Euroopa Liidu Teataja L 281 , 04/11/1999 Lk 0030 - 0052
Komisjoni määrus (EÜ) nr 2342/1999, 28. oktoober 1999, millega kehtestatakse veise- ja vasikalihaturu ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1254/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad lisatasukavade kohta EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, võttes arvesse nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta, [1] eriti selle artikli 4 lõiget 8, artikli 5 lõiget 5, artikli 6 lõiget 7, artikli 7 lõiget 5, artikli 8 lõiget 4, artikli 9 lõiget 4, artikli 10 lõiget 3, artikli 11 lõiget 5, artikli 12 lõiget 3, artikli 13 lõiget 5, artiklit 20, artikli 23 lõiget 3 ja artiklit 50, ning arvestades, et: (1) määruses (EMÜ) nr 805/68 [2] sätestatud lisatasude süsteem on asendatud määrusega (EÜ) nr 1254/1999 loodud uue lisatasude süsteemiga. Uue korra arvessevõtmiseks on vaja muuta komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 3886/92 [3] (viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1410/1999 [4]), millega on kehtestatud nõukogu määrusega (EMÜ) nr 805/68 (veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta) ettenähtud lisatasukavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad ning kehtetuks tunnistatud määrused (EMÜ) nr 1244/82 ja (EMÜ) nr 714/89, ning sellest tulenevalt tuleks määrust (EMÜ) nr 3886/92 selguse saavutamiseks uuendada; (2) määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklites 3–25 nimetatud lisatasukavasid ja muid toetuskavasid tuleks reguleerida nõukogu 27. novembri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 3508/92, [5] millega on loodud ühenduse teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (edaspidi "ühtne süsteem"), viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1036/1999. [6] Seepärast tuleks käesoleva määruse kohaldamisala piirata ja lahendada sellega üksnes küsimusi, mida kõnesoleva ühtse süsteemi raames horisontaalselt ei reguleerita; (3) piirkondlike ülemmäärade ja loomkoormuse eesmärk on ette näha, et erilisatasusid ei ole võimalik taotleda sama vanuseklassi loomade eest, kelle suhtes eespool nimetatud meetmeid kohaldatakse. Lisatasuks nende loomade eest tuleks lugeda aastaaegade mõju hüvitavat lisatasu; (4) määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõike 3 punktis b on sätestatud, et iga isasveisega peab tapmiseni või eksportimiseni kaasas olema loomapass, mida on nimetatud nõukogu 21. aprilli 1997. aasta määruses (EÜ) nr 820/97 [7] veiste identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi loomise ning veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise kohta, või samaväärne haldusdokument. Tuleks ette näha, et haldusdokument koostatakse ja antakse välja liikmesriikides. Võtmaks arvesse liikmesriikide haldus- ja kontrollitingimuste eripära, tuleks võimaldada haldusdokumendi eri vormide kasutamist; (5) määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et erilisatasu määramisel on nõutav ooteaeg. Seepärast tuleb määratleda kõnesolev ooteaeg ja selle kestus; (6) erilisatasu määramise kord loomade tapmisel peaks olema kooskõlas tapalisatasu määramise korraga. Tuleks kindlaks määrata dokumendid, mis peavad loomaga tapmiseni, saatmiseni või eksportimiseni kaasas olema. Tuleks ette näha härgade vanusepiirangud ning täiskasvanud veiste rümpade esitusviis, et võtta arvesse tapalisatasu määramise eripära; (7) tuleks ette näha aastaaegade mõju hüvitava lisatasu määramise kord, mis oleks kooskõlas tapalisatasu määramise korraga. Komisjoni otsusega tuleks kättesaadava informatsiooni põhjal kindlaks määrata need liikmesriigid, kus on täidetud käesoleva lisatasukava kohaldamise tingimused; (8) vastavalt määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõikele 7 tuleks määratleda ammlehma mõiste. Sellega seoses tuleks säilitada eelmises lisatasukavas ettenähtud tõud. Tuleks jätkata vana kava raames kehtinud halduseeskirjade rakendamist, eelkõige seoses keskmise piimaanni ja siseriiklike täiendavate lisatasudega; (9) individuaalülemmäärade süsteemi rakendamiseks tuleks kehtestada eeskirjad, mis reguleerivad kõnesolevate ülemmäärade kindlaksmääramist ja tootjate teavitamist nendest määradest. Kõnesoleva süsteemi turgu reguleeriva mõju tugevdamiseks tuleks ette näha, et kui lisatasu saamise õigust teatava aja jooksul ei kasutata, suunatakse see tagasi riigi varudesse. Samuti tuleks asjakohaste meetmetega tagada, et lisatasu saajad kasutaksid riigi varudest tasuta saadud õigusi ainult sihtotstarbeliselt; (10) nende õiguste kasutuselevõttu ja jaotamist nendest kasu saavatele tootjatele tuleks soodustada. Selleks tuleks kindlaks määrata lisatasuõiguste kasutamise protsentuaalne alammäär. Protsentuaalne alammäär peab olema piisav, et vältida teatavates liikmesriikides kättesaadavate õiguste kasutamatajätmist, mis võib põhjustada probleeme esmatähtsatele tootjatele, kes taotlevad lisatasuõigust riigi varudest. Seepärast tuleks lubada liikmesriikidel lisatasuõiguste kasutamise protsentuaalset alammäära tõsta, kuid see ei tohi ületada 90 %; (11) nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 [8] (Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta) artiklitega 22 ja 23 on kehtestatud ekstensiivistamisprogrammid. Tuleks ette näha, et sel viisil vabanenud õigused ammlehmade eest makstava lisatasu saamiseks peatatakse kogu eespool nimetatud programmides osalemise ajaks. Erandjuhul tuleks siiski lubada vabanenud õiguste kasutamist, et rahuldada vajadust lisatasuõiguste järele teiste põllumajanduse keskkonnakaitsemeetmete raames. Kõnesoleva määruse artiklis 10 sätestatud ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade üks eesmärke on soodustada vanemate talupidajate asendamist talupidajatega, kes suudavad olemasolevate talumajapidamiste majanduslikku elujõudu tõsta. On põhjust karta, et teatavad talupidajad ei osale ennetähtaegselt pensionile jäämise programmides, kui nad võivad selle tulemusel pikema aja jooksul kaotada õiguse saada ammlehmade eest makstavat lisatasu. Seepärast peaks liikmesriikidel olema õigus ette näha, et õiguste ajutise üleandmise kogukestust võib nende programmide alusel pikendada; (12) õiguste loovutamise ja ajutise üleandmisega seotud sätete ühtne rakendamine eeldab teatavate halduseeskirjade kehtestamist. Haldusküsimuste lahendamiseks kuluva aja lühendamiseks tuleks liikmesriikidel lubada kindlaks määrata loovutatavate ja üleantavate õiguste miinimumarv. Nende eeskirjadega tuleb ühtlasi tagada, et ei rikutaks määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 8 lõikega 1 ettenähtud kohustust, mille kohaselt õiguste loovutamisel ilma talumajapidamise üleandmiseta tuleb teatav protsent nimetatud õigustest loovutada riigi varudesse. Samuti tuleks ette näha õiguste ajutise üleandmise aeg, et vältida loovutamiseeskirjade rikkumist; (13) tuleks ette näha paindlik suhtumine õiguste loovutamistähtaegadesse, mis olenevad haldustehnilistest põhjustest, juhul kui tootja tõendab, et ta on pärinud surnud tootja õigused; (14) talumajapidamise üleandmisega samaväärseks tuleb pidada erijuhtu, mille puhul tootja kasutab karjakasvatuseks ainult avaliku sektori või ühises omanduses olevat maad ja loovutab tootmist lõpetades kõik oma õigused mõnele teisele talupidajale; (15) kohaldades loovutamise haldussüsteemi, mille puhul kõik õiguste loovutamised ilma talumajapidamise üleandmiseta ja õiguste ajutised üleandmised toimuvad ainult riigi varude kaudu, on vaja kehtestada õiguslik raamistik, mis säilitaks majandusseose süsteemiga, mille kohaselt toimus õiguste otsene loovutamine tootjate vahel. Tuleks kehtestada objektiivsed kriteeriumid, et määrata kindlaks summa, mida riigi varudest peab maksma oma õigused loovutanud tootjale, ja summa, mida peab maksma riigi varudest samaväärsed õigused saanud tootja; (16) määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 10 on kõnesolevas artiklis sätestatud nõuded täitnud liikmesriikidele ette nähtud vabatahtlik erikava, haldamaks ammlehmade eest makstavat lisatasu, mida määratakse mullikate eest. Komisjoni