seda summat põhjendati järgmiselt:

(106)

Osutatud summas kapitalisüst võimaldaks nõustaja arvamuse kohaselt lahendada äriühingu finantsolukorra.

(107)

Samaaegselt Combusi Arrivale müümise ettevalmistamisega oli Taani valitsus palunud Arrival koostada Combusi äriplaani ja ümberkorraldamiskava. 2001. aasta jaanuaris esitas Taani valitsus selle ümberkorraldamiskava komisjonile. Kava esitati kahes etapis, 8. ja 23. jaanuaril 2001. Esitatud dokumendid moodustasid osa käimasolnud kohtuasjast NN 127/00, mille tulemusel komisjon lõpuks oma algse otsuse tegi.

(108)

Kõnealune ümberkorraldamiskava koosneb järgmistest osadest:

(109)

Turu-uuringus märgitakse, et pärast 1990. aastal alanud turu avamist on Taani bussiturg stabiliseerunud.

(110)

Bussiveoteenuste osutamise hinnad olid aastatel 1990–1997 pidevalt langenud. Selline suundumus on tõenäoliselt tingitud turu avamisest, mis algas 1990ndate alguses. Hindade madalseis saavutati ilmselt 1997. aastal; sellest ajast saadik on hinnad taastunud ning näitavad väikest, ent korrapärast kasvusuundumust.

(111)

1999. aastal domineerisid Taani avalike bussivedude turul neli suurt ettevõtjat. Kokku kuulus kõnealusele neljale ettevõtjale ligikaudu kaks kolmandikku sõlmitud lepingutest (23).

(112)

Taani konkurentsiameti 2000. aasta aruande kohaselt, millele turu-uuringus viidatakse, ei iseloomusta Taani bussiturgu tõenäoliselt teenuste ülepakkumine. Kuna piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused toetavad bussiliine kuni enam kui 50 % ulatuses, pakuvad bussiettevõtjad bussiteenuseid üksnes siis, kui nad pakkumise võidavad. Seega sõlmib ettevõtja bussivedude osutamiseks vajaliku arvu busside ja bussijuhtidega seotud tehingud alles siis, kui on pakkumismenetluse käigus võitnud avaliku teenindamise lepingu.

(113)

Samuti jõuti Taani konkurentsiameti aruandes järeldusele, et turule sisenemise tõkked on väikesed, kuna:

(114)

Sellest tulenevalt järeldas Taani konkurentsiamet, et kõnealune turg on ostjaturg, kusjuures seda järeldust illustreerib hindade areng pärast Taani bussituru avamist.

(115)

Kõikide Combusi tõsiste finantsraskusteni viinud asjaolude üksikasjalikus kirjelduses osutatakse, et äriühingu finantsprobleemid olid tingitud Combusi agressiivsest laienemispoliitikast Taani bussiturul, eeskätt Kopenhaageni piirkonnas. Combus sõlmis lepinguid liiga madalate hindadega, tekitades seeläbi finantsprobleeme. Laienemispoliitika tulemusel osutas Combus suurel hulgal kahjumit tootvaid bussiteenuseid (24).

(116)

8. jaanuaril 2001 esitatud dokumendis mainitakse muu hulgas Arriva võetavaid meetmeid ja tema tehtavaid makseid seoses Combusi ostmisega.

(117)

Kavandatud muudatuste üksikasjaliku kirjeldusega seoses on ümberkorraldamiskavas lühidalt kirjeldatud kuut kulude vähendamise meedet, mida Arriva kavatseb pärast Combusi ostmist võtta. Ümberkorraldamiskavaga nähakse ette ka hooldus- ja kütusekulude kasv, samuti teatavad Combusi ümberkorraldamisega seotud erakorralised kulud.

(118)

Kirjeldatud muudatuste puhul on kulud jaotatud tegevus- ja finantskuludeks ning Combusi ümberkorraldamisega seotud erakorralisteks kuludeks.

(119)

Tabelis 7 on esitatud lühike ülevaade tegevuskulude kasvust ja vähenemisest.

Tabel 7

Ettenähtud tegevuskulude kasv ja vähenemine (Taani krooni aastas)

(120)

Nagu tabelist 7 ilmneb, vähendatakse üldisi tegevuskulusid töötajate haigushüvitiste, busside remondikulude, kindlustuskulude ja halduskulude vähendamise ning tarbetu infrastruktuuri müümise teel.

(121)

Töötajate haigushüvitistega seoses kinnitatakse ümberkorraldamiskavas, et Combusi töötajad on Arriva töötajatest sagedamini haiged. Arriva kavatseb võtta kasutusele oma meetodid haiguspuhkust suurel määral kasutavate töötajatega tegelemiseks. Sellega vähenevad kulud Arriva eelduste kohaselt kuni 3,5 miljonit Taani krooni.

(122)

Busside remondikulude ja kindlustuskulude vähendamisega seoses kavatseb Arriva kehtestada oma meetodid ja kindlustuslepingud, et vähendada Combusi kulusid nendes valdkondades. Seeläbi vähenevad töötajate kindlustamise kulud Arriva eelduste kohaselt kuni 2 miljonit Taani krooni ning sõidukite kindlustamise kulud kuni 7 miljonit Taani krooni.

(123)

Halduskulude puhul eeldab Arriva, et äriühingute peakontorite ühendamise tulemusel hoitakse alates 2002. aastast kulusid kokku summas 39 miljonit Taani krooni.

(124)

Lõpuks kavatseb Arriva müüa neli pärast ühinemist tarbetuks muutuvat depood. Sellega vähenevad kulud Arriva eelduste kohaselt kuni 3 miljonit Taani krooni aastas. Kokku moodustab Arriva ettenähtud kulude kokkuhoid 54,5 miljonit Taani krooni aastas.

(125)

Teisalt näeb Arriva ette hoolduskulude kasvu. Combusi esitatud teabe põhjal moodustasid Combusi hoolduskulud 2000. aastal 70 000 Taani krooni bussi kohta. Arriva prognoosib nende kulude kasvu kuni 120 000 Taani kroonile linnaliinibussi kohta ja 80 000 Taani kroonile piirkondliku bussi kohta, mille tulemusel kasvavad hoolduskulud 28 miljoni Taani krooni võrra. Peale selle näeb Arriva ette kütusekulude kasvu 3 miljoni Taani krooni võrra aastas.

(126)

Finantskulude eeldatava vähenemisega seoses on Arriva lepingujärgselt kohustatud tasuma eraõiguslikele võlausaldajatele kogu Combusi võla jäägi.

(127)

Siinkohal nähakse müügilepinguga ette, et Taani riik ja Combusi eraõiguslikud võlausaldajad kustutavad enne Combusi müümist Arrivale osaliselt äriühingu võla, mille tulemusel jääb äriühingu võlakoormaks 208 miljonit Taani krooni. Seejärel peab Arriva äriühingu ostmisel viivitamata selle võla jäägi tasuma.

(128)

Ümberkorraldamiskavaga nähakse ette, et Arriva asendab võla eraõiguslike laenuandjate ees kontsernisisese laenuga. Kõnealuse kontsernisisese laenu aastased intressimaksed moodustavad 13,5 miljonit Taani krooni.

(129)

Combusi ümberkorraldamisega seotud erakorralised kulud moodustavad ajavahemikul 2001/2002 Arriva hinnangul 35,6 miljonit Taani krooni. Ligikaudu 15 miljonit Taani krooni on seotud üldkulude vähendamiseks vajalike vallandamistega (25). Ülejäänud summa on seotud asjaomaste äriühingute IT-süsteemide integreerimise (5 miljonit Taani krooni), bussijuhtide uute vormirõivaste ostmise (7,2 miljonit Taani krooni), ühinemise ja ümberkorraldamisega seotud õigus- ja majanduskulude (7 miljonit Taani krooni) ning muude pisikuludega (2,5 miljonit Taani krooni).

(130)

Samuti kavatseb Arriva kulude kokkuhoidmiseks lõpetada järgemööda kõik Combusi kahjumlikud lepingud. Peale selle teeb Arriva ettepaneku luua reservid seoses Kopenhaageni ja Ålborgi lepingute lõppemisega, sest asjaomaseid linnaliinibusse ei pruugi muudel liinidel kasutada saada, kuna need on aegunud (Kopenhaageni puhul moodustab reserv 45 miljonit Taani krooni) või liiga spetsiifilised teistes linnades kasutamiseks (Ålborgi puhul moodustab reserv 18 miljonit Taani krooni).

(131)

Ümberkorraldamiskava kohaselt hakkab Combusi majanduslik elujõulisus tänu Arriva võetud meetmetele taastuma alates 2006. aastast. Tabelis 8 on esitatud Combusi käibe ja kasumi/kahjumi prognoosid aastateks 2000–2007.

Tabel 8

Käibe ja kasumi/kahjumi prognoosid aastateks 2000–2007

(132)

Ümberkorraldamine rahastatakse järgmistest vahenditest:

(133)

Taani valitsuse makse üksikasju selgitati eespool erastamisprotsessi kirjelduses. Ülevaatlik tabel maksete kohta on esitatud järgmises jaos.

(134)

Combusi eraõiguslike võlausaldajate makse seisnes võlgade mahakandmises 100 miljoni Taani krooni ulatuses.

(135)

Combusi ja Arriva omafinantseering koosnes järgmistest elementidest:

Arriva:

Combus:

(136)

Algse otsuse tabelis 11 ning menetluse algatamise otsuse põhjenduses 68 ja tabelis 8 esitas komisjon kokkuvõtte ümberkorraldamismeetmetest, mida Taani riik oli Combusi suhtes rakendanud. Arvandmete vahel on ilmseid lahknevusi, mida saab seletada asjaoluga, et algse otsuse tabelis 7 on summad väljendatud 2001. aasta nüüdispuhasväärtuses, samas kui menetluse algatamise otsuse tabelis 8 on summad väljendatud reaalväärtuses.

(137)

Oma tähelepanekutes juhtis Taani valitsus komisjoni tähelepanu asjaolule, et menetluse algatamise otsuse tabelis 8 kaks korda kajastatud summa 100 miljonit Taani krooni on eksitav, kuna Combus sai selle summa vaid ühel korral (26). Taani valitsuse tähelepanekut silmas pidades korrigeeris komisjon tabelit, nagu on näha alljärgnevast tabelist 9.

Tabel 9

Korrigeeritud kokkuvõte Taani riigi rahalisest toetusest Combusile (reaalväärtuses)

(138)

Menetluse algatamise otsuse tabelis 8 esitas komisjon seoses Arrivaga müügilepingu sõlmimisega 2001. aastal antud tagatiste maksimumsumma.

(139)

Allpool tabelis 10 esitab komisjon maksimumsumma kõrval teavitamise eesmärgil ka tegelikud summad, mis 2005. aasta veebruari lõpus tagatiste raames maksti.

Tabel 10

Kokkuvõte nõuetest ja antud tagatiste raames tehtud maksetest

(140)

Kaks eelmist tabelit võib kokku võtta järgmiselt:

Tabel 11

Kokkuvõte riigi toetusest

(141)

Eespool esitatud arvandmed erinevad mõnevõrra nii algse otsuse tabelis 7 kui ka menetluse algatamise otsuses esitatud arvandmetest. Erinevusi saab selgitada asjaoluga, et algses otsuses olid summad konverteeritud 2001. aasta nüüdispuhasväärtusesse ning nii algses otsuses kui ka menetluse algatamise otsuses ei olnud tagatiste rahalise väärtuse arvutamine järjekindel.

(142)

Pärast müügilepingu sõlmimist 2. aprillil 2001 (27) astus Arriva järgmised sammud:

(143)

Menetluse algatamise otsuse põhjenduses 121 avaldab komisjon kahtlust viies küsimuses. Esiteks kaheldi, kas 1999. ja 2001. aasta ümberkorraldamismeetmed moodustasid kaks eraldi meedet või tuleks neid hinnata ühe meetmena. Ülejäänud neli küsimust on seotud erainvestori kriteeriumiga ning ümberkorraldamismeetmete hindamisega 1994. ja/või 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste alusel, juhul kui meetmed on riigiabi.

(144)

Taani valitsuse märkused käsitlevad Combusi avaliku teenindamise lepingute lõpetamise võimalust, erainvestori põhimõtet ja abi kokkusobivust 1999. aasta ümberkorraldamissuunistega.

(145)

Taani valitsus leiab, et vastupidiselt menetluse algatamise otsuses esitatud komisjoni väidetele ei saa määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 14 kohaselt sõlmitud avaliku teenindamise lepinguid enne tähtaega lõpetada.

(146)

Siinkohal rõhutab Taani valitsus, et ilmselgelt on komisjon oma menetluse algatamise otsuses määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 14 lõiget 4 vääralt tõlgendanud. Taani valitsus juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et nagu kõnealuses sättes mainitud, võib veoteenuse artikli 14 lõike 4 kohaselt lõpetada üksnes siis, kui veoteenus ei ole lepingusüsteemi ega avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud. Combusi sõlmitud lepingud olid hõlmatud lepingusüsteemiga, kuna tegemist oli pakkumisvoorude käigus sõlmitud üldlepingutega. Seda kinnitas esimese astme kohus Combusi kohtuotsuse punktis 78 ja järgnevates punktides. Seepärast ei saanud lepinguid artikli 14 lõike 4 alusel lõpetada.

(147)

Kui Combus oleks siiski sõlmitud veolepingud ilma õigusliku aluseta katkestanud või peatanud või püüdnud neid muul viisil lõpetada, oleks äriühing Taani tsiviilõiguse alusel olnud süüdi lepingu rikkumises.

(148)

Taani valitsus leiab, et meetmeid, mida Taani valitsus käesolevas juhtumis võttis, tuleb käsitada turumajandusliku investeerimise põhimõttele vastavate investeeringutena.

(149)

Vastusena menetluse algatamise otsuse põhjendusele 89, kus komisjon väitis, et erainvestor oleks võinud käituda sarnaselt Taani riigiga juhul, kui äriühingu ümberkorraldamine selle müümise eesmärgil oleks olnud vähem kulukas kui äriühingu pankrotti laskmine, möönab Taani valitsus, et kõnealuse juhtumi puhul ei oleks pankrotiga kaasnev otsene kahju ületanud müümisel saadud kahju.

(150)

Olenemata asjaolust, et nimiväärtuses oli äriühingu müümine seega kallim kui tema pankrotti laskmine, eelistas Taani valitsus sellest hoolimata äriühingu müümist. Tegelikult leidis Taani valitsus nõustajate esitatud analüüsi põhjal, et äriühingu pankrotti minek oleks varjatud kaudsete kulude ja edasistele erastamistele avalduva kahjuliku mõju tõttu olnud pikas perspektiivis tõenäoliselt kallim. Nende kaalutluste toonitamiseks esitab Taani valitsus Combusi erastamise otsuse kohta n-ö kontsernipõhise hinnangu ning väidab, et tulevasi erastamisi silmas pidades oli oluline säilitada riigi maine.

(151)

Taani valitsuse seisukoha järgi ei saa liikmesriikide investeeringuid lihtsalt võrrelda tavaliste erainvestorite investeeringutega, kuna harilikult taotlevad viimased investeeringute tasuvust palju lühema aja jooksul. Siinkohal leiab Taani valitsus, et Euroopa Kohus on mitmes kohtuasjas nõustunud, et suurema tõenäosusega käitub riik investorina samamoodi kui valdusettevõtja või eraõiguslik kontsern, kes rakendab äriühingu globaalset või sektoristrateegiat arvestavat pikemaajalist investeerimispoliitikat (28). Eeskätt tsiteerib Taani valitsus kohtuasja C-305/89, Itaalia vs. komisjon (29):

„Erainvestori käitumine, millega tuleb võrrelda majanduspoliitika eesmärke silmas pidava avalik-õigusliku investori sekkumist, ei pea tingimata olema tavalise investori käitumine, kes teeb kapitalipaigutusi nende vähem või rohkem lühiajalist tasuvust silmas pidades, kuid see peab olema vähemalt eraõigusliku valdusettevõtja või globaalset või sektori struktuuripoliitikat järgiva ning investeeritud kapitali pikaajalise tasuvuse väljavaadetest juhinduva eraõigusliku kontserni käitumine.”

