7.3.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 63/16

(1)

21. detsembril 2005 esitas Prantsusmaa komisjonile kontserniga La Poste seotud riigiteenistujate pensionide rahastamise reformi projekti üldtutvustuse.

(2)

2. märtsil 2006 saatis Prantsusmaa elektronpostiga reformi kohta eelteatise. Eelteatise teemal toimus 29. märtsil 2006 kohtumine, mille käigus rõhutas komisjon, et eelteatis ei olnud kaugeltki täielik ning andis teavet puuduolevate andmete kohta. 7. aprillil 2006 esitas Prantsusmaa komisjonile osa puudu olnud teabest.

(3)

23. juunil 2006 teatas Prantsusmaa asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt komisjonile kontserniga La Poste seotud riigiteenistujate pensionide rahastamise reformist (edaspidi „reform”), märkides, et Prantsusmaa leiab, et teatises kirjeldatud reform ei sisalda riigiabi aspekti asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(4)

Komisjon nõudis 20. juuli 2006. aasta kirjas Prantsusmaalt täiendavat teavet ühteaegu teatises nimetatud reformi kohta ja La Poste’i suhtes varem kohaldatud võimalike hüvitusmeetmete kohta. Prantsusmaa vastas 17. augustil 2006.

(5)

Komisjon teavitas 12. oktoobri 2006. aasta kirjas Prantsusmaad oma otsusest algatada La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensionide rahastamise ümberkorraldusmeetmete suhtes asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus.

(6)

Prantsusmaa esitas selle kohta märkused 14. detsembri 2006. aasta kirjas.

(7)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. (2) Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama kõnealuste meetmete kohta märkusi.

(8)

Märkused laekusid äriühingutelt […] (3) ning need edastati Prantsusmaale. Prantsusmaa märkused nende kohta saadi 27. veebruaril 2007.

(9)

12. märtsil 2007 ja 30. mail 2007 saatis komisjon Prantsusmaale täiendavaid küsimusi. Prantsusmaa vastused saadi vastavalt 27. aprillil 2007 ja 8. juunil 2007.

(10)

Postisektoris on ühenduse eesmärk kujundada täielikult välja postiteenuste siseturg ja tagada asjakohase õigusliku raamistiku abil, et kõikidele ühenduse kodanikele oleks kogu ühenduse territooriumil tagatud tõhusad, usaldusväärsed ja kvaliteetsed postiteenused taskukohaste hindadega. Arvestades postiteenuste tähtsust nii majandusliku õitsengu kui ka ühenduse sotsiaalse ühtekuuluvuse ja heaolu jaoks, on see üks ühenduse prioriteetseid tegevusvaldkondi.

(11)

Ühenduse eesmärgid seoses postiteenustega on ühenduse õiguses sätestatud postialase raamdirektiiviga – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta, (4) millega kehtestati ühenduse postiteenuste täielik õiguslik raamistik.

(12)

Direktiivis 97/67/EÜ, nagu seda on muudetud direktiiviga 2002/39/EÜ, (5) määratletakse turu järkjärgulise ja kontrollitava avamise järgmised etapid ning piiritletakse täpsemalt teenusesektorid, mida võib reserveerida. Vastavalt direktiivile 97/67/EÜ võivad liikmesriigid jätta konkurentsieeskirjad kohaldamata kirjasaadetiste suhtes:

(13)

2006. aasta oktoobris esitas komisjon ettepaneku, (6) mille eesmärk on avada vastavalt direktiivis 97/67/EÜ kehtestatud tähtajale ühenduse postiturud täielikult konkurentsile aastaks 2009.

(14)

Universaalset postiteenust määratletakse Prantsusmaal kui tervikut, mis hõlmab reserveeritud sektorit (direktiivis 97/67/EÜ ette nähtud kaalu- ja hinnapiirmääradega riigisisesed ja rahvusvahelised kirjasaadetised, sealhulgas otsepostitus) ning nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil kuni 20 kg kaaluvate postipakkide saatmise teenust, kõiki perioodikateenuseid ning tähtpostitust, deklareeritud väärtusega saadetiste ja edasitoimetamise teenuseid.

(15)

Üheks Prantsuse turu tunnuseks on tihe vertikaalne konkurents (worksharing). Horisontaalset konkurentsi esineb eelkõige ajalehesektori ettevõtjate tegevuse tagajärjel nii seoses adresseerimata posti kui ka adresseeritud postiga. Hulgisaadetiste sektoris konkureerivad suurtes linnades üle 50 g kaaluvate postisaadetiste puhul omavahel kohalikud ettevõtjad. Liberaliseeritud on kiirposti- ja postipakiteenuste („parcels”) turud, kus omavahel konkureerivad rahvusvahelised ja kodumaised ettevõtjad. (7)

(16)

Prantsusmaa 2. juuli 1990. aasta seadusega nr 90-568 avaliku posti- ja sideteenuse korralduse kohta (edaspidi „1990. aasta seadus”) tehti endisest sideministeeriumi haldusalas olnud asutusest kaks avalik-õiguslikku juriidilist isikut: La Poste ja France Telecom.

(17)

La Poste on alates 1. jaanuarist 1991 iseseisev avalik-õiguslik ettevõtja. La Poste tegutseb riigiga sõlmitud lepingu raames posti-, kiirpakisaadetiste, finantsteenuste ja laiatarbeteenuste valdkonnas.

(18)

La Poste ja selle tütarettevõtted moodustavad avalik-õigusliku kontserni, kes täidab kõikides tema tegevusaladel kehtivates õigusaktides sätestatud tingimustel üldist majandushuvi pakkuvaid ülesandeid ja tegutseb konkurentsile avatud turgudel.

(19)

Direktiivi 97/67/EÜ kohaldamiseks määrati 25. juuni 1999. aasta seadusega nr 99-533 maa planeerimise ja säästva arendamise suundumuse kohta La Poste universaalse postiteenuse osutajaks Prantsusmaal. Koos Prantsuse ja rahvusvaheliste partneritega tagab La Poste avaliku postiteenuse, mis hõlmab universaalset postiteenust ning posti- ja elektronsidekoodeksis ette nähtud erirežiimi alla kuuluvat perioodika veo- ja laialikandmise teenust. Ka vastutab La Poste kõikide muude postisaadetiste – igasuguste kirja-, paki- ja kaubasaadetiste kogumise, sorteerimise, veo ja laialikandmise eest. Ettevõte osutab finantsteenuseid raha- ja finantskoodeksi artiklis L. 518-25 sätestatud tingimustel.

(20)

La Poste’i käive jaguneb järgmiselt (allikas: kontserni La Poste 2005. aasta tegevusaruanne):

(21)

La Poste’i klientuur koosneb ettevõtetest, mis annavad La Poste’i posti- ja postipaki/kiirpostiteenuste käibest 90 %, ning eraisikutest, kelle arvele langeb ülejäänud 10 % asjaomasest käibest. Finantsteenuste osas on olukord vastupidine: 95 % pangateenuste puhastulust tuleb eraisikutelt.

(22)

La Poste’i personal koosneb kahe eri staatusega töötajatest:

(23)

La Poste’i töötajad jagunevad järgmiselt (allikas: kontserni La Poste 2005. aasta finantsaruanne):

(24)

Alates 1990. aastast on La Poste riigiteenistujate töölevõtmise järk-järgult lõpetanud ja võtnud tööle peamiselt eraõiguslikke töötajaid. Nimelt algatas La Poste isikkoosseisu staatuse muutmise astmelise protsessi, pidades kinni riigiteenistujate staatusega seotud nõudmistest ja õiguslikest piirangutest, asendades pensionile läinud riigiteenistujad eraõiguslike töötajatega. Järgnevatel aastatel, mil pensionile läheb suur hulk teenistujaid, kavatseb La Poste jätkata teenistujate asendamist eraõiguslike töötajatega.

(25)

Riigiteenistujate suhtes kohaldatav pensioniskeem on sätestatud tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksis.

(26)

Prantsuse kontrollikoja kohaselt (8) koosneb asjaomane pensioniskeem palgast kinnipeetavast sissemakse määrast (7,85 %) ning lähetatud teenistujaid palkavate avalik-õiguslike asutuste suhtes kehtestatud nn tööandja sissemakse määrast (33 %). Seevastu ei ole riigi teenistujate suhtes nähtud ette õiguslikult siduvat „tööandja sissemakse määra”. Kui võrrelda riigi pensionikulusid (pärast palkadelt kinnipeetud summade arvesse võtmist) tööl käivatele isikutele makstavate palgasummadega, on „tööandja sissemakse määra” võimalik siiski välja arvutada kaudse sissemakse määrana. (9) Majandus-, rahandus- ja tööstusministeeriumi hinnangul oli riigi kui tööandja poolt 2003. aastal tasutud kaudse sissemakse määr 51,9 %. Tsiviilpersonali puhul oli määr 44,7 % ja sõjaväelise personali puhul 91,8 % – seega oli tsiviiltöötajatele makstud sissemakse määr kolm korda kõrgem kui erasektori töötajate suhtes kehtivate õigusnormide ja kollektiivlepingute kohaselt. (10)

(27)

La Poste’i teenistuses töötavad ametnikud kuuluvad riigiteenistusse. Seepärast ja vastavalt 13. juuli 1983. aasta seaduse nr 83–634 (riigiteenistujate õiguste ja kohustuste kohta) artiklile 20 kehtib nende suhtes riigi tsiviil- ja sõjaväelise personali pensioniskeem, mida reguleerib tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeks. Kontserniga La Poste seotud riigiteenistujatel ei ole pensionide suhtes võrreldes teiste riigiteenistujatega mingeid erisoodustusi. Peale selle ei osale La Poste erinevalt teistest avalik-õiguslikest ettevõtjatest ettevõtete või tegevusalade eriskeemis.

(28)

Vastavalt 1990. aasta seaduse artiklile 30 (11) tagab riik La Poste’iga seotud töötajatele riigiteenistuja staatuse ja vastutab neile pensioni maksmise eest. Riigiteenistujatele, sealhulgas La Poste’iga seotud riigiteenistujate (12) pensionide väljamaksed kinnitatakse igal aastal eelarveseadusega.

(29)

La Poste’il ei ole õigust võtta vastu otsuseid kontserniga seotud riigiteenistujate pensioniskeemi kohta. Tal ei ole vähimatki otsustusõigust ei kindlustusmaksete ega väljamaksete suuruse suhtes.