otsusega tuleks kättesaadava informatsiooni põhjal kindlaks määrata need liikmesriigid, kus on täidetud käesoleva erikava kohaldamise tingimused. Tuleks kindlaks määrata lisatasu määramise erikord. Kooskõlas ammlehmade eest makstava lisatasu üldeesmärgiga tuleks seda lisatasu maksta talupidajatele, kelle mullikakari on mõeldud lehmakarja uuendamiseks, mitte tapamullikate tootmiseks. Selleks peaksid liikmesriigid sätestama kriteeriumid, mis võivad eelkõige sisaldada vanusepiirangut ja/või tõugude kohta kehtestatud nõudeid; (17) tuleks kindlaks määrata loomkoormuse arvutamismeetod. Loomkoormuse praktilise rakendamise hõlbustamiseks tuleks ette näha piimakvoodi arvessevõtmise tähtaeg; (18) tootmise ekstensiivistamistoetuse määramise tingimuseks peaks olema ühe või maksimaalselt kahe loomkoormusnõude täitmine liikmesriigi valikul. Tootmise ekstensiivistamistoetuse kava raames peaks loomkoormuse nõue hõlmama talumajapidamise kõiki vähemalt kuuekuuseid loomi. Seepärast on vaja erieeskirju, mis käsitlevad loomade loendamist ja tootja kinnitust kavas osalemise kohta. Selle kava haldamist võib suurel määral hõlbustada määruses (EÜ) nr 820/97 osutatud elektroonilise andmebaasi kasutamine. Seepärast tuleks ette näha andmebaasi kasutamine, kui liikmesriigil on piisav tagatis, et see sisaldab täpseid andmed tootmise ekstensiivistamistoetuse kava kohta; (19) on oht, et mõned tootjad võivad tootmise ekstensiivistamistoetuse määramiseks nõutava keskmise loomkoormuse kunstlikult täita, eelkõige seetõttu, et teataval ajal aastas on loomkoormus tavapärasest madalam. Tuleks astuda samme, et neile tootjatele ei määrataks tootmise ekstensiivistamistoetust. Seepärast tuleks selguse huvides kindlaks määrata, et seda olukorda reguleeritakse nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1259/1999 [9] (millega ühise põllumajanduspoliitika raames kehtestatakse otsetoetuste kava ühised eeskirjad) artikliga 7 ning seetõttu peaksid liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed kõnesoleva artikli kohaldamiseks tootmise ekstensiivistamistoetuse kava raames; (20) lihtsuse huvides oleks suurimatele loomakasvatusettevõtetele soovitatav ette näha tootmise ekstensiivistamistoetuse määramise vabatahtlik lihtsustatud kava; (21) määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõikes 4 on sätestatud, et kõnesoleva artikli nõuded täitnud liikmesriikidele on ette nähtud erikava, mis käsitleb tootmise ekstensiivistamistoetuse määramist lüpsilehmade eest. Tuleks sätestada kord, millega kättesaadava informatsiooni põhjal määratakse kindlaks need liikmesriigid, kus on täidetud selle erikava kohaldamise tingimused. Tuleks kindlaks määrata lisatasu määramise erikord. Tuleks sätestada lüpsilehmade minimaalne ooteaeg, et tagada järjepidevus tootmise ekstensiivistamistoetuse üldise kavaga ning määrata kindlaks toetuse saamiseks kõlblike lüpsilehmade täpne arv; (22) nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 [10] (millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad) teatavate sätete kohaldamine pikendaks kuudes väljendatud ooteaegu kunstlikult ühe või mitme päeva võrra. Seepärast tuleks ette näha seda küsimust käsitlevad erisätted; (23) tapalisatasu saamiseks tuleks tavakorras esitada taotlused. Lihtsuse mõttes tuleks selleks abitaotluseks pidada ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ettenähtud loomapidamise abitaotlust, kui see sisaldab kõiki lisatasu maksmise põhjendamiseks vajalikke andmeid ning kui loom on tapetud samas või mõnes teises liikmesriigis või on eksporditud; (24) vastavalt määrusele (EÜ) nr 820/97 peaks liikmesriikides alates 31. detsembrist 1999 olema täielikult kasutusel elektrooniline andmebaas. See andmebaas peaks hõlbustama tapalisatasu haldamist, kui liikmesriik leiab, et andmebaasiga on piisavalt tagatud selles sisalduvate lisatasu maksmise andmete täpsus; (25) vasikate tapalisatasu makstakse maksimumkaalu nõude täitmisel. Seepärast tuleks ette näha rümpade standardne esitusviis, mille suhtes kõnesolevat maksimumkaalu nõuet kohaldatakse; (26) määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et loomade tapalisatasu määramise tingimuseks on ooteaeg. Seepärast tuleb määratleda kõnesolev ooteaeg ja selle kestus; (27) komisjonile tuleks esitada üksikasjalik informatsioon lisatoetuste riiklike eeskirjade ja nende rakendamise kohta; (28) tuleks sätestada ettemaksete tegemine, et talupidajad saaksid toetust võimalikult kiiresti. Riiklike ja piirkondlike ülemmäärade kohaldamist silmas pidades tuleks astuda samme, et ettemakse ei ületaks lõplikku lisatasusummat. Seepärast tuleks ette näha, et liikmesriigid võivad vähendada ettemakseprotsenti nende lisatasukavade puhul, mille suhtes kohaldatakse kõnesolevaid ülemmäärasid; (29) määrusega (EÜ) nr 1254/1999 on ette nähtud sanktsioonid asjakohaste veterinaarõigusaktidega keelatud ainete ja toodete ebaseadusliku kasutamise või oma valduses hoidmise eest. Korduvate rikkumiste korral peaksid sanktsioonide rakendamise kestuse määrama liikmesriigid, kellel on parem võimalus rikkumise raskust hinnata; (30) nii erilisatasu- kui ka ammlehmade lisatasukavade vaatlusperiood on kalendriaasta. Seepärast on vaja kindlaks määrata tähtaeg nimetatud kavade kohaldamisel arvessevõetavate tegurite üle otsustamiseks. Tõhusa ja ühtse haldamise tagamiseks tuleks üldjuhul valida taotluste esitamistähtaeg. Tuleb sätestada tapalisatasu erieeskirjad, et vältida suurema lisatasu saamiseks ühest aastast teise tehtavaid ülekandeid. Tapalisatasu puhul on tapa- või ekspordikuupäev heaks tõenduseks selle kohta, kas asjassepuutuvad toimingud on tegelikult tehtud; (31) nõukogu 15. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2799/98 [11] (millega kehtestatakse põllumajanduse eurol põhinev valuutakord) artiklis 5 osutatud toetuste, lisatasude ja summade rakendusjuhu kuupäeval kehtiv vahetuskurss määratletakse asjassepuutuval päeval kehtiva kursina. Rakendusjuhu kuupäeval kehtiv vahetuskurss tuleks kindlaks määrata nii, et oleks põhimõtteliselt tagatud, et need toetused, lisatasud ja summad ei teeks riigi omavääringusse ümberarvestamisel läbi suuri kõikumisi, mis on tingitud teataval kuupäeval kehtivast vahetuskursist. Parim lahendus tundub olevat loomade arvelevõtmise aastale eelneval kuul kohaldatavate vahetuskursside pro rata temporis põhimõttel arvutatava keskmise kasutamine; (32) kontrollimaks veise- ja vasikalihasektori lisatasukavade reformi raames võetavaid meetmeid, tuleb komisjoni täielikult informeerida liikmesriikide võetavatest rakendusmeetmetest ja kõnesolevate kavade kohaldamise kvantitatiivsetest tulemustest. Seepärast tuleks liikmesriikidele ette näha teatamiskohustus. Tuleks ette näha ühtne andmete esitamise vorm, et hõlbustada nende edastamist ja analüüsimist; (33) uuele kavale ülemineku hõlbustamiseks on vaja üleminekusätteid teatamiseeskirjade ning loomade märgistamise ja identifitseerimise kohustuse kohta; (34) käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas veise- ja vasikalihaturu korralduskomitee arvamusega, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE: Artikkel 1 Käesoleva määrusega sätestatakse määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklitega 3–25 ettenähtud lisatasukavade ja muude toetuskavade üksikasjalikud rakenduseeskirjad. I PEATÜKK ERILISATASU (Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikkel 4) 1. jagu Üldine kord Artikkel 2 Taotlused 1. Iga määruse (EMÜ) nr 3508/92 artikli 6 lõikes 8 osutatud loomapidamise abitaotlus (edaspidi "taotlus") peab peale kõnesoleva määrusega ettenähtud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi (edaspidi "ühtne süsteem") raames kehtestatud nõuete täitmise sisaldama järgmist: a) loomade arvu vanuseklasside kaupa; b) viidet taotlusega hõlmatud loomadega kaasasolevale passile või haldusdokumentidele. 