(152)

Taani valitsus väidab, et kasutas sama lähenemisviisi Combusi pankrotti laskmise võimaluse hindamisel.

(153)

Taani valitsus jääb riigi maine arvestamise asjus kindlaks menetluse algatamise otsuse põhjendustes 86 ja 87 esitatud seisukohale ning sellega seoses esitatud viidetele kohtuasjale C-303/88, Itaalia vs. komisjon.

(154)

Taani valitsus meenutab, et komisjon on varem märkinud (näiteks esimese astme kohtus menetlusse astumisel, mida on tsiteeritud Combusi kohtuotsuse punkti 106 viimases alapunktis), et „avaliku sektori osaluse vähenemine aitab tavaliselt edendada vabakaubandust”.

(155)

Taani valitsuse jaoks on riigi kui äriühingu omaniku kuvandi ja avalik-õiguslike äriühingute erastamise vaheline seos seega selge: üksnes juhul, kui riigil lubatakse kaitsta oma mainet äriühingu omaniku ning tõsise ja vastutustundliku investorina, on võimalik tagada edaspidine erastamine, mis toob kaasa tihedama konkurentsi ja turuolukorra paranemise kõikjal ELis asjaomasel turul tegutsevate ettevõtjate jaoks.

(156)

Taani valitsuse sõnul põhinesid Combusi ümberkorraldamise ja erastamisega seotud abimeetmed suurel määral riigi kui tööandja, investori ja äriühingu omaniku maine arvessevõtmisel. Kui riik oleks lubanud Combusil pankrotti minna, oleks see tõenäoliselt kahjulikult mõjutanud riigi omanduses olevatele äriühingutele nii Taani kui ka välismaistes finantsasutustes pakutavaid intressimäärasid ja üldisi laenutingimusi.

(157)

Siinkohal selgitab Taani valitsus, et viimaste aastate jooksul on Taani erastanud mitu riigi omanduses olevat äriühingut ja kavatseb erastamist jätkata. Üks äriühinguid, kes pärast Combusi erastamist erastamise eesmärgil aktsiaseltsiks muudeti, on Post Danmark A/S (30). Taani riik sõlmis hiljuti tingimustega seotud kokkuleppe 25 % äriühingu aktsiate müümiseks. CVC kontserni kuuluvale Post Investile müüdud 22 % aktsiate (ülejäänud 3 % pakutakse töötajatele) müügihind on 1,27 miljardit Taani krooni.

(158)

Enne äriühingu muutmist aktsiaseltsiks ja selle osalist erastamist sõlmiti 2001. aastal lepped riigiteenistujatega. Tol ajal oli Post Danmarkil kokku umbes 30 000 töötajat, kellest ligikaudu 11 800 olid riigiteenistujad. Riigiteenistujatele pakuti töösuhet kollektiivlepingu alusel, säilitades neile samas õiguse riigiteenistuja pensionile. Sellega nõustus suur enamus – 96 %. See tähendab, et üle 10 500 riigiteenistuja valis töötamise kollektiivlepingu alusel sellise mudeli järgi, mille kohaselt Post Danmark maksis neile ühekordselt 50 000 Taani krooni suuruse summa. Samas nõustusid nad sellega, et neile määratavaid ülesandeid võib tõlgendada varasemast laiemalt. Ülejäänud ligikaudu 650 riigiteenistujat soovis kollektiivlepingu alusel töösuhet sellise mudeli järgi, mille kohaselt pakuti neile täiel määral samu tingimusi kui riigiteenistuja staatuses. Selle mudeliga mingeid ühekordseid makseid ei kaasnenud. Väike osa riigiteenistujatest, ligikaudu 480 inimest, soovis säilitada oma teenistussuhte riigiga. Post Danmark A/Si asutamisel suunas riik nad seega tööle aktsiaseltsi.

(159)

Seoses Post Danmark A/Si loomisega eraldati ligikaudu 1,7 miljardi Taani krooni (pärast maksude mahaarvamist 1,190 miljardi Taani krooni) suurune algbilanss kindlustusmatemaatiliselt arvutatud ühekordseks makseks riigile, et muu hulgas vähendada tulevasi iga-aastasi pensionimakseid 20 portsendilt palgast 12 protsendile palgast nende endiste ja järelejäänud riigiteenistujate puhul, kelle eest äriühing pidi veel pensionimakseid tasuma. See summa maksti 2002. aastal. Seeläbi saavutati endiste riigiteenistujate ning kollektiivlepingu alusel töötavate isikute võrdne kohtlemine pensionide maksmisel.

(160)

Taani valitsuse arvamuse kohaselt oleks tema positsioon Post Danmarki riigiteenistujatega peetud läbirääkimistel olnud äärmiselt keeruline ja läbirääkimiste tulemused palju kulukamad, kui Taani valitsus oleks lasknud Combusil pankrotti minna ning tekitanud seega massiliselt töötuid nende riigiteenistujate hulgas, kes olid enne Combusi erastamist loobunud oma riigiteenistuja staatusest.

(161)

Siinkohal rõhutab Taani valitsus, et töötamine riigiteenistujana tähendab seda, et üksikule riigiteenistujale on põhimõtteliselt tagatud töökoht kuni pensionieani ja sellele järgnev eluaegne pension. Kollektiivlepingu alusel töötamisele üle minnes nendest õigustest loobutakse. Kui riigiäriühingud erasektori kontrolli alla antakse, võivad riigiteenistujad üleviimist põhjendamatuks pidada ja taotleda seepärast töölt vabastamist. Sellega kaasnevad erakordselt suured hüvitised üksikutele riigiteenistujatele.

(162)

Seetõttu on Taanile rahalisest seisukohast äärmiselt oluline, et enne riigi omanduses olevate äriühingute erastamist jõutaks kõikide riigiteenistujatega mõistliku hüvitise eest kokkuleppele kollektiivlepingu alusel töötamisele ülemineku suhtes.

(163)

Taani valitsus leiab, et riigiteenistujate nõutava hüvitise summa sõltub suurel määral sellest, kas neil on pärast kollektiivlepingu alusel töötamisele üleminekut põhjendatud kindlustunne oma töökoha säilimise suhtes. Kui riik jätaks endised riigiteenistujad hätta, lastes äriühingul peatselt pärast riigiteenistujatega kollektiivlepingu alusel töötamisele ülemineku lepingute sõlmimist pankrotti minna, nõuaksid sarnases olukorras riigiteenistujad edaspidi oma staatusest loobumise eest tõenäoliselt oluliselt suuremaid hüvitisi.

(164)

Siinkohal toob Taani valitsus näiteks ka teatavate Banedanmarki osakondade müügi (31). Banedanmarki nõustamisosakond müüdi 1. juulil 2001 äriühingule WS Atkins International Limited (32). Müügihind oli sularahas 70 miljonit Taani krooni. Lisaks müügihinnale tehti riigile ligikaudu 35 miljoni Taani krooni suurune lisamakse.

(165)

Banedanmarki nõustamisosakonnas oli 326 töötajat, kellest 66 olid riigiteenistujad. Nõustamisosakonna üleminekul jäid viimased põhimõtteliselt Banedanmarki riigiteenistujateks, kuna riigiteenistuja staatuse alusel ei olnud neil kohustust minna üle uue tööandja alluvusse. Siiski oli võimalus suunata üksikud riigiteenistujad vabatahtlikult ostja teenistusse.

(166)

Nendele riigiteenistujatele, kes soovisid minna üle ostjaga sõlmitavale kollektiivlepingule, pakkus Banedanmark töölepingu lõpetamisel 15 kuu palka. Leppe pakkumine kehtis kuni aasta pärast ülemineku kuupäeva. Kui kõik riigiteenistujad oleksid läinud üle kollektiivlepingu alusel töötamisele, oleksid riigiteenistujatega lepete sõlmimise kulud (mis oleks tulnud tasuda müügitulust) moodustanud 23 miljonit Taani krooni.

(167)

Praegu soovib Taani Banedanmarkis müüa terve tsiviilehituse osakonna (33). 2004. aastal oli tsiviilehituse osakonna käive ligikaudu 1,3 miljonit Taani krooni ning aasta lõpu seisuga töötas seal 1 470 töötajat, kellest 740 olid riigiteenistujad. Tsiviilehituse osakonna müümise korral ei ole riigiteenistujad kohustatud ostjaga töösuhet sõlmima ning sellele küsimusele tuleb leida lahendus nagu kõikide teiste erastamiste puhulgi.

(168)

Samuti kaalutakse Taani raudteeäriühingu DSB erastamist. DSB on sõltumatu avalik-õiguslik äriühing, kes pakub läbirääkimiste käigus Taani riigiga sõlmitud veolepingu põhjal avaliku teenusena reisijatevedu. Äriühingu 8 500 töötajast on ligikaudu pooled riigiteenistujad. DSB erastamisel peaks kõik need riigiteenistujad üle minema kollektiivlepingu tingimustel töötamisele.

(169)

Taani leiab, et kui riik oleks lubanud Combusil pärast riigiteenistujatele kollektiivlepingutele ülemineku hüvitamist pankrotti minna, oleks olnud võimatu veenda riigiteenistujaid tulevaste erastamiste korral riigiteenistuse asemel kollektiivlepingutele üle minema.

(170)

Seega ei oleks riik saanud riigiteenistujatega riigi omanduses olevaid äriühinguid erastada või igal juhul oleks võimalused selleks olnud oluliselt kehvemad. Taani leiab, et parimal juhul oleks Combusi pankrott kahjustanud riigi usaldusväärsust ning selle tagajärjel oleksid riigiteenistujad nõudnud kollektiivlepingu alusel töötamisele üleminekul ja oma riigiteenistuja õigustest loobumisel paremaid tingimusi märkimisväärselt suuremate hüvitiste kujul. Post Danmarki näitel oleks ainuüksi selle äriühingu riigiteenistujate hüvitise kahekordistamine tähendanud Taani riigile veel 500 miljoni Taani krooni väljamaksmist.

(171)

Taani valitsus rõhutab siinkohal ka tõika, et oli juba lasknud pankrotti vastselt aktsiaseltsiks muudetud äriühingu Statens Konfektion, mis muudeti aktsiaseltsiks 1992. aastal. Enne aktsiaseltsiks muutmist pakuti kõikidele riigiteenistujatele kollektiivlepingu alusel töötamisele üleminekut vastutasuks rahalise hüvitise eest. Kui relvajõud, kes olid äriühingu suurim klient, otsustasid seejärel korraldada oma tarnelepingute sõlmimiseks pakkumismenetlusi, kadus äriühingu tegevusbaas. Seepärast läks äriühing 1992. aastal pankrotti, mis tekitas teravat kriitikat Taani valitsuse aadressil, sealhulgas nüüd kollektiivlepingu alusel töötavatelt inimestelt.

(172)

Taani valitsus leiab, et Statens Konfektioni kogemust silmas pidades ei olnud tal Combusi müümisel valikut, kuna järjekordne pankrott oleks mõjunud hävitavalt tulevaste erastamiste ettevalmistamise käigus riigiteenistujatega peetavatele läbirääkimistele.

(173)

Peale selle selgitab Taani valitsus, et kui riigiteenistujaid ei saa erastamise käigus kollektiivlepingu alusel töötamisele üle viia, on sageli ainus võimalus riigiteenistujate vallandamine, kuna neile ei ole nende töövaldkonnas võimalik pakkuda muud tööd, mida nad oleksid kohustatud vastu võtma. Seoses Post Danmarki aktsiate müügiga hinnati riigiteenistuja vallandamise kuluks 2 miljonit Taani krooni. Selline kulu iga riigiteenistuja kohta mõjuks tulevaste erastamiste käigus laastavalt riigi erastamisplaanidele ning selleks kulutatavad summad vähendaksid suurel määral erastamisest saadavat rahalist kasu. On selge, et selline kulu oleks riigile palju suurem finantskohustus kui Combusi tehtud kapitalisüstid.

(174)

Lisaks riigiteenistujate staatuse muutmise küsimusele äriühingute erastamiseks ettevalmistamisel leiab Taani, et Combusi pankrott oleks kahjustanud riigi mainet vastutustundliku investorina ning mõjutanud kahjulikult kogu riigi finantstegevust ja tulevasi investeerimisvõimalusi. Eeskätt leiab Taani valitsus, et pankrott oleks avaldanud kahjulikku mõju teistele riigi omanduses olevatele äriühingutele pakutavatele intressimääradele ja üldistele laenutingimustele.

(175)

Kokkuvõttes on Taani valitsus seisukohal, et riik, pidades eelkõige silmas seoses riigiteenistujatega ilmnenud konkreetset probleemi, ei oleks käitunud vastutustundliku ja usaldusväärse investorina, kui ta oleks lasknud Combusil pankrotti minna.

(176)

Menetluse algatamise otsuse põhjendusega 88 seoses, kus komisjon mainib, et Euroopa Kohus nõustub riigi maine arvestamisega kapitalisüsti põhjendusena vaid siis, kui äriühingul on väljavaated teenida piisavat kasumit, et sarnases olukorras erainvestor nõustuks võtma kapitalisüsti tegemise ajal esinenud riske, täheldab Taani, et Combusi ostmisega võttis Arriva tegelikult äriühinguga seotud riskid enda kanda.

(177)

Taani valitsus leiab, et vaidlustatud meetmed vastavad kõikidele 1999. aasta ümberkorraldamissuunistes kehtestatud tingimustele. Nende punktide kohta, mille puhul komisjon oli oma ametliku menetluse algatamise otsuses kahtlusi avaldanud, esitab Taani valitsus järgmised tähelepanekud.

(178)

Seoses küsimusega, kas 1999. aasta ja 2001. aasta abimeetmed moodustasid ühe meetme või kaks eraldi meedet, kinnitab Taani valitsus, et kõnealused meetmed olid nii ajalise järjestuse kui ka eesmärgi poolest nii tihedalt seotud, et neid tuleks käsitada ühe abimeetmena. Seepärast tuleks selle abimeetme suhtes kohaldada 1999. aasta ümberkorraldamissuuniseid. Taani põhjendab oma seisukohta mitme argumendiga.

(179)

Taani valitsus märgib sellega seoses, et algse otsuse punktis 3.4.6 väitis komisjon ühekordse abi küsimuse kohta järgmist:

„Combusi puhul viitavad nii Taani valitsuse tehtud kapitalisüstide ajaline järjestus ja eesmärk kui ka Combusi olukord sellele, et neid kahte meedet tuleks käsitada kestva ümberkorraldamisprotsessi osana. Eelkõige oli 1999. aastal tehtud esimese kapitalisüsti eesmärk vähendada äriühingu eelmiste aastate suurest kahjumist tulenevaid võlgu. Samuti tehti jõupingutusi bussijuhtide lepingute muutmiseks. Selge eesmärk oli äriühingu erastamine, mis moodustab ümberkorraldamisstrateegia viimase osa.”

(180)

Komisjon jäi sellele seisukohale ka esimese astme kohtule esitatud repliigi punktides 50 ja 54. Sellega seoses rõhutab Taani valitsus, et komisjoni hinnangut, mille kohaselt meetmed on ühekordsed, Combusi kohtuotsuses ilmselt ei kritiseeritud (34).

(181)

Taani valitsus meenutab, et kohtuasjas T-11/95, BP Chemicals, (35) leidis esimese astme kohus, et ühe makse teisest eraldamise põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta kapitalisüstide ajalist järjestust ja nende eesmärki ning äriühingu olukorda kuupäevadel, kui langetati otsused üksikute kapitalisüstide tegemiseks.

