8.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 361/21

(1)

10. märtsil 1993 esitas Prantsuse Televisiooni 1 AS (edaspidi TF1) komisjonile kaebuse seoses avalik-õiguslike kanalite France 2 ja France 3 (2) rahastamis- ja kasutamisviisiga. See kaebus esitati asutamislepingu artikli 81, artikli 86 lõike 1 ja artikli 87 rikkumise kohta.

(2)

TF1 hindab asutamislepingu artikli 81 alusel, et France 2 ja France 3 viisid ellu teatud hulga ühiselt kooskõlastatud tegevusi, mille eesmärgiks ja tagajärjeks oli konkurentsi piiramine. TF1 kinnitab lepingu artikli 86 alusel, et Prantsuse riik rakendab meetmeid, mis on vastuolus riigi- ja eraettevõtete võrdväärse kohtlemise põhimõttega, ja meetmeid, mis eeldavad või julgustavad konkurentsivastaseid kokkuleppeid. Lõpuks kinnitab TF1 asutamislepingu artikli 87 alusel, et televisioonimaks, erinevad toetused ja kapitalidotatsioonid ning puudujäägi load, mida võimaldati France 2-le ja France 3-le 90. aastate alguses, moodustavad riigiabi. Lisaks peab TF1 riigiabiga võrdväärset mõju omavaks meetmeks asjaolu, et audiovisuaalteenuste ülemnõukogul (edaspidi CSA) ei ole võimalik kohaldada avalik-õiguslike kanalite suhtes rahalisi karistusi. TF1 arvestab, et see riigiabi võimaldas avalik-õiguslikel kanalitel vabaneda ärilise kulutasuvuse sundusest ja teha kõrgemaid pakkumisi televisiooniõiguste ostmiseks ning praktiseerida kahjudega müügi hindu ja kunstlikke hinnaalandusi oma reklaamiekraanidel või sponsorlustegevuses.

(3)

16. juulil 1993 saatis komisjon taotluse teabe saamiseks TF1-le, kes vastas 30. septembri 1993. aasta kirjaga. Taotlus teabe saamiseks saadeti Prantsuse ametiasutustele 12. augustil 1993, kes vastasid 9. detsembri 1993. aasta kirjaga.

(4)

17. märtsil 1994 saatis TF1 komisjonile kirja, milles võttis kokku kaebuse põhilise sisu.

(5)

23. septembri 1994. aasta kirjaga ja 12. detsembri 1994. aasta dokumendiga andis TF1 lisateavet. Samal ajavahemikul toimus mitu kohtumist komisjoni esindajate ja TF1 esindajate vahel.

(6)

9. juuni 1995. aasta kirjaga avaldas TF1 muret kaebuse uurimise suhtes. Komisjon vastas 5. juuli 1995. aasta kirjas, et uurimine, mille ta oli tellinud avaliku teenistuse televisiooni rahastamise küsimuse teemal kõikides liikmesriikides, ei olnud veel kättesaadav.

(7)

3. oktoobri 1995. aasta kuupäeva kirjaga nõudis TF1 komisjonilt tegutsemist. Viimane teavitas taotlejat 11. detsembri 1995. aasta kirja teel, et ta oli palunud 21. novembri 1995. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustelt lisateavet. Ühes 27. novembri 1995. aasta dokumendis andis TF1 lisateavet.

(8)

2. veebruaril 1996 esitas TF1 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule komisjoni vastu hagi tegevusetuse asjus.

(9)

16. veebruari 1996. aasta kirjaga vastasid Prantsuse ametiasutused teabetaotlusele, mis oli neile esitatud 21. novembril 1995.22. veebruari, 28. juuni, 4. ja 18. oktoobri 1996. aasta kirjaga saatis komisjon Prantsuse ametiasutustele uued taotlused teabe saamiseks. Need vastasid mitme kirja ja faksiga 21. märtsil, 28. märtsil, 12. aprillil, 18. juulil ja 20. detsembril 1996.

(10)

TF1 saatis 10. märtsi 1997. aasta kirjaga komisjonile täienduse oma esialgsele kaebusele.

(11)

TF1-le 15. mail 1997 saadetud kirjas leidis komisjon, et ükski riiklikest meetmetest ei rikkunud lepingu artiklit 86 koos artiklitega 81 ja 82.

(12)

21. oktoobri 1997. aasta kirjaga andsid Prantsuse ametiasutused komisjonile täiendavat teavet.

(13)

10. juulil 1998 toimus komisjoni ja TF1 koosolek.

(14)

2. veebruaril 1999 vastuvõetud otsusega lükkas komisjon tagasi TF1 kaebusega tõstatatud vahendid, mis põhinesid lepingu artiklitel 81 ja 82.

(15)

26. veebruaril 1999 saatis komisjon teabe saamise korralduse Prantsuse ametiasutustele, kes vastasid 29. aprilli 1999. aasta kirjaga.

(16)

Amsterdami lepingu jõustumisega 1. mail 1999 lisati lepingule protokoll riikliku ringhäälingusüsteemi kohta liikmesriikides (edaspidi “protokoll”).

(17)

3. juunil 1999 mõistis esimese astme kohus komisjoni süüdi tegevusetuses, olles täheldanud, et komisjon oli hoidunud otsuse kohaldamisest seoses TF1 kaebuse osaga, mis puudutab riigiabi. (3)

(18)

27. septembri 1999. aasta kirjaga teatas komisjon Prantsusmaale oma otsusest algatada lepingu artikli 88 lõikes 2 ettenähtud menetlus France 2-le ja France 3-le antud investeeringutoetuste vastu ning ka France 2-le aastatel 1988–1994 antud kapitalidotatsioonide vastu.

(19)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas. (4) Komisjon kutsus huvitatud pooli üles esitama märkusi kõnesolevate meetmete kohta.

(20)

19. novembril 1999 toimus koosolek Prantsuse ametiasutuste ja komisjoni vahel. Prantsuse ametiasutused esitasid oma märkused 10. detsembri 1999. aasta kirja teel. 1. veebruaril 2000 saatis Euroopa Kommertstelevisioonide Liit (edaspidi ACT) komisjonile oma märkused. Prantsuse ametiasutused vastasid nendele märkustele 15. juuni 2000. aasta kirja teel.

(21)

10. veebruaril 2000 toimus kohtumine komisjoni ja TF1-i esindajate vahel, seejärel 6. aprillil ja 2. oktoobril 2000 komisjoni ja Prantsuse ametiasutuste esindajate ja France Télévisions’i (Prantsusmaa Televisioonid) vahel.

(22)

Komisjoni teatis riigi ringhäälingule antava riigiabi suhtes kehtivate eeskirjade (5) kohaldamise kohta (edaspidi “teatis”) avaldati 15. novembril 2001. Teatises määratletakse põhimõtted, mida komisjon kavatseb järgida avalik-õiguslikele televisioonidele antavate riiklike finantseeringute meetmete uurimisel.

(23)

Komisjon taotles 29. juuli, 18. oktoobri ja 16. detsembri 2002. aasta kirjaga, seejärel 21. jaanuari, 20. märtsi ja 15. aprilli 2003. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustelt uut teavet. Need vastasid 19. augusti 2002, seejärel 2. jaanuari, 11. veebruari, 12. veebruari, 19. mai, 26. augusti ja 7. novembri 2003. aasta kirjaga.

(24)

Lisaks toimusid 20. novembril 2002 ja 11. juunil 2003 koosolekud komisjoni ja Prantsuse ametiasutuste esindajate ja France Télévisions’i vahel; 14. aprillil 2003 toimus koosolek komisjoni ja TF1 esindajate vahel.

