KOMISJONI OTSUS,

2. august 2004,

mis käsitleb Prantsusmaa poolt France Télécomile antavat riigiabi

(teatavaks tehtud numbri K(2004) 3061 all)

(Ainult prantsuskeelne tekst on autentne)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2005/709/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ning eriti selle artikli 88 lõike 2 esimest lõiku,

võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna kokkulepet ning eriti selle artikli 62 lõike 1 punkti a,

olles kutsunud asjaosalisi üles esitama oma selgitusi nimetatud artiklite kohta (1) ja võttes arvesse neid selgitusi,

ning arvestades järgmist:

I. MENETLUS

(1)

31. jaanuari 2003 kirjaga teavitas komisjon Prantsusmaad oma otsusest algatada ametlik uurimismenetlus, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 (edaspidi “menetluse algatamise otsus”), rahaliste meetmete suhtes, mida Prantsusmaa ametiasutused rakendasid France Telecomi (edaspidi FT või “ettevõte”) heaks ning selle operaatori suhtes kehtiva maksukorra huvides. Menetluse algatamiseni viinud asjaolude kirjeldust ei ole käesolevas otsuses ära toodud. (2)

(2)	Menetluse algatamise otsusest teavitati Prantsusmaad 31. jaanuaril 2003. Pärast olulisemate vigade parandamist tehti parandusõiend Prantsusmaale teatavaks 7. märtsil 2003.

(3)	Prantsusmaa edastas täiendava teabe komisjonile 4. aprilli 2003, 15. mai 2003 ja 29. jaanuari 2004 kirjadega.

(4)	Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. (3) Komisjon kutsus asjaomaseid kolmandaid isikuid üles esitama oma selgitused antud abimeetmete kohta.

(5)

Komisjon sai selgitused järgmistelt kolmandatelt isikutelt:

—	21. märts 2003, Cable and Wireless plc and Cable and Wireless SA selgitused,

—	11. aprill 2003, CEGETELi selgitused,

—	10. aprill 2003, l’AFORS Télécomi selgitused,

—	11. aprill 2003, LD COM selgitused,

—	11. aprill 2003, A (4) selgitused,

—	10. aprill 2003, TISCALI selgitused,

—	11. aprill 2003, WORLDCOM France’i selgitused,

—	11. aprill 2003, B (4) selgitused,

—	11. aprill 2003, Bouygues SA et Bouygues Télécom (BT) (5) selgitused,

—	14. aprill 2003, Telecom Italia selgitused,

—	14. aprill 2003, C (4) selgitused,

—	29. aprill 2003, B selgitused,

—	30. aprill 2003, LD COM (6) selgitused.

(6)	Komisjon edastas selgitused Prantsusmaale 16. mail 2003, võimaldades viimasel neid kommenteerida.

(7)	Prantsusmaa ametiasutused saatsid oma kommentaarid 30. juuni 2003 ja 29. juuli 2003 kirjadega.

(8)

Komisjon sai kolmandatelt isikutelt ka muud teavet ja dokumente, mille loetelu on järgmine:

—	23. juuni 2003, LD COM kiri,

—	25. juuni 2003, D (4) kiri,

—	27. oktoober 2003, MCI kiri,

—	16. oktoober 2003, ECTA kiri,

—	25. juuni 2003, E (4) kiri,

—	7. jaanuar 2004, BT kiri,

—	16. jaanuar 2004, BT kiri,

—	19. märts 2004, FT kiri,

—	5. aprill 2004, Tiscali kiri,

—	17. mai 2004, LDCOM kiri,

—	26. mai 2004, BT kiri,

—	22. juuni 2004, FT kiri,

—	30. juuni 2004, FT faks,

—	2. juuli 2004, FT faks,

—	16. juuli 2004, BT faks.

(9)

Komisjon palus Prantsusmaa ametiasutustelt lisateavet järgmistes kirjades:

—	11. september 2003 (Prantsusmaa ametiasutuste vastus 20. oktoobril 2003),

—	11. november 2003 (Prantsusmaa ametiasutuste vastus 4. detsembril 2003),

—	12. jaanuar 2004 (Prantsusmaa ametiasutuste vastus 21. jaanuaril 2004),

—	2. veebruar 2004 (Prantsusmaa ametiasutuste vastus 16. veebruaril 2004),

—	1. juuni 2004 (Prantsusmaa ametiasutuste vastus 16. juunil 2004 toimunud koosoleku ajal).

(10)	Komisjon saatis 3. mail 2004 ja 14. juunil 2004 Prantsusmaa ametiasutustele edasi põhjenduses 8 nimetatud kirjad.

(11)	Komisjon on kuulanud ära kolmandate isikute esindajad mitmesugustel menetluse käigus peetud koosolekutel.

(12)	Komisjon kohtus Prantsusmaa ametiasutuste ja FTga 22. jaanuaril 2004 ning 16. ja 23. juunil 2004.

(13)	5. juuli 2004 faksiga esitasid Prantsusmaa ametiasutused komisjonile uued arvutused ettevõtlusmaksu erikorra kohta. 13., 15. ja 16. juulil 2004 edastasid Prantsusmaa ametiasutused komisjonile täiendavaid selgitusi.

II. KIRJELDUS

(14)	Käesoleva otsuse objektiks on üksnes ettevõtlusmaks, mida rakendatakse FT puhul.

(15)	Kuna nimetatud abi on menetluse algatamise otsuses juba detailselt kirjeldatud, (7) korratakse seda kirjeldust käesolevas otsuses ainult vajaduse korral.

(16)

Kuni aastani 1990 juhtis äriühingu FT tegevust üks sideministeeriumi haldusala asutus. Avalikku teenust osutava ametina ei olnud telekommunikatsioonide ministeeriumi endine asutus kohustatud maksma ühtki järgmistest maksudest: (i) ettevõtlusmaks, (ii) maamaks väljaarendatud ja väljaarendamata maaomandi eest ning (iii) ettevõtte tulumaks. (8) Ametit doteeriti riigi erifondi eelarvest, mida rohkete ülejääkide tõttu eelistati põhieelarvele ning millest rahastati ka sihtotstarbelisi väljaminekuid.

