(1)

Komisjonile on laekunud mitmesugust teavet selle kohta, et Prantsusmaal on alates 2004. aastast olemas fond, mille eesmärk on hüvitada Prantsuse kalandusettevõtjatele kütusehinna tõusu. Nende andmete põhjal loodi nn kalapüügiriskide ennetamise fond (Fonds de prévention des aléas pêche – FPAP), et leevendada kalapüügiks kasutatava kütuse hinna lühiajalisi kõikumisi, kuid tegelikult võimaldas fond kalandusettevõtjatel hankida kütust turuhinnast tunduvalt madalama hinnaga.

(2)

Algse kava kohaselt pidid seda fondi rahastama eeldatavasti ainult ettevõtjad. Põhimõte oli lihtne – fond pidi katma selle osa kütusehinnast, mis ületas liitri alusel kindlaksmääratud võrdlushinda, ja vastutasuks pidid ettevõtjad tegema kalapüügiriskide ennetamise fondi sissemakseid siis, kui kütusehind langes taas võrdlushinnast allapoole. Nii oleks saanud tasakaalustada süsteemi rahastamise ilma riigi vahendeid kasutamata.

(3)

Kuna kütuse turuhind jäi aga püsima võrdlushinnast tunduvalt kõrgemal tasemel, järeldas sellest komisjon, et kalapüügiriskide ennetamise fond sai toimida ainult riigi toetusel ja et selle rahalise toetuse näol oli tegu riigiabiga EÜ asutamislepingu artikli 87 tähenduses.

(4)

25. augustil 2005 palus komisjon Prantsusmaal teatada talle 5. septembriks 2005, kas liikmesriik on võtnud vastu või kavandanud meetmeid kütusehinna tõusuga toimetulekuks. Komisjon tuletas liikmesriigile muu hulgas meelde, et kui kõnealuste meetmetega kaasnes riigiabi, oleks komisjoni sellest kooskõlas asutamislepingu artikli 88 lõikega 3 pidanud teavitama.

(5)

Kuna vastust ei laekunud, nõudis komisjon 21. septembril 2005 Prantsusmaalt kooskõlas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 [nüüd artikkel 88] kohaldamiseks) (1) artikliga 10, et Prantsusmaa esitaks talle kolme nädala jooksul teavet kõnealuse fondi kohta, et komisjon saaks välja selgitada, kas tegu oli tõepoolest riigiabiga, ja kui see nii on, kas see riigiabi oli ühisturuga kokkusobiv või mitte.

(6)

Prantsusmaa vastas komisjoni 25. augusti 2005. aasta teabenõudele 7. oktoobril 2005, märkides, et „Prantsusmaa ei ole rakendanud ainsatki riigiabi kavade alla kuuluvat meedet, et tulla toime kütusehindade märkimisväärsest tõusust tingitud raskustega”. Prantsusmaa möönis sellegipoolest, et ta soodustas „üht ettevõtjate algatust”, mis seisnes kalapüügiriskide ennetamise fondi loomises. See kiri ei sisalda ühtegi viidet riigi vahenditest tehtud ettemaksetele. Vastupidi, Prantsuse ametiasutuste vastusest võis välja lugeda, et ettevõtjate hallatavat fondi rahastati üksnes selle liikmete rahalistest vahenditest vastastikuse abi põhimõttel.

(7)

21. oktoobril 2005 tuletas komisjon Prantsuse ametiasutustele meelde, et ta oli saatnud neile 21. septembril 2005 kalapüügiriskide ennetamise fondi käsitleva ametliku teabenõude, ja andis vastamiseks uue kahenädalase tähtaja.

(8)

Kuna Prantsusmaa ei olnud õigeks ajaks vastanud, otsustas komisjon kooskõlas eelnimetatud artikli 10 lõikega 3 esitada Prantsusmaale seoses teabenõude täitmatajätmisega ettekirjutuse. Sellest 5. detsembri 2005. aasta ettekirjutusest teavitati liikmesriiki 6. detsembril 2005 ning see nägi vastamiseks ette kolme nädala pikkuse tähtaja.

(9)

Prantsusmaa vastas 21. detsembri 2005. aasta kirjaga, mille komisjon sai kätte 27. detsembril 2005. Selles kirjas osutati varasemale, 6. detsembri kirjale, mille komisjon oli saanud kätte 8. detsembril ja mis kujutas endast vastust komisjoni 21. septembri 2005. aasta kirjale (vt käesoleva otsuse põhjendus 5). Nendes kahes kirjas teavitas Prantsusmaa komisjoni kalapüügiriskide ennetamise fondi põhikirjast ja kolmest konventsioonist, millega kehtestati riigipoolne tagasimakstav ettemakse kalapüügiriskide ennetamise fondi.

(10)

Pärast nende vastuste ja lisatud dokumentide läbivaatamist teavitas komisjon 8. märtsil 2006 Prantsusmaad oma otsusest algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ja määruse (EÜ) nr 659/1999 artikliga 6 ettenähtud ametlik uurimismenetlus.

(11)

Komisjoni otsus algatada ametlik uurimismenetlus avaldati Euroopa Liidu Teataja19. aprilli 2006. aasta väljaandes. (2) Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles avaldama kõnealuste meetmete kohta arvamust ühe kuu jooksul.

(12)

Prantsusmaa esitas oma märkused 21. aprilli 2006. aasta kirjas oma ametiasutuste märgukirjana. See märgukiri sisaldab tõenäoliselt algselt sisekasutuseks määratud argumente, mis selgitavad komisjoni väidete suhtes võetud seisukohta.

(13)

17. mail 2006 teatas Nantes’is asuv advokaadibüroo Ménard, Quimbert et associés (edaspidi „MQA”) faksi teel oma kavatsusest esitada lisamärkusi kalapüügiriskide ennetamise fondi nimel ja taotles tähtaega nende märkuste esitamiseks. Komisjon nõustus pikendama tähtaega kahe nädala võrra. MQA esitas seejärel lihtkirjaga, mis kandis 17. mai kuupäeva ja mille komisjon sai kätte 23. mail, Coopération Maritime’i päismiku all märgukirja, mille oli allkirjastanud kalapüügiriskide ennetamise fondi peasekretär hr de Feuardent ja mis pärines 18. maist. Komisjonile laekus 14. juunil MQA kolmaski kiri, mis kandis samuti 17. mai kuupäeva ja kujutas endast „[tema] märkuste uut versiooni pärast mõningate hooletusvigade parandamist”; tegu oli komisjonile seni edastamata dokumentidega, mis sisaldasid täiendavaid märkusi eespool nimetatud hr de Feuardent’ märgukirjale ja millele oli lisatud veel hulk dokumente, mis kajastasid kalapüügiriskide ennetamise fondi tööd (põhikiri, tegevusjuhend, märgukirjad, sissemaksete maksustamine, rahanduse peainspektsiooni ning põllumajanduse ja kalanduse peainspektsiooni ühiskontrolli kiri). MQA viimane, 12. juuni 2006. aasta kiri, mis saadeti samal päeval faksiga komisjonile ja mis kujutas endast järge MQA 19. mai kirjale – „mis kandis ekslikult 17. mai kuupäeva ja milles edastati [teile] Confédération de la Coopération, de la Mutualité et du Crédit Maritime’i [kalandusettevõtjate koostöö, kindlustuse ja krediidiühistu] peasekretäri hr de Feuardent’ märkused, mis pärinevad 18. maist 2006” –, sisaldas samu täiendavaid märkusi, mis edastati juba varem 17. mai kuupäeva kandvas kolmandas kirjas, kuid ilma lisadeta.

(14)

14. juunil 2006 teavitas komisjon Prantsusmaad MQA 17. mai 2006. aasta kolmandast kirjast (hooletusvigade parandamise järgne versioon) ja MQA viimasest, 12. juuni 2006. aasta kirjast, nõudes, et Prantsusmaa saadaks oma märkused kuu aja jooksul. 12. juulil 2006 taotles Prantsusmaa tähtaja pikendamist 1. septembrini. Komisjon nõustus 18. juulil 2006 pikendama tähtaega ühe kuu võrra. Prantsusmaa vastas 26. septembril 2006, et ta ei soovi esitada ühtegi konkreetset märkust, kuid nentis, et MQA 17./19. mai 2006. aasta kiri ei olnud hr de Feuardent’ märkustega vastavuses. Komisjon edastas Prantsusmaale 9. oktoobril 2006 MQA kirjade üksikasjaliku sisu, paludes liikmesriigil kümne päeva jooksul kinnitada, et Prantsuse ametiasutused olid tutvunud hr de Feuardent’ märgukirjaga. Prantsusmaa vastas 23. oktoobril 2006, et kõnealust märgukirja ei olnud tema käsutuses ja et ta oli seda varem maininud ainult seetõttu, et [MQA] 12. juuni kiri viitas sellele. Kuna Prantsusmaa kinnitas, et ta ei olnud kõnealust kirja saanud, edastas komisjon selle liikmesriigile ametlikult 27. oktoobril 2006, nõudes, et liikmesriik esitaks talle oma võimalikud märkused hiljemalt 15. novembril.

(15)

27. novembril 2006 teatas Prantsusmaa komisjonile, et ta ei soovi selle dokumendi kohta esitada mingeid erilisi märkusi.

(16)

Kooskõlas Prantsuse 21. märtsi 1884. aasta seadusega, mida muudeti 12. märtsil 1920, on kalapüügiriskide ennetamise fond korraldatud ettevõtjate ametiühinguna. Põhikirja projekti kiitis heaks 10. veebruaril 2004 kokkutulnud asutav kogu, põhikiri võeti vastu 9. aprillil 2004.

(17)

Põhikirja artikli 4 kohaselt loodi kõnealune ametiühing 99 aastaks. Ametiühing asub Pariisis (24, rue du Rocher) samal aadressil mis Confédération de la coopération, de la mutualité et du crédit maritimes (edaspidi „Coopération Maritime”).

(18)

Põhikirja artikli 7 järgi on fondi asutajaliikmed Coopération Maritime, keskne ostu- ja arendusorganisatsioon CECOMER (jaemüüjate ühistu, mis kujutab endast kalandusettevõtjatele töövahendeid ja tarbeid tarnivate kalandusühistute keskset ostuorganisatsiooni), väikesemahulise kalapüügi juhtimiskeskus ning kaks ametiisikut kalandussektorist. 10. veebruaril 2004 toimunud asutaval kogul nimetasid need viis asutajaliiget kalapüügiriskide ennetamise fondi juhatajad, kes jäid ametisse kuni 2007. aastal toimuva korralise üldkoguni. Selle põhjal võib öelda, et kalapüügiriskide ennetamise fond kujutab endast algatust, mis pärineb kalandussektorist ja sellega seotud organisatsioonidelt (kalandusühistud, keskne ostuorganisatsioon, kalandusettevõtjate halduskeskused).

(19)

Liikmekandidaadid peavad tõendama, et nad tegutsevad kalandussektoris; sellegipoolest võib ametiühing võtta liikmeks ka „kõiki teisi isikuid, kes on valmis osutama ametiühingule moraalset tuge”, tingimusel et selle kategooria liikmete arv ei ületa 5 % ametiühingu liikmete koguarvust. Prantsusmaa täpsustas oma 6. detsembri 2005. aasta kirjas, et kalapüügiriskide ennetamise fondi kuulub 2 013 liiget ja 2 385 laeva, mis moodustavad 30 % Prantsuse laevastikust.

(20)

Põhikirja artiklis 2 on märgitud: „Ametiühingu eesmärk on arendada tooteid, mis võimaldavad kalandusettevõtjatel katta järgmisi riske: diislihindade kõikumine, merekeskkonna saaste või saastega seotud terviseriskid, püügikvootide sulgemine või püügivõimaluste oluline vähenemine, turuga seotud riskid. Ühingu nimeks saab kalapüügiriskide ennetamise fond”. Seega on kalapüügiriskide ennetamise fond korraldatud vastastikuse kindlustuse andjana, mis pakub oma liikmetele sissemaksete eest teatavaid teenuseid.

(21)

Prantsusmaa on esitanud koopiad kalapüügiriskide ennetamise fondi ja Prantsuse riigi vahel sõlmitud kolmest konventsioonist, mis käsitlevad riigi sellesse fondi tehtavaid tagasimakstavaid ettemakseid. Need ettemaksed tehakse kalandus- ja vesiviljelussektori ettevõtjaid ühendava riikliku ameti (Office national interprofessionnel des produits de la mer et de l'aquaculture – OFIMER) vahendusel. 12. novembril 2004 sõlmitud esimene konventsioon käsitleb 15 miljoni euro suurust summat, 27. mail 2005 sõlmitud teine konventsioon 10 miljoni euro suurust summat ning kolmas, 11. oktoobri 2005. aasta konventsioon 40 miljoni euro suurust summat. Seega kanti nende kolme konventsiooni alusel kalapüügiriskide ennetamise fondi ettemaksena 65 miljonit eurot.

(22)

Kui võtta arvesse Prantsusmaa 21. aprilli 2006. aasta märgukirjale lisatud argumente (vt käesoleva otsuse põhjendus 12), on võimalik, et fondi tehti veel üks, 12 miljoni euro suurune ettemakse (vt käesoleva otsuse põhjendus 40).