(30)

1990. aasta seaduse artiklis 30 nähakse ette, et La Poste tagab kontserniga seotud riigiteenistujate sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu. Vastavalt kõnealusele artiklile peab La Poste seega kandma kõik tema teenistujatele riigi poolt makstavate pensionidega seotud kulud väljamakstud summade riigile hüvitamise teel (pärast tööl käivate teenistujate poolt tasutud kindlustusmaksete mahaarvamist):

„Vastutasuks [on La Poste kohustatud (…)] maksma riigikassasse:

(31)

Kirjeldatud rahastamisviis on erand üldnormidest. La Poste’i nn tööandja sissemaksu näol on küll tegemist „kindlasummaliste väljamaksete” skeemiga, kuna selle eesmärk on hüvitada igal aastal riigi makstud kindel pensionisumma, ilma et seda kohandataks vastavalt La Poste’i tööelus osalevate riigiteenistujate kindlustusmaksetele. Erinevalt ümberjaotusel põhinevas süsteemis tavaõiguse alusel tegutsevast tööandjast ei tasu La Poste sissemaksu, mis vabastaks ta hilisematest maksekohustustest, vaid lähtub 1990. aasta seadusest, mille alusel on ta kohustatud oma töötajate pensioniskeemi tasakaalustama.

(32)

Riigi ja La Poste’i vahel sõlmitud lepingus, mis käsitleb eesmärke ja arengut („contrat d’objectif et de progrès”) aastateks 1998–2001, ja mida pikendati majandusaastateks 2002–2003, ning seejärel tulemuslikkus- ja lähenemislepingus („contrat de performances et de convergences”) ajavahemikuks 2003–2007 kinnitati hüvitised eurodes 1997. aasta tasemel (edaspidi „1998. aasta ülempiiri kehtestamine”). Riigi makstud pensionide osa, mida ei kaeta ei La Poste’i „tööandja sissemaksetest” ega riigiteenistujate palgast pensioniks kinnipeetavatest summadest, jäävad riigi kanda.

(33)

Alljärgnevas tabelis esitatakse miljonites eurodes sissemaksed, mille La Poste on alates 1998. aastast riigile tasunud (eurodes, diskonteeritud) ning riigi väljamaksed kontserniga La Poste seotud riigiteenistujate pensionideks.

(34)

Riigi poolt aastatel 1998–2005 tasutud pensionide kogusumma on Prantsusmaa esitatud andmete kohaselt 30. juuni 2006. aasta seisuga seega ligikaudu […].

(35)

La Poste’i kohustus tagada skeemi finantstasakaal väljenduks mittereformimise korral selles, et La Poste’i maksekohustused riigi ees kantakse raamatupidamisse bilansiväliselt ja need kirjendatakse rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele (International Financial Reporting Standard) üleminekul, mis peab toimuma hiljemalt 2007. aastal, raamatupidamisse reservina. Kuna La Poste on küll börsil noteerimata äriühing, kuid hangib oma kapitali turult, on otsustatud, et ta läheb rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele üle pärast 2007. aasta poolaasta raamatupidamisaruannete avaldamist.

(36)

La Poste’i riigiteenistujate pensioniõigustega seotud maksekohustuste summa, mis on raamatupidamisse kantud bilansiväliselt, on 31. detsembri 2005. aasta seisuga 76 miljardit eurot (millest 34 miljardit on seotud töötavate riigiteenistujate pensioniõigustega). Prantsusmaa leiab, et […] miljardit eurot on seotud pensioniõigustega, mis on tekkinud enne La Poste’i loomist ehk ajal, kui La Poste’i põhitegevusalad ei olnud veel konkurentsile avatud.

(37)

Riigiteenistujate töölevõtmise järkjärguline vähendamine alates 1990. aastast (14) ja inimeste eluea pikenemine toovad La Poste’ile alates 1990. aastast kaasa järjest koormavama pensionisumma võrreldes kontsernis töötavate inimeste palkadega. (15)

(38)

Pensionireformi käsitleva 21. augusti 2003. aasta seaduse nr 2003-775 artikliga 76 asutati avaliku teenistuse lisapension (Retraite Additionnelle de la Fonction Publique) – riiklik lisapensioniskeem, mille kohaldamine on alates 1. jaanuarist 2005 kohustuslik. See on ümberjaotuse ja fondide kombinatsioonil ning punktisüsteemil põhinev pensioniskeem, mis on mõeldud pensioniõiguste omandamiseks. Skeemi haldab riigi alluvuses tegutsev avalik-õiguslik haldusasutus nimega avaliku teenistuse lisapensioniasutus (établissement de retraite additionnelle de la fonction publique (ERAFP)).

(39)

La Poste teeb riiklikusse lisapensioniskeemi sissemakseid oma teenistuses töötavate riigiteenistujate eest ja teeb iga kuu avaliku teenistuse lisapensioniasutusele nii tööandja sissemakseid kui ka riigiteenistujate palgalt vahetult kinnipeetavaid sissemakseid. La Poste’i nn „tööandja sissemaksega” riiklikusse lisapensioniskeemi vabaneb ta hilisematest maksekohustustest.

(40)

Nagu kõik ülejäänud riigiteenistujad võivad kontserniga La Poste seotud teenistujad kasutada järgmisi riigiteenistujate jaoks mõeldud ennetähtaegsele pensionile jäämise võimalusi: tööelu järkjärguline lõpetamine või vabatahtlik vanaduspensionile minek.

(41)

La Poste kannab oma riigiteenistujate ennetähtaegse pensionisüsteemi kulud täiel määral. Selleks on ennetähtaegse pensionisüsteemi võimaluse kasutajate tarbeks nähtud raamatupidamises ette reservvahendid.

(42)

Kontserniga La Poste seotud riigiteenistujate pensionide praeguse rahastamisviisi reformi õiguslikud alused luuakse riigisisestes õigusnormides 1990. aasta seaduse artikli 30 muutmisega ja 29. detsembri 1990. aasta määrusega nr 90-1214 kinnitatud La Poste’i ülesannete kirjelduse muutmisega. Täpsemalt nähakse La Poste’ile 1990. aasta seadusega kohustuseks tehtud pensionimaksete riigile hüvitamise kord ette ülesannete kirjelduse artiklis 46.

(43)

Riigi õiguses tooks reform lisaks nimetatud kahe sätte muutmisele kaasa La Poste’i pensionide rahastamisviisi täpsema määratlemise ja väljamaksmise korra ning praeguse pensionimaksete riigile hüvitamise süsteemi asendamise tööandja sissemaksega, mis vabastab ta hilisematest maksekohustustest.

(44)

Menetluse algatamise otsuse järel Prantsusmaa poolt komisjonile esitatud märkuste lisas eelnõu kujul esinevad õigusnormid on parlament muudatusteta vastu võtnud ja need moodustavad praegu 2006. aasta parandus eelarveseaduse artikli 150. (16)

(45)

Nimetatud õigusnormide suurim mõju praegu on see, et La Poste’ tasutav tööandja sissemakse vabastab ta hilisematest maksekohustusest.

(46)

2006. aasta parandus eelarveseaduse artiklis 150 nähakse ka ette konkurentsitingimustest lähtuv osalusmäär (edaspidi „osalusmäär”) ning viidatakse määrusele, milles sätestatakse tööandja sissemakse arvutamise ja maksmise kord. Määrus avaldati 2. jaanuaril 2007. (17) Kõnealuse artikliga 150 muudetakse muu hulgas rahavoogude liikumist, kuna määruse kohaselt peab La Poste tasuma sissemakseid edaspidi riikliku pensionide rahastamise asutusele (18) ja mitte enam otse riigile.

(47)

Teatatud reformi eesmärk on Prantsusmaa kohaselt põhimõtteliselt La Poste’i praeguse sissemakse asendamine sissemaksega, mis oleks analoogne La Poste’i konkurentide kohustusliku kindlustusmaksega ja mis vabastaks ta hilisematest maksekohustustest.

(48)

Reformiga nähakse ette, et alates 2006. aastast teeb La Poste tööandja sissemakseid, mis vabastab ta hilisematest maksekohustustest ja mis arvutatakse konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära alusel. Sissemaksed arvutatakse selliselt, et La Poste'i ning muude transpordi- ja pangandusettevõtjate (kes üldnormide kohaselt peavad tagama töötajate sotsiaalkaitse) palkadega seotud kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja muude kohustuslike maksude tase oleks eraettevõtjate töötajate ja riigiteenistujate sarnaste riskide puhul võrdne. Esialgu kavatses Prantsusmaa seda arvutust kohaldada ainult eraettevõtjate töötajate ja riigiteenistujate sarnaste riskide suhtes. (19)

(49)

Kuna maksubaas ja kindlustusmaksemäärad on riigiteenistujate ja eraõiguslike töötajate puhul erinevad, ning kuna kindlustusmaksed võivad eri majandusharude vahel mõneti erineda, põhineb võrdsustamismeetod arvestuslikul arvutamisel.

(50)

Nagu on selgitatud menetluse algatamise otsuses, põhinevad arvestuslikud arvutused palgakuludel, mille puhul võetakse aluseks sellise konkurendi palgakulud, kes tasub sotsiaalkindlustusmakseid (sealhulgas pensione) üldnormidest sõltuvate töötajate eest ning maksab oma töötajatele La Poste’i riigiteenistujatega võrdset netopalka ja kellel on La Poste’iga ühesugune tööhõivestruktuur ja tegevusalad.

(51)

Hilisematest maksekohustusest vabastav sissemakse, mida La Poste riigile pärast reformi maksab, võrdub selliselt arvestuslikul arvutatud palgakulude ja riigiteenistujate tegeliku palgakulu (ilma pensionita) vahega. Nimetatud sissemakse asendab 1990. aasta seaduse artiklis 30 ette nähtud La Poste’i sissemakse. La Poste tasub seda riiklikule haldusasutusele.

(52)

Selle La Poste’iga seotud riigiteenistujate teenistusastmest sõltuva brutopalga (20) alusel arvutatud asjaomase sissemakse alusel määratakse La Poste'i konkurentsitingimustest lähtuv osalusmäär. Selle suurus arvutatakse igal aastal uuesti, et võtta arvesse La Poste’iga seotud riigiteenistujate töötasu tegelikku arengut ja muutusi üldnormide kohaselt tasumisele kuuluvates sotsiaalkindlustusmaksete ja muude kohustuslike maksude määrades.