2. Taotlusi võib esitada ainult nende loomade kohta, kelle vanus ooteaja alguskuupäeval on järgmine: a) pullid – vähemalt seitse kuud; või b) esimese vanuseklassi härjad – vähemalt seitse, kuid mitte üle 19 kuu, teise vanuseklassi härjad – vähemalt 20 kuud. Artikkel 3 Lisatasu määramine Loomade kohta, kes ei ole lisatasu saamiseks kõlblikud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõikes 4 nimetatud proportsionaalse vähendamise või kõnesoleva määruse artiklis 12 osutatud loomkoormuse rakendamise tõttu, ei saa enam samas vanuseklassis taotlust esitada ja lisatasu nende eest loetakse makstuks. Artikkel 4 Loomapassid ja haldusdokumendid 1. Kui loomapass ei ole määruse (EÜ) nr 820/97 artiklis 6 sätestatud tingimustel kasutusel, asendatakse see määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõike 3 punktis b sätestatud siseriikliku haldusdokumendiga. 2. Liikmesriigi pädevad asutused tagavad, et sellise loomapassi või haldusdokumendi alusel saab ühe looma ja vanuseklassi kohta määrata ainult ühe lisatasu. Vajaduse korral abistavad liikmesriigid üksteist selle eesmärgi saavutamisel. 3. Liikmesriigid võivad ette näha, et siseriiklik haldusdokument esitatakse järgmises vormis: a) iga loomaga kaasasolev dokument; b) tootja koostatud üldloend, milles on kõik haldusdokumendis nõutavad andmed, tingimusel et asjassepuutuvad loomad jäävad sama tootja juurde alates esimese taotluse esitamisest kuni turuletoomiseni tapmise eesmärgil; c) keskasutuste koostatud üldloend, milles on kõik haldusdokumendis nõutavad andmed, tingimusel et seda võimalust kasutav liikmesriik või liikmesriigi piirkond kontrollib kohapeal kõiki taotlusega hõlmatud loomi ja nende liikumist ning märgistab iga kontrollitud looma, kusjuures tootjad peavad märgistamist võimaldama; d) keskasutuse koostatud üldloend, milles on kõik haldusdokumendis nõutavad andmed, tingimusel et liikmesriik võtab vajalikke meetmeid tagamaks, et lisatasu ei määrata ühe vanuseklassi eest kaks korda, ning annab taotluse korral viivitamata informatsiooni iga looma eest määratud lisatasude kohta. Liikmesriigid, kes otsustavad mõnda nendest võimalustest kasutada, teatavad sellest komisjonile õigeaegselt, edastades ka asjakohased rakendussätted. Punkti c kohaldamisel peetakse liikmesriigi piirkondadeks ainult Suurbritanniat ja Põhja-Iirimaad. Artikkel 5 Ooteaeg Ooteaeg on kaks kuud alates taotluse esitamisele järgnevast päevast. Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et tootja võib määrata ooteaja teistsuguse algusaja, tingimusel et seda ei määrata hilisemaks kui kaks kuud pärast taotluse esitamist. Artikkel 6 Piirkondlik ülemmäär 1. Kui proportsionaalse vähendamise tulemusel ei saada täisarvu lisatasu saamiseks kõlblikke loomi, määratakse kümnendikkoha eest vastav osa lisatasu ühiksummast. Selleks võetakse arvesse ainult kümnendikkoht. 2. Kui liikmesriigid otsustavad määrata muid piirkondi või oma territooriumil olevaid määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 3 punktis c osutatud piirkondi muuta, teatavad nad sellest komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari ning esitavad piirkonna määratluse ja kehtestatava ülemmäära. Kõigist järgmistest muudatustest teatatakse komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari. Artikkel 7 Loomade arvu piiramine talumajapidamise kohta 1. Kui liikmesriigid otsustavad talumajapidamise ja vanuseklassi kohta kehtestatud 90 karilooma suurust ülemmäära muuta või sellest erandeid teha, teatavad nad sellest komisjonile enne asjassepuutuva kalendriaasta 1. jaanuari. Kui liikmesriigid määravad talumajapidamise kohta kindlaks loomade miinimumarvu, millest väiksema puhul proportsionaalset vähendamist ei rakendata, teatavad nad sellest komisjonile enne asjassepuutuva kalendriaasta 1. jaanuari. 2. Kõigist järgmistest muudatustest lõike 1 kohaldamisel teatatakse komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari. 2. jagu Tapalisatasude määramine Artikkel 8 Määramise kord 1. Liikmesriigid võivad määrata loomade tapmise eest lisatasu, mida makstakse pullide puhul esimese vanuseklassi eest ning härgade puhul esimese või teise vanuseklassi eest või mõlema vanuseklassi eest. 2. Liikmesriigid, kes otsustavad kasutada lõikes 1 esitatud süsteemi, peavad ette nägema, et lisatasu määratakse ka juhul, kui lisatasu saamiseks kõlblikud loomad saadetakse mõnda teise liikmesriiki või eksporditakse kolmandasse riiki. 3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud süsteemi kohaldamisel tuleb lisatasu saamiseks järgida käesoleva jao sätteid ning kohaldada artiklit 34 ja artikli 35 lõigete 1 ja 2 sätteid mutatis mutandis. 4. Abitaotlus sisaldab peale artikli 35 lõikes 1 osutatud informatsiooni andmeid selle kohta, kas abi taotletakse pullide või härgade eest, ning sellele lisatakse dokument, mis sisaldab artikli 4 lõike 2 kohaldamiseks vajalikke üksikasju. Selleks dokumendiks on liikmesriigi valikul: a) loomapass või selle koopia, kui kasutatav passiliik koosneb mitmest eksemplarist; või b) loomapassi koopia, kui kasutatav passiliik koosneb ainult ühest eksemplarist, mis tuleb pädevale asutusele tagastada vastavalt määruse (EÜ) nr 820/97 artiklile 6; sel juhul astub liikmesriik samme tagamaks, et koopias sisalduv informatsioon kattuks originaali andmetega; või c) riiklik haldusdokument, kui loomapass ei ole määruse (EÜ) nr 820/97 artiklis 6 sätestatud tingimustel kasutusel. Liikmesriigid võivad siseriikliku haldusdokumendi kohaldamise ka peatada. Sel juhul võtavad nad asjakohased meetmed, et vältida lisatasu kahekordset määramist samast vanuseklassist loomade eest, kellega kaubeldakse ühenduse piires. Kui liikmesriigil on määruse (EÜ) nr 820/97 artikli 3 punktis b osutatud elektrooniline andmebaas, mis sisaldab liikmesriiki rahuldavaid andmeid, mis tagavad, et ühe looma ja vanuseklassi eest määratakse ainult üks lisatasu, ei pea abitaotlusele lisama esimeses lõigus osutatud dokumenti. Kui liikmesriigid kasutavad artikli 35 lõike 2 esimeses lõigus osutatud võimalust, võtavad nad erandina esimesest lõigust ka vajalikud meetmed, et tootja saaks kindlaks määrata need loomad, kelle eest ta erilisatasu taotleb. 5. Pullide puhul tuleb tapatõendile märkida rümba kaal. 6. Looma saatmisel teise liikmesriiki tõendab saatja looma saatmist teatisega, milles on näidatud sihtliikmesriik. Sel juhul sisaldab abitaotlus järgmist: a) saatja nimi ja aadress (või vastav kood); b) looma identifitseerimisnumber; c) kinnitus, et loom on vähemalt üheksakuune. Abitaotlused esitatakse enne looma ärasaatmist asjaomase liikmesriigi territooriumilt ning saatmistõend esitatakse kolme kuu jooksul pärast looma ärasaatmist asjaomase liikmesriigi territooriumilt. Artikkel 9 Lisatasude määramise süsteemi üksikasjad 1. Erandina artiklist 5 makstakse lisatasu tootjatele, kes on loomi hoidnud vähemalt kahekuise ooteaja jooksul, mis lõpeb vähem kui kuu aega enne nende tapmist, saatmist või eksportimist. Härgade puhul järgitakse lisatasu maksmisel järgmisi eeskirju: a) esimese vanuseklassi eest makstakse lisatasu ainult juhul, kui tootja on vähemalt seitsme ja kõige rohkem 22 kuu vanust looma hoidnud vähemalt kaks kuud; b) teise vanuseklassi eest makstakse lisatasu ainult juhul, kui tootja on vähemalt 20 kuu vanust looma pidanud vähemalt kaks kuud; c) mõlema vanuseklassi eest korraga võib lisatasu maksta ainult juhul, kui tootja on looma pidanud vähemalt neli kuud järjest vastavalt punktides a ja b sätestatud vanusepiirangutele; d) teise vanuseklassi eest võib lisatasu maksta ainult juhul, kui loom toodi teisest liikmesriigist vähemalt 19 kuu vanuselt. 2. Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 12 osutatud loomkoormuse arvutamisel arvestatakse loomi, kelle kohta on esitatud kombineeritud taotlus kahes vanuseklassis, kaks korda. 