(17)

2. juuli 1990. aasta seadus nr 90-568, mis käsitleb side ja telekommunikatsioonide avaliku teenuse osutamise korraldust, muutis telekommunikatsioonide ministeeriumi endise ameti kaheks iseseisvaks avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks (La Poste ja FT), mis omavad finantsautonoomiat ning mille tegevust reguleerib kaubandusõigus. Juriidilise isiku staatuse andmine neile kahele üksusele pidanuks kaasa tooma üldise maksuõiguse rakendamise. Tõepoolest, üldise maksukoodeksi (edaspidi ÜMK) artiklis 1654 on sätestatud: “Avalikud asutused, riigile kuuluvad tööstuses ja muudes valdkondades tegutsevad äriühingud ning riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega isikud on üldist maksuõigust kohaldades kohustatud maksma neidsamu makse, mis kehtivad samade ülesannetega eraettevõtjatele”. Seega pidanuks FT alluma maksustamisele üldise maksuõiguse järgi alates 1. jaanuarist 1991 (2. juuli 1990. aasta seaduse nr 90-568 artikkel 1), saades iseseisvaks juriidiliseks isikuks. Ometi kehtestas seadusandja selle põhimõtte vastaselt, mida mainitakse ka seaduses nr 90-568, (9) FT jaoks üldisest maksuõigusest erineva korra (seaduse nr 90-568 artiklid 18 ja 21) kahes režiimis – “üleminekukord”, mis kehtis 1. jaanuarist 1991 kuni 1. jaanuarini 1994, ning “lõplik” kord, mis hakkas kehtima määramata tähtajani alates 1. jaanuarist 1994:

—

1991–1993: seaduse nr 90-568 artiklis 19 on sedastatud põhimõte, mille kohaselt FT kohustub 1. jaanuarist 1991 kuni 1. jaanuarini 1994 maksma üksnes neid makse, mida tasub tegelikult riik. Seetõttu ei pidanud FT nimetatud perioodi vältel sarnaselt riigile maksma ei ettevõtlusmaksu, maamaksu ega ettevõtte tulumaksu. Sama perioodi vältel ning sama artikli kohaselt pidi osa FT kasumist laekuma riigieelarvesse (eriti teadus- ja arendustegevuse eraldistesse) “riigieelarve maksutulud”. Need maksud kinnitati iga-aastase riigieelarve seaduse alusel kindla summa piires, (10)

—

1994–2003: vastavalt seaduse nr 90-568 artiklile 18 ja ÜMK artiklile 1654 allub FT 1. jaanuarist 1994 FT üldisele maksuõigusele, välja arvatud kohalikule otsesele maksustamisele (maamaks, ettevõtlusmaks), mille puhul on seaduses nr 90-568 ette nähtud eritingimused maksumäärade, määramise aluste ning maksusumma arvutamise korra kohta. Prantsusmaa ametiasutuste esmahinnangu kohaselt ulatus FTle ettevõtlusmaksu erikorra järgi antud soodustuse väärtus umbkaudu 198 miljoni euroni aastas. (11) Ametiasutuste esitatud hilisemate arvutuste põhjal oli summa väiksem (vt punkt 54 jj). Selline ilma ajalise piiranguta kehtestatud ettevõtlusmaksu erikord tühistati 2003. aasta eelarve seadusega. (12)

III. ASJASTHUVITATUD ISIKUTE SELGITUSED

(18)	Asjasthuvitatud isikute poolt saadetud selgitused piirduvad komisjoni menetluse algatamise otsuses esitatud põhjenduste kordamisega. Seega neid käesolevas otsuses ei korrata.

IV. PRANTSUSMAA AMETIASUTUSTE SELGITUSED

(19)

Prantsusmaa ametiasutuste väited keskenduvad ühele põhipunktile, mille järgi ei andnud riigi poolt FTle kehtestatud ettevõtlusmaksu erikord sellele ettevõtjale märgatavat eelist. Prantsusmaa ametiasutused möönavad, et FT suhtes kehtis aastail 1991–2002 ettevõtlusmaksu erikord, kuid nende arvates ei andnud see erikord neile ühtki eelist ega mõjutanud vähimalgi määral riigi ressursse, kuna seisnes FT suuremas maksukoormuses võrreldes üldises maksuõiguses reguleerituga. Prantsusmaa ametiasutused jõudsid sellele järeldusele kolme järgmise punkti põhjal:

—	aastail 1991–1993 laekus FTlt riigieelarvesse osa FT kasumist summas, mis on väärt ettevõtlusmaksust vabastamist, kuna hõlmab ettevõtlusmaksu summat,

—

Prantsusmaa ametiasutused rõhutavad, et seaduses nr 90-568 on kehtestatud “lõplikult” FT suhtes kohaldatav eriline maksustamiskord aastateks 1991–2003. Nende hinnangul tuleks välja arvutada eelise kogusumma, mida antud kord FTle nimetatud perioodi vältel võimaldas. See tähendab, et nende arvates võib FT enammaksustamine ühel aastal “kompenseerida” FT vähemmaksustamise mõnel teisel aastal,

—

Prantsusmaa ametiasutuste sõnul on ettevõtte ettevõtlusmaksu ja ettevõtte tulumaksuga maksustamise üksikasjad teineteisest lahutamatud; järelikult tuleks FT erinevaid maksustamisdetaile perioodil 1991–2003 uurida ühtse tervikuna. Kuna ettevõtlusmaksu suurust võetakse tulumaksu määramisel arvesse, toob ettevõtluse vähemmaksustamine kaasa ka ettevõtte tulumaksu vähenemise.

(20)

Teiseks kinnitavad Prantsusmaa ametiasutused, et kõnealust abi tuleks käsitleda kui jätkuvat. Nõupidamistel komisjoniga, mis toimusid 16. ja 23. juunil 2004, vaidlustasid Prantsusmaa ametiasutused enda poolt varem komisjonile esitatud arvutuste korrektsuse, mis puudutab erinevust FT poolt makstud ettevõtlusmaksu ja tavaõiguse järgi maksustamisele kuuluma pidanud ettevõtlusmaksu vahel. Prantsusmaa ametiasutuste hinnangul polevat võimalik täpselt välja arvutada FT vähemmaksustamist ettevõtlusmaksu osas alates aastast 1994. Seega ei tohiks komisjon Prantsusmaa ametiasutuste arvates antud küsimuses üldse otsuseid vastu võtta. 5. juulil 2004 saadetud kirjas edastasid Prantsusmaa ametiasutused komisjonile uued arvutused (koostatud FT enda poolt), milles ei pretendeerita sugugi suuremale õigsusele ega täpsusele kui varem esitatud, vaid püütakse lihtsalt näidata, et on võimatu hinnata FT saadud kasu ettevõtlusmaksu erikorral alates 1994. aastast.

V. ABI HINDAMINE

(21)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatakse, et liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupu, on ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Menetluse algatamise otsuses tõdes komisjon, et kõik riigipoolse abi põhielemendid artikli 87 lõike 1 tähenduses olid aprioorselt esindatud. Sellekohane analüüs on käesolevas otsuses ära toodud vaid põhijäreldustes: (13)

—	FT suhtes rakendati erikohtlemist (mis on kehtestatud seaduse nr 90-568 artiklites 18–21) ettevõtlusmaksu osas,

—	selline erikohtlemine andis talle eelise (ka Prantsusmaa ametiasutuste hinnangul),

—	FT puhul rakendatud ettevõtlusmaksu erikorra võttis vastu Prantsusmaa parlament, tehes seda Prantsuse Vabariigi presidendi poolt välja kuulutatud seaduse alusel, millega välistatakse abi riigile omistamise kahtlus,

—	kuna FT maksis vähem makse kui üldisele maksuõigusele alluvad ettevõtjad, on tegemist riigi vahendite andmisega,

—	võttes arvesse, et FT tegutseb kõrge konkurentsi tasemega sektoris, nimelt kaugside alal, siis kahjustavad või ähvardavad kahjustada tema eelised konkurentsi,

—	võttes arvesse, et FT tegutseb turgudel, mis alates 80ndate lõpust on konkurentsile järjest enam avatud, võib igasugune riigi poolt FTle antav eelis mõjutada liikmesriikide kaubandussuhteid.

