2.4.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 90/7

(1)

Koordineerimiskeskuste suhtes kohaldatava maksustamiskorra õiguslik alus on 30. detsembri 1982. aasta kuninga määrus nr 187. Komisjon kiitis 2. mai 1984. aasta ja 9. märtsi 1987. aasta otsustega nimetatud korra heaks, leides, et see ei ole vastuolus asutamislepingu riigiabieeskirjadega.

(2)

Komisjon vaatas maksustamiskorra uuesti läbi, võttes aluseks asutamislepingu riigiabieeskirjad ja oma teatise riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes, (3) kuna ta oli võtnud vastava kohustuse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 1. detsembri 1997. aasta resolutsiooniga vastu võetud ettevõtete maksustamise tegevusjuhendis. (4)

(3)

11. juulil 2001 tegi komisjon ettepaneku asjakohaste meetmete kohta, et kaotada koordineerimiskeskuste maksustamiskord kõikide asjaomaste ettevõtjate jaoks hiljemalt 31. detsembriks 2005. Belgia ei nõustunud nimetatud meetmetega, leides, et ta oli seadusega kohustatud lõpuni järgima 10-aastaseid volitusi, millest mõned lõppesid pärast 31. detsembrit 2005.

(4)

Kuna asjakohaseid meetmeid vastu ei võetud, algatas komisjon 27. veebruaril 2002 asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse (5) vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 (nüüd 88) kohaldamiseks) (6) artikli 19 lõikele 2. Komisjon kutsus sel puhul huvitatud kolmandaid isikuid üles esitama märkusi eelkõige asjaolude kohta, mis võimaldaksid kindlaks teha, kas neil on seoses juhtumiga õiguspäraseid ootusi.

(5)

Komisjon lõpetas nimetatud ametliku uurimismenetluse negatiivse otsusega – komisjoni 17. veebruari 2003. aasta otsusega 2003/757/EÜ abikava kohta, mida Belgia rakendas Belgias asuvate koordineerimiskeskuste suhtes, (7) millest Belgiat teavitati 18. veebruaril 2003. Kuna tegemist oli juba olemasoleva abiga, ei nõudnud komisjon varem antud abi tagastamist. Sellegipoolest oli otsuses 2003/757/EÜ kehtestatud üleminekumeetmed, mille raames võisid koordineerimiskeskused kohaldada asjaomast korda oma volituse kehtivuse lõpuni ja hiljemalt 31. detsembrini 2010. Belgia ja koordineerimiskeskuste liit Forum 187 esitasid Euroopa Ühenduste Kohtusse hagid kõnealuse otsuse täielikult või osaliselt peatamiseks ja tühistamiseks (kohtuasjad C-182/03 ja T-140/03, millest sai kohtuasi C-217/03).

(6)

Euroopa Kohtu president peatas oma 26. juuni 2003. aasta määrusega (8) otsuse 2003/757/EÜ täitmise osas, milles sellega keelatakse Belgia Kuningriigil pikendada koordineerimiskeskuste nimetatud otsuse teatamise hetkel kehtinud volitusi. Ta täpsustas veel, et määruse põhjal tehtavad võimalikud pikendamised ei tohi ulatuda hilisemale ajale kui põhikohtuasjas otsuse tegemise kuupäev.

(7)

Belgia taotlusel loeti nõukogu 16. juuli 2003. aasta otsuses 2003/531/EÜ (Belgia valitsuse poolt abi andmise kohta teatavatele Belgias asuvatele koordineerimiskeskustele) (9) vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kolmandale lõigule ühisturuga kokkusobivaks abi, mida Belgia kavatseb 31. detsembrini 2005 anda ettevõtjatele, kellel on 31. detsembri 2000. aasta seisuga 30. detsembri 1982. aasta kuninga määruse nr 187 alusel koordineerimiskeskusena tegutsemise volitus, mis lõpeb ajavahemikus 17. veebruar 2003 kuni 31. detsember 2005. Kõnealune abi seisnes koordineerimiskeskuste maksustamiskorra säilitamises eespool nimetatud ettevõtjate suhtes. Komisjon esitas otsuse 2003/531/EÜ suhtes Euroopa Kohtusse hagi (kohtuasi C-399/03).

(8)

16. juulil 2003 reageeris komisjon otsusele 2003/531/EÜ pressiteatega ja märkis, et määruses esitatud arutluskäik ja juba meetme enda sõnastus annavad alust arvata, et selle alusel antav abi on nende keskuste jaoks kahtlemata kindel, isegi kui Euroopa Kohus peaks hiljem Belgia hagi põhiküsimuses rahuldamata jätma. (IP/03/1032).

(9)

Euroopa Kohus tühistas 22. juuni 2006. aasta otsusega (10) komisjoni otsuse määral, mil selles ei nähta ette üleminekumeetmeid nende koordineerimisekeskuste suhtes, kelle taotlus volituse pikendamiseks oli vaidlustatud otsuse teatamise hetkel menetluses või kelle volitus lõppes selle otsuse teatamisega samal ajal või vahetult pärast seda. Samal päeval tühistas kohus ka otsuse 2003/531/EÜ. (11)

(10)

4. juuli 2006. aasta kirjas (12) palus komisjon Belgial esitada teavet, et määrata kindlaks, kuidas toimida edasi pärast Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03. Teavet sooviti selle kohta, kuidas Belgia oli täitnud otsust 2003/757/EÜ, mille täitmine oli osaliselt peatatud 26. juuni 2003. aasta määrusega. Belgiale anti nõutud teabe esitamiseks aega 20 tööpäeva ehk 2. augustini 2006.

(11)

Kuna komisjon vastust ei saanud, saatis ta 23. augustil 2006 Belgiale meeldetuletuse. (13) Belgiale anti nõutud teabe esitamiseks uus tähtaeg – 10 tööpäeva ehk 7. septembrini 2006.

(12)

13. septembril 2006 saadeti Belgiale mitteametlik elektronkiri, millele lisati kahe eespool nimetatud kirja koopiad. Elektronkirjale ja sellele lisatud kirjadele vastuseks saatis Belgia 14. septembril 2006 komisjonile kirja, milles teatas, et ei ole nimetatud e-kirja ega sellele eelnenud kirju kätte saanud. 29. septembri 2006. aasta kirjas palus komisjon Belgial edastada esialgselt 4. juulil palutud teave ning kirjeldada üksikasjalikult oma kavatsusi seoses koordineerimiskeskustega. Tehti ka ettepanek korraldada tehniline nõupidamine. Kuna Belgia 12. oktoobri 2006. aasta vastuses ei antud teavet kummagi küsimuse kohta, tuletas komisjon 10. novembri 2006. aasta kirjas veel kord meelde nõutud teabe olulisust ning nõudis tungivalt, et Belgia saadaks soovitud vastused hiljemalt 22. novembriks 2006. 17. novembri 2006. aasta kuupäevaga Belgia viimane kiri ei sisaldanud endiselt ühtegi sisulist vastust.