3. Rümba kaalu kehtestamisel võetakse aluseks rümp, mis vastab nõukogu määruse (EMÜ) nr 1208/81 [12] artiklis 2 esitatud nõuetele. Kui rümba esitusviis ei vasta kõnesolevale määratlusele, kohaldatakse komisjoni määruse (EMÜ) nr 563/82 [13] lisas esitatud paranduskoefitsiente. Kui loom tapetakse tapamajas, mille suhtes ei kohaldata ühenduses kehtivat täiskasvanud veiste rümpade liigitamisskaalat, võivad liikmesriigid lubada kaalu määrata tapetava looma eluskaalu alusel. Kui tapetava looma eluskaal on vähemalt 340 kg, loetakse rümba kaaluks vähemalt 185 kg. Artikkel 10 Teatamine Liikmesriigid teatavad enne asjassepuutuva kalendriaasta algust komisjonile oma otsusest kohaldada käesolevas jaos osutatud lisatasude määramise süsteemi ning asjakohastest menetlustest. II PEATÜKK AASTAAEGADE MÕJU HÜVITAV LISATASU (Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikkel 5) Artikkel 11 Lisatasu rakendamine Komisjon otsustab hiljemalt iga kalendriaasta 1. augustiks, millistes liikmesriikides võib järgmisel kalendriaastal aastaaegade mõju hüvitavaid lisatasusid määrata. Liikmesriigid teatavad komisjonile selle kalendriaasta 1. jaanuariks, mille jooksul lisatasu määratakse, otsusest kohaldada määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 5 lõiget 3. Artikkel 12 Lisatasu saamise õigus 1. Lisatasu võib määrata ainult härgade puhul, kelle eest on juba saadud erilisatasu või kelle eest seda peetakse vastavalt artiklile 3 makstuks liikmesriigis, kus kohaldatakse aastaaegade mõju hüvitavat lisatasu, kusjuures need härjad tapetakse aastaaegade mõju hüvitavat lisatasu kohaldavas liikmesriigis. 2. Lisatasu võib määrata ainult tootjale, kelle talumajapidamises looma enne tapmist peeti. Artikkel 13 Taotlused 1. Tootja esitab taotluse selle liikmesriigi pädevatele ametiasutustele, kelle territooriumil talumajapidamine asub. 2. Abitaotlus koostatakse vastavalt artikli 8 lõikele 4 ja artiklile 35, mida kohaldatakse mutatis mutandis. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kontrollida, kas erilisatasud on määratud, kontrollides ühtlasi artiklis 35 osutatud tõendite õigsust regulaarselt ja ette teatamata. III PEATÜKK LISATASU AMMLEHMA EEST (Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklid 6–10) 1. jagu Üldine kord Artikkel 14 Lihalehmad Käesoleva määruse I lisas nimetatud veisetõugude hulka kuuluvaid lehmi ei peeta määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 3 punktis f ja artikli 10 lõikes 2 osutatud lihalehmadeks. Artikkel 15 Maksimaalne individuaalne piimakvoot 1. Kui liikmesriigid otsustavad määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõike 2 punktis b osutatud 120000 kilogrammi suurust maksimaalset individuaalset piimakvooti muuta või sellest erandeid teha, teatavad nad sellest komisjonile enne asjassepuutuva kalendriaasta 1. jaanuari. 2. Kõigist järgmistest muudatustest lõike 1 kohaldamisel teatatakse komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari. Artikkel 16 Ooteaeg Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõikes 2 nimetatud kuuekuuline ooteaeg algab järgmisel päeval pärast taotluse esitamist. Artikkel 17 Taotlused 1. Kui lisatasutaotlus esitatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõike 2 punktile b, peab iga loomapidamise abitaotlus või, liikmesriigi valikul, määruse (EÜ) nr 3508/92 artikli 6 lõikes 1 osutatud pindalatoetuse taotlus (edaspidi "taotlus") peale ühtse süsteemi raames kehtestatud nõuete sisaldama järgmist: a) teatis, milles on näidatud individuaalne piimakvoot, mis kehtestatakse tootjale 31. märtsil enne lisamaksukava 12kuulise rakendusaja algust asjassepuutuval kalendriaastal; kui kvoot pole taotluse esitamise päeval teada, tuleb sellest pädevale ametiasutusele esimesel võimalusel teatada; ja b) tootjapoolne kohustus mitte suurendada 12 kuu jooksul alates taotluse esitamise päevast oma individuaalkvooti üle määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõike 2 punktis b ettenähtud ülemmäära. Punkti b ei kohaldata, kui liikmesriik on ülemmäära tühistanud. 2. Kalendriaasta jooksul võib taotlusi esitada kokku kuuekuulise ajavahemiku jooksul, mille määrab liikmesriik. Liikmesriigid võivad selleks ajavahemikuks määrata konkreetsed taotluste esitamise tähtajad. Artikkel 18 Keskmine piimaand Keskmine piimaand arvutatakse II lisas sätestatud keskmiste piimaandide alusel. Piimaanni arvutamisel võivad liikmesriigid kasutada ka liikmesriikide poolt tunnustatud dokumenti, mis tõendab tootja piimakarja keskmist piimaandi. Artikkel 19 Täiendavad siseriiklikud lisatasud 1. Täiendavat siseriiklikku lisatasu võib määrata ainult tootjale, kellele antakse samal kalendriaastal lisatasu ammlehmade eest. Seda määratakse ainult selleks lisatasuks kõlblike loomade arvu piires, vajaduse korral pärast määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud proportsionaalse vähendamise rakendamist. 2. Täiendavate lisatasude määramiseks võivad liikmesriigid sätestada lisatingimusi. Enne lisatingimuste jõustumist teatavad liikmesriigid nendest õigeaegselt komisjonile. 3. Komisjon otsustab hiljemalt iga kalendriaasta 1. augustiks, millised liikmesriigid on täitnud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõike 5 kolmandas lõigus sätestatud tingimused. 2. jagu Ülemmäärad, varud, loovutamine Artikkel 20 Individuaalülemmäär 1. Liikmesriigid määravad iga tootja individuaalülemmäära määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 7 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud tingimustel. 2. Igale tootjale teatatakse tema individuaalülemmäär niipea kui võimalik, kuid hiljemalt üks nädal enne taotluste esitamise algust 2000. aastaks. Artikkel 21 Teatamine 1. Liikmesriigid teatavad komisjonile hiljemalt 1. märtsiks 2000 eeskirjadest, mille kohaselt nad on vähendanud individuaalülemmäärasid vastavalt määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 7 lõikele 3, ning tootjatele antud õiguste koguarvu ja varudesse suunatud õiguste koguarvu. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile hiljemalt 1. märtsiks 2000 meetodi, mida nad on kasutanud individuaalülemmäärade vähendamiseks vastavalt määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 8 lõike 1 teisele lõigule, ning vajaduse korral meetmetest, mida on võetud vastavalt artikli 8 lõike 2 punktile a, ning enne iga aasta 1. jaanuari kõikidest muudatustest. 3. Liikmesriigid esitavad komisjonile IV lisas sätestatud tabeli kujul hiljemalt iga kalendriaasta 1. märtsiks esialgsed andmed ning 31. juuliks lõplikud andmed järgmiste näitajate kohta: a) eelmisel kalendriaastal ilma talumajapidamise üleandmiseta loovutatud õiguste tulemusel riigi varudesse hüvitiseta loovutatud lisatasuõiguste arv; b) artikli 23 lõikes 2 osutatud kasutamata lisatasuõiguste arv, mis on eelmisel kalendriaastal loovutatud riigi varudesse; c) eelmisel kalendriaastal määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 9 lõike 3 alusel määratud lisatasuõiguste arv. Artikkel 22 Tasuta saadud õigused Kui tootja on saanud lisatasuõigused riigi varudest tasuta, ei ole tal lubatud oma õigusi kolme järgmise kalendriaasta jooksul loovutada ega/või ajutiselt üle anda, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel. Artikkel 23 Õiguste kasutamine 1. Õigused saanud tootja võib õigusi kas ise kasutada ja/või anda need ajutiselt üle mõnele teisele tootjale. 2. Kui tootja ei ole kalendriaastal kasutanud vähemalt miinimumprotsenti oma õigustest, mis on määratud vastavalt lõikele 4, loovutatakse kasutamata jäänud osa riigi varudesse, välja arvatud järgmistel juhtudel: - kui tootja, kellel on maksimaalselt seitse lisatasuõigust, ei ole kahel järjestikusel kalendriaastal kasutanud vähemalt miinimumprotsenti oma õigustest, mis on määratud vastavalt lõikele 4, loovutatakse viimasel kalendriaastal kasutamata jäänud osa riigi varudesse, - tootja osaleb komisjoni poolt tunnustatud ekstensiivistamisprogrammis, - tootja osaleb komisjoni poolt tunnustatud ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämise kavas, mille puhul õiguste loovutamine ega/või ajutine üleandmine ei ole kohustuslik, või - nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhud. 3. Õigusi on võimalik ajutiselt üle anda ainult tervete kalendriaastate kaupa, kusjuures hõlmata tuleb vähemalt artikli 24 lõikega 1 ettenähtud loomade miinimumarv. Iga ajutise üleandmise perioodi lõpuks, mis ei tohi ületada kolme järjestikust aastat, saab tootja, välja arvatud õiguste loovutamise korral, kõik õigused tagasi vähemalt kaheks järjestikuseks kalendriaastaks. Kui tootja ei kasuta kummalgi aastal ära vähemalt miinimumprotsenti oma õigustest, mis on määratud vastavalt lõikele 4, loovutab liikmesriik, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, tootja poolt kasutamata jäänud õigused igal aastal riigi varudesse. Tootjate jaoks, kes osalevad komisjoni poolt tunnustatud ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämise kavades, võivad liikmesriigid nimetatud kavade alusel toimuvat ajutise üleandmise kogukestust pikendada. Tootjatel, kes on kohustunud osalema ekstensiivistamisprogrammis kooskõlas nõukogu määruse (EMÜ) nr 2078/92 [14] artikli 2 lõike 1 punktis c nimetatud meetmega või kooskõlas määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklitega 22 ja 23, ei ole lubatud kogu osalemise jooksul oma õigusi ajutiselt üle anda ega/või loovutada. Seda sätet ei kohaldata juhul, kui programm võimaldab õiguste loovutamist ja/või ajutist üleandmist tootjatele, kelle osalemine muus programmis peale käesolevas lõigus osutatu eeldab õiguste saamist. 