(25)

Käesolevas otsuses käsitletakse ainult neid rahalisi meetmeid, mille suhtes otsustati menetlus algatada, konkreetselt France 2-le ja France 3-le antud investeeringutoetuseid ja France 2-le aastatel 1988–1994 antud kapitalidotatsioone. Käesolevas otsuses ei käsitleta televisioonimaksu televisiooni vastuvõtjate kasutamise õiguse eest, mis kehtestati Prantsuse 30. juuli 1949. aasta seadusega nr 49-1032, kuna see jäeti menetluse algatamise otsusest välja.

(26)

Täieliku ülevaate saamiseks Prantsuse riigi ja avalik-õiguslike kanalite France 2 ja France 3 vahelistest rahalistest suhetest käesoleva otsusega kaetud ajavahemikul peab komisjon siiski arvesse võtma mitte üksnes investeeringutoetusi ja kapitalidotatsioone, vaid ka televisioonimaksu. Järelikult viitab komisjon käesolevas otsuses televisioonimaksule niivõrd, kuivõrd see on vajalik põhjenduses 25 osutatud rahaliste meetmete analüüsimiseks.

(27)

France 2 ja France 3 rahastamisviis on segatüüpi, kuivõrd see põhineb samaaegselt televisioonimaksul ja reklaami- ja sponsorlusressurssidel. Televisioonimaks moodustab Prantsuse avalik-õiguslike kanalite tavalise riigipoolse rahastamise. Ajavahemikul 1988–1994 said France 2 ja France 3 siiski lisaks investeeringutoetusi ja France 2 sai ka kapitalidotatsioone.

(28)

1988.–1994. aastani said France 2 ja France 3 riigilt vastavalt investeeringutoetusi ja muid tabelites 1 ja 2 näidatud toetusi.

TABEL 1

France 2-le antud toetused

TABEL 2

France 3-le antud toetused

(29)

Vaadeldaval ajavahemikul sai France 2 ka kolm kapitalidotatsiooni. Esimese kapitalidotatsiooni andis riik talle 1991. aastal summas 500 miljonit FRF, teise 1993. aastal summas 55 miljonit FRF ja kolmanda 1994. aastal summas 355 miljonit FRF.

(30)

Pärast kontrollimist ja välja arvatud televisioonimaks, ei ole kanalid France 2 ja France 3 saanud muul viisil riigipoolseid finantseeringuid, mis võimaldanuks nende tegevuse rahastamist.

(31)

Ametliku uurimismenetluse raames sai komisjon 1. veebruari 2000. aasta kirja teel märkused ACT-lt, kes esindab suuremat osa ühenduse kommertstelekanalitest.

(32)

Sissejuhatuseks hindab ACT, et erakanalid TF1, M6 ja Canal + on olnud kohustatud täitma avaliku teenuse kohustusi, saamata selle eest riigipoolset rahalist hüvitist, ning et järelikult ei õigusta France 2-l ja France 3-l lasuvad avaliku teenistuse kohustused mingil määral nende rahastamist riigi poolt. ACT peab lisaks kahetsusväärseks, et teatav informatsioon, nagu avalik-õiguslike kanalite puhul kaasnevad lisakulud seoses avaliku teenistuse ülesannetega või kanalite ümberkorraldamise plaani sisu, ei ole esitatud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses. Teiselt poolt kinnitab ta aga komisjoni analüüsi kõnesoleva abi mõju kohta konkurentsile ja et see abi mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(33)

ACT tõendab esiteks, et televisioonimaks moodustab riigiabi alates audiovisuaalsektori liberaliseerimisest, ja et tegemist on uut tüüpi abiga, sest televisioonimaksu makstakse kanalitele igal aastal. Ta järeldab sellest, et komisjon oleks pidanud televisioonimaksu arvama ametliku uurimismenetluse alla kuuluvate meetmete hulka. Ta hindab lisaks, et televisioonimaksu ei saa kuulutada ühisturuga kokkusobivaks asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ega asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel. France 2 ja France 3 riiklik rahastamine näib talle seega põhjendamatu, kuna erakanalid täidavad avalik-õiguslike kanalite kohustustele sarnaseid avaliku teenistuse kohustusi, saamata seejuures sama riigipoolset rahalist hüvitist.

(34)

Kõnesolevate investeeringutoetuste ja kapitalidotatsioonide puhul leiab ACT, et see abi ei ole seotud konkreetse kultuuriprojektiga ja et neid ei saa seega põhjendada lepingu artikli 87 lõike 3 punkti d alusel. ACT leiab lisaks, et need moodustavad tegevust toetava abi ja et käesoleva juhu suhtes ei saa kohaldada raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi puhul ettenähtud erandit, kuivõrd Prantsuse ametiasutused ei teatanud komisjonile kanalite ümberkorraldamise kavast.

(35)

Lõpuks, olles meelde tuletanud metodoloogiat, mida komisjon peab järgima riigiabi hindamiseks lähtudes asutamislepingu artikli 86 lõikest 2, leiab ACT, et antud juhul läbivaadatud investeeringutoetused ja kapitalidotatsioonid ei täida nimetatud artiklis esitatud nõudeid niivõrd, kuivõrd tegemist on erandliku, ajutise abiga, ja et seda abi ei makstud avaliku teenistuse lisaülesannete rahastamiseks.

(36)

Kokkuvõtteks taotleb ACT seega komisjonilt lõpliku negatiivse otsuse vastuvõtmist France 2-le ja France 3-le makstud investeeringutoetuste ja France 2-le makstud kapitalidotatsioonide suhtes, ametliku uurimismenetluse algatamist televisioonimaksu vastu ja täiendavat teavet mõlema kanali avaliku teenistuse kohustuste kohta ja nende ümberkorraldamise kava sisu kohta.

(37)

Prantsuse ametiasutused teatavad oma märkused ametliku uurimismenetluse algatamise kohta 10. detsembri 1999. aasta kirjaga. Nad märgivad, et nende 20. detsembri 1996. aasta ja 29. aprilli 1999. aasta kiri on nende märkuste lahutamatuks osaks. Nendes kahes kirjas esitatud arendused on siin ära toodud ainult selles osas, mis ei ole juba esitatud 10. detsembri 1999. aasta kirjas.

(38)

Prantsuse ametiasutused tulevad kõigepealt tagasi audiovisuaalsektori liberaliseerimise tagajärgede juurde. Nad leiavad, et TF1 erastamine nõrgestas France 2 majanduslikku tasakaalu rängalt ja ootamatult, kuna alates 1987. aastast suurenes TF1 reklaamist saadav tulu tugevasti, samas kui France 2 tulude kasv hakkas vähenema. Prantsuse ametiasutused annavad sellele arengule kahekordse selgituse: ühelt poolt suunati TF1 saatekava ärilisest huvist lähtudest ümber “alla viiekümneaastasele” televaatajale, reklaamijatele enam huvi pakkuvale vaatajaskonnale, samal ajal kui avalik-õiguslikud operaatorid taotlevad laia ja koosseisult mitmekesist publikut; teiselt poolt näevad seaduste ja määruste sätted avalik-õiguslikele operaatoritele ette eraoperaatoritega võrreldes piiratuma juurdepääsu reklaamivahenditele.

