(1)

12. juuni 2002. aasta kirjaga, mis registreeriti 17. juunil 2002. aastal, sai komisjon kaebuse Paberijäätmete Tarnijate Ühingu (Vereniging van Aanbieders van Oud Papier, edaspidi “VAOP”) kasuks võetud nelja väidetavalt eeskirjadevastase abimeetme kohta, nimelt ettevõtja tulumaksust ja käibemaksust osalise vabastamise, Bank Nederlandse Gemeenten'i (edaspidi “BNG”) antud laenu ja mitme kohaliku omavalitsuse (gemeenten) antud allutatud laenu kohta. 30. juuli 2002. aasta ja 6. detsembri 2002. aasta kirjaga taotles komisjon teavet Madalmaade ametiasutustelt, kes vastasid vastavalt 10. oktoobri 2002. aasta ja 10. veebruari 2003. aasta kirjaga. 29. aprillil 2003 toimus kaebuse esitaja ja komisjoni ametnike kohtumine. 5. mai 2003. aasta kirjas teatas kaebuse esitaja komisjonile, et kavatses koguda juhtumi kohta Madalmaade ametiasutustelt rohkem teavet ja sellele tuginedes keskenduda oma kaebuses teatavatele meetmetele.

(2)

13. septembri 2004. aasta kirjaga saatis kaebuse esitaja lisateavet ning teatas, et kavatseb kaebuses piirduda BNG-lt VAOPile antud laenuga. Komisjon taotles selle uue kirja alusel Madalmaade ametiasutustelt lisateavet 21. oktoobri 2004. aasta kirjaga, millele ametiasutused vastasid 17. detsembril 2004. Komisjon teatas Madalmaadele 3. mai 2005. aasta kirjaga, et otsustas algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohase menetluse BNG antud laenu ja kohalike omavalitsuste antud laenude suhtes.

(3)

Madalmaade ametiasutused taotlesid kaks korda menetluse algatamise otsusele vastamise tähtaja pikendamist ja vastasid lõpuks 29. augusti 2005. aasta kirjaga. 9. novembri 2005. aasta kirjaga küsis komisjon lisateavet, mis esitati 8. detsembri 2005. aasta kirjas. Komisjon esitas täiendava teabetaotluse 4. mai 2006. aasta e-kirjaga, millele vastati 2. juuni 2006. aasta ja 19. juuni 2006. aasta kirjaga.

(4)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30. septembril 2005 (2). Kaebuse esitaja saatis 28. oktoobri 2005. aasta kirjaga otsuse kohta märkused ja taotles, et komisjon lisaks esitatud märkustele kaebuse esitaja 12. juuni 2002. aasta ja 13. septembri 2004. aasta kirjad ning 29. aprillil 2003 toimunud arutelude protokolli ning käsitleks neid kaebuse osana. Madalmaadele saadeti 24. novembril 2005 kahe kirja mittekonfidentsiaalne versioon ja Madalmaad vastasid 16. detsembri 2005. aasta kirjaga.

(5)

28. oktoobri 2005. aasta kirjaga sai komisjon märkused menetluse algatamise otsuse kohta väidetavalt abisaajalt VAOPilt, kes taotles ka kohtumist. Kohtumine toimus 31. jaanuaril 2006. VAOP täiendas kohtumisel esitatud märkusi 27. märtsi 2006. aasta kirjaga.

(6)

VAOPi asutasid 1990ndate alguses mitu Madalmaade kohalikku omavalitsust. See on piiratud vastutusega mittetulunduslik ühendus, mille eesmärk on pakkuda oma liikmetele teatavaid teenuseid võimalikult soodsatel tingimustel. Täpsemalt on VAOPi eesmärk korraldada selle liikmeks olevates kohalikes omavalitsustes paberijäätmete tõhusat kogumist, eeltöötlemist (sorteerimist ja pressimist) ning müüki. Hiljem on ühingu tegevust laiendatud klaasijäätmetele ja muudele ringlusse võetavatele jäätmetele.