(53)

La Poste’i poolt tasutava sissemakse, mis vabastab ta hilisematest maksekohustustest, arvutamise meetod põhineb seega La Poste’i ja üldnormidele alluvate muude transpordi- ja pangandusettevõtete töötajate palgast kinnipeetavate kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete ja muude kohustuslike maksude võrdsustamisel. See meetod ei taga seega üldiste tööjõukulude (palgad ja maksed) võrdsustamist.

(54)

La Poste’i sissemakse uus arvutusviis ei mõjuta La Poste’iga seotud riigiteenistujate individuaalset olukorda, s.o nende õigusi pensionile, nende kindlustusmakseid ega staatust.

(55)

Kuna La Poste on tegev kahes sektoris – posti- ja pangandussektoris, kus üldnormide kohased tööandja sissemaksed on erinevad, arvutatakse praktikas kaks konkurentsitingimustest lähtuvat osalusmäära:

(56)

Üldise konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära saab igal aastal arvutada nende kahe määra kaalutud keskmisena, kusjuures aluseks võetakse kummagi tegevusala vastavad teenistusastmepõhised brutopalgafondid. 2005. aasta andmetel oli üldine konkurentsitingimustest lähtuv osalusmäär esialgsetel hinnangutel 37,2 % La Poste’i teenistusastmepõhisest brutopalgafondist.

(57)

Eespool määratletud konkurentsitingimustest lähtuvat osalusmäära kohaldatakse järk-järgult, nelja-aastase üleminekuajaga. 2006. aastal määratakse La Poste’i hilisematest maksekohustustest vabastav sissemakse suurus eurodes, et see oleks võrdne praeguse süsteemi alusel makstava sissemakse määraga (praegu hinnanguliselt umbes […] % teenistusastmepõhisest brutopalgafondist). Aastateks 2007–2009 kehtestatakse sissemakse määr nii, et konkurentsitingimustest lähtuvale osalusmäärale lisatakse ajutine täiendav kindlustusmakse, mille määr on vastavalt 2007. aastal […] %, 2008. aastal […] % ja 2009. aastal […] % teenistusastmepõhisest brutopalgafondist. Täiendav sissemakse kaotatakse alates 2010. aastast.

(58)

Selle süsteemi kohaselt peaks üleminekuajal kohaldatav esialgne üldine konkurentsitingimustel põhinev osalusmäär (22) kujunema välja järgmiselt (prognoos 2005. aasta andmete põhjal):

(59)

29. detsembril 2006 maksis La Poste erakorralise kindlasummalise sissemaksena 2 miljardit eurot (23) La Poste’i riiklikule pensionide rahastamise asutusele. Sissemakse tasuti ühekordselt 2006. aastal.

(60)

Sissemakse kehtestamise alused ja suurus määrati kindlaks riigi ja La Poste’i vaheliste läbirääkimiste raames. Summa on saadud riigi vahetute eelarvevajaduste ja La Poste’i maksevõime kompromissina. […]

(61)

Kontserni La Poste eri osakonnad maksid oma osa erakorralisest kindlasummalisest sissemaksest proportsionaalselt otseselt nende jaoks töötavate riigiteenistujate palgafondiga vastavalt järgmisele tabelile:

(62)

Prantsusmaa kohaselt võiks riik liita La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensioniskeemi üldkehtiva sotsiaalkindlustuskeemidega. Praegu ei ole sellesisulisi läbirääkimisi peetud, kuigi Prantsusmaa kavatseb neid alustada esimesel võimalusel.

(63)

Esialgse uurimise järgselt täheldas komisjon kõigepealt, et reform, millest teatati, vabastab La Poste’i maksekohustustest, mida ta oleks pidanud 1990. aasta seaduse alusel täitma. Komisjon tõstatas seega küsimuse, kas vähendatavate La Poste’i maksekohustuste näol tervikuna on tegemist „ebatavalise” maksekoormusega ühenduse kohtupraktika tähenduses. Kohtuasjas Combus  (25) näib Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus pidavat „ebatavaliseks” maksekoormuseks personalihaldusega seotud kohustusi, mis tulenevad reformi tagajärjel üldkehtiva õiguse kohaldamisalasse ehk oma konkurentidega võrdsetesse tingimustesse sattunud äriühingu töötajate erandlikust staatusest. (26) Samas ei ole Prantsusmaa võtnud vastu ühtegi õigusakti, mis tühistaks La Poste’is töötavate riigiteenistujate eristaatuse või pensioniõigused või muudaks neid.

(64)

Seejärel väitis Prantsusmaa, et reformi eesmärk on viia La Poste’iga seotud riigiteenistujatele pensionide maksmisega seotud maksekohustused järk-järgult samale tasemele kui konkurentide vastavad kohustused. Komisjon avaldas kahtlust, kas pärast reformi elluviimist on võrdsed konkurentsitingimused tegelikult tagatud.

(65)

Ning viimaks väidab Prantsusmaa, et La Poste’i suhtes ei ole varem kohaldatud hüvitusmeetmeid, mille eesmärk oleks olnud tasakaalustada La Poste’ile eriotstarbelise korra kohaselt pandud täiendavaid kohustusi, mis on seotud riigiametnike pensionide rahastamisega. Paraku ei ole La Poste alates 1998. aastast riigile hüvitanud riigiteenistujatele makstud pensionide kogusummat, jättes täitmata talle 1990. aasta seaduse artikliga 30 pandud kohustused.

(66)

Võttes arvesse eespool kirjeldatud asjaolusid, ei saa komisjon praeguses etapis välistada, et meetmed annavad La Poste’ile majandusliku eelise ning sisaldavad riigiabi aspekte.

(67)

Juhul kui kõnealune meede on riigiabi, ei ole komisjon kindel, et seda võib pidada ühenduse õigusega kokkusobivaks asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c kohase erandina.

(68)

Varem on komisjon lubanud riigiabimeetmeid, millega teatavas valdkonnas tegutsev äriühing on vabastatud monopoolse seisundi ajal kehtestatud eripensioni maksmise kohustusest sel määral, mil see ületab üldise pensionisüsteemiga ettenähtud pensione. (27) Käesolevas otsuses käsitletavate meetmete eesmärk on viia La Poste’is töötavate riigiteenistujate pensionidega seotud maksekohustused järk-järgult samale tasemele konkurentide pensionikohustustega. Samas ei olnud komisjon selles järgus kindel, et La Poste on oma konkurentidega tõepoolest võrdses olukorras ning et riigiabi on vajalik postiteenuste turu avamisega seotud hüvede laialdaseks tagamiseks.

(69)

Prantsusmaa ei tuginenud menetluse käigus asutamislepingu artikli 86 lõikele 2.

(70)

Menetluse raames esitasid ühised märkused kaks huvitatud isikut: […].

(71)

[…].

(72)

Menetluse algatamise otsuses osutatud meetmed hõlmavad põhiküsimust, kas riigiteenistujate tööhõive on „ebatavaline” maksekoormus, mille kergendamine ei kujuta endast riigiabi.

(73)

[…] väidavad esiteks, et kohtuotsus asjas Combus ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Nende arvates erineb La Poste’i juhtum Combuse omast mitme asjaolu poolest. La Poste'i kavandatava reformiga ei kao tal võimalus riigiteenistujate palkamiseks; see, et kohtuasjas Combus ei olnud tegemist abiga, tuleneb eelkõige asjaolust, et maksekohustus lasus Combuse töötajatel; lõpuks on praegune juhtum nende arvates konkurentsitingimuste poolest täiesti erinev, kuivõrd La Poste’il on teenuste osutamisel ainuõigused.

(74)

Teiseks tuleb riigiteenistujate tööhõivega seotud maksekohustuste „ebatavalisuse” hindamisel võtta nende arvates arvesse kõiki riigiteenistujate tööhõivest tulenevaid eeliseid (28) ja puuduseid.

(75)

Kolmandaks ei ole kõnealused meetmed nende kohaselt asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c kokkusobivad, sest need ei soodusta konkurentsi.

(76)

Nimelt ei peeta siin nende arvates kinni otsuses 2005/145/EÜ kirjeldatud EDFi/GDFi pensioniskeemi reformi rangetest tingimustest, sest selle asemel, et kaotada takistused turule sisenemisel, piirab reform ühelt poolt konkurentide tegevuse arendamist turgudel, kus tegutseb La Poste, ja teisalt puudub reformimisel proportsionaalsus, sest Prantsusmaa ei tõenda, et kõnealused meetmed pärsivad konkurentsi kõige vähem.

(77)

Peale selle ei ole reform nende arvates õiglane, sest selle ühiste riskide loetelu ei sisalda töötusriski, selles ei arvestata ainuõigusi omanud ettevõtja konkurentsieeliseid, kehtestatakse La Poste’i soosiv subjektiivne toetuskord ning ei võeta arvesse kompenseerivaid meetmeid, mida La Poste’i suhtes on ettevõtjate arvates varem kohaldatud. (29)

(78)

Rohkem märkusi menetluse algatamise otsuses kehtestatud tähtajaks ei laekunud. Komisjon ei pikendanud tähtaega põhjusel, et tegemist ei olnud tähtaja pikendamiseks nõuetekohaselt põhjendatud juhuga nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (30) artikli 6 lõike 1 tähenduses.

(79)

Prantsusmaa esitas märkused 14. detsembril 2006. Komisjoni esitatud küsimustele vastamiseks anti lisateavet 27. aprillil 2007 ja 8. juunil 2007.

(80)

Prantsusmaa on seisukohal, et ta on tõendanud, et kavandatav reform ei sisalda riigiabi aspekte. Tema arvates paneb praegune 2. juuli 1990. aasta seaduse alusel korraldatud La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensionide rahastamissüsteem La Poste’ile üldnormide seisukohast ülemäärase rahalise koormuse, mis asetab ettevõtte väga ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Kavandatud reformi eesmärk on ainult kaotada skeemist tulenev ebasoodne konkurentsiolukord, viies La Poste’i riigiteenistujate pensionimaksete rahastamise tingimused vastavusse tingimustega, mida kohaldatakse La Poste’iga samadel turgudel tegutsevate eraettevõtete töötajate suhtes. Riigi poolt La Poste’i suhtes kehtestatud taolise ebatavalise rahalise koormuse kaotamine ei anna Prantsusmaa arvates La Poste’ile konkurentide ees mingeid eeliseid.