4. Lisatasuõigustest tuleb ära kasutada vähemalt 70 %. Liikmesriigid võivad seda miinimummäära tõsta 90 %ni. Liikmesriigid teatavad komisjonile ette protsendimäära, mida nad kavatsevad kohaldada. Artikkel 24 Õiguste loovutamine ja ajutine üleandmine 1. Liikmesriigid võivad oma tootmisstruktuuri alusel ette näha ilma talumajapidamise üleandmiseta osaliselt loovutatavate lisatasuõiguste miinimumarvu. See arv ei tohi ületada viit lisatasuõigust. 2. Lisatasu saamise õiguste loovutamine ja nende ajutine üleandmine jõustub alles pärast seda, kui õigused loovutav ja/või üleandev tootja ning nimetatud õigused saav tootja on neist ühiselt liikmesriigi pädevatele ametiasutustele teatanud. Teatamine toimub liikmesriigi määratud tähtaja jooksul hiljemalt kuupäevaks, millal õigused saav tootja esitab oma lisatasutaotluse, välja arvatud juhul, kui õiguste loovutamine toimub pärimise kaudu. Sel juhul peab õigused saav tootja esitama õigusdokumendid selle kohta, et ta on surnud tootja õiguste pärija. Artikkel 25 Individuaalülemmäära muutmine Lisatasu saamise õiguste loovutamiseks või ajutiseks üleandmiseks määravad liikmesriigid uue individuaalülemmäära ja teatavad asjaomastele tootjatele hiljemalt 60 päeva pärast selle tähtaja viimast päeva, mille jooksul tootja taotluse esitas, kui palju lisatasu saamise õigusi neile on lubatud. Esimest lõiku ei kohaldata juhul, kui õiguste loovutamine toimub pärimise kaudu. Artikkel 26 Tootjad, kes ei ole kasutatava maa omanikud Riigi või ühises omandis olevat maad kasutavad tootjad, kes otsustavad nimetatud maa kasutamise lõpetada ja loovutada kõik oma õigused mõnele teisele tootjale, võrdsustatakse oma talumajapidamist müüvate või üleandvate tootjatega. Kõigil teistel juhtudel võrdsustatakse need tootjad ainult lisatasu saamise õigust loovutavate tootjatega. Artikkel 27 Loovutamine riigi varude kaudu Kui liikmesriigid on ette näinud, et õiguste loovutamine ilma talumajapidamise üleandmiseta peab toimuma riigi varude kaudu kooskõlas määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 8 lõike 2 punktiga b, kohaldavad nad artiklites 23–26 sätestatud õigusaktidega samalaadseid siseriiklikke õigusakte. Lisaks kehtib sel juhul järgmine kord: - liikmesriigid võivad ette näha, et õiguste ajutine üleandmine peab toimuma riigi varude kaudu; - lisatasu saamise õiguste loovutamisel või ajutisel üleandmisel esimese taande kohaldamisjuhtudel jõustub õiguste loovutamine riigi varudesse alles pärast seda, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused on neist õigusi loovutavale ja/või üleandvale tootjale teatanud, ning õiguste loovutamine riigi varudest mõnele teisele tootjale alles pärast seda, kui need asutused on sellest kõnesolevale tootjale teatanud. Peale selle tuleb niisuguste sätetega tagada, et liikmesriik tasub selle osa õiguste eest, mida ei ole nimetatud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 8 lõike 1 teises lõigus ja mis vastab osale, mis oleks tõenäoliselt tulenenud õiguste otseloovutamisest tootjate vahel, võttes eelkõige arvesse tootmise arengutendentse kõnesolevas liikmesriigis. See tasu võrdub tasuga, mida nõutakse riigi varudest samaväärseid õigusi saavatelt tootjatelt. Artikkel 28 Osalised õigused 1. Kui käesoleva jao sätete kohaselt tehtud arvutuste tulemus pole täisarv, võetakse arvesse ainult kümnendikkoht. 2. Kui käesoleva jao sätete kohaldamise tulemuseks on tootja või riigi varude osalised lisatasu saamise õigused, liidetakse need osalised õigused kokku. 3. Osalise õiguse olemasolu korral on tootjal õigus saada ainult vastav osa lisatasu ühiksummast ning vajaduse korral artiklis 19 osutatud täiendavast siseriiklikust lisatasust ja artiklis 32 osutatud tootmise ekstensiivistamistoetusest. Artikkel 29 Erikava mullikate kohta 1. Komisjon otsustab hiljemalt 1. novembriks 1999, millised liikmesriigid on täitnud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 10 lõikes 1 sätestatud tingimused. Asjaomased liikmesriigid teatavad komisjonile enne 1. jaanuari 2000, kas nad kavatsevad kohaldada määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 10 sätestatud kava (edaspidi "erikava"), ning esitavad vajaduse korral nende poolt kindlaks määratud spetsiaalse siseriikliku ülemmäära. Kõigist järgmistest muudatustest teatatakse komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari. 2. Erikava kohaldavad liikmesriigid sätestavad kriteeriumid tagamaks, et lisatasu makstakse talupidajatele, kelle mullikakari on mõeldud lehmakarja uuendamiseks. Need kriteeriumid võivad eelkõige hõlmata vanusepiirangut ja/või loomatõugudega seotud nõudeid. Liikmesriigid teatavad komisjonile enne asjaomase aasta 1. jaanuari nende poolt vastu võetud kriteeriumidest. Kõigist järgmistest muudatustest teatatakse komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari. 3. Kui määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud proportsionaalse vähendamise tulemusel ei saada täisarvu lisatasu saamiseks kõlblikke loomi, määratakse kümnendikkoha eest vastav osa lisatasu ühiksummast ning vajaduse korral artiklis 19 osutatud täiendavast siseriiklikust lisatasust ja artiklis 32 osutatud tootmise ekstensiivistamistoetusest. Selleks võetakse arvesse ainult kümnendikkoht. 4. Erikava kohaldatavates liikmesriikides peab olema täielikult täidetud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõikes 2 sätestatud nõue peetavate loomade miinimumarvu kohta ammlehmade puhul, kui tootja on nende eest lisatasu taotlenud, ja mullikate puhul, kui tootja on nende eest lisatasu taotlenud. 5. Käesoleva erikava suhtes ei kohaldata artiklite 20–28 sätteid. IV PEATÜKK ÜHISSÄTTED ERILISATASUDE JA AMMLEHMADE EEST MAKSTAVATE LISATASUDE KOHTA Artikkel 30 Taotlused 1. Liikmesriigid võivad halduslikel põhjustel ette näha, et taotlused tuleb esitada miinimumarvu loomade kohta, tingimusel et see ei ole suurem kui 3. 2. Ilma et see piiraks artikli 17 lõike 2 ja artikli 32 lõike 7 kohaldamist, võivad liikmesriigid kindlaks määrata lisatasutaotluste esitamise tähtajad ja kuupäevad ning taotluste arvu, mida tootjad võivad ühe lisatasukava kohta ühel kalendriaastal esitada. Artikkel 31 Loomkoormus 1. Pädevad ametiasutused määravad igale tootjale, kes on üheks ja samaks kalendriaastaks esitanud: - taotluse määruse (EMÜ) nr 3508/92 artikli 6 lõikes 1 nimetatud pindalatoetuse saamiseks, ja - vähemalt ühe taotluse erilisatasu või ammlehmade eest makstavate lisatasude saamiseks, loomühikute arvu, mis vastab loomade arvule, kelle eest võib maksta erilisatasu või ammlehmade eest makstavat lisatasu, võttes arvesse söödamaa suurust tootja talumajapidamises. 2. Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 12 osutatud loomkoormuse määramisel kehtib järgmine kord: a) võetakse arvesse individuaalne piimakvoot, mis kehtestatakse tootjale 31. märtsil, mis eelneb lisamaksukava 12kuulise rakendusaja algusele vastaval kalendriaastal; b) arvutatakse selle kvoodi täitmiseks vajalike lüpsilehmade arv kooskõlas käesoleva määruse artikliga 18. 