(7)

VAOP ei ole vertikaalselt täielikult integreeritud ettevõtja. Ta ainult korraldab oma liikmete jaoks asjakohaseid tegevusi: enamiku töödest, näiteks jäätmete veo, ostab ta teistelt ettevõtjatelt sisse. See seletab asjaolu, et ühingul oli 2002. aastal 27,5 miljoni euro suuruse käibe juures ainult 20 töötajat. VAOP võtab kohalikelt omavalitsustelt tasu nende maa-alalt pärinevate ringlusse võetavate jäätmete kogumise ja eeltöötlemise eest ning kannab neile üle tulu, mis on saadud jäätmete müügist ringlusse võetud materjalide (nt ringlusse võetud paberi) kasutajatele.

(8)

Madalmaade maksuhaldurid ei käsitle VAOPi riikliku haldusorganina.

(9)

Esimene üksus, mis loodi, oli piiratud vastutusega ühing Coöperative Vereniging VAOP BV. Aastate jooksul asutas see emaettevõtja oma tegevuse korraldamiseks mitu tütarettevõtjat. Need tütarettevõtjad on piiratud vastutusega äriühingud. Komisjon käsitleb kõiki neid äriühinguid ühe majandusüksusena (VAOP), sest emaettevõtjal on kõigis tütarettevõtjates enamusosalus. Tütarettevõtjad kajastuvad emaettevõtja konsolideeritud aastaaruandes. Lisaks sõlmis BNG, kes on VAOPi peamine võlausaldaja, kogu kontserniga ainult ühe laenulepingu, mitte iga äriühinguga eraldi, kuigi selles lepingus sätestatakse eraldi mõne tütarettevõtja krediidilimiidid. Peale selle sätestatakse laenulepingus kontserni kuuluvate äriühingute risttagatised: iga äriühing vastutab BNG ees kõigi teiste võlgade eest.

(10)

1990 ndatel kasvas VAOPi tegevus jõuliselt. Tema osa Madalmaade paberijäätmete kogumise turul oli käesoleva kümnendi alguses 25–30 %. VAOP on oluline ettevõtja ka paberijäätmete eeltöötlusturul (sorteerimine ja pressimine). Kontsern pääses samuti Madalmaade klaasijäätmete kogumise turule, kus sai üheks liidriks. Mõned nendel turgudel tegutsevad äriühingud on välismaiste ettevõtjate tütarettevõtjad.

(11)

Madalmaade õigusaktid kohustavad kohalikke omavalitsusi koguma paberijäätmeid eraldi ja pakkuma neid ringlussevõtu turule, kuid nende ülesannete täitmise kord ei ole kindlaks määratud. Suurem osa Madalmaade kohalikest omavalitsustest korraldab nende tööde tegemiseks avaliku pakkumise. VAOP on sellistel pakkumistel osalenud ning võistelnud seega otseselt samu teenuseid pakkuvate eraettevõtjatega (3). Samuti üritab VAOP meelitada endaga ühinema uusi kohalikke omavalitsusi. Ka selles võib VAOPi pidada konkurendiks erasektori äriühingutele (4), kes soovivad teenindada samu kliente .

(12)

Kõigepealt andis BNG 1998. aasta märtsis VAOPile 16,3 miljoni Hollandi kuldna (7,4 miljoni euro) suuruse laenu (edaspidi “esimene meede”). 31. detsembril 1997 näitas VAOPi konsolideeritud bilanss, et tema omakapital oli 0,8 miljonit Hollandi kuldnat (0,4 miljonit eurot) ja bilansimaht 17,3 miljonit Hollandi kuldnat (7,9 miljonit eurot). Aasta hiljem, pärast laenu andmist, oli omakapital 0,09 miljonit Hollandi kuldnat (0,04 miljonit eurot) ja bilansimaht 29,1 miljonit Hollandi kuldnat (13,2 miljonit eurot).