(81)

Pensionimaksed, mida La Poste peab 1990. aasta seaduse alusel tasuma, ei kuulu Prantsusmaa arvates tema tavaliste kulude hulka. Üksnes asjaolu, et ettevõtte jaoks on kehtestatud eriskeem seaduse alusel, ei muuda skeemi iseenesest tavaliseks. Maksekohustuse „tavalisuse” hindamine ühenduse riigiabieeskirjade tähenduses ei sõltu üldse kohustuse õigusliku aluse laadist. Tuletades meelde teatises esitatud argumente, leiab Prantsusmaa, et 1990. aasta seadusega kehtestatud üldnormidest erandlikud kohustused ei kuulu vastavalt ühenduse suuniste punktile 63 raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (31) ettevõtte „tavaliste kulude” hulka („koondamistasude ja/või ennetähtaegse vanaduspensioni maksmine, mis kuulub äriühingu kohustuste hulka tööõigusaktide või ametiühingutega sõlmitud kollektiivlepingute alusel”).

(82)

Prantsusmaa vaidlustab kohtuotsuse Combus kohaldamisala väga kitsa tõlgenduse komisjoni poolt. Nimelt kohaldatakse Euroopa Ühenduste Kohtu ja Esimese Astme Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt riigiabi mõistet ainult riigi sellise sekkumise suhtes, mis vähendab mingil viisil kulusid, mis tavaolukorras koormaksid ettevõtte eelarvet, ja mis võivad seega moonutada konkurentsi, andes asjaomasele ettevõttele eelise. Prantsusmaa kohaselt juhindub nimetatud põhimõttest komisjon oma otsustuspraktikas ja ühenduse kohtupraktika, mille kohaselt ei kujuta ettevõtte suhtes riigi poolt kehtestatud struktuuriliselt koormavate tingimuste kaotamine endast eelist, mida saab pidada riigiabiks, sest selle eesmärk on vabastada ettevõte ebatavalisest maksekoormusest, tänu millele on võimalik taastada võrdsed konkurentsitingimused. Kirjeldatud põhimõte tuleneb tema arvates otseselt Euroopa Kohtu määratletud riigiabi mõistest. Põhimõtet ei ole tunnustatud ja kohaldatud mitte üksnes kohtuotsuses Combus, vaid ka teatises nimetatud mitmes muus kohtuasjas, nagu Sabena vs. Swissair ja Enirisorse. (32)

(83)

Komisjoni vastuväited, et käesoleva juhtumi asjaolud on teistsugused kui Combuse kohtuasjas, tuleb Prantsusmaa arvates kõrvale jätta. Asjaolu, et kohtuasjas Combus kujutas abimeede endast riigipoolse hüvitise maksmist selle eest, et riigiteenistujad oma staatust muudaksid, ei pea tingimata tähendama, et La Poste’i riigiteenistujate pensionide rahastamisest tuleneva ebatavalise maksekoormuse kaotamisega peab samuti kaasnema asjaomaste riigiteenistujate staatuse muutmine ning hüvitise maksmine. Esimese Astme Kohtu lähenemisviisi kohaselt on küsimus selles, i) kas Combus oli oma konkurentide suhtes struktuuriliselt ebasoodsamates tingimustes (tulenevalt „riigiteenistujate eelisõiguslikust ja kulukast staatusest”), ja ii) kas riigi sekkumine võimaldas vabastada Combuse ebasoodsast konkurentsiolukorrast (töötajate staatuse muutmine koos riigipoolse hüvitisega). Teiselt poolt leiab Prantsusmaa, et riigiteenistujatest töötajate järkjärgulist asendamist eraõiguslike töötajatega on La Poste’is tegelikult alustatud juba alates 1990. aastast 1990. aasta seadusega kehtestatud piires, asendades pensionile läinud riigiteenistujate ametikohad eraõiguslike töötajate ametikohtadega ning lõpetades järk-järgult riigiteenistujate töölevõtmise. See asjaolu esineb seega ka käesoleval juhul. Lisaks on 1990. aasta seadust 2005. aasta mais muudetud, eesmärgiga kaotada piirangud eraõiguslike töötajate töölevõtmiseks. Seaduses sätestatakse eraõiguslike töötajate töölevõtmise järgmine üldpõhimõte: „La Poste võib kollektiivlepingute alusel võtta tööle lepingulisi töötajaid, võttes arvesse riigiga sõlmitud lepingus kehtestatud suuniseid.”

(84)

Prantsusmaa tuletab meelde, et La Poste’i suhtes ei ole varem ning eriti La Poste’i loomise ajal 1990–1991, kohaldatud ühtegi kompenseerivat meedet, mis oleks määramise ajal olnud mõeldud La Poste’il lasuva ebatavalise struktuurilise koormuse tagajärgede tasakaalustamiseks ning seotud La Poste’i riigiteenistujate pensionide rahastamisega.

(85)

1998. aasta stabiliseerimisvahend oli Prantsusmaa kohaselt mõeldud vaid La Poste’il lasuva ebatavalise maksekoormuse osaliseks kergendamiseks. Vahendiga stabiliseeriti La Poste’i poolt riigiteenistujate eest riigile makstavad brutosummad, aga see ei vähendanud nende arvu, kes veel töötavad ja sissemakseid tasuvad.

(86)

Stabiliseerimine ei muutnud ka kuidagi La Poste’il 1990. aasta seaduse alusel lasuvat ülemäärast maksekoormust, sest La Poste’i sissemaksed kuulusid endiselt „kindlaks määratud eeliste” skeemi ja need ei vabastanud teda hilisematest maksekohustustest. Stabiliseerimisvahend ei muutnud seega ei La Poste’i pensionimaksekohustuste bilansiväliselt raamatupidamisse kandmise põhimõtet ega selle arvutusmeetodit ega kohustust määrata see maksekohustus vahendi säilimise korral reservvahendite hulka IFRSile üleminekul.

(87)

Lõpuks märgib Prantsusmaa, et lisaks universaalsele postiteenusele on La Poste’il täiendavad netokulud seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste – transporditeenuste ja perioodika laialikandmise, ning maakasutuse planeerimise teenuste osutamisega. Ajavahemikul 2000–2005 ulatub nimetatud kahe ülesande alahüvitamine ligikaudu […] aastas.

(88)

Mis puutub La Poste’i suhtes ajavahemikul 1998–2005 kohaldatud eriskeemiga kehtestatud lisakulude väljatoomisse, on La Poste teinud asjaomase ajavahemiku kohta konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära täpsemad tagasiulatuvad arvutused: (33)

(89)

Seega kompenseeris riigiteenistujate pensionikulude riigile hüvitamisel fikseeritud väärtuse (eurodes) kasutamine vaid osaliselt struktuuriliselt ebasoodsad tingimused ja ei andnud a fortiori La Poste’ile mingit eelist konkurentide ees. Seega ei ole tegemist abiga.

(90)

Mis puutub võrdsete konkurentsitingimuste tõhususse, siis Prantsusmaa vaidlustab kõik algatamisotsuses väljendatud kolm kahtlust.

(91)

Konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära arvutustest töötusriski väljajätmine on tema arvates õigustatud eelkõige seepärast, et tegemist on riskiga, mida riigiteenistujatel nende staatusest tulenevalt ei esine. Pealegi oleks paradoksaalne kehtestada La Poste’ile töötuskindlustusmaksete tasumise kohustus, kui ettevõte ei saa kasutada paindlikku personalihaldussüsteemi, mis on nimetatud kindlustusmakse puhul tavaline hüve. Vastuseks komisjoni küsimusele märgib Prantsusmaa konkreetsemalt, et La Poste’is töötavate riigiteenistujate jaoks ei ole täieõiguslikult asutusse tööle „tagasipöördumise” võimalust: selline üleviimine eeldab, et täidetud on kolm tingimust: asjaomane riigiteenistuja peab seda taotlema (vabatahtlikkuse põhimõte), vastuvõtvas asutuses peab olema vabu töökohti ja samaväärsele kvalifikatsioonile vastavaid töökohti. Arvestades eespool nimetatud asjaolusid, leiab Prantsusmaa, et liikuvusmehhanismi võimalik mõju omab riigiteenistujate tööhõivega seotud jäikade tingimuste tõttu vähe tähtsust.

(92)

Lisaks rõhutab Prantsusmaa, et riigiteenistujate palgal pidamine kujutab La Poste’i jaoks võrreldes eraõiguslike töötajate palgal pidamisega (34) lisakulusid ja seda olenemata teenistusastmetest, sealhulgas pärast tööstaaži erinevuste korrigeerimist. Vaatamata töötusriski väljajätmisele ja võtmata arvesse riigiteenistujate jäigast staatusest paratamatult tulenevaid suuri lisakulusid, on pärast reformimist hoolimata konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära kasutamisele La Poste’i kanda jäävad palgakulud kokku suuremad kui tema konkurentidel seni, kuni La Poste’is töötab riigiteenistujaid.

(93)

Konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära kohta leiab Prantsusmaa seejärel, et ta on selle määratlemisel olnud ettevaatlikult. Ta rõhutab nimelt, et omakindlustus, mille La Poste on loonud rahaliste hüvitiste maksmiseks haigus-, sünnitus-, isa- ja lapsenduspuhkuse tõttu töölt eemalviibimise puhkudeks, on kulukam kui üldnormidest sõltuvates ettevõtetes üldskeemi raames makstavad kindlustusmaksed. Seda lisakulu ei ole aga konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära arvutamisel arvesse võetud.

(94)

Sellegipoolest võttis Prantsusmaa komisjoni vastava nõudmise täitmiseks osalusmäära arvutamisel arvesse kõiki riske, sealhulgas ühistest riskidest erinevaid riske, ning riske, mille suhtes La Poste kohaldab omakindlustusest erinevat skeemi. (35) 2006. aastal on tema hinnangul töötuskindlustusmaksete hüpoteetilise arvesse võtmise ja AGS maksete ja erandliku solidaarsusmakse ning haigus-, sünnitus-, isa- ja lapsenduspuhkuse tõttu töölt eemal viibimise eest makstavate rahaliste hüvitiste mõju osalusmäärale järgmine: üldine muudetud osalusmäär on teatises nimetatud 37,2 % osalusmäära asemel […] %. Sektoreid vaadeldes oleks muudetud osalusmäär postisektoris […] % (teatises märgitud 36,9 % asemel) ja pangandussektoris […] % (teatises märgitud 39,9 % asemel).

