30.5.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 138/14

(1)

2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki lõikes 2 on sätestatud, et põllumajandustoodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia (edaspidi „uued liikmesriigid”) territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks käsitada normaalse ülekandevaruna, tuleb likvideerida uute liikmesriikide kulul. Normaalse ülekandevaru mõiste määratletakse iga toote suhtes vastavalt kriteeriumidele ja eesmärkidele, mis on iseloomulikud igale turukorraldusele.

(2)

Nii igale turukorraldusele iseloomulikud kriteeriumid ja eesmärgid kui ka uutes liikmesriikides enne ühinemist kehtinud hindade ja ühenduse hindade suhe eeldavad, et normaalset ülekandevaru tuleks hinnata sektorite kaupa eri tegureid arvestades.

(3)

Ülemääraste varude arvutamise alus peaks olema omamaise tootmise vaheldumine, kaasa arvatud import ja välja arvatud eksport, ühinemisele eelnenud 12 kuu jooksul, st ajavahemikul 1. maist 2003 kuni 30. aprillini 2004, võrrelduna omamaise tootmise tavapärase vaheldumisega, kaasa arvatud import ja välja arvatud eksport, eelmise kolme 12kuulise ajavahemiku jooksul.

(4)

Komisjon palus uutel liikmesriikidel selgitada arvutamise üldist metoodikat ja esitada konkreetsed olukordade põhjendused normaalsest suuremate varude õigustamiseks. Komisjon hindas esiteks üldist metoodikat ja viimistles olukorra üldisel analüüsil põhineva metoodika horisontaalse lähenemise kohta, mida kõik uued liikmesriigid peavad kohaldama. Seejärel hinnati uute liikmesriikide esitatud konkreetseid põhjendusi. Kõnealuse hindamise põhjal kohandati horisontaalse lähenemise kohaldamise tulemusi.

(5)

Arvutuste tulemusi tuleks kohandada, võtmaks arvesse, et osasid tootekategooriaid, nagu või ja võiõli, riisi eri sordid, humal, seemned, veinialkohol, tubakas ja teravili, võib tegelikult vahetada ning neid võib käsitada ühe rühmana, nii et rühma teatavate toodete varude suurenemist võib tasakaalustada rühma muude toodete varude vähendamisega.

(6)

Uued liikmesriigid leidsid, et tootmist ja kaubavahetust võisid arvutusperioodil mõjutada arengusuundumus, eelkõige valdkondades, kus nende majanduslikku arengut suunas võimalik ühinemine Euroopa Liiduga. Kõnealuse suundumuse eiramine võis viia ülemääraste varude ülehindamiseni. Seepärast on arvutusi kohandatud, võttes kasutusele mehhanismi, millega kõnealust suundumust arvestatakse nii tootmises kui ka kaubavahetuses. (Kõnealuse mehhanismi kohaldamine peaks võtma arvesse samalaadseid suundumusi ka sisetarbimise valdkonnas.)

(7)

Arvutused peaksid põhinema liikmesriikide edastatavatel Eurostati igakuistel ametlikel andmetel, kui need on kättesaadavad. Juhul kui kõnealused andmed ei ole kättesaadavad või on puudulikud, tuleks koostöös uute liikmesriikidega kohaldada parimat hindamismeetodit muid kättesaadavaid teabeallikaid kasutades.

(8)

Muud kasutatud teabeallikad on Eurostati iga-aastased andmed, asjaomase toote andmed uute liikmesriikide bilansiaruannetest ja andmed, mida uued liikmesriigid saadavad komisjonile ning mida on tõendanud riiklik statistikaamet.

(9)

Teatavaid riigisiseseid olukordi on uute liikmesriikide palvel arvestatud teatavates eritingimustes, kus varud tekkisid.

(10)

Tuleks sisse seada künnis olukordade jaoks, kus ülemäärased varud on suhteliselt väiksed, võrreldes sellega, mida käsitatakse normaalse ülekandevaruna. Kõnealune künnis hõlmab ühinemisele eelnenud ajavahemiku eritingimustest kogutud statistilise teabe vea ülemmäära ning kõnesoleva menetluse keerukust ja ulatust. Uued liikmesriigid ei peaks seega tasuma konkreetse toote kohta arvutatud ülemäärase varu pealt maksu, kui kõnealune kogus ei ületa 10 % asjaomases uues liikmesriigis kõnealuse toote normaalse ülekandevaruna käsitatavast kogusest.

(11)

2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki lõike 2 eesmärkide kohaselt peaks ülemääraste varude finantstagajärgede arvutamise sobivaim meetod seisnema varude kõrvaldamiskulude hindamises iga asjaomase sektori kohta. Juhul kui aasta pärast ühinemist anti toodetele eksporditoetusi, on asjakohane kindlaks määrata finantstagajärjed riigisiseste ja väliste hindade erinevuse alusel, mida näitab keskmine eksporditoetus ühinemisele järgnenud 12kuulise ajavahemiku jooksul.

(12)

Juhul kui selliste toodete puhul, millele ei anta eksporditoetusi, nagu konserveeritud seened, küüslauk ja puuviljamahlad, on teatavates uutes liikmesriikides avastatud märkimisväärne ülemäärane varu, tuleb vastava lähenemise tagamiseks võtta aluseks riigisiseste ja väliste keskmiste hindade erinevus. Võttes arvesse teatavates uutes liikmesriikides eri põllumajandustoodete ülemääraste varude kindlaksmääramisest tulenevate finantstagajärgede ajutist iseloomu, peaksid asjaomased liikmesriigid maksma vastavad summad ühenduse eelarvesse. Oluline on kindlaks määrata kõnealuste maksete tegemise kuupäev.

(13)

Kuna finantstagajärjed võivad olla liikmesriikidele märkimisväärselt suured, on põhjendatud lubada asjaomastel liikmesriikidel tasuda kõnealused summad nelja aasta jooksul.

(14)

Asjaomased korralduskomiteed ei ole oma esimeeste kehtestatud tähtajaks arvamusi esitanud,