(13)

Teiseks nõustusid kohalikud omavalitsused 2001. aastal muutma neile paberijäätmete eest maksmata summad 3 miljoni Hollandi kuldna (1,3 miljonit eurot) suuruseks laenuks (edaspidi “teine meede”). VAOP oli saanud 2000. aasta lõpul ühe oma tütarettevõtja maksejõuetuse tõttu suurt kahju. 31. detsembril 2000 näitas VAOP konsolideeritud aastaaruanne 3,4 miljoni Hollandi kuldna (1,5 miljonit eurot) suurust negatiivset omakapitali. Bilansimaht oli samal ajal 32,1 miljonit Hollandi kuldnat (14,5 miljonit eurot). BNG, VAOPi peamine võlausaldaja, oli saanud peaaegu kõigi varade suhtes pandiõiguse, mistõttu võis sellist tagamata laenu pidada BNG nõuetele allutatuks. Seega viidati sellele kui allutatud laenule.

(14)

Esimese meetme suhtes algatas komisjon ametliku uurimismenetluse, sest kahtles, kas iga teine turumajanduse tingimustes tegutsev investor oleks käitunud samamoodi. Komisjon märkis, et sel ajal ei olnud VAOPil peaaegu üldse omakapitali. Peale selle näis uus laen väga suur võrreldes laenusaaja bilansimahuga. Lühidalt öelduna tundus laenuga seotud risk tavalise investori jaoks liiga suur.

(15)

Teise meetme puhul kahtles komisjon, kas iga teine turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja oleks nõustunud muutma oma nõude selliseks allutatud laenuks. Laen näis kujutavat endast liiga suurt riski, sest laenusaaja finantsseisund oli halb ja kõik tema varad olid antud BNG-le tagatiseks. Samuti arvas komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja oleks küsinud kõrgemat intressi.

(16)

Kokkuvõttes kahtlustas komisjon, et need kaks meedet võivad olla EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 keelatud riigiabi VAOPile.

(17)

Komisjon on saanud kaebuse esitajalt järgmised märkused. Seoses esimese meetmega rõhutab kaebuse esitaja, et BNG üldine tava on pakkuda avaliku sektori asutustele ja nendega seotud institutsioonidele finantstooteid turutingimustest erinevatel tingimustel. Kaebuse esitaja analüüsib VAOPi omakapitali suurust ja järeldab, et sel ajal ei olnud VAOPi bilansi struktuur kaugeltki hea. Omakapitali osas oli oluline puudujääk. Kaebuse esitaja osutab ka võla suurusele. Neis oludes võimaldas BNG rahastamine VAOPil omakapitali puudusele vaatamata oma tegevust väheste kuludega laiendada. Kaebuse esitaja leiab, et erapank ei oleks sellist riskantset laenu andnud ja et see laen kujutab endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1tähenduses.

(18)

Kaebuse esitaja väidab ka, et kuna VAOPi finantsseisund aja jooksul ei paranenud, ei oleks BNG pidanud ettevõtja rahastamist jätkama.

(19)

Seoses teise meetmega väidab kaebuse esitaja, et selline allutatud laen oli väga riskantne, kui võtta arvesse VAOPi võlgasid, mis oleks tulnud pankroti korral kõigepealt tagasi maksta. Laenuintress ei olnud selle riski hüvitamiseks küllalt suur. Seega kujutab ka see laen endast riigiabi.

(20)

Komisjon on saanud väidetavalt abisaajalt VAOPilt järgmised märkused. VAOP väidab, et esimene meede oli puhtakujuline äritehing, mis on kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega. VAOP väidab samuti, et võttis samal ajal ühendust ka mitme erapangaga, kes pakkusid rahastamist BNG pakutud tingimustele sarnastel tingimustel. VAOP esitas koopia [erapanga nimi] (*1)7. jaanuaril 1998 allkirjastatud finantspakkumisest.

(21)

Teise meetme kohta rõhutab VAOP, et ta ei olnud kohustatud omavalitsustega laenulepingut sõlmima. VAOPi põhikirja ja tarnelepingute kohaselt ei ole ta kohustatud maksma paberijäätmete tarnijatele rohkem kui likviidsus võimaldab. Peale selle on VAOPil õigus määrata oma liikmetele kohustusi iga-aastaste osamaksetena, mida võib kasutada tegevuskulude katteks või käsitleda riskikapitalina. VAOPi leping omavalitsustega võimaldas VAOPil anda omavalitsustele nõudeõigus enda vastu, mida ühingu juhid ka teha otsustasid.