(39)

Pealegi toimus programmide ostu ja tootmise maksumuses suur inflatsioon. Operaatorite arv on nelja aasta jooksul kahekordistunud, konkurents programmiturul on tihenenud, samal ajal on uued operaatorid toonud turule täiendavat käibekapitali. Selle tõttu kallines programmide maksumus olenemata programmi liigist. Selle inflatsiooni korvamiseks kasutasid kaks avalik-õiguslikku kanalit oma programmivaramut. Vähemate rahaliste vahendite varal ja harvemini uuendatult muutusid need programmid vähem publikut köitvaks, mis viiski France 2 vaatajatearvu kokkuvarisemiseni ja seega tema reklaamiressursside kahanemiseni. Reklaamiressursside alanemine ja maksumuse kallinemine väljendusid nende mõlema avalik-õigusliku kanali rahalise olukorra halvenemises.

(40)

Prantsuse ametiasutused tõendavad, et riik oli sunnitud sekkuma tagamaks avalik-õiguslike kanalite ja nende avaliku teenistuse ülesannete alalpüsimise ja võimaldamaks nii pluralismi alalhoidmist. Need avaliku teenistuse ülesanded väljenduvad üldises kvaliteedikohustuses ja eriprogrammides. Need tulenevad arusaamast, mille järgi on üldise suunitlusega, piisavalt mitmekesist publikut koondavate avalik-õiguslike kanalite olemasolu vajalik tingimus informatsiooni pluralismi, programmide mitmekesisuse ja audiovisuaalse ja filmiloomingu mitmekesiseks toetamiseks. Nende ülesannete täitmine kujutab samal ajal avalik-õiguslike kanalite jaoks lisakulusid ja saamata jäävat reklaamitulu. 1988. kuni 1994. aastani oli nende kanalite majandusliku olukorra halvenemine sellist laadi, et see muutis küsitavaks nende olemasolu ja ohustas nii nende avaliku teenistuse ülesannete õiget täitmist. Riik pidi seega sekkuma investeeringutoetuste ja kapitalidotatsioonide näol. Televisioonimaksu spontaanne kasv ei suutnud tõepoolest programmide maksumuse kiiret kasvu absorbeerida ja kanalite majanduslikku allakäiku peatada. Prantsuse ametiasutused peavad riigi sekkumist France 2 ja France 3 kasuks ühisturuga kokkusobivaks nii asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kui ka artikli 87 lõike 3 punkti c alusel kui ka suuniste alusel raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta. (8)

(41)

Prantsuse ametiasutused põhjendavad France 2-le ja France 3-le antud investeeringutoetusi vajadusega aidata kanalitel toime tulla programmide maksumuse tõusuga. Lisaks sellele töötasid Coopers & Lybrand kabineti auditi tagajärjel mõlemad avalik-õiguslikud kanalid 1991. aasta juulis välja strateegilise plaani, mis hõlmab kummagi kanali kohta sisemise ümberkorralduse projekti ja koondamiskava, mis on mõeldud kokkuhoiu saavutamiseks, ja mis määravad strateegia televaatajate ootustele paremini vastamiseks, kinnitades nende avalik-õiguslike kanalite eripära. Riik jälgis lähedalt selle strateegilise plaani elluviimist täiendava rahastamise teel juba nimetatud investeeringutoetuste kujul ja France 2 puhul ühe kapitalidotatsiooni kujul, tervendamaks selle kanali äriseisu struktuuri. Kuna esimene 500 miljoni FRF suurune dotatsioon osutus ebapiisavaks, otsustas riik anda France 2-le 1993. ja 1994. aastal kaks uut kapitalidotatsiooni, kusjuures see viimane dotatsioon anti Coopers & Lybrand kabineti uue auditi tagajärjel ja kaasnevalt uue majandusplaaniga. Need rekapitaliseerimismeetmed võimaldasid saneerida France 2 rahalist olukorda. Prantsuse ametiasutused leiavad, et need rahalised meetmed võimaldasid kahel avalik-õiguslikul kanalil kohanduda uute konkurentsioludega.

(42)

Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et need toetused anti avalik-õiguslikele kanalitele nende avaliku teenistuse ülesannete ning nende ja riigi vaheliste suhete uuesti määratlemise üldkontekstis eesmärgilepingute sõlmimise teel.

(43)

Prantsuse ametiasutused näitavad lõpuks, et publiku, programmide ja audiovisuaalse reklaami turud moodustavad üleriigiliste mõõtmetega turud, ja heidavad komisjonile ette, et ta ei näidanud, mil viisil need riiklikud rahalised meetmed mõjutasid ühendusesisest kaubandust.

(44)

Oma 29. aprilli 1999. aasta vastuses olid Prantsuse ametiasutused teinud märkusi France 2 ja France 3 positsiooni kohta audiovisuaal- ja reklaamiõiguste omandamise turgudel. Nad osutasid, et avalik-õiguslikud kanalid ei ole võimelised ähvardama kommertskanalite positsioone audiovisuaalõiguste omandamise turgudel niivõrd, kuivõrd nende rahalised võimalused on väiksemad ja nende programm vastab nõudlikkuse ja mitmekesisuse kohustusele, samas kui kommertskanalid pakuvad ainult publikut köitvaid programme. Prantsuse ametiasutused vaidlustasid ka selle, et France 2-l ja France 3-l olevat “kunstlikult madal” hinnapoliitika reklaamipinna müügi alal. Nad tõid konkreetselt välja, et France 2 reklaamipinna müügihinnad on tervikuna ainult 5–10 % madalamad kui TF1 hinnad, samal ajal kui tema ekraanid on kaks korda vähem võimsad. Rakendatavate hindade vahe kahe avalik-õigusliku kanali ja TF1 vahel ainult peegeldavat reklaamiekraanide võimsuse erinevust.

(45)

15. juuni 2000. aasta kirjaga edastasid Prantsuse ametiasutused komisjonile oma märkused ACT tähelepanekute kohta. Nad tuletavad meelde oma seisukohta, mille järgi televisioonimaks kujutab endast olemasolevat abi, ja vaidlustavad, et kaabliühenduseta erakanalite suhtes kehtivad avalik-õiguslike kanalite kohustustega võrreldavad kohustused. Nad kinnitavad oma analüüsi, mille järgi käesoleva otsuse alla kuuluvad investeeringutoetused ja kapitalidotatsioonid on ühisturuga kokkusobivad lepingu artikli 86 lõike 2 ja artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, ja näitavad, et nad ei ole taotlenud kultuuri edendamisega seonduva artikli 87 lõike 3 punkti d rakendamist. Nad viitavad lõpuks, et komisjoni ülesandeks on hinnata, kas tema valduses olev teave on piisav menetluse lõpetamiseks ja et avalikke dokumente võib edastada ACT-le.

(46)

Lepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatakse, et “kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(47)

Seega selleks, et rahalised meetmed kujutaksid riigiabi lepingu artikli 87 lõike 1 alusel, peavad kumulatiivselt olema täidetud järgmised tingimused:

(48)

Toetused ja kapitalidotatsioonid, mille suhtes tehti käesolev otsus, tulevad riigieelarvest. Nende toetuste ja dotatsioonide andmine tulenes kas seadusest või eeskirjast. Seega ei tekita kõnesolevate meetmete riigiressursi iseloom ja nende riigile omistatavus mingit kahtlust.

(49)

Kõik toetused, mida France 2 ja France 3 said aastatel 1988–1994, moodustasid mõlema avalik-õigusliku kanali jaoks rahalised ressursid, mida nad võisid kasutada oma tegevuse rahastamiseks või investeerimiseks, ja mis nad said, pidamata selleks maha arvama omaenda ressurssidest või turult laenama. Need toetused kujutasid seega eelist. See on lisaks valikuline, kuna nendest said kasu ainult need kaks avalik-õiguslikku telekanalit ja mitte kõik televisioonioperaatorid, kas avalik-õiguslikud või eraoperaatorid.