(182)

Kahel meetmel oli sama eesmärk. Poliitiline kokkulepe Combusi ümberkorraldamiseks ja äriühingu aktsiate müügiks sõlmiti 26. novembril 1998, kui toonane valitsus saavutas opositsiooniga kokkuleppe 1999. aasta eelarve suhtes. Nagu rahanduskomisjoni 27. mai 1999. aasta eelnõus selgelt öeldud, oli 1999. aasta kapitalisüsti eesmärk Combusi ümberkorraldamine enne aktsiate müüki, st äriühingu täielikku erastamist.

(183)

Äriühing vajas erastamiseks ümberkorraldamist seepärast, et tema majanduslik olukord oli oluliselt halvenenud. Seetõttu määrati kindlaks, et 31. detsembri 1999. aasta seisuga moodustas Combusi omakapital ligikaudu 47 miljonit Taani krooni, mida tuleks võrrelda äriühingu laenuandjate nõutava omakapitaliga, mis on vähemalt 125 miljonit Taani krooni.

(184)

Poliitilist kokkulepet erastamise kohta oli seepärast võimalik saavutada üksnes siis, kui Taani valitsus tagas kuni ostja leidmiseni Combusile tegevuse jätkamiseks piisava kapitalibaasi.

(185)

2001. aasta abil oli täpselt sama eesmärk kui 1999. aasta kapitalisüstil. 2000. aastal leiti potentsiaalne ostja ning viimasena mitmest Combusi kõikide aktsiate müüki võimaldavast majanduslikust sammust kavatseti kustutada 1999. aastast pärinev allutatud laen ja anda tagatisi. 2001. aasta meede oli seega viimane etapp äriühingu müügikõlblikuks muutmisel.

(186)

Seepärast oli kahe meetme eesmärk täpselt sama: muuta Combus müügikõlblikumaks, et äriühing erastada. Seega oli 1999. aasta ja 2001. aasta meetmete vahel otsene ja ilmne õiguslik, rahaline ja loogiline seos.

(187)

Kaks meedet on ajaliselt tihedalt seotud. Combusi erastamise poliitilise kokkuleppe tulemusel võeti vastu rahanduskomisjoni 27. mai 1999. aasta eelnõu. Taani valitsus tegi selle kohaselt äriühingusse kokku 300 miljoni Taani krooni suuruse rahasüsti, millest 100 miljonit Taani krooni moodustas allutatud laenukapital. Allutatud laenukapital anti äriühingule 30. mai 1999. aasta laenulepinguga.

(188)

Rahanduskomisjoni 13. detsembri 2000. aasta eelnõuga anti transpordiministeeriumile luba müüa täielikult Taani riigile kuuluva aktsiaseltsi Combus kõik aktsiad.

(189)

Samuti lubati transpordiministril anda ostjatele seoses müügilepingu sõlmimisega mitu tagatist. Eelnõus osutatud tagatised moodustasid osa 15. jaanuari 2001. aasta müügilepingu alusest. Taani parlamendi rahanduskomisjoni teavitati nendest tagatistest 25. juuni 2002. aasta eelnõuga nr 190.

(190)

Esimese kapitalisüsti tegemise otsuse kuupäevast kulus Combusi müümiseni veidi enam kui 18 kuud. Võttes arvesse äriühingu suurust ja tema olulisust Taani riigile ning keerulisi menetlusi huvitatud ostjatelt pakkumiste saamiseks jne, olid kaks kapitalisüsti Taani valitsuse arvamuse kohaselt ajaliselt nii tihedalt seotud, et siin ei saa olla mingit kahtlust, et tegemist on ainult ühe rahalise meetmega.

(191)

Taani valitsuse arvamuse kohaselt on oluline asjaolu, et 2001. aasta meetme rakendamise otsuse kuupäev sõltus üksnes sellest, millal Taani valitsusel oli piisav alus müügiga seotud vajaliku kapitalisüsti, tagatiste ja muu hindamiseks. Seepärast sõltus 2001. aasta meetme kuupäev täielikult müügiprotsessi kestusest ja tulemusest.

(192)

Sellega seoses meenutab Taani valitsus samuti BP Chemicalsi kohtuasja üksikasju: esimene kapitalisüst tehti 1. oktoobril 1992, teise kapitalisüsti kiitis nõukogu heaks 2. detsembril 1993 ning kolmanda kapitalisüsti 29. juunil 1994.

(193)

Kohtuotsuse punktis 178 osutas kohus sellele, et otsused kolme kapitalisüsti kohta tehti suhteliselt lühikese aja jooksul alates 1992. aasta oktoobrist kuni 1994. aasta juulini. Teise ja kolmanda kapitalisüsti ajalise seose kohta märkis kohus, et need olid teineteisele ajaliselt väga lähedal.

(194)

Siinkohal rõhutab Taani valitsus, et 2001. aasta kapitalisüsti ei oleks saanud varem teha, sest müügiga seotud kapitaliseerimise vajaduse ulatust ei olnud võimalik kindlaks määrata enne, kui läbirääkimised ostjaga olid lõppenud.

(195)

Combusi olukord kapitalisüstide tegemise kuupäevadel. Taani kinnitab komisjoni menetluse algatamise otsuse põhjenduses 75 esitatud kirjeldust, mille kohaselt Combus oli 1999. ja 2001. aastal tõsistes finantsraskustes, mis oli tingitud peamiselt äriühingu eelmistel aastatel sõlmitud kahjumlikest bussiveolepingutest. Komisjon järeldab, et Combusi finantsolukord püsis nendel kuupäevadel seega muutumatuna.

(196)

Peale selle selgitab Taani valitsus, et aastatel 1998–2000 oli Combusil märkimisväärne arvestuslik puudujääk, mis oli peaaegu täielikult tingitud Kopenhaageni piirkonna kahjumlikest lepingutest. Samuti eraldati aastatel 1998 ja 1999 raamatupidamisarvestuses märkimisväärsed summad, vastavalt 65 000 000 ja 53 637 000 Taani krooni, et katta tulevast kahju kahjumlikelt lepingutelt. Kahjumlike lepingute jaoks eraldiste tegemise nõue tulenes asjaolust, et äriühing oli bussiveoteenuste osutamise lepingutega seotud kuni nende lõppemiseni.

(197)

Taani valitsus leiab, et kohtu väide BP Chemicalsi kohtuasjas, mille kohaselt tuleb otsustades, kas tegemist on ühe ja sama meetmega, arvesse võtta „olukorda kuupäevadel, kui langetati otsused üksikute kapitalisüstide tegemiseks”, peab olema tingitud vajadusest uurida, kas üksikute kapitalisüstide vahele jääva ajavahemiku jooksul on äriühingu rahalises olukorras toimunud muutusi, mis näitaksid, et olenemata oma ajalisest ja suhtelisest seotusest on meetmed tegelikult tingitud eri vajadustest. Taani valitsuse seisukohast see käesoleva juhtumi puhul nii ei ole ja seda järgmises punktis kirjeldatud põhjustel.

(198)

Nii 1999. aasta kui ka 2001. aasta kapitalisüstide eesmärk oli rahuldada kapitalivajadus, mis oli tekkinud seetõttu, et äriühing oli sõlminud enne 1999. aastat kahjumlikke lepinguid. Nende tegemine kahes etapis oli tingitud üksnes asjaolust, et tegelik vajadus kapitali järele ilmnes alles ostja Arrivaga peetud läbirääkimiste lõppedes, kuigi objektiivselt vaadelduna oli see vajadus olemas juba esimese kapitalisüsti tegemise ajal 1999. aastal.

(199)

Järeldus. Seepärast on Taani valitsus seisukohal, et täidetud on kõik kriteeriumid, mida peeti BP Chemicalsi kohtuotsuses oluliseks hindamisel, kas mitu ajaliselt eraldiseisvat kapitalisüsti moodustavad ühe ja sama finantsmeetme. Seepärast vastavad 1999. aasta ja 2001. aasta kapitalisüstid koos ümberkorraldamissuunistes kehtestatud ühekordse abi nõudele.

(200)

Valitsuse arvamuse kohaselt oli Combus pärast 1999. aasta ja 2001. aasta kapitalisüste majanduslikult elujõuline. Asjaolu, et enne 2006. aastat ei olnud võimalik kasumit saavutada, oli tingitud üksnes kahjumlikest lepingutest, mille Combus oli litsentside andmise voorudes sõlminud.

(201)

Taani valitsuse arvamuse kohaselt tõestab Combusi kõikide aktsiate müük Arrivale, et Combus oli pärast ümberkorraldamisabi saamist täielikult elujõuline. Selline erainvestor nagu Arriva ei oleks võtnud Combusi ostmisel märkimisväärset finantsriski, kui ta ei oleks pärast põhjalikku kontrollimenetlust leidnud, et tavapärastes turumajanduslikes tingimustes on Combus rahuldava tulevase tulu saavutamise potentsiaaliga elujõuline äriühing.

(202)

Valitsus märgib, et menetluse algatamise otsuse põhjendustes 107 ja 108 tõstatas komisjon küsimuse esiteks lepingute lõpetamise ning teiseks kogunenud puudujäägi ja makstud abi erinevuse kohta.

(203)

Taani valitsuse märkusi avaliku teenindamise lepingute lõpetamise võimaluse kohta on eespool juba lühidalt kirjeldatud.

(204)

Ajavahemiku 2000–2005 kogunenud 360 miljoni Taani krooni suuruse puudujäägi ja 2001. aastal makstud kokku 291 miljoni Taani krooni suuruse abi erinevuse kohta täheldab valitsus, et komisjoni väide peab tulenema arusaamatusest.

(205)

Ajavahemiku 2000–2005 kogunenud puudujäägi summa on õige, kuid Combusile 2001. aastal antud vahendid ületavad seda kogunenud puudujääki. Valitsuse antud vahendid moodustasid 291 miljonit Taani krooni; vt märkused selle kohta, et antud abi summa arvutamisel tuleb ilmselgelt arvestada tagatiste alusel tegelikult makstud summat.

(206)

Veelgi olulisem kaalutlus on aga see, et valitsuse makstud summale tuleks lisada 100 miljonit Taani krooni, mille ulatuses laenuandjad võlgu kustutasid. Seega ületas 2001. aastal antud kapital ajavahemikuks 2000–2005 prognoositud kogunenud puudujääki.

(207)

Esiteks leiab Taani valitsus, et 1999. aasta ümberkorraldamissuuniseid tuleb tõlgendada nii, et selliste meetmete rakendamine, mille eesmärk on võimalikult palju leevendada konkurentsi moonutavat mõju konkurentidele, on vabatahtlik ning seda tuleb nõuda üksnes siis, kui sellised meetmed on vajalikud. Seda rõhutatakse suuniste punktis 35 ja terve punkti 39 alapunktis ii. Peale selle toonitab Taani valitsus, et komisjon ei taotlenud ega nõudnud oma algset otsust vastu võttes Arrivalt temapoolseid kontsessioone ega selliste meetmete rakendamist, mis võiksid müügiga kaasneda võivaid konkurentsimoonutusi leevendada.

(208)

Teiseks rõhutab Taani valitsus, et bussiveosektoris puudub struktuuriline ülepakkumine. Peale selle tuletab valitsus meelde, et Taani konkurentsiasutuste väitel toimib turul eriti aktiivne ja tõhus konkurents ning tänu Euroopa pakkumiseeskirjadega tagatud madalatele turulepääsemise tõketele on turule väga lihtne siseneda. Vastavalt sellele leiab Taani valitsus, et abi võimaliku kahjuliku mõju leevendamiseks polnud vajadust, kuna sellise kahjuliku mõju kohta ei ole mingeid tõendeid.

(209)

Kolmandaks rõhutab Taani valitsus, et Combusi tehtud kapitalisüstid vastasid äriühingu negatiivsele turuhinnale, mis määrati kindlaks täielikult avatud pakkumisvooru käigus, kus kõik huvitatud ostjad said pakkumisi esitada, ning seega ei tekitanud abimeede turul konkurentsimoonutusi.

(210)

Neljandaks leiab Taani valitsus, et järgnev paljude varade ja kohustuste müük Connexile oli meede, mis suudab leevendada võimalikku kahjulikku mõju turutingimustele. Müües vähemalt 50 % Combusi varadest Connexile, korvas Arriva kahtlemata kõik võimalikud konkurentsieelised, mille äriühing Combusi ostmisel sai. Connexiga tehtud müügitehingu kaudu piiras Arriva oluliselt ka oma turuosa Kopenhaageni piirkonnas.

(211)

Lõpuks väidab Taani valitsus, et kahjumlikud lepingud lõpevad hiljemalt 2006. aastal ning edaspidi korraldatakse nende puhul kõikidele turuosalistele avatud avalikke pakkumisi. Isegi kui esineks kahjulik mõju konkurentsile – mis Taani valitsuse arvamuse kohaselt oleks igal juhul minimaalne –, oleks selle kestus piiratud.

(212)

Taani valitsus leiab, et abimeetmed piirdusid absoluutse miinimumiga ning vastavad seega 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste asjaomaste tingimustega.

(213)

1999. aasta kapitalisüsti summat soovitas õigusbüroo Kromann & Münter pärast KPMG teostatud uuringut seoses Combusi ümberkorraldamisega ning selle hinnanguga nõustus Taani valitsuse finantsnõustaja Alfred Berg.

(214)

2001. aasta kapitalisüsti kohta selgitab Taani valitsus, et summad otsustati nii äriühingu finantsseisundi kui ka Taani valitsuse läbirääkimiste põhjal Arriva ja teiste potentsiaalsete ostjatega. Kuna vajaliku kapitalisüsti summa määrati kindlaks pärast läbirääkimisi huvitatud ostjatega – kes olid end avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva müügiprotsessi osalisteks registreerinud –, olid abimeetmed kooskõlas äriühingu turuhinnaga ja piirdusid seega iseenesestmõistetavalt rangelt hädavajalikuga.

(215)

Menetluse algatamise otsuse põhjenduses 119 väitis komisjon, et abisaaja peab tegema ümberkorraldamiskava jaoks makse. Komisjon väitis, et selliseks makseks loetakse seda, et Arriva võttis üle osa Combusi võlgadest. Sellega seoses palus komisjon teavet Combusi ja/või Arriva muude maksete kohta.

(216)

Taani valitsus leiab, et ümberkorraldamiskavas ette nähtud kokkuhoid ja ratsionaliseerimine kujutab endast ümberkorraldamissuuniste punkti 40 kohaselt abisaaja makset. Muud maksed on Taani valitsuse seisukohast 100 miljoni Taani krooni suurune müügihind, müügitulu 50 % Combusi müügist Connexile (113,9 miljonit Taani krooni) ja Arriva otsene makse ümberkorraldamiskuludesse (33,6 miljonit Taani krooni).

(217)

Danske Busvognmænd leiab, et Combusi elujõulisuse ja kasumlikkuse saavutamise väljavaateid ei ole tõendatud. Viidates Combusi kohtuotsuse punktile 19, leiab Danske Busvognmænd vastupidiselt, et ilmselgelt ei oleks erainvestor käitunud samamoodi nagu käitus Taani valitsus abi andes.

(218)

Komisjoni esitatud asjaolude kõrval viitab Danske Busvognmænd kolmele aruandele, mis pärast Combusi kohtuotsust Taanis avaldati (36). Danske Busvognmændi sõnul kinnitavad need kolm aruannet, et erainvestor ei oleks sarnases olukorras käitunud samamoodi kui Taani valitsus.