(22)

Seoses esimese meetmega väidavad Madalmaad, et BNG antud laen ei seondu riigiga. BNG on aktsiaselts. Madalmaad möönavad, et BNG kõik aktsiad kuuluvad riigile, provintsidele ja omavalitsustele. Samuti möönavad Madalmaade ametiasutused, et mõned nõukogu liikmed on ametiasutuste määratud, kuid samas väidavad nad, et nõukogu ei osale panga igapäevases tegevuses, mille eest vastutab juhatus. Panga põhikirjas ei ole ühtegi sätet, mis kohustaks juhatust finantstoodete pakkumisel nõukogu juhiseid täitma. Ei olnud ühtegi sätet, mis nõuaks, et nõukoguga asjaomase laenu suhtes konsulteeritaks või et nõukogu peaks laenule heakskiidu andma – sellised otsused olid ainult juhatuse pädevuses. Viimaks rõhutavad Madalmaade ametiasutused, et ei ole ka midagi muud, mis viitaks, et käesoleva tehingu puhul esineks seos riigiga.

(23)

Isegi kui laenu andjaks saaks pidada riiki, teatavad Madalmaad, et selle tingimused oleksid vastuvõetavad ka turumajanduse tingimustes tegutsevale investorile. Suurem omakapital oleks küll soovitatav, kuid BNG kahju saamise risk oli piiratud tänu mitmesugustele tagatistele, eelkõige tänu esimese järjekoha pandiõigusele VAOPi saadaolevate maksete suhtes; tagatis kattis 100 % laenust. Laen anti ajal, kui äriühing ei olnud raskustes ja kui selle väljavaated olid head. Äriühingu finantsseisundi väga tõsist halvenemist ei saanud sel ajal ette näha.

(24)

Seoses teise meetmega tuletavad Madalmaad meelde, et VAOP on mittetulundusühing, mis kannab oma liikmetele üle nende maa-alalt kogutud ringlusse võetavate jäätmete müügist saadud netotulu. 2001. aasta alguses oli VAOP klaasi ringlussevõtuga tegeleva tütarettevõtja pankroti tõttu finantsraskustes. Kontsern otsustas liikmetele maksmata jätta väikese osa tulust, mis oli saadud jäätmete müügist 2000. aastal (5), ja muuta selle viieaastase tagasimakseperioodiga allutatud laenuks. BNG hoiatas, et ilma selliste lisavahenditeta nagu see laen ei jätkaks ta VAOPi rahastamist, mis oleks seejärel ise maksejõuetuks muutunud. Madalmaad rõhutavad, et VAOP ei olnud oma põhikirja ega osalevate omavalitsustega sõlmitud lepingute järgi kohustatud nimetatud 3 miljonit Hollandi kuldnat (1,3 miljonit eurot) omavalitsustele maksma, sest see summa ületas VAOPi kasutada olevaid vahendeid. Sellele vaatamata otsustas VAOP pakkuda omavalitsustele sellele summale vastava nõude intressi kandva laenu näol. Teiseks oli kohalike omavalitsuste jaoks niisugune nõuete osaline muutmine laenuks soodsam lahendus kui pankrot. Omavalitsuste tagatiseta nõuded VAOPi vastu ulatusid toona 5,7 miljoni Hollandi kuldnani (2,59 miljoni euroni). Madalmaade ametiasutused on välja arvutanud, et pankroti korral oleksid omavalitsused saanud tagasi umbes 1,2 miljonit Hollandi kuldnat (0,5 miljonit eurot), mis oleks tähendanud 4,5 miljoni Hollandi kuldna (2,05 miljoni euro) suurust kahjumit. Omavalitsused käitusid samamoodi nagu oleksid käitunud turumajanduse tingimustes tegutsevad võlausaldajad, kui nõustusid oma 3 miljoni Hollandi kuldna (1,3 miljoni euro) suuruse nõude laenuks muutmisega. See võimaldas VAOPil jätkata oma tegevust teadmisega, et BNG rahastab teda edasi.