3. Lisatasu saamiseks kõlblike loomade arvu määramisel: a) korrutatakse ühtse süsteemi raames sätestatud eeskirjade alusel määratud hektarite arv määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 12 osutatud loomkoormusega; b) lahutatakse sel viisil saadud arvust loomühikute arv, mis vastab lüpsilehmade arvule, mida on vaja tootjale piima tootmiseks kehtestatud kvoodi mahus; c) lahutatakse sel viisil saadud arvust loomühikute arv, mis vastab lammaste ja/või kitsede arvule, kelle kohta on esitatud lisatasutaotlus. Sel viisil saadud lõplik arv vastab maksimumarvule loomühikutele, mille eest võib määrata erilisatasusid ja lisatasusid ammlehmade eest. 4. Liikmesriigid teatavad igale asjaomasele tootjale talle määratud loomkoormuse ja sellest tuleneva loomühikute arvu, mille eest võib lisatasusid määrata. Artikkel 32 Tootmise ekstensiivistamistoetus 1. Tootjad peavad tootmise ekstensiivistamistoetuse saamiseks pindalatoetuse taotlusel märkima, et nad soovivad tootmise ekstensiivistamistoetuse kavas osaleda. 2. Tootmise ekstensiivistamistoetust ei maksta loomade eest, kelle eest erilisatasu loetakse makstuks vastavalt artiklile 3. 3. Kontrollimaks, kas määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõike 3 punkti a kohaselt arvutatud loomade koguarv vastab kõnesoleva määruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud loomkoormusnõudele, määravad liikmesriigid loomade loendamiseks igal aastal vähemalt viis kuupäeva ning teatavad need komisjonile. Välja arvatud juhul, kui liikmesriigid otsustavad, et loomade loendus võib toimuda mis tahes päeval aastas: - määratakse loenduspäevad juhuvalikul nii, et saaks iseloomulikke andmeid kogu aasta kohta, ning neid muudetakse igal aastal, ja - määratakse iga loenduspäev kindlaks hiljem ning sellest teatatakse tootjale kõige varem kaks nädalat pärast selle kindlaksmääramist. Nendel kuupäevadel loetakse loomi ühel järgmisel meetodil, mille valib liikmesriik: - liikmesriik palub igal tootjal oma talumajapidamise registri alusel enne liikmesriigi poolt kindlaksmääratavat kuupäeva deklareerida loomühikute või loomade arvu mõlemas määruse (EÜ) nr 1254/1999 III lisas osutatud isasloomade kategoorias, või - liikmesriik, kellel on määruse (EÜ) nr 820/97 artikli 3 punktis b osutatud elektrooniline andmebaas, kasutab seda loomühikute arvu kindlaksmääramiseks, kui liikmesriigil on piisav tagatis, et andmebaas sisaldab täpseid andmed tootmise ekstensiivistamistoetuse kava kohaldamiseks. Loomühikute arv, mille alusel määratakse kindlaks, kas tootja on täitnud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõikes 2 sätestatud loomkoormusnõude, on loenduspäevadel saadud loomühikute arvu aritmeetiline keskmine, millele lisandub loomühikute arv, mis vastab lammaste ja kitsede arvule, kelle kohta on samal kalendriaastal esitatud lisatasutaotlus. Kui liikmesriigid otsustavad, et loomade loendus võib toimuda mis tahes päeval aastas, võivad nad ette näha, et punktides a ja b osutatud näitajad arvutatakse pro rata temporis põhimõttel selle ajavahemiku kohta, mil looma peetakse talumajapidamises. Liikmesriigid võtavad meetmeid, mida on vaja määruse (EÜ) nr 1259/1999 artikli 7 kohaldamiseks tootjate suhtes, kes täidavad määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 13 sätestatud nõuded kunstlikult teataval ajal aastas esineva tavapärasest madalama loomkoormuse näitajate abil. 4. Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid lubada tootjatel valida lihtsustatud kava. Sel juhul peab tootja pindalatoetuse taotlusele märkima, et: a) ta kinnitab, et on kuni pindalatoetuse taotluse esitamiseni iga päev järginud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 13 sätestatud maksimaalse loomkoormuse nõuet ja b) ta kohustub kõnesolevat loomkoormust järgima iga päev alates pindalatoetuse taotluse esitamisest kuni 31. detsembrini. Kui liikmesriik on otsustanud kohaldada määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõike 2 teist lõiku, märgib tootja oma taotlusele, kumba maksimaalset loomkoormusnõuet ta järgib. Tootja võib oma valikut muuta hiljemalt enne seda, kui talle teatatakse tema loomade arvu kohapeal kontrollimisest. Tootja võib pädevale asutusele oma kohustuse tühistamisest teatada hiljemalt enne seda, kui talle teatatakse tema loomade arvu kohapeal kontrollimisest. Sel juhul ei ole tal õigust saada tootmise ekstensiivistamistoetust. Käesolevas lõigus osutatud kinnituse ja kohustuse suhtes kohaldatakse ühtse süsteemiga ettenähtud sätteid kontrollide ja sanktsioonide kohta. 5. Liikmesriigid esitavad komisjonile 1. jaanuariks 2000 mõiste "karjamaa" määratluse, mida kasutatakse määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõike 3 punkti c kohaldamisel. Kõigist järgmistest muudatustest teatatakse komisjonile enne asjassepuutuva aasta 1. jaanuari. 6. Komisjon otsustab hiljemalt 1. novembriks 1999, millised liikmesriigid on täitnud määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõikes 4 sätestatud tingimused. Selles lõikes tähendab "mägialal asuv tootja" iga tootjat: - kelle talumajapidamine asub mägialal või - kelle söödamaast vähemalt 50 % asub mägialal. 7. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, kinnitavad lõike 6 alusel tootmise ekstensiivistamistoetust soovivad tootjad loomapidamise abitaotluses, et nad taotlevad tootmise ekstensiivistamistoetust. Nad peavad alates taotluse esitamise päevast vähemalt kuus kuud järjest pidama sellisel arvul lüpsilehmi, mis on vähemalt võrdne lüpsilehmade arvuga, kelle eest on taotletud tootmise ekstensiivistamistoetust. Kuuekuuline ooteaeg algab järgmisel päeval pärast taotluse esitamist. Kalendriaastas võib taotlusi esitada kokku kuuekuulise ajavahemiku jooksul, mille määrab liikmesriik. Liikmesriigid võivad selleks ajavahemikuks määrata konkreetsed taotluste esitamise tähtajad. 8. Lüpsilehmade arv, kelle eest tootjale makstakse tootmise ekstensiivistamistoetust, ei tohi ületada ühte järgmistest näitajatest: a) lüpsilehmade arv, keda on vaja individuaalse piimakvoodi täitmiseks, mis kehtestatakse tootjale 31. märtsil enne lisamaksukava 12kuulise rakendusaja algust asjassepuutuval kalendriaastal; lehmade arv arvutatakse II lisas määratletud keskmise piimaanni alusel; b) vastavalt lõikele 3 määratud talumajapidamises peetavate lehmade koguarv, millest on lahutatud individuaalülemmäärale vastav ammlehmade arv. 9. Kui liikmesriigid otsustavad kasutada määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõike 2 teises lõigus sätestatud võimalust või sellest loobuda, teatavad nad komisjonile oma otsusest enne asjassepuutuva kalendriaasta 1. jaanuari. 10. Käesoleva artikli kohase loomkoormuse arvutamisel võetakse arvesse ainult sajandikkoht. Artikkel 33 Ooteaja kindlaksmääramine Artiklis 5, artikli 9 lõikes 1, artiklis 16, artikli 32 lõikes 7 ja artiklis 37 osutatud ooteaegade viimaseks päevaks on ooteaja alguskuupäevaga sama numbrit kandvale päevale eelnev päev, olenemata sellest, kas see on tööpäev või mitte. V PEATÜKK LOOMADE TAPALISATASU (Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikkel 11) Artikkel 34 Osalemisteatis Liikmesriigid võivad ette näha, et kalendriaastal makstava lisatasu saamiseks peab tootja enne kõnesoleva kalendriaasta kohta tehtava esimese lisataotluse esitamist või selle esitamisel esitama teatise oma osalemise kohta. Kui tootja ei tee osalemisteatises muudatusi, võib liikmesriik lugeda kehtivaks eelmise teatise. Artikkel 35 Taotlused 1. Loomapidamise abitaotlus sisaldab tapalisatasu määramiseks vajalikke andmeid, eelkõige looma sünnikuupäeva, kui loom on sündinud pärast 1. jaanuari 1998. Loomapidamise abitaotlused esitatakse liikmesriigi poolt kindlaksmääratava tähtaja jooksul, mis ei tohi olla pikem kui kuus kuud alates looma tapmisest või, looma eksportimisel, ühenduse tolliterritooriumilt lahkumisest, ning mis lõpeb hiljemalt järgmise aasta veebruari lõpuks, välja arvatud erandjuhtudel, mille kohta teeb otsuse liikmesriik, kust loom ära saadetakse või eksporditakse. Liikmesriigid võivad lubada, et tootja asemel esitab taotluse mõni teine isik. Sel juhul märgitakse taotlusse tootja nimi ja aadress, kellel on õigus saada lisatasu. Peale ühtse süsteemi raames kehtestatud nõuete sisaldab taotlus järgmist: a) kui lisatasu määratakse loomade tapmise eest, siis tapamaja tõendit või vähemalt sama informatsiooni sisaldavat tapamaja poolt koostatud või kinnitatud dokumenti, kuhu on kantud: i) tapamaja nimi ja aadress (või vastav kood); ii) looma tapmiskuupäev ning identifitseerimis- ja tapanumber; iii) vasikate rümba kaal (kui ei kohaldata artikli 36 lõiget 4); b) kui loom eksporditakse kolmandasse riiki: i) eksportija nimi ja aadress (või vastav kood); ii) looma identifitseerimisnumber; iii) ekspordideklaratsioon, milles on esitatud pärast 1. jaanuari 1998 sündinud loomade vanus ning, kui ei kohaldata artikli 36 lõiget 4, vasikate eluskaal, mis ei tohi ületada 290 kilogrammi; iv) tõend looma väljaviimise kohta ühenduse tolliterritooriumilt, mis esitatakse samal viisil kui eksporditoetuste saamise korral. Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et punktides a ja b osutatud andmed esitatakse liikmesriigi poolt heakskiidetud organi või organite kaudu, kasutades infotehnoloogiat. Liikmesriigid kontrollivad väljaantud tõendite ja dokumentide ning vajaduse korral viiendas lõigus osutatud andmete õigsust regulaarselt ja ette teatamata. 2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid, kellel on määruse (EÜ) nr 820/97 artikli 3 punktis b osutatud elektrooniline andmebaas, ette näha, et tapamajade poolt pädevale asutusele edastatavaid andmeid looma tapmise kohta peetakse tootjate taotlusteks tapalisatasu saamiseks, juhul kui liikmesriigil on piisav tagatis selle kohta, et andmebaas sisaldab täpseid andmeid tapalisatasukava kohaldamiseks ning vajaduse korral loomade tapmise erilisatasu ja/või loomade tapmise lisatoetuste ja/või aastaaegade mõju hüvitava lisatasu maksmiseks. Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et tuleb esitada taotlus. Sel juhul võivad nad kindlaks määrata andmed, mis tuleb koos taotlusega esitada. Liikmesriigid, kes otsustavad käesolevat lõiget kohaldada, teatavad sellest komisjonile enne 1. jaanuari 2000. Nad teatavad komisjonile kõikidest edasistest muudatustest enne nende rakendamist. Liikmesriigid tagavad, et makseasutusele esitatav informatsioon sisaldab kõiki lisatasu maksmiseks vajalikke andmeid, eelkõige: a) asjaomasel aastal tapetud, määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 11 lõikes 1 osutatud loomade liiki ja arvu; b) andmeid kõnesolevas artiklis osutatud vanuse- ja rümba kaalupiirangute ning artiklis 37 osutatud ooteaja järgimise kohta; c) vajaduse korral andmeid, mida on vaja loomade tapmise erilisatasu maksmiseks ja/või loomade tapmise lisatoetuste maksmiseks ja/või aastaaegade mõju hüvitava lisatasu maksmiseks. 3. Kui loomadega on pärast artiklis 37 nimetatud ooteaega ühenduses kaubeldud, väljastab tapamaja nende kohta lõike 1 neljanda lõigu punktis a osutatud dokumendi isegi juhul, kui liikmesriik, kus loom tapeti, on otsustanud kohaldada lõikes 2 sätestatud erandit. Kui kahe liikmesriigi andmeedastussüsteemid omavahel sobivad, võivad need liikmesriigid kokku leppida, et kohaldatakse lõikes 2 kirjeldatud süsteemi. Liikmesriigid abistavad üksteist, et tagada esitatud dokumentide ja/või üksteisele edastatavate andmete õigsuse tõhus kontroll. Selleks edastab lisatasu maksev liikmesriik liikmesriigile, kus loom tapetakse, regulaarselt tapamajade kaupa ülevaate tapatõenditest (või samaväärsetest andmetest), mis sellest liikmesriigist on saadud. Artikkel 36 Rümpade esitusviis ja kaal 1. Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 11 lõike 1 punkti b kohaldamisel esitatakse vasikarümbad pärast veretustamist, siseelundite eemaldamist ja nülgimist, ilma pea ja jalgadeta, kuid koos maksa, neerude ja neerurasvaga. 2. Arvesse võetakse jahutatud rümba kaal või võimalikult kiiresti pärast tapmist määratud tapasooja rümba kaal, millest lahutatakse 2 %. 3. Kui rümbad esitatakse ilma maksa, neerude ja/või neerurasvata, suurendatakse nende kaalu järgmiselt: a) maksa arvelt 3,5 kilogrammi võrra; b) neerude arvelt 0,5 kilogrammi võrra; c) neerurasva arvelt 3,5 kilogrammi võrra. 4. Liikmesriigid võivad ette näha, et kui vasika vanus tapmisel või eksportimisel on alla viie kuu, loetakse määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 11 lõike 1 punktis b osutatud kaalupiirang täidetuks. Kui rümba kaalu ei saa tapamajas kindlaks teha, loetakse eespool nimetatud nõue täidetuks, kui looma eluskaal ei ületa 290 kilogrammi. Artikkel 37 Lisatasu saaja 1. Lisatasu makstakse tootjatele, kes on loomi hoidnud vähemalt kahekuise ooteaja vältel, mis lõpeb vähem kui kuu aega enne loomade tapmist või eksportimist. 2. Alla kolme kuu vanuselt tapetavate vasikate ooteaeg on üks kuu. Artikkel 38 Siseriiklikud ülemmäärad 1. Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 11 lõigetes 1 ja 3 osutatud siseriiklikud ülemmäärad on esitatud III lisas. 2. Kui proportsionaalse vähendamise tulemusel ei saada täisarvu lisatasu saamiseks kõlblikke loomi, määratakse kümnendikkoha eest vastav osa lisatasu ühiksummast. Selleks võetakse arvesse ainult kümnendikkoht. VI PEATÜKK LISATOETUSED (Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklid 14–20) Artikkel 39 Siseriiklik kord Üksikasjalikud andmed, mis tuleb komisjonile määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 18 kohaselt edastada, sisaldavad järgmist: 1) loomühikute põhjal makstavad hüvitised (vajaduse korral): a) esialgsed summad iga loomakategooria ühe looma kohta ning lisatasude määramise kord; b) esialgne prognoositav kogukulu iga loomakategooria kohta (täpsustada, kas toetused makstakse tapalisatasu lisana) ning asjassepuutuvate loomade arv; c) loomkoormusega seotud erinõuded (välja arvatud juhul, kui toetused makstakse tapalisatasu lisana); d) isasveiste arvu piirangud talumajapidamise kohta (vajaduse korral); e) muud andmed rakenduseeskirjade kohta. Punktides a ja b osutatud loomakategooriad on järgmised: pullid, härjad, ammlehmad, lüpsilehmad, ammlehmade eest makstavaks lisatasuks kõlblikud mullikad ja muud mullikad ning kõik liikmesriikide poolt kindlaksmääratud loomade alamrühmad, mis nendesse kategooriatesse kuuluvad; 2) pindalatoetused (vajaduse korral): a) piirkondlike põhikasvupindade arvutamine; b) esialgsed summad hektari kohta; c) esialgne prognoositav kogukulu ja vastav hektarite arv; d) muud andmed rakenduseeskirjade kohta. Artikkel 40 Üksikasjalik aruanne Üksikasjalik aruanne, mis tuleb komisjonile määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 19 kohaselt edastada, sisaldab artiklis 39 sätestatud ajakohastatud ja täiendatud andmeid. Peale selle sisaldab see järgmist: a) ülevaade lisatoetuste kava rakendamisel tekkinud probleemidest; b) hinnang käesoleva kava tõhususele; c) võimalikud ettepanekud käesoleva kava arendamiseks. VII PEATÜKK ÜLDSÄTTED Artikkel 41 Ettemaksed 1. Pädev ametiasutus teeb halduskontrolli ja kohapealse kontrolli tulemuste alusel tootjale lisatasu saamiseks kõlblike loomade eest ettemakse, mis on 60 % erilisatasudest, ammlehmade eest makstavatest lisatasudest ja tapalisatasudest. Erilisatasu, artiklis 29 osutatud mullikate kohta ettenähtud erikava ja/või tapalisatasu puhul võib liikmesriik ettemakse suurust vähendada, kuid see ei või olla väiksem kui 40 %. Ettemakset ei või teha enne selle kalendriaasta 16. oktoobrit, milleks lisatasu taotletakse. 