(95)

Prantsusmaa arvutas ka La Poste’i kui tööandja sissemaksete puhasnüüdisväärtused järgmistel juhtudel:

(96)

Prantsusmaa sõnul suureneks osalusmäära muutmise tagajärjel La Poste’i poolt tasumisele kuuluv puhasnüüdisväärtus 2 miljardi euro võrra. Prantsusmaa täheldab, et see summa vastab ühekordsele kindlasummalisele sissemaksele, mille La Poste tasus 29. detsembril 2006.

(97)

Prantsusmaa järeldab, et teatatud reform ei sisalda riigiabi, sest see ei anna La Poste’ile mingeid eeliseid konkurentide ees.

(98)

Vastuseks komisjoni märkustele ja küsimustele teatas Prantsusmaa siiski, et ta on valmis reformi kohta sõlmitava üldkokkuleppe raames võtma järgmised kohustused:

(99)

Mis puutub riigiteenistujate palgafondi jagunemisse „finantsteenuste” ja „posti ja postipakisektori” vahel, siis Prantsusmaa märgib, et seda tehakse kahe objektiivse kriteeriumi järgi:

(100)

Põhimõttelistele lahkarvamustele vaatamata, kuid lootuses, et asjaomase reformi kohta saavutatakse üldkokkulepe, teatas Prantsusmaa oma valmisolekust hakata iga-aastase osalusmäära arvutamisel võtma arvesse „finantsteenuste” valdkonnas töötavatest mitmekülgse pädevusega töötajatest seda osa, mis kirjutatakse La Banque Postale'i arvele La Poste'i kuluarvestusest tulenevate täpsete andmete alusel.

(101)

Komisjoni küsimustele vastamiseks püüdis Prantsusmaa küsimusele läheneda nn seestpoolt, analüüsides peamiselt seda, kuidas ettevõte täidab oma kohustused seoses oma teenistujate pensionidega. Prantsusmaa rõhutab kõigepealt asjaolu, et see lähenemisviis näib talle La Poste’i puhul eriti sobimatu, kuna La Poste i) on seotud riigiteenistujatega, kelle ametistaatus säilib ka edaspidi ja mida ka edaspidi määratleb riik, ning kelle suhtes kehtib kõikide riigi tsiviil- ja sõjaväetöötajate suhtes kohaldatav pensioniskeem, ja ii) on lõpetanud riigiteenistujate töölevõtmise.

(102)

Prantsusmaa uuris seejärel, kas sissemakse, mida La Poste tasub riigile oma teenistujate pensionide rahastamiseks, vastab tingimustele, millega nõustuks erasektori ettevõtja. Selleks oleks vaja, et tasu, mida riik saab, oleks vähemalt võrdne La Poste’i kulukohustuste puhasnüüdisväärtusega ja tagaks nii nende kulukohustuste rahastamise täielikult kapitaliks ümberarvestamise teel. Nimetatud põhimõtteid rakendades kontrollis Prantsusmaa, kas La Poste’i tehtud väljamaksed katsid minevikus tavalised kindlustusmatemaatilised maksekohustused (38) ja kas riigile edaspidi tasutavate väljamaksete puhasnüüdisväärtus on võrdne iga-aastaste tavaliste kindlustusmatemaatiliste maksekohustuste puhasnüüdisväärtusega. Prantsusmaa järeldab sellest analüüsist, et tööandja kindlustusmakse määr on […] %, ehk teatatud osalusmäärast palju väiksem. Selle määra kohaldamise tulemusel on La Poste võrreldes tema suhtes kehtestatud maksekohustusega maksnud ülemääraselt […], s.o riigiteenistujate tööstaaži eest alates ettevõtte loomisest 1990. aastal.

(103)

Juhul, kui komisjon peaks otsustama, et reform sisaldab abi, nõustub Prantsusmaa põhimõtteliselt menetluse algatamise otsuses abi kokkusobivuse kohta esitatud komisjoni arutluskäiguga, kuivõrd teatatud reformi eesmärk on just La Poste’i asetamine konkurentidega võrreldavasse seisu. Prantsusmaa rõhutab nimelt, et menetluse algatamise otsuses meenutatakse, et abi on kokkusobiv, kui see võimaldab ettevõttel vabaneda liberaliseerimisjärgule eelnenud maksekohustusest, mis kahjustaks oluliselt tema konkurentsivõimet käimasoleva liberaliseerimise keskkonnas.

(104)

Mis puutub kavandatud pensionide rahastamisse üldnormides kehtestatud skeemist, siis Prantsusmaa rõhutab, et see küsimus ei mõjuta teatatud reformi hindamist riigiabi seisukohast. La Poste’ ja riigi vaheliste suhete seisukohast piisab igasuguste riigiabi aspektide vältimiseks hilisematest maksekohustustest vabastava ja osalusmääral põhineva sissemakse tasumisest, ilma et oleks vaja uurida pärast reformi tööle jäävate riigiteenistujate pensionide rahastamise korda. Sellega seoses hõlmab kavandatud rahastamine vaid kahte poolt: riiki ja riiklikku pensionikassat, kusjuures La Poste on pärast teatatud reformi vabastatud igasugustest sellealasest vastutusest. Kuna kumbagi rahastamise osapoolt ei saa pidada ettevõtteks asutamislepingu tähenduses, ei saa sellise rahastamise puhul juttu olla riigiabist.

(105)

Prantsusmaa esitas omapoolsed tähelepanekud huvitatud isikute märkuste kohta 27. veebruaril 2007. Ta leiab, et kõnealused märkused ei kummuta hinnangut, et kavandatav meede ei sisalda riigiabi aspekte, nagu märgiti teatises ja pärast seda komisjoniga toimunud paljudes teabevahetustes. Seega leiab Prantsusmaa, et kolmandad isikud ei ole suutnud esitada asjakohaseid argumente, vaid on lihtsalt korranud menetluse algatamise otsuses väljendatud kahtlusi, mille põhjendamatust on Prantsusmaa tõendanud.

(106)

Komisjoni poolt käesoleva otsuse raames läbivaadatud meetmed on 1998. aasta ülempiiri kindlaksmääramine ja 2006. aasta parandatud eelarveseaduse artikli 150 alusel La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensioniskeemi reform, millest teatati.

(107)

Asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt on meede riigiabi, kui on täidetud neli järgmist kumulatiivset tingimust:

(108)

Asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 osutatakse riigi poolt või riigiressurssidest antud abile. Teisisõnu peavad kõnealused meetmed olema riigi sekkumise tulemus ja olema antud riigiressurssidest.

(109)

Ühelt poolt määrati La Poste’i sissemakse ülemmäär kindlaks 1998. aastal Prantsuse riigi ja La Poste’i vahel sõlmitud lepingus, mida Prantsusmaa nimetas „1990. aasta seaduse erirakendussätteks”. 2006. aasta reform põhineb seadusel. Kõnealused meetmed on seega seotud Prantsuse riigiga.

(110)

Teiselt poolt võib vaadeldud meetmete võtmist käsitleda riigi loobumisena rahalistest ressursside kasutamisest, sest La Poste ei taganud enam temaga seotud riigiteenistujate skeemi finantstasakaalu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiasutuse loobumine maksutulust või muudest tuludest riigiressurss. (39) Seega sisaldavad kõnealused meetmed riigiressursse.

(111)

Komisjon täheldab, et turud, millel kontsern La Poste tegutseb, on avatud laialdasele ühendusesisesele kaubandusele, eelkõige tulenevalt nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivist 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta (40) (kapitali vaba liikumine), nõukogu 15. detsembri 1989. aasta teisest direktiivist 89/646/EMÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevusega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiivi 77/780/EMÜ (41) (asutamisvabadus), ja direktiivist 97/67/EÜ (postidirektiiv). Kontserni La Poste 2005. aasta finantsaruandes on märgitud, et:

(112)

Lisaks rõhutatakse nimetatud finantsaruandes kontserni võimet tegutseda avatud turgudel Prantsusmaal ja Euroopas.

(113)

Samamoodi selgitab La Poste’i direktor oma vastuses kontrollikoja aruandele La Poste’i tegevuse kohta 2003. aastal, (42) et „kontsern jätkab rahvusvahelistele turgudele sisenemist, et võtta arvesse turgude avatust ja kõige suuremate klientide rahvusvaheliseks muutumist. Ettevõtted kasutavad posti, postipakkide ja kiirposti valdkonnas nimelt üha sagedamini Euroopa hankeid. Kontsern peab olema suuteline sellega sammu pidama.”

(114)

Seega piisab täheldamisest, et turud, millel La Poste tegutseb, on piiriülesed ja et La Poste konkureerib teistes liikmesriikides asuvate ettevõtetega ja nendel rahvusvahelistel turgudel tegutsevate Prantsuse ettevõtetega.

(115)

Kõnealused meetmed raskendavad nende ühenduse ettevõtjate äritegevust, kes soovivad laiendada oma tegevust Prantsusmaale.

(116)

Kuna kõnealused meetmed kindlustavad La Poste’i positsiooni teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes ühendusesiseses kaubanduses, leiab komisjon, et need kahjustavad liikmesriikidevahelist kaubandust ja võivad moonutada ettevõtjatevahelist konkurentsi.

(117)

Seadusliku monopoli olemasolu La Poste’i teatavatel tegevusaladel ei muuda seda järeldust. Seoses alates 1998. aastast alanud järkjärgulise liberaliseerimisega ja postiteenuste täieliku liberaliseerimise hakul on kaubanduse kahjustamise risk täiesti reaalne (43) ning seda isegi praegu veel monopolistlike tegevusalade puhul. Seda enam, et monopolistlikud tegevusalad ja konkurentsile avatud tegevusalad (nagu kiirpost) jagavad La Poste’i tootmissüsteemis ühiseid tööstusprotsesse. Lisaks võib ka monopoolsetel tegevusaladel esineda kaudset konkurentsi, mida tekitavad muud kui postiga seotud konkureerivad valdkonnad, nagu elektronpost („e-asendus”) (44) või faks.

(118)

Selleks et hinnata, kas kõnealused meetmed sisaldavad riigiabi aspekte, tuleb kindlaks määrata, kas meetmed annavad La Poste’ile majandusliku eelise seeläbi, et need võimaldavad ettevõttel vältida kulusid, mida ta peaks tavaliselt kandma ettevõtte eelarvevahenditest, ja kas meetmed takistavad seega turujõudude tavalist toimimist. (45)

(119)

Abi seisneb ettevõtte selliste kulude vähendamises, mis koormavad tavaliselt ettevõtte eelarvet, võttes arvesse kulusüsteemi laadi või ülesehitust. Sellest võib tuletada määratluse „eriliste maksekohustuste” mõistele, mis kujutaks endast võrreldes tavaliste maksekohustustega täiendavat maksekohustust. (46) Taolisest erilisest maksekohustusest vabastamine seadusesättega ei annaks abisaajale eelist ja ei oleks seega riigiabi.