(23)

Nende konventsioonide artikli 1 kohaselt „toimib kalapüügiriskide ennetamise fond oma liikmete sissemaksete alusel, pakkudes finantskaitset riskide vastu, mis on tingitud naftahinna ja sellest tulenevate halduskulude kõikumisest”. Need konventsioonid tõendavad, et kalapüügiriskide ennetamise fond, mis peaks küll põhikirjast lähtuvalt hõlmama ametlikult küllaltki laia teenustegammat (vt käesoleva otsuse põhjendus 20), piirdub tegelikult kalandusettevõtjatele finantskaitse pakkumisega kütuse hinnatõusu vastu.

(24)

12. novembri 2004. aasta konventsiooni artikli 2 põhjal „on riigipoolsete ettemaksete tegemise eesmärk luua rahvusvaheliste naftahindade kõikumise vastane kaitsemehhanism alates 1. novembrist 2004; need ettemaksed võimaldavad osta futuuriturgudel finantsoptsioone. Fondi liikmetele makstavad hüvitised peavad vastama hinnaerinevusele kaitstud maksimumhinna ja võrdlusindeksi keskmise kuuhinna vahel asjaomasel kuul”. 27. mai 2005. aasta konventsiooni artikkel 2 on sõnastatud peaaegu samamoodi – selles nähakse kaitsemehhanismi „loomise” asemel ette selle „jätkamist” ning esitatakse 1. märtsi 2005 kui kuupäeva, millest alates hakkab selle konventsiooni raames tehtud ettemakse osas kaitse toimima. Sama kehtib 11. oktoobri 2005. aasta konventsiooni kohta, mille artikliga 2 nähakse ette, et fond jätkab tehtud ettemakse osas kaitse tagamist „… alates 1. juulist 2005 vähemalt kuni 31. detsembrini 2005, ostes futuuriturgudel finantsoptsioone hinnaga 17 eurosenti/liiter”. Sealsamas täpsustatakse, et „fondi liikmetele makstavad hüvitised ei tohi olla suuremad kui hinnaerinevus hinna 30 eurosenti/liiter ja kuu keskmise võrdlushinna vahel asjaomasel kuul, kui viimane on kõrgem kui 30 eurosenti/liiter”.

(25)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi üksikasjalikust tegevusjuhendist nähtub, et see kaitsemehhanism toimib tänu tagatiskonventsioonidele, mis on sõlmitud fondi ja selle liikmeks olevate ettevõtjate vahel. Liikmed tasuvad 150 euro suuruse registreerimismaksu, samuti tagatisena sissemakse, mis arvutatakse hinnangulise kütusekoguse (liitrites) alusel lähtuvalt hinnast 0,035 senti kütuseliitri kohta. Vastutasuks saavad kalandusettevõtted hüvitist, mille suurus määratakse kindlaks kulutatud kütusekoguse alusel, kuid kindlustatud koguse piirides, järgides tegevusjuhendis esitatud arvutuskäiku.

(26)

Põhjenduses 21 osutatud konventsioonide artiklis 3 on märgitud, et OFIMER saab teha ettemakseid alles pärast teatavate tõendavate dokumentide esitamist. Nende dokumentide seas tuleb esitada kalapüügiriskide ennetamise fondi otsustusorgani protokoll, millega antakse luba riigi ettemakse haldamiseks, ning kahe esimese konventsiooni puhul ka täpsustus selle kohta, milleks ettemakset kasutatakse, samuti esialgne eelarve. Prantsusmaa kinnitas oma 6. detsembri 2005. aasta märgukirjas, et kalapüügiriskide ennetamise fondile eraldati tõepoolest osutatud summad kogusummas 65 miljonit eurot. Selles märgukirjas on täpsustatud, et need ettemaksed tehti selleks, „et tagada kalapüügiriskide ennetamise fondi võimalikult kiire käivitamine ajavahemikul novembrist 2004 kuni detsembri lõpuni 2005”.

(27)

Muu hulgas kohustub kalapüügiriskide ennetamise fond pidama raamatupidamisarvestust, mis võimaldab taotluse alusel saada teavet selle kohta, kuidas ettemakseid kasutatakse, samuti fondi vahendite kasutamise ja kulutuste kohta. Raamatupidamisdokumente tuleb säilitada kümme aastat ja eri riigiasutused saavad nendega tutvuda tavalise taotluse alusel.

(28)

Artikli 4 kohaselt peab kalapüügiriskide ennetamise fond tasuma nende ettemaksete tagastamisel OFIMERile intressi määraga 4,45 %. 12. novembri 2004. aasta konventsiooni reguleeritav summa 15 miljonit eurot tuleb tagastada hiljemalt 1. novembriks 2006; 27. mai 2005. aasta konventsiooni reguleeritav summa 10 miljonit eurot tuleb tagastada hiljemalt 1. maiks 2007 ning 11. oktoobri 2005. aasta konventsiooni esemeks olev summa 40 miljonit eurot tuleb tagasi maksta hiljemalt 1. juuliks 2007.

(29)

Arvestades neid kolme (tõenäoliselt nelja) konventsiooni, mis sõlmiti Prantsuse riigi ja fondi vahel, on kalapüügiriskide ennetamise fondil seega kaks tegevussuunda seoses fondi põhikirja artiklis 2 sõnastatud eesmärkidest esimesega (võimaldada kalandusettevõtjatel kindlustada diislihinna kõikumisega seotud riske):

(30)

Riigiabi seisukohast tulebki vaadelda fondi neist kahest aspektist: esiteks olukorras, kus fond tegutseb ettevõtjana futuuriturgudel, ja teiseks olukorras, kus ta hüvitab kalandusettevõtjatele nende tegevuskuludest kütuseostuga seotud osa, et vähendada nende tootmiskulusid.

(31)

Ametliku uurimismenetluse algatamise põhjused olid järgmised.

(32)

Kalapüügiriskide ennetamise fondile tehtud ettemakseid võib käsitada lühiajalise laenuna intressimääraga 4,45 %. Komisjon märgib aga, et fondil ei ole mingit kinnisvara ja et tema omakapital on äärmiselt väike, sest selle moodustavad ainult liikmete sissemaksed. Seepärast ei oleks ükski pank fondile niisugust laenu andnud.

(33)

Järelikult saab fond kasutada finantssoodustust võrreldes teiste ettevõtjatega, kes tegutsevad samadel futuuriturgudel. See soodustus kujutab endast fondile antud riigiabi. Ükski säte EÜ asutamislepingu artiklis 87 ega suunistes, mis komisjon on riigiabikavade analüüsiks vastu võtnud, ei luba seda abi tõlgendada ühisturuga kooskõlas olevana.

(34)

Teisalt saavad kalapüügiriskide ennetamise fondi kuuluvad kalandusettevõtjad osta tänu fondile kütust madalama hinnaga. Tegemist on abiga, mis aitab vähendada fondist abisaavate ettevõtjate tootmiskulusid. Ent kalandus- ja vesiviljelussektoris (3) antava riigiabi kontrollimise suuniste punkti 3.7 kohaselt tuleb seda liiki tegevusabi, millega ei kaasne ühtegi kohustust, käsitada tavaliselt ühisturuga kokkusobimatuna.

(35)

Siingi on tegemist abiga, mis aitab vähendada kalapüügiriskide ennetamise fondi kuuluvate ettevõtjate tootmiskulusid. Ka käesoleval juhul ei võimalda ükski EÜ asutamislepingu artiklis 87 ega riigiabikavade analüüsiks vastuvõetud komisjoni suunistes sisalduv säte lugeda seda abi ühisturuga kokkusobivaks. Kalandus- ja vesiviljelussektoris antava riigiabi kontrollimise suuniste punkti 3.7 kohaselt tuleb seda liiki tegevusabi, millega ei kaasne ühtegi kohustust, käsitada samamoodi ühisturuga kokkusobimatuna.

(36)

Tuginedes kogu oma valduses olevale teabele, leidis komisjon seoses kõnealuse abimeetmega, mida saavad kasutada nii kalapüügiriskide ennetamise fond kui ka sinna kuuluvad kalandusettevõtjad, et selle meetme ühisturuga kokkusobivuse osas esineb tõsiseid kahtlusi.

(37)

Prantsusmaa esitas oma märkused 21. aprilli 2006. aasta vastuses. Kalapüügiriskide ennetamise fondi ja MQA hilisemate väidete peale ei esitatud ühtegi lisamärkust.

(38)

Prantsusmaa väidab, et komisjoni uurimine peaks keskenduma riigi ettemakse olemusele ja selle eraldamise tingimustele, mitte kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevusele.

(39)

Sellega seoses märgib Prantsusmaa järgmist:

(40)

Komisjon märgib lõpetuseks, et Prantsusmaa osutab oma vastusele lisatud argumentides asjaolule (vt käesoleva otsuse põhjendus 12), et „ei saa märkida, et 12 miljoni euro suuruse ettemakse tegemine on otsustatud, kuna praeguse seisuga ei ole konventsiooni allkirjastatud, sellegipoolest ei ole vaja seada end ummikseisu. Sobiv oleks öelda, et otsus on kaalumisel”.

(41)

Komisjon sai MQA-lt mitu eri sisuga ja korratult saadetud kirja (vt üksikasjade kohta käesoleva otsuse põhjendus 13), mille võib kokku võtta järgmiselt: Coopération Maritime’i päismiku all esitatud 18. mai 2006. aasta märgukiri, mis kannab kalapüügiriskide ennetamise fondi peasekretäri allkirja, ning MQA kalapüügiriskide ennetamise fondi nimel saadetud täiendavad märkused, millele oli lisatud mitmed kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevust käsitlevad dokumendid (põhikiri, tegevusjuhend, märgukirjad, sissemaksete maksustamine, rahanduse peainspektsiooni ning põllumajanduse ja kalanduse peainspektsiooni ühiskontrolli kiri).

(42)

MQA-lt laekunud dokumentide analüüsist ilmneb, et kalapüügiriskide ennetamise fond toetab Prantsusmaa väidet, märkides, et ei saa eeldada „võla tavalist ja lihtsat tühistamist maksetähtaja saabumisel”, kui võla tagasimaksmine on toimunud hälveteta. Mis puutub ülejäänusse, siis erinevalt Prantsusmaast ei keskendu kalapüügiriskide ennetamise fondi argumendid mitte abi olemusele ja selle andmise tingimustele, vaid fondi põhikirjale ja tegevusele.

(43)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi peamised argumendid, millega vaidlustatakse Prantsuse riigi tehtud ettemaksete riigiabile sarnanev olemus ja selle abi kokkusobimatus ühisturuga, võib kokku võtta järgmiselt:

(44)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi sekkumise eesmärk on tegelikult aidata kaasa kalapüügi säilimisele teatavates piirkondades ning takistada süvamerelaevadel kalastada hõlpsamini juurdepääsetavates lähivetes või traaleritel vähem energianõudlikes püügikohtades. Fondi eesmärk on kaitsta kalavarusid, süsteemi tasakaalu ja mitmekesisust kohanemisfaasi abil. Nõnda toimides hoiab see fond ära vajadust päästmis- ja ümberkorraldamiskavade järele ning vähese tähtsusega abi määra kavandatavat tõstmist. Nendel põhjustel väidab kalapüügi ennetamise fond järgmist:

(45)

Lõpuks esitas MQA oma märkuste toetuseks kahe kirja koopiad, mille riigieelarve eest vastutav minister oli saatnud kalapüügiriskide ennetamise fondile ja millest selgub, et nii fond ise kui ka kõik selle liikmed saavad kasutada maksusoodustusi. Need soodustused seisnevad fondi puhul vabastuses ettevõtete tulumaksust ja tõenäoliselt ka ettevõtlusmaksust ning kalastajatest ettevõtjate puhul võimaluses arvata ametiühingusse tehtud sissemaksed oma maksustatavast tulust maha.

(46)

Käesolev otsus ei käsitle põhjenduses 45 nimetatud maksusoodustusi. Komisjon ei olnud neist soodustustest üldse teadlik, kui ta otsustas avada ametliku uurimismenetluse. Neid maksusoodustusi analüüsitakse eraldi toimiku NN 38/2007 raames, et teha kindlaks, kas tegu on riigiabiga, ja kui see on nii, siis kas see abi on ühisturuga kooskõlas.