(13)

16. jaanuaril 2007 edastas Belgia komisjonile nõutud teabe. Belgia tegi täiendavaid täpsustusi 8. ja 16. veebruari 2007. aasta kirjades. Lisaks toimus komisjoni ja Belgia vahel kolm nõupidamist – 5. ja 15. veebruaril ning 5. märtsil 2007.

(14)

21. märtsi 2007. aasta kirjas teatas komisjon Belgiale oma otsusest pikendada vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 2 asjaomase abi suhtes 27. veebruaril 2002 algatatud menetlust.

(15)

Komisjoni otsus menetluse pikendamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. (14) Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama märkusi sobivate üleminekumeetmete kohta, mida ta oleks Euroopa Kohtu otsuse kohaselt pidanud ette nägema.

(16)

Komisjonile esitasid selle kohta märkused Forum 187 (15) ja kolm koordineerimiskeskust. Komisjon edastas need kommenteerimiseks Belgiale ning sai Belgia kommentaarid 19. ja 30. juuli 2007. aasta kirjades.

(17)

Koordineerimiskeskuste suhtes kohaldatava maksustamiskorra peamine õiguslik alus on 30. detsembri 1982. aasta kuninga määrus nr 187. Koordineerimiskeskus on rahvusvahelisse kontserni kuuluv ettevõte, mis osutab teatavaid kõrvalteenuseid (rahastamine, kassahaldus, teadus- ja arendustegevus jms) üksnes sama kontserni teistele ettevõtjatele. Alates 1983. aastast võimaldatakse nendele ettevõtjatele komisjoni heakskiidetud erikorra alusel Belgias oluliselt madalamat tulumaksubaasi ja mitmesuguseid maksuvabastusi (kapitalimaks, kinnisvaramaks, dividendimaks). Maksustamiskorra eeltingimuseks oli 10-aastase volituse saamine, milles on märgitud, et koordineerimiskeskus vastab kuninga määruses nr 187 kehtestatud tingimustele. Volitust oli võimalik kümne aasta möödudes samadel tingimustel pikendada. (16)

(18)

Belgia võttis 27. detsembril 2006 vastu seaduse, (17) mis võimaldas pikendada 31. detsembrini 2010 kõikide vastava taotluse esitanud koordineerimiskeskuste volitusi ja kui vaja, siis teha seda tagasiulatuvalt. Lisaks keskustele, kelle volitusi oli pikendatud ajavahemikus 17. veebruar 2003 kuni 31. detsember 2005, said pikendamisvõimaluse ka keskused, kelle volitus lõpeb ajavahemikus 1. jaanuar 2006 kuni 31. detsember 2010, ning veel määratlemata arv keskusi, kelle volitused oleksid lõppenud hiljemalt 31. detsembril 2005, aga kes ei olnud seni esitanud pikendamistaotlust. Seadusest ei teatatud komisjonile vastavalt asutamislepingu artikli 88 lõikele 3, kuid selle jõustumine peatati seniks, kuni komisjon kinnitab, et tal ei ole selle suhtes vastuväiteid.

(19)

2007. aastal tegutseb 2002. aastal tegutsenud 243-st koordineerimiskeskusest veel 173. Nendest 27-l kehtib volitus vastavalt otsusele 2003/757/EÜ kuni 31. detsembrini 2010. Ülejäänud 136 keskuse volitused lõppevad enne 31. detsembrit 2010 ja on seega hõlmatud seaduses pakutava pikendamisvõimalusega. Paistab, et määratlemata arv koordineerimiskeskuseid, kes on vahepeal tegevuse lõpetanud, saaksid samuti kasutada 27. detsembri 2006. aasta seadusega ette nähtud pikendamisvõimalust.

(20)

Pärast 26. juuni 2003. aasta määrust, millega peatati koordineerimiskeskuste lõppenud volituste pikendamise keeld, oli Belgial võimalik volitusi pikendada. Pikendus ei võinud aga olla jõus kauem kui põhiküsimuses tehtud kohtuotsuse kuupäevani. Euroopa Kohtu otsus tehti 22. juunil 2006.

(21)

Olemasoleva teabe põhjal eeldas komisjon, et Belgia lepib koordineerimiskeskuste volituse pikendamisega 2005. aasta lõpuni, nagu oli otsustatud ettevõtete maksustamise tegevusjuhendis ja nagu Belgia oli korduvalt väitnud. Komisjon küsis Belgialt selle kohta kinnitust 4. juuli 2006. aasta kirjas. Belgia kinnitas, et ta piiras 26. juuni 2003. aasta määruse alusel tehtud pikenduste kehtivust 31. detsembrini 2005, välja arvatud nelja keskuse puhul, kelle volitusi pikendati määramata ajaks. Belgia teatas komisjonile ka oma kavatsusest pikendada vastavalt oma tõlgendusele Euroopa Kohtu otsusest kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 2010. aasta lõpuni ja võtta 2006. aasta detsembris vastu seadus, millega võimaldatakse üldine pikendamine pärast 2005. aastat, vajaduse korral tagasiulatuvalt.

(22)

Kuna komisjon ei nõustunud Euroopa Kohtu otsuse sellise tõlgendamisega, otsustas ta 21. märtsil 2007 pikendada ametlikku uurimismenetlust, et esitada enda tõlgendus kohtuotsusest ja avalikustada aspektid, millele tuleks tema arvates toetuda Euroopa Kohtu nõutud „uue” üleminekuaja kehtestamisel. Komisjon avaldas ka kahtlust Belgia tõlgenduse suhtes Euroopa Kohtu otsusest ja kavatsuse suhtes pikendada kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 2010. aasta lõpuni.

(23)

Pärast menetluse pikendamist esitasid märkusi Belgia, Forum 187 ning kolm koordineerimiskeskust, kelle volitused lõppesid 31. detsembril 2003 või 31. detsembril 2004 ja mida oli pikendatud 31. detsembrini 2005. Märkustest nähtub, et Belgia ja koordineerimiskeskused peavad üleminekuaega 31. detsembrini 2010 asjakohaseks järgmistel põhjustel:

(24)

Belgia leiab, et 27. detsembri 2006. aasta seadus kujutab endast lihtsalt Euroopa Kohtu otsuse rakendamist ja see ei ole mitte uus abikava, vaid olemasoleva maksustamiskorra pikendamine. Üks koordineerimiskeskustest leiab samuti, et tema pikendamistaotlus, mis esitati pärast Euroopa Kohtu otsust, aga enne seaduse vastuvõtmist, põhineb kohtuotsusega ja mitte seadusega tunnustatud pikendamisõigusel.