(120)

Lähtuvalt Euroopa Kohtu praktikast valikulise eelise hindamisel, (47) mis sisaldab võrdlussituatsiooni vaatlemist, et teha kindlaks teatavate ettevõtjate ja teatavate toodete eri käsitluste vastavus „süsteemi laadile ja ülesehitusele” tavalises turuolukorras struktuurilisest seisukohast, eeldab kulukohustuse „tavaliseks” või „eriliseks” liigitamine võrdlussituatsiooni või võrdlusobjekti määratlemist, et määrata kindlaks ettevõtjad, mis oleksid asjaomaste meetmete eesmärgi seisukohast õiguslikult ja faktiliselt võrreldavas olukorras. (48)

(121)

Tuleb meenutada, et reform ei näe ette La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensioniõiguste võrdsustamist peamiste konkurentide töötajate omadega. Ka on La Poste’i asjaomastel töötajatel riigiteenistuja staatus ning see eristaatus säilib, samas kui La Poste’i peamiste konkurentide töötajad sõltuvad eraõiguslikust lepingust. Seega ei hõlma kõnealuste meetmete eesmärk rangelt eri pensioniskeemidest tulenevat maksekohustuste süsteemi, olgu siis tegu eraõiguslike töötajate või riigiteenistujatega. Tegemist on pigem ulatuslikuma eesmärgiga – tagada võrdne konkurents La Poste’i ja tema konkurentide vahel, võttes arvesse eelkõige asjaolu, et La Poste’is töötab riigiteenistujaid.

(122)

Teoreetiliselt on olemas mitu võrdlussituatsiooni: La Poste’i konkurentide olukord, teised riigiasutused, riigiteenistujate suhtes kohaldatav pensioniskeem või France Télécom (punkt 6.1.3.1). Kui ükski seda liiki väline võrdlusobjekt ei ole asjakohane, saab eelise olemasolu hindamiseks kasutada võrdlussituatsioonina La Poste’i enda olukorda enne abimeetmete andmist (punkt 6.1.3.2).

(123)

Lõpuks kontrollib komisjon vastuseks käesoleva menetluse algatamise otsuses avaldatud kahtlustele ka seda, kas La Poste’i kulukohustused, mida vähendatakse, on või ei ole tervikuna „ebatavaline” kulukohustus või „struktuuriliselt ebasoodne olukord” Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt (punkt 6.1.3.3)

(124)

Et selgitada välja nn võrdsete tingimustega ala (level playing field), eelkõige pensioniskeemi poolest, oleks komisjonil väga raske määrata kindlaks ettevõtjaid, kes oleksid õiguslikult ja faktiliselt La Poste’iga võrreldavas olukorras.

(125)

Vaadeldes esmalt La Poste’i konkurente, siis nende puhul on tegemist eraõiguslike äriühingutega, kes tegutsevad konkurentsile avatud turgudel, samas kui La Poste’il on avalik-õiguslike tööstus- ja äriasutusega sarnane staatus (EPIC) (49) ning seaduslik monopol. (50) Lisaks sellele tuleneb asjaolust, et La Poste’i konkurentide töötajad sõltuvad eraõiguslikust lepingust, aga võrrelda tahetakse just La Poste’is töötavaid riigiteenistujaid, et neid ei saa asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses eelise olemasolu hindamisel pidada meetmete eesmärgi seisukohast õiguslikult ja faktiliselt võrreldavas olukorras olevaks. Tuleb märkida, et nagu on märgitud põhjenduses 25) ja järgmised, on riigiteenistujate pensionisüsteem seotud eraõiguslike töötajate suhtes kehtivast skeemist õiguslikult erineva ja selgelt eraldatud skeemiga. Igal juhul on selge, et La Poste’i ja tema konkurentide vahel õiglase konkurentsi tagamise ulatuslikuma eesmärgi seisukohast tuleb La Poste’i ja tema konkurente pidada faktiliselt ja õiguslikult erinevates olukordades olevateks.

(126)

Seega ei saa komisjoni analüüsis asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses eelise olemasolu kindlaksmääramiseks võtta võrdluse aluseks La Poste’i konkurente.

(127)

Sellegipoolest märgib komisjon kohe, et nimetatud võrdlusobjektid oleksid ilmselgelt sobivad kõnealuse võimaliku abi kokkusobivuse kontrollimiseks asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c seisukohast, kui tegemist on konkurentsimoonutuse täpsemalt hindamisega turgudel, mida abi kahjustab.

(128)

Komisjon uuris, kas on võimalik leida muid võrdlusobjekte.

(129)

Üks teoreetiline võrdlusobjekt oleks võinud olla tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksis riigiteenistujatele ette nähtud pensioniskeem. Skeem selle praegusel kujul ei ole aga kohaldatav La Poste’i faktiliste asjaolude suhtes. Näiteks ei tööta riigiteenistujad üldiselt La Poste’i tegevusvaldkondades.

(130)

La Poste’iga sarnase staatusega avalik-õiguslike tööstus- ja äriasutuste hulgas ei suutnud komisjon kindlaks määrata ühtset rühma moodustavaid ettevõtjaid, kellega ettevõtet võrrelda. Ainult mõnel üksikul avalik-õiguslikul tööstus- ja äriasutusel, nimelt l'Office National des Forêts’ või la Monnaie de Paris’ esineb La Poste’iga sarnaseid tunnuseid. Nendest hajusatest tunnustest aga ei piisa sidusaks võrdlemiseks.

(131)

Seega leiab komisjon, et ei riigiasutused ega riigiteenistujate suhtes kohaldatav pensioniskeem ei kuulu käesolevas juhtumis asjakohaste võrdlusobjektide hulka.

(132)

Seepärast vaagis komisjon võimalust võrrelda La Poste’i France Télécomiga. 1990. aasta seadusega muudeti endine sideministeeriumi haldusala asutus kaheks iseseisvaks avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks: La Poste ja France Télécom. Kuigi France Télécomis töötavad samaaegselt eraõiguslikust lepingust sõltuvad töötajad ja riigiteenistujad, sai ettevõttest 1996. aastal börsil noteeritud aktsiaselts. Käesolevas juhtumis käsitletavate meetmete eesmärgi seisukohast ei ole ettevõte enam võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. […], on komisjon lisaks sellele saanud kaebuse France Télécomis kohaldatavate kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete ja muude kohustuslike maksude kokkusobivuse kohta ning komisjon ei saa käesolevas otsuses anda teavet France Télécomi suhtes tehtava otsuse kohta.

(133)

Kokkuvõtteks leiab komisjon, et ei ole ühtegi välist võrdlusobjekti, mis võimaldaks määrata asjaomaste meetmete eesmärkide seisukohast kindlaks La Poste’iga õiguslikult ja faktiliselt sarnases olukorras olevate ettevõtete „tavalist” kindlustusmakset.

(134)

Kui komisjon oleks leidnud asjakohase välise võrdlusobjekti, mille järgi oleks saanud teha kindlaks „ebatavaliste” kulukohustuste olemasolu, ei oleks kõnealuseid meetmeid teatavatel tingimustel, ennekõike seoses osalusmäära arvutamisega, riigiabina käsitletud.

(135)

Komisjoni järeldust La Poste’i eelise olemasolu kohta ei muuda ei komisjoni otsus Prantsusmaa nimetatud kohtuasjas Sabena vs. Swissair  (51) ega Enirisorse kohtuotsus. Otsuses Sabena vs. Swissair sätestatakse, et meede, mis hõlmab tervet sektorit (lennutransport) ja mitte ühte kindlat ettevõtet on majanduspoliitiline üldmeede. Meetme valdkondlik ja mitte individuaalne (ainult ühe ettevõttega piirduv) ulatus on tegur, mis näitab nimetatud juhtumi olulist erinevust La Poste’i juhtumist, eelkõige selle poolest, et valdkondlik tegur võimaldas komisjonil määrata Sabena/Swissairi juhtumi puhul kindlaks välise võrdlusaluse – muudes Belgia tööstussektorites kohaldatava sotsiaalkindlustusmaksete skeemi. Samamoodi põhineb kohtuotsuses Enirisorse Euroopa Kohtu otsus vaidlusaluse meetme võrdlemisel „tavaolukorraga”, (52) mida oli Euroopa Kohtul nimetatud juhtumis võimalik määratleda, kuid mida käesoleva juhtumi puhul teha ei saa.

(136)

Asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses eelise olemasolu hindamiseks peaks komisjon seega uurima La Poste’i olukorda, võrreldes kohustuslikke sotsiaalkindlustus- ja muid makse enne ja pärast vaadeldavaid meetmeid.

(137)

Enne vaadeldavaid meetmeid on kohustuslikud sotsiaalkindlustusmaksed ja muud kohustuslikud maksud määratud kindlaks 1990. aasta seadusega. Välise võrdlusaluse puudumise tõttu kasutatakse eelise kindlakstegemiseks nimetatud võrdlussituatsiooni.

(138)

1998. aastal kehtestatud ülemmäär võimaldas vähendada La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensionide rahastamiseks tööandja sissemakset summas, mis on Prantsusmaa enda hinnangul ajavahemikul 1998–2006 umbes […].

(139)

2006. aasta seadusega asendatakse La Poste’i sissemakse kindlustusmaksega, mis viib La Poste’i pensionimaksekoormuse konkurentidega samale tasemele ja mis vabastab ta hilisematest maksekohustustest. Ilma asjaomase seaduseta tõuseks tööandja sissemakse hoolimata ülemmäära kehtestamise positiivsetest tagajärgedest tulevastel aastatel endiselt olulisel määral, nimelt seoses aktiivse töötajaskonna (kes teevad makseid) ja tööelus mitteosalevate inimeste (kes saavad hüvitist) tasakaalu halvenemisega seetõttu, et La Poste on loobunud riigiteenistujate töölevõtmisest.

(140)

Komisjon täheldab seega, et vaatlusalused meetmed vabastavad La Poste’i maksekohustustest, mis ta oleks pidanud 1990. aasta seaduse alusel täitma.