1. Aastad 1991–1993

(22)

Analüüsimaks ettevõtlusmaksu korraldust aastatel 1991–1993, tuleks vaadelda esimest Prantsusmaa ametiasutuste esitatud väidet, mille kohaselt FT poolt aastatel 1991–1993 tasutud spetsiaalsed maksud riigieelarvesse olid maksulist laadi ning võivad minna arvesse kui ettevõtlusmaksu tasumine eritingimustel. Mis sellesse väitesse puutub, siis märgib komisjon, et vastavalt olemasolevatele kohtulahenditele ei saa abi olemasolu eitada põhjusel, et sooduskorrast kasu saanud ettevõte allus teistsugusele ja suuremale maksukoormusele. (14) Igal maksul on erinev loogika ja eeldused.

(23)

Mis puutub spetsiaalse maksu fiskaalsesse iseloomu, siis rõhutab komisjon, et need maksud ei ole ettevõtlusmaksuga ilmtingimata seotud. Seadus ei sätesta sugugi, et nimetatud spetsiaalseid makse võiks nõuda ettevõtlusmaksu asemel. Ka polnud selle maksu summa määratud näitajate järgi, mis määravad kindlaks ettevõtlusmaksu summa.

(24)

Lisaks märkis komisjon menetluse algatamise otsuses, et FT poolt makstud kogusumma, mille FT maksis riigieelarvesse, oli võrdne PTT-lt 1989. ja 1990. aastal riigieelarvesse laekunud summadega. Sellest järeldas komisjon, et antud summa sarnanes pigem FT mitme majandustulemuste alusel tasutud spetsiaalse maksuga kui ettevõtlusmaksu erikorra alusel tasutud maksuga.

(25)

Enne aastat 1990, kui FT tegevust teostas veel sideministeeriumi direktoraat, oli selle ameti erifondil eelarveülejääke. Kompenseerimaks riigieelarve defitsiiti, kanti fondilaekumised üle riigieelarvesse, kirjendades seda “majandamisülejäägid”, millele lisandus hiljem veel teisi laekumisi sihtotstarbeliste ettevõtmiste rahastamiseks. 1988. aastal võttis valitsus kohustuse stabiliseerida kuni aastani 1992 sissemakseid erifondist põhieelarvesse 13,7 miljardi frangi ulatuses 1989. aastal ja 14 miljardi frangi ulatuses 1990. aastal. Selline summa võeti aluseks seadusest nr 90-568, kui kinnitati FT spetsiaalse maksu laekumine riigieelarvesse aastateks 1991, 1992 ja 1993. (15)

(26)	Üldiselt ei kuulu selline maks oma iseloomult (kindlasummaline makse, ettevõtte varasemate majandustulemuste alusel määratud summa) klassikalise maksustamise valdkonda.

(27)	Võttes arvesse spetsiaalse maksu arengut ja määratlemise üksikasju, liigitub ta pigem ettevõtte kasumi kategooriasse.

(28)

Isegi kui see spetsiaalne maks ei ole ilmtingimata seotud ettevõtlusmaksuga, on ta ometi seotud FT jaoks kehtiva ettevõtlusmaksu erikorraga. Seaduses nr 90-568 on nimelt samas peatükis pealkirjaga “maksustamine” ja samas artiklis nähtud ette, et FT ei pea maksma makse (välja arvatud need, mille tasub riik) ning et ta peab maksu kandma üle riigieelarvesse, kusjuures need kaks sätet kehtivad ühe ja sama perioodi vältel (1. jaanuarist 1991 kuni 1. jaanuarini 1994).

(29)	Lisaks sellele on antud maksul tüüpilised maksu tunnused nagu rahaline kohustus kindla perioodi eest, vastaspoole olemasoluta ning võimukandja – riigi või mõne avaliku asutuse – poolt kehtestatud. Ning lõpuks läheb see maks riigi tulusse.

(30)

Seega näib, et antud seaduse artikli 19 eesmärk oli kehtestada kolmeaastane üleminekuperiood, mille vältel FT jätkaks samade rahasummade ülekandmist riigile nagu varasemalt, andes osa majandustulemustest riigieelarvesse, ning oleks samal ajal vabastatud igasuguste maksude maksmisest (välja arvatud need, mille tasub riik). FT kohene allumine üldisele maksuõigusejärgsele maksustamisele oleks muuhulgas kaasa toonud kohalike maksude maksmise (millest saavad tulu kohalikud omavalitsused ja mitte riigieelarve, nagu näiteks ettevõtlusmaksu puhul), mis võinuks põhjustada FT panuse vähenemise riigieelarves (kuivõrd kasumist osasaamise uus korraldus ei kohaldunud otsekohe).

(31)

Kokkuvõttes näib, et spetsiaalne maks riigieelarvesse, mis FT puhul kehtis aastatel 1991–1993, oli mitmetahulise iseloomuga, kujutades endast ühest küljest fiskaalset meedet ning teisalt võimaldades osasaamist kasumist niivõrd, kuivõrd maks püüdis tagada, et ettevõte kannaks kolme aasta pikkuse üleminekuperioodi vältel riigile üle summa, mis oleks võrdväärne üldise maksuõiguse tingimustes tasutud maksudega, ning peale selle maksu vastavalt majandustulemustele. Teisisõnu täitis FT rahaeraldis riigile aastatel 1991–1993 kahekordset ülesannet: sellega osaliselt tasuti erinevaid makse ning samas võimaldas see riigile kui omanikule ettevõtte kasumis osasaamise.

(32)

Eelneva valguses (eriti spetsiaalse maksu osaliselt maksulise iseloomu ning samuti spetsiaalse maksu ja ettevõtlusmaksu erikorra vahelise seose põhjal) ning isegi otseste kirjalike viidete puudumisel, mis näitaksid, kuidas spetsiaalset maksu tuleks pidada ettevõtlusmaksu tasumise eriliseks viisiks, järeldab komisjon, et kõnealune spetsiaalne maks kujutas endast aastatel 1991–1993 osalt maksude, sealhulgas just ettevõtlusmaksu, tasumist ning lisaks sellele kasumi teenimist riigi kui omaniku poolt ettevõtte kasumlikkuselt.