(25)

Belgia ja koordineerimiskeskuste argumentide eesmärk on tõestada, et komisjon peab lubama maksustamiskorra kohaldamist kõikide koordineerimiskeskuste suhtes kuni 31. detsembrini 2010, võttes aluseks Euroopa Kohtu nimetatud võrdsuse põhimõtte, mis tähendaks kõikidele keskustele kõige pikema antud üleminekuaja võimaldamist (see tähendab volitusi kuni 31. detsembrini 2010), või siis õiguspärase ootuse põhimõtte, mis sunniks komisjoni kehtestama Euroopa Kohtu nõutud sobiva üleminekuaja alguseks 18. veebruarist 2003 erinevat kuupäeva, nimelt kohtuotsuse või koguni käesoleva otsuse kuupäeva. Ei Belgia ega asjaomased ettevõtjad ei ole esitanud argumente, mis tõendaks, et koordineerimiskeskustele maksustamiskorra muutumisega kohanemiseks Euroopa Kohtu määratud „sobiv üleminekuaeg” peaks kestma 18. veebruarist 2003 kuni 31. detsembrini 2010, see tähendab rohkem kui seitse aastat ja kümme kuud. Käesolevas osas esitatud põhjustel on komisjon seisukohal, et üleminekuaeg peab algama 18. veebruaril 2003 ja olema mõistliku kestusega. Komisjon leiab tema käsutuses olevate andmete põhjal, et see sobiv üleminekuaeg lõppes 31. detsembril 2005.

(26)

Euroopa Kohtu otsuses märgitakse, et otsus 2003/757/EÜ on tühistatud määral, mil selles ei nähta ette üleminekumeetmeid nende koordineerimisekeskuste suhtes, kelle taotlus volituse pikendamiseks oli vaidlustatud otsuse teatamise hetkel menetluses või kelle volitus lõppes selle otsuse teatamisega samal ajal või vahetult pärast seda. Otsuse punktis 163 täpsustab Euroopa Kohus, et „väljendist „vahetult pärast” [tuleb] aru saada nii, et sellega peetakse silmas vaidlustatud otsuse teatamise kuupäevale niivõrd lähedast kuupäeva, et puudutatud koordineerimiskeskustel ei olnud piisavalt aega asjaomase korra muutumisega kohanduda”.

(27)

Kõigepealt on oluline märkida, et Euroopa Kohus kinnitab otsuse 2003/757/EÜ põhjendatust, kuna liigitab koordineerimiskeskuste maksustamiskorra ühisturuga kokkusobimatuks abikavaks. Hinnangu vaidlustas Euroopa Kohtus Forum 187, aga mitte Belgia. Kõnealuse otsuse peatamine ja osaline tühistamine seda hinnangut ei hõlma. Koordineerimiskeskuste maksustamiskord on seega kokkusobimatu alates kõnealuse otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

(28)

Seejärel tõlgendab komisjon Euroopa Kohtu otsust tähenduses, et otsus tühistati, sest leiti, et 2003/757/EÜ jättis mõned ettevõtjad ilma sobivatest üleminekumeetmetest, mida neile oleks tulnud võimaldada, et nad saaksid kohaneda maksusüsteemi muutumisega.

(29)

Euroopa Kohus kritiseerib nimelt kohese mõjuga keeldu koordineerimiskeskuste volitusi isegi ajutiselt pikendada, sest see ohustab teatavate keskuste õiguspärast ootust, „kelle taotlus volituse pikendamiseks oli vaidlustatud otsuse teatamise hetkel menetluses või kelle volitus lõppes selle otsuse teatamisega samal ajal või vahetult pärast seda.” Euroopa Kohus leiab, et need keskused võisid õiguspäraselt oodata sobiva üleminekuaja kehtestamist maksustamiskorra muutumisega kohanemiseks ning kui üleminekuaja kasutamiseks on vaja volituse pikendamist, siis seda ajutiselt saada.

(30)

Euroopa Kohtu otsus kohustab komisjoni seega lubama pikendada volitusi määral, mil selline – ajutine – pikendamine on vajalik järgimaks koordineerimiskeskuste õigust kasutada sobivat üleminekuaega. Komisjon täheldab seega, et Euroopa Kohus ei tühista kõiki volituste (isegi ajutise) pikendamise keelu aspekte, nagu taotlesid Belgia ja Forum 187 oma hagides ja nagu soovitas oma ettepanekus kohtujurist. Keeld on seega endiselt jõus, välja arvatud niivõrd, kuivõrd volituste pikendamine on vajalik kohtuotsuse täitmiseks põhiküsimuses.

(31)

Nagu nähtub saadud märkustest, kritiseerib Euroopa Kohus ka asjaolu, et ettevõtjatele antakse erinevad üleminekuajad, s.o mõnest kuust mitme aastani, kuna kohtu arvates eiratakse sellega võrdse kohtlemise üldpõhimõtet. Euroopa Kohus soovitab seega, et komisjon oleks pidanud kehtestama kõikide asjaomaste ettevõtjate suhtes ühesuguse ja sobiva üleminekuaja, see tähendab sellise, mis võimaldaks neil kohaneda maksustamiskorra muutumisega.

(32)

Komisjon tegi seega vea, tunnistades koordineerimiskeskuste õiguspärast ootust volituste kestusele (10 aastat) ning määrates mõnele keskustele liiga lühikese üleminekuaja (see tähendab sobivast üleminekuajast lühema) ja teistele liiga pika üleminekuaja (see tähendab sobivast üleminekuajast pikema).

(33)

Euroopa Kohus on sõnastanud oma otsuse siiski selliselt, et komisjoni otsus tühistatakse vaid määral, mil see käsitleb sobiva üleminekuaja mitteandmist ettevõtjatele „kelle taotlus volituse pikendamiseks oli vaidlustatud otsuse teatamise hetkel menetluses või kelle volitus lõppes selle otsuse teatamisega samal ajal või vahetult pärast seda”. Euroopa Kohus täpsustab ka otsuse punktis 163, kuidas tuleb mõista sõnaühendit „vahetult pärast”.

(34)

Euroopa Kohtu otsus ei kohusta seega komisjoni taastama kõikide koordineerimiskeskuste täielikult võrdset kohtlemist, vaid korvama ebavõrdse kohtlemise tagajärjed mõnele ettevõtjale, kes oleks sobiva üleminekuaja puudumise tõttu kannatanud. Võrdne kohtlemine eeldab sel juhul, et kõikidele ettevõtjatele antakse üleminekuaeg, mis võimaldab neil maksustamiskorraga kohaneda. Kohtuotsus ei tühista üleminekuaja määramist nende ettevõtjate jaoks, kes said maksustamiskorraga kohanemiseks sobivast üleminekuajast pikema üleminekuaja, ja komisjon ei või seega seda võrdse kohtlemise tagamiseks lühendada.