(47)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevuseesmärki tuleb uurida riigiabi seisukohast kahest aspektist:

(48)

Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas kalapüügiriskide ennetamise fondi saab liigitada ettevõtjaks. Kui fondi ettevõtjaks liigitada ei saa, ei kohaldu talle kõnealuse artikli 87 lõige 1. Seoses selle küsimusega tuletab komisjon meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab mõiste „ettevõtja” konkurentsipoliitika kontekstis majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. (4) Majandustegevus on mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul. (5)

(49)

Toorainesaaduste futuuriturgudel tegutsevad tavaliselt turumajanduse reegleid järgivad eraettevõtjad. Ettevõtja, kes teeb tehinguid nendel futuuriturgudel, panustab asjaolule, et toote ostuhind – kui ta ostab toodet tulevikus tavalise turuhinnaga – erineb hinnast, mille peale ta optsiooni sõlmis. Seda tehes võtab futuuriturul tegutsev ettevõtja hindade arengu määramatusest tuleneva riski. Käesoleval juhul tegutses kalapüügiriskide ennetamise fond naftatoodete futuuriturgudel ettevõtjana. Ometi on see fond ka kalandussektori ettevõtja, sest ta aitab äriühingul CECOMER, kes on kalapüügiriskide ennetamise fondi asutaja ja juhataja ning kalandusühistute keskne ostuorganisatsioon, hankida kütust tavalisest turuhinnast erineva hinnaga. Kui spekulatiivse iseloomuga optsiooniostutehing õnnestub, loovutatakse kütus ühistutele turuhinnast madalama hinnaga. Nii võtab kalapüügiriskide ennetamise fond riski lootuses, et see toob talle rahalist kasu. Kalandusühistud müüvad selle kütuse omakorda kalandusettevõtjatele hinna alusel, millega neil õnnestus see kütus CECOMERi käest hankida. Millistel tingimustel läheb kalapüügiriskide ennetamise fondi omandatud kütus jaemüüjate ühistu CECOMERi omandusse, ei ole täpselt teada; küll on aga selge, et tegu on kahe iseseisva üksuse vaheliste tehingutega, ehkki CECOMER on kalapüügiriskide ennetamise fondi asutajaliige. Neid kütuseomandi ülemineku tehinguid võib analüüsida kui lepingulisi tehinguid ja kuigi neil on suure tõenäosusega oma eripära, on nende tehingute aluseks olevad konventsioonid sellegipoolest eraõiguslikud konventsioonid ja seetõttu ka eraõiguslikud lepingud. Kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevus, mis seisneb sekkumises naftatoodete futuuriturgudel, et osta naftatooteid kaubandusettevõtja CECOMERile loovutamiseks, on ilmselgelt majanduslik tegevus. Menetluse avamise otsuses märkis komisjon muu hulgas: „Kalapüügiriskide ennetamise fondi eesmärk on võimaldada finantsoptsioonide ostmist futuuriturgudel. Kuigi seda ei ole täpsustatud, on kõnealused futuuriturud ilmselgelt naftatoodete või nende derivaatide turud. Siit nähtub, et ehkki kalapüügiriskide ennetamise fond on loodud ametiühinguna, toimib ta neil futuuriturgudel optsioone ostes ja müües nagu tavaline eraettevõtja, kes tegutseb niisugustel turgudel turumajanduse reeglite alusel.” Prantsusmaa ja kalapüügiriskide ennetamise fond ei eitanud oma vastustes tõsiasja, et kalapüügiriskide ennetamise fond teostas niisuguseid optsioonide müügi- ja ostutehinguid. Prantsusmaa ei kommenteeri seda teemat; kalapüügiriskide ennetamise fond piirdub märkusega, et „kalapüügiriskide ennetamise fondi sekkumine leidis aset rahvusvahelisel väärtpaberiturul koostöös spetsialiseerunud maaklerite ja finantsasutustega. Keeruline on ette kujutada suuremat, volatiilsemat ja konkurentsivõimelisemat turgu. Seetõttu ei saanud fond kasutada mingeid soodustariife ega eritingimusi teiste turuosalistega võrreldes … Küsimus on järelikult eraldatud vahendite päritolus …”; fond ei vaidlusta seega komisjoni väidet, mille kohaselt ta tegutseb neil futuuriturgudel tavalise ettevõtjana. Peale selle tuleb märkida, et kalapüügiriskide ennetamise fondi ülesanne ei ole riigi vahendite haldamine avalikes huvides. Samuti ei tohi arvata, nagu teostaks riik või mõni selle asutus fondi vahendusel avalikku võimu.

(50)

Seepärast tuleb kalapüügiriskide ennetamise fondi igal juhul pidada ettevõtjaks ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses. Seejuures ei ole vaja uurida fondi olemust ega tema põhikirja. Asjakohane ei ole isegi tõsiasi, et fond ei teeni tulu. Isegi kui võtta muu hulgas arvesse – nagu märgib kalapüügiriskide ennetamise fond ise –, et „ta ühendab naftatoodete tarbijaid, kes üritavad end turu eest pigem kaitsta kui turgu sekkuda”, on nendeks tarbijateks tegelikult ettevõtjad (kalandusühistud ja kalandusettevõtjad), kes üritavad kahandada oma tootmiskulusid. See ettevõtjatepoolne igati loogiline reaktsioon takistab neid sellegipoolest lugemast üksiktarbijateks asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti a mõttes, millega lubatakse eraldada neile üksiktarbijatele sotsiaalabi. Seega tuleb tagasi lükata Prantsusmaa ja kalapüügiriskide ennetamise fondi enda väited, mis käsitlevad nii fondi põhikirja, toimimisviisi, eesmärke kui ka tema eriolukorda naftatoodete turul.

(51)

Komisjon on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb hinnata riigiabi olemasolu eraõigusliku võlausaldaja põhimõtet kohaldades.

(52)

Vahendid, mis tehti kättesaadavaks kolme teadaolevatel tingimustel tehtud ettemaksega, tuli tagastada intressimääraga 4,45 %. Mis puutub võimalikku neljandasse ettemaksesse summas 12 miljonit eurot, siis võib oletada, et see tehti samadel või väga sarnastel tingimustel. Kõnealune riigieraldis vastab seega nimetatud intressimääraga antud laenule. See intressimäär on küll kõrgem kui võrdlusmäär, mida komisjon kasutab selle tuvastamiseks, kas subsideeritud laenul on abi tunnused: kõnealune võrdlusmäär oli 2004. aastal 4,43 % (7) ja on alates 1. jaanuarist 2005 4,08 %. (8) Nii et teoreetiliselt ei oleks ettemaksete näol tegemist riigiabiga, kui need oleks tehtud tavalistes turumajanduse tingimustes.

(53)

Komisjon leiab sellegipoolest, et neid ettemakseid ei tehtud tavalistes turutingimustes, kuivõrd ükski eraõiguslik võlausaldaja ei oleks nõustunud eraldama kõnealuseid summasid, sest kalapüügiriskide ennetamise fondi elujõulisuse ja võla tähtajalise tagastamise tõenäosuse osas puudus tagatis.

(54)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi algkapital koosnes fondi liikmete sissemaksetest (vt põhjendused 23 ja 25). Prantsusmaa ega ka fond ei ole esitanud arvandmeid neist sissemaksetest laekunud vahendite kohta. 21. aprilli 2006. aasta vastusele lisatud argumentidest selgub, et Prantsuse ametiasutused märkisid, et: „6. detsembri 2005. aasta vastuse koostamise ajal lisati need andmed vastuse kavandisse, kuid ministeeriumis toimunud läbivaatusel jäeti need välja”, lisades, et „vastuse esitamiseks ei ole praegu vajadust”.

(55)

Komisjoni hinnangul on tegemist suhteliselt tagasihoidlike summadega tõenäoliselt suurte kulutuste taustal. Kalapüügiriskide ennetamise fondi peasekretäri allkirja kandvas märgukirjas, 2004. aasta novembri kalapüügiriskide ennetamise fondi üksikasjalikus tegevusjuhendis ja kalapüügiriskide ennetamise fondi 2006. aasta jaanuari märgukirjas esitatud andmete põhjal saab aga teha ligikaudse arvutuse: kui 2 500 liiget (kalapüügiriskide ennetamise fondi liikmete arv Prantsuse ametiasutuste andmete põhjal) maksavad 150 euro suuruse liikmetasu, teeb see kokku 375 000 eurot, millele lisanduvad otseselt riskitagatist katvad sissemaksed (vt põhjendus 25). Oletades, et kogu tarbitav kütus kindlustatakse, ja võttes aluseks 24 meetri pikkuse traaleri ligikaudse kütusekulu (mis on kalapüügiriskide ennetamise fondi andmetel ligikaudu 10 tonni nädalas), saame maksimumhüpoteesi korral – 48 töönädalat aastas ehk kütusekulu 480 tonni (kuigi töönädalaid on tõenäoliselt pigem 38–40 kui 48) ning fondile makstav ühtne kindlustusmäär ehk 0,0035 eurot/liiter – 2 500 laeva kohta kogutulemuseks 4 200 000 eurot aastas. Fondi kolmas tuluallikas on seotud selle põhikirjas ettenähtud võimalusega, et fond võib võtta liikmeks ka „kõiki teisi isikuid, kes on valmis osutama ametiühingule moraalset tuge” 5 % ulatuses oma liikmete koguarvust. Siin on ilmselt tegu tühise summaga. Kuna sellist moraalset tuge pakkuda võivate liikmete arv ja nende liikmetasu ei ole teada, lähtugem väga julgest oletusest, et neilt liikmetelt laekub veel summa, mis jääb suurusjärku 125 000 eurot (125 kalandussektorist välja jäävat liiget ehk fondi põhikirjas lubatud piirarv [2 500 liikmest 5 %] × 1 000 eurot).

(56)

Selle põhjal on eri sissemaksetest laekuv tulu 4 200 000 + 375 000 + 125 000 ehk 4 700 000 eurot aastas. Tegu on väga julge hüpoteesiga, mis lähtub kütusekogusest, mille kulutab aastas 48 nädalat töötav 24 meetri pikkune traaler, ja oletusest, et kogu kütusekulu on kindlustatud. Komisjon kasutab seda arvestust vaid selleks, et teha kindlaks kalapüügiriskide ennetamise fondi maksimaalne teoreetiline tulu. Võttes arvesse aga seda, et Prantsusmaa andmetel on fondiga liitunud 2 385 laeva, millest suur hulk on alla 12 meetri pikkused rannikulaevad, mis tarbivad aastas pigem 200 tonni kütust kui arvutuses kasutatud 480 tonni, on tegelik summa oluliselt väiksem. Kuna Prantsuse laevastikku kuulub ligikaudu 1 500 üle 12 meetri pikkust laeva ja kuna sellistest laevadest on kalapüügiriskide ennetamise fondis kindlustatud 95,3 % (9) ehk ligikaudu 1 400 laeva, järeldub sellest, et fondis on kindlustatud ka umbes 1 000 alla 12 meetri pikkust laeva. Fondi aastatulu jääb seetõttu väga tõenäoliselt alla hinnangulise 4,7 miljoni euro.

(57)

Peale nende hüpoteetiliste arvutuste märgib komisjon, et kalapüügiriskide ennetamise fondil ei ole esiteks näiliselt mingit kinnisvara ja teiseks on fondi vallasvara, mis koosneb üksnes liikmete sissemaksetest, äärmiselt kesine. Selle põhjal arvab komisjon, et tavalistes turumajanduse tingimustes ei oleks ükski krediidiasutus – nagu näiteks Crédit Maritime, kes on oma sõnade kohaselt „kalandusettevõtjate loomulik partner” – kalapüügiriskide ennetamise fondile iialgi laenanud (või „ette maksnud”, kui kasutada Prantsuse riigi ja kalapüügiriskide ennetamise fondi vahel sõlmitud konventsioonide sõnavara) kõnealuseid summasid (isegi mitte osa neist summadest) futuuriturgudel tegutsemiseks, ilma et see asutus oleks saanud eelnevalt mõistliku kinnituse fondi oletatava maksevõime kohta laenutähtaja lõppedes.

(58)

Prantsusmaa vaidleb vastu, et selle järelduse näol on tegemist „väitega, mis on esitatud pankadega konsulteerimata, ja et kasutada oleks saanud tagatismehhanisme”. Kuid riiklike finantsnõunike ja -ekspertide koja (10) 35 pangas korraldatud uurimine annab üsna selge pildi eeskirjadest, mida Prantsuse krediidiasutused kohaldavad oma klientidele laenu andes. Püüdes vähendada riske klientidele krediidi andmisel, nõuab pankade juhtkond, et nende kliendid peaksid kinni teatavatest piirmääradest, mis põhinevad riskinäitajatel, mis võimaldavad analüüsida ettevõtte finantsolukorda ja tema suutlikkust võlga tagastada lähtuvalt sellistest kriteeriumidest nagu omavahendid, bilanss, tähtajaliste võlgnevuste tase, käive ja finantskulud. Sellest analüüsist selgub, et kui riskinäitaja „võlgnevuse suhe omavahenditesse” on kõrgem kui 2,50, mis ei välista muidugi täielikult laenu andmist, on pank sunnitud nõudma lisatagatisi. Kui seada kalapüügiriskide ennetamise fondi puhul 65 miljoni suurused ettemaksed vastavusse eespool esitatud julge hinnanguga fondi omavahendite kohta (4,7 miljonit eurot, vt põhjendus 56), on kõnealune riskinäitaja 13,82 ehk kuus korda kõrgem riski ülemmäärast. Kui ettemakseid tehti veel suuremas summas (77 miljonit, arvestades põhjenduses 22 esitatud võimalikku täiendavat ettemakset summas 12 miljonit) või kui omavahendeid oli tegelikult veel vähem, tõuseb see hüpoteetiline riskinäitaja veelgi. Niisuguse riskitaseme juures ei oleks ükski krediidiasutus laenu andmist isegi mitte kaalunud, kuigi pangad kasutavad maksevõimetuse riski minimeerimiseks mitmesuguseid meetodeid, nagu füüsilised tagatised (nagu ostuoptsioonide või fondi ostetud kütusevarude pantimine) või isiklikud tagatised (hüpoteekide seadmine liikmete isiklikule varale või nende laevade pantimine). Sellegipoolest tuleb märkida, et liikmete isiklike tagatiste kasutamise korral ei oleks kalandusettevõtjad kalapüügiriskide ennetamise fondiga tõenäoliselt nii kergekäeliselt liitunud. On veel teisi meetodeid, mis võimaldavad kliendiriski üle kanda või jagada, nagu laenu kaasfinantseerimine mitme krediidiasutuse poolt, garantiiühingute kasutamine või pöördumine maakondlike ja piirkondlike garantiifondide poole (viimaseid tagavad omakorda garantiiühingud), kuid ka siis antakse garantii üldjuhul vaid põhimõtteliselt usaldusväärsetele ja potentsiaalselt kasumlikele ettevõtjatele, kusjuures tagatav summa ei ületa kunagi 50 % võlast (kalapüügiriskide ennetamise fondi puhul oleks see summa veidi üle 30 miljoni euro, mis jätab püsima riski piirmäära kolm korda ületava jääkriski).