(219)

Danske Busvognmænd tuletab meelde, et Taani valitsus tugines 1999. aasta maikuus Combusile 300 miljoni Taani krooni ulatuses majandusabi andes turumajandusliku investeerimise põhimõttele (vt hagiavaldus lk 22, märkus 36). Tollane transpordiminister oli teinud järgmise avalduse:

„Kokkuvõtteks leian ma, et transpordiministeeriumi kapitalisüstide puhul äriühingusse Combus A/S ei ole tegemist riigiabiga ning et seetõttu ei pea komisjonile sellest teatama, kuna ministeerium lasi koostada hinnangu, millest ilmnes, et kõnealused kapitalisüstid olid vajalikud ja piisavad selleks, et äriühingu saaks kasumliku tegutsemise eesmärgil ümber korraldada, ning et võis eeldada, et investeeritud lisakapital tasub end ära kasumi või intresside ning tagasimakse kujul. Seepärast on kõnealune investeering minu hinnangul kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega.”

(220)

Danske Busvognmænd tuletab meelde, et seejärel arutas kõnealust küsimust Taani riigikontroll (vt lisa A, 22), ning osutab järeldustele (V peatüki lk 37 ja 39 ning eelkõige lk 41 ja 43), milles Taani riigikontroll selgitas eeskätt järgmist:

„Riigikontrolli uurimisest ilmnes, et äriühingule Combus antud kapitalisüstide toimiku ettevalmistamisel pidi transpordiministeerium olema kursis sellega, et kõnealune äriühing on halvasti juhitud ning et majandusotsuste vastuvõtmiseks puuduvad kindlad alused, eelkõige seoses kontrolliga bussiveolepingute kasumlikkuse ja üldkulude muutumise üle.”

(221)

Danske Busvognmænd leiab, et investeeringute tasuvuse suhtes valitses selline ebakindlus, et turumajandusliku investeerimise põhimõtet ei ole võimalik kohaldada. Tema arvates tehti 300 miljoni Taani krooni suurune kapitalisüst 1999. aasta mais äriühingu peatse pankroti vältimiseks (vt repliigi punkt 38 ja selles sisalduvad tsitaadid).

(222)

Danske Busvognmænd leiab, et järgnevalt ei arenenud asjad nii, nagu transpordiminister seda ametlikult väidab. Alates 2001. aasta kevadest tuli süstida uut kapitali ja kustutada võlgu kokku 240 miljoni Taani krooni ulatuses. Samuti pidid eraõiguslikud võlausaldajad leidma lahenduse seoses oma nõuetega 100 miljoni Taani krooni suuruses summas.

(223)

Danske Busvognmænd järeldab, et ükski turumajanduslik investor ei oleks toiminud riigiga sarnasel viisil, kuna kapitalilt ei saanud oodata mingit tulu. Tavapärastes turutingimustes tegutsev erainvestor oleks Danske Busvognmændi arvates üritanud kahjumlikud lepingud lõpetada ning lasknud need sõlmida teistel äriühingutel, et tagada sel viisil Combuse kasumlikkus.

(224)

Selle väite kinnituseks tuletab Danske Busvognmænd meelde, et kohtuasja T-157/01 punktis 94 leiab esimese astme kohus, „et Taani bussiveoturg on võimeline kiiresti kohanduma transpordiasutuste nõudmistega ning et ühe pakkuja likvideerimise korral võib kuni uue pakkumismenetluse väljakuulutamiseni hõlpsalt kasutada teiste äriühingute teenuseid. Seetõttu oleksid teised ettevõtjad võinud Combuse likvideerimise korral tema veolepingud üle võtta”.

(225)

Danske Busvognmændi jaoks on seega selge, et erainvestor oleks analüüsinud põhjalikumalt võimalust kehtivad lepingud loovutada või äriühing pankrotti lasta. Sellist hindamist ei toimunud. On selge, et paljud teised bussiveoturul tegutsevad ettevõtjad oleksid olnud huvitatud bussiliinide ülevõtmisest. Eelkõige pealinna piirkonnas oli Combusil raskusi, kuna tema pakkumine oli eriti madal ning ta oli sunnitud ehitama rajatisi, mida tal ei olnud (garaažid jms). Arvatavasti oleks Arriva olnud huvitatud nende lepingute ülevõtmisest, mille saamist Combus takistanud oli, kuna Arrival olid vajalikud rajatised (garaažid, infrastruktuur jms) olemas ning seetõttu oleks ta saanud pakkuda veoteenust parema hinnaga.

(226)

Danske Busvognmænd leiab, et Euroopa Kohtu teatavad avaldused osutavad sellele, et turumajandusliku investeerimise põhimõttega võib olla kooskõlas äriühingule abi andmine selle müümise ajal, kuna asjaomase äriühingu pankrotti laskmine osutunuks kulukamaks. Selleks et kõnealuse meetme saaks turumajandusliku investeerimise põhimõtte kohaselt põhjendatuks lugeda, peavad olemas olema tõendid usaldusväärsete majandusandmete kujul, millest nähtuks, et asjaomane meede annab riigiasutuste jaoks likvideerimise või pankrotiga võrreldes parema tulemuse. Danske Busvognmændi hinnangul ei ole Taani ametiasutused esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et Combusi tegevuses hoidmise ja müümise asemel oleks riigi jaoks olnud kulukam Combus likvideerida või see pankrotti lasta. Danske Busvognmænd leiab vastupidi, et Combusi likvideerimine või selle pankrotti laskmine oleks olnud riigi jaoks kasulikum. Lepingute üleandmine teistele veoettevõtjatele oleks võimaldanud vältida järgnenud suuri tegevuskahjumeid ja suuri nõudeid ning teisele poolele oleks saanud materjali ja rajatised müüa realistlike hindade juures.

(227)

Danske Busvognmænd leiab, et 1999. aasta ümberkorraldamissuunistes kehtestatud tingimused ei ole täidetud.

(228)

Danske Busvognmænd leiab, et abimeetmed moodustavad kaks eraldi meedet. Tema sõnul ei ole ei Taani valitsus ega Arriva tõendanud, et abimeetmed moodustavad ühe abimeetme kaks osa. Pigem viitab käesolev juhtum selgelt asjaolule, et Combus oli halvasti juhitud äriühing, millest Taani valitsus täiesti teadlik oli, ning et 1999. aastal anti Combusile abi ilma korraliku hindamise ja järelkontrollita, millest oli tingitud ka vajadus rahalise lisatoetuse järele 2001. aastal.

(229)

Danske Busvognmænd leiab, et Taani valitsus ei esitanud enne esimest kapitalisüsti 1999. aastal mingit ümberkorraldamiskava. Tema arvamuse kohaselt ei ole võimalik esitada ümberkorraldamiskava tagantjärele (37). Danske Busvognmænd vaidleb siinkohal vastu komisjoni seisukohale, mida on lühidalt kirjeldatud menetluse algatamise otsuse põhjendustes 36, 48 ja 49.

(230)

Danske Busvognmænd vaidlustab väite, mille kohaselt Combus oleks kunagi kasumlikuks ja seega avalik-õigusliku äriühinguna majanduslikult elujõuliseks muutunud. Ta leiab, et majanduslik elujõulisus suudeti saavutada üksnes äriühingu müümisega Arrivale. Siinkohal viitab Danske Busvognmænd komisjoni menetluse algatamise otsusele ja esimese astme kohtu seisukohale Combusi kohtuotsuse punktides 115–116.

(231)

Danske Busvognmænd on seisukohal, et Combusile antud abimeetmed moonutasid turul de facto konkurentsi, kuna need andsid Arrivale võimaluse omandada Combusi ostmise kaudu kuni ligikaudu 70 protsendiline turuosa. Selle tulemusel saavutas Arriva Taani turul juhtpositsiooni. Samal ajal olid mitu bussiettevõtjat pankroti äärel. Danske Busvognmændi vaatenurgast ei teinud Taani valitsus konkurentsimoonutuste vältimiseks mitte midagi; Combus ei loobunud ühestki oma lepingust, kui talle 1999. aastal abi anti, ja tänu 2001. aasta meetmetele sai Arriva isegi kasumit. Selle tulemusel sai Arriva kasumit Combusi teatava osa Connexile müümisest, tekitades konkurentidele ebasoodsa olukorra.

(232)

Pidades silmas suuniseid ja tingimust leevendada võimalikult ulatuslikult igasuguseid põhjendamatuid konkurentsimoonutusi, oleks Combus pidanud vähemalt oma lepingutest loobuma. Selles küsimuses jagab Danske Busvognmænd komisjoni seisukohta, mida on kirjeldatud menetluse algatamise otsuse põhjenduses 112.

(233)

Danske Busvognmænd leiab, et Combusi müümisel ei arvestanud Taani valitsus seda küsimust üldse ning et ei ole sugugi kindel, kas müük toimus turuhinna eest, mis oleks parim viis välja selgitada, kas abi piirdus miinimumiga.

(234)

Danske Busvognmænd leiab, et Taani valitsus on sõnaselgelt tunnistanud, et puudus kontroll selle üle, et osutatud abi piirduks vajaliku miinimumiga. Selleks tsiteerib ta Combuse kohtuotsuse lisa K 6. lehekülge, kus Taani valitsus teatab: „Kokkulepitud kapitalisüst, mida Arriva aktsiate ülevõtmiseks taotlenud on, põhineb ärimudelil, mis ei ole müüjale loomulikult teada.” Samuti teatab ta lisa I 6. leheküljel:„ … Valitsus leiab, et Arriva taotletud kapitalisüst kajastab äriühingu praegust turuväärtust, jne.”

(235)

Danske Busvognmændi arvates on kaalukaid põhjusi, et sügavalt kahelda selles, kas Combusile seoses selle müümisega Arrivale antud riigiabi piirdub miinimumiga. Ta leiab vastupidiselt, et Arriva tegi hea tehingu ning osutab sellega seoses oma 24. veebruari 2003. aasta hagiavalduse 8. peatükile. Danske Busvognmænd märgib, et Taani valitsusele oli soovitatud kasutada müümisel sõltumatute ekspertide abi, nagu komisjon vara võõrandamise korral sageli ette näeb, ilma et teatavas valdkonnas oleks toimunud läbipaistvatel tingimustel müüki või kõikidele konkurentidele avatud menetlusi.

(236)

Komisjonile esitas märkusi ka Arriva Denmark A/S. Märkustes käsitleti ainult üht faktilist küsimust, nimelt Arriva ja Connexi kokkulepitud müügihinda, ning seega on neid lühidalt kirjeldatud käesoleva otsuse II osas.

(237)

Esiteks leiab Taani valitsus, et Taani riigikontrolli aruannet kontekstiväliselt tsiteerides loob Danske Busvognmænd moonutatud pildi. Taani valitsuse sõnul pärineb tsiteeritud lõik aruande 47. leheküljelt, pealkirja alt „Taani riigikontrolli märkused”, ning on seotud faktilise teabega, mis oli aluseks transpordiministeeriumi poolt parlamendi rahanduskomisjonile esitatud eelnõule, mis omakorda moodustas Combusi tehtud 300 miljoni Taani krooni suuruse kapitalisüsti õigusliku aluse.

(238)

47. leheküljel nendib riigikontroll eelnõu aluse kohta järgmist:

„Eelnõus sisalduva teabe põhjal tuleb mõista, et arvestades 65 miljoni Taani krooni suurust eraldist äriühingu 1998. aasta raamatupidamisaruandes, on mulje Combusi finantsolukorrast 1998. aasta lõpus mõistlikult täpne ja seega ka põhjendatud lähtepunkt äriühingu kapitalivajaduse väljaselgitamisele. Transpordiministeerium aga ei maininud, et finantsteave, mille põhjal määrati kindlaks 65 miljoni Taani krooni suurune eraldis, oli saadud üksnes äriühingu nõukogu esitatud eelarvete, prognooside ja kavandatud kokkuhoiu põhjal.

Taani riigikontroll on seisukohal, et transpordiministeerium vastutas saadud materjali hindamise eest, et esitada ministrile ja rahanduskomisjonile kogu eelnõuga seotud vajalik teave. Olemasolevatel alustel ei oleks transpordiministeerium tohtinud eelnõu esitada. Teise võimalusena oleks ministeerium, võttes arvesse Combusi kiire kapitalisüsti tegemise vajadust, pidanud toonitama, et eelnõu põhineb üksnes üldeelarvetel ja äriühingu tehtud prognoosidel.”

(239)

Taani valitsuse sõnul ei kritiseerinud seega riigikontroll asjaolu, et ministeerium soovitas 300 miljoni Taani krooni suurust kapitalisüsti, vaid pigem asjaolu, et ministeerium ei toonitanud rahanduskomisjonile, et eelnõu põhines Combusi nõukogu koostatud eelarvetel ja prognoosidel. Kuna kapitalisüsti oli kiiresti vaja, ei olnud transpordiministeeriumil muud võimalust, kui soovitada summat, mida peeti vajalikuks pankroti vältimiseks ja seega ka Combusi edasiseks müümiseks.

(240)

Teiseks rõhutab Taani valitsus, et Danske Busvognmændi märkused on eranditult suunatud küsimusele, mil määral oleks erainvestor teinud 1999. aastal samasuguse kapitalisüsti eelduse põhjal, et Combusi tulevane kasum iseenesest oleks sobilik tootlus investeeringult.

(241)

Taani valitsuse seisukoht turumajandusliku investeerimise põhimõtte küsimuses ei lähtu aga üksnes otsesest tulust, mida riigi investeeringult põhjendatult oodata saab. Vastupidi, arvesse tuleb võtta ka pankrotiga kaasnevat kaudset kahju ja negatiivset mõju muu hulgas tulevastele erastamistele.

(242)

Kolmandaks lükkab Taani valitsus ümber väite, et oli ostjaid, kes tundsid huvi kahjumlike lepingute omandamise vastu. Isegi kui selliseid ostjaid oleks olnud, oleks lepingute üleminek tähendanud lepingutelt saadava kahjumi kohest kinnitamist ning seega Combusi jaoks viivitamatuid ja arvestamatuid rahalisi tagajärgi.

(243)

Samuti ei nõustu Taani valitsus sellega, et mõni bussiettevõtja oleks kahjumlikud lepingud üle võtnud lepingute negatiivsest väärtusest suurema hinna eest. Seepärast oleks lepinguid saanud müüa üksnes negatiivse ostuhinnaga. Igal juhul ei oleks üksikute lepingute ja/või üksikute põhivarade või äritegevuses kasutatavate varade müük olnud kasumlikum lahendus kui äriühingu müük tervikuna. Seda seisukohta kinnitab Taani riigikontroll (38).

(244)

Viidates Combusi kohtuotsuse punktile 94, väidab Danske Busvognmænd, et teised ettevõtjad oleksid võinud Combusi pankroti korral veolepingud lühikese aja jooksul üle võtta. Taani valitsus leiab, et see võib tõsi olla, kuid et see ei mõjuta õiguslikku hinnangut selle kohta, kas riik käitus kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega. See teave võib olla aga kasulik küsimuse puhul, mil määral mõjutaks Combusi pankrotti minek avalike veoteenuste haldamist ja veoteenuste võimalikke häireid.

(245)

Seoses Danske Busvognmændi esitatud väidetega märgib Taani valitsus, et ükski reservatsioon edasise abi maksmise kohta ei mõjuta seda, kas mitut abisummat saab käsitada ühe abimeetmena, mis on välja makstud rohkem kui ühe osamaksena. Vastupidi, siinkohal on otsustavaks teguriks üldine hinnang sellele, kas üksikud abisummad on ajaliselt ja eesmärgi poolest seotud sellisel viisil, et neid saab käsitada ühe abimeetmena.

(246)

Taani valitsus nõustub, et komisjonile ei olnud esitatud mingit ümberkorraldamiskava 300 miljoni Taani krooni suuruse kapitalisüsti tegemise ajaks ega selleks ajaks, kui Arrivaga 2000. aasta novembris müügi põhimõtete suhtes kokkuleppele jõuti.