(33)

Siinkohal peaks lisama, et Prantsusmaa ametiasutuste poolt aastatel 1991–1993 edastatud teabe kohaselt oli nimetatud maksusumma suurem kui summa, mida FT oleks pidanud tasuma, makstes üldises maksuõiguses sätestatud ettevõtlusmaksu ja ettevõtte tulumaksu. Sellest järeldub, et antud perioodi vältel polnud FTl ühtegi eelist, mis seondunuks ettevõtlusmaksu vabastusega. Siiski meenutab komisjon, et aastail 1991–1993 kehtisid FTle üksnes riigi poolt tasutud maksud (näiteks ei pidanud FT maksma omandimaksu). Sellest järelduvalt ning eesmärgiga teha kindlaks, kas ettevõtlusmaksu vabastus ja selle asendamine spetsiaalse maksuga ei andnud FTle maksusoodustust, päris komisjon Prantsusmaa ametiasutustelt, kas nimetatud spetsiaalne maks oli suurem kui kõik teised maksud, mida FT oleks pidanud tasuma üldise maksuõiguse kohaselt (ja mitte lihtsalt suurem kui ettevõtlusmaks ja ettevõtte tulumaks kokku). (16) Nõupidamistel komisjoniga, mis leidsid aset 16. ja 23. juunil 2004, kinnitasid Prantsusmaa ametiasutused, et spetsiaalne maks oli tõepoolest suurem kui kõikide maksude kogusumma. Seetõttu leiab komisjon, et FT ei omanud aastatel 1991–1993 ühtki maksualast eelist, kuivõrd tema jaoks kehtis spetsiaalne maks, mis ühest küljest hõlmas erinevaid makse ning lisaks sellele sõltus majandustulemustest, olles suurem kui maksude kogusumma, millest FT oli vabastatud.

2. Aastad 1994–2003

(34)	Analüüsimaks ettevõtlusmaksu korda aastatel 1994–2003, tuleks lähemalt vaadelda Prantsusmaa ametiasutuste esitatud teist ja kolmandat väidet.

(35)

Prantsusmaa ametiasutused rõhutavad, et seaduses nr 90-568 sätestati “lõplikult” FTle aastatel 1991–2002 rakendatava ühtse maksustamiskorra. Nende arvates tuleks välja arvutada üldine kasu, mida nimetatud kord kogu perioodi vältel FTle tõi. See tähendab, et nende hinnangul võib FT ülemaksustamine ühe aasta lõikes “kompenseerida” alamaksustamise mõnel teisel aastal. Täpsemalt öeldes on Prantsusmaa ametiasutused seisukohal, et FT alamaksustamist “kindlal” perioodil (1. jaanuar 1994– 1. jaanuar 2003) tasakaalustab ülemaksustamine (spetsiaalse maksu tasumise tõttu) “üleminekuperioodi” vältel (1. jaanuar 1991–31. detsember 1993). Tõepoolest olevat kogusumma, mille FT tasus riigieelarvesse spetsiaalse maksu näol aastatel 1991, 1992 ja 1993, niivõrd palju suurem üldise maksuõiguse alusel tasumisele kuuluvast summast, et ületavat eelise, mille FT sai eritingimustel ettevõtlusmaksu kehtestamisest “kindla” perioodi vältel.

(36)

Seda mõttekäiku ei saa õigeks pidada. Seadus nr 90-568 kehtestas kaks selgesti eristuvat maksurežiimi:

—	“üleminekurežiim” aastatel 1991–1994, mil FT oli vabastatud kõigist maksudest, peale riigi poolt makstavate, ning pidi riigile tegema kindlasummalisi ülekandeid kirje all “riigieelarvesse tasutav spetsiaalne maks”,

—

nn lõplik režiim alates 1994. aastast (seadus ei näinud ette selle režiimi kehtimise lõpukuupäeva ning 2003. aastal oli tarvis uut seadust, et seda režiimi tühistada); selle režiimi kohaselt kehtisid FT jaoks üldise maksuõiguse sätted kõikide maksude osas, välja arvatud omandimaks ja ettevõtlusmaks, mille tarvis olid ette nähtud eritingimused.

(37)

Kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõttele antud abi “kompenseerida” samale ettevõttele teistel alustel pandud erilise maksukohustusega. Nii välistas kohus, et peretoetuste sotsiaalkindlustuskulude vähendamine teatud ettevõtetes “kompenseeriks” töötuskindlustuse lisakohustuse samades ettevõtetes. (17)

(38)

Sellist kohtupraktikat arvesse võttes ei saa komisjon nõustuda, et FT “alamaksustamist” ettevõtlusmaksu osas alates aastast 1994 võib kompenseerida FT poolt aastatel 1991–1994 tasutud spetsiaalse maksuga, mis polnud ettevõtlusmaksuga otseselt seotud. Nagu komisjon varasemalt tõdes, ei sätestata seaduses nr 90-568 sugugi, et spetsiaalne maks oleks kehtestatud ettevõtlusmaksu asemel. Samuti polnud maksusumma määratletud parameetrite alusel, mille alusel määrati kindlaks ettevõtlusmaksu summa, vaid see sõltus kasumist, mida telekommunikatsiooniettevõtted maksid riigile aastatel 1989 ja 1990. Kirjeldatud tekkelugu ja maksu määramise korda arvestades sarnaneb spetsiaalne maks pigem ettevõtte kasumilt kinnipeetava summaga kui ettevõtlusmaksu asemel maksustamisega. Üldjuhul pidanuks see aitama komisjonil välistada mis tahes kompenseerimist ning käsitleda ettevõtlusmaksu mittetasumist “üleminekuperioodil” ettevõttele antud eriomase eelisena.

(39)

Üksnes erandi korras nõustus komisjon, et ettevõtte poolt aastatel 1991-1993 tasutud maksu käsitletakse ka ettevõtlusmaksuna. Võttes arvesse selle FT jaoks kohaldatud spetsiaalse maksu mitmetähenduslikku iseloomu (18) ja tõsiasja, et tasutud maksusumma ületas summa, mis kuulunuks tasumisele üldise maksuõiguse sätete alusel, ning arvestades kõnealuse maksustamiskorra ajutist iseloomu, otsustas komisjon teha ettevõttele möönduse ning nõustus tunnustama spetsiaalse maksu osaliselt fiskaalset iseloomu ja ühtlasi selle funktsiooni maksude tasumisel. Siiski ei saa spetsiaalset maksu osas, mis ületab üldise maksuõiguse sätetest tuleneva maksukoormuse, käsitleda teisiti kui kapitalitulu, mis ei anna kompensatsiooniks mingit juriidilist alust. Vahe kompenseerimine summade, mida FT tasus spetsiaalne makse näol ettevõtte ülejääkidest, ning ettevõtlusmaksu puudutava FT alamaksustamise vahel tähendaks eri liiki spetsiaalne maks (maksusoodustuste ja rahalise tulu) segiajamist, millel ei või lasta sündida.