(59)

Kui Prantsusmaa märgib nende meetodite kohta, et tagatismehhanisme „oleks saanud” kasutada, tunnistab ta kaudselt, et käesoleval juhul seda ei tehtud ja et riik tegi ettemaksed ilma, et oleks kohaldatud krediidiasutustes kasutatavatega võrdväärseid tagatisi. Neil asjaoludel järeldab komisjon, et Prantsusmaa ei käitunud eraõigusliku võlausaldajana ja et riigil puudub garantii selle kohta, et kalapüügiriskide ennetamise fond on suuteline tagastama tema käsutusse antud vahendid.

(60)

Muu hulgas annab kalapüügiriskide ennetamise fond oma nõukogu vahendusel teada, et fondil lasub Prantsuse õiguse kohaselt piiramatu tsiviilvastutus, märkides samas, et ametiühingu tegevus võib kaasa tuua vastutuse tekkimise märkimisväärsete summade osas. Ka komisjon on teadlik sellest, et kalapüügiriskide ennetamise fondi taolise organisatsiooni puhul võivad olla mängus väga suured summad, kuna futuuriturgudel tehtavate tehingutega kaasnevad selged riskid ja need võivad põhjustada olulisi kaotusi. Miski ei osuta sellele, et suurte kaotuste korral võtavad fondi liikmed selle vastutuse enda kanda. Ükski esitatud dokumentidest (põhikiri, tegevusjuhend, märgukirjad) ei maini sellise mehhanismi olemasolu. Ainus neis dokumentides sisalduv finantsteemaline märkus puudutab liikmete sissemakseid, mille puhul nenditakse, et sissemakse jääb liikme lahkumise korral ametiühingule (artikkel 10). Teisalt märgib komisjon, et 21. märtsi 1884. aasta seadus, mille alusel loodi kalapüügiriskide ennetamise fond, pani Prantsusmaal aluse ettevõtjate ametiühingute loomisele. Selle seaduse mõttega ei ole kindlasti mitte kooskõlas seada asjaomase ametiühingu liikmetele majanduslik ja seeläbi ka rahaline vastutus. Seetõttu ei mõista komisjon, kuidas saaksid fondi liikmed oluliste finantskaotuste puhul need kahjud hüvitada.

(61)

Kõike eelnevat arvestades leiab komisjon, et eraõigusliku võlausaldaja põhimõtet ei ole järgitud.

(62)

Komisjoni arvates ei oleks kalapüügiriskide ennetamise fondi liikmete eri sissemaksetest saadud tulu võimaldanud fondil ka kõige julgemate hinnangute kohaselt tegutseda futuuriturgudel ilma täiendavate väliste vahenditeta. Need välised vahendid andis riik OFIMERi vahendusel ja need kanti üle vähemalt kolme ettemaksena ajavahemikus novembrist 2004 oktoobrini 2005, kusjuures maksete kogusumma ulatus Prantsusmaa esitatud andmete kohaselt 65 miljoni euroni. Ilmselt tehti ka neljas ettemakse summas 12 miljonit eurot; põhjenduses 22 toodud väidetest nähtub, et sel ajahetkel ei olnud konventsioon veel lõplikult allkirjastatud.

(63)

Prantsusmaa esitatud teave ei lükka seda analüüsi ümber. Ta väidab muu hulgas: „Kalapüügiriskide ennetamise fond ei ole [komisjoni arvates] suuteline tegutsema oma vahendite arvel ilma riigipoolsete tagastamisele kuuluvate ettemakseteta. Seda väidet ei saa kuidagi ümber lükata.” Sellest järeldab komisjon, et need ettemaksed tehti tavalistest turutingimustest erinevates tingimustes (vt käesoleva otsuse põhjendused 51 kuni 61).

(64)

Samuti märgib komisjon, et ta ei saanud Prantsusmaalt ega kalapüügiriskide ennetamise fondilt teavet selle kohta, milliste summadega see fond futuuriturgudel opereeris või millised olid kõnealuste tehingute tulemused. Prantsuse ametiasutuste väidetest ilmneb jällegi, et nad otsustasid seda teavet varjata; nad väidavad, et „… komisjonile võiks need andmed küll esitada, kuid kaaluda tuleb, kas praegu on veel mõtet seda teha”. Komisjon nendib, et ta ei saanud niisugust teavet ei kõnealuse kirjaga ega ka hiljem.

(65)

Lõpuks on nii Prantsusmaa kui ka kalapüügiriskide ennetamise fond ühes nõukoguga seisukohal, et komisjon ei saa eeldada riigiabi olemasolu, kui võla tagasimaksmine on toimunud hälveteta (Prantsusmaa: „tagasimakstavat ettemakset ei saa käsitada riigiabina, kui võla tagasimaksmise tähtaeg ei ole veel lõppenud”. Kalapüügiriskide ennetamise fond: „Kas need summad makstakse tagasi või mitte? See on komisjoni põhiküsimus.” MQA: „Ühegi Prantsusmaa poolt kalapüügiriskide ennetamise fondile antud laenu tähtaeg ei ole veel lõppenud. Praegu ei ole mingit märki sellest, et tagasimaksmisel esineks hälbeid või et Prantsuse riik lihtsalt tühistaks võla selle tähtaja lõppedes”). Komisjon meenutab selles osas, et kalapüügiriskide ennetamise fondile antud vahendite liigitamine riigiabiks tuleneb sellest, et Prantsusmaa otsustas anda fondile laenu, mida see ei oleks mujalt saanud isegi siis, kui ta oleks tagasimaksetähtaegadest kinni pidanud. Komisjoni huvitab kalapüügiriskide ennetamise fondi maksevõime eelkõige seetõttu, et fondi maksevõime on keskne küsimus, kui võrrelda tema olukorda nende tavaliste tingimustega, mille alusel eraõiguslikud krediidiasutused laenu annavad, ja mitte sellepärast, et komisjon kahtlustaks, et laenust sai lihtsalt finantsabi.

(66)

Kui peaks selguma, et ettemakseid ei tagastatud tähtajaliselt või ei tagastatud üldse, siis tõendaks see asjaolu, et kalapüügiriskide ennetamise fond ei olnud suuteline tegutsema oma põhikirja kohaselt välislaenudeta ja et ükski pank ei oleks andnud talle neid laene tavalistel turutingimustel. Selles küsimuses märgib komisjon, et Prantsusmaa ei ole teda teavitanud kalapüügiriskide ennetamise fondile tehtud ettemaksete võimalikust tagastamisest. Need ettemaksed tuleb tagastada järgmise ajakava alusel: 12. novembri 2004. aasta konventsiooni esemeks olnud 15 miljoni euro suurune ettemakse 1. novembriks 2006; 27. mai 2005. aasta konventsiooni esemeks olnud 10 miljoni euro suurune ettemakse 1. maiks 2007 ning 11. oktoobri 2005. aasta konventsiooni esemeks olnud 40 miljoni euro suurune ettemakse 1. juuliks 2007 (vt põhjendus 21). Mis puutub sellele fondile tehtud neljandasse võimalikku ettemaksesse (vt põhjendus 22), siis ei ole teada konventsiooni kuupäev ega laenu tagastamise tähtaeg.

(67)

Need kolm teadaolevat laenutähtaega on juba lõppenud. Esimene laenutähtaeg oli lõppenud juba siis, kui Prantsusmaa saatis pärast ametliku uurimismenetluse avamise otsust komisjonile 27. novembril 2006 oma viimase kirja. Komisjon leiab, et kui see ettemakse oleks tõepoolest tagastatud, oleksid kas Prantsusmaa või kalapüügiriskide ennetamise fond teda sellest viivitamata teavitanud, kuna üks komisjoni analüüsile esitatud vastuargumente oli, et kõnealuseid ettemakseid ei saa käsitada riigiabina, kui tagastamise tähtaeg ei ole lõppenud. Igatahes, kui esimene ettemakse oleks tõepoolest tagasi makstud, oleks Prantsusmaa kahtlemata teavitanud sellest komisjoni oma 27. novembri 2006. aasta kirjas; ta oleks teavitanud komisjoni ka teise ja kolmanda ettemakse tagastamisest, mille tähtajad lõppesid vastavalt 1. mail ja 1. juulil 2007, samuti võimaliku neljanda ettemakse tagastamisest. Kalandussektori ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et seni ei ole laenude tagastamist toimunud. Komisjon järeldab sellest, et esialgu ettemaksena antud abist sai hiljem otsetoetusena antud abi.

(68)

Eespool esitatud põhjustest lähtudes leiab komisjon, et riigi ettemaksed kujutavad endast riigi vahendite arvelt antud finantssoodustust.

(69)

Komisjon märgib, et riigi ja kalapüügiriskide ennetamise fondi vahel sõlmitud konventsioonid näevad selgelt ette, et riigi vahendid eraldati eesmärgiga luua rahvusvaheliste naftahindade kõikumise vastane kaitsemehhanism, mis võimaldab osta futuuriturgudel finantsoptsioone. Siiski on ilmne, et kalapüügiriskide ennetamise fondi esialgne eelarve, mis kasvas ainult liikmete sissemaksetest, ei oleks võimaldanud fondil teha selliseid tehinguid, vähemalt mitte niisuguses mastaabis, nagu need tehingud tehti. Esimeses konventsioonis, mis pärineb 12. novembrist 2004, ongi märgitud, et 15 miljoni euro suuruse ettemakse eesmärk on „võimaldada mehhanismi käivitamist”. Just tänu neile ettemaksetele sai fond teostada futuuriturgudel niivõrd suuremastaabilisi ostutehinguid.

(70)

Teisisõnu, tuleb välja, et riik toetas otseselt kalapüügiriskide ennetamise fondi loomist ametiühinguna ning fondi tegutsemist naftatoodete futuuriturgudel, ehkki see tegevus ei sobi kokku ametiühingute tavapärase tegevusega, ja seda eraettevõtjatega konkureerides, kuid tavalisest erinevates konkurentsitingimustes. Prantsusmaa tunnistas muu hulgas 7. oktoobril 2005, et „valitsus soodustas üht ettevõtjate algatust, mis seisnes kalapüügiriskide ennetamise fondi loomises. See asjatundjate hallatav fond võimaldab kaluritel (…) ühendada oma finantssuutlikkust, selleks et omandada finantsoptsioone futuuriturgudel, et kaitsta end kütusehinna kõikumisest tingitud riski eest”, jättes seejuures täpsustamata, et kõnealune kalurite „finantssuutlikkus” tulenes riigi vahenditest, sest selleks kuupäevaks oli üle kantud juba kaks ettemakset. Kahtlust ei ole aga selles, et kalapüügiriskide ennetamise fond pidi oma käsutusse antud vahendite kasutamise üle otsustamisel arvestama riigiasutuste nõudmistega. Ka asjaolu, et loodi ministeeriumidevaheline järelevalveorgan, kelle ülesandeks oli „auditeerida kalapüügiriskide ennetamise fondi mehhanismi igapäevast toimimist ja kontrollida, et kulutuste tegemise tingimused vastavad seadusele ning avalike kulutuste eeskirjadele, olles samal ajal kooskõlas selle fondi haldurite võetud kohustustega”, tõendab riigi huvi tagada, et kalapüügiriskide ennetamise fondi vahendeid kasutati konventsioonides ettenähtud eesmärgil.

(71)

Nende asjaolude kogumit arvestades leiab komisjon, et kõnealune finantssoodustus, s.o kalapüügiriskide ennetamise fondile naftatoodete futuuriturgudel finantsoptsioonide ostmiseks tehtud ettemaksed, kujutab endast riiklikku soodustust. (11)

(72)

Kalapüügiriskide ennetamise fond kasutab finantssoodustust võrreldes teiste futuuriturgudel tegutsevate äriühingutega, olgu tegu siis harjumuspäraselt nendel turgudel tegutsevate ettevõtjate või selliste äriühingutega, kes samamoodi nagu kalapüügiriskide ennetamise fondid on või võivad olla loodud ametiühinguna teistes liikmesriikides või koguni sealsamas Prantsusmaal.