(141)

Seoses analüüsiga La Poste’i enda teostatavate pensionimaksete tavalisuse või ebatavalisuse kohta leiab komisjon, et kohustused, mida äriühing peab täitma tööõigusaktide või ametiühingutega sõlmitud koondamistasusid ja/või ennetähtaegset vanaduspensioni käsitlevate kollektiivlepingute alusel, kuuluvad äriühingu omavahenditest makstavate tavaliste kulude hulka. (53)

(142)

Eelnevat mõttekäiku edasi arendades järeldab komisjon, et La Poste’i suhtes 1990. aasta seaduse alusel kehtestatud vanaduspensionimaksed on tavalised kulukohustused. (54) Seega, kuna kõnealused meetmed võimaldavad tema arvates vältida kulusid, mis oleks tavaliselt tulnud tasuda La Poste’il omavahenditest, annavad need meetmed ettevõtjale eelise asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(143)

Kõnealune eelis on valikuline, sest see puudutab ainult La Poste’i. Välise võrdlussituatsiooni puudumisel ei ole taoline piirav meede õigustatav vaadeldava süsteemi laadi ja ülesehitusega.

(144)

Menetluse algatamise otsuses käsitletakse üksikasjalikult kohtuotsust Combus, milles näib, et Esimese Astme Kohus peab „ebatavaliseks” maksekoormuseks personalihaldusega seotud kohustusi, mis tulenevad reformi tagajärjel üldnormide tingimustesse ehk oma konkurentidega võrdsetesse tingimustesse sattunud äriühingu töötajate erandlikust staatusest. Esimese Astme Kohtu kohaselt oli: (55)„kõnealuse meetme eesmärk asendada Combuses töötavate riigiteenistujate eelisõiguslik ja kulukas staatus Combusega konkureerivate teiste bussiveoettevõtete töötajate staatusega võrreldava lepingulise töötaja staatusega. Seega vabastati Combus ebasoodsatest struktuurilistest tingimustest erasektori konkurentide suhtes. Asutamislepingu artikli 87 lõike 1 eesmärk on aga üksnes keelata eelised, mis soosivad teatavaid ettevõtjaid, ja abi mõiste hõlmab ainult sellist abi, mis kergendab tavaliselt ettevõttel lasuvaid eelarvelisi kulusid, ja mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaaja ettevõtja ei oleks tavalistes turutingimustes saanud. […]. Pealegi oleks Taani riik saanud sama tulemuse, kui ta oleks 100 miljoni Taani krooni suuruse summa otse Combuse riigiteenistujatele maksmise asemel suunanud asjaomased riigiteenistujad eritasu maksmiseta ümber muudele avaliku sektori ametikohtadele, mis oleks Combusel võimaldanud hakata pärast seda võtma vahetult tööle lepingulisi töötajaid, kelle kohta kehtivad eraõiguslikud normid.”.

(145)

Üldiselt tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohus ei ole Combuse kohtuotsusest hiljem lähtunud. Teatavad Euroopa Kohtu praktika aspektid on vastuolus hüpoteesiga, mille kohaselt ei saa käsitleda riigiabina ebasoodsate struktuuriliste tingimuste likvideerimist. Nii on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et abi olemasolu tuleb hinnata riigi sekkumise tagajärje ja mitte selle põhjuste või eesmärkide järgi. (56) Euroopa Kohus on samuti väitnud, et abi mõiste hõlmab ametiasutuse poolt ükskõik mis kujul antavaid eeliseid, mis vähendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid maksekohustusi. (57) Ka on Euroopa Kohus selgelt märkinud, et töötasudega seotud kulud on juba oma olemuselt ettevõtte eelarvelised kulud, olenemata sellest, kas need kulud tulenevad seadusega sätestatud kohustustest või kollektiivlepingutest. (58) Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et asjaolu, et riiklikud meetmed on mõeldud lisakulude kompenseerimiseks, ei tähenda, et neid ei saa riigiabiks liigitada. (59)

(146)

Sellegipoolest rõhutab Prantsusmaa, et järgida tuleb Combuse kohtuasja Esimese Astme Kohtu otsuses kehtestatud põhimõtet, kinnitades veelkord, et reform ainult vabastab La Poste’i „ebatavalisest” maksekoormusest. Komisjon peab rõhutama, et Combuse kohtuasi erineb käesolevast juhtumist järgmiste faktiliste asjaolude poolest:

(147)

Komisjon leiab, et kohtuasja Combus ja käesoleva juhtumi faktilised erinevused on piisavad õigustamaks kahe juhtumi eri viisil käsitlemist.

(148)

Lõpuks ei pea komisjon Prantsusmaa välja pakutud nn seestpoolt lähenemist sobivaks, eelkõige asjaomaste riigiteenistujate (suletud) koosseisu eripära ja ettevõtte hiljutise loomise tõttu. Seda seisukohta jagab muide ka Prantsusmaa. Prantsusmaa võrdleb oma arvutustes La Poste’i tegelikku maksekoormust (sealhulgas seega 1998. aasta ülemmäära) maksekoormusega, mis oleks La Poste’il olnud, kui loomise ajal 1. jaanuaril 1991 oleks ta loonud uue pensioniskeemi, kus väljamaksed on samad, aga mis põhineb kapitaliks ümberarvestamisel. See võrdlus osutub komisjoni arvates vaadeldavate meetmete riigiabiks pidamise kohta asjakohaste järelduste tegemiseks liiga hüpoteetiliseks.

(149)

Vaadeldavad meetmed annavad valikulise majandusliku eelise, kuna hõlmavad ainult ühte ettevõtet – La Poste’i. (63) Meetmed ähvardavad põhimõtteliselt moonutada konkurentsitingimusi. (64)

(150)

Eespool kirjeldatud asjaoludest tulenevalt ja võttes arvesse asjaomast kohtupraktikat, sealhulgas Combuse kohtuotsust, võib väita, et kõnealused meetmed kujutavad endast riigiabi asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(151)

1998. aasta ülemmäär kehtestati komisjonile eelnevalt teatamata. See on seega ebaseaduslik.

(152)

Komisjon märgib, et ülemmäära kehtestamine avaldas mõju nii liberaliseeritud turgudele kui ka tegevusaladele, millel oli seadusega kehtestatud monopol. La Poste ei tegutsenud seega ainult monopoolsetel tegevusaladel. (65) Ülemmäära kehtestamist ei saa seega pidada olemasolevaks abiks.

(153)

2006. aasta reformist teatati komisjonile. Selle elluviimine peatati, kuivõrd La Poste jätkab tööandja sissemakse maksmist 1998. aastal kehtestatud ülemmääraga. 2006. aasta reformi ei ole seega ellu viidud.

(154)

Asutamislepingu artikli 87 lõikes 2 üksiktarbijatele antava sotsiaalabi, loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antava abi ning Saksamaa Liitvabariigi teatud piirkondade majandusele antava abi suhtes sätestatud erandid ei ole käesoleval juhul ilmselgelt asjakohased.

(155)

Asutamislepingu artikli 87 lõikes 3 ette nähtud erandite kohta täheldab komisjon, et kõnealune abi ei ole mõeldud majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks või Prantsuse majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Abi ei ole ka mõeldud kultuuri edendamiseks ega kultuuripärandi säilitamiseks.

(156)

Tuleks kontrollida, kas komisjon võib lugeda meetmed kokkusobivaks asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, mille kohaselt võib ühisturuga kokkusobivaks pidada teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks mõeldud abi, kui see ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(157)

Komisjon meenutab ühtlasi, et Prantsusmaa ei tuginenud La Poste’ile antava abi kokkusobivuse põhjendamisel asutamislepingu artikli 86 lõikele 2.

(158)

Arvestades selle reformi olemust ja tagajärgi, mille eesmärk oli viia La Poste’i sissemaksed samale tasemele tema konkurentide sissemaksetega, leiab komisjon, et abi kokkusobivust tuleb hinnata La Poste’i ja tema konkurentide võrdsete võimaluste kehtestamise („level playing field”) seisukohast, nimelt sotsiaalkindlustusmaksete ja muude kohustuslike maksude osas posti-/postipakisektorites ja finantsteenuste sektoris, mis hõlmavad suures osas La Poste’i põhitegevusalasid. (66)

(159)

Abi tagajärgede analüüsimiseks ja konkurentsi moonutamise ulatuse hindamiseks peab komisjon kõigepealt kontrollima, kui palju on La Poste konkurentidega võrreldes sissemakseid tasunud, arvestades Prantsuse riigi kohustusi. Seejärel teeb komisjon kindlaks, mis oleks juhtunud, kui La Poste ei oleks kõnealust abi saanud. Seejärel uuritakse abi häid ja halbu tagajärgi. Pärast seda on võimalik teha kokkuvõte abi üldise kokkusobivuse kohta.

(160)

Komisjon uuris väga põhjalikult konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära arvutamise meetodit.

(161)

Kõigepealt tuleb meenutada, et La Poste’i sissemaksete skeemi eristab üldnormidest kaks aspekti:

(162)

Mis puutub esimesse punkti, siis teeb üldnormidest sõltuv ettevõtja hilisematest maksekohustustest vabastavaid sissemakseid ümberjaotamisel põhinevasse süsteemi. La Poste aga ei sellist makset ei tasu, vaid on 1990. aasta seadusega kohustatud tasakaalustama oma teenistujate pensioniskeemi. 1998. aastal kehtestati tööandjale sissemakse ülemmäär, kuid selle määramisel ei arvestatud osalusmäära. 2006. aastal muudeti süsteemi põhjalikumalt ja kehtestati hilisematest maksekohustustest vabastav sissemakse.

(163)

Vaadeldav abi kõrvaldab seega esimese erinevuse La Poste’i skeemi ja üldnormide vahel.

(164)

Teise punkti suhtes kontrollis komisjon, et tulevaste rahavoogude puhasnüüdisväärtus on 1990. aasta seaduse järgi suurem kui muudetud osalusmäära (67) kohaldamisest tulenevate tulevaste rahavoogude puhasnüüdisväärtus. Abi andmata jätmise korral oleks La Poste pidanud seega tegema üldnormidest suuremaid sissemakseid.