(247)

Taani valitsus ei jaga siiski Danske Busvognmændi tõlgendust Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas C-17/99, Prantsusmaa vs. komisjon, mille kohaselt ei saa komisjonile ümberkorraldamiskava esitada pärast seda, kui liikmesriik on abi juba andnud.

(248)

Esiteks rõhutab Taani valitsus, et 1999. aasta ümberkorraldamissuunised ei sisalda mingeid eeskirju ega juhtnööre selle kohta, millal ümberkorraldamiskava komisjonile esitada tuleb. Ainus selge tingimus on see, et komisjon ei saa ümberkorraldamisabi heaks kiita, kui ta ei ole eelnevalt ümberkorraldamiskava kätte saanud.

(249)

Taani valitsus leiab, et isegi juhtudel, kui abimeetmeid on rakendatud ilma komisjoni neist kõigepealt teavitamata, peab komisjon kontrollima, kas abi vastab heakskiitmise tingimustele. See on sätestatud muu hulgas määruse (EÜ) nr 659/1999 (edaspidi „menetlusmäärus”) artikli 13 lõikes 2. Taani valitsuse arvamuse kohaselt on seepärast täiesti rahuldav, kui komisjon saab kätte ümberkorraldamiskava, mis kiidetakse heaks enne, kui komisjon teeb otsuse riigiabi ühisturuga kokkusobivuse kohta.

(250)

Kohtuasja C-17/99, Prantsusmaa vs. komisjon, (39) punkti 43 asjus rõhutab Taani valitsus, et vastavalt punktile 41 märkis komisjon kohtuasja objektiks oleva otsuse kohta, et „Prantsuse valitsus ei esitanud komisjonile usaldusväärset ümberkorraldamiskava” ja et „[e]ga ole Prantsuse ametiasutused sellist kava komisjonile esitanud alates menetluse algatamisest”.

(251)

Taani valitsuse jaoks ilmneb komisjoni kasutatud sõnastusest selgelt, et 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste ümberkorraldamiskava käsitlevate tingimuste täitmiseks oleks olnud piisav, kui ümberkorraldamiskava oleks esitatud pärast ametliku menetluse algatamist. Otsustavaks teguriks ei ole seepärast mitte ümberkorraldamiskava esitamise aeg, vaid asjaolu, et see esitatakse enne, kui komisjon oma lõpliku otsuse teeb.

(252)

Seepärast leiab Taani valitsus, et 8. ja 23. jaanuari 2001. aasta ümberkorraldamiskavad esitati õigel ajal ning et need vastasid 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste tingimustele.

(253)

2007. aasta veebruaris ja aprillis esitatud dokumentides rõhutab Taani valitsus, et rahaline ja tegevuslik ümberkorraldamiskava olid kättesaadavad siis, kui Taani parlamendi rahanduskomisjon 1999. aasta kapitalisüsti heaks kiitis.

(254)

Taani valitsus leiab, et Arriva ja Connexi vaheline müügitehing ei toonud kaasa kasumit, mis oleks Combusi Arrivale müümise ajal ületanud Taani valitsuse ning Arriva prognoose ja arvutusi.

(255)

Vastuseks Danske Busvognmændi väitele, mille kohaselt ei toimunud müük avaliku pakkumise teel, väidab Taani valitsus, et müügiprotsess oli äärmiselt pikaajaline, konkurentsile avatud, mittediskrimineeriv ja läbipaistev ning et lõpphind ei erinenud oluliselt algsest pakkumisest.

(256)

Vastuseks väitele, mille kohaselt turuhinda ei kontrollitud sõltumatult, rõhutab Taani valitsus, et parlamendi rahanduskomisjon pidi müügi riigi finantsnõustaja Alfred Bergi finantsanalüüsi põhjal heaks kiitma. Taani valitsus leiab, et see on piisav kontroll. Taani valitsuse arvamuse kohaselt ei sisalda Danske Busvognmændi tsiteeritud lõigud esimese astme kohtu kohtuasja lisast mingeid väiteid selle kohta, et abi piirdumist miinimumiga ei kontrollitud.

(257)

Peale selle selgitab Taani valitsus, et pärast müüki toimus kolm müügihinna sõltumatut uurimist, nimelt „Äriühingu Combus A/S kontrolliaruanne”, „Õigusnõustaja kontroll riigi juhtimistegevuse kohta äriühingu Combus A/S omanikuna” ja „Riigikontrolli aruanne”.

(258)

Seda silmas pidades ei nõustu Taani valitsus väitega, et abi piirdumist miinimumiga ei kontrollitud. Danske Busvognmændi viited kohtuasja lisadele K ja I ei mõjuta mingil määral küsimust, kas abi piirdus miinimumiga. Kõnealused tsitaadid näitavad aga selgelt, et äriühingu müük Arrivale valmistati ette ärimudeli põhjal ning et müügihind kajastas turuhinda.

(259)

Lõpuks ei leia Taani valitsus, et sõltumatute audiitorite abi kasutamise tulemuseks oleks olnud teistsugune hinnang või Combusi aktsiate teistsugune müügihind. Taani valitsuse jaoks oli turutest otsustav kontroll.

(260)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikega 1 nähakse ette, et „kui EÜ asutamislepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(261)

Nagu eespool kirjeldatud, sai Combus Taani valitsuselt rahalist toetust kapitalisüstidena (1999. ja 2001. aastal), allutatud laenuna (1999. aastal), allutatud laenu järgneva konverteerimisena aktsiakapitaliks ja ostjale antud tagatistena (2001. aastal). Seepärast on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisel oluline välja selgitada, kas erastamisprotsessi käigus vastavalt aastatel 1999 ja 2001 antud rahaline toetus moodustab ühe meetme kaks osa või kaks eraldi meedet.

(262)

BP Chemicalsi kohtuasjas leidis esimese astme kohus, et selle väljaselgitamiseks on asjakohased järgmised kaalutlused:

(263)

Alljärgnevalt hindab komisjon Taani valitsuse ja kolmandate isikute tähelepanekuid arvesse võttes, kas käesoleva juhtumi puhul on täidetud kriteeriumid, mille esimese astme kohus BP Chemicalsi kohtuasjas kehtestas.

(264)

Meetmed võeti vastavalt 27. mail 1999 ja 15. jaanuaril 2001. Seega oli kahe otsuse vahe ligikaudu 18 kuud.

(265)

Taani valitsus väidab, et erastamisprotsessi keerukust silmas pidades on 18 kuud mõistlikult lühike ajavahemik. Valitsus viitab siinkohal ka BP Chemicalsi kohtuasjale, mille puhul oli abi esimese ja viimase osa vaheline aeg 22 kuud.

(266)

Komisjoni Taani valitsuse esitatud argumendid ei veena. Esiteks on BP Chemicalsi kohtuasja ja käesoleva juhtumi vahel oluline faktiline erinevus. BP Chemicalsi puhul tegi avalik-õiguslik äriühing ENI aastatel 1992, 1993 ja 1994 kolm kapitalisüsti äriühingusse ENIChem. Esimese astme kohus pidi kontrollima, kas komisjon oli hinnanud õigesti, et kolmas kapitalisüst vastas erainvestori kriteeriumile, samas kui esimest kahte kapitalisüsti tuli käsitada riigiabina. Meetmete ajalise järjestuse kohta leidis esimese astme kohus, et kolmas kapitalisüst oli juba ette nähtud ümberkorraldamiskavaga, mille ENI nõukogu võttis vastu 1993. aasta detsembris teise kapitalisüstiga samal päeval. Tegelik otsus kolmanda kapitalisüsti lubamiseks tehti vähem kui kuu aega hiljem, 1994. aasta jaanuaris.

(267)

Käesoleva juhtumi puhul ei viita aga midagi sellele, et Taani ametiasutused oleksid 1999. aastal esimese kapitalisüsti suhtes otsuse tegemise ajal kavatsenud ümberkorraldamise mõnes edasises etapis teise kapitalisüsti teha. Vastupidi, esimese kapitalisüsti summa arvutati nii, et see oleks iseenesest piisav Combusi majandusliku elujõulisuse taastamiseks. Teise kapitalisüsti tegemine otsustati 2000. aasta detsembris, enam kui aasta ja kuus kuud pärast esimese kapitalisüsti tegemist, kui ilmnes, et esimene kapitalisüst ei olnud piisav.

(268)

Kaaludes, kas kaks kapitalisüsti moodustavad kaks eraldi meedet, tuleb kokkuvõtteks arvestada kahte ajalise järjestuse seisukohast olulist argumenti:

(269)

Taani valitsus on arvamusel, et 1999. aasta ja 2001. aasta meetmetel oli sama eesmärk, nimelt Combusi ümberkorraldamine ja rekapitaliseerimine, et äriühing edukalt erastada.

(270)

Komisjon ei jaga seda seisukohta. Eespool esitatud asjaolude üksikasjalikust kirjeldusest ilmneb, et 1999. aasta kapitalisüst otsustati teha Combusi peatse pankroti vältimiseks. Selle eesmärk ei olnud Combusi erastamine, vaid pigem oli seda vaja seepärast, et Combusi erastamise esimene katse oli läbi kukkunud.

(271)

Teise kapitalisüsti eesmärk oli suurendada Combusi aktsiakapitali tasemele, mille puhul ostja Arriva nõustus äriühingu eest sümboolset hinda maksma.

(272)

Komisjon tunnistab, et mõlema kapitalisüstiga kaasnesid ümberkorraldamismeetmed ning et mõlemad kapitalisüstid olid seotud sellistest lepingutest tuleneva kahju katmisega, mille eest Combus oli teinud liiga madalaid pakkumisi.

(273)

Sellest hoolimata on komisjon seisukohal, et kahe kapitalisüsti esmased eesmärgid olid erinevad, nimelt pankroti vältimine esimesel juhul ning erastamise ettevalmistamine teisel juhul.

(274)

Combusi olukord ei olnud meetmete võtmise ajal oluliselt muutunud, sest ta tootis endiselt kahjumit, peamiselt kuna avaliku teenindamise lepingud olid sõlmitud sellise hinna eest, mille puhul ei olnud äriühingul võimalik teenuseid osutada.

(275)

Olles võtnud arvesse poolte esitatud dokumente ning kohaldades esimese astme kohtu arutluskäiku BP Chemicalsi kohtuasjas, leiab komisjon kokkuvõtteks, et vastavalt 1999. ja 2001. aastal võetud ümberkorraldamismeetmed moodustavad kaks eraldi meedet, mida tuleb EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alusel eraldi hinnata. Selline hinnang tehti kolmel peamisel põhjusel:

(276)

Vastavalt sellele analüüsitakse neid meetmeid õigusliku hinnangu ülejäänud osas kahe eraldi meetmena.

(277)

Taani rahastas mõlemat meedet oma eelarvest. Seega rahastati meetmeid riigi vahenditest.

(278)

Meetmed on seotud ühe äriühinguga – Combus – ja on seega spetsiifilised.

(279)

Selleks et meetmed loetaks riigiabiks, peavad need andma äriühingule eelise. Siinkohal tõstatub kaks küsimust:

(280)

Turumajandusliku investeerimise põhimõtte sisu kehtestas komisjon oma teatises liikmesriikidele EÜ asutamislepingu artiklite 92 ja 93 ning komisjoni direktiivi 80/723/EMÜ artikli 5 kohaldamise kohta tootmissektoris tegutsevatele riigi osalusega äriühingutele (edaspidi „teatis”) (41). Samuti on seda mõistet täpsustatud ka Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu otsustes (42).

(281)

Kooskõlas kõnealuste tekstide ja kohtuotsustega võtab komisjon arvesse abi saanud äriühingu tegelikke võimalusi saada samaväärselt rahalisi vahendeid tavaliselt kapitaliturult. Riigiabiga ei ole tegemist juhul, kui uut kapitali antakse tingimustes, mis oleksid vastuvõetavad tavapärastel turumajanduslikel tingimustel tegutsevale erainvestorile (43).

(282)

Kapitalisüstide suhtes kohaldatakse teatise punkti 35. Selle kohaselt on abiga tegemist juhul, kui äriühingu finantsseisund, eriti tema võla struktuur ja maht, on selline, mis ei võimalda oodata investeeringult tavapärast tasuvust (dividendide või kapitalituluna) mõistliku aja jooksul alates kapitali investeerimisest.

(283)

Teatise punktis 39 kehtestatakse samasugused kriteeriumid laenude kohta, osutades, et kui tagatiseta laenu antakse äriühingule, kes tavatingimustel ei suudaks rahastamist saada (näiteks seetõttu, et tema väljavaated laen tagasi maksta on kehvad), on sisuliselt tegemist toetuse maksmisega ning komisjon ka hindab seda sellena.

(284)

Seepärast tuleks avalik-õigusliku investori käitumist võrrelda erainvestori, näiteks eraõigusliku valdusettevõtja või struktuuri-, globaalset või sektoripoliitikat järgiva ning investeeritud kapitali pikaajalise tasuvuse väljavaatest juhinduva eraõigusliku kontserni oletatava käitumisega (44). Kapitalisüst sellise äriühingu ellujäämise tagamiseks, kellel on ajutised raskused, kuid kes suudaks vajaduse korral pärast vajalike meetmete rakendamist uuesti kasumit teenida, ei pruugi olla abi, kui erainvestor oleks käitunud samamoodi.

(285)

Vastavalt sellele peab komisjon hindama, kas erainvestor ja Combusiga sarnase äriühingu omanik oleks käitunud samamoodi, nagu käitus Taani valitsus kõnealuseid meetmeid võttes. Kui komisjon leiab, et Taani valitsus käitus ühe või mõlema meetme puhul kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega, ei ole asjaomane meede või meetmed EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi.

(286)

Menetluse algatamise otsuse põhjendustes 82–89 avaldas komisjon kahtlust selle suhtes, kas erainvestor oleks samasuguses olukorras käitunud samamoodi kui Taani valitsus.

(287)

Taani valitsus väidab, et 1999. aasta meetme puhul järgitakse erainvestori põhimõtet. See on ka põhjus, miks komisjoni meetmest enne selle rakendamist ei teavitatud.

(288)

Komisjon märgib, et Taani pole kunagi esitanud majandusanalüüsi, mis näitaks, et tal on põhjendatud ootus saavutada selle meetme puhul selline investeeringutasuvus, mida ootaks bussisektoris tegutsev erainvestor.

(289)

Peale selle täheldab komisjon, et Taani valitsuse finantsnõustaja Alfred Berg väljendas nii oma 1998. aasta novembri märgukirjas kui ka 1999. aasta aprilli märgukirjas muret selle üle, et kui Taani otsustab Combusi enda omandusse jätta, et see pärast kapitalisüsti ümber korraldada, „ei ole mingeid tagatisi, et riigi investeering end ära tasub”. Ka Taani parlamendi rahanduskomisjoni 1999. aasta mais vastu võetud eelnõu kohaselt, millega lubatakse kapitali suurendamine, on ebatõenäoline, et riik saab tagasi kapitali, mida ta Combusi investeerida kavatses.

(290)

Komisjoni järelduse kohaselt ei ole Taani esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et riik võiks põhjendatult oodata sellist investeeringutasuvust, mis oleks võrreldav erainvestori nõutava tasuvusega.

(291)

N-ö kontsernipõhise hinnangu arutluskäiguga seoses ei välista komisjon kooskõlas eespool osutatud kohtupraktikaga (kohtuasi 303/88), et riik või avalik-õiguslikud äriühingud võivad kanda ühe oma tütarettevõtja kahjud, et see saaks lõpetada oma tegevuse parimatel võimalikel tingimustel, kui nad suudavad tõendada, et nende kantud vastavad kulud on väiksemad kui majanduslik kahju, mida nad oleksid saanud muude stsenaariumide korral. Seda arutluskäiku on komisjon kohaldanud näiteks kohtuasjas C 53/2003, ABX, (45) punktid 196–216, kus komisjon võttis arvesse kulusid, mis kaeti probleemse tütarettevõtjaga äriliselt otseselt seotud ülejäänud kontserni tegevusest ning mille puhul tütarettevõtja sulgemise ja ülejäänud kontsernile avalduva mõju vaheline seos oli reaalselt tõestatud. Komisjon leiab, et käesolevas olukorras see nii ei ole, kuna Taani ametiasutused ei ole tõendanud, et Combusi majandustegevuse ja riigi muu majandustegevuse (eriti selliste muude äriühingute omanikuna, mille puhul pole tõendatud erilist seost Combusiga) vaheline side oleks sellise järelduse tegemiseks piisavalt tugev. Eeskätt ei ole komisjon muude argumentide puudumisel veendunud, et Combusi saatus oleks märkimisväärselt mõjutanud teiste avalik-õiguslike äriühingute reitingut, mis tavaliselt sõltub iga üksiku äriühingu väärtusest.

(292)

Samuti ei veena komisjoni argument, et Combusi pankrott oleks kahjustanud riigi kui investori mainet või liigselt ohustanud riigi erastamisprogrammi, kõigutades endiste riigiteenistujate kindlustunnet oma töökoha säilimise suhtes. Tõepoolest jõuavad esimese punktiga seoses mõistlikud investorid mõnikord järeldusele, et kahjumlik tegevus tuleb lõpetada; teise punkti puhul tundub üsna suure vasturääkivusena, et riik pidi maksma riigiteenistujatele eralepingutega nõustumise eest ning samas katma jätkuvalt nende töökohtade säilimise tagamise kulud.

(293)

2001. aasta meetme kohta märgib komisjon, et pärast Arriva esimese pakkumise saamist 2000. aasta sügisel hindas Taani valitsus riigi eri võimalusi seoses Combusiga, nimelt: äriühingu tegevuse järkjärguline lõpetamine viie aasta jooksul, tegevuse jätkamine koos paremate lepingutega kuue aasta jooksul, tegevuse jätkamine ühe aasta jooksul ilma võlgade refinantseerimiseta, kohene pankrott ja äriühingu müük vastavalt Arriva pakkumisele. Kõnealuse uuringu tulemused, mis on esitatud käesoleva otsuse tabelis 5, näitavad, et kõige atraktiivsem variant oli jätkata tegevust ühe aasta jooksul (71 miljoni Taani krooni suurune positiivne väärtus), millele järgnesid tegevuse järkjärguline lõpetamine viie aasta jooksul (– 331 miljonit Taani krooni) ja tegevuse jätkamine uute paremate lepingutega kuue aasta jooksul (– 315 miljonit Taani krooni). Arriva esialgsele pakkumisele vastava müügi väärtuseks hinnati – 390 miljonit Taani krooni.

(294)

Miski ei viita sellele, et Taani valitsus oleks sellise hindamise uuesti teinud pärast seda, kui Arriva oma pakkumist parandas. Arvestades, et Taani valitsuse 2001. aasta meetmega investeeritud rahasumma, nimelt 140 miljonit Taani krooni, koos piiramatute tagatiste ja 58,9 miljoni Taani krooni suuruste tagatistega on oluliselt suurem kui esimene uuringus hinnatud variant, leiab komisjon, et Taani ametiasutused ei saanud 2001. aasta meetme suhtes otsust tehes põhjendatult eeldada, et erainvestor oleks käitunud samamoodi.

(295)

Kontsernipõhise hinnangu ja Taani valitsuse maine kaitsmise asjus ei nõustu komisjon esitatud argumentidega, seda samal põhjusel kui 1999. aasta meetme puhul.

(296)

Kokkuvõttes leiab komisjon, et erainvestor ei oleks 2001. aasta meetme puhul käitunud samamoodi kui Taani valitsus.

(297)

Altmarki kohtuotsuse kohaselt „ei hõlma see säte riiklikke toetusi, mille eesmärk on võimaldada linna- ja linnalähiliinidel ning piirkondlikel liinidel regulaarveoteenuste osutamist, kui selliseid toetusi saab käsitada hüvitisena toetust saavate äriühingute avaliku teenindamise kohustuste täitmiseks osutatud teenuste eest” (46). Sellega seoses on Euroopa Kohus määratlenud neli tingimust, mis peavad olema täidetud, et riiklik toetus oleks „hüvitis avaliku teenindamise kohustuste eest”.

(298)

Combusi kohtuotsuses väitis aga esimese astme kohus, et vähemalt üks nendest tingimustest ei olnud käesoleval juhul täidetud, kuna ümberkorraldamismeetme arvutuste aluseks olnud tegurid ei olnud enne avaliku teenindamise lepingute sõlmimist objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud (47).

(299)

Seega ei saa ümberkorraldamismeetmete suhtes, mida Taani valitsus seoses Combusiga rakendas, Altmarki kohtupraktikat kohaldada (48).

(300)

Vastavalt sellele andsid nii 1999. aasta kui ka 2001. aasta meede Combusile majandusliku eelise.

(301)

Riigiabina käsitamiseks peab meede peale selle moonutama konkurentsi ja mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust.

(302)

Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et ei ole välistatud, et riiklik toetus, mida antakse ettevõtjale, kes osutab vaid kohalikke või piirkondlikke veoteenuseid ning ei osuta veoteenuseid väljaspool oma päritoluriiki, võib siiski mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(303)

Altmarki kohtuotsuses väitis kohus, et „[k]ui liikmesriik toetab riigi vahenditest ettevõtjat, võib asjaomane ettevõtja jätkata nende veoteenuste osutamist samas mahus või teenuste osutamist suurendada, mille tagajärjeks on olukord, kus võib väheneda teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate võimalus osutada oma teenuseid kõnealuse liikmesriigi transporditurul (vt selle kohta kohtuasi 102/87, Prantsusmaa v. komisjon, EKL 1988, lk 4067, punkt 19; kohtuasi C-305/89, Itaalia v. komisjon, EKL 1991, lk I-1603, punkt 26, ja Hispaania v. komisjon, punkt 40)” (49).

(304)

Tõepoolest, mitu liikmesriiki on alates 1995. aastast hakanud ühepoolselt avama teatavaid transporditurgusid teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate pakutavale konkurentsile, nii et palju ettevõtjaid osutab juba praegu linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlikke veoteenuseid muus liikmesriigis kui oma päritoluriik (50).

(305)

Taanis on bussituru 1990. aastal alguse saanud avamine muutnud bussiteenuste osutamise olemust – reserveeritud turg on asendunud ettevõtjatevahelist konkurentsi võimaldava turuga. Piirkondlike ja kohalike omavalitsuste korraldatud pakkumistel võivad teenuste osutamiseks konkureerida nii Taani kui ka muud ELi ettevõtjad. Samasugused tingimused kehtivad teistes liikmesriikides, näiteks Arriva tegutseb ka Rootsis ja Madalmaades.

(306)

Ühenduse tasandil kaasnes Taani ja teiste liikmesriikide bussituru liberaliseerimisega direktiiv 92/50/EMÜ, millega kohustatakse liikmesriike bussivedude puhul sõlmima pakkumismenetluse kaudu avaliku teenindamise lepinguid. Direktiivile 92/50/EMÜ toetudes leidis Euroopa Kohus Concordia kohtuasjas, et riigihankelepingute sõlmimise menetluste ühenduse tasandil koordineerimise eesmärk on kõrvaldada teenuste ja kaupade vaba liikumise takistused (51).

(307)

Kuna ühenduses on bussituru osaline liberaliseerimine toimunud tänu mitme liikmesriigi ühepoolsele otsusele oma bussiturud avada, millega on kaasnenud direktiivi 92/50/EMÜ jõustumine, esineb bussituru teenusepakkujate vahel konkurents.

(308)

Sellest tulenevalt võib ümberkorraldamismeede parandada Combusi ja tema ostja positsiooni võrreldes nende ELi konkurentidega, mõjutades seeläbi nii ettevõtjatevahelist konkurentsi kui ka liikmesriikidevahelist kaubandust.

(309)

Komisjon järeldab, et ümberkorraldamismeede on riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(310)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt on riigiabi põhimõtteliselt ühisturuga kokkusobimatu. Sellest hoolimata võib käesoleval juhul antud riigiabi ühisturuga kokku sobida määruse (EMÜ) nr 1191/69 või EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, nagu on täpsustatud raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevates ühenduse 1999. aasta suunistes. Ükski muu kokkusobivust käsitlev säte käesoleva juhtumi puhul kohaldatav ei ole.

(311)

Menetluse algatamise otsuses (põhjendused 90–96) kirjeldatakse lühidalt, miks Taani riigi poolt Combusi heaks rakendatud ümberkorraldamismeedet ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 73 ega määruse (EMÜ) nr 1169/91 alusel. Komisjoni põhjendusi selles küsimuses ei ole vaidlustanud ei Taani valitsus ega kolmandad isikud.

(312)

Seepärast järeldab komisjon menetluse algatamise otsuses esitatud põhjustel, et ümberkorraldamismeedet ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 73 ega määruse (EMÜ) nr 1169/91 alusel.

(313)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c on sätestatud, et „ühisturuga kokkusobivaks võib pidada abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”.

(314)

Kõnealuse artikli põhjal on komisjon vastu võtnud suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta. Komisjon võttis algsed suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta vastu 1994. aastal (52). Suuniste uus versioon võeti vastu 1999. aastal, (4) millele järgnes suuniste viimane versioon 2004. aastal (53).

(315)

Kõnealuste suuniste ratione temporis kohaldamise kohta on 2004. aasta suuniste punktides 103 ja 104 sätestatud järgmist, teatamata abi puhul:

„Komisjon uurib iga tema loata antud ning seetõttu asutamislepingu artikli 88 lõikega 3 vastuolus oleva päästmis- või ümberkorraldamisabi kokkusobivust ühisturuga käesolevate suuniste alusel, kui osa sellest abist või kogu abi on antud pärast suuniste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas abi andmise ajal kehtivate suuniste alusel.”

(316)

1999. aasta suuniste punktide 100 ja 101 sisu on sama kui 2004. aasta suuniste sisu.

(317)

1999. aastal Combusi suhtes rakendatud meede on teatamata abi. See anti enne 1999. aasta suuniste jõustumist. Sellest tulenevalt kohaldatakse 1999. aasta meetme suhtes 1994. aasta ümberkorraldamissuuniseid.

(318)

1994. aasta ümberkorraldamissuuniste punktis 3.2.2 on ümberkorraldamisabi lubamiseks sätestatud järgmised tingimused.

(319)

Ümberkorraldamiskavaga seoses on 1994. aasta ümberkorraldamissuuniste punkti 3.2.2 alapunktis i sätestatud järgmised nõuded:

„Kõikide ümberkorraldamiskavade vältimatuks tingimuseks on see, et nad peavad mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel taastama äriühingu pikaajalise elujõulisuse. Ümberkorraldamisabi peab seetõttu olema seotud elujõulise ümberkorraldamis-/taastamiskavaga, mis tuleb üksikasjalikul kujul komisjonile esitada. See kava peab võimaldama äriühingu konkurentsivõime taastamist mõistliku aja jooksul. Elujõulisuse paranemine peab tulenema peamiselt ümberkorraldamiskavas sisalduvatest sisemistest meetmetest ja võib välistel teguritel, nagu kõrgematel hindadel ja suuremal nõudlusel, mida äriühing ise eriti mõjutada ei saa, põhineda ainult sel juhul, kui turu arengu kohta tehtud oletused on üldtunnustatud. Edukas ümberkorraldamine peaks hõlmama kahjumliku tegevuse lõpetamist.

Elujõulisuse kriteeriumi täitmiseks peab ümberkorraldamiskava suutma tagada äriühingule olukorra, kus ta suudab kanda ise kõik kulud, sealhulgas amortisatsiooni- ja finantseerimiskulud, ning saavutada minimaalse kapitalitasuvuse, et äriühing ei vajaks pärast ümberkorraldamise lõppemist uut riigiabi ning suudaks turul omal jõul konkureerida.”

(320)

1999. aastal, enne kapitalisüsti, esitas Kromann & Münter Taani valitsusele Combusi rahalise tervendamise kava ning Combusi juhtkond koostas tegevuse ümberkorraldamise kava, mis vormistati KPMG märgukirjana. Kuna Taani arvas tollal, et otsus oli kooskõlas erainvestori põhimõttega, ei esitanud ta neid dokumente komisjonile.

(321)

Seoses ümberkorraldamiskava ja Combusi majandusliku elujõulisusega on menetluse käigus üles kerkinud kaks küsimust:

(322)

Komisjon leiab, et ümberkorraldamiskava kättesaadavuse aja puhul tuleb eristada ümberkorraldamiskava tegelikku olemasolu ja selle esitamist komisjonile.

(323)

Ümberkorraldamiskava tegelik olemasolu. Kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjon on Euroopa Kohus otsustanud, et ümberkorraldamisabi andva liikmesriigi ametiasutuste käsutuses peab olema „vaidlustatud abi andmise ajal [päästmise ja ümberkorraldamise suuniste] (54) nõuetele vastav ümberkorraldamiskava”. Käesoleva juhtumi puhul tähendab see seda, et 1994. aasta ümberkorraldamissuuniste nõuetele vastav ümberkorraldamiskava pidi olema Taani käsutuses kõige hiljem esimese kapitalisüsti tegemise ajal 1999. aastal.

(324)

Nagu eespool kirjeldatud, põhines 1999. aasta kapitalisüst Combusi kapitalivajaduse arvutamisel ning õigusbüroo Kromann & Münter ja Combusi juhtkonna koostatud ümberkorraldamiskaval. Ümberkorraldamiskavaga nähti ette, et kui tehakse 300 miljoni Taani krooni suurune kapitalisüst ning äriühingu juhtkond rakendab ettenähtud ümberkorraldamismeetmed, saavutab äriühing majandusliku elujõulisuse 2001. aastal. Ümberkorraldamiskava põhjal koostas Taani transpordiministeerium 27. mai 1999. aasta konfidentsiaalse eelnõu, millega kapitalisüst heaks kiideti.

(325)

Komisjon järeldab, et Combusile anti ümberkorraldamisabi alles pärast seda, kui Taani valitsusele esitati ümberkorraldamiskava. See jätab lahtiseks küsimuse, kas kõnealune ümberkorraldamiskava vastas 1994. aasta ümberkorraldamissuuniste nõuetele.

(326)

Ümberkorraldamiskava esitamine komisjonile. Nagu Taani valitsus õigesti rõhutas, on komisjon seoses kohtuasjaga Prantsusmaa vs. komisjon Euroopa Kohtule esitatud dokumendis väitnud, et „Prantsuse valitsus ei esitanud komisjonile usaldusväärset ümberkorraldamiskava” ja „[e]ga ole Prantsuse ametiasutused esitanud komisjonile sellist kava alates menetluse algatamisest” (55). Sellest väitest, millele kohus ei ole vastu vaielnud, tuleneb, et ümberkorraldamiskava peab olema komisjonile kättesaadav hiljemalt kuupäeval, kui komisjon oma otsuse teeb.

(327)

Käesoleva juhtumi puhul esitasid Taani ametiasutused komisjonile 2007. aasta aprillis kokku neli teatist: 26. aprillil 1999, 15. mail 1999 ja kaks teatist 18. mail 1999. Kolm teatist on kirjutanud Kromann & Münter ning ühe KPMG. Taani ametiasutused leiavad, et Kromann & Münteri kolm teatist moodustasid rahalise ümberkorraldamise kava ning KPMG teatis tegevuse ümberkorraldamise kava.

(328)

Taani valitsus väitis komisjonile, et Kromann & Münteri ning KPMG neli teatist moodustavad 1994. aasta suuniste nõuetele vastava ümberkorraldamiskava.