(73)

Prantsusmaa rõhutab, et „kalapüügiriskide ennetamise fondile ei saa osaks mingit sooduskohtlemist võrreldes teiste samal alal tegutsevate eraõiguslike äriühingutega, sest fondi näol on tegemist Prantsusmaa ainsa ettevõtjate ühendusega, mille eesmärk on ühendada kalandusettevõtjaid optsioonide ostmiseks futuuriturgudel”. Komisjon toob oma vastuses esile, et kalapüügiriskide ennetamise fondi olukorra hindamisel konkurentsieeskirjade järgimise seisukohast ei saa võtta arvesse üksnes teisi Prantsusmaa kalandusettevõtjate ühinguid, kes etendavad sama rolli mis fondki, vaid arvesse tuleb võtta kõiki Prantsuse ja Euroopa ettevõtjaid, kes võivad tegutseda naftatoodete futuuriturgudel.

(74)

Kalapüügiriskide ennetamise fond vaidlustab samuti seisukoha, nagu oleks ta saanud futuuriturgudel investeerida erilistel soodustingimustel, väites, et „fondi sekkumine leidis aset rahvusvahelisel väärtpaberiturul koostöös spetsialiseerunud maaklerite ja finantsasutustega (…) [Fond] ei saanud kasutada mingeid soodustariife ega eritingimusi teiste turuosalistega võrreldes”. Komisjon ei väidagi, et kalapüügiriskide ennetamise fondi finantssoodustus tuleneks selle fondi soodsamast kohtlemisest teiste turuosalistega võrreldes, vaid et see fond sai futuuriturul tegutseda ainult seetõttu, et tema käsutuses olid riigilt saadud vahendid finantssekkumiseks; seejuures ei eraldanud riik neid vahendeid samadel tingimustel teistele ettevõtjatele, kel võis olla kalapüügiriskide ennetamise fondiga sarnane huvi sellel turul tegutsemiseks (nt teiste tegevusalade ettevõtjad, keda mõjutab kõrge naftahind) või kes tegutsevad sellel turul oma majandus- ja kaubandusstrateegiast tulenevatel põhjustel (nt naftaettevõtted).

(75)

Kalapüügiriskide ennetamise fond tunnistab muu hulgas selle soodustuse olemasolu. Ühes dokumendis, mis pärineb Confédération de la Coopération Maritime’ilt ning mida ei ole komisjonile edastatud, vaid mis on avaldatud Bretagne’i piirkonna kalandus- ja vesiviljeluskonverentsi (Assises de la pêche et de l'aquaculture de la Région Bretagne) (12) veebilehel, osutab hr de Feuardent, tehes kokkuvõtte Bretagne’i piirkonna esindajatega 24. mail 2006 toimunud kohtumisel arutatud teemadest: „Riik oli andnud selleks kuupäevaks 65 miljoni euro suuruse panuse. Kalapüügiriskide ennetamise fond teenis väärtpaberiturul muu hulgas mitme miljoni euro suuruse optsioonitulu, mis kujutab endast vaieldamatut lisandväärtust.” Komisjon järeldab sellest, et kalapüügiriskide ennetamise fond sai teostada naftatoodete turul finantsoptsioonide ostutehinguid vaid tänu tema käsutusse antud riiklikele vahenditele, mida ei saanud aga kasutada teised organisatsioonid või ettevõtted, ja et see fond sai neist tehingutest otsest kasumit. Seetõttu kahjustab talle osaks saanud soodustus konkurentsi (või ähvardab seda kahjustada).

(76)

Tegutsedes väärtpaberiturul – nagu osutab hr de Feuardent –, tegutses kalapüügiriskide ennetamise fond rahvusvahelisel naftaturul.

(77)

Seega ületas tema tegevus Prantsusmaa piire, mistõttu tuleb nentida, et fondile tehtud ettemaksed mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubavahetust.

(78)

Seega esinevad kõik neli tingimust, mis on riigiabi olemasolu tuvastamiseks nõutavad: ettemaksed kalapüügiriskide ennetamise fondile tehti riigi vahenditest; tegu on riiklike ettemaksetega; need ettemaksed kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi ning need mõjutavad ka liikmesriikidevahelist kaubandust. Seega kujutab kalapüügiriskide ennetamise fondile antud abi endast tõepoolest riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 tähenduses nende fondi vahendite osas, mis tulenevad riigi vahenditest ja mida kasutati optsioonide ostmiseks naftatoodete futuuriturgudel.

(79)

Riigi ja kalapüügiriskide ennetamise fondi vahel sõlmitud konventsioonide kohaselt oli ettemaksete kujul antud riigiabi eesmärk aidata sel fondil siseneda naftatoodete ja nende derivaatide futuuriturgudele ja seal tegutsemist jätkata. Seega on tegemist kalapüügiriskide ennetamise fondile antud tegevusabiga. Lisaks tunnistab Prantsusmaa oma 6. detsembri 2005. aasta kirjas, et kõnealused summad eraldati selleks, et „kalapüügiriskide ennetamise fond saaks tegutseda”.

(80)

Asutamislepingu artikli 87 lõigete 2 ja 3 kohaselt on teatavad abiliigid ühisturuga kokkusobivad või neid võib pidada sellega kokkusobivaks. Nüüd tuleb uurida, kas kõnealust kalapüügiriskide ennetamise fondile antud tegevusabi saab lugeda niisuguseks abiliigiks.

(81)

Komisjon väidab, et see abi ei vasta artikli 87 lõikes 2 loetletud juhtumitele.

(82)

Tõepoolest tuleb märkida, et selle abi eesmärk ei ole korvata loodusõnnetuste ega teiste erakorraliste sündmustega tekitatud kahju. Komisjon tuletab siinkohal meelde, et naftahinna kõikumine on majandustegevuse loomulik osa. See kõikumine puudutab ka teisi naftatooteid tarbivaid sektoreid kõikides ELi liikmesriikides ning seda ei saa käsitada loodusõnnetuse ega erakorralise sündmusena asutamislepingu artikli 87 tähenduses. Seetõttu ei ole kõnealune abi asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b alusel ühisturuga kokkusobiv.

(83)

Kõnealust abi ei saa käsitada ühisturuga kokkusobivana ka siis, kui kohaldada vahetult asutamislepingu artikli 87 lõiget 3, arvestades selles toodud eri juhtumeid.

(84)

Komisjon märgib muu hulgas, et mitte ühtegi tema poolt riigiabikavade analüüsiks vastuvõetud suunist ei kohaldata kõnealuse kalapüügiriskide ennetamise fondile antud tegevusabi suhtes.

(85)

Kokkuvõttes võib eelnevast järeldada, et abi, mida anti kalapüügiriskide ennetamise fondile optsioonide ostmiseks futuuriturgudel, ei saa käsitada ühisturuga kokkusobivana ühegi asutamislepinguga ettenähtud erandi alusel.

(86)

Enne kui komisjon asub analüüsima abi, mille jaoks algatati ametlik uurimismenetlus, peab ta võtma seisukoha kalapüügiriskide ennetamise argumendi suhtes, mille kohaselt tuleb talle ja kalandusettevõtjatele antud abi uurimisel pidada silmas vähese tähtsusega abi määra kavandatavat tõstmist kalandussektoris. Kalapüügiriskide ennetamise fondi sõnul on kõnealused summad (keskmiselt ligikaudu 16 000 eurot ettevõtja kohta, kui arvata välja abi, mida ta nimetab kaluritele otse antud sotsiaalabiks) tunduvalt väiksemad nendest, mille vastuvõtmist kavandati ajal, kui kalapüügiriskide ennetamise fond hüvitisi maksis (30 000 eurot ettevõtja kohta). (13) Ka Prantsuse ametiasutused osutavad oma vastuses vähese tähtsusega abi määra tõstmisele, kuid ei maini selle kohaldamist käesoleva abi raames.

(87)

Esiteks tuletab komisjon meelde, et komisjoni 6. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1860/2004 (mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandus- ja kalandussektoris) (14) artikli 3 kohaselt – mis kehtis ajal, kui kalandusettevõtjatele anti kõnealust abi – ei ületa ühele ettevõttele antava vähese tähtsusega abi kogusumma kolme aasta jooksul 3 000 eurot; käesolevas otsuses käsitletud abi ületab kaugelt need summad ja ka Prantsusmaa ei maini oma märkustes, et ettevõtjate suhtes, kel olnuks õigus seda abi saada, oleks seda abimäära kohaldatud. Teisalt on ka summa 30 000 eurot, mida nimetatakse komisjoni hiljuti vastuvõetud määruses (EÜ) nr 875/2007 (15) – kuigi see on suurem kui kalapüügiriskide ennetamise fondi eespool nimetatud 16 000 eurot –, vaid keskmine näitaja. Pealegi jõudis Prantsusmaa viimati nimetatud summani valearvestuse tagajärjel, sest ta jättis välja osa abist, mida ta nimetab sotsiaalabiks ja mis tuleks analüüsis arvesse võtta (vt põhjendused 122 ja 123). Kuna kalapüügiriskide ennetamise fondi kuuluvad väga erineva suurusega kalandusettevõtjad, võib seetõttu olla kindel, et teatavatele ettevõtjatele makstud abi ületas 30 000 eurot. Näiteks küünib 20–25 meetri pikkustele traaleritele makstud aastahüvitiste kogusumma 35 000 euroni, mis teeb kahe aasta kohta (2005 ja 2006) kokku 70 000 eurot. (16) Igatahes, nagu eespool öeldud, ei maininud Prantsusmaa kusagil vähese tähtsusega abi uue määra kohaldamist ega esitanud selle kohta ka mingeid tõendeid. Sellest tulenevalt on komisjon sunnitud kontrollima olemasolevate abikavade pideva kontrollimise raames kõnealuse abi vastavust asutamislepingu artiklile 87.

(88)

Prantsusmaa ei pea õigustatuks, et komisjon keskendub riigiabi olemasolu tuvastamise analüüsis ka fondi tegevusele. Prantsusmaa möönab: „riigiabi kindlakstegemine peab tuginema üksnes riigi tagasimakstava ettemakse ad hoc analüüsile, mitte kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevuse analüüsile. Seetõttu soovivad Prantsuse ametiasutused, et keskendutaks ainult hindamise esimese osa 3.1 analüüsile. Osas 3.2 mõistetakse hukka kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevus ametiühinguna, kes ostab optsioone selleks, et kindlustada oma liikmeid kütusehinna kõikumise vastu.” (17)

(89)

Komisjon tuletab oma vastuses meelde, et kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga ei määratleta abi selle põhjuste ega eesmärkide järgi, vaid sõltuvalt abi tagajärgedest. (18) Peale finantsoptsioonide ostmise futuuriturgudel on kalapüügiriskide ennetamise fondi eesmärk riigiga sõlmitud konventsioonide kohaselt hüvitada kalandusettevõtjatele hinnaerinevus „kaitstud maksimumhinna” ja võrdlusindeksi keskmise kuuhinna vahel asjaomasel kuul. Komisjon järeldab sellest, et kalandusettevõtjad said tänu kalapüügiriskide ennetamise fondi loodud mehhanismile kasutada erisoodustusi ja et seetõttu on igati põhjendatud analüüsida riigi ettemaksete tagajärgi mitte ainult sellele fondile, vaid ka kalandusettevõtjatele antud soodustuste seisukohast.

(90)

Kalandusettevõtjad said kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevusest kahekordset kasu: ühelt poolt said nad hankida kütust soodsa hinnaga, teisalt hüvitas fond osaliselt nende kulutused kütuseostule.

(91)

Mis puutub esimesse punkti, võimaldas asjaolu, et kalapüügiriskide ennetamise fond ostis optsioone futuuriturgudel ja loovutas optsiooniga ostetud kütuse äriühingule CECOMER, fondi liikmetest ettevõtjatel osta nende ühistute omandatud kütust tavalisest turuhinnast odavama hinnaga. Nagu osutatud eespool (vt käesoleva otsuse põhjendus 75), sai see võimalikuks ainult põhjusel, et „riik oli andnud selleks kuupäevaks 65 miljoni euro suuruse panuse. Kalapüügiriskide ennetamise fond teenis väärtpaberiturul muu hulgas mitme miljoni euro suuruse optsioonitulu, mis kujutab endast vaieldamatut lisandväärtust”. Komisjon nendib, et kalandusettevõtjatele sai kütust tavalisest turuhinnast madalama hinnaga hankida üksnes tänu riigi tehtud ettemaksetele ja kalapüügiriskide ennetamise fondi omavahenditele, mis moodustusid fondi liikmete sissemaksetest ja naftatoodete futuuriturgudel spekuleerimisega teenitud tulust.

(92)

Ka kalandusettevõtetele makstud hüvitised pärinesid samamoodi neist kahest allikast (riiklikud vahendid ja tulu, mis kalapüügiriskide ennetamise fond oli saanud oma tegevusest eraettevõtjana).