(50)

Ajavahemikul 1988–1994 maksis riik France 2-le ka kolm kapitalidotatsiooni. Komisjon leiab tavaliselt, et riigi kapitalipaigutus äriühingusse ei kujuta endast selle äriühingu jaoks valikulist eelist, kui see paigutus tehakse asjaoludel, mis oleksid vastuvõetavad turumajanduse tavalistes tingimustes tegutsevale erainvesteerijale. Seda turumajanduses erainvesteerija testi saab selle olemuse tõttu rakendada ainult investeeringute suhtes äritegevusse, millest oodatakse normaalset tasuvust. Antud juhul on France 2 tegevuseks talle riigi poolt usaldatud ülesannetele vastavate telesaadete teostamine ja kavandamine ning suurt osa tema tegevusest rahastab seetõttu otseselt riik televisioonimaksu teel. Tema programmi eesmärgiks ei ole oma äritulu maksimeerimine. Kapitali paigutamisel France 2-sse ei olnud riigi esmane eesmärk seega saada optimaalset tasuvust. Nii ei andnud riik neid kapitalidotatsioone France 2-le turumajandusse investeeriva erainvestori kaalutlustel. Oma 20. detsembri 1996. aasta ja 29. aprilli 1999. aasta märkustes esitasid Prantsuse ametiasutused väite, mille järgi oli riik toiminud turumajanduse erainvestorina. Ometi osutub vastuoluliseks väita mõnedes märkustes, et riik toimis erainvestorina turumajanduses, ja märkustes ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, et riigi sekkumisel France 2 kasuks täideti suuniseid raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta. Suuniseid rakendatakse tõepoolest, kui tegemist on päästmise või ümberkorraldamise abiga ja mitte turumajanduse erainvestori sekkumisele vastavate meetmetega.

(51)

Kuna Prantsuse ametiasutused aga märkisid oma käitumise sarnasust France 2 suhtes turumajanduse erainvestori käitumisega, tuleks seda väidet analüüsida. Hindamaks, kas kapitalidotatsioonid antakse tavalistes turutingimustes, tuleb analüüsida hüvitisesaaja majanduslikke tulemusi kapitalidotatsioonide andmisele eelneval ajavahemikul ning ka turuprognooside järgi eeldatavaid rahalisi väljavaateid. Selle kohta on tabelis 3 näidatud France 2 tegevusaruande lõppsummad enne ja pärast kolme kapitalidotatsiooni andmist.

TABEL 3

France 2 finantsandmed ajavahemikul 1988–1994

(52)

Nagu tabelist 3 tuleneb, ei olnud France 2 kapitalidotatsioonide ajal tasuv. Prantsuse ametiasutused ei võinud oodata kanali eelnevate tulemuste põhjal oma investeeringule mõistuspärast tulemimäära. Nad ei võinud ettevõtte finantsperspektiivide või turuprognooside põhjal oodata ka normaalset investeeringutasuvust. Kui on tõsi, et France 2 elujõulisus taastus pärast mõnda kahjumiaastat alates 1992. aastast, olid kanali poolt saadud väikesed kasumid võimalikud üksnes tänu riigi poolt võimaldatud täiendavatele kapitalipaigutustele 1993. ja 1994. aastal. Järelikult ei saa nõustuda Prantsuse ametiasutuste väitega, mille järgi France 2-le antud kapitalidotatsioone tuleb pidada tavaliseks turuinvesteeringuks.

(53)

Komisjon leiab seega, et erainvestor turumajanduses ei oleks andnud France 2-le samaväärseid kapitalidotatsioone, mis riik maksis 1991., 1993. ja 1994. aastal. Selles osas moodustavad need seega France 2 jaoks eelise, mis on lisaks valikuline, kuna France 2 on ainus telekanal, kellel oli võimalus saada neid kapitalidotatsioone oma tegevuse rahastamiseks.

(54)

Pealegi tuleks uurida, kas võimaldatud eelisega seonduv tingimus on täidetud Euroopa Kohtu Altmarki (9) otsusega sätestatud kumulatiivsete tingimuste suhtes. Need tingimused on järgmised:

(55)

Antud juhul leiab komisjon, et Altmarki otsusega ettenähtud teine tingimus ei ole täidetud. Prantsuse riigi poolt France 2-le ja France 3-le antud investeeringutoetused ja kapitalidotatsioonid on tõepoolest täpsed toetusmeetmed, võimaldamaks neil toime tulla oma majandusliku olukorra halvenemisega. Need finantseeringud anti alles a posteriori ja ettenägematu olukorraga toimetulekuks. Seega ei ole tegemist eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaksmääratud parameetritele vastavalt antud finantseeringutega.

(56)

Pealegi täheldab komisjon Altmarki otsusega ettenähtud neljanda tingimuse osas, et telekanaleid, millele Prantsuse ametiasutused usaldasid avaliku teenistuse ülesannete täitmise, ei valitud riigihanke korras. Lisaks ei määratud kahele avalik-õiguslikule kanalile antud rahalise hüvitise taset, analüüsides kulusid, mis oleks esinenud ühel keskmisel, hästi juhitud ja nõuetekohaselt varustatud ettevõttel tema avaliku teenistuse ülesannete täitmisel.

(57)

Kuna Altmarki otsusega sätestatud kumulatiivsed tingimused ei ole täidetud, täheldab komisjon, et käesoleva otsuse alla kuuluvad toetused ja kapitalidotatsioonid moodustasid France 2 ja France 3 jaoks lepingu artikli 87 lõike 1 alusel valikulised eelised.

(58)

Pealegi Euroopa Kohtu (10) pideva kohtupraktika järgi tekitab konkurentsi moonutamist kogu riigiabi, mis tugevdab ühe ettevõtte positsiooni teiste ühendusesiseses kaubanduses konkureerivate ettevõtete suhtes. 1988. aastal, millest alates algab komisjoni uurimine käesolevas asjas, oli audiovisuaalsektor Prantsusmaal konkurentsile avatud. France 2 ja France 3 konkureerisid teiste teleoperaatoritega ja rahaline eelis, mida nad käesoleva otsuse alla kuuluvate rahaliste meetmete kaudu kasutada said, hoidsid või tugevdasid tingimata nende positsiooni konkurentide positsioonide suhtes. Nende kasuks võetud rahalised meetmed tekitasid seega tõepoolest konkurentsi moonutusi lepingu artikli 87 lõike 1 alusel.