(25)

Asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt on “igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(26)

Euroopa Kohus on sedastanud, et “kuna põhimõtteliselt tuleb avalikku ja erasektorit kohelda võrdselt, ei saa riigi poolt tavapärastel turutingimustel otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse antud kapitali pidada riigiabiks. Seetõttu tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kindlaks määrata, kas avaliku sektori juhtivate asutustega võrreldavate mõõtmetega erainvestorit oleks suudetud veenda sama palju investeerima, võttes eelkõige arvesse investeerimise ajal kättesaadavat teavet ja eeldatavat arengut” (6).

(27)

Selle kindlakstegemiseks, kas BNG laen oli abi, peab komisjon seega kontrollima, kas tehing arvestas turumajandusliku investori põhimõtet nagu Euroopa Kohus viidatud otsuses selgitas.

(28)

Komisjoni taotlusel on Madalmaade ametiasutused esitanud lisaks 1998. aasta märtsi laenulepingu koopiale ka koopiad järgmistest BNG sisedokumentidest iga etapi kohta otsustusprotsessis, mis viis VAOPile laenu andmiseni: kontohaldurite ettepanek 21. jaanuarist 1998, laenuanalüütiku arvamus 22. jaanuarist 1998 ning laenukomitee positiivne otsus 26. jaanuarist 1998. Need dokumendid näitavad, et BNG tuvastas ja analüüsis laenuga seotud riske, sealhulgas väga piiratud omakapitali. Selle analüüsi alusel andis BNG VAOPile madala reitingu (“C”). Tuvastatud riskide tasakaalustamiseks otsustas BNG seada ranged tingimused ja nõuda märkimisväärseid tagatisi. Muuhulgas nõudis BNG, et kõik asjaosalised (VAOP ja tema tütarettevõtjad) vastutaksid teiste kontserniliikmete kohustuste eest solidaarselt. Samuti nõudis BNG esimese järjekoha pandiõigust VAOPi mitmesuguste kommertsnõuete suhtes. VAOP pidi iga kuu esitama BNG-le loetelu panditud kommertsnõuete kohta, mille väärtus pidi olema vähemalt 100 % panga antud laenust. Laenukomitee otsustas, et krediiti saab anda ainult juhul, kui laenuleping sisaldab neid tingimusi laenu BNG-le tagamise kohta. Uus laenuleping hõlmas ka olemasolevat 5 miljoni Hollandi kuldna (2,2 miljoni euro) suurust rahastamist. See suurendas BNG võimalikku nõuet VAOPi suhtes olemasolevalt maksimaalselt 5 miljonilt Hollandi kuldnalt (2,2 miljonilt eurolt) 16,3 miljonile Hollandi kuldnale (7,4 miljonile eurole). Netosuurenemine oli seega 11,3 miljonit Hollandi kuldnat (5,1 miljonit eurot).

(29)

Need dokumendid näitavad, et BNG tegi laenutehingu oma tavapärase korra kohaselt ja seadis tingimuseks olulised tagatised.

(30)

Komisjon märgib ka, et jaanuaris 1998 pakkus $$$ (*2) VAOPile laenu. See oleks lisandunud olemasolevale BNG antavale 5 miljoni Hollandi kuldna suurusele krediidile. $$$ pakutava laenu suurus 7,3 miljonit Hollandi kuldnat (3,3 miljonit eurot) ei olnud sama suur kui BNG pakutud lisarahastamine, mis oli 11,3 miljonit Hollandi kuldnat (5,1 miljonit eurot), kuid vastas sellele suuremas osas. Nimetatud $$$ ettepanekus pakutud intressimäärad 125 ja 150 baaspunkti on madalamad kui need, mida kasutati raskustes ettevõtjatele laenamisel või omakapitali investeeringute puhul. See näitab, et vastupidi komisjoni kahtlusele ametliku uurimismenetluse algatamise ajal võis erapank nõustuda VAOPile suurt laenu andma, hoolimata viimase väga piiratud omakapitalist (7).