(93)

Nagu osutatud ka käesoleva otsuse põhjenduses 24, hüvitab kalapüügiriskide ennetamise fond hinnavahe „kaitstud maksimumhinna” ja võrdlusindeksi keskmise kuuhinna vahel (12. novembri 2004. aasta ja 27. mai 2005. aasta konventsioonid) ning vahe hinna 30 eurosenti/liiter ja kuu keskmise võrdlushinna vahel, kui see viimane on hinnast 30 eurosenti/liiter kõrgem (11. oktoobri 2005. aasta konventsioon).

(94)

Algselt kavandatud n-ö tasandamismehhanism rajanes hüpoteesil, et kõrgema kursi perioodil võrdlushinna suhtes tekkivad lisakulud hüvitatakse madalama kursiga perioodil laekuva liikmemaksu arvelt. Nii oleks süsteem ennast ise finantseerinud. Käesoleva otsuse põhjenduses 75 nimetatud dokumendis, mille autoriks on hr de Feuardent, on kirjas: „kalapüügiriskide ennetamise fond oli tehniliselt valmis sõlmima esimesed optsioonid aprillist 2004; sel ajal sai CECOMERi vajadused aastaks 2005 (ligikaudu 200 miljonit liitrit) katta umbes 4 miljoni euroga (hind 0,28 eurosenti/liiter)”. 2004. aasta algul oleks kalapüügiriskide ennetamise fond seega võib-olla isegi saanud rahuldada n-ö diislikindlustuse suhteliselt tagasihoidlikud nõuded omavahendite arvelt. Siit nähtub selgelt, et see fond oleks oma algse põhimõtte poolest võinud olla isemajandav.

(95)

Kuna aga naftahinnad jäid püsima väga kõrgele tasemele ja kalapüügiriskide ennetamise fondiga otsustasid liituda paljud ettevõtjad, kasvas fondi liikmete arv kiiresti ja märkimisväärselt. Sellest tingitult suurenesid plahvatuslikult ka n-ö diislikindlustuse kulud ning neid sai rahastada ainult fondile tehtud riiklike ettemaksete arvelt.

(96)

Selleks et ligikaudu hinnata, kui suured krediidisummad pidid olema kalapüügiriskide ennetamise fondi käsutuses, et katta 2005. aasta n-ö diislikindlustuse kulusid, võib lähtuda hüpoteesist, et kütusekogused, mille jaoks kalandusettevõtjad hüvitist soovisid, kasvasid ligikaudse arvestuse järgi tõenäoliselt 200 miljonit liitrilt (vt põhjendus 94) 900 miljonile liitrile. Kui võtta aluseks tarbitava kütuse keskmised aastakogused, mida kasutati põhjendustes 55 ja 56 tehtud arvutustes, annaks see 1 000 alla 12 meetri pikkuse laeva kütusekuluks (1 000 laeva × 200 tonni/laev) 200 000 tonni ning üle 12 meetri pikkuste laevade kütusekulu oleks (1 400 laeva × 480 tonni/laev) 672 000 tonni, mis teeb kokku 872 000 tonni (ehk 872 miljonit liitrit). Tegelikult – nagu osutatud ka põhjenduses 55 – tuleb arvestada, et kalalaevad on aastas merel pigem 38 nädalat kui 48 nädalat, mistõttu kütusekulu on ilmselt ligilähedasem 700 000 tonnile (1 000 alla 12 meetri pikkust laeva × 158 tonni, mis teeb kokku 158 000 tonni, ning 1 400 üle 12 meetri pikkust laeva × 380 tonni, mis teeb kokku 532 000 tonni). Eeldusel et hüvituse ülemmäär on 12 eurosenti/liiter – seda ülemmäära kasutati kolmanda ettemakse puhul –, (19) ulatuvad kalapüügiriskide ennetamise fondi aastased finantsvajadused suurusjärku 85 miljonit eurot. Kuna kalandusettevõtjad kindlustasid ilmselt vaid osa oma kütusekuludest, oli fondi krediidivajadus tõenäoliselt väiksem, kuid selle aastane suurusjärk jäi ikkagi kümnetesse miljonitesse eurodesse võrreldes esialgse arvestusega aastaks 2005, milleks oli 4 miljonit eurot. Selle põhjal on ilmselge, et kalapüügiriskide ennetamise fond ei olnud suuteline pakkuma oma liikmetele lubatud kaitset üksnes nende sissemaksete eest ilma väliste vahenditeta, milleks olid käesoleval juhul riigilt laekunud ettemaksed.

(97)

Selles kontekstis eraldas riik kalapüügiriskide ennetamise fondile vahendid, et ta saaks rahuldada n-ö diislikindlustuse vajadusi, kusjuures fond haldas neid summasid ise oma parema äranägemise järgi. Seega moodustuvad kalapüügiriskide ennetamise fondi rahavood liikmete sissemaksetest, riigi ettemaksetest ja naftatoodete futuuriturgudel tehtud tehingutelt teenitud võimalikust tulust. Riigi ettemaksetest moodustuv osa fondi rahavoogudes pärineb vaieldamatult riigi vahenditest. Mis puutub futuuriturgudel teenitud tulusse, mille arvelt said kalandusettevõtjad muretseda odavamalt kütust, siis teeniti see tulu üksnes tänu riigi vahenditele, mille olemasolu võimaldas fondil teha tehinguid futuuriturgudel. Ehkki kalapüügiriskide ennetamise fondi ja CECOMERi vahel sõlmitud konventsioonide täpsed üksikasjad ei ole teada ja neid ei saa tuletada ka ühestki Prantsusmaa esitatud dokumendist, oletab komisjon, et liikmetest ettevõtjatele makstud hüvitised – mis vastasid hinnavahele – olid väiksemad võrreldes olukorraga, kui CECOMER ja kalandusühistud oleksid pidanud tarnima kaluritele kütust, mille nad oleksid ostnud tavaliselt turult, st ilma kalapüügiriskide ennetamise fondi poolt futuuriturul tehtud tehinguteta. Nii kandus tulu, mis kalapüügiriskide ennetamise fond oli teeninud futuuriturgudel, edasi CECOMERile, kes tarnis kütust kalandusühistutele, ja seejärel kalandusettevõtjatele, kes viimaste juurest kütust ostsid. Selle praktiliseks tagajärjeks oli see, et fond sai maksta hüvitisi pikema aja jooksul võrreldes olukorraga, kus kalapüügiriskide ennetamise fond oleks olnud lihtsalt vahendaja ja jaganud laiali riigi eraldatud 65 (või 77) miljonit eurot n-ö diislikindlustuse mehhanismi kaudu.

(98)

Sellest lähtudes leiab komisjon, et kalandusettevõtjad said tänu riigi vahenditele – olenemata sellest, kas need vahendid läksid otse kalapüügiriskide ennetamise fondi rahavoogudesse või neid kasutati lisatulu saamiseks, millest fondi vahendid veelgi kasvasid – kasutada finantssoodustust, mis seisnes esiteks selles, et nad said osta kütust soodsa hinnaga, ja teiseks selles, et neile maksti hüvitist, mis oli arvutatud võrdlushinna põhjal.

(99)

Riigi ja kalapüügiriskide ennetamise fondi vahel sõlmitud kolm (tõenäoliselt neli) konventsiooni näevad ette, et ettemaksetena eraldatud riigivahendite lõppeesmärk on kalandusettevõtjatele kütusekulud osaliselt hüvitada. Kalurile makstava hüvitisega, mis vastas hinnaerinevusele kütuse võrdlushinna ja pumbahinna vahel, kaasnes ka tarnija – kelleks on enamasti kalandusühistu – pumbahinna vähenemine.

(100)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi rahalised vahendid, mis koosnesid algul liikmete sissemaksetest, aga kasvasid seejärel riigi esimese ettemaksega, võimaldasid fondil teha tehinguid futuuriturgudel ja teenida seal tulu, kuid see tulu ei olnud aga piisav, et fond oleks saanud maksta samal ajal kalandusettevõtjatele hüvitisi, mida neil oli oma liikmemaksu eest õigus saada. Kaks (ilmselt kolm) täiendavat ettemakset võimaldasid fondil aga jätkata tegutsemist futuuriturgudel, enne kui ta oli sunnitud oma positsioonid järk-järgult likvideerima, et omada piisavat likviidsust hüvitiste maksmiseks. Komisjon osutab, et futuuriturgudel tehtud tehingutega seotud otsused võttis vastu kalapüügiriskide ennetamise fondi esimees. Need otsused viisid ellu spetsialiseerunud maaklerid ja finantsasutused (vt põhjendus 74), kes said kalapüügiriskide ennetamise fondilt tasu, mille suurust komisjon ei tea. Siiski ei ole riik esindatud kalapüügiriskide ennetamise fondi juhatuses, ehkki selle fondi põhikirjas on sätestatud, et fondi esimees on kohustatud konsulteerima juhatusega „et otsustada elluviidavate riskikaitse projektide üle”. Nii et kuigi kalapüügiriskide ennetamise fondil oli üldine kohustus „pidada raamatupidamisarvestust, mis võimaldab taotluse alusel saada teavet selle kohta, kuidas ettemakseid kasutatakse, samuti fondi vahendite kasutamise ja kulutuste kohta”, ei otsustanud riik strateegiate üle, mida fond järgis finantsoptsioonide ostmisel, ega ka ettevõtjatele makstud rahaliste hüvitiste taseme üle. Sellest järeldub, et kuigi kõnealused kolm (või isegi neli) ettemakset on kahtlemata käsitletavad riiklike ettemaksetena – nagu näidatud ka punktis 4.1.1.4 –, ei kehti sama lisasoodustuste kohta, mida kalandusettevõtjad said kasutada esiteks tänu oma sissemaksetele fondi ja teiseks tänu kalapüügiriskide ennetamise fondi rahaliste vahendite eksperthaldusele. Futuuriturgudel tehtud tehingute tulemusena ületasid kaluritele lõpuks makstud abisummad fondile küll algselt ülekantud riiklikud vahendid, kuid seda osa abist, mis ületab algselt riigilt laekunu, ei saa lugeda riigi otsustuse tulemuseks. Seetõttu on komisjon arvamusel, et – kuigi raamatupidamislikult on võimatu täpselt eristada, milline oli riiklike ja milline fondi omavahendite osakaal, kuna naftatoodete futuuriturgudel tegutsemiseks ja hüvitiste maksmiseks kasutati kõiki fondi vahendeid – ei saa lugeda riiklikuks soodustust, mis tuleneb erinevusest kalandusettevõtjatele antud abi kogusumma ja riigilt kalandusettevõtjatele tehtud ettemaksete kogusumma vahel.

(101)

Komisjon on seisukohal, et kütusekulude hüvitamine kalapüügiriskide ennetamise fondiga liitunud ettevõtjatele soodustab neid ettevõtjaid, sest nad on ainsad, kes saavad nõnda oma kulusid vähendada. Nende positsioon tugevneb võrreldes teiste ettevõtjatega, kes nendega ühenduse turul konkureerivad, olgu tegu siis teiste kalurite või muude majandussektorite ettevõtjatega, kes on huvitatud kütusekulude vähendamisest oma tootmiskuludes. Pealegi, kuna kõnealune kaitsemehhanism hõlmab ainult kalandusettevõtjaid, võib neile ettevõtjatele seeläbi antud soodustust käsitleda kui sektoriaalset soodustust, mida ei saa kasutada teised majandussektorid. Mis tahes üht kindlat sektorit eelistav abiliik kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi (vt komisjoni 8. veebruari 2006. aasta otsus 2006/269/EÜ kutseliste kalurite maksusoodustuste kohta (Rootsi), (20) põhjendused 31 ja 35).

(102)

Prantsusmaa väidab vastu, et see abi ei soodustanud kalapüügiriskide ennetamise fondi liikmetest ettevõtjaid, kuivõrd „liitumine kalapüügiriskide ennetamise fondiga on vabatahtlik ja avatud kõikidele kalandusettevõtjatele, kes teevad fondi sissemakseid”. MQA lisab, et fondiga liitumine on avatud „ega arvesta abist huvitatute struktuuri ega kodakondsusega”. Kalapüügiriskide ennetamise fond täpsustab viimaks, et „kalapüügiriskide ennetamise fondiga liitunud ettevõtjad on Prantsuse päritolu, aga esineb ka Hispaania ja Madalmaade kapitali”.

(103)

Komisjon vastab selle peale, et kalapüügiriskide ennetamise fondiga saavad liituda ainult need kalandusettevõtjad, kellel on Prantsuse emamaal või ülemeredepartemangudes registreeritud laevu. Seega võivad kalapüügiriskide ennetamise fondiga liituda ka Madalmaade või Hispaania ettevõtjad, kes omavad Prantsuse laevu; kindlasti viitasid Prantsusmaa ja fond oma vastustes just niisugustele laevadele. Seevastu teised ühenduse laevad fondiga liituda ei saa.

(104)

Kalapüügiriskide ennetamise fondist hüvitist saavad ettevõtjad konkureerivad ühenduse turul ettevõtjatega, kelle laevad sõidavad teiste liikmesriikide lippude all ja kes on samuti huvitatud kütusekulude vähendamisest oma tootmiskuludes, aga kellel ei ole juurdepääsu sellisele hüvitussüsteemile nagu kalapüügiriskide ennetamise fondi loodu. Sel põhjusel kujutab see soodustus, mida saavad kasutada fondiga liitunud kalandusettevõtjad või need, kes pole küll sellega veel liitunud, aga võiksid seda teha – st kõik ettevõtjad, kelle kalalaevad sõidavad Prantsuse lipu all –, endast selgelt konkurentsimoonutust.