(59)

Riiklikud rahalised meetmed moodustavad riigiabi asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alusel ainult juhul, kui need mõjutavad tegelikult või potentsiaalselt liikmesriikidevahelist kaubandust. Kui riigi poolt antud rahaline abi tugevdab ühe ettevõtte positsiooni teiste konkureerivate ettevõtete suhtes ühendusesiseses kaubanduses, tuleb neid ettevõtteid pidada abi teel mõjutatuks. (11) Euroopa Kohus on välja arendanud selle mõjutamise mõiste laia tõlgenduse. Seega asjaolu, et asjassepuutuv ettevõte ei osale ise ekspordis, ei välista kaubanduse mõjutamist. Kui liikmesriik annab ühele ettevõttele abi, võib see säilitada või suurendada oma tegevust sisemiselt, mis aga vähendab samavõrra teistes liikmesriikides asutatud ettevõtete võimalusi end turul sisse seada. Abi võimaldab sel juhul alal hoida ühte osa turust, mille oleksid võinud vallutada teistes liikmesriikides asutatud konkurendid. (12)

(60)

Selle kohtupraktika valguses on teatises avaldatud, et “üldiselt võib seega lugeda, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rahastamine riigi poolt mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellega on ilmselt tegemist selles osas, mis puudutab leviõiguste omandamist ja müüki, mis toimub sageli rahvusvahelisel skaalal. Ka reklaam nende avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide puhul, kes on volitatud müüma reklaamipinda, omab piiriülest mõju eriti ühtsetel keelealadel, mis ulatuvad ühelt ja teiselt poolt riigipiiridele. Pealegi võib kommertsringhäälingu aktsionäride struktuur ulatuda mitmesse liikmesriiki.” (13)

(61)

Oma teabe saamise korralduses (14) ja ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses arendas komisjon pikalt seda kaubanduse mõjutamise küsimust. Audiovisuaalõiguste omandamise ja programmide müügi turud on rahvusvahelise ulatusega, isegi kui õigused ja programmid ostetakse üldiselt kindlaksmääratud geograafilise turu jaoks. France 2-le ja France 3-le antud rahalised ressursid andsid neile täiendavad konkurentsivahendid audiovisuaalõiguste omandamiseks ja nendesse programmidesse investeerimiseks, mis nad seejärel müüki panid. Pealegi asetasid kõnesolevad abimeetmed France 2 ja France 3 soodsamasse olukorda kui nende konkurendid ühenduses, vähendades samavõrra nende konkurentide võimalusi ennast Prantsusmaal sisse seada. Seejuures tuleks märkida, et käesolevas otsuses uuritud ajavahemiku ühes osas oli üks mitmes liikmesriigis tegutsev audiovisuaalteenuste grupp Prantsuse kanali Cinq aktsionär ja see kanal pankrotistus 1992. aastal.

(62)

Järelikult mõjutasid France 2-le ja France 3-le antud toetused ja kapitalidotatsioonid tõepoolest liikmesriikidevahelist kaubandust lepingu artikli 87 lõike 1 alusel.

(63)

Olles pööranud tähelepanu nendele kaalutlustele, tuleks järeldada, et Prantsuse ametiasutuste poolt France 2-le ja France 3-le makstud toetused ning France 2-le aastatel 1988–1994 makstud kapitalidotatsioonid moodustavad asutamislepingu alusel riigiabi.

(64)

Asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 sätestatakse, et “ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.”

(65)

Pideva kohtupraktika järgi moodustab asutamislepingu artikkel 86 üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamiseks volitatud ettevõtete jaoks riigiabi keelu (15) rikkumise. Altmarki kohtuotsus kinnitab selgesõnaliselt, et riigiabi, mis korvab ühele ettevõttele üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisel tekkinud kulud, võib kuulutada ühisturuga kokkusobivaks, kui täidetud on asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 kehtestatud tingimused.

(66)

Kooskõlas pideva kohtupraktikaga (16) moodustab asutamislepingu artikkel 86 erandsätte, mida tuleb tõlgendada piiravalt. Kohus täpsustas, et täidetud peavad olema kõik järgmised tingimused selleks, et meetmete suhtes võiks rakendada seda erandit:

(67)

Teatises määratakse kindlaks põhimõtted ja meetodid, mida komisjon kavatseb järgida, et valvata nendest tingimustest kinnipidamist ringhäälingusektoris. Antud juhul peab komisjon seega konstateerima, et:

(68)

Oma analüüsi raames peab komisjon arvesse võtma ka protokolli. Ta tuletab meelde, et avaliku teenistuse ringhääling on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning ka meedias pluralismi säilitamise vajadusega. Ta sätestab täpselt, et liikmesriikide pädevusse kuulub “avaliku ringhäälinguteenistuse rahastamise tagamine niivõrd, kuivõrd see rahastamine on suunatud ringhäälinguorganisatsioonidele avaliku teenistuse ülesannete täitmiseks selliselt, nagu need talle omistati, kindlaks määrati ja korraldati iga liikmesriigi poolt, ja niivõrd, kuivõrd see rahastamine ei muuda kaubanduse ja konkurentsi tingimusi ühenduses sellisel määral, mis oleks vastuolus ühise huviga, kusjuures mõistetakse, et arvesse tuleb võtta selle avaliku teenistuse tellimuse täitmist”.

(69)

Protokolli ja teatise põhjal kuulub avaliku teenistuse ülesannete määratlus liikmesriikide pädevusse. Teatises on märgitud, et “võttes arvesse ringhäälingusektori erilist iseloomu, “laia” määratlust, millega usaldatakse teatud ringhäälinguorganisatsioonile ülesanne tasakaalustatud ja mitmekesise programmi tootmiseks oma tellimuse täitmisel, säilitades teatud publikumäära, võib protokolli tõlgendusest lähtudes vaadelda lepingu artikli 86 lõike 2 tähenduses õigusjärgsena selles osas, et selle eesmärk on samal ajal tagada ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamine ja pluralism, sealhulgas kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tagamine.” (17) Lõpuks tuleks meenutada, et ringhäälingusektoris avaliku teenistuse määratluse alusel piirdub komisjoni roll ilmse vea kontrolliga. (18)

(70)

Prantsuse 30. septembri 1986. aasta kommunikatsioonivabaduse seaduse nr 86-1067 artiklis 48 viidatakse telekanalite France 2 ja France 3 “hariduslikule, kultuurilisele ja ühiskondlikule ülesandele”. Nimetatud seaduse artiklites 54, 55 ja 56 on täpselt kindlaks määratud France 2 või France 3 mõned ülesanded valitsuse avalduste ja parlamendi arutelude levitamise ja poliitilistele rühmitustele, ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele ning Prantsusmaal praktiseeritavatele peamistele usunditele pühendatud saadete osas.

(71)

France 2 ja France 3 avaliku teenistuse ülesanded on seejärel kummagi kanali puhul üksikasjalikult kirjeldatud tootespetsifikaadis. France 2 28. augusti 1987. aasta ülesannete ja toodete spetsifikaadi artiklis 3 sätestatakse, et “ettevõte teostab ja kavandab oma saated taotlusega tuua kõikide publiku koosseisudeni informatsiooni, kultuurilist rikastamist ja meelelahutust, vastavalt talle seadusega määratud kultuurilisele, hariduslikule ja ühiskondlikule ülesandele” ja et ta “tagab eriti oma programmidega kultuuripärandi väärtustamise ja osaleb selle rikastamises oma audiovisuaalse loominguga, mida ta pakub oma kanalil.” France 3 samuti 28. augusti 1987. aasta ülesannete ja toodete spetsifikaadi artiklis 3 võetakse need kaks lõiget uuesti sisse ja lisatakse kolmas lõige, mille tingimuste kohaselt “ettevõte teostab ja kavandab saateid elust regioonides, soodustades nimelt kultuuri-, ühiskondlike ja ametigruppide ning vaimsete ja filosoofiliste suundade väljendamist ja informatsiooni.”