(40)

Lisaks märgib komisjon, et seadus nr 90-568 ei näinud sugugi ette kompensatsiooni FT alamaksustamise eest alates aastast 1994 ülemaksustamise arvelt aastatel 1991–1994. Kokkuvõtlik arvutus, nagu see, mille esitasid Prantsusmaa ametiasutused, viitab aga ülemaksustamise hilisemale ümberhindamisele, kui uskuda, et FT maksis “üleminekuperioodi” vältel nii-öelda avanssi (maksukrediiti), mis tuleks järgnevatel aastatel maha arvata ning mis polnud sugugi seaduse nr 90-568 eesmärk nende kahe režiimi kehtestamisel. Kui Prantsusmaa ametiasutused teevad nüüd ettepaneku juurutada erinevate iseloomudega maksude vaheline kompenseerimise mehhanism (spetsiaalse maksu, mis kujutas samaaegselt nii maksu kui ka dividende, ning FT ettevõtlusmaksuga alamaksustamise vahel), mis on rakendunud kahel erineval perioodil, ei tulene see sugugi Prantsusmaa õigussüsteemi tavapäraste maksunormide rakendamisest, vaid ratsionaliseerimisest a posteriori, millega püüti vältida FTle antud abi tagasinõudmist.

(41)	Kokkuvõttes ei saa komisjon nõustuda Prantsusmaa ametiasutuste teise väitega, mille kohaselt tuleks koostada kokkuvõttev arvutus eelisest, mille nimetatud erikord FTle aastatel 1991–2002 andis.

(42)

See tähendab, et erinevus FT poolt reaalselt tasutud ettevõtlusmaksu ja selle ettevõtlusmaksu vahel, mis oleks kuulunud tasumisele üldise maksuõiguse sätete alusel ajavahemikus 1. jaanuar 1994 kuni 1. jaanuar 2003, kujutab endast riigiabi, kuna FT jaoks on see eelis, mida võimaldasid ressursid, mis vastasel korral oleksid laekunud riigieelarvesse.

(43)

Samuti ei või komisjon nõustuda väitega, mille kohaselt ettevõtlusmaks kuulub maksustatava kasumi arvestusse ning et ettevõtlusmaksu võimaliku alamaksustamise korrigeerimisega peaks kaasnema ettevõtte tulumaksubaasi korrigeerimine, ning et äriühingu ettevõtlusmaksuga ja ettevõtte tulumaksuga maksustamise üksikasjad on teineteisest lahutamatud.

(44)

Viimane väide lükatigi tagasi kohtu poolt, kes kinnitas selgelt: “… komisjon ei tohi oma otsustes, milles tuvastatakse riigiabi andmine, arvutada välja maksu mõjutusi väljanõutava abi üldsumma alusel põhjusel, et see arvutus kuulub siseriikliku õiguse kohaldamissalasse, vaid peab piirduma tagasinõutava abi suuruse näitamisega. See ei välista, et riigiasutused lahutavad väljanõudmise ajal vajaduse korral tagasinõutavast summast teatud summad kohaldamaks siseriiklikku õigust tingimusel, et siseriikliku õiguse kohaldamine ei muuda nimetatud tagastusnõuet võimatuks ega muutu selektiivseks sarnaste juhtumite suhtes, mille puhul kehtib siseriiklik õigus.” (19)

VI. UUS ABI

(45)

Mis puutub abi iseloomu, siis kordab komisjon oma esialgset järeldust, mis on ära toodud menetluse algatamise otsuses ning mille kohaselt tuleb kõnealust abi pidada uueks. Ettevõtlusmaksu erikord kehtestati seadusega aastal 1990 (ehk siis pärast lepingu jõustumist) just nimelt seetõttu, et FT loomine riigiettevõttena ei välistaks tema allumist üldisele maksuõigusele. Lisaks sellele liberaliseerus telekommunikatsioonisektor alates aastast 1988 järjepidevalt. Võttes arvesse, et FT sai alates aastast 1994 ettevõtlusmaksu erikorraga seonduvat toetust, ning et selle ajani rajanes turg, millel FT tegutses, vähemalt osaliselt konkurentsil, (20) jääb komisjonil üle järeldada, et kõnealune abinõu on uus abi.

VII. ABI TAGASTAMISE NÕUE

(46)

Prantsusmaa ametiasutuste arvates kujutab seaduse nr 90-568 järgi FT kasuks kehtestatud väidetav soodusrežiim endast igal juhul juba olemasolevaid soodustusi, mida pole võimalik tagastada. Nad märgivad, et režiim kehtestati 2. juuli 1990 seadusega nr 90-568 ning et abi eraldati soodustatud isikule 2. juulil 1990 (ehk siis seaduse vastuvõtmise päeval). Kuna menetluse algatamine otsustati 30. jaanuaril 2003 ehk pärast kümne aasta möödumist abi andmisest, väidavad Prantsusmaa ametiasutused, et vastavalt nõukogu määruse nr 659/1999 artiklile 15 olevat väidetav abi FT kasuks “kaetud” Euroopa Ühenduse riigiabi andmise reeglitega.

(47)

Meenutagem siinkohal, et artikkel 15 näeb ette järgmist:

“1. Komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümneaastase aegumistähtaja vältel.

2. Aegumine algab päevast, mil soodustatud isikule osutatakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abi näol või soodusrežiimi raames. Aegumine katkeb komisjoni või komisjoni palvel tegutseva liikmesriigi võetud igasuguse ebaseadusliku abiga seonduva meetmega. Aegumise katkemisega algab aegumine uuesti. Aegumine peatub komisjoni otsuse menetlusse võtmise ajaks Euroopa Ühenduste Kohtus.

3. Igasugune abi, mis on aegunud, kaotab toetusena kehtivuse.”

(48)

Väärib märkimist, et kümneaastane tähtaeg, mis on ette nähtud EÜ määruse nr 659/1999 artiklis 15, “kordamata uue abi olemasoleva abina käsitamise üldist põhimõtet, välistab antud abi tagasinõudmise ainult siis, kui komisjoni esmakordsest sekkumisest on möödunud kümme aastat”. (21) Sellest johtuvalt ei kaota abi, mis tõi FTle kasu ettevõtlusmaksu erikorra näol, nimetatud määruse artikli 15 kohaldamisel oma staatust uue abina põhjusel, et antud kord kehtestati enam kui kümme aastat tagasi. Vastavalt sellele sättele ei saa komisjon tagasi nõuda ettevõttele antud abi, kui komisjoni sekkumisest on möödunud kümme aastat. Kuivõrd FT sai abist aga kasu alates 1994. aastast ning menetluse algatamise otsus pärineb 30. jaanuarist 2003, peab komisjon nõudma kõnealuse abi tagastamist kogu selle ulatuses.

(49)

Samuti väärib märkimist, et vastavalt EÜ määruse nr 659/1999 artiklile 15 on “komisjonil […] õigus abi tagasi nõuda kümneaastase aegumistähtaja vältel” ning aegumine algab “päevast, mil soodustatud isikule eraldati ebaseaduslik abi […] soodusrežiimi raames”. Vastavalt määrusele on kriteeriumiks seega kuupäev, mil individuaalne abi eraldati soodustatud isikule soodusrežiimi raames, mitte aga kuupäev, mil antud režiim ise kehtestati. Teisisõnu annab määruse artikkel 15 komisjonile võimaluse nõuda soodustatud isikule enam kui kümme aastat varem antud ebaseaduslike toetuste tagastamist, mitte aga, nagu väidavad Prantsusmaa ametiasutused, soodusrežiimi enese tagastamist. Sellest tulenevalt hakkab soodusrežiimide puhul ette nähtud tagastamise nõude tähtaeg kulgema mitte režiimi kehtestamise kuupäevast, vaid päevast, mil abi soodustatud isikule reaalselt üle anti. Seadusega nr 90-568 kehtestati soodusrežiim FT kasuks. (22) Seetõttu ei alga FTle nimetatud maksukorra kohaselt antud abi aegumistähtaeg mitte seaduse nr 90-568 vastuvõtmise kuupäevast, vaid päevast, mil abi FTle reaalselt edastati ehk siis ettevõtlusmaksu laekumise päevast.