(105)

Kalapüügiriskide ennetamise fond leiab muu hulgas, et konkurentsimoonutuse põhjusi tuleb otsida mujalt. Osutades olulistele lisakuludele, millel ei ole tema arvates majanduslikku põhjendust ja mis on seotud näiteks kalalaevade mitmeaastaste püügiplaanide – st nende laevade üldise püügivõimsuse – juhtimise või „tootmisõiguste” haldusega, rõhutab kalapüügiriskide ennetamise fond, et „riiklike „strateegiatega” seotud „õigused” kujutavad endast (…) Euroopa konkurentsimoonutuste tegelikku põhjust [ja] need põhjused väljuvad suuresti majandussfäärist”.

(106)

Komisjon märgib selles osas, et nimetatud kulud – olgu need Prantsusmaal siis kõrgemad või madalamad kui teistes liikmesriikides – on seotud piirangutega, mis tulenevad kalandussektoris praegu kehtivatest eeskirjadest. Oma 26. veebruari 2007. aasta teatises (21) kalanduse õigustepõhiste juhtimissüsteemide kohta meenutab komisjon, et ühenduse kalandussektorit iseloomustab suure hulga juhtimismehhanismide ja -süsteemide olemasolu ning et vahel käsitlevad liikmesriigid sarnaseid olukordi väga erinevalt. Sellest tulenevalt toimub teatavates liikmesriikides juba kalastusõiguste ost ja müük kas väljakujunenud turgudel või kaudselt. Kalapüügiriskide ennetamise fondi osutatud kulusid kannavad laevad mitmes liikmesriigis ja need on seotud kalandussektori majandusliku arenguga. Need kulud on tingitud sellest, et riiklikul tasandil rakendatakse ühise kalanduspoliitika raames nõutavaid või vajalikuks peetavaid juhtimismeetmeid. Nende meetmete rakendamine ei õigusta aga eriabi andmist üksikus liikmesriigis. Sel põhjusel tuleb vastupidiselt kalapüügiriskide ennetamise fondi väidetule hinnata konkurentsimoonutust mitte „asjaomase turu”, nt „piirkondliku mikroturu” (fond kasutabki seda mõistet) raames, vaid ühisturu kui terviku kontekstis, nagu on ette nähtud asutamislepinguga. Nii et kui kalapüügiriskide ennetamise fondi antav abi aitab säilitada kalapüüki teatavates piirkondades ning kaitsta kalavarusid, takistades süvamerelaevadel kalastada hõlpsamini juurdepääsetavates lähivetes või traaleritel vähem energianõudlikes püügikohtades, nagu fond väidab, on kõnealuse abi näol kahtlemata tegu abiga, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, ja seega riigiabiga.

(107)

Seetõttu leiab komisjon kõigil eespool nimetatud põhjustel, et riigi eraldatud vahendid, mida kalandusettevõtjad said kasutada kalapüügiriskide ennetamise fondi kaudu, kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi.

(108)

Kalapüügiriskide ennetamise fond vaidleb vastu väitele, nagu mõjutaks ametiühinguga liitunud kalandusettevõtjatele antud abi liikmesriikidevahelist kaubavahetust. Selle fondi sõnul tegutsevad need ettevõtjad „turul, mis ei ole mingil juhul ühtne, vaid pigem piirkondlike mikroturgude mosaiik”.

(109)

Komisjon nendib oma vastuses, et 2005. aastal eksportis Prantsusmaa kalandus- ja vesiviljelustooteid muudesse riikidesse koguväärtuses 1 290 miljonit eurot, kusjuures 80 % ekspordist suundus ELi liikmesriikidesse. Sama kategooria toodete import Prantsusmaale ulatus 2005. aastal 3 693 miljoni euroni, millest 40–60 % (eri allikate kohaselt) pärines ELi liikmesriikidest. (22) Võrdluseks – Prantsusmaa toodangu koguväärtus oli 1 868 miljonit eurot. Selle põhjal võib öelda isegi neid arve üksikasjalikumalt analüüsimata, (23) et hoolimata eri tooteliikide igapäevastest hinnakõikumistest Prantsuse või Euroopa sadamates on ilmne, et kaubavahetus Prantsusmaa ja ülejäänud Euroopa riikide vahel etendab olulist rolli nende varustamises kalandus- ja vesiviljelustoodetega. Meetmed, mis soodustavad märkimisväärset osa Prantsuse kalandusettevõtjatest (üle 30 % laevadest) tootmiskulude vähendamise kaudu, mõjutavad igasuguse kahtluseta liikmesriikidevahelist kaubavahetust kalandussektoris.

(110)

Seega on ilmne, et kalandusettevõtjatele antud soodustus, mis seisnes tootmiskulude osalises hüvitamises, mõjutab kaubavahetust liikmesriikide vahel.

(111)

Neli tingimust, mis on riigiabi olemasolu tuvastamiseks nõutavad, on olemas vaid osaliselt. Kalandusettevõtjatele antud soodustus tuleneb riigi vahenditest; see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ning mõjutab kaubandust liikmesriikide vahel. Seevastu saab selle soodustuse lugeda riiklikuks üksnes ettemaksete piires, kuivõrd fondi rahavood moodustusid ka teistest vahenditest ning riik ei sekkunud fondi sellistesse otsustesse, mis puudutasid tema käsutusse antud vahendite investeerimist. Seepärast tõdeb komisjon, et riigiabiga oli EÜ asutamislepingu artikli 87 tähenduses tegemist vaid riigilt fondile eraldatud vahendite osas, mis vastavad 65 (või 77) miljonile eurole.

(112)

Komisjon märgib lõpetuseks, et Prantsuse ametiasutused ei vaidlustagi hoolimata oma 7. oktoobri 2005. aasta ja 21. aprilli 2006. aasta vastustest komisjoni järeldusi riigiabi olemasolu kohta. Kui Prantsuse põllumajandus- ja kalandusministrile esitati parlamendis 2007. aasta rahandusseaduse eelnõu üle toimunud aruteludel küsimus kalapüügiriskide ennetamise fondi tuleviku kohta, vastas minister: „kalapüügiriskide ennetamise fond tegutseb alates 1. novembrist 2004, kuid komisjon teostab fondi üle hoolikat järelevalvet, sest tegemist on riigiabiga.” (24)

(113)

Asutamislepingu artikli 87 lõigete 2 ja 3 kohaselt on teatavad abiliigid ühisturuga kokkusobivad või neid võib pidada sellega kokkusobivaks.

(114)

Komisjon märgib, et kõnealune abi ei vasta asutamislepingu artikli 87 lõikes 2 loetletud juhtumitele.

Eelneva põhjal järeldab komisjon, et kõnealune riigiabi, mida anti kalandusettevõtjatele, ei ole kokkusobiv ühisturuga asutamislepingu artikli 87 lõike 2 punkti b alusel.

(115)

Kõnealust abi ei saa käsitada ühisturuga kokkusobivana ka asutamislepingu artikli 87 lõike 3 alusel, arvestades selles lõikes toodud eri juhtumeid.

(116)

Neist kaalutlustest tuleneb, et abi, mida riik andis kalandusettevõtjatele kütusekulude vähendamiseks, ei vasta ühelegi asutamislepingu artikliga 87 ettenähtud erandile.

(117)

Kuna tegu on kalandusettevõtjatele antud abiga, tuleb seda analüüsida ka kalandus- ja vesiviljelussektoris antava riigiabi kontrollimise suunistest (edaspidi „suunised”) lähtudes.

(118)

Kõnealuse abi tulem on kalandusettevõtete tootmiskulude vähenemine. Seda võib iseloomustada kui tegevusabi.

(119)

Komisjon tuletab esiteks meelde, et nende suuniste punktis 3.5 on ette nähtud, et „Riigiabi toime ei tohi olla kaitsva iseloomuga – see peab aitama edendada kalandustoodete tootmise ja turustamise ratsionaliseerimist ja tõhustamist. Igasugune abi peaks tooma kaasa seisundi kestva paranemise, nii et asjaomane tööstusharu saaks edasi areneda üksnes turult saadava tulu alusel.”

(120)

Kuid nagu on selgitatud käesoleva otsuse põhjenduse 115 punktis c, ei ole kütusekulude vähendamine ette nähtud mitte kalastustegevuse soodustamiseks säästva kalapüügi tähenduses, mis arvestab ühise kalanduspoliitika eesmärkidega, vaid see aitab kalandusettevõtjatel säilitada senist püügivõimsust. Seepärast leiab komisjon, et kõnealune abi on kaitsva iseloomuga suuniste punkti 3.5 mõttes ega ole seega kooskõlas suunistes rõhutatud põhimõttega.

(121)

Prantsusmaa seevastu osutas oma vastuses ametliku uurimismenetluse teatele, et „kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevus ennetas vajalikke meetmeid, mida päästmis- ja ümberkorraldamiskavad tõendavad ja kinnitavad, kui need kavad heaks kiidetakse”. Ometigi teavitas Prantsusmaa komisjoni alles tükk aega hiljem – jaanuaris 2008 –, et ta kavatseb rakendada meetmeid, mida esitleti kui kalandusettevõtete päästmis- ja ümberkorraldusabi; komisjon registreeris need meetmed numbri NN 09/2008 all ja neid veel analüüsitakse. Kuid isegi kui nõustuda Prantsusmaa argumendiga, nagu oleks kalapüügiriskide ennetamise fondi tegevus mingis mõttes ennetanud seda päästmis- ja ümberkorraldusabi, ei mõjuta see kuidagi nende meetmete kokkusobivust ühisturuga: tegelikult on kalapüügiriskide ennetamise fondi rakendatud meetmed ning tingimused, millele peavad vastama ettevõtete päästmis- ja ümberkorraldamiskavad, fundamentaalselt erinevad; neid tingimusi on kirjeldatud ühenduse suunistes raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta. Vastupidiselt neis suunistes nõutule andis kalapüügiriskide ennetamise fond vahet tegemata abi kõikidele kalandusettevõtjatele, mitte ainult raskustes olevatele äriühingutele. (26) Teisalt ei tohi äriühingu päästmisabi kestus ületada kuut kuud ja seda tuleb anda tagasimakstava laenu või tagatise kujul; ümberkorraldusabi tuleb aga anda kindlates tingimustes ja piiratud aja jooksul. Prantsusmaa kalapüügiriskide ennetamise fondi kaudu antud abi ei vastanud aga ühelegi nõutud tingimusele: kalandusettevõtjad said seda abi alates 2004. aastast; abi ei antud laenu ega tagatise kujul; samuti ei nähta ette abi tagasimaksmist ümberkorralduskava raames.

(122)

Kalapüügiriskide ennetamise fondi arvates õigustab selle abi andmist veel tõsiasi, et selle näol on tegemist töötajatele antava sissetulekutoetusega. Fond ise on märkinud järgmist: „Kalapüügiriskide ennetamise fond on „riske ennetav rühmitus”, olles 2 500 liitunud ettevõttele juriidiliseks päästekavaks Prantsuse õiguse tähenduses … Sellest tulenevalt on lubatud anda ümberkorralduskavaga liitunud töötajatele sissetulekutoetust. Fond ei mõjuta mingil moel konkurentsieeskirju, vaid järgib ühenduse põhimõtteid, mis garanteerivad töötajatele inimväärse miinimumsissetuleku.” Kalapüügiriskide ennetamise fond jätkab oma mõttekäiku, osutades, et palga maksmine kaluritele „osa järgi” jätab kalandusettevõtete töötajad palgast ilma, koguni võlgadesse laevaomaniku ees. Fond täpsustab, et 25 miljonit riigi ettemakstud 65 miljonist eurost „olid otseselt seotud töötajatele tehtud maksetega ja neid võib käsitleda kui otsest sotsiaalabi”. MQA lisab: „Kui arvestada, et neist laenudest ei toetatud läbipaistvat kalapüügiriskide ennetamise fondi, vaid selle liikmetest kalandusettevõtjaid, võib need lugeda ehtsaks sotsiaalabiks. See finantsabi on otseselt seotud meremeeste tasustamisega.”

(123)

Komisjon esitab nendele väidetele vastuseks mõningad märkused:

(124)

MQA sõnul võib tegemist olla ka sotsiaal-majanduslike meetmetega: „suuniste järgi (…) võivad olla lubatud ka sotsiaalmajanduslikud meetmed. Käesoleval juhul on kalapüügiriskide ennetamise fond täiesti läbipaistev ja komisjoni poolt abiks liigitatud meetmetel on ilmselt sotsiaalmajanduslik iseloom.”