(72)

Paarkümmend artiklit kirjeldab seejärel täpsemalt nende avaliku teenistuse ülesannete sisu: mõtte- ja arvamussuundade pluralistlik väljendus; ausus, informatsiooni sõltumatus ja pluralism; kohandamine tehnika arenguga; programmide kohandamine kurtide ja halva kuulmisega inimeste jaoks; valitsuse avalduste ja põhiliste parlamendi arutelude levitamine, poliitilistele rühmitustele, ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele ning põhilistele Prantsusmaal praktiseeritavatele usunditele pühendatud saadete levitamine; suurtele riiklikele küsimustele ja liiklusohutusele pühendatud teadete ja tarbijainfo saadete levitamine; haridus- ja sotsiaalsete saadete levitamine; dokumentaal-, info-, teatri-, muusika-, tantsu-, meelelahutus-, spordisaadete, laste- ja noortesaadete ja mängufilmide levitamisega ja olemusega seonduvad kohustused.

(73)

France 2 ja France 3 16. septembri 1994. aasta ülesannete ja toodete spetsifikaadid, millega asendati 1987. aasta omad, kinnitavad üle need avaliku teenistuse ülesanded. Nende ülesannete ja toodete spetsifikaadi sissejuhatuses märgitakse, et “telesaadete riigiettevõtted [France 2 ja France 3] moodustavad kõikide kodanike televisiooni. Selleks taotlevad nad kõige laiema publiku kogumist, kinnitades sellega oma isikupära eriprogrammide pakkumises, mis põhinevad neljal suuremal omadusel:

Selles on riiklike programmiettevõtete osa olla viiteks eetika, kvaliteedi ja loovuse osas. Nad peavad selleks silmas mis tahes labasuse vältimist. Tähelepanu, mida nad pööravad oma publikule, väljendab pigem nõuet publiku suhtes kui ärisaavutuste taotlust.” France 2 ülesannete ja toodete spetsifikaadi sissejuhatuses kirjeldatakse seejärel kanalit kui “ainsat avaliku sektori eranditult üldiseloomuga kanalit”, mille taotluseks on saavutada “laia publikut, kellele ta pakub mitmekesist ja tasakaalustatud programmivalikut”, samas kui France 3 ülesannete ja toodete spetsifikaadi sissejuhatuses on märgitud, et see kanal “kinnitab oma piirkondliku ja kohaliku kanali erisuunitlust” ja soosib “detsentraliseeritud informatsiooni ja piirkondlikke sündmusi”. Nagu 28. augusti 1987. aasta ülesannete ja toodete spetsifikaadis, kirjeldab ligi kakskümmend artiklit seejärel täpsemalt avaliku teenistuse ülesannete sisu.

(74)

Komisjon leiab, et France 2 ja France 3 ülesandeks tehtud avaliku teenistuse ülesanded vastavad asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel üldise majandushuviga teenistusele. Need avaliku teenistuse ülesanded on selgelt määratletud ja õigusjärgsed selles osas, et need taotlevad samal ajal Prantsuse ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamise tagamist ning pluralismi, sealhulgas kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kindlustamist vastavalt protokollile. Komisjon täheldab lisaks, et need avaliku teenistuse ülesanded katavad kõikide France 2 ja France 3 poolt levitatavate programmide teostust ja levitamist. Nende kahe kanali avaliku teenistuse tegevus seisneb seega nende kõikide programmide teostuses ja levitamises. Mõistagi on mõned avaliku teenistuse ülesanded üldist ja pigem kvalitatiivset laadi, kuid protokolli tõlgenduslikest sätetest lähtudes peab komisjon seda “laia” määratlust õigusjärgseks. Lõpuks leiab komisjon, et see avaliku teenistuse ülesannete määratlus ei sisalda ühtegi ilmset viga.

(75)

Mõlema avalik-õigusliku kanali ülesannete ja toodete spetsifikaadid sisaldavad ka “algupäraselt prantsuskeelse väljendusega” filmi- ja audiovisuaalteoste levikvootide ja filmiteoste kaastoodangu rahastamisega seonduvaid sätteid. Tegemist on kõikidele kodeerimata saateid kaabliühenduseta levitavatele televisioonidele kehtivate haldusmäärustega. Kuna need meetmed ei kuulu käesoleva otsuse uurimisvaldkonda, ei piira see otsus selliselt audiovisuaal- ja filmisektorile antud eeliste võimalikku analüüsi.

(76)

Kõnealused avaliku teenistuse ülesanded usaldati France 2-le ja France 3-le ametlike aktide alusel, sest need tulenevad seadusest nr 86-1067 ja peaministri määrusega vastuvõetud 28. augusti 1987. aasta ja seejärel 16. septembri 1994. aasta ülesannete ja toodete spetsifikaatidest. Need ülesannete ja toodete spetsifikaadid näevad ette, et teatud kohustusi täpsustatakse aastaste sätetega. 16. septembri 1994. aasta ülesannete ja toodete spetsifikaadid näitavad pealegi, et nendes toodud kohustusi ja põhimõtteid täpsustatakse vajalikul määral riigi ja kanalite vahel sõlmitud kokkulepitud eesmärkide lepingutes.

(77)

Prantsuse ametiasutused on sisse seadnud erinevad vahendid France 2 ja France 3 avaliku teenistuse ülesannete järgimise kontrollimiseks. Mõlemad avalik-õiguslikud kanalid saadavad igal aastal kommunikatsiooniministrile ja CSA-le aruande oma ülesannete ja toodete spetsifikaatides ettenähtud sätete täitmise kohta. CSA avaldab igal aastal avaliku aruande, milles ta hindab iga kanali puhul artiklite kaupa ülesannete ja toodete spetsifikaatidest kinnipidamist. Ühe kanali ränga rikkumise korral avaliku teenistuse ülesannete järgimisel saadab CSA avalikud märkused selle kanali haldusnõukogule.

(78)

Lisaks sellele hääletab parlament vastavalt seaduse nr 86-1067 artiklile 53 avalik-õiguslike kanalite eelarve suhtes igal koosolekul rahanduskomisjoni liikme poolt koostatud aruande alusel. Kui aruande esitaja peab vajalikuks, võib ta kanalite avaliku teenistuse ülesannete järgimist kommenteerida.

(79)

Lõpuks tuleks märkida, et kummagi kanali haldusnõukogu kaheteistkümnest liikmest on kaks parlamendisaadikut, neli riigiesindajat ja neli erialaasjatundjat. Need kümme isikut on kanalitevälised ja võivad seega tingimusteta väljendada oma tähelepanekuid avaliku teenistuse ülesannete järgimise kohta.

(80)

Komisjon peab hindama, kas France 2-le ja France 3-le antud riigiabi on proportsionaalne nende avaliku teenistuse tegevuskuludega. Teatise teksti järgi ei tohi “selleks, et proportsionaalsuse nõue oleks täidetud, riigiabi ületada avaliku teenistuse ülesandega tekkinud puhast maksumust, kusjuures arvestatakse sellest saadavaid teisi otseseid või kaudseid tulusid. Sellepärast võetakse abi proportsionaalsuse (19) hindamiseks arvesse äritegevuses avalikust teenistusest saadavat puhaskasumit.”

(81)

Tuleb märkida, et kui teatises on selles osas viidatud komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivile 80/723/EMÜ liikmesriikide ja riigiettevõtete vaheliste rahaliste suhete läbipaistvuse kohta (20) ning selle direktiiviga sisseseatud raamatupidamise lahususe kohustusele, siis see kohustus ei kehtinud televisioonilevisektorile käesolevas otsuses vaadeldaval ajavahemikul.