(50)

Mis puutub aegumise katkemisse, siis erinevalt Prantsusmaa ametiasutuste väidetest pole selleks tarvis komisjoni ametlikku otsust. Vastavalt EU määruse nr 659/1999 artiklile 15 “katkeb aegumine komisjoni võetud igasuguse ebaseadusliku abiga seonduva meetmega”. Kohus on juba otsustanud, et ka harilik informatsiooni taotlemine võib katkestada määruse nr 659/1999 artiklis 15 ette nähtud aegumistähtaja. (23) Käesoleval juhul esitas komisjon Prantsusmaa ametiasutustele FT puhul kehtiva ettevõtlusmaksu erikorda puudutava teabetaotluse esmakordselt 28. juunil 2001. Niisiis katkes aegumistähtaeg vastavalt EÜ määruse nr 659/1999 artiklile 15 just tol kuupäeval. (24)

(51)

Sellest järeldub, et tagastamisele ei kuulu üksnes enam kui kümme aastat enne esimest teabetaotlust (ehk enne 28. juunit 1991) FTle eraldatud toetused. Kuivõrd abi jagati FTle alates majandusaastast 1994 ning ajavahemikul 1994–2003 kehtiva ettevõtlusmaksu erikorra raames, peab komisjon nõudma kõnealuse abi tagastamist selle täies ulatuses.

VIII. ABI KOKKUSOBIVUS

(52)

Prantsusmaa ametiasutused ei esitanud abi kokkusobivuse toetuseks mitte ühtegi asjassepuutuvat argumenti. Komisjon rõhutab, et menetluse algatamise otsuse punktides 122 ja 123 toodud põhjustel leiab ta, et abi ei sobi kokku ühisturuga vastavalt artikli 87 lõikele 2 või artikli 87 lõike 3 punktidele a, c (viitega teatud piirkondade majanduse arengule), d ja e. Lisaks pole vaatlusalune abi seotud ettevõtte restruktureerimise kavaga, vaid kujutab endast pigem toimimisabi. Järelikult ei saa abi pidada kokkusobivaks artikli 87 lõike 3 punkti c alusel (viitega teatud majandustegevuse arengule).

IX. JÄRELDUSED

(53)

Eelneva valguses leiab komisjon, et:

—	ajavahemikus 1991–1993 kehtinud ettevõtlusmaksu kord ei kujuta endast riigiabi,

—

erinevus FT poolt reaalselt makstud ettevõtlusmaksu ning maksu vahel, mida FT pidanuks maksma vastavalt üldisele maksuõigusele 1. jaanuarist 1994 kuni 31. detsembrini 2002 kujutab endast riigiabi. See abi on uus abi, mida Prantsusmaa viis ellu ebaseaduslikult ja vastuolus EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 3. See abi ei sobi kokku ühisturuga ning tuleb järelikult tagastada.

(54)

Maksude peadirektoraadi poolt parlamendile novembris 2001 esitatud aruande hinnangute kohaselt “tooks FT maksustamistingimuste järsk normaliseerumine ettevõtlusmaksu osas ning muutumatu maksumäära juures [st sõltumatult kohalike omavalitsuste võetud otsustest] ettevõtte jaoks kaasa pea 198 miljoni euroni ulatuva maksustamise”. Ometi esitasid Prantsusmaa ametiasutused oma 15. mai 2003 kirjas komisjonile täpsemat teavet FT alamaksustamise kohta vastavalt ettevõtlusmaksu erikorrale (vt järgmist tabelit):

Miljonites eurodes
Majandusaasta	1994	1995	1996	1997	1998	1999	2000	2001	2002	Kokku
Maksustamine vastavalt üldisele maksuõigusele, simulatsioon	674	786	830	923	1 012	1 092	1 035	1 039	971	8 362
FT tegelik maksustamine	560	667	694	785	855	914	940	913	894	7 222
Alamaksustamine	114	119	136	138	157	178	95	126	77	1 140
Allikas: Prantsusmaa ametiasutuste 15. mai 2003 vastus.

—	Prantsusmaa ametiasutused arvutasid õigesti välja ettevõtlusmaksu, mida FT oleks maksnud aastatel 2000, 2001 ja 2002, kui tema jaoks kehtinuks üldine maksuõigus, alates kohalikul tasandil sisustuse ja vallasvara, kinnisvara ja palkade kulutuste jaotamisest pärast kohalike maksumäärade kehtestamist,

—

ametiasutused hindasid ettevõtlusmaksu aastatel 1994–1999 vastavalt ettevõtlusmaksu kogusummale, mida FT pidanuks maksma vastavalt üldise maksuõiguse sätetele 2000. aastal, korrigeerisid maksu alammäära ja maksumäärade arengut alates 1991. aastast, võttes arvesse, et olemasolevad andmed ei võimaldanud teha täpset arvutust varasemate aastate kui 2000 kohta, kuna kohalike maksubaaside ja -määrade taastamine osutus keeruliseks,

—	neist hinnangutest nähtub, et tagastatava abi kogusumma on 1,14 miljardit eurot.

(55)

29. jaanuari 2004 kirjas teavitasid Prantsusmaa ametiasutused komisjoni, et ettevõttele kehtiv ettevõtlusmaks aastal 2003 (üldise maksuõiguse kohaldamise esimene aasta) ulatus 773 miljoni euroni ehk oli oluliselt väiksem kui 971 miljonit eurot, mida pakuti aastaks 2002, kui ei olnud veel teada tegelikult maksmisele kuuluva ettevõtlusmaksu summa. Prantsusmaa ametiasutused rõhutasid, et varasemate aastate vastava summa ümberarvestamine eurodesse kinnitas ja tugevdas nende seisukohta, kuna näitas FT enammaksustamist võrreldes üldise maksuõigusega.

(56)

Nõupidamistel komisjoniga 16. ja 23. juunil 2004 väitsid Prantsusmaa ametiasutused, et varem komisjonile edastatud arvutused olid ebatäpsed ning et olevat võimatu täpselt hinnata FTle antud abi kogusummat ajavahemikus 1994–2003. Seetõttu palusid nad komisjonil mitte võtta vastu otsust FTle ettevõtlusmaksu erikorra raames antud väidetava abi kohta.