(125)

Komisjon nendib, et MQA ei anna ühtegi viidet, mis võimaldaks uurida kõnealust abi suuniste punkti 4.5 seisukohast, mis näeb ette, et teatavatel juhtudel võib käsitada ühisturuga kokkusobivana töötajatele otseselt antavat abi, mis vastab sotsiaalmajanduslikele meetmetele. Sealsamas täpsustatakse, et seda abi saab käsitada kokkusobivana „ainult tingimusel, et see abi kuulub sotsiaalmajandusliku iseloomuga toetusmeetmete kogumisse, mille eesmärk on hüvitada sissetuleku langus, mis on tingitud püügimahu korrigeerimisest kooskõlas määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 11 lõikega 1” (nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta). (32) Kalapüügiriskide fondi loomine ei kuulu aga ühegi kava alla, mis on määruse (EÜ) nr 2371/2002 alusel vastu võetud püügimahtude korrigeerimiseks. MQA esitatud argumendiga ei saa niisiis kuidagi õigustada selle tegevusabi andmist.

(126)

MQA märgib ka, et ei ole õige öelda, et see abi anti tingimusteta. MQA sõnul „nõudis riik nende laenude andmiseks, et kalapüügiriskide fond esitaks terve rea õigustavaid dokumente, mis tõendaksid, et fondi hallatakse nõuetekohaselt, ning ühtlasi fondi ja selle liikmete tõsist soovi leida säästvaid lahendusi kalandussektoris valitsevates uutes tootmistingimustes”. MQA rõhutab läbipaistva raamatupidamisarvestuse nõuet ning riigi otsust, millega nähakse ette ministeeriumidevahelise ühiskontrolli missioon.

(127)

Komisjon nendib läbipaistvuse ja kontrollimise vajadust, märkides samas, et riigi vahenditest tuleneva rahastamise puhul on see iseenesestmõistetav. Seejuures avaldab komisjon kahetsust selle üle, et hoolimata läbipaistvuspõhimõttest ei edastanud Prantsuse ametiasutused talle kõiki üksikasjalikke andmeid fondi tegevuse kohta, kui ta seda menetluse käigus taotles. Komisjon möönab, et teda ei teavitatud kontrollimissioonist, mida mainib MQA, ega a fortiori ka selle tulemustest, mida Prantsuse ametiasutused olid taotlenud 2005. aasta novembri keskpaigaks.

(128)

Sellest tulenevalt leiab komisjon, et riigi eraldatud vahendid kuuluvad suuniste punktis 3.7 osutatud tegevusabi kategooriasse; selles punktis on märgitud: „Riigiabi, mida antakse abisaajale ühtegi ühise kalanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas olevat kohustust seadmata ja mille eesmärk on parandada ettevõtjate finantsseisundit ja maksevalmidust, (…) on tegevusabina ühisturuga kokkusobimatu”. Seega on need ettemaksed ühisturuga kokkusobimatud.

(129)

Komisjon nendib, et Prantsusmaa kohaldas asutamislepingu artikli 88 lõiget 3 rikkudes eri abimeetmeid, mis on käesoleva otsuse esemeks.

(130)

Lähtudes käesoleva otsuse punktis 4.1 esitatud analüüsist, leiab komisjon, et kalapüügiriskide ennetamise fondi rahaliste vahendite suurendamine kolme (võib-olla ka nelja) ettemaksega kogusummas 65 miljonit (võib-olla koguni 77 miljonit) eurot kujutab endast riigiabi, mis on ühisturuga kokkusobimatu asutamislepingu artikli 87 lõigete 2 ja 3 alusel. Kuna ükski pangandusasutus ei oleks soostunud tegema selliseid ettemakseid, nagu tehti kalapüügiriskide ennetamise fondile, ja kuna kättesaadavate andmete põhjal ei ole neid veel tagasi makstud, muutusid need ettemaksed otsetoetuseks (vt põhjendus 67) ja seega riigiabiks kõnealuse summa ulatuses.

(131)

Käesoleva otsuse punktis 4.2 esitatud analüüsi alusel leiab komisjon, et abi, mida anti kalapüügiriskide ennetamise fondile ettemaksete kujul ning mis võimaldas kalandusettevõtjatel osta kütust soodushinnaga ja saada diislikindlustuse raames hüvitist, kujutab endast riigiabi, mis on kokkusobimatu ühisturuga asutamislepingu artikli 87 lõigete 2 ja 3 alusel.

(132)

Prantsusmaa andis riigiabi summas 65 miljonit või koguni 77 miljonit eurot (kui sõlmiti ka neljas konventsioon). Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt nõuab komisjon juhul, kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, et kõnealune liikmesriik võtaks kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. See eesmärk on saavutatud siis, kui abisaajad ehk teisisõnu abi tegelikult kasutanud ettevõtted on kõnealuse abi (millele on vajaduse korral lisatud viiviseintressid) tagasi maksnud. (33) Abi tagastamise eesmärk on seega saavutatud, kui summa 65 või 77 miljonit eurot on tagasi makstud.

(133)

Selleks et teha kindlaks, kui palju peab tagasi maksma kalapüügiriskide ennetamise fond ja kui palju peavad maksma kalandusettevõtjad, tuleb arvesse võtta asjaolu, et kuigi see fond tegutseb ettevõtjana futuuriturgudel, on tema eesmärk maksta kalandusettevõtjatele hüvitist enda loodud diislikindlustussüsteemi raames ja tarnida neile ettevõtjatele soodushinnaga kütust. Käesolevas otsuses selle konkreetse süsteemi üldökonoomika osas tehtud analüüs näitab, et kalapüügiriskide ennetamise fond täitis oma rolli riigi antud abi järkjärgulise edastajana. Seetõttu peab kalapüügiriskide ennetamise fond maksma tagasi selle osa 65 või 77 miljonist eurost, mida ta ei olnud kalandusettevõtjatele üle kandnud; kalandusettevõtjad peavad aga tagasi maksma selle osa abist, mis neile üle kanti.

(134)

Komisjon ei tea täpset summat, mille kalapüügiriskide ennetamise fond tegelikult kalandusettevõtjatele üle kandis. Komisjon märgib selles osas, et hoolimata Prantsusmaale esitatud teabenõudest, milles ta palus liikmesriigil edastada kogu vajaliku teabe selle fondi tegevuse kohta, ei teavitanud Prantsusmaa teda ei fondi vahendite kasutusotstarbest ega selle raamatupidamisest. Arvestades vastava teabe puudumist ja Euroopa Kohtu praktikat, (34) leiab komisjon, et oleks kasulik anda mõningaid suuniseid meetodite kohta, mida peaks kasutama tagasinõutavate abisummade arvutamisel.

(135)

Neid suuniseid välja töötades pidas komisjon silmas tõsiasja, et konventsioonide põhjal on kalapüügiriskide ennetamise fondil kohustus pidada raamatupidamisarvestust, mis võimaldab saada teavet selle kohta, kuidas ettemakseid kasutatakse, samuti fondi vahendite kasutamise ja kulutuste kohta, ning et fond kohustub säilitama neid raamatupidamisdokumente vähemalt 10 aastat ja eri riigiasutused saavad nendega tutvuda tavalise taotluse alusel (vt põhjendus 27). Selle teabe põhjal saavad tagasimaksmisotsust kohaldavad ametiasutused või organid õppida tundma kalapüügiriskide ennetamise fondi rahavooge ja tema rahaliste vahendite olukorda siis, kui seda otsust tuleb rakendada. Pealegi, kuna kalandusettevõtjate raamatupidamist haldavad üldjuhul haldusüksused, mis kuuluvad väikesemahulise kalapüügi juhtimiskeskusesse, mis on esindatud ka kalapüügiriskide ennetamise fondi juhatuses, siis on võimalik tuvastada ettevõtjate raamatupidamises hüvitised, mille kalapüügiriskide ennetamise fond on välja maksnud.

(136)

Ühisturuga kokkusobimatu abi, mille kalapüügiriskide ennetamise fond peab tagasi maksma, vastab sellele osale riigiabist, mida ei kantud üle kalandusettevõtjatele, st tegu on ettemakstud summadega, mida kasutati fondi tegevuskulude katteks, ja nendega, mis jäid fondi rahaliste vahendite sekka. Tagasinõudmise eest vastutav asutus saab fondi tegevuskulude kogusumma teada fondi raamatupidamisest. Kuna raha on asendatav ja raha kasutusotstarbe järgi on võimatu selle päritolu kindlaks teha, võtab komisjon aluseks järgmise põhimõtte: riigi ettemaksete osa, millest rahastati fondi tegevuskulusid, leitakse protsendi alusel nende kulude kogusummast, kusjuures protsendiks võetakse kalapüügiriskide ennetamise fondi omavahendite (liikmete sissemaksete) ja nende ettemaksete suhe. See osa riigi ettemaksetest, mis jäi fondi vahendite hulka, leitakse fondi allesjäänud vahenditele sama protsenti kohaldades.

(137)

Nagu eespool öeldud, peavad kalandusettevõtjad tagasi maksma ettemaksena eraldatud 65 (või 77) miljoni euro suuruse abi, millest lahutatakse kooskõlas eespool põhjenduses 136 antud suunistega kalapüügiriskide ennetamise fondilt tagasinõutavad summad. Mis puudutab nendelt ettevõtjatelt tagasinõutavat abi, tuleb silmas pidada, et raamatupidamislikult on võimatu eristada abi, mida käsitatakse riigiabina, ning abi, mis ei ole riiklik abi (vt käesoleva otsuse punkt 4.2.1.2).

(138)

Komisjon leiab, et ettevõtjatelt tagasinõutava riigiabi saab arvutada hüvitiste põhjal, mis iga ettevõte sai diislikindlustuse raames.

(139)

Võttes arvutamise aluseks nimetatud hüvitise, jätab komisjon kõrvale selle kokkuhoiu toetusekvivalendi, mille iga kalandusettevõte saavutas turuhinnast odavama kütuseostu arvelt. Komisjon leiab, et see on õigustatud, kuna ettevõtjad, kes said osta kütust soodushinnaga, ning ettevõtjad, kes said diislikindlustuse raames hüvitist, on ühed ja samad; ka proportsioonid olid võrreldavad, sest mida rohkem ettevõte soodushinnaga kütust ostis, seda kõrgemat hüvitist ta sai, ja vastupidi. Lähtudes sellest alusest, on asjaomaste ettevõtjate tagasimaksekohustused selged ja mingit moonutamist ei esine. Komisjon märgib muu hulgas, et toetusekvivalendi kaasamisel arvutustesse tuleks iga kütusehanke puhul, mis tehti kalapüügiriskide ennetamise fondi tegutsemise ajal nafta futuuriturgudel, arvutada välja, kui suur on päevakursiga tehtud ostu ja kalandusühistule tegelikult makstud hinna vahe; selleks peab enne kindlaks tegema ostetud kütusetüübile ja hankekoha suhtes kohaldatava päevakursi. Selle meetodi kasutamine oleks palju keerulisem. Nii soovitab komisjon kasutada arvutusteks alust, mis teeb tagasinõudmisega tegelevate ametiasutuste ja organite töö lihtsamaks.

(140)

Eelneva põhjal leiab komisjon, et ettevõtjatelt tagasinõutava riigiabi summa võib välja arvutada lähtuvalt hüvitistest, mis ettevõtjad said diislikindlustuse raames. Riigiabi summad arvutatakse, kohaldades kõnealuse hüvitise suhtes protsenti, mis vastab kalandusettevõtjatelt tagasinõutava riigiabi kogusumma ning kalapüügiriskide ennetamise fondi poolt kalandusettevõtjatele diislikindlustuse raames makstud hüvitiste kogusumma suhtele.

(141)

Iga kalandusettevõtja peab tagasi maksma summa, mis arvutatakse välja järgmiste valemite põhjal:

kus

(142)

See summa lähtub postulaadist, et kalapüügiriskide ennetamise fond teenis futuuriturgudel tulu, mis loovutati seejärel täies mahus kalandusettevõtjatele. See on kõige tõenäolisem versioon, nagu on kirjeldatud ka käesolevas otsuses. Siiski tuleks teoorias ette näha ka hüpotees, et kalapüügiriskide ennetamise fond kandis futuuriturgudel kahju; selle tulemusel oleks kalandusettevõtjatele määratud hüvitiste kogusumma väiksem kui ettemaksete kogusumma miinus kalapüügifondi tagastamisele kuuluv summa. Sellisel juhul oleks jagatis (Ettemaksed – R*Fond)/I kokku üldjuhul suurem kui 1, eriti kui tegur R*Fond on väike; niisugusel juhul oleks eespool esitatud valemi kohaldamise tulemus see, et kalandusettevõtjatelt tagasinõutav kogusumma oleks suurem kui neile makstud hüvitised. Seetõttu tuleb sellised erijuhul ette näha, et igalt kalandusettevõtjalt tagasinõutav summa vastab selle ettevõtja poolt diislikindlustuse raames saadud hüvitisele. Sel puhul peab riigi ettemaksete ja kalandusettevõtjatele makstud hüvitiste vahe tagastama kalapüügiriskide ennetamise fond, kes selle vahe ka ära kulutas.

(143)

Kalandusettevõtjatele antud riigiabi ei nõuta tagasi juhul, kui selle abi andmise kuupäeval täitis see abi määrusega (EÜ) nr 1860/2004 ettenähtud tingimusi või määruse (EÜ) nr 875/2007 tingimusi vähese tähtsusega abi osas,