(82)

Teatis on neutraalne liikmesriigi poolt avaliku teenistuse ülesandeid täitvate televisioonide rahastamiseks valitavate vahendite suhtes. Prantsuse ametiasutused valisid segatüüpi rahastamise, mis tugineb samal ajal riigiressurssidele ja äriressurssidele. Reklaami- ja sponsorlustulud kujutavad peaaegu kogu äritulu, kusjuures turundustegevus tekitab ainult marginaalseid tulusid. Riigiressursside osas moodustab televisioonimaks France 2 ja France 3 tavalise riigipoolse rahastamise. Prantsuse ametiasutused andsid siiski aastatel 1988–1994 France 2-le ja France 3-le televisioonimaksule lisaks tabelites 1 ja 2 nimetatud toetusi.

(83)

Prantsuse ametiasutused andsid France 2-le ka kolm kapitalidotatsiooni. Ajavahemikul 1988–1991 ulatus kanali kahjum sellistesse summadesse, et 1991. aastal oli kanal sunnitud vastavalt 24. juuli 1966. aasta Prantsuse seaduse nr 66-537 artiklile 241 suurendama ja seejärel vähendama oma põhikapitali, et arveldada suurt osa oma kahjumist ja taastada omakapital tasemel, mis oli pool tema põhikapitalist. Selle toimingu ajal andis Prantsuse riik France 2-le 500 miljonit FRF. Sellest piisas kanali tegevuse jätkamise tagamiseks lühiajalises perspektiivis, kuid see ei võimaldanud taastada kestvat tasakaalu omavahendite ja pangavõlgnevuse vahel. Riik pidi seega andma kaks uut kapitalidotatsiooni 1993. ja 1994. aastal kogusummas 410 miljonit FRF.

(84)

Proportsionaalsuse nõude uurimise raames tuleb komisjonil kontrollida, et France 2-le ja France 3-le ajavahemikul 1988–1994 antud riigipoolsed finantseeringud kokku, eriti käesolevas otsuses osutatud riigiabi, kuid ka televisioonimaks ja varustuse toetused ei ületa nende avaliku teenistuse tegevuse puhast maksumust.

(85)

Sissejuhatuseks tuleks märkida, et antud juhul said France 2 ja France 3 ajavahemikul 1988–1994 riigiressursse, mille puhul on tegemist erinevate raamatupidamisloogikatega. Televisioonimaks on tõesti mõeldud mõlemale avalik-õiguslikule kanalile nende avaliku teenistuse tegevuse teostamisel tekkivate iga-aastaste maksude hüvitamiseks; selleks registreeritakse see maks kasumiaruandes aastapõhiselt. Kapitalidotatsioonid ja toetused aga registreeritakse bilansiaruandes. Kapitalidotatsioonid moodustavad tegelikult erakordse sissemakse, mida kasutati eelnevalt mitme majandusaasta peale kogunenud puudujäägi katteks. Samamoodi võimaldavad investeeringutoetused ja varustuse toetused rahastada investeeringuid, mida kasutatakse edaspidi ja mis seega amortiseeritakse mitme majandusaasta jooksul. Toetused võetakse seega kasumiaruandesse samas rütmis kui investeeringute amortiseerimine. Sedamööda, kuidas avaliku teenistuse maksumuse hüvitise arvestusse võetakse sisse bilansiaruande elemendid (toetused) ja kasumiaruande elemendid (amortiseerimine, mis arvestatakse majandusaasta kogukuludesse), on tingimata vaja arvestada kumulatiivselt keskmise või pikaaegse kestusega ajavahemikku, sest siis on võimalik arvestada, et toetuste (mis on toodud kasumiaruandes) ja toetuste (bilansiaruandes toodud) uuesti sissevõtmine langeb kokku samades summades. Kuna ametlikus uuringumenetluses käsitletakse aastaid 1988–1994, võetakse arvesse seda kumulatiivsest perioodi.

(86)

France 2 ja France 3 juhivad samal ajal avaliku teenistuse tegevust ja äritegevust, kas siseselt või filiaalide vahendusel. Riik võib rahaliselt hüvitada ainult kanalite avaliku teenistuse tegevuse maksumuse, mille sisse kuuluvad kõik nende programmide teostamiseks ja levitamiseks vajalikud kulud. Seega sisaldavad kummagi kanali majandusaasta kulud kokku avaliku teenistuse tegevusega seonduvaid kulusid, kuid ka äritegevusega seotud kulusid. Kummagi kanali avaliku teenistuse tegevuse puhas maksumus saadakse seega, arvates nende majandusaasta kogukuludest maha kõik äritegevusega seotud kulud, kas neid juhitakse sisemiselt või filiaalide vahendusel, ning ka nende tegevuste puhaskasumi (peamiselt reklaami- ja sponsorlustulud), nagu on teatises ette nähtud. Vaadeldaval ajavahemikul 1988–1994, nagu on toodud tabelis 4, ulatub France 2 avaliku teenistuse tegevuse puhaskulu nii kumulatiivselt 15,69 miljardi FRF-ni ja France 3 oma 20,89 miljardi FRF-ni. (21)

TABEL 4

Avaliku teenistuse tegevuse puhta maksumuse kindlaksmääramine, kumulatiivselt ajavahemikul 1988–1994

(87)

Neid avaliku teenistuse puhtaid kulusid tuleb seejärel võrrelda kanalitele antud riigirahastamisega kokku, et hinnata, kas riigipoolne rahaline hüvitis ületas neid kulusid või mitte. Kuna televisioonimaks ühelt poolt ja toetused ja kapitalidotatsioonid teiselt poolt alluvad erinevatele raamatupidamisloogikatele, tuleb esitada järjest avaliku teenistuse tegevuse maksumuse hüvitamise saldod vastavalt arvessevõetud riigipoolsele rahastamisele. Ajavahemikul 1988–1994 said France 2 ja France 3 vastavalt selleks televisioonimaksu 12,12 ja 20,17 miljardit FRF. (22) Seega tuleneb “kasumiaruande” lähenemisele vastavast analüüsist, et France 2 ja France 3 olid kumulatiivselt alakompenseeritud vastavalt 3,57 miljardi FRF ja 718,6 miljoni FRF tasemel.

(88)

Sellest lähtudes tuleks võrrelda neid alakompenseerituse summasid bilansiaruandes registreeritud täiendavate riigiressurssidega. Need täiendavad ressursid moodustavad ühelt poolt varustuse toetused ja teiselt poolt investeeringutoetused, muud toetused ja kapitalidotatsioonid, mis kuuluvad käesolevasse menetlusse. Kumulatiivselt ulatuvad need France 2 puhul 1,91 miljardi FRF-ni ja France 3 puhul 633,5 miljoni FRF-ni. Pealegi ei tule avaliku teenistuse tegevuse puhta maksumuse sisse arvata kapitalipaigutusi ega ettemakseid, mis on jooksvatel arvetel kahe äritegevust omava avalik-õigusliku kanali filiaalidele hüvitamata (115,2 miljonit FRF France 2 puhul ja 25,9 miljonit FRF France 3 puhul).

(89)

Neid täiendavaid ressursse arvesse võttes näib, et France 2 ja France 3 olid ajavahemikul 1988–1994 alakompenseeritud. France 2 alakompenseeritus ulatub 1,54 miljardi FRF-ni, France 3 puhul ulatub see 59,2 miljoni FRF-ni.

(90)

Teatise teksti alusel peab komisjon kontrollima ka, et mis tahes konkurentsi moonutust, mis ei oleks vajalik avaliku teenistuse ülesannete täitmiseks, ei toimunud avaliku teenistuse tegevusega olemuslikult seotud äritegevuse tasemel. Selline moonutus esineks, kui France 2 ja France 3, olles veendunud, et riik kompenseerib nende vähimadki äritulud, laseks reklaamipinna müügi hinnad alla, vähendades nii oma konkurentide tulusid.