(57)

Mis puutub viimasesse väitesse, märgib komisjon kõigepealt, et väide on uus ning vastuolus Prantsusmaa ametiasutuste eelneva seisukohaga, mida nad olid hinnangute kujul avaldanud 15. mail 2003 ning lõplikena kinnitanud 29. jaanuaril 2004. Tasub mainida, et Prantsusmaa ametiasutused ei pannud kogu menetluse vältel nende hinnangute õigsust kordagi kahtluse alla. Üksnes 2004. aasta juunis peetud koosolekute käigus, kui ilmnes, et komisjoni uurimine on lõppjärgus, vaidlustasid Prantsusmaa ametiasutused oma varem esitatud hinnangud. Nende asjaolude valguses ei saa nõustuda väitega, nagu oleks FTle antud abi kogusummat võimatu täpselt välja arvutada.

(58)

Muuhulgas esitasid Prantsusmaa ametiasutused 5. juulil 2004 komisjonile uusi hinnanguid ettevõtlusmaksu kohta, mida FT pidanuks üldise maksuõiguse kohaselt maksma aastail 1991–2002. 13. juulil 2004 saadetud faksis täpsustasid Prantsusmaa ametiasutused, et “need hinnangud toetuvad üksnes ettevõtlusmaksu nüüdseks teadaolevale tegelikule summale, mida FT maksis 2003. aasta eelarvesse vastavalt üldise maksuõiguse tingimustele”. 16. juulil 2004 saadetud faksis täpsustasid Prantsusmaa ametiasutused nende uute hinnangute saamiseks kasutatud meetodit:

—	Prantsusmaa ametiasutused tegid kindlaks, et FT tasus ettevõtlusmaksu 2003. aasta riigieelarvesse netosummas 773 miljoni euroni,

—	seejärel arvutasid nad välja ettevõtlusmaksu summa, mida FT oleks tasunud seaduse nr 90-568 kohaselt, võttes arvesse FT avaldusi 2003. aasta kohta; see summa ulatub 696 miljoni euroni,

—	seepeale tõdesid Prantsusmaa ametiasutused, et uued jõusolevad sätted (üldise maksuõiguse kohaselt, arvestades tegelikke maksumäärasid ja maksubaasi) suurendasid maksusummat võrreldes varem kehtinud sätetega majandusaasta 2003 eest 77 miljoni euro ehk 11,06 % võrra,

—	seda kasvuprotsenti kohaldati seejärel FT tegelikele sissemaksetele aastatel 1991–2002,

—	nendest hinnangutest ilmneb, et FT alamaksustamine aastatel 1994–2002 ulatub 798 miljoni euroni.

Miljonites eurodes
Majandusaasta	1994	1995	1996	1997	1998	1999	2000	2001	2002	Kokku
Maksustamine üldise maksuõiguse järgi, simulatsioon	622	741	771	872	949	1 015	1 044	1 014	992	8 020
FT tegelik maksustamine	560	667	694	785	855	914	940	913	894	7 222
Alamaksustamine	62	74	77	87	94	101	104	101	98	798
Allikas: Prantsusmaa ametiasutuste 5. juuli 2004 kiri.

(59)

Võttes arvesse Prantsusmaa ametiasutuste esitatud vastukäivat teavet, ei saa komisjon praegusel hetkel määrata tagastatava abi täpset kogusummat, kuid on arvamusel, et FT sai riigiabi, mille puhastulu jääb vahemikku 798 ja 1 140 miljonit eurot, lisaks intressid alates kuupäevast, mil need kasusaaja käsutusse anti kuni nende tagastamise kuupäevani. (25) Tagastatava abi täpse üldsumma peab komisjon koostöös Prantsusmaa ametiasutustega veel kindlaks määrama tagastamismenetluse käigus, kuid seda hiljemalt 1. novembriks 2004.

(60)

Kokkuvõttes leiab komisjon, et FT puhul rakendatud ettevõtlusmaksu erikord aastatel 1994–2003 andis talle riigiabi näol eelise, mis seisnes alamaksustamises võrreldes üldise maksuõigusega. Selline riigiabi, mille andjaks olid Prantsusmaa ametiasutused, jättes samas täitmata oma kohustuse saata eelteade, ei sobi kokku ühisturuga ning kuulub tagastamisele. Vastavalt lojaalse koostöö kohustusele kutsub komisjon Prantsusmaa ametiasutusi üles tegema komisjoniga koostööd, et määrata kindlaks tagastatava abi täpne summa,

ON VÕTNUD VASTU KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Riigiabi, mida Prantsusmaa andis, rikkudes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3, ebaseaduslikult ettevõttele France Télécom ettevõtlusmaksu erikorra kaudu ajavahemikus 1. jaanuar 1994 kuni 31. detsember 2002 (ning mis on sätestatud seaduses nr 90-568 (artikkel 18) ja üldise maksukoodeksi artiklis 1654), ei sobi kokku ühisturuga.

Artikkel 2

1. Prantsusmaa võtab kõik vajalikud meetmed, et nõuda France Télécomilt tagasi esimeses artiklis määratletud abi.

2. Tagastamisnõue tuleb esitada viivitamata ning vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud menetlusele, niivõrd kui menetlus võimaldab käesoleva otsuse kohest ja tõhusat täideviimist.

3. Tagastatav abi sisaldab intresse alates abi soodustatud isiku käsutusse andmise kuupäevast kuni tagastamise kuupäevani.

4. Intressid on arvutatud vastavalt nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (26) V peatükile.

Artikkel 3

Prantsusmaa teavitab komisjoni kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse saamise kuupäevast meetmetest, mida ta kavatseb võtta ning mida ta on juba võtnud, et lepingulisi kohustusi täita. Selleks kasutab Prantsusmaa käesoleva otsuse lisas leiduvat küsimustikku.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.

Brüssel, 2. august 2004

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Frederik BOLKESTEIN

(1) ELT C 57, 12.3.2003, lk 5.

(2) Vt menetluse algatamise otsuse punktid 1–8, mida tuleb pidada käesoleva otsuse lahutamatuks osaks.

(3) ELT C 57, 12.03.2003, lk 5. Edaspidi “menetluse algatamise otsus” või “algatamise otsus”.

(4) Asjasthuvitatud isik soovib oma isiku salastamist.

(5) Millele oli lisatud samade ettevõtete poolt 22. jaanuaril 2003 esitatud kaebus.

(6) Ettevõte LD Com edastas komisjonile paranduse, mis saadeti Prantsusmaa ametiasutustele 16. juunil 2003.

(7) Vt menetluse algatamise otsuse punkte 25–33.

(8) See-eest oli ta käibemaksukohustuslane alates 1988, vt “Aruanne parlamendile France Télécomi kohaliku maksustamise normaliseerumisest”, Riigi Maksuamet (Direction Générale des Impots), november 2001, lk 6.

(9) Seaduse nr 90-568 artikkel 18 sätestas Posti ja FT allutamiseks üldisele maksuõigusele teatavad põhimõtted, täpsustades, et üldist maksuõigust kohaldades tuleb arvesse võtta käesoleva seaduse artikleid 19, 20 ja 21.