(35)

Komisjon täheldab, et Euroopa Kohus ei ole määranud sobivate üleminekumeetmete kestust ega täpsustanud ka sobivatest meetmetest ilmajäetud ja seega tühistamisega hõlmatud ettevõtjate arvu. Eelkõige ei öelda kohtuotsuses, et nimetatud sobiv üleminekuaeg kestab 31. detsembrini 2010 ega kohustata komisjoni, nagu väidab Belgia, kehtestama üksnes võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks kõikide ettevõtjate üleminekuajaks otsuses 2003/757/EÜ määratud kõige pikema üleminekuaja (ehk üleminekuaeg, mis kestaks 31. detsembrini 2010). Euroopa Kohus näib, vastupidi, leidvat, et sobiv oleks olnud kehtestada kõikidele koordineerimiskeskustele sama üleminekuaeg, mille eesmärk oleks olnud üksnes võimaldada neil maksustamiskorra muutumisega kohaneda, ja et sellest jäid ilma ainult need, kelle volitus lõppes vahetult pärast otsust.

(36)

Komisjon leiab seega, et otsuses 2003/757/EÜ sätestatud üleminekuaega tuleb muuta ainult selles osas, mille Euroopa Kohus otsuse tühistas. Samamoodi leiab ta, et Euroopa Kohtu nimetatud sobiv üleminekuaeg tuleb kindlaks määrata selle sobivust tõendavate aspektide põhjal, see tähendab mitte üksnes selle piisavuse, vaid ka vajalikkuse järgi. Menetluse pikendamise otsuse eesmärk oli võimaldada Belgial ja kolmandatel isikutel

(37)

Alljärgnevalt püüab komisjon käesoleva otsuse raames tõendada, et Euroopa Kohtu nimetatud sobiv üleminekuaeg oleks pidanud kõikide koordineerimiskeskuste jaoks algama 18. veebruaril 2003 ja lõppema 31. detsembril 2005, ja mitte kestma 31. detsembrini 2010. Komisjon käsitleb seejärel olukordi, kus ta leiab, et tema enda tekitatud õiguspärane ootus kohustab teda võimaldama teatavatel koordineerimiskeskustel rakendada maksustamiskorda kauem kui 31. detsembrini 2005.

(38)

Belgia ja huvitatud isikute märkustes märgitakse, et üleminekuaja alguskuupäev, mille komisjon peab Euroopa Kohtu otsuse tagajärjel kindlaks määrama, ei saa olla otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäev. Välja on pakutud eri kuupäevi, nagu näiteks kõnealuse otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva ja käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäeva.

(39)

Komisjon leiab vastupidi, et Euroopa Kohtu käsitletud sobivat üleminekuaega tuleb arvestada alates otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäevast, see tähendab alates 18. veebruarist 2003.

(40)

Esmalt asendati 26. juuni 2003. aasta määrus 22. juunil 2006 põhiküsimuses tehtud Euroopa Kohtu otsusega ja seda tagasiulatuvalt otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäevani. Euroopa Kohtu otsuses võetakse arvesse koordineerimiskeskuste olukorda kõnealuse otsuse teatavakstegemise kuupäeval. Seega ei ole alust arvata, et Euroopa Kohus nõuab üleminekuaega, mille alguskuupäev erineks vaidlustatud otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

(41)

Seejärel nimetatakse Euroopa Kohtu otsuses sõnaselgelt seda kuupäeva, sest otsus tühistatakse määral, mil selles ei nähta ette üleminekumeetmeid nende koordineerimisekeskuste suhtes, kelle taotlus volituse pikendamiseks oli vaidlustatud otsuse teatamise hetkel menetluses või kelle volitus lõppes selle otsuse teatamisega samal ajal või vahetult pärast seda. (allajoonimine lisatud).

(42)

Lisaks leiab komisjon, et koordineerimiskeskuste õiguspärane ootus, mis tugineb komisjoni varasematele otsustele ja seisukohtadele samalaadsetes asjades, katkes hiljemalt otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäeval. Selles otsuses liigitas komisjon koordineerimiskeskuste suhtes kohaldatava maksustamiskorra ühisturuga kokkusobimatuks abiks ja nõudis selle muutmist või kaotamist. Nimetatud hinnangut Euroopa Kohus oma 22. juuni 2006. aasta otsuses ei peatanud, vaid just kinnitas. Selles küsimuses on otsus 2003/757/EÜ jõus seega alates sellest Belgiale teatamise kuupäevast. Kõnealusele otsusele järgnes muu hulgas ka komisjoni pressiteade, mis leidis ajakirjanduses laialdast kajastamist. Komisjon leiab seega, et tal on õigus käsitleda 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäeva kui maksustamiskorra ühisturuga kokkusobivuse suhtes koordineerimiskeskustel olnud õiguspärase ootuse katkemise kõige hilisemat kuupäeva ja seega kui varasema õiguspärase ootusega õigustatud üleminekumeetmete alguskuupäeva. Õiguspärase ootuse katkemise tõttu alates otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemisest leiab komisjon, et üleminekuaja alguse hilisemale kuupäevale edasilükkamine ei ole õigustatud, isegi mitte kõnealuse otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevani. Koordineerimiskeskusi esindav ja nende nimel tegutsev Forum 187, kes on enda sõnul Belgia riigi poolt sellena tunnustatud, esitas Euroopa Kohtule 2003. aasta aprilli lõpus (seega enne otsuse 2003/757/EÜ avaldamist Euroopa Liidu Teatajas) otsuse vastu põhjalikult argumenteeritud hagi, mis näitab, et koordineerimiskeskused olid neid kaitsma volitatud liidu vahendusel kõnealuse otsuse sisuga tutvunud, ja eelkõige teadlikud sellest, et abi loeti ühisturuga kokkusobimatuks, ja et Belgia oli kohustatud kõnealust maksustamiskorda muutma või selle kaotama.

(43)

Lõpuks täheldab komisjon, et ükski koordineerimiskeskus ei ole tegelikult volituste pikendamise keelu läbi kannatanud ning kõik on saanud kas otsuse 2003/757/EÜ või 26. juuni 2003. aasta määruse alusel alates 18. veebruarist 2003 kasutada üleminekuaega, et kohaneda komisjoni kehtestatud maksustamiskorra muudatustega. 26. juuni 2003. aasta määruses nimetatakse samuti sõnaselgelt otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäeva, peatades otsuse jõu „osas, milles sellega keelatakse Belgia Kuningriigil pikendada koordineerimiskeskuste nimetatud otsuse teatamise hetkel kehtinud volitusi” (allajoonimine lisatud). Peatamine võimaldas seega pikendada 17. veebruaril 2003 kehtinud volitusi, samuti pikendada maksustamiskorra kehtivust hiljemalt 22. juunini 2006, st põhiküsimuses tehtud kohtuotsuse kuupäevani. Lisaks kinnitas komisjon alates 16. juulist 2003, et ta ei nõua 26. juuni 2003. aasta määruse alusel antud abi tagastamist, andes nii koordineerimiskeskustele kindlustunde, et eelised, mis nad olid saanud määratud peatamisest tingitud üleminekuajast, on reaalsed ja lõplikud.