(329)

Komisjon märgib, et KPMG märgukirjas on üksnes korratud Combusi nõukogu ja juhtkonna kavatsusi, milles lepiti kokku novembris 1998 ja aprillis 1999. KPMG rõhutab, et ta ei kontrollinud eelarvet, vaid lähtus oma töös Combusi oletustest. Teisisõnu ei olnud KPMG kontrollinud, kas tema töö aluseks olevad oletused olid realistlikud. Seepärast leiab komisjon, et ümberkorraldamiskava ei vasta realistlikel oletustel põhinemise kriteeriumile, sest Taani valitsus ei kontrollinud kordagi, kas need oletused olid realistlikud.

(330)

Peale selle märgib komisjon, et KPMG märgukirjas analüüsitakse vaid mõnda Combusi tegevusvaldkonda ning seda mitte üksikute bussilepingute põhjal, vaid teeninduspiirkondadega seotud kokkuvõtlike oletuste põhjal. Seega ei ole ümberkorraldamiskava terviklik, kuna see hõlmab vaid osa Combusi tegevusest, ega piisavalt üksikasjalik, kuna see ei põhine üksikutel lepingutel, mis moodustavad Combusi äritegevuse aluse.

(331)

Lõpuks märgib komisjon, et kavandatud ümberkorraldamismeetmeid ei ole esitatud teeninduspiirkondade kaupa ning et üksikute ümberkorraldamismeetmetega ei ole seotud konkreetseid kokkuhoiueesmärke. Peale selle ei kontrollinud raamatupidajad, kas juhtkonna oodatav kulude kokkuhoid oli realistlik.

(332)

Kolmes rahalist ümberkorraldamist käsitlevas dokumendis ei käsitleta tegevuse ümberkorraldamist üldse. Seega ei suuda need KPMG märgukirja puuduvaid osi heastada.

(333)

Neid asjaolusid silmas pidades järeldab komisjon, et neli Taanilt ümberkorraldamiskavana esitatud dokumenti ei vasta 1994. aasta suunistes ümberkorraldamiskava suhtes kehtestatud tingimustele.

(334)

Ümberkorraldamisabi heakskiitmise vältimatu tingimus on suuniste nõuetele vastava ümberkorraldamiskava olemasolu. Seepärast järeldab komisjon ilma muid kriteeriume uurimata, et 1999. aasta meedet ei saa 1994. aasta ümberkorraldamissuuniste põhjal lubada.

(335)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c on sätestatud, et „ühisturuga kokkusobivaks võib pidada abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”.

(336)

Kõnealuse artikli põhjal on komisjon vastu võtnud suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta. Komisjon võttis algsed suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta vastu 1994. aastal (56). Suuniste uus versioon võeti vastu 1999. aastal, (57) millele järgnes suuniste viimane versioon 2004. aastal (58).

(337)

Kõnealuste suuniste ratione temporis kohaldamise kohta on 2004. aasta suuniste punktides 103 ja 104 sätestatud järgmist, teatatud abi puhul:

„Teatised, mis komisjon registreerib enne 10. oktoobrit 2004, vaadatakse läbi teatiste esitamise ajal kehtivate kriteeriumide alusel.”

(338)

1999. aasta suuniste punktide 100 ja 101 sisu on sama kui 2004. aasta suuniste sisu.

(339)

Combusi suhtes rakendatud 2001. aasta meede on teatatud abi. Sellest teatati enne 2004. aasta suuniste jõustumist ja pärast 1999. aasta suuniste jõustumist. Sellest tulenevalt kohaldatakse 2001. aasta meetme suhtes 1999. aasta ümberkorraldamissuuniseid.

(340)

1999. aasta ümberkorraldamissuuniste jaotises 3.2 on ümberkorraldamisabi lubamise kohta sätestatud järgmised tingimused:

(341)

Komisjon kinnitas oma menetluse algatamise otsuses, et Combus oli raskustes olev äriühing 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste tähenduses. Seda järeldust ei ole vaidlustanud ei Taani riik ega Danske Busvognmænd. Sellest tulenevalt järeldab komisjon, et Combus oli raskustes olev äriühing.

(342)

Ümberkorraldamisabi andmise tingimus on ümberkorraldamiskava rakendamine, mille komisjon kinnitab iga abimeetme puhul eraldi. Seetõttu peab ümberkorraldamisabi olema seotud elujõulise ümberkorraldamiskavaga, mida asjaomane liikmesriik kohustub rakendama (59).

(343)

Eeskätt peab ümberkorraldamiskava sisaldama järgmist:

(344)

Taani valitsus edastas Combusi ümberkorraldamiskava komisjonile 8. ja 23. jaanuaril 2001 (vt üksikasjalikku kirjeldust II osas).

(345)

2001. aasta ümberkorraldamiskava ja Combusi majandusliku elujõulisuse asjus tõstatas komisjon oma menetluse algatamise otsuses kahtluse seoses Combusi majandusliku elujõulisusega.

(346)

Selle kohta on 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste punktides 31–34 sätestatud, et ümberkorraldamiskava „peab mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel taastama äriühingu pikaajalise elujõulisuse” ning et „[e]lujõulisuse paranemine peab tulenema peamiselt ümberkorraldamiskavas sisalduvatest sisemistest meetmetest ja võib välistel teguritel, nagu hindade ja nõudluse erinevused, mida äriühing ise eriti mõjutada ei saa, põhineda ainult sel juhul, kui turu arengu kohta tehtud oletused on üldtunnustatud”. Ümberkorraldamine peab hõlmama „sellise tegevuse lõpetamist, mis isegi pärast ümberkorraldamist oleks kahjumlik”.

(347)

Danske Busvognmænd leiab oma esitatud dokumendis, et Combus ei olnud avalik-õigusliku äriühinguna majanduslikult elujõuline, vaid muutus selliseks alles pärast tema müüki Arrivale.

(348)

Combusi kohtuotsuses leidis esimese astme kohus, et „komisjoni arutluskäiku tuleb käsitleda kui tõsise kahtluse avaldamist Combusi elujõulisuse kohta nimetatud artikli [st EÜ asutamislepingu artikkel 87] ja suuniste tähenduses, mida komisjon ei pidanud siiski vajalikuks selgitada, kuna EÜ asutamislepingu artikkel 73 näis talle olevat piisav õiguslik alus kõnealuse abi lubamiseks. Kuna viimati nimetatud sätet ei saa sel puhul kasutada […], ei leia 300 miljoni Taani krooni maksmine vaidlustatud otsuses enam kehtivat õigustust. […] Järelikult ei saa Combusi elujõulisust mingil juhul käsitleda saavutatuna” (60).

(349)

Kõnealused kahtlused, mida komisjon toob esile ka oma menetluse algatamise otsuses (punktid 106–109), olid seotud asjaoluga, et komisjon ei olnud kindlaks määranud Combusi majanduslikku elujõulisust ilma riigiabi selle osata, mida komisjon oli oma algses otsuses lubanud anda hüvitisena avaliku teenuse osutamise eest. Kuna esimese astme kohtu otsuse kohaselt ei tohtinud seda abi hüvitisena avaliku teenuse osutamise eest lubada, järeldas komisjon, et Combusi majanduslik elujõulisus ei olnud komisjoni algses otsuses enam tuvastatud.

(350)

Nagu Taani valitsus õigesti rõhutab, ei teinud esimese astme kohus komisjoni algse otsuse tühistamiseks ümberkorraldamiskava majanduslikku analüüsi. Vastupidi, arutluskäik on formaalne ja loogiline – kuna komisjon oli oma algses otsuses teinud järelduse majandusliku elujõulisuse kohta abi selle osa põhjal, mille ta oli lubanud EÜ asutamislepingu artikli 73 alusel (328 miljonit Taani krooni) hüvitisena avaliku teenindamise lepingute eest, ning kuna esimese astme kohus oli leidnud, et kõnealust abi ei saa sellel õiguslikul alusel lubada, järeldati, et abi selle osa maksmiseks ei olnud enam kehtivat õigustust ning seepärast puudus majandusliku elujõulisuse kinnitamiseni viinud arutluskäigul nüüd loogiline alus.

(351)

Tõepoolest, oma algses otsuses oli komisjon leidnud, et 490 miljonist Taani kroonist moodustas 328 miljonit Taani krooni hüvitis avaliku teenindamise kohustuste eest ja üksnes 162 miljonit Taani krooni moodustas ümberkorraldamisabi (61). Selle hinnangu põhjal tegi komisjon järgmise järelduse.

„Arvestades ümberkorraldamismeetmeid ning määruse nr 1191/69 alusel juba arutatud riigiabi, võib järeldada, et Combusi elujõulisus taastub. Sellest hoolimata ei ole kõnealune elujõulisus suunistega kitsamas mõttes kooskõlas, kuna see sõltub muust riigiabist.”

(352)

Käesolevas otsuses hindab komisjon 1999. ja 2001. aasta meetmeid kahe eraldi meetmena. Eelmises jaos leiti, et 1999. aasta meede – kapitali suurendamine 200 miljoni Taani krooni võrra ja 100 miljoni Taani krooni suurune allutatud laen – on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi, mis tuleb Combusilt tagasi nõuda. Seega ei saanud Combus kasutada seda raha oma majandusliku elujõulisuse taastamise tõendamiseks.

(353)

Isegi kui 1999. ja 2001. aasta meetmetega ette nähtud koguabi (61) oleks võimaldanud Combusil elujõulisuse alates 2006. aastast taastada (vt käibe ja kasumi prognoose eespool tabelis 7), muutub elujõulisuse taastamine ebarealistlikuks juhul, kui Combus peab 300 miljonit Taani krooni Taani valitsusele tagasi maksma, kuna see on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi.

(354)

Komisjon järeldab, et isegi kui 2001. aastal esitatud ümberkorraldamiskava põhjal võis oodata Combusi majandusliku elujõulisuse taastumist 2006. aastaks, ei olnud see ootus enam realistlik pärast seda, kui 1999. aasta meetmed loeti ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks.

(355)

Komisjon järeldab, et ümberkorraldamiskava ei taga Combusi majanduslikku elujõulisust, sest see põhineb ebatõesel eeldusel, et Combus ei pea Taani valitsusele 1999. aastal saadud ebaseaduslikku ja ühisturuga kokkusobimatut riigiabi tagasi maksma.

(356)

1999. aasta ümberkorraldamissuuniste punktides 35–39 on sätestatud järgmised tingimused:

„c)   Põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimine

(357)

Oma menetluse algatamise otsuses (punktid 110–115) tõstatas komisjon kahtluse, kas juhtumi konkreetsed asjaolud õigustavad seda, et abi võimaliku kahjuliku mõju leevendamiseks konkurentidele ei võetud mingeid meetmeid.

(358)

Eelkõige nägi komisjon ette võimaluse, et Combus viib osa oma avaliku teenindamise lepingutest turule. Combusi avaliku teenindamise lepingud lõppesid järgemööda. Tõepoolest, 2003. aasta lõpuks pidi lõppema ligikaudu 50 % lepingutest lepingute väärtuse järgi. Viimane leping lõppes 2006. aastal.

(359)

Komisjon toonitas oma menetluse algatamise otsuses (põhjendus 113), et võimalikku mõju konkurentsile on oluline hinnata ex tunc, st ümberkorraldamisabi andmise hetkel.

(360)

Siinkohal on komisjon väitnud, et Combus oleks võinud oma avaliku teenindamise lepingud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 14 lõike 4 alusel lõpetada ning see oleks võinud olla asjakohane kompenseeriv meede.

(361)

Oma vastuses menetluse algatamise otsusele leiab Taani, et sellist võimalust ei olnud. Tõepoolest, artikli 14 lõikes 4 on sätestatud:

„Ettevõtja, kes kavatseb lõpetada avalikkusele püsivalt ja regulaarselt osutatava veoteenuse, mis ei ole lepingusüsteemi ega avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud, või teha teenuses olulisi muudatusi, teatab sellest liikmesriigi pädevatele asutustele vähemalt kolm kuud ette. Pädevad asutused võivad otsustada sellise etteteatamise nõudmisest loobuda. See säte ei mõjuta teisi siseriiklikke sätteid, mida kohaldatakse veoteenuste lõpetamise ja muutmise õiguse suhtes”  (62).

(362)

Seega võib veoteenuse artikli 14 lõike 4 kohaselt lõpetada üksnes siis, kui veoteenus ei ole lepingusüsteemi ega kehtestatud avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud. Käesoleva juhtumi asjaolude põhjal on selge, et Combusi lepingud olid hõlmatud lepingusüsteemiga (63). Kui Combus oleks oma avaliku teenindamise lepingud ühepoolselt lõpetanud, oleksid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, kellega need lepingud sõlmitud olid, võinud äriühingu suhtes algatada tsiviilmenetluse.

(363)

Komisjon järeldab, et Taani valitsuse väide, mille kohaselt Combus ei saanud oma lepinguid artikli 14 lõike 4 alusel lõpetada, on õige.

(364)

Sellest hoolimata täheldab komisjon, et ilmselgelt oli Combusil võimalus oma avaliku teenindamise lepingud müüa, kuna vaid mõni kuu pärast Combusi omandamist müüs Arriva ligikaudu 50 % lepingutest Connexile.

(365)

Ümberkorraldamisabi andmise ajal ei nõudnud Taani valitsus Combusilt ühegi avaliku teenindamise lepingu loovutamist, vaid äriühing võis kõik oma lepingud alles jätta. Taani valitsuse finantsnõustaja Alfred Bergi koostatud märgukirjadest tuleneb, et seda tehti tahtlikult, kuna eeldati, et nende müümine paketina tagab parema müügihinna.

(366)

Toimiku hindamise seisukohast ei ole üldse oluline, et Combus jagati tegelikult kaheks, müües 50 % tema varadest 2001. aasta mais Connexile. Uurimismenetluse algatamise otsuses juba selgitatud põhjustel ei saa sellist jagamist käsitada piisava kompenseeriva meetmena, (64) kuna müügilepingu tingimuste kohaselt ei olnud Arriva õiguslikult kohustatud osa oma vara müüma. Peale selle märgib komisjon, et müük ei toimunud avatud, läbipaistva ja õiglase menetluse teel, vaid üksnes Arriva ja Connexi vaheliste läbirääkimiste kaudu.

(367)

Komisjon järeldab, et Taani ei ole põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimiseks võtnud mingeid kompenseerivaid meetmeid ning seda olenemata asjaolust, et selliste meetmete võtmiseks oli vähemalt üks võimalus, nimelt teatava osa Combusi avaliku teenindamise lepingute müümine konkurentidele avatud, läbipaistva ja õiglase menetluse teel.

(368)

Pidades silmas nii Combusi kui ka Arriva olulist turuosa Taani bussiturul Combusi müümise ajal, leiab komisjon, et kompenseerivate meetmete täielik puudumine on tekitanud Taani bussiturul põhjendamatuid konkurentsimoonutusi. Seega leiab komisjon, et 2001. aasta meede ei vasta 1999. aasta ümberkorraldamissuuniste punktides 35–39 sätestatud tingimustele.

(369)

Komisjon järeldab, et 2001. aasta meede ei vasta vähemalt kahele 1999. aasta ümberkorraldamissuunistes sätestatud tingimusele, nimelt majandusliku elujõulisuse tingimusele ja põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimise tingimusele.

(370)

Seepärast ei ole vaja analüüsida ülejäänud tingimusi järeldamaks, et 2001. aasta meetmed ei ole ühisturuga kokkusobivad.

(371)

Komisjon leiab, et 1999. aasta ja 2001. aasta meetmed, mida Taani Combusi suhtes rakendas, ei sobi EÜ asutamislepingu ühegi sätte alusel ühisturuga kokku.

(372)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 14 on sätestatud:

„Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada (edaspidi „tagastamisotsus”). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.”