(31)

Komisjon on võrrelnud BNG antud laenu intressimäära $$$ pakutud määraga (8). BNG intressimäär on pisut väiksem. Komisjon märgib siiski, et esiteks olid BNG tegevuskulud (ja on siiani) väga väiksed, $$$-st tunduvalt väiksemad (9). Teiseks sisaldas BNG ja VAOPi vahel sõlmitud laenuleping mitmesuguseid teenustasusid, mida VAOP ühe või teise laenu tegelikul kasutuselevõtmisel tasuma pidi. $$$ tehtud pakkumises oli selliste tasude maksmine sõnaselgelt välistatud. Lisaks eelnevale on tõenäoline, et $$$ pakkumise olemasolu ärgitas BNGd tegema parima pakkumise, mida ta suutis (oma laenuandmissuuniste piires ja nõudes märkimisväärseid tagatisi), et mitte kaotada ärisuhet olemasoleva kliendiga, kellel näisid sel ajal olevat reaalsed laienemise väljavaated. Eelkirjeldatu alusel järeldab komisjon, et kuigi BNG andis laenu erapangaga võrreldes madalama intressimääraga, käitus ta 1998. aastal laenu andes turumajandusliku investorina. Seega ei kujuta see laen endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(32)

Kaebuse esitaja rõhutab ka, et turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja ei oleks VAOPi rahastamist viimase halba finantsseisundit arvestades järgnevatel aastatel jätkanud. Seetõttu on komisjon analüüsinud, kuidas BNG VAOPi finantsseisundi halvenemisele reageeris.

(33)

1999. aastal, kui VAOP Glas B.V. ja REVA finantsseisund halvenes, pidas BNG läbirääkimisi uue lepingu üle, mis allkirjastati 9. juulil 1999. Esiteks laiendati tagatisi nii, et laenuandjale panditi ka seadmed, tehased ja muud varad. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse rangelt kontrollima igakuist võlausaldajale panditud nõuete loetelu. Kolmandaks ei olnud enam võimalik saada pikaajalisi laene põhivarainvesteeringuteks. Kõik niisugused laenud said nüüd olla ainult lühiajalise finantsinstrumendi, nn sularaha väljavõtmise (kasgeldtrekkingen) kujul. Neljandaks suurendati krediidi hinda.

(34)

2000. aasta oktoobris muutus REVA maksejõuetuks ning seejärel koostati uus leping, millele kirjutati alla 19. jaanuaril 2001. Võimalikku krediidimahtu vähendati 13,2 miljonile Hollandi kuldnale (6 miljonit eurot) (juba antud laen VAOPile oli sel hetkel 15,2 miljonit Hollandi kuldnat (6,9 miljonit eurot)); krediiti pidi vastavalt kokkulepitud ajakavale veelgi vähendatama. Seda limiiti ületavale summale kehtestati lisatasu 3 %. Samal ajal laiendati veelgi tagatisi. VAOPi varade likvideerimisväärtuse alusel arvutas BNG välja, et tema võimalik kahju oli peaaegu 5,8 miljonit Hollandi kuldnat (2,6 miljonit eurot) tema 15,2 miljoni Hollandi kuldna (6,9 miljonit eurot) suurusest kogunõudest. 2002. aasta septembris allkirjastati uus leping, millega muudeti varasemat krediidimahu vähendamise ajakava.

(35)

Sellest teabest selgub, et BNG ei saanud lihtsalt VAOPi rahastamist lõpetada või kohest laenusumma tagastamist nõuda. See oleks muutnud VAOPi maksejõuetuks ja põhjustanud BNG-le olulist kahju. BNG püüdis kindlaks määrata võimalikku kahju võrreldes VAOPi taastumise võimalustega. Arvestades VAOPi põhitegevusala (paberijäätmed) stabiilsust ja rahavoo võimalusi, otsustas BNG mitte põhjustada VAOPi maksejõuetust ning jätkata tema rahastamist. Komisjon ei ole sellises hinnangus ega sellest tulenenud otsuses ilmset viga leidnud. Samuti ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi veenvat argumenti selle kohta, miks erapank ei oleks niisugust otsust teinud.

(36)

Komisjon järeldab eelnevast, et BNG käitumine oli käsitletava juhtumi puhul kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega ega kujuta endast seega VAOPile riigiabi andmist.