(44)

Komisjon leiab ühtlasi, et ta ei saa nõustuda Belgia ja koordineerimiskeskuste argumentidega, millega nõuti sobiva üleminekuaja alguskuupäeva edasilükkamist hilisemale kuupäevale. Nimelt kinnitas Euroopa Kohus 17. veebruari 2003. aasta hinnangut, et maksustamiskord on ühisturuga kokkusobimatu abi. Komisjoni 1984. ja 1987. aasta heakskiitvate otsustega maksustamiskorra kohta tekitatud õiguspärane ootus lõppes seega hiljemalt 2003. aasta veebruaris. Kui Euroopa Kohtu otsuse kuupäev ja selle sisu ei olnud koordineerimiskeskustele teada, ei olnud ebakindlus tingitud komisjoni tegevusest. Kohtumenetlusega ei võinud seega kaasneda komisjoni suhtes õiguspärast ootust, et koordineerimiskeskuste maksustamiskord on ühisturuga kokkusobiv. See järeldub hagi esitamisest, mis iseenesest ei ole peatava toimega. Kohtumenetluse kestus ei õigusta seega üleminekuaja pikendamist (mis oli koordineerimiskeskustele tõepoolest antud alates 18. veebruarist 2003), lükates üleminekuaja alguskuupäeva nii palju edasi.

(45)

Sobivate üleminekumeetmete sisu ja sobiva üleminekuaja täpse kestuse kindlaksmääramiseks võttis komisjon aluseks teabe, mis johtus võetud kohustustest, taotlustest ja avaldustest, Belgia või asjaomased ettevõtjad olid esitanud enne või veidi pärast otsuse 2003/757/EÜ vastuvõtmist. Komisjon leiab nimelt, et asjaomane teave näitab kõige paremini nii Belgia enese kui ka asjaomaste ettevõtjate seisukohta 17. veebruari 2003. aasta seisuga. Ka on ettevõtjate mittereageerimist Belgia pädevate asutuste teatavatele ametlikele – ja vaidlustatavatele – aktidele või otsusele 2003/531/EÜ tõlgendatud asjaomaste ettevõtjate nõusoleku märgina.

(46)

Esiteks võttis Belgia ettevõtete maksustamise tegevusjuhendi järelevalverühma tööde raames kohustuse kaotada koordineerimiskeskuste maksustamiskord hiljemalt 31. detsembriks 2005. Sama kohustust korratakse nõukogu 26. ja 27. novembri 2000. aasta järeldustes. (21)

(47)

Nimetatud järeldused avaldati pressiteatena (22) ja selle põhjal teatas Belgia rahandusminister 20. detsembril 2000 ametlikult esindajatekojas, et koordineerimiskeskused, millele anti esimesed volitused 31. detsembril 2000 […], võivad kasutada maksustamiskorda kuni 31. detsembrini 2005 kas esialgse volituse alusel või volituse pikendamise alusel […]. (23)

(48)

Komisjonile saadetud 6. märtsi 2003. aasta kirjas leidis Belgia nõukogu järeldustele ja rahandusministri teatisele vihjates, et nendel tingimustel võttis Belgia koordineerimiskeskuste suhtes kohustused, mis lõpevad 31. detsembril 2005. Belgia esitas selle argumendi ka Euroopa Kohtus (kohtuotsuse punktid 141 ja 142). Kuigi Euroopa Kohus ei sätestanud, et Belgia poliitilise kohustuse võtmine tekitas komisjonile õiguspärase ootuse, näib Belgia kohustuse võtmine koordineerimiskeskuste ees seevastu asjakohane, et hinnata üleminekuaega, mida Belgia pidas nende jaoks sobivaks.

(49)

Teiseks reageeris Belgia samas 6. märtsi 2003. aasta kirjas komisjoni otsuses 2003/757/EÜ määratud mõistliku tähtaja peale järgmiselt: komisjon määras koordineerimiskeskustele mõistliku tähtaja põhjendatult. Otsus lubada kehtiva volituse kasutamist kuni volituse lõppemiseni on põhjendatud, välja arvatud nende koordineerimiskeskuste puhul, kelle kehtiv volitus lõpeb komisjoni otsusele järgnevatel kuudel ja täpsemalt enne 2005. aasta lõppu, sest nendel ei jää koordineerimiskeskuste maksustamiskorra enneaegse lõpetamisega kohanemiseks aega. Sel juhul ei ole mõistlik tähtaeg piisav. Samuti palus Belgia komisjonil otsust 2003/757/EÜ muuta ja näha keskuste jaoks, kelle kehtiv volitus lõpeb enne 2005. aasta lõppu, ette võimalus pikendada volitust olemasoleva korra alusel 2005. aasta lõpuni. Komisjon järeldab sellest taas, et Belgia oli seisukohal, et koordineerimiskeskuste suhtes, kelle volitused lõppesid enne 31. detsembrit 2005, ei olnud tähtaeg mõistlik ning et nende koordineerimiskeskuste suhtes peeti mõistlikuks tähtajaks volituste pikendamist 31. detsembrini 2005.

(50)

Kolmandaks teatas Belgia 20. märtsil ja 26. mail 2003 komisjonile oma kavatsusest säilitada koordineerimiskeskuste maksustamiskord 31. detsembri 2000. aastal juba tegutsenud ja 17. veebruari 2003 ja 31. detsembri 2005. aasta vahelisel ajal lõppevate volitustega koordineerimiskeskuste jaoks kuni viimatinimetatud kuupäevani. Ka palus Belgia nõukogul võtta asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kolmanda lõigu alusel vastu maksustamiskorra pikendamist lubav otsus. Nõukogu võttiski otsuse (otsus 2003/531/EÜ) vastu 16. juulil 2003. Nimetatud otsuse põhjenduses 10 sätestatakse, et kavandatav uus abi on ajutine ning et see võimaldab abisaajatel jätkata tegevust Belgias vähemalt selle aja vältel, mida riik vajab oma territooriumil asutatud koordineerimiskeskuste suhtes muude meetmete võtmiseks, või lihtsustada kõnealuste rahvusvaheliste kontsernide investeeringute ümberkorraldamist, hoides ära lepingute järsu lõpetamise. Belgia taotluse ja otsuse 2003/531/EÜ kohta on avaldatud ajakirjanduses palju artikleid. Komisjon reageeris eespool nimetatud otsusele 16. juuli 2003. aasta pressiteatega. Ei Forum 187 ega ükski asjaomane koordineerimiskeskus ei vaidlustanud kõnealust otsust ega maksustamiskorra pikendamist 31. detsembrini 2005.