(91)

Oma kaebuses esitab TF1 selle väite, kinnitades, et tänu riigiabile, mida kanalid France 2 ja France 3 saavad, tegutsedes “väljaspool nende konkurentidele kehtivat kulutasuvuse sundust, võivad nad praktiseerida kahjuga müümise hindu ja kunstlikke hinnaalandusi oma reklaamiekraanidel või oma sponsorlustegevuses, et säilitada reklaamijate klientuuri.”

(92)

Tema käsutuses olevate andmete alusel ei tuvastanud komisjon ühtegi elementi, mis kinnitaks TF1 poolt esitatud väidet. TF1 ja France 2 ja France 3 reklaamiekraanide müügihindade vahelist erinevust ei seleta mitte kahe avalik-õigusliku kanali äriline käitumine, vaid TF1 ekraanide võimsuse erinevus, võrreldes kahe avalik-õigusliku kanali ekraanidega.

(93)

Televisiooni reklaamisektoris on reklaamijad huvitatud eelkõige reklaamiekraanide vaadatavusest alla 50-aastaste vaatajate hulgas. Seda vaatajaskonda mõõdetakse “Gross Rating Point” (GRP, brutoreitingupunkt) mõiste abil, mis on kindlaks määratud reklaamikampaanias sihtgrupi 100 inimese kohta saadud keskmise kontaktide arvuna. Kontaktiks loetakse, kui inimesele näidatakse üks kord teatud hetkel levitatavat teadet.

(94)

Oma reklaami jaoks otsivad reklaamijad võimsamaid ekraane, mis tagavad konkreetsel hetkel sihtgrupi elanikkonna parima katvuse. Sellest tuleneb, et mida tugevam on ühe ekraani vaadatavus, seda rohkem nõustuvad reklaamijad maksma ühikuhinda suurema kontaktiarvu eest (GRP hind). Seega on olemas ekraanivõimsuse tasu.

(95)

Tabelis 6 on näidatud iga kanali kohta keskmine GRP ja keskmine GRP hind kogu päeva kohta 15- kuni 49-aastase sihtgrupi kohta.

TABEL 6 (23)

(96)

Tabelis 7 on näidatud iga kanali kohta keskmine GRP ja keskmine GRP hind suure kuulatavusega tundidel (kella 19.00–22.00) 15- kuni 49-aastase sihtgrupi kohta.

TABEL 7

(97)

Avalik-õiguslike kanalite konkurentsivastane käitumine reklaamipinna müügi turul oleks täheldatav, kui, arvestades asjaolu, et kõrgema keskmise GRP-ga kaasneb kõrgem GRP hind (võimsuse tasu), olid avalik-õiguslike kanalite poolt praktiseeritavad GRP hinnad TF1 ja M6 poolt praktiseeritavatest hindadest märgatavalt madalamad. See aga ei nähtu tabelites 6 ja 7 toodud andmetest. Tõsi on, et sellest tuleneb, et peamises osas, nagu rõhutab TF1, on tema GRP hind kõrgem France 2 või France 3 hinnast, mis on omakorda kõrgemad M6 hindadest. Sellest tuleneb ka, et TF1 keskmine GRP on ikkagi väga selgelt kõrgem France 2 või France 3 keskmisest GRP-st. Ajavahemikul 1990–1994 varieerub TF1 keskmine GRP kogu päeva kohta 4,7 kuni 5,8 punktini, samal ajal kui France 2 puhul varieerub see 2,4 kuni 3 punktini, France 3 puhul 1,6 kuni 2,3 punktini ja M6 puhul 1,9 kuni 2 punktini. Suure kuulatavusega tundidel varieerub TF1 keskmine GRP 10,3 kuni 12,8 punktini, samas kui France 2 puhul on erinevus 5,7 kuni 6,1 punkti, France 3 puhul 3,4 kuni 4,1 punkti ja M6 puhul 3,4 kuni 4,4 punkti. Siiski ei ole TF1 ja kahe avalik-õigusliku kanali GRP hindade vaheline erinevus ebaproportsionaalne, kui seda võrrelda TF1 ja M6 GRP hindade vahelise erinevusega. Keskmiselt täheldatakse France 2, France 3 ja M6 GRP hindade maksukergendust 83 euro ringis GRP ühiku kohta, võrreldes TF1 GRP hindadega kahel vaadeldaval ajavahemikul (päevane ja suure kuulatavuse aeg kokku). Sellest lähtudes täheldatakse, et France 2 ja France 3 ei müünud oma reklaamipinda kunstlikult madalate hindadega.

(98)

Selle näiteks kujutavad allpool toodud graafikud kanalite GRP hindade ja keskmise GRP alaseid andmeid, nagu need paistavad tabelites 6 ja 7, eristades keskmisi päevasel ja suure kuulatavusega ajal. Iga kanali puhul olemasolevate punktide piiratud arv (viis) ja nende vähene jaotus võimaldavad kujutada tervikuna viit aastat ja nelja kanalit samal graafikul.

(99)

Mõlemad graafikud näitavad, et on olemas positiivne korrelatsioon keskmise GRP ja GRP hinna vahel, mis tõendab asjaolu, et on olemas võimsuse tasu: kõrgema GRP-ga kanalil on kõrgem GRP hind. Seda korrelatsiooni kujutab graafikul lineaarne tagasilanguse sirge GRP hinnast keskmisel GRP-l, mis väljendab vaadeldaval ajavahemikul GRP hinna ja GRP “keskmist” suhet kõikide kanalite kohta. Pealegi tuleneb kahest graafikust, et France 2 ja France 3 poolt praktiseeritavad hinnad ei ole märkimisväärselt madalamad TF1 ja M6 poolt praktiseeritavatest hindadest, lähtudes võimsuse tasu efektist. Tõepoolest on France 2 ja France 3 puhul mõned tagasilanguse sirgest allpool asuvad punktid siiski sellele lähedal. Pealegi täheldatakse, et France 3 mõned hinnad on peaaegu samaväärse GRP-ga M6 hindadest kõrgemad.

(100)

Kokkuvõtteks ei paista France 2 ja France 3 poolt aastatel 1990–1994 praktiseeritud hinnad oluliselt madalamad TF1 ja M6 poolt praktiseeritud hindadest. Nii selgitab TF1 reklaamiekraanide kõrgemat hinda tema ekraanide suurem võimsus ja mitte avalik-õiguslike kanalite äriline käitumine. Prantsuse konkurentsinõukogu jõudis pealegi samale järeldusele ühes 2001. aasta otsuses televisiooni reklaamipinna müügi kohta. (24)

(101)

Järelduseks täheldab komisjon ühelt poolt, et ajavahemikul 1988–1994 Prantsuse ametiasutuste poolt France 2-le ja France 3-le antud riigifinantseeringud olid alla nende avaliku teenistuse tegevuse maksumust, ja teiselt poolt, et ei ole ühtegi näitajat, mis tõestaks avalik-õiguslike kanalite konkurentsivastast käitumist reklaamipinna müügi turul. Komisjon leiab seega, et France 2 ja France 3 avaliku teenistuse tegevuse riigipoolne rahastamine täidab proportsionaalsuse tingimust.

(102)

Komisjon leiab, et antud juhul on asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 ettenähtud kolm erandi rakendamise tingimust täidetud.

(103)

Oma analüüsi tulemusena leiab komisjon, et käesoleva ametliku uurimismenetluse alla kuuluv riigiabi on asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel ühisturuga kokkusobiv,