2. Lõplik lisatasusumma võrdub tootjale ettenähtud lisatasusumma ja ettemakse vahega. Artikkel 42 Loomade arvelevõtmisaasta Erilisatasu, ammlehmade eest makstava lisatasu, aastaaegade mõju hüvitava lisatasu ning tootmise ekstensiivistamistoetuse kavadega hõlmatud loomade arvelevõtmisaasta määramisel ja loomkoormuse arvutamiseks kasutatavate loomühikute arvu määramisel võetakse aluseks taotluste esitamistähtaeg. Kui erilisatasu määratakse vastavalt ühele artiklis 8 sätestatud variandile ning kui: - loom on tapetud hiljemalt 31. detsembril ja - lisatasutaotlus kõnesoleva looma eest esitatakse pärast seda kuupäeva, saab lisatasu taotleda sellises ulatuses, mis kehtib looma tapmisaasta 31. detsembril. Abi suuruse kohaldamiseks ja proportsionaalse vähendamise arvutamiseks vastavalt artiklile 38 on tapalisatasu maksmisel loomade arvelevõtmisaastaks tapmis- või eksportimisaasta. Artikkel 43 Ümberarvestamine riigi vääringusse Lisatasusummad ja tootmise ekstensiivistamistoetus arvutatakse riigi vääringusse artikli 42 kohaselt kindlaksmääratavale arvelevõtmisaastale eelnevas detsembris kohaldatavate vahetuskursside pro rata temporis põhimõttel arvutatava keskmise alusel. Artikkel 44 Sanktsioonid keelatud ainete ja toodete ebaseadusliku kasutamise või oma valduses hoidmise eest Ühenduse veterinaarmäärustega keelatud ainete ja toodete ebaseadusliku kasutamise või oma valduses hoidmisega seotud korduvate rikkumiste korral otsustavad liikmesriigid vastavalt määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 23 lõike 1 teisele lõigule rikkumise raskusest lähtudes, kui pikaks ajaks tootja abikavadest välja arvatakse. Artikkel 45 Siseriiklikud rakendusmeetmed Liikmesriigid võtavad vastu kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse nõuetekohane kohaldamine. Nad informeerivad sellest komisjoni. Artikkel 46 Teatamine 1. Liikmesriigid teatavad alates 1. juulist 2000 komisjonile järgmised andmed hiljemalt iga aasta 15. septembriks (jooksva aasta esimese kuue kuu kohta) ja 1. märtsiks (eelmise aasta viimase kuue kuu kohta): a) isasveiste arv, kelle eest on lisatasu taotletud: - vanuseklasside kaupa, - loomatüüpide kaupa (pullid või härjad); b) lehmade arv, kelle kohta on taotletud ammlehmade eest makstavat lisatasu, määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõike 2 punktides a ja b nimetatud kavade kaupa; c) loomade arv, kelle eest on taotletud tapalisatasu, loomatüüpide kaupa (täiskasvanud veised ja vasikad), täpsustades, kas loom on tapetud või eksporditud; d) loomade arv, kelle eest tegelikult määrati aastaaegade mõju hüvitav lisatasu, eristades erilisatasu maksmise mõlema vanuseklassi kaupa, ja loomakasvatajate arv mõlema vanuseklassi puhul. 2. Alates 2001. aastast teatavad liikmesriigid komisjonile hiljemalt iga aasta 31. juuliks järgmised andmed eelmise kalendriaasta kohta: a) isasveiste arv, kelle eest tegelikult erilisatasu määrati: - vanuseklasside kaupa, - loomatüüpide kaupa (pullid või härjad), ning esitades: - vajaduse korral võimalikud määratud tootmise ekstensiivistamistoetused määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 13 lõikes 2 sätestatud piirangute kaupa ning asjaomaste loomakasvatajate arvu nimetatud piirangute kaupa, - loomade arvu vanuseklasside kaupa, kelle eest eelmise kalendriaasta kohta piirkondliku ülemmäära rakendamise tõttu erilisatasu ei määratud; b) lehmade ja mullikate arv määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 6 lõike 2 punktides a ja b nimetatud kavade kaupa, kelle kohta tegelikult määrati ammlehmade eest makstav lisatasu, ja võimaluse korral ka tootmise ekstensiivistamistoetus, mida on määratud (kõnesoleva määruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud piirangute kaupa) ning asjaomaste tootjate arv mõlema eespool nimetatud kava puhul; c) lüpsilehmade arv, kelle eest tegelikult määrati tootmise ekstensiivistamistoetust; d) loomade arv, kelle eest eelmise kalendriaasta kohta mullikatele kehtestatud spetsiaalse riikliku ülemmäära rakendamise tõttu lisatasu ei määratud; e) peale ammlehmade eest makstava lisatasu võimaluse korral ka täiendavate siseriiklike lisatasude määramisest, esitades: - lisatasu määramise tingimused ja - looma kohta määratud summa; f) loomade arv, kelle eest tegelikult määrati lisatasu koos vabastusega loomkoormuse rakendamisest, ja asjaomaste tootjate arv; g) loomade arv, kelle eest tegelikult määrati tapalisatasu, loomatüüpide kaupa (täiskasvanud veised ja vasikad), täpsustades, kas toetust taotleti looma tapmisel või eksportimisel, ning asjaomaste tootjate arv kõigis nimetatud alajaotustes. 3. Liikmesriik teatab komisjonile hiljemalt iga aasta 31. juuliks loomade arvu loomatüüpide kaupa, kelle eest riikliku ülemmäära rakendamise tõttu eelmise kalendriaasta kohta tapalisatasu ei määratud. 4. Liikmesriigid edastavad käesolevas artiklis nimetatud andmed IV lisas esitatud tabelitena. VIII PEATÜKK ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED Artikkel 47 Üleminekusätted 1. Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikliga 50 ning määruse (EMÜ) nr 805/68 sätetelt määruse (EÜ) nr 1254/1999 sätetele ülemineku hõlbustamiseks esitatakse komisjonile kõik andmed 1999. aasta kohta määruses (EMÜ) nr 3886/92 sätestatud korras. 2. Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artiklis 21 sätestatud loomade identifitseerimise ja registreerimise nõuet kohaldatakse enne 1. jaanuari 1998 sündinud loomade suhtes nõukogu direktiivis 92/102/EMÜ [15] sätestatud korras, välja arvatud loomade puhul, kellega kaubeldakse ühenduse piires. Artikkel 48 Kehtetuks tunnistamine Määrus (EMÜ) nr 3886/92 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2000. Seda kohaldatakse jätkuvalt taotluste suhtes, mis on esitatud hiljemalt 31. detsembril 1999. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele loetakse viideteks käesolevale määrusele. Artikkel 49 Jõustumine Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2000, välja arvatud teatamist ja otsuseid käsitlevad artiklid 10, 11, 15, artikli 21 lõige 2, artikli 23 lõige 4, artikli 29 lõiked 1 ja 2, artikli 32 lõiked 5, 6 ja 9, artikli 35 lõige 2 ning artikkel 39, mida kohaldatakse alates käesoleva määruse jõustumisest. Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Brüssel, 28. oktoober 1999 Komisjoni nimel komisjoni liige Franz Fischler [1] EÜT L 160, 26.6.1999, lk 21. [2] EÜT L 148, 28.6.1968, lk 24. [3] EÜT L 391, 31.12.1992, lk 20. [4] EÜT L 164, 30.6.1999, lk 53. [5] EÜT L 355, 5.12.1992, lk 1. [6] EÜT L 127, 21.5.1999, lk 4. [7] EÜT L 117, 7.5.1997, lk 1. [8] EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80. [9] EÜT L 160, 26.6.1999, lk 113. [10] EÜT L 124, 8.6.1971, lk 1. [11] EÜT L 349, 24.12.1998, lk 1. [12] EÜT L 123, 7.5.1981, lk 3. [13] EÜT L 67, 11.3.1982, lk 23. [14] EÜT L 215, 30.7.1992, lk 85. [15] EÜT L 355, 5.12.1992, lk 32. -------------------------------------------------- I LISA ARTIKLIS 14 OSUTATUD VEISETÕUGUDE LOETELU - Angler Rotvieh (Angeln) – Rød dansk mælkerace (RMD) - Ayrshire - Armoricaine - Bretonne Pie-noire - Fries-Hollands (FH), Française frisonne pie noire (FFPN), Friesian-Holstein, Holstein, Black and White Friesian, Red and White Friesian, Frisona española, Frisona Italiana, Zwartbonten van België/Pie noire de Belgique, Sortbroget dansk mælkerace (SDM), Deutsche Schwarzbunte, Schwarzbunte Milchrasse (SMR) - Groninger Blaarkop - Guernsey - Jersey - Malkeborthorn - Reggiana - Valdostana Nera - Itäsuomenkarja - Länsisuomenkarja - Pohjoissuomenkarja. -------------------------------------------------- II LISA ARTIKLIS 18 OSUTATUD KESKMINE PIIMAAND (kilogrammides) | Belgia | 5450 | Taani | 6800 | Saksamaa | 5800 | Kreeka | 4250 | Hispaania | 4650 | Prantsusmaa | 5550 | Iirimaa | 4100 | Itaalia | 5150 | Luksemburg | 5700 | Madalmaad | 6800 | Austria | 4650 | Portugal | 5100 | Soome | 6400 | Rootsi | 7150 | Ühendkuningriik | 5900 | -------------------------------------------------- III LISA ARTIKLI 38 LÕIKES 1 OSTUTATUD TAPALISATASU RIIKLIKUD ÜLEMMÄÄRAD | Täiskasvanud veised | Vasikad | Belgia | 711232 | 335935 | Taani | 711589 | 54700 | Saksamaa | 4357713 | 652132 | Kreeka | 235060 | 80324 | Hispaania | 1982216 | 25629 | Prantsusmaa | 4041075 | 2045731 | Iirimaa | 1776668 | 0 | Itaalia | 3426835 | 1321236 | Luksemburg | 21867 | 3432 | Madalmaad | 1207849 | 1198113 | Austria | 546557 | 129881 | Portugal | 325093 | 70911 | Soome | 382536 | 10090 | Rootsi | 502063 | 29933 | Ühendkuningriik | 3266212 | 26271 | -------------------------------------------------- IV LISA Artikli 21 lõikes 3 ja artiklis 46 osutatud tabel +++++ TIFF +++++ +++++ TIFF +++++ +++++ TIFF +++++ +++++ TIFF +++++ --------------------------------------------------