(51)

Neljandaks tegi Euroopa Kohus Forum 187 nõudest järgmise kokkuvõtte: „Forum 187 taotleb sama otsuse tühistamist osas, milles see ei näe ette piisavaid üleminekumeetmeid nende keskuste jaoks, kelle volitus lõpeb 17. veebruari 2003 ja 31. detsembri 2004 vahel” ning „keskused, kelle volitused lõppesid 2003. ja 2004. aastal, vajasid kaheaastast üleminekuperioodi, et oma tegevus ümber korraldada või vajaduse korral Belgiast lahkuda”. (24) Komisjon täheldab, et ajavahemik 17. veebruar 2003 kuni 31. detsember 2005 teeb kokku 34 kuud.

(52)

Viiendaks, nagu oli lubatud 26. juuni 2003. aasta määrusega, pikendas Belgia koordineerimiskeskuste volitusi, mis lõppesid 17. veebruari 2003 ja 31. detsembri 2005 vahel. Kõigi keskuste volitusi pikendati 31. detsembrini 2005, välja arvatud neli koordineerimiskeskust. Ei Belgia ega asjaomased ettevõtjad ei vaidlustanud seda selgesõnalist volituste kehtivuse piiramist. Samamoodi näib, et ükski asjaomastest ettevõtjatest ei esitanud ei enne 31. detsembrit 2005 ega isegi enne 22. juunit 2006 taotlust pikendada oma volitust veel kord.

(53)

Kuuendaks on seoses sobivate üleminekumeetmete nõudmisega, mis võimaldaksid Belgial oma õigusakte kohandada ja koordineerimiskeskustel uue maksusüsteemiga kohaneda, kasulik märkida järgmist:

(54)

Järelikult võisid Belgiasse jääda otsustanud asjaomased ettevõtjad rakendada hiljemalt 1. jaanuarist 2006 alternatiivset maksustamiskorda, mis oli lihtne ja atraktiivne ega eeldanud suuremaid ümberkorraldusi. (29) Ka selle põhjal näib 31. detsember 2005 Euroopa Kohtu nõutud sobiva üleminekuaja mõistes mõistliku lõppkuupäevana, kuivõrd see võimaldab kõigil koordineerimiskeskustel minna ühelt maksustamiskorralt sujuvalt üle järgmisele. Komisjon täheldab lisaks, et 70 koordineerimiskeskust 2002. aastal tegutsenud 243-st on tõepoolest oma tegevuse Belgias lõpetanud.

(55)

Eespool esitatud põhjustel on komisjon seisukohal, et Euroopa Kohtu nõutud sobiv üleminekuaeg oleks pidanud olema 18. veebruarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005. Enamiku koordineerimiskeskuste puhul, kelle volitust pikendati 26. juuni 2003. aasta määruse alusel, määras Belgia volituse lõpptähtajaks 31. detsembri 2005, mis on seega kooskõlas 2. ja 3. jaos määratletud sobiva üleminekuajaga.

(56)

26. juuni 2003. aasta määruse alusel pikendatud volitustega koordineerimiskeskustest nelja keskuse volitusi pikendas Belgia aga määramata ajaks. Komisjon täheldab, et 26. juuni 2003 määruses piirati sõnaselgelt selliste pikendatud volituste jõusolek põhiküsimuses tehtava kohtuotsuse kuupäevaga. Järelikult, kui asjaomased koordineerimiskeskused ei loobunud koordineerimiskeskuste maksustamiskorrast, olles otsustanud 2006. aasta tulude suhtes riskikapitali intresside vähendamise süsteemi kasuks, siis oleksid volitused pidanud kestma seega kõnealuse määruse kohaselt kuni 22. juunini 2006.

(57)

Kuigi komisjon on seisukohal, et sobiv üleminekuaeg lõppes 31. detsembril 2005, tunnistab ta sellegipoolest, et tema 16. juuli 2003. aasta pressiteade võis asjaomastes koordineerimiskeskustes tekitada õiguspärase ootuse, et neilt ei nõuta kuni põhiküsimuses langetatud Euroopa Kohtu otsuse kuupäevani tegelikult saadud abi tagastamist.

(58)

Lõpuks kehtib koordineerimiskeskuste maksustamiskord maksuaasta põhiselt. Paljudel juhtudel vastab maksuaasta aga kalendriaastale. Kuna kohtuotsus tehti 2006. aasta keskel, leiab komisjon, et iga asjaomase ettevõtja suhtes tuleb kohaldada õiguspärase ootuse põhimõtet kuni kohtuotsuse tegemise ajal poolelioleva tavalise maksustamisaasta lõpuni.

(59)

Otsusega 2003/757/EÜ tunnistati kõikide koordineerimiskeskuste õiguspärast ootust otsuse teatavakstegemise kuupäeval kehtinud 10aastase volituse suhtes, ning sobiv üleminekuaeg määratleti samadel alustel. Euroopa Kohus leidis, et alaliseks muutunud maksustamiskorra raames oli volituse pikendamine lihtsalt haldusformaalsus. Koordineerimiskeskused võisid seega õiguspäraselt oodata, et neile võimaldatakse sobivat üleminekuaega ja oma volituse lõpu lähenedes võisid nad samuti oodata selle pikendamist nii, et nad saaksid seda sobivat üleminekuaega kasutada.

(60)

Nagu on märgitud põhjendustes 31–34, otsustas ka Euroopa Kohus, et volituste lõppkuupäevast sõltuvate erisuguste üleminekuaegade määramine tekitas ebavõrdset kohtlemist. Komisjon järeldab sellest, et ta oleks pidanud kõikidele koordineerimiskeskustele ette nägema ühesuguse sobiva üleminekuaja.

(61)

Ometi tühistas Euroopa Kohus otsuses 2003/757/EÜ määratletud üleminekumeetmed vaid osas, mil need olid ebapiisavad, see tähendab sobivast üleminekuajast lühemad teatavate koordineerimiskeskuste puhul, kelle volitused lõppesid vahetult pärast otsust. Nagu on eespool selgitatud, leiab komisjon, et Euroopa Kohtu poolne otsuse tühistamine hõlmab üksnes neid koordineerimiskeskuseid, kelle volitust pikendati 17. veebruari 2003 ja 31. detsembri 2005 vahel, ning et sobiv üleminekuaeg lõppes 31. detsembril 2005.