(373)

Seega tuleb kontrollida, kas käesoleval juhul oleks abi tagasinõudmine vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Käesoleva juhtumi puhul tõstatub küsimus, kas komisjoni algne otsus, millega 1999. ja 2001. aasta meetmed lubati, võis tekitada Combusil õiguspäraseid ootusi.

(374)

Oma 2. märtsi 2005. aasta otsuses 2005/786/EÜ riigiabi kohta, mida Saksamaa andis ettevõttele Chemischen Werke Piesteritz, (65) otsustas komisjon, et kui komisjoni positiivne otsus vaidlustatakse ettenähtud aja jooksul ja kui esimese astme kohus selle kehtetuks tunnistab, ei välista ühenduse õiguse üldpõhimõtted, iseäranis õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitse põhimõtted, tagasinõudmist.

(375)

Vastupidine järeldus muudaks kehtetuks ühenduse institutsioonide vastuvõetud aktide seaduslikkuse kontrolli, mille ühenduse kohtud teostasid kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 220, artikli 230 esimese lõikega ja artikliga 233.

(376)

. Ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu abi tuleb tagasi nõuda äriühingutelt, kes sellest tegelikult kasu said (66). Käesoleva juhtumi puhul on üks abisaaja ilmselgelt Combus, kes jätkab oma tegevust.

(377)

Seejärel tekib küsimus, kas abi tagasinõudmist tuleks laiendada teistele äriühingutele. Käesoleva juhtumi puhul müüdi Combusi aktsiad äriühingule Arriva Denmark A/S ning Combus muutus äriühingu Arriva Denmark A/S 100 protsendilliseks tütarettevõtjaks.

(378)

Pärast seda tehingut müüs Combus kõik oma raamatupidamises kajastatud varad ja kohustused teisele äriühingu Arriva Denmark A/S 100 protsendilisele tütarettevõtjale, äriühingule Arriva Scandinavia A/S ühe Arriva Scandinavia aktsia eest, mille nimiväärtus on 1 000 Taani krooni. Pärast tehingut müüs Arriva Scandinavia A/S ligikaudu 50 % Combusi varadest Connexile.

(379)

Seega järgnes ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi andmisele aktsiate omandamine ning seejärel kaks järjestikust varade ülekandmist. Järgmistes punktides kirjeldatakse nende tehingute mõju abi tagasinõudmisele.

(380)

Euroopa kohtud on andnud teatavaid suuniseid tingimuste kohta, mille korral tuleb tagasinõudmiskohustust laiendada ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi algse saaja kõrval ka muudele äriühingutele. Seoses sellise äriühingu aktsiate omandamisega, kes peab tagasi maksma ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi (aktsiatehingud), on Euroopa Kohus seisukohal, et äriühingu aktsiate müük kolmandale isikule ei mõjuta abisaaja kohustust abi tagasi maksta (67). Kui leiab kinnitust, et aktsiate ostja maksis kõnealuse äriühingu eest kehtivat turuhinda, ei saa seda käsitada kasu saamisena eelisest, mida võidakse pidada riigiabiks (68).

(381)

Käesoleva juhtumi puhul oli Combusi müük äriühingule Arriva Denmark A/S selline aktsiatehing. Seepärast kerkib üles küsimus, kas Arriva Denmark A/S maksis Combusi eest turuhinda.

(382)

Siinkohal märgib komisjon kõigepealt, et müügile eelnes läbipaistev, avatud ja mittediskrimineeriv avalik pakkumismenetlus ning et Arriva Denmark A/S esitas parima pakkumise. See on esimene veenev viide sellele, et Arriva Denmark A/S maksis Combusi eest tõepoolest turuhinda.

(383)

Peale selle palus komisjon sõltumatul finantseksperdil Ecorys Netherlands BV (edaspidi „Ecorys”) hinnata Combusi väärtust äriühingule Arriva Denmark A/S müümise ajal. Ecorys Netherlands BV tegi hindamisel koostööd sõltumatu Taani transpordikonsultandiga COWI A/S.

(384)

Ecorysi koostatud Combusi hindamisaruanne põhineb diskonteeritud rahavoogude meetodil, mida äriühingute väärtuse hindamisel tavapäraselt kasutatakse. Combusi väärtust hinnati 1. jaanuari 2001. aasta seisuga, lähtudes tol ajal ostjale, st äriühingule Arriva Denmark A/S kättesaadavast teabest. Eeskätt hõlmab see teave äriühingu Arriva Denmark A/S kontrollimenetluse käigus koostatud aruandeid ja kontrollimenetluse käigus andmekogus kättesaadavat materjali.

(385)

Ecorys koostas kolm stsenaariumit: halvima stsenaariumi, põhistsenaariumi ja parima stsenaariumi. Need kolm stsenaariumit määratleti järgmiselt.

„Põhistsenaariumi puhul eeldatakse, et Combusi käibe tase jääb samaks, tegevuse tõhusus paraneb mõnevõrra (1 % aastas) ning vananenud busside (8 aastat linnaliinibusside ja 12 aastat muude busside puhul) asendamiseks tehakse investeeringuid. Pangad nõustuvad rahastama 50 % rahaliste vahendite vajadusest.

Halvima stsenaariumi puhul jääb turu suurus samaks, kuid Combus ei suuda uusi pakkumisi võita ja käive langeb. Selle tulemusel ei ole vaja lisainvesteeringuid, sest vananenud bussid asendatakse üleliigsete bussidega. Peale selle eeldatakse, et pangad nõustuvad rahastama üksnes 25 % rahaliste vahendite vajadusest.

Parima stsenaariumi puhul eeldatakse, et võlausaldajad nõustuvad tehingu kuupäeval maha kandma 340 miljoni Taani krooni suuruse summa. Turu suurus kasvab ajutiselt tänu pakkumismenetluste korraldamisele Århusi ja Odense piirkonnas ning kuna Combusi turuosa jääb samaks, siis käive mõnevõrra kasvab (1 % aastas). Combus suudab viia oma tegevuse tulemuslikkuse näitajad vastavusse majandusharu normidega, mille tulemusel kasvab tegevuse tõhusus ja vähenevad kulud. Investeeringuid on vaja vananenud busside asendamiseks ja bussipargi laiendamiseks. Pangad nõustuvad rahastama 50 % rahaliste vahendite vajadusest.”

(386)

Ecorys eristab oma hindamisaruandes firmaväärtust Combusi omakapitali väärtusest. Firmaväärtuse all mõistetakse Combusi kui äriühingu väärtust, võttes eelduseks tõhusa rahastamise (kooskõlas võrreldavate äriühingute rahastamisega). Omakapitali väärtus vastab Combusi aktsiate väärtusele, arvestades tegelikku rahastamist. Firmaväärtuse kohta teeb Ecorys järgmise järelduse.

„Analüüs näitab, et Combusi kui äriühingu väärtus 2001. aasta jaanuaris jääb vahemikku – 567 miljonit Taani krooni [halvim stsenaarium] kuni 1 297 miljonit Taani krooni [parim stsenaarium] ning kõige tõenäolisem väärtus on 426 miljonit Taani krooni [põhistsenaarium].

See viitab sellele, et võttes eelduseks tõhusa rahastamise (kooskõlas võrreldavate äriühingute rahastamisega), on Combus äriühinguna omal käel elujõuline, kuigi oodatava tulu saamiseks tuleb täita teatavad tingimused. Need tingimused on järgmised:

(387)

Omakapitali väärtuse kohta teeb Ecorys järgmise järelduse:

„Käesoleval ajal [st 1. jaanuaril 2001] jäi Combusi aktsiate väärtus vahemikku – 845 miljonit Taani krooni [halvim stsenaarium] kuni 140 miljonit Taani krooni [parim stsenaarium] ning kõige tõenäolisem väärtus on – 543 miljonit Taani krooni [põhistsenaarium].

Peamine põhjus, miks omakapitali väärtus on firmaväärtusest nii oluliselt väiksem, on see, et firmaväärtuse puhul eeldatakse tõhusat rahastamist. Combusi äritegevuse kiiret laiendamist rahastati aga ülimalt ebatõhusalt, nimelt suures osas laenude kaudu, mille tulemusel finantsvõimendus ei ole kaugeltki võrreldav majandusharu normidega.”

(388)

Arriva Denmark A/S omandas Combusi 340 miljoni Taani krooni suuruse negatiivse ostuhinna eest. Seega nõustus ta maksma kõige tõenäolisemast väärtusest 203 miljoni Taani krooni võrra suuremat hinda. Ecorys teeb oletusi Arriva motiivi kohta ja täheldab:

„Ilmselt oli Arriva veendunud, et suudab tegevuse tõhusust parandada ja säilitada käibetaseme isegi suurema hinna eest kui käesolevas uuringus kõige tõenäolisemaks hinnatud 534 miljoni Taani krooni suurune negatiivne väärtus. Kõige tõenäolisemalt eeldas Arriva võimalikku kasu sünergia kujul, mida käesolevas uuringus ei hinnatud.”

(389)

Eespool kirjeldatut silmas pidades järeldab komisjon, et Combusi aktsiate ostja Arriva Denmark A/S maksis aktsiate eest vähemalt kehtivat turuhinda. Seepärast ei saa lugeda, et äriühing sai kasu eelisest, mida võiks käsitada riigiabina.

(390)

Euroopa Kohus leiab, et tagastamiskorralduse saab kolmandale äriühingule laiendada juhul, kui see on loodud selleks, et kõnealusest korraldusest kõrvale hoida (69). Tavapärased kõrvalehoidmise juhtumid on need juhud, kus vara ülekandmisel ei ole muud majanduslikku põhjendust kui tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamine (70). Nagu Euroopa Kohus rõhutab, „kehtib see olukorras, kus pärast komisjoni uurimist või otsust kantakse äriühingu varad ja kohustused tegevuse jätkuvuse eelduse põhjal turuhinnast madalamate hindade eest või läbipaistmatute menetluste kaudu üle teisele äriühingule, mis on samade isikute kontrolli all. Sellise ülekandmise eesmärk võib olla tagada, et varad jääks komisjoni otsuse kohaldamisalast välja, ning jätkata asjaomast majandustegevust määramata aja jooksul” (71).

(391)

Kui komisjon leiab, et varade ülekandmise eesmärk on hoida kõrvale riigiabi tagasimaksmisest, peab ta nõudma, et tagasinõudmine ei piirduks algselt abi saanud äriühinguga, vaid laieneks äriühingule, kes jätkab algse äriühingu tegevust, kasutades ülekantud tootmisvahendeid, kui ülekandmise teatavad elemendid viitavad kahe äriühingu vahelisele majanduslikule järjepidevusele. Sellise abi tagasimaksmise kohustusest kõrvalehoidmise analüüs põhineb objektiivsetel kriteeriumitel, mis hõlmavad ülekandmise eesmärki (varad ja kohustused, tööjõu säilitamine, varade kogumid jne), ülekandmise hinda, varasid omandava äriühingu ning algse äriühingu aktsionäride või omanike identiteeti, ülekandmise aega (pärast uurimise algust, menetluse alustamist või lõpliku otsuse tegemist) ja lõpuks tehingu majanduslikku põhjendust (72).

(392)

Seda kinnitas esimese astme kohus oma 1. juuli 2009. aasta otsuses kohtuasjas T-291/06 Operator ARP vs. komisjon, (73) kus väitis, et abi tagastamise eest vastutavate isikute ringi laiendamine on õigustatud vaid siis, kui varade üleminekuga kaasneb tagastamiskorralduse tagajärgedest kõrvalehoidmise oht, eelkõige kui pärast varade ostmist jääb abi esialgsest saajast järele „tühi kest”, millelt ei ole võimalik ebaseaduslikku abi tagasi saada.

(393)

Oma teatises „Ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi: abi tagasinõudmist käsitlevate komisjoni otsuste tõhus rakendamine liikmesriikides” (74) märkis komisjon, et kuni abi ei ole täielikult tagasi makstud, peaks asjaomane liikmesriik vastu seisma igasugusele varade ülekandmisele, mida ei teostata turutingimustel ja/või mis tehakse selleks, et tagasinõudmise otsuse täitmisest kõrvale hoida.

(394)

Seepärast tuleb kõnealuseid kriteeriume kohaldades kontrollida, kas Combusi ja äriühingu Arriva Scandinavia A/S vahelise varade ülekandmise eesmärk oli hoida kõrvale riigiabi tagasimaksmisest.

(395)

Komisjon märgib, et kõik varad ja kohustused kanti üle tegevuse jätkuvuse eelduse põhjal ning ülekandmine toimus kahe äriühingu vahel, kes olid sama emaettevõtja, Arriva Denmarki kontrolli all. Peale selle toimus ülekandmine üheksa päeva pärast Taani riigi ja äriühingu Arriva Denmark A/S vahelist aktsiatehingut.

(396)

Kuigi need andmed on käesoleva juhtumi kontekstis asjakohased, märgib komisjon, et kõnealuse ülekandmise ajaks oli komisjon võtnud vastu otsuse mitte esitada vastuväiteid teatatud meetmete kohta.

(397)

Seepärast oli komisjoni võimalik tagasinõudmise otsus tol ajal üksnes hüpoteetiline võimalus.

(398)

Peale selle ei olnud Arriva raamatupidamisarvestuses mingeid riigiabi võimaliku tagasimaksmise eraldisi ning Taani valitsuse ja Arriva Denmarki vahelises aktsiate müügi kokkuleppes ega ka Combusi ja Arriva Scandinavia vahelises varade müügi lepingus ei mainita võimalikke riigiabi tagasimaksmise nõudeid, samas kui neis loetletakse kõik muud kohtuvaidlustega seotud riskid.

(399)

Lõpuks tuleb märkida, et juba Combusi kapitalisüstide tegemise ajal leiti, et Combusi integreerimine teise turul tegutseva äriühinguga on parim viis vähendada kulusid ja kehtestada tõhusust edendavad meetmed, mida Combus üksi rakendada ei suudaks. Kapitalisüsti teisest osast teatamise ajal komisjonile esitatud ning muu hulgas tõhususe suurendamisel ja kulude vähendamisel põhineva ümberkorraldamiskava täielik rakendamine oli võimalik peamiselt tänu Combusi tegevuse integreerimisele Arriva äritegevusse, mis peale selle oli kõnealuse äritegevuse laadi (võrgutööstus) ja võimalikku mastaabisäästu arvesse võttes Arriva seisukohast ratsionaalne. See selgitab, miks varade ülekandmine toimus kohe pärast aktsiatehingut.

(400)

Eespool kirjeldatut silmas pidades ning võttes arvesse juhtumi väga erilisi asjaolusid, leiab komisjon seepärast, et puuduvad piisavad viited, mis õigustaksid seisukohta, et varade ülekandmise eesmärk oli tagastamiskorraldusest kõrvalehoidmine.

(401)

Seda järeldust kinnitab asjaolu, et müügilepingute sõlmimise ajal pidasid Taani ametiasutused komisjoniga nõu oma kavatsuse üle kehtestada vastutussäte, mille kohaselt Taani valitsus pidi andma Arrivale tagatise avalik-õiguslike asutuste (näiteks konkurentsiasutused ja ELi komisjon) võimalike Combusiga seotud nõuete vastu. Taani ametiasutustel soovitati aga enne asjaomase müügiprotsessi jätkamist oodata ära lõpliku otsuse vastuvõtmine (75).

(402)

Sellest tulenevalt leiab komisjon, et ei ole põhjust laiendada tagastamiskorraldust Arrivale.

(403)

Komisjonil pole andmeid ka selle kohta, et müügihind, mida Connex Arriva Scandinaviale varade eest maksis, oli turuhinnast madalam. Võib eeldada, et hind, milles kaks turul tegutsevat eraõiguslikku äriühingut kokku leppisid, vastab turuhinnale. Seega ei ole põhjust laiendada tagasinõudmise kohustust Connexile.

(404)

Kokkuvõtteks leiab komisjon, et ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu abi tuleb tagasi nõuda Combusilt,