(37)

Komisjon ei võta seisukohta küsimuses, kas BNG-le antud laenu saab pidada riigi antud laenuks, sest eelnevat silmas pidades ei oleks see riigiabi isegi juhul, kui laenuandmise saaks riigiga seostada. Peale selle ei saa komisjon võtta ega võta seisukohta küsimuses, kas kogu BNG laenutegevus muudel juhtudel on turumajandusliku investori põhimõttega kooskõlas.

(38)

2001. aasta alguses ei suutnud VAOP maksta liikmetest omavalitsustele 3 miljonit Hollandi kuldnat (1,3 miljonit eurot), mis ta neile paberijäätmete tarnete eest võlgnes. VAOP ei olnud selleks piisavalt likviidne. Edasise rahastamise tingimusena nõudis BNG, et VAOP annaks tagatiseks omakapitali, reservid ning pikaajalised allutatud laenud. Omavalitsustele kogu ettenähtud raha maksmine oleks põhjustanud VAOPi maksejõuetuse. Komisjon nendib, et keerulise finantsseisundi põhjustas peamiselt üksikjuhtum, nimelt REVA pankrot 2000. aastal. VAOP oli investeerinud sellesse äriühingusse, sest see tegeles klaasijäätmete töötlemisega.

(39)

Komisjon soovib märkida, et omavalitsuste kogunõuded VAOPi vastu moodustasid 5,7 miljonit Hollandi kuldnat (2,6 miljonit eurot) (10). Need nõuded ei olnud tagatud, sest olulised varad olid panditud teisele peamisele võlausaldajale BNG-le. Kui VAOP oleks pankrotistunud ja tema varad likvideeritud, ei oleks omavalitsuste nõudeid suures osas rahuldatud. Komisjon on vaadanud läbi Madalmaade ametiasutuste esitatud arvutused: võlausaldajate jaoks oli seis optimistlik (11). Komisjon asub seega seisukohale, et pankroti korral ei oleks omavalitsused võinud loota rohkem kui 1,2 miljoni Hollandi kuldna (0,5 miljoni euro) tagasisaamist oma 5,7 miljoni Hollandi kuldna (2,6 miljoni euro) suurusest nõudest. Lisaks sellele oleks raha laekunud olulise hilinemisega, mis kaasneb likvideerimisega. 4,5 miljoni Hollandi kuldna (2 miljoni euro) suuruse kahjumiga leppimise asemel eelistasid liikmed muuta 3 miljonit Hollandi kuldnat (1,3 miljonit eurot) oma nõuetest intressi kandvaks laenuks ja saada ülejäänud summa kätte. See oli soodsam lahendus. Menetlust algatades kahtlustas komisjon samuti, et turumajanduslik investor oleks niisuguse nõude laenuks konverteerimisega nõustudes nõudnud kõrgemat intressimäära. Need kahtlused on kummutatud: omavalitsuste positsioon läbirääkimistel BNGga ei olnud tegelikkuses selline, et nad oleksid saanud nõuda kõrgemat intressimäära. Pikas perspektiivis oleks kõrgem intressimäär vähendanud VAOPi võimet BNG-le laenu tagasi maksta. BNG oli võimeline seisma vastu omavalitsuste niisugusele nõudmisele, ähvardades, et see andnuks tõuke VAOPi pankrotile, mis, nagu näidatud, oleks olnud omavalitsuste jaoks vähem soodne tulemus. Isegi juhul, kui omavalitsustel oleks olnud piisavalt tugev läbirääkimispositsioon, ei oleks intressimäära tõstmine olnud neile kasulik, sest see oleks lihtsalt suurendanud VAOPi finantskoormust järgmise viie aasta jooksul. Kuna liikmed maksavad VAOPile selle teenuste eest tasu, oleks kõrgem intressimäär sel ajavahemikul korvatud kõrgemate VAOPile makstavate tasudega.

(40)

Võib teha järelduse, et EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alusel ei olnud võla konverteerimine allutatud laenuks kohalike omavalitsuste riigiabi VAOPile.

(41)

Eeltoodu alusel järeldab komisjon, et kumbki meetmetest ei kujuta endast abi,