(62)

Järelikult on komisjon seisukohal, et Euroopa Kohtu otsusega ei tühistatud otsuses 2003/757/EÜ sisalduvat üleminekuaja määratlust nende koordineerimiskeskuste puhul, kelle volitus oli 17. veebruaril 2003 kehtiv ja lõppes 31. detsembril 2005 või hiljem. Kuigi komisjon on Euroopa Kohtu otsust arvestades edaspidi seisukohal, et nimetatud koordineerimiskeskuste jaoks kehtestatud üleminekuaeg oli liiga pikk, täheldab ta, et otsuse 2003/757/EÜ seda osa, milles on ette nähtud, et iga asjaomase keskuse üleminekuaeg lõpeb siis, kui lõpeb tema otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise ajal kehtinud volitus, ei tühistatud ning see kehtib jätkuvalt. Kuna otsus 2003/757/EÜ on siiski kohaldatav, ei võimalda see komisjonil kõnealuses otsuses asjaomaste koordineerimiskeskuste jaoks kehtestatud üleminekuaega lühendada.

(63)

Sel juhul kaotaksid kõik komisjoni otsused, millega sätestatakse kõikide koordineerimiskeskuste suhtes ühesugune üleminekuaeg (mis lõpeb 31. detsembril 2005) oma praktilise väärtuse õiguspärase ootuse tõttu, mille tekitas otsus 2003/757/EÜ põhjenduses 62 osutatud koordineerimiskeskustes.

(64)

Komisjon märgib, et kuigi Belgia ei teatanud 27. detsembri 2006. aasta seaduse sätetest, mis võimaldavad pikendada kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 2010. aasta lõpuni, peatas viimane selle jõustumise, oodates maksustamiskorra ühemõtteliselt heakskiitmist komisjoni poolt. Käesolevas jaos esitatud põhjustel leiab komisjon, et ta ei saa neid sätteid heaks kiita ja palub seega Belgial jätta need kohaldamata.

(65)

2005. aasta lõpus lõppesid 26. juuni 2003. aasta määruse alusel pikendatud volitused, välja arvatud nelja koordineerimiskeskuse volitused, kellest on juttu 4. jaos. Näib, et 22. juuni 2006. aasta kohtuotsuseni ei olnud täiendavaid pikendamisi kavandanud ei Belgia ega koordineerimiskeskused. Uus õiguslik alus, mis oleks võimaldanud kõikidel koordineerimiskeskustel pikendada volitusi 2010. aasta lõpuni, võeti vastu alles 27. detsembril 2006 ehk aasta pärast kõnealuste volituste lõppemist. Seadus võimaldab ühtlasi vajaduse korral kohaldada maksustamiskorda tagasiulatuvalt ettevõtjate suhtes, kes ei saanud vahepeal koordineerimiskeskuste maksustamiskorda rakendada.

(66)

Vastupidiselt Belgiale arvab komisjon, et 27. detsembri 2006. aasta seadus ei ole pelgalt 22. juuni 2006. aasta kohtuotsuse rakendamine olemasoleva meetme raames, vaid selgelt uus maksustamiskord, mis tooks komisjoni heakskiiduta jõustumise korral tõenäoliselt kaasa ebaseadusliku abi suhtes kohaldatava menetluse.

(67)

22. juuni 2006. aasta kohtuotsus kinnitas koordineerimiskeskuste maksustamiskorra kokkusobimatust alates otsuse 2003/757/EÜ teatavakstegemise kuupäevast. Hiljemalt sellest teatamisest alates ei ole kõnealune kord enam olemasoleva abi kava ja koordineerimiskeskustele on alanud üleminekuaeg, mille jooksul nad võivad jätkata maksustamiskorra rakendamist, kuid nad ei saa enam tugineda nagu varem õiguspärasele ootusele, mis tulenes komisjoni 1984., 1987. ja 1990. aasta otsustest või teatistest. (30) Asjaolu ei muuda esitatud hagid ja see, et Euroopa Kohus ainult kinnitas kokkusobimatust alles 2006. aasta juunis. Hagidel ei ole iseenesest peatavat jõudu ja 26. juuni 2003. aasta määrusega ei peatatud maksustamiskorra liigitamist ühisturuga kokkusobimatuks abikavaks. Samadel põhjustel kadus ka Belgia õiguspärane ootus koordineerimiskeskuste maksustamiskorra kokkusobivuse suhtes hiljemalt otsusega 2003/757/EÜ, ning 26. juuni 2003. aasta määruse alusel lubatud volituste pikendamisel piirdus Belgia teadlikult 31. detsembriga 2005.

(68)

Seda enam on komisjon seisukohal, et Belgia otsus pikendada vastava taotluse korral kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 2010. aasta lõpuni (mille ta tegi pärast Euroopa Kohtu otsust, millega kinnitati lõplikult, et maksustamiskord on ühisturuga kokkusobimatu), ei või kuuluda olemasoleva meetme raamesse ega saa tuleneda ka vähimastki õiguspärasest ootusest komisjoni suhtes. Õiguspärast ootust, mida tunnustatakse koordineerimiskeskuste suhtes, kelle volitust pikendati 26. juuni 2003. aasta määruse alusel, ei saa laiendada 27. detsembri 2006. aasta seaduse alusel lubatud pikendamistele. Kuna viimaseid lubati pärast Euroopa Kohtu otsust põhiküsimuses, ei kuulu need enam 26. juuni 2003. aasta määruse kohaldamisalasse ning komisjoni 16. juuli 2003. aasta pressiteade ei anna alust mingiks õiguspäraseks ootuseks.

(69)

Järelikult tuleks igat nüüdsest kehtestatavat ühisturuga kokkusobimatu abikava pikendamist käsitada tõenäoliselt ebaseadusliku abina, mille kohta võib esitada tagastamisnõude.

(70)

Nagu on märgitud põhjenduses 23, nõudis Belgia ka võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist seoses varasemate maksumeetmetega, mille kohta on nagu koordineerimiskeskuste maksustamiskorragi kohta tehtud riigiabialane otsus. Konkreetselt nimetatakse nn 1929. aasta valdusettevõtjate süsteemi Luksemburgi, Gibraltari maksuvabastusega äriühingute režiimi ja Madeira vabatsooni süsteemi, milles komisjon on lubanud üleminekumeetmeid kuni 2010. aastani ja isegi lubanud rakendada maksustamiskorda uute turulesisenejate suhtes.