(10) Seaduse nr 90-568 artikkel 19: “Kuni 1. jaanuarini 1994 kehtivad La Poste’ile ja France Télécomile ainult need maksud, mis tegelikult tasub riik käesoleva seaduse avaldamise hetkel ja avaliku teenuse osutamise tõttu. Sama kuupäevani kinnitatakse France Télécomi iga-aastased maksed tsiviileesmärgil tehtava teadus- ja arendustegevuse eelarvesse spetsiaalse maksu kontole riigieelarvesse vastavalt iga-aastasele riigieelarve seadusele, võttes aluseks aastaks 1989 kehtestatud baassumma 13 700 miljonit franki, arvestades tarbijahinna indeksi muutumist, mis on ametlikult avaldatud riikliku statistika- ja majandusuuringute instituudi poolt”.

(11) Novembris 2001 Riigi Maksuameti (Direction Générale des Impots) poolt parlamendile esitatud aruandes France Télécomi maksustamise normaliseerumise kohta täpsustatakse, et “France Télécomi maksustamistingimuste kohene normaliseerumine ettevõtlusmaksu suhtes toob konstantse maksumäära puhul (st sõltumatult kohalike omavalitsuste poolt vastu võetud otsustest) ettevõtte jaoks kaasa enammaksu tasumise ligikaudu 198 miljonit eurot”; vt “Aruanne parlamendile France Télécomi kohaliku maksustamise normaliseerumisest”, Direction Générale des Impots, november 2001, lk 16.

(12) 2003. aasta riigieelarve seaduse artikliga 29 on täielikult normaliseeritud ettevõtlusmaksu kohaldamise FTle algusega 1. jaanuar 2003. Sel teemal vt rahanduskomitee nimel Gilles Carrez’ tehtud aruannet riigi majanduse ja 2003. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohta, mis anti rahvusassambleele üle 14. oktoobril 2002.

(13) Üksikasjalikumat analüüsi vt menetluse algatamise otsuse peatükis III.

(14) Kohus võttis tõepoolest arvesse, et peretoetuste sotsiaalkindlustuse kulude vähendamist ei kompenseeri lisakulutused töötuskindlustusele. Põhjuste kohta vt Euroopa Kohtu 2. juuli 1974 otsust kohtuasjas nr 173-73, Itaalia Vabariik v. Euroopa Ühenduste Komisjon, EKL 1974, 709, punkt 34: “Väidet, mille kohaselt maksude vähendamine ei ole “riigiabi”, kuna sellest tuleneva laekumiste vähenemise korvavad tööstuskindlustuse arvele laekunud ressurssidest tulenevad summad, ei ole võimalik toetada”. Vt ka komisjoni 11. detsembri 2001. aasta otsust nr 2002/581/EÜ Itaalia pankade ja pangafondide suhtes rakendatavate maksumeetmete kohta, mille kohaselt “valikulist abinõud võib õigustada tegevuse spetsiifikaga, mitte aga teiste valikuliste meetmete olemasoluga” (EÜT L 184, 13.7.2002, lk 27, põhjendus 35).

(15) FT pidi maksma riigikassasse summa, mis kinnitati iga-aastase riigieelarve seaduse alusel “iga-aastase summa piires, mis arvutatakse, korrutades 1989. aastaks fikseeritud baassumma 13,7 miljardit franki tarbijahinnaindeksiga, mille avaldab riiklik statistika- ja majandusuuringute instituut” (seaduse nr 90-568 artikkel 19).

(16) Võttes arvesse fakti, et menetlust alustati üksnes ettevõtlusmaksu küsimuses, mitte aga omandimaksu või ettevõtte tulumaksu küsimuses, käib käesolev otsus üksnes ettevõtlusmaksu kohta. Igal juhul kinnitatakse igasugune muu antud perioodi puudutav maksuvabastus Prantsusmaa poolt FT kasuks käesoleva otsuse kuupäevaga vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklile 15, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 93 rakenduslikke üksikasju (EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1).

(17) Juba viidatud kohtuasi 173-73.

(18) Seadus nr 90-568 näeb ette samas peatükis “Maksustamine” ja samas artiklis, et FT ei pea tasuma teisi makse, kui need, mida tasub riik, ja peab tasuma spetsiaalset maksu riigieelarvesse; need kaks normi kehtivad samal ajal.

(19) Esimese Astme Kohtu 8. juuni 1995 otsus, kohtuasi T-459/93, Siemens SA v. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 1995, II-1675).

(20) Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2000 otsus, liidetud kohtuasjad T-298/97, T-312/97, T-313/97, T-315/97, T-600/97–607/97, T-1/97, T-3/98–T-6/98 ning T-23/98, Alzetta Mauro ja teised v. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 2000, II-2319, punktid 141 jj); Euroopa Ühenduste Kohtu 9. augusti 1994 otsus, kohtuasi C-44/93, Namur-Les Assurances du Crédit SA v. Office National du Ducroire ja Belgia Kuningriik (EKL 1994, I-3829).

(21) Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2002 otsus, liidetud kohtuasjad T-195/01 ja T-207/01, Gibraltari valitsus v. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 2002, II-2309, punkt 130).

(22) Määruse (EÜ) nr 659/99 artikli 1 punktis d on sätestatud “riigiabi”: iga õigus- või haldusakt, mille kohaldamiseks ei vajata eraldi rakendusakti ning mille alusel võidakse anda individuaalset abi ettevõttele, mis on õigusaktis määratletud üldisel või abstraktsel viisil, ning iga õigus- või haldusakt, mille alusel võidakse anda abi, mis ei ole seotud teatud projektiga, ühele või mitmele ettevõttele määramata ajaks ja määramata summas.

(23) Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003 otsus, kohtuasi T-369/00, Loiret’ departemang v. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 2003, II-1789, punktid 81 jj).

(24) Tõepoolest, nagu Esimese Astme Kohus on juba märkinud, “komisjon, saates liikmesriigile teabetaotluse, teavitab viimast, et komisjoni käsutuses on teave, mis puudutab ebaseaduslikku abi, mis tuleb vajaduse korral tagastada … Seega ei tähenda teabetaotluste lihtsus, et see kaotaks oma juriidilise mõju kui abinõu, mis võiks katkestada aegumistähtaja, mida näeb ette määruse nr 659/1999 artikkel 15”, vt juba viidatud kohtuasja T-369/00 punkte 79 ja 82.

(25) Seda eelarvamuseta, et Prantsusmaa ametiasutused kasutasid vastavalt pretsedendiõigusele maksmise ajal võimalust “arvata tagastatavast üldsummast oma sise-eeskirju rakendades vajaduse korral maha teatud summad tingimusel, et nende eeskirjade rakendamine ei muuda nimetatud maksmist praktiliselt võimatuks ega ole vahettegev sarnaste siseõiguse valdkonda kuuluvate juhtumite suhtes” (juba viidatud kohtuasi T-459/93).

(26) ELT L 140, 30.4.2004, lk 1.