Nõukogu otsus,

22. detsember 2003,

millega muudetakse ühiste konsulaarjuhiste II osa punkti 1.2 ja koostatakse ühiste konsulaarjuhiste uus lisa

(2004/15/EÜ)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse nõukogu 24. aprilli 2001. aasta määrust (EÜ) nr 789/2001, millega viisataotluste läbivaatamise teatavate üksikasjalike eeskirjade ja praktiliste menetluste rakendamisvolitused jäetakse nõukogule, [1]

võttes arvesse Prantsuse Vabariigi algatust

ning arvestades järgmist:

(1) Ühiste konsulaarjuhiste II osa punktis 1.2 sätestatud võimalust, mille kohaselt liikmesriiki esindab kolmandas riigis teine liikmesriik, rakendatakse praegu ainult juhtudel, kui esindamist soovival liikmesriigil ei ole esindust kõnealuses kolmandas riigis.

(2) Schengeni sissesõiduviisa taotluste arvu märgatava suurenemise tõttu on ühtse viisa väljaandmiseks kolmandates riikides vaja liikmesriikide vahendite koostoimet ning viisataotlusi kontrollivate teenistuse tegevuse kooskõlastamist ja asukoha ratsionaalset paigutust. Seega oleks vaja ette näha, et teine liikmesriik võib liikmesriiki esindada kolmandas riigis ka juhul, kui esindataval liikmesriigil on juba esindus kõnealuses kolmandas riigis, kui esindatuse õiglane jaotumine liikmesriikide vahel on tagatud.

(3) Peale selle on läbipaistvust silmas pidades vaja koostada kõnealustele ühistele konsulaarjuhistele uus lisa, mis sisaldab ühtsete viisade väljaandmisega tegelevate esinduste tabelit.

(4) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev otsus põhineb Schengeni acquis'l Euroopa Ühenduse asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise alusel, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 5 kohaselt kuue kuu jooksul pärast seda, kui nõukogu on käesoleva otsuse vastu võtnud, kas ta võtab selle üle oma siseriiklikku õigusesse.

(5) Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu tähenduses, mis käsitleb kõnesoleva kahe riigi ühinemist Schengeni acquis' sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega, [2] mis on seotud kõnealuse lepingu teatavaid rakenduseeskirju käsitleva nõukogu otsuse 1999/437/EÜ [3] artikli 1 punktis A nimetatud valdkonnaga.

(6) Käesolev otsus on nende Schengeni acquis' sätete edasiarendus, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta otsusele 2000/365/EÜ Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis' sätetes. [4] Seetõttu ei võta Ühendkuningriik selle vastuvõtmisest osa ja see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(7) Käesolev otsus on nende Schengeni acquis' sätete edasiarendus, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsusele 2002/192/EÜ Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis' sätetes. [5] Seetõttu ei võta Iirimaa selle vastuvõtmisest osa ja see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(8) Käesolev otsus on Schengeni acquis' edasiarendus või muul viisil sellega seotud 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2 tähenduses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Ühiste konsulaarjuhiste II osa punkti 1.2 muudetakse järgmiselt.

1. Punktid a–d asendatakse järgmisega:

"a) Kui vastutaval riigil ei ole asjaomases riigis diplomaatilist ega konsulaaresindust, võib ühtse viisa anda selle riigi diplomaatiline või konsulaaresindus, kes esindab vastutavat riiki. Viisa antakse esindatava riigi nimel eelneva loa alusel ja vajaduse korral keskasutuste vahel konsulteerides. Kui ühel Beneluxi riikidest on olemas diplomaatiline või konsulaaresindus, esindab see automaatselt ka teisi Beneluxi riike, välja arvatud juhul, kui asjaomasel Beneluxi riigil ei ole võimalik teisi Beneluxi riike esindada ning sel juhul võivad teised Beneluxi riigid paluda, et teine partnerriik neid viisaküsimustes kõnealuses kolmandas riigis esindaks.

b) Olenemata sellest, kas riigil on kolmandas riigis diplomaatiline või konsulaaresindus, võib riik paluda end esindada teisel liikmesriigil, kellel on kõnealuses kolmandas riigis diplomaatiline või konsulaaresindus. Ühtne viisa antakse esindatava riigi nimel eelneva loa alusel ja vajaduse korral keskasutuste vahel konsulteerides.

c) Kui ühtsed viisad väljastatakse punktide a ja b kohaselt, sõlmitakse esindatava riigi või esindatavate riikide ja seda riiki või neid riike esindava riigi vahel kokkulepe, milles määratakse kindlaks:

- esindamise ajaline kehtivus ja selle lõpetamise tingimused,

- ning, punkti b kohaldamise korral, esindamise rakenduskord, sealhulgas tingimused, mille kohaselt esindav riik teeb kättesaadavaks tööruumid või kui suures ulatuses esindav ja esindatav riik varustab diplomaatilist või konsulaaresindust personaliga ning esindatava riigi võimalik finantsosalus kulutustes, mis esindav riik kannab seoses viisade väljaandmisega.

d) Kui ühtsed viisad antakse välja punktide a ja b kohaselt, kajastub esindamine ühtsete viisade väljaandmisega tegelevate esinduste tabelis, mis on esitatud 18. lisas."

2. Punktis e asendatakse sõnad "kolmandates riikides, kus kõikidel Schengeni riikidel ei ole oma esindust" sõnadega "esindatuse korral punktide a ja b kohaselt".

3. Punkti e viimane taane asendatakse järgmisega:

"— kohalikul tasandil tagavad diplomaatilised või konsulaaresindused kohaliku konsulaarkoostöö raames, et punktide a ja b kohasest esindamisest tulenevate kohustustega seotud asjakohane teave tehakse viisataotlejatele kättesaadavaks."

Artikkel 2

Ühistele konsulaarjuhistele lisatakse 18. lisa pealkirjaga "Ühtsete viisade väljaandmisega tegelevate esinduste tabel". Kõnealune lisa koostatakse ja ajakohastatakse teabe põhjal, mis edastatakse nõukogu peasekretariaadile määruse (EÜ) nr 789/2001 artiklis 2 nimetatud korras muudatuste tegemiseks käsiraamatus Schengeni viisade väljaandmise kohta kolmandates riikides, kus kõikidel Schengeni riikidel ei ole oma esindust, ning sellega asendatakse käsiraamat.

Artikkel 3

Käesolevat otsust kohaldatakse alates selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast.

Artikkel 4

Käesolev otsus on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 22. detsember 2003

Nõukogu nimel

eesistuja

A. Matteoli

[1] EÜT L 116, 26.4.2001, lk 2.

[2] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 36.

[3] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 31.

[4] EÜT L 131, 1.6.2000, lk 43.

[5] EÜT L 64, 7.3.2002, lk 20.

--------------------------------------------------