(71)

Komisjon leiab, et iga juhtum on erinev. Igas asjaomases otsuses kehtestati üleminekumeetmed lähtuvalt iga maksustamiskorra, sellest abisaajate ja asjaomase liikmesriigi eripäradest. Komisjon leiab, et ta toimis samamoodi Belgia koordineerimiskeskuste puhul, kui ta määras otsuses 2003/757/EÜ eespool nimetatud põhjustel mõistliku üleminekuaja lõpukuupäevaks hiljemalt 31. detsembri 2010.

(72)

Komisjon täheldab eelkõige, et käesoleva otsusega järgitakse Euroopa Kohtu otsust, mida komisjon peab täitma. Komisjon ei saa mingil juhul asendada kohtuotsuse täitmist muude juhtumite suhtes ja praeguse juhtumi suhtes määratud üleminekumeetmete kestuse võrdlemisega.

(73)

Lahkamata üksikasjalikult põhiküsimust, mida komisjon tegi põhjenduses 23 loetletud otsustes, täheldab komisjon seoses vormilise tahuga, et mõned otsused on vanad, teised uuemad, et mõned lubavad uute sisenejate turuletulekut, teised mitte, ja et mõned kehtivad teatavatel tingimustel. Lisaks võib kasutada veel teisi võrdluspunkte, mis on komisjoni arvates sama asjakohased. Rahvusvahelist kaubandust rahastava Hollandi süsteemi puhul (Concernfinancieringsactiviteiten), mille komisjon keelas samuti 17. veebruaril 2003 otsusega 2003/515/EÜ, (31) määrati üleminekumeetmed samamoodi nagu koordineerimiskeskuste puhul ehk vastavalt sellele, millal kellegi 10-aastased volitused lõppesid. Samamoodi lõpetas Belgia 31. detsembril 2005 kõikide ettevõtjate suhtes rakendatud jaotus- ja teeninduskeskuste erikorra, kuigi selle kohta ei ole tehtud komisjoni otsuseid. Erikorra kaotamise kohta avaldatud 20. septembri 2005. aasta haldusringkirjas märgitakse, et erikord asendati alates 1. jaanuarist 2003 loodud etteotsustamise süsteemiga (24. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 20).

(74)

Nimetatud põhjustel leiab komisjon, et ta ei pea argumente muude juhtumitega võrdlemise kohta vastuvõetavaks.

(75)

Belgia on seisukohal, et pikem üleminekuaeg oleks õigustatud õiguskindlusetusega, mida on tekitanud komisjoni suutmatus määrata pärast Euroopa Kohtu poolset otsuse tühistamist kiiresti uued üleminekumeetmed.

(76)

Komisjon on seisukohal, et teda ei saa pidada kõnealuse viivituse eest vastutavaks.

(77)

Esiteks ei ole Belgia teatanud komisjonile ei oma tõlgendusest kohtuotsusele ega sellest tulenevast kavatsusest pikendada kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 31. detsembrini 2010. Selle kohta ei ole saadetud isegi teabekirja.

(78)

Teiseks saatis komisjon Belgiale 4. juulil 2006 kirja, milles palus Euroopa Kohtu otsuse kohaldamiseks vajalikku teavet ja kinnitust otsuse 2003/757/EÜ nõuetekohase rakendamise kohta seoses 26. juuni 2003. määruse ja kõnealuse kohtuotsuse jõusolekuga. Kui vastust ei tulnud, saadeti esimene meeldetuletus 23. augustil 2006. Hilisematele nii ametlikele kui mitteametlikele meeldetuletustele ja vastamiseks antud tähtajapikendustele vaatamata esitati nõutud teave komisjonile alles 2007. aasta jaanuaris. 27. detsembri 2006. aasta seaduse seletuskirjast ja artiklist 379 nähtub aga, et alates 20. juulist 2006 anti rahandusministrile korraldus võtta koordineerimiskeskuste volituste pikendamise taotlused vastu võimalikult kiiresti.

(79)

Seni komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal (vt põhjendus 21) eeldas komisjon, et Belgia pikendab kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 2005. aasta lõpuni, mis on komisjoni arvates sobiv üleminekuaeg, mida nõudis Euroopa Kohus. 2007. aasta jaanuaris Belgia esitatud teabest selgub vastupidi Belgia kavatsus pikendada kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 2010. aasta lõpuni 2006. aasta detsembris vastu võetud seaduse alusel, millest ei ole komisjonile teatatud. Nimetatud uued aspektid õigustasid 21. märtsil 2007 menetluse pikendamise otsuse vastuvõtmist ning Belgia ja kolmandate isikute uute argumentide analüüsimist.

(80)

Belgia vastas komisjoni 4. juuli 2006. aasta küsimustele 16. jaanuaril 2007.

(81)

Esiteks peab komisjon muutma otsust 2003/757/EÜ selles osas, mis tühistati Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsusega.

(82)

Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03 tühistatakse otsus 2003/757/EÜ määral, mil selles ei nähta ette üleminekumeetmeid nende koordineerimisekeskuste suhtes, kelle taotlus volituse pikendamiseks oli vaidlustatud otsuse teatamise hetkel menetluses või kelle volitus lõppes selle otsuse teatamisega samal ajal või vahetult pärast seda.

(83)

Selle kohtuotsuse tagajärjel tuleb otsust 2003/757/EÜ muuta järgmiselt:

(84)

Otsust ei tule muus osas muuta. Komisjon ei sea kahtluse alla otsuses 2003/757/EÜ määratud üleminekuaegu, kuivõrd need võimaldavad teatavatel koordineerimiskeskustel rakendada ühisturuga kokkusobimatut maksustamiskorda kuni praegu kehtiva volituse lõpuni ja hiljemalt 31. detsembrini 2010. Seda otsuse aspekti Euroopa Kohus ei tühistanud ja seega on see endiselt kohaldatav.

(85)

Teiseks peab komisjon samuti tunnistama, et tema 16. juuli 2003. aasta pressiteade võis tekitada neljas koordineerimiskeskuses, kelle volitusi pikendati 26. juuni 2003. aasta määruse alusel määramata tähtajaks, õiguspärase ootuse, et nad võivad rakendada ühisturuga kokkusobimatut maksustamiskorda põhiküsimuses tehtava Euroopa Kohtu otsuse kuupäevani. Kuna kohtuotsus tehti 22. juunil 2006 ning võttes arvesse meetme maksualast olemust, tuleb tulla õiguspärasele ootusele vastu pikema aja jooksul, et võimaldada nendel koordineerimiskeskustel rakendada ühisturuga kokkusobimatut maksustamiskorda kuni kohtuotsuse tegemise ajal poolelioleva tavalise maksustamisperioodi lõpuni.

(86)

Kolmandaks palub komisjon Belgial loobuda 27. detsembri 2006. aasta seaduse sätete, millega pikendatakse kõikide koordineerimiskeskuste volitusi 31. detsembrini 2010, jõustamisest, kuna need on ühisturuga kokkusobimatud,