(165)

Komisjon märgib lisaks, et La Poste’i konkurentidega tõeliselt võrdsete tingimuste kehtestamine tähendaks, et konkurentsitingimustest lähtuvasse osalusmäära (osalusmäär) tehakse kaks muudatust:

(166)

Prantsusmaa tehtud muudatused osalusmäära arvestusse võimaldavad kõnealusel mehhanismil võrdsustada kohustuslikel palkadel põhinevate sotsiaalkindlustusmaksete ja muude kohustuslike maksude tasemed La Poste’i ja teiste „posti-/postipakisektori” ja pangandussektori ettevõtjate vahel, kes peavad tasuma sotsiaalhüvitisi üldnormide kohaselt. Prantsusmaa poolt teatises ette nähtud üleminekuaeg ajavahemikul 2006–2010 ei pea siiski võimaldama La Poste’il maksta sissemakseid muudetud osalusmäärast madalamal tasemel.

(167)

Ilma reformita oleks La Poste pidanud moodustama reservi oma riigiteenistujatest töötajate pensionimaksekohustuste täitmiseks hilisema arvepidamise jaoks pärast 2006. majandusaastat. See reserv oleks tulenenud otseselt sellest, et tööandja sissemaksed La Poste’i teenistujate vanaduspensionide jaoks ei vabastanud teda hilisematest maksekohustustest.

(168)

Ilma abita ei oleks La Poste’i sissemaksed viidud samale tasemele tema konkurentide maksetega. Järelikult jääks La Poste halvemusse ja ei saaks osaleda konkurentsis liberaliseeritud turgudel (nagu finantsteenuste või kiirpostiteenuste turud).

(169)

Ilma reformita oleks La Poste pidanud kindlustama oma sissemaksete iga-aastase asjakohase rahastamise, mis viiks iga-aastased lisamaksekohustused mitmesaja miljoni euroni võrreldes reformitud skeemiga. (71) Sellegipoolest leiab komisjon, et need lisakulud (mida konkurentidel ei ole) ei ole nii suured, et need oleks sundinud La Poste’i vähendama oma tegevust konkurentsile avatud sektorites, nii üldist majandushuvi pakkuvate teenuste alal kui ka väljaspool neid.

(170)

Nimelt on märkimisväärne osa kõnealustest maksekohustustest seotud üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, mis peaks põhimõtteliselt võimaldama La Poste’il saada hüvitist nendega seonduvate lisakulude eest. (72) Pealegi ei avalda sissemaksed nende tegevusalade eest, mis ei kuulu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulka, olulist mõju La Poste’i kavakohasele tegevusele. Kõnealused sissemaksed on püsikulud. Kulude püsiv laad tähendab just seda, et need ei mõjuta La Poste’i ärialaseid otsuseid, eelkõige tulevasi investeerimisotsuseid. Püsikulud kannab La Poste, olenemata sellest, kas ta otsustab ühe või teise investeerimisprojekti kasuks.

(171)

Asjaolud, mille poolest võiks sissemaksete tase La Poste’i tegevust märkimisväärselt kahjustada, on kas sissemaksete erandlikult suur summa, mis võiks sundida La Poste’i turult lahkuma, või kapitalikulude väga oluline kasv.

(172)

La Poste’i pankrotioht ei näi La Poste’i olukorda arvestades reaalse riskina. (73)

(173)

Teoreetiliselt ei saa täielikult välistada, et iga-aastased täiendavad sissemaksed, mida La Poste peab tasuma, on tema bilansisseisu halvendanud, mis oleks võinud muuta ettevõtja rahastamise tingimusi suuremate kapitalikulude tõttu. Sellegipoolest näib see võimalus väga ebatõenäoline eespool esitatud argumente arvestades ja turutingimuste muutused oleksid (kui neid oleks) a priori tähtsusetud.

(174)

Postisektori liberaliseerimine on olnud pidev protsess alates 1998. aastast. (74) Ülemmäärade kehtestamine ja La Poste’i suhtes kohaldatava pensioniskeemi reform on olulised etapid ettevõtete kohanemisel järkjärgulise liberaliseerimisega, ja Prantsuse postituru täielikuks liberaliseerimiseks. (75) Üldiselt on teada, et postiturgude liberaliseerimine ühenduse tasandil mängib olulist rolli Lissaboni strateegias sätestatud majanduskasvule ja tööhõivele kaasaaitamisel. (76) Poliitilisemast seisukohast, aga ikkagi seoses ühenduse huviga, leiab komisjon, et kui praeguse juhtumiga sarnaseid pensionireformi projekte heaks ei kiideta, võiks see postisektori liberaliseerimist raskendada.

(175)

Sellega seoses tuleks meenutada, et La Poste’i suhtes 1990. aasta seaduse järgi kohaldatav pensioniskeem on eriline (nagu La Poste’i nn tööandja sissemakse, mis ei vabasta teda hilisematest maksekohustustest, või sissemakse tase, mis on konkurentide omast kõrgem), mis iseenesest moonutavad konkurentsi La Poste’i kahjuks. Kõnealuse abi peamine mõju on La Poste’i sissemaksete viimine tema konkurentide omadega samale tasemele, kõrvaldades sel viisil La Poste’iga seotud eriomase konkurentsi moonutamise.

(176)

Lisaks on komisjon arvamusel, et vaadeldavad meetmed täidavad nende suhtes püstitatud ja ühenduse huvidega kooskõlas olevat eesmärki. Ükski teine vahend ei oleks võinud lahendada küsimust tõhusamalt. Sektorites, kus on olemas üldist majandushuvi pakkuvad teenused, oleks avaliku teenistuse hüvitisi kindlasti võidud anda, aga selline lähenemisviis ei oleks probleemi struktuurilise olemuse tõttu pikas perspektiivis jätkusuutlik.

(177)

Lisaks aitasid ülemmäära kehtestamine ja seejärel reform La Poste’il tegutseda järk-järgult nagu eraettevõtjal, kellel tuleb toime tulla tavapäraste äritegevuse piirangutega. Sel eesmärgil on juba varem võetud meetmeid ja need ellu viidud – nagu eraõigusliku lepinguga töötajate palkamine (riigiteenistujate asemel).

(178)

Mis puutub meetmete proportsionaalsusesse, siis piirdub antav abi rangelt minimaalsega, sest muudetud osalusmäära arvutamisel võeti arvesse kõiki asjaomaseid sissemakseid.

(179)

Lõpuks võimaldavad kõnealused meetmed, isegi kui need ei puuduta eriskeemi pensionäridele makstavate hüvitiste osas, muuta jätkusuutlikuks rahastamismehhanismi, mis oli aja jooksul toimunud muutuste tõttu iganenud. Komisjon leiab, et need meetmed kuuluvad seega liikmesriikide pensioniskeemide üldisemasse reformi, mida soovivad nii nõukogu kui ka komisjon.

(180)

Asjaomased tooted ja turud võib liigitada nende kuuluvuse järgi:

(181)

Staatilises analüüsis leiab komisjon, et:

(182)

Dünaamilises analüüsis on komisjon eelkõige praegu reserveeritud sektorisse kuuluvate turgude suhtes, mis aga eeldatavasti avatakse konkurentsile lähiaastatel, arvamusel et:

(183)

Öeldust nähtub, et La Poste’ile antava abi negatiivsed mõjud on tagasihoidlikud.

(184)

Kuna Prantsusmaa kohustusi arvestades piirduvad meetmed kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete ja muude kohustuslike maksude osas võrdsete tingimuste kehtestamiseks rangelt vajalikuga ning lõpetavad La Poste’i halvemusse seadnud konkurentsimoonutuse, ei muuda need kaubanduse tingimusi määral, mis oleks ühiste huvidega vastuolus. Järelikult leiab komisjon, et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv, ilma et oleks vaja võtta täiendavaid kompenseerivaid meetmeid.

(185)

Otsuses 2005/145/EÜ asjas EDF lubas komisjon anda riigiabi, mis vabastas ühe sektori ettevõtjad eripensionikohustustest, mis ületasid üldkehtivast pensioniskeemist tulenevad kohustused ja mis olid kindlaks määratud monopoli ajal. Sel juhul leidis komisjon, et enne reformi omandatud eripensioniõiguste rahastamise mehhanismist tulenevate maksekohustuse osaline vähendamine on asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi, mida võib lugeda ühisturuga kokkusobivaks. Komisjon leidis raamatupidamise analüüsis, et EDFi olukord ei olnud olemuselt väga erinev energiavaldkonnas „luhtunud kuludest”. Tegemist oli nimelt abiga ülemineku lihtsustamiseks konkurentsile avatud energiasektorile. Komisjon pidas kohaseks samastada EDFile antavat abi luhtunud kulude hüvitamisega, ja teatas, et ta järgib seda lähenemisviisi sarnaste juhtude analüüsimisel.

(186)

EDFi otsuses puudutas abi ainult tavapäraselt monopoolseid tegevusalasid. See ei ole nii käesolevas asjas, mis käsitleb üheaegselt reserveeritud sektorit ja liberaliseeritud sektorit. EDF ja La Poste ei ole seega täielikult sarnased juhud. Sellegipoolest selgitatakse luhtunud kulude meetodiga sarnase analüüsi järgselt käesoleva menetluse algatamise otsuses: „komisjon ei ole praeguses järgus kindel, et meetmed on postiteenuste turu liberaliseerimise hüvede täiel määral kasutamiseks vajalikud. Seda saab nimelt järeldada, kui komisjon on kindel, et La Poste on tõepoolest oma konkurentidega sarnases olukorras”.

(187)

Komisjon on nüüd kindlaks teinud, et:

(188)

Seega leiab komisjon, et kõnealune abi vabastab La Poste’i eripensionide kohustusest, mis ületasid üldisest pensioniskeemist tulenevaid kohustusi ja mis olid kindlaks määratud monopoli ajal.

(189)

Komisjon märgib, et La Poste kandis riigiteenistujatest töötajate pensionikohustused aasta raamatupidamisaruandesse bilansiväliselt kuni 2006. aastani. Kui sissemaksele ei oleks antud hilisematest maksekohustustest vabastavat mõju, oleks La Poste pidanud hakkama asjakohast reservi kajastama bilansis alates 2007. aastast. See tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/2002 (rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta) (80) ette nähtud rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite tavalisest kohaldamisest, tegemata nendest erandit. Reservi moodustamata jätmine ei ole seega riigiabi. Pealegi ei eelda see iseenesest riigiressursse täienduseks kõnealuste meetmetega rakendatud ressurssidele.

(190)

1998. aastal kehtestatud ülemmäär ja 2006. aasta parandatud eelarveseaduse artikli 150 alusel La Poste’iga seotud riigiteenistujate pensioniskeemi reform on ühisturuga kokkusobiv